Viimane vaba suvi - Haapsalu Suveteater - 2025.a suveteatri 12.peegeldus

„Viimane vaba suvi“ äratab emotsioone, on huvitavate karakteriarengutega ja pillub puänte

Eesti ajaloost tõukuva suvelavastuse „Viimane vaba suvi“ autor Andra Teede on teadlik sellest, mis empaatilistele vaatajatele mõjub – inimeste südameheadus.

Ka sel suvel on sündinud Eestimaal uusi teatreid! Üheks neist Haapsalu Suveteatri Selts, või nagu Eero Spriidi lavastuse „Viimane vaba suvi“ esietenduse alguses teadustati – Haapsalu Suveteater. Praegu veel ei tea, kas oma esimesi samme tegevalt teatribeebilt võib ka tulevikus loota uuslavastusi või on tegemist ühekordse projektiga. Haapsalu rongijaama perroonil elustunud lavaloo puhul on igatahes tegemist väärtlavastusega, sest jutustatakse ühest meie ajaloo keerulisemast ajajärgust – aastatest 1938–1941.

Kui omal ajal ilmus Sofi Oksaneni „Puhastus“, tekitas see meedias palju vastukaja – miks Eesti enda autorid ei kirjuta fiktsioone kasutades sellest ajastust. Aga palun: Andra Teede (siiani meie ainuke naisautor, kes on pälvinud teatriliidult algupärase dramaturgia auhinna) laenab ajaloost tausta, tõukub sajandivahetusel Ristil juhtunud tõestisündinud loost ja põimib selle enda fantaasiaga, luues nii ühe võimaliku (ajastu)loo.

Süütus vs. pahelisus

„Viimane vaba suvi“ algab aastal 1938...

Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120392741/arvustus-viimane-vaba-suvi-aratab-emotsioone-on-huvitavate-karakteriarengutega-ja-pillub-puante

-----

Nüüd, mil on sedavõrd vähe jäänud käesoleva suve uuslavastusi näha, võib juba öelda, et selle suve 40+ nähtud lavastuse seast "Viimane vaba suvi" on minu 10 lemmiku seas.

Mitmed head näitlejatööd, minu jaoks eesotsas Harry Kõrvitsa ja noorte näitlejate - Karmel Mäesalu, Maria Teresa Kalmeti ning Mark Erik Saviga, aga eks muidugi alati ülimalt meeldiv näha ka Helgi Sallot igas tema uues rollis. Palju kiidusõnu on saanud ka Lauri Liiv, aga kuna ma ei ühendanud tema aktsenti venekeelse aktsendiga ning tal esikal oli veel osa täpitähtedega sõnu sees kuigi oli valitud vorm neid eirata, siis päris stiilipuhtaks ise ei pidanud, aga see näis selgelt olevat sissemängimise teema. Päris head harrastajad ka, iseäranis üks mees.

Selle lavastusega ühenduses sain teada, et sellelt lavaka-lennult Theatrumisse maandunud noortel lõppesid töölepingud Theatrumiga ning nüüdsest on nad vabakutselised. Hiljuti vilksas küll kusagil uudisvoos, et vähemalt Merlin Kivi alustab uuest hooajast Ugalas lepingulise näitlejana.

Igatahes minule see Haapsalu lugu meeldis. Mõni ütleb, et oli etteaimatav, aga no eks natuke sellisega seoses etteaimatavus on paratamatu, kuid siin on just oluline nüansside ja detailide emotsioone tekitavusega vaatajal endal kaasa minna. Selles mõttes eks iga publikuliige loob mingil määral ka iseenda elamuse. Minu jaoks oli erinevate lavastajatrikkidega see loo sisse saamine ning sellega kaasa minek kuidagi siin eriti lihtne. Istusin küll publiku seas, aga tundsin, nagu oleksin ka üks neist jaamakülastajatest (mida ju tegelikkuses eri aegruumis olingi). Stiilne veel seegi, kuidas Eero Spriit on kasutanud enda lavastusvormingus teatavat raudteega seonduvat stseenide asukohtade teket etenduse sees. 

Kuuldavasti mängitakse ka järgmisel suvel ning mina soovitaksin küll julgelt, aga kindlasti (igaks juhuks) vältida äärmisi otsi selles saalis - parem juba istuda keskel, aga kaugemal (ja ma ise olen muidu vägagi lava ligidal istumise usku!). Võibolla nad on saanud või saavad parandada seda undamist äärtes asuvatest kõlaritest, aga kes teab. 

Minu arvates Andra Teede kirjutatud lugu on võimas, tähtis ning sedavõrd hea trupi ning just selle va asukoha inspiratsiooni integratsiooni lavaseadega igati väärt kaasaelamist! 

PS. Pealkirjas on peidus ju ka tänapäeva mõttes lausa hirmujudinad! Sellega seonduvalt hämmastav (ja haige maailm), et see pea sajanditagune pole kaotanud veel praeguselgi hetkel oma aktuaalsust.

Tsikaadide aeg - Rakvere Teater

„Tsikaadide aeg“ –salvavad saladused, siristav süütunne, lagunevad luukered ja lepituse lootus - ehk kõik valge pole „valge“ puhtuse ja selguse võrdkujuna, eriti kui sellel valgel on kapuuts peas ja tõrvik käes.

Rakvere Teatri lavastus „Tsikaadide aeg“ (Branden Jacobs‑Jenkinsi Appropriate) on kolme ja poole tunni pikkune psühholoogiline perekonnasaaga, mis kerib vaataja ees lahti ühtaegu ameerikaliku ja universaalse süü‑, häbi‑ ja armastusepusa. Teksti tõlkisid Anne Lange ja Lauri Saaber, lavastas Peeter Raudsepp, lavaehitise — kaks korrust täis tolmu, kola ja „luukeresid“ — kujundas Kristjan Suits. Helid ja muusika on Malle Maltise käe alt, valguse eest vastutab Kerdo Vainer ning lavavõitluse üle-lava-paisuv-suguvõsa-kokkupõrge tuleb VAT Teatri Tanel Saarelt. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Laura Niils, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Marion Tammet, Natali Väli ja väikse lapse rollis vahelduvates etendustes Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli.

Dokumentaal kui eelhäälestus: „Mälestus toredast päevast“

Sissejuhatuseks üks südamest soovitus - 2022.aasta Oscarite-jagamisel lühidokumentaalfilmide poolfinalistide nimekirja jõudnud, kõigest 15 minutit kestev - "Postkaardid lintšimisest: "Mälestus toredast päevast"": https://www.facebook.com/watch/?v=975629873364864

See juhatab sisse ühe "Tsikaadide aeg" tuumikteema nii neile, kes selle lavastuse etendusi on alles vaatama minemas, aga ka lisab konteksti neile, kes seda juba näinud on. Lisaks sellele, et tegemist on väga hea ja olulise, aga ka vapustav-ehmatav-jahmatava dokfilmiga! Kultuurikombestik, mis oli USAs elujõuline veel alles 1960ndatel... kuni isegi aastasse 1968 välja! Ja nagu me teame, kui kaotame ärksuse, on ajalool kombeks korduda... Hoidku siis sellised dokid ja "Tsikaadide aeg" sõnumitega lavastused ka selle eest!

Kui tsikaadid sirisevad, räägib ajalugu läbi seinte

Kõik, mis selles majas toimub, kõlab läbi tsikaadide sirina: need putukad veedavad kuni 17 aastat maa all, et siis kaks nädalat kriiskavalt armastust otsida ja surra. Nii ärkab ka siin pere minevik: tuleb korraks välja, räuskab, lõikab ja sunnib lepitama. Aga kas ka lepitakse?

Eesti vaatajale pole suur Ameerika peredraama võõras. Üks käesoleva sajandi eredaimatest žanrinähtustest meie teatrites - Priit Pedajase lavastatud „Augustikuu“ - püsib siiani väga eredalt mälus. Toona viis Ita Ever koju aasta naispeaosa preemia. Ülle Lichtfeldti töö Tonina on „Tsikaadides“ sama mastaapne. Kui mõelda tänavustele Teatriliidu auhinna-nominentidele, siis tegelikult kahvatuvad Ülle kõrval kõik, peale vast ainult võitja, ehk Riina Maidre („Erakõnelused“) oma psühholoogilise sügavuse ja valusalt otse publikule välja ning järgmisel hetkel meta-mängimisega, mis on kahtlemata ka tase omaette. Ja nagu kunagises „Augustikuu“-s, on ka siin terve trupp terav nagu nuga! Aga "Tsikaadide aeg" näitlejatest eraldi läbi nende karakteritabamiste pisut hiljem...

Kunstnik Kristjan Suitsu kahte korrust täitev Lafayette’ide häärber on ise nagu fossiil: raske mahagonivärviga, surve all kivistunud ja tolmuga kaetud aeg - nagu kirsipuust luukeresid täis kapi võrdkuju. Seda hämmastavam, et see lavakujundus reisib ju koos trupiga ringi mööda Eestimaa mängupaiku ning allahindlust selles võtmes pole kuskilt otsast paista ja pakub ikkagi täismõõdus vau‑elamust nö. totaalse kujundusena — siinjuures müts maha ka tehnilise meeskonna ees, kes seda (eeldatavasti) peavad igal pool, kus võimalik üha uuesti üles ehitama!

