Kuvatud on postitused sildiga soome film. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga soome film. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 23. november 2022

Suur noos / Hetki lyö / Big hit (Soome 2022) - Pöffipäevik 2022 - 6.film


Režissöör/Stsenaarium: J.-P. Valkeapää
Olulisemad näitlejad: Outi Mäenpää, Ilkka Heiskanen, Johannes Holopainen, Pääru Oja
IMDB hinnang: 7,0 (43 hindajat)
Minu hinnang: 7,5

Ilmselt paljudele, meile eestlastele, põhivõistlusprogrammi oodatuim film "Suur noos", eelkõige Pääru Oja uusima rolli tõttu, sai Soomes vaid nädal enne Pöffi oma esilinastuse.

Pealkiri "hetki lyö" seostub vast esmalt Kirka igihalja hitiga ja selle sõnad ju mingis mõttes ühilduvad ka filmiga, ent arvatavasti pole otseselt see, mis tegijatel meeles mõlkus kui nad oma teosele nime valisid. Hetki lyö tähendab ka niiöelda H-hetke, ehk seda oodatud hetke, mis lõpuks ometi käes on... aga ka see on natuke kaugelt otsitud ja ühildub vast ainult sellega, et vanglast vabaneb üks mees, kes on tulemas Hispaaniasse oma ex-naise peetavat baarimaja üle võtma... Sest selgub, et see hetk polnudki üldsegi ootamist väärt... Hetki lyö võib tähendada ka surma hetke... ja surma siin saadakse... aga kas ka pealkirjaseoseks...päriselt siiski vast mitte. Tuleb tõdeda, et jäigi minu jaoks müsteeriumiks. Või siis pilgutasin silmi sellel hetkel kui filmis see kuidagi otseselt avaldus?

Soome muusikaajalugu kõlab filmile taustaks küll ja Hit Big või eestikeeles Suur noos on tõesti nagu sobivam kogu sisu esindama, sest A-sotsiaalid, kes väljaviskamise tõttu päriselt ka A-sotsiaalideks siin saavad, tulevad plaani peale, kuidas suur noos raha tollelt vanglast vabanenud tüübilt endale saada...

Ja kuigi pealkiri mitte, siis see soomlastest alkohoolikute sekeldus Hispaania päikese all läks kohale küll. Oli piisavalt kreizi, ehkki teises pooles kohati kahjuks (liialt) venima kippus. Kuid mõni päev hiljem on juba see venivuse tunne lahtunud ja meeles eelkõige seikluslik “heist movie”-žanris komöödia, kus Outi Mäenpää endise Soome missiprintsessina ja Ilkka Heiskanen, tema nr.1 fännina säravad oma kiiksudega rollides ja muidugi Pääru Oja, kes peaaegu varastab kogu show oma falsetis rääkiva, sugupoolevahetuslõikusest unistava transseksuaalina teeb vaatet oma sähvakaima filmirolli siiani, kuigi ongi vaid kõrvalosas. Tema karakter on ka mingis mõttes Valkeapää eelmise filmiga sillaks - suurepärane "Koerad ei kanna pükse", mis linastus ka meie kinodes ja kus põhijoone keskmes sadomaso mängud... ehk ka teatavale "seksuaalsuse-teemale" viidates. Muide soomlased kiidavad ka Päärut ja ühtviisi on nad üllatunud just Outi Mäenpää rolli üle, sest Outit on tavaliselt hoopis teistsugustes rollides harjutud nägema! Vinged on nad kõik siin, kes natuke kesksemad. Ka mõni aasta tagasi Pöffil linastunud "Tundmatu sõdur" peaosast meie filmisõpradele tuttav Johannes Holopainen, Outi kehastatud Marjaleena täiskasvanud ja vähesõnalise pojana, keda esmapilgul pikkade, rasuste juuste tagant äragi ei tunne. Ning suurepärane Ilkka Heiskanen, kelle energia ja seletamatu sümpaatia (arvestades tegelase joodiklikku olekut) on ka üheks kandvaks jõuks (viis mõtted sellele, et viinuskisõpradel ongi tihti suur süda).

