Mavka. Metsalaul - Vene Teater - Suveteater2023 1.külastus

Vene Teater alustas oma tänavuaastase suveteatrilavastuse etendustega juba mai lõpus. Minu peegeldus põhineb 1.juuni etendusel.

Vabaõhumuuseum oma loodusega, millesse seinteta mängukoht on loodud-toodud annab nii palju juurde, sest eks ole ka loodus ning eriti just inimese-looduse suhe üks olulisemaid „Mavka. Metsalaul“ lavastuse teemadest. Kuigi siiski vaid üks neist. Sest ühtlasi see on ka armastusest, südame hääle järgimisest ning vast just praeguses ajas väga kõnekast - eri liikide, elementide ehk allegoorias rahvuste sõbralikust kooseksisteerimisest meie ühisel planeedil. Ela ja õitse, aga lase ka teistel elada ja õitseda. Ent ka indiviidi tasandil - igaühel meist on oma tee ning kui nende teede ristumiskohas tekib armastus, siis see on ilus ja seda tuleb hoida. Kui ei teki, siis liigu edasi ja lase teistel edasi liikuda.

Hiljuti ilmus ja Eesti kinodesse jõuab juuli keskel ka see Ukraina ühe olulisima poeedi Lesja Ukrajinka (ta on ukrainlastele nii tähtis, et tema nägu on ka Ukraina 200-grivnasel rahatähel) saagaliku sisuga näidendi „Metsalaul“ ainetel, väga kõrgelt hinnatud ja juba maailma festivalidelgi osalenud, kiidetud (ameeriklastega koostöös valminud) animafilm. Samal alusmaterjalil põhineb ka Vene Teatri lavastus. Kuigi seal multikas on 1 pahalane multifilmilikult võimendatud, aga teatriversioonis on mitu paha ja nad on võrdsemad. Ja pahad on muidugi rumalad ja egoistlikud inimesed ning mõni õnneks saab aru ka sellest, aga mõni mitte. Kuid Ukraina suured põlismetsad on täis kõikvõimalikke saladusi ja müütilisi olendeid. Mõned on ise loodusnähtused, mõned elavad puude tüvedes, võrades, okstes, aga ka metsajärvedes ning lõkketuledes, niidukõrtes ja lillesilmades. Hinged, mis kaitsevad, hoiavad oma ala, aga ka suhestuvad nii enda pere, teiste asunike kui ka naabritega. 

Mavka on ilus metshaldjas, kes armub ühe inimpoisi vilepillimängu ning teda nähes ka temasse endasse. Ka poiss pole selle omapärase tüdruku suhtes ükskõikne. Nende tärkavasse armastusse on juba eoses kodeeritud raskused, sest mõlemad on väga erineva taustaga. Kuidas suhtuvad sellesse teised müütilised olendid ning kuidas suhtuvad sellesse teised inimesed? Kas noored suudavad leppida teineteise tõekspidamiste, harjumuste ja loomuse eripäradega. Kui üks astub enda maailmast teise omasse, kuidas ta seal hakkama saab ning kas armastus elab üle ka oma liigikaasalase armutähelepanu – ehk väga palju tavalisi ja erilisi küsimusi, mille juured on sügaval selles, kuidas me end inimestena, aga ka looduse (või taas allegooriana võttes - ühiskonna) osana defineerime.

Seda lavalugu vaadates on hea võimalus ka iseenda südamesse vaadata ning tunda ära ühest küljest oma emotsionaalne intelligentsus, ent samaga tunda ära, kas oskad üldse omaendagi südame häält kuulata, sest see on aluseks teise südame hääle või isegi kutse kuulmiseks. Ja lisaks, proovides tuvastada ja mõista teistsuguseid arusaamasid ja teiste õigust oma minale, paneb proovile vaataja empaatiavõime ja oskuse teise kingadesse astuda, mis on omakorda inimlikkuse üks põhialuseid. Kõlab ehk pisut filosoofiliseltki, aga tegelikult ma arvan, et sealt saab igaüks just endale seda, mida ta sealt otsima läheb või ehk täpsemalt öeldes - otsida oskab. Kuid ühe kurva armastusloo nii-ehk-naa. 

Vene Teatri kodulehel on soovitatud alates 12-aastastest alates, aga tegelikult on see pesueht koguperelavastus ning minu hinnangul sobib kõigile kooliealistele juba alates 6-7 aastastest peale (ehk kes vaid jaksab ligikaudu 2h45min etendust vaadata...1 vaheaeg on muidu ka), samas ka osavalt ridade vahel need täiskasvanute teemad. Minu etendusel kõlas Mari Torga sametise häälega sünkroontõlge ideaalselt ja kuigi saab vast venekeele baasilt suurema osa ka muidu kätte, siis tegelikult on dramatiseeringu tekstis kasutatud nii vene, eesti kui ka ukraina keelt ning klappide abil ei lähe mitte midagi kaduma.

Kui mõelda vaid sellelegi, et lugu on nõnda fantaasiarikas, et selle alusel on tehtud multifilm, siis oli vast paras julgustükk lavastaja Mihail Khramenkol sellise rikkaliku tegevustiku ja tegevuskohtade pideva muutusega lugu üldse lavale tuua, mis suisa nõuab tavalisest suuremat fantaasialendu. Sellepärast pole midagi imestada, et kunstnikutöögi on nõnda läbipõimunud, et lavastaja ise on sellegi autoriks. Näiteks vetehaldjas (Stanislav Kolub), kes on merineitsi karm isa, kõrgub kuskil maa ja taeva vahel või pooleteisemeetriste puupakkjalgadega vana metsavaim (Sergei Furmanjuk), haldjariigi muutumine huvitava viitega põlluharimisliikumisele - inimeste tarekeseks – see režii on kogu aeg tegevustikuga käsikäes kaasaelav ja tõesti see lavagi pidevalt muutuv, mis muudab kogu lavastusjoonise mõnusalt dünaamiliseks. Tegelikult veel eraldi erilist tähelepanu väärib Valentina Zachinyaeva kostüümikunstnikutöö! See on vaimustav oma fantaasiarikkuses, leidlikkuses ja detailiderohkuses, materjalide valikuski (jämedatest köiejuppidest vestid, osade kaupa eemaldatavad seelikud, kus alumisel küljel on varjul üllatusi, "kortsunud püksid", mis on ühtlasi poolemeetrised puupakujäljendid vana puuhaldja jalgadeks, soomuselise allääre-lõikega vestjakk vee-elanikule jne jne jne) mis seostab tegelast tema pärinevusega! Ja fantaasia-tegelasi on siin PALJU ning mõistagi väga erisuguseid.

Lavastajal suisa kuldaväärt mõte oli kaasata tsirkuseartistid. Isegi kui seal vabas looduses, niiöelda muldareenil polegi väga palju vahendeid ja võimalusi, siis ometi akrobaatika (sh.ka õhuakrobaatika), kurikavisked, kepikõnnid ja ühtlasi ka lihtsalt tantsijatena oma hea rütmitajuga on need (Tsirkusestuudio Folie) tsirkusetüdrukud tervikut rikastavad ja lisavad omalt poolt sobivat (ja üllatusipakkuvat) tegelastemassi ning lavastust omakorda suuremaks ja elamuslikumaks muutes. Bravo! Originaalmuusika helilooja on Peeter Rebane ja see on kohati tajutavate etniliste sugemetega siin-seal ning ka laule sisaldav! Iseäranis pääses mõjule Anastassia „aasa näkineid“ Tsubina imeilusa(!) sopranihäälega lauldud laul.

„Star-crossed lovers“ ehk Mavka ja Lukas vastavalt Erika Babjak ning Artjom Vesselovski kehastavad oma rollid selliseks, et elad neile kogu südamest kaasa. Eriti just Erika huvitav liikumine annab talle üksjagu haldjalikkust juurde. Olga Privise liikumine on siin läbivalt nii karakterikohane (kasutades tegelase päritolu) kui ka sisaldab suuremaid tantsulõke – tõesti taaskordne šedööver-looming Olgalt, mis oleks nagu üks eraldi režiikiht, mis põimub imehästi Mihaili suure lavastusjoonisega. Praeguses (ka hilisemal kellaajal) suvevalguses pole valgusvõlur Anton Andrejukil midagi väga palju enda poolelt lisada, ent ometi on taamal asuv metsaalune just tema trikkidega vähekenegi maagilisem. 

Artjom Vesselovski on nii sümpaatne, et ei imestaks kui noortest pealtvaataja-tüdrukutest mitmed koos Mavkaga tema Lukasesse natuke ära ei armuks. Kuigi loo sees teeb ta läbi ka sümpaatiast kaugemale kaare, et vahepeal tahaks poissi hoopis mõistusele raputada. Polegi teda varem näinud laval, aga üksjagu karismaatiline ja mida etendus lõpu suunas ning neid erinevaid tegelase emotsioone läbi mängides, veelgi kogu aeg üha paremaks muutudes. Erikat sai laval näha ka Keisri hullus, ent seal tõmbasid kogenud meesnäitlejad fookuse endale, aga siinses rollis annab võimaluse palju täpsamalt, lähemalt vaadata ja rohkem aru saada, millise näitlejaga on tegemist. Sümpaatne on sõna mis esimesena keelele tuleb ja tahaks nüüd veel teisigi tema tulevasi rolle näha, sest see headuse kehastus Mavka näol oli tal ka üdini sümpaatselt terviklik karakteriseering. 

