Kuvatud on postitused sildiga Tallinna Linnateater. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tallinna Linnateater. Kuva kõik postitused

laupäev, 11. juuni 2022

Kalaranna 28 - Tallinna Linnateater


Kalaranna 28 elanikud on ärevuses, raevus, ahastuses, nõutud... On otsustatud 68% nende majast hävitada, sest just sealt on planeeritud läbi minema uus ja uhke tee! Kuni majani ongi see just äsja valmis saanud. Õhtul on tulemas korteriühistu esimene uue juhatusega koosolek, kuhu peaks kohale saabuma ka valitsuse liikmed "teed avama" ja olukorda üle vaatama... Aga mis saab siis kui kõik need majaelanikest isiksused põrkuvad, tähtsad ninad ja kes kõik veel selles hoovis kokku saavad ning tagatipuks tunded keevad niimoodi kõigil üle, et üks korteriühistu koosolek kangesti hoopis "kodusõjaks" kipub arenema?! 


Nagu igaüks, kes on kunagi elanud mõnes suuremas majas ning kokku puutunud selle maja korteriühistuga teab, et üks kobedam selline ühistu ongi nagu ühiskonna minimudel - mikrokosmos, kus kõik need päiksesüsteemi planeedid küll eksisteerivad koos, käivad enda orbiitidel, aga kui toimub kokkupõrkeid, siis võivad ka maailmad kildudeks puruneda, aga igaüks on järjekindlalt just enda õiguste-arvamuste eest väljas. Mõnes pikaaegsemas ühistus võib siiski leiduda ka erandeid, eriti kui on natuke väiksem ühistu, et tõesti elataksegi omavahelises austuses, lugupidamises ja sõpruses üksteisega kõrvuti... aga ka seda täpselt nii kaua, kui kellegi õiguseid, arvamusi, tõekspidamisi või soove eiratakse ja kogu rahulik kooseksisteerimine lendabki vastu taevast. See Kalaranna 28 korteriühistu tundub olevat natuke vahepealne, on nii üht kui teist, aga kindlasti on see täis kõiksuguseid värvikaid tüüpe. Ja isegi kui see kohe pinnale ei paista, siis etenduse edenedes saab üha rohkem tausta teada ning paljastub igaühe täpsem pale, aga ka kõik need elanike omavahelised suhtevalemid ja lisaks ka loosse sekkuvate inimeste omad...

Selle ühistu rahvast ja tegemistest on autor Uusberg kirjutanud vägagi panoraamse lavaloo, mis sisaldab tegelikult palju rohkemat kui see, mis laval kõlab sõnades või mis otseselt ette mängitakse. Lavastaja Uusberg koos kunstnik Kristjan Suits'uga on jällegi andnud massiivsele tegelaskonnale ka vastavalt mastaapse ning detailiderikka mängumaa - kogu suure Patarei Merekindluse sisehoovi! Dramaturg Uusberg on siia näidendisse sisse istutanud lisaks tavamõistes draamateatrile ka pillimängu, laulu, tantsu, isegi luulet! Lavastaja Uusberg on tippinud üllatusi, nagu metsmaasikaid kõrre otsa ja riburada kohe algusest kuni täiesti lõpuni välja jagub neid ohtralt maiustamiseks. Üks lavastuse suurimaid võlusid seisnebki selles, et tõesti sõna otseses mõttes - üks üllatus ajab teist taga. Laval on nii palju tegevust ning vahepeal samaaegselt, ehk kui kusagil otsas toimub vestlus ja seda just vaatama ei pea võib hoopis vaadata mõnda teise otsa ja näha hoopis seal kedagi huvitavalt askeldamas! 

Mõned neist üllatustest on suured ja selgelt näha...isegi visuaalipeale režii mõttes väljaminevad, teised peituvad siiski detailides ja neist saavad osa ainult need, kes kaasa mõtlevad ja mängu jälgivad. Kusjuures ei ole mitte kordagi vaja "oodata", et mida järgmiseks, vaid Uku raputab neid oma trupiga ühte jutti kõik see 3 tundi ja 15 minutit kogu aeg lavale! Ahvatlev oleks neid siin üksipulgi üles loetleda ja igaühte oma tabavusega seoses kirjeldada, seeläbi neid üksipulki uuesti meenutades-läbielades mõnuleda, aga see oleks vaatama minevale inimesele karuteene, seega piirdun vaid karakteritega ühenduses riivamistega ja proovin siiski kõiki neid ägedaid ja suurmaid elamuseloojaid mitte paljastada - eks fotodeltki saab mõnevõrra vihjeid, seega pigem soovitus neidki hoopis peale ise etenduse äranägemist vaadata.

Ise kunagi Tallinna X-Dream'il (jooksu, rattasõitu, aerutamist, ronimist, ujumist, rulluisutamist ja orienteerumist siduv võistlus) osaledes sai seal sisehoovis näha hoopis teistsugust vaatepilti (nimelt tuli selleks, et üks kontrollpunkt leida, ronida hoovipoolsest aknast majja sisse - sellest ka teadmine, millise suure tööga ja mille kõik on kunstnik Suits sinna lavastuse jaoks loonud! Ja see on tõeliselt ahhetamapanev! Ei mäletagi näiteks oma teatrikogemustest, et keegi oleks kunagi mõne etenduse tarbeks asfalteerinud tee! Seejuures on see ju sisuliselt väga keskne komponent nii loos endas kui ka lavastuses vägagi mitmeti kasutust leidev. Lisaks on sinna pandud ka tänavalaternad - nagu Kristjani kujundustega tihti - kui juba, siis ikka täiega! Ja eks kogu see murulapipoolnegi-lava ole oma efekti ja visuaalse olulisusega. Perfektsuse saavutamist on näha nii mitmestki kohast ning paratamatult paneb mõtlema, et see lavastus on tõesti päris suure eelarvega ettevõtmine, aga ka publik saab siin igas mõttes kogu oma piletiraha eest elamust! Ja rohkemgi ju veel, sest lavaloos endas on ka mõnusalt palju ja mitmekülgset äratundmist, aga ka kõikvõimalikku huumorit (absurdi, situatsiooni, karakteri, elulist ja elust suuremat jne) pakkuv ning näitlejate trupp ju eesti teatrite ladvikust!


Kohe alguses vaatama hakates olin tänulik, et ei kasutata mikrofone (ainult kohati - ühistukoosolekul koosolekul kõneleja, ansambli Korstnapühkijad lauljad ja kavalalt ka võimendina etenduse teises pooles), ent kuidas näitlejad niimoodi karjudes loomulikuna terve etenduse saavad mõjuda? Kohe meenus ka see, kuidas ise kunagi rivimajade kompleksis sai elatud lapsepõlves ning inimesed tõesti karjusidki teineteisele üle hoovi, kui neil midagi kaugemalasuvale öelda oli. Eks siis liigutakse ju lähemale ka ning see dünaamika töötab ka siin laval elule vastavalt. Kriitika oma olemuselt on ju nurisev ja ma küll otseselt ei kritiseeri kunagi puhtalt selle pärast mida märkan, vaid ainult kui miski mingitpidi vaadates häirima hakkab, aga Uku on oma täiuslikkuse saavutamise lihvimise üle praeguseks juba kuulus! Tõesti ainus, mis jäigi näppu oli Markus Helmut Ilvese mängitav (teispool maja toimuvate filmivõtete) helimehe seal tegevustiku vahel jõlkumine. Alguses okei - tal oli vaja "laadida", aga miks ta seal edasi toimetab - nende elanike vahel.. oma mikrofoniga? Aga õnneks võib sellegi teatava absurdi nahka kirjutada, sest ilmselt temal ongi see kaval helivõimendaja-metaroll ja niipalju kui teistega vestelnud olen, siis ega ta seal silma kõigile jäägi. Võimendab ühe tegelasenupuna mänguväljal ühtlasi veelgi kasvavat segadust ja sõjakust.

Siinkohal tahaks enda arvatava lõpplahenduse ka ära öelda, sest mõtlesin päris korraliku puändi välja, ehk ootasin lahendit mistõttu siiski seda teed lõppude lõpuks ehitada polegi võimalik ning maja seega jääb seetõttu lammutamata kuna tegemist on kohaga, kus Dannebrog "taevast alla sadas" ning asukoht kantakse maailmapärandide sekka ning ühtlasi on ka tee ehitusel kriips peal... Aga nii see siiski ei lähe. Uusbergil on täiesti teise suunda lahend... Kuigi Taani lipp siiski figureerib ka lavastuses! :)

Neid "figureerimisi" on siin palju. Näiteks on esindatud tantsuinimeste pidev mure, kuidas nendega ei arvestata, poliitilist farssi nii ühe kui teisi külje pealt, mõni vahvalt ärapanemislik, nagu seda ju ka rahvasuu tihti ongi, teinekord jällegi tõelise kitsaskoha esiletoomine (näiteks rahvaesindajate, ehk poliitikute kõikide väikeste asjadega kursisolemise võimetus). Haltuuraesinemiste hapud marjad, sinikraed, valgekraed, hipsterid, noored pered-pensionärid, loodusinimesed ja pohhuistid, kunstnikud ja õpetajad, rikkad ja vaesed, rahaga välismaalased ja väikstest inimestest ülesõitmised, poliitiline viisakus ja rahaahnus - kõlab juba nagu üks Kuldse Trio laul. Mina lugesin siit ka näiteks EKRE kriitikat välja (Korstnapühkijate "Helme"... ptüi "Helle" laulust), aga mõni teine ei pruugi seda üldsegi teha ja just nii ongi hea ja maitsekas. Natuke meenutas Lutsu "Tagahoovis", aga veelgi rohkem Kivirähki "Maailma otsas", mille nüüdseks juba mitmed aastad tagasi kusagil Rakvere suvalises suures sisehoovis Raivo Trass lavastas. Tegelikult just see "inimestest ülesõitmine" - nii piltlikult laiemalt kui ka täiesti tekstis avalduvalt on selgelt üks viimasel ajal üha tihedamalt eesti teatritegijate loomingus avalduv teema (näiteks vahetult just enne Kalaranna 28 Sagadis nähtud "Nahlebnik" tegeleb samuti sellega). Mis siin kontekstis, kus on palju inimesi ja palju suhteid suunab mõttevoolu sellele, et ka nendes lähisuhetes toimub seda, ehk kas poliitika ei ole mitte ühiskonna peegel ja see mis toimub indiviidide tasandil, selle viivad inimesed edasi ka ühiskondlikule tasandile... me kõik ju oleme inimesed ja meie (ja teiste) egod valitsevad ning suunavad kõikjal... Võibolla just sellepärast me väärime ka ise seda, et meistki sõidetakse üle? Mnjaa... kõige parem komöödia ongi just selline, mis ühtlasi mõtlema suudab panna.

