Ukuaru - Emajõe Suveteater

Häbi tunnistada, aga minul on Veera Saar’e “Ukuaru” lugemata. Õigustuseks võin tuua vaid selle, et olen juba aastaid tahtnud, aga kui Sul on üle 10 000 raamatu ning need kahes erinevas kodus - maal ja linnas, siis ei ole “õigel hetkel” kunagi seal kus vaja. Viimasel ajal on tekkinud üldse tunne, et see on hoopis kusagile rändama läinud, sest isegi otsimise peale pole leidnud. Tuleb ilmselt raamatukogust võtta - küll siis kohe ka enda oma välja ilmub...

Ent selle asemel on väiksest peale kümneid ja kümneid kordi vaadatud Leida Laiuse suurepärast eesti filmiklassikat (stsenarist Mats Traat), toona alles lavakooli 3.kursuse tudeng, 20aastane Elle Kull Minna-rollis ning muidugi Lembit Ulfsak Akslina. Sõna-sõnalt on filmi tekst peas! Film on NII ikooniline (👈uhh, milline kole värdsõna eesti keeles), seega tundus paraja julgustükina üldse võtta see materjal lavastamiseks...Sest vaevalt, et suudaks keegi võrdselt või ammugi ületades sellest loost miskit uut audiovisuaalset teha... Aga võta näpust... Lavastaja Peep Maasik, dramaturg Urmas Lennuk, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja/helilooja Ardo Ran Varres ning ülimalt põnev, erinevatest Eesti otstest Emajõe Suveteatrisse Vooremäele, sõna otseses mõttes “mäe otsa” (etenduspaika on vaja u 300m metsarajal ülesmäge ronida…aga see tasub kuhjaga ära!) kokku tulnud trupiga teevad sellele kurbilusale loole (korduvalt) külmavärinateni liigutavalt au!

Mnjaaa- MILLINE lavastus! Üks suve siiani kolmest suurimast elamusest (teine sai ka sama Lõuna-Eesti reisiga haaratud - loe eelmist peegeldust - selle vahega, et see teine näis pealepoole nii kommertslik ja teatrifännile täiesti ootamatu vasakhaage, et siiski kunstiliselt kõrge tase... Aga Ukuarust ju siiski natuke ka ootas ja lootis, et miskit erilist-head võiks kujuneda, arvestades ka just nimelt tegijate nimistut, kes lavastust loomas-mängimas. Ent eks ju seda vingem, kui isegi kõrgetest ootustest hoolimata, suudetakse niimoodi süda vallutada!). 

Seekordsest dramatiseeringust jäi esiti selline mulje, nagu Lennuk olekski võtnud filmistsenaariumi ning selle tummisemaks kirjutanud (täpselt 10 aastat tagasi sai viimati Ugala/Madis Kalmeti/Triin Sinissaare lavaversiooni vaadatud. Tookordne oli vaid “okei” ning maksis teatavat eheduselõivu just nimelt kahtlase väärtusega dekoratsioonidega... Aga seekordne, mille lavalugu hargneb lahti keset ürgset loodust, oma puitonni ning muude ehedusega löövate komponentidega, on suisa peajagu tollestki üle!). Tummiseks selles mõttes, et näiteks Minna isa (Hannes Kaljujärv) on siin saanud palju olulisemaks kui filmis, Keldriaugu Karla’st on sobivalt saanud Keldriaugu “kuningas”, muutes Margus Prangeli mahlaselt vastikuks mängitud tegelase, võrreldes mingi lihtsalt “Karla”ga, veelgi rohkem rikkurile viitavamaks. Sisse on toodud maagilist realismi, sest surnud mehed tulevad oma naisi kummitama ning lõpp on (hoopis) teine kui filmil. Filmis teadupärast Minna ema hõikab väsinud ja apaatsele Minnale, et “poiss” kisab...ja neil ju sündisid seal järjest tütred, kuigi ridade vahel, isegi kui seda otse välja ei öeldud, siis ju juba seegi kui kaude jutuks võeti sugupoolte teemat, siis ainuüksi seegi räägib enda eest, et oodati ikka majja poega ka (ehkki Lennuk siin justkui nimme vastupidisusega veel eraldi Minna ja Aksli sümpaatsust rõhutab). Sellest sai filmile kurbusest hoolimata, ilus ning lootustandev punkt. Lennuki lõpus on palju rohkem helgust ning Minna suhtumisega omakorda, ehitab ta lõpuga naistele “monumendi” - EESTI töökatele, oma lapsi JA mehi kasvatavatele NAISTELE - kellel endast tühja kah, peaasi, et... aga seda peaks juba igaüks ise vaatama ja enda jaoks tõlgendama.... Minu jaoks siiski veel 1 põhjus juurde Veera Saare raamat ikkagi läbi lugeda...ehk kuidas see algupärandis autoril siis täpsemalt ikkagi on (kas Traat või Lennuk on seda muutnud ning sealt edasi juba analüüsida miks? Lisaks on tegemist ju raamatu mõttes Ukuaru-saaga 1.osa lõpuga ja 2.osas olla Minna hoopis kõrvaltegelaseks...võibolla on ühel või teisel lõpul tähendus hoopis järje mõttes?) ning millised tunded-mõtted ikkagi raamatut lugedes endal sellisest lõpuolukorrast tekivad?

Eks meid teatriskäijaid ole igasuguseid, minu jaoks korralik alusmaterjal - näidend või dramatiseering on vaatet a ja o. See on vundament, millele saab lavastuse kui maja peale ehitada ning mängu sisse panna. Siin on see vundament vägagi kindel, tugev ja vastupidav. Lugu lavalooks muutes on see vaja muidugi elustada ilma nähtaval olevate traagelniitideta, rõhkudega mängides, huvitavaks ka teiste vaatajate silme ees muutes, tekst usutavalt elama panna ning mängijad loogiliselt sellesse loo keskkonda tegutsema tuua -  Peep Maasikul on see kogu baas väga hästi paigas, aga lisaks on ta kostitanud enda ideedega ning viinud nende abil lavastuslikult terviku elamuslikkuse kõrgemale tasemele... ootamatult veelgi huvitavamaks, ehedamaks ning ühtlasi sisseimavamaks. Sest tugev trupp, vaimustavate näitlejatega on 1 pool asjast, aga kogu atmosfäär, mis siin ju looduse näol juba täiesti eriline ja annab panoraamse mängumaa, mida lavastaja ka edukalt ja leidlikult kasutab. Lisaks kunstnik Laagriküll on loonud veel selle ürgse metsajõu sisse ning liikumisteede vahele mitu väiksemat “lava”, sh. vaese pere väga eheda “kokkuklopsitud” onnmaja, vaimudele oma kogunemispoole, palgikoorimise koha ning sulatanud need teatrimaagiaga kokku... Ent ka ajastule, stseenidele, iseloomudele ja seisustele vastavad riided tegelastele on omaette oluline täppismäng kunstnikult. 

Mitmeid ka väiksemaid, kuid olulise ja erilisi detaile võib režiist avastada, näiteks 2.vaatuse alguses tasub kindlasti silmad lahti hoida kogu laiuva “lava” suunas, et üks visuaalne komm kaduma ei läheks... kes 4 aastat tagasi sama lavastaja Nipernaadit nägi, sel oli võimalus trikki juba kogeda, ent siin, kuna tegemist veelgi lähemal toimuvaga, siis seda efektsem. Ent vast veel omakorda nendest ohtratest Peep Maasiku vaimustavatest nõksudest kõige erilisem seekordses lavastuses on selle helikujundus. See kuidas “sõja”koledus on loodud/toodud sinna metsailu sisse. Vot see on alles tōeline TEATRIIME! Ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks üks õudsemaid sõjatundeid on lennukite madalal peakohal lendamine, sest ei tea ju millal sealt see pomm langeb... Ja ega siis ju polekski pääsu... Just täpselt selline tunne tekkiski... Seejuures ei näidata näpuga, et vot nüüd viitame kuidagi praegusele sõjale. Ei, selle paralleeli saab iga vaataja ise ka tehtud (kui soovib...või nagu minu puhul ei suudagi sellest hoiduda). Aga no ehedamaks on juba raske turvaliselt minna - nõnda mõjuv, et oleks tahtnud kätega pead katta! Keset metsa! Ainus, mis minu jaoks oli nagu “järelmõte” või siis niigi lavastajaideede ilutulestikku pakkudes isegi liigne - selline valguskujundus seal lõpuosas... Kas seda sinna niiväga enam juurde vaja oli... aga ju see on maitseasi...minu jaoks i peal täpi ilmatu suureks vajutamine, mis ju otseselt i-d  ka ei riku...

Jah, sain päriselt ka vapustatud. Ning see külmavärinate asi sissejuhatuses ei olnud lihtsalt suusoojaks mainitud. Pisaratega teatris on ju isemoodi värk. Alatajus nii hirmsasti tahaks sellist tugevat emotsiooni, ehk loodad hinges, et see, mida vaatad-koged, ka Sind nii tugevalt liigutaks... Samas kui see sügav emotsionaalsus nii osavalt esile kutsutaksegi, siis tuleb ju hoopis punnitada näo- ja silmalihased nii pingule, et suur ja vana mees ei purskaks pillima...kuigi klomp on kurgus... Kolmest korrast kahel see õnnestuski, aga korra suudeti silmad ikka veekalkvele ka kiskuda... häälega pillimisest suutsin (õnneks) seekord siiski hoiduda. Ei saa aru, miks teistel meestel nii lihtne on end külmaks muuta... aga ega ma ju ei tea ka... Lõppude lõpuks on see ju ikka kontrollitav kui avatud ja vastuvõtlik lased endal olla avalikus kohas. Eks pisarateni suudetakse teatris viia ju tegelikult ikkagi üliharva. Hea kui tavalise 150-200 lavastuse vaatamisel aasta jooksul korra või paar, igal aastal ju isegi mitte sedagi. Ja alati polegi ju need üldsegi kurbusepisarad... Ka siin oli üks nii ülev hetk, kui Aksel Minnale ja oma perele "kingitusega" koju saabub. 

