Niskamäe naised - Vanemuine

Üheks targa naise tunnuseks peetakse tema oskust petvat meest psühholoogiliselt ülekavaldada nii, et too siiski oma naist maha ei jäta, vaid leiab tee tema juurde tagasi. Hoopis "armuke" on see, kellele jäävad tühjad pihud. See loomulikult pole lollikindel variant, ent siiski ainuvõimalik. Juhul muidugi kui ta üldse oma jobu meest endiselt tahab endale. Nimelt tuleb naisel see petmine maha salata. Käituda, nagu ta ta ei teaks midagi, aga ise seejuures muutes mehel raskeks üleaisalöömine, samaaegselt olles alati kohal kuid siiski mitte lämmatades, vaid pigem kavalalt meest ennast pannes tundma, et too vajab ja tahab siiski oma naist. Sest kohe kui naine selle petmise peale sae käima tõmbab, ei ole enam tagasiteed. Siis on see saladus "väljas" ning sellist inetut põrsast enam kotti tagasi ei lükka. Emotsioonid keevad üle ääre ning öeldakse ja tehakse teineteisele asju, mida enam pole võimalik ütlematuks muuta, ega tegematuks teha. Teisel poolel ongi armukese poole hoidmine palju mugavam ja lihtsam lahendus. Paraku olemegi me inimesed oma emotsioonide orjad (sama kehtib ju ka vastupidises olukorras, kui petjaks on naine). Kainet mõistust säilitada hetkel, kui keegi on Sulle nii valusalt haiget teinud, on peaaegu võimatu, eriti veel siis kui endal on tunded väga tugevad. Ja läinud ta ongi...

See on ka Tiit Palu lavastatud Hella Wuolijoki Soome klassika armastusest pakatava kõrgetasemelise psühholoogilise draama loo üks näitlikustatud südameid. Kuid mitte ainult. Siin on neid olulisi elulisi paralleele mitmeid, mis peenelt lavalaudadel suure loo sees välja mängitakse ja seeläbi veel-selliseid-eluvalusid-mitte-läbielanuid haritakse ning kogenumatele äratundmist pakutakse. Ühtlasi on lugu põlvkondade vahetusest - uuest ja vanast ajast ja otse loomulikult ka uuest ja vanast suhtumisest inimsuhetesse. Ajast, mil viimased mõisad veel õitsesid, aga kusagilt kaugemalt oli juba tunda uute tuulte puhumist. Kümne küünega hoidsid need paremal järjel olevad oma ajast ja olmest kinni. Ja esmajärgus tundus selleks võtmeks just nimelt maaomanikuna olemine. Samas kui inimsuhetes valitses, muide tänapäevalgi veel mõnede madalalaubalisemate ning just eriti vanema generatsiooni naiste (ja meestegi) suuläbi kuulda olev selline arusaam ja suhtumine, nagu siis kui mees naist petab, ongi naine ise selles süüdi - tema on andnud põhjuse mehel kusagilt mujalt otsida seda, mida kodus oma naiselt ei saa. Jah, millegipärast on ikka veel naiste seas selliseid mehi pjedestaalikõrgustesse tõstvaid indiviide, kuigi tänapäeva keskealiste inimeste juba lahkunud vanaemade ja vanavanaemade seas oli selline suhtumine isegi valdav enamus.

Vanemuise tutvustav reklaamtekst väidab, et see lugu siin on tugevatest naistest... ma vaidleksin siiski vastu. Kuigi 1 tugev naine siin kahtlemata on - vana Niskamäe perenaine Loviisa - tema küll. Tõeline matriarh, kes tahab ja püüab teha nii, et maailm pöörleks nii, nagu temal vaja ja ühtlasi seega kõik teda ümbritsevad inimesed ka. See on päris keeruline ülesanne, eriti kui oled 70-aastane ning enam mitte kõige kergema liikumise ja jõudlusega. Aga tugeva tahtega, sest "isegi kui on väsinud ja ei jaksa, siis peab!" Ka see on veel üks vahe meie tänapäeval tihti väljatoodavate x, y ja z generatsiooni erinevusi - vanemad inimesed teevad... kasvõi hambad risti... noored ei viitsi, kui see pole huvitav. Vanemad teevad lubatud või kohustatud asjad ära, aga noored löövad käega kui nad ei näe selles endale selget kasu. Löön siin muidugi kirvega ja teen väga jämeda pintsliga üldistusi, alati on erandeid, kuigi enda ümbritsevatki keskendunult jälgides, võib seda kerge vaevaga näha (on selleks siis koolis lastesse suhtumine või kasvõi juturaamatutes tekstisuuruse ja "mugavamaks tegemine" - neid näiteid on väga palju igapäevastes detailides - ja eks vanemadki inimesed õpivad seda abitust ning jõudeoleku nautimist üha kiirenevas tempos). 

Niskamäe (ja Vargamäe) ajastul sellist luksust siiski polnud. Maa tahtis harimist, loomad söötmist, see oli igapäevaelu ja kõik pidid sipelgate kombel oma okka pessa tooma, et kogu suurel perekonnal oleks hea... või parem kui varem. Ühtlasi jällegi see on ajapõline, et vanemad inimesed arvavad teadvat paremini, mis ka noorte jaoks on hea - nii see oli varem ja pahatihti on nii ka tänapäeval. Moraali lugeda ja oma maailma mahutada järeltulevaid põlvi proovitakse ikka... õnneks (või vanemate hallide juuste kahjuks) on noored selles suhtes üha isepäisemad - teavad mida nad tahavad ja kui ka ei tea, siis vähemalt ei lase kellelgi nii lihtsalt pähe endale astuda ja ajavad kasvõi lollusest, aga ikkagi oma enda õigust taga. Oma enda "tõde ja õigust".

Kõige selle ja veel palju muuga tegeleb ka "Niskamäe naised", ehk tegelevad need erinevad sugupõlved, mehed ja naised, maaomanikud, sulased, koolipapad, toatüdrukud, armunud ja petetud, kes tolles ajas seal Häme ja Helsingi maastikel võimuvõitlust pidasid, inimsuhetega mängisid ning muidugi ka tööd rügasid. Vanemuise suure maja avar lava muudab kogu teatriõhtu suursuguseks - Suurlavastuseks. 2002.aastal lavastas Peeter Tammearu Ugalas "Niskamäe kired", mis samuti nagu Tiit Palu, oli mitmest Niskamäe loost kokku kirjutatud. Toona "Niskamäe noorperenaine", "Niskamäe Heta" ja "Niskamäe naised. Ka Vanemuises on lavastaja Tiit Palu ise loonud ühisdramaturgia, aga sedapuhku "Niskamäe naised" ja "Niskamäe leib" alusel.  Muide ka Karol Kuntsel mängis nii Ugalas kui mängib ka Vanemuises, kuigi eri tegelasi. Ja kuna mõlemad tekstid kasutavad ühe osisena üht ja sama teksti, siis paralleele leiab ka tekstis endas - näiteks mõlemas tuuakse välja see "kole Katri, kes oli nii kole, et isegi lehmad ehmusid tema peale" ja mõlemas figureerib muidugi ka "imeilus Ilona" ning paljud teised tegelased. Pean toda Ugala lavastust meie ühe teatrikümnendi TOP3 suurimaks teatrielamuseks üldse ja sestap uurisin pisut ning lausa imestan, et tõesti pole pärast Tammearu lavastuse suurt menu publiku seas keegi julgenud Niskamäge Eesti teatrites külastada juba pea 20 aastat, enne kui nüüd Tiit Palu selle kätte võttis! See tõesti oli nii võimas toona, aga kas siis aukartus või miski muu.... Aga müts maha Palu ees, et tema nina ei petnud - need teemad on ühtlasi ajatud kui ka päriselt kõnetavad alati ning seda on juba näha ka Vanemuise uuslavastuse lavatee alguses - rahva kiitvad elamuskirjeldused ning soovitused liiguvad kulutulena üle maa - see on kindlasti üks käesoleva aasta teatrilavastusi, mis tasub (ja tuleks) teatrisõpradel ära näha! 

Kui nüüd detailidesse sukelduda, siis leiab siin väga palju kiitmisväärset - praktiliselt kõik, aga eks mõne asja peale uriseks ka. Õnneks need väiksed iluvead on tõesti vaid pindmised ja väiksed ning tervikule, ehk põhilisele elamuse loomisele siiski piisavalt mõju ei avalda, et seda kuidagigi pärsiks. Pigem on need teadajama silmale pisikeseks pinnuks, aga tavaline-keskmine teatrikülastaja nendele asjadele vaadates ei mõtlegi.

Lavastuslikult on kõik väga dünaamiline - Tiit on muutnud teatrilaval toimuvad piltide vahetused pea maagiliselt filmilikuks. Suured, avarad üldplaanid vahetuvad suurte ja isegi intiimsemate lähiplaanidega, kui tegevus tuuakse lava ette äärde. Nõnda saame nautida suuremaid, väga mitmete tegelastega stseene, kus tegutsemine ongi ülevaatlikum. Siis jälle tundelisemad, kahe või kolme näitlejaga stseenid, kus olulisemaks muutub tegelaste tunnete nägemine ligidalt - nende silmadega mängimine - kipras kulmukaar, peaaegu pisaratest punaseks muutuvad silmad, lõuavärin või kahe inimese ühtehingav lähedus. Tõeliselt meisterlik vaataja nägemisulatuse ning vajalike tunnete tekitamise valdamine. Sama ka näitejuhtimise või isegi pigem veelgi samm tagasi, ehk stseenide loomise oskus juba dramatiseerimisel. Tunnetemaastik on siin pidevalt üles ja alla liikuv ning vaatajana tundsin pidevalt nendel emotsionaalsematel hetkedel, kuidas minu kui pealtvaataja tunded üha võimsamaks muutusid, mida rohkem tegelastega sinasõbraks sain ning nii tausta kui hetketegevustega kaasa liikusin. Kuni viimase vanaperenaise kamandamiseni välja, mil juba pisarad tuli tagasi hoida, aga sees oli see teatav värin lemas - nüüd olen "kohal". Muide oleksin väga soovinud, et see kogu etendus olekski vanaperenaise sõnadega lõppenud - selles oli nii palju tunnet ja mõtet sees... kuigi samas lepin, sest mõistan, et kui juba sisse olid toodud laulud... nimelt läbi lavastuse "kergendavad" meie atmosfääri nii (ehtsoomlaslikult sobivad) live-akordioniviisid (peamiselt Kert Krüsbani esituses, kuigi vahepeal ka Kaarel Pogga ning isegi Andres Mähari ja Karol Kuntseli kaasabil) kui ka tõesti mõned korralikud ja spetsiaalselt seatud laulustseenid (eriti just viimastes sulgudes mainitud näitlejate trio esitatuna), siis oli ka just selles mõttes isegi põhjendatud lõpupunkt panna just nimelt noorperemehe ja noorperenaise lauluduetiga.

Ja need laulud tõesti sobisid sisuga kokku (muusikajuht Ele Sonn) ja andsid omakorda maitset juurde lavastustervikule. Samuti olid sissepõimitud mõned pikemad tantsustseenid ja tantsuseaded (koreograaf Mare Tommingas), mis ilmestasid muud lavaltoimuvat tegevust. Seda nii tegelaste enda tantsuõhtul esitatuna (tollel ajal kui televiisorit ei olnud, siis ju lahutati oma meelt just nimelt tihedamate pidude ja koosviibimistega), aga ka noortest tüdrukutest koosneva tantsurühmaga (eriti jäi meelde just sisulise olustikuga seotud "rasedate toatüdrukute tants" lõpu eel). No päris muusikaliks seda kutsuma ei hakka, aga igatahes mõnusalt avardas kogu elamust.

Kõik on nii puhas, avatud, ent ometi ka raamistatud. Kunstnikuks Lilja Blumenfeld, kes kasutab hästi ära Vanemuise suure lava tehnilisi võimalusi. Koostöö valguskunstnik Margus Vaiguriga on toiminud, sest valuskunst on siin lausa suurepärane. Valguskaardis on nii sümmeetrilisi stseene, mis samuti toovad esile "kõrgema klassi" majapidamise ilu (lavale ju palju kraami pole tassitud, et mõisa luua (kuigi siin on ka terve auto, mida mõnusalt koos pöördlavaga sõitmas saab näha), aga siis ka laes olevate aukude ning lavatossu koosmõjul tekkivaid laserlikke teravdatud kohtvalgusvihke. Selline mõnus pai silmadele! On ju siin ka muidu see kogu tähelepanu keskmesse toomine nii üldplaanides kui ees või taga laval, rääkimata erinevates luumenitest ja teravast külmast valgest kuni sooja ja maheda kollaseni - väga korralik töö! Teisalt jällegi sellist "Häme" tunnet ei tekkinud. Olles ise Tampere külje all pea veerand oma elust elanud ning tihti ka Hämeenlinnas käinud ja siin seal seal mõisasid külastanud ja sama ka Rootsis, siis pigem oligi just rootslaslik see tunnetus. Kuigi ju Soomegi härrasrahvas tihti just Rootsi juurtega oligi... Samas tuli meelde Lilja suurepärane kujundus Rakvere Teatri eelmise aasta Peeter Raudsepa lavastatud Zeller'i "Ilma Sinuta" kujundus, mille paralleel minule pigem meeldis, sest kunstniku äratuntav oma stiil on minu arvates positiivne siduv nähtus. Ja kostüümikunst, eriti tähelepanuväärselt just noore Ilona seljas nähtuna, on kui ülejäänud kunstnikutöö kvintessents - jooned, nurgad ja puhas, klassikalinegi, ilu.

