Monoliit Estonia - Von Krahli Teater/elektron.art - 2025.a suveteatri 2.peegeldus

Von Krahli „Monoliit Estonia“ pakub kuhjaga mõtlemisainet 

Ons nn tegevusliidriks olemine mingi uus viirus, et lõikad draakonilt ühe pea ja neli ilmub asemele? Von Krahli teatri uus lavastus esitab küsimusi, vaataja peab seosed ise välja mõtlema.

Lavastust „Monoliit Estonia“ vaadates tabas mind kummaline tunne: tuttavad teatrikeeled ja trikid, mis on varemgi Eesti lavadel kasutust leidnud – sealhulgas Von Krahli teatris – tunduvad seekord justkui värsked ja uued. See, mis juhtub publikutribüünidega (seejuures soovitan soojalt istuda ühte esimesest kolmest pingireast), autoga lavale sõit, telefonide kaasamine, videod ja muud lavatehnilised nipid ei ole iseenesest revolutsiooniline, ent ometi mõjub lavastaja Liisa Saaremäeli juhitud trupi koosluses nende kasutamine originaalsena.

Kas sellepärast, et vana tuttav mänguruum oli isemoodi kasutuses ja väljakooruv narratiiv ehk teekond ikkagi uus? Või „Eesti teatri masuurikate“ ehk viimati lavakooli lõpetanud lennult Von Krahli maandunud meeskvarteti (Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Herman Pihlak ja Edgar Vunš) pärast, kes kehastavad siin teatrit kui elavat, mängulist ansamblikunsti?....

Loe edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120383668/arvustus-von-krahli-monoliit-estonia-pakub-kuhjaga-motlemisainet

Keeruline oli sellele hinnangut pakkuda... Eriti kuna mõned asjad, millele jääd järele mõtlema, saad alles hiljem aru. Ja seegi ju juba väärtlavastuse tunnus, et üldse mõtled "tagasi" kogetu kohta!

(foto: Alana Proosa)

Ainult jõed voolavad vabalt - Ekspeditsioon/Von Krahli Teater

"Oled Sa tont või inimene?"

"Ma olen vaba mees!"

Umbes sama tooniga võiks toimuda vestlus publiku ja lava vahel Noblessneri Nobeli saalis neljapäeval esietendunud "Ainult jõed voolavad vabalt" lavastuse kohta... 

"Oled Sa teater või kontsert?" 

"Ma olen teatraalne kontsert!"

Aga võib ka hüpata vastuseks hoopis teise vestlusesse:

"Olen see, kelleks Te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna."

Tegelikult ju suurte tuuride kontserte lavastataksegi. On setlist ja iga lauluga kaasaloodud visuaalne minilavastus, mõnikord isegi erinevate lavakujundustega erinevatele lauludele. 

Mõned neist kontserdilavastustest teatraalsemad, mõned tantsude või taustatantsijatega, mõne laulu laulab laulja ühes, teise teises lava otsas, mõne üksi, mõne taustalauljatega või isegi duetis, mõnes bändis on mitu lauluhäälega inimest ja erinevaid laule laulavad erinevad inimesed, mõni laul on hoopis instrumentaal...

Nõnda ka "jõgede" kontsertlavastuses. Ainult, et siin kõik bändiliikmed mängivad kõiki maailma pille (ka neid, mille esmane kasutusotstarve vast polegi muusikaloomine) ja lisaks muudkui vahetavad neid omavahel... 

Arvan siiski, et vaatama asudes, ehk võtmeks sisenemisel, oleks siiski hea teada, et see pole narratiivil põhinev "teater", ega ka liikumisel... Või kas just "teater" või isegi "etenduskunst" kui selline, mida me selleks teatri termini katuse all oleme harjunud pidama... Ning valitud-esitatud laulud või muusika ei ole otseselt omavahel muudmoodi seotud kui läbi esitava-esineva trupi (bändi?), lauludesse peidetud kõikvõimalike muusikastiilide voolavusega läbi kontserdi ja ühtlasi, et neid luuakse mitmete, ka ebatavaliste "pillide" või pigem peaks ütlema isegi, et "helide tekitajatega"... Loomulikult kui just ei tekita seda palade "sidusust" ise oma peas koos lavastusliku külje ja kunstnikutöö taustaga sümbioosis. Võiks arvata, et see eeldab küll teatavat tahet, aga minul hakkasid mingid mustrid täiesti iseenesest ka tekkima läbi täiesti väikeste sidususte, mis on iseloomulikud umbes sarnaselt abstraktse kunsti tõlgendamisel iseenda jaoks või miks ka mitte sellist tantsu vaadates, kus pole mitte läbiv, tantsides esitatav lugu, vaid erinevad tantsud...isegi kui need ongi mingi ühise nimetaja või suunava kujundusega lavamaailma sisse koondatud. Jällegi eeldades, et ei sisene sellesse sündmuse sündimisse mõttelaisalt - eeldades, et Sulle midagi "kandikul pakutakse".

Ja tegelikult ju kontserti pakutaksegi tavaliselt "kandikul". Kuigi siinset lavastust "teatrina" võtmisel võib tekkida raskuseid teatud ootuste ja tõlgitsusraamidega inimestel (vastav tõestus elust enesest olemas), siis arvan, et selle "kontserdiks" tembeldamisel ei tohiks küll kellelgi vastuväiteid olla...isegi kui "kontserdina" just väga tavaline see ka pole. Seejuures nautimiseks on juba eelduseks jällegi vastav muusikamaitse. Kõigile selline stiilide paabel ning (leidlik) helindus kindlasti ei istu. Nö. "raadiomuusikaga" tegemist pole...kuigi ajuti sellest väga kaugel ka pole... ent sellisel juhul kunagi mitte eriti pikalt - kohe läheb rajumaks või miskitpidi omanäoliseks. Takte võib leida sündipopist rokini, falsetis Händelist (ja seda justkui Farinellit järeleaimavalt, kuigi märksa piiratuma oktavite laega) isegi ühes kohas aimatavate bossa-rütmideni, klassikalisest orkestriviiulist räpilõiguni, countryst ja pungist rahvuspaatoseni, itkust popini jne jne jne... you name it - siit selle leiad! Mis pole ju ka midagi avangadset või novaatorlikku... Uus pole ka pannisaagimiste või vetsupotile trummeldamistega helide loomine, isegi mitte nendega "rütmistatud" helide loomine. Pottide, pannide ja klaaside kõlksutamistest rääkimata....Ehk instrumentideks lisaks klassikalistele trummidele ja klahvpillidele on siin kõikvõimalikke "kodudest" leiduvat. Jah, justkui ühele "kodu-jämmimisele" me vaatajad olemegi sattunud. 

Sissejuhatuseks Mari Abel lastepasunaga(?) riituslikult käib kõik nurgatagused läbi ning "puhastab puhta heliga" kogu atmosfääri... Minu kõrval istunud teatrikaaslane kattis kohe kõrvad ja ärritus juba kolmanda-neljanda monotoonse piiksu peale... Mina tõmbasin paralleeli kunagise Linnateatri "Isad ja pojad" lavastusega, kus Adolf Šapiro alustas oma lavastust valju heavy-muusikaga "õhupuhastajana", millele järgnes küll kohe kontrastiks linnulaul... Lauri Lagle lavastuses ei järgne linnulaul. Pigem tekib tunne, nagu oleks sattunud Jazzkaarel mõnele huvitav-ootamatule bändile peale... Naabrinna hakkas kohe (ja läbi etenduse) iga minuti tagant kella jälgima. Seevastu minul tekkis kahjumeel, et miks meid on toolidele "aheldatud" - ma tahaks olla hoopis seal - lava ääres - hüpata ja karata kaasa ägedale mussile! Ja tantsida, tantsida, tantsida!

Mari käis korra ka publiku juures ees ääres, vaatas otse silma sisse ja vastuvaataja oligi seeläbi tema pilku haaratud ning vähemalt mõttes kaasas temaga seal mööda lava hullamas... Rääkimata sellest, et kõik nad laval näisid täiega nautivat nii iseennast, oma bändikaaslaseid kui ka omavahelist jämmimist, mis minu kui vaatava kuulaja jaoks on ka a ja o, et ise saaksin kaasa nautida. Kui veel Mari haaras viiuli ka õlale... no mina oli täiesti müüdud... Seevastu mu teatrikaaslasest suur Sander Roosimägi -fänn teatas, et ta on täiega pettunud, et lemmiknäitleja sellises "juras" kaasa teeb... Heh... polegi vajagi teisi... noori... mehi fännata... Nad võivad olla nii ootamatud! :) (Nurina õigustuseks vast ehk just see, et paraku jäi temal see memo saamata, mida ta vaatama asub.)

Teise laulu päris algus, kui Simeoni Sundja sünditaktid sisse lõi, tuli kohe Depechi assotsiatsioon... no seda küll umbes kolmeks sekundiks, sest juba stiil muutuski... kas siis või hetk varem pinnis Mari viiulikeeltega ning mõte jooksis juba vanade eesti filmide muusika juurde... eriti meenus miskipärast Mikk Mikiveri režissööridebüüt, 1975.aasta "Indrek" (vast oli ehk sealgi Tormisel viiuliplõnnimist?) Ent sedagi no ütleme pooleks minutiks max, kui muusikaline "ekspeditsioon" mõõda neid korteri erinevaid tubasid juba edasi liikus...

Muide Arthur Arulalt taaskord mõtteid äratav ning detailirohke stsenograafia... Kogu lava (sh.pöördlava) koosneb "tubadest"...seejuures need toapõrandad on nagu jalgadega "lauad" ning vaibad rohkem nagu "laudlinad"... Näiteks köögil oli see miskit vakstulaadset, elutoal raskem, uhkem, aga vannitoal põrand/laud siiski plaadistatud. Stiilne ning uurimist ja seosteloomismängu pakkuv - mh. allegooria, kas esinejad ongi siin vaatajate-ahmijate laudadele "söömiseks-neelamiseks" välja pandud? :) Siim Reispassi valguskaart liigub korterivalgustuselt kontserdivalgustusele märkamatult. Kontserdil spottidest tagaseinale üles ehitatud-seatud valgustitemeri, millega kujundust tehti live's, vastavalt lavaltoimuvale ning muusikale justkui kaasa tantsides valgusega. Kohati ägedalt raju, siis jälle mahedalt nurruv... ja nurrrrrrumaajav minusugustele valgusenautlejatele... Kuigi see, kes juba seda muusikat ei naudi, sellel ilmselt ka valgus ei päästa või mis päästa... ei pane tähelegi kogu läbivat lahedat valguskoreograafiat :)

Paadunud popmuusika-austajana tõusis kogu kontsertetenduse üheks tipphetkeks siinkirjutaja jaoks vast kõige keskmisem osa, milles teineteisele järgnesid kaks lemmiklõiku - esimese keskmes Sander Roosimägi saksofoniga. Selle instrumendiga alustades, ehk kui ta huuliku suhu pani ja mõned taktid välja puhus, tundsin laksust George Michael'i "Careless whisper"i vihje ära... üks neid läbi aegade lemmiklauludest, mille iga takt ongi pähe ja kuulmismeelde graveeritud... kuid siis hakkas ta seda saksi "kiusama"... või kiusas saksofon teda(?) - selles ma päris kindel ei ole... Mu teatrikaaslane pööritas silmi ja vaatas jälle kella... aga minul jooksis juba mõte miljon kilomeetrit... Ühel hetkel ta seal oma torru köhimiste ja puhkumistega jõudis meloodiani ka ning teisedki ühinesid saateks kaasa... aaaah... tõeline nauding... kuigi vaid 20 sekki... juba hakkas Simeoni kastekannu tilasse puhuma või (r)öökima(?) ning harmoonia oligi veidi rikutud, aga mina jõudsin juba jälle oma seose luua - Selleks, et midagi nii ilusat luua, tulebki (mõnikord) käia läbi millestki valusast/koledast/nõmedast, et oleks "millest" laule kirjutada... teisalt ju ka nende kuulamisel suhestuda... On ju näiteks sellegi laulu keskmes minategelane, kes tantsida ei oska ning kui ta armastatu siis tantsule viib ning selgub kurb tõsiasi... siis kaotab ta ka oma elu võimaluse... ehkki allegooriana on see muidugi laiendatud ka videos palju konkreetsemaks, ehk George jääb seal võõra naisega tiivaripsutusega vahele oma tegelikule armastatule... Kõik see ju käib ka selle muusikaga kaasas... isegi kui saksi mängib Sander ning video ei jookse taustal ning sõnu selles lõigus keegi ei laula... Muusikal on selline jõud... mis omakorda paneb ju mõtlema (eeldades, et viitsid muidugi, sest muusikat ja teatud muusikat paljud kuulavad ka sellepärast, et siis "pea puhkab") muusika ning eriti laulude sõnastuse piltide loomise jõusse. 

