Laul õnnest - Vanemuine/EMTA lavakooli 29.lend

EMTA lavakooli 29.lend on kevadel ülikooli lõpetamas ja tänu sellele on publikul võimalik nendega ka pisut tihedamalt ja lähedamalt tuttavaks saada. Kui eelmised lavastused on olnud Tallinna-kesksed, siis nüüd on osalt neist Tartu Vanemuisega segunenud ning üks kursuse lavastajatudengitest - Elise Metsanurk - on lavale toonud Oskar Lutsu (üle saja aasta tagasi viimati Eesti teatrites lavastatud) "Laul õnnest".

See Laul "õnnest" siiski oli pigem nagu laul "õnneta olekust". Jah, alguses veel on näiliselt justkui osalt tegelastest ka õnnelikud, kuid üsna pea muutub see ballaad bluusiks ja kui esialgu võis aimata pilvede tagant ka päiksekiiri läbi mõnede vahvate eluliste paralleelide, mis ka naeratuse näole tõi, siis mida lõpu poole, seda tõsisemaks kõik kiskus... kuni paratamatu tragöödiani välja...

Lugu räägib kahest noorest paarist, kelle suhted, sidemed ja tunded on kõik natuke sassis omavahel. Mees ja naine abielluvad, kuigi teine naine armastab seda meest ja naine oli teise mehe silmarõõm. Teisalt need suhte väljaspoole jäävad saavad omavahel paariks, ent armastust neil ju omavahel ei ole... mees veel võiks armastusse kasvada, aga naise tundetus ei lase. Kuid see esimesena abiellunud paar tegelikult ka teineteist ei armasta. Abiellutakse, sest tollel ajal ja ajastul oli see niiöelda kombeks. Arvati, et armastatakse teineteist... aga argipäevases elus ollakse sedavõrd erinevad, et esialgsete armumistunnete lahustudes, ei saada tegelikult teiselt seda, mida inimene oma suhtes vajab ja tahab. Kogu selle tunneterägastiku sees on ka poiste emad, kes oma nina ikka tahavad noorte asjadesse toppida, kuid sellega vaid asja segasemaks ajavad.

Usun, et omal ajal võis selline tekst, sellise sisuga näitemäng, olla parajalt skandaalne, sest ühiskonnanormid, mida tegelikult ka lavaloos peegeldatakse, olid konservatiivsed ning piiritletud ja piiratud. Võib-olla sellepärast ongi just praegu õige aeg see uuesti päevavalgele tuua. Tänapäevas kõnetab see ka, ainult ilmselt pisut teise nurga alt. Jätame vana aja kõrvale, aga ka praegu on inimesi, kes unistavad abielust ning iga hinnaga soovivad pruudiloori kanda või mesinädalatele minna. On siis tunded piisavalt arenenud ja tugevad või on tegemist hoogsa ja kirgliku suhtega, millega kohe end abieluahelatega siduda soovitakse. "Ahelad" on juba iseenesest üheks hoiatusmärgiks, millega abielu pahatihti kirjeldatakse.

Muide lavastusdramaturgina on kaasatud Priit Põldma, kellega lavastaja on koos muutnud selle teksti laval stiilseks. Kasutades näiteks Fosselikke korduseid ja mitmeid teisi stiilimänge, kaotamata siiski väga selget ja ladusat, võiks isegi öelda klassikalist ja tugevat lugu. Muutes selle ühtviisi huvitavaks nii harva kui tihti teatrit külastavatele inimestele. Minul läks küll alguses natuke aega ja süvenemist, kuni uppusin sellesse ja olin ühtviisi nii ajastus  sees kui kogu noorte tunnete-suhete mängude kaasaelajaks. Tegelikult päris alguses kõrgus lava teisel korrusel väga nähtavalt tänapäevane mikrofon ja see tekitas ühe hetke segadust, et kas kõik on siiski hoopis tänapäeval toimuv? Kuid õnneks unustasin selle intensiivse ja tundelise mängu käigus peatselt.