Ülimalt hea meel on tõdeda, et Külliki Saldre on saanud üle pikema aja endale väärilise rolli mängida! Vaatasin teda seal selle vanaperenaise Loviisana ja imetlesin, et ta on täiesti sama klassi Eesti teatri Grand Primadonna, nagu seda on mitmed tema teiste teatrite kolleegid, nagu Ülle Kaljuste, Kersti Kreismann, Maria Klenskaja jne, jne, jne... Tippvormis. Tema loodud Loviisa on jõuline, adud, milline ta on kunagi olnud, mida pidanud üle elama ja kõigi nende kannatuste tõttu on tema jaoks Niskamäel täiesti omaette väärtus, mida keegi teine kõrvalt tegelikult ehk lõpuni mõista ei suudagi. Kuid selle kõva pinna all on siiski hell naisesüda, emalik hoolitsemine kõigi oma järeltulevate põlvede eest ei ole sealt kuhugile kadunud. Kuid seda nõrkust ta välja näidata ei saa ja ehk ei tahagi.... vaid ehk siis kui ta sellega tõesti mingi loosungit näidata tahab või vajab. Vaatasin neid tema silmi ühes stseenis (kui ta oma poja kella tolle armukese magamistoa põrandalt üles korjab) ning kuulab noore naise idealismist purskuvat olukorra kaitse- ja õigustuskõne peale "hull!" talle käratab - nendes oli nii Loviisa kui ka Külliki enda tarkust, kurbust, valu, võimuka naise paratamatusega leppimatut leppimist. Ilus ja hämmastav ning vastuvaidlematult kaasakiskuv. Kuid Loviisa kõrvaltvaatajale ning temaga samas aegruumis viibijale mõjuvad need kõvast koorest väljatulemised siis ju veel eriti! Vaimustav ja kindlasti ka Külliki enda pikas õnnestumiste nimekirjas üks karjääri defineerivaid rolle! Tema on ka ainsana siin tõeliselt peaosas. Kõik teised on nii suuremates kui väiksemates kõrvalosades.

Neist kõrvalosadest leiab ka veel ühe teise väga "suure" rolli sellest üldse väga tugevast ansamblist. Nimelt rikast miniat ja petetud naist Marttat mängivalt Ragne Pekarev'ilt. Tõeline tunneteskaala lõhkumine nii alumises kui ülemises otsas ja igas pügalas seal vahepeal, ent siiski detailideni psühholoogiliselt täpselt, teatraalsuse piirimail, aga siiski seda piiri ületamata, sest eks petetud naine olegi ettearvamatu ning (üle)dramaatiline ja seega võib uskuda temast kõike. Ja see teekond, mille ta oma karakteriga kaasa teeb, ei kaota usutavust isegi siis kui lõpu eel ta enda kättemaksutuhina meelemuutustes päris naerualuseks muudab. Ma ei saanud silmi üheski stseenis Ragnelt kui ta laval oli. Alguses kaastunne, siis arusaamatus, kuidas ta oma lastesse suhtub, siis arusaam, et see kahtlus oli hoopis näiline ning tekitatud teiste tegelaste poolt. Seal vahepeal need vead mis ta teeb ning kui labiilse närvikavaga ta üldse on... Vaadates küll eriti ei mõelnud veel sellele, aga nüüd tagasimõeldes ja siin kirjutadaes, et kuna ta juba rikkana Niskamäeks sai, siis oli ju temalgi ehk teatav ajalugu, ilmselt saanud lapsest peale kõik mis tahtnud ja see valuline ninanips siis veel lisaks, kui järsku enam mitte. Ragne, nagu Küllikigi mõjub ühtviisi lähiplaanis, olgu ta siis teiste seas, taustal, kaugemalt või lähemal - nii mahlaselt detailirikas ja erinevate tasapindadega ning nägudegagi on nende mäng. 

Noori armunuid, ehk noorperemees Aarnet ning alguses tema armukest ja siis juba uut abikaasat, ehk imeilusat Ilonat mängisid vastavalt Priit Strandberg ja Maarja Johanna Mägi. Priidu mängust võtsin kaasa tema intelligentse valiku mängida peent mõisahärrat, kellel ehk teravam artikuleerimine läbi oma selge diktsiooni, teisalt unistuslik maameheks olemise ihalus, mis ka hiljem linnamehena õpetlasest leiba murdes välja paistab. Ja Maarja Johanna oma tegelasse süstitud uhkuse kombinatsioon naiseliku... või isegi plikaliku segadusega hirmust ja teadmatusest, ent ometi armunud olemisest. See on mõistetavalt naine, kelle peale seal vanas Hämes meeste pead järelevaatama pöördusid. Kuid mul olid omad probleemid nende tegelastega. Nimelt kui kunagi Karol Kuntsel Aarnet Ugalas mängis, siis tema valged juuksed ja maamehelik olek tõesti mõjusid nagu Aarne. Priit on kõhn ja olemuslikult linnainimene, teda ei ühendanud lõpuni Aarnena ära. Eriti kui ta naine laval õhkab seal midagi tema jämedatest kätest, mis rooli hoiavad... no ei, päriselt see valem kokku siiski ei sobitu. Ja natuke sama oli Ilonaga... Ilona oli armas ja tore Wuolijokil, Maarja Johanna on pigem kõrk, isegi terav ja lõikav. Eriti lõpus oli see minu jaoks raske vastu võtta, et ta on mänginud Ilona selliseks tobedaks ja nõmedaks naiseks, nagu see, kelle Aarne oli maha jätnud - selline vinguv ja üldsegi mitte armas... nagu Ilona ju oli tegelikult... Hilje Murel jällegi omal ajal Ugalas tabas just väga täpselt seda Ilona olemust... või siis tabas Tammearu Hiljega...

Teistes väiksemates kõrvalosades oli mitmeid leidlikke lahendusi või karakteritabamusi. Näiteks siuin soomlaslikult blondiks muutunud Riho Kütsar, välimuselt suur ja "juntti"lik Simola peremees, kellel tegelikult väga hea süda ja kaha jalaga maa peal. Kaarel Pogga küll väga palju karakterit luua ei saa, sest tema tegelane on nii marginaalne, aga värisev suustaja kutsus keset etendust publiku aplausi esile. Tema musikaalsus ning teravus on miski, mis paneb teda laval vaatama ja ootama, mida järgmiseks. Oskar Seemani mõnusalt mängulise koolijuhataja on küll moonutatud häälega, mis võibolla igaühele ei meeldi, ent kuna see on stiilipuhas ja näitleja kannab selle päris algusest kuni lõpuni välja, siis lausa vaimustavalt julge valik, mis lõppude lõpuks annab tervikule üllatavalt palju juurde! Karol Kuntseli kiilanenud peaga tohtrihärra (muide kiitust ka Vanemuise grimmitoale!) saab hiljem tegevustikus rohkemgi sõna ning Karol näib oma "pead" nautivat ja see kandub publiku naudingupeegeldusse üle. Oleme ausad - Karol on alati hea ja mõnikord lausa suurepärane (näiteks "Naiste kool")! Neist pisematest kõrvaosades, aga eriliselt meeldis Andres Mähari praostihärra. Nagu Oskar, nii ka Andres läheneb pisut julgemalt ja mängulisemalt ning kui see "mäng" kui selline on ka mäng, mis mingeid teatud inimtüübi ja siin ehk ka selle tegelase eripära, ametit ja olemust huvitavalt esile toob, kuid ühtlasi tõesti silmnähtavalt ju mängitud, samas igati ka selliselt usutav, siis on see teatrimaagiaks liigituv nauding ka vaatajale. Ja samuti nagu Karol, on ju alati mõnus näha laval ka Merle Jäägerit. Ka tema puhul see kuidas ta oma mängule ise naudinguga läheneb kandub publikusse. Saara Nügeneni toatüdruk on siin vast ka näitlejale endale kõige kitsamat mängumaad pakkuv tegelane ja sellepärast ei saanud Saara ka sellest midagi lahti hammustada, millest midagi tähelepanuväärset teha. Mina vaadates mõtlesin hoopis sellele, et alles eelmises ja veel Endlas nähtud "Tango" rollis tegi ta nagu mingi mõttes comebacki... midagi uut avanes seal Saaras ning tahaks nüüd Vanemuises teda ka mõnes suuremas rollis näha, kus Saaral ka korralikult mängumaterjali kanda. Ken Rüütel on nii kõrvaline ja paraku, kuna purjus mehe mängimine päris lõpuni usutavalt välja ei tulnud, siis see sõi ka ülejäänu ära... Alles see oli kui Rasmus Kaljujärve purjus inimese mängimine pani hämmastuma ("Pikk päevatee kaob öösse"), et kas tõesti on see siis nii raske näitlejate jaoks... aga tundub, et see võib osutuda tõeliseks komistuskiviks mitmetele. Tuleb siis hakata hindama kõrgemaltki, kui kellelgi hoopis see hästi õnnestub....

Kuid kokkuvõttes võib mõnuga tõdeda, et Vanemuises on sündinud "Niskamäe naised" lavastusega midagi väga võimsat. Lavastus, mis küll võibolla rohkem pakub elukogenumatele inimestele, ent seejuures mitte vanuse mõttes, vaid just neile, kes on oma elus olnud armunud, kes on petetud, kes on emad, pojad, miniad või kellel ka eestlaslikult maaga seotus tugevalt meelel. Niskamäel on meile tänapäevalgi palju rääkida ja mõtteid anda. Seoseid luua ja nii äratundmist pakkuda kui ka kõrvalt õppida lasta. Täpselt nagu Vargamäelgi.

Hinnang 4++

Ilmselt võin tulevikus hinnangu muuta ka 5 peale, hetkel on elamus selleks veel liiga värske ja vajab veel settimist, tagasimõtlemist ja mingite teemade-mõtete igapäevaeluga seostamist, taga-ajust õigetes olukordades esile kerkimist jne... 

Minu poolt kindel soovitus! Teatraalne ja dramaatiline - armastus ja võimumängud, ajastute ja generatsioonide põrkumised - elu valud ja rõõmud. Kuid jah, vast eelkõige ja kõige rohkem ikka ARMASTUS...  

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leis'i tehtud fotod):

Niskamäe naised

DRAAMA

SUURES MAJAS

KESTUS: 02:55

Perekonnasaaga kahes vaatuses

See on lugu tugevatest naistest ja hingelistest meestest, samuti traditsioonide jõust ja maa väest.

Niskamäe põlistalu valitseb Vanaperenaine, kelle järglaseks peab saama tema poeg. Poeg armub aga ülepeakaela haritud linnatüdrukusse, kes näeb oma pere tulevikku hoopis teisiti kui Vanaperenaine seda sooviks.

Algab võitlus kaasaja nõuete ja vanade kommete, unistuste ja kohustuste, vere- ja armusidemete vahel. See suur eepiline draama kujutab neid valikuid, mille ees seisab inimene alati, ajastust hoolimata. Siin on nii vanatestamentlikku vankumatust kui põhjamaa lühikese suve hullutavaid ihasööste, nii pisiasjalikke intriige tagatubades kui saladuslikke suusaretki metsades.

Lavastust saadab elav muusika. Tangod, polkad ja jenkad tulvavad armastusest ja igatsusest. Vanaperenaine võitleb lõpuni ega anna armu ei endale ega teistele, sest mängus on Niskamäe tulevik.

Hella Wuolijoki ehk Hella Murrik on Eesti päritolu Soome kirjanduse klassik, kelle loomingus on sageli esil võimsad naised. Vanemuise „Niskamäe naiste“ dramatiseering põhineb kahel Wuolijoe viiest näidendist koosnevast tsüklist: näidenditele „Niskamäe naised“ ja „Niskamäe leib“.