Eks seegi oli ka paljuski just Ursula Ratasepp ja Pääru Oja, kes nendes rollides need tunded just niimoodi mängides esile kutsusid. Veelgi üks tunnustus ehedusele. Ursula üldse kogu oma rolliskeemiga on siin üks aasta tugevamaid naispeaosasid. Niimoodi liigub temaga iga sammu, otsuse, kurbuse ja rõõmu kaasa. Kord jõuline, siis jälle jõuetu. Kord mehiselt hakkaja, sest kui majas töömehe käsi pole (on vaid pillimehe käed), tuleb ka need tööd ära teha. Järgmisel hetkel jälle üdini naiselik, õrn ja haavunud. Kord mõistuse, siis jälle südamega naine. Minna - Eesti naise kvintessents - sealt ajastust ja läbi nende raskuste on ju need meie imeliste naiste geenid läbi tulnud tänapäeva ja sellepärast see imetlus muudkui jätkub!❤️

Pääru kasutab mitmeid oma tuttavaid maneere (näiteks kohe kätluses, ehk kui ta saabub "lavale" esimest korda - teeb ta nõksu nagu demonstratiivset mugimist, mis on tema puhul varasemast tuttav), aga no Ulfsak ei tulnud vaadates korraks ka meelde, sest siin Pääru ON Aksel! Ja milline multitalent! Sedapuhku siis lõõtsaga imetlema-imestama panemas. Muide erinevaid lõõtsalugusid on siin vast ehk vaid 2-3, sh muidugi Pärt, aga Ardo on neist teinud nii eripalgelisi töötluseid ning Pääru mängib nii lahedalt nagu muuseas, nagu lõõts olekski tal vaid käte pikendus... aga samas nii vingelt... imeline! Ka kitarrivirtuoos Indrek Kruusimaa annab kidrakeeltega veel omad ilud juurde hingele. Lisaks mängib vahvalt koomilist külajotat, kes tõsisel hetkel siiski silmavaate sirgeks saab. 

Minna isa ja ema - Hannes Kaljujärv ning Garmen Tabor - on ka omamoodi teada vanaisadest-vanaemadest paralleele ammutades. Isa selline soojem ja jutukam, ema jällegi ülitõsine, kes tühja juttu ei tee - töö vajab ju eesti naisel ehast koiduni rassimist, muidu lihtsalt ei jõua. Sest lisaks meeste tööle vaja ka enda tööd-tegemised majapidamises teha, et kõigil oleks toit ees ja kasitud. Filmis Minna ema (üks meie teatriloo suurtest - Velda Otsus) oli üsna karm ning kokkuvõttes siiski läbinisti ebameeldiv, aga Garmen mängib sellele tegelasele veel kihte sisse, ehk kuigi temagi on karm, siis selle kivikõva koore alt aimub selgelt ka “südant”. Psühholoogiliselt ülimalt peenelt tekitatud, sest kogu kontrastlikkus ei paista mitte tegelasest, vaid selle võtab vaatajana niimoodi vastu. Juba ainuüksi “Arst”iga, aga nüüd veel see Minna ema roll otsa - 1 üsna kindel järgmise kevade Teatriliidu auhinna-nominentidest on meil arvatavasti praeguseks juba teada (kuigi ilmselt pigem eelkõige ikka sellest Arsti-peaosast, sest siinne on selgelt kõrvalosa, ehkki ka väga tugev). 

Mõjuv on ka Margus Prangeli "Keldriaugu kunn"- Minnat himustamas, uhkelt oma vankriga kaarutades, siis jälle toodud kingitust kibestunult “tühistades” või hiljem aru andmas kuidas ta “kümne küünega” mulda peale kraapis... Soovitan jälgida ta ilmevilksatusi, kui Minna talle jälle sõnadega hoope annab... Ja kas tema oli ikkagi “süüdlane” seal metsateel? Loogiline oleks. Huvitav, kas raamatus seda ridade vahele on kuidagi rohkem pandud? Eks lugedes saab siis uuesti tunnetada, aga millegipärast siin uskus seda meest, kuigi ju sellist ei peaks uskuma…sest see kuidas ta üldse kõigisse suhtub ning eriti naistesse! Marguse kehastus on täpne, aus(alt vastik), mehiselt robustne, ent õhkudes tõusiklikkust - tema kodu me ju ei näe. aga kui tal juba hobune on… (ja kui ilus mära siin "lava" veel kaunistab ning taas ühtlasi toimivalt tollele nõmedale peremehele kontrastiks). Muidu ju võiks mõelda, et tal võis see lihtsalt kurbusest kibestumus olla, et Minna tema asemel Akslile läks, aga seal on veel nii palju muud peidus tüübi käitumises, mida just Margus ilmete, kehahoiakute ning tegelikult kogu kehastumisega mõista ka annab. Sh. see kuidas Keldriaugu peremees enda jaoks esiti “lohutuseks” ja uhkusest tingitult teise tüdruku naiseks võtab. 

Kärt Tammjärv on alguses lõbusalt plikalik, ent omamoodi meisterlik on seegi, kuidas ta pärast ema mahitusel tunduvalt vanema Keldriaugu kuningaga abiellumist, üha traagilisemate nootidega mängitud Loreida lõpuks ka ülima ahastuseni välja viib! Seal kõrval üks lavastuse lemmik-karakteriseeringuid, jällegi kontrastiks hädavajalik, ehk esiti hoogsalt koomiline Marika Barabanštšikova Loreida emana, koperdav-kokutav, kõigesse oma nina toppija ning tütrele rikka mehe leidmise peale kasvõi nahast väljapugevana, võiks isegi öelda karikatuurne, kui selline inimtüüp juba paljudest filmidest-teatritest-raamatutest ning seeläbi justkui elust endastki varem poleks tuttav.., Ja Marika mängitult... no mina igatahes ei saanud üldse naeru pidama, kui ta stseenide keskmes osales! Välja arvatud muidugi hiljem, mil pigem muutis ka näitleja oma mängunootidega vaatajagi parastamise tõsiseks kahjutundeks. Suurepärases trupis ka 2 väikest tüdrukut, nunnumeetrit tõstmas, kellest ühes tundis ära eelmise suve Kasuema lavastuse väikse staari ning teise kohta kostis publikust, et pidavat olema ka näitlejageenidega, nimelt ooperilaulja Rasmus Kull’i tütar. 

Hinnang 4+

Nagu on olemas väärtfilmid, on olemas ka väärtlavastused ja see on kahtlemata just selline - ilus ja mõjuv klassikatõlgendus! Absoluutselt kindel vaatamissoovitus(!) ja seda isegi kui lugu ongi tuttav, isegi kui tegevus ongi viidud Põhja-Eesti Jänijõe äärest Tartumaa Vooremäele, sest tegemist on väga tunneteküllase materjali, ülimalt hea mängu, vapustava helikujunduse, suurepärase lavastuse, erilise mängukoha kui ka kogu kunstiliselt kõrgetasemelise ning eheda ja usutava terviku tõttu! Üks nendest lavastustest, mis jääb kindlasti seda teatrisuve ilmestama-ilustama! Peale instagrammi-teksti sain mitu tänukirja tähelepanu pööramisest ning koheselt peale esietendust hakkasid ka justkui kõigi vaatamas käinud inimeste ühtsest kiidulaulust suust-suhu liikuma soovitused. Piletid müüdi etendustele kiiresti välja. Jääb vaid loota, et nende jaoks, kes ei jõudnud või kes piletitest sobival päeval ilma jäid või siis minusugustele, kes seda uuesti veelkord vaataks, et teatril õnnestub ka järgmisel suvel see kavva võtta. 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Rebeca Rosalie Parbuse tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

UKUARU

kargeõhulavastus Vooremäel

ÜHE VAHEAJAGA JA KESTAB 2 TUNDI JA 45 MINUTIT.

LAVASTUSEST

AUTOR VEERA SAAR

DRAMATURG URMAS LENNUK

LAVASTAJA JA VALGUSKUJUNDAJA PEEP MAASIK

KUNSTNIK JAANUS LAAGRIKÜLL

MUUSIKALINE KUJUNDAJA ARDO RAN VARRES

OSADES URSULA RATASEPP (TALLINNA LINNATEATER), PÄÄRU OJA, HANNES KALJUJÄRV (VANEMUINE), GARMEN TABOR (UGALA), KÄRT TAMMJÄRV (VANEMUINE), MARGUS PRANGEL (VON GLEHNI TEATER), MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), INDREK KRUUSIMAA, KIRKE KALLASTE, ELLI KOIDULA KULL

Veera Saare ajatu „Ukuaru” on meie juurde ikka ja jälle ringiga tagasi jõudnud ning saanud oma temaatikaga osakeseks rahvuslikust tunnetusest. Ellujäämine on tänapäeval sama aktuaalne kui esimese vabariigi ajal. Ka täna püüdleme selle nimel, et meil oleks kodu, turvaline tulevik ja lastel perspektiivi edasi jõuda. 

Kevaditi võib Jänijõgi hauakohtades uputadagi, nüüd, kuiva suve järel ta seda ei tee – vesi ulatub kord poolde säärde, kord põlvini, harva kipub kõrgemale tõusma. Minni ei mõtle praegu ei elule ega surmale, ei uppumisele, külmale ega märjale – ta läheb, kord kaldal, kord vees; läheb, sest ta teab, et peab edasi minema, ainult minema ... Mitte midagi muud ei tohi ta praegu teha, ei seista, ei mõelda ega kaaluda – ainult minna, kaldal või vees, aga minna … 

Vabaõhulavastus „Ukuaru” on lugu sooja südame, targa pea ning selgete väärtustega eesti naistest. Nende valikutest ja valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest. Need naised on sitked, töökad, allaandmatud, avara hinge ja jõulise südamega. „Ukuaru” räägib teile loo armastusest iseenda, teiste ja looduse vastu. Mure ja rõõm, usk ja lootus punuvad oma kordumatuid mustreid. Ja neisse süvenemiseks on vaja aega. Nagu on vaja aega ka looduses ja loodusega koos kulgemiseks. Ukuaru peamiseks tegevuspaigaks on mets ja mets tekitab emotsioone. Metsa saab armastada, aga ka vihata. Mets annab ja võtab. Mets on see, mis kannab edasi elu järjepidevust ja ürgset jõudu, kus ka meie Ukuaru Minna leiab oma kodu, tuleviku ja perspektiivi. 

“Ukuaru” etendub Tartumaal, maalilisel Vooremäel.

Jalutuskäik parkimisalalt mängupaika võtab 10-15 minutit. 

