EMTA lavastuste andmebaasi järgi on Juhan Liiv'i loomingut toodud vähemal või suuremal moel eesti teatrite lavale siiani teadaolevalt 12 korda. Käesoleval sajandil 3, lisaks kindlasti veel mõned lavastused, kus Liiv tegelasena sees, nagu näiteks Urmas Vadi Alatskivil väljatoodud (suurepärane ja koomiline "Kus Sa oled Juhan Liiv?" päris elul baseeruv fiktsioon (mida minul õnnestus näha alles lavastuse kolmandal mängusuvel, ent päädis toona aasta TOP10 teatrielamuste sekka: https://danzumees.blogspot.com/2017/01/teatriaasta-2016.html... Sellest aasta varem ilmutas end ka NO99 NO60, mis sai alguse Liivi luulest. Omakorda veel aasta enne seda tõi Kalev Kudu Tartu Üliõpilasteatri noortega välja huvitava uurimuse, kus kõrvutades Liivi luulet ning märkmeid jaapani haikudega lavastuses "....mind vaatas ühe lille silm", tõstatati küsimus, kas Liiv on üldsegi jaapani päritolu? Sajandi esikümnendil saime nautida (pikalt mängukavas ja tõeliselt vapustavalt hingeminevat ,kolme meie Juhani-nimeliste suurkirjameeste luuletuste trialoogi Rakvere Teatri lavastuses "Johannese passioon". Ja rohkem see meie suur klassik meid teatrilavadel külastanud polegi!
Nüüd siis ometi jälle, peale 6 aastast pausi ja sedapuhku Eesti Noorsooteatris koos Tallinna lavakooli 30.lennu üliõpilastega on Liivi imetlust, elulugu, uurimusi ja rahvuslikkusesse sissekodeeritud luuleridasid avamas-jagamas-mõtestamas autor-lavastaja Mirko Rajase juhendamisel ning ühtlasi ka koos "stsenaariumi" kaasautor Indrek Koff'iga. Võib ju vaid aduda (peale etenduse nägemist), miks see siin pole kirjutatud lihtsalt "näidendina", vaid (tihti ju palju detailidesse ulatuvama) "stsenaariumina", sest lavastuse teatavas mõttes keerukas ülesehitus reedab vajadust palju täpsemat paikapanekut, et kõik osised töötaksid kokku ning midagi ei läheks kaduma ja kogu see sissepeidetud stiilimängude paabel koos püsiks ja toimiks täpselt, nagu kellamäng.
Kogu lavastuse selgrooks on Juhan Liivi elulugu (elas ta ju kõigest 48 aastat ning viimasedki neist sügavas skisofreenias), alates nooruspõlvest, ehk millal kirjanik "sünnib" - eks ikka siis kui teda esimest korda avaldatakse... kuni siit ilmast lahkumiseni välja. Seejuures üle 3 tunni kestev etendus on kahes vaatuses ning jaguneb ka nooruspõlve ja keskea vahel... kolmandat vaatust polegi (kahjuks) vaja, sest päris vanaks ta saada ju ei jõudnudki...
Kuid selle eluloo "varrel" kasvavad "õied" on ka otse loomulikult välja toodud, ehk tema "Varjust" kuni imeliste luuletusteni välja. Sealhulgas nii kodumaast, armastusest, koertest ja millest kõigest veel. Mõned luuletused on saanud ka lauluvormi ning liikumisel on lavastuses väga oluline roll, ehk põhimõtteliselt võiks seda ka eluloolis-luule-muusikaliks pidada... kuigi vast siiski mitte päris, sest nii palju neid laule ka polnud. Hetketi astutakse üldse tegevustikust kõrvale ning visatakse õhku huvitavaid mõtteid ja mõtestusi Liivi isiku ning tema loominguga, millega taas omakorda ka publikul on huvitav oma peas dialoogi astuda. Näiteks kuigi jah, Liivi on alati peetud omast ajast ees olevaks, siis tema kõnekus erinevates ajastutes ongi ju nö.“klassikute” üheks tunnuseks! Tema prohvetlikkus oli siin väga lahedalt välja toodud, aga Pimbo-Pambo asjus küll nõustuda ei saa... See oligi Jussil üks anekdootlik vemmalvärss, mitte debiilsusele mingilgi moel viitav. Huvitav sidusus tehakse ka tänapäevaga, sest Juhangi oli niiöelda omal ajal tundmatu... ehk kui palju "Juhan Liiv"e meie ümber praegugi liigub? Suurem osa jäävadki "tundmatuks", sest neid ei avaldata kunagi... Aga õnneks siiski Juhan jõudis kohale... Nii kohale, et veel 100 aastat hiljem pakub erinevatel viisidel ja kunstivormides avastamist, naudingut ja eestlaseksolemise tunnetust edasi.
Pealkiri on ühtviisi nii poeetiline kui ka müsteerium - “Sihtisid pole sel sillal"...kas tõesti mõni selline sild kusagil olemas on? Mis on selle mõte? Aga nagu sai näha, siis Noorsooteatri laval, kunstnik Illimar Vihmari loodult on füüsiliselt selline "sild" täiesti konstrueeritav! Päris nutikas kunstniku endapoolne vimkaga dialoog pealkirjaga! Ent tegelikult jah, on tegemist viitega Juhan Liivi "Kaks ilma" nö. "mõistuse ja tunnete võrdlemise" -luuletuse reale... Mõistusega võttes on ju tõesti kõik määratav, aga tunnetega on asjalood keerulisemad ning tihti võimatud mõõta või määratleda...