Esietendus 13. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

AUTOR HELLA WUOLIJOKI

TÕLKIJA LINDA VIIDING

LAVASTAJA, DRAMATURG JA LAULUSÕNADE AUTOR TIIT PALU

KUNSTNIK LILJA BLUMENFELD

KOREOGRAAF MARE TOMMINGAS

MUUSIKAJUHT ELE SONN

VALGUSKUNSTNIK MARGUS VAIGUR (ENDLA)

OSADES KÜLLIKI SALDRE, MAARJA JOHANNA MÄGI, RAGNE PEKAREV, PRIIT STRANDBERG, RIHO KÜTSAR, MERLE JÄÄGER, SAARA NÜGANEN, ANDRES MÄHAR, KAAREL POGGA, KAROL KUNTSEL, OSKAR SEEMAN, KEN RÜÜTEL, MIRJAM AAVAKIVI, SAARA KALJUJÄRV, TRINE UUSEN, GABRIELE EENSOO, VERONIKA MAIDE, ANABEL AINSO, ELIISE VIRUMÄE, MERILYN ELGE, LISANNA LAJAL, ANETTE PÄRN, KERT KRÜSBAN

Mitte midagi - Vanemuine

Noorteteater on üks keeruline žanr. Ühest küljest ülioluline, sest noorteni jõuda ja nende mõtteid liigutada-mõjutada pole lihtne. Igasugune võlts ja hoidku selle eest, et "noortekana" seda pakkuda proovimine, võib tekitada koheselt teatava filtri nende jaoks - selge, meile tahetakse midagi pähe määrida, mingit mõttemalli või täiskasvanute arvatavat jura, millest "noortele" võiks/peaks kasu olema. Vähemalt nii olen ma enda laste pealt märganud. Alles siis kui ka isa või ema on tõeliselt huvitatud mõnest "noortekast" ületame selle silla, et see või teine just neile mõeldud asi võiks ka "olla okei". Näiteks juhtus see (toona veel) NUKU nime kandnud "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ning irooniliselt meeldis see minule isegi rohkem kui lapsele, sest ta päris lõpuni vist ei uskunudki, et me mitte tema pärast otseselt ja ainult seda vaatama ei läinudki...

Vanemuises tuli lavale taanlanna Janne Telleri noorteromaani "Mitte midagi" - lavastaja Johan Elm'i enda dramatiseering. Ei vaadanudki seda sedapuhku lapsega, kuigi plaan oli, et kui see on selline asi, mida lapsed vaatama saata, siis seda ka hiljem teeme...

Kui kohe välja prahmatada oma arvamus, siis see oli üks vastik vaatamine. Teab ju küll kui rumalad ja julmad võivad lapsed olla, aga ikka mõjus ärritavalt. Mõjus ka tõestisündinud loona, ent pidavat siiski olema väljamõeldis. Võiks ju arvata ja öelda, et see on üks oluline lugu, sest noortele seda näidates tekib lootus, et nad selliste rumalate mängudega kunagi kaasa ei lähe. Võib arvata, et kui mõni vastav ohumärk päris elu - päris olukordades punaseks hakkab tõmbuma, siis oskab ka noor inimene seda eelnevalt Telleri lugu näinuna ja endast läbi lasknuna, hoiduda kaasa minemast... kuigi kas siis liialt pessimistliku või skeptilisena (ning ise ka noor olnuna) tundus see pisut liiga puust ja punaseks lugu ja kambavaimu tugevus on tegelikes olukordades tõesti nii tugev, nagu ka selles loos ja seega sõprade magnetilikule kaasatõmbejõule vastu panna on praktiliselt võimatu. Teisalt on see kindlasti vanemate (ka õpetajate) silmade avamise seisukohalt oluline, siis oskame meie neid asju märgata ja mõelda veel ühe nurga alt, mis last võiks painata kui ta vastavalt käitub. 

Lugu ise on üles ehitatud mõnes mõttes sarnaselt, võrreldes selliste populaarsete noorteromaanisarjadega, nagu näiteks Näljamängud, Labürindijooksja, Lahkulööja... ainult, et siin on kõik realistlik, meie maailmas ja vägagi tänapäevane lugu (mitte tulevikus, kusagil imelikus kohas). Võrreldav on see selles mõttes, et siingi toimub üks mäng, mida noored mängivad. Justkui "ellujäämismäng". Tuleb öelda, et lisaks väga nõme mäng, kus kari 14-aastaseid noori hakkavad ühel päeval kooli mitteilmuvale, nihilistist klassikaaslasele tõestama, ohverdades endale olulisi asju ja esemeid "saekaatrile", et asjadel on tähendus. (Toon siinkohal "nihilisti" tähenduse Wikipedia-seletustest kombineeritult igaks juhuks ära neile, kes selle sõna mõttega varem pole kokku puutunud: nihilism on teooria, mis kuulutab mitte millessegi uskumist. Eitab ka teadmisi, eksistentsi ja seda, et elul on mõte. Väites, et inimlikud väärtused on alusetud - elu on mõttetu, teadmine on võimatu.) Jälgime kui kaugele nad on valmis minema, mida olulist loovutama? Panused muudkui kasvavad ja vaadates tead ja isegi ootad, millal nad teineteise kallale lähevad.

Minu jaoks tõstatusid mingid küsimärgid, mis ei andnudki kuni lõpuni rahu. Esiteks, miks nad üldse neid asju sinna kokku tassisid? Mis selle mõte oli? Nad ju sellega oleks tõestanud iseendale (ja teistele), et asjadel tõesti väärtust pole... Kuidas nad sellega oma sõbrale/klassikaaslasele midagi tõestada oleks võinud... otse vastupidi - annaksid nagu õigustust juurde hoopis. Ma ei viinud lõpuni seda vastuolu kokku (mis oleks ju olnud oluline!) ja sellepärast ei saa aru ka kogu loo mõttekusest, mis minu jaoks näis absurd. Muidugi alati võib ju seda seletada nii, et need on lapsed ja nad ise ka ei saa aru, mis teevad, ehk lähevadki lihtsalt kambavaimuga kaasa... aga see oleks lame ja liialt lihtne ning juba korduvalt varem kõikvõimalikes vormides näidatud-tehtud. 

Teiseks jäi mind häirima teatav energia puudumine mängust. Tegemist äsja Tallinna lavakooli lõpetanud noorte näitlejatega, aga õhust puudus elektrisurin ja paljuski ka mängusära silmist. Ma ei mõtlegi siin rõõmusärts, see polegi selline lugu, pigem mängunälg, olukorra tõsidusest pakatumine läbi kõikide kehapooride. Vast ainult Oskar Seemanist seda õhkus - tema tegelasega tahaks vist ainsana sellest kambast päriselt ka sõber olla. Ka Ken Rüütel oma energilisema liikumisega kogu lavaulatuses hoidis teatavat energiataset, aga tema puhul oli tegelane natuke üheplaaniline. Ainuke, kes karakteri suutis nende, võrdlemisi väheste kätteantud vahenditega luua, oli Lena Barbara Luhse, kelle emotsioonideskaalat ja sellel liikumist oli huvitav jälgida läbi etenduse. Ja seda nii suhtluses poiste kui ka sõbrannaga, ehk ainsa teise tüdrukuga. Kõige raskem oli laval uskuda Jaanus Tepomeest. Saan aru, et tegijad rõhutavad, nagu tegemist oleks tagasivaatega ja sestap ei peagi neid laval 14-aastastena võtma. Ometi kogu ülejäänud trupist võib silmividutades ette kujutada, et nad on need rumalad noored, aga Jaanusest mitte. Seejuures oleks saanud lihtsa habe ja vuntside ajamisega muuta enda truppikuuluvamaks - teistega samalaadsemaks. Ei saa mõnikord just sellistes olukordades aru näitlejate isekusest või lõpuni mitte kaasaminekust ja eelkõige kunstniku viitamatajätmisest. Ühesõnaga ei suutnudki seda tegelast alla neelata ja eejuures just mänguliselt Jaanus teeb huvitava nõksuga oma tegelase, ehk see võiks olla siin ka väga hea... Maarja Johanna Mägi on liikumas liialt ühes suunas, kasutades vinguvat intonatsiooni- ja hääletooni, mida on saanud ka juba mõnes eelmises rollis näha/kuulda (näiteks "Laul õnnest"), siin oleks vaja lavastaja(te)l vaadata noore näitleja eelmisi töid ning aidata teda tema teekonnal, hoides teda teatavasse kasti langemast. Kõige madalama energiaga oli Kaarel Pogga, aga lihtne on seekordsest mööda vaadata, kuna ta tundub laval peaaegu alati muidu väga huvitavana. Millegagi ta suutis ära võluda Väikses printsis ning siis välgutas ta seda erilist läbitunnetatust keerulises karakteris ka nii "Godot'd oodates" kui ka õige pisut "Tuulte pöörises"... "Päikese lastes" ootasin, aga ei tulnud, aga oma uute rollide järele on ta pannud janunema. Siin tuleb arvestada ka seda, et minu hinnang on esitatud ainult esietenduse nägemise kohta, ehk sellel korral alles päris mängimine sai alguse ning vaatamas oli nii ülikoolide rektoreid, teatrijuhte, linnajuhte kui ka palju muud olulist rahvast publiku seas ja kuigi ma ei tunne noorte näitlejate hingeelu, võib see siiski tekitada ühe korraliku esikakrambi ning sellest ka teatava mänguvabaduse halvamise. Tegemist vägagi tugevalt ansamblimängule toetuva lavastusega ja seega on iga lüli ülioluline ning mõjutamas tervikut tugevamalt kui muidu. 

Lavakunstiliselt oli jällegi väga eriline ja huvitav lahendus kunstnik Eugen Tambergilt. Kogu klappidega klassitoolistik ja must esteetika, millele on kavalehel olemas ka inspiratsiooni lahtiseletus. Esimese hooga imestasingi, et miks Taani lipp musta värvi on, sest sinnamaani polnud veel kogu mõtet seostanud, aga siis hakkas see mõttelõng sealt omasoodu hargnema. Kirill Havanski on üks meie huvitavamaid muusikalisi kujundajaid. Tundus, et siin oli ka tema omaloomingut (mitte lihtsalt "muusikaline kujundaja", nagu kavaleht väidab, vaid ka "helilooja"... aga võin muidugi ka eksida). Madis Fuchsilt atmosfääriga sobituv tumedamates toonides valguskujundus, mis sobib üldise esteetikaga ning üks imeilus, pea maagiline hetk, oma "päikeloojangukarva kiirtega" ja seegi läheb "tooni".

Ent kuna kokkuvõttes oligi kõik sellele ühele "mängule" üles ehitatud, siis minu jõudis juba ammu enne lõppu ära tüüdata. Kuid NB! mina ei ole ka sihtrühm! Seega minu arvamus siinkohal ei loe. Saalist väljudes oli mu ümber mitmeid noori, kes omavahel vesteldes andsid mõista, et see nende jaoks igati huvitav tundus ja seda teatrielamust ka minust tunduvalt kõrgemalt hindasid!

Jah, segased tunded on. Ma läksin vast liiga detaili ja sellest võib jääda tarbetult ülekriitiline tunne. Tegelikult ju tublid noored teatritegijad, kes jutustavad väärt asja noorematele. Ilmselt ei oska seekord ma ise ka täpsemalt näpuga näidata sellele, mis siis ikkagi häiris? Etteaimatavus? Suhestumatus? Liiga pikk mäng? Vales järjekorras, ehk kõik ei läinud kogu aeg hullemaks ja see andis tüdimusele tiibu juurde? Ikkagi see arusaamatus, miks üldse need noored seda mängu mängisid? Igatahes jäi saalist väljudes selge rahulolematuse tunne. Natuke on asjadele järelemõtlemine ja maharahunemine aidanud siluda neid teravamaid nurki, tugevamalt esile on tõusnud väärtused, mida lavastus ühiskonnale pakub, aga peale jäid ikkagi segased tundmused. Ja ometi "ärritada" ju selle looga tahetaksegi...