PALUME ETENDUSELE SÜLELAPSI MITTE KAASA VÕTTA.

Kasuema - Emajõe Suveteater

Sellest on nüüdseks juba 2 aastat, mil Emajõe kaldal esietendus publiku poolt armastatud ja ühise kiidulaulu pälvinud, Silvia Rannamaa romaani "Kadri" alusel tehtud kogupere muusikaline lavastus. Juba siis anti välja veksel, et ootama võib hakata ka järge, ehk sama kirjaniku "Kasuema" ja nõnda saab sellest diptühhon ka Emajõe Suveteatri repertuaaris (nii nagu kunagi "Vinski"ga). Ja kuna Kadri puges nõnda hinge ning selle mõju kestis tükk aega läbi vestluste lapsega, kellega seda tookord koos vaatamas käisime, tekkis väike lootus, et ehk juba eelmise aasta suvel saab ka järge näha. Kuid maailmal olid teised plaanid ja pandeemiasegaduses lükkus see määramata ajaks edasi. Õnneks siiski tegijatel endal ka lubadus meelest ei läinud ja LÕPUKS ometi on ka järg (ja mõnus, et ka selles samas mängukohas) lavalaudadel kohal!

Nagu ilmselt sissejuhatava lõigu ridade vaheltki võib aimata - ootus OLI seda väärt! Ja kuidas veel! Lähen isegi nii kaugele, et ütlen - minule meeldis nüüdne veelgi rohkem! Miks? Aga ilmselt sellepärast, et minu kui vaataja hingepaeltega mängitakse siin veelgi osavamalt, veelgi tugevamalt, veelgi mõjusamalt. Nutt oli kurgus vähemalt kolmel korral! Ja ikka naeru ja südantsoojendavate lõikudega segamini - mõnikord nukramal põhjusel, mõnikord hoopis rõõmu pärast. Tuleb meelde üks intervjuu Maria Klenskajaga, kus ta tõstatas ka imestuse, et miks meil nii harva viimasel ajal tehakse teatrit, mis "liigutab". Olen seda ise ka mõelnud. On ju küll kurbi lugusid... aga need on tihti üdini kurvad või siis lugusid, mis raamatulehtedelt loetuna liigutavad pisarateni, ent laval siiski mitte. Ilmselt vajab see teatavaid lavastuslikke ja dramaturgilisi keerdkäike ja ülesehitust ning siis just õigetele vaatajate emotsioonimaastiku nuppudele vajutamist... ja selleks on vaja eelkõige muidugi materjali, aga ka oskust jutustada, õigeid mängutoone ja puhtalt tehnilist misanstseenide-seadmise valdamist, mis tooks need tugevad emotsioonid ka publikul välja. Ja kuigi nagu Kadris, nii ka Kasuemas, mõnedes stseenide üleminekutes võis täheldada Andres Dvinjaninovil siin-seal konarusi (eks esietenduse ärevus ning veel mitte publikuga sissesõidetud lavastus on ka juba selleks ehk piisavateks põhjusteks) ja dramaturgiliselt on Aidi Vallik saanud küll väikse imega hakkama (kes lugenud, see teab kuivõrd mahukas "Kasuema" on), sest sellisest teosest vaid olulisemale keskendumine võib kaasa tuua terviklikkuse kaotuse ning Rannamaa romaani (minusuguste) austajate pahameele tänu lihtsustustele... Ja kuigi on tõesti mõnes  lõikekohas mõned traagelniidid paista, siis tegelikult häirib see vaid ehk seda, kes luubiga vaatab. Kuna tervik sai nii-nii südamlik ja omade rõhuasetuste ning vajalike ja oluliste teemade väljatoomisega ja lapsed, noored ning professionaalsetest näitlejatest rääkimata, kes kõik selle esimesest hetkest kuni viimaseni täiesti lavastuse kihtide vahele haaratud publiku silme ees elustavad, siis see kriitika antud juhul tundub kuidagi kohatu. Jah, mängiti ju mikrofonidega ning mõnikord kostus mõni tekst mujalt kui sealt kus oli tegelane, paar korda kadus tuule tõttu heli (kuigi millestki sellepärast ilma ei jää, sest ka näitleja suust on siiski kuulda) - raadiomikrofonide värk... Ent kuna tegemist on tegelikult siiski päris (suve)muusikali mõõtu muusika-lavastusega, siis on mikrofonide kasutamine absoluutselt õigustatud. Näitlejateks ju ka suuremas osas koolitamata häältega noored näitlejad, kellele on ka eeldatavasti häälele võimendavat tuge tarvis, seega teisiti polekski see mõeldav.

Suurem osa järjes mängitavatest lastest on ka tuttavad juba "Kadri"st, kuigi tegelastest on siin ju samad lisaks Kadrile ja tema isale vaid Entu. Isegi Anne, kes on Kasuemas küll sama nimega tegelane, ent siiski teine Anne kui Kadri parim sõbranna esimeses osas. Kadri rollis jätkab esimeses osas võlunud Ella Cecilia Claesson. Kuigi ilmselt ka selle paari aastaga kasvanud, on ta ikka see sama Kadri. Keeruline kaksikroll selles mõttes, et vahepeal tuleb tal tegevustikust niiöelda kõrvale astuda ja olla jutustajaks, siis jällegi mängus sees. Jutustaja-roll on raske ka koolitatud täiskasvanud näitlejatele ja eks see etlemise kerge mekk tahab ligi tulla, kuid kui seda teeb laps, siis on see kuidagi loomulik. Ella Cecilia kannab Kadri südameheadust, oma noore inimese keerulise elu-olukorraga toimetulekut ja noore tütarlapse sisemist segadust poiste tähelepanu tuultes ideaalselt lavale. Isiklik eripära tuleb ta mängule veel omakorda kasuks nii näiteks ehmunut või teiste eriliste emotsioonide mängimisel. Rääkimata professionaalsusest kui temal tuli edasi mängida, aga publik tahtis aplodeerida keset etendust! Paar (Anne Veski Roosiaia kuningannalikku) käeliigutust ja kogu rahvas oli hetkega vait kui sukk.

Mikk Kaasik paipoisiliku noore klaverivirtuoosina, pintsak seljas, kanaliseerib ehk pisut imelapse olemust. Tema üks soolo-laul (mille ta on muide ise kirjutanud) on südantlõhestavalt ilus ja nii hingeliselt ette kantud, nagu seda teevad lauljad oma kontsertidel - sellel ühel hetkel oligi see Miku kontsert! Ja kui ta ära joostes hõikab Kadrile, et ta toda "kasvõi ootama jääbki", oli see üks nendest hetkedest, mis noore armastuse ilus tahab pisaraid kiskuda. Karl Kristjan Puusepp elustab oma Entu-rolli ja sümpaatselt hoiab sama tagasihoidlikku joont - vähese jutu vaikse sarmiga võidetaksegi tüdrukute südameid. Mitmed keerulised olukorrad, aga noore näitleja kohta hämmastavalt küps - ka sõnatult lavahaaramise oskusega on see läbi kahe lavastuse omamoodi stiilipuhas karakteriloome. Ainult päris lõpus pikkade pisarate asjast mina päriselt aru ei saanud (mis ei tähenda muidugi, et sellel poleks olnud oma mõte ja eesmärk). Teised poisid - Robin Haga ja Mairo Libba on samuti näitlejatena tuttavad juba Kadrist. Robin eelmine kord hea poiss, seekord vastupidi. Ja kuigi paha peaks olema nagu kergem mängida, siis tema hea meeldis (vist) minule isegi rohkem, oli kuidagi üllatavam...ent samas oli seekord roll ise ka väiksem ning seega ka vähem aega karakteri loomiseks. Mairo on üks tulesäde. Silmad ja kogu olemus. Tal polekski justkui seda sära ka endal tahtes võimalik vaka all hoida. Nii nagu Kadris nõnda ka seekord. Lisaks veel üks soololaul bändiga.

Tüdrukutest lausa jahmatas kui loomulikud ja ehedad ja seda eelkõige sellepärast, et mõlemad ka karakterrollid(!) teevad Hella Niitra ja Jaana Sommermann. Hella mängis küll ka Kadris, ent seal ta kuidagi eriliselt eraldi (veel) silma ei jäänudki, aga siin on tegemist sulaselge loomuliku andega. Rühmavanem ja sellepärast tähtsam ning teiste kallal näägutav tegelane on vaja ju välja mängida ja Hella saab sellega suurepäraselt hakkama. Kerget kadedust endas kandev, samas üdini hea tüdruk tuleb jälle Jaanal nii hämmastavalt osavalt. Jaana on ka muidugi selline näitleja, kes isegi tahtmatult endale tähelepanu röövib - täiesti seletamatutel põhjustel on teda laval kogu aeg nii huvitav jälgida. Unustamata üht inglihäälset unelaulu soolot! Vau!

Ja muidugi suured publiku lemmikud - pisikesed Kirke Kallaste ja Tuule Õige. Üks armasam kui teine ja seda kordmööda ja korraga :) Nunnumeeter oli kogu aeg laes kui nemad laval kas stseenis, laulus või tantsus osalemas. Publiku lemmik oli ka Katrina Laur, kelle tegelasele jagub kõige rohkem keerulistest olukordades lõbusaid väljatulekuid, aga ka üks tõsisem stseen. Seevastu Stella Seim jäi silma juba Kadris ning siin on tal üks soolalaul - "Murtud lubadus", mida ma tahaksin tema esituses ka etenduseväliselt kuulata! Ta teeb seal soolos oma häälega ühe keerulise trillerduse, mis annab aimu, et selle tüdruku elus mängib muusika ka muidu suurt rolli. Ilusa Tinka rollis Emily Mäesepp on meigitud ja tõesti näed, miks teda oma toa kaunitariks peetakse. Haiglaõdedena teevad "täiskasvanute rollid" (! - hoopis sedapidi) muidu internaaditüdrukuid mängivad Gerda Lehis ja Janeli Remmelkoor ning ühe vahvalt lõbusa, aga muidu olukorra tõsidusele olulise vastukaalu annab Emily Susanna Knotts, muutudes korraks ka piletööriks. Minu nähtud versioonis olid internaattüdrukute seas ka Kärt Tõnissaar ning Maarja-Liis Nurja (kellest teine on ka Ohvitseride Maja üks bändiliikmetest), ent Kärt näiteks mängib teises koosseisus ka Tinkat.