Ja teise lemmikkoha sündimiseks, märkamatult liigubki tähelepanukese, nagu Rasmus Kaljujärv seda pöördlava keerutades, hoopis Jörgen Liik'ile, kes trummeldab roosa vetsupoti peal, vahel, taga ja sees. Esiti tõmbas sidususe stompimisega, aga minu jaoks oli hoopis eriti muusika lõppedes toimuv see, mis mõttetöö liikvele lükkas. Juba mitmes erinevas lavaloos on Jörgeni ja Marika Vaariku vahel selline poja-ema sidelik aura. Mis tihti keset lavastust hoopis täiesti millekski muuks muutub, isegi vanema-noorema armusuhtelikuks, kui rollid seda nõuavad. Ka siin, kui Jörgen peale trummeldamist joogapalli sellesse samasse potti proovib suruda ja Marika oma istumiselt tõuseb, arvasin oma peas (loomuldasa), et tal läheb rahustab noore, vihase, mõttetu võimatu missiooniga mehe maha... võtab käest kinni ja toob ta sealt eemale või midagi sellist... Mkmm... Marika, jõudes palli ja poti juurde... hakkab hoopis Jörgenit aitama seda sinna sisse suruda! Just see on "bänditegemise" näitlikustatud ideaalkehastus - nii sünnivadki muusikalised koostööimed :) Lavastuslikus mõttes jällegi selliseid ootamatusi on nii rahuldust pakkuvalt mõnus kogeda... nii teatris, filmis, muusikas, kirjanduses kui isegi kujutavas kunstis... See ongi näiteks Dali kunst- ta läheb sinna kuhu ei ootaks, aga tulemuseks on ilu või kui mitte ilu, siis igatahes emotsioon.

Ja oleme ausad - bändikaaslasena iga kell pigem raju mutt, kui targutav-tupsutav memmeke, või mis? Marika ise saab seal ka nii mõndagi laulda... vilksamisi äratuntavat, ehk tuttavate sõnade, kuid isemoodi viisiga laulu lausudes... või tema esimene suurem-pikem-saksakeelne tõi minule millegipärast meelde Einstürzende Neubauteni (see oli ka esimene, mille peale teatrit koju jõudes mängima panin), ehkki Marika on veelgi ägedam :) Kuid ei imestaks kui mõni teine lõi hoopis Rammsteiniga paralleele, ehk Marika siin nö. nais-Till Lindemannina laululausumas "Einmal" ja "Nochmal" ja "Ich liebe Dich" plakatlikult, nagu tihti ka Rammsteini lauludes Till... Ent, miks ise EN-i rada läksin, sest vastasel juhul Marika oleks vast prototüübist vaoshoitumgi... Kuigi, eks sobivaid prototüüpe on kahtlemata veelgi - seegi üks selle kontserdi vaatajate rõõm... kui pakub meelelahutust neid seal mõtestada ja siduda (nagu minule pakkus). Samas ma aiman, et ta otseselt ei jäljendagi seal kedagi, vaid ongi "Marika omas mahlas". Laval oli tegelikult ainult 1, kellest minu jaoks aimus mingil teataval tasandil ka "rolliloomet" (huvitav kas see oli lavastaja otsus/nägemus või ikkagi näitlejanna valikutest kinni?) ja selleks oli Katariina Tamm, ent seda ka mitte väga otseselt, pigem aimamisi ning ehk ka vaid tema "laulud" või "lõigud" või "esitused" olid lihtsalt sellise suunitlusega. Eriti "tantsuõpetaja" (stseenis?)laulus, kuid tegelikult ka läbivalt muidu... näiteks vannitoas libastudes - korduvalt... või üks mu lavastuse lemmikvisuaale - Katariina köögilaual lagunenud külmkapiuksega rokkides (a.k.a "tangot tantsides"... kuidas kellele visuaalpoeetilisem tundub :)) Kuid tema linnade-loetlus-laulus tundsin end vanana, sest pea suurem osa, mis mainimisele tulevad on juba külastatud-kogetud-omasilmaganähtud - ühtlasi viis korraks eksistentsialismi radadele - kas elu saabki läbi, kui kõigega on ühelpool? Või on väärtus ka kordustel? Mälu ju elu teises otsas nagunii mängib trikke... Nii ehk naa, paar-kolm neist linnadest siiski on veel varuks teiseks elupooleks ka...

Kusagil kontserdi päris keskpaigas "satub" Jörgen kidraga võimendile lähedale... Oh, kes alles läheb vaatama - ärge tal laske!!! :) Kui ma saaks, siis selle 10 minutit vahetaksin pigem George Michaeli terviklaulu (oh kui Sander või keegi oleks seda veel laulnud ka...) või hoopis mõne teise muusikastiili, teise laulu või loo pikema või täisversiooni vastu... See oli tõesti koht lavastuses/kortserdil, kus tuli kõrvad katta ning päriselt ka - tuli tahe sealt saalist minema saada. Korraks ju oleks okei... isegi kui natuke pikemalt, siis jõuab ka "sõnum" kohale... Inimese elus on ka ebameeldivusi... on olemas ka ebameeldivaid helisid... kakofooniat, asju, mis tüütavad, asju, mis ärritavad... OKEI saime aru. See oli ka murdepunkt, kus kogu kontsert natuke sealt edasi lagunes justkui laiali. Esiteks hakkasin tunnetama asju oma teatrikaaslase ebamugavuse kaudu - tema piinles ja mina olin ta teatrisse kutsunud... Minu süül järelikult... 

Ehkki iseendale seletasin seda venivast vastikust heli tekitamisest tingitud (kontserdi)elamuse "kärult kukkumist" nii, nagu mõnikord raamatut lugedes... loed mõnda rida ja mõte läheb lappama... loed uuesti sama kohta ja jälle läheb sealt lappama... siis loed ja saad aru, et Sa päriselt ei saa aru ja sellepärast kaotadki kontakti raamatuga... Üks julge paar (kes istusid kolmandas reas täiesti keskel) tõusidki püsti ja lahkusid keset etendust... Muusika oli nii häiriv, et tegelikult see nende lahkumine seal ei häirinudki... oleks vabalt võinud olla ka Lauril sisse lavastatud, näitamaks, et suurem häiretegur maandab inimeste jaoks väiksemad häiretegurid ja nõnda polnudki üldse hullu... Kuigi mu teatrikaaslane järgnes veel pikalt neile silmadega, lootes ilmselt, et endas oleks ka sama julgust ja jõudu... Aga tema jäi sinna koos minuga istuma...

Seal teises pooles hakkasin tajuma näiteks formaati - justkui igaühe (4st naisest ja 4st mehest) jaoks oli vaja üht-kaht kesksemana olemise lõiku. Nõnda ei saanud etendus enne lõppeda kui ka Rea Lest mingitpidi "sõna saab" oma lauluhäälega... ja see tuligi... päris lõpus. Olin lugenud lavastajaga intervjuust, et lavastus paljuski sündis või vähemalt arenes nädalapikkuses loomelaagris. Sellele viidates, kuidas küll ei jõutud Rasmus Kaljujärve jaoks midagi muusikalist selleks luua... Üks ja minu arvates muuga sobimatu lõik kõige vahel oli Rasmuse dušiall käimine ning hiljem kogu see vikerkaarel jalutamise jutustamine, ehk proosalisem pimedas jutulõik (loe: mula)... sinna juurde veel lae all toimuv, mis mõjus natuke nii, et "oh, siin saab sellist asja teha - teeme"... Efekt ju oli ka, aga ikkagi mõjus palju ehedama muu vahel kuidagi punnitatud või nagu inglise keeles kasutatav termin "afterthought", ehk maakeeli "järelmõte". Teatrikaaslane tegelikult ei teadnud, et see on ka lisaks Ekspeditsioonile Von Krahli lavastus ning kui ta vahetult saali istudes sellest kuulis, siis ütles kohe, et selles lavastuses siis ju kindlasti keegi võtab end paljaks ka... No pekki - miks just nüüd... Alati ju nad ei võtagi... Noh ja kui lähed midagi vaatama, siis ju tahad ikka kuulda ja vaadata seda, mida pakutakse tervikuna... Aga no seda ju küll mitte (samas kindlasti mingid naised on sillas ka)... Deem. Käisin üksi vaatamas luuletustega rikastatud ja eriliselt head sama lavastaja ning pooleldi ka sama trupi "Sa oled täna ilusam kui homme" (mängitakse muide veel ka uuel hooajal)... seal ju ei võetud aadamaülikonnaväele...või mäletan ma kuidagi valesti? Too oli minu arvates (siiani) üks parimaid Lagle lavastusi ka (koos Suure õgimisega NO-aegadel)... selline tükk, mida vaataks mitugi korda... Praegu on Vonnidel kavas ka teistelt lavastajatelt nii "Pigem ei" kui ka "Fundamentalist", mis on kohe erilised (minusugustele teatrigurmaanidele 5-tärnilised) maiuspalad... ja neis ju ka ei võeta (teatrikaaslane oma VK-eelarvamuste tõttu on loobunud mõlemast...nii kahju)! Aga seegi on ju "inimesest kontserdi" osa - eelarvamuse orjad ühel või teisel moel oleme kõik... kes kardab ja hoidub ühest, kes teisest... kõik lõppude lõpuks ka selle lavastuse teenistuses oma tahtmatulgi viisil...

Kuid teine pool kontserdist pärast seda siiski kogus end ja läks märkamatult ühel hetkel uuesti "käima" ka... Omamoodi ja kuna tegemist ongi tõesti "kontserdiga inimesest", siis kõik toad, teod, tunded tulevad kajastamisele... No olemegi ju duši all alasti ja peseme end ka iga päev... ehk igati õigustus ju "formaadi" mõttes ka lavastusel sellele lõigule täiesti olemas. Sama ju ka selle vikekaare-looga - see võis olla näiteks unenäo-peegeldus ning öö ja uni on ka "inimese" (ööpäeva) osa... 

Kuid siis... juba üsna lõpu eel... siseneb Nobeli-saali Mari Abeli Siiri Sisasklik "Päikesetõus"u laul... mis ju algab küll nagu "Mis maa see on" Siiri, aga liikus nagu praeguse-aja Siirist vanema-aja Siiri suunas, rahvalikust, läbi roki, kuni mõnusa pungini välja. Ei tea, kas see oli originaallaul, aga ise kuulsin küll esimest korda... ja nautisin... 10 viimast minutit (minu jaoks), oli puhas hea tuju laksu kättetoomine... Sest nagu kontsertidel, kus esinejad oma publikut austavad-armastavad, on oodata ju lisapalasid (mu teatrikaaslane muidugi vajus selle peale veelgi sügavamale oma "kõvasse" tooli). Ja see energia oli juba nagu hoopis teine... ironiseeriv iseenda üle, parodeeriv neid kontserdilõppude lõbusaid vaibe, aga samas nagu mitte "päris". Täitsa eheda muhedusega sõideti üle mõningate teise poole raskemate palade ning kogu äng oli nagu peoga pühitud... isegi esinejad ise jõuavad lõpus seeläbi tagasi puhta nautimise juurde. Kui on tuju hea, siis ongi mõnus natuke lolli ka panna! :)

Kuid ma ei saanud jätta ka märkamata ning siin märkimata, et lavastaja on Simeoni ja Sandri kaasamisega üks paras kavalpea... kuigi teised olid ju ka musikaalsed, siis need 2 meest aitavad kohe eriti hästi tervikut muusikaliselt koos hoida!

Hehh... seekord teatrilavastustega samasse numbrilisse hinnanguredelisse toppima ei hakkagi... Kuigi elamuslikult liikus see madalast põhjast, ehk 1st (see f*cking piinav kitarr seal võimendi ääres) kuni mõtteseoseid ja äratundmise magusust pakkuvate (Jörgeni-Marika duett "natüürmort roosa poti ja joogapalliga" + Sanderi saksiga raskustest ülesaanuna "George" ja Mari äraspidist Siiri Sisaski muusikalugu kanaliseerimas), seejuures ka originaalsust riivavate tippude hinnangu, ehk 5ni välja... Kogu hinnangu-taktirütmis 1-2-2  3-2-2  5-4-4  5-4-4  1-2-2  3-2-2 jne (mitte palun otsida siit tegelikku vastavust). Ehkki mina sain elamuse, siis kohati tahtsin sealt saalist ära ka... Kohati jällegi nautisin sügavuti... mõni teine... ja eriti kes sealt klassikalises mõttes läheb teatrit otsima ja leidmata seda, võib rängalt pettuda. Pettuda võivad ka need, kes arvavad, et alati peab kõik niiväga originaalne ja eriline olema, ehkki siin oli mingeid vilksatusi küll, samas tehakse ja on tehtud muusikat igasuguste mittekonventsionaalsete riistadega kogu aeg... ka üllatuslikumaltki... Aga see siin oli just selle ansambli jämm... Selline, nagu neil hingel ja südamel just praegu. Kui sellega haakub, siis on see päris huvitav teekond... "Ekspeditsioon" - tõesti... Kontsert inimesest - tõesti (ka läbi iseenda)... Läbi erinevate muusikastiilide... kattes inimese eluringi või päevaringi erinevad komponendid... ehkki dekonstrueeritult või vahel ka tagurpidi. Peaaegu kõik tunded on esindatud... vast siiski õudu ei tekitatud ja nutma kah ei ajanud miski... aga need ongi keerulisem massile korraga tekitada. "Ehmatusena" üks vannitoa-juhtum Katariinal ju küll ja itk, ehk kaebelaul oli ju esindatud ning ehk ka mõned nendesse suundadesse muusikaga tekitatud momendid... Ent naerust ängini, rahust rajuni, piinavast mõnuni ja kõik vahepealsed varjundid kah, kauba peale.