Kõrvaltegelased on kõik vähem või rohkem muinasjututegelastele omaselt karikatuursed, ent see tegelaste rikkalikus on nagu rikkalikult kaetud peolaud - nii palju maitsta, ehk näha ja avastada! Arvatavasti kui ma sellele trupile ajaliselt distantsilt kunagi tagasi mõtlen, siis ma usun, et kõige meeldejäävamateks on kõrvaltegelaste seast on vast iseäranis neist neli. Mainitud vana metsahingena, ehk Mavka eest hoolitsev vana puuhing - käredahäälne ja teatriime-kostüümis 3-meetriseks kasvanud Sergei Furmanjuk. Juba see, et ta on kõrgemal, aga ka kogu näitleja loodud tegelane ise on igati tähelepanuväärne ja kuidas küll see “nendel” jalgadel ringimüttamine tal nõnda loomuldasa näis! Äge! 

Tulemadu, ehk tuli kui element, leegitsevalt punane Alexandr Domowoy. Ta on oma osava liikumisega üks Vene Teatri salarelvadest! Ja seda rollist rolli, kus vaid sobiv, oma füüsilisusega vaimustades! Vahvalt pingestatult loodud roll, sest tuleleegid ju nagu ikka tantsisklekski ja Alexandr ongi laval sõna otseses mõttes tulesäde. Oma saltoga muidugi pani kogu publiku ahhetama, aga tegelikult ikka terve see intensiivne karakteriseering ongi suisa muinasjutuline. Nagu ka peategelast Mavkat mängiv Erika, nii on ka Vee-elamendina laval lainetav Jevgeni Kravets on üks teatriga hiljuti liitunud Ukrainast pärit näitlejatest. Üks eredamaid näiteid kuidas stambivabalt, ent siiski arusaadavalt luua päris karikatuuri langemata muinasjutuline karakter. Lisaks ju "vesi, mis purustab tammid" ongi laval selline jõuline, sportliku noore mehe poweriga tabavalt kehastatud-mängitud. 

Mis viib vähemalt minu seekordse kogu lavastuse lemmikkarakteriseeringu juurde. Tatjana Jegoruškina! VAU! Tüüpilise, “mitte-kunagi-miniaga-rahuloleva” ämmani!😂 Lukase ema, kes on oma tarekese matriarh. Mis just tema mängus kõige rohkem võlus? Vast ehk just see, et sellest aimus ka kõige rohkem teatavat psühholoogilise kihi tasandit ja seda just näitleja mängulisest mängust, mis on omaette täppismäng. 

Ei saa ju jätta veel mainimata, et üdini sümpaatne Daniil Zandberg on Lukase onu ja ta ongi ka tegelasena üdini sümpaatne ja soe ning ka teiste tegelaste poolt armastatud (nagu ka päris maailmas -kõik inimesed ei olegi halvad)! Aga veel üks suur Vene Teatri suurimatest lemmikutest - Karin Lamson, on vast just üks selle loo kurjadest-kavalatest. Kummaline elu sekkumine kunstilisse vastuvõtlikusse, kuid näitlejanna enda sümpaatsus siiski ei lase tema tegelast väga pahana vastu võtta. Võib muidugi olla ka lavastaja kaval suunis, et just niimoodi vaatajas natuke segadust külvata? Naine, kes on kõva töönaine, ei pane siiski tähele, et oma töörügamises sõidab ta hoopis teistest hingedest teerullina üle?

Jah, just selliseid pisikesi ja suuremaid mõtteid raputatakse pidevalt nagu varrukast õhku ja see teeb sellest mitmeti ehk ka visuaalsest (eriti just mis puudutab nii liikumist kui ka väikseid efektseid tsirkusetrikke) põnevalt rikkaliku pakkumise lisaks silmadele ka ühtlasi ajudele. Ja seda tõesti nii suurtele kui väikestele teatrisõpradele. Ning see mängukoht on ise juba lihtsalt võrratu!

Hinnang: Tugev 4 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Vene Teatrile kuuluvad fotod):

MAVKA. METSALAUL

Lesja Ukrainka teose ainetel

Vene Teatri suvelavastus Eesti Vabaõhumuuseumis

12+

Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega

Etenduse kestus on 2 tundi ja 30 minutit (ühe vaheajaga)

Vene Teatri suvelavastuse mängupaigaks on tänavu Eesti Vabaõhumuuseumi maaliline metsastik. Lugu, mida soovime jutustada, saab alguse kevadel, tärkava looduse taustal. Mets ärkab, elu ise ärkab, kõik elusolendid ärkavad ja sel ajal on tunded ja emotsioonid nii võimsad, justkui taanduks kogu inimkonna poolt loodud tegelikkus inimest ümbritseva looduse sügava, tundmatu ja võimsa olemuse ees, ning inimeses endas.

Vene Teatri lavastuse keskmes on kahe tsivilisatsiooni, traditsioonilisel usundil põhineva ja ilmaliku maailma, dramaatiline kokkupõrge. Kokkupõrge, mis leiab aset armastuse kõige õrnemas, haavatavamas ja värinaid tekitavas seisundis.

“Mavka. Metsalaul” on helge ja omapärane lugu vabaduseiha ja argise maaelu kokkupõrkest, mida piiravad reeglid ja ebausk. Volõõnia mets, kus näidendi sündmused hargnevad, sümboliseerib iidset Euroopa mandrit, mis oli kaetud ürgsete tihnikutega, mille servades paiknesid üksikud asulad. Lavastuse puhul on seega tegemist folkloori- ja etnograafilise looga, mille üleeuroopaline universaalsus peegeldub muusikas, kostüümides ja koreograafias.

Loominguline meeskond:

Lavastaja, kunstnik, adaptsioon – Mihail Khramenko (Iisrael)

Kostüümikunstnik – Valentina Zachinyaeva (Läti)

Valguskunstnik – Anton Andrejuk

Koreograaf – Olga Privis

Liikumine ja akrobaatika – Tsirkusestuudio Folie MTÜ

Originaalmuusika – Peeter Rebane

Vokaalpedagoogid – Eda Zahharova, Ksenia Rossar

Lavastaja abi – Svetlana Šušina

Osades:

Inimesed:

Lukaši ema – Tatjana Jegoruškina

Leo, Lukaši onu – Daniil Zandberg

Lukaš – Artjom Vesselovski

Kilina – Karin Lamson

Kilina laps –  Kristofer Aleksander Hamburg

Mitteinimesed:

Vanad hinged:

Vetevaim – Stanislav Kolodub

Metsavaim – Sergei Furmanjuk

Naissoost stiihiad:

Mavka (Mets) – Erika Babjak

Näkineid (Vesi) – Tatjana Altõnnik

Aasa näkineid (Aas) – Anastassia Tsubina

Meessoost stiihiad:

See, kes purustab tammid (Vesi) – Jevgeni Kravets

See, kes istub kaljul (Maa) – Stanislav Kolodub

Tulemadu (Tuli) – Aleksandr Domowoy

Tavaline ime - Vene Teater

Jevgeni Švartsi (muinasjutt täiskasvanutele) “Tavaline ime” avas Vene Teatri tänavuse, 75nda, ehk siis juubelihooaja. Eks üks teater iseenesest ongi ühtviisi ju kultuuriruumis nii tavaline, aga samas iga lavastus, mil tegijate ettekujutused ja -kujutised ning publiku fantaasia selle vastuvõtmisel ühinevad ning kui tekib “keemia”, siis ka plahvatab, ja see on ju nagu omaette ime! 

Rakvere Teater avas oma eelmise hooaja sama algloo põhjal valminud lavastusega, seega muidu vast filmina rohkemgi rahvale tuntud, pole muusikaline&allegooriline lugu ka teatrivormis nüüdseks enam meie vaatajatele täiesti võõras. Ent need 2 lavastust on suures plaanis ikka täiesti erinevad, mis sama loo puhul omamoodi päris huvitav. Väga võrrelda ei tahakski seetõttu, vaid keskendun siin uuele versioonile (RT lavastuse peegeldust saab lugeda nii instagrammist kui ka blogist).

Lavastajaks sedapuhku selle kõikse kuulsama filmiversiooni režissööri õpilane, kes ongi pühendanud lavastuse oma mentori mälestusele. Kui isegi kaksipidi nõnda uhke ettevõtmine, siis ju loomulikult on latialt minek välistatud. Laval on ka tõeline muusikaliselt võimekas Vene Teatri trupi kahurvägi. Lavastuse laulud muide on filmis juba ajatuks muudetud, ent (õnneks) Aleksandr Žedeljov on lisaks ka neid kaasajastanud…näiteks nii mõneski kohas oli kosta saateks vinget kitarririffi, mis tõesti tõstis omakorda emotsionaalsust ning muutis muusikalise poole ühtlasi veelgi kaasakiskuvamaks.

Ei taha üldse ümber palava pudru tangotada, seega ütlen otse- sähvakuse ja särtsu lavastusse toob sisse siin eelkõige Olga Privise koreograafia! Esimese vaatuse šikid ja ägedad liikumisseaded tõstavad kohe terviku hinnangut vähemalt pool palli! Näiteks Dmitri Kordase on ta oma kõikvõimalikele liigutustele lisaks pannud horisontaalset käärsaltot laval tegema (ja korduvalt!) ning Jekaterina Kordas oma 2 kaasdaamiga (Marika Otsa ja Oleksandra Levytska) tantsivad ühe vaimustavalt stiilse, samas ka sugugi mitte trafaretse tantsulõigu... Olga ei ole (näiliselt) mingitki allahindlust teinud ja tema näitlejad (mitte ju tantsijad) tantsivadki need liigutused ning kombinatsioonid ära (ilmselt aitas selleks hästi kaasa ka koreograafi assistent Allar Valge). BRAAVO!!!