Ja ikkagi, kas on vaja pea ees tormata abiellu? Kui kaua on vaja enne olla suhtes? Kas üldse tänapäeval on abielu enam vaja? Kas tunnetest ja teineteisele lubadustest ei piisa? Tähtis on ju see, et on hea koos olla, on tahe jagada, tahe anda ja just sellelt teatud teiselt inimeselt saada. Tunda partnerlust - meie kahekesi versus kogu ülejäänud maailm. Keegi kes hoiab ja kaitseb ning keegi, keda hoida ja kaitsta... Ei, on inimesi, kes vajavad sõrmustevahetust ja kindlat sõnadega lubamist - neile igapäeva teod ja päris käitumislikest märkidest ei piisa. Riigi ees on vaja enda paari panna. Okei... kõigil meil on õigus oma arvamusteks. Eks muidugi pulmad on üks tore pidu ja kui kaks inimest, kes teineteist armastavad ja seda tahavad, tahavad, et nende lastel oleks mõlema vanemaga sama perekonnanimi jne jne jne, siis tuleb ju ka abielluda.

Teisalt jällegi piibel nõuab, et abielu oleks lahutamatu. Kui korra juba astusid sellesse, siis tuleb see ka elu lõpuni nii hoida. Kes on jumala ees paari astunud, need ei tohi end ise lahutada. Kas tänapäeval, kus lahutatakse pooled, kui mitte rohkemadki abielud, on sellel üldse enam mingitki hirmufaktorit. Kas abieluahelad hoiavad inimesi petmast, sarvi tegemast, proovimast või apsu tegemast? Ei nad hoia. Inimesed on oma tunnete orjad ja kui lained löövad üle pea, siis lastakse vesi üle pea ja loodetakse, et ujutakse seekord (nagu ka eelmine kord) sellest jamast välja. Ühel hetkel võib, aga ei pruugi teise kannatus katkeda. Kui on lapsed, või raha üks valemi muutujates, siis see kumm võib isegi vägagi vastupidav olla...

Selles loos jääb mulje, et mõlemad paarid on natuke uisapäisa paari läinud. Üks paar saab selgeks varsti, et nad mõlemad tahavad elust erinevaid asju. Nad mõlemad on nii erinevad. Mis sellises olukorras teha... Eriti üks on valmis lahku minema, aga teine mitte... Teine paar teeb kokkuleppesuhte. Kui jätkusuutlik selline on? Kui tunded on kellegi teise vastu, kas on võimalik need igaveseks maha suruda? Vana arm ju ka ei roosteta... ei ta roosteta... Rahaga saab palju ja mõnikord rohkem veel... Hiljuti sõber proovis hakata vaidlema, et tema arvates võib raha eest kõike osta, peale armastust. Ma ei pidanud rohkem kui korra selgitama, et raha eest saab ka armastuse, kui ka sõber juba nõustus... See on noorte idealistide ja elukaugete lootusetute romantikute arvamust, et rahaga armastust pole võimalik leida... ON ja kuigi ma ise õnneks või õnnetuseks olen täiesti rahavabalt armastuses, siis võin tuua mitmeid ja mitmeid näiteid päris elust ka teistsugustest olukordadest! Rahaga saab ka õnne... aga tõesti-tõesti... alati ei saa rahaga suhtes õnne... Kui midagi on viltu või katki, siis ei pruugi raha olla piisav, et selle abil või jõuga õnne majja saada. Kuid selles pole ilmselt kellelgi kahtlust, et raha võib asjad veelgi keerulisemaks muuta. Nõnda ka siin...

Seniste nähtud 29.lennu lavastuste põhjal - "Väike prints" (mis oli esimene ja siiani lemmik), "Päikese lapsed", "Godot'd oodates", "Valgete vete sina" ja "Liiga palju armastust" (tõin ära enda maitseeelistuse järjekorras), asetub "Laul õnnest" minu jaoks kohe pärast "Väikest printsi". Nelja esimesena nähtu põhjal olid tekkinud juba ka esimesed arvamused selle kursuse tugevamatest näitlejatest, kuid siis tuli "Päikese lapsed" ja kõik kaardid paisati natuke segamini, kuna need, kes varem tundusid mõni samm taha jäänud, olid järsku jõudnud teistele järele.