Jäi mulje, nagu inimesed ümberringi jagunesid ka kaheks - ühed, kes leidsid "oma" üles ning suhestusid, teised, kes viisakalt "kannatasid ära" (või siis mitte). Parim kunst ongi polariseeriv... see pole siis ju igav. Ja eks muusika puhul on ju alati maitse asi meeldivuse eelduseks eelkõige. Isegi kui ongi teatraalsemasse vormi valatud. Lisaks kas hakkab mõte jooksma, kas saad muusika või muus mõttes lavaltoimuva või toimetavate muusikute/näitlejatega kontakti. 

Ruum on ju äge, akustika söödav ning vaataks seal teatrit teinekordki... Isiklikult minu jaoks oli muusikaga ka, nagu juba mainisin - lähtuvalt stiilide paablist - mõni meeldis, mõni mitte... ent tervikuna kokku siiski elamuslik. Seega mina ei vingu... mu teatrikaaslasel seevastu oli raske... ütleks, et isegi väga raske. Selles mõttes peabki igaüks selle lavastuse puhul ise ära tunnetama... Usun, et sisemine hääl ütleb üsna õigesti, kas se(llin)e tõmbab või mitte. Ses mõttes on peegeldused siin justkui isegi liigsed. Samas ise huvitun küll, kuidas teised vastu võtavad... kas keegi leidis "teatri" või "etenduskunstina" sellest ka midagi üles - tõmbas mingeid sarnaseid-erinevaid mõttemalle... tundis Siiri ära? Ja eelkõige, kas tegid veel mingeid teisi huvitava(ma)id seoseid kui mina... Või ikkagi võetakse seda peamiselt vaid ja eelkõige "lavastatud kontsertetendusena"?

Ja lõppude lõpuks, järsku see oligi tegelikult pesueht "teater" ning keegi neist päriselt laval pille ei mänginudki, vaid hoopis "näitlesid mängimist"? 

Ehei... lihtsalt üks mõttemäng... et kui nad oleksid... vabalt ju oleks võinud Milli Vanillit teha... siis oleksid nad ju kõik üle mõistuse täppitabavad näitlejatööd teinud... Oleks-oleks-oleks... Oleks neist kellelgi korralikud tätokad, oleks lisandunud ehedust just sellisele punk/rockilikumat muusikat viljelevatele tüüpidele viitava välimusega... Mis omakorda tõukab küsima, et kas välimus käib muusikaga kaasas? Või kuidas see kujuneb? Psühholoogiliselt käsikäes või ikkagi üks otsustab nii ja teine naa ning vastav elustiili sidusus ei tulenegi muusikaga seonduvalt? 

Nõndaviisi analüüsi kõikides ilmakaartes lendu lastes saab selgeks, et kogetu olekski küsimuste mõttes põhjatu kaev... täpselt nagu muusika isegi... või teater ja selle olemus... 

Aga hei - see siin oli kontsert... Muusika, pea katkematu vooluna, sest tegelikult mitte ainult jõed ei voola vabalt, vaid muusika ikka ka... eeldusel, et sellel lastakse nõnda muudkui voolata... Ja inimene kui musitseerib, siis saab ta vabaks reaalsusest... vabaks kõigest... ei pea ju tegelikult nootigi järgima... viisist või rütmist rääkimata... Sest kas inimene elab-otsustab-tegutseb mingi ettekirjutatud noodirea järgi? Mkmm. Vahepeal... kui ta käib tööl ja täidab mingeid kohustusi... Tegelikult isegi mitte seega vahepeal, vaid suurema osa ajast... Ent vahepeal tegutseb ka täiesti mitteratsionaalselt või ootamatult või... Sestap ongi see kontsert inimesest... või ikkagi pigem bänditegemisest kusagil loomelaagris? Muusikas on kõik vastused õiged.

Ja nagu näha, siis ka jutt voolab täitsa vabalt... aga sellele paneme nüüd tammi ette! :)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod klõpsas Kristiina Praks):

AINULT JÕED VOOLAVAD VABALT

Lavastaja

LAURI LAGLE

Laval ja helilooming

MARI ABEL, RASMUS KALJUJÄRV, REA LEST, JÖRGEN LIIK, SANDER ROOSIMÄGI, SIMEONI SUNDJA, KATARIINA TAMM, MARIKA VAARIK

Helirežissöör

JÜRGEN REISMAA

Kunstnik

ARTHUR ARULA

Valguskujundaja

SIIM REISPASS

Muusikaline konsultant

ARTJOM ASTROV

Dramaturg

EERO EPNER

Dramaturgiline tugi

MART KANGRO

Lavameister

RINALD KODASMAA

Rekvisiitor ja kostümeerija

KRISTIINA PRAKS

Valgustehnik

MIHHAIL MAKOSHIN

Tehniline tugi

HANNES NÄREP

Graafiline disainer

ALLAN APPELBERG

Fotograaf

KRISTIINA PRAKS

Turundus ja avalikud suhted

KÄTLIN SUMBERG

Produtsent

TIINA SAVI

Produktsioon

EKSPEDITSIOON

Kaasproduktsioon

VON KRAHLI TEATER

Toetajad

KULTUURIMINISTEERIUMKULTUURKAPITAL

"Ainult jõed voolavad vabalt" on kontsert inimesest. Jah, kontsert. Katkematu muusikaline rännak rokib, kisendab, hellitab, igatseb, pettub, unistab. Mängitakse trumme, kitarre, paaniflööti ja kummipalli. Pannakse käed rinnale risti või silmade ette ja lauldakse. See on, nagu vaataks üht hiigelsuurt maali, või nagu loeks üht paksu romaani, või nagu hulguks mööda lõppematut linna, otsimata midagi kindlat, kuid ometi liikudes tunde ja tunde. Kui oled kord alustanud, siis lõppu ei oota.

Lavastus on lavastaja Lauri Lagle ning tema trupi neljas koostöö. Ühine ekspeditsioon algas peaaegu kolm aastat tagasi. Näitlejate vahetu energia, kummastavad ja meeldejäävad atmosfäärid, igatsus tõusta argisest kõrgemale, aga samas argisest kinni hoides - need eesmärgid on kandnud seniseid lavastusi. "Ainult jõed voolavad vabalt" on puhas laks otse hinge. 

Esietendus 25. augustil Noblessneri valukoja Nobeli saalis.

Etenduse pikkus 2 tundi.

Lavastus valmib Ekspeditsiooni ja Von Krahli Teatri koostöös.

BB ilmub öösel - Tartu Uus Teater/Von Krahli Teater

EV100 teatrisari "Sajandi lugu" on jõudnud 1940ndatesse!
Senised sarja lavastused pole ühel või teisel moel toiminud, kuid iga korraga üha paremaks minnes. Seekord tehti juba pool rehkendust ära... tagumine pool... ehk "teine vaatus"...

Selles pole ka ainult teatritegijad süüdi, nimelt otse töölt kiiruga rongile joostes (rong väljus juba 1730) ja kui sai ometi sooja vagunisse maha istutud, kõrvaklappidest mahedad hääled kõrva voolama, silmad vaikselt kinni... ja uni oligi platsis... Läbi une sain veel nii palju aru, et Brecht oli sakslaste eest põgenemas Soome, sihiks eestlannast Soomes elav ja soomlasega abiellunud kirjanikuproua ja Brechti sõbranna - Hella Wuolijoki mõis (koos kirjutati seal ju siis "Härra Punttila ja tema sulane Matti"... kuigi see ei saavutanud edu ning pärast maailmakuulsaks sai ikkagi versioon, mille Brecht ise ümber kirjutas). Samas olin natuke kogu selle looga tuttav varasemast - Brecht olla olnud Hitleri mustas nimekirjas 5.kohal ja temalt võeti ära Saksa kodakondsus ning ta kolis Taani. 1940.aastal tungisid Saksa väed Taani ja nõnda oligi ta sunnitud sealt Soome edasi põgenema... Muide Soomes viibis ta terve aasta ja läks sealt edasi läbi Venemaa USAsse ning juba 40ndate viimastel aastatel oli ta ringiga tagasi Viinis, kus ta asutas ka oma teatri... aga selleni Tartu Uue ja Von Krahli Teatri ühisprojekt ei jõuagi... ega peagi, sest lisaks Brechti loole, on selles ju veel nii palju muud, ehk samaaegselt Eestis toimuvad pöörangulised aastad...

ETTEVAATUST neile, kes lavastust näinud pole ning plaanivad seda 2018.aasta sügisel toimuva Draama-festivali raames vaadata ja kellel on ühtlasi hea mälu! Järgnev tekst sisaldab palju spoilereid!

Ütlen seekord kohe alustuseks ära ka hinnangu: 4-

Katsun ka põhjendada, miks see selline on, sest tegelikult see hinnang ei väljenda seekord mitte hinnangut, mis on puhtalt ühele lavastustervikule, vaid pigem elamuste keskmine- ja seeläbi üldhinnang eri osadele kokku - rongisõidule, jaama ees "filmitegemisele" ja teisele vaatusele, mis toimub jaamahoone sees - selle eri osades.

Tegelikult ju üsna huvitav ülesehitus ning ootusärevus selle etenduse nägemise suhtes oli tunduvalt kõrgem kui tavaliste teatrikülastuste eel. Juba mitu päeva enne oli teatrikaaslastega vestlust, et kohe see tuleb ja kui põnev ikkagi rongiga Tapale kinni sõita... Olen korra varem sattunud "rongiteatrisse" kui u.15 aastat tagasi Estonian Air'is töötades toimus meil firma jõulupidu Viljandi Ugalas etendusega "Koturnijad", toona värskelt sinna teatrisse tulnud Lavakooli 20.lennu noorte näitlejatega - Priit Võigemast, Maria Annus, Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Karol Kuntsel ja Ott Aardam... Keset Viljandissesõitu rong peatati... päris üllatav, aga meid "kaaperdati"... lavakooli tudengid sisenesid rongi.. enam ei mäleta kas relvade või hoopis muusikariistadega või mõlematega, aga igatahes läks mölluks :)

Seekord live-teatrit rongis ei saanud. Kõik oli palju "sõbralikum" ja rahulikum. Piletit esitades sai kõrvaklapid ning kui rong jaamast lahkus, hakkas ka klappidest kostma audioteater. Selgelt sissejuhatuslik teatrielamuse osa. Samal ajal oli rong ka tavakasutajatele toimiv, ehk teel Tapale tehti peatuseid ja inimesed, kes ei olnud tulnud teatrisse sisenesid või väljusid, nagu elu neid juhatas.

Tapalesõit võttis umbes tund aega. Perroonil võtsid meid vastu Henrik Kalmet ja Maarja Mitt, kes justkui filmivõtteid meiega sinna olid tulnud tegema... Ja siis hakkas see jura pihta, mis kõige kõvema põntsu mu hinnangule pani...

Ühest küljest võiks võtta, et tegelikult ju tehti aega parajaks kuni Tartu rong, mille sõit Tapale võtab kauem aega. Selles suhtes ma arvan, et mu hinnang oleks vähemalt miinuse võrra kui mitte enamagi kõrgem kui seda õuelõiku seal vahel poleks olnud... Teisalt võiks paralleele tõmmata 40ndatel toimunud rahva Siberisse saatmisega... või üldse kui sellel ajastul näiteks riigijuhtide saabumisel neile lehvitamas käidi... või omakseid ära saadeti teele... rongil oli 40ndatel ikka hoopis teine tähendus ja olulisus...

Samas seda mustvalget filmi, mida meist filmiti, kasutati hiljem lavastuse sees ka ära... Olles käesoleva aasta jooksul osalenud ligemale 20 reklaamis, paaris telesarjas ja paaris filmiski, on see ootamine vähemalt minule tuttav filmimistest. Ja no kunsti nimel ja raha eest kannatab selle ära, aga ise selle eest peale maksta küll ei taha... Näitlejad muidugi üritasid anda parimat ja asja lõbusaks teha, ilmselt improvisatsiooniliselt (mõni nali toimis ka). Jäi mulje, et publikul selle vastu siiski polnud midagi ja mu enda 2 teatrikaaslast ka võtsid ilmse naudinguga seda pullitegemist (mis minu jaoks oli piin). Nemad ei ole seda "tüütuse" tunnet tundnud... Mul oli ka kõht tühi ja külm, mis omakorda mängis tüdimusele kaasa... pärast 9 tundi (ja just saatuslikult tollel päeval lõunale ei jõudnud) tööl olnud kontrorirotist inimene ju ikkagi...

Lavastus hakkas kuju võtma natuke alles Pätsu kõnega maja teise korruse aknalt, samas kui publik pandi karjuma "Maha!" või "Õigus!" vms... lisaks laköörid näitlejate näol aitasid ka kaasa. Kuigi üleminekud olid natuke lavastamata jäetud, näiteks see kui Tõnis Niinemets alguses oli kui üks reisijatest, kes rongiga teistega koos ka Tapale saabus ja oli justkui publiku-inimjõugu juht, kes massina filmimisest osa võttis, siis järsku oli ta hoopis võttegrupi liige... Tegelikult oli selles Pätsu-kõne kuulamises jumet. Võis tõesti endale hakata ette manama tunnetust, kuidas see 40ndatel olla võis....