Teine oluline asi, mis just nii suure trupiga kuidagi sügavamalt esile tõuseb, on see kuidas me inimesed siiski oleme lähedusejanus. Ma vajame, et teised inimesed meie eksistentsi tõestaksid, meid kuulaksid, meie eest muretseksid, meid mäletaksid ja ära tunneksid. Teaksid meie kiikse ja arvestaksid nendega, aga vajadusel ka kokku lepiksime reeglites. Ja kui me ka otseselt teisi inimesi ei vaja, siis vajame neid ometigi, et neist "eemale pääseda". Et just ennast ja enda eksistentsi õigustada... ja sedagi millegipärast tavaliselt rohkem kui iseendale, just teistele inimestele. Jah, me kahtlemata oleme sotsiaalsed loomariigi esindajad - karjaloomadki (ehkki eestlaste individualism on meie geograafilisest ajaloost tingitult ka sissejuurdunud, on seegi just ilmne läbi teiste inimestega suhestumise). Ja kui keegi tuleb luba küsimata meie karjamaale, siis tekitab see ju nördimust küll... Meie karjamaa - meie kodu on meile püha ning seda ei saa, ei tohi, ei või meilt keegi tulla ära võtma! (Ja kui kaugele selle mõtte juured just praegu meie maailmanurgas eriti kanduvad!)

Lavastuslikult on see loo teekond tunnetuslikult kasvav-tihenev-intensiivistuv. Teises vaatuses on neid üllatusigi juba palju suuremaid ja veelgi rohkem, mis omakorda hoiab terviku koos ning keskmisest pikemast kestvusest ei väsi sugugi tüki vaatamisel. Tegelasi ja nende erinevaid lugusid ja suhtumisi on juba lihtsalt nii palju ning igaüks oma pagasiga toob midagi kogu aeg juurde ja sisse.

Ja see tegelaskond ON kirju! Neid on nii palju. Eks mõned ole suuremates kõrvalosades ja teised väiksemates, mõned vaid käivadki korra lavalt läbi, mõni isegi ei käi, vaid lihtsalt "sõidab"... aga peategelasi on vaid üks - "Kalaranna 28" :) Näitlejatest-tegelastest kujunevad kindlasti igal vaatajal omad lemmikud - kelle tunneb enda elust ära, kellega suhestub isiklikult rohkem ja lähemalt. Ent kui läheneda just psühholoogilis-näitlejatehnilisest ja mõneti ehk teravamalt emotsioonaalse kihistuse selgemalt väljajoonistavast karakteriseeringust, siis tõstaks esile Anu Lamp'i. See tema kibestumus, mida ta mängitav naine kuidagi varjata ei suuda (ja ilmselgelt ei taha ka), on kohe alguses kogu oma vaimustavalt hea mänguga ära ja siis saab teda alles lavastuse teises otsas natuke rohkem jälle. Samal ajal tema kõrval, seadusega pidevalt pahuksisse sattuv, aga omamoodi armas "lontu-mees", ent ühtlasi viks ja viisakas vanem härra Egon Nuteri kehastuses on Anule täiesti võrdväärne partner ning samas eluliselt neid kahte koos usubki, nagu päris elust siia lavale astunud. Nemad kahekesi näivad kõige rohkem siin ka haiget saavat...või vähemasti on nad selles osas kõige häälekamalt rahulolematud. Mõnus oli näha Märt Pius'i mingis mõttes uuest mänguküljest. Minu jaoks on oma sümpaatia muidugi juba eoses tema tegelasega seonduvalt, sest tema on laval "tantsumees"...ning see liikumisseade-lõik ja üldse Märt "Märteni" liikumine - vägagi tiptop! Karakter ka tabatult iseloomulik - läbikasvanud ametnikust ja kunstiinimesest - tundsin tõesti iseenda ja just selles vanuses ära :) Teisalt Priit Pius hoopis teistsugune - noore pere isa ja raseda naise alfamehena. Nii Märdil kui Priidul oli oma tegelastes võimalik endast natuke välja minna ja seetõttu siin eristus eriti hästi nende täiesti erinevalt loodud tegelaskujud ja mõlemal valitud täiesti isemoodi mängustiilid. Samas ei jää nende sarnasus tekstiliselt vahvalt loos endas ära märkimata. See on see autoriteatri eripära, et tõesti kõik ongi nii ehedalt kirjutatud, nagu just selle trupi jaoks loodult. Ja ongi ju! Äratundmist pakkus ka Alo Kõrve aadlikust omanik, kes tahtis tunda ennast hoopis päris tööd tehes vajalikuna (loe: inimesena). Selline tunne ilmselt kimbutab meist aegajalt ka paljusid - saaks ometi teha mingit "päris" tööd, just nagu mõni oleks rohkem päris kui teine... aga on - kui ikka oma kätega midagi teed ja pärast on käegakatsutav asi sellest järel või mingi pikemaajaline või rohkematele inimestele kasu... Näiteks maatööd on "päris" tööd... Näiteks saab selle tunde tihti aias tööd tehes - kaevad, rohid, istutad või külvad, hooldad ja pärast korjad saaki. Või ehitad maja - paned materjalid mõtestatult kokku ning sellest saab päris, soojahoidev ja ilmastikumuutuste eest kaitsev elukoht. Paned liiklusmärgi üles ning see piirabki liikluse turvalisemaks ning kõik me jõuame koju...

Samas kui teatrikaaslaste jaoks tõusid esile veel mitmed. Argo "kunstnikust" tegelane ja see, millega ta ennast seal varustab ja (arvatavasti) kodust "performance-kunsti" loob, on humoorikas eelkõige tänu just selle inimese enda tõsidusele, ehkki selgelt ka karikatuurne ja kõverpeegli abil (kõik me võime teineteisele natuke just oma asja ajamisel koomilised tunduda, sest me ei tea kogu tausta, ega oska hinnata seda) ja peaaegu nahast välja pugedes kui teda hiljem korralikult närvi ajab. Nõnda saab ühel hetkel ka kogu see hoov just Argoga täidetud! Vahva "oma nurk" oli antud "keevitajatele-ehitusmeestele". Jan Ehrenberg nende seast ilmselt saab oma jooksusööstudega korraliku intervalltrenni iga etendusega tehtud :) Aga just see, et nad on seal kõrval ja toimetavad... Ja nii hea on ju tegutsevaid-töötavaid inimesi vaadata - teevad ka "päris" asja... nagu öeldakse... Ja kes ütles, et näitlejad "päris tööd" ei tee :) Ent ka see on just siin lavastuses hea, et kui keegi niidab muru, siis ta tõmbabki selle niiduki seal murul käima või kui keegi ehitab, siis ta ongi katusele roninud ja kopsib seal või sätib katuseplaate (Mikk Jürjens). Teisele teatrikaaslasele pakkus vaimustust hoopis Kalju Orro, ehk "Otto", kellel tunduvad olevat rahamured, aga siis kui ette tuleb inimene, kelle jaoks ei ole millestki kahju... Neid vahvaid tegelasi ja ühtlasi häid näitlejaid võiks siin üles loetlema jäädagi, sest mahlase murdekeelega elab majas ka üürnik Simo Andre Kadastu kehas, Piret Kalda ja Rain Simmuli tegelased on endine paar, kes peavad ühte hoovi endiselt ära mahtuma, Tõnn Lamp on tõsine töömees, aga sees põksub armastava isa süda, Kaspar Velbergi tegelases on ühtviisi koos nii meeldiv looduslähedus, aga ka inimestelähedusest jõudu saav seikleja, ent see viimane "lähedus" pole ju kaaseestlastele sugugi omane, peaminister Indrek Sammul on vahelduseks täiesti "inimesena" kujutatud, mis omamoodi tekitas just olemuslikult nii mõnegi praeguse poliitikuga meeldiva silla - nii meeste kui eriti paari naisega (jah, poliitikud on ka inimesed... kuigi siingi saavad ridade vahelt korralikult sakutada ka), Elisabet Reinsalu oleks nagu aktsendiga ja tema lavalesaabumine on sündides legendaarne (nagu ka peaministri oma!), aga mõnel naisel ongi keemia kõigi meestega ja siin on temal nii Egoni, Indrek Ojari kui ka Mart Toome tegelastega. Indrekul endal seevastu omamoodi kurjajuureks olev asjapulk kanda, mis sünnib vägagi hoogsal-avatud moel ja Mardil IT-ministri oma, kes vast üks absurdseimaid sissekirjutisi Kalaranna 28-sse - "IT minister", kes on tulnud "teed avama" (samas ka hämmastavalt eluline kõigi jaoks, kes on kunagi riigi jaoks töötanud), Indrek Ojari ja Elisabet Reinsalu paari tuttav, teeb viimasega neist tolle kodus Silent Discot ja kui jooksuveri lööb vemmeldama, siis ei saa muud kui suurest tuhinas teistega kaasa joosta! Kas just nii segased-keerulised-hullud me inimesed olemegi, aga mõnel hullul päeval, nagu sellel siin, on ju küll tunne, et mis kummalises seisus need taevatähed just täna on! :)

Lisaks veel kõigele, saab vaadates mõttemänge kaasa mängida, sest siinsete "oma hoovi tähtede"-tegelaste nimed on auteur Uusbergil päris mitmetelt lavatähtedelt mõjutusi saanud - Orro=Otto, Sandra=Aleksandra, Hele=Helle, Märt=Märten, Eespäev=Eelviis, Rain=Rein... isegi Anu ja Lea vahel on kasvõi näiteks kolmetäheline ühendus. Ja tundus, et autoril on lisaks natuke ka tegelase ameti või olekuga seotud nii mõnegi vastavat rolli mängiva näitleja huviga...kuigi needki mingite "lisatud" kiiksudega :) On ju keelelised mängud ja teatav semantika Uku Uusbergi kui auteuri kaubamärke. Praeguseks oleks vist suisa pettunud kui tema kirjutatud näidendist seda mingilgi moel ei leiduks :)  Ukule kui autorile omaseid nõkse leiab siit veelgi ja ma leian, et selline oma käekiri on iseloomulik paljudele kui mitte isegi kõigile suurtele kunstnikele-loojatele ning teeb Ukulegi au!

Hinnang: 4...4+
Üks senise teatriaasta siiani kolmest suurimast teatrielamusest. Just see "elamuslikkus" on kindlasti oluline ja ka kirjeldav märksõna. Laiemas kontekstis võibolla isegi mitte nii originaalne (sest muidu ju eeldaks ka kogu eelnevale kiidulaulule isegi veelgi kõrgemat hinnangut), aga see on ühtlasi ka just nimelt selle lavaloo vooruseid. Sest just seetõttu on lavaltoimuva kunstilise ja meie ümber toimuva päris elu ühildamine eriti lihtne. Paralleelide leidmine ja ära tundmine siin mõjub positiivselt... lohutavaltki... ja tavaliselt ajab ka naerma. Ja seegi on ju just selle "elamuse" selge osa. Kuid eelkõige on elamuse loovateks teguriteks mängukoht, võimas mastaapsus ning suur trupp. Korraga 800 inimesega ühe etenduse vaatamine annab oma noodi ja laval ka kõikvõimalike eriliste, ent siiski looga seotud lahenduste elustumine, mida tavateatris ei olegi võimalik kunagi näha - teatrilavad lihtsalt ei võimaldagi nii mitmeidki asju, mida siin näha saab - muudavadki kogu terviku suureks ja suureks elamuseks. Lavastaja on ka korralikult ise vallatlenud nende komponentidega ning otse loomulikult jõuab see ideede ilutulestik ja ohtrus publikuni meeliülendavalt. Üks mitte ainult suve, vaid arvatavasti kogu teatriaasta "võimsamaid" teatrilavastusi nii mitmeski mõttes.