Hinnang: 3+

Ei saa ka mina eitada selliste lugude jutustamise olulisust. Mu kriitika tuleneb väga isiklikust lähtekohast seekord, ehk tunnen kuidas see ei projitseeri laiemalt publiku vastuvõttu. Sellepärast hoidun ka "meie" sõnast viidates endale ja ülejäänud publikule. Kuna see lavakalend on läbi mitmete mängude nüüdseks juba võrdlemisi tuttav, siis kogu mu kriitika oli vähemalt mõeldud konstruktiivsena, kui siit nüüd oligi üldsegi midagi võimalik lahti hammustada. Ootan ja tahan parimat. See pole ka see, et "mis sa siis ronid noortetükki vaatama, kui ei suuda sellelt tasandilt seda võrrelda/hinnata"... tihti käin isegi veelgi noorematele mõeldud lasteetendusi vaatamas ning suhestun vägagi ladusalt, saades tugevaid elamusi ka lasteteatrist. Olen seda ka varem öelnud, et Johan Elm on "minu lavastaja", tema lavastuste tundlik (tunnetel mängiv) sisekliima ei jäta kunagi külmaks. Huvitavad detailid (siin näiteks kivide loopimine) aitavad tõsta loo jutustamise palju kõrgemale tasemele lihtsast loojutustamisest. Varasemalt väga tugevate näitlejate, nagu Andrus Vaarik, Taavi Teplenkov, Andres Mähar, Indrek Sammul jne tööd teinuna võib olla on tekkinud liigne näitlejate usaldamine, aga see on koht kus tuleb ehk kõvemini mõnikord jalg vastu maad lüüa ja näitejuhtimisega sekkuda... see on vaid mu aimatav selle lavastuse tunnetus. Võin ka sellega vabalt eksida, sest polnud ju juures, ega ka näinud tööprotsessi. Kuigi jäi mulje, et just sellest otsast oleks saanud seda teravamaks näpistada. Teisalt, kas selle looga olekski üldse võinud minusugusele "vanurile" kuidagi huvitavalt tervikuna mõjuda... kahtlen. Usun, et jäävad ka sedapuhku oma lapsed siiski teatrisse saatmata... kui just mõni tubli õpetaja mu 14-aastast terve klassiga ei vii. See on selline lugu ja lavastus küll, millest hiljem koolis vestlustes arendada õpilaste mõtlemis- ja mõtestamisvõimekust ning tekitada seda vajalikku kaitsekihti lollustega mitte-kaasaminekuks.

 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leisi tehtud fotod):

Mitte midagi

DRAAMA

SADAMATEATRIS

KESTUS: 01:45

Väikeses Taani linnas algab uus kooliaasta. Esimesel koolipäeval teatab üks poistest, et mitte millelgi pole tähtsust ega mõtet, ronib ploomipuu otsa ega tule sealt enam alla, terroriseerides klassikaaslasi oma uue maailmavaatega. Neil ei jää muud üle, kui tõestada talle, et on asju, mis on tähtsad. Et elul on siiski tähendus.

Taani kaasaegse kirjaniku Janne Telleri paljudesse keeltesse tõlgitud noorteromaan räägib kasvuvaludest, indentiteedist ja väärtuste lahkamisest. Kirest hoida kinni rõõmudest ja sõprusest ning vihast selle vastu, kes neid keelab. See on jaht tähendusele, unustades, et jaht lõppeb üldjuhul jahitava surmaga. Kui ma annan endast kõik, siis kas see ongi kõik? Või pole see mitte midagi?

„Me oleksime pidanud ära lõpetama, enne kui see nii kaugele läks. Sest järgmisel hetkel oli millegipärast liiga hilja. Hetk, hetkem, kõige hetkem. Sedasama ütlesime me õpetajatele, vanematele, politseile ja kõigile, kes muudkui küsisid – miks? Ja kuigi me vandusime üksteisele, et me ei muutu kunagi sellisteks, nagu nemad, läks ikkagi nii. Me polnud veel isegi viisteist.”

Soovitatav 14. eluaastast

Esietendus 3. oktoobril 2020 Sadamateatris

Peale „Mitte midagi” etendusi toimuvad avatud vestlusringid, kus lavastuse temaatikat süvitsi valdavate ekspertide abil on võimalik ühiselt nähtu üle arutleda, avaldada arvamust ning püüda leida vastuseid tekkinud küsimustele. Sel aastal toimuvad vestlusringid pärast 5. ja 12. novembri etendusi.

AUTOR JANNE TELLER

DRAMATISEERIJA, TÕLKIJA JA LAVASTAJA JOHAN ELM

KUNSTNIK EUGEN TAMBERG

MUUSIKALINE KUJUNDAJA KIRILL HAVANSKI PAIDE TEATER

VALGUSKUNSTNIK MADIS FUCHS

OSADES LENA BARBARA LUHSE, MAARJA JOHANNA MÄGI, JAANUS TEPOMEES, OSKAR SEEMAN, KEN RÜÜTEL, KAAREL POGGA

Naiste kool - Vanemuine

Üks 2019.aasta kevadhooaja ja terve tolle teatriaasta vahvamaid komöödiaid on mõneti ehk üllatavalt pärit Moliere'i sulest. Seda küll paljuski huvitavale lavastustööle, suurepärastele rollidele ning igati ka veel tänasel päeval kõnetamisele. Eks see kõnetavuse "ajatus" ole ka üks "klassikute" tunnus.

Pikkade juuste ja põlvikutega mehed üritavad naisi koolitada, neid painutada nii, nagu vaja, Vanemuise Sadamateatri Priit Strandbergi Moliere'i tõlgenduses. Suures hirmus sarvi saada minnakse nõmeduste tipuni välja, nagu naise vangistamiseni, et ainult naine rumalamaks jääks ning seeläbi oleks mehele ustav ja tobu lambuke...ainult, nagu selliste asjadega ikka... lõpuks on mehel ikka sarved peas, tüdruk teise mehesse armunud ning ise käpuli maas palumas, et ta on absoluutselt kõigeks valmis, kui vaid naine teda maha ei jätakse...

See võib ju selles näidendis olla Arnolphe'i "kool" oma naisele, aga maailma siin on siiski "naiste kool" meile meestele ning keegi mees ei saa naise tahet allutada enda omadele. Kui sellest aru ei saa, võib järsku leida end igaüks Arnolphe'iga võrdsest olukorrast, kus naine lihtsalt armub kellessegi teise, kellessegi, kes armastab, mitte ei "sunni armastama". 

Wow, mis powerhouse roll Karol Kuntselilt! Lõi pahviks oma hoo ja ägedusega! Müts maha ka lavastaja ees, et ta on taibanud nii õige mehe Arnolphe'i rolli kutsuda. Vähemalt sama üllatav oli näha Karl Laumetsa nii lahedas koomilises võtmes! Tal on täiesti originaalne koomiline närv. Iga kord kui lavale saabus - no lausa hüsteeriliselt naljakas oma juuste ja ilmetega!!! :) Tanel jonas jällegi justkui röppiva värsiedastusega ning hiljem teatavate feminiinsete maneeridega tähtsa aadlikuna - lust vaadata ja kuulata! Jaanus Tepomehe notar, kes nagu sõnadega "vehkleks", kui mõelda tema jalgade tööle! Selline koomiline pärl :) Ka naiste rollid on head ja kogu ansambel väga tugev! (Tundub, nagu hüüumärkudest siin tekstis puudu ei tule :))

Sisu jah, tsipa lihtsake, aga sedapuhku mõnusalt lihtsake. Annabki näitlejatele mängust kõige väljapigistamiseks ruumi. Priit on lavastanud ka huvitavalt, situatsioonikoomikat, müramist ning hoogu, aga seda huvitaval, elektrita ajastul, kus hämar valgus on igapäevane. Suhtlemine publikuga kaasab ka kogu saali kaasa täiest omamoodi. Marika Aidlalt mitu head liikumislahendust ja need Gerly Tinn'i kostüümidd! Mõnus, kvaliteetne meelelahutus!

Hinnang 4+

Naiste kool

• DRAAMA
• SADAMATEATRIS
• KESTUS: 02:40

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg
Tõlkija August Sang
Stsenograaf Maarja Meeru
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Liikumisjuht Marika Aidla
Valguskujundaja Andres Sarv

Osades Marian Heinat, Linda Kolde, Karol Kuntsel, Tanel Jonas, Karl Laumets, Jaanus Tepomees, Viktor Lukawski või Priit Strandberg

Molière’i komöödia

Arnolphe on hea ja rikas kaupmees, kelle väärikusest saab vääritus, aust autus, tarkusest kõrkus ja armastusest armukadedus. Nimelt on lõbus härra Arnolphe väsinud eputamisest, tühistest vaimukustest ja tõvena levivast kombelõtvusest naiste seas, kes massiliselt oma mehi petavad. Hea Arnolphe on juba ammu abielueas, kuid ei leia endale naist, kelle truudusele ta kindel võiks olla. Nii otsustabki ta kosida oma kasvandiku, kes juba nelja-aastasena saatuse tahtel talle hooldada jäi. Kuna ta on tüdrukul lasknud üles kasvada kloostris, eemal edevast ja hukutavast haridusest, peaks just tema naiivsus ning headus, ilu ja armastus hoidma Arnolphe’i pealae sarvedest puhtana. „Miks võtta õppind naist, niisugust kaunishinge / kes päevad otsa käib mööda haritud ringe …”. Kuid nagu siin ilmas ikka, nõuab ka saatus meie eludest oma ning kõik hoolikad ja läbimõeldud kavatsused võivad sekundiga liiva joosta.

Molière olevat armastanud tragöödiaid, kuid ometi on kõik meieni jõudnud Molière’i näidendid komöödiad. See vastuolu on teatrile väga sobilik – läbi naeru ja kerguse puudutab Molière kõige olulisemaid ja õrnemaid kohti meie vaimus. Ajatu sisu ja ajatu huumor.

Esietendus 27. aprillil 2019 Sadamateatris

Pangarööv - Vanemuine

Vanemuine on ostnud õigused ja toonud lavale 4 aastat Londoni West Endis pandeemia eel menukalt mängitud lavaloo, mis on samade autorite/näitlejate sulest, kes kirjutasid ja tegid ka Rakvere Teatri "Hullemast hullem" algupärandi. Vaadates on seda selgelt ka aru saada. Selline naljamäng, millele rahvamassid tormavad murdu ja saalis rõkkavad pidevad naerupahvakud. Ausalt öeldes, pole ma veel käesoleval aastal üheski teatrisaalis (ega tegelikult ka kusagil mujal) nii palju ja nii häälekat naeru kuulnudki, nagu mu kaaspublik seda kohati lausa hüsteeriliselt väljendas! :) Järelikult läheb tõesti rahvale korda.

Tegemist on omalaadse "sarjaga". Kui "Hullemast hullem" ja nagu ka selle ingliskeelne pealkiri reedab ("The play that goes wrong"), tõi lavale näitetrupi, kellel kõik, mis vähegi ühe etenduse jooksul nässu võib minna, nässu ka läheb, siis "Pangaröövis" on sama lugu ühe pangarööviga. Autorite rühmitusel, mis kannab nime Mischief Theater on olemas ka "Peeter Paan, mis nässu läheb" ning "Mustkunsti-show, mis nässu läheb". Lisaks veel üks improteatri formaat, BBC-le on nad teinud ka aastavahetuse show, kus "Dickensi Jõululugu läheb igatpidi nässu" ja veel ühe lühisarja kõikvõimalikest nässuminekutest.

Kui võrrelda Pangaröövi siin maarjamaal mängitava Hullamast hullemaga, siis seekord on nende "nässuminekute vahele" lisatud nii laulu kui pisut rohkem ka süžeed. Tegevus toimub 1950ndatel Ameerikas, kus Ungari prints (Jürgen Gansen) on usaldanud ühte panka hindamatu kalliskivi. Linnas, kus absoluutselt kõik on sulid (jah, ka politsei ja vangivalvurid!) ning peavad rikkaks saamisele ja teistel sellel teel naha üle kõrvade tõmbamisele jahti. Pangajuhi (Sepo Seeman) tütar (Lena Barbara Luhse) on ise ka petis ning tema peika (Karl Robert Saaremäe) põgeneb vanglast, et pangarööv korraldada, just siis kui tüdruk on leidnud endale uue peigmehe (Jaanus Tepomees), kes omakorda on pangatelleri (Merle Jääger) poeg. Asjasse on segatud igasuguseid pätte ja politseisid (mh. Ragne Pekarev on nii üht, teist ja kolmandat kah veel ning veel sellisena, nagu me teda mitte kunagi laval varem näinud ei ole!) ja 76-aastane pangaametnik (Karol Kuntsel), kes ka pangajuhi tütresse armunud on. No huhh, mis sekeldus ja supp sellest kõigest kokku keedetakse!

"Ülevõllikomöödia" on kõige tabavam žanrimääratlus ja kui peaks vaid ühe sõnaga kogu teatrielamust kirjeldama. Otseselt mitte siinkirjutaja lemmikžanr, eriti oma farssikalduvuses, ehk jämekoomikas, aga no naersin kohati minagi. Eriti näitlejate tööle ja lavastuse tehnilistele lahendustele, mis juba oma leidlikkuses sisaldavad komöödiat. Eriti ja kohe väga-väga meeldis üks lõik (selle lavaltoimuva kohta on siinse teksti järgmine foto), mis on lavastatud pealtvaates (kuna osa tegelasi "ronib just parajasti peade kohal", ent kuna "kõigega" pole ka arvestatud (näiteks maa külgetõmbejõuga) siis sellepärast see kõik "üle võlli" lähebki. Teenis muide ka täiesti õigustatult keset etendust tormilise aplausi... ja seda juhtub ju haruharva teatris! Lisaks kogu sellega kaasnev õhušahtis ronimine - nii all kui üleval lava kohal, mis päädib veel ühe tegelase õnnetu, ent ülinaljakalt lahendatud lõpuga. 