Lapsed mängivad kõik sellise pingega ja on tõesti näha, kuidas nad ise seda naudivad ja see juba ainuüksi alatajus kandub üle ka publikusse. Eks kindlasti on tehtud ka suur töö, muidu poleks võimalik sellist tulemust saavutada. Sellise silmade sära ja tegemistahte tunnistajaks olla on ju ka publikupoolel nii-nii hea. Dvinjaninov on küll julge lapsi usaldades, aga see tasub siin meile kõigile kohe kuhjaga. Ja eks ole ju ka näitejuhtimine üks oluline lavastajatöö komponente ning lavastajal peaks küll rahulolust suu kõrvuni olema. Professionaalsetest näitlejatest on Kasuema-trupis Ülle Kaljuste, Ingrid Isotamm ja Riho Kütsar. Ülle on selline tõmbenumber, et tõesti, võiks ju ainuüksi tema pärast juba sammud seada etenduse suunal ning Üllet siin on (kuigi peaosades ongi lapsed)! Üllel on teatav Ülle-võlu, tema kohalolu laval on jäägitu - isegi kui ta on taustal, tunned, et ta on kohal. Üllatuseks veel üks laul, mida Ülle klaverit mängides esitab. Karakterina on see internaatkooli kasvatajanna kui valatud tema jaoks, aga see karm, aga õiglane hoiak, millega ta truppi rikastab on veel üks nüanss, mis sobitub, nagu õige pusletükk tervikusse. Riho Kütsar Kadri isana hoiab täpselt sama tegelase joont nagu "Kadri"s (isa on laval vaid etenduse algusstseenides). Kuid juba mitmendat rolli järjest hämmastab Ingrid Isotamm ning tema karakteriloome sügavus. Saatan, nagu öeldakse on peidus detailides. On see siis "kasuema" viimane sõnatu, põlgust täis pilk, mille ta lavalt lahkudes Kadrile viskab, mis tegelikult on vaid silmapilk ning stseeni üleminek, ent täidab kogu etenduse ajaks tegelase olematu kohaloluga ja jääb ka muidu kauaks-kauaks meelde (oleksin tahtnud seal temale keset etendust aplodeerida, aga see oleks muidugi antud olukorras olnud veel eriti kohatu). Või siis Entu emana ilmumine - ehmatav, mahlase ja käreda aldiga rääkimine - sa tead ja tunned selle tegelase ära... selles on austusega viiteid Mari Lille Naerata ometi joodikust emale, kes last lastekodusse on tulnud vaatama, aga ka siin haigla ees Kadrit kohates lapse "litsiks" sõimamine lõikab nii luust ja lihast läbi ja purustab arusaama, et "tabusid enam tänapäeva maailmas ei leidu" just sellepärast kuidas Ingrid seda oma vastiku tegelase läbi edastab. Jah, just Ingridi detailid on need, mis teevad temast erilise. tema on ju siin tegelikult "nimitegelane" ja see nimitegelane kogu tegevustiku põhjustajaks. Üks senise teatriaasta tugevamaid naiskõrvalosasid!

Kõiki laule saatmas internaadimaja akendest lives ansambel Efektiiv (koosseisus Lota-Loviisa Rohtla, Mattias Mäesalu, Kaspar Kiisk ja vahepeal klaveril ka Mikk Kaasik). Mõnikord sealt akendest ka otse lavale astudes. Muusikajuhiks on Ele Sonn, kes on (targalt) valinud mitmeid Heldur Karmo sõnadega tuttavaid ja mõningaid ka ajastuga seotud laule, ent lisaks avastas siinkirjutaja ka ühe väga laheda Ele enda (Joel Sang'a sõnadele kirjutatud) senikuulmata laulu, kus ei lubata lapsi lüpsta ega tillist tõmmata! :)

Ja nagu ühele korralikule muusikalile kohane, ei puudu ka tantsud. Ja sellest võiks kirjutada eraldi ja pikalt täiesti oma loo, sest Heili Lindepuu on loonud need ütlemata ilusad, aga lisaks ka muu liikumise ning mis veel eriti eriline - pannud ka kõik tantsima nii, et ei jää üle kui imestada - nagu tegemist polekski tantsivate lauljate, vaid hoopis laulvate tantsijatega! IMELINE! Veel pisikesed liikumissutsud siia-sinna vahele, kohati ka lihtsamad, aga tihtipeale lihtsuses peitubki ju geniaalsus. Kuid siiski ilma allahindluseta, vaid hoopis just täpselt võimete piiril. Ent ka suured, pea terve trupiga tantsud, mis annavad kogu lavastustervikule nii palju juurde! Twistist, valsist, tausta ja soololauljate liikumisest ja seltskonnatantsuelementidega seadete ning poptantsu-liigutusteni välja). Tekitas nälja, et tahaks tema liikumisseadeid näha ka draamalavastustes palju tihedamalt! Kunstnik Arthur Arula ei koorma lava - maja ise, mõni pilt ja riietus annavad edasi ajastut ja selle usaldamine on end siin õigustanud. Hea, et ka suurem osa tegevusest toimub kõrgemal laval, sest näiteks teine rida on madalamal kui esimene ja sealtki vaadates ei läinud midagi kaduma.

Jah, ma olen Emajõe Suveteatri 25nda hooaja juubelilavastusest vaimustuses! Milliseks tegijaks teatriks, igal hooajal kõrgeid kunstilisi teoseid pakkuvaks ja meie tervet teatripilti rikastavaks on nad kasvanud (koos Karlova teatriga)! Viimasest korrast kui Rannamaa raamatut lugesin on juba aastakümneid ning ei mäleta enam, milliseid mõtteid ühel või teisel korral see lugu täpsemalt tekitas. Isiklikematest seostest kirjutasin juba pikemalt ka "Kadri"ga ühenduses. Seekord ei vaadanud seda lapsega koos - polnud millegipärast nõus seda vaatama tulema (ta on uues koolis ning seal teda ei kiusata), aga minu täiskasvanust teatrikaaslane on vähemalt sama suures vaimustuses! Me mõlemad tundsime kahjumeelt, et lapsed kaasas ei ole, sest see on "pereteater" ning juttu nendest teemadest jaguks pikemaks kõigile pereliikmetele. Mind hammustas seekord vast kõige kibedamalt äratundmine, kuidas me inimesed tihti "eeldame" ja teeme selle alusel kaugemaleulatuvad järeldused. Olgugi, et sedasi võime teha liiga (ja tegelikult tavaliselt teemegi) nii iseendale kui ka teisele inimesele. Eks see ole üks ego tunnus - mina ja maailm. Ka tahtmatult, kogemustest johtuvalt või eneseõigustuseks ja vast eelkõige just enesekaitseks. Seda saavad ka siinsed tegelased nii ühes kui teises olukorras tunda. Eks me eestlased oleme ka loomupoolest natuke endassetõmbunud ja sellestki tingitult ei julge teise inimesega rääkida - "eeldada" on ju lihtsam. Arvata, mida teine inimene arvab. Selle edasiarendused on ka märgistamine ja hukkamõist üheinimesekohtus kus kohtupidajaks oleme me ise. Ning süü ei tohi ju õhku jääda ja süüdi on alati keegi. Keegi teine.

Hinnang: 4+

Minu poolt küll kindel soovitus! Tasub eelarvamused laste mängu suhtes alla suruda (kui kellelgi on need takistuseks) - need lapsed on teinud ära tõesti suure töö. Lisaks tõeliselt suurepärased rollid Ülle Kaljustelt ja veel eriti Ingrid Isotammelt, justnagu "kauba peale"! Suvemuusikal, mis pole küll eriti kerge, sest teemad on sellised. Aga mõnus, et kõik muusikalid ei olegi kerged ja üdini lõbusad, ega isegi suhkruimalalt ilusrõõmsa lõpuga. Jah, lõpp on siin just nimme seetõttu eriti väärt, et see on mitte-ameerikalik... eestlaslik? Täitsa võibki nii olla! Ent siiski lahkudes etenduselt jääb kandma tunne, kui hästi ja südamega need lapsed mängisid ja kui tugevaid tundeid see lavalugu tekitas, mis omakorda on südantsoojendav ja siiski mitte nii kurb.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsetest fotodes on 1 pärit teatri FB seinalt ja 2 sealt viidatud koreograaf Heili Lindepuult):

KASUEMA

muusikaline koguperelavastus

ESIETENDUS 9. JUULIL 2021 STAADIONI 48 HOOVIS TARTUS

LAVASTUSEST

AUTOR SILVIA RANNAMAA

DRAMATISEERIJA AIDI VALLIK

LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV

KUNSTNIK ARTHUR ARULA

MUUSIKAJUHT ELE SONN

LIIKUMISJUHT HEILI LINDEPUU

OSADES ÜLLE KALJUSTE (EESTI DRAAMATEATER), RIHO KÜTSAR (VANEMUINE), ELLA CECILIA CLAESSON, KARL KRISTJAN PUUSEPP, MIKK KAASIK JT.

„Kasuemas” kohtume taas juba „Kadrist” tuttavate tegelastega. Uus elukorraldus viib Kadri internaatkooli ja seal leiab ta omalaadse perekonna: üheskoos elades lihvitakse vastastikku iseloomude teravaid nurki, õpitakse hindama nõudlikku sõprust, ära tundma tühisust ning avastama sisemisi väärtusi. Selles loos, nagu elus endaski, on nukrust ja valu ning noorte omavahelised suhted on tihti pingelised, kuid samas ka palju soojust, rõõmu ja hingeminevat südamlikkust.

Katkend „Kadri. Kasuema” Silvia Rannamaa kirjutatud järelsõnast:

„Me elame sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega. Me raiskame seda, mida peaksime hoidma. /–/ Me unustame liiga kergesti, et „igavikust” meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega, ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. /–/ Mida tõsisemalt me aga suhtume peamisse elus, seda rohkem on meil põhjust naerda ja õnnelik olla.”

Silvia Rannamaa 1963. aastal ilmunud noortejutustuse „Kasuema” ainetel valminud dramatiseeringut pole teadlikult püütud kaasajastada, vaid lavastus viib meid rännakule kuuskümmend aastat tagasi. See, kuidas toonast aega mäletatakse ning mida üldse meenutamisväärseks peetakse, ei ole meie lavaloos üldse tähtis – sõltumata valitsevast riigikorrast on noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka ühesugused – pigem on meie loos kübeke (iroonilist) nostalgiat mineviku suunal. Lähiajaloo mäletamise viise on mitmeid, ehkki ükski neist pole ainuõige või vale ning arusaama minevikust kujundab alati meie praegune vaatepunkt. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

„Kasuema” etendub Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.