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pildistanud Siim Vahur):

SUVELAVASTUS
Kalaranna 28

Autor: Uku Uusberg
Lavastaja: Uku Uusberg

Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Emil Kallas

Osades: Argo Aadli, Epp Eespäev, Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Markus Helmut Ilves, Ene Järvis, Mikk Jürjens, Simo Andre Kadastu, Piret Kalda, Märt Keerutaja, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Anu Lamp, Tõnn Lamp, Egon Nuter, Maris Nõlvak, Indrek Ojari, Kalju Orro, Märt Pius, Priit Pius, Elisabet Reinsalu, Kristiin Räägel, Indrek Sammul, Rain Simmul, Külli Teetamm, Mart Toome, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg (+ kümned inimesed veel!)

Esietendus: 4.juuni 2022
Mängukoht: Patarei Merekindlus (Kalaranna 28)
Kestus: 3 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Etendused toimuvad vabas õhus

Näitemängu tegevus toimub tavalises Eesti kortermajas, kuhu on sattunud elama hulk erinevate harjumustega inimesi. Sellegipoolest on nad leidnud kõiki osapooli rahuldava ühiselu vormi ja juba ammu pannud käima tegusa korteriühistu. Elanike jaoks täiesti ootamatult selgub aga, et riik on alustanud uue planeeringuga, mis puudutab iga elanikku Kalaranna 28 korteriühistus …

„Kalaranna 28“ on kirjutatud spetsiaalselt Patarei Merekindluse avarasse sisehoovi ja pealkiri on üksiti selle paiga aadress, lugu ise aga avab selle ajahambast puretud ruumi hoopis teiselaadses tähenduses, tragikoomilise situatsiooni kaudu, mis ajab nii naerma kui küsima endalt tänases ühiskonnas valitsevate väärtuste üle. Lavastust mängitakse ainult ühe suve, pärast Linnateatri suvelavastuse lõppu algavad merekindluses lammutus- ja ehitustööd, et anda sellele ajaloolise taagaga paigale uus hingamine.

reede, 4. märts 2022

Aviaator - Tallinna Linnateater


Saali sisenedes ütles üks naine minu ees oma sõbrannale: “Ma pole veel kuulnud, et kellelegi see raamat ei meeldiks”. Mõttes noogutasin kaasa - mina ka mitte ja minule endale meeldis ka! 

Lool on huvitav lähtekoht, keegi kriminaal, kes on 1930ndatel (Stalini režiimi ajal) elusalt külmutatud, sulatatakse üles aastal 1999, lastakse tal kirjutada üles kõik oma mälestused ning tähelepanekud ja uuritakse tema käitumist - arst esitleb ka oma uurimise all olevat erilist inimest teistele sümpoosionil. Raamatus muide selgub see kõik alles ääriveeri kusagil 50ndal leheküljel, mis värk selle inimesega on, sest seal ärkab ta, ise hästi aru ei saa... Omamoodi nauding ka lugejal avastada... Tal oleks nagu mälukaotus, aga ometi mäletab pea sada aastat tagasi toimunud asju... kuigi needki mälupildid taastuvad tasapisi. Raamatus otsib tegelane üles oma nooruspõlve armastatu (ja kohtub tolle lapselapsega, kellesse armub - sest nüüd on ta hoopis tollega samaealine). Imestasin, et kuidas seda kõike üldse dramatiseerida annab? Aga on ju hiiglama nutikaid ajusid, kes teevad imesid.

Etenduse lõppedes, garderoobis kuulsin ainult selliseid lauseid - “Ega see kaua mängukavas püsi”, “Ma jäin poole peal magama”, “Linnateater peaks selle kiiremas korras maha võtma". Ei ainsatki head sõna...

Tahaksin mõne siiski öelda. Kogu konverentsi-idee (huvitav mini-trend viimasel ajal eesti teatrites, viidates ka näiteks Theatrumi "Iraani konverents"ile või RAAAM-i "Ema, kas meie kass on ka juut?" lavastustele), millega asi käivitus oli ehedalt ja interaktiivselt lahendatud, tõmbas täiega lavastuse sisse ja kaasa (kuigi praegusel ajal on teatriski raske keskenduda, mõistagi millepärast). Sai nautida ja taaskord tõdeda, et Egon Nuteril on megamõnus jutustajahääl, nii karakteririkas. Publiku poolel on üllatusi, mida täpsemalt paljastada ei tahakski - kes näinud, see teab! Maris Nõlvak läheb justkui iga rolliga muudkui paremaks - ta õhinas noor naisteadlane oli väheste vahenditega tabatud toredasti. Ja muidu ka trupis ainult head - Alo Kõrve, Indrek Ojari, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg, Ursula Ratasepp, Simo Andre Kadastu...

Kuid siis kui konverentsi algus, ehk "ametlik" osa saab läbi (nii umbes 30min etenduse algusest), algab No-teatrilik asjade (ülipikk) kokku korjamine (tempostatusega oli lavastuses läbivalt probleeme) ja osalejad, nagu Nuteri tegelane ütles “jagunevad sektsioonidesse”, ühtlasi lagunes ka lavastus laiali. Hakati läbisegi esitama enda jutu-lōike ja raamatu omi, ehk siinse konverentsi keskse uurimisobjekti ülestähendusi. Ja kui seda tehti veel kordamööda, siis no okei (ent põhimõtteliselt kestis see kuni etenduse lõpuni... ja olgu lisatud, et vaheajal minu ümbert tühjenes nii mõnigi tool), aga ühes pikemas lõigus tehti seda veel teineteise peale! Tõeline bardakk! Kustutas kiiresti kogu selle hea alguse. 

Jäi mulje justkui dramaturgil (Elina Petrova) said ühtlasi ideed otsa ning ta lasigi samas vaimus sealt kuni lõpuni välja, sealjuures lavastaja ei osanud ka nagu midagi palju muud sinna juurde teha. Meenutas haledamat varju Dmitri Krõmovi eelmise aasta kevadisel Russian Case'il nähtud lavastusest "Boris", kus siinse Vodolazkini "Aviaatori" asemel dekonstrueeriti Puškini "Boriss Godunov", ent siin kahjuks märksa kasinamate vahenditega. Kuigi jah, mingid viited represseerimisele ja mõned (ilusad) tšehhovlikud “pildid” aitasid natukenegi, a kahjuks mitte piisavalt. Isiklikult meeldib väga, kui lavastuse keskel mänguruum muutub ja selles mõttes Olga Pavlovitši (koostöös lavastaja Boriss Pavlovitšiga) tekitatud "üllatusmoment" esimese vaatuse lõpus ning teise alguse tagasein  (kuigi ka see oli kõvasti tagasihoidlikum Ojasoo/Semperi 2020 a."Kuritöö ja karistus"e Peterburi räämas korterist) andis juba kõvasti rohkem juurde, ent paraku väga kaugel publikust ja jääb nõnda rohkem nagu vinjetiks tervikule. 

Ülejäänud etendus kahjuks tammuski praktiliselt paigal. Mõtlesin veel, et kuidas raamatut mittelugenul on võimalik need lõigud seal tervikuks kokku kleepida? Üsna segaselt peaks mõjuma...kuigi võibolla hoopis vastupidi (ei oska ju kindlalt väita) ning hoopis neile just huvitavam? Ei tea. Panen ikkagi lõpuni mittetoimivuse selle arvele, et nii näitlejad kui ülejäänud trupp on ju inimesed ning samuti praegusest ajast häiritud ning kui asi pole veel sisse mängitud ka, siis võibki kergelt asi liimist lahti minna.

Tegelikult kõik Egon Nuteri sõnavõtud ja lõpu eel veel Ursula Ratasepp (tema mängibki seda, siin isikuna "kohalolematu" peategelase abikaasat, kes tegelikult on mehe omaaegse armastatu lapselaps, ent kui ma ei eksi, siis selles lavastuses see välja ei tulnudki...või siis lihtsalt mina ei pannud seda tähele, kuna palju teksti nagu pigem "loetakse" märkmetest ja ei mängita tegevusena välja, nagu tavaliselt teatris lugudega) ja tema üks südamest otse publikusse esitatud (pea veekalkvel silmadega) monoloog ning justkui veel kõigele krooniks päris lõpus Alo Kõrvega keskmes üks vägevvalusas stseenis tabati ilmselt seda, mida tegelikult taheti teha. 

Hinnang: 3-
No ei saa päriselt soovitada, kuigi soovitan Ukraina toetuseks mängitavat etenduskorda 9.märtsil! Kui juba vaadata, siis just seda...ning vast käivitab see ka trupi hoopis isemoodi. Praegu on iga väiksemgi abi Ukrainale vajalik ja nii südantsoojendav on kui ka Eesti teatrid seda teevad. 
Ära tuleb märkida ka Rene Liivamägi valguskunstnikutöö, sest neid režiist tulenevaid ja ühtlasi võimalusi andvaid nõkse on ta siin korralikult ära kasutanud, rääkimata toonidega kaasamängimisest. Ning lavastuse "bänd" (eelkõige Sandra Uusberg klaveril, aga kõik teised ka, nii pillidel kui oma häälega ühes lõigus helindades)... Heliloojaks Roman Stojar. Ja Sandra liikumine laval ka üldisemalt.
Aga raamat, millel see lavalugu põhineb, see on tõesti väga hea, seda soovitan juba kindlalt!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

AVIAATOR

Autor:
Jevgeni Vodolazkin / Elina Petrova
Lavastaja:
Boriss Pavlovitš (Peterburi)
Dramaturg
Elina Petrova (Peterburi)
Kunstnik
Olga Pavlovitš (Peterburi)
Valguskunstnik
Rene Liivamägi
Helilooja
Roman Stoljar (Peterburi)

Esietendus
26. veebruar 2022

Mängukoht
Salme Kultuuri­keskuse suur lava

Kestus
3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Romaani „Aviaator“ peategelane Innokenti Platonov on ainulaadne isik, kes sündis 1900. aastal ja külmutati 1930ndatel salajase eksperimendi tulemusena. 1999. aastal sulatati Platonov elusana. Platonovi eluloos peegeldus kogu 20. sajand, mille pärandis püüame siiani selgust saada. Lavastuse tegelasteks on rühm teadlasi, kes kakskümmend aastat hiljem, meie 2022. aastal, analüüsivad Platonovi märkmeid, tema mälestusi isiklikest ja ajaloolistest sündmustest, mille osaline ta oli. Nad püüavad selgusele jõuda, kuidas töötab meie mälu ja mida tähendab võtta enda kanda vastutus ajaloo eest.

Kirjandusteadlase taustaga Jevgeni Vodolazkin (s 1964) on silmapaistev kaasaegne vene autor, keda on võrreldud Umberto Eco ja Gabriel García Márqueziga. „Aviaatoris“ põimib ta oma rahulikul, voolaval moel kokku ajaloolised faktid, ulmelise reaalsuse, kriminaalse loo ning tegelaste isiklikud mälestuspildid, tunded ja aistingud. Romaan on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Vodolazkini teoseid on ilmunud rohkem kui 30 keeles. Eesti keelde on tõlgitud ka tema romaan „Lavr“, mis on võitnud Venemaal mitu mainekat kirjandusauhinda.