Tegemist on ju pesueht romantilise komöödiaga, kus 1.vaatust vaadates tunnetad, et see on ägedam ja hoogsam isegi kui mõni uusaasta teleshow (omakorda tekibki mõte, et see sobiks päris hästi sellisesse pidulikku ja lõbusasse päeva!) ning see on kantudki rohkem sellest “komöödia” poolest. Kuid 2.vaatuses, ehkki ka seal on omad koomilised pärlid, kisub siiski tõsisemaks ja kannab endas rohkem vast just seda “romantilisemat” osa. Praeguses ülepolitiseeritud maailmas jääb mulje, nagu kõik need omaaegsed allegooriad ja ridadevahelised viited oleks siin miinimumi keeratud või siis lihtsalt läbi võõrkeele filtri ei tundnud neid niiviisi ära (isegi kui kuulasin Mari Torga sünkroonis eesti keelt ühe kõrvaga klappidest). Kui see oligi taotlus omaette, siis ausalt öelda - toimiski! Vähemalt minu peal.

Omamoodi geniaalseks pean lavastaja tõlgendust, et siin on “surematuks võluriks” ning loo käivitajaks ei keegi muu kui “kirjanik”, mis annab kogu lähtekoha tegevustikule vahvalt ja selgelt mõtestatud perspektiivi. Lavakujundus (kunstnik Mihail Khramenko) toob meelde gloobuse kujutise ja kuna seiklemas on nii kuningas kui tema printsess, siis selle “pöörlemine” viitaks, nagu polegi vahet, kus gloobuse otsas või millises riigis see täpsemalt toimuks - see toimub siin, aga samas kustahes mujal. Kirjaniku maailm ei pea üldsegi piirdumagi gloobusega - lavaks nimelt haarataksegi kogu saal ja rõdugi (nagu viimasel ajal näib Vene Teatri lavastustes pigem kombeks kui eriliseks efektiks), ehk kui kirjanik ise koos abikaasaga on üsna stiilipuhtalt kammitsetud oma gloobuse külge, siis kogu ülejäänud fantaasiaküllane tegelaste kamp liiguvad mistahes orbiitidel - nagu ju ka “loomelennule” omane. 

Geniaalne on ju ka Švartsil dilemma tuum, mis on siin tegelaskonna keskseima loo ja seikluste käivitajaks, ehk võlur on 7 aastat tagasi võlunud ühe karu inimeseks. Needusega, et ta muutub tagasi karuks kui mõni printsess peaks teda suudlema. Selle ajaga on karu inimeseks olemisega harjunud ja kas ta enam tahakski karuks või lihtsalt kardab jälle muutuda, ent ühel hetkel ta eluteele just printsess astubki ning loomulikult nad ka armuvad teineteisesse. Aga mis siis saab, kui suudelda ju ei tohi (ja teine pool needusest ei tea) - sellega olekski ju kogu armulugu läbi- kõigest orkestri häälestusega, ooperiks puhkemata! Terve lavaloo jagu sekeldusi…ning lavastaja Sergei Golomazov mõnuga mängib ise nagu veelgi suurem võlur kõigi tegelaste, nagu nupukestega. 

Ainus, kui kuidagigi võimalik, siis oleks tahtnud, et just energia pärast oleks need vaatused vastupidisest järjekorras - tõsisem alguses ning hoogsalt showlik lõpetuseks, sest praegu tuleb esimeses otsas nagu “pauhh” ära ja teises jääb ka midagi sellist ootama... Aga õnneks on seal lõpu eel, tänu võluri naise repliigile hoopis ühed heldimuspisarad varuks. 

Printsessi ja Karu rollides Anastassia Tsubina ja Aleksandr Žilenko. Anastassia mõjub muidu lühike ja kleenuke, ent mängib siin end palju suuremaks- “tüdruk, kes ei taha olla printsess” ja seda mitte ainult siinse olukorra tõttu, vaid juba enne seda. Millegipärast rõhutab alltekstina ühtlasi nõnda, et tagasihoidlikkus on voorus ja teistsugune olemine ei ole mitte taunitav, vaid see äratab sümpaatiat. Aleksandr moondub jämedamahäälsemaks kui muidu- karuott ju ikkagist...Aga ka temas on vastuolu, sest ta on siin kohati isegi nii tundeline, et tal on silmadki märjad. Vastuolulisusi võib leida kõigest ja kõigist. Nagu juba mainitud, nii Dmitri kui Jekaterina Kordas üllatavad oma tantsuoskustega, ent ka karakteriloome on mõlemal tugev, Dmitri pehme ja alandlikuma joonega, Jekaterina (ja tal on selline tüpaaž juba läbi mitme rolli täiuslikkuseni lihvitud) jõulise, toimeka ja läbilööva naisena...isegi kui siin temalegi on üks kõrval-armuliin varuks. Võlurina Aleksandr Ivaškevitš näis kaaspubliku elevile rohkemgi löövat kui minu, sest tema tegelane, oma naisega (Natalia Murina) ei saa grammigi ülejäänutega võrdset karikatuursust, ent vast on siis näitleja kohaloluaura suuremgi kui Vene Teatri uhke saal. Seevastu vägagi lahedalt ning just karikatuurselt lahendavad oma rollid kuningana Sergei Furmanjuk ning tema minister-administraatorina Ilja Nartov! Eriliselt kummaliselt kõditav on see nende võimuvahekorra muutumine lõpus, millele vast oleks tahtnud veelgi julgemat ja selgemat vinti sisse, aga algmaterjal ilmselt ei luba. 

Oojaa, kui peaks vaid ühe kogu kirevast trupist esile tõstma, siis oleks see ilmselt Ilja karakteriseering - mahlaselt tobe, aga ise nii tähtis enda arust. Kuigi ka Sergei mängib räppar-kuningana oma tegelase vastuolulisuse lahedalt lavale - kuningas, kes teab ise ka, et ta on paha, on isemoodi uhkegi selle üle ja lasebki muudkui selles vaimus edasi ning kogu kaaskond elab pidevas peast ilma jäämise hirmus... Ehkki kui tütar lamenti lööb, siis selle ees on ka kõige suurem kuningas siiski jõuetu. Aga kas ta siis ise läheb asja lahendama? Ei - saadab kasvõi kelle tahes enda eest eluga riskima ehk “tulle” (printsess nimelt on lubanud selle maha lasta, kes iganes talle peaks järgnema ning tema rahu segama). See oli ka vast ainus kogu loos, milles just praegusele nö. “olukorrale” otseviite tuvastasin, seda otseselt ise otsimatagi.

Sergei Tšerkassovi vanas jahimehes on midagi šotlaslikku, midagi multifilmilikku, samas vanade jahimeeste äratuntavat laia joont ja kui ta kusagil haistab mesikäppa ning saaks oma karude saaginumbri ümmarguseks 100ks lasta, siis seda tuleb ju ka kasutada! Kindlasti üks Vene Teatri lemmiknäitlejaid, nagu ka Alexandr Domowoy, kes siin küll imepisikeses sutsakas, ent tema puhul nagu vahet polekski, kõik mis ta puutub, toob vajalikku mehisust sisse ja mängib ka sellise "ühe stseeni" väikse rollikese meeldejäävaks. 

Tegelasi ja näitlejaid on veel mitmeid. Mainimata on ka alati tasemel (seekord eelkõige taustavärvide, spotivihkude ning justkui kärbselambilike rippuvate laternatega atmosfääriloov) Anton Andrejuk oma valgusrežiiga. Sedavõrd muusikalises lavastuses on kahtlemata vägagi olulist rolli mänginud vokaali juhendajad, sest trupi näitlejate lauluhääled ei jää sugugi laulmisega leibateenivatele alla, pigem just üllatavad oma vaimustava võimekusega (iseäranis printsess ja karu)! Kostüümideski leidsid vaatamisväärset - seltsidaamide üleelusuurused kübaradki näiteks.

Jätan numbrilise hinnangu sedapuhku enda teada, sest siin olid need vaatustel erinevad ning võibolla aritmeetiline keskmine ei kirjelda õigesti tervikut. Aga mis ma tegelikult tahtsin lühidalt ju öelda, selle kirjutasin juba alguses ära - "Tavaline ime", see ongi teater kui selline ise ning selle lavastusega on Vene Teater muusika(li) saatel uhkelt ja muinasjutuliselt oma juubelihooaja avatuks kuulutanud!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Vene Teatri FB seinalt ja need pildistas Jelena Vilt):

TAVALINE IME

G. Gladkov, J. Kim

SUUR SAAL

 Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega

Soovituslik vanus 8+

"Au hulludele, kes elavad nii, nagu nad oleksid surematud!"

Vene Teater tähistab hooajal 2022/2023 oma 75. sünnipäeva. Juubelihooaja avab  Jevgeni Švartsi ühe tuntuima näidendi-muinasjutu ainetel valminud muusikaline lavastus "Tavaline ime".