Kuigi Ain Mäeots on selle lavastanud (ja nagu kavalehel on rõhutatud - tegemist pole mitte brittide lavastuse koopiaga), on siiski tegemist nö."formaadi"komöödiaga, ehk ka näiteks see pealtvaates stseen on juba sisse kirjutatud (ja lahendati ka Londonis laval ligikaudu sarnaselt), kuid Vanemuises on see tehtud oma nupukuse ja leidlikkusega. Vaadates mõtlesingi, et vau, Eesti teater ei jää Londoni West End'ile tehniliste trikkidega sugugi alla (ja neid sellises erilises režiis on tõeliselt hulgaliselt!) kui järsku etendus just tehnilise apsu pärast katkestati!

Tegemist veel ühe võtmestseeniga, mil Karl Robert just lae alt TomCruiseMissionImpossible'likult nööriga alla on lastud, maa ja taeva vahele ning pidi järgmine tegelane tulema, aga ei tulnud... Tuli hoopis teatritöötaja kulisside tagant vabandama. Seda naljalt Londonis ei juhtu (kuigi ju võiks, eriti "seda nässuminekuterida" arvestades). Kuid Karl Robert nii vahvalt ja proffilt viskab oma nalja sisse ("appi-see põrand on ju alarmi all!"), mis lõppkokkuvõttes andis kogu etendusele veel omalaadse lisaefekti! Ja ega sellest midagi katki olnudki, eriti kuna "surnud" Ragne tegelane saabub pärast väikest pausi, nüüd juba "vaimuna" lavale ning kogu "kaotatud stseeni" publikule lahti seletab - nii osavalt lahendatud ja seda ju tegelikult käigu pealt! Lisaks on kummalisel kombel just ja ainult SEE stseen ka Londoni teatri esituses youtube'is üleval... kes juhtumisi samal etendusel viibisid, saavad seda "vahelejäänud" laulu kuulata ja rööviprotsessi näha näiteks siit (teistele, kes soovivad ette teada, annab indikatsiooni, millise kreisi seiklusega selles lavastuses laval on tegemist): https://www.youtube.com/watch?v=0CQC0ki8BpY

Näitlejatöö mõttes on ka rollid lahendatud farsilikus võtmes. Kõik on nii üleelusuuruses värvikad tegelased ning annavad selle lustliku lähenemisega kogu etendusele hoogsa ja lõbusa tooni. Minu jaoks trupi täheks, kuigi täiesti kõrvalises rollis, tõusis Karol Kuntsel. Tema "vanahärra" oli nii stiilipuhas, ent ka üdini koomiline. Juba mainitud Ragne Pekarev ning veel sellise parukaga - karikatuur iseenesest ja no puhas kuld! Üldse need parukad olid veel omaette teema - kõik nii kummaliselt mittesobivad, et need kokku on veel üks efekt per se. Karl Roberti peas näiteks mustad juuksed pisut kaugemalt vaadates mõjusid nagu legomehe must ja läikiv lakk. Tema hoog ja esinäitlejalik sarm pääseb siin eriliselt mõjule ning seal kõrval üks teine lemmik ja lisaks Karolile koomilisemast otsast (eriti tänu oma liikuvusele) pakkus tõelise naerunaudingu Jaanus Tepomees - oimaeivõi-seda-puusahõõritust! :))) 

Üks minu kindlaid ja suurimaid lemmikuid äsja lavakooli lõpetnud 29.lennust Lena Barbara Luhse, kes Vanemuisega sellest hooajast liitus, teeb oma lühikese näitlejakarjääri võrdlemisi siiani veel lühikeses rollidenimekirjas täiesti erineva rolli senistega võrreldes. Milline hea võimalus areneda ja arendada koomikusoont (selle psühholoogiliselt sügavama kõrvale, mis tal juba päris hästi käpas) ja nagu seegi roll tõestab, on teda huvitav vaadata mistahes sobivas või ka sobimatus rollis, sest kuigi esialgu tundus, et see langeb sinna teise lahtrisse, siis lõppude lõpuks muutis ta selle igati esimesse lahtrisse kuuluvaks. 

Sepo Seeman mängib oma pangadirektorit Aivar Tommingasega kahasse. Usun, et mõlemad mehed saavad siin omalaadselt bravuuritseda. Sepo kohalolu oli mõjuv - no ehtne pangajuht! Kuid seda koomilisemaks muutusid need "rollist" väljumised, olukordades ja ilmetega, mida selliselt tüübilt ei ootaks. Ja muidugi alati tähelepanu-uudishimu äratav Merle Jääger, kes vastupidiselt oma mõnikordsele maskuliinsemalt tugevamale hoiakule, naudib ise ning kiirgab seekord ülinaiselikkust. Igagususeid suuremaid ja väiksemaid tegelasi on veel, nagu näiteks juba mainitud Jürgen Gansengi kehastab neist mitutki tegelast, kuid näiteks just temalt ootasin palju suuremat koomilist lisandust, kuigi lõppkokkuvõttes hajub ta hoopis massi. Ju on see palett nendest veidrikest lihtsalt lavastuses nõnda kirju, et võtab silmad virvendama ning selle seest saavadki just vaid millegi erilisega eelmainitud piisavalt suure jalajäljega hakkama. On ju osalemas ka vahvalt lollakaks oma tegelase mängiv Veiko Porkanen, kõigis pisemates osades vajalik toetus Karl Kristjan Puusepp'a näol ja Jüri Lumiste "päris" politseina ;) Veiko neist näiteks saab ka ühe "oma pikema stseeni" seal vahel, mis osale publikust eriti suureks naerupommiks kujunes.

Nõnda oligi siin huumorit kõigile... ka minusugustele, teistsuguse huumorisoonega inimestele. Minu teatrikaaslane on vastupidiselt just nimme sellise naljasoonega, nagu pakuti ning ümber meie istunud inimeste seas oli ka inimesi, kes ei saanud kohe üldse naeru pidama, vaid muudkui kõõksusid pisarad silmis naerda. 

Pole ka ime, et Vanemuisel on need "Pangarööv"i saalid hästi on täis müüdud. Muide sellise lavastuse etenduste vaatamiseks ei pea istuma lava ees ääres (ja seda ütlen mina, kes ma alati võimalusel tahan ninapidi vastu lava olla - ise peaaegu näitlejate seas :)), sest tervikpilt on lai ning lavastaja kasutab tervet lava ja selle iga otsa ja nurka ning pakub igas otsas midagi, ka samaaegselt. 

Üldse on Mäeotsa kaubamärgiks (loe: üsna harukordseks) saanud lava meisterlik terviku hõlmamine ning keerulisemate liikumiste ja piltide vahetustega hakkamasaamise võimekus. Antud juhul kogu stsenograafia pärineb Jaanus Laagriküll'iga koostööst ja seegi on segu 50ndate ameerikast (tuttav esteetika ka eriti just 60ndate USA sellistest teleserjaalidest nagu Batman, Star Trek ja Agent 86), rikastatuna Gerly Tinn'i koomikale ja ajastule sobivate kostüümidega ning Priidu Adlase valguskaardiga. Ja kuna neid trikke siin ikka on, siis Enar Tarmo rolli ei saagi selles trupis kuidagi ületähtsustada. Nagu öeldud, siis kõigele muule lisaks saab ka laule kuulda ja muusikaline kujundus on Ele Sonnilt.

Ühed parajad sulid ja trikimestrid nii laval kui lava taga! Tore, et võetakse teha ka selliseid tehniliselt keerulisi ja vaatemängulisi lavastusi. Eks sellepärast ka publik seda vaatama tahab minna. Pesueht meelelahutus! Nagu vaataks mõnd action-komöödia-filmi, mis oma silme all tõeks saamas. Liikumise ja misanstseenide täpsus kogu pulli toimumise õnnestumiseks peab olema täiesti omaette tasemel.

Hinnang: 4

Arvestan siin hinnangus seda kogu olukorda ja tervikelamust, ka erilist nässuminekut ja seda kuidas see etendus ümberkondsetele mõjus. Ma ise tahaksin sinna miinuse ka taha panna, aga ei suuda antud olukorras. Oleksin tahtnud veelgi rohkem naerda selle mahu peale, aga see ei ole mitte hinnang trupile, ei näitlejatele, lavastajale ja teistele kunstnikele, ega ka kellelegi/millelegi muule, lihtsalt meil kõigil on oma huumorisooned ja minu oma kõditas see suuremast osast vaatajatest pisut vähem. Aga kõditas... ja see on peamine. Sellest ka siiski võrdlemisi kõrge kaarega üle keskmise hinnang. Muide Heikki Leis'i fotod siinse teksti vahel annavad ka päris hästi seda tunnetust ja huumorimeelt edasi, mida lavalt voolab. Ja ajastulik lähenemine ning kogu see tehniliselt keeruline extravaganza on ju suured plussid tervikelamusele, mis kuigi koomilises mõttes jäi minu jaoks tavaliseks, on teatrielamusena vastuoluliselt eriline.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leis'i fotod):

Pangarööv

KOMÖÖDIA

SUURES MAJAS

KESTUS: 02:50

Originaalpealkiri “The Comedy about a Bank Robbery”

1958. aasta suvi. Minneapolise linnapanga seifi on hoiule usaldatud hindamatu teemant. Vanglast põgenenud kurjategijal on kinnisidee see oma opaka paarimehe ning triksterist tüdruksõbra abil sisse vehkida. Valeidentiteetidest, armastuskolmnurkadest ja salajastest ülesannetest kubisevas maailmas ei saa usaldada mitte kedagi. Linnas, kus kõik on kelmid, on lahendamata vaid üks suur ja oluline küsimus: kes saab kalliskivi endale?

Näidend oli 2017. aastal Suurbritannias Laurence Olivier’ nimelise parima uue komöödia auhinna nominent ning sai 2018. aastal parima komöödia auhinna Prantsusmaal.

Esietendus 3. septembril 2020 Vanemuise suures majas

AUTORID: HENRY LEWIS, JONATHAN SAYER, HENRY SHIELDS

TÕLKIJA: MARTIN ALGUS

LAVASTAJA: AIN MÄEOTS

STSENOGRAAF: JAANUS LAAGRIKÜLL

KOSTÜÜMIKUNSTNIK: GERLY TINN

VALGUSKUNSTNIK: PRIIDU ADLAS

LAVATRIKKIDE KONSULTANT: ENAR TARMO

LIIKUMISJUHT: MARIKA AIDLA

MUUSIKALINE KUJUNDAJA: ELE SONN

LAVASTAJA ASSISTENT: ANU TONTS

OSADES: JAANUS TEPOMEES, KARL ROBERT SAAREMÄE, LENA BARBARA LUHSE, AIVAR TOMMINGAS VÕI SEPO SEEMAN (PÄRNU ENDLA), JÜRI LUMISTE, MERLE JÄÄGER, RAGNE PEKAREV, KAROL KUNTSEL, VEIKO PORKANEN, KARL KRISTJAN PUUSEPP, JÜRGEN GANSEN (KURESSAARE TEATER)

Laul õnnest - Vanemuine/EMTA lavakooli 29.lend

EMTA lavakooli 29.lend on kevadel ülikooli lõpetamas ja tänu sellele on publikul võimalik nendega ka pisut tihedamalt ja lähedamalt tuttavaks saada. Kui eelmised lavastused on olnud Tallinna-kesksed, siis nüüd on osalt neist Tartu Vanemuisega segunenud ning üks kursuse lavastajatudengitest - Elise Metsanurk - on lavale toonud Oskar Lutsu (üle saja aasta tagasi viimati Eesti teatrites lavastatud) "Laul õnnest".

See Laul "õnnest" siiski oli pigem nagu laul "õnneta olekust". Jah, alguses veel on näiliselt justkui osalt tegelastest ka õnnelikud, kuid üsna pea muutub see ballaad bluusiks ja kui esialgu võis aimata pilvede tagant ka päiksekiiri läbi mõnede vahvate eluliste paralleelide, mis ka naeratuse näole tõi, siis mida lõpu poole, seda tõsisemaks kõik kiskus... kuni paratamatu tragöödiani välja...

Lugu räägib kahest noorest paarist, kelle suhted, sidemed ja tunded on kõik natuke sassis omavahel. Mees ja naine abielluvad, kuigi teine naine armastab seda meest ja naine oli teise mehe silmarõõm. Teisalt need suhte väljaspoole jäävad saavad omavahel paariks, ent armastust neil ju omavahel ei ole... mees veel võiks armastusse kasvada, aga naise tundetus ei lase. Kuid see esimesena abiellunud paar tegelikult ka teineteist ei armasta. Abiellutakse, sest tollel ajal ja ajastul oli see niiöelda kombeks. Arvati, et armastatakse teineteist... aga argipäevases elus ollakse sedavõrd erinevad, et esialgsete armumistunnete lahustudes, ei saada tegelikult teiselt seda, mida inimene oma suhtes vajab ja tahab. Kogu selle tunneterägastiku sees on ka poiste emad, kes oma nina ikka tahavad noorte asjadesse toppida, kuid sellega vaid asja segasemaks ajavad.

Usun, et omal ajal võis selline tekst, sellise sisuga näitemäng, olla parajalt skandaalne, sest ühiskonnanormid, mida tegelikult ka lavaloos peegeldatakse, olid konservatiivsed ning piiritletud ja piiratud. Võib-olla sellepärast ongi just praegu õige aeg see uuesti päevavalgele tuua. Tänapäevas kõnetab see ka, ainult ilmselt pisut teise nurga alt. Jätame vana aja kõrvale, aga ka praegu on inimesi, kes unistavad abielust ning iga hinnaga soovivad pruudiloori kanda või mesinädalatele minna. On siis tunded piisavalt arenenud ja tugevad või on tegemist hoogsa ja kirgliku suhtega, millega kohe end abieluahelatega siduda soovitakse. "Ahelad" on juba iseenesest üheks hoiatusmärgiks, millega abielu pahatihti kirjeldatakse.

Muide lavastusdramaturgina on kaasatud Priit Põldma, kellega lavastaja on koos muutnud selle teksti laval stiilseks. Kasutades näiteks Fosselikke korduseid ja mitmeid teisi stiilimänge, kaotamata siiski väga selget ja ladusat, võiks isegi öelda klassikalist ja tugevat lugu. Muutes selle ühtviisi huvitavaks nii harva kui tihti teatrit külastavatele inimestele. Minul läks küll alguses natuke aega ja süvenemist, kuni uppusin sellesse ja olin ühtviisi nii ajastus  sees kui kogu noorte tunnete-suhete mängude kaasaelajaks. Tegelikult päris alguses kõrgus lava teisel korrusel väga nähtavalt tänapäevane mikrofon ja see tekitas ühe hetke segadust, et kas kõik on siiski hoopis tänapäeval toimuv? Kuid õnneks unustasin selle intensiivse ja tundelise mängu käigus peatselt.

Ja ikkagi, kas on vaja pea ees tormata abiellu? Kui kaua on vaja enne olla suhtes? Kas üldse tänapäeval on abielu enam vaja? Kas tunnetest ja teineteisele lubadustest ei piisa? Tähtis on ju see, et on hea koos olla, on tahe jagada, tahe anda ja just sellelt teatud teiselt inimeselt saada. Tunda partnerlust - meie kahekesi versus kogu ülejäänud maailm. Keegi kes hoiab ja kaitseb ning keegi, keda hoida ja kaitsta... Ei, on inimesi, kes vajavad sõrmustevahetust ja kindlat sõnadega lubamist - neile igapäeva teod ja päris käitumislikest märkidest ei piisa. Riigi ees on vaja enda paari panna. Okei... kõigil meil on õigus oma arvamusteks. Eks muidugi pulmad on üks tore pidu ja kui kaks inimest, kes teineteist armastavad ja seda tahavad, tahavad, et nende lastel oleks mõlema vanemaga sama perekonnanimi jne jne jne, siis tuleb ju ka abielluda.

Teisalt jällegi piibel nõuab, et abielu oleks lahutamatu. Kui korra juba astusid sellesse, siis tuleb see ka elu lõpuni nii hoida. Kes on jumala ees paari astunud, need ei tohi end ise lahutada. Kas tänapäeval, kus lahutatakse pooled, kui mitte rohkemadki abielud, on sellel üldse enam mingitki hirmufaktorit. Kas abieluahelad hoiavad inimesi petmast, sarvi tegemast, proovimast või apsu tegemast? Ei nad hoia. Inimesed on oma tunnete orjad ja kui lained löövad üle pea, siis lastakse vesi üle pea ja loodetakse, et ujutakse seekord (nagu ka eelmine kord) sellest jamast välja. Ühel hetkel võib, aga ei pruugi teise kannatus katkeda. Kui on lapsed, või raha üks valemi muutujates, siis see kumm võib isegi vägagi vastupidav olla...

Selles loos jääb mulje, et mõlemad paarid on natuke uisapäisa paari läinud. Üks paar saab selgeks varsti, et nad mõlemad tahavad elust erinevaid asju. Nad mõlemad on nii erinevad. Mis sellises olukorras teha... Eriti üks on valmis lahku minema, aga teine mitte... Teine paar teeb kokkuleppesuhte. Kui jätkusuutlik selline on? Kui tunded on kellegi teise vastu, kas on võimalik need igaveseks maha suruda? Vana arm ju ka ei roosteta... ei ta roosteta... Rahaga saab palju ja mõnikord rohkem veel... Hiljuti sõber proovis hakata vaidlema, et tema arvates võib raha eest kõike osta, peale armastust. Ma ei pidanud rohkem kui korra selgitama, et raha eest saab ka armastuse, kui ka sõber juba nõustus... See on noorte idealistide ja elukaugete lootusetute romantikute arvamust, et rahaga armastust pole võimalik leida... ON ja kuigi ma ise õnneks või õnnetuseks olen täiesti rahavabalt armastuses, siis võin tuua mitmeid ja mitmeid näiteid päris elust ka teistsugustest olukordadest! Rahaga saab ka õnne... aga tõesti-tõesti... alati ei saa rahaga suhtes õnne... Kui midagi on viltu või katki, siis ei pruugi raha olla piisav, et selle abil või jõuga õnne majja saada. Kuid selles pole ilmselt kellelgi kahtlust, et raha võib asjad veelgi keerulisemaks muuta. Nõnda ka siin...

Seniste nähtud 29.lennu lavastuste põhjal - "Väike prints" (mis oli esimene ja siiani lemmik), "Päikese lapsed", "Godot'd oodates", "Valgete vete sina" ja "Liiga palju armastust" (tõin ära enda maitseeelistuse järjekorras), asetub "Laul õnnest" minu jaoks kohe pärast "Väikest printsi". Nelja esimesena nähtu põhjal olid tekkinud juba ka esimesed arvamused selle kursuse tugevamatest näitlejatest, kuid siis tuli "Päikese lapsed" ja kõik kaardid paisati natuke segamini, kuna need, kes varem tundusid mõni samm taha jäänud, olid järsku jõudnud teistele järele.

Ka see "Laul õnnest" segab kaarte uuesti. See on selge märk sellest, et noored näitlejad on veel vägagi tugevalt arenemas iga uue tööga edasi ja edasi. Kuigi rollide suurused on siin praktiliselt kõigil 29.lennu näitlejatudengil peaaegu sama suured, siis siiski peaosaliseks võiks pidada Ekke Märten Hekles't. Ja oi kui huvitavalt ta laval mõjub. Tema üks vähestest sellel kursusel, keda õnnestus näha mängimas ka VHK ridades ja seega mõnevõrra tuttavam näiteks ülejäänud kolmest selles lavastuses kaasategevast kursakaaslasest. Kuid pärast seda VHK'd pole ta saanud piisavalt tähelepanuväärt rolli või siis ise pole ennast nii tugevalt välja mänginud, et mõneti jäi tunne, et ta on hea taustamängija ning karakternäitleja, aga suured rollid lähevad temast järjest mööda. Siin siis ometi on ta jälle väga tugevalt prožektorivalgusefookuses ning see areng on selgelt hoomatav. Kuna käisin seda koos kaaslasega vaatamas, siis mõlemad tõdesime, et seekord oli just tema noortest tugevaim. Huvitavam ka. Ja see on ju kõige tähtsam. Tema paljasjalgne ja nii kergete hüppavate liigutustega loodud noorsand, kes vajadusel ka piaanokastist ühe kerge hüppega lavale ilmub. Ja siis jälle mängib oma naise tunnetega, ise haiget saamist nii tabavalt varjavalt oma tegelases segab, annab aimu intelligentsusest, sest midagi ei anna ta lihtsalt kätte, vaid tähelepanelik vaataja kodeerib selle ise temast välja. Kivinägu, kelle tunded on pinna all ja seda on vaataja jaoks kõige magusam avastada.

Kui varem on üks minu selle kursuse lemmikuid olnud (ja on ka praegu) Maarja Johanna Mägi, siis minu teatrikaaslasele ei meeldinud tema mõneti üheplaaniline - pidevalt vinguv ja rahulolematu, ükskõik kas siis tollal kui ta ise ei olnud oma mehega rahul või siis kui mees juba teise naisega plaane pidas... Kuid minu jaoks tema varasemate rollidega võrreldes on siin midagi uut ja see on jällegi märk huvitavusest. Teine naine - Kristiin Räägel on minu arvates kogu kursusel just viimase aastaga kõige suurema arenguhüppe teinud. Tal on tekkinud teatav kontroll oma rollide üle. Teatrikaaslane tõi etenduse käigus huvitava võrdlusparalleeli, et Kristiin näib siinses rollis nii elisabetreinsalulilik ning tõesti - pärast sellist konkreetset sõrmega näitamist, nägin seda minagi. Kuigi näitlejatena pole nad (arvestades tema eelmisi diplomietendusi) üldsegi sarnased... või siiski on? Seda saab põnev olema järgmises rollis näha, kui puhta lehena uuesti tema mängu vaadata. Tegelikult jahmatas ta "Päikese lastes" juba korralikult (kuigi seal meeldis minule ühe tema kursaõe roll veelgi rohkem), aga siin, kuigi samuti tõsine ja valulik roll on tal ometi loodud teisiti. Võib-olla mitte nii melodramaatiline... aga on ka vahe - "Päikese lastes" oli temas vene dušaa, "Laul õnnest", aga eesti preili.

Laast, aga mitte liist veel üks minu kursa lemmikuid - Ken Rüütel. Kes vastupidiselt teistele, ei pakkunud selles rikka poisi rollis midagi sellist, mida ma saaksin välja tuua arenguna või teistmoodi tegemisena. Tema on üks nendest, keda teised on nö. kinni võtnud :) Kuid Keni hääl on, mis on ju näitleja esmane töövahend on küll kursusel üks paremaid. Selge ja kandev. Kuid noor näitleja oskab sellesse panna varjundeid, mida küll iga kord on huvitav avastada. Antud juhul võis rolli mängida ka see, et temal on kõige vastikum karakter mängimiseks - ehtne pahalane. Kuigi mõnikord mängitaksegi just pahalased lugudes kõige huvitavamaks... seega eks iga vaataja ise otsustab... Midagi ette heita mul küll tema mängule ei ole.

Ka viies sellelt kursuselt on osalemas - Martin Kork - ent tema rolliks on peamiselt etenduse käigus laval helindeid ja muusikat luua. Jah, tal on ka orelimängija roll, kuid seda vaid mõne üksiku lause jagu. Martini loodud muusikaline taust on väga huvitav ja eriline. Siiski oli hetki, mil selle intensiivsus tõmbas õige pisut liiga tähelepanu, aga ka see on maitseküsimus. Selline helikujundus on minu arvates lavastuslikku väärtust tõstev tegur, seega ma ei nurise.

Ja lavastus on oma kahe tasandi ja igasuguste huvitavate ideedega paljulubav ning tulevikuootuseid kasvatav. Jäi mulje, nagu Elise on tippkokk, kes küll loob oma meistriteost, aga maitseb seda, et tulemus oleks tervikuna toimiv. See mekkimine on noortel loojatel veel kohati enesekeskne, sest see, mis endale paistab lihtne ja loogiline, võib siiski vaatajale tunduda arusaamatu või siis liigagi ilmne. Mõlema äärmuse kohta toon enda tähelepanekutest näited. Kohe alguses on laval trosside otsas kinnitused, millest tõmmatakse läbi loorikangas. Ühest august tõmbab selle läbi peigmehe ema mänginud Külliki Saldre ja teisest peigmehesse armunut kehastanud Kristiin Räägel. Siis saabub peigmees (Ekke Hekles - no juba nimi on kunstniku või näitleja oma eks!) ja tõmbab selle loori teisele korrusele, kus asub tema pruut, see kangas voolab Külliki kinnitusest läbi, aga jääb teise sisse... Teisele korrusele viidud ots seotakse pruudipatsi külge... Aga miks kogu see? Mis selle mõte oli? Vaadates ma ei lahendanud seda ära. Kas tõesti ainult selleks, et toimuks mingi tegevus? Ilmselt lavastaja teab. Teine äärmus oli lõpustseen... Saan aru, et ahvatlus näidata visuaalselt mõjuvat kirikukella oli hirmus suur. Ja eks ta ju oligi silmale ja sellises (Tõnu Eimra) seatud valguses mõjuv... aga kuna see oli etenduse punkt ning tegevus, mis eelnes ja tragöödia, mis sellega kaasnes oli niigi siililegi selge, ehk minul kui vaatajal jäi mulje, et minu mõistust alahinnatakse - sain ju ise ka aru, mis juhtus, seda pole vaja puust ja punaseks teha... Eks see lavastajatöö ole peen kunst, et leida just õiged aktsendid. Need kaks näidet siiski ei vähenda seda head, millise erilise lavastusega Elise on hakkama saanud. Suured tunded ja selged tegevusliinid, aga ometi teatava erilisusega lavale toodud, mitte lihtsalt lugu ja kõik.

Lisaks noortele olid kaasatud ka vanemad tegijad ning esimesena tahaksin jagada kiidusõnu Marika Barabanštšikovale. See on hämmastav, kui hea ta viimasel ajal absoluutselt igas rollis on. Siin on tal kanda kõige karikatuursem tegelaskuju ning usun, et mõni võib seda isegi pidada natuke ülejäänud trupi keemiast eristuvaks, aga minu arvates toob ta sellesse raskesse ja valusasse loosse vajaliku kergema tooni ja mõnusa huumorisoone. Mitte ainult tekstiga, aga kogu oma kehaga mängides - näiteks terve roll tundus ta kõverdavat oma jalgu, mis näiteks trepist alla tulles jättis ehtsalt mõne memme mulje, ent samas ka koomilise visuaali. Kuid läbivalt see pojale allaheitlukuna konstateerides oma enda arvamusele kasvõi vastupidist, teisalt teda mõjutada proovides - suurepäraselt mitekihiline, kuigi üks väiksemaid rolle laval. Ja Külliki Saldre seal kõrval... kes on on ju alati ja üldse eesti üks parimaid naisnäitlejaid teise emana... kes näeb minia tasapidist tema pojast eemaletriivimist, kuid ei suuda olla toppimata oma nina noorte asjadesse. Ja ega Luts ei jäta seda ka karistamata - saab vasta näppe, nagu niuhti, sest minial on omad arusaamad, oma elu elada. Kuid Külliki hoiab end suuremas osas tegelikult Marika moodi karikatuursusest eemal. Tema on siiski pea kogu rolli ulatuses psühholoogiliselt korrektne... Välja arvatud ühes minu lemmikstseenidest - kus emad mõlemad oma poegadega võidu uhkeldavad :)

See kõik on nii eluline, isegi kui võimendatud ja luubi alla pandud, siis ikkagi väga ehe ja usutav. Ent ometi ka huvitav ja mis peamine - lugu ise on tugev. Kindlasti oleme kõik selliseid lugusid kuulnud ja lugenud ning midagi uut ei leia selle käänulistest sidustest, kuid ometi tõmbab see kaasa, äratab emotsioone ning paneb mõtlema.

Kui Kaspar Jancise kunstnikutöö hajub paljuski lavale laiali ning kasutatud on vaid üksikuid aknaid. Klaver ja ajastulik ja mõneti räämas detailid siin seal, siis omaette stiilseks otsuseks oli kasutada stiilipuhtaid ja ajastulikke riided. Värvigamma-tundmus järelmaitsenagi toetas tervikut ja vastavale ajastule viitamist. Kui kõik on pruun ja hall ja beež, siis tulevad teravused sisus ja tegelastes paremini esile. See on kaval nipp ja töötab ka seekord. Stiilsus riietes aitas tegelikult luua ka atmosfääri.

HINNANG: 4
Üllatavalt tugev lugu nii kauge aja tagant, et see kuidagi kasvas edenedes ja tõmbas üha enam ja enam kaasa. Lahkudes Sadamateatrist nentisime mõlemad teatrikaasalsega, et olime näinud midagi head. Oma pisikeste vigadega, mis tõstsid tegelikult selle elamuse väärtust, sest suurimas osas tegemist ongi ju alles teatrisse tulevate tegijate loominguga. Selle arenguetapi tunnistajaks olemine on siiski põnev. Kuigi kõige aluseks on just nimelt tugev lugu. Ilmselt ei soovitaks ma seda ka kõigile, sest päris puhtalt klassikalise ja lihtsa lähenemisega see lavastus ei ole, aga ei tohiks tekitada ka võõristust nendes, kes just seda teatrist otsivad. Kunstilised lisandid, millega lavastaja dramaturgi abiga siin mängib tõstab minu arvates terviku olulisust ja toimivust - teeb selle veelgi huvitavamaks.
Senise teatriaasta 13st nähtud eesti teatrite lavastusest 3ndaks suurim teatrielamus (siiani). Mina küll soovitaksin. Vahelduseks üks tõsine Luts, mis siiski alguse poole toob välja ka tema oskuse elulisi nalju teha.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Maris Savik ja need on pärit Vanemuise FB seinalt):

Laul õnnest

DRAAMA

SADAMATEATRIS

KESTUS: 01:35

Oskar Lutsu draama

MARIA: Istutab Hannes ikka veel lillesid ja rohtusid nagu enne?

LEENA: Alati! Tal on nüüd nii palju kõiksugu töid käsil, et – siin ta hööveldab, siin teeb sepist, siin joonistab … Mina ei tea, mis teda loomakest taga ajab, et ta kusagil ei püsi, aga üks alatine toimetus on tal. Kõige imelikum on lilledega. Neid istutab ta igale poole, kuhu vähegi saab.

MARIA: Noh, kui Miili juba siin on, küll ta siis jätab kõik muu kõrvale ja –

LEENA: Saab näha, mis ta siis teeb.

(Oskar Luts, „Laul õnnest”)

„Laul õnnest” on Oskar Lutsu 1913. aastal kirjutatud ja 1915. aastal esmakordselt Vanemuises lavale toodud draama, mis ligemale sajaks aastaks on vajunud unustuse hõlma. Realistlike jutustuste ja naljamängudega debüteerinud Luts otsis selles näitemängus teistsugust poeetikat, põimides külarealismi toonase uusromantismi mõjudega.

Üks tahab linna, teine tahab kodurahu, keegi tahab armastust, keegi teine tahab ka armastust, noh, nagu ikka kombeks, ja õnne, kui oleks, palun, võimalik, kohe ja palju, kui see liiga palju tüli ei tee.

Võib-olla on orelit lihtsam ehitada kui õnne.

Esietendus 8. veebruaril 2020 Sadamateatris

Vanemuise teatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöölavastus

AUTOR OSKAR LUTS
LAVASTAJA ELISE METSANURK(EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND)JUHENDAJA MERLE KARUSOOLAVASTUSDRAMATURG PRIIT PÕLDMA(NUKU TEATER)KUNSTNIK KASPAR JANCISHELIKUJUNDAJA MARTIN KORK EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND)VALGUSKUJUNDAJA TÕNU EIMRA

OSADES EKKE MÄRTEN HEKLES, MAARJA JOHANNA MÄGI, KRISTIIN RÄÄGEL, KEN RÜÜTEL JA MARTIN KORK(EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND) NING KÜLLIKI SALDRE JA MARIKA BARABANŠTŠIKOVA

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LENNU BAKALAUREUSELAVASTUS. KURSUSE JUHENDAJAD ANU LAMP JA ELMO NÜGANEN.

W - Vanemuine

Grandioosne! Võimas! Väärikas!

Väärikas austusavaldus Vanemuise 150ndaks sünnipäevaks selles majas praegusel hetkel tegutsevatelt inimestelt ja võimas, üle 3 ja pool tundi kestev ülelend üle nende aegade ja aastate. Kuigi tegelikult lõpeb lugu Kaarel Irdiga... Ehk peamiselt keskendub esimesele 100/110-le aastale... Kas see tähendab, et on oodata ka veel W2-te või siis juba lihtsalt V?

Lavastus seisab kõigil kolmel sambal, millel Vanemuise teatergi - draama, muusika ja tants. Tantsu saab siin näha nii suurepäraste Vanemuise balletiartistide Maria Engeli ja Walter Isaacsoni esitusest kuni draamatrupiliikmete moderntantsuni välja. Muusikat teeb laval elav orkester ja esitatakse ka muusikalinumbreid. Isegi ooperihäält saab kuulda (vau Pirjo Jonas ja Merle Jalakas)! Ja draamas on nii suuri, üle kogu terve suure saali mängitavaid plaane kui intiimsemaid stseene, millest eriliselt jäi meelde Merle Jäägeri tartukeelne Gustav Suitsu "Kerkokell" - lõi hinge niiiimoodi helisema!

Trupp on suur ja on näitlejaid, kes astuvad laval fookusesse kas ainult esimeses või teises vaatuses. Lavastaja Ain Mäeots on mänginud vimka, sest peategelane näitlejate seast nõnda hoopis puudub, kuigi peategelased on siin väga selgelt olemas - nendeks on Vanemuine ja eesti teater! Ka näidendi autorid - Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots ja Rein Pakk on vimkasid visanud nagu varrukast, millest üks olulisemaid ehk ajaloost tuttavate inimeste dramatiseerimine andes neile pisut nihkega nimed. Nõnda saab vaataja veel ühe mängu lavamängule lisaks - nimelt oma peas neid ühendusi luues teatriajaloost tuntud päriselu inimestega. Nõnda lihtsamast otsast ja kellegi vaatamisrõõmu sellega rikkumata võib öelda, et näiteks August Wiera'st on saanud siin Liira, Karl Menningust Hemming ning Kaarel Irdis Karl Murd. Üritasin ka näitlejatele vanast Vanemuisest paralleele tõmmata, kuid see oli juba keerulisem, kui nad just mingit konkreetset peaosa ei mänginud, nagu näiteks Lembit Eelmäe Põrgupõhja uues vanapaganas. Ent seda mängulisem ja põnevam. Näiteks isiklikke lemmikuid Raine Loo'd ja Velda Otsust ma sealt ei tuvastanud, aga "Liia" võis ju olla Lia Laats? Näiteks Anne Maasiku tunneb ära Maria Annusest koos oma trummiga. Veiko Porkaneni loodud Maanust, ehk Jaan Toominga alter egot selles paralleeluniversumi Wanemuises oli mul siiski raske kokku viia olemuslikult päris Toomingaga. Aga kõik võib niimoodi kavalalt ülesehitatult ju olla "nihkes" ja seega lubatud.

Ka mõne märgilise lavastuse valmimisloost tuleb juttu, nagu näiteks juba mainitud Põrgupõhja uus vanapagan. Lisaks saab siin kõiki punaseid nõukaaja lavastusi esindama üks uhke ja punalippudega ehitud paraadliku muusikalise tausta ja -liikumisega võimas stseen ning loomulikult ei puudu ka 60ndate lõpu ja 70ndate teatriuuenduslikke avantüüre esindav lõik, millesse juba omakorda on segatud Ird ise koos Epp Kaidu ja teistega. Muide paratamatult liikus mõte ka sellele, et laval on juba "legendid elades", ehk näiteks Aivar Tommingas, Külliki Saldre ja Merle Jääger, kes siin küll natuke parodeerides oma eelkäijatest legende mängivad, ent ometi on juba otsapidi ise kogu selle 150se ajaloo märkimisväärselt tähtsateks osadeks.

Kuna tegemist on niiöelda lõikude ja etteastetena esitatav lavalooga, siis võib ette kujutada, et 4 autorit on neid kirjutanud ka eraldi ja siis on need sobivaks kokku seotud. Kuigi kõik voolas väga ladusalt ja sujuvalt, nagu head biograafilised lood ikka. Mäng käis üle terve saali, nii laval, lava ees publiku seas kui külgedel ja rõdul - Ain kohe oskab suured plaanid oma lavastuste jaoks tööle panna! Ja loo ajastute mõttes suures plaanis toimub esimene vaatus 1869 - esimene maailmasõda. Ja teises vaatuses oleme nõukaajas.

"Ilus" on ka kindlasti üks omadussõnadest, millega lavastust veelgi kirjeldada. Näitlejad, ajastulikkus kostüümides, soengud, liikumised ja tantsud, stsenograafia mis aitab väärikusele ja võimsusele kaasa, valguskujundus mis tõesti on valgusKUNST, orkestratsioonid ja muusikalilaulud kõik kokku loovadki selle, mida mõtlesin kui ütlesin, et nii pidulikuks puhuks loodud lavastus on väärikas austusavaldus. Kuid võtame mõned neist töödest natuke suurema luubi alla ka.