Uudse ja isikupärase käekirjaga lavastaja Boriss Pavlovitš (s 1980) tegutseb peamiselt oma sünnilinnas Peterburis, kuid on teinud tööd ka Kirovis, Novosibirskis, Omskis ja mujal Venemaal, samuti toonud välja lavastuse Tallinna Vene Teatris. 2019. ja 2020. aastal pälvis Pavlovitš Moskvas maineka Kuldse Maski lavastajaauhinna.



laupäev, 21. august 2021

Balti tragöödia - Tallinna Linnateater

 

Tallinna Linnateatri “Balti tragöödia” on võimas ja suursugune sissevaade möödunud sajandi algusaastatesse, mil meiegi maal toimetasid baltisakslased. Vast tavalisest erilisemaks teeb selle loo asjaolu, et siin ei lähtuta mitte talupoegade vaatest, vaid just sakste poolelt. Eks nad ju pidasid end kõrgemaks-paremaks kui meie matsirahvas, ent see olukord, milles nad ise tegelikult olid, võibolla just tingiski sellise suhtumise. Nimelt nende kodusakslased pidasid neid just kehvemateks…venesakslasteks…samas kui venelased neid ka enda sekka ei arvanud. Revolutsioon muidugi räsis seda kaduvat rahvust tublisti. Olid ju mōned neist isegi ustavad riigile, kuid ikkagi saadeti ära Siberisse. Samas hoidsid nad ka kultuuri au sees, olid inimesed omade unistuste ja perekondadega…

Karl Laumets on selle väga mahuka raamatu suutnud koos Kertu Moppeliga dramatiseerida põhilisele kokku tõmmates ja Karl on lavastanud materjali 3-tunniseks, peamiselt salongivestlustele keskendunud draamaks, kus kunstnik Kristjan Suitsu sümboolselt romaanist ülevõetud inspiratsiooniga on näiteks taamal romaanist tuttav “klaassein” sirmina, mille taga stiilne sõjatanner ja vaimudemaa, millele omakorda peegli abil dimensiooni lisatakse. Tõeliselt vägev, justkui ooperilik draamalavastus! Samas tõid need “vestlused” meelde rumeenia meisterrežissööri Cristi Piu eelmise aasta filmioopuse “Malmkrog”. Lugugi on sarnane, ainult teise nurga alt ja baseerub ju hoopis von Vegesacki romaanil, mitte Solovjovi omal (nagu Piu film). Kuigi jah, venelased elasid ühes teises riigis sarnases olukorras. Ja kõik selline mõjutas ka neid suurrahvaid risti-rästi. 

Linnateatrist on siin laval suurem osa trupist ja Endlast on kaasatud ka Peeter Tammearu ja selline massiivne tegelaskond ehk oma paarkümmend näitlejat laval, omakorda võimendab lavastuse kaalu…kuigi jah, tasapisi ju nende tegelased siirduvad "vaimudemaa" poolele. Lavastuslike trikkidega on loodud kontseptuaalset sümboolikat, mis omakorda mõjutab kogu toimuva siseatmosfääri. On selleks siis oma toolide kaasavedamine, nagu taaka või sleppi või "aja kulg" ootajatele (oodati saksa vägesid), mis ju teadupärast pikk ning sestap liiguvad ka tegelased kohati kui aegluubis. Mis omakorda lisab teatavat kõrgemale klassile omast suurejoonelisust. Rauno Zubko on loonud lausa imetabase liikumise nendele läbivatele “tantsudele”. See lavastus pole kahtlemata nutigeneratsioonile. Siin on süvenemist hetkedesse, et kogu see hingevalu ning dilemmadepundar välja joonistuks. Sellepärast ka soovituslik just neile, kes on valmis võtma selle aja, et kogu ajastuga kaasa minna ning kaasa süveneda. Kui midagi, siis oleks tahtnud veelgi rohkem sirmitaguseid toiminguid…niiöelda rohkem “revolutsiooni” ja “sõda” lavale, kui punane valgus ja paar korda lippudega lehvitamist ning lipuvarrastega susked…Kuigi annan ka enda soovidele järele, sest see oleks võinud rikkuda nõnda loodud erilist atmosfääri. 

Tegemist on ju ka klassikalise “kostüümidramaaga” ja Kristine Pasternaka kostüümid ongi siin võrratud! Olen kuulnud kriitikat Kaspar Velbergi suunal, et miks tema on valitud peaossa?! Minu arvates teist nii tabavat "baltisakslase tüüpi" polegi mitte ainult Linnateatri trupist leida, vaid võibolla kogu eesti teatrist! Näitlejate seas siin nõrka lüli ei leidu, kuid iseäranis tugevad olid kõik need väiksemad-suuremad naiste rollid. Anu Lamp andis nii palju "elu" lavale ning õpetajalik naine isegi tõi killu kergemat sisse. Aga just tema tegelane eriti pani ka mõtlema rahvuse kokkuhoidmise peale (millest meil eestlastel oleks palju õppida!), oma sokkide kudumise ja südamliku muretsemisega. Elisabet Reinsalu matriarhina, kes on äsja matnud oma mehe (milline kurb ja valuline eluline kokkusattumus!), kuid keda terve elu on üks teine mees vaadanud…samas kui ta enda mure on hoopis poegadel ja samuti rahvuslikkusel. See on just tema, kes korduvalt tõstab esile, et kõik rahvad on võrdsed! Üks vaike hämmastav tähelepanek, ehk omade imepeenete nippidega mängis Elisabet end laval vanemaks kui ta on. Täiesti väljamarkeerimisvabalt nii, et nad Egon Nuteriga mõjusid paarina võrdsetena usutavalt! Pole juba aastaid nii oskuslikku vanusevahe kaotamist laval näinud! 

Hele Kõrve vapustav laul ning mõnus karakteriseering oma (konteksti mõttes) väiksele tegelasele. Helene Vannari imeline "oma ajastu", ehk siin veelgi vanema aja naisena, kes toob sealse ajaga võrreldes oma hiilgeaastate igatsust ning võrdlust sisse… Kas mitte me alati ei vaata tagasi, kuidas kunagi ikka need ajad olid paremad-ilusamad…kuigi tegelikult ju ei muutugi palju, on igal inimesel omad mälestused pisut kaasajast romantiseeritud ja armsamad. Ja inimesed on ikka rahulolematud samadel teemadel ka tänapäeval. Tuli ju ka siin näiteks välja see "metsa rahaks muutmine" ja muudki murekohad, mis meiegi ajas aktuaalsed… Külli Teetamm, pisut neurootilisema daamina, kes on aru saanud, et elu on temast mööda läinud ja kõik mis oluline, selleks on juba liiga hilja ning Evelin Võigemasti hoogne ratsutaja, kes pea meheliku tarmuga leiab lohutust või lõbu alkoholist, ent risti ei löö ette asjade ajamisel millelegi. Tema taha juba miski ei jää! Ursula Ratasepp vene tüdrukuna, kergejalgne, aga peategelasele võrgutav. Võim ja teatav üleolek alati ju on. Võrdlemisi väiksed, kuid kõik väga stiilipuhtad ja selgepiirilised karakterid. Ja kõik mehed niisamuti! Eriti kõnetasid isiklikult Märt Pius'i tegelase sõdurikssaamise soov, ehk just näitlikustamine kuidas ühes peres kasvanud vennad võivad olla omavahel vägagi erinevad ja Kalju Orro vana ja väsinud teener, kes ilusti nii alguses kui lõpus Kaspar Velbergiga kogu loo kokku seob. "Vana aja teenrina", kes oma tööandja soovist hoolimata säilitab oma viisakusega austuse... olgugi, et kogu lugu vahepeal läbi käies saad aru, et ta seda ei peaks tegema. Andes nii ilusti mõista, et kuigi saksad pidasid nö. teenreid ja talupoegi matsirahvaks, siis kõik "matsid" ei olnud matsid! Seegi üks hea näide noppest, mida kui viitsid ja süvened, sealt ka üles leiad.

Kristjan Suitsu loodud lava oma kaldega (vähemalt istudes esiridades) annab üsna erilise efekti - tunde, et nad iga kell veereksid "oma kõrgusest" alla - "rahva sekka"... Või siis hoopis "tulle", sest lava ees ääres olid "põlenud toolid"... "langenud" troonid... Milline ilus illusoorne kokkumäng kujunduselt lavastusega ja nagu Kristjani ja tema lavastajatega ikka - ei saa alati aru, et kus lõpeb kunstnikutöö ja algab lavastaja oma. Ann Reimanni ilus helilooming kogu selle erilise liikumise taustaks on kui täpp i peal. Valguskunstnik Rene Liivamägi mängib konkreetsete värvidega, mis näib olevat ka üldisemas plaanis viimasel ajal lavavalgustuses üks tugev trend. Võimendamaks kas stseeni põhialuse tunnete külmust, soojust või hoopis otseseid sisulisi tegevusi. Märkimata ei saa ka jätta, et Arbo Marani näol on Linnateatris üks salarelv, kelle helikujundus on alati tasemel!

Lõppkokkuvõttes Salme Kultuurikeskuses seda kadunud aega vaadates ja tegelastega koos läbi elades jäigi kummitama mõte, et “aeg” see ongi “inimesed” ning just sellise lavastusena tuleb see veel eriti ilusti välja.

Hinnang: 4
Olin ootused ka üsna kõrgele ajanud, aga sellest hoolimata ei pettunud. Küll, aga tuleks valmis olla, et see on väga aeglase küdemisega lavalugu ning selleks ongi need juba mainitud põhjused. Igas tegelaste vahelises vestluses on omad, isegi loosunglikud elutõeterad, mida noppida. See siin pole kiirtoit, vaid gurmeeõhtusöök. Mitte 100m vaid maraton. Kuulsin ka vaheajal võõraste inimeste kommentaare, et "miks see kõik küll nii aeglane peab olema"… aga minule nimme meeldiski nii… Tundmus ja tervikmälestus jäi justkui “möödunud aegade unenäolisusest” või "vaimude tantsust" ja selline andiski lavastuslikule küljele oma teatava originaalsuse. 
---

Lisan siia ka ühe teatrikaaslase arvamuse, kes ütles samuti, et see tema jaoks venis. Tal jäid tegelased kaugeks ja ei tekkinud kahjutunnet (arvates, et ehk sellepärast kuna seal ikkagi antakse mõista, et tegemist on lätlaste, mitte eestlastega). Kellegi lugu ei pugenud hinge ja kellegi lugu ei tulnud ka otseselt tervikuna välja. Tema arvates Laumets ahmib "liiga suuri" tükke ning need ei tule tal "veel" päris nii, nagu võiks/peaks (temale ei meeldinud ka Kalevipoeg, mis mind jällegi vägagi vaimustas - võibolla on see sobiv võrdlusvõti?!). Kiidusõnu pälvisid eraldi Anu Lamp ja Evelin Võigemast (just see tema "hakkamist täis" tegelane). Tagantjärgi (pea nädal hiljem) tundub kogu elamus stiilsemana kui kohapeal ja lõpuks jõudis tõdemiseni, et pigem on tegemist laupäeva- või pühapäevaõhtusse sobituva tükiga, ehk sellesse on vaja jaksata süveneda, mida tööpäevajärgse väsinud peaga nii lihtsalt ei suuda... 



Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

BALTI TRAGÖÖDIA
Autor: Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets
Lavastaja: Karl Laumets
Tõlkija: Tiiu Relve
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Läti)
Helilooja: Ann Reimann
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Helikujundaja: Arbo Maran

Osades: Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Kalju Orro või Andero Ermel, Andero Ermel või Peeter Tammearu.

„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.

„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

Esietendus: 14. august 2021
Mängukoht: Salme Kultuuri­keskuse suur lava
Kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

* Lavastus sobib noorele vaatajale, vastates seega Eesti Rahvakultuuri Keskuse etenduskunstide regionaalse kättesaadavuse toetusprogrammi “Teater maal” tingimustele.

kolmapäev, 18. detsember 2019

Kommuun - Tallinna Linnateater


Taanlaste kirjutatud "Kommuun" on minu jaoks eelkõige "ühe lahkumineku lugu". Jah, siin ümber ja allhoovustes on kihte palju, kuid loo selgroog, millega kõik need ülejäänud kihid suhestuvad on just nimelt ühe mehe ja naise lahkukasvamine ning selle mõju suletud ühiskonnale, nagu pere, milleks antud juhul on küll hoopis laiendatud pere, ehk kommuun.

Taustaks on ehk hea teada, et autorid Mogens Rukov (lahkus muide meie hulgas 2015.aastal) ja Tomas Vinterberg on need mehed, kes oma filmiga "Perekonnapidu" (Festen/Celebration... Toompere lavastas selle intsestist rääkiva valusa ja realistlikku loo Rakvere Teatris "Pidusöök" nime all) aastal 1998 alustasid (eriti taanlaste, aga ka teiste filmirežissööride) viljeletud Dogme-stiili. See Perekonnapidu kasutas ka alapealkirja Dogme nr.1. Sellele järgnes Lars Von Trier'i Dogme nr.2 ehk Idioodid (lavastatud Von Krahli Teatris ja mängisid toonased Viljandi lavakooli õpilased) jne. Dogme oma olemuselt järgib reegleid, mis muudavad filmi realismile võimalikult lähedaseks. Ka "Kommuunis" võidutseb realismilähedus, kuigi ka sellel lool baseeruva filmi on autorid ise teinud, polnud see siiski Dogme-reegleid järgiv, kuigi sisustilistiliselt "samma suunda" - realism. Tegelikult ka autobiograafiline ja sestap ehedus kumab läbi. Usun, et paljuski just sellepärast iga lahutatud vanemate laps või ise purunenud suhte üle elanud inimene leiab siit palju samastumise- ja paralleelidetõmbamise võimalusi.

Noor abielupaar - Erik ja Anna - saavad päranduseks maja. Otsustavad muuta selle ühiselamuks ning proovida kommuunielu, ehk kollektiivset majapidamist teiste, toredate inimestega. Riburada neid saabubki oma asjade ja eludega nende hipilikku, 70ndate ajastu ellu. Praegusel ajal tundub see nagu valgusaastate kaugusel, ent ka meie pere (kui mina polnud veel aastanegi) kolisime 70ndatel Tallinnasse, ühiselamusse. Sealt edasi ühiskorterisse, mis oli 3 pere poolt jagatud, ühise köögiga. Tänapäeval on vast ainult üliõpilastel sellise elu elamine vastuvõetav ja isegi siis tegelikult vaid "olude sunnil".  Kuid tolles ajastus oli see üsna tavaline ja paljude inimeste jaoks täiesti soovitud valik.

Üheks olulisemaks faktoriks siin näitemängus on ka Eriku ja Anna teismeline tütar Freja. Kui abielupaari suhe mõraneb ning tekib "uus naine" kommuuni, siis mõraneb ka kogu kommuuni sisekliima. Elamine-olemine läheb raskeks kõigil teistel kaasasukatel, aga kuidas see veel kõik last mõjutab. Sellest tõstatuvad mitmed huvitavad filosoofilised dilemmad ja küsimärgid. Näiteks... Lapsevanemad saavad ju valida, kas nad saavad lapse või mitte, aga koos positiivse otsusega võtavad nad endale ka teatud kohustused. Lisaks saavad nad oma last kasvatada ja suunata, et too kujuneks teatud suunas. Laps oma vanemaid valida ei saa. Laps ei saa ka oma vanemaid ümberkasvatada enda vaeva ja panustamisega. Seega ei saa eeldada ka laste austust ja ammugi mitte armastust oma vanemate suunal. See ei ole iseenesest mõistetav. Vanematel tuleb see oma normaalseks lapsevanemaks olemisega nö. väljateenida. Tavaliselt on see juba algselt peres olemas, kui vanemad oma beebi eest hoolt kannavad ning teatava usalduse sellega kätte saavad, aga seda ei tohi lasta kaduda, kui lapses ego ja isiksus pead tõstab. Iga toimiv ja hea suhe vajab tööd, nii ka lapse ja vanema oma. Aga siin on just vanem see, kes selle töö peab tegema. Teine mõte, mis ka pähe torgatas on "kodutunne". See on tihti need inimesed, kes meile lähedased on, segatuna oma asjade ja teatud koha iseärasustega - lõhnad, asukoht, mälestused. Iga koht ei ole automaatselt "kodu". Kodu ei ole ka alati see koht, kus vanemad elavad. Aga kodu on kahtlemata üks inimese põhivajadusi. See on üks suurimaid stressilööke, kui see ära võetakse - eriti veel lapse jaoks. Mõnikord võib side koduga olla isegi suurem kui side vanema(te)ga. Meie, inimeste, sisekeemia on nii keeruline. Mõni ongi "koha"inimene, mõni üldse mitte. Mõni on väga perekeskne, mõni teine üldsegi mitte. Ükski pole õigem teisest, kõik on lubatud, kui inimene seda ise tahab või pigem on, sest ei saa enda minale midagi parata. Selliste olemuslike otsustega tulebki lähtuda enda egost, sest muidu pole võimalik tunda end õnnelikuna. Ja kellelgi pole õigust enda õnne ja heaolu nimel nõuda teiselt inimeselt midagi, mida tema ei soovi. Ka lapselt mitte. Võib-olla ongi selle näidendi teksti ja loo suurim väärtus, mida see 40-50 aasta tagune aeg meile suudab loodetavasti meelde tuletada ja selgeks teha. Isegi kui meie ego ongi praegusel ajal ja ajastul ülearenenud enda heaolu nimel kõike ja kõiki allutama.

Lavastaja Elmo Nüganen on suhtunud siin seda lugu lavale tuues igati austusega sellesse aega ja nendesse oludesse. Muusikaliste kujundajate tandem Riina Roose ja Jaak Jürisson aitavad sellel teel vastava ajastu lauludega. Ja laule on siin nii lühemalt kui pikemalt mitmeid tolle ajastu lemmikuid - näiteks Beatles'i Hey Jude ja Joni Mitchell'i "Big yellow taxi" aitavad muidu üsna tõsistest toonidest loo "üles tõsta" ja tekitada helgeid ning lõbusamaid hetki, mis ju tegelikult on ühe kommuunielu üks eesmärke - nautida teineteise seltsi ja teha asju koos. Üks laul lõi eriti publikul kulmud lakke, nimelt kitarrisaatel esitatud hümn naiste päevadele, ehk "Halvad päevad"... võttis läbi laulu korduvalt muigama. Ja nagu näis, siis minu ümberkaudsed, eriti naised - pihku itsitama.

Ka Kristjan Suits oma kunstnikutööga lisab neid ajastunoote juurde - kettaga telefon, piim pudelis ja veelgi mõningaid avastuslikke detaile vaatajale, et sõrmega 70ndatele osutada. Elmo on mõnes kohas taani keele teksti tegelastele jättes tahtnud rõhutada toimumiskohana (tüki alguses ka lavalmainitud) Kopenhaagenit, kuigi see on vaid armas austusavaldus, ent võiks tõesti toimuda ka sama hästi 70ndate alguse Eestis (no välja arvatud ehk toona Volvo valimine Kommuuni autoks - see on ikka pigem tolle ajastu taanlastele omane - meil olid ju sellel ajal ainult sapakad, mossed, žigullid ja Volgad).

Selles suheterägastikus puudatakse veel mitmeid ja mitmeid teemasid, nagu mitmete inimestega magamine, noore naise ja natuke vanema mehe suhe, kellel on oma värskest pruudist vaid mõni aasta noorem tütar, ent samaga ka noore naise kasuemaks olemine endast vaid mõni aasta nooremale. Ühe jaoks on esimese tõsisema armastuse ja suhteprobleemid sellised, mis teisel alles hiljuti üle elatud. Egoism suhtes ja soov teist inimest omada või vähemalt mitte jagada. Eriti kommuunis, kus kõik on nagunii jagamise peale üles ehitatud. Kas inimeste jagamine pole siis üks neist? Järsku lõppenud suhte järel jääb tunne, et see pole veel päriselt läbi, vaid tegemist on vaid halva unenäoga. Omanikuinstinktid nii mitmel tasandil. Ja see on vaid vähene, mida sellest kogu loost annab veel kõvasti rohkem lahti harutada ja ära tunda. Igaüks ju endale tuttavamate teemade pinnalt eriti.

Esimese vaatuse järel vaheajale minnes mõtlesin, et tükk on küll okei ja no suurepärase ansamblimängu ja tõeliselt heade näitlejatega, ent ometi kuidagi liialt tuttav ja isegi leierdatud juba iga kandi pealt. Lavastuslikult oli mõnus, et muusikat on sellises mahus sissetoodud ja need üles-alla tujud, millega mängiti, aga tegelikult siiski ei midagi erilist või sellist, mida juba näinud-kogenud-mõelnud ei oleks. Millest siis toimus läbimurre keskpärasest heaks teises vaatuses? Tean täpselt - stseeniga, kus öösel soovib Erik tööd teha, aga tema tütar Freja tahab temaga rääkida. Segades isa, aga paljastades väga olulisi mõtteid ja nende kahe ühise ja eraldi lugude sisulisi sõlmkohti. Nüganen ja näitlejad on loonud sellise naturalistliku stseeni, et ma unustasin hetkeks, et üldse viibin teatrisaalis. Sisenesin nende inimeste eluolustikku võrdeliselt olukorraga, mil loen raamatut ja kujutan nii ehedalt kõike ette ning olen niimoodi loos sees, et unustan, et loen, vaid tõesti olen selles loos ise kohal. Sellest olukorrast "ärgates" tekitas see positiivses mõttes ehmatuse. See ei ole seal mina, kes emast lahku läinud isaga räägib. See pole ka minu tütar, kes oma tähtsat juttu tuleb minule rääkima (õnneks ei pea ma ka tema vahel valima) ja ometi sellise maatriksi ma sealt lahti kodeerisin kui hetkes sellele "unustusele" järele mõtlesin. Vot see on TEATER!