 

Kadri - Emajõe Suveteater

Alustasin oma kooliteed Tallinna 7.Keskkkooli (praegune Inglise Kolledž) 1.klassis. Meil oli 24 poissi ja 14 tüdrukut, ehk korralik "poisteklass". Sellest hoolimata, saime omavahel kõik väga hästi läbi ja hoidsime kokku. Ei pannud tähele, et kedagi oleks otseselt kiusatud. Õppida oli pidevalt nii palju ja lapsed tulid kesklinna kooli üle terve Tallinna, seega polnud selleks kiusamiseks õieti aegagi. Minul oli tunne, et olen sõber igaühega meie klassist. Eks mingeid pisemaid hõõrumisi võidolla oli kellegi vahel, aga no ei midagi suurt, ega kauakestvat. Olin 8 aastane kui vanemad lahutasid. Ja 14 kui ema abiellus soomlasega ning me kolisime Soome elama. Eestis oli siis veel nõukogude võim ja teismelise jaoks, kes oli üles kasvanud Soome TVd vaadates, tundus see ühe korraliku seiklusena. Tegelikkus sadas küll kohe Soomes, Georg Otsa -nimelise laeva randudes - terava, valusa, külma rahena krae vahele.

Kasuisa oli vanuse mõttes oma 30ndate teises pooles ja senimaani elanud poissmeheelu. Tema jaoks järsku saada 2 teismelist poega ja jagada oma elu ning kodu nendega - sai meid vennaga "kauba peale", meid otseselt tahtmata... Ühesõnaga ta ei osanud muudmoodi asjasse suhtuda kui kehtestada karmid reeglid kõige kohta. Nõnda näiteks kuni 18-aastaseks saamiseni oli meil magamamineku sundlus punkti pealt kell 22. "Voodisse ja mitte üks piuks enam!" Kujuta siis ette 17-aastast, kes peab olema hiirvaikselt kell 22 voodis (tollel ajal ei olnud ei mobiiltelefone, ega ka läpakaid. Meil oli vanemate magamistoa nurgas kasuisa floppydisce lugev arvuti, aga seda ei tohtinud keegi sõrmegagi kogematagi puudutada), mis sellest, et mõni telesari või film kestis praktiliselt igal õhtul kauem. Ja no telekat vaadates ei tohtinud tõsta jalgu diivanile, ega end mugavalt tunda, vaid kui vaatasid, siis "ilusti istudes" jalad korralikult vastu maad. Kasuisal oli ka määratud üks laud, kuhu kes iganes posti postkastist võttis, pidi selle panema. Ükskord koolist tulles tegingi seda. Ema käis millegipärast lõuna ajal kodus ja koristas kööki ning ühtlasi pani kasuisa posti selle kohal olevasse kappi. Varsti pärast seda saabus kasuisa koju (ema oli siis juba tagasi tööle läinud). Küsides, kes posti tuppa tõi, tunnistasin, et mina. Kasuisa, kes tegeles tõsiselt ka bodybuildinguga ning oli suur kui mägi. Tuli minu tuppa, haaras mul ühe käega peast ja tiris mu oma "postilaua" juurde. Hõõrus mu põsega tühja lauda ja siis virutas mu otsmiku vastu selle laua nurka (siiamaani on "Harry Potteri" arm alles - nii otsaees kui hinges). "Kus post on?" Ei osanud mina talle vastata... Õhtul kui ema koju tuli, andis kasuisale posti, aga loomulikult ei saanud mina mingit vabandust.... Eks ma väikestviisi üritasin rebel ka olla ja tema hirmuvõimust hoolimata või selle kiuste igasuguseid lollusi teha. Üks sellistest lollustest lõppes kord köögipõrandal. Mina pikali maas, tema oma 150 kiloga minu otsas, käed kägistamiseks kaela ümber. Kui ma juba kõõksuma hakkasin, hakkas ema karjuma "Lõpeta ära, Sa ju tapad ta ära!"

Kodus olid "sellised" lood... Õnneks mitte kogu aeg. Kasuisa käis mõnikord pikki nädalaid kusagil välismaal tööl ja siis sai "hingata" ja normaalselt ka olla. Oma lapsepõlvest üks tugevamaid mälestusi oligi see pidev ootamine, et millal ta juba ära läheb...

Kooliga oli nii, et kohe kui Soome kolisime... olin juba Soome TVst sellevõrra soome keele selgeks saanud, et mind pandi seda klassi jätkama, mis mul Eestis pooleli jäi (väikevend pandi klass nooremate sekka). Õppisin hästi... ikkagi 7.Keskkooli taustast tekkinud korralik "vana rasv"... Õpetajad tõstsid kogu aeg esile kui viisakas ma olen, sest seal õpilased sinatati õpetajaid ja oldi nendega üldse, nagu omasugustega. See õpetajate kiitmine ja head hinded ning isegi kirjandite ettelugemine klassi ees tekitas teistes kadedust ja ei läinud kaua aega kui nad kõik mulle selja keerasid. "Saatanan ryssä" on sellest ajast ajju graveeritud... mina tulin ju Nõukogude Liidust... Kes tahtis, see andis vastu pead... aga ma pole lööjaks loodud ja tagasi anda ei osanud... Istusin nii mõnigi kord kodus maja taga asuva Pyhäjärve ääres ja mõtlesin, kuidas end ära uputada, et sellest õudsast elust pääseda. Ei olnud hea olla ei kodus, ei koolis...  Õnneks tuli keskkool, kuhu suurem osa neist kiusajatest-narrijatest ei tulnud - nemad erilised "õppijad" ei olnud ja järsku olin ma ülekooli poiss... Kõigiga sõber ja siiamaani veel tänagi tänu Facebook'ile pole paljudega neist side kadunud.

Kui me Soome kolisime, andis vanaema mulle kaasa ühe raamatu... selleks oli juhtumisi Silvia Rannamaa "Kadri. Kasuema". Kaks raamatut ühtede kaante vahel. Meil oli ju loomulikult muidu Tallinna-kodus palju raamatuid, aga ema otsustas need jätta maha Eestisse. Nõnda ma elasingi oma ainsa eestikeelse raamatuga mõnda aega... lugesin selle läbi ja lõiguti veel uuesti siit ja sealt...  Eks muidugi lugesin rohkem siis soome keeles (meil käis kodu lähedal raamatukogubuss korra nädalas) ja keele arengule andis see jällegi võimsa hüppe (usun, et olen soome keele grammatikas siiani päris heal tasemel, kuigi võõrkeeltest pean inglise ja rootsi keelt praeguseks juba tugevamateks... olgu öeldud, et kui midagi sellest soome kolimisest üldse ka kasu oli, siis lisaks eesti koolist saadud tugevale inglise keelele ning täitsa ok vene keelele, on sealne elu toonud kätte ka koolis kohustuslikus korras õpitud rootsi, saksa ja isegi natuke prantsuse keelt. Norrakate suhtluses saan oma rootsi keele baasil ka hämmastavalt hästi hakkama). Nõuka-ajal polnud see Eestisse tagasi reisimine eriti lihtne. Eriti kuna me elasime pärapõrgus ja Helsingist kaugel. Esimest korda pärast Soome kolimist tulimegi kodumaale tagasi alles aasta pärast ning jäädavalt kolisin tagasi 1995 (kuigi pärast seda olen elanud ka 10 aastat Stockholmis ja lühikesi sutsakaid töötanud Londonis).

Vabandust, selle pika ja isikliku sissejuhatuse pärast, aga tahtsin kirjeldada tausta, miks mul on Rannamaa raamatuga eriline suhe, nii "raamatuga" kui ka selle sisuga. Kuigi mäletan, et "Kadri" oli lühike ja justkui sissejuhatus ning tegelik "teos" oli alles Kasuema... Etteruttavalt võib öelda, et lavastaja Andres Dvinjaninov on juba välja öelnud ka selle, et tulevikus on tal plaanis ka see järg lavale tuua.

Raamatuna on Kadrit hea ja lihtne lugeda, tema "päeviku"-laadse ülesehituse pärast... Minul igatahes läks neelates ja päris kiiresti. Kuidagi eriti isiklik ka - lugeda teise inimese päevikut... Sedasi saab teada kellegi kõige sügavamad mõtted ja tunded. Jah, kui Kadri (Ella Cecilia Claesson) laval kurvastab, et miks tema on just see laps, kellel pole õnne olla õnnelik... siis tulid kõik need õudused taaskord eredalt meelde, miks minu lapsepõlv rikutud sai ja kuidas ise täpselt niisamuti kunagi seal keset Soomet, Pühajärve ääres mõtlesin...

Kuna ma varem kunagi teatrilaval pole Kadri dramatiseeringuid näinud ja olen ju üksjagu palju teatris käinud, siis oma üllatuseks ei suutnud leida ka otsimise peale ühtki varasemat lavaversiooni Rannamaa armastatud kultusteosest. Hämmastav! Meil on selline kuldaväärt kirjandusteos ja keegi polegi varem selle lavaletoomisega hakkama saanud! Kasuema on ju küll, aga kuna see "Naerata ometi" filmi nii hästi sisse integreeriti, siis ilmselt pole olnud ka sellele eriti tahtjaid tegijaid. Enne Leida Laiuse ja Arvo Iho suurepärast ja mõjusat filmi on Kasuema vaid korra teatrilavale toodud. Kuid seda juba üle 50 aasta tagasi! 1966 esietendus "Kasuema (Kadri päevik)" Ugalas. Huvitav oli avastada, et Emajõe Suveteatri versioonis Kadri vanaema mänginud Leila Säälik mängis tolles esimeses Kadri lavalaudadele tulekus peategelase internaatkooliõde Anne't (see on teine Anne, kui see, kes "Kadris" peategelase parim sõbranna on).