Selle ülipikale veninud filmimislõigu lõpuks kutsuti jaama sisse ning vaheajaga koos pakuti sooja suppi, mis aitas unustada esimest vaatust (nõrk, ma tean... eriti arvestades ajastut, kuhu meid oli toodud... hää, et niigi läits, ekju!? :) )... Kuid siis järsku toimus 180 kraadine pööre ja hakkas tõesti "teater" pihta. Kaasa hakkas mängima justkui vaikselt varisemisohtlikuks muutumas olev mahajäetud, dekadentlik Tapa rongijaam. Nendel vanadel kõvadel rongijaamapinkidel istumine ja muidugi sissejuhatus teise vaatusesse - Hitleri ja Stalini kohtumine... Tapa Rongijaamas... 40ndatel... Kusjuures mõlemad kujud esitati mingi uue nurga alt, ent ometi tabavalt leitud lahendused. Kurb Hitler, särasilmne Stalin (sellised ju ka need jõupositsioonid neil sellel hetkel olid! Stalin tahtiski Hitlerit sõtta ajada)... 39nda aasta augustis teatas ju Stalin Hitlerile, et kui too peaks Poolasse tungima, siis ei jää Nõukogude Liit neutraalseks, vaid abistab Saksamaad. Ilmselt mõned päevad hiljem kui Ribbentrop Moskvasse sõitis, siis otsustati ka Eesti saatus... ja aasta hiljem 1940ndal meid ju Nõukogude Liiguga ka liideti...

Ja siis üllatavalt stiilselt võttis lavastus mõnusalt Brechtiliku pöörde! Vaimustus muudkui kasvas... publik liigutati ühest jaamahoone saalist järgmisse. Teepeal stseenid, mis "samal ajal Eestis toimus"... Tuttavate nimedega tolleaegsest poliitikast ja kultuurist, nagu Tammsaare... või ka Maksim Unt - M.Unt ;)
Tekib kohe assotsiatsioon, et kas Mati Undi jaoks omal ajal kogu loo kirjutamise käivitajaks oli ikka Brecht, nagu ta ise väitis... või hoopis Maksim? :)

M.Unt 1940nda aasta keskel täitis siseministrina presidendi ülesandeid ajal, mil Johannes Vares Moskvas oli. Hiljem on tulnud ilmsiks, et Maksim Unt olevat juhtinud ka Pätsu perekonna küüditamist, aga 41.aastal tuli ilmsiks tema enda kodusõjaaegne tegevus ning NKVD lasi ta samal aastal maha. Kogu see lugu, natuke Mati Undi/Brechti/Põllu ja Kolditsalikus kastmes söödetakse ka publikule sisse... ja ajalugu maitseb ju põnevalt! Justkui stseeniti puzzletükkidena, et varasemate ajalooteadmiste ja lavastuse loost nopitud tükkidest enda jaoks ikka seda suurt pilti moodustada...

Sekka ka näiteks huvitavaid kunstilisi lõike kui "reklaamipause", mis Brechtilikult groteskliku varieteena omamoodi veel vürtsi lisavad ning õiget atmosfääritunnetust aitavad tekitada. Näiteks moedemonstratsioon ajastule vastavalt meigitud ja imeilusalt seatud juustega neiud oma, Kristiina Põllu pool) väga huvitavaid ja just selle lavastuse konteksti sobivaid villasest (justkui vildist) riidemoodi esitlevad. Sobivad riided olid näitlejatel mitte ainult leidlike lõigete poolest, vaid külma ilmaga teenisid ka soojahoidvate riietena hästi oma eesmärki! Väga nutikas, ent ilu mõttes järeleandmisi tegemata!

Viimases saalis (kus tavaliselt seal jaamas teatrit siiani on tehtud), jõudsime looga sinna, kus Brecht on Wuolijoki juurde külla jõudnud ja Soome kaskede vahel (järjekordne vinge ja leidlik lahendus kunstnikult!) tegevus edasi läheb ning ka lõpplahenduse leiab.

Kui nüüd erinevate osade elamustele numbrilist hinnangut leida, siis Audioteatrit üldiselt teatrielamuste vahele paigutades hindaks seda 2ga, filmitegemist 1+ga ja teist vaatust 5ga. Samas see teine vaatus oli tunduvalt kandvam ka muidu ja sellepärast tõstab tervikelamust aritmeetilisest keskmisest kõrgemale. Praeguseks kui selle etenduse nägemisest on juba mõni aeg möödas, hakkab ka see ebemeeldivam osa ununema ning tugevamalt tulevad mälestustest esile just need huvitavamad stseenid-karakterid-mäng-lavastuslikud lahendid-kunstnikutöö ja üldse tehniline külg... sest ka valgustus ja tehnilised lahendid aitasid tervikule kõvasti kaasa.

Näitlejatööd oli võrdselt head ja tugevad, kuid mõned mõtted siiski kui lubate -

Henrik Kalmet, kui teda esimest korda nägin lavakaaegses Nüganeni lavastuses "Jumala narride vennaskond", siis ta tundus ühe küpsema ja parima näitlejana oma kursuselt. Edasi Seitse venda, Biloxi blues... ja erilise hooga tehtud - Püstijalakomöödia - ei mäleta enam detailselt, mis ma nende rollide kohta toona arvasin, aga mälestus on nendest kui headest ja huvitavatest karakteritest... siis järsku hakkas ta tegema kõikvõimalikke muid projekte ning need justkui kustutasid temas karakteriteloome ning tekkis lihtsalt üks paksu massi tunnetus selle kõige kohta, mida ta tegi. Kuni nii kaugele, et ei tahtnud enam, et ta igal pool sõna võtab ja igalt poolt vastu vaatab... Kandsin ta mõttes enda jaoks näitlejana maha... teised lihtsalt mängisid nüansirohkemalt ja suuremas osas neid teisi näitlejaid nägi ikkagi ainult teatris ja "rollides"... Edasi tuli mingi paus, ei tea kas teadlik või alateadlik, tema tegemiste nägemises ja nüüd nägin Kalmetit üle pika aja sellel aastal Macbeth-is... ja see üllatas! Üks aasta tugevamaid meespeaosi - tsahh... ja nüüd lisaks need erinevad rollid BB ilmub öösel tükis. Kalmet on tagasi! Niinemets oma hoogsusega on "minu näitleja" juba TÜVKA ajast peale. Kujutan ette, et kellele tema mängustiil ei meeldi, sellel on raske tema üsna tugeva temaliku stiiliga mängu vastu võtta, sest rolliti kannab ta väga palju ja tugevalt seda enda stiili erinevates rollides endaga kaasas. Samas ei tundu tema enda soov ja rollideprismavalik vist ka praeguses ajahetkes väga psühholoogilist teatrit või erinevaid karaktereid luua. See võib muidugi ühel hetkel tagumikust hammustada, sest kui väga rooste lasta see külg rollideloomisest, siis võib tulevikus olla raskem neid luua ja muidugi lavastajadki võivad näitleja ära lahterdada teatud rollidesse sobivaks... Seevastu naised on Tartu Uuel Teatril kõik vingelt eriilmelised ja huvitavad (Von Krahli naisi polnud seekord kaasatud). Maarja Jakobson on alati huvitav ja tal on millegipärast lihtne mind iga kord üllatada. Naudin seda. Mu pikaaegne lemmik - Kristel Leesmend, üllatas mind esimest korda tõeliselt halvasti tehtud rolliga suvel Saueaugu teatritalus. Ma ei tea, miks tal see nii liimist lahti oli ja täiesti ebausutav ning sõna otseses mõttes halvasti mängitud, aga seda oli raske ja valus vaadata... eks näitlejad ka ju inimesed ning alati ei saagi kõik õnnestuda. Sellest mõttes oli eriti hea näha, et BB ilmub öösel tükis on ka Kristel tagasi - terav, mõjuv ja samas tempot teha oskav lavajõud. Robert Annus ja Maarja Mitt on ka BB ilmub öösel oma tuntud headuses. Robert eriti on leidmas endast üha uusi tahke ja see pakub vaatajale ainult rõõmu. Maarja on olemuselt pehme ja leebe ning karakterid ja eriti paaris Maarja Jakobsoniga, kes on tema olemusega võrreldes nihkes, siis nad kuidagi täiendavad teineteist rollides ometi kokku kõlades ja -sobides, vähemalt kõigis neis lavastustes, mida ma siiani olen näinud koos tegemas (milline vaimustav paar nad on "Praktiline Eesti ajalugu lavastuses! Aga seal oli ka absoluutselt kõik muu VAIMUSTAV!)

Meeldejäävaimad stseenid ning lavastuskomponendid, mis tahaksin mälestuste turgutamiseseks üles märkida:
- akende taga 3 naist rääkimas meiki maha võttes Tammsaare surmast ja sellest, kuidas oleks pidanud temalt autogrammi küsima kui kunagi juhtuti raamatukokku temaga samal ajal... (Minul endal oli sama juhus kunagi Mati Undiga kui sattusime Rahvusraamatukogu teatrituppa kahekesi asju uurima. Olime seal vist tund aega ja nohisesime kumbki omaette, sõnagi lausumata... oleksin pidanud temalt autogrammi küsima... kui selleks veel võimalus oli...
- "soome kaasik" - olen oma elust 8 aastat Soomes elanud ning just kaasik on Soome rahvuskultuuriliku sümbolina üks tugevamaid ka minu jaoks.
- 2. maailmasõjaaegne moedemm - lõpuks ka gaasimaskis modell... - kui hirmsaks, koledaks ja hirmuäratavaks võib mistahes stseeni muuta gaasimaskiga! Järjekordne tõestus!
- Päts peab kõrgelt kõne ja rahvas pannakse karjuma vastavalt kas "maha" või "elagu" - Ainus revolutsioon, mille keeristesse mind elu on viinud, on Ukraina "oranž revolutsioon", mille puhkemispäevadel ma Kiievis viibisin. Teiste seas näiteks tänavale telkima tulnud Silver Meikariga tutvusin ja toonase sealse suursaadikuga koos õhtutel väljas käies sain kogu tausta teada ning seda ka läbi tunnetada rahvamasside vahel Kiievi peatänaval.
- "Panso" - jah, ka tema tuli teatrisse sellel ajal, lõpetades Lavakunsti Kooli 1941.aastal.
- "lumesadu"
- Stalini ja Hitleri kohtumine - jällegi tugevalt tunnetuslik ning atmosfääriloov on vaadata kedagi, kellel juuksed eest küljele silutud ning "hitlerivutsid" nina all...
- Päts kirjutab kirja, õde pakub venelaste "salarelva" - Põdrasambla teed! - Nii see ju oligi!!!! :)
- Johannes Vares-Barbarus oli naistearst! Infokild, mida ma oleksin pidanud teadma enne etenduse nägemist, aga teater täitis selle harituseaugu!
- Kui ilus ja ettekujutatav reaalsesse ajalukku see oli, kui Maarja Jakobson Ella Wuolijoena Soome kaskede vahel rääkis Robert Annuse Bertold Brechtiga...
- Viimaseks ei saa ju jätta ka mainimata terve lavastuse ühe olulisema stseeni mõjusust - Varese valitsuse siseminister - Maksim Unt (M.Unt) lastakse maha...

Oleks vaid saanud seda kõike hakata nägema teisest vaatusest või vähemalt Pätsu kõnest... sealt alates oli piisavalt sisukust tervikelamuseks. Samas see rongisõit ikkagi tekitas elevust... kuigi lõppkokkuvõttes oli ehk rohkem müügitrikk... Ja perroonil oleks saanud vajaliku filmitegemise ning küüditamise"tunde" kätte 5-10 minutiga...

Kojusõit Tapalt Tallinnasse kulges juba ilma sisustatud tegevuseta... sai teatrikaaslastega elamuse üle arutada... seegi väga vajalik, et enda silmaringi ja seekordset kogemustepagasit täiendada. Nagu alguses mainitud, siis mu teatrikaaslased olid tükiga rohkem rahul ka kui mina. Samas tekitas see kõik minus himu kõvasti rohkem selle aja kohta teada saada ning tunda, et oleksin asjadega rohkem kursis. Tuleb need neljakümnendad võimalusel ikka ja jälle eri tahkudelt veel ja veel uurida läbi.

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Gabriela Liivamägi tehtud foto):

BB ilmub öösel (väljumine Tallinnast)
NB! Etendus toimub lisaks soojale rongile ka õues ja vanas raudteejaamas, seega riietuda on mõistlik vastavalt ilmastikule ja ekstra soojalt!

Von Krahli Teatri ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud lavastus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja teatrisarja “Sajandi lugu” raames

Lavastajad: IVAR PÕLLU ja MART KOLDITS
Dramaturg: IVAR PÕLLU
Kunstnik: KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik: RENE LIIVAMÄGI (Ugala)
Muusikaline kujundaja: IVAR PÕLLU
Videokunstnik: MIKK-MAIT KIVI

Laval: ROBERT ANNUS (Eesti Draamateater), MAARJA JAKOBSON, HENRIK KALMET, KRISTEL LEESMEND, MAARJA MITT, TÕNIS NIINEMETS

Me teame, kuidas eestlane näeb 1940. aastaid, reetmiste ja sõdade kümnendit. Kuidas näeb seda aga Euroopa intellektuaal, kes põgeneb natside eest? Kuidas näeb seda eesti päritolu Soome kirjanik, kommunistist mõisaproua? Kuidas see kõik saab samal ajal juhtuda? Kellega veetsid 1940. aasta jaaniöö sina? Lavastus põhineb Mati Undi romaanil “Brecht ilmub öösel” ning dokumentaalmaterjalidel.