Aga eks ole ka poeetiline kogu lavastuski ning mitte ainult ja otseselt luulele viidates. Seda aimus nii Emil Kallase valguskujundusest, mis liikus peamiselt liinil sinine-kollane: kurba sinist, müstilist sinist, külma sinist, aga ka külma ja kliinilist kollast, kuid ka sooja kollast, kodukolde kollast, ajastuhämarat kollast. Poeetilisusest rõhutas ja lisas ka Markus Robami loodud muusika - mis kulges udustel heinamaa-maastikel, haldjatunnil, kuid toetas ka lainetega teistele, lavalt edastatavatele tunnetele-piltidele kaasa. Küll ta on meil ikka üks imeline helilooja! Üks neid teatri jaoks heliloomingut jagavatest heliloojatest, kes alati lisab enda tööga väärtust kogu lavastustervikule juurde. Lisaks veel need imelised laulud, mis sedapuhku valmisid kogu trupi ühisloominguna, mõistagi Juhani Liivi luuletuste sõnadele. Sealhulgas 2022.aasta potentsiaalsed 2 lemmiklaulu võisidki juba kohe jaanuarikuus siit teadvusesse jõuda, ühe esitab (maagilise häälekõlaga!) Hardo Adamson “Üle vee” ja teise kogu trupp “Mustlase tütar”. Kuid väga nauditavad on lisaks üks võimsa esitusega laul Hardi Möllerilt ning paar ilusat ballaadi Merlin Kivi ja Maria Teresa Kalmeti juhtesituses, aga taustalisanditega teistelt... Ning muidugi "Pimbo-Pambo"! Seejuures ei viinud 100% kokku, kas kasutati Ruja viisi või oli seegi Markuse või kogu trupi looming? Pisut sarnane, ent seade ju täiesti eriline! Ja seal kõige saateks Hanna Junti loodud kohati dramaatiline ja stseeniloov, siis jällegi tegevustikku integreeritud liikumine! Ja kuigi kõik 13 noort näitlejat näivad hea rütmitunnetusega, siis ei saa jätta mainimata, et kui laval on liikumas ka Jass Kalev Mäe, siis no täiesti tahtmatult tõmbab ta oma voolavuse ja liigutusterikkalikkusema liikumisega tähelepanu endale. Heh...Danzumees tunneb Tantsumehe ära (olen varem sama täheldanud näiteks Steffi Pähni, Ingmar Jõela ja Miika Pihlaku puhul nende lavakooliaastatel)…kuigi ega ma ju kindlalt ei tea ka, mis Jass Kalevi tantsuline taust on (õlad on pisut üleval ja kinni, mis viitaks nagu hiphopile).
Kui nüüd päris lavastuse alguse juurde minna, siis tegelikult ei saanud sellesse maailma kohe sisse... isiklikust lähtekohast "kooris näitlemine" on üldjuhul minu jaoks vastunäidustatud, ent siis hakkasid nad sealt ükshaaval irduma ja seeläbi ka nahavahele pugema. Kõik kas koos või kordamööda ka "Juhaniks". Kõik teevad koos, keegi esile ei pressi ega tungi - märk nende noorte intelligentsusest laval. Igatahes (<= lugeda Ants Lauteri häälega filmist “Mehed ei nuta”) on see värskeim tulemine neil kuidagi isiklik, intiimnegi, igas hetkes intensiivselt, suurema või väiksema mutrina, nagu kellavärgi sisus kohal olles. Üks väga eriline “tulemine”.
Kuigi kogu oma uskumatus ilus, pole see lavastus siiski kaugeltki kõigile. Vaheajal minu ees istunud inimesed lahkusid. Nemad ilmselt ei suutnud sisse saadagi, sest see võtab üksjagu tähelepanu- ning keskendumisvõimet, aga kes süveneb, saab läbi siinse elamuse kohe kõvasti rikkamaks! Ja ma ei pea silmas Liivi kohta info mõttes, see on natuke siin ilmas elanud inimestele niigi teada, sama ka tema looming (muide minu lemmik ja üks läbi aegade 1 kurvemaid luuletusi siin ei kõlanudki - kuigi koerast isegi tehakse juttu - no kuidas muudmoodi Liivi puhul saakski, eks... aga just SEE siiski siin ei sisaldu - iseenesest mõistetav, sest poleks ju sobitunud ka), aga lisaks elulooliste lõikude mängimisele ja luuletuste ettekannetele (nii eriliste kui ka imeilusatele esitustena!!! Tõstaks seejuures kohe eriti esile nii Maria Ehrenbergi kui Tuuli Maarja Põldma, isegi teades, et teen sellega teistele liiga, sest KÕIK tõesti olid head). Pean eelkõige selleks "rikastavaks" tegelikult siin kogu seda erilist, huvitavat ja mitmekihilist ja just sõna otseses mõttes silmadele "ilusat" Mirko Rajase režiid. Tegelikult, alles pärast terviku vaatamist jõudsin arusaamale, et ka see algus (aga ka hilisem vorming) polegi üldsegi mitte “kooris näitlemine”, vaid pesueht kõrgeklassilise ansamblimängu musternäide!
Peale enda vaatamiselamust olen kuulnud pisut kriitikat näiteks nukkude kasutamise teemal, ehk mõne vaataja jaoks ei olnud see piisavalt põhjendatud. Minu arvates lausa 101% omal kohal. Esiteks oli Juhan Liivi näoga "tegelane" väga tugeva kohaloluga ning nii alguses kui lõpus vägagi keskne. Ütleks lausa hädavajalik, sest sellest nukust hakkasid justkui eralduma, saades "temalt" tema hingekillu endaga kaasa, noored näitlejad Juhanite kehastustena. Sealjuures milline huvitav, aga maitsekas leid-paralleel Liivi skisofreeniale - sest need mitmed Liivi "pead", mis seal ajuti ringi lendlesid, andsid seda mõista, aga samas lisasid mingit unenäolisust, mis ajalukku viivas lavastuses on teatavaks portaaliprismaks. Rääkimata sellest, et igas inimeses ongi peidus mitu mina, sest meil kõigil on peas vestlused "endast targematega", kes siiski pole keegi muu kui me ise. Veel 1 visuaalselt poeetiline nüanss. Ise mõtlesin küll, et kui väike nukk ja üks näitlejatest "high five" löövad, siis huvitav, kas ülemöödunud sajandil ka niimoodi teineteist tervitati... aga vaielda ei julge :)
Kriitikat olen kuulnud ka pikkuse suunal, aga minu jaoks oli see pidevalt kasvav ning kogu aeg enda sisse sügavamale vaatajat imav teekond, mis omakorda ei andnud aja kulul üldse lasta enda märgata. Ei tahaks, et sealt midagi välja lõigataks, sest kohe jääks midagi olulist (ja ühtlasi leidlikku) puudu. Lavastaja kusagil mainis, et tegelikult on sellest üldsegi käinud nii suured käärid üle, et kogu algmaterjalist oleks võinud saada 2-3 korda pikema lavaloo.