Seekordse "Kadri" dramatiseeringu autoriks on Anni lugude ja raamatute autor Aidi Vallik. Suures osas on lavalugu sujuv ja stseenide vahetused voolavalt ilusad kõigi oma laulude ja tantsude ning massistseenidelt kammerlikumaks üleminekutega, aga seda kummalisem ja vast just seetõttu ka silmatorkavamad on need paar kohta, mis jätavad hüpliku ja konarliku mulje. Kuigi ma ei tea, kas asi oli dramatiseeringus või selles kuidas lavastaja selle oli otsustanud lavale seada. Pean siin näiteks  silmas seda kui Entu (Karl Kristjan Puusepp) oma pahandusega on hakkama saanud ja pärast tuleb teiste laste juurde tagasi. Öeldes, et ta tuli Kadri ära saatma... selles kohas oleks vaja olnud mingit nõksu või seletust, sest kuidas ta nüüd järsku Kadri saatma tuleb või miks ta üldse tuleb? Polnud ta ju ka enne kuidagi Kadriga seotud või ammugi tolle sõber... mnjah, pisut arusaamatu hetk, kuigi võib iga kell seletada seda ka sellega, et lapsed võivadki imelikult käituda ning paha poiss tahtis oma piire katsetada ja leidis lihtsalt tobeda hädavale sattudes kivi ja kõva koha vahele. Samas näitab see stseen hästi paari suurema poisi näitlemismuskleid.

Ma pean siiski siinkohal ühe väikse ülestunnistuse tegema... Kuigi jah, kogu see Kadri-lugu ja enda lapsepõlv... aga ma ei torma laste-mängitud tükke vaatama. Antud juhul on Dvinjaninov teinud siiski ainuõige otsuse, kutsudes just lapsed seda lugu mängima. Just nii mõjus see õigesti ja ehedalt! Eriti veel, kuna on nähtud vaeva ja korraldatud casting nende "õigete" laste leidmiseks. Lapsnäitlejate või üldse nendest tükkidest, kus ei mängi profid, näitlemist õppinud inimesed, on väga raske kirjutada. Ei taha ju kellegi tegemisrõõmu ära võtta või vaataja positsioonilt vinguda inimeste kallal, kes ju teevad seda oma hobikorras. Sestap tuleb isegi tavaliselt laveerida ja kõndida peent nöörimööda, et kedagi mitte solvata asjatult, sest on ju tore kui inimesed saavad (ja peavadki) tegeleda asjadega, mis neile endale rõõmu pakuvad. Antud juhul pole üldse vaja sellisele laveerimisele mõelda. Mängima kaasatud lapsed on tõesti head ning ilmselgelt annavad igas väiksemaski stseenis endast kõik, et etendus õnnestuks - ja õnnestubki. Ja kuigi siin on ju ka mõned väga head proffnäitlejad, on need ikkagi lapsed, kes selle loo üles ehitavad ning seda kannavad.

Ella Cecilia Claesson nimiosas loob tõesti hämmastavalt usutava Kadri - südamliku, allasurutud, hea lapse, kelle prillide taga aimub lugemisarmastust (Kadri unistabki kirjanikuks saamisest... kirjanik Rannamaa prototüüp? Muide ta olevaki kunagi öelnud, et ta on need lood ja mõtted elust kirjutanud). Mõnus kontrast tekib ka tema tagasihoidliku hoiakuga, kui ta on teiste lastega koos ja siis avatuse ning hoogsamaks muutumisega, kui ta publikule midagi "enda seest" seletab. Samas kogu aeg jäädes kellekski selliseks, keda lohutada ja kaitsta tahaks. Tegelikult meenub, et hoopis teine tüdruk kunagi Emajõe Suveteatri Kadriks saamise konkursi võitis, siis selles ja sellises lastekambas on lausa hämmastav, kuidas just Ella Cecilia Kadriks sobitub. Seega, mis iganes need põhjused vahetamiseks olid, tulemus kinnitab lõpliku otsuse õigusust.

Karl Kristjan Puusepp on juba tuttav lapsnäitleja nii mõnestki lavastusest (viimati ilmselt sama teatri "Tagahoovish"), aga nüüd on järsku suureks kasvanud :) Tema isetu mäng teeb talle au. Lapsnäitlejatel on ikka soov välja paista või eristuda, aga eriti just sellega, et Karl Kristjan hoidub sellistest lõksudest, kumas tema professionaalsus selgelt läbi. Ta saab tähelepanu nii ehk naa. Muide Kasuemas osalevad "Kadri" lastest minu mäletamist mööda ainult nimitegelane ja Entu. See tema pahapoiss Entu ei tundugi esialgu paha, kuniks ta ühe nõmedusega hakkama saab. Ja see kuidas Karl Kristjan teda mängib, teeb temast nagu "vaga vesi, sügav põhi"... õige pale pole võib-olla pealepoole paistagi ning avaldub väga järsku, nagu see ka tihti elus on. Laure Kiivit, oma vahvate lokkidega, mängib Kadri ainukest sõpra Annet. Anne on ainuke, kes vähemalt püüab hea olla. Laures jällegi on mingit lahedat särtsu ja sära, mida mõnikord kasutatakse kirjeldamaks neid, kes oleks kui lavale sündinud. Ja karakteriks üks vahva tüdruk, kes sõbrana kuluks iga lapse ellu ära. Robin Haga Urmasena, kellest saab Kadri boyfriend võtab oma rolli täie tõsidusega ning 9-lapselisest perest tulnud poisina ei ole ka Urmasel lihtne. Kuid Robini huvitav tüpaaž ja tarmukas ning tema loodud hakkaja teismeline, kellel on väärtushinnangud paigas, on eeskujuks mistahes-kustahes noortele. Esile tõuseb ka teistest lühem poiss Endel, keda mängib Mairo Libba, kes on ka üks nendest noortest näitlejatest, kes on ka varem, näiteks Vanemuise lavastustest meelde jäänud. Vahva, energiline ja suisa särav väike staar. Hea leid. Tüdrukute ja klassiõdedena, suure kambana küll ratastega kihutades, niisama vingudes tähelepanu nõudes, säärtele valu andes ringi joostes on igati vahvad (ja suurepäraste lauluhäältega) Marie Kiivit, Emily Susanna Knotts, Hella Niitra, Maarja-Liis Nurja, Sandra Reigo, Stella Seim, Kärt Tõnissaar ja Maaria Õun. Kõik mõnusalt omapärased ja tundub, et lauljatena täiesti arvestatavad muusikalinäitlejad. Eesti teatritel on kahtlemata järelkasvu selles žanris!

Mis siin salata, üheks suurimaks magnetiks "Kadri" vaatamisele oli ka võimalus näha ühte oma kõigi aegade lemmiknäitlejat - Leila Säälikut! Olen tema mänguga sõna otseses mõttes üles kasvanud. Lapsepõlve Ugala menulavastused, kus peaaegu kõigis minu lemmikutes mängisid Leila Säälik ja Rein Malmsten. Ning Leila duett Aarne Ükskülaga Albee "Kõik aias" kroonimas veel neid kõiki... Võiksin siin tegelikult mõnuga meenutades neid lemmikrolle temalt ülesloetlema jäädagi, aga mis ma öelda tahan on see, et ta on vähemalt sama suure kaliibriga Eesti tippnäitleja kui tema suured lavapartnerid Rein ja Aarne Ugala päevilt! Ja siin on iga minuti iga sekund kuldaväärt Leilat Kadri vanaemana jälgides. See sügavus ja armsus, ometi lapsega ju tihti ka kurjustades, kuigi vaid kasvatuslikus mõttes... no lihtsalt nii armsalt loodud karakter ja lisab muidu südamlikule tükile veel suure annuse südamlikkust juurde. Seda teeb ka Marika Barabanštšikova, kelle kirjanikust tegelase haiglapalatis Kadriga kokkusattumine on kui saatus. Kadri saab endale ühe täiskasvanust sõbranna, kes kirjanikuna on ühtlasi talle iidoliks. Eks see Kadri natuke varaküps ju ka oli... Ja Marika soojus ning tugi noorele näitlejale on kindlasti lavakeemias oluline, mis publikul jällegi omakorda südant soojendab, nagu päris elu ja mänguelu olekski üks. Külliki Saldre õpetajannana on kui päris koolist välja siia etendusse astunud ning tema pisike teine roll - Marika tegelase emana, eestiaegse, saksa juurtega(?) kõrgklassi prouana - annab karikatuurselt ägeda, aga ühtlasi ka vajaliku lõbusa noodi, sellesse muidu nii dramaatilisse ja suuremas osas kurvagi alatooniga loo sisse. Riho Kütsari "Kadri isa" on elus kolki saanud, aga nüüdseks sirge seljaga, jalad maas ning mõnus on vaatajana teada, et see mees kindlasti Kadri heaolu eest väljas on. Kütsar isa ja uhkustki allasuruva mehena on omaette vastukaaluks naistest ja lastest koosnevale trupile. Kõik on vägagi tasakaalus. Ja sedasi saavad ka isad kellegiga selles loos samastuda. Armas.

Tegemist on ju žanri mõttes nii perelavastuseha kui ka muusikaliga. Toomas Lunge on kirjutanud mitu ilusat laulu, mis oma tekstidega on igati seotud muu sisuga. Ja Heili Lindepuu seatud liikumine ja mõned tantsudki on väga lahedad. Sellised, mis on laulvatele noortele näitlejatele jõukohased, ent siiski piisavalt väljakutset pakkuvad, et need tantsud omakorda hoogu näitlejatele nagu veelgi juurde lükkaks! Heilit võiks lavastajad palju tihedamalt draama- ja muusikalilavastustes kasutada, tema tase on ikka väga kõrge ja siin just nimelt lahedalt sobivalt noortepärane!