Esietendus: 15. novembril 2017

Etendus toimub rongis, õues ja Tapa raudteejaama hoones ning sisaldab Tallinn-Tapa-Tallinn rongisõitu. Väljumisel Tallinnast on etenduse alguspunkt Balti jaam, kuhu jõutakse lõpuks ka tagasi. Kuna etendus toimub osaliselt välitingimustes, siis palume riietuda soojalt ja vastavalt ilmastikule! 

Etenduse alguseks on rongi väljumine Tallinnast, Balti jaamast kell 17:30. Rongi väljumine ja piletite kontroll Balti jaama teel nr 1. Palume mitte hilineda, kuna rong ei oota!

Teatripilet sisaldab Tallinn-Tapa-Tallinn rongipiletit!
Rong saabub tagasi Tallinnasse kell 22:12 ja kell 22:21.

Vaheala - Von Krahli Teater

Kuidas seda nüüd ilusasti öelda, aga ma tundsin, et mu aega raisatakse. Mu aega ei austata. Mind kui publikut ei austata. Võib-olla mu intellekti ala- või ülehinnatakse. Või kuidas Teie sellist asja hindaksite (see järgnev jutt on üks suur spoiler - kui ootate lisaetendusi... praeguseks on kõik kavasolnud esitused möödas... siis ärge edasist lugege...):

Saabusin Von Krahli teatrisse. Ootasin...
Minut-paar pärast alguseks määratud kellaaega tullakse pileteid kontrollima...
Kõik kontrollitud, juhatakse u.30 pealtvaatajat ühtse grupina ülemisele korrusele.
Mingite tehniliste probleemide tõttu lükatakse algus natuke veel edasi.
Kuni siis üsna peagi ikkagi juhatatakse maja pööningule.

Põnev. Pööningul on ju nii omapärane atmosfäär.
Meelde tuleb lapsepõlv kui sai emaga Lomonossovi tänava korteri pööningul õhtupimeduses suuri voodilinasid ja tekikotte kuivama riputatud.
See lõhn... see kumisev kummaline heli... samas natuke räpane... salapärane... kummituslik...ent ka nostalgiline...

Pärast kitsast treppi ja kolmekeelset hoiatust, jõuamegi kohale.
Ootame.
Ühel hetkel saabub meie sekka "näitleja". Tuleb, vaatab mõnedele otsa, naeratab.
Käib ringi.
Imelik ja ebameeldiv tunne tekib.
Seal on mingi liiva täis pott. Näitleja tallub natuke selles potis. Siis laotab selle poti ette musta prügikoti.
Viskab mõned peotäied liiva sellele.

Edasi liigub natuke jälle publiku seas ja pööningu nurkades ringi. Leiab mikrofoni... närib mingeid suhkrutükke või midagi muud sellist ning kukutab need maha... mikrofoni laseb ka rippu ja siis tekib üüüüüü...
mingi heli...

Nõnda ta seal siis laseb seda heli... Lummav heli on, seda tuleb tunnistada .Eriti sellepärast, et see pannakse korduma.

Kuni ühel hetkel liigub näitleja pööningu kaheks korruseks jagavale ülemisele korrale ja kutsub rahva enda järel ka sinna.

Seal saab publik istuda... (allpool publik seisis) ja näitleja hakkab nö. lavaks määratud pööninguosa tagaotsas kiikuma ja väänlema ja hammustab katki mustad prügikotid, mis seal ripuvad ja nendest hakkab liiva välja voolama.
Näitleja laseb oma juukseid selle liivasaju alla...
Mul tekib assotsiatsioon noore Emmeliinega.
Midagigi... mingigi sisu... eih...

See illusioon purustatakse kui kapten Trummi käsi ulatab näitlejale taskulambi - pettus... Kapten Trumm saabus alles siis kui Kunksmoor oli juba vana...

Noor näitsik-näitleja aeleb veel natuke siin ja seal pööniguotsas.

Siis tuleb publikule ligi ning palub neil ennast kratsida või midagi sellist... ei ole kindel, sest minuni ei kostunud täpselt, mida ta seal ütles... midagi enda ette nohises... seega stiilipuhas vaikne toimetamine see polnud.

Mingil hetkel käis peast läbi, et järsku ta mängib kassi, kes toimetab pööningul, aga ka see mõte hajutati selle "rääkimisega". No oleme ausad, mu lapsed mängiks ka pööningul huvitavamalt kassi... rotist rääkimata....

Ei, tuleb tunnistada, et sellist kunsti ma ei mõista... ja ega alati polegi ju vaja mõista, kui see tekitaks mingeid tundeid või mõtteid... need paar mõtet, mis tekkisid, need ei toitnud vaimu.

Lõpuks jäi tunne, et mind on petetud. Mind kui vaatajat ei austata mingitki sisu või elamust pakkudes. Ekskursioonile pööningule võin ka oma kodus minna. Siis kui tuju tuleb ja kahtlemata palju lühemalt. Võtaks lapsed või kellegi kaasa, kellega vähemalt kollitada-kummitada või teineteisele nalja teha või kasvõi kassi mängida...

Antud juhul on tüki hinnanguks üks suur 0.

PS: Huvitav, milleks kõik need tänusõnad lavastuse kodulehel? Või noh... ilmselt keegi aitas selle vahelae ehitada? Keegi andis öömaja näitlejale? No helitehnikule või valgustajale tänuavaldamise eest ma veel saan aru, aga need on ju tegijatena niigi mainitud... võib-olla keegi laenas ka riided? Keegi laenas poti... keegi andis idee kuidas korstnalõõri avada? Saaks veel aru kui keegi "ideid" oleks andnud, aga seal ju polnud neid...
Ja milleks dramaturg? Ma ei saa aru, mida Anne Türnpu dramatiseeris selle tüki tarbeks? Lavastas ju näitleja ise, n'est pas?
Ja "lavastaja assistent"??? Miks? Mida ta tegi? Vaatas kas see "liikumine" on paigas? No see vähenegi ei toiminud, sest inimesed ei saanud aru, et nad peavad näitlejale järgnema...
Selles taustatöös on müstikat veelgi rohkem kui tulemuses.

Ilmselt olen täielik ohmu, et ei saanud mitte millesti aru. Kui see nüüd midagi muud oli kui ekskursioon pööningule?
Oleksin väga tänulik kui keegi seletaks (kommentaarina või e-mailiga) seda, miks selline lavastus? Mida sellega öelda taheti? Milliseid tundeid tekitada? Mida näidata?
Kus peitus antud juhul dramatiseering? Miks oli sellise rolli jaoks kasutatud näitlejat kui seda oleks võinud iga teine inimene tänavalt teha? Ja mida või keda ta esitas? Ja milleks oli vaja "lavastaja assistenti"?
Miks ta ütleb, et õhtul on seal kuulda mingid helid, mida seal ju kuulda polnud... Kuulasime küll, aga täielik vaikus oli...Võib-olla kusagil pööningul tõesti on mingid erilised helid, mida võib kaugeltki kuulda (seda mäletan ka lapsepõlvest tihedamalt pööningul käimise ajast), aga seal neid küll polnud.
Antud juhul ja sellise arusaamisega oli see minu jaoks sisutu, lavastamata, näitlemata jama. Võib-olla kui seal pööningul oleks kunstinäitus ja esitada seda perfomance-kunstina... natuke sisu tekitada ja kindlasti sõnad kaotada täiesti ja kahtlemata ka huvitavat ja/või mõtestatud liikumist lisades (tantsu?) ja sidudes seda asukohaga... siis ehk... praegu polnud ju midagi...
Loodan ainult, et nüüd keegi üle pika aja ei sattunud teatrisse seda vaatama ja siis teeb üldisemad ja pikaleulatuvamad järeldused Eesti teatri seisust selle lavastuse põhjal...

Kahju, et pettusin... mulle varem on Jaanika näitlemine päris meeldinud. Temasse uskudes ning huvi tundes, mille huvitavaga ta oma publikut kostitab ehk põhimõtteliselt tema pärast seda tükki läksingi vaatama. Enam ei läheks.

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Vaheala
Jaanika Arumi soololavastus Von Krahli pööningul

Lavastaja: JAANIKA ARUM
Kunstnik: MIHKEL ILUS
Helikunstnik: TANEL KULLA
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Dramaturg: ANNE TÜRNPU
Lavastaja assistent: JOANNA JUHKAM
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Tehnikud: JÜRGEN REISMAA, ALEKSANDER SPROHGIS, MIHHAIL MAKOŠIN
Fotograaf: HERKKI-ERICH MERILA

Pööning on maja osa ja ei ole ka. Tavaliselt astume sinna saates pagendusse asju, mida ei raatsi ära visata, aga millele me ei leia ka kohta. Ta on kõrb, mis on normide, funktsioonide ja tähenduste poolt reeglistamata. Pööningul ootavad oma aega mälestused ja teostumata impulsid. Inimene venib seal välja tavalistest mõõtmetest ja tema argielust saab kummastav grotesk.

Von Krahli Teatri pööning on maja osa, mis kuulub ühest küljest selgelt määratletud instituitsioonile, kuid teisest küljest on omaette hingav organism. Antud ruumis otsitakse lavalisi miniatuure, kus näitleja on nii sotsiaalne objekt kui anonüümne subjekt, kes seisab silmitsi piiratusega

Esietendus: 2.september 2017

Täname: Kirill Tulin, Herkki-Erich Merila, Tiina Savi, Rea Lest, Alissa Skeber, Jekaterina Kultajeva, Kaur Kokk, Galina Arum, Karl Saks

Etenduse pikkus: 45 minutit
Pilet: 10 eur

NB! Etendusele pääseb mööda kitsast ja järsku treppi! Soovitame väliriided selga jätta, kuna pööningul võib olla õhtupoolikul juba külm.

Kunst - Lavakas/Von Krahli Teater

Elasin õndsas teadmises, et minu nähtud Paide külalisetendus on eelesietendus maikuistele Tallinn Art Space Galerii mängudele, ent nüüd selgus, et lavaka noored mängisid seda - üht moodsat klassiku lipulaeva juba aasta alguses jaanuaris. 

Imestasingi kui valmis ja küps see on. Ja veel rohkem imestasin, et Paide Kultuurikeskuse väiksesse saali (mis tegelikult polegi nii eriti "väike") kogunenud umbes 15-20 pealisele publikule mängisid noored näitlejad ilma igasuguse tagasihoidmiseta. Täiesti hämmastav kuidas Paide-inimesed sellise maiuspala mööda lasid. Pealinnas olid kõik mängitud etendused välja müüdud. Ei tea, kas see näitab selle provintsi kultuuri(tuse) taset? Või lihtsalt on juba tuttav materjal ja eelarvamused alles õppivate näitlejate tööde suunal või hoopis väsinud pikast teatrifestivalipäevast? Tegelikult ma kaldun arvama, et vaja oleks kohalikku publikut rohkem "kasvatada"... et inimesed tuleks kodust välja ka muu kraami peale, kui komöödiateatrite rahvalike naerutajate tükkidele, siis on neile vaja ka näidata head-paremat. (Paide on õnneks nüüd mingisugust plaani pidamas, läbi koostöölepingu Lavakaga ja muude selliste konkreetsemate arengukavadega, ent ma ei saa aru, miks näiteks Raplas ei käi teatrid külalisetendusi andmas... käiakse ju küll, aga häbematult harva ja siis ka ikkagi rohkem selliste "kergemate" tükkidega... ent ilma "publiku kasvatamiseta" on see nokk kinni saba lahti olukord - headele tükkidele, mis "naerutamislubadustega" ei keelita, nendele ei tulda, ja jamad tükid, mis lubavad "nalja nabani", nende peale pettutakse ja ühtlasi siis tekitavad tunde, et polegi vaja teatris käia.)

Ka minu jaoks oli see tuttav materjal, sest seekordne on juba 3 Reza "Kunst"-i tõlgenduse nägemine Eesti lavalaudadel. Varasemad - Eesti Draamateatris Toompere lavastus peaosades Tõnu Kark, Ain Lutsep ja Lembit Ulfsak ning Ugalas Annuse lavastus - kus "mehi" mängisid Leila Säälik, Luule Komissarov ja Liina Olmaru. Ent seekordne oli loomulikult hoopis omamoodi tunnetusega, sest "kunstiarmastajaid" mängisid noored mehed (Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus).