"Tavaline ime" on lugu, mis puudutab kõiki: muinasjutt, mida vajab ka tänapäevane materialistlik, karm ja edev ajastu. Maailm on peaaegu lakanud uskumast imedesse, kuid armastuse ja mässumeelsuse läbitungiv jõud on endiselt võimeline tõusma sellistesse kõrgustesse, kus sünnivad imed. See on lugu, mis on ühtaegu argine ja täis üllatusi; lõbus, kuid samas hoolimatu...

Näidend on paljude jaoks tuntud eelkõige Mark Zahharovi poolt 1978. aastal lavastatud filmi ja selles kõlanud laulude kaudu, mille heliloojaks oli Gennadi Gladkov ja sõnade autoriks Juli Kim.

Lavastaja Sergei Golomazov on Mark Zahharovi õpilane. Vene Teatri lavastus on sellest tulenevalt austuse- ja kiindumusavalduseks õpetajale ning pühendatud mentori mälestusele.

Esietendus 26. augustil 2022

Osades:

Võlur - Aleksandr Ivaškevitš

Karu - Daniil Zandberg /

Aleksandr Žilenko

Printsess - Anastassia Tsubina

Võluri naine - Natalia Murina

Kuningas - Sergei Furmanjuk

Minister-administraator - Ilja Nartov

Emilia, 1. õuedaam - Jekaterina Kordas

Kõrtsmik - Dmitri Kosjakov

Peaminister - Dmitri Kordas

Amanda - Marika Otsa

Jahimees - Sergei Tšerkassov

Jahimehe õpilane - Alexandr Domowoy

Timukas - Stanislav Kolodub

Orinthia - Oleksandra Levytska

Lavastusmeeskond:

Lavastaja Sergei Golomazov

Kunstnik Mihail Khramenko

Valguskunstnik Anton Andrejuk

Koreograaf Olga Privis

Koreograafi assistent Allar Valge

Arranžeering Aleksandr Žedeljov

Helilooja Gennadi Gladkov

Libretist Juli Kim

Vokaalpedagoog Eda Zahharova

Vokaalpedagoog Ksenia Rossar

Lavavõitlus Dmitri Kordas

Lavastaja abi Larissa Tšerkassova

Projekti kuraator Žanna Paulus

Armuleivasööja/Nahlebnik - Vene Teater

Mõis on saanud endale uued omanikud - noorpaar kolib sisse, kellest noorik on tõesti nooruke, aga peig juba keskealine. Vaadatakse üle valdused, loetakse kokku mõisas elavad hinged, enne kui "uus elu" saab juba täie hooga alata. Muuhulgas on seal mõisas ka üks vanamees Kuzovkin, kes oleks nagu vana jäänuk, kuhugi lihtsalt unustatud... Mõisatöödele temast enam asja pole, seega selge - muiduleivasööja... Mis sellisega teha? Naabrid ka tulevad külla ja viskavad vaese vanamehe üle nalja, kas seeläbi ka uusperemehe üle? Kes ta üldse on, miks ta seal on ja mis tal seal enam üldse asja? 

Vene Teater on vene klassika ja ühtlasi ka Ivan Turgenjeviga tagasi Sagadi mõisas. Nagu ka 4 suve tagasi, on sellelgi korral lavastajaks Filipp Loss. Kui eelmisel korral tutvusime "Turgenjevi ajastuga" suurlavastuse vormis ning selle imeilusa mõisa aias vabaõhulavastusega, siis seekord palju kammerlikuma atmosfääri ja eksklusiivsema numbriga vaatajaskonnaga mõisahoones sees.

Lavastaja tõlgendus hoiab loo omas ajastus, ent klassikale omaselt on lavaloos palju kihte, palju küsimusi ja palju sellist, millega suhestuda igas ajas. Eelkõige tõuseb siin teravamalt esile eneseväärikus - selle allaneelamine või hoidmine... sest kui meil enam midagi muud ei ole, siis on meil ju ometi just see, kõige viimane - eneseväärikus. Kui ise ennast ei hinda, kes siis veel? Samas pole loomulikult siin kõik nii mustvalge, sest tõstatub ikkagi täiesti tugev põhjus, miks vanamees võiks ja peaks selles mõisas edasi elama...kas ka ühtlasi loobudes sellest viimasestki? Mina kõrvaltvaatajana nii ei ütleks, ent iga inimese sisemine hääl suudab vaid selliseid hinnanguid iseendale ja oma otsustele anda. Kõrvaltvaataja ei tea ka kunagi tervikut.

Etendus tegelikult algab lõpu sügavust arvestades, esialgu näiliselt vägagi pinnapealselt. Lavastaja on tabanud ideaalselt oma lavastusotsuste ja lavale loo tõlgendamisteekonnaga hoomamatut sisekliima paisumist ja paisumist üha pingelisemaks. Kõigepealt teenijarahvas on ärevuses, sest kohe-kohe saabuvad uued omanikud...Esialgu ei saa nagu tükk aega aru, milles kogu loo konks on... Milles seisneb siin see sõlm, mida harutama hakatakse... kuni imepisikesi vihjeid visatakse õhku siin ja seal... vanamehele öeldakse a la - istu sa seal nurgas... Sellised terad üles noppides vaikselt, aga kindlalt liigub kogu lugu üha nähtavamaks, valusamaks ja kuni vasta vahtimist välja.

Kellel üldsegi on õigus teist inimest tema positsiooni, vanuse või vaesusastme pärast narrida? Kui madal on tegelikult see inimene, kes laskub teise inimese kui "inimese" üle hinnangut esitama! Jah, meil on mõnikord raske uskuda mingeid seoseid, eriti kui need paljastuvad just "sobival hetkel" ja oleme mõjutatud teistest inimestest, kes tõmbavad meid enda suhtumistega kaasa, aga tegelikult peaksime täiskasvanud indiviididena ikkagi suutma säilitada ise oma peaga mõtlemise, uskuma seda, mida ise näeme, teame või välja selgitame... ja seda ikkagi pärast seda kui oleme tõesti lõpuni asja selgitanud. Sisetunne ja aimamine on küll tihti head sõbrad, aga mõnikord ka sellised, mis juhatavad eksiteele.

Usun, et näidendit vaadates tunnevad eriti vanemad inimesed ära selle, mida Turgenjev on siin mõelnud, millele on tahtnud oma rõhuasetusega ühiskonna ühe valupaisena esile tuua. Vanem inimene, eriti kui ta on jäänud üksi, on ta ka jõulisematest ja häälekamatest noorematest väetim ja temast on lihtne üle sõita. Meie, keskealised ja nooremad ei näe, ega saa sellest tegelikult aru. Ise ju austades ja mitte sellistes olukordades elades ei tunne ka kõiki neid valupunkte detailselt, ent siiski kostub seda vanema generatsiooni kurba tõdemust, et neid ei mõisteta, et neid ei austata, et nende arvamused ja ütlemised ei lähe enam kellelegi korda. Ja isegi kui ise ei tea, ega tunne seda olustikku oma elust, on seda kõrvalt vaadata nii valus ja kole. (Võibolla ka sellepärast, et ikkagi ise ka juba ühe jalaga juba "sinnapoole" teel.) Just praeguses ühiskonnapoliitilises vestluses palju esile kerkinud teema on otsapidi vägagi siinse lavalooga paralleelne - nimelt kaldun nõustuma, et meil Eestiski on palju vähetõenäolisem see, et lapsed vaesuses elavad (mitte, et see poleks ka probleem), arvestades nendele suunatud toetuseid ja vanemate ning ühiskonna tuge laialdasemalt, kui see, kui paljusid vanureid see ohustab (arvestades nii pensionimäärasid kui ka rohkemate vanainimeste üksindust, kui see tegelikult välja paistab - neil, vastupidi kui lastel eeldatakse ise enda ja oma rahaga toimetulemist). 

Siin lavastuses on kaks naabrimeest, kes tulevad ja täidavad kogu ruumi, mõjuvad nagu kõige ehtsamad pahalased (oma teatrikaaslasega kasutasime väljendit ning tõdesime selle kummalistabavat võrdlust - kõige ehtsamad Disney-pahalased). Neil endal tegelikult polegi mingit sõnaõigust, aga see on see jõmmluse hääl, millega on teistel teadmatutel nii kerge kaasa minna, sest võim ja jõuülekaal on nagu magnet - keegi ei taha jääda "teisele poole".. ja seda ka alatajus, mis omakorda suunab lambana karjaga (karjajuhi mahitusel) kaasa minema.

Nii juhtub ka mõisa uue peremehega, kuigi ta tundub tore mees (vähemalt nii kehastab teda Igor Rogatšov). Naised (siin noore abikaasa rollis Karin Lamson) on alati lahtisema pea ja avatuma meelega. Nemad nopivad vihjed üles ja tähtsustavad (muidugi mõnikord juhtub ju, et ka ületähtsustavad) väljaöeldud sõnu ning kaaluvad kõike palju täpsemate-peenemate kaaludega. Ja see näitlikustatakse ka selles loos.