Suur perekonnasaaga – veretolm ja vaikivad süüdistused

Isa on surnud, pärand jagamata, võlad kukil. Kaks venda, õde ja elukaaslased, lapsed, lapsehoidjad, maanduvad rikkis konditsioneeriga kuskil USA lõunaosariikides asuvasse majja, nagu plahvatusohtlik materjal ühte lõhkainekasti. Vanim õde Toni (Lichtfeldt) süttib kohe ning põleb mürgise leegiga, keskmine vend Bo (Tarvo Sõmer) üritab rahu tuua, sest „säilitamisest“ pole siin ammugi enam suitsugi ja noorem vend Frank (Margus Grosnõi) katsub hinge sees hoida oma süü, sõltuvuste ja kahetsuse hinge mustaks põletanud süsi sees. Ühel hetkel kisub sõnasõjast isegi selliseks kogu peret hõlmavaks, vaimustuvaks (ehkki see sõna võib tunduda sellises kontekstis kohtlasena, aga kui näed või oled näinud, siis tead, mida mõtlen!) kakluseks, et Rainer Elhi tegelane (hea poiss, ehkki temast aimub pisut ka rebel‑teismelist) lendab peaaegu üle lavaääre, memmed esireas hüppavad (sõna otseses mõttes) oma toolidel ja publikus käivitub spontaanne aplaus keset etendust!

Kõigi nende perekonnasaginate varjus leitakse pööningult üks suurimaid „luukeredest“ -  kahtlase väärtusega fotod. Maja läppunud õhust saab eriti staatiline, isegi kõik maja avatud aknad ei aita, seda „häbiväärsuse tolmu“ tollest majast enam välja ajada. Kõik saavad aru, et see “pärand”, on tegelikult kuritegu. Šokk võimendub finaali eel veel eriti, tänu väikse lapse teadmatusele...

Mälu, moraal ja lunastus

Lisaks pidevalt õhus olevale kollektiivsele minevikutaagale ja nagu siin laiemalt pereliinide ja inimsuhetega on koos tsikaadidega õhus hüplemas veel mitmeid moraalseid teemasid, mida ühelt või teiselt küljelt tegevuste ja tegelastega vaatajale kandikul ette kantakse, et saaks neid enda peas ära ühendada või oma mikstuure segada. Näiteks ajas üksjagu ajud krussi, kui Grosnõi "noorim vend" oli maganud 12-aastase tüdrukuga, kes valetas, et on 16 ja mees ise oli narko- või mingis muus joobes… Kas see siis on kergemini andestatav? Ta polnud ju tema ise, ega adekvaatse hinnanguga, „teadlikult“ sellist tegu tegemas... Ja kui see 12-aastane ise väga tahab näidata end täiskasvanuna, kas ja kui palju ta suudab ühe meelemürkide mõju all oleva mehe segadusse ajada? Millal ning kas üldse peaks jõudma selliste inimeste suhtes uue lehekülje pööramiseni? Eriti kui ta on selle eest istunud kinni ka ja «enam ei tee»… või no garantiisid ju pole, aga vähemalt juba 10 aastat pole teinud... sest üldjuhul ikkagi pedofiilia on "haigus", mis viib selle kandjad ikka ja jälle tagasi lapsi ahistama... aga kui seda rohkem enam tõesti pole juhtunud? Kas kasutatud sõna "juhtunud" on siin juhtumisi või esindab kirjutaja alatajulist võimetust selliste asjade eest andestust leida? Aga kus üldse läheb andeksandmise piir? Või mõni teine teema - kui tükk aega on väärteo järel kulunud... millal leiame andestamiseks endas alge. Kui tegemist on ka mõne nö."kergema" kuritööga... Ja kui mingi kuritöö tulemusel on endal võimalik raha saada, siis kas on selliseid kuritegusid, mis kasu/raha jõul ka iseenda moraali paneb kõikuma või isegi nagu vits vette kaduma sootuks? Teistele ju alati osutame sõrmega ja teeme häbirõngaid, samas kui ise mõnes olukorras olles poleks paremad.

Visuaal, valgus ja vorm

Kerdo Vaineri valgus ignoreerib sageli reeglit „stseenis valgus ei muutu“: siin muutub, tihti, ootamatult. Realismi austaja võib kulmu kergitada, ent esteeti kutsub aplodeerima. Finaalis, kui dollariroheline spot lõpuhetkel tulemasinat valgustab: USA, vabadus, raha, tuli ja süü ühes kitsas kiires.

Ja taustal sirisevad tsikaadid — Maltise heliriba sosistab, et ajalugu ei kao kuhugi. Ja kui juba helikujundusest, siis tabav nüanss ka Laura Niilsi „uhhuutaja“ tüdrukuga seonduvalt – alati kui avab suu, saab ka oma isikliku soundtrack’i: kui ta käivitab kristallide‑ja‑karma teksti, lööb helilooja pillid tööle. Sellised väiksed lavastuslikud detailid on tihti tervikule nii palju juurde andvad. Mahlaselt irooniline võte.

Meistriklass ansamblimängus

Trupp on ühtne nagu džässbänd, kus iga soolo toetab tervikut.

Suurroll Ülle Lichtfeldt'ilt, mille üle aastaid uhkust tunda! Tema Toni on elus kõvasti kolki saanud naine, kes on ema surres pidanud ilmselt üles kasvatama nii oma vennad kui isa ka. Eriliselt äge oli jälgida tema sõnatuid hetki, reaktsioone ja ilmeid, mis lisaks käredahäälse aldiga lausutud repliikidele samavõrdselt mängisid. Vaimustav, meistriklassi roll, laskumata trafaretsustesse isegi purjakil tegelase mängimisel!

Marion Tammet, 27‑aastane näitleja, kes mängib 13‑aastast nii ehedalt, nagu mälus seda veel kunagi varem pole näinud. Ta loodud roll on siin selles eas laps, kes tahab korraga tõsiseltvõetavust, aga ka turvalist süli. Selle tegelase tekst on läbinisti siiras, karakteripärane, ehk kokkuvõttes puhas nauding ja Marionilt täiuslik kehastus.

Natali Väli täidab lava Racheli energiaplahvatustega: kui ta astub tuppa, kerkib õhutemperatuur veelgi. Emalõvi, kelle õiguse ja nõudmiste üle saab mõelda, eriti mehe perekonnale kuuluvas majas – pakub ilmselt samuti nii mõnelegi vaatajale paralleelide tõmbamiseks ainest. Laura Niils’i intensiivne mäng mitu korda vaimustas ühe rolli jooksul ja üha uuesti — ta võib sekundiga lülituda naiivitarist, enda usu guruks ja lisaks oma esoteeriku põhiliinile, on tal siiski mingi muu sisu ka. Iseasi kui kiiresti inimesed sellisele inimesele oma hinnangu juba ära annavad ning kas ongi võimalik enam esialgsest kaugemale vaadata?

Rainer Elhi ja temaga kallistused – „päris“ kallistused, nagu nii tema tegelase ema, kui noor sugulastüdruk ka laval ütlesid. Küll oli soe ka vaadata! Üldse kõiki ema-poja hetki. Kui õnnelikud me ikka oleme oma lastega… miski ega keski ei suuda nii palju õnnetunnet anda kui oma laps.

Margus Grosnõi mängib lava kõige vastuolulisemat tegelast, kellel on minevikus suur plekk, aga kes siiski ju tahab ka edasi elada ja ehedalt jätab lahtiseks, et kas ta ikkagi on tegelikult ka paranenud oma "haigusest", sest ka uus tüdruk on nooremapoolne ning ise päris elust tead kahelda, et kas inimene suudab ikka tegelikult muutuda või mitte ning Margus osavalt pealmise kihina näitab, et ta tegelane tahab andestust ning on päris palju kannatanud oma tegude pärast, aga taustal on ikkagi see teatav teadmatus ja hinnang, et kas saab sellist andestada üldse... Tundub, et see on see inimtüüp, kel ei õnnestu kuidagi see "hea" olemine ja Margus tõesti mängib vaimustavalt need oma tegelase sisemised dilemmad nii välja, et vaataja saab neist aru tajumise läbi.

Tarvo Sõmer valge hetero mehe monoloog… oh väetikesed meie… "all lives matter"… kui ego… kui enesekeskne… ja see ju just ongi see pilkamisväärne valge heteromehe tunnus… Eriti veel siin üks pikem stseen, milles ta keris ja keris ja lõpuks lahvatas laval leekidesse – braavo!

Ansamblina hoiavad kõik tempot, kus pidev tülitsemine siiski ei väsita. Huumor ja tragöödia on siin segunenud isemoodi mustaks komöödiaks: publik naerab, siis (vähemalt emotsionaalselt intelligentsem osa) kohe otsa ehmub omaenda naeru pärast.

Hinnang: 4+++

Lõpp võib mõne jaoks olla ka banaalne, aga tegelikult oli see eneseiroonia, sest ameeriklased peavad end kõige suuremaks ja vägevamaks rahvaks, endal sellised "luukered kapis", mis peaks silmad häbi pärast nii vastu maad naelutama, et neid sealt polegi võimalik enam tõsta... Ameerika justkui sümboliks on (prantslaste neile kingitud) leegitseva tõrvikuga vabadusesammas… aga "leegitsevast tõrvikust" on saanud seal maal ka kellegi teise sümbol... Omakorda - kes siin meie maal neid tõrvikurongkäike korraldab - kokkusattumus või teadlik valik?