Esimeses vaatuses saab nagu taastutvuda Helena Lotmani mänguga. Pikemalt NO-teatri ridades mänginud, toob ta sealt endaga kaasa siia Vanemuise truppi midagi tähelepanuväärset. Nimelt pöörake tähelepanu tema stiilile mängides partneritele ja partneritega. See on hoopis teistsuguse esteetika ja julgusega loodud dünaamika võrreldes kogu ülejäänud trupiga. Jah, selline, ma ütleks mänguvorm või -stiil torkab silma, kuid üldsegi mitte häirivalt, vaid hoopis värskelt. Selline kirglik mäng, mis ei lase tema partneritel omakorda vähemkirglikumalt mängida. See on väärtus kogu trupile. Robert Annus mängib oma Liira nii nunnuks - vuntsikeste, vatsakese ja vestikesega. Ilusti sätitud-mukitud. Temast saab ju professionaalse teatri tuleku "ohver". Ka Liira hilisem saatus tekitab läbi lavategelaste ka vaatajas kahjutunde. Seevastu Hemming Ain Mäeotsa kehastuses on üdini asjalik ning hoopis teistest erineva esteetikaga mäng. Professionaalne ja tõsine hoiak (kahju, et tema "Lärmi Karla" kuidagi loost ei ilmnenud), mis on ka selge kontrast varasemale (mitte-professionaalsele teatrile). Ainuke näitleja, kes saab mõnevõrra rohkem fookuses olla mõlemas vaatuses on Karl Laumets. Siin esimeses esimene armastaja ning paneb oma kurvad silmad ja kulmud ka mängu. Ning Jaanus Tepomees, kes peab kahe ägeda naise vahel laveerima. Esimese vaatuse viimaseks, aga üldsegi mitte vähimaks sooviks esile tõsta selle "teise naise" - Maria Annuse loodult. Milline väärtus ta Vanemuise jaoks on oma laulu ja draamaannete seguga! Lihtsalt vaimustav. Siin veel primadonnana, kes näitlejannaliku mänguga mängus VÕTAB endale nii mõnegi stseeni.

Valguskunstnik Rene Liivamägi toob esimeses vaatuses lavale pehmemad, soojemad, nostalgiahõngulised valgustoonid. Teises on kõik värviküllasem (aeg ju fotodel ja hiljem televiisoris ka värvilisem:)). Põnev ja fantaasiarikas nii kohtvalgustite mustriga mängimisel kui tervikvärvilahendustega atmosfääriloomine. Rene jaoks on see tervikuna olnud üks suurepärane loomeaasta - aasta parimast 12st valguskujundusest on kolmandik tema looming ning siin "W"-s veel üks teatriaasta kahest parimast! Gerly Tinn'i kostüümide ilu, mis avaldub otse loomulikult pidu- ja lavariietes, aga isegi Kota-Kata (Helena Lotman) kulunud pruunil seelikul on värvitoonid ja "vana seeliku" tunnetus imekspandavalt ilus. Siin-seal veel ka rahvuslikke motiive sobivalt sisse toodud, mis kaunistab alatajuliselt näitlejaid veelgi. Britt Kõrsmaa koreograafia, seda nii liikumises ja väiksemates tantsudes, aga ka ühes pikemas balletinumbris, mida tantsivad Vanemuise balletitrupi kaks esitantsijatest - Maria Engel ja Walter Isaacson. Tants, mis nii ilusalt ja rahulikult algab tantsijate käte ja küünarvartega teineteise tunnetamist, kuid edasi muudkui kasvab ja kasvab kirglikuks pas de deux'ks. Maria usaldas oma partnerit, kuigi vaatajana tunnetasin seal küll selliseid hetki, et kas tõesti nüüd midagi ei juhtu. Näiteks ühes kohas kus Maria jookseb ja juba kaugelt-kaugelt hüppab Walt'ile sülle tõsteks - ma vaatasin küll, et kas Walt ikka suudab vastu võtta ja hoida... võib-olla see aimatav rabedus oli taotluslik, aga igatahes töötas, sest ka ühe tantsuga suudeti saavutada wow-efekt.

Ja muidugi kogu elav muusika, mis läbi lavastuse mängitakse nii taustaks kui ka mitmelgi korral on fookuses. Muusikajuhiks ja dirigendiks suurepärane Taavi Kull ning kui seal mingi noot orkestril viltu ka läks, siis publikuni saali sealt teispoolt lava küll ei kostunud - kõik oli esmaklassiline. Lausa fantastiline tase! Ja muusika ise ka - tervelt 3 heliloojat ka neid erinevaid stiile ja meloodiaid üheks suurepäraseks tervikuks loomas - Tauno Aints, Ardo Ran Varres ja Leslie Da Bass. Lauludest jäi kõrvu kõlama üks vahva muusikalinumber, mida esitas trio Jaan Willem Sibul, Jüri Lumiste ja Veiko Porkanen. Laul ise rääkis sellest, et müntide kõlisevast helist on vaid üks parem ja magusam - ja selleks on paberraha krabisev heli... Ma ei tea, kas tegemist on originaaliga või kuulub see juba Vanemuise muusikalikullavaramusse, aga no kui mitte varem, siis nüüd kindlasti!

Teises vaatuses tuleb veel mitmeid suuri rolle lavale juurde. Ja suurim neist vast Kaarel Ird ise, ehk siinses W paralleeluniversumis Karl Murd, keda mängib Aivar Tommingas. Tahaks öelda, et juba tuntud headuses, sest ega see pole Aivari jaoks esimene kord Irdiks "olla". Kuid siin toob ta mingid varjundid juurde, eriti nendes "mitte-hoogsates" repliikides, kus ta võib-olla ka pisut vanemana ja ka autorite poolt valitud positiivsematest külgedest, ühe aegade karismaatilisema teatrijuhi pehmemate ja sümpaatsemate külgede esiletõstmisega nii hästi ja mõjuvalt keerulise siseilmaga karakteri üles ehitab ja välja mängib. Ja kus on Ird, seal on ju ka Epp Kaidu. Tegelasel küll nimeks Els ja mingis valguses meenutas natuke ka Külliki Saldret :) Külliki on Aivarile suurepärane partner (nagu ka Epp oli ilmselt kunagi Kaarlile), sest ta võtab võrdselt karikatuurse hoiaku oma rollile, aga see mis välja paistab ei ole ülemängitud šarž, vaid aus ju usutav inimene, ehkki antud juhul ka ühtlasi dramaatiliselt lavalikum. Ja kuna "loomenõukogu" istub mitmed korrad teise vaatuse jooksul esireas, siis palju tuleb tal ka niiölda "seljatagant" mängida - aga ta teeb seda ja väga tuntavalt! Teise vaatuse Karl Laumets oma parukaga võlub mänguliselt, nagu ka ühes teises Vanemuise praeguses (väga heas) lavastuses - Naiste kool. Siin on ajastu teine, aga on ilmselge, et Karl oskab oma parukad ka kaasamängima panna! 70ndate hipilik hoiak oleks nagu talle loomuomane.

Väiksema, aga igatahes meeldejääva sutsakaga teatrikunstniku ja Murd'i armukesena tuiskab tegevustikust läbi Kaia Skoblov'i prillidetaha peidetud kaunitar. Juba mainitud Merle Jääger esitab Gustav Suitsu Kerkokella nii hingestatult, et iga vaataja ilmselt sulab ning sellega koos saabuv teatriuuendajate kamp, kus veel Rene toetab ägeda valgustusega - mil punasinised toonid panevad käed sügelema haaramaks 3D prille - milline vaimustav väike sidusus "modernsusega" :) Ja jällegi need siinsedki Gerly kostüümid!

Lõpuks jõuamegi Jaan Toominga, ehk siin siis hoopis Maanuse ning tema ühe Vanemuise 150-aastase lavaloomingu ühe säravaima tähtlavastuse juurde - Põrgupõhja uus vanapagan. Selles segunevad koomiliste pisikeste nüanssidega taustalt Maria Annus, Helena Lotman ja Merle Jalakas ja Ird'i nüüdseks distantsilt vaadatav "heade teatritegijate" peale suurepärast nina omamine, teisalt jällegi tõsine lavastusprotsess, milles Lembit Eelmäeks Riho Kütsar, kes siiski parodeerima (ilmselt suurest austusest) ei hakka.

Kogu lavastuse läbi "teenindab" ka üks salapärane naine - alguses üht pere ja siis juba tervet teatrit. Ta on natuke Ragne Pekarevi moodi, aga kes ta tegelikult on? Igatahes tänu temale on lavalauad alati puhtad. Kuid ta teab ja tsiteerib ka Peter Brooki... :)

Tõeline tippnäitlejate paraad tõestab roll rolli järel, et Vanemuine on ka praegu väga elujõuline ja professionaalne, kui mitte elujõulisem ja professionaalsem kui kunagi varem!

Hinnang: 4
Publik seisis aplodeerides püsti etenduse lõppedes. Olin ise ka väga äärepealt tõusmas, aga jäin millegipärast siiski istuma. Kuigi tegelikult lavastustöö, näitlejad-tantsija, muusikud ja no kogu sisuline olulisus mind nagu magnetina seisma tõmbasid. Teisalt tuleb ju enda vastu ausaks jääda. Jah, minule ka VÄGA meeldis. Pikk etenduse kestvus ei pannud kordagi kella vaatama - nii põnev ja hea ja huvitav oli. Fragmentaarne, aga sujuvalt voolav, üldse ei jäänud hakitud tunnet, nagu sellise ülesehitusega lavastuste puhul pahatihti jääb. Samas püsti ma ei tõusnud. Kas oleks selleks viimaseks tõukeks olnud see, kui Irdi järel oleks veel jõutud ka iseseisvusaja Vanemuiseni? Võib-olla. Mul ei ole mitte kõige vähematki mitte mingis osas etteheiteid teha. Kritiseerida ei saa ka tempot - kogu aeg oli hoogne tamp peal ja midagi ära lõigata poleks seal, et etendus lühem tuleks - pigem vastuüidi - oleks veelgi midagi veel olla. Aga no tunnetus on selline. Kuid igatahes väga julgelt soovitan seda kõigile. Kõigile, kes armastavad eesti teatrit... ja eks teatris käivadki ju just sellised inimesed. Seega igatahes tasub see ajaretk ühest teise sajandisse ette võtta ning nautida seda juba kolmandas sajandis. Tasub sõita ka kaugemalt vaatama, saab head teatrit kogu teatrikülastusele pühendatud aja eest!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Marit Savik'u tehtud fotod):

W

• DRAAMA
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 03:40

Teatrisaaga. 150 aastat kirge ja armastust

Autorid Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots, Rein Pakk
Lavastaja Ain Mäeots
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Heliloojad Tauno Aints, Ardo Ran Varres, Leslie Da Bass
Stsenograaf Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Laulutekstide autor Aapo Ilves
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Koreograaf Britt Kõrsmaa
Helirežissöör Miikael Haamer
Lavastusdramaturg Anu Tonts

Osades Helena Lotman, Ragne Pekarev, Merle Jääger, Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jalakas, Pirjo Jonas, Kaia Skoblov, Aivar Tommingas, Robert Annus, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Karl Laumets, Jaanus Tepomees, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Jaan Willem Sibul, Meelis Hansing, Maria Engel, Walter Isaacson, Nora Ann Lunge või Elise Mustkivi, Vanemuise ooperikoor, Vanemuise sümfooniaorkester, bänd jt

Elu teatris ei ole igav – seda aimavad ka need, kes ise kunagi teatritööd teinud ei ole. Teatri süda on laval ja selle ümber keerleb kõik pidevalt kõrgetel pööretel. Siin kohtuvad erinevad loojanatuurid ning süttivad ja kustuvad armulood, teatrimaja seinte vahele mahub nii ülevoolavalt suurt rõõmu kui ka valusamast valusaid hetki. Ja nii läbi erinevate ajastute, ajast aega.

Värvikas pildirida teatri igapäevaelust ja tähetundidest on pikitud tantsu- ja laulunumbritega, kust ei puudu ei operetiglamuur, monumentaalne punaooper, biitlid ega regilaul.

Esietendus 16. novembril 2019 Vanemuise suures majas

PS. Isiklikus elus, kuna olen Elvas sündinud ja nö. Tartumaalt pärit, siis on isegi hämmastav, et lapsena siiski Tartus teatris eriti palju ei käinud (kolisime vanematega Tallinnasse minu 1. eluaastal, aga vanavanemad elasid Elvas edasi ja kõikidest suvedest pool said seal Arbimäel veedetud). Kaarel Irdiga küll kohtusin kunagi Vanemuise ees, aga ei mäleta, kas olin seekord vanaisa või ühega onudest, kes Kaarliga juttu ajas. Juttu ennast muidu ei mäleta, aga Ird küsis minult, et kas mina tahan ka lavale. Ma ei julgenud midagi vastata, peitsin end "hirmsa onu eest" täiskasvanu seljataha.