Kui rääkida näitlejatest, siis on mul vaid ülivõrdes kiidusõnu kõigi kohta. Ka kogu ansamblimängule. Samas järelmaitsena mõtlesin, et midagi oli ikkagi nagu liimist lahti ka. Tütar Freja lonkas selgelt oma jalga, aga seda sisuliselt ei seletatud (kas näitleja on oma jalga vigastanud? ent ometi jääb see laval seletamatuks). Ka Külli Teetamme ja Andres Raagi "paar" oli oma usutavuselt kohati nii ja naa. Rain Simmul eraldivõetuna kummaline kogu kontekstis ning Marko Matvere valitud "tehtud" prantslane eraldiseisvana raske sulatada... ent ometi kõik see kokku mõjus ühtse ansamblina, kelle konarused asetusid teineteise konarustega kohakuti, moodustades elulise elava organi - kommuunipere.

Valus ja südantlõhestav Hele Kõrve Anna pakkus huvitava duaalse dilemma. Ühest küljest tundsin ära enda ema, kes ka isaga lahutas. Teisalt iseenda, sest usutavasti kui mind maha jäetaks, oleksin samasugune. Lisamärkusena, et ma ei taha oma ema moodi olla, aga keegi ei saa endale ju parata. Samuti, nagu ei saa parata Anna, et Erik ta maha on jätnud ja teise naise leidnud. Meie, vaatajad võime hinnata kuidas tahame, et küll see mees varsti kahetseb, et noore naise pärast oma pere jätab, aga seda ei saa tegelikult keegi teine öelda. Me ei tea, mida Erik tunneb. Anna, kes ta kõrval on aastaid elanud ei suuda seda mõista, meie ammugi mitte. Näeme, et Anna on igati tore ja üldse mitte lämmatav naine, kes iga kell oma mehe küljes ripub ning tolle igast sammust teadma peaks. Sellised asjad lihtsalt polegi tavaliselt pinnapeale näha. Seda tunnevad inimesed oma sügaval sisemuses. See, kuidas Hele Annat laval välja elab, kuidas langeb enda madaldamisse või kaitseb tütart, teisalt jällegi tahab olla õiglane kommuuni arvamuse suhtes, see on üks kompleksne karakter... nagu inimesed ju ongi. Ja Hele tabab nii mitmeid kihte, et kõige lahtimuukimiseks oleksa vaja korduvat vaatamist. Ma ise istusin viimases reas ning just Hele pärast eelkõige oleksin tahtnud seda kõike lähemalt näha, et tabada ka tema näoilmed muutuseid ja lähemalt tunnetada seda kaksipidisust, kus ta üritab olla tütre pärast tugev, aga siis ikkagi murdub, sest keegi pole armastuses NII tugev.

Teine selle lavastuse lemmikkarakter on Sandra Uusberg'i loodud 24-aastane "uus naine". Vaadates mõtlesin kui lihtne on seda tegelast hukka mõista. Usun, et ka Sandra kui inimene ei tunneks samamoodi, vähemalt mitte kõrvaltvaatajana, nagu see noor naine selles loos. Ent ta selgelt näitlejana mõistab oma tegelast ning selle kanali kaudu saab ka vaatajana teda mõista. Sest ega me ju ka temale ei saa me siin midagi ette heita. Tema elab enda elu ja tahab ise oma elus kõige paremini tunda - nii hästi kui võimalik. Juhtumisi on ta armastatu pagasiga ja see pagas on veel sellises kommuunis pidevalt tema nina all. Raske koorem kui see niimoodi järsku Sulle kaela kukub. ja ega ta ei saa ju ka sellele midagi parata, et ta just Erikut armastab ning temaga koos elada tahab. Psühholoogiliselt näitleja jaoks raske end murda, aga Sandra teeb seda nii usutavalt, et mina kui selliste inimeste kergekäeline hukkamõistja sain ka aru, et tal on kõigeks siin ju õigus - nii oma kohale kui oma armastatule.

Menage a troi kolmas osapool, ehk Erik, keda kehastab Indrek Ojari psühholoogilise realismi võtmes nii, nagu selline inimene võiks ka päris elus olemas olla. Indrek justkui ei mängiks siin, vaid ta lihtsalt ongi Erik. Näitlemise meistriklass - sest just sedasi ongi see tegelane nagu päris. Just sedasi vaatajana saadki temast ja tema olukorrast aru. Kuigi tema tundeid ise ei tunne, siis tunneb, mida ta tunda võiks.

Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Rain Simmul ja Andres Raag on kõik enda kiiksudega (kaaselanikud kommuunis). Ursula tegelane vast kogu kommuuni kõige ehtsam lillelaps, kes ei taha paha kellelegi ja no "ei" ütlemisega meestele ta ka sellepärast ilmselt hakkama ei saa. Külli ja Andrese abielupaar sõdib ja lepib (teise "just selline" olemisega), nagu üks tavaline abielupaar ikka. Rain Simmul mõjus kuidagi vanemana oma rollis, kui see tegelane ehk päriselt on ja see tunne tekkis detailidest, nagu Raini tegelase flirt Hele omaga. Sestap vast ainuke, kelle osatäitmine minu jaoks päris 100% end ei õigustanud, kuigi ega mul Raini mängule ka etteheiteid ei ole ja tegelikult tollel, vaba armastuse -ajastul ammugi vanustest ju ei hoolitud.

Nii ütlemata hea meel on selle üle, et Marko Matvere oma endise koduteatri trupis külalisena kaasa jälle teeb üle mitmete aastate. See lõbus ja kokkav prantslane on kui sõõm värsket õhku seal Põrgusaali kuumaks ja tõsiseks köetavas atmosfääris. Ja ega ju tegelikult ei peakski just Marko seda rolli millegi erilise sobituvuse tõttu mängima, seda võiks mängida kes tahes Linnateatri meesnäitlejatest, aga just Marko annab nii palju juurde tervikule oma mängulise tegelase, muusikalise sisendi ja ka muidu kohalolemisega ning fännidele ka selle harukordse võimalusega teda draamarolli jälle mängimas näha. Ja nooruke Aurora Aleksandra Künnapas, keda ma ei mäleta, et oleksin varem laval näinud, oma rahulikkuse ja teistmoodi tonaalsusega kui see "elav" kommuuniasukate kamp, toob omapoolse tasakaalu. Füüsiline väljenduslaad on veel siitsealt rabe ja vajab õppimist-kohanemist, aga suulises mõttes igati õiges kohas. Tekitas kaastunnet, aga andis aimu, et see tüdruk, keda ta mängib, mõtleb oma peaga ja sellepärast ta saab nii ehk naa oma elus hakkama. Ükskõik kas vanematega koos elades või oma "tegeliku suurperega".

Isiklikult kohati häiris valgusrežii ebaorgaanilisus, kui stseeni keskel see muutus ühest teiseks, teisalt kogu üldine erinevate valgustite ja valgusega mängimine kunstiliste kujunditenajällegi meeldis. Reet Aus on toonud selgelt aimatavad 70ndad sisse, aga ometi mitte neid üleliia ninaalla toppides - sümpaatselt, puhtalt, ausalt. Kristjan Suitsu kunstnikutöö ei avaldunud minu jaoks muljet siin niivõrd tema tavaliselt suurepäraste stsenograafiavõtetega - ruum on ja ruum on "lahendatud", aga pigem meeldis tema töö detailides. Isegi "kommuuniliikmete foto" on seinal rippumas, rääkimata kogu taimekasvatusest, mida koduses majapidamises üks kommuun kindlasti võiks ja peaks kasvatama. Ainuke pisut kahtlane tunne jäi dušinurgast. Klaasist duši liuguksed võeti USAs kasutusele 60ndate lõpus, aga 70ndatel Taanis päranduseks saadud majas mõjus see õige natuke võõralt. Kuigi jah, võimalik ta puhtfüüsiliselt oli.

Hinnang: 4
Valus, aga helgete nootidega. Ajastu- ja elupildike, mis on üles ehitatud armastusele, inimeste egotunnetusele, lahutusele, koha- ning kodutundele ja jagamisele. Psühholoogilise realismi musternäide. Segatuna osavalt muusikaga, mis omakorda ei lase kõigel liiga tõsiseks minna. Ent tõsiseks ta paratamatult läheb ja peabki minema. Kuivõrd on see ikkagi võimalik, et täiskasvanud inimesed oma ühise elamise üle lasevad ka teistel otsustada. Mis sellisest elamisest ikkagi tuleb? Ja kuidas inimsuhete muutumise tulemusel edasi minna? Mis on "pere" ja mis on "kodu" ning kuidas suhtub nendesse mõistetesse keegi, kes juba lapsena sellises, tavamõistes erilises olukorras üles kasvab, kus "pere" ja "kodu" mõisted ongi pisut nihkes? See lugu ja lavastus ei anna hõbekandikul kätte lihtsaid vastuseid, aga annab võimaluse vaatajal enda seest need vastused mõeldes üles leida. Lisaks annab ka kaasaelama kutsuva loo ja võimaluse heita pilk minevikku ning sealt midagi enda jaoks kaasa võtta. Rääkimata võimalusest läbi elada üks lahutus, ilma ise haiget saamata, aga olla tunnistajaks, kuivõrd haiget see inimestele ja nende lähikondsetele teeb. Ja oleme ausad - tegelikult tegi siinse suhte purunemise vaatamine pärisel ka haiget.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Kommuun

Autorid Mogens Rukov ja Thomas Vinterberg, 
lavastaja Elmo Nüganen

Trupp

Mogens Rukov, Thomas Vinterberg

AUTORID


Elmo Nüganen

LAVASTAJA


Eva Velsker

TÕLKIJA


Kristjan Suits

KUNSTNIK


Reet Aus

KOSTÜÜMIKUNSTNIK


Neeme Jõe

VALGUSKUJUNDAJA


Riina Roose, Jaak Jürisson

MUUSIKALISED KUJUNDAJAD


Arbo Maran

HELIKUJUNDAJA


Osades:
Hele Kõrve
Indrek OjariRain SimmulKülli TeetammMarko Matvere (külalisena), Sandra
UusbergUrsula RataseppAndres RaagAurora Aleksandra Künnapas
(külalisena)

Lavastusest

Esietendus: 7. detsember 2019
Mängukoht: PõrgulavaKestus: 2 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida päranduseks saadud majas kollektiivset eluviisi. Nad loodavad, et kui nende loodud kommuuni liikmed on võluvad, tolerantsed, targad, poliitiliselt aktiivsed, soojad ja lahked inimesed, siis on nad kõik koos teel täiusele. Ka nende teismeline tütar Freja otsib uue elukorralduse keskel oma identiteeti täiskasvanute maailmas ...

„Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aastal Viini Burgtheateris. Mogens Rukovi ja Thomas Vinterbergi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.

reede, 29. november 2019

Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater


Üsna tihti teatrit vaadates, mida on hiljem plaanis kirjalikult analüüsida, tunneb kohe, et seda, mida närida ja mäluda on liiga vähe. Mõnikord ja võrdlemisi harva juhtub nägema jällegi vastupidiselt, midagi sellist, millest kirjutamise ees tunneb isegi teatavat aukartust. Seda kõike, millest kirjutada ja mida analüüsida on liiga palju ning ei oska nagu isegi kusagilt selle harutamist pihta hakata. Just nii on Tallinna Linnateatri värskeima ja Priit Piusi esimese lavastusega "Gorge Mastromase rituaalne tapmine".