Vaheajal sattusin istuma ühe soomlaste seltskonna kõrval, kes küll kurtsid, et nad ei saanud midagi aru. Vahepeal kui mõni sõna kostuski tuttav, siis tervet lauset kokku ei pandud. Seda on lihtne ette kujutada, sest see siin ongi midagi nii süvaeestlaslikku ning isegi tekst liigub kohati vanema keele radupidi (eestlaste endi jaoks igati arusaadav ja vast seeläbi omakorda isegi veelgi naudingutki lisav!) Olin tegelikult juba vaheajale minnes saba ja karvadega eelmise sajandi vahetuse sees ning teine vaatus oli vaatet veel hõrgum kui esimene, sest Mirko polnud kitsi mänguliste lavastusefektidega ja seda algusest kuni lõpuni välja! Olgu need siis lendavad “kirjad” (tihe kirjavahetus Liisi Goldinguga); täiesti eriline viis arusaamatult kogu trupi poolt, ent ometi arusaadavalt esitada "lumehelbeke tasa tasa" luuletust, mis ju ilmub sinna ootamatult ja esimesel hetkel ei saagi aru, et mis? ja automaatsel kui ära taipad - toob mõnusa muige huulile... Või juba mainitud nuk(k)u(de) integreerimine. Oli ka 1 lõik, kus kogu saal, katusealuseni välja oli neid noori ja säravaid näitlejatibusid täis!
Üldse olen jõudnud (tegelikult juba paari viimase lavastusega nii kaugele), et kõigi selle 30.lennu nimed-näod on nüüdseks tuttavad ja mälus talles ning isegi nii kaugele, et on võimalik aduda nende tüpaaže ja stiile ja niiöelda (hetke)ulatusi…mis küll iga nägemiskorraga muutuvad, nagu muutuvad ka lemmikud (kuigi mõni on kindlamalt tipus ja mõni pidevalt vahetub). Aga mõtlesin, et nüüd kus nad kõik on ka minu jaoks kuidagi avanenud, on vast aeg ka väikseks vahekokkuvõtteks. Olen mõnikord lugenud üle oma varasemaid lavaka-lendude ülevaateid, mida avalikult jagades olen küll teistelt alati saanud palju pahandada, sest alles "õppivaid" näitlejaid ei ole ju vaja "ribadeks" lahti lahata... Kui ka Sind see häirib, siis hoiatan - edasi pole vaja lugeda ja võib näiteks hüpata otse käesoleva lavastuse "hinnangu" juurde! Jätan küll edetabelid ja omapoolsed hinded andmata, sest tegemist on tõesti selles mõttes harukordse lennuga, et ma väga suurelt ei erista nende tasemete erinevusi. Tahaks öelda "veel", aga tegelikult hoopis "enam", sest hämmastavalt kiirelt on saanud nad valmis - lõpetamine ju alles poole aasta pärast ning kui muidu on ikka lendudel veel selliseid, kes ka lõpetades päris teatritesse laiali lennates veel vajaksid aega enda leidmiseks, et saaks enda ka siis seda teistele avada, kuid nende 13ne seas enam selliseid ei olegi... Lisaks kui ikka olen täheldanud, et tegemist on kas "tüdrukute" või "poiste" lennuga (ma ei tea, kas sellises vanuses inimeste kohta võibki enam nii öelda... ise sain 22-aastaselt isaks, mida pean täiskasvanuks saamise künniseks...aga enda lähtekohast ka siis oli tore, kui ikka vahest keegi veel "poisiks" kutsus ning minu vaatenurgast on nad sellel lennul kõik nooremad kui minu enda vanim laps, seega palun vabandust kui kellegi tundeid sellega riivan), aga selles "30.lennus" ma sellist eristust teha ei suuda. Kõik on küll väga erinäolised, aga samas ka väga ühtsed. Võibolla on see nende kursusejuhendaja Lembit Petersoni oskus? Üllatusega avastasin, et kuigi ta on juhtinud mõnda aega kogu lavakooli, on ta varem siiski vaid 1 korra ja siis ka kahasse Aarne Ükskülaga viinud lavakooli lennu üliõpilastest näitlejateni välja. Kuid ühtlasi just selle kursuse inimestele mõeldes, siis on tal olnud oskus arendada just sellised näitlejad, kes minule (ja minu veregrupiga publikule) huvi pakuvad.
Aga siin siis mõned read mõtteid monoloogina, mis tekivad ühel kõrvaltvaataval teatrijälgijal selle kuraditosina iga liikme kohta (rõhutan veelkord, et tegemist on hetkepildistusega, mis suures osas kehtib vaid nendega järgmise kohtumiseni laval):
Jass Kalev Mäe - esmakohtumine laval toimus Theatrumi lavastuses "Poeg", kus ta kohe jahmatas oma küpsusega mängulises mõttes erakordselt tugeva avaliku lavadebüüdiga. Sisemiste ärevusvärinate tekitamine, noore segaduses oleva inimese väljamängimine, kaastunde tekitamine, vaatajas segaduse ja isegi häiriva tunde loomine - kõik vajalikud psühholoogilised tasandid, mida ta seal loob oli vaimustav. "Tabamata ime" minu nähtud koosseisu-versioonis oli ta niivõrd kõrvaline tegelane, kuigi sealt sai loomulikult just "Poja" tõttu teda oodatud, otsitud ja vaadatud, ent otseselt ei lisandunud midagi olulist. Ja siis "Jooks" andis esimest korda ja väga konkreetselt mõista tema füüsise kasutamise oskusi ning seeläbi teistest selget eristumist - on ju oma keha kasutamine näitleja jaoks sama oluline laval kui hääle ja diktsiooni olulisus. "Kõige all ja kohal on..." kinnitas seda veelgi ning tõi esile tema mängulist poolt. Kuna ta oli üks vähestest, kes sai kahes erinevas lühilavastuses mängida kandvamat rolli, siis on selge, et ka tema lavastaja-kursakaaslased hindavad teda kõrgelt. Muidu on lavastajatel millegipärast suundumus teda Karel Käosega kõrvutada, samuti olid just nemad kahekesi "tüdrukute peikad" Suveöö unenäos. Seal jäi ehk grammivõrra (esika põhjal) häirima läbi liigse tõsiduse mängimine ja nüüd siin Juhani-lavaloos oli ühes stseenis hea tõdeda, et ta siiski on rollis võimeline naerma täiega ka! :) Temas on teatavat esinäitleja žanrivabadust (eeldades, et see lõbusus veelgi erinevates vormingutes rohkem avaldub) ja alati ka tähelepanuväärset intelligentset esiletungimata tähelepanuväärsust, isegi kui ta pole parajasti lavastuses kesksemas rollis.