Oma teismelise tütrega ma seda etendust vaatamas käisingi. Ääriveeri pärast etendust küsisin temaltki, et kuidas ta teatriga rahule jäi ja minu suureks üllatuseks oli ta vägagi positiivne ja rahul. Muidu ta noortekatest ja endavanuseliste tegemistest - näitelemisest ja laulmisest suurt head kunagi ei arva, aga siin meeldis see kõik ühtviisi nii temale kui minule. Pikal autoteel Tartust tagasi maamajja Kesk-Eestisse, sain nähtud etenduse varjus kuulda nii mõndagi valusat, kuidas teda koolis kiusatakse... Eks me oleme selles suhtes nii mõndagi juba ka ette võtnud ja õpetajagagi mitmeid kordi rääkinud... aga õpetaja on sama nõutu... et mitte öelda saamatu. Möödunud kooliaastal olid näiteks need kiusajad tüdrukud(!) õpetaja nimel instagrammi-konto teinud... ehk siis isegi õpetja ise on oma õpilaste kiusamise ohver... mis sõnumi see jällegi lastele välja saadab... sellisest õpetajast pole ju abi... Igal juhul saan isana teades asjadel silma peal hoida ja toeks olla kui vaja. Ka nüüd rääkisin lapsele enda kiusamise lugudest ja sellest, kuidas keskkoolis siiski kõik lahenes. Valgus on tunneliotsas. Jah, mõnikord tuleb ära kannatada, aga kunagi ei tohi lasta endast lihtsalt üle sõita! Alati tuleb küsida abi kui enda oskused ja võimalused lahenduseks ei piisa. Probleemidest vaikimine on kõige raskem tee. Õnneks on tal sõbranna ja eks need jamad käivad ka lainetena. Isana muidugi olen raevus sees ja tahaks politseid kõigile kiusajatele kallale ässitada. Olen mõelnud, et kas kiusajate kohta võiks luua interneti-lehekülje, et kui need inimesed kunagi tööd otsivad, siis need, keda on kiusatud, saaksid sellist asja kontrollida kusagilt... Samas usun ma andeksandmisse ja kahetsemisse. Kahju on tegelikult sellest, et nende kiusajate vanemad oma lapsi õigustavad või üldse ei näe, mis toimub... rikkurite lapsed, kes läbi selliste kiusamiste tähelepanu otsivad alatajus, sest kodus nad jäävad vanemate tööhulluse tõttu ilma... põhjuseid ja olukordi on mustmiljon ja sellepärast ei saa ka alati sõrmega näidata ning inimeste elu selliste registritega igaveseks ära rikkuda. Kui oleks lihtne lahendus, siis oleks see juba kasutusel. Vähim, mis me lapsevanematena siiski teha saame, on olla olemas ja toetada, kaitsta ja võtta teemad üles, kui muud lahendust ei ole.

Selles mõttes on isegi kahju natuke, et Kadri "suveteatrina" mängitakse. Minu arvates sobiks kogu lugu ja esitus ideaalselt klasside ja koolidega teatrikülastuseks, põhikooli 3ndast klassist kuni viimaseni välja. Ja isegi kui see nüüd suvel satub mõne kiusaja silme ette, kes tunneb või mõistab või vähemalt hakkab mõtlema kui nõme on teiste tundeid riivata, nõmeda nimega narrida või üldse kui see avab kellegi silmad, et see mida ütled või kuidas käitud kellegi teisega, võib omada tugevat negatiivset efekti - siis on selle loo repertuaari võtmine ja lavastamine igati korda läinud. Me ei tea kunagi, mis teine inimene läbi elab või miks tal ei ole võimalusi/oskuseid/tahet ja/või jaksu millekski, mida me eeldame, ootame või mis meie enda jaoks on iseenesest mõistetav.

"Kadri" on korralik neljatärnitükk, mis poeb hinge, annab mõtlemisainet ja mõnusa teatrielamuse. Muusikat, laule ja tantse ning muidugi laste mängurõõmu, mis kurvameelsest ja tõsisest sisust hoolimata ja muidugi ka tänu ilusale lõpule, pakub palju rõõmu ka vaatajatele. Ja seda nii väikestele kui suurtele - Kadrile ja tema sõprade sekeldustele kaasaelajatele. Nüüd asusin "Kasuema" lavale ootama :)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Emajõe Suveteatri FB seinalt):

KADRI

muusikaline vabaõhulavastus

LAVASTUSEST

• AINES SILVIA RANNAMAA
• DRAMATURG AIDI VALLIK
• LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
• MUUSIKA TOOMAS LUNGE
• KUNSTNIK ARTHUR ARULA
• MÄNGIVAD LEILA SÄÄLIK, MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), KÜLLIKI SALDRE (VANEMUINE), RIHO KÜTSAR (VANEMUINE), ELLA CECILIA CLAESSON, ROBIN HAGA, LAURE KIIVIT, MARIE KIIVIT, EMILY SUSANNA KNOTTS, MAIRO LIBBA, HELLA NIITRA, MAARJA-LIIS NURJA, KARL KRISTJAN PUUSEPP, SANDRA REIGO, STELLA SEIM, KÄRT TÕNISSAAR, MAARIA ÕUN

ESIETENDUS 27. JUULIL STAADIONI 48 HOOVIS TARTUS

Emajõe Suveteater toob oma 23. hooajal lavale tõelise tuhkatriinuloo. Muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistab Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva.  

Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest, kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks. 
Põlvkonnad - sõjajärgne ja stagnatsiooniaegne, võitjate ja lumehelbekeste,  X, Y ja Z - kõik nad vahetuvad, kuid noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka endised. „Kadri“ on kauneim näide sellest, et „naerata ometi, ja maailm naeratab sulle vastu“.

Sooja huumori, erakordsete sündmuste ja tabavate karakteritega „Kadri“ etendub sel suvel Emajõe Suveteatri uues mängukohas Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.

„Kadri“ lavastab Andres Dvinjaninov, kes on lavale toonud kümneid menukaid laste- ja noortelavastusi ning muusikale - „Üle linna Vinski“ ja „Hulkur Rasmus“ Emajõe Suveteatris, „Buratino“ ja „Pipi Pikksukk“ Estonias, „Grease“, „High School Musical“, „Risk“, „Kunksmoor“ NUKU teatris, „Boyband“ Endla Teatris on nendest vaid mõned näited.

„Kadri“ on dramatiseerinud ja suvelava jaoks kohandanud tunnustatud lastekirjanik ja stsenarist Aidi Vallik. Kõige enam on Vallik tuntust kogunud Anni-lugude autorina. „Kuidas elad, Ann?“, „Mis teha, Ann?“ ja „Mis sinuga juhtus, Ann?“ käsitlevad murdeealiste probleeme- suhteid eakaaslaste ja vanematega, kokkupuuteid meelemürkidega ning keerukaid identiteediotsinguid.

Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt - Emajõe Suveteater

Vihma sajab, kuivanud lehed on kõikjal, kõlab mõrkjas puhkpill... sügis on käes... elusügis...

Kolm õde on kogunenud tsaari peiedele. Üks neist on tsaari lesk. Nõnda saab alguse Kaili Viidase lavastatud ja Ott Kiluski dramatiseeritud Puškini klassika - värsis kirjutatud muinasjutu tagasivaatava vaatenurga kaudu esitatud pesueht muusikaline komöödia.

Minu ja minuealiste jaoks oli u.30-40 aastat tagasi väga tähtis alati pühapäevahommikuti teleri ees olla, sest siis näidati pikemaid lastefilme. Mõnikord, väga harva, ka pikki multikaid. Teiste selliste seas ka "Tsaar Saltaan"-i. Tänaseks päevaks on see dubleeritud sojuzmultifilm juba täiesti legendaarne (võib vaadata siinse teksti lõpus). Eks muidugi on olemas ka Felix Kotta tõlkes raamat, aga minu jaoks on Tsaar Saltaan eelkõige just nimelt see "multikas" (olemas on ka kuulus Rimski-Korsakovi ooper!). Kuniks mõni aasta tagasi lavastasid VATikad selle väga ägedalt Rahvusraamatukogu pööningukorrusel (mängitakse vist veel tänaseni, kuigi pidevalt nagu läheks kavast maha, on sellel vaatajaid ja seega miks mitte mängida veel ja veel ja veel - oli tõeliselt hea ning kasutati just selle kuulsa multifilmi stsenaariumi ka visuaalses mõttes väga fantaasiarikkalt). Selles mõttes olin natuke isegi kahevahel, et kas ikka minna seda vaatama või mitte. Tõukavaks jõuks oli eelkõige see naisnäitlejate-kolmik...

Üldiselt on üsna tavaline, et nurisetakse Puškini tõlgete kallal... "Pole ikka päris võimalik teda edasi anda mõnes muus kui vene keeles". Kuid just see "Tsaar Saltaan" on minu arvates (ja ka paljude teiste... ka eesti venekeelsete inimeste arvates) päris hästi tõlkena õnnestunud. Kaili lavastuse kontekstis tegelikult tekst ise peaaegu, et kaotab üldse oma tähenduse olulisuse (lugu on ju nagunii suuremale osale publikust teada... ja kui otseselt mitte just täpselt see Puškini oma, siis vene muinasjutuna üldisemas plaanis ikka). Kaili trupp mängib rohkem asukoha, lavastusliku mängulisuse, näitlejate kõrgeima klassi miimika- ning füüsilisusega ja muusikaga - eelkõige puhkpillidega tehtud muusikaga. Kuulda saab küll tuttavaid värsse multifilmist, aga kuna prouad - tsaaritar ja tema õed, polnud enam kõige teravamad pliiatsid ning peiedel teadagi ka emotsioonid keevad üle, siis teksti tähtsus degradeerub ja tegelikult tõesti muutub kõige olulisemaks see mida näed laval toimumas tegelaste vahel või soleerides ja sinna juurde kuuldud helid ning muusika (mitte niivõrd tekst kui sisu andja). Ent tekst on ka täiesti olemas. Ja võib-olla just sellepärast nii õnnestunud, et Kalju Kangur ja Felix Kotta (kui multifilmitõlkeid haarati juurde, siis Valeeria Villandil oli ka oma näpp mängus) on ise luuletajad ja lisaks veel parajate vimkadega luuletajad. Väga mahlane tekst...

Arthur Arula kunstnikutööle annab tooni Pühade Aleksandrite kirik, mis kogu laiale lavale taustaks on. Õigeusu-kuplid, mis paistavad võimsas kõrguses, on kui kontrast rõhutamaks kui pisike (ja mõnedele tegelastele mõeldes ka ahne, alatu ja kade) see inimeseloom on. Kuid lisaks ei puudu ka maapinnal, ehk publikule lähemal - kuldseks ja hõbedaseks värvitud puud - kulda ja karda peab ju tsaari ja tsaaritari ümber olema... Ning muidugi sobivasti kamaluga venelikke komponente, nagu näiteks uhke rida samovare. Veel kõige ilusamalt avaldus minu jaoks see kunstiline kujundus kostüümides. Pitsid ja satsid, peaehted, rätikud ja jällegi (loomulikult) vene muinasjutule paslikud riided. Rääkimata lisaproppidest, nagu luigepea või suured munad... Oleks saanud ka palju vähemaga piisavalt hea kunstilise tausta kokku, aga siin on tõsiselt panustatud kõrge kunstilise terviku saavutamiseks mitmetesse ja mitmetesse detailidesse (usun, et ei suutnudki kõike sealt välja noppida).

