Režissöör/Stsenaarium: J.-P. Valkeapää
Olulisemad näitlejad: Outi Mäenpää, Ilkka Heiskanen, Johannes Holopainen, Pääru Oja
IMDB hinnang: 7,0 (43 hindajat)
Minu hinnang: 7,5
Ilmselt paljudele, meile eestlastele, põhivõistlusprogrammi oodatuim film "Suur noos", eelkõige Pääru Oja uusima rolli tõttu, sai Soomes vaid nädal enne Pöffi oma esilinastuse.
Pealkiri "hetki lyö" seostub vast esmalt Kirka igihalja hitiga ja selle sõnad ju mingis mõttes ühilduvad ka filmiga, ent arvatavasti pole otseselt see, mis tegijatel meeles mõlkus kui nad oma teosele nime valisid. Hetki lyö tähendab ka niiöelda H-hetke, ehk seda oodatud hetke, mis lõpuks ometi käes on... aga ka see on natuke kaugelt otsitud ja ühildub vast ainult sellega, et vanglast vabaneb üks mees, kes on tulemas Hispaaniasse oma ex-naise peetavat baarimaja üle võtma... Sest selgub, et see hetk polnudki üldsegi ootamist väärt... Hetki lyö võib tähendada ka surma hetke... ja surma siin saadakse... aga kas ka pealkirjaseoseks...päriselt siiski vast mitte. Tuleb tõdeda, et jäigi minu jaoks müsteeriumiks. Või siis pilgutasin silmi sellel hetkel kui filmis see kuidagi otseselt avaldus?
Soome muusikaajalugu kõlab filmile taustaks küll ja Hit Big või eestikeeles Suur noos on tõesti nagu sobivam kogu sisu esindama, sest A-sotsiaalid, kes väljaviskamise tõttu päriselt ka A-sotsiaalideks siin saavad, tulevad plaani peale, kuidas suur noos raha tollelt vanglast vabanenud tüübilt endale saada...
Ja kuigi pealkiri mitte, siis see soomlastest alkohoolikute sekeldus Hispaania päikese all läks kohale küll. Oli piisavalt kreizi, ehkki teises pooles kohati kahjuks (liialt) venima kippus. Kuid mõni päev hiljem on juba see venivuse tunne lahtunud ja meeles eelkõige seikluslik “heist movie”-žanris komöödia, kus Outi Mäenpää endise Soome missiprintsessina ja Ilkka Heiskanen, tema nr.1 fännina säravad oma kiiksudega rollides ja muidugi Pääru Oja, kes peaaegu varastab kogu show oma falsetis rääkiva, sugupoolevahetuslõikusest unistava transseksuaalina teeb vaatet oma sähvakaima filmirolli siiani, kuigi ongi vaid kõrvalosas. Tema karakter on ka mingis mõttes Valkeapää eelmise filmiga sillaks - suurepärane "Koerad ei kanna pükse", mis linastus ka meie kinodes ja kus põhijoone keskmes sadomaso mängud... ehk ka teatavale "seksuaalsuse-teemale" viidates. Muide soomlased kiidavad ka Päärut ja ühtviisi on nad üllatunud just Outi Mäenpää rolli üle, sest Outit on tavaliselt hoopis teistsugustes rollides harjutud nägema! Vinged on nad kõik siin, kes natuke kesksemad. Ka mõni aasta tagasi Pöffil linastunud "Tundmatu sõdur" peaosast meie filmisõpradele tuttav Johannes Holopainen, Outi kehastatud Marjaleena täiskasvanud ja vähesõnalise pojana, keda esmapilgul pikkade, rasuste juuste tagant äragi ei tunne. Ning suurepärane Ilkka Heiskanen, kelle energia ja seletamatu sümpaatia (arvestades tegelase joodiklikku olekut) on ka üheks kandvaks jõuks (viis mõtted sellele, et viinuskisõpradel ongi tihti suur süda).
"Suur noos" on siiski hoopis teisest puust film kui Valkeapää eelmine. Siin on rohkem tajuda näiteks Tarantino mõjusid ning oma mahlakate värvidega on kinematograafiliselt tugevate autorifilmitegijate jalajäljega. Pakub üllatavaid pöördeid ka piisavalt ning kogu see missivärk, mis ühes ja teises kohas sisse toodud on kui ammendamatu huumori allikas ja samas ka groteskne paralleel sellega, kuhu inimene on jõudnud, aga sees tuksub ikka "missisüda" :)
Ja tõesti - sellest räpasusest ei saa üle ega ümber, mis on atmosfääriloomena omaette voorus ning annab teatava omapära ning on ühtlasi kunstnikutööd esiletõstmist ja kiitmist vääriv. Muide kaameratöö ja tihti väga huvitavate vaatenurkade ning kogu selle jubeda olme ekraanile mahutamise eest saab tänada eesti meest - Meelis Veeremets'a. Alguses mõtlesin, kuna väga palju Hispaaniat ei näidata, siis kas hoopis tehakse Waltarit ja Sinuhet... Mika teadupärast kirjutas oma suurteose ise kunagi Egiptuses käimata... aga ei - palmid siiski tulevad ka kinolinale. Ja grimmi eest seisis teine eestlane - Kaire Hendrikson! Samuti üks filmi salarelvi.
Pudelid kolisevad ja alko muudkui voolab, absurd, mis tegelikult polegi absurd, grotesk, mida iga soomlane Uuno Turhapuroga on saanud emapiimaga, filmifarss kui rokenroll tselluloidi vormis, mis sulab juba pelgalt Hispaania õhutemperatuuril. Ja see kõik on nii läppunud, haisev, aga ka meelelahutuslik. Must huumor lokkab ja nagu soomlased oma vaatest nii ka eestlased hoopis teise vinkli alt tunnevad selle olemusliku tabavuse siit ära, samas kui ekraanil käib ühe suure noosi järele klapperjaht.