Lavastuslikult ja sisuliselt ohtralt igasuguseid tempomänge, mis hoiab kõik need 3 ja pool tundi lavastust väga elusa, mõttetiheda ja dünaamilisena. Näiteks on siin "rahulikum" pihku-peksmise-stseen, sinna otsa onu matemaatiline eksitus sest „üks pluss üks“ ei ole see kaks, mida onu arvab. Ja kohe on "hoog" jälle tagasi. 

Kui etendus lõpeb ja saalist jääb kõrvu tsikaadide kauge kaja, jääb loodetavasti ka mõtteisse pöörlema, et me ei pääse oma ajaloost, isegi enda isiklikest süütunnetest, saati siis inimkonna häbiplekkidest, ent me võime need lahti mõtestada, isegi lahti rääkida. Ja võib‑olla, suure töö ja ajaga, ennast ja üksteist isegi kuulata. Ning loodetavasti suurematest prohmakatest seeläbi tulevikus ka hoiduda?

„Tsikaadide aeg“ – mitte ainult teater, vaid ka sotsiaalne ja psühholoogiline peegeldus, mis jääb hinge. Kes julgeb, see kuulab tsikaadide sirinat ega sule akent, sest majas valitsev „õhk“ vajab seda hädasti. 

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod: Kalev Lilleorg)

Tsikaadide aeg

Perekonnapilt

Lavastusmeeskond:

Autor:        Branden Jacobs-Jenkins „Appropriate"

Tõlkijad:    Anne Lange ja Lauri Saaber

Lavastaja:  Peeter Raudsepp 

Kunstnik:   Kristjan Suits

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis

Valguskujundaja: Kerdo Vainer 

Lavavõitlus: Tanel Saar (VAT Teater)

Osades: Ülle Lichtfeldt, Laura Niils, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer ja külalistena Marion Tammet, Natali Väli, Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli

Lafayette’i klanni liikmed on ammugi üksteisest võõrdunud. Kui perepea surmast on möödas ettenähtud aeg, saabuvad kaks venda ja õde koos perede ja elukaaslastega tagasi lagunevasse lapsepõlvemajja, võlgade, koli ja mälestuste keskele, et jagada ära hiljuti surnud isa pärandus. Suguvõsa minevikust ujub päevavalgele ehmatav avastus, mis valab ainult õli tulle.

Tragikomöödia klassikaliste ameerika perekonnadraamade vaimus. 

Maa ja linn. Rikkus ja vaesus. Eri põlvkonnad ja eri tõed. Hoolitsemine laste ja vanemate eest. Kuidas rääkida – või vaikida – minevikust?

Esietendus  25. oktoobril 2024 Rakvere Teatri suures majas.

Etendus on kolmes vaatuses ja kahe vaheajaga.

Anne lahkub Annelinnast - Tartu Uus Teater

Kahe inimese vahelises suhtes on mõistagi kaks osapoolt. Võrrand, milles on kaks muutujat. Kaks muutujat, mis teineteist küll mõjutavad, ent (tavaliselt) pole tingitud teineteisest. Mõlemad on oma egoga. Mõlemad (nagu normaalsetes suhetes ikka) elavad oma elu ja lähtuvad eelkõige iseenda nabast. Kuid kas tõesti alati ja igas suhtes ikka peaks see nii olema? Mõlemad suhtemuutujad on tihti tegurid ka teistes suhtevalemites ning nõnda mõjutavad nendega tehted ühes võrrandis ühtlasi ka mitmeid teisi võrrandeid ja seeläbi muutujaid.

Ivar Põllu värskeim autoriteater on üks näide sellisest suhtest, kus ühe ego on liiga suur, et mahtuda suhtevalemisse. Millise ja mis suhtega üldse on tegemist, seda lahkab auteur oma teoses nagu sibulat - kiht kihi haaval... vaikselt liikudes tuumani. Iga siiru ja viiru järel paljastuvad uued ja uued kibedad ja teravad tõsiasjad, mis lugu edasi kannavad, kuid tegelik suhe saab selge(ma)ks alles lõpus.  Teekond selleni avab laval tegutsevat kahte inimest ning nende suhtumist ellu ja teise inimesse. Ühtlasi mitte ainult neid kaht inimest, vaid ka nende stereotüüpe. Äratundmised on paratamatud ja tänu sellele tõmbab see lugu ning need karakterid endasse ning oma suhterägastikku kaasa. Kaasa mõtlema nendele inimesele, aga ka teatavas mõttes üldse otsustele ja valikutele, mida me oma elu teeme ning kuidas kõik tegelikult mõjutab palju laiemat sotsiaalvõrgustikku, mis iga inimesega kaasas käib. Ja nagu ikka, inimesed teevad vigu, me kõik teeme. Mõningaid vigasid me tahame parandada, mõningaid mitte, mõningaid me ei suuda, isegi kui tahaksime. Mõnda asja oleme võimelised andestama, mõnda mitte, mõnda oleme võimelised, aga ei taha, mõne andestamiseks ei anta meile võimalustki.

Tasub hoiduda lugemast selle lavastuse kohta midagi enne kui endal vaadatud, sest siis on kõige kindlam, et ohhoo-efekti keegi ära ei riku! Selles näidendis nimelt on tekst, mille sisu kohta eriti midagi rääkida ei saa ja ei tohi, sest iga paljastamine võib rikkuda elamuse. Sellepärast soovitaksin eelkõige üht võrdlemisi mittepaljastavat ja oi kui tabavat ning head isutekitajat, mille pakuvad kammerliku lavastuse 2 näitlejat ise ERRi kultuuriuudistes. Kellest see lavastus ikkagi on? Naisest, kes on mahajäetud või mehest, kes justkui naudib oma poissmehepõlve, kuigi üksi olla ka ei soovi? Mnjaa, siin tuuakse nii mitmedki naiste ja meestevahelised olemuslikud eripärad ja erinevused välja. Pakutakse inimpsüühika ära-, häbi- ja kaasatundmist. Ja kes... või hoopis mis(?) on pealkirjas viidatud "ANNE"? :)

Tartu Uus Teater pakub mahlase suutäie väga head eesti uut dramaturgiat. Auteur Ivar Põllu kirjutatud/lavastatud... Seda on saanud juba päris pikalt oodata, sest Ivar on juba mõnda aega pühendunud teatrimaja rahakogumisele ja no kus Sa siis lood, kui tuleb tegeleda kōige muuga...
Aga see ootus tasutakse siin selle suhte anatoomiaga. Prantslastel vōib ju olla oma Zeller, sakslastel oma von Mayenburg ja leedukatel Ivaškevičius, aga meil on PÕLLU, kes (nagu ta tõestab ka selle Annelinna-looga) ei jää eelmainitutele oma konstrueerituses, sisukuses ning oskuslikus trikitamises alla!

Kristiina Põllu on kunstnikuks ning see lava äratab kamaluga kõiksuguseid assotsiatsioone. Kohe saali sisenedes paneb mõtted tööle. Esimene assotsiatsioon on ilmne - magala kokkupressitud kuubik. Selline sobib ilmestama niisama hästi annelinna kui lasnamäed... keset lava väike ümar sügavik, millest läheb redel taevasse... justnagu need magalate viimaste korruste mustaks värvitud redelid, mis viivad üles katusele... Ka siin käib tegelane seal sedakaudu suitsetamas... Mees nimelt on igasuguste pahedega... on juba selline, kellele autor armu pole heitnud... Kuid Märt Avandi oma mänguga annab talle jällegi mõnevõrra sümpaatsust ning see tekitab konfliktse tunde selle tüübi suhtes. Eriti vaadates seda koos naisega - vandeseltslaslikult oleks ju vaja võtta mehe pool, kuigi antud juhul on seda raske teha... Ja ometi... ning ma ei usu, et teise mehena, vaid pigem elutarkusest, saab temast ja tema valikutest aru. Ta tahab elada sellist elu. Ja kas mitte igaühel pole õigus seda teha? Olgugi, et see võib nii teistele kui ise seda taipamata ka iseendale haiget teha? Intrigeeriv.

Kuid lisaks hakkas see lavakujundus järsku tööle minu jaoks hoopis mikroskoobina. Mäletad kooli bioloogiatunnis, kui tuli võtta klaasist ristküliku-kujuline plaat, sellele panna sibulakihi tükike ning väike kileruut peale ning siis preparaat mikroskoobi vahele. Just samamoodi on ju see suhe siin "pandud mikroskoobi alla" ning seeläbi paljastuvad need tegelikud rakukujundid... kui õigesti mäletan, siis sibulal on see naljkas, nagu telliskivisein. Suhtel, aga märksa siiruviirulisem...