Serge (Roosimägi) on teinud investeeringu ja pannud kogu oma raha uue maali alla. Maal, mis on maalitud valge värviga valgele pinnale. Ehk seda vaadates ei näe mitte midagi... seda me ei tea, kas lähedalt vaadates mingid valgusevarjundid tekitasid ka mingi kujutise või mitte, aga nii publik, kui Serge'le küllasaabunud sõbrad Marc (Joosep Uus) ja Yvan (Markus Truup) neid varundeid ka ei näe (Yvan küll sõbrale viisakusest üritab muud väita). Ja point ongi selles. Kas see on kunst kui selle on maalinud kuulus kunstnik ja maksab palju? Kas kunstile annab väärtuse tema "hind"? Kas absoluutselt kõigele võib anda hinnangu? Kas kunstiteosele kui "asjale" annab väärtuse see kuidas teised seda hindavad või ikkagi see, millisena ise seda hindad/tunnetad? Küsimusi viskab see tekst õhku lõpmatul hulgal ja aitab läbi tegelaste reaktsioonide, tegevuse ja teksti ka vastuseid leida. Ent lisaks kunsti ja selle väärtuse teemadele kõnetab tükk ka teisel tasandil, sest kolm tegelast on sõbrad. Väga erinevate karakteritega ja erinevate kasvatuslike taustadega ning elukogemustega ning ka hetkel on nad muidugi oma eludes erinevates olukordades. Ometi saab aru (usub), miks need kolm inimest omavahel sõbrad on. Ent küsimused selles liinis tekivad sellelt pinnalt, et kuidas peaks käituma/suhtuma kui Su sõber millegi sellisega hakkama saab, millesse ta ise siiralt usub ja mille üle ta uhke on. Mis on sõpruse hind? Mis on elus tegelikult oluline? Kui kerge on inimese enesekindlust kõigutada? jne...

Oi kuidas mulle meeldis Sander Roosimägi tundlik kunstiarmastaja karakter. Varasemas kahes tükis - Impeerium ja eriti Nodvenatsat tekitasid minus tunde, et ta kuidagi hirmsasti tahab meeldida vaatajale ja sellepärast selleks ülepingutab. Ent mitte meeldivalt hea energiaga, vaid ebameeldivalt trupist esiletungida proovides. Seda kummalisem oli kogeda tema mängu pärast Kunsti nähtud Koguduses, kus vaatasin teda juba kui üht selle kursa lemmikumatest. Ma ei tea, kas see muutus on toimunud selles ajas temas teadlikult ja sisemiselt või mõjutas see Serge'i rolli meeldimine hoopis mind kui vaatajat? Ent Serge'ina teeb ta noore näitleja kohta lausa hämmastavalt küpse karakteri. Serge'ist õhkub noort kunstiarmastajat, nii sellest kuidas ta suhtub oma kallihinnalisse maali kui ka see kuidas ta vaatab oma ostetud "lapsukest", see kuidas ta istub jalg üle teise, tundeerk, see kuidas ta oma silmi kasutab ja kogu keha. Siiralt loodan, et see pole "ühe hiti ime" ja tegemist pole lihtsalt sellega, et just see roll on kui loodud Sandri tüpaažile. 

Markus Truup mängis end minu lemmikuks juba Impeeriumis, ent seda teed on ta jätkanud edukalt ka Kunstis. Üks lavastuse tipphetki on see kui Yvan endast välja läheb. See hoogne ja pidevalt hoogu veel juurdekoguv monoloog kutsus esile sisemise aplausi juba keset etendust. Bravo! Mingi teatav koomiline aura, mis temaga Impeeriumist kaasa tuli pani natuke mõtlema, et kuidas sügavam draamaroll Markusele võiks sobida, aga sobis küll... kuigi ka siin kasutab ta seda koomikusoont ka õiges kohas ja õigel määral ära. Ta on kolmest mehest kahtlemata kõige rohkem kehkadivei... teadamata nende näitlejate ja tegelaste vanust mängib ta end kõige nooremaks neist kolmest. Ent ta Yvan on hea ja viisakas poiss, hästi kasvatatud... sellepärast on tal ka oma pruudiga raskuseid... Joosep uus mängib Marc'i tugevaloomuliseks, natuke järsuks, ent igal hetkel ausaks ja isegi (seetõttu?) kergelt rohmakaks, ent siiski on selgelt temas sees ka kunstisoon. Me väga palju ei tea tema tausta kohta, ent olemuse ja suhtumisega võiks arvata, et ta on mees kes teeb mis tahab, käib oma radu ja kuhu iganes tahab. Sellised sõbrad on ka vajalikud, sest mõnikord on vaja, et keegi ütleks Sulle otse välja tõe, isegi kui seda kuulda ei taha. Ent siin on siiski suur vahe, kuidas seda tõde Sulle serveeritakse... samas sellist inimest usud kergemini? Joosep'i tehtud karakter ei jää teistele alla, ent kummaline, aga kuna isiklikult suhestuda on temaga kõige raskem, siis jääb mulje nagu, tema mäng jääks teiste sära varju. Võib-olla otse vastupidi, peaks tema mängu seetõttu kõige kõrgemalt hindama, sest ta suudab oma karakteri mängida selliseks, kelle otsekohesus samaaegselt tundub nii õige kui vale. 

HInnang: 4 (Ja väga tugev 4. 28.lend on nii huvitav ja hea ning "Kunst"-i 3 meesnäitlejat on nii põnevalt erinevad ja laval mõjuvad nii erineva energia ja olemuslikkusega huvitava, ent sobiva kooslusena. Iga selle lavaka kursa ülesastumine on oodatud ning tundub tekitavat uusi lemmiknäitlejaid juurde... Sedapuhku siis Sander Roosimägi. Järgmine - suvine ettevõtmine on ka juba kavas ning ootan pikisilmi. "Kunst"i meeldejäävaimad stseenid olid siis kui Yvani(Markus Truup) hilineb ja see pikk ja hoogne seletus - miks ta hilineb. Ning see kui Serge ütleb Marcile - võta vildikas ja joonista mu 200tuhat maksnud maalile ning kogu sellel järgnev tegevustik... mh see, mida ta joonistab...3 noort näitlejat mängivad selle olukorra nii intensiivseks ja plahvatusohtlikuks, et kui see lõpuks jõuab sinna kuhu see jõuab, siis see isegi ehmatab... ja seejärel see päris lõpp on ka hea... Lisaks need psühholoogilised mängud, kus "paha" sõbra maal, mis tegelikult teistele ei meeldi... seda kiidetakse sellepärast, et "see on sõbra maalitud"... mitte selle kunstilise väärtuse pärast... Ja kuidas ka siin põrkuvad inimeste kasvatus ja karakter. Ning tekitab inimpsüühikaga seotud küsimusi ja enda seest leitavaid vastuseid juurde - kas kättemaksuks tuleks tõde välja paisata ja võtta viisakuselt katteloor või jääda endaks... mis on tegelikult sõbrale hea? Kas isekusest tekib sellest hea tunne? Ja kui kauaks? Ja kas sellel üldsises pildis, ehk kogu sõpruses on olulisust? Kas peaks olema? Jne jne jne... Väga hästi mängitud, hästi lavastatud Kolditsal ning ilmselt sobis kunstigaleriisse kui valatult... ent ka Paide Kultuurikeskuse lavale... maal käis lavale ja tagasi sobivas mahus ja üldse kogu tempo oli nii hästi paigas. Soovitan julgelt!) 

------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Kunst

Komöödia ühes vaatuses 

 Näidendi autor: YASMINA REZA 

 Lavastaja: MART KOLDITS 

 Kunstnik: JAAK VISNAP  

Näitlejad: MARKUS TRUUP, SANDER ROOSIMÄGI, JOOSEP UUS 

 Tõlkija: TATJANA HALLAP 

 Von Krahli Teatri, EMTA Lavakunstikooli ja Tallinn Art Space Galerii koostööprojekt 

 Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza “Kunst” on tõenäoliselt üks viimaste aastakümnete olulisemaid näidendeid Lääne kultuuriruumis. See räägib tõesti, nagu pealkirjast järeldada võib, kunstist. Kuigi kunstist on kirjutatud tuhandeid teoseid, teeb Reza “Kunsti” eriliseks asjaolu, et see näitab laval vahetult ja selgelt, kuidas kunst toimib. Ja mis veelgi erilisem – see näidend suudab läbi kunsti teema tuua ilmsiks ka selle, mis on sõprus. Neid kahte nähtust põimides jõuab näidend otsapidi inimese identiteedi röntgenpildini, valgustades meie olemust läbi kergelt, vaimukalt ja halastamatult.

 15 aasta parimad sõbrad olnud nahaarsti Serge, aeronautikainseneri Marc ja müügiesindaja Yvan lähevad omavahel tülli, kuna Serge on ostnud endale kalli vaid valge värviga kaetud maali. See kummaline maal seab kahtluse alla nii nende kauaaegse sõpruse kui ka Yvani saabuvad pulmad ja Marci suhte oma tüdruksõbraga. Sõprade vahelised suhted purunevad, kuid ootamatul moel parandab suhted uuesti toosama tüliõun, vaid valge värviga kaetud maal. 

 Yasmina Reza on hetkel maailmas kõige rohkem mängitud prantsuse dramaturg, kes on võitnud ka kõik prantsuse ja inglise tähtsamad teatriauhinnad. Tema 10 lavateosest on Eestis mängitud näidendeid “Kunst”, “Kolm versiooni elust”, “Tapatöö jumal” ja “Bella Figura”. 

Etenduse pikkus 1 tund ja 40 minutit ilma vaheajata.

Kogudus - Lavakas / Von Krahli Teater

Üldises plaanis oli see minu jaoks kolmas kohtumine tulevase lavaka 28.lennu näitlejatega (tegelikult olen vähemalt Priit Põldmaga umbes sada korda samu etendusi läbi aastate käinud teatrites vaatamas ning näinud teda varem ka VHK/Theatrumi tükis "Palju kära ei millestki" ja Theatrumi "Onu Vanja"s. Ingrid Margusega mängisime samas Iiri reklaamis umbes kuu aega tagasi ühel ööl Palmse Mõisas - kuigi kokkupuude oli seal minimaalne, oli meil üks ühine "hetk", mis kahjuks valmis reklaami otseselt ei jõudnudki. Ja kolmega neist - Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus, kohtusin ka Paides, kus ilmselt oli nende mängitud Reza/Kolditsa "Kunst"-i esietendus. Ja tuleb välja, et Ingmar Jõela koreograafiaga olen ka tuttav lavakavälistest projektidest ning Teele Pärn pidas käesoleva aasta Iseseisvuspäeval kõne Toompeal...)

Ma ei tea, kas see on teadlik Kolditsa ja teiste selle kursuse juhendajate valik või lihtsalt on nii juhtunud, aga nii Kolditsa Impeeriumis kui nüüd ka Kangro Koguduses, saavad noored näitlejad tegeleda keskmisest suuremas mahus iseendaga ja enda avamisega. Kui hakata seda lahtimõtestama näitlemise kontekstis, siis kõrvaltvaatajana tundub see täiesti geniaalne lähenemine! Selleks, et leida endast tahke, selleks, et osata üldse ennast avada, selleks tuleb iseendaga kõigepealt olla sinapeal. Tundma ennast ja õppida kus kohast sealt seest midagi üles leiab ning kuidas seda välja serveerida. Tavaliselt jõuavad näitlejad selleni aastate kogemuse tulemusena, kuigi on ju kohe algusest peae väga oluline oskus. Ma ei mäleta, et hiljutised lennud sellega sellises mahus oleks saanud tegeleda oma diplomitöödes (kindlasti etüüde tehes koolis, ent on ilmselt kaks ise asja kas teha seda laval publikule, kus hakkab toimuma ka hiljem see töö). Inglise keeles on selline väljend nagu "suspension of disbelief", mida on raske otse eesti keelde tõlkida, aga enda jaoks tõlgendan seda umbes "uskumatu usutavaks mängimine". Seda peetakse teatri üheks olulisemaks komponendiks. Panin seda väljendit esimest korda tähele hoopis filmis "Basic Instinct", kus Sharon Stone õrritab teda mõrvariks pidavat Michael Douglast (ja vaatajaid) selle väljendiga, valades kavalalt õli tulle nii Douglase kui vaatajate paranoiale. Kuid sellele viitab ka muuhulgas näiteks Shakespeare oma "Henry V" proloogis. Ent selleks, et suuta mängida uskumatu usutavaks, selleks peab väga tugevalt teadma, mis on usutav... ja selleks jällegi peab tegema ehedat asja ja piisavalt palju, ehk olema üdini aus, tegelema iseenda ja selle kõige ehedama, ehk tõega... et projitseerida seda olustikku ehk tunnetust siis vaikselt ka "mängutõele". Mul on tunne, et sellise taktikaga võib sellest kursusest saada, nagu Raivo E.Tamm tabavalt väljendas - tõeline löögirusikas Eesti teatrile.

Tegelikult... eriti praegusel "post-tõe" -ajastul, mida me just eriti viimasel ajal elame, on "Kogudus" justkui selle peegel. Sest tegelikult pole ju tähtis, kas see on päriselt ka tõde, mida noored räägivad, kas see on see, mida nad tegelikult ka mõtlevad, kas see kui nad oma unistuste- ja päris kodudest räägivad, siis kas see on välja mõeldud tüki jaoks või ongi see päriselt nii.. .tähtis on see, et see oleks usutav. Ja usutav see oli. Ent sealt on ka vaid juuksekarvapaksune võimalus nihkuda vales suunas ning kogu asi muutub ebausutavaks. Ja kas pole see mitte nii, et ehedad tunded ja ehedus üldse jõuab alati vaatjateni kergemalt... ja seda ka teistes žanrites - päris elu õudus on ikka õudsam kui väljamõeldud kollid, osavad humoristid on tabanud ära, et kui serveerida nalja nii, et see on nende endaga juhtunud või pärit elust endast on see lihtsalt naljakam ja inimestel on sellega lihtsam suhestuda... ja sama on ka tunnetega... on ju ikka osavaid pettureid olnud ja on ka tulevikus, aga inimese tunded on see koht, kus on kõige raskem puru silma ajada... me inimesed oleme ikka uskumatult tundlikud loomad oma aimduste ja nähtamatute tunneteantennidega...