Kõigepealt see nimi - Gorge Mastromas - mis nimi see selline on? Gorge tuleb vanast inglise keelest, mis omakorda on laenanud sõna vanast prantsuse ja/või ladina keelest ning tähendab muuhulgas ka ahmides õgima, neelatama suurte ampsudega... Perekonnanime "Mastromas" ma ei suutnudki tuvastada maakeralt. Kuigi vähemalt minu jaoks kõlab see kreekapäraselt. Ja sellepärast leian, et autor Dennis Kelly seeläbi viide kreeka tragöödiale on tõesti tabav. Kuid "rituaalne tapmine"? Osav turundustrikk, sest tähelepanu pöörab selline sõnaühend küll? Loos on ju nii tapmine kui ka tapmiskatse - esimest ei tehta nimitegelasele, teine küll, kuigi mis selles või teises "rituaalset" on? Eks kui väga kaevata, siis leiab ka selle rituaalsuse üles, kuigi antud juhul vast pole see eriti tähtis.

Tähtis on Gorge Mastromas. Selles loos vähemalt. Igatahes. Kõik inimesed on tähtsad. Kõik inimelud. Ja ometi on selliseid inimesi, kes "lähevad üle laipade", kes võtavad õiguse teiste elude üle otsustada, teiste elusid rikkuda enda ego, enda kasu, enda huvide nimel. Gorge Mastromas on üks selliseid.

(Lava)Lugu saab alguse pika monoloogiga, kus Gorge (Märt Pius'i kehastuses) jutustab meile endast praktiliselt sünnist alates, läbi lapsepõlve ja esimese sõbra, tänapäeva, ehk etenduses toimuvasse reaalaega välja. Valides selleks mõneti monotoonse tooni. Psühhopaatliku? Ei, Märdi loodud Gorge vähemalt esialgu ei mõju kuidagi kahtlaselt ega imelikult. Vastupidi - tore ja südamlik, kes oma jutustuses toob välja teemad, mida üht normaalset inimest põletavad. Mis siis sellest, et ühtlasi on tal armuasjad oma elus parajasti natuke segamini. Märdi valitud rääkimistoon on natuke kõrgendatud, sest ta räägiks seda kõike nagu diktofoni (raamatukirjutamise eesmärgil) ja ses mõttes õigustatult ning ühtlasi saab ju ka publik teada kogu taustaloo tegelasest. Ja mis näitab autori oskust mängida konstrueeritusega, siis istutatakse ka ühtlasi seemneid teemadele, mille mõne vilja nopime alles kogu etenduse viimastes stseenides.

Vahemärkusena üks kriitika ka, nimelt teises vaatuses Gorge jutustab edasi, mis vahepeal on toimunud sealse ajahüppe ajal. Ka siis Märt tõstab oma hääletooni "nagu räägiks diktofoni", aga enam kusagil seda diktofoni näha ei ole. Kahju, sest siis oleks ju võinud juba ka aluses olla pigem lihtsalt "jutustamine" või vahetada jutustamisstsiili ja hääletonaalsust hiljem. Tegelikult täiesti tähtsusetu ebakõla, mis tervikut vaataja jaoks ilmselt ei mõjuta, lihtalt oleks jätnud üht või teistpidi läbimõelduma mulje.

Edasi hakkab ühe- ja kahekaupa astuma Gorge teele inimesi. Kõigepealt kaks, suurepäraselt lahendatud karakteritega, isegi mõnevõrra karikeeritud suur ärimagnaat-restoraniketi omanik ja ärihai, kes seda toiduäri endale himustab. Minuni täpselt ei jõudnudki, et mis olukorras Gorge nende kahe inimese vahele sattus, aga seal ta oli. Ja no mõnikord inimene ongi valel ajal vales kohas... või siis just õigel ajal õiges kohas... või nagu siin - õigel ajal vales kohas... ja seda täiesti juhtumisi. Briljantselt ehitatud, dramaatiline majanduslik olukord! Sealjuures Allan Noormets pöörleb, nagu tuulispask oma emotsionaalselt ülesköetud, perefirma mahamänginud, peatselt "endise" suuromanikuna. Sellise jõulisusega mängitult ja seda sügavamate põhjalangemistega karakter on vaimustav jälgida. Allan oma suurusega ka muidu täidab lava ja seda kontrastsemana mõjub ka tema kokkuvarisemine. Seal vastas - külmalt kalkuleeriv ja kunstnik Kristjan Suitsu poolt niigi halli ja võimsasse kõrgusesse tõusvate tundetult kiviste seinte taustal - need jäiselt valgehallid juuksed Evelin Võigemasti peas ning veripunaseks võõbatud huuled - see naine läheb muie näol läbi igast seinast või mehest või kellest ja millest tahes. Pannes ühtlasi aja seisma ja võttes mida ta tahab. Selles pole kahtlustki. Meenus Sharon Stone Basic Instinctist, kuigi siin seksuaalsusega pole lavastaja rohkemalt otsustanud mängida. See pole see lugu. Või on, aga Evelin Võigemast teeb sama ära ka lohvakate pükste, laual peategelase ligidal istumise ning eelkõige muidugi lõikavalt teravate sõnadega.

Kogu situatsioon mängitakse nii lahti, et see kulmineerub kogu etenduse vast kõige olulisema pöördega. Mis minu jaoks tekitas ka teatriõhtu suurima küsimuse. Gorge otsustab kaasa minna naise väljakutsega hakata "pahaks", sest too paneb ta valiku ette, kas olla selline, nagu suurem osa maailmast - ehk põhimõtteliselt lambuke, kes lepib oma olukorraga. Vegeteerib läbi reaalsuse ja laseb jumalal juhtida saatust. Või võtab ta oma maailma kulgemise enda kätesse ning võtab, mida tahab, mitte ei lepi sellega, mis tema osaks "jääb". Ja Gorge muutubki inimesena selles kohas ja sellel hetkel. Tõstatub küsimus, kas see on ikka üldse inimese enda kätes, kas see on üldse võimalik, oma loomust muuta? Tal peaks olema vähemalt soodumus või siis tõesti tuli kõik õigel hetkel ja õiges vormis ja õiges kohas. Öeldakse ju ka, et inimene, kes esimest korda varastab või tapab, ületab mingi künnise ja siis ta psühholoogia muutub. Seni kuni ta pole varastanud/tapnud, on tal mingi hirmubarjäär, moraalibarjäär, mis ei lase tal seda teha. Pärast esimest korda on juba järgmised korrad lihtsamad. Gorge on siiani naiivselt mõelnud, et kas olla arg või olla hea, avastadest järsku, et argus on pigem headusega võrdne ning tegelik küsimus seisneb ikkagi hoopis selles, kas olla hea või olla halb? Ta annab majanduslikult peatselt laostuvale tüübile sellist nõu, nagu temal endal on kasulik. Ja ongi valitud see "teine tee", millest tagasiteed enam ei ole. Tegu on tehtud, "barjäär" ületatud.

Kuigi kõik ei ole nii lihtne ja kerge ja üheseletuslik, seal kõrval on veel mitmeid küsimusi, mis kaasnevad. Näiteks miks on see nii, et oluliste küsimuste korral on vajalik teise inimese arvamus? Olgu see või kestahes võõras ja asjatundmatu (kui paremat pole kuuldekaugusel või käepärast), kuid midagi inimlikku on selles, kui elumuutvatele otsustele saab kellegiltki kinnituse. Kõrvaltvaadates saab sellest aru. Kas tõeliselt edukad ongi need vähesed enesekindlad, kes julgevad ka miljonitehingud teha kõigest iseenda mõistuslikku analüüsi arvestades ning vaid oma sisemist häält kuulates? Olen seda elus tõeliste maailma tippjuhtidega kohtudes ka varem täheldanud. Kuigi lõpuni ju ei tea... võib-olla on ka nendel mõjutajad. Igatahes selliseid eneseabiõpiklikke mõtteid laseb see etendus õhku vahet pidamata. Oleks vaid aega neisse kõigisse süveneda ja mäletaks neid kõiki ka veel nüüd, pärast etendust, et küsimustele vastuseid mõelda või vajadusel otsida...

Jah, just MÄLU on ka üks teema, mis siia sisupööretesse on tugevalt praktiliselt igasse sammu integreeritud. Muide kõik tegelased, peale Gorge suure armastuse Louisa (Liis Lass) käivad vaid korra lavalt läbi. Nagu inimesed, kes jalutavad Gorge elust läbi, seal mitte eriti kaua peatudes. Ta käib ju "üle laipade", eks... Liis ja Märt on ka ühes teises Linnateatri lavastuses - "John" -partnerid/elukaaslased ja see keemia nende vahel mõjub siin lavastuses, nagu vanade abikaasade oma. Erilist sädet nagu enam poleks, aga ehedalt oleks nad ikkagi nagu omavahel suhtes. Sellest lavastuse osast kus Gorge ka oma suure armastusega hakkab manipuleerima ning kuni eelviimase lõigu lõpuni välja mõtlesin ma, et Märt teeb siin aastaauhinda vääriva rolli, kus emotsioonid käivad üles alla ning ta jõuab selle keskmisest pikema etenduse jooksul näidata nii mitmeidki psühholoogilisi külgi endast. Paraku viimase lõiguga tõmbab ta selle vaimustuse tagasi, aga kõigest omal ajal.

Liis Lass nende teiste karakterite kõrval on vaoshoitum ja allasurutum, ilma erilise karikatuursuseta ja teatavas mõttes ka erilise karakterita. Ilmselt ka kõige raskem välja mängida seda pinnale, mis selle tegelasega juhtunud on. Nõnda toimib ta pigem alguses Gorge ihaldusobjektina, kellega too kuidagi käituda ei oska, sest just "nendega" ongi kuidagi raske õigesti "olla". Ja hiljem võimendatult mõnitatuna, sest ega Gorge vahepeal "käitumist" kusagil koolis ju õppimas pole käinud... , jäädes ise külmaks, sest sellel hetkel on ta juba mehest üle. Korra ja väga episoodilises rollis lülitub mängu ka keegi, kelle ainus roll näib olevat Gorget puudutada, mille peale too täiesti endast välja läheb. Nüüd juba selgete psühhopaadiilmingutega. Vaataja muudetakse siitpeale psühholoogiks ja tekib ahvatlus anda diagnoose - Kas tegemist on millegi allasurumisega? Kas tegemist on teise meesterahva läheduse kartmise või vihaga (viidates Gorge isale)? Kas tegemist on hirmuga, et nii näitab ta ennast nõrga ja haavatava või haavatuna?