Alden Kirss - esmakohtumine laval toimus küll vist kusagil Tartus (ent praeguseks polegi enam kindel selles, sest sõrme peale ei oska panna), Helen Rekkori Birgitta-festivali lavastuses oli ta ka - seal teadvustasin, et ta osaleb oma lavakooli 1.kursuse kogemusega, ent ka sealt ma ei mäleta, ega teadvusta Aldeni tehtut (istusin lavalt ka üsna kaugel, aga mälupilt praeguseks puudub)... Arvatavasti esimest korda siiani teadlikult sai ikkagi ta mängu nähtud "Tabamata imes", ja isegi seal, kuigi ta nüüd jäi kindlasti meelde (ja kohe ühe huvitavamana oma kursalt), siis päris pilti temast kui näitlejast ikkagi veel kätte ei saanud. Kuid see kätlus oli kahtlemata positiivne, kuidagi oma (juristi)rolli stiilipuhtana hoides, aimus veel lisaks, et temas on just "seda" näitlejat, kes kameeleonina rollist rolli võiks muutuda ning seda väga suure diapasooniga. "Jooks"us sai ta teatrikaaslaselt kiita ja ega minul ka ta mängule etteheiteid polnud, vastupidi taaskord oli väga huvitav teda laval jälgida, aga seal jäi mingi täiesti kõrvaline tegur häirima, mis miskitpidi varjutas. "Kõige all ja kohal..." lavastuste kassetist paraku ei mäleta teda üldse. Aga SIIS! "Suveöö unenägu" tõi ta nii kõvasti esile ja ühe rolliga said paika ta kontuurid ning sisu - minu jaoks just praegusel hetkel vist kõige huvitavam noor näitleja sellelt kursuselt. Kui ma peaks vaid ühe neist mainima, kelle järgmist karakteriloomet kõige rohkem ootan, on see ilmselt just Aldeni oma. Seda võibolla isegi veelgi rohkem just "Suveöö" pärast, sest "Juhan"is on rohkem trupitöö ning mitte otseselt esiletulevat karakteriloomet, pigem terviku koos edastamine, aga Aldeni osa selleski on märkimisväärne ja väga nauditav. Ja tekitas mõtte, kui vinge rolli ta võiks kunagi mõnes filmis teha, mängides kedagi kurjade kavatsustega tegelast! Seda, üht magusaimat rolli, millega tegelikult saaks (ägedal tasemel) väga vähesed hakkama, ainult tõeliselt suured karakternäitlejad (Jack Nicholsoni The Shiningis või Heath Ledger ja Joaquin Phoenix Jokeritena või Christoph Waltz Vääritutes tõprates), aga Aldenis ON see olemas (ja -võibolla- ka eelmise- ja järgmisena mainitus, aga teistes selle kursa meestes seda veel ei näe)!
Hardo Adamson - esimest korda kuulsin temast esimesena noore näitleja preemia võiduga ühenduses ning kohe sellele otsa sai nähtud ka tema vahvalt positiivse laengu ja energiaga pereisa roll "Tabamata ime"s. Olin fän sellest ühest korrastki juba ning sain aru, miks just tema oma auhinna pälvis, aga loomulikult ei näinud veel seda tema mitmekülgsust ühe rolli alusel. "Jooks" hoidis ta ka rohkem taustal ja pigem meelde jäi rohkem ta musitseerimisoskus, aga seegi veel üks pusletükk nii tema musikaalsuse pilti kui ka mitmekülgsesse annete-paletti. "Kõige all ja kohal on..." juba teadlikult ootasin Hardo osa ning Suveöös vallutas ta terve saalitäie! Üks trupi mahlasemaid ja mõjuvamaid pakkumisi sealt (lisaks eelminitud kursavennale ja ülejäänud "kuningale esinevatele näitlejate-trupile")! Ning milline äge ja terav koomikutalent avaldus veel kõigele varasemale lisaks. "Juhan"ist lisandus ka lauluhääle lausa erakordne üllatus! Temas on see tõsine ja lõbus ideaalses tasakaalus ja teatav vabadus (mitte pingesoleku mõttes) iseenda ning oma karakterite loome suhtes annab ta tegelastele eluläheduse ja usutavuse ka äärmuslikes olukordades ning Hardo enda toob esile ka siis kui ta keskses rollis ei ole. Soolotsemistel särab, aga tundub, et ta on ka partnerina hea... meenuvad tema pidevad (täiesti taustal) pilgumängud "Tabamata ime"s abikaasat mänginud Marta Aliide Jakovskiga.
Merlin Kivi - Enne lavakooli ei teadnud temast midagi. Ka "Tabamata ime"s sattusin seda koosseisu nägema, kus see maagi nimega noor näitlejanna oli vaid väga väikses rollis ning pigem alles lõpus korra ka sees, ent maagile omaselt "võlus kohe ära". Kuigi alles "Jooks" tõi ta juba päriselt kaardile. Kuna Jooksus oli tekstina palju nende näitlejate enda mõtteid, siis millegipärast suhestusin just tema mõtetega kõige rohkem ja sarnasemalt. Mõnikord... nagu näiteks eelmise lavaka-lennu Johan Elmi mõtetega-millist tüüpi lavastusi teda luua huvitab- sai ka Merlin läbi enda "mõtete" kohe kuidagi "omaks". Ja "Kõige all ja kohal on..." kinnistas veelgi aimdust, et tüdrukutest on tema puhul tegemist ühe kui mitte kõige parimaga siit kursuselt. "Suveöö"s oli tal kanda üks kesksemaid tegelasi ning siis sai juba täiel määral tema mänguga kaasas olla... kuigi sealt paljastusid ka mõned nüansid, mille ta küll just selles rollis välja kannab, aga vaid õhkõrn liialdus tunnete mängimisel laval (näiteks miimikaga rõhutamisel) võib mõnes teises kohas ka häirima hakata. Ja selle huviga (loe: hirmuga) läksin ka "Sillale"... Aga siin seda siiski õnneks polnud... vast oligi just ikkagi selle Suveöö, ehk ühe karakteri eripära... toona ju esikas veel ka. Sellegipoolest näen juba teda kusagil päris teatri trupis tegemas rolle plikast kuni suurilmadaamini.