Huvitav oli "koguduses"... alates algusest, see kuidas näitlejad paari-kolme kaupa publiku salapärasesse saali juhatavad... justkui läbi labürindi tõe juurde... tükk aega püsib ärevus, et mis nüüd juhtuma hakkab... toole pole, kõik seisavad ja ootavad ja rahvast tuleb muudkui juurde, ikka 2-3 kaupa... .kas see tähendab, et vaatajad kaasatakse tükki... kuigi kui päris aus olla , siis tegelikult kaasati meid ju juba sellest hetkest kui Von Krahli Teatri treppimööda üles astusime...

Ei... pole vaja karta, et vaatajal tuleks sõna võtta või midagi imelikku teha, see on ikkagi teatri vaatamine... või õigemini vist isegi pigem nende noorte näitlejatega tutvumine. Kui ma nende kursa nimekirja ei vaata ja peast peaksin nimesid nimetama, on vähemalt minu jaoks meeles juba praeguseks: Teele, Steffi, Markus, Sander, Ingmar, Priit, Johan, Ingrid, Joosep, Ilo-Ann... justkui tunneks neid... lisaks on seal üks leedukas, siis üks pikk poiss, kes räägiks nagu kerge vene aktsendiga, ühel poisil on laps (see oli minu jaoks selle tüki suurim "ehmatus" ja võib-olla ka enim järelemõtlemisainet andnud hetk... loomulikult mitte see, et tal laps on, aga just see kuidas ta seda ütles), üks poiss rõhutab, et ta on kursa kõige raskem, aga tegelikult ta vist arvab, et on paksem või raskem kui ta tegelikult välja paistab (minu enda jaoks äratundimist pakkuv jällegi) :), üks tüdruk, kelle nimi on vist Jane, aga ta millegipärast veel ei eristu, ega torka veel millegagi silma... ja seega esimeseks ei tule ka meelde... ja kindlasti ma kellegi unustasin - vaatan nimekirjast järele. Ahjaa - Laura Kukk, tema paistis millegipärast rohkem silma Impeeriumis... Ursel Tilk... teda ma ei mäletagi, aga meenub uudis, et ta kusagil välismaal praegu mängib... samas tema välimuses on midagi huvitavat...  Johannes Richard Sepping... teda ma "veel" ei mäleta :) Ja ma ei tea, kas olengi näinud dramaturgiks õppivat Jan Teevet'it.

"Kogudus" on oma olemuslikult tunnetuselt mingis mõttes sarnane Kangro "Fantastika" ja Lagle "Paradiis"-iga, ehk kohati ka selline "elav installatsioon" (mida mõlema tüki kohta kasutati kirjeldusena)... kuigi mitmes mõttes ikka tunduvalt liikuvam kui installatsioon ja tegelikult ikka täiesti teistsugune... omalaadne... Kui veel "siltide" kleepimisega tegeleda, siis lisaks ka osadele lõikudele ja seega ka tervikuna "postdramaatilise" ja kahtlemata ka "uussiiruse" sildid...

Tegemist on stseenide või isegi erineva sisuga lõikude koguga, kuigi asi voolab väga osavalt ja mõnusalt Kangro poolt lavastatuna algusest kuni lõpuni justkui lainetades... sisuliste ja füüsiliste voogudena. See on ühe koguduse kokkutulek ja kõik vaatajad on ka koguduses (kuigi sõna publik eriti ei saa, hakkama saab noogutamise või pearaputusega... kui just ise väga ei taha sõna võtta ja näiteks koguduse mängudes osaleda... nagu näitkes mälumängus... nagu näiteks üks härra minu nähtud korral :) ) ning siin saladusi ei ole, kõikvõimalikud mõtted, unistused, soovid ja hirmud laotakse lagedale. Vahele sõna otseses mõttes "mänge", mis annava tervikule just nimelt mängulisust... mis otseselt võib-olla alati tervikuga ei seostu, ega pole ka nii vajalikud, ent avavad just noorte näitlejate mängulisemaid külgi ja samas on ikkagi pandud osavalt seostuma tervikuga.

Käisin "koguduses" praeguseks juba paarkümmend päeva tagasi ning meelde on jäänud teatud asjad... elamus ja isiklikud mõtted, mis see tekitas, olustik, mõned lavastuslikud efektid, valgus, mõned helid ja mõned laused, mõned stseenid, mõned hetked. Lisaks kogudusse saabumisele ja sellele kui hoolitsev giid-Joosep oli meiega, edasi justkui baktereid tapva sinise valgusega desinfitseeritud ruumi sisenemine ja seal ootamine. See kuidas inimesi muudkui saabus kogudusse ja kõik seisid läbisegi, ent siis vaikselt siiski rohkem (eesriidena igaks neljaks seinaks rippuvate) kardinate ette seisma asudes. Mingi hirm oli samas, et kas keegi seljataga kanga tagant järsku ehmatab, või liiguvad need kardinad meie ümbert ära? Ent füüsilise ehmatamisega siin siiski õnneks tegemist ei ole. sest siis saabusid näitlejad-koguduseliikmed ja pakkusid toole istumiseks... Ja koguduseliikmetevaheline "jagamine" läks lahti... Kõik istusid läbisegi publiku vahel ja taga ja ees... Tutvustati oma unistuste kodusid ja seda, millises kodus hetkel elatakse... Tundsin ära elemente ka oma unistuste kodust... maast laeni raamaturiilid... loss... jaaahhh... Anti lubadusi - enam ennast ei guugelda... enam uusi raamatuid ei osta, sest lihtsalt pole neid kusagile panna ja isegi aknalaual on raamatuhunnikud, mille peale vargad võivad tulla... samas, nagu keegi tabavalt talle vastab - kes "raamatute" pärast ikka vargile tuleb... arvamismäng... grupikalli, mis on kui elav taim, mis õielehtede haaval laiali pudeneb... ja pidu... sisuline raamistik tõukuks nagu aastavahetusega seotud teemadest - kokkutulemine, uusaasta lubaduste ja unistustuse teemad ning mängud ja pidu... (väga lihtsustatud üldistusena).

Hinnang: 4- (elamusena päris huvitav, eriti just selles mõttes, et tutvub nende uute tulevaste näitlejatega veelgi enam. Kohati oli vähemmõjuvaid stseene ja kohati oli sihtgrupiks ilmselt tunduvalt nooremad inimesed, ent kohe järgmisel jutt väga küps, kohati oli hetki, mis toimisid vähem - arvamismäng ja lõpupidu näiteks hakkas kohati läägama, kuigi õnneks mitte häirivalt. Huvitaval kombel tõusevad teistest esile sisulisemate juttudega hoopis dramaturgiõpilased Johan Elm ja Priit Põldma. Mõlemas on kindlasti ka näitlemisgeen täitsa olemas ja see on dramaturgi jaoks kahtlemata üks vajalik tunnetus/oskus. Sellest kursusest iga nende lavatööga on saamas üha huvitavam ja huvitavam. Kuigi hetkel nende töödest ma asetaksin selle Koguduse elamusena alles pärast Nodvenatsatit ja Impeeriumit kolmandale kohale (pane tähele... mu järjestus Nodvenatsati ja Impeeriumiga on siin juba muutunud), on see igati väärt teatrielamus. Ajas küpseb ja laagerdub see veelgi kusagil sees ja siis selgub tegelik väärtus, mida sellest kaasas kannan... igatahes muljetavaldav ning mis peamine - huvitav oli...)

------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

Kogudus

Lavastaja: MART KANGRO

Heli- ja valguskunstnik: KALLE TIKAS

Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND

Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA

Valgus- ja videotehnik: MIKK-MAIT KIVI

Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS

Lavastuse fotod: HERKKO LABI

Näitlejate portreefotod: JOHAN ELM

EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS

Tihtilugu osutub enamik reisile kaasa võetud asjadest kasutuks. Mis nendega ette võtta? Kas visata minema, et koorem oleks kergem või tassida ikka ühes ja tühja? Loobuda neist on igaljuhul raske.

Mart Kangro ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennu ühistöö „Kogudus” on mõnekümne inimese kokkusaamine suletud ruumis, mis on intiimne ja petlik, lihtlabane ja harras. Teeme katse vaadata sinna, kuhu keegi ei näe – tulevikku. “Kogudus” laotab põrandale pagasi, mille oleme ühiselt valmis pannud astumaks homsesse päeva. Mis on need tänased mõtted, mille võtan teele kaasa, lootusega, et kõik tarvilik on kaasas? Et iial ei tuleks küsida, kes küll pakkis minu kohvri.

Esietendus 26. mail 2017

Etenduse pikkus: 2 tundi

Lavastuses on kasutatud ansambel Põhja Konn lugu “Pigilind” (sõnad Betti Alver, viis Valter Soosalu), Lou Reed “Perfect Day”, O-Zone “Dragostea Din Tei (The Numa Numa Song)”, Pharrell Williams “Freedom”, Shakira “Suerte (Whenever, Wherever)”, Sofi Tukker “Drinkee”, Daft Punk “Lose Yourself to Dance”, Irving Berlin “Puttin’”, Abdulla Rashim “Weldiya 1”

Lavastuse tekstimaterjal: omalooming, teatriklassika ja anonüümsed kirjutajad netiavarustest.

Fantastika - NO99 ja Paradiis - Von Krahli Teater

Käesoleva aasta alguses vaatasin teatris NO99 Mart Kangro lavastatust "Fantastika" ning nüüd eile Von Krahli Teatri Lauri Lagle lavastust "Paradiis". Täiesti otsimata, tekkis paralleele kahe tüki vahele ridamisi. Lisaks ühistele nimetajatele trupis - M.Kangro ja Tiina Tauraite, kestavad mõlemad tükid umbes 2 tundi ning need esitatakse ilma vaheajata, aga lisaks tehnilistee sarnasustele torkab silma ja kõrva eelkõige sarnane struktuur ja sisuline lähenemine.

Tegemist tükkidega, kus näitlejad teevad oma rollid iseenda pealt, selles mõtte karakteriloomega väga polegi tegemist (kuigi mõne puhul tekib kahtlus, et võib-olla siiski? Mari Abel Paradiisis?). Mõlemas tükis on igal osalejal oma "pikem osa", muidu toetav või koos-tegemises osalisena. Selles mõttes näiteks Paradiisis sai aimu, et kui 3 olid omad "tähe-hetked" ära mänginud ja siis Tiina ja Erki koos oam lõiku teevad, et seega hakkame lõpule lähedale jõudma. Mõlemas tükis tekkis tunne, et näitlejad jutustavad lugusid enda elust või oma tähelepanekutest. Mõlemad tükis on nagu elavad installatsioonid, naturaalteater... eluteater dramatiseeritult.

Ja eks see ole ju maitse asi, kellele selline teater meeldib. Kes otsib üht suur lugu kus on sees palju liine ja psühholoogilisi tasandeid või on palju väikseid lugusid, kus tegelikult vastavalt siis suhestumisele kas leiad selle psühholoogia ja või sõnumi või konksu üles, millega haakuda. Igal juhul on minu meelest igasugust teatrit vaja. Mina suhestun ja tavaliselt tekitavad minu jaoks suurema elamuse sügavamad terviklikumad lood, kus saab näha nii lavastajanutikust kui ka näitlejate karakterite loomist... kus on lineaarne lugu või veel parem lood ja tasandid, mis on siiski üheks väga tugevaks tervikuks põimitud ning otsese seosega omavahel. Eelistan, et näitlejad mängivad kedagi vs. sellele, et näitlejad on nemad ise, kes mängivad. Kuigi annan aru, et see teine variant on siiram ja võib ja peakski puudutama palju sügavamalt. Paraku selleks peavad kõik näitlejad olema väga meelt mööda, et minul kui vaatajal oleks huvitav... ja nende tekst peaks olema ülesehituselt võrdeline kõrgel tasemel kirjutatud tekstidega... see on harv juhus kui nii siiski on. Fantastikas ja Paradiisi mind ei häirinud tekst. See oli ok, aga ei midagi erilist... kuidas Sa ikka hindad inimese enda nägemust... see on nagu kirjandusõpetaja, kellel poleks ju tegelikult õigust hinnata õpilaste kirjandites muud kui grammatikat ja kirjavahemärke... Iga inimese lugu on tema enda lugu ja sellele hinnangut polegi ju võimalik anda muud kui väga isiklikult pinnalt - ehk jällegi, kas see liigutab sind või sinus midagi...

Fantastikas on mõnevõrra rohkem näitlejaid ja rohkem "lugusid" ühe tüki sees. Need on ka mõnevõrra lühemad ja lugudevahelist ambitsioonitekitamist või mõtlemisaega vaatajatele on vähem (minu jaoks küll piisavalt) vs. Paradiisis, kus tegelased omamoodi ehitasid ka "materiaalset" paradiisiaeda lavale, värvides taimi roosadeks, oranžideks, helesinisteks... Samas tundusid minu jaoks Paradiisi lood sügavamad ja isiklikumad...

Kuna Fantastika nägemisest on möödas juba peaaegu 3 kuud, siis võib tõesti rääkida sellest, mis sealt pinnale jäi, ehk mis jäi meelde... Kõigepealt Tiina Tauraite jutustus kassist... tema elav esitus oli muhe ja äratundmisrõõmum pakkuv. Sama elav oli Gert Raudsepa loeng publiku kummardamisest ning lugu Helena Pruuli kriitikavastuvõtlikkusest. Ja Simeoni Sunja Jamiroquai -tants :)

Eile nähtud "Paradiis"-is ma sain haiget... Mari Abeli mehe kutsumine autosse, kus ootavad lapsed - see haav on mul ammu juba kinni kasvanud, ent arm on alles ja tuikab... olin ka kunagi üks sellistest lastest... Ema lõhkus oma käed verele tagudes isa armukese ukse taga tolle puidust jalamatiga... Isa ja tema naine kutsusid miilitsad ja oli hirm, et meid vennaga viiakse hoopis lastekodusse, sest ema oli endast väljas ning mitte eriti miilitsatega koostööaldis. Jah, teatris kogetu oli vaid hale vari sellest, mis tegelikus elus sellistes olukordades juhtub, üks asi on siiski midagi etendada ning teine asi päris elus päris inimeste vahel toimuv. Samas kahe tüki peale kokku tegigi Mari Abel kõige parema rolli minu meelest... igati väärt Teatriliidu aastapreemiat naiskõrvalosa rolliga... Sest oli üks hetk, kui ma nägin midagi ta silmades, mida ma nägin ka oma ema silmades tollel ööl seal ühe õnnetu võõra maja koridoris... oma peret mahajätva isa armukese koridoris. See stseen tuleb Paradiisis alguse poole ja minule isiklikult meeldis, et kogu ülejäänud tüki jääb Mari kuidagi kaugeks ja kõrvalisemaks. Hea on vaadata, et ta ei raputa ennast korra läbi ja siis ei muutu kohe rõõmsalt ringihüplevaks, nagu poleks midagi olnudki, kuigi ka seda see tükk lubaks.

Samuti oli armas kuulata Mart Kangro parukate-juttu. Muhe ja kaval kelmikas läige silmanurgas, ilma valehäbita ja ausalt. Isegi kui talle need sõnad oleks suhu pandud, tundus kõik nii siiras ja otse südamest ja sellepärast jõusid ka kohale. Mõnevõrra kaugemaks jäid Tiina ja Erki lastemäng ja isegi alguse "kohtumisejutt" oli natuke nagu mängitud (nad ju ei saanud praegu seda teada, et üks teadis teise nime ja teine mitte)... ent tunne nende vahel oli ehe ja ehtne... Tiina vaikselt varvastega Erkit puudutades... ilmselt kui tegelased on omavahel kontaktis... on ka vaatajal nendega kontakti lihtsam saavutada... Reimo Sagor luges Tanikawa Shuntarō “Sõnade asjatu flirt” ja see ei jõudnud minule kohale vähemalt mitte selles mõttes, nagu ilmselt tegijad seda mõtlesid, ent seda siiramad tundusid tema lood lille noppimisest, õigemini selle ühe lille, mis tal vaasis on ning samuti lõhnade kasutamisest... kuigi ma 6-7 korda nädalas trenni tegeva inimesena kaldun mitte nõustuma sellega, mis ta arvab, aga see on juba isiklik arvamus...

Ja kui tavaliselt ma pean seda sellist lugudevahelist vahtu mõttetuks, siis seekord kui nad näiteks tantsisin, oleksin tahtnud kaasa tantsida, sest muss oli hea ja heli veelgi parem :)

Fantastikas oli "vaht" ka selle otseses tähenduses laval. See oli visuaalselt lahe vaadata, ent seda sai ajalises mõttes ja proportsioonina tüki tervikust natuke liiga palju (vähemalt minu jaoks). Oleksin palju meelsamini selle aja kuulanud veelgi neid lugusid ja kogu tükk oleks minule rohkem meeldinud. Samas tervikuna oli lahe selline visuaalne lisaväärtus... milleks Paradiisis oli see omamoodi pastelsetes, ent rõõmsates värvides ülevärvitud potitaimede mets... täitsa nagu mingi unenäoline ents otsene kujunduslik "paradiis"... Ja eks neid paradiisielukaid olegi igasuguste sulgede ja häältega... see oli lavastaja Laglel paigas... Fantastikas mõjus see vaht samuti sõna otsest mõttes fantastilisena ning tekitas mõnusa sisulise silla pealkirjaga.

Näitlejate taktika vaadata publikule silmadesse tõi ka vaataja tüki sisse lähemale... kõik muutus justkui isiklikumaks - justkui tõesti minule räägitakse seda juttu...

Ma ei tea kui palju otseselt on lavastaja selle tüki toimivuse taga. Kui suur roll on tegelikult ühel inimesel, kes on lavastaja, et see tervik saaks selline toimiv. Kindlasti asjade kokkusidumine, ohjes hoidmine, lavaline kate ja kunstiliselt eri osade teineteise toetama panemine. Ent millegipärast on tunne, et selliste tükkide puhul on ka kõik näitlejad mingil määral osalised lavastamises... kui mitte muus osas, siis enda tegelase lavastamises... rääkimata tekstilisest panusest... nemad ise ju teavad oma lugu kõige paremini... lavastaja saab ainult vaadata kuidas see välja paistab ja kas toimib ja kas sobib tervikusse ning lavastuse sellesse kohta ning  muu dünaamikaga. Mõnes mõttes võib seda ju isegi siis raskem lavastada. Mõnes mõttes huvitav, sest tuleb oma kompromissitu nägemus tekitada mingil määral kompromissidest....

Hinnang: 3 (ma ei oska neid tükke hinnata kõrgemalt ega madalamalt. Oli lugusid, mis läksid rohkem korda, oli komponente, mis kohe üldse mitte... Kahtlemata tervikud ei ole otseselt minu teaterimaitse, ent mul ei hakanud ka igav ning oli teemasid, mis ajasid muhelema palju rohkem kui komöödiad, oli sõnu ja terveid lõike või vaid pilke, mis tekitasid kurbust. Külmaks ei jätnud kumbki tükk, ent ka vaimustust tekitasid ainult paar väikest lõiku. Mis peamine - mul oli soe ja mõnus tunne neid isiklikumat laadi lugusid kuulates... näitlejatest tekkis mingi tunnetus inimestena... samas kui ma tegelikult eelistan, et näitlejad mu päris eluga ei sekkuks... viidates MyFitnessis päris paljudega koos trenni tehes tunnen millegipärast ebamugavust... mingi osa minust vist tahaks seda tunnet, et nad ongi kauged... alati neljanda seina taga... lavastajate marionetid, kes elustuvad ainult laval rambivalguses... teisalt on ju omamoodi turvaline tundma õppida neid tegelikult läbi selle, mida nad jagada tahavad... Sedasi säilib mingi salapära, et nad tegelikult alati näitlevad oma rolle, isegi sellistes tükkides kus nad justkui näitleks iseennast... Selles mõttes on mul hea meel, et selliseid tükke teevad ainult NO ja Von Krahli teater... liskas viimasel ajal tihti ka näitlejad ise oma eraprojektidega - Andrus Vaarik, Lauri Nebel, Margus Tabor jne...  Vanemuine korraldab kohtumisõhtuid, Linnateatril on oma teatrisõprade klubi kus kohtutakse erinevate tegijatega ja mõned teised teevad seda teistes formaatides ja tegelikult minule see kogu süsteem meeldib... niimoodi ei pea pettuma, et lähed näiteks NO-tükki vaatama Linnateatrisse või Von Krahli tükki Vanemuisesse... aga Von Krahl ja NO99 on küll üsna segunenud sarnaselt lahedateks omamoodi asjade ajajateks (ka lavastajad ja näitlejad käivad üha tihedamalt nendes majades risti-rästi). Lisaks viib varsti Eesti 100 teatrite projekt kokku huvitavateks koosusteks erinevad teatrid... Rikas ikka see Eesti teatripilt... ja rikka siseilmaga, hingega teha tahtvad ja julged näitlejad on meil... Ja seda sai näha nii Fantastikas kui ka Paradiisis...)

Tekstid lavastuste kodulehtedelt (sealt on pärit ka siin kasutatud fotod):

NO44
Fantastika
Kangro/Ilison

Meie kaasaeg ihaleb autentse järele. Isegi televiisoreid reklaamitakse selle järgi, kas see tekitab vaatajas "päris" tunde või mitte. Ehedad emotsioonid, naturaalsed materjalid, ökoloogilised toidud, "päris" olukorrad - see on meie kaasaja alati rahuldamatu iha. Kuid vahel (kui parafraseerida kirjanikku) on reaalsuse ainus võimalus säilida reaalsusena siis, kui ta põgeneb keset mängu.

"FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst? Kuidas rahuldada kaasaja ihalust? Kuidas kõnetada neid, kes seisavad rohelises suburbias avatud ökopoe sabas? (Mikrorajoonis pakutakse samal ajal allahindlust puljongikuubikutele, infoletist on võimalik saada kingituseks pastakas.) Kuidas Šveitsi tihekülade elanikke, kelle seas püsib Facebookiga liitujate arv ebanormaalselt madal? Kuidas 31,4 protsenti elanikkonnast, kes Euroopa Liidus elavad üksinda? Kas piisab sellest, et teater on žanr, kus kunsti tegijad ja kunstist osasaajad jagavad ühte aega ning ruumi? Või on vaja midagi veel?

Mart Kangro jaoks on "FANTASTIKA" teine lavastus Teater NO99s. Tema lavakunstikooli tudengitega loodud lavastust "samm lähemale" on kirjeldanud mitmed kui erakordselt õrna ja helget lavastust. Inimestevahelise suhtluse jälgimine, võimendamine ja abstraheerimine on paljude Kangro lavastuste südamikuks. Nüüd töötab ta koos NO99 trupiga - draamanäitlejatega, kes tegelenud samade küsimustega 24/7.

Iga teater lõpeb kord. "FANTASTIKA" annab veel kaks etendust ja siis on kõik. Lavastus, mis küsib rohkem kui ükski teine teatri olemuse kohta, lõpetab nagu kõik tema eelkäijadki teatri Valhallas. Veel ainult neli korda pannakse meid olukorda, kus illusioon ja reaalsus segunevad. Kus näitlejad kõnelevad omal häälel oma mõtteid maailma, teatri, iseenese kohta - või kas nad ikka on nemad ise? Kes on näitleja laval? Kas siirus on teatris võimalik? Aga manipulatsioon?

Veel kaks korda lavastust, mis ei etenda midagi, vaid loob ühe uue olukorra. Olukorra, kus publik ja näitlejad saavad osa teatrist. Märksõnu? Kontseptuaalne kargus, emotsionaalne trummel, intellektuaalne mõistatus.

Lavastaja Mart Kangro
Kunstnik Marit Ilison
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal või Jörgen Liik ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)

Esietendus 25. aprillil 2015

PS Ja veel. "Kommunikatsioonivea ületamine on tänase päeva unistus ning seda viga nähakse igal pool," kirjutab Daniel Vaarik. "Aga võib-olla minnakse sellega ka liiale. Visates välja häire, viskad sa võib-olla välja selle, mis inimene on. Viskad välja selle, mis ta üksi olles oleks – viskad välja tema individuaalsuse. Häire ei ole tegelikult midagi muud kui märk, et on olemas eraldi inimene.

Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.

--------------------------

Paradiis

2017.aasta teatriauhinnad NAISKÕRVALOSATÄITJA laureaat – MARI ABEL osatäitmine lavastuses “Paradiis”

2017.aasta teatriauhinnad ANTS LAUTERI NIMELINE LAVASTAJAAUHIND laureaat – LAURI LAGLE

“Parim lavastus hooajal 2015/16” – ajakirja “Teater. Muusika. Kino” Teatriankeet 2015/16, kus hindas lavastusi kokku 27 teatrikriitikut ja -uurijat

“Lavastaja auhind”, “Kunstniku auhind” ja “Naiskõrvalosatäitja auhind” nominent 2017. teatriaasta auhindadel

Õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus.

Idee ja lavastaja: LAURI LAGLE

Näitlejad: MARI ABEL, MART KANGRO, ERKI LAUR,  TIINA TAURAITE, REIMO SAGOR (Vanemuine) 

Tekstid ja stseenid: TRUPP

Kunstnik: KAIRI MÄNDLA

Kostüümikunstnik: LIISI EELMAA

Tehnilised lahendused: ENAR TARMO

Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI

Helikunstnik: ARTJOM ASTROV

Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS

Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.

“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikut oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.

Esietendus 16. aprill 2016

NB! Etenduses on vali muusika!

Etenduses kasutatud muusika: Gilles Peterson Boiler Room DJ-set; Justin Bieber “Love Yourself”; Puggy “Teaser” (OFF LIVE); Buraka Som Sistema “Kalemba”; Die Antwoord “I Fink U Freeky”; Claude Debussy ”Prelude to the Afternoon of a Faun

Etenduses on kasutatud lõiku Tanikawa Shuntarō valikkogumist “Sõnade asjatu flirt” (tõlkija Lauri Kitsnik).

Etenduse pikkus: 1 tund ja 55 minutit. Etendus on vaheajata.