Ka see "Laul õnnest" segab kaarte uuesti. See on selge märk sellest, et noored näitlejad on veel vägagi tugevalt arenemas iga uue tööga edasi ja edasi. Kuigi rollide suurused on siin praktiliselt kõigil 29.lennu näitlejatudengil peaaegu sama suured, siis siiski peaosaliseks võiks pidada Ekke Märten Hekles't. Ja oi kui huvitavalt ta laval mõjub. Tema üks vähestest sellel kursusel, keda õnnestus näha mängimas ka VHK ridades ja seega mõnevõrra tuttavam näiteks ülejäänud kolmest selles lavastuses kaasategevast kursakaaslasest. Kuid pärast seda VHK'd pole ta saanud piisavalt tähelepanuväärt rolli või siis ise pole ennast nii tugevalt välja mänginud, et mõneti jäi tunne, et ta on hea taustamängija ning karakternäitleja, aga suured rollid lähevad temast järjest mööda. Siin siis ometi on ta jälle väga tugevalt prožektorivalgusefookuses ning see areng on selgelt hoomatav. Kuna käisin seda koos kaaslasega vaatamas, siis mõlemad tõdesime, et seekord oli just tema noortest tugevaim. Huvitavam ka. Ja see on ju kõige tähtsam. Tema paljasjalgne ja nii kergete hüppavate liigutustega loodud noorsand, kes vajadusel ka piaanokastist ühe kerge hüppega lavale ilmub. Ja siis jälle mängib oma naise tunnetega, ise haiget saamist nii tabavalt varjavalt oma tegelases segab, annab aimu intelligentsusest, sest midagi ei anna ta lihtsalt kätte, vaid tähelepanelik vaataja kodeerib selle ise temast välja. Kivinägu, kelle tunded on pinna all ja seda on vaataja jaoks kõige magusam avastada.

Kui varem on üks minu selle kursuse lemmikuid olnud (ja on ka praegu) Maarja Johanna Mägi, siis minu teatrikaaslasele ei meeldinud tema mõneti üheplaaniline - pidevalt vinguv ja rahulolematu, ükskõik kas siis tollal kui ta ise ei olnud oma mehega rahul või siis kui mees juba teise naisega plaane pidas... Kuid minu jaoks tema varasemate rollidega võrreldes on siin midagi uut ja see on jällegi märk huvitavusest. Teine naine - Kristiin Räägel on minu arvates kogu kursusel just viimase aastaga kõige suurema arenguhüppe teinud. Tal on tekkinud teatav kontroll oma rollide üle. Teatrikaaslane tõi etenduse käigus huvitava võrdlusparalleeli, et Kristiin näib siinses rollis nii elisabetreinsalulilik ning tõesti - pärast sellist konkreetset sõrmega näitamist, nägin seda minagi. Kuigi näitlejatena pole nad (arvestades tema eelmisi diplomietendusi) üldsegi sarnased... või siiski on? Seda saab põnev olema järgmises rollis näha, kui puhta lehena uuesti tema mängu vaadata. Tegelikult jahmatas ta "Päikese lastes" juba korralikult (kuigi seal meeldis minule ühe tema kursaõe roll veelgi rohkem), aga siin, kuigi samuti tõsine ja valulik roll on tal ometi loodud teisiti. Võib-olla mitte nii melodramaatiline... aga on ka vahe - "Päikese lastes" oli temas vene dušaa, "Laul õnnest", aga eesti preili.

Laast, aga mitte liist veel üks minu kursa lemmikuid - Ken Rüütel. Kes vastupidiselt teistele, ei pakkunud selles rikka poisi rollis midagi sellist, mida ma saaksin välja tuua arenguna või teistmoodi tegemisena. Tema on üks nendest, keda teised on nö. kinni võtnud :) Kuid Keni hääl on, mis on ju näitleja esmane töövahend on küll kursusel üks paremaid. Selge ja kandev. Kuid noor näitleja oskab sellesse panna varjundeid, mida küll iga kord on huvitav avastada. Antud juhul võis rolli mängida ka see, et temal on kõige vastikum karakter mängimiseks - ehtne pahalane. Kuigi mõnikord mängitaksegi just pahalased lugudes kõige huvitavamaks... seega eks iga vaataja ise otsustab... Midagi ette heita mul küll tema mängule ei ole.

Ka viies sellelt kursuselt on osalemas - Martin Kork - ent tema rolliks on peamiselt etenduse käigus laval helindeid ja muusikat luua. Jah, tal on ka orelimängija roll, kuid seda vaid mõne üksiku lause jagu. Martini loodud muusikaline taust on väga huvitav ja eriline. Siiski oli hetki, mil selle intensiivsus tõmbas õige pisut liiga tähelepanu, aga ka see on maitseküsimus. Selline helikujundus on minu arvates lavastuslikku väärtust tõstev tegur, seega ma ei nurise.

Ja lavastus on oma kahe tasandi ja igasuguste huvitavate ideedega paljulubav ning tulevikuootuseid kasvatav. Jäi mulje, nagu Elise on tippkokk, kes küll loob oma meistriteost, aga maitseb seda, et tulemus oleks tervikuna toimiv. See mekkimine on noortel loojatel veel kohati enesekeskne, sest see, mis endale paistab lihtne ja loogiline, võib siiski vaatajale tunduda arusaamatu või siis liigagi ilmne. Mõlema äärmuse kohta toon enda tähelepanekutest näited. Kohe alguses on laval trosside otsas kinnitused, millest tõmmatakse läbi loorikangas. Ühest august tõmbab selle läbi peigmehe ema mänginud Külliki Saldre ja teisest peigmehesse armunut kehastanud Kristiin Räägel. Siis saabub peigmees (Ekke Hekles - no juba nimi on kunstniku või näitleja oma eks!) ja tõmbab selle loori teisele korrusele, kus asub tema pruut, see kangas voolab Külliki kinnitusest läbi, aga jääb teise sisse... Teisele korrusele viidud ots seotakse pruudipatsi külge... Aga miks kogu see? Mis selle mõte oli? Vaadates ma ei lahendanud seda ära. Kas tõesti ainult selleks, et toimuks mingi tegevus? Ilmselt lavastaja teab. Teine äärmus oli lõpustseen... Saan aru, et ahvatlus näidata visuaalselt mõjuvat kirikukella oli hirmus suur. Ja eks ta ju oligi silmale ja sellises (Tõnu Eimra) seatud valguses mõjuv... aga kuna see oli etenduse punkt ning tegevus, mis eelnes ja tragöödia, mis sellega kaasnes oli niigi siililegi selge, ehk minul kui vaatajal jäi mulje, et minu mõistust alahinnatakse - sain ju ise ka aru, mis juhtus, seda pole vaja puust ja punaseks teha... Eks see lavastajatöö ole peen kunst, et leida just õiged aktsendid. Need kaks näidet siiski ei vähenda seda head, millise erilise lavastusega Elise on hakkama saanud. Suured tunded ja selged tegevusliinid, aga ometi teatava erilisusega lavale toodud, mitte lihtsalt lugu ja kõik.

Lisaks noortele olid kaasatud ka vanemad tegijad ning esimesena tahaksin jagada kiidusõnu Marika Barabanštšikovale. See on hämmastav, kui hea ta viimasel ajal absoluutselt igas rollis on. Siin on tal kanda kõige karikatuursem tegelaskuju ning usun, et mõni võib seda isegi pidada natuke ülejäänud trupi keemiast eristuvaks, aga minu arvates toob ta sellesse raskesse ja valusasse loosse vajaliku kergema tooni ja mõnusa huumorisoone. Mitte ainult tekstiga, aga kogu oma kehaga mängides - näiteks terve roll tundus ta kõverdavat oma jalgu, mis näiteks trepist alla tulles jättis ehtsalt mõne memme mulje, ent samas ka koomilise visuaali. Kuid läbivalt see pojale allaheitlukuna konstateerides oma enda arvamusele kasvõi vastupidist, teisalt teda mõjutada proovides - suurepäraselt mitekihiline, kuigi üks väiksemaid rolle laval. Ja Külliki Saldre seal kõrval... kes on on ju alati ja üldse eesti üks parimaid naisnäitlejaid teise emana... kes näeb minia tasapidist tema pojast eemaletriivimist, kuid ei suuda olla toppimata oma nina noorte asjadesse. Ja ega Luts ei jäta seda ka karistamata - saab vasta näppe, nagu niuhti, sest minial on omad arusaamad, oma elu elada. Kuid Külliki hoiab end suuremas osas tegelikult Marika moodi karikatuursusest eemal. Tema on siiski pea kogu rolli ulatuses psühholoogiliselt korrektne... Välja arvatud ühes minu lemmikstseenidest - kus emad mõlemad oma poegadega võidu uhkeldavad :)

See kõik on nii eluline, isegi kui võimendatud ja luubi alla pandud, siis ikkagi väga ehe ja usutav. Ent ometi ka huvitav ja mis peamine - lugu ise on tugev. Kindlasti oleme kõik selliseid lugusid kuulnud ja lugenud ning midagi uut ei leia selle käänulistest sidustest, kuid ometi tõmbab see kaasa, äratab emotsioone ning paneb mõtlema.

Kui Kaspar Jancise kunstnikutöö hajub paljuski lavale laiali ning kasutatud on vaid üksikuid aknaid. Klaver ja ajastulik ja mõneti räämas detailid siin seal, siis omaette stiilseks otsuseks oli kasutada stiilipuhtaid ja ajastulikke riided. Värvigamma-tundmus järelmaitsenagi toetas tervikut ja vastavale ajastule viitamist. Kui kõik on pruun ja hall ja beež, siis tulevad teravused sisus ja tegelastes paremini esile. See on kaval nipp ja töötab ka seekord. Stiilsus riietes aitas tegelikult luua ka atmosfääri.

HINNANG: 4
Üllatavalt tugev lugu nii kauge aja tagant, et see kuidagi kasvas edenedes ja tõmbas üha enam ja enam kaasa. Lahkudes Sadamateatrist nentisime mõlemad teatrikaasalsega, et olime näinud midagi head. Oma pisikeste vigadega, mis tõstsid tegelikult selle elamuse väärtust, sest suurimas osas tegemist ongi ju alles teatrisse tulevate tegijate loominguga. Selle arenguetapi tunnistajaks olemine on siiski põnev. Kuigi kõige aluseks on just nimelt tugev lugu. Ilmselt ei soovitaks ma seda ka kõigile, sest päris puhtalt klassikalise ja lihtsa lähenemisega see lavastus ei ole, aga ei tohiks tekitada ka võõristust nendes, kes just seda teatrist otsivad. Kunstilised lisandid, millega lavastaja dramaturgi abiga siin mängib tõstab minu arvates terviku olulisust ja toimivust - teeb selle veelgi huvitavamaks.
Senise teatriaasta 13st nähtud eesti teatrite lavastusest 3ndaks suurim teatrielamus (siiani). Mina küll soovitaksin. Vahelduseks üks tõsine Luts, mis siiski alguse poole toob välja ka tema oskuse elulisi nalju teha.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Maris Savik ja need on pärit Vanemuise FB seinalt):

Laul õnnest

DRAAMA

SADAMATEATRIS

KESTUS: 01:35

Oskar Lutsu draama

MARIA: Istutab Hannes ikka veel lillesid ja rohtusid nagu enne?

LEENA: Alati! Tal on nüüd nii palju kõiksugu töid käsil, et – siin ta hööveldab, siin teeb sepist, siin joonistab … Mina ei tea, mis teda loomakest taga ajab, et ta kusagil ei püsi, aga üks alatine toimetus on tal. Kõige imelikum on lilledega. Neid istutab ta igale poole, kuhu vähegi saab.

MARIA: Noh, kui Miili juba siin on, küll ta siis jätab kõik muu kõrvale ja –

LEENA: Saab näha, mis ta siis teeb.

(Oskar Luts, „Laul õnnest”)

„Laul õnnest” on Oskar Lutsu 1913. aastal kirjutatud ja 1915. aastal esmakordselt Vanemuises lavale toodud draama, mis ligemale sajaks aastaks on vajunud unustuse hõlma. Realistlike jutustuste ja naljamängudega debüteerinud Luts otsis selles näitemängus teistsugust poeetikat, põimides külarealismi toonase uusromantismi mõjudega.

Üks tahab linna, teine tahab kodurahu, keegi tahab armastust, keegi teine tahab ka armastust, noh, nagu ikka kombeks, ja õnne, kui oleks, palun, võimalik, kohe ja palju, kui see liiga palju tüli ei tee.

Võib-olla on orelit lihtsam ehitada kui õnne.

Esietendus 8. veebruaril 2020 Sadamateatris

Vanemuise teatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöölavastus

AUTOR OSKAR LUTS
LAVASTAJA ELISE METSANURK(EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND)JUHENDAJA MERLE KARUSOOLAVASTUSDRAMATURG PRIIT PÕLDMA(NUKU TEATER)KUNSTNIK KASPAR JANCISHELIKUJUNDAJA MARTIN KORK EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND)VALGUSKUJUNDAJA TÕNU EIMRA

OSADES EKKE MÄRTEN HEKLES, MAARJA JOHANNA MÄGI, KRISTIIN RÄÄGEL, KEN RÜÜTEL JA MARTIN KORK(EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND) NING KÜLLIKI SALDRE JA MARIKA BARABANŠTŠIKOVA

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LENNU BAKALAUREUSELAVASTUS. KURSUSE JUHENDAJAD ANU LAMP JA ELMO NÜGANEN.

dekameron - EMTA/Martin Kirsiste

Martin Kirsiste nimi tekkis ja jäi pähe seoses EMTA lavakooli 28.lennu diplomilavastusega "...ja peaksin sada surma ma...". Martin nimelt oli lavastuse ühe väga olulise komponendi - muusika - autor! Suuremas osas folkloori suunda kanduv helilooming sisaldas siiski tänu lavastuse sisu mitmekesisule ka teisi stiile. Igatahes väga põnev muusika oli, üks terve teatriaasta parimaid ning selle mõju on ka veel nüüd - paar aastat hiljem meeles. Sestap seadsin sammud ka EMTA kammersaali möödunud pühapäeval, et näha ja eelkõige kuulda, mida noor looja on võtnud ette, kui kogu lavastus on tema loodud. Kindlasti ei puudu seal ju ka see huvitav helikeel, mida ta viljeleb!

Ei puudunudki.

2019. aasta teatrikuu tõi Eestis "noorte jõududega" välja 2 Giovanni Boccaccio väga eriilmelist "Dekameron"i tõlgendust. TÜ VKA üliõpilaste koostöö VAT Teatriga, mis oli selgelt komöödia ja osaliselt isegi muusikali-võtmes, sest sisaldas laulu ja liikumist, lõbus ja kelmikas. Ja nüüd see EMTA ja Martin Kirsiste tõlgendus, mis on vastupidiselt vägagi tõsine - apokalüptilise, epideemia-katastroofiliku maailma paigutuv, erinevaid meediume mixiv, rohkem atmosfäärile ja isegi futuristlikule olmeolustikule rõhuv lavastus.

Kammersaal, ehk ruum, millesse publik siseneb on nagu katastroofijärgne, siin seal ripub kile, pappi ja paberiräbalaid, publiku toolid on segamini, osalt tagurpidi või hoopis maha kukkunud. Siit saalis on lahkutud väga kiiresti ja hirmuga. Suure laua ümber toimetavad 4 inimest - 1 vastabiellunud noorpaar (Martin Kirsiste ja Astra Irene Susi) - neil on veel isegi pulmariided seljas, 1 natuke rahulikum naine (Grete Rahi) ja 1 närviline kasukaga naisterahvas (Anita Kodanik). Kuna see närviline isend käib pidevalt ringi ja oleks nagu endast natuke väljas, siis kisub ta tähelepanu endale. Sündmuste käivitajaks on ragisevast raadiost kuuldav uudis, et mingi kahtlane viirus on levimas, mis inimesed zombistab... Muidugi ei lähegi kaua, kui see närviline naine korraks kaob, endalegi see kahtlase viiruse suudab hankida, sureb... ja tõuseb uuesti... ning ühtlasi toob selle epideemia ka siia majja...