Maria Teresa Kalmet - kui ma nüüd ei eksi, siis esimene teadlik Maria Teresa nägemine oli VHK lavastuses "Armastusega ei tehta nalja". Ent seal jäi ta ühe (minu jaoks) aegade tugevaima ja enne lavakat valmisolevama kooliteatri näitleja Anett Demjanovi varju (lisaks tegid endale toona lavastuses nime kursus varem lavakooli lõpetanud Jan Ehrenberg ja Ekke Hekles), on siiski see tema tookordne, isegi pisut kummalisena mõjuv tegelane siiani silme ees. Siis ma kirjutasin selle teismelise kogenematu ning konarliku mängu arvele... ehk oli seal ka tollel mängukorral parasjagu närvi sees (teiste hulgas olid saalis näiteks nii Lembit Peterson kui ka Anu Lamp vaatamas). Seda suurem oli üllatus taaskohtumisel "Tabamata ime"s, mil tegemist oleks nagu hoopis teise inimesega. Küpsema, vast mängulises mõttes muide trupis toona tundus, et ühe küpseimaga, sest Lilli Ellert sai tal lausa harukordselt tundeerk - psühholoogilistes registrites nii mitmeid kihte tabav ja ühtviisi nii kaastunnetäratav kui kulme kergitama kiskuv. Tagantjärgigi veel eriti tugevaid tundeid siiani mälushoidev roll. "Jooks"us ehk kontrasti eriti taustalejääv, kuigi ise just Tabamata jõul otsisin ise pidevalt teda silmadega üles. "Kõige all ja kohal on..." imedemaa Alice tänapäevavormingus oli juba hoopis uuest puust ning "Suveöös" tabas ühtviisi nii lavastaja kui ka näitleja pakku, andes ja võttes haldjarolli... sest midagi (kõige parimas mõttes) haldjalikku Maria Teresas ongi... isegi mitte vaid haldjalikku, vaid miskit huvitavalt ebamaist, mis omakorda annab näitlejale iseäraliku aura ja on mingis mõttes just nimelt väga "näitlejannalik", nagu mitmed tema maailmakuulsad ametiõed.
Mark Erik Savi - Ma ei teagi, kas mul on sama palju temast kirjutada kui mitmest tema kursakaaslasest, sest esmane kohtumine toimus "Tabamata ime"s, kus ta tõusis kohe selle kursa lemmikute sekka, sest juba dramaatilisest seisukohast suurema osa lavastuste sisekeemias on vaja, et meesnäitleja oleks jõulise ja mehise olekuga ning seda temas on. Aga peale "imet" on ta pidevalt vähem või rohkem tausta(ma)l. "Jooksu" kaudu sai teada tema instrumendimänguoskuse ning rütmitaju, "Kõige all ja kohal on" tõi selgelt välja hea, ehkki lavalises mõttes veel päris lõpuni väljaarenemata koomikunärvi. Seevastu Suveöö-kuningana kehtestas end täielikult - võimsa ja tugeva kohaloluga! See "Suveöö unenägu" oli üldse selline lavastus, kus suurem osa kursusest teeb väga õnnestunud rollid... ja kõik muide "Sihtisid pole sel sillal" laval võidukäiku ka jätkavad! Mark Erik on Sihtides taas natuke vähem väljapaistev (kuigi on kohal!), aga selle eest on tal oskus teisi esile tõsta (sama ka Jooksus) ning positiivset atmasfääri luua... kuigi nii tema kui Jaan Tristan Kolbergi osas jäi üles üks oluline aga... aga peaasi, et nad järgmises rollis ei peaks krunni peapeal kandma. Mitte, et krunnide vastu midagi oleks, lihtsalt Juhani ajastuga ka need meeste puhul eriti vist kokku ei käi (ja pikemate juustega see oht on aktuaalne)...aga see oli kivi eelkõige kunstniku või grimmitoa kapsaaeda (sest miks siis ajastulikke riideid üldsegi kasutada jne).
Maria Ehrenberg - meie visuaalne kätlus toimus nii, et meelde ta sealt VHK "Väga haige"st ei jäänudki (seal vast rohkem poisid bravuuritsesid kah, sh ka 1 ta siinsetest kursavendadest) ja järgmiseks üks Vaba Lava lavastus (pealkiri oli vist "Öö lõpp", milles muide oli 1 aegade parimaid valguskujundusi), kus sai vaadatud juba selle silmaga, et ta lavakoolis õpib ning mis seal keerutada - pettusin! Olin hämmingus isegi, et kuidas nii mööda oli valikuga pandud, sest leidsin tõemeeli, et tervik sai sellest natuke kannatada. Ka "Tabamata ime" minu nähtud koosseisus oli ta imeväikses rollis ning põhimõtteliselt kuni "Jooks"uni välja oli ta nö. "maha kandnud"... Aga siis tuli PAUK ja milline! Selline tsirkuse-anne veel kõigele lisaks temas peidus, et kui üks asi, mis Jooksus täiesti pahviks lõi, siis oli see Maria maa ja taeva vahel! Aga mitte ainult... tema teatav "naabritüdruk" armsus ja kuigi ma ei tunne teda, siis no selline tüdruk peab olema kullast südamega ja väga sügava hingega, mis rollidena sealt edasi on teostunud järgemööda suurte ja väga suurte õnnestumistena... "Kõige all ja kohal on.." füüsilises, praktiliselt sõnadeta lõigus näitas ta ära, et lihtsalt liikumisega suudab end huvitavaks mängida. Suureks, kuigi kasvult ilmselt oma kursuse lühemaid. Täitis kogu lava ka üksi, kuigi ka paljudel kogenumatel näitlejatel on tihti sellega raskuseid (meenub paar kursust varem Teele Pärn, kellel oli sarnane harukordne oskus juba näitlejaüliõpilasena). Suveööks olin juba tema austaja, aga sealne kesksemaks ja üheks meeldejäävaimateks mängitud roll kinnistas seda veelgi. Ja nüüd Juhani-loos, kõik ju on võrdselt mängimas ja ometi jäid mitmed just tema lõigud meelde või ka kõnetama. Samas ei tea, kui ta tõesti peaks mängima näiteks realistlikku tänapäeva petetud dramaatilist abikaasat või sellest edasi - psühholoogiliselt armukesena terroriseerimas kellegi teise abikaasat - vat see oleks huvitav vastastüpaaž ja võiks viia ta ka näitlejana veelgi järgmisele tasemele... eeldades muidugi, et ta nii laia ampluaa välja veab. Igatahes põnevusega jään ootama - siit võib midagi väga-väga head veel tulla Eesti teatrile.
Tuuli Maarja Põldma - ei mäleta, et oleks enne teatrikooli näinud.. kuigi kunagi ju ei tea... Ent siis "Tabamata ime"s... Ning mäletan, et esiti ei saanud aru, "keda" ta mängib...justnagu "last", aga siis nägi, et ta oli loonud tervikkarakteri, keda mängiski ette tervikuna valmisloodult stiilipuhtalt - läbi terve rolli hoides oma valikuid - vanuse mõttes see keeruline - plikalik, kelles naine on just-just pead tõstmas... ning ühtlasi salamisi austajat -ning olin võlutud. "Jooks"uks siiski natuke puhas leht, ilma ootusteta ning praeguseks midagi väga eriliselt tugevalt tema sealsest mängust ei mäleta (jäi mingi sisemine tunne, et jooks tegelikult ei ole tema rida, polegi ju kõigi ja ei peagi olema), aga siis tuli üks kui mitte kõige tugevam roll kogu kursalt uhke kuningannaliku kõrkusega "Kõige all ja kohal on..." viimases lõigus, mis muidu lavastajaüliõpilaste esimeste avalike lavaproovitöödena olid ju kahtlemata vajalikud, ent tervikuna kogu teatriõhtut mälestuspagasis näitlejatöödena jäidgi kandma vaatet just eelkõige Tuuli Maarja ja Jass Kalevi duett, Jass Kalei ja Maria duett, Merlin Kivi kusagil rõduotsal ning hiljem koos teistega ja muidugi-muidugi Maarja Mõts! Aga Tuuli Maarja tegi taas korralikult tugeva sisemise põlemisega ning ühtlasi stiilipuhtalt. "Suveöö unenäo" kuninganna (loodetavasti mitte typecast, kuigi temas on seda vajalikku suursugusust ja ta oskab seda välja kanda... eriti arvestades hoopis teistsugust Tabama ime tüüpi) oli vast üks lavastuse väiksemaid rolle, aga ma täpselt teda sealt ei mäleta.. justkui amatsoonlik ehk naissõdalasliku varjundi, ehk jõulise figuurina... Mnjah...teatav kuningannalikkus on tema olekus ilmselt sees. "Sihtides" oli Tuuli Maarja esitatud luuletus just esitusena üks tugevamaid. Vaikse rahuga...mis nõnda salamisi puges hinge... ja kas mitte Lumehelbekese eriline "vedaja" polnud ka mitte just tema?! (siin võib küll mälu mängida vingerpussi, ent selline tundmus on.) Kui ma mõtlen, et mida temalt sooviks, siis ei oskagi nagu sõrme peale panna millelegi konkreetselt, et kusagilt oleks kuidagi nii või naa, mida saaks ka teisiti - ei, tal on omalaadsed võtmed ja oskus neid kasutada karakterite loomeks. Läbitunnetamis- ja -mõtestamise oskus. Millegipärast tuli ka Sihtides vaadates mõte, et kui Mati Unt veel elaks ja lavastaks, siis sellelt kursuselt kõige tõenäolisemalt huvitavaks ilmselt just Tuuli Maarja teda (ja ilmselt ka Maria Teresa, kuigi nad mõlemadon täiesti erinevad tüpaažid).
Jaan Tristan Kolberg - minu "teatrikaaslase" suur lemmik sellelt kursuselt (lisaks Maarja Mõts'ile)... ja no naine on ju igas peres boss, kas pole, seega on Jaan Tristan ka minu lemmik(ute seas) :) Tema arvates on sarnasus Terje Penniega nii ilmne, aga noorema ja meessoost inimese vormingus, et teda lihtsalt olevat lõputult huvitav laval vaadata. Samas arvab, et ta on ka äravahetamiseni sarnane Franz Malmsteniga :))) No võta siis kinni nende naiste mõtetest... :) Mina "Tabamata ime" vaatama asudes ei teadnud ta sugulussidemeid ning olin vaba absoluutselt igasugustest (ju täiesti seoseta) eelarvamustest. Kuigi me oleme ju kõik inimesed ja need tekivad tihti ka täiesti tahtmatult. Kuid mind hämmastas ta eriline tundlikkus - ehk loojanatuuridele midagi loomulikku ja siin nö."loomeinimese" Leo Saalepi rollis selline, nagu see roll olekski temale kirjutatud! Jooksus ja Kõige all... ei pööranud millegipärast erilist tähelepanu talle, aga siis jälle Suveöös, kus tal oli 2 ning väga eriilmelist rolli! Eriti "naisehäält" matkiv "näitleja" oli tema tüpaaži mõttes eriliselt silmatorkav ja seega ka meeldejääv, ühtlasi näitas ära ta koomilise ande olemasolu ning tõestas ka toimuvuse. Sihtides oli ta vast kõige väiksema lavaajaga, kuigi oma fookushetk on tal siingi, kuid võibolla sedasi ees ja taga kordamööda hoiab ta omakorda pidevalt uues avastamisvõimaluses ning seeläbi ka huvitava ja üllatavana. Tajun temas teatud tüpaaži, ent ta murrab seda korduvalt julgelt, mis teeb talle au. Seega ei saa ka olekukangust ette heita, kuigi temale mõeldes kangastub alati just midagi väga temalikku... kuniks ta selle järgmisel lavakohtumisel jälle pihuks ja põrmuks teeb. (krunniteema, millest Mark Erikuga ühenduses kirjutasin siiski kehtib...)
Maria Liive - esimene kohtumine võis olla VHK päevil, ent hetkel ei tule see meelde. Selle eest meenub tema "imetleja" Nüganeni "Väikses printsis"...mis ilmselt jäigi mõneks ajaks ainsaks, sest Renate Keerdi, minu arvates mitte eriti õnnestunud Valgete vete sinas, ta enam kaasa ei teinud (heh... võibolla just sellepärast see oligi nii jama?:)) ning edasi vahetas ta kursuse number suurema vastu... ja hea ongi, sest mul on olnud tükk tegemist selle 29.lennu keemiaga üheks saamisel... sealt küll Lena Barbara, Jan Erik, Oskar, Simo Andre, Ken ja Pogga kohe ning nüüd tasapisi ja riburada mõned teisedki (eriti Tartu Uue Teatri omad) on jõudnud nagu mingi paisu tagant välja, aga vähemalt kooli ajal ja kohe selle järgselt mõtlesin, et Nüganenil ikkagi see kursus nii hästi välja ei tulnud, nagu näiteks legendaarne 20.lend. Häirivaks teguriks võis nende avaliku lavatee alguses olla ka see, et samal ajal oli lõpetamas Viljandi kooli ja tegelikult mõlema lavakooli peale kokku üks aegade tugevamaid, ehk sealne 12.lend.. Ei tea. No lõpp hea kõik hea, eks...Peaasi, et Maria jõudis tagasi lavakooli ning sedapuhku kuidagi ka eoses natuke huvitavamale lennule. Kuid "Tabamata ime"s minu nähtud koosseisus tema roll oli kaduvväike, seejärel õnneks "Jooks"us oli kohe eriti meeldiv taaskohtumine, aga siis jällegi "Kõige all..." oli ta oma hilise kursaga liitumise tõttu kahjuks kõrvale jäänud. Aga milline üllatav koomiline anne temas peidus on, selle avastusretke sai teha "Suveöö"ga ühenduses, selle loo vahvas "näitlejate-mängus"... see tema "lõvi" ei lähe ilmselt kauaks meelest :) Ja mina veel mõtlesin, et kas temalgi on laval "liigse tõsiduse sündroom"... ilmselt siiski asjatult. Tegelikult ei saa Mariaga ühenduses lahti mõttest, kui hästi ta sobiks Tšehhovit mängima või isegi Tolstoi Anna Kareninat. Samas on ka kusagil kuklas tunne, et ta pole veel avanud või siis saanud võimalust veel avada oma täit kaarti - oleme näinud vaid ütleme gloobuselt ühe väikse täpi - Eesti - jagu, aga kogu ülejäänu on veel täiesti avastamata maa. Sihtides on ka ta kuidagi taustamal, kuigi kui ta siis finaalile lähedal sealse oma "fookuslõiguga" publiku poolelt lavale tuleb, siis voogab sinna saali ka tohutul hulgal kurbust, millega just see osa on tugevalt kaetud. Kuulad ja vaatad ja minu mõte karjus jälle - andke talle Tšehhovit mängida!
Maarja Mõts - vat on üks õpilane, kes on ilmselt teinud läbi kõige suurema arengu oma lavakooliõpingute jooksul. Millegipärast esimesel kohtumisel, ehk "Tabamata ime"s tõi ta minule noore Anne Reemanni meelde, ainult, et mul oli tõsine tegemine tema diktsiooniga ja mis Anne puhul polnud kordagi küsimärgi all ning kui Anne teadis kohe, kes ta laval on ning kuidas ta välja paistab, kuidas ta enda tugevusi välja mängib, kes ta (kasvõi näiliseltki) näitlejana on, siis Maarja ei teadnud Tabamata esimeste etenduste ajal veel midagi nendest olulistes asjadest. Muide see ühendusvõrdlus Annega purunes ka justkui märkamatult peale seda. "Jooks" ei toonud valgust temasse näitlejana ning mul jäi ka tema puhul mulje seal, et ta ei ole selles tegelikult omas sõiduvees. Kuid siis tuli "Kõige all ja peal on..." ning ma ei tundnud seda 180 kraadilise pöörde teinud näitlejana inimest enam ära! See tähendab tundsin ju välimuselt küll, aga ta oli vahepeal nagu valgustatuks saanud nii mitmetes olulistes asjades. Ei tea, kas see oli mõni õppejõud või elusündmus, mis seal vahel oli, mis ta "õigesse suunda" juhatas, aga sellise WOW-efekti kinkis! Suveöös, mida vaatasime koos teatrikaaslasega - no tema jaoks oli Maarja üldse tüdrukutest pea jagu huvitavaim laval (ja muide ainsana meeldejääv!), mina nüüd nii suure kiidulaulukooriga ei ühinenud (sest mul mitmeid lemmikuid), aga ei saa midagi öelda - söön kõik oma vähegi negatiivsed sõnad ja arvamused, mida esiti kunagi mõtlesin. Sihtides tunnetasin, et ta on suurt tööd teinud oma diktsiooniga, mida temaga esimest korda kohtuvad publikuliikmed ilmselt ei oska imestadagi, aga selleski osas on ta nii kõva ja tublit tööd tehtud. Minu jaoks on ta kursusel ka väga isemoodi olekuga (kõige positiivsemas mõttes), mis omakorda teebki temast alati huvitava ja paneb ootama mida järgmiseks?!
Karel Käos - Esiti ristisin ta kursa ilus-poisiks ning (tean, et sellise nõmeda) eelarvamuse tõttu mõtlesin, et mis minul temast üldse arvata - pisikesed ja mitte nii pisikesed tüdrukud on siiski ju peamine teatrite kontingent ja ta ongi nende jaoks... Kuid kohe "Tabamata ime"s üllatas oma selge diktsiooni ning üldsegi mitte plastmassist olekuga, mida arvasin, et modellid ka mujal kui catwalkil edukalt tihti presenteerivad. Ei temas on siiski peidus midagi palju enamat. "Jooks"us tundus ta olevat kohe eriti "kodus" - see oli just tema ampluaa ja tema lugu jutustada. Muide vahemärkusena - Karelist on saanud ka vist väikestviisi kursa kõneisik... sest kui kusagil kursa lavastustest meedias keegi sõna neist saab, siis alati tundub olevat see just eelkõige tema :) Kas teised ei taha? Ei oska? :) Igatahes "Jooksu" ehedusega külastas ta ka korraks mu kursa lemmikute tippu ning "Kõige all" tuli vahvalt koomiline kuigi enam mitte päris nii "kodus" lisaks, kuid "Suveöö" pisut kange ja pisut liiga "tehtud" esimene armastaja ei tulnudki sama vaba ja klaar, nagu paari eelmise rolli põhjal oleks eeldanud. Mul on kuri kahtlus, et see oli võibolla ka just nö."esietenduse" mõju, aga näis, nagu ta oleks vahetanud "Tabamata ime" Maarja Mõtsiga kohad - leidmata üles seda, "keda" ta seal tegelikult mängib, sest karakter oli puudu. Asi oli küll kaugel katastrofaalsest, ehk pigem väike "bump on the road"... mis ju tegelikult võib juhtuda kellega tahes, ka lõpuni väljaõppinud ja aastaid teatris mänginud tippnäitlejatega. "Sihtides" on temalgi vaid kõigi teistega samasuure ja võibolla isegi pisut väiksema hammasratta tähtsus - ja isegi 13ne seast niiehknaa pisike (kuigi kursal kasvult üks pikemaid), aga ilma ei toimiks ka tervik. Päris Jooksu-klassi tagasi põrkamiseks polnud piisavalt mänguruumi, aga piisavalt näitamaks ära, et see Suveöö-esikas oli ikkagi tõesti tähtsusetu "bump on the road".
Hardi Möller - tema on selgelt meeles VHK "Väga haige"st. Olgugi, et toona varastas minu jaoks natuke show üks teine mees sellest teatriklassist, ent tema tee teatrikooli siiski ei viinud ja eks ta oli ka palju (liiga?) isikupärasem versus rohkem valge kangas või kergemini voolitav Hardi. Lavakoolis "Tabamata ime"s ei tõusnud Hardi veel eriti esile, kuigi lahe äratundmine siiski, sest nendel nägemistel oli ju mõni aasta vahet ja poisist oli vahepeal mees saanud :) Samas mingit üüratu suurt muutust ka ju polnud ja näitlemise arengust ka veel TI pisikese rolli tõttu sotti hästi ei saanud. Kuid "Jooks"us üllatas (ning on ka hiljem korduvalt meeldivalt taasüllatanud) kui musikaalne ta on ning oskab pille mängida täiesti arvestataval tasemel (nüüd Sihtides tuli välja ka tema võimas ja kasutamisoskustega lauluhääl). Vahepeal sattus ette ka üks lühimängufilm kus tal oli osa, aga see midagi siiski ei lisanud. "Kõige all" Alice'i lõigus näis samuti - "jah, on Hardi, midagi ette heita ei oska, aga konksu ta ka välja ei viska, millest kinni haarata" - ehk ongi selline - kõikemängiv, kõigeks sobituv, ent samas ka oma konkreetse "näota"... Kuid ka tema tõi mingis mõttes lõpuks "kohale" just nimelt "Suveöö unenägu". Hoogsalt elavaloomuline, ehk "elus" ja pisikeste vimkadega roll, mille ta selles muinasjutulise seikluse pisut kahtlasemal küljel saab elustada andis talle ka natuke seda vajalikku oma nägu ja häält... kuigi natuke oleks vaja veelgi julgust, mängulisust, ehk veelgi 1-2 sammu edasi sellest astuda. Sihtides ju sellisel moel rolliloomet ei saanudki nad teha, aga enam ei kadunud ta teiste taha päris ära - nüüd juba silmad on paista... saaks kogu näo kätte, siis oleks täiesti rahul! :)
---
Ei tea, kas kellegi teise jaoks sellest siin ongi midagi lugeda-suhestuda ning eks sellised mõtted suures osas hoitaksegi ju saladuses - pole neid ju ilmselt kellelgi teisel vaja, aga kui inimesel endal on haugi mälu ning ilma ülestähenduseta ei saa aastate pärast võrrelda oma mõtteid ja suhtumist-arvamusi nendega, aga siis juba kogenud näitlejatena. Mõnikord satuvad vanad kaustikud ette, kuhu sai ka sarnaseid ülestähendusi tehtud... kusjuures see on hämmastav, ent alati see lavakooli aeg tulevikus ei olegi paralleelide tõmbamiseks adekvaatne, ent mida aeg tänasele lähemale, seda siiski täpsemalt paika peavad need paljud mõtted, kes/mis meeldis, kes/mis ei meeldinud ning kuidas see on tänapäeval (mingi muutus teatrikooli hariduslikus teekonnas? või juba üldse valimisprotsessis?)... Kuid kes lavakooli ajal on juba end lemmikute sekka mänginud, püsivad seal ka kindlamalt tulevikus, ent kaugelt mitte ainult! Avanemisi toimub pidevalt ja see selles mõttes ka natuke mängulist jälgimist pakkuv, sest paljud saavadki ju lavakoolis üsna kaugele "valmis" või teatava enesekindluse ning põhiolemuse kätte, aga mõnel jõuab alles aastate pärast "kohale", kes nad laval tegelikult on... ja muide mõnel ei jõuagi.... Selles mõttes ongi hea meel, et 30.lennuga on selles suhtes lood juba praeguseks üsna head! :)
---
Hinnang: 4
Eriline lavastustervik. Huvitav lavakooli üliõpilaste arenguetapi järgmine konstateering. Sügavate allhoovustega, aga vägagi visuaalne mäng. Poeetiline, aga ühtviisi nii silmadele, kõrvadele kui kõrvadevahelisele nauding. Logistiline, muusikaline, mänguline. No mis Sa hing veel ihkad ühelt teatriõhtult, sest ühtviisi mõjub nii mitmetele tunnetele - kodumaalisusele ja seega ka eestlaslikkusele, armastus pole siit puudu, loominguvalud ja -rõõmud ning biograafiline koos oma haigusest tingitud kurbusega, aga ka tormiline, hoogne ja siis jälle vaiksem-rahulikum, otsinguline, uuriv ja mõtestav. Pigem mitte meelt lahutav, vaid seda kokku toov. Sellele , kes Liivi eluga pole kursis, sellele ka selles mõttes valgustuslik ja vajalik, teistele meeldetuletuseks, siduste ja seniste teadmistega võrdluste loomiseks. Koolilastele lausa suurepäraseks võimaluseks meie klassikuga tutvumisel ning ühtlasi kirjandustundidesse aruteluteemade katalüsaatoriks. Võiks neid märksõnu üles loetlema jäädagi, sest siin on mida vaadata, kuulata ning "kogeda"!
Elamuslik ja sündmuslik. Kõik need noored näitlejad nii tegemistahet täis ja kui hästi nad seejuures ansamblisse sobituvad ning siin kõik ühte köit koos ja võrdse jõuga tõmbavad, sest just nii see toimibki kõige paremini, säilitades lavastuse tasakaalu, ilu ja teekondlikkuse... ja seda nii lavastuse sisus kui nende noorte näitlejate arengus...
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod kuuluvad Eesti Noorsooteatrile ja need on pildistanud Sabine Burger):
Sihtisid pole sel sillal
3 H 5 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL
EMTA lavakunstikooli 30. lennu bakalaureuselavastus Juhan Liivi elust ja loomingust
Lavakunstikooli 30. lennuga loodava lavastuse aluseks on Juhan Liivi elu ja looming, kuid siiski pole see vaid ühe kirjaniku lugu. See on ka lavastus Juhan Liivist meis ja meie kujutlustes, Liivi loomingu mõtestamisest ja tõlgendamisest, lahti mängimisest ja kujutluspiltide edasiarendamisest. Liivi tekstide ja näitlejamängu koosmõjus moodustub sellest üks poeetiline sõnalis-pildiline tervik.
Juhan Liiv on hääl sügavast Eestist – kuulakem teda, rahutuse luuletajat, iseäranis siis, kui on raske, kui elu on segamini ja vajame tasakaalu, kui oleme sattunud sellele sillale, millest räägib Liiv varjases luuletuses „Kaks ilma“. Sillale, millel sihte ei ole. – Kirjandusteadlane Jüri Talvet
Mängivad
EMTA lavakunstikooli 30. lennu näitleja õppesuuna üliõpilased Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Alden Kirss, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi
Stsenaariumi autorid Mirko Rajas, Indrek Koff
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Illimar Vihmar
Valguskunstnik Emil Kallas
Liikumisjuht Hanna Junti
Helilooja Markus Robam
Lavastuses kõlavad laulud on trupi ühislooming.
Esietendub 15. jaanuaril 2022 väikeses saalis.
Kestus 3 h 5 min koos vaheajaga
Noortele (15+) ja täiskasvanutele