Marika Aidla seatud liikumine on küll lihtsake (tegemist ju ikkagi draamanäitlejatega), ent selle eest väga sobiv. Üks "õdede tants" kutsub esile isegi publiku spontaanse aplausi keset etendust. Ja neid aplause tuli sinna vahele veelgi, sest ka mõned laulud on sobivalt sisse integreeritud. Eriti üks Terje Pennie venekeelne pikem ja teine Karin Tammaru hoogne lühem laul löövad pahviks (Terje peaks muusikalides tihedamalt kaasa lööma!) ja annavad vajalikku venelikku tunnetust lavastuse "muinasjutu-maailmale" juurde.

Tegelikult peaks Ele Sonni muusikalisele kujundusele tegema üldse ühe pika kiidulaulu! Ja muidugi pillimeeste oskustele ning see kuidas Kaili neid kavalalt sobivalt kõikvõimalikul moel ära kasutab, wow! Kolm neist on rohkem taustal, kuigi vägagi "kohal"... kiirgavad oma muhedust ja "meeste olemasolu" (naispoweri allutatuna) lavastusse juurde. Kuid üks - Priit Sonn - on täiesti arvestatav näitleja... Tema kulunud ja katkiste hammastega "orav" annab juurde tunnetust, et aega on juba kulunud tänaseks päevaks sellest, mil muinaslugu sündis ja no koomiline lisand dramaturgilt ja lavastajalt see niimoodi kokku siduda... kuigi selleks hetkeks olid juba muidu ka naerulihased pidevast irvest näole krampunud... ja seda nalja ja mõnusalt rahvalikku, ent siiski maitsekat huumorit jagus kuni täiesti lõpuni välja.

Ning muidugi need 3 EESTI TEATRI UUT KOMÖÖDIAKUNINGANNAT!!! (Või peaks ütlema komöödia"tsaaritari"?!) No eks nad kõik ole juba ka varasemalt kõvasti rahvast naerutanud ühes või teises etenduses (viimati Marika Kalevipojas siilina - vaimustavalt suurepärane on ta ka seal!), aga siin saavad nad täiesti võrdse vägitükiga hakkama huumori vallas, justnagu ka muinasloo "vahutavast veest väljund 40 vägimeest" sõjatandritel! Bravo!

Vaadates neid - Marikat, Terjet ja Karinit seal - kolme "baabana", mõtlesin, et milline võimas ja erakordne hääl on Terjel. Ta võiks olla vabalt näiteks Silvia Laidla mantlipärija (kuigi ühes stseenis hoopis nagu teeks hommage'i Lia Laatsile "Lapsed - jookske, jookske! Ah ärge jookske kogu aeg" filmist "Siin me oleme" on Terje karakteril oma oravale "No tule, tule! Ah ära nii kiiresti tule!"). Tema musikaalsus ning tempo ja diktsioon, oskus paisutada ja kokku tõmmata - fantastiline! Ja siis Marika, kellel olid kohe pisarad varnast võtta, kui vastav stseen oli mängimisel. Silmad läksid punaseks ja minulegi tükkis kaastunne põue. Meister emotsioonide mängija ja -tekitaja! Ning Karin ja tema lõputu ilmete, miimika ning füüsiliste kehahoiakute ning -positsioonide arsenal. No ei ole võimalik, et ta nägu veel ja veel ja veel ja veel ühe grimassi teise järel oma karakterile nii tabavalt ette paneb. Kõik kolm saavad ühiselt särada, aga neile jagub ka kõigile "omad suuremad stseenid". Lõpu eel ongi neil kordamööda oma lugu jutustada... Kõik kolm teevad ka käesoleva aasta ühed parimatest naispeaosadest ja seda žanris, mis ju oma olemuselt on kerglasem ja justkui lihtsam, ent tegelikult mängida tõeliselt koomiliselt, et see mäng ise naeru vaatajates esile kutsub, ikka väga raske... antud juhul - VA-PUS-TAV! Kusjuures siin neist üht teisele eelistada on täiesti võimatu... nad on trio ja nii triona kui üksikult eraldi oli neid igas hetkes võrdselt lust jälgida.

Lisaks neile kolmele on tegelikult mängus ka veel neljas naine - tsaari õde.. krõnks naine, liipab laval creepylt ringi ja on üleni mustas (isegi nägu on kaetud)... Kuigi arvasin kohe ära (suure fännina), kes seal all ennast varjab, oli ikkagi lahe mõistatada ja teooriad luua. Ühel hetkel isegi tekkis kahtlus, et kas see hoopis mees ei ole, kes naiseks maskeeritud :) Lõpus viskab ta kummardama tulles muidugi oma loori eest ja selgus, et oligi just tema, keda arvasin kõigepealt ja kellele oma panuse oleksin pannud :) Soovitan see jätta üllatuseks ja ka vaadates mõistatada. On väike lisa-fun mängu jälgimisel veelgi juures. Kaili Viidasel on neid trikke ja üllatusi nii palju seal tükis varuks, et üks ajaks nagu järgmist taga... umbes nagu need memmedki seal teineteist. Muuhulgas ilmub lavale ka Peeter Volkonski. Sedapuhku mitte vürsti, vaid tsaarina ja Marika Barabanštšikova kehastuses. Ja terve publik prahvatas kohe naerma! Meeldejäävamatest hetkedest tooks välja veel Terje-luige ilmumise ning Marika-muna munemise. Ja Tsaari õe väiksed, ent tähelepanuväärsed "lisandid". Kahtlemata ka kõik tekstilised lisandid.. näiteks jalgaderaseerimise stseen - "Kuidas teada, et on piisavalt sile? -Tuleb käega üle tõmmata, kui ei krabise, on kõik ok!" Ning muidugi kunstnikutöö detailid... eelmainitutele lisaks, sai juba kohale jõudes ja maha istudes suutäie naerda, kui nägid millise muheda irooniaga on lava ette ilusti ja uhkelt "istutatud" mõned "ilutaimed", kuigi nendeks nö. ilutaimedeks ei olnud miski muu kui tavaline malts.... nagu ei-tea-mis lillekesed seal reas :))))

Oleks ma taibanud enne etendust, et seda toob lavale sama tiim, kes eelmisel aastal Pärnu Endla egiidi all tõi välja vahvalt rahvaliku "Säärane mulk", oleksin ma kogu oma lastekarja ka kaasa tassinud. Nüüd tuleb loota, et järgmisel suvel mängitakse jälle. Siis on pojal juhiload ning saab nad kolmekesi seda koos vaatama saata.

Hinnang: 4+ (väga lahe, meelelahutuslik ning lõbus tervik. Sobib tervele perele. Ei ainsatki labast nalja, on küll selline rahvalik huumor, ent piisavalt peen, et seda rõõmuga nautida ja terve etendus kaasa naerda. Saab nii irvitada, muheleda, pugistada kui ka lagistada. Mul ei ole ainsatki etteheidet. VAT-i versioonist oli see täiesti teistsugune, isegi hoopis teises stiilis ja vaatenurga alt ja see on tore. Palju originaalseid ideid ning kõik oli väga ilusti ja täpselt lavastatud. Näitlejate töö esmaklassiline ning muusika ja muusikud vaid täiendasid, andsid hoogu, toetasid ning tõstsid seda elamuse väärtust veelgi. Lahe suvine ja kerge, aga väärt meelelahutus. Kuigi käisin kõige viimasel mängukorral ja taevast tulid ka mõned vihmapiisad, siis ausalt öelda, andis see ainult sellele "(elu)sügisele" vaid juurde! Väga vahvalt korraldajad ka lubasid, et päris sajuks ei lähe ning ei läinudki... Seal kiriku aias oli ju kõik "kõrgema tüübiga" kooskõlas :) Mõnus, mõnus, mõnus! Kui järgmisel suvel mängitakse veel, siis soovitan julgelt üks naeruõhtu endale kinkida!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Ruudu Rahumaru tehtud fotod):

TSAAR SALTAAN

ÜLEKÜPSENUD MUINASJUTT

ESIETENDUS 5. JUULIL 2018 

TARTU PÜHADE ALEKSANDRITE KIRIKU TAGAAIASSÕBRA 19A, TARTU

• AINES A. S. PUŠKIN
• LAVASTAJA KAILI VIIDAS
• DRAMATURG OTT KILUSK
• KUNSTNIK ARTHUR ARULA
• MUUSIKALINE KUJUNDAJA ELE SONN
• LIIKUMISJUHT MARIKA AIDLA
• OSADES MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), KARIN TAMMARU (ENDLA), TERJE PENNIE (UGALA)
• PILLIMEHED PRIIT SONN, TIIT VEIGEL, JÜRI JÕUL, RENE-HENDRIK SIRKAS

5. juulil kell 19. 00 esietendub Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias Emajõe Suveteatri 22. hooaja uuslavastus „Tsaar Saltaan.”

Publiku ette astuvad kolme erineva teatri näitlejannad oma parimas kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast.

Idee autor ja lavastaja on aasta parima lavastaja auhinna nominent Kaili Viidas, kes on dramaturgiks kaasanud möödunud aasta näidendivõistluse võitja Ott Kiluski ja omanäolise teatrikunstniku Arthur Arula. Möödunud aastal tõi see loominguline tandem Endlas publiku ette ülimenuka suvelavastuse „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola.”

Sel suvel näeb ilmavalgust uus klassikatöötlus, milles kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega vaid kolme näitlejanna poolt ette kantakse. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal.

Žanrimääratlus üleküpsenud muinasjutt tähendab lavastaja sõnul eluskaala sellist staadiumit, kus magusale mahlasusele on lisandunud vaevuhoomatav mõrkjas mekk, mis lisaks naudingule vallandab segadusseajava absurdihõngulise tunnete virr-varri. See on balansseerimine hea ja kurja vahel. Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinasjutulisega.

Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatrielamuseks, mis mõeldud eelkõige täiskasvanutele. Muusikalise kujunduse loob lavastusele Ele Sonn.

Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud uue progresseeruva maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!