Siis jälle viib lava mõtted sellele, et ühel hetkel, nagu siin, hakkaksid nagu seinad ja lagi koomale tõmbuma. Nagu suhtes võib tekkida tunne, et järsku jääb kitsamaks - hingamisruum ahtamaks... siis on vaja seda redelit, mille kaudu kasvõi ajuti korraks välja ronida, et õhku saada... Redelitpidi saab "tagasi", aga kas suhtes selline redel on alati võtta, midamööda saab nii üles kui ka alla? Teisalt kogu see kokkupressitus muudab kahe tegelase mängu veelgi kammerlikumaks. Ja kuna tegemist on "stuudio-korteriga", siis tegelikult oma minimalistlikkuses töötab ka täiesti vabalt sellisena! Stiilne.

Kuid sellesse kunstniku loodud "ruumi" tekitab valguskunstnik Rene Liivamägi juurde enda "lisanditega" igasuguseid erinevaid tundmusi ja lahendusi. Kord huvitavalt sümmeetriliselt annab omakorda juurde kliinilisust (mis muuhulgas ühtlasi kinnitab "mikroskoobiteooriat") või siis hoopis lavaruumiloovalt, näiteks ühes nurgas avatud uksele viitava valgusega tekitab illusioone.

Märt teeb siin senise teatriaasta parima meespeaosa ja ega Maarja Mitt-Pichen talle alla jää, aga väga häid naispeaosasid on see aasta tulnud juba mitmeid. Maarja tundub, et sobitub oma rolli liigagi hästi - autor olevat kirjutanudki rolli just teda silmas pidades ning just näitlejatöö-mõttes jäävad Maarja puhul võib-olla just seetõttu üllatused tulemata. Võib-olla autor kirjutas meesrolli ka Märti silmas pidades, kuid temalt siiski on tajuda selliseid üllatuslikke lisandeid oma tegelaskujule, mis tekitavad tunde omanäolisese tüübi mängulisusest. Kuid palun mitte valesti mõista, Maarja loodud naine on selle eest nõelteravalt täpne psühholoogilisrealistlikus mõttes - see naine on oma igas ilmes, igas sõnas, igas liigutuses ja žestis päriselt olemas. Sellepärast on nii lihtne just temale kaasaelada ja -tunda, vastupidiselt Märdi loodud mehele. Ühel on tugevalt juured argipäevas, teisel nädalavahetuses, üht kastab eneseteadlikkus, tema taustsüsteem - roll ema ja tütrena ning etendajana, teist kastab vabadus, impulsiivsus, ANNE?!

Hinnang: 4
Tõeline nauding vaadata ja kaasa mõelda. Avastada ja üles leida. Tõmmata paralleele. Kaasa tunda ja hukka mõista või siis hoopis proovida mõista... Inimeste teed ei ole kunagi sirged. Me ei tea isegi alati iseenda järgmist otsust ette, sest palju on hetkes ja sellest tingitud oludest kinni, aga veel vähem teame teise inimese valikuid. Selles mõttes muudab see kõik teised inimesed lõpuni ebausaldusväärseks. Jah, võime eeldada, oodata, et kui ise oleme, siis on teine ka... kuid me ei saa selles lõpuni kindlad olla. Seda ju tegelikult mistahes suhtes... isegi tööl... See on ju muidugi imeliselt ilus kui siiski nii on, et vastastikune toimib - sellel baseeruvad ju nii abielud kui sõprused kui ka kõik muud toimivad suhted... aga kui see siiski nii ei ole... kui kaugele võib nihutada andeksandmise piirid? See on suheti erinev. Väga põnev oli seda - ühe mehe ja ühe naise "suhet" avastada, sest kui stseenivõrra liiguti ühes suunas, tuli stseenivahetus ja ühtlasi pööre - nii stseen ise kui see pööre paljastasid midagi ning siis liiguti edasi mööda järgmist stseeni kuni taas avastasid, et said mida uut teada nii sellest stseenist kui ka järgmisest pöördest... ja nii need siirud ja viirud siin selgendasid seda kõike, mida need kaks inimest läbi elavad ning on elanud. Millised mõtted neid juhivad ja kuhu nad oma eluga praeguses hetkes välja on jõudnud. Niimoodi "mikroskoobi all" annab see võimaluse anda hinnanguid... ja seda nii nendele tegelastele kui ka iseenda suhestumisele teiste valikutesse. Paraku võib siiski ühe valik olla teise jaoks paratamatus.

Autoriteater selgelt ruulib tänavu! Soovitan!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

ANNE LAHKUB ANNELINNAST

Nostalgiavaba draama

Igas suuremas linnas on see kuulus betoonpaneelidest magalarajoon,
milles asuv korter oli kunagi uue ja parema elu sümbol. 
Kunagi oli sinna pääsemine samm õnne poole, tänaseks aga...
Ühes sellises paljudest korteritest kohtuvad mees ja naine.
Me kõik arvame teadvat, mis saab edasi. 
Aga mida me üldse teame inimestest enda ümber?

Laval

MAARJA MITT-PICHEN
MÄRT AVANDI (Endla)

Autor-lavastaja

IVAR PÕLLU

Kunstnik

KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik

RENE LIIVAMÄGI

Esietendus

22. veebruar 2020

Kestus 

1h 30min

Ma olen tuul - Paide Teater / Vaba Lava

Fosse on üks kuratlikult keerukas autor. Kui ma esimest korda kuulsin, et Paide poisid võtavad ta käsile, ei saanud ma üldse aru - miks? Miks teha midagi raskesti seeditavat ja nišipublikule kui maailmas on nii palju huvitavaid näidendeid, mida meil pole veel lavastatud. Ei tea tausta, aga ju oli lavastaja Johan Elm'i jaoks idee fixe "Mina olen tuul" lavale tuua. Varem on Fosset Maarjamaal katsetanud närida vähemalt nii Lembit Peterson Theatrumis paaril korral (kaasa arvatud ka seda sama näidendit) kui ka Madis Kalmet Tallinna Linnateateris ("Sügise unenägu"), Heidi Sarapuu Variuses ning lavakooliaegselt ka Robert Annus VAT Teatris (ühislavastusena koos kursavend Uku Uusbergiga, kes targu toona võttis hoopis Albee enda lavastuse materjaliks). Minule pole ükski neist nähtud Fossedest meeldinud. Ainuke, kes ta minu jaoks "söödavaks" on siiani suutnud teha, on Tamur Tohver Polygon Teatris ja seda kavalalt ja kunstiliselt huvitavalt segades Mrožekiga lavastuses "Maja", ent ka selles mikstuuris oli just Fosse see nõrgem lüli...

Ja nüüd siis Johan Elm. Johan on selgelt "minu" lavastaja. Tema tundlik, ent ometi jõuliselt klaar väljenduslaad on jõudnud võita mu südame juba kõigest kahe tööga - lavakooliaegne "Noad kanade sees" ja tänavuaastase Kuldse Maski off-programmi eskiis, mille ta tegelikult valmistas ette vaid loetud tundidega. Kuid juba tõesti nende kahe tööga on ta minu jaoks end huvitavaks lavastajaks teinud. Just tema pärast eelkõige tahtsin siiski ka oma Fosse-eelarvamused alla suruda ning seekorset versiooni "Mina olen tuul"est vaatama minna. Üks Johani võimeid on keerulised asjad arusaadavaks muuta ning mis seal salata, lootus oli, et ta teeb seda ka Fossega.

Hmmm, kuidas nüüd võtta... Ka Paide poiste Fossega ma päriselt siiski rahule ei jäänud, aga... jah, Aga Johani võimekus minule Fosset lähemale tuua toimis. Ma arvan, et murdsin enda peas mingi teatud koodi, mis ka näiteks selle "Mina olen tuul" tegelikult võiks minu jaoks tööle panna. Nimelt terve etenduse aeg ei saanud lahti mõttest, et mis siis kui neid kahte meest mängiksid hoopis vanemad mehed? Näiteks Jaan Rekkor ja Ain Lutsepp? Või vähemalt üks vanem ja teine noorem? Kogu selle Fosse-rütmiga, oma mõminate ja jahhide ja ei'dega, mida korratakse iga repliigi vahele - need oleks nagu kaks karust kalameest paadis või pigem traaleril, mõlemad vähese jutuga tõsised mehed, aga üht neist painamas eksistentsiaalsed probleemid ja see paneb ta sõnu otsima... juttu tegema... leidmaks vormi end vaevavat sõbrale sõnastada... teine, tajudes sõbra vaeva, ei oska ka kuidagi turgutada teist rääkima ja siis see ongi selline mehiste meeste ebamehelikult habras vorm sõbraga suhelda... keset merd... kahekesi merel...

Tabavalt on seda kutsutud ka "mereltoimuvaks Godot'd oodates". Ei, ta ei anna end isegi nii lihtsalt kätte kui Beckett. See kihtide vahele peidetud lugu on pigem tundmustel töötav. Selle niiöelda tuumikloo jutustamisega on siin siiski saadud hakkama - see on isegi pisut liigagi ühemõtteliselt laval. Jättes siiski õige natuke ka igale vaatajale vaba voli tõlgendada seda nii, nagu ise soovib. Üks huvitavamaid teooriaid on minu arvates selline, et tegemist on tegelikult ühe ja sama, enesetappu teha kavatseva mehe kahe erineva poolega ning kogu dialoog on tegelikult sisemine dilemma, milles võitlevad kaks poolt - üks külg, mis proovib leida elust jõudu, teine, mis langeb üha sügavamale depressiooni.

Minule isiklikult siiski meeldib rohkem mõelda, et need seal merel olid kaks sõpra, kellest üks vaevu-vaevu saab üle huulte oma appikarje, sest ta on langenud apaatiasse ning isegi meri teda enam ei huvita, teine, kes neelab konksu alla ning proovib oma sõbrale sisendada elamise mõnu ning tuua välja häid asju, et teine leiaks oma mojo jälle üles. Kuigi, kas see on üldse võimalik, et keegi teine saab kedagi teist päästa? Mul on kartus, et sellisest olukorrast väljatulemiseks on ikkagi vaja inimesel endal leida üles see tee. Samas kui apaatses olekus ju "tee otsimine" polegi kellegi vastava meelelaadiga inimese võimete piirides... pigem võib vast see siis vaid "juhtuda kogemata", näiteks läbi armumise?

Elm'i lavastuses on minu jaoks mõned probleemid, mis on probleemid eelkõige minu enda jaoks. Mõni teine ei pruugi üldse suhestuda nendesse samalt pinnalt. Kuid lubage üks positiivne noot - tavaliselt maailmas mängitakse seda vaid natuke üle tunnipikkusena. Paide poiste Fosse on kodulehel eeldatavalt lubatud pooleteisetunnine - mis minu arvates on hädavajalik Fosselike rütmimängude tegelikuks harmooniaks muutumisel. Paraku Vaba Laval külalisetendusena nähtud versioon kestis etendus hoopis kõigest tund ja 20 minutit. Ma oleksin tahtnud selle "lubatud" 10 minutit lavastuse esimese poole pausideks. Sellepärast, et see vestlus kahe mehe vahel oleks kandvam, laevamiljöös orgaanilisem ning mitte nii "me mängime Fosset" vastu vahtimist. Selleks, et nende kalamehelikkus ja mõmisemine ning ohkavalt jahhitamine veelgi paremini tööle hakkaks.

Lugu hakkaski tööle alles söögitegemise stseenist, mis oli kusagil etenduse keskkohas. Alles siis leiti (minu arvates) õige tempo üles... Lõpu "riskimine" oli Johani seekordsetest lavastuslikest nõksudest lemmiklahendus. Aeglaselt edasi liikudes, kuigi tegelikult ju oli tegemist "ohtliku" olukorraga - sellega tabati Fosselikku vastuolulisust - aeglane liikumine, aga tegelikult eluohtlik käitumine.

Norida tahaks ka tõlke kallal või pigem selle kallal kuidas see tõlge lavale on jõudnud. Mõnes kohas jäi tunnetus eestikeelseks mugandamise vajalikkusest (olen lugu näinud ka norrakate enda lavastatuna), millepärast vingus vaid perfektsionist minus, aga mõtlesin seda rohkem kui kord teksti kuulates. Kunstnik Eugen Tamberg on viimasel ajal minimalistlikke lahendustega mitu korda võlunud, aga siis on saanud vastukaalu kostüümidest... seekord meeldisid need lainteks muutuvad kangad... Ja mastiköied aitasid luua atmosfääri ja muutsid paadi suuremaks purjekaks.

Iga uue muusikalise kujunduse ja helikunstiga saab uuesti ja uuesti tõdeda, milline väärtus on Kirill Havanski Paide Teatri jaoks. Ka seekordne oli igati tasemel. Seekord mitte niivõrd muusikaline, aga need kohinad ja naginad ja lained tõid natukenegi mere saali küll. Päris ausalt öeldes, siis ainult helikujundus tõigi.

Paide boybandist olid laval seekord vaid Joosep Uus ja Johannes Richard Sepping. Ma ei oska kommenteerida nende mängu, sest midagi ette heita mul pole (aga erilist vaimustus ka ei tekkinud - kõik oli ok). Mul lihtsalt oli soov näha vanemaid mehi nendes rollides. Või vähemalt ühes neist rollidest (ükskõik kummas, aga parem kui mõlemas). Ehk oleks see paadi natuke kreeni ajanud, sellisena mõjus siiski pisut klanitud (nii lavastaja kui Sepping olid ka habemed ära ajanud - kuigi see käiks ju meremehelikkuse juurde hästi) ja torm kõigest veeklaasis. Kuigi noore mehe eluväsimus on vast valusamgi kui vana mehe oma?

Hinnang: 3
Mu kriitika on vaid armastusest ja austusest. Tegelikult kokkuvõttes siiski üllatusin, et see minule niigi palju  meeldis. Midagi nendes meestes on, et nad suudavad tundeid luua. Ja pean siin silmas kogu truppi ja Fosset veel takkapihta. Võib-olla ongi see just nimelt "meestekas"... kuigi tegelikult ma ei julgeks seda soovitada ei naistele ega meestele. Vaid neile, kes teavad, mida "Fosse" tähendab. Tavateatrikülastaja jaoks võib see mõjuda võõralt, raskestiseeditavalt ning igavalt või isegi tüütult. Samas üllatusin, et kummalisel kombel minu ümber istunud noored näisid olevat lummatud lavaloost, aga vanemad inimesed haigutasid ja isegi demonstratiivselt häälekalt! Üks teatrikriitik suisa lahkus keset etendust - ei tea, mida ta enda arvates vaatama oli tulnud või tekkis tal mingi eraeluline paanika, et lihtsalt tuli keset näitlejate mängu saalist ära minna... sest see "Fosse" mida pakuti, oli küll kahtlemata piisavalt hea, et nende lainete vahel paratamatu lõpuni loksuda.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod pärinevad Paide Teatri FB seinalt):

PAIDE TEATER JA VABA LAVA

“MA OLEN TUUL” ON MINIMALISTLIK, NAPI SÕNAKASUTUSEGA NÄIDEND, MIS ON AGA OMA SISEILMA POOLEST VÄGA RIKAS. AUTOR ON ASETANUD KAKS AINSAT TEGELAST KESET TINGLIKKU MERD, KESET TÜHJUST, MILLES NAD PEAVAD ÜLES LEIDMA SELLE, MIS NEID ELUS HOIAKS. JA SIIS VEELKORD OTSUSTAMA – KAS MA TAHAN SEDA?

PAIDE TEATER ON OMA ESIMESEL TEGEVUSAASTAL MÄNGINUD POST-DRAMAATILISE TEATRI VAHENDITEGA. “MA OLEN TUUL” ON PAIDE TEATRI ESIMENE LAVASTUS, MIS POST-DRAMAATILISUST ENDALE SIHIKS EI VÕTA.

MÕISTA ENDA KÕRVALSEISJAT ON PARATAMATU JA INIMLIK SOOV, MIDA ME KÕIK JAGAME. TEDA AIDATA ON JUBA VALIK. SEE EI PRUUGI OLLA LIHTNE, SEE VÕIB OLLA PIINLIK, AGA ENNE, KUI TUUL JÄLLE TÕUSEB, PEAME ME JU MIDAGI TEGEMA.

“MA OLEN TUUL” ON PAIDE TEATRI NING VABA LAVA NARVA JA TALLINNA TEATRIKESKUSTE KOOSTÖÖLAVASTUS.

NARVAS TOIMUVATEL ETENDUSTEL ON SUBTIITRITEGA SÜNKROONTÕLGE VENE KEELDE

ETENDUS KESTAB 1,5 TUNDI

ESIETENDUS 05.12.2019

AUTOR JON FOSSE

TÕLGE EVA EENSAAR-TOOTSEN

LAVAL JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING

LAVASTAJA JOHAN ELM

KUNSTNIK EUGEN TAMBERG

HELIKUNSTNIK KIRILL HAVANSKI

PRODUTSENT HARRI AUSMAA

Kommuun - Tallinna Linnateater

Taanlaste kirjutatud "Kommuun" on minu jaoks eelkõige "ühe lahkumineku lugu". Jah, siin ümber ja allhoovustes on kihte palju, kuid loo selgroog, millega kõik need ülejäänud kihid suhestuvad on just nimelt ühe mehe ja naise lahkukasvamine ning selle mõju suletud ühiskonnale, nagu pere, milleks antud juhul on küll hoopis laiendatud pere, ehk kommuun.

Taustaks on ehk hea teada, et autorid Mogens Rukov (lahkus muide meie hulgas 2015.aastal) ja Tomas Vinterberg on need mehed, kes oma filmiga "Perekonnapidu" (Festen/Celebration... Toompere lavastas selle intsestist rääkiva valusa ja realistlikku loo Rakvere Teatris "Pidusöök" nime all) aastal 1998 alustasid (eriti taanlaste, aga ka teiste filmirežissööride) viljeletud Dogme-stiili. See Perekonnapidu kasutas ka alapealkirja Dogme nr.1. Sellele järgnes Lars Von Trier'i Dogme nr.2 ehk Idioodid (lavastatud Von Krahli Teatris ja mängisid toonased Viljandi lavakooli õpilased) jne. Dogme oma olemuselt järgib reegleid, mis muudavad filmi realismile võimalikult lähedaseks. Ka "Kommuunis" võidutseb realismilähedus, kuigi ka sellel lool baseeruva filmi on autorid ise teinud, polnud see siiski Dogme-reegleid järgiv, kuigi sisustilistiliselt "samma suunda" - realism. Tegelikult ka autobiograafiline ja sestap ehedus kumab läbi. Usun, et paljuski just sellepärast iga lahutatud vanemate laps või ise purunenud suhte üle elanud inimene leiab siit palju samastumise- ja paralleelidetõmbamise võimalusi.

Noor abielupaar - Erik ja Anna - saavad päranduseks maja. Otsustavad muuta selle ühiselamuks ning proovida kommuunielu, ehk kollektiivset majapidamist teiste, toredate inimestega. Riburada neid saabubki oma asjade ja eludega nende hipilikku, 70ndate ajastu ellu. Praegusel ajal tundub see nagu valgusaastate kaugusel, ent ka meie pere (kui mina polnud veel aastanegi) kolisime 70ndatel Tallinnasse, ühiselamusse. Sealt edasi ühiskorterisse, mis oli 3 pere poolt jagatud, ühise köögiga. Tänapäeval on vast ainult üliõpilastel sellise elu elamine vastuvõetav ja isegi siis tegelikult vaid "olude sunnil".  Kuid tolles ajastus oli see üsna tavaline ja paljude inimeste jaoks täiesti soovitud valik.

Üheks olulisemaks faktoriks siin näitemängus on ka Eriku ja Anna teismeline tütar Freja. Kui abielupaari suhe mõraneb ning tekib "uus naine" kommuuni, siis mõraneb ka kogu kommuuni sisekliima. Elamine-olemine läheb raskeks kõigil teistel kaasasukatel, aga kuidas see veel kõik last mõjutab. Sellest tõstatuvad mitmed huvitavad filosoofilised dilemmad ja küsimärgid. Näiteks... Lapsevanemad saavad ju valida, kas nad saavad lapse või mitte, aga koos positiivse otsusega võtavad nad endale ka teatud kohustused. Lisaks saavad nad oma last kasvatada ja suunata, et too kujuneks teatud suunas. Laps oma vanemaid valida ei saa. Laps ei saa ka oma vanemaid ümberkasvatada enda vaeva ja panustamisega. Seega ei saa eeldada ka laste austust ja ammugi mitte armastust oma vanemate suunal. See ei ole iseenesest mõistetav. Vanematel tuleb see oma normaalseks lapsevanemaks olemisega nö. väljateenida. Tavaliselt on see juba algselt peres olemas, kui vanemad oma beebi eest hoolt kannavad ning teatava usalduse sellega kätte saavad, aga seda ei tohi lasta kaduda, kui lapses ego ja isiksus pead tõstab. Iga toimiv ja hea suhe vajab tööd, nii ka lapse ja vanema oma. Aga siin on just vanem see, kes selle töö peab tegema. Teine mõte, mis ka pähe torgatas on "kodutunne". See on tihti need inimesed, kes meile lähedased on, segatuna oma asjade ja teatud koha iseärasustega - lõhnad, asukoht, mälestused. Iga koht ei ole automaatselt "kodu". Kodu ei ole ka alati see koht, kus vanemad elavad. Aga kodu on kahtlemata üks inimese põhivajadusi. See on üks suurimaid stressilööke, kui see ära võetakse - eriti veel lapse jaoks. Mõnikord võib side koduga olla isegi suurem kui side vanema(te)ga. Meie, inimeste, sisekeemia on nii keeruline. Mõni ongi "koha"inimene, mõni üldse mitte. Mõni on väga perekeskne, mõni teine üldsegi mitte. Ükski pole õigem teisest, kõik on lubatud, kui inimene seda ise tahab või pigem on, sest ei saa enda minale midagi parata. Selliste olemuslike otsustega tulebki lähtuda enda egost, sest muidu pole võimalik tunda end õnnelikuna. Ja kellelgi pole õigust enda õnne ja heaolu nimel nõuda teiselt inimeselt midagi, mida tema ei soovi. Ka lapselt mitte. Võib-olla ongi selle näidendi teksti ja loo suurim väärtus, mida see 40-50 aasta tagune aeg meile suudab loodetavasti meelde tuletada ja selgeks teha. Isegi kui meie ego ongi praegusel ajal ja ajastul ülearenenud enda heaolu nimel kõike ja kõiki allutama.

Lavastaja Elmo Nüganen on suhtunud siin seda lugu lavale tuues igati austusega sellesse aega ja nendesse oludesse. Muusikaliste kujundajate tandem Riina Roose ja Jaak Jürisson aitavad sellel teel vastava ajastu lauludega. Ja laule on siin nii lühemalt kui pikemalt mitmeid tolle ajastu lemmikuid - näiteks Beatles'i Hey Jude ja Joni Mitchell'i "Big yellow taxi" aitavad muidu üsna tõsistest toonidest loo "üles tõsta" ja tekitada helgeid ning lõbusamaid hetki, mis ju tegelikult on ühe kommuunielu üks eesmärke - nautida teineteise seltsi ja teha asju koos. Üks laul lõi eriti publikul kulmud lakke, nimelt kitarrisaatel esitatud hümn naiste päevadele, ehk "Halvad päevad"... võttis läbi laulu korduvalt muigama. Ja nagu näis, siis minu ümberkaudsed, eriti naised - pihku itsitama.

Ka Kristjan Suits oma kunstnikutööga lisab neid ajastunoote juurde - kettaga telefon, piim pudelis ja veelgi mõningaid avastuslikke detaile vaatajale, et sõrmega 70ndatele osutada. Elmo on mõnes kohas taani keele teksti tegelastele jättes tahtnud rõhutada toimumiskohana (tüki alguses ka lavalmainitud) Kopenhaagenit, kuigi see on vaid armas austusavaldus, ent võiks tõesti toimuda ka sama hästi 70ndate alguse Eestis (no välja arvatud ehk toona Volvo valimine Kommuuni autoks - see on ikka pigem tolle ajastu taanlastele omane - meil olid ju sellel ajal ainult sapakad, mossed, žigullid ja Volgad).

Selles suheterägastikus puudatakse veel mitmeid ja mitmeid teemasid, nagu mitmete inimestega magamine, noore naise ja natuke vanema mehe suhe, kellel on oma värskest pruudist vaid mõni aasta noorem tütar, ent samaga ka noore naise kasuemaks olemine endast vaid mõni aasta nooremale. Ühe jaoks on esimese tõsisema armastuse ja suhteprobleemid sellised, mis teisel alles hiljuti üle elatud. Egoism suhtes ja soov teist inimest omada või vähemalt mitte jagada. Eriti kommuunis, kus kõik on nagunii jagamise peale üles ehitatud. Kas inimeste jagamine pole siis üks neist? Järsku lõppenud suhte järel jääb tunne, et see pole veel päriselt läbi, vaid tegemist on vaid halva unenäoga. Omanikuinstinktid nii mitmel tasandil. Ja see on vaid vähene, mida sellest kogu loost annab veel kõvasti rohkem lahti harutada ja ära tunda. Igaüks ju endale tuttavamate teemade pinnalt eriti.

Esimese vaatuse järel vaheajale minnes mõtlesin, et tükk on küll okei ja no suurepärase ansamblimängu ja tõeliselt heade näitlejatega, ent ometi kuidagi liialt tuttav ja isegi leierdatud juba iga kandi pealt. Lavastuslikult oli mõnus, et muusikat on sellises mahus sissetoodud ja need üles-alla tujud, millega mängiti, aga tegelikult siiski ei midagi erilist või sellist, mida juba näinud-kogenud-mõelnud ei oleks. Millest siis toimus läbimurre keskpärasest heaks teises vaatuses? Tean täpselt - stseeniga, kus öösel soovib Erik tööd teha, aga tema tütar Freja tahab temaga rääkida. Segades isa, aga paljastades väga olulisi mõtteid ja nende kahe ühise ja eraldi lugude sisulisi sõlmkohti. Nüganen ja näitlejad on loonud sellise naturalistliku stseeni, et ma unustasin hetkeks, et üldse viibin teatrisaalis. Sisenesin nende inimeste eluolustikku võrdeliselt olukorraga, mil loen raamatut ja kujutan nii ehedalt kõike ette ning olen niimoodi loos sees, et unustan, et loen, vaid tõesti olen selles loos ise kohal. Sellest olukorrast "ärgates" tekitas see positiivses mõttes ehmatuse. See ei ole seal mina, kes emast lahku läinud isaga räägib. See pole ka minu tütar, kes oma tähtsat juttu tuleb minule rääkima (õnneks ei pea ma ka tema vahel valima) ja ometi sellise maatriksi ma sealt lahti kodeerisin kui hetkes sellele "unustusele" järele mõtlesin. Vot see on TEATER!

Kui rääkida näitlejatest, siis on mul vaid ülivõrdes kiidusõnu kõigi kohta. Ka kogu ansamblimängule. Samas järelmaitsena mõtlesin, et midagi oli ikkagi nagu liimist lahti ka. Tütar Freja lonkas selgelt oma jalga, aga seda sisuliselt ei seletatud (kas näitleja on oma jalga vigastanud? ent ometi jääb see laval seletamatuks). Ka Külli Teetamme ja Andres Raagi "paar" oli oma usutavuselt kohati nii ja naa. Rain Simmul eraldivõetuna kummaline kogu kontekstis ning Marko Matvere valitud "tehtud" prantslane eraldiseisvana raske sulatada... ent ometi kõik see kokku mõjus ühtse ansamblina, kelle konarused asetusid teineteise konarustega kohakuti, moodustades elulise elava organi - kommuunipere.

Valus ja südantlõhestav Hele Kõrve Anna pakkus huvitava duaalse dilemma. Ühest küljest tundsin ära enda ema, kes ka isaga lahutas. Teisalt iseenda, sest usutavasti kui mind maha jäetaks, oleksin samasugune. Lisamärkusena, et ma ei taha oma ema moodi olla, aga keegi ei saa endale ju parata. Samuti, nagu ei saa parata Anna, et Erik ta maha on jätnud ja teise naise leidnud. Meie, vaatajad võime hinnata kuidas tahame, et küll see mees varsti kahetseb, et noore naise pärast oma pere jätab, aga seda ei saa tegelikult keegi teine öelda. Me ei tea, mida Erik tunneb. Anna, kes ta kõrval on aastaid elanud ei suuda seda mõista, meie ammugi mitte. Näeme, et Anna on igati tore ja üldse mitte lämmatav naine, kes iga kell oma mehe küljes ripub ning tolle igast sammust teadma peaks. Sellised asjad lihtsalt polegi tavaliselt pinnapeale näha. Seda tunnevad inimesed oma sügaval sisemuses. See, kuidas Hele Annat laval välja elab, kuidas langeb enda madaldamisse või kaitseb tütart, teisalt jällegi tahab olla õiglane kommuuni arvamuse suhtes, see on üks kompleksne karakter... nagu inimesed ju ongi. Ja Hele tabab nii mitmeid kihte, et kõige lahtimuukimiseks oleksa vaja korduvat vaatamist. Ma ise istusin viimases reas ning just Hele pärast eelkõige oleksin tahtnud seda kõike lähemalt näha, et tabada ka tema näoilmed muutuseid ja lähemalt tunnetada seda kaksipidisust, kus ta üritab olla tütre pärast tugev, aga siis ikkagi murdub, sest keegi pole armastuses NII tugev.

Teine selle lavastuse lemmikkarakter on Sandra Uusberg'i loodud 24-aastane "uus naine". Vaadates mõtlesin kui lihtne on seda tegelast hukka mõista. Usun, et ka Sandra kui inimene ei tunneks samamoodi, vähemalt mitte kõrvaltvaatajana, nagu see noor naine selles loos. Ent ta selgelt näitlejana mõistab oma tegelast ning selle kanali kaudu saab ka vaatajana teda mõista. Sest ega me ju ka temale ei saa me siin midagi ette heita. Tema elab enda elu ja tahab ise oma elus kõige paremini tunda - nii hästi kui võimalik. Juhtumisi on ta armastatu pagasiga ja see pagas on veel sellises kommuunis pidevalt tema nina all. Raske koorem kui see niimoodi järsku Sulle kaela kukub. ja ega ta ei saa ju ka sellele midagi parata, et ta just Erikut armastab ning temaga koos elada tahab. Psühholoogiliselt näitleja jaoks raske end murda, aga Sandra teeb seda nii usutavalt, et mina kui selliste inimeste kergekäeline hukkamõistja sain ka aru, et tal on kõigeks siin ju õigus - nii oma kohale kui oma armastatule.

Menage a troi kolmas osapool, ehk Erik, keda kehastab Indrek Ojari psühholoogilise realismi võtmes nii, nagu selline inimene võiks ka päris elus olemas olla. Indrek justkui ei mängiks siin, vaid ta lihtsalt ongi Erik. Näitlemise meistriklass - sest just sedasi ongi see tegelane nagu päris. Just sedasi vaatajana saadki temast ja tema olukorrast aru. Kuigi tema tundeid ise ei tunne, siis tunneb, mida ta tunda võiks.

Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Rain Simmul ja Andres Raag on kõik enda kiiksudega (kaaselanikud kommuunis). Ursula tegelane vast kogu kommuuni kõige ehtsam lillelaps, kes ei taha paha kellelegi ja no "ei" ütlemisega meestele ta ka sellepärast ilmselt hakkama ei saa. Külli ja Andrese abielupaar sõdib ja lepib (teise "just selline" olemisega), nagu üks tavaline abielupaar ikka. Rain Simmul mõjus kuidagi vanemana oma rollis, kui see tegelane ehk päriselt on ja see tunne tekkis detailidest, nagu Raini tegelase flirt Hele omaga. Sestap vast ainuke, kelle osatäitmine minu jaoks päris 100% end ei õigustanud, kuigi ega mul Raini mängule ka etteheiteid ei ole ja tegelikult tollel, vaba armastuse -ajastul ammugi vanustest ju ei hoolitud.

Nii ütlemata hea meel on selle üle, et Marko Matvere oma endise koduteatri trupis külalisena kaasa jälle teeb üle mitmete aastate. See lõbus ja kokkav prantslane on kui sõõm värsket õhku seal Põrgusaali kuumaks ja tõsiseks köetavas atmosfääris. Ja ega ju tegelikult ei peakski just Marko seda rolli millegi erilise sobituvuse tõttu mängima, seda võiks mängida kes tahes Linnateatri meesnäitlejatest, aga just Marko annab nii palju juurde tervikule oma mängulise tegelase, muusikalise sisendi ja ka muidu kohalolemisega ning fännidele ka selle harukordse võimalusega teda draamarolli jälle mängimas näha. Ja nooruke Aurora Aleksandra Künnapas, keda ma ei mäleta, et oleksin varem laval näinud, oma rahulikkuse ja teistmoodi tonaalsusega kui see "elav" kommuuniasukate kamp, toob omapoolse tasakaalu. Füüsiline väljenduslaad on veel siitsealt rabe ja vajab õppimist-kohanemist, aga suulises mõttes igati õiges kohas. Tekitas kaastunnet, aga andis aimu, et see tüdruk, keda ta mängib, mõtleb oma peaga ja sellepärast ta saab nii ehk naa oma elus hakkama. Ükskõik kas vanematega koos elades või oma "tegeliku suurperega".

Isiklikult kohati häiris valgusrežii ebaorgaanilisus, kui stseeni keskel see muutus ühest teiseks, teisalt kogu üldine erinevate valgustite ja valgusega mängimine kunstiliste kujunditenajällegi meeldis. Reet Aus on toonud selgelt aimatavad 70ndad sisse, aga ometi mitte neid üleliia ninaalla toppides - sümpaatselt, puhtalt, ausalt. Kristjan Suitsu kunstnikutöö ei avaldunud minu jaoks muljet siin niivõrd tema tavaliselt suurepäraste stsenograafiavõtetega - ruum on ja ruum on "lahendatud", aga pigem meeldis tema töö detailides. Isegi "kommuuniliikmete foto" on seinal rippumas, rääkimata kogu taimekasvatusest, mida koduses majapidamises üks kommuun kindlasti võiks ja peaks kasvatama. Ainuke pisut kahtlane tunne jäi dušinurgast. Klaasist duši liuguksed võeti USAs kasutusele 60ndate lõpus, aga 70ndatel Taanis päranduseks saadud majas mõjus see õige natuke võõralt. Kuigi jah, võimalik ta puhtfüüsiliselt oli.

Hinnang: 4
Valus, aga helgete nootidega. Ajastu- ja elupildike, mis on üles ehitatud armastusele, inimeste egotunnetusele, lahutusele, koha- ning kodutundele ja jagamisele. Psühholoogilise realismi musternäide. Segatuna osavalt muusikaga, mis omakorda ei lase kõigel liiga tõsiseks minna. Ent tõsiseks ta paratamatult läheb ja peabki minema. Kuivõrd on see ikkagi võimalik, et täiskasvanud inimesed oma ühise elamise üle lasevad ka teistel otsustada. Mis sellisest elamisest ikkagi tuleb? Ja kuidas inimsuhete muutumise tulemusel edasi minna? Mis on "pere" ja mis on "kodu" ning kuidas suhtub nendesse mõistetesse keegi, kes juba lapsena sellises, tavamõistes erilises olukorras üles kasvab, kus "pere" ja "kodu" mõisted ongi pisut nihkes? See lugu ja lavastus ei anna hõbekandikul kätte lihtsaid vastuseid, aga annab võimaluse vaatajal enda seest need vastused mõeldes üles leida. Lisaks annab ka kaasaelama kutsuva loo ja võimaluse heita pilk minevikku ning sealt midagi enda jaoks kaasa võtta. Rääkimata võimalusest läbi elada üks lahutus, ilma ise haiget saamata, aga olla tunnistajaks, kuivõrd haiget see inimestele ja nende lähikondsetele teeb. Ja oleme ausad - tegelikult tegi siinse suhte purunemise vaatamine pärisel ka haiget.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Kommuun

Autorid Mogens Rukov ja Thomas Vinterberg, 

lavastaja Elmo Nüganen

Trupp

Mogens Rukov, Thomas Vinterberg

AUTORID

Elmo Nüganen

LAVASTAJA

Eva Velsker

TÕLKIJA

Kristjan Suits

KUNSTNIK

Reet Aus

KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Neeme Jõe

VALGUSKUJUNDAJA

Riina Roose, Jaak Jürisson

MUUSIKALISED KUJUNDAJAD

Arbo Maran

HELIKUJUNDAJA

Osades:
Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Marko Matvere (külalisena), Sandra
Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas
(külalisena)

Lavastusest

Esietendus: 7. detsember 2019
Mängukoht: PõrgulavaKestus: 2 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida päranduseks saadud majas kollektiivset eluviisi. Nad loodavad, et kui nende loodud kommuuni liikmed on võluvad, tolerantsed, targad, poliitiliselt aktiivsed, soojad ja lahked inimesed, siis on nad kõik koos teel täiusele. Ka nende teismeline tütar Freja otsib uue elukorralduse keskel oma identiteeti täiskasvanute maailmas ...

„Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aastal Viini Burgtheateris. Mogens Rukovi ja Thomas Vinterbergi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.

Minu haukuv koer - Karlova Teater

Natuke üle nädal tagasi esietendus Karlova Teatris uus Taago Tubin'i lavastus "Minu haukuv koer". Üks õite mahlane suutäis absurdi ja värske ning toitev sõõm maagilist realismi, ent samas just õigesti jutustatud lugu tänapäeva esimestest ökokatastroofi ilmingutest, mil näiteks metsloomad üha tihedamalt suurlinnadesse ära eksivad. Midagi on selgelt ökosüsteemis paigast ära ja nende kummaliste "märkidega" seisab meie planeet üha tihedamalt silmitsi. Ehk siis mitte otse vasta vahtimist virutatud "hoiatus", nagu need olulised ja tähtsat moraali sisaldavad lood pahatihti kipuvad olema, vaid osavalt ühe ilmingu läbi, üle vindi keeratud tume, kuid ka teatavat huumorit sisaldav tugev ja mis eriti tähtis - HUVITAV - dramaturgia.

Autoriks Šotimaal sündinud, 49 aastane ameeriklane - Eric Coble, keda siin Maarjamaal veel hästi ei tunta, kuigi mees on juba jõudnud üle 50 täispika näidendi kirjutada (lisaks veel kõikvõimalikke stsenaariumeid, kuuldemänge ja lühinäidendeid, kokku üle 200) ning mitmel pool maailma ning eelkõige tema kodumaal - USA kõigis 50nes osariigis on neid ka lavastatud ja mängitud. Võtsin natuke aega ja sobrasin tema näidendeid, on nii täiskasvanutele, peredele, noortele kui ka lastele mõeldud lavalugusid ja tundub, et neid ühendab kõiki pisut ebatavaline lähenemisnurk, ehk kõik need näivad olevat mingi kiiksuga. Näiteks Stephen King'ilik "Need surelikud mõtted" - mis saab kui märkad, et Sa ei ela oma kehas üksi? 2014.aastal jõudis tema näidend esimest korda ka Broadwayl lavale. "Velocity of autumn"i peetaksegi tema parimaks ja kuulsaimaks tööks siiani. Komöödia vananevast naisest, kes paneb Molotovi-kokteile kõikjale ning lubab need plahvatama panna kui keegi tal lahkuda käsib. Kes tahab rohkem Coble'i eluloo ja loominguga rohkem tutvuda, sellel soovitan näiteks alustada sellest artiklist: https://clevelandmagazine.com/entertainment/theater-dance/articles/the-velocity-of-eric-coble Tundub, et tema loomingule võib see "esimene linnukene" Karlova Teatris parimaks reklaamiks olla! Kas varsti tunneme Coble'it järgmise Zellerina, mida erinevad Eesti teatrid repertuaari haaravad? Eks seda näitab aeg. Potentsiaali tundub olevat.

Ka "Minu haukuv koer" on igasuguste huvitavate kiiksudega ja mis eriti mõnus, siis Karlova Teatri versioon on ühtlasi nii "loo jutustamise"-teater, "lavastaja"teater kui ka "näitlejate"teater. Ingrid Isotamm ja Toomas Täht vaikselt kütavad oma rolle, kütavad, kütavad, kuni ühel hetkel põlevad mõlemad silmipimestavalt ereda leegiga. Nii eredaga, et mõlemad sisenesid minu aasta parimate TOP20sse.

Lugu ja lavastus algab vaikselt pihta, jälgides mõlemat tegelast eraldi, läbi nende esitatavate monoloogide. Saame nendega tuttavateks, hakkame neile kaasa elama, tunneme nad "üksikute hingedega" tänapäeva suurlinna inimestena oma tuttavate või isegi iseendana ära. Ja siis juhtub midagi, mis nad kokku viib. See, aga käivitab sündmuste ahela, mis viib tõelise absurdikarusseli peadpööritavatesse keeristesse, justkui paralleelreaalsesse sürreaalsesse reaalsusesse oma allegoorilise ja eelkõige huvitava narratiiviga üha hoogsamalt kaasa. Absoluutselt ei tea kuhu see lugu edasi liigub ja kas ikka liigub sinna, kuhu näib ning ammugi ei suuda keegi isegi ennustada kuhu välja jõutakse! Ei taha isegi natukestki rohkemat paljastada, et mitte rikkuda vähematki vaatmiselamusest. Mõne nõrganärvilisema jaoks võib "selline karussell" olla isegi raskesti seeditav, aga tuleb meeles pidada, et see ongi eesmärk - kogu lugu viia isegi mingis mõttes groteski või ehk teatavas mõttes isegi perverssuse piirimaile (head maitset siin ei kaotata, vaid just läbi allegooriate šokeeritakse ja seda sellepärast, et see ökoloogiline olukord milles me oleme, võibki muutuda katastroofiliseks... ja selline lähenemine mõjub ning tõesti paneb mõtlema. Loo käivitav eriskummaline nähtus ongi ju praegu juba reaalsus. Ja kui see reaalsus edasi areneb, siis võib tegelikult olla maakera saatus veelgi kreisim kui see, mida siin näidendis läbi elatakse.

Lavastajaks Karlovas Ugalast külla tulnud Taago Tubin ja tema kiituseks tahaksin mainida veel kahte asja. Esiteks, et kuigi alguses tundub pisike Karlova-lava lakooniliselt tühi, siis lõpuks võtab lavastus lausa visuaalteatri mõõtme! Vaatasin ja imestasin! Kuhu ma olen sattunud ja mida ma praegu olen kogemas! Ja teiseks - üldsegi vaimustav, milline loominguaasta sellel lavastajal on! Ei hakka kõiki ta värskeid töid siin üles loetlemagi, kuid mainin ära, et kindlasti tasub vähemalt oma elamustepagasisse korjata ka tema lavastatud Ugala "Etturid"! Vaimustav, lihtsalt vaimustav! Muide "Minu haukuv koer" on temaatiliselt nagu "absurdivennas" Taago Endlas lavastatud "Kopsud"ele.

Kui tavaliselt väikestes kammerlikes mängudes ei panda rõhku valguskunstile, siis siin on igati tunda meistri kätetööd. Rene Liivamägi oma valguse, varjude ja värvide mänguga näitab ära, et on küll võimalik lavastusele veel omad suured ja võimsadki vindid ka pisikeses saalis peale keerata.

Ja ikkagi ringiga jõuan taas veelkord näitlejate juurde. Ingridi lavageneetikasse on kodeeritud teatav kurvameelsus, mis siin annab ideaalse varjundi tema loodud üksikule Melindale, kes naudib öövahetuses töötamist ja unistab oma masinaga "üks" olemisest. Lükates ühe paberi trükkimismismasinasse teise järel. Ise undamisega kaasa õõtsudes, mis mõne aja pärast muutub teatavas mõttes "mehhaaniliseks tantsuks". Siinse loo üllatavad pöörded panevad Ingridi laval tõeliselt plahvatama - vaiksest trükimasina üksikust Melindast, kes kannab pakse sukki, villast seelikut, kampsikut ja kaelakaarti, saab midagi elavat ja võimsat alles kui need riided pealt tulevad ja inimene "vabaneb" oma kammitsatest, millesse ta üksindus ja sotsiaalne statuut teda on surunud. Toomas Täht teeb oma ahel-töötust Tobiasest endise kontoriroti, kes vaevleb konstantses rahapuuduses ning ei suuda endale osta isegi normaalset internetiühendust, et tegeleda korraliku tööostimisega. Temagi on oma üksinduse ori ja vaikselt muutumas üha antisotsiaalsemaks... ja siis... see metsik elajas, kes temast vähehaaval hakkab välja kooruma! VAPUSTAV mäng ja karakteri arendus! Ja see nägu!!! (vaata viimane foto siin teksti all). Mõlema näitleja mäng on ühtaegu füüsiline, psühholoogiline ja dramaatiline.

Ja kirsina tipul või veel ühe jamatava punktina see vaatepilt lõpu eel, tossu sees, kus kõik on nii segipaisatud, et kogu loodus on peapeal... Toomas Ingridi süles (milline sümbolism!) - seda peab oma silmaga nägema, et uskuda!

Millegipärast tuli vaadates pähe, et Karlova võib väga edukalt ka Von Krahli Teatri liini ajada, noh kui parajasti tuju tuleb ja selline materjal kätte satub.

Lõpetuseks veel üks suur aplaus Taagole, Ingridile ja Toomasele! Minge vaatama! :)

Hinnang 4 (väga tugev 4.. see on teatrielamus, mis muudkui edasi sees kasvab ja ei välista, et muudan siinse hinnangu ühel hetkel pügala võrra kõrgemaks! Üks aasta kahtