Haige mäger - Tartu Uus Teater/Kinoteater

Kinoteater ja Tartu Uus Teater ühendasid jõud ning kutsusid kokku 4 vinget ja keskmisest rohkemkiidetud noort näitlejat, panid püsti eluloolise ja omalaadse punkmuusikali ning on löönud teatrikriitikutelgi trussikud krussi, silmad krõlli ning ühendkooris kiidulaulu lahti vaimustusest.

Ise võtsin seekord kaasa endast peaaegu poole noorema järelkasvu, ehk umbes lavalolijatega samavanuse indiviidi, sest miskipärast oli aimdus, et järsku resoneerub tema veregrupiga veel seetõttu kohe eriti?! Ehkki bänd, mille “tõusust ja langusest” lavalugu inspireeritud, oli kuum mitmed aastad enne minugi sündi...

Läks siiski teisiti.

Noorem isend oli nii kriitiline, et passis pidevalt kella, millal sealt “kisa käest” (tema väljend) pääseb... Seevastu minu jaoks on see senise teatriaasta vast isegi kõige tugevam originaaldramaturgia (kuigi jah, esietendus oli ju juba 2021, aga see oli eelmisel aastal ainus suvelavastus, mis “hingele kripeldama” jäi). Selles mõttes ma arvan, et kuigi tegelikult on “Haige Mäger” vast isegi rohkem draama- kui muusikateater, on siiski lavastuse hingega kaasaminekuks vajalik siinse muusikaga ka oma sisemuses kokkuheliseda. 

Kui muusikaga (helilooja Jakob Juhkam, helikujundaja Lauri Lüdimois) on ok, ehk vaatajal see eeldus täidetud, siis hakkab ka “metsa ees puid nägema”. Ja milline intelligentselt kombineeritud sõnumite pundar siit lahti hargneb! Priit Põldma on ju veel ise nii noor, aga temast on juba praeguseks saanud üks meie parimaid dramaturge! Autosõidul teatrist kodusuunas, arutlustes, sai kohe selgeks, et mu kõrval istunud rahulolematuse pundar ei olnud midagi mõistnud, ega lahti hammustanud ja ilmselget ei jõudnudki vajalike mõteteni just oma eos negatiivse suhtumise pärast. Isegi mitte selle kõige olulisema ja pealmise sõnumini, ehk siis elus tuleb ajada oma asja! 

Lõpuni kindlad saame ju olla ainult iseendas. Sellepärast ka siis kui bändi teha, mis on ju olemuselt juba mitmete inimeste kooslus, peaks sellega kasvõi kusagil taga ajusopis arvestama ning võimalusel olema kindel, et kui kusagilt otsast peakski küpsis hakkama murenema, siis oleks tainast või vähemalt komponente, et uus küpsetada. Lihtne öelda, et praktiliselt võimatu teha. Lihtsameelnegi... Sest ega keegi ju bändi tegema hakka punudes strateegiaid, mis siis kui... Ent ometi kui ise loobud kõigest millegi nimel, siis keegi teine ei pruugi seda teha, vaid hoopis loobuda sellest just oma enda mingi muu "numero uno" nimel. Võib vaid ette kujutada kui mitmed ansamblikooslused on lõppenud just sarnastel põhjustel. 

Teisalt, tulebki valida see 1 amet elus (korraga), mis oleks kõige tähtsam, hobi korras võib muidugi teisejärgulisi meelelahutuseks veel lisada, aga kui tahad ka midagi saavutada, peaksid teised pigem teenima seda üht või lihtsalt olema tasakaaluks vms, sest selle 1 eest lõppude lõpuks ikkagi varem või hiljem painduvad kõik ülejäänud. See on inimlik. See on saatuslik. 

Bändi- ja teadusetegemise vahekorra kõrval, on siin ka maa- ja linnainimese tasand tütre ja vanemate vahelise suhtluse läbi (olles ise nii teadlane, otsapidi kultuuris ning ka isa, kes ei suuda otsustada, kas kolida maale täiega või mitte, tõmbasin muudkui paralleele ridamisi). Ja muidugi - kuidas külvad, nõnda lõikad. Kui ise teed oma otsuseid ainult egost lähtudes, siis seegi peegeldub nii ühelt kui teiselt poolt tagasi - seda ilmestati nii vanemate suhtumise kui ka bändiliikmete huviga hiljem Rajacast... ptüi... Haigest Mägrast rääkida-jutustada... Rajacas olid küll ainult mehed ja teiste seas ka Priit Pärn…kelle kutsumus vast pärast bändi hoopis kunstniku ja animaatorina veel eriti suurtesse leekidesse lahvatas... Ehk amet/kutsumus, milles saabki olla rohkem just ise enda saatuse sepp... kas just Rajacast tingitult? Või oli ka tema "numero uno" hoopis kunst? Huvitav, kas Teele on Priidu sugulane ja Grete... või kelle neist prototüüp? 

Omakorda toodi sisse jutustamiste-meenutamiste läbi ka mälu-teema, ehk kuidas üht ja sama asja võivad eri inimesed erinevalt mäletada (siinkirjutaja jaoks kogu lavastuse lemmikteema). Ikka ja jälle just omast egost johtuvalt. Kavalalt sisse pikitud ka noorte tegijate “uue teatri” tegemise või tegematuse õigustav õigustus. Ikka ju oodatakse... aga tegelikult… mis on “uus”'? 

Või mis on “tõde”? Ka see jalutab, nagu muuseas siit läbi (stiilselt ilmestamas Tartu Uue Teatri mitmete lavastuste üht tõstatatud küsimust…aga see ju on ka eluliselt keskne…umbes nagu armastus). Ainus, millega ma väga hästi ei suhestunud, oli “sõja-teema” käsitlus. Praegu on see üldse kuidagi plahvatusohtlik ning liiga palju igal pool mujal…aga siin se(llin)e “õigustus” ei sobinud vähemalt minule kohe üldse. Tekitas pigem vastumeelsust ning tõmbas mõned grammid terviku meeldivusest alla. Variant muidugi, et ma ei saanud lihtsalt aru nii, nagu seda mõeldi ning Viktori tegelane pidigi esindama igas mõttes üht nõmedikku, nagu selle tegelase suhtumine nais(t)essegi…jah, isegi väiksed armujooned sisalduvad loos…ja minusugune romantik heldis, kui laval päriselt kallistati ja suudeldi (seevastu kui noorem teatrikaaslane pani nendel hetkedel silmad kinni). Ega minule ka alati ei meeldi, aga siin tundus see nii ehe ja lähedal ja päris, nagu peabki!

Näitlemise mõttes on tegemist pesueht ansamblimänguga. Ei oska üht kiita rohkem, ega vähem kui teist. Vast Grete Jürgenson on pisut rohkem peaosas kui teised, aga tegelikult lõppude lõpuks vaatenurga küsimus, ehk siis peategelased olid nad ikka kõik. Ja mis eriti meeldis, et noored näitlejad näitasid, et silmadega mängimine ei ole ainult kogenud, vanemate näitlejate oskus ja pärusmaa! Ka muidu ju kõigil neljal nad särasid, nagu noortel bänditegijatel peavadki, aga kui Eduard Tee tegelane seletas intervjueerijale midagi või Sander Roosimägi oli ka lihtsalt fotoga lahedalt lahendatud isa rollis viltuse näoga või Teele Pärn sattus õhinasse või Grete ise laulis “Juba linnukesed” punkversiooni või mõnd muud laulu rokkides… Silmadega mängimisele lisaks helgibki sealt ka ju sära ning nagu siin sai tõestatud, siis pritsib isegi sädemeid!

Lugu saab alguse esimese kursuse bioloogiatudengi - Marioni - saabumisega ülikooliühikasse, aga üsna pea hakkab lavaltoimuv kulgema kahes ajastus - selles ajaloolises bänditegemises…aga ka tänapäeval, mil lapselaps kogu lugu välja uurimas mis siis ikkagi toimus, ehk mis imeloom see “Haige Mäger” oli, milles ta vanaema osales ning miks see ühel hetkel otsa sai? Eriti kuna sellest pole säilinud eriti mingeid jälgi…aga seda SUUREM ju ka legend…

Lisaks kõigele on lavastusjoonistes üksjagu spiel’i sees ning seda mitte ainult näitlemises ja draamamängus, aga ka muusikategemises endas. On selleks siis kambaga klaveriklimberdusest saav muusikamäng või lauludes… Ühtlasi antakse aimu peegeldab ehedalt mistahes bändiproove, mida see maailm üldse endast kujutab…kes bändi kunagi teinud, see muidugi juba teab ning saab suhestuda…ja ma ei tea, kas lavastaja Ringo Ramul seda ise ka kunagi teinud on, aga miskit väga õiget ta siin sellega igatahes tabab (intagrammis oskas kommenteerija valgustada, et koos Lauri Mäesepaga olla neil kooli ajal olnud bänd nimega Ukerdajad) ning mitte puust ja punaseks, vaid eheda vooluna lavastuse sees.

Flirtides justkui ka postdramaatilisusega, pole see kokkuvõttes seda siiski, vaid omapärases (ja kuigi sisus ajalukku kanduv, ent mahlaselt kontrastelt) värskes vormis loojutustamine. Ainus, mis ka mu podisevale kaaslasele meeltmööda oli, oli Sandri esitatud klaveriballaad (mis taaskord tõestab, et selle lavastuse meeldivuse eeltingimuseks on ka muusikastiili/vormi sobimine vaataja/kuulaja maitsekeemiaga). Seda laulu kuulaks tegelikult ise ka veel teatriväliseltki, sest mõtted olid samal ajal nii mitmel (lavastuses käsitletud) suunal korraga ja sestap hajevil, rohkem esituse (mis ka mänguline) nautimisel ning kui lõpuks jõudsin hakata sõnadesse süüvima, mis tundusid olevat sügavamad, kui vaid see, mis kõrvadeni jõuab, siis saigi laul juba läbi… 

Rene Liivamägi mängib valgusrežiiga veel omakorda kaasa. Eriti efektseid "visuaale" või isegi "pilte" luues ka kõrgemal tasandil (tossu sees varjukujuga näiteks), aga ka nostalgiahõngu hoidva värvigammadekaardiga või kuldseid kuuekümnendaid ja kuldsetele siietele omad kuldsed vinjetid lisades! Kunstnikuks muide ka üks lemmikuid detailidega mängijaid- Arthur Arula, kelle mobiilne lava ja kujundus on lavastajaga niivõrd käsikäes, et ei teagi kus täpselt lõpeb ühe nägemus ning algab teise oma ning vice versa.

Hinnang 4-
See hinnang on mul peale nägemist-kogemist pidevalt tõusuteel, praeguseks juba kahe pügala jagu... Ja kõik osised ju praktiliselt meeldisidki... Eriti dramaturgile (ja mina olen ju "sisumees", ehk just lookäsitlust ning teksti ennast vaatet kõige olulisemaks pidav vaataja ning see on ju puhas nauding Haiges mägras!) ja ansamblitööle, lavastaja ja kunstiketöödele (sh. eriti kostüümid!!!) peaks see number kas natuke või isegi väga palju kõrgem olema. Kindlasti on tegemist ka tervikuna millegi erilisega meie teatrimaastikul, aga ometi miski je ne sais quoi takistab veelgi kõrgemale numbrit kergitamast…Kas tõest kurikaval alateadlik kadedus(?), et seda aega endal enam kunagi ei tule, kus sai hommikitundideni kursakaaslastega ühikaköögis maailma paika pandud? Või isegi lauldud ja tantsitud, nagu homset ei oleks? Ei tea…enda suhestumine ei lõiganud sügavamale kui sinnamaani seekord. Kas see, et see kõik ja need teemadki juba kunagi siiski (pea eranditult) läbi elatud-mõeldud? Võibolla... Kas ka lõppude lõpuks “suured tundeid” enda jaoks jäid siiski kogemata… Kas tõesti intellektuaalsus (nagu siin) teatris tuleb alles kolmandas järgus? Ei, sellega ma ei nõustu, aga no selliseks see numbriline tunnetus praeguse hetke eluvalemis ometi kujunes. Sellegipoolest, ise jäin teatriõhtuga küll ikkagi ju rahule.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille fotograafiks Gabriela Urm):

HAIGE MÄGER

Kinoteatri ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus, mis on saanud inspiratsiooni legendaarsest Tartu Ülikooli bioloogia- ja geograafiatudengite ansamblist Rajacas

Laval

GRETE JÜRGENSON (Rakvere Teater)

TEELE PÄRN (Eesti Draamateater)

SANDER ROOSIMÄGI

EDUARD TEE

Autor

PRIIT PÕLDMA

Lavastaja

RINGO RAMUL (Ugala)

Kunstnik

ARTHUR ARULA

Helilooja

JAKOB JUHKAM

Helikujundaja

LAURI LÜDIMOIS (Ugala)

Valguskunstnik

RENE LIIVAMÄGI

Produtsent

PAUL PIIK

Esietendus

21. augustil 2021

Tartu Uues Teatris

Kestus

2 h 

Toetajad

Eesti Rahvuskultuuri Fondi Kristi ja Siim Kallase fond

EV Kultuuriministeerium

Eesti Kultuurkapital

Tartu linn

Tänud

Eesti Noorsooteater

AS Linde Gas

Furnico OÜ

Tunnustus 

Eesti teatri auhinnad 2022, eriauhinna nominent:

Priit Põldma, Ringo Ramul ja lavastusmeeskond – ühe ajalooetapi põnev dramaturgiline töötlus ning säravalt hoogne ansamblimäng lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus Teater).

Eesti teatri auhinnad 2022, meespeaosa preemia nominent: 

Sander Roosimägi – Aksel Vinding lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater), Konrad lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus Teater), Joonatan lavastuses „Kadunud kodu“ (Saueaugu Teatritalu), Brent lavastuses „Teises toas“ ning osatäitmine lavastuses „ÜLT“ (mõlemad Eesti Noorsooteater).

Viiskümmend aastat tagasi kohtusid ühes äärelinna ühiselamu köögis neli bioloogiatudengit. Nad vaatasid üksteisele otsa ja tundsid midagi ära. Rohkem polnud tarvis seletada. Nad hakkasid tegutsema ja kõik selgus tegevuse käigus. Neid ei tõuganud tagant eneseteostus, kuulsus ega raha, vaid võimalus mängida. Nad ei hakanud kellelegi vastu, nad tahtsid lihtsalt koos olla. Nad võisid öö läbi köögis istuda ja maailma selgeks rääkida. Hommik oli lõputult kaugel ega ähvardanud neid oma kohustustega, neil oli tunne, et kõik ongi võimalik. Nad ei olnud näitlejad, kunstnikud ega muusikud. Nad ei öelnud kordagi, et see, mida nad teevad, on teater, kunst või muusika. Kui küsiti, kes nad sellised on, vastasid nad ainult: Haige mäger.

See kõik juhtus viiskümmend aastat tagasi. Nüüdseks on sellest jäänud legend. See tähendab – mitte midagi. Või kõike?

Kahekesi - Kinoteater

Eile, sisenesin Sakala 3 suurde saali umbes 10 minutit enne esietendust. Valisin koha, vaatasin huvitavat lavakujundust (kunstnik Illimar Vihmar), sest suurest mustast kastist oli loodud mõneti intiimsem "korterilaadne toode", kus kolm riidekappi ühel, kolm voodit teisel küljel ja keset elutuba suur elutoadiivan ja peegel. Selge, siin hakkab mingi suhtedraama ja meie, ehk publiku roll on olla kärbseks seinal...

Vaikselt voolas esikapublik saali, otsisid kohad ja istusid ning asusid kaasootama. Esikal, nagu ikka, kohal ka palju teatri- ja kultuurirahvast. Ühel hetkel sisenesid ka endine kultuuriminister Lang ja praegune asekantsler Sein ning ei liikunud saali teise otsa mitte esirea eest (ju seal oli liiga kitsas nende jaoks), vaid otse üle lava. Olid juba minust päris kaugel, umbes lava keskel, kui kuulsin kuidas Rein hõikab ärritatud toonil Hillarile "... sina ei pea Kaldojale seletama, kuidas riigis need protsessid käivad..." Okei. tundub, et teater algas juba poliitikutega pihta...

Õnneks siiski mitte, mehed läksid, otsisid endale kusagil seal teises otsas kohad (kuhu nad oleksid võinud siseneda vabalt ka teisest uksest, aga ju siis oli vaja teha see väike "esitus" kõigile). Ent rahvast voolas saali veel ja nagu muuseas sisenesid saali ka Karolin Jürise ja Sander Rebane. Nüüd algas ikkagi see, mida me tegelikult vaatama-kuulama olime saabunud. Kuigi huvitaval kombel kunst imiteeris kohe elu ning Karolini "Naine" tõstatab teemana, et kristlikus ühiskonnas on teiste tagarääkimine norm... Tõesti, just nii see on.

----

Kinoteatri "Kahekesi" näol on tegemist autoriteatriga ja auteuriks siin on Paavo Piik. Ja ühtviisi tugev on siin nii tekst kui ka sellega nagu loodult integreeritud lavastuslik stiil. Üks päris huvitav nipp stseenide üleminekuks, mida ilmselt on ka mõnel sellisel viisil varem tehtud, aga no praegusel hetkel ei mäleta. Riskantne lahendus, mis antud juhul kamaluga ära tasus ning andis nii palju dünaamikat ja eripärane sellele režiile.

Kuigi lavaavarus korteriks muutmisest hoolimata on õhuline ja näitlejaid ka tervelt 6, tekib sellest hoolimata teatav kammerlikkus. Ju peamiselt sellepärast, et igas stseenis korraga ollakse läbi etenduse "kahekesi" ja vestluste teemad on vägagi intiimsed. Lavale nimelt astuvad paarid ning nende suhted on kõik erisugused ja -ilmelised. Kes peab armukest, kes on just alles uue kaaslase koju toonud esimest korda, kes on tsölibaadis, kes lahku läinud ja vana arm ei roosteta... 6 näitlejat ja 6 erinevat suhet. Trikk on selles, kuidas näitlejad vahelduvad ning ühtlasi toimuvad suhtelt suhtele üleminekud. See tekitab omamoodi huvitava kakofoonia, millest omakorda paljastuvad väga mitmed huvitavad aspektid. Esiteks kui erinevad, aga samas samasugused me kõik oleme. Kõik oleneb situatsioonist, taustast, kogemustest/kasvatusest ja inimlikest nõrkustest/tugevustest ja üldsegi mitte nii palju sugupoolest.

Ükski neist suhetest polnud täpselt minu kogetu, ent kõigis oli neis midagi tuttavat. Kõigis tegelastes oli midagi sellist, mida iseendast ja oma kunagistest mõtetest tajub siin ära. Ja milline harukordselt tugev ning endast kõik andev trupp on kaasatud! Läheme riburada näitlejatöidpidi liikvele...
NB! Kui tahad hoiduda spoileritest, siis hüppa üle järgneva 4 lõigu!

Nagu öeldud, esimesena sisenevad "korterisse" Sander ja Karolin. Nad on üks ütlemata nunnu paar, lavaltoimuvale mõeldes nagu algajad, ent ometi omavahelise väga tugeva keemiaga, mis viitaks, nagu neil oleks juba pikem suhe. Segased signaalid. Ometi on selles nagu midagi "päris"... hoopis teisiti "päris" kui kõigis järgnevas viies suhtes. Karolin mängib isegi silmadega ja see on märk näitleja võimekusest teksti nii tugevalt läbi tunnetada. Ühel hetkel ei saanudki temalt enda silmi, sest iga ta lõuatõste, silmadepööritus või närviminek oli nagu paaristants selle tekstiga, mida ta samal ajal esitas. Vau, kuhu see näitlejatibu on jõudnud, keda alles sai jälgitud Viljandi lavakooli 12.lennu lavastustes, siis VATi "Kauka jumal"as ja mida edasi ta nüüd siin laval teeb... külmavärinad tulevad kui mõelda - kuhu veel! Eripärale aitab kaasa, et selle "nunnu" oleku partneriks ei ole sopran, ega imal hääl, vaid jõuline, selge diktsioon, mis ei muuda teda üheski rollis igavaks, ega isegi tavalisekski. Kusjuures ühes kohas, kus partner jätab tekstist välja ühe osa... tegemist oli ikkagi "esikaga" ja nõnda jäi "koeraga jalutamine" ilmselt kogemata kõrvale, siis Karolin tuleb sellest puhtalt välja, reageerides oma partnerile ka teksti mugandades ning vaataja ei saagi aru, et midagi on teisiti ("proff" juba sündides :)) Sanderi mäng on psühholoogilisrealistlik ja väga olemuslik - selline, mida tihti kogenud näitlejad hindavad - ta oleks laval, nagu päriselus - mängib, aga ei mängi - on! Sedasi on vaatet kõige raskem mängida, isetult, mitte "näidata" proovides. Justkui filmimängu-esteetikaga, aga Sandri puhul töötab see ka laval.

Siis käib plõks ja Karolini asemel on laval Ursula Ratasepp. Sander on tema armuke ja me saame ääriveeri teada sellest suhtedünaamikast. Esialgu ei saagi päriselt aru, kas nüüd siis selgub eelmise jutu jätkuks, et see mees ongi seeriasuhetega ning lendab nagu mesilane lillelt lillele? Hiljem selgub, et siiski mitte, kuigi ka järgnevates üleminekutes on lõtvu kattuvusi, mis sellise mulje võivad jätta, ent siin ei ole see oluline. Vaid veel üks dramaturgi tugevusi ja tunnetus vaatajale, et just nii peabki see lugu lavalt meieni jõudma, sest ainult siis kui lavastaja on ka autoriks, saab tunda sellisel tasemel sidususi.  Sander ei vaheta oma mängutaktikat ja seega muutub huvitavamaks osapooleks kohe uus partner, ehk Ursula. (Kõrvalmärkusena ei saa jätta märkimata ja imestamata, et huvitav, kas Sander ja Anne Veski käivad sama juuksuri juures? Ja seda üldsegi mitte naljana! :)) Kuid Ursula... Sandriga koosolles mänguline, ent õrn, naiselik ja ometi on temas teatavat mehist jõulisust... kas ehk sellepärast, et see on tema siin, kes peab armukest...? Kuniks Sandri asemel tuleb mängu Henrik Kalmet ja Ursula muutub veelgi mängulisemaks. See lainetus, kuidas ta oma partneriga mängib, kord lastes Henrikul, kes ka muidu laval olles alati endale "palju ruumi" võtab (if you know what I mean), siis jälle võttes selle jõuliselt, ent seekord naiseliku jõulisusega endale. Imeliselt leidlik ning ei saa aru, kas teadlikult, lavastaja suunatult või see lihtsalt kukub Ursulal niimoodi välja. Henriku mängitud "mees" on otsustanud teha vahepausi seksimisel, aga no kui naisel on himu... ka siin jääb mulje armukeseks olemisest õhku... Kuid see, kuidas Ursula oma saaki häbematult, aga (õnneks) ka väsimatult ründab, toob meelde assotsiatsiooni "ämbliknaisest" - mees on võrgus ja ta võib seal ühe, kaks või kolmgi korda vastu hakata... aga võrgust ta ju ei pääse... Ning jälle mõjub see kõik pisut tantsuna (liikumise muide on seadnud Christin Taul), kuniks ühe väga efektse jalgade Henriku seljataha sidumisega tolle enda peale tõmbamisega võib Henriku teatavast anti-seksuaalsusest hoolimata (vähemalt meesvaataja jaoks) võtta seda päris hea "elektriga" lõiguks.

Kogu lavastuse efektseima kadumistriki teeb ka Ursula, sest nii nagu ta sinna voodite vahele haihtub (kui, siis ainult see teeks kogu terviku lavastuslikus mõttes veelgi paremaks, kui need teisedki kadumised oleksid olnud läbimõeldumad... näiteks keegi oleks võinud astuda läbi kapi stseenist välja jms), nii on platsis Liisa Saaremäel. Henriku tegelase seksist hoidumine ja see, milleni see Ursulaga lõigu lõpus muutus, on üleminekuna jälle üks Paavo kavalaid trikke. Riideid muudkui, aga nagu väheneb tegelastel ja stseenide seksuaalne tõmme intensiivistub. Siin nii üks kui teine pool teeb pöörde - nimelt siit edasi hakatakse riideid rohkem peale panema (kuni peaaegu lõpuni välja, mil üks mees päris alasti kistakse - aga seda seekord tõesti kunstiliselt kandvast mõttest ja sisust tingitult). Ka elu"tants" muutub koos Liisaga vaatet veel senisest kõige tantsulisemaks, sest naise mehe kätevahelt libisemised ning kogu see voodiakrobaatika alguses on (jällegi lõpustseeni mitte arvestades) mõjub nagu tants... Henrik oma vutsidega jällegi toob meelde 80ndate saksa pornostaarid (ainult sokid peaksid ka jalas olema), aga see rolli tiirasus koos tasakaaluks näitleja enda poolt valitud karaktermänguliselt küljelt vaatet tagasihoidlikkus (kuigi muidu on ta igati "mänguline") on jällegi karakteriehituse mõttes huvitav ristand ning tulemuseks on mitmekihiline, ent kompleksne tegelane, nagu inimesed päriselt ongi.

Ja nii kui on platsis Tõnis Niinemets, on Henrik pildilt kadunud... Ja võib vist küll selles tähtede paraadis öelda, et Liisa teeb siin kõige vähemate nurkadega ja siiruviirudega rolli(d) - nagu nimme taotluslikult elulähedaselt (umbes nagu Sander ja tundub, et see on lavastaja näitejuhtimislik nõue kogu trupile - sest nii mõjub kõik kuidagi ehedalt ja elulähedaselt ning see oma koomilistest hetkedest hoolimata või isegi vastupidi nende jõul, on just niimoodi nagu "päris"). Liisa tegelase suhe Tõnis Niinemetsa loodud mehega on ka selline, et juba järgmisel päeval ma enam hästi seda lõiku ei mäletagi. Asi võttis ka üsna tõsise pöörde, kuigi muidu läbivalt oli neid koomiliselt elulisi hetki pidevalt vahele pikitud. Muide veel ühe kõrvalpõikena tuleb öelda, et huumor on siin muhe ning tuleb näitlejatel nii loomulik välja, nagu see pisut kohmakates suhtekeerdkäikudes ka elus ilmselt kõrvalistele paistaks - meile endale mitte, sest oleme ise suhtes olles selles osalised ("the joke is on us"). Kuid Liisa kadudes ja ringiga taas Karolini mängu tulles, ei olnud see enam sama Karolin kes alguses... Kui ta nüüd esialgu stseeni sisenedes korraks röövibki tähelepanu, siis üsna pea võtab Tõnis üle ning see, mida ma siis kogesin, oli isiklikus plaanis hämmastav. Ma ei tunne ühtegi neist teatritegijatest, nad on võrdlemisi noored ka (võrreldes minuga), aga see, kes Tõnis on laval, see olen mina. Kui ma oleksin samas olukorras, siis oleksin täpselt selline. See pole päris katarsis, ent ometi mingi kummaline (ja hämmastav) äratundmine. Ja Tõnise enda mäng on siinjuures nagu uue kvaliteediga - hoopis teistsugune, kui me oleme harjunud teda viimastel aastatel nägema. Lähen isegi nii kaugele, et väidan, et see roll siin on tema parim pärast "Bloody Mary" maniakki!

Kujutan ette, et need 6 näitleja loodud 12 tüüpi, oma väikeste nihetega, võivad pakkuda päris paljudele äratundmist. Ei tea ka tausta, kus kohast Paavo need "tüübid" on leidnud ja kirjutanud, aga kui raamida üks pilt minu tundemaastikust, siis võib sellel vabalt olla Tõnise viimase lõigu mäed ja orud. Hämmastav ja teatavas mõttes tänulik tunne, et keegi teine on ka selline... ei tea, kas see annab teatava legitiimsuse enda normaalsena tundmisele ja just sellisel moel seda vaadates ei pea tundma ka häbi, pigem uhkust.

Ja siis veel kõike krooniv lõpp, mis on mõistu ning vajab iga vaataja enda tõlgendust. Seda ma ei taha paljastada kellelegi, kes seda vaatama läheb. Ütlen vaid, et mõistlik oleks lapsed koju jätta. Arvan, et see ei sobi ka väga noortele noortele, pigem on siin äratundmist neile, kes juba on suhetes olnud, aga miks ma mitte õppetunnina neile, kes tõsist suhet otsivad. Laval tegutsevad inimesed on kõik kuidagi keskmisest intellektuaalsemad (normaalsed tüübid, omade kiiksudega - nagu me kõik), aga mina, keskealisena, ei tundnud, et autoril ja tegijatel poleks minule midagi öelda. Siin oli nii äratundmist kui ka uusi mõtteid või vähemalt uues valguses asjadele vaatamist. Teisalt jällegi selle loomaliigi, kellel nimeks "inimesed" luubialla panek ning erinevates paarisuhetes küpsetamist. Mingis mõttes fragmentaarne, sest 1 tunni ja 20 minuti jooksul 12st suhtest läbi minemine, isegi koos nõelapistetega, on siiski elupildikeste jada, mitte sügavutiminek, kuigi sügavuti minnakse igas lõigus ühte konkreetsesse aspekti. Sellel kõigel on oma võlu.

Hinnang: 4
Väga tugev neli! Üldse huvitav, et nüüdseks natuke üle paarikuise, 2020. teatriaasta 5st parimast esietendusest 4 on autorilavastused ja see siin on üks nendest. See ehedus ning omapärane vaatenurk, mis ometi on üllatavalt paljuhõlmav ning ühtlasi nii isikupärane kui ka tuttav, aga mis peamine - huvitav. Huvitavad lood, huvitavad mõtted, kuid elust tuttavad olukorrad; huvitav trupp, huvitavad suhtekäigud, kuid elust tuttavad karakterid. Üks neid tükke, millest ilmselt ühe vaatamiskorraga ei suudagi kõiki mõtteid hõlmata, sest autor pole kitsi ja paiskab neid õhku kõigilt tegelastelt üksteise järel, nagu kuulipildujast. Ma soovitaksin eriti vanuses 20-50, aga miks ka mitte paar aastat noorematele ja paarkümmend aastat vanematele.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, autor Siim Vahur):

Kahekesi

"Kahekesi" on Paavo Piigi kirjutatud ja lavastatud suhtekomöödia-draama-thriller, žanr sõltuvalt vaataja oskusest suhetega tegeleda. 

MEES: Sa ei ole kunagi kellegi juurde õhtul teed jooma läinud, muusikat kuulama, filmi vaatama, pitsi konjakit jooma, margikogu sirvima, koerale süüa andma?NAINE: Mul, jah, on kuidagi juhtunud sellised, kellel ei ole koera ja kes ei kogu marke.
"Kahekesi" sobib vaatamiseks nii üksi kui kahekesi.

***

Üles astuvad Karolin Jürise, Henrik Kalmet, Tõnis Niinemets, Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), Sander Rebane (Endla Teater) ja Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater). 

Autor ja lavastaja: Paavo Piik
Kunstnik: Illimar Vihmar
Liikumisjuht: Christin Taul
Valguskujundaja: Ivar Piterskihh (Endla Teater)
Helikujundaja: Raido Linkmann
Produktsioon: Kinoteater
Toetaja: Kultuurkapital

Etenduse kestus 90 minutit, ühes vaatuses.

Esietendus 2. märtsil 2020 Sakala 3 teatrimajas

Murru 422/2 - Kinoteater

Ei saa just öelda, et selle etenduse "nägemisest" on juba mõned kuud, pigem selle "kogemisest"... aga kuna tegemist oli millegi erilisega, vajab see elamus ikkagi üles tähendamist... eriti sellepärast, et ka nüüd - kuid hiljem, tuleb see ikka ja jälle meelde ning ehk saan selle oma süsteemist välja kui mõned mõtted siia maha kirjutan.

Osalusteater oma olemuselt on kahtlemata natuke kahtlane... ei taha ju sattuda naerualuseks ega ka ise teatrisse minnes sattuda lavale või esinema kolmandatele inimestele. Ja kunagi ei tea ka, mis ikkagi juhtuma hakkab... eriti "vanglasse" osalusteatrisse minnes. Järsku pannaks kinni ning siis mingi lollitamise läbi ainult saab sealt välja...

Selliste kõhedate mõtetega sõitsin ikkagi Rummusse... Kohta, kus mu oma onu kunagi vangis istus...

Olin umbes 3 aastane kui onuga üle järve paadiga sõitsime ja seal kahekesi mustikaid mugisime. See on üks mu varasemaid mälestusi lapsepõlvest (ilmselt suisa teiseks varajasem - esimene, mis-pole-fotodega-seotult-meeles, on sellest kuidas ma u. 1,5 aastaselt uhket staadionit Lomonossovi tänava ühiskorteris joonistan, samal ajal kui ema mu ümber koridori koristab... Staadioni lipud lehvisid... ilmselt oli see mingi tite soditud paber, aga siiani mäletan, mida oma arvates joonistada tahtsin - arvatavasti seotud jalutuskäikudega omaaegsel Komsomoli staadionil, millel praegu nimeks "Kalevi Keskstaadion"). Enne veel kui kooli alustasin, istus ema noorem vend juba vanglas. Rummus.

Nad olid kuttidega mingi mehe rahakoti ära võtnud... umbes 10 kutti ühe kallal. Mees muidugi hakkas vastu ning selle rüseluse käigus tapeti ohver. Nuga, löögid, jalaga mahakukkunud meest veel ja veel ja veel... Kohus. Kõik poisid said maksimumkaristuse, sest keegi teineteise peale ei kaeband - kes kasutas nuga, kes tagus jalaga näkku ja makku - seega tuli kõigil karmi karistust kanda. Kui õigesti mäletan, tähendas see vist minu onu jaoks 15 aastat... vist... kuigi tema ju polnudki süüdi... aga päris kindlasti tähendas see elu rikkumist igaveseks.

Kirjutasin talle sinna vanglasse kirju terve lapsepõlve. Ema ja vanavanemad käisid teda seal vaatamas ka, ent õelapsi vanglasse külla ei lubatud, ükskõik kui kõvasti ma ka ei nurunud ja palunud ja pisikese poisi "draamat" ei teinud. Vanglauksed jäid minule suletuks. Kuulsin ainult lugusid ja onu saatis ikka mõnikord minule ka mõned read.

Aastad läksid ja veel enne kui tal karistus täis sai istutud, lasti ta amnestia või hea käitumise pärast varem välja. Oli Rock Summer'ite aeg ja kohe rakendati onu ka valvepostile, ehk meie - nagamannide, pidupanemise piirajaks-kontrollijaks. Onu oli "oma poiss" ja kuigi pidas ta korda, vaatas ta kõigele ikka natuke ka läbi sõrmede. Liskas oli see heaks võimaluseks meil uuesti teineteisega tutvuda. Onu jutud olid esialgu lähemalt või kaugemalt seotud vanglaga. Tal ei olnud küll ühtegi "sõpra" sealt jäänud väljapool vanglamüüre. See oli ühest küljest tal omaette eesmärgiks, et mitte "pättidega" tegemist teha, aga tegelikult onu juttudest tuli välja, et ega ta seal sees eriti kellegagi ei sõbrustanud ka. Ütles, et mängis sellist erakut, kes on natuke hull, et keegi teda ei puutuks, viga teeks, ega ka kaasaks mingitesse lollustesse. Tegi trenni ja hoidis omaette.

Eks neid jutte sellest mis vanglas toimus, neid ta jutustas igasuguste eluliste teemadega ühenduses. Näiteks seal Rock Summeril sai ju ikka tüdrukuid landitud ning mõni kojugi kaasa toodud. Onu rääkis, et vanglas ei saanud kunagi naistega olla. Mõnedel meestel muidugi oli see "tung" pikka aega "ilma" olles ning siis pandi mõni nõrguke kummargile uksevahele kinni tagumik upakile, üks valvas teispool ust, et keegi ei tuleks ning mehed siis torkisid seda tagumikku kujutades ette, et end naisega rahuldavad... karm koht, karmid probleemid, karmid lahendused. Tema jutustus oli muidugi palju poliitiliselt ebakorrektsem... ning tegelikult üks tema nö. "tagasihoidlikumaid" lugusid... uhh, mis jõhkrusi ja jõledusi seal ikka seal korda saadeti... prrrrrrrr...

Nüüd lõpuks tänu Kinoteatrile tekkis võimalus oma silmaga minna vaatama seda kohta, kus kohast kõik need "jutud" pärit olid.. Omalaadse osalus/ekskursioon/audio/teatri vormis.

Alates vangla alale sisenemisest tekkis kohe imelik tunne... Olengi "sees"... bussi istuma paigutades pandi meid teatrikaaslasega eraldi. Nüüdsest välismaailma õigused enam ei kehti... Ainus sidusus reaalsusega oli äratundmine, et üks "valvuritest" on TÜVKA teatrikunsti lavastaja-näitlejana äsjalõpetanud Karl Sakrits.

Kohe hakkasid pihta ka üllatused iseendas ning nö. enda tundmaõppimine eriolukorras... Vastupidiselt mu enda arvamusele iseendast ning minu teatrikaaslase käitumuslikule mustrile, kes proovis igas olukorras täita viimseni käske ning "mitte millegagi silma torgata", tekkis minus kõva trots võimukandjate vastu. Sellised pisikesed poisid, kelle võiks natukese kõvema aevastusega pikali pühkida... no mida te tulete ärplema ja mind bussist välja kiirustama... hirmus tahtmine oli end ühel hetkel ümber keerata, kummardada oma nägu tema näole ligidale, poisile korraks näkku "auhh" öelda ja tal nina otsast hammustada :)
No ei, see kõik oli ja jäi ainult kõrvade vahele... väliselt mängisin kuulekalt kõik ilusti kaasa :)

Edasi hakkas ekskursioon läbi barakkide ja erinevate vangla osade. Kõrvaklappide kaudu jutustasid head eesti näitlejad lugusid kas vastava kohaga seonduvalt või siis vanglaelust üldisemalt. Eriti meeldisid ja just selleks otstarbeks sobisid selliste tippnäitlejate hääled nagu Aivar Tommingas, Kait Kall, Peeter Tammaru, Markus Luik, Ivo Uukkivi ja Ülle Kaljuste. Nendes oli ehedust ja usutavust ning midagi veel ekstra, mille jälgimine mõjus ning pani kuulama, kaasa elama ja ette kujutama. Eriti vanemate meeste häältes oli seda. Huvitav, kas sellepärast, et neis on sügavust ja elukogemust rohkem... ei oska nüüd enam seda kindla peale seletada (Kait ja Markus ju mõjusid sama tugevalt). Tegelikult kõigi hääled olid head. Mäletan, et tundsin ära veel sellised mehed nagu Priit Pius (või oli see hoopis Märt...), Kaspar Velberg, Veiko Tubin, Jörgen Liik, Andres Raag. Ning lisaks Üllele veel üks naishääl - Hilje Murel'ilt.

Mõjuvamad peatuskohad olid "kohtumisakende" tuba, kus telefoni abil sai oma külalisega teispool klaasi juttu ajada. Ülirasked kuritööd toimepannud vangide maja. Seal istus ka näiteks Romeo Kalda (pole minu sugulane :)). Välitöö-tegemise koht, kus osa meie grupist ka tööle pandi... minul, elupõlisel "viilijal" õnnestus sealgi kuidagi tööst kõrvale hoiduda... No tegelikult mind millegipärast lihtsalt ei saadetud heki taha riisuma - töövõit! :)
Sporti sai seal ka natuke teha ja palligi taguda. Oli müür, mille üle loopisid "omad" vangidele pakikesi.
Vangide toas kogu see kuulikeste suguelundi naha alla ajamise jutt oli vist ainuke karmimat sorti lugu, mis meelde jäi. Muidu olid need lood rohkem üldtutvustavad ning vangide hingeellu väga palju ei sisenetud. Rohkem pinda kaapides ning osalusteatri kohaselt seletades juurde, mis tunne ikkagi oli seal vangis olla.  Samas oma onult sai need hullemad lood juba nagunii kunagi kätte, seega ma väga ei nurise. Nõrganärvilisematel niigi piisavalt allaneelamist...

Kõige tugevam ettekujutuslik "vangis olemise tunne" tekkis mul "välisjalutusboksis"... See kuus sammu pikk ja paar lai, tekitas tõelise puurilooma tunde. Umbes sellistes elavad ju ka loomad loomaaias... ülevalt võrguvahelt paistavad valvurid, aga ise võib küll hulluks minna sellises edasi-tagasi-edasi-tagasi kõndides.

Ekskursioon lõppes aulas, kus näidati "kino"... kujutan ette, et seal võib-olla näidatigi kunagi kino ka vangidele samamoodi... meile näidatud filmis said sõna vangid ja veel ühe killu juurde vangla-elu-oludest ja tunde, mis tähendab vangis istumine...

Hinnang: 4 (Mõjuv ja eriline. Võimalus vangla siseruumides tunda end vangina, aga samas ikkagi pärast "ekskursiooni" sealt lahkuda... Oli küll natuke vabastav tunne sealt väljudes ja vaadates kuidas järgmised "vangi pannakse"... Otseselt eriti tugevalt seda õiget vangide bluusi või valu võib-olla päikselise jalutuskäiguga koos ei tundnud... hingekriipiv ka polnud... kas olekski pidanud olema... ilmselt mitte... Ent õnnestunud võimaluseandmine selle atmosfääri tunnetamiseks ning teada saamiseks, millist elu seal elati. Täpsemalt öeldes "olulisemate kildude" teada saamiseks, et siiski lõpuks kõik ise kokku oma peas panna ning varasemate vanglafilmide-sarjade-raamatute-teatrite taustateadmistega tervikpilt enda jaoks luua. Elamus- ja osalusteater kõige paremas vormis. Hinnang on antud juhul natuke meelevaldne, tekkides teiste "teatrielamustega" võrdelisel skaalal. Muidu annaks 5. Isiklikult pinnalt lisan ka - tänud Kinoteater!)

Ahjaa... mis onust sai... ta tegi juba paarkümmend aastat tagasi avarii... sõitis autoga vastu maja... keegi ei tea, kas meelega või mitte... jäi ellu... aga üle kere halvatuna...

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (ülevalolev Siim Vahur'i foto on pärit Siimu kodulehelt):

Kinoteatri uus suvelavastus Murru vanglas

Juulis esietenduv Kinoteatri uus lavastus annab võimaluse siseneda 2013. aastal suletud Murru vanglasse ning saada aimu elust koloonia tüüpi vanglas.

Dramaturgid Paavo Piik ja Priit Põldma on kogunud vangide ja ametnike, endiste töötajate ja lähedaste mälestusi sellest, missugune nägi välja Murru vangla igapäev, millised olid selle paigad ja helid, lõhnad ja atmosfäär.

Lavastusmeeskonda kuuluva Henrik Kalmeti sõnul on tegu harukordse võimaluse külastada ruume, kuhu inimesed vabatahtlikult pole pääsenud. “Samuti kuulda tõsielulisi lugusid maailmast, mis on ühest küljest meist nii kaugel, aga samas eksisteerinud pikalt meiega koos, lihtsalt teisel pool müüre," lisas Kalmet.

Murrus oli Eesti viimane koloonia tüüpi vangla, kus kinnipeetavad elasid suurtes gruppides koos, kus valvurite ja vangide vahel ning eriti barakkide sees valitsesid keerulised hierarhiad ja kus kanti edasi Venemaalt pärit vanglatsoonide kirjutamata seaduseid – panjaatjaid.

Lavastusmeeskonda kuuluvad veel Revo Koplus, Raido Linkmann (Teater NO99), Paul Piik ning Illimar Vihmar.

Ühele etendusele mahub korraga kuni 30 inimest.

Aadama õunad - Kinoteater

"Aadama õunte" teatrikülastuse elamus saab alguse juba reisist aurik Katharinaga Lennusadama kai äärest Naissaarele. Venitasin piletiostuga üsna viimasele hetkele (sobivasti keegi Piletilevis loobus oma broneeringust - piletid olid tegelikult terveks suveks välja müüdud juba enne proovide algust) just sellepärast, et kogu Naissaarele reisimine tundus kuidagi nii ebamugavalt keeruline ja palju planeerimist nõudev. Tegelikult oli asi päris lihtne. Laeval sai süüa ja juua ning kohale jõudes pakiti meid sõjaväe kastiautodesse. Sellel ratsutamine oli omaette lahe elamus, sest 2,8km pikkune tee Omari küüni viis mööda poriseid auke täis metsateed ja kastikas hüppas korralikult ning tunne oli nagu mõnel lõbustuspargi atraktsioonil sõites, äge!  Lisaks sai lahtisest kastiautost vaadates tutvuda saare vaatamisväärsustega, nagu näiteks kohalik raudtee. Ja hiljem tagasi sadamasse autokastis sõites nägin elus esimest korda looduses metssea peret koos põrsastega (jooksid auto taga üle tee)... huvitav kuidas nemad küll saarele said :)

Kinoteater on võtnud seekord sõna otseses mõttes kino ja muutnud selle teatriks. Päris tabavalt on selleks veel film nimega "Aadama õunad" ning see on lavale toodud just nimelt "Naissaarel" :) Kokkusattumus või kellegi tabav valik? Olen dramatiseeringu aluseks olevat Taani filmi aastaid tagasi näinud ja umbkaudu mäletasin ka sisu. Ootasin päris huviga, kuidas teatrilaval on õunapuu ja seda kiusavad varesed lahendatud. Päris hästi - ilusa, laest rippuva ornamentaalse lühtriga ning helikujundusega. Helikujundus oli üldse läbi etenduse väga hästi tehtud, kindlasti üks selle aasta parimaid. Efektne ja mitmeski kohas omaette lavastuslikult sisuline. Omari küün väga palju kirikuks ümbermuutmiseks ei vajanudki. Rist seinale ja oligi valmis. Tegelikult võiks kunstnikutöö kallal natuke norida küll. Natsimärk rinnal valge särk, sobimatu laud ning üldine fantaasiavaegsus. Aga õunapuu-lahendusele tänu võib siiski ülejäänu andeks anda. Võibolla eraldi kunstnikku polnudki kaasatud ja lavastajad tegid ise töö ära, seda ma ei tea.

Samas valguskaart oli päris hea (öö, õunapuu jne) ja liikumine kahel tasandil ning erinevatest kohtadest ja kohtadesse muutis saali dünaamiliseks ja põnevaks. Kostüümide mõttes plussid ainult Märt Avand-i tegelase - Ivani põlvpüksitele. "Pojanukk" oli ikka allpool igasugust arvestus :)

Üldmulje jäigi, et selles lavastuses olid olulisimad komponendid näitlejatööd ning lugu ise.

Minu jaoks rääkis lugu jumalikkusest ja imedest, headusest ja kurjast. Neonats ja sügavalt kuri inimene tuleb karistust kandma (reformeeruma) väikese asula kirikusse. Sealne papp on omapärase närvikavaga inimene, kes usub ainult headusesse ning näebki kõiges ja kõikides ainult head. Halbade asjade seletuseks on vast ehk ainult see kui saatan meid proovile paneb. Kiriklas elavad veel üks immigrant, kes Statoile röövib ja varas, kellel ka kõik kõrvade vahel päris korras ei ole. Natsi ülesandeks ehk karistuseks saab õunapuu eest hoolitsemine ja kui õunad valmis, siis nendest õunakoogi küpsetamine. Ent saatanal on teised plaanid ja kõikvõimalikke konarusi saab sellel teel olema. Ja sellel teekonnal on kõikvõimalikke filosoofilisi küsimusi peidus (vastused tuleb nii tegelasel kui ka publikul valida-otsustada). Kas see ongi saatan või on see hoopis jumal või on see lihtsalt kokkusattumus, et peategelase plaan ei taha kuidagi minna nii nagu peaks? Ja kuidas on võimalik, et ajukasvajaga mees ei sure, kuigi meditsiiniliselt on see võimatu? Kas tõesti jumal kaitseb? Või on see lihtsalt üks meditsiiniline ime? Selliseid küsimusi esitab tükk hulgi. Lisaks mõtteainet headuse ja kurja kohta. Kas mõnikord headuse nimel on mõistlik silmad kinni pigistada, olgugi, et see silmatorkavalt tobe enda jaoks tundub. Mõttel on tugev jõud. Võibolla mõnikord on mõistlik ka enesekaitseks silmad mingist kohast kinni pigistada. Näiteks väga valusate asjadega elus hakkamasaamiseks. Ja kellel on õigust hinnanguid esitada või sekkuda kellegi teise valikutesse, kuidas nemad oma elu kergemaks tahavad muuta?

Mõnusalt värvikad tegelased, kelle näitlejad mõnuga veel eriti värvikateks mängivad. Aadam, ehk siis neonats on tõsine ja tundub alguses, et tõesti südamest kuri, kes siiski õiges kohas oma peaga mõtelda suudab ning tal süda siiski olemas on. Priit Pius mängibki tegelase väga tõsiseks ja kuigi ta vähemalt minu jaoks esimesena ei tule meelde, kes neonatsi mängida võiks, siis seda paremini tehtud töö, kui ta nii usutavaks ja sobivaks selle tegelase mängib. Märt Avandi rollile mõeldes, siis paratamatult pani mõtlema, et kui raske tal just seda rolli mängida võis olla. Näitleja amet võib päris raske olla. See Ivani roll oli minu jaoks Märt Avandi parim roll, mida ma temalt üldse kunagi siiani näinud olen. Kogu see emotsionaalne teekond, mille ta läbi käib tüki jooksul. Ja üldse sellise omapärase inimese karateri loomine, mis võib ju minna ka täiesti vales suunas, siis Avandi valikud ja alguse ülipostiivne hoog ning hiljem sügav masendus, kogu see tunnetemäestik oli ikka väga hästi mängitud. Ja ullike, kelles leidub nii koomikat kui traagikat, täiesti meisterlik roll.

Tõeliselt hea rolli teeb ka Kait Kall, kelle kohta sai publiku seast kuulda mitu korda "kes see näitleja on?" Järelikult ei kõnetanud ta mäng mitte ainult mind vaid ka paljusid teisi. Omapärane ning samuti omade kiiksudega huvitav tegelane. Kes oma röövimistest hoolimata pani talle pöidlaid hoidma ning lootma, et ta saab oma raha kokku ja koju, rahahankimise meetoditest hoolimata. Tema püssipaugutamise misanstseen oli ka üks lahedamaid ning kogu tüki parim nali ("Vembu ja Tembu"), oli samuti tema tegelase tehtud/öeldud. Margus Prangel ja Andrus Vaarik on head nagu alati ja kuigi kumbki ei tee seekord midagi uut, siis ka nende karakterid on kiiksudega ja need kiiksud mängivad nad mõnusalt huvitavaks. Tõnis Niinemets, kui tema üldse see "vanamees" Poul oli, siis mind ei üllata, et just tema poolt tuli üks karikatuursete karakterite seas karikatuursemaid karaktereid :) Lisaks kaksikroll - natsiboss, on samuti äge, nagu tema tegelased tavaliselt ikka. Järjekordne roll, mis teda minu lemmikute sekka kinnistab. Seevastu Mari Abeli mäng pole minu maitse ja seekord polnud erand. Kui mõelda, et miks, siis ei oska otseselt midagi ette ka heita, vaid lihtsalt see baasstiil, mis temaga rollist rolli kaasas käib minule ei meeldi. Ta ei tee ka midagi uut oma napsilembese tegelasega (kes suure tõenäousega seetõttu on sünnitamas haiget last). Siiski mõtlesin vaadates küll, et üks naistegelane nende meeste vahel on tasakaaluks siiski väga vajalik. Lavastajad Henrik Kalmet ja Priit Võigemast on käivad samuti lavalt läbi, kuid nende rollid on väga väiksed (Priit ei ütle ühtegi sõna), aga ka mõnusad. Kuigi tegemist on mahlakalt üle võlli keeratud tüüpidega, siis jällegi saab tõdeda, et issanda loomaaed on ikka kirju.

Hinnang: 4 (lugu oli tuttav ja see mingis mõttes mõjutab ka hinnangut, sest tegemist on väga hästi teatrilavale toodud filmilooga. Hea näitlejate kooslus ja päris mõnus ansamblitunnetus, kuigi näitlejad on erinevatest teatritest. Tervikelamusena oli seekordne teatrikülastus siiski 5+ :) Eriti mõnus ja sobiv just nimelt suveteatrina.)

PS. Häbi oli osalt kaaspubliku pärast. Jah, seal oli koomika ja tõsised teemad segamini, ent kui ikka hirnudes naerdakse tõsiste teemade peale, siis oli see minu jaoks häiriv. Võibolla ei peaks seda südamesse võtma, aga mingis mõttes on see hirmus. Justkui ei olda mõttega asja juures ja otsitakse mida iganes, mille peale või üle naerda saaks. Kuidagi kahju sellistest inimestest. Kas seegi pole mitte üks pinnapealsuse ilminguid...

------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Aadama õunad 

Juuli lõpus esietendub Omari küünis lavastus „Aadama õunad“, autor Anders Thomas Jensen (põhineb samanimelisel Taani kultusfilmil)

Lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater)

Osades: Märt Avandi (Endla teater), Andus Vaarik (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Priit Pius (Tallinna Linnateater), Mari Abel (Von Krahl), Tõnis Niinemets (Von Krahl), Kait Kall

Tingimisi vanglast vabastatud neonats Adam saadetakse aastaks pisikesse kolkakirikusse meelt parandama. Kohaliku koguduse hingekarjane Ivan, kes on veendunud, et kurjust ei ole olemas ning inimesed on oma olemuselt head, võtab ta avasüli vastu.

Peagi areneb Adama ja Ivani vahel põhimõtteline vastasseis ning Adam otsustab, maksku mis maksab, Ivani silmad avada ja tema vankumatu usk murda...

Oma tragikoomilises võtmes viskab see lugu õhku hulga keerulisi küsimusi ja nagu ikka, mida keerulisem küsimus, seda lihtsam vastus. Või oli see vastupidi...

Naissaarele viib meie publiku Tallinnast Lennusadamast väljuv aurik "Katharina" (väljasõit kell 16.45). 

Võidab see, kellel on kõige hullem mees! - Kinoteater

Katariina Tamme ja Piret Krummi püstijalakomöödia on kui pisike fenomen praegusel Eesti teatrimaastikul. Kui uus laar pileteid müüki paisatakse, müüakse vana Kinomaja saalitäis kohti (nüüdsel ajal Sinilinnu kohviku kontserdi- ja teatrisaal) välja vaid mõne hetkega. Ka minu nähtud etendusel oli saal puupüsti täis. Jõudes kohale vaid 10 minutit enne algust, pidin leppima kohaga umbes tagantpoolt kolmandas reas. Saali sisenedes oli silmatorkav peamiselt noortest naistest koosnev vaatajaskond ja eks nemad olidki mõistetavalt sellise tüki sihtrühm. Kuid igasse ritta (või no peaaegu igasse) juhtus ka mõni mees ära eksinud olema. Jah, mis seal salata, eks minagi mõtlesin, et mida naljakat või ammugi mida hingele või samastumistlubavat ikka võib pakkuda 24-aastaste tüdrukute armuvaludest koosnev naljakava? Mehed pidavat ju olema kõik "sitapead" ja naised on teadagi kõikse targemad ja kahtlemata meeste (ja/või igaveste poisikeste) poolt tagakiusatud... Tekib ju küsimus, et miks ma siis üldse piletid ostsin, onju? Aga eks ma muidugi lootsin, et tuleb midagi sama ägedat ja humoorikat kui Kinoteatri kuttidepoolne elupildikeste mäng...

Ja täpselt nii läkski! Kui esimene või teine sketš või anekdoot hoidis veel õhkõrnad kahtlused üleval, olenemata sellest, et kohe algusest peale läheb asi mõnusalt lahti enesetutvustamistega, siis üsna pea olid igasugused kahtlused kadunud ja ma lõkerdasin võidu naerda
kõigi nende sadade noorte tüdrukutega, kes saalis viibisid.

Kuigi etenduse tutvustusest jäi kumama, et justkui naised seal lahkavad sellist kummalist elukat, nagu seda on "eesti mees", siis tegelikkuses näitavad nad vaatet rohkemgi just seda, et kes see "eesti naine" selline üldse on... Kuigi mõlemate poolte veidrused tulevad mitmete ja mitmete kantide pealt välja.

Katariina on minu jaoks uus tutvus. Olen küll keskmisest agaram Nukuteatri külastaja, kuid tema tähelend seal on minu jaoks veel siiani jäänud tabamata. Pireti töödega olen rohkem kursis ja ehk uudsuse tõttu tundus just Katariina minu jaoks seekord kraadivõrra huvitavam. Mitte, et eelistada üht näitlejannat teisele. Nende omavaheline keemia ja palli (loe: jutuotsa) loopimine teineteisele toimis ladusalt ja orgaaniliselt, rivaalsust naisnäitlejate vahel (õnneks/kahjuks? :)) ei toimunud. Samas kogu etenduse üheks vingeimaks sketšiks tõusis minu jaoks just nimelt Katariina riidekapi-loetelu. Tema pidevalt kasvav jutuhoovoog, kusjuures kaotamata teravust, kutsus esile publiku spontaanse aplausi (samas olen kuulnud, et mõnedel varasematel kordadel olevat see pikaks veninud, toimis see minu nähtud korral ideaalselt ja just eriti sellepärast, et see oli nii pikk ja hoog ei raugenud kuni lõpuni) :)

Ehk suuremas osas siiski just pigem naistele äratundmist pakkuvad lood (näiteks eesti naiste käitumisest spordiklubide riietusruumis, mis on muideks "naistele teadmiseks" täiesti vastupidine meeste riietusruumis toimuvale), kuid samas mehena võis aduda neid frustratsioone ja veidrusi, mida naised meie kõrval siin üle peavad elama :) Ka teatriblogid saavad oma jao tüdrukutelt kätte, õnneks seekord siiski mitte see siinne otseselt :)

Eks see komöödia toimivus on suures osas seotud just sellega, et lood on elust enesest ning mõlemad näitlejad panevad need elama just sellistena, et see kõik on nende endiga ka päris elus juhtunud. Mõned kohmetud, mõned häbiväärsed, mõned traagilisedki (tegijad ise nimetavadki oma tükki žanri püstijalutragöödiaks). Ja eks naer läbi pisarate (eesti naiste saatus eesti meestega läbikäimises) on võibolla üks võtmeid tüki kui terviku headusele. Samas peab siinjuures ära märkima, et autoreid tüki taga on lisaks kahele peategelasele veel 2 - Paavo Piik ja Diana Leesalu.

Aga mis imeloom see "eesti naine"gi on. Neilgi omad unistused (Ewan McGregorist näiteks), aga eks sellegi lõiguga seoses tulid välja need allasurutused ja madalad enesehinnangud. Me kõik vajame mõnikord sellist hoopi vastu vahtimist, sest me ise ei näe ennast kõrvalt. Samuti ju meeste pihta visatud nooled olid igati õigustatud. Kui me mehed oma naisi armastame, miks me siis neid selliseid läbielamisi paneme taluma... niimoodi nad jooksevadki muu maailma meeste järgi... mõne lätlasest Matins-i suunas näiteks... :)

Hinnang: 4+ (väga meelelahutuslik ja muhe tekst. Hästi esitatud. Kiire ja terav. Teatri mõttes kähkukas, sest kestab vaid tunni, kuid selle eest on iga minut tihe andmine. Ma võtaks iga kell pigem sellise intensiivse ja hoogsa ülevoolavate emotsioonidega action-tunnete-"elulike juhtumiste jutustuste"rägastiku kui mingi paaritunnise või pikemagi veniva ja mõttehõreda tüki, mida liiga tihti viimasel ajal teatris ette satub. Katariina Tamm ja Piret Krumm on mõlemad kaasakiskuvad ja just piisavalt erinevad tüübid, et nende kooslus mõjub eraldi väärtusena. Kõlama jäi mõte, et eesti mees on nii halb, et peaaegu hea...)

-------------------------------------

Tekst lavastuse tutvustusest:
Võidab see, kellel on kõige hullem mees!

Kinoteater esitleb: laval ainult tüdrukud!

Piret Krumm ja Katariina Tamm etendavad pihtimuslikku teatrilavastust "Võidab see, kellel on kõige hullem mees".

"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" räägib autorite sõnul sellest, mis tunne on olla Eestis 24-aastane vallaline naine. Sketšide, lugude ja omavaheliste dialoogide kaudu vaatavad Piret ja Katariina irooniliselt tagasi juhtumistele oma elus ning suhetele meestega, kelle definitsioon tänapäeval järjest ähmasemaks muutub.

"Kas tegu on feministliku tükiga?" Üks osalistest, Piret Krumm on segaduses: "Kas ma olen feminist, kui mul on eneseväärikus? Võib-olla tõesti, et eneseväärikus ongi Ida-Euroopa versioon feminismist,“ arutleb Krumm.

Teine esineja Katariina Tamm toob välja, et pihtimuslik žanr algas kunstis tegelikult juba püha Augustinusega ning tipnes nüüd hiljuti Maire Aunaste raamatuga "Viis aastat peidus", mis räägib teatavasti teletähe juhtumistest Ameerikas. "Tükki on kogutud halenaljakaid juhtumeid meie enda ja meie sõprade elust", ütleb Katariina. "Ongi kõik. Seal on nalja, on eneseirooniat, on otsimist ja on leidmist. „On meeleheidet, hüsteeriat, enesevigastamist, erootilist kurbmängu ja seksistlikku huumorit. Süntees maailmavalust ja selle parandamisest, ennekõike puhas ja toores janu lunastuse järele. Sest just seda me teeme: asetame jalg jala ette. Tõstame veel kord pilgu uriseva ja naeratava maailma poole. Andku jumal meile andeks,“ mõtiskleb Piret selle üle, mida elus ja laval üle elada tuleb.

Ka tükki lavale seadnud Diana Leesalu ja Paavo Piigi sõnul ei olegi sellel päriselt žanri - tegu on umbes tunniajase seguga püstijalakomöödiast, estraadist, dokumentaalteatrist. Žanriks on Piret ja Katariina, nende erakordsus, nende sarm."

"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on Kinoteatri lavastus. Kinoteater on sõprade rühmitus, mis on varem välja toonud nelja mehe "Püstijalukomöödia" (2011) ning Henrik Kalmeti ja Jörgen Liigi stand-up kavasid (2012).