"Suur noos" on siiski hoopis teisest puust film kui Valkeapää eelmine. Siin on rohkem tajuda näiteks Tarantino mõjusid ning oma mahlakate värvidega on kinematograafiliselt tugevate autorifilmitegijate jalajäljega. Pakub üllatavaid pöördeid ka piisavalt ning kogu see missivärk, mis ühes ja teises kohas sisse toodud on kui ammendamatu huumori allikas ja samas ka groteskne paralleel sellega, kuhu inimene on jõudnud, aga sees tuksub ikka "missisüda" :)

Ja tõesti - sellest räpasusest ei saa üle ega ümber, mis on atmosfääriloomena omaette voorus ning annab teatava omapära ning on ühtlasi kunstnikutööd esiletõstmist ja kiitmist vääriv. Muide kaameratöö ja tihti väga huvitavate vaatenurkade ning kogu selle jubeda olme ekraanile mahutamise eest saab tänada eesti meest - Meelis Veeremets'a. Alguses mõtlesin, kuna väga palju Hispaaniat ei näidata, siis kas hoopis tehakse Waltarit ja Sinuhet... Mika teadupärast kirjutas oma suurteose ise kunagi Egiptuses käimata... aga ei - palmid siiski tulevad ka kinolinale. Ja grimmi eest seisis teine eestlane - Kaire Hendrikson! Samuti üks filmi salarelvi. 

Pudelid kolisevad ja alko muudkui voolab, absurd, mis tegelikult polegi absurd, grotesk, mida iga soomlane Uuno Turhapuroga on saanud emapiimaga, filmifarss kui rokenroll tselluloidi vormis, mis sulab juba pelgalt Hispaania õhutemperatuuril. Ja see kõik on nii läppunud, haisev, aga ka meelelahutuslik. Must huumor lokkab ja nagu soomlased oma vaatest nii ka eestlased hoopis teise vinkli alt tunnevad selle olemusliku tabavuse siit ära, samas kui ekraanil käib ühe suure noosi järele klapperjaht.

laupäev, 12. november 2022

Karaokeparadiis/Karaokeparatiisi/Karaoke paradise (Soome 2022) - Pöffipäevik 2022 - 2.film

Režissöör/Stsenaarium: Einari Paakkanen
Dokumentaalfilm
IMDB hinnang: 7,6 (55 hindajat)
Minu hinnang: 8

Soome 1h16min kestev dokfilm inimestest ja nende laulurõõmust tõestab, et selleks, et mõjuda vaatajale ning rääkida mitmetest olulistest teemadest ei ole vaja pikka oopust. Kui "sõnum" on olemas ja osatakse seda edastada, siis piisab ka lühemast ajast. Mis omakorda, kui ongi tõesti hea film, jätab isu ja igatsuse, et oleks võinud pikemgi olla! Ja see on hea tunne, mis tõstab ja tõestab filmi väärtust.

See südamega film näitlikustas tegelikult väga erinevatest eludest tulevate inimeste (ent ilmselt me kõik oleme ju mingist otsast ka natuke katki) vaimse tervise teemad ning ühtlasi kuhugilegi kuuluvuse olulisuse. Kohati muheda huumoriga, siis jälle pisarateni liigutav. 

Naljakate kohtade põhisüüdlane on üks oma garaažis isiklikku - sõpruskonna karaokeklubi - kahe teise vanamehega pidav mees. Kõik nad otsivad naist ka ja kuna 1 neist, kes selle leiab, on hea lauluhäälega ja käib ka avalikes karaokekohtades laulmas, siis 1+1=2. Isegi Tinder meeste arvates pole Karaokebaariga võrdne “naisteleiukoht” :) See tõstab ka üheks selliseks filmi olulisemaks "sõnumiks" just selle, et kui tunned üksindust, siis sellest pääsemiseks tuleks maailmaga ühendust otsida. Kui Sul on jalad ja suu, siis just karaoke ongi 1 võimalustest. Ja isegi kui jalgu pole, saab seda ka läbi interneti. Sotsiaalvõrgustikud internetis pole olulised ainult pandeemia ajal, vaid ka inimestele, kes mingil muul põhjusel ei saa või suuda kusagile "kohale minna", 

Kurbust ja üksindust leiab tegelikult ansoluutselt kõigist dokis osalenud inimeste-karaokesõprade eludest, ent kõigil neil on läbi teiste inimeste ja ühtlasi läbi karaoke ka väljapääs. Just seda ilmselgelt rõhutamas ka erilised tiitrid osalenute kohta filmi lõpus. 

Vaadates tiksus peas enda 8 aastat Soomes elamist. Midagi vägagi oluliselt tabavat on suutnud Paakkanen oma kaamerasilma sisse vangistada, mis seda westernilaadset, ainult, et antud juhul ju northern'i on Soomes kui maas (muide soomlastel on eriline westernite lembus ka veres või emapiimaga saadud!). Kuid ühtlasi ka karaoke kui nähtuse, kui subkultuuri osav portreteering. Ise elus vaid korra seda julgenud proovida ja irooniline, aga siis kui juba Eestisse tagasi kolinud, juhtuski see hoopiski Helsingis! 

Eks karaoke-laulmine ole eneseületus igaühe jaoks, kes pole harjunud esinema ja eriti veel seda oma lauluhäälega tegema. Film annab justkui õigustuse ja vast pisut julgustki juurde, sest ega suurem osa neist karaokelõõritajatest pole ju teabmis erilise laulhäälega, et mitte öelda, ei omagi üldse lauluhäält. Kuid see on üks hea võimalus end proovile panna. Karaokelaulmine on ikka eelkõige iseendale ning oma lähedastele - sugulastele ja sõpradele. Ühtlasi on see ka just nende lähedaste ja sugulaste-sõprade võimalus näidata oma hoolivust, lugupidamist ja armastust sellele "lauljale" - toetades, julgustades, kiites ja eelkõige võimalusel oma kohaloluga olulistel hetkel hoolivuse tunde tekitamisel. Ise olen seda tunnetanud näiteks Eestis rahvajooksudel osaledes. Pikamaajooksjad on sõpruskond, kellel on ka alati teemasid, millest omavahel rääkida. Ja selleski subkultuuris osaledes leiab endale palju ning väga erinevaid, elu õpetavaid ja iseenda elu rikastavaid sõpru. Me inimesed oleme sotsiaalsed loomad, see on osa meie vaimsest toidust, osa meie vaimsest tervisest. 

Dokfilmid, kus kuuleb palju ja erinevat muusikat, tõsi, suurem osa on siin soomlaste vanainimeste humppa, aga ka oma soome-nooruspõlve "Viidestoista yö" ja mõned uued avastused ka, nagu näiteks kurbilusate sõnadega "2080-luvulla" ja "Kuussa tuulee", mis muide filmi kahe noore naise hingest hinge jutuajamise otsa a capella laulduna tundus veelgi parem ja just refrääni meloodiamängu ning sõnade esiletulemise mõttes mõjuvamgi kui täis bändimuusikataustaga originaal:

"Tartu kädestä käteen,
Laula sielusta sieluun
Kasta varpaat kylmään veteen,
Hyppää täysillä joutsenlauluun
Sillä sinä ja minä, niin elävinä
Pystymme kuulemaan,
Jos kuussa alkaa tuulemaan..."

Suisa ootamatult meelelahutuslik + kaasakiskuv + mõtteid äratav film! Päris inimeste elud, päris inimeste rõõmud ja mured (lapse kaotanud noore paari koht liigutas pisarateni), on päriselt vaatamist-kogemist väärt!