Viies külaline Gorge eluteel tõi lavastuse kõige suurima rollitäitmise ja julge mängu üllatuse! Tõmbaksin siinkohal paralleeli enamvähem täpselt aasta tagasi nähtud Ursula Rataseppa rolliga Toompere Zelleri lavastuses "Mineku eel". Millegi sama võimsaga saab siin hakkama Tõnn Lamp! Vau! Gorge vanem vend, kes toob pagasiga kaasa rida punaseid ja hoiatavalt vilkuvaid moraali hüüu- ja küsimärke. Eriti see elulooraamat, mille Gorge on nüüdseks kirjutanud ning milles esitatud valedega ta on ka oma venna elu ära rikkunud... Kui lihtne on teha teiste eest otsuseid, nendega nõu pidamata. Isegi väga lihtsad tänapäeva sotsiaalmeedia otsused, kus me paneme oma laste või lapselaste fotosid üles ilma nendelt luba küsimata. Kas teine inimene tahab seda? Me võtame õiguse, sest ei mõtle, et riivame teiste õiguseid väga lihtsate ja enda jaoks tühiste asjadega. Jah, siintoodud näide on marginaalne, aga seda vaid rõhutamaks mõtet. Gorge on oma teoga võtnud vennalt ära midagi, mida too pühaks pidas ja ta ei saa seda enam kunagi tagasi. Autori soov on ilmselgelt näidata sellega ka seda, et kõikidel asjadel siin maailmas siiski ei ole hinnalipikut. Ja isegi kui on, siis peab see olema enne ostutehingut valimiseks väljas. Tagantjärgi on hindamatutel asjadel veel mitmekordselt hindamatu väärtus.

Kuid see Tõnni mäng siin! See psühholoogiline läbitunnetatus ning julgelt lavale laotamine, hoides iga sekundi kui ta laval on, kogu atmosfääri nii pinevil, nii pinges, et seda paksu õhku oleks võinud noaga lõigata. Bravo, Tõnn! Tahaks öelda, et palun veel selliseid osatäitmisi, aga no selliseid tuleb üldse isegi ühe terve teatriaasta kohta üle eesti teatrite vaid käputäis. Ja mis siis sellest veel edasi saama hakkas - kui madalale võib üks inimene langeda? Ja kumb see õudsam õudus on, kas füüsiline või mentaalne vägivald? Eriti kui seda füüsilist teed oma ainsale sugulasele ja mentaalset oma kõige armsaimale inimesele üldse. On neid üldse vaja võrreldagi? Kuid see kuidas ta oma armastatule haiget teeb, see on sõnulseletamatu. Seejuures Märdi mäng muudkui võtab ka hullemaid pöördeid, laskudes kohati ka monotoonsusesse tagasi, vaid veelgi enam näitamaks kui nõme ja põhjavajunum ta oma otsuste tulemusena on. Suurepärane rollilooming...

Kuni jõuame viimase lõiguni. See võib-olla pole enam millelegi võtmeks, kuna uksed on juba kõik valla tehtud varasemates, aga ehk viga ka selles, et siit järsku on kas lavastaja jaks lõppenud või pole ta seda ise viimseni läbi tunnetanud ning leidnud seda kõige kindlamat viisi lahenduseks ja mis peamine, ka peaosatäitja muutub järsku võõristavaks. Aimub kõvasti arenguruumi potentsiaali selle lõigu teravdamiseks just eelkõige karakteritest lähtuvalt. Aega on kulunud siin juba nii palju, et Gorgest on saanud vanamees (huvitav oleks teada, kui kaugele tulevikku tänapäevast? aasta 2040-50, arvestades tegelaste sugulussidet?). Märt aeglustab oma rääkimist ja madaldab seda pooltoonivõrra. Kuid järsku on minul kui vaatajal ebamugav seda vastu võtta. See tegelane mõjub imelikult laval ja mitte sellepärast, et Gorge ongi nii põhja vajunud, vaid lihtsalt on raske karakterit sellisena mängitult vastu võtta. Nüüd kus ta on vanadusest maharahunenud, mõjub ta hoopis "tehtum" kui see loomulikum ja jõhkram varasem Gorge. Midagi on nihkes. Kas oli vaja teda hääletooni ja suurte prillidega üldse vanameheks muuta, kui muidu seda nähtavalt, ega tunnetuslikult ei toimu. Ühtlasi mõjub viimane teele astuja - Gorge "sugulane", kes siin vaatet kõige olulisemaid lõpuseoseid kokku seob, Mikk Jürjensi mängitult, palju tühisemalt ja tavalisemalt kui kõik eelnevad. Mikk mängib küll puhtalt "ära" ja väga hoogsalt ning hingestatult, ent kuna mitu meistrit enne teda siin laval on saanud hakkama millegi erilisega, siis ei anna ta siinkirjutajale võimalust nüansseeritust või näitleja erilisi otsuseid välja tuua.

Finaal.

Terve teekond on kõrvaltvaatajale valus äratundmine, et raha toob võimu, aga ka palju negatiivset karmat. Valetamisega jõuab kaugele ja sellel võivad olla vägagi pikad jalad, kui on raha, millega neid pikendada. Kuigi autor ja tegijad moraalitsema ei kuku, siis (õnneks) lõpp on valus ka peategelasele. Kuidas külvad nõnda lõikad. Tihti ju räägitaksegi hooopis, et olulisem on "teekonda nautida" kui see, milline on lõpptulemus. Ma ei tea, kui palju Gorge seda "teekonda nautis", aga oma otsused teeme me igaüks ise. Pahatihti jääb kõrvaltvaatajale tõesti selline tunne, et need, kes külvavad egoistlikumalt, jõulisemalt, teistega arvestamata, need lõikavadki suuremad kasumid, parema elujärje endale. Ja kui see pakub selle "naudingulisema teekonna", kas siis tulekski osata oma elu just niimoodi elada? Nii mina, kui usun, et ka Sina tahad ju uskuda, et see nii siiski ei ole.

Kunstilise tausta poolelt ei saa mainimata jätta, et meister-ruumikujundaja Kristjan Suits on siin küll ruumi kujundanud, aga see ei ole tema tavaliste "vau" efektiga ruumide tasemel. Ent midagi siiski - ilmselt oli taotluski, et need plaadid on ebaühtlased tagaseinas, sest valgusega koos andsid isegi mingi õhkõrna efekti. Olles viimasel ajal palju sisekujundusvõistluseid vaadanud ja juba mitu aastat järjepanu võõbatakse seal seinad halliks, et see, mis ruumis sees, pääseks rohkem esile ning seinad ei imeks seda tähelepanu. Ja lisaks on selline "kivikarva" sein heaks peegeliks Gorge Mastromase kivist südamele... mis küll alles päris lõpus murdus... aga eks ka kivi murdub, kui sellel piisavalt suur löök anda.

Kuid see "hall" kunstnikutöö oli heaks partneriks Mari-Riin Paavo suures osas "ülekuulaja"likult teravalt valgustatud, ent kohati ka dramaatiliste efektidega valgusrežiile. Haarame siia juurde ka need maavärinalikud helid (helilooja ja -kujundaja Andres Kõpper), mis murrangulistes kohtades ilmnesid ja kogu Priit Piusi debüütlavastus tekitab isu saada temalt järgnevaid. Osavalt põikleb Priit kõrvale ka tavalisest ja kõige suuremast debüütlavasuste lõksust - kuhjata kõiki oma peas küdenud ideed ja need korraga sealt välja lasta. Editi-silm on tal terav ja tabav. Kui veel see viimane lõik oleks paremini paigas, siis võiks rääkida kas "algaja õnnest" või "sündinud meistrist", aga nii ongi normaalne, et õige pisut on ka veel arenguruumi, et teise lavastusega juba tulla ja veelgi kõvemini lajatada. Minule igatahes meeldis!

Hinnang: 4
Linnateatris on ikka uskumatult head näitlejad. Iga kord selle teatri külastamisel on kuidagi eriline tunne. Juba minnes tead, et saad vähemalt midagi head ning tavalisest tugevam usk on sees, et selles teatris on võimalik saada ka midagi väga-väga head. Ootuste üleskruttimine teeb ju ebatõenäolisemaks hilisema rahulolu elamusega. Seekord saab tõdeda, et ootasin midagi head ja sain ka. Jäin vägagi rahule. Need nipetnäpet vingumised, mis eelnevas tekstis sisalduvad on tegelikult detailides, mis tervikule erilist mõju ei avalda. Pigem teatavast perfektsionismi kretinismist silmatorganud ebatasasused, millest osalt ilmselt lihvib ka aeg ja mäng. Külmaks selline lugu ei saa jätta, sest puudutatakse nii mitmeid eksistentsiaalseid teemasid, mis igaüht ühel või teistel moel, lähemalt või kaugemalt, varem või hiljem on puudutanud või puudutab. Mind isiklikult veel eriti, sest ma näen seda kõike silmast silma, kuna olen Gorgega samal aastal sündinud :)
Nalja siin ei tehta ja nalja siin ei saa. Pea 3 tundi läheb võrdlemisi kiiresti ning iga Gorge sõna ja teoga on vaataja kaasas, kohal. Eriti sõnadega. See on Sõnateater suure S-iga.

Autor Dennis Kelly ise on öelnud, et ta ei tea, millest ta näidend tegelikult räägib. Teda ei huvita vastused, vaid küsimused on palju huvitavamad. Samas, ka siin on teemadeks nii armastuse kui ka rahaga seonduv, nagu Linnateatris 6 aastat tagasi lavastatud sama briti autori "Armastus ja raha"... Kuigi teemasid on siin veel mitmeid.

PS. Mõned märksõnad ja paralleelid, mis etendust vaadates meenusid, kui kellegi jaoks see inspiratsiooni vaatamiseks läbi paralleeli võiks anda -
Shakespeare, Kreeka tragöödia, jutustav teater, karikatuursed karakterid, fataalsus, egoism, majandusteemad, kapitalistlik ahnus, mitte raha versus võim pole valik vaid raha võrdub võim, ehk võim tuleb koos rahaga. Kõik pole müüdav või on? Kas inimene saab muutuda? Kas see, kes müüb oma hinge raha eest võib üldse olla õnnelik? Kas hinge tagasi osta on võimalik? Ja mingil kummalisel tasandil ka telesari Mr.Robot,


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Gorge Mastromase rituaalne tapmine
Autor Dennis Kelly, lavastaja Priit Pius

Osalised

Dennis Kelly

AUTOR


Priit Pius

LAVASTAJA


Kristjan Suits

KUNSTNIK


Anu Lamp

TÕLKIJA


Andres Kõpper

HELILOOJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA


Mari-Riin Paavo (Ugala Teater)

VALGUSKUJUNDAJA


Osades: Märt PiusLiis LassTõnn LampEvelin VõigemastAllan Noormets, Mikk Jürjens ja Karl-Markus Pihlakas.

Lavastusest

Esietendus: 19. oktoober 2019
Mängukoht: TaevalavaKestus: 2 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Ühel tähendusrikkal hetkel saab noor Gorge Mastromas aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas elada oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes, või valida teadlikult valetamise ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Näib, et väga palju, isegi hoomamatult palju. Gorge Mastromas otsustab riskida. Sest mida tal oleks kaotada? Või … keda?
Dennis Kelly terav ja isikupärases stiilis kirjutatud näidend valmis 2013. aastal. Kelly on üks praeguse aja edukamaid briti dramaturge, Linnateatri repertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“.

Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse strobovalgust.