See käivitab sündmusteahela, mis läbi maailmalõpueelse seisunditunde, surmade ja sakraalsete visuaalsete ja helikujunduslike elementide ning isegi sisse segades õudusfilmidest tuttavaid motiive, tekitas kokku lummava loo. Muusikalise taustaga lavastaja kõige suurem õnnestumine seejuures ongi just nimelt muusikaline pool. Segades live's klaverihelisid, kirikukelladele viitaivaid helisid ja siis veel see kõige magusam ja mõjuvaim muusikalise taustaga lõik - kooriosa! See koorimuusika oli küll keset lavastust, ent minu jaoks just see oligi lavastuse tipphetk. Sinnamaale toimus peas lahtimõtestamine ja teatav pinge kasv ning sealt edasi jäi pinge sisse kuni lõpuni välja. Lavastuses kasutatakse ka videofilmi (väga hea videokunst muide ning ei teagi, kas see laudadest tekkinud taust või juba videos endas loodud tunne andis omakorda veel teatavat stiili juurde. Lisaks multimeediakomponente veelgi sisse tuues, kuvatakse projektoriga arvuti kaudu ka 2 lauset vaatjatele, sisse tuuakse kujundeid loovat performance-kunsti ning live-helindust veesolinate, klaaside ja klaveriga... kõike kokku siiski mitte üleliia ja vaadates mõtlesin kui küps otsus noortelt hoida tempo väga rahulik, et vaataja jõuaks kõike hõlmata, harjuda ja mõtteid koondada ning tekiksid ka visuaalides saadavad kujundid selgemini. Üks kiriklik, jumalaema ilmestav stseen oli eriliselt mõjuv.

Eks selliste lugude puhul on lõpp nö. "paratamatu"... kuid siin on kasutatud üht väga põnevat lavastuslikku nõksu ka publikule (Hoiatus! Hüppa järgmise lõigu algusesse, kui plaanid seda lavastust kunagi vaatama minna!!!), nimelt on "surm" üks groteskset katkutohtri maski kandev koletis, kes kõik laval olevad hinged endaga kaasa viib, kuid käib ringi ka publiku seas, vaadates keda kaasa haarata! Mõnus, mõnus, mõnus! Ja päris ebameeldiv tunne tekkis kui selle maski "silmad" Sinul korraks peatuvad - ega liigutada ei taha, järsku viibki kaasa! :) Igatahes idee töötas!

Mis seal salata, olin natuke skeptiline, sest etendusega seoses kasutati sõna "eksperimentaalne". Kuid nüüd tagantjärgi tervikule mõeldes, siis eks see oli pisut rabe ja esmaettekandeks (nii tore, et muusiku lavastatud etendus ei ole mitte esietendus, vaid nagu muusikateoste puhul - "esmaettekanne"!) vast veel õige pisut toores. Rekvisiidiks olnud lamp lendas hoogsama liikumise tõttu puruks, siin seal olid mõned traagelniidid lavastuses paista, kui tegelikult tervik oli väga hästi ja korralikult läbimõeldud ja -komponeeritud. Seega pigem ei olnud see mitte eksperimentaalne, vaid väga teadlikult lahendatud lavastus. Vast suurimaks miinuseks hoopis selle lühidus, kuigi samas tuli see ka kasuks, sest hetkekski ei hakanud igav - nii palju oli pidevalt kuulda ja näha, isegi kui üks teema lõppes, siis enne teise algamist sai nautida eelmist. Kuid see lühidus jällegi ei lasknud tekkida sügavamat tervikut, pigem mõjus kogu etendus nagu fragment laiemast loost.

Tüdrukud laval olid päris huvitavad ja kõik 3 vägagi erinevad. Muidu selliste töödega võetakse ka "need, kes võtta on", kuid Martin oleks nagu teadlikult valinud just need inimesed. Igatahes oli see nii või naa, aga lavastaja ja ainuke meesnäitleja laval võib oma partnerite üle küll väga uhke olla. Neid kõiki oli põnev jälgida ja kuigi ju piisavalt kammerlik, siis nad kõik kogu aeg tegutsesid läbiva, selgrooks oleva loo sees väiksemate piltide loomisega ja see kõik oli nii avastuslik.

Dekameroniga ühendus oli vast ehk peamiselt läbi surma-teema, aga ega ma neid kõik 100 lugu ei mäleta ka... samas tegijad ütlevadki, et see on "kaudne" tõlgendus.

Hinnang: 2+ (palun seda numbrit siin mitte eriti tõsiselt võtta, see on väikevormist lähtuv hinnang ning sugugi mitte teostuse tervikule või sellele kui huvitav seda oli jälgida. See on hinnang, kui ma asetan selle terviku täismahulistest teatrietendustest saadud elamuste pingeritta. Tegelikult oli mul isegi üllatavalt huvitav seda kõike jälgida, mis laval toimus. Muusikalisele kujundusele ja kompositsioonile oleks hinnang 5! Muusika ja kogu helindus pakkus erinevatest lavastuse komponentidest suurima elamuse. Kiidaks eraldi ka lavastuse tempostamist selliseks rahulikuks, kuigi temaatika nagu eeldaks vastupidiselt kaootilisemat ning närvilisemat lähenemist. Sedagi pakuti, aga vaid kulminatsioonis, õiges kohas. Kuna sõnadega ei priisata, siis loomulikult annab kogu etendus tõlgendusteks vabad käed ning kindlasti mõni teine vaataja loeb siit hoopis midagi muud välja. Mina igatahes hoian Martin Kirsiste nime suhtes nüüdsest palju laiemalt silmad avatuna, sest olen veendunud, et sellest mehest me teatri kontekstis kuuleme veel ja veel!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt ja kavalehelt:

Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus "dekameron"

Esiettekanne 24.03 / EMTA kammersaal
Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus “dekameron” (esiettekanne)
Laval Astra Irene Susi, Martin Kirsiste, Grete Rahi (EKA), Anita Kodanik (EKA)

Dekameron on paik, kuhu inimesed tulevad, et pajatada oma lugu. Lood valetamisest, petmisest, armastusest, kadedusest ja paljust muust. See, kellel on õigus ja kellel mitte, kes saab oma patud andeks ja kes mitte, jääb igaühe enda otsustada, sest dekameronis on kõik võrdsed.

Esiettekandele tulev “dekameron” on Giovanni Boccaccio samanimelise teose kaudne tõlgendus eksperimentaalse multimeediaetenduse võtmes. Laval on abstraktsed kujud, helid ja tegelased. Mitte miski pole nii, nagu esmapilgul tundub.
Martin Kirsiste

Kes on Martin Kirsiste?

Martin Kirsiste (1997) muusikaline teekond algas Tallinna Muusikakeskkooli mudilaste muusikastuudios. Sama kooli esimesse klassi astudes jätkusid õpingud klaveri erialal. Paralleelselt alustas Martin laulmist ka Rahvusooper Estonia poistekooris, kus ta sai osaleda erinevate ooperite ettekannetes ja näha kõrvalt esimest korda lavastusprotsessi. Varajases teismeeas avastas Martin enda jaoks kaasaegse muusika, kunsti ja teatri. Tundes, et see on valdkond, milles ta tahab tegutseda, vahetas Martin üheksandas klassis klaveri eriala kompositsiooni vastu ning jätkas õppimist Tauno Aintsi juures. Gümnaasiumis liitus Martin Noorte Segakoor Vox Populiga, mille koosseisu kuulub ta siiani. Vox Populis sai ta osaleda kontsertetendustel, mida lavastasid Anne Türnpu ja Eva Koldits. Hetkel lõpetab Martin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsiooni eriala Helena Tulve juhendamisel.