Trupp on siin küll natuke ebaühtlane - mõned mängivad psühholoogilis-realistlikus võtmes, mõned tegelased ongi karikatuursemate nootidega, aga ka näitlejad liiguvad ülemängimise suunas riivates isegi groteski mõnedes misanstseenides. Mind isiklikult see ei häirinud, sest leidsin, et valitud tonaalsused olid just vastavat rollikeset õigustatud, ent mu teatrikaaslase jaoks selline kahe stiili põrkumine mitte ei tekitanud (mõnikord ju muusikas kakofooniagagi) toimivat plahvatust, vaid tõstis esile tugevamate rollidena just need realismi, ehk keerulisemat teed pidi ennast laval kehtestajad. Mõistan, sest tegelikult on siin eriti üks selline võimas roll kogu lavaloo keskmes, et tema õide puhkemine saabki nende "elust suuremate", aga ka "keskpäraste" karakterite vahelt just erilise imetlusväärse tähelepanu, et seda võib pidada kohe õige eriliseks õnnestumiseks! Nimelt nimiosa mängiva Leonid Ševtsovi kehastatud vanamees, kellel pole enam oma kodus asu ja ühtlasi justkui ei näi ka asu enam kogu uusrikaste maailmas.

Leonid'i kehastamine on sellise kaliibriga, et vaatad teda seal mõisa "laval" ja tulevad külmavärinad, sest adud - siin on peidus aasta üks tipprolle! Detailitäpne ja detailide rikas (kuigi mitte üle pakkudes, vaid vägagi täpselt ja intelligentselt kõike doseerides), erilise kohaloluga ja mitmekihiline, sest on tal ju siin tegelase sees nii see mõisa pikaajaline elanik, sõbra võõrustaja, enda kaitsja, enda õigustaja, aga ka tõesti ühe vana ja väsinud mehe roll, kellel on veel kõigele lisaks üks suur saladus kanda. Esimest korda ma jahmusin ilmselt siis kui ta keset kõike justkui suigataks unne ja teener peab teda üles ajama... vaid õhkõrn ja vapustavalt ehe vanainimese suigatus, aga kui palju annab seegi väike detail tema karakterile. Ja sealt edasi nii endast väljaminekud kui ka noore mõisaprouaga vestluses soovimatus kõnelda. Soovimatus alla anda vaid enda otsuste järgi elada. Nii täidlaselt terviklik, samas kogu tekstiedastus täpselt nii, nagu tema ongi see "nahlebnik-armuleivasööja", kellele tahetakse ka just nimme seetõttu veelgi madalamaks vajutada, ehk otsesõnu liiga teha... kelle üle irvitada soovitakse... kellest lihtsalt lahti tahetakse saada. Just niimoodi mängitult tundus kogu publik sellele Kuzovkinile eriti kaasa elavat, sest kõik need solvamismängud ja naeruvääristamised ei ajanud kedagi naerma. Ühes stseenis, veel mängu keskel mõtlesin, et kui tal tuleksid pisarad, siis muudaks see tema mängu väga heast suurepäraseks... pisaraid ei tulnud... aga mina ju ei teadnud, et tulemas on veel teine stseen... kus need silmad läksidki veekalkvele! Vot on tase näitleja mängus - tõesti SUUREPÄRANE!

Ja kuigi üks selline roll, mis halvas natuke kõigi teiste jälgimist, siis ei saa üle ega ümber tõdemusest, kuhu lühikese ajaga on jõudnud Karin Lamson Vene Teatris - üheks nendest näitlejatest, keda ootad lavale üha uutes rollides nagu tema vanemaid korüfeedest kolleege. Siin see noor mõisaproua ja mängituna veel endast tunduvalt vanema Igor Rogatšovi abikaasat, mõjub igati usutavalt ja üldsegi mitte kummastust vanusevahega paari suhtes tekitavalt. Esimeses vaatuses saabki teda vaid hetkeks, mis paneb ootama, et millal Karini Jeletskaja jälle mängu siseneb... ning kui see ootus siis premeeritakse, on see mängitav naine närviline... sest ta on kuulnud midagi enda jaoks väga olulist... Vastasseis selle minekust tuleneva ja olevikku mõjutava suure uudisega (võib vaid ette kujutada kuidas noore naise maailm tolles ajas võis sellisest kaotada tasakaalu) paneb tema tegelasse nii palju erinevaid tundeid ja need kõik paistavad Karini mängitud mõisaprouast välja. Ei saa ta vahepeal oma meeleheites vaadatagi seda vaest vanameest, kuigi ju nõuab temalt rääkimist. Oma mehega on nad mõisas uued, ent samas peavad ju end kehtestama... seegi on nii Karini kui Igori mängus olemas. Igoril vast veel kõige raskem roll, sest temalt on palju "mängu" ära võetud. Ta on nagu mitme heinakuhja vahel, arvestades nii vanameest, naabreid kui ka oma naist ja selles segaduses on ka sellel mängitaval inimesel raske selget mõtlemist säilitada, eriti ajal ja ajastul kui kindlasti liikus igasuguseid tõusiklikke pettureid. Kuid tema naine on siin mõisas rohkem "oma"... tema ise on kui täiesti väljastpoolt, mis omakorda paneb teda veel eriti kehtestamisstressi kätte.

Naabritena bravuuritsevad Aleksandr Kutšmezov ja Sergei Furmanjuk. On imekspandav, kuidas Aleksandr suudab tõesti kogu selle väikse kammerliku lava endaga täita ja ma ei pea siis silmas tema suurust... vaid isegi kui tal on nohisev ja justkui natuke häälest ära  tegelasele antud hääl, on see sellest hoolimata ikkagi nii võimsa kõlaga. Paha ja ilgus on veel eriti toimivad kui neid esitatakse ühele poolele lömitades, ent alltekstina teisele poolele pasunasse andes. Ja siis veel see Sergei kehkenpükslik vennike seal kõrval - no tõesti karikatuurne paar, mida siiski otseselt sellisena välja ei mängita, et säilitada terviku tõsiseltvõetavus, aga ka niiesitatult otseselt markeerimata ei jää see sellegipoolest publikul märkamata... Muide Sergei mäng siin on midagi täiesti teistsugust kui oleme harjunud teda mängimas nägema. Pisut häältki moonutades, ehk tõesti mahlasemat sorti karakaterrolli peale välja minnes ongi just see nii hea tema mängus, et näitleja suudab selle läbivalt ja kuni lõpuni välja hoides ka sellisena pidada (kuigi jah, "laia lehe" mäng kehaliselt on juba mingist ka tema varasemast rollist tuttav, ent see ei vähenda siinses uudses karakteriseerigukombinatsioonis selle toimivust).

Eri tähtsustasemel teenrite rollid on marginaalsemad, ent vägagi meeldis just Alexandr Domowoy energia. Selliseid ladnamaid vendi oli ju kindlasti ka vene mõisade teenijaskonnas... ja temale justkui vastukaaluks Vladimir Antipp'i (vast kõige rohkem ülemängule kalduv) tegelane - närvilisem ja seega ka eemaletõukavam tüüp. Aleksandr Okunevi tegelane on siin tõesti vaid väiksem mutter, kellele praktiliselt üldse mänguruumi ei ole antud. Kuid samas ei ole seda antud ka Sergei Tšerkassovile, kes on peategelase vaikne ja sõbralik kaaslane-külaline, aga ometi oma vaikiva toetusega mängib selle tegelase nii sümpaatseks, et seeläbi tõuseb siiski ka oluliseks ja meeldejäävaks... Vähemalt keegi, kes näeb ja teab, mida peategelane ka tegelikult tunda võib. Kena ja noor Arina Kulp on mõisaproua teenijatüdruku rollis ning annab sellele üsna maskuliinsele trupile koos Kariniga natukenegi ilusama sugupoole silmapaitust sisse, ent samas ka hetketigi kergemat tuuleõhku teistest tubadest.

Kuna ajastu dikteerib ka kostüümid ja žanri mõttes ongi ju tegelikult tegemist pesuehtsa kostüümidraamaga, siis kuigi lavastuse kunstnik Jekaterina Sedova on ka lava ilmestanud vajaliku antiikmööbli ning isegi peitnud kavalalt midagi siin ja seal, on vast tema kõige tähelepanuväärsem panus just nimelt need pisut omaltki poolt ajastule kaasamängivad riietused. Vene Teatri valgusvõlur, kes on muide üks eesti teatrite parimaid, ehk Anton Andrejuk siin väga palju luumenite, värvide ja leidlike lahendustega mängida ei saagi, see lihtsalt pole selline materjal ja koht, ega tegevuski pole üheski lõigus pandud toimuma kusagil hämaramas ja sestap õigustatult on ka valguskaardi muudatused minimaalsed (vähemalt suvises päevavalguses, milles ju praegusel ajal tervikuna mängitakse ka hilisema kellaajani kestavad etendused). Ainus, mis tõesti küsimärgi tekitas kogu lavastustervikus, oli esimese vaatuse muusika "sisenemine". Üks teine Vene Teatri ridadesse kuuluv Eesti teatrite tippe, helilooja ja muusikaline kujundaja - Aleksandr Žedeljov - on küll valinud selle erutatud stseeni rõhutamiseks ning omakorda emotsionaalsemaks allajoonimiseks tabavalt häiriva muusika, ent see kuidas see muusika vaikusest sisse end raiub, mõjub, nagu keegi oleks makinupu sisse vajutanud (ma esiti arvasin, et see peab keegi teine olema, kes selle kujunduse sinna on teinud, aga ei, tõesti Saša... mis omakorda viis mõtted selleni, et võibolla oli nähtud etendusel lihtsalt mingi tehniline viperus?) Teise vaatuse vaiksed väiksed vinjetid olid juba ideaalselt sisenevad ja märkamatult sobivalt vaid taustal kaasamängivad.

Muide, Turgenjev kirjutas selle näidendi juba aastal 1848 - kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile. Kuid eks ka vaadates saab sellest igaüks aru, et siin on "poolehoid" kindlasti mitte kõrgematele-rikkamatele aadlikele ja just nende niiöelda torkamise tõttu lubatigi näidend lavale alles 14 aastat hiljem - 1862. Vaid 1 aasta enne Mihhail Štšepkini surma. Kuid nüüd, aastal 2022 on see ikka veel kõnekas. Ja niimoodi ehtsas mõisahoones ning just suvise roheluse ja uhke akna taga laiuva mõisapargi ees, väiksesse, kammerlikku ruumiäärde surutult tekib huvitav kontrast - ruumi on mõisas ju laialt, aga väiksed inimesed, kes end suurtena tahavad tunda, on oma hinges ikkagi kitsikuses (nagu sellele kitsal lavalõigul)... neil on raha, millega osta maid, uhkeid asju ja isegi inimesi... ent nad leiavad endale ikka need probleemid üles, mis neid vaevavad ja piinavad... Inimene ei ole kunagi rahul. Ja see lõpp siin on kuidagi rahuldust pakkuv, et on ka inimesi, kelle eneseväärikus ei ole müügiks. Ja kas need uusmõisnikud seal selle rahaga ka tõesti endale rahulduse ostsid või mitte, ma mõtlen pikemas perspektiivis - aasta, kolme või viie pärast, seda saab juba iga vaataja ise minna vaadata, tunnetada ja otsustada.

Ja kuigi ma saalis vaadates seda ei teinud (lihtsalt teen seda haruharva), siis ikkagi lõpuks tahaksin siin korra püsti tõusta ja aplodeerida veel eraldi Leonid Ševtsovile! Bravo, maestro!

Hinnang: 4

Kogu oma klassikalise loo, seda väärtustava režii ja mõisamiljöö elamuslikkusega, mis oleks nagu veel üheks tegelaseks näidendi tegelastele lisaks, kinkides ühe eriliselt tugeva meespeaosa Leonid Ševtsovi mängitult ning ka ülejäänud trupilt avastamist väärivat - no mis Sa veel ühelt suviselt teatriõhtult ihkad, eks! Lisaks saab siin kaasa mõelda ja kaasa tunda (ühtlasi ka vastanduda), paralleele tõmmata, ajastulikkust ammutada ning seeläbi oma isiklikku laiemat seoste niidistikku punuda, mis ja kuidas olid suhted ja suhtumised kunagi ja kuhu me tänaseks päevaks välja oleme jõudunud. 

Ilus mõis, kurb lugu. Mitte niiväga armastusest (kuigi ka sellest, ehkki mitte niivõrd mehe ja naise vahel, vaid pigem pereliikmete, ligimeste), aga kindlasti austusest ja inimväärikusest.

Omalt poolt lisan eraldi veel eestikeelsele vaatajale, et etendus on vägagi arusaadavas vene keeles... ka minusuguse jaoks, kes kolis peale 7ndat klassi välismaale ning seetõttu katkesid ühtlasi ka venekeele õpingud. Ja kuigi saab seal kohapeal kõrvaklapid, et kuulata kogu teksti sünkroontõlkena, siis otsustasin üldse mitte kõrvaklappe kasutada ning peale mõnede lausete, mida ärritatud vanahärra oma kaitseks ja selgituseks ütles, polnud seal midagi sellist arusaamatut, et kahetseksin tõlketa vaatamist. Andis ja annab ka kindlasti kõrvaklappide külgedelt keelt kuulates veelgi ühe ehedusenoodi juurde just Turgenjevi nautimiseks... Kuigi "nautimiseks" seda päriselt ju nimetada ei saagi, sest nii kahju hakkas sellest...tegelikult üldse nendest inimestest.

Muide Sagadi mõisa tasub praegusel ajal ka mõni minut varem jõuda või siis kulutada vaheaeg aias ringijalutamiseks - seal on hetkel imeilusad tulbiklumbid oma imeliselt tugevate õitega, mis on värvide järgi seatud huvitavalt, esteetilistelt maitsekalt, ilusatesse paaridesse. Tasub üles otsida ka eraldi tulbipeenarde aed, kus on tõeline värvide paraad ning nuusutades leida üles, millise kujuga tulbid lõhnavad ja millised mitte...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis kuuluvad Vene Teatrile):

ARMULEIVASÖÖJA

I.Turgenev

SAGADI MÕIS

Etenduse kestus 2 tundi ja 10 minutit, ühe vaheajaga.

Sünkroontõlkega eesti keelde.

Vene Teatril on teatrisõpradele suvine üllatus – hubases Sagadi mõisas tuleb etendamisele lavastus Ivan Turgenevi näidendi “Armuleivasööja” ainetel.

Turgenevi poolt 1848. aastal kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile kirjutatud näidend oli ligi 20 aastat tsensuuri poolt keelatud. Praeguseks on seda näidendit menukalt etendatud juba pooleteise sajandi vältel Moskva ja Peterburi teatrites: Väikeses Teatris, Aleksandri Teatris ja MHAT-is (Moskva Akadeemiline Kunstiteater). Eestis on näidendit korduvalt lavastatud Vanemuise teatris.

Aust, väärikusest, vanemlikust armastusest ja eneseohverdusest rääkiva näidendi alusteemaks on tavakodaniku kaitsetus aristokraatlikus ühiskonnas.

Peaosas Leonid Ševtsov

Esietendus 27.mail 2022.

Täiendav info

Tööpäevadel väljub buss Sagadisse Vene Teatri eest kell 17:00 (tagasi Tallinna jõuab buss kell 22.30). Nädalavahetustel väljub buss Tallinnast kell 16:00 (tagasi Tallinna jõuab buss kell 21.30). Tagasiteel on peatus Lasnamäel Laagna teel. 

Autoga teatrisse tulijad saavad Tallinnast Sagadisse sõita mööda Peterburi maanteed, suunaga Narva poole. Viitna külla jõudes tuleb enne Viitna kõrtsi pöörata vasakule ja liikuda Palmse suunas. 5 km pärast tuleb pöörata paremale ja sõita Sagadi suunas (Sagadi küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond). 

Osades:

Kuzovkin - Leonid Ševtsov

Jeletski - Igor Rogatšov

Jeletskaja - Karin Lamson

Tropatšov - Aleksandr Kutšmezov

Ivanov - Sergei Tšerkassov

Jegor Kartašov - Aleksandr Okunev

Karpatšov - Sergei Furmanjuk

Trembinski - Vladimir Antipp

Pjotr - Alexandr Domowoy

Maša - Arina Kulp

Lavastusmeeskond:

Filipp Loss - Lavastaja

Jekaterina Sedova - Kunstnik

Anton Andrejuk - Valguskunstnik

Aleksandr Žedeljov - Muusikajuht

Svetlana Šušina - Lavastaja abi

Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse / Не удивляйся, когда придут поджигать твой дом - Vaba Lava Narva ja Vene Teater

Töötasin aastaid EASis, peamiseks tööülesandeks - meelitada välisinvestoreid Eestisse. Tihti olime otsustajate "finaalis" koos Poolaga, sest meie tolleaegne profiil oli võrdlemisi sarnane. Meie võitsime, kui investorid olid huvitatud rohkem kvaliteedist kui kvantiteedist ning ei vajanud suurt määra töölisi, pigem väiksema firmaga alustamine ja siis järk-järguline kasvamine. Poola võitis kui plaan oli kohe suur tehas luua või kolida või kui oli vaja ka arvestatavat kodumaist tarbijaskonda. Meie elanikkonna arvu vahe on ju suisa üüratu - Eesti 1,3 miljonit peaaegu 40 miljoni Poola elaniku vastu!

Tänapäeva majandusmaailm on ka see, mille sagarad risti ja rästi on põimitud läbi eile oma Tallinna esietenduse saanud ja Narvas juba 18.01 esietendunud, Vaba Lava Narva teatrikeskuse ning Vene Teatri ühistööna valminud, Juri Muravitsky lavastatud "Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse".

Oli see vast pauk! Midagi sellist polegi oma elus veel teatrisaalis näinud - techno-draama! Mis pealegi baseerub tõsielulistel sündmustel.

Lugu ise on lihtne - Poolas on itaallaste kodumasinate-tehas, kus otsustatakse raha pärast (nagu ikka!!!) välja lülitada ohutussüsteem. Üks töölistest jääb seetõttu pressi vahele. Töölise noor naine hakkab uurima, mis ikkagi toimus. Kaaslaseks mehe õde. Vaheldumisi järgib lugu seda noort naist oma mehe õega, töölisi, kes lahkunuga koos töötasid, poolakast direktorit, itaallasest direktorit ning lisaks veel itaallasest investorit. Hierarhia on ju sellistel suurtel ettevõtetel alati mitmekihiline. Lisaks saab sõna ka üle-laipade-astuv, karm ja otsekohene jurist. Naine arutleb palju oma õega, aga siis võtab ka tee jalge alla tehasesse, et täpsemat selgust saada...

Tegelikult see lugu siin on teisese tähtsusega. Sama palju "lugu" saab igast neist karakteritest eraldi, mida näitlejad esitavad. Tavaliselt mind ärritab kui näitlejad terve oma rolli lahendavad karjudes, aga kummalisel kombel siin ei häirinud see karvavõrdki. Eks tehnilises mõttes - kogu etenduse möllab technomuusika, mis annab edasi industriaal-keskkonna vaibi. Aga ka mängu mõttes oligi see vajalik, sest nad kõik laval olid teatavad stereotüübid - kuigi üldsegi mitte lihtsalt stereotüüpselt mängitud. Selles mängus nimelt oli kihte mitu, mis kõik kokku lõid teatava, kõigile tuttava inimtüübi. Karakteriloome-meistriklass! Kehvad näitlejad seda välja ei mängi, aga kõik need Vene Teatri inimesed, kes olid siinsetesse rollidesse kaasatud, olid erakordselt head ja kõigele lisaks ka sümpaatsed (isegi kui nende mängitud karakter seda polnud).

Tänu sellele muusikale, märkasin ma keset etendust, et tantsin oma toolil istudes. Jah, sisemiselt, aga täiega! Ja tantsisid ka tegelased laval. See, mida selle erilise karakteriloome all silmas pean on see, et näitlejatel on muidugi kõigil oma rollikohane tekst, mida nad esitavad. Aga lisaks sellele on neil kõigil teatav kehahoiak, ilmestamaks nende tegelase olemust ja meeleolu. Lisaks kehahoiakule on neil ka näoilme, mis annab omakorda edasi veel kolmanda tahu tegelasest.

Tahakski pigem rääkida nendest inimtüüpidest. Kindlasti erinevad vaatajad tõlgendavad neid isemoodi, aga minu jaoks oli just see üks Muravitsky lavastuse huvitava ülesehituse olulisemaid komponente.

Kõigepealt tuleb mainida, et olgugi, et tegelased laval eriti teineteisele otsa vaadates ei suhelnud - nad vaatasin publikkusse ka hetkedel kui rääkisid teineteisega, siis selles hoolimata tekkis kummaline ja eriliselt teistsugune ansamblimängu tunnetus. Tegelased tulid üks, kahekaupa, kolmekesi või suurema kambaga "lavale" - plaatidest laotud "tehasepõrandale" ning tantsisid - igaüks omalaadsete liigutustega. Kõik ju tantsivadki natuke erinevalt... aga see ilmestas seda pidevat oravarattas olemist, milles me inimesed pidevalt oleme - alati tormamas kuhugi, alati vaja midagi ära teha, alati närvilised. Aga samas see kiire elurütm - sellest ei saagi teisiti läbi. Tuleb seda elutantsu kaasa tantsida, muidu kukud rütmist välja ja jääd teistele jalgu või veel hullem - suure pressi vahele...

Kuigi ühtegi näitlejat otseselt ei saa nimetada peategelase-rolli täitjaks, sest nad kõik on enam-vähem võrdselt palju laval, siis kesksemaks tegelaseks tõuseb muidugi see noor naine, keda esitas Karin Lamson. Kui ma Vene Teatri väiksest saalist pärast ühevaatuselist etendust väljusin, siis just Karin oli see, kellest mu teatrikaaslane oli kõige suuremas vaimustuses. Me mõlemad oleme 40sed ning tuleme sama-aegsest lapsepõlvest. Aga Karin oma üliinnuka ja teatava noorusest tingitud päikselisusega selles rollis, endal käed ähvardavalt rusikas, selg natuke küürus, sest pea on ettepoole lõuast pisut eendatud...aga eriti just see, kuidas ta rääkis - tõi meelde kõik need lapsepõlve pühapäevahommikused vene lastefilmid, kus agarad pioneerid olid õiguse eest väljas. Fantastiline lahendus rolliks!

Ka minu üheks lemmikuks olin Karin, tegelikult on sellest ülikõvast ja ühtlaselt heast trupist isegi tobe "lemmikuid" välja tuua, sest nad tõesti kõik olid head, aga siiski mõjusid mõned rollilahendused eriti huvitavatena. Minule enda lemmikud näiteks olid Alexandr Domowoy ja Sergei Furmanjuk. Alexandr'i viis mängida alfa-isast, kui temaga koos laval viibis keegi teine, aga siis kui ta üksi seal mängis-jutustas, siis naeratas üle terve kere ning lasi end lõdvaks ja mõjus hoopis pehmona. Nagu need kõvad macho-isased on :) Alexandr pälvis ka keset etendust publikult aplausi ja seda ei juhtu ju eriti tihti... Nimelt tuli välja, et ta on päris äge tantsija ning turjalt maast jalgele hüppamine võttis ahhetama küll! Ja Sergei, kelle koristaja-tegelane muidu selline suurte silmadega ja madalama klassi tööline, aga igal võimalusel tähtsust täis läheb ja tema käed liikusid kõige suurema kaarega. Koomiline oli teda vaadata, ükskõik kas tekst oli vahepeal tõsine või mitte. Mingi robotliku nõksu oli ta ka oma liikumisse sisse pannud - ka tekstist selgub, et omanike ja bosside jaoks "töölised" ei ole "mitte keegi"... nagu masinad, mis raske töö lihtsalt käsikimise (loe: nupuvajutamise) peale ära teevad. Sergei sai igatahes iga kord mul suu naerule kui ta lavale ilmus! Lahe tüüp!

Muide huumorit on selles tõsises tükis päris piisavalt. Näiteks üks mu lemmikuid "pisikesi" lugusid suure loo sees oli just Alexandri esitatud kondoomipakendaja lõik. Eriti see kuidas naine ta maha jättis ning kui mehel järsku plahvatas, et mis siis kui too, kelle pärast ta maha jäeti, ehk ex'i uus peika tema pakendatud kondoome tema ex-iga voodis kasutab... :)

Lisaks sellistele mängulistele jutulõikudele, oli ka tekstis palju sõna-mänge, mida muidu näiteks Uku Uusbergi kirjutatud näidenditest võib leida. Need annavad alati nii palju vaatajale peas kaasamängimiseks juurde - et kuidas see mõte nüüd niimoodi sõnadesse võib olla mixitud :)

Jätkades loodud tegelaste tutvustamist, siis ei saa üle ega ümber Tatjana Kosmõninast! Oi minule meeldib kõik mis ta laval teeb. On see siis ullike naine, allasurutud naine või nagu siin - karm ja sirgeselgne surnud mehe õde, selles naisnäitlejas on nii palju peidus ja oma praeguses vormis võiks öelda, et ta on oma tippvormis. Ma ei ole just väga tihe Vene Teatri külaline, aga tema on kindlasti üks, keda ma näha loodan. Teine Vene Teatri tippnaistest on Natalja Dõmtšenko, kes ka osaliste nimekirjas figureeris, aga teatrit alguses vaatama asudes märkasin teda hoopis publiku poole! Mõtlesin veel, et kui on üks vaatus, et kuidas ta siis poole pealt lavale ilmub... Aga ei, nad mängivad kordamööda bitch'iliku naisjuristi rolli. Seekord oli Alina Karmazina käes kord ja ega ma ei kurda! Alina on selline powerhouse laval! Sushi tollele juristile ei meeldi, talle meeldivad spagetid! Ja kui peabki paar pala seda rõvedust sööma, siis ta läheb koha pärast ja oksendab need välja. Ta teab mis ta teeb ja on tegelikult terve elu teadnud. Just lapsena. Ta sõidab kõigesti ja kõigist üle kui vaja. Temaga juba ei mängita - tema mängib kõigi teistega... kui tahab ja kui selleks vajadust on. Nõnda surub ta ka tapetu naist maha. Sellised tüübid juba oskavad!

Veel tahaksin mainida ära itaallasest direktori, keda esitas Ivan Aleksejev. Minu jaoks uus tutvus, kelle tantsuliigutused olid hoopis rohkem peo- ja võistustantsu-maailmast. Jällegi isemoodi tüüp. See, kes tahab puhkusel käia palmi all ja siis kõigiga oma fotosid jagada. Siin tükis küll tuli jutuks, et neil on jõulude ajal selline komme perega neid pilte vaadata... seda ta muidugi rääkis alluvatele, kellel võib-olla pole võimalik teha selliseid sukeldumis-reise... aga inimtüübina täpselt see inimene, kes sotsiaalmeedias oma reisipilte jagab, et siis teised ahhetaksid... kuigi tegelikult kedagi teist ei koti :)

Kiiresti mainin ka veel ära, et Igor Rogatšov annab vajalikku tasakaalu ja sügavust, muidu üsna nooremaealisele trupile. Tema poolakast, nö. kohalikult valitud juhataja tehasele on natuke kahe tule vahel - teisalt töölised, kes igaüks on isemoodi ja teiselt poolt itaallasest direktor ning itaallasest investor-omani, kes kõrgemalt poolt oma nõudluste-nägemustega ta kikivarvul liikuma panevad. Ja itaallasest investor - Daniil Zandberg, lakutud juustega, kes ei pea paljuks ka noorele lesele keelt kõrva ajada, kõik loomulikult tagamõttega kaitsta iseennast ja oma investeeringut, ehk siis raha-raha-raha!

Sellise puzzle ehitavad need tegelased kokku. Pealkiri viitab ühe madalama haridusega(?) madalamal positsioonil oleva töötaja ähvardusele - oma bossile - kui asjad ei lähe päris nii kui ta soovib... Jah kõik me oleme teiste inimeste poolt tekitatavas ohus - "töötajad", sest nendele ei mõelda suures rahateenimise - ja kokkuhoiupoliitikas, teisalt nendel töötajatel on ka piirid talumises! Nii võib see viga ettevõttele või ettevõtjale veelgi suurem olla. Kus on see balanss... eks seegi ole üks ettevõtluse ehk ka majanduse olulisi küsimusi.

Kuid ikkagi jõuame ringiga tagasi selle vormilisele küljele. Midagi "sinna suunda", kuigi hoopis õues ja suvel mängitud, oli mõned head aastad tagasi Tiit Palu lavastatud Mats Traadi "Tants aurukatla ümber", kui Palu pani oma tegelased-näitlejad terve etenduse aja ringiratast jooksma ning samaga oma teksti edastades, koos ähkimise ja puhkimisega, andis see nii aurukatla puhisemise kui ka pidevas töörügamises väsimise teise tasandi lavastusele. Siin siis tantsuliste liigutustega on see mingi teine tasand lisatud... Lisaks on täiest eraldi režii Priidu Adlase valguskujundusel! Kaasa aitamas kerge toss, mille abil kohtvalgustite alla tekivad õhku valgussambad. Ning põrandaplaatidel oleks nagu ka lambid, kuigi tegemist on ülaltuleva valguse peegeldusega. Lummav. Lagi, millel lambid asetsevad, liigub - vastavalt vajadusele kas alla - mänguruumi ahtamakse tehes ja "ahistades" seal olevaid tegelasi, või teatud kohtades lampide süttimisega liikumiseks mõeldud teed näidates. Seda režiid on siin nii üht kui teist kihtipidi, ja lampidelagi isegi kõigub vajadusel, jällegi teatud efekti loomiseks! Erilised, kuid konteksti sobituvad värvilised dunkelikud kostüümid Kalle Aasamäelt on teksti teemadest integreeritult kunstiliseks toeks! Ja Olga Privise koreograafia - no lausa vaimustavalt hea! Eriti need soolo-lõigud, kuid siin on tants näitlejatele toeks karakteriloomel, seega täiesti omaette režii on ka Olgalt kogu sisule! RedHaus'ilt "kujundus" on ilmselt terviknägemus ning kõige kokkusidumine kunstnik-lavastaja Piret Peil'ilt - mitmed neist nimedest kerkivad kindlasti uuesti esile aasta lõpus kui läheb parimate kohta kokkuvõtete tegemiseks 2019.aasta kohta!

PS. Vaatasin seda Vene Teatri väikses saalis ja minu teatrikaaslase kõrval istus teatrikriitik Boris Tuch, kes kirjutas kõik kohe vaadates oma märkmikusse üles. Mina nii küll ei saa nii. Minu arvates oluline on ikka see, mis meelde jääb ja mis tunne pärast üldiselt tekkis, isegi kui see tunne ongi teatud detailide kohta. Vähemalt oli tal korralik märkmik ja mitte mingi paber, nagu mõni teine kriitik kasutab ja siis krõbistab sellega nii, et kõiki teisi tema ümber istujaid ka häirib. Küll, aga vaatas ta pidevalt kella... miks? Ilmselt poleks ma Boris'i tegevust tähelegi pannud, kui tema teisel pool kõrval istunud naisterahvas, samuti ilmselt venekeelse ajakirjanduse teatrikriitik, kellel märkmik ja paber käes ja kes tüki alguses sinna küll kirjutas, kuid üsna peatselt magusasse unne suikus. Siis päris magama jäi ja üle poole tükist ta seda küll ei näinud (kuidas sellise ägeda muusika ja ägeda mängimise sees üldse magama on võimalik jääda? - no ilmselgelt ei olnud ta selle tüki sihtgrupp). Siis lõpu eel uuesti virgus ja uue hooga märkmeid hakkas üles kirjutama. Ma südamest loodan, et ta ei võta selle tüki kohta sõna, sest ta tegelikult ju EI NÄINUDKI SEDA!

See nö. Tallinna-esietendus oli üldse harukordselt palju teatri- ja ajakirjanduse inimesi kokku ajanud. Ju kõigil on "nina" heade asjade peale!

Hinnang: 4+ (Eriliste lavastustega on ikka see nii, et need kas ei meeldi üldse, sest võivad ju olla teatavad põhjused, miks üht või teist asja pole teatris kasutatud - kõik lihtsalt ei toimi teatrilaval. Või need erilised lahendused on originaalsed ja üllatavad ning avardavad teatripilti. See siin oli väga äge! Lavastajanägemus on siin tugev ja omanäoline! Tahaks vägagi kiita Juri Muravitskyt ja loota, et selle, mh. Kuldse maski Venemaal võitnud lavastaja tegemisi Eesti teatris saab ka tulevikus näha. Tal on seda erilist "silma", igatahes selle ühe teatrikogemuse põhjal hinnates. Lisaks jätsin siiani mainimata, et kõik need stseenid olid jagatud nö. peatükkidesse. Kokku kogunes neid umbes 30. Iga kord jooksid tagaseina tablool ka nii stseeni pealkiri, milleks tihti oli loosung või küsimus, aga ka selles stseenis osalevad tegelased. Ka see elektrooniline riba tõi oma industriaalsuse mõõdet suurendava efekti juurde. Kuigi lava on üpris tühi, aga kõik see valgus, liikumine, kostüümid, loovad põneva maailma. Maailma, mis tegelikult on vägagi tuttav, sest me kõik just praegu elamegi selles! Siin see on lihtsalt loodud mingit uute vahendite kombinatsioonina, mis ei mõju "tehtult", vaid kõige parema mõttes kunstina - põneva kunstina. Ja see techno - nii konteksti sobiv, samas nii äge! Soovitan! Eriti vanusele 16-50...55, eriti neile, kes teatrist midagi omapärast otsivad, kuid siiski sisukust soovivad selle omapärasusega koos. Ilmselt ei saanud ma detailideni kõigest aru, aga siin polegi see nii oluline. Eesti keeles loetakse küll kõrvaklappidest teksti ka, seega saab "tuge" kui vaja. Aga siin saab aimu ka vähema venekeele oskusega vaataja, milles asi seisneb. Seda on ka lihtsalt äge kogeda ja vaadata ja oma toolis, oma peas, 1 tund ja 45 minutit kaasa tantsida! Nagunii me tantsime oma teadmatagi seda elutantsu, aga siin saab seda teha ka teadlikult ja meie ümber toimuva elu üle pisut järele mõelda :))

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Nikolai Alhazov'i tehtud fotod):

Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse

P. Demirski

• Techno-draama
• 
  

Väike saal

Vene Teatri ja Vaba Lava Narva teatrikeskuse koostööprojekt 

Soovitatav vanusele alates 16+

Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit
NB! Etenduses kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid

Lavastus põhineb tuntud Poola dramaturgi ja ajakirjaniku Pavel Demirski samanimelisel ühevaatuselisel näidendil, mis valmis koostöös Paulina Muravskajaga. 

Näidend põhineb reaalsetel sündmustel. Ühes tehases lülitati tööviljakuse  suurendamise eesmärgil  välja ohutussüsteem, mille tagajärjel sai pressi all surma üks tööline. Loo peategelane on selle mehe noor lesk. Õiglust taotledes alustab ta võitlust süsteemi vastu. 

Lavastaja Juri Muravitski:

"...Selles lavastuses on esiplaanil aktiivne kodanikupositsioon, milles on tunda Bertolt Brechti mõju. Minu arvates on ta 20. sajandi teatri võtmekuju, kes mõjutas kaasaegset teatrit palju rohkem, kui oleme harjunud tunnistama. Selles, kuidas tekst lavalt saali kandub, on samuti tunda Brechti. Žanri määratlemiseks sobiks kõige paremini sõna "techno-draama". Lavastuse muusikaline ja kunstiline vorm viib meid korraga nii tehasesse kui ööklubisse. Tegevus hargneb katkematu, kord vaevu kuuldava, kord valju elektroonilise rütmi saatel, mis meenutab töötavate tööpinkide müra. Selle loo tegelasi mängivad näitlejad on pidevas liikumises, lõputus tantsus või tormamises enda eesmärgi poole. See liikumine ei tohi katkeda..."

Näidendi autor Pavel Demirski on Poola ajakirjanik, tuntud Poola vasakpoolse ajakirja "Kriitika on poliitiline" kolumnist, dramaturg ja esseist, manifestide autor, teoreetik ja ühiskonnategelane.

Esietendus Narvas 18. jaanuaril ja Tallinnas 29. jaanuaril 2019

Osades:

• Tema - Karin Lamson
• Õde - Tatjana Kosmõnina
• Advokaat - Natalja Dõmtšenko / Alina Karmazina
• Cleaner - Sergei Furmanjuk
• Tööline - Alexandr Domowoy
• Direktor - Ivan Aleksejev
• Poola juhataja - Igor Rogatšov
• Itaalia juhataja - Daniil Zandberg

Lavastusmeeskond:

• Irina Kisseljova - Tõlge vene keelde
• Juri Muravicki - Lavastaja
• kunstnike rühmitus RedHaus - Kujundus
• Piret Peil - Kunstnik-lavastaja
• Kalle Aasamäe - Kostüümikunstnik
• Priidu Adlas (Vaba Lava) - Valguskunstnik
• Vladimir Džumkov - Muusikaline kujundaja
• Olga Privis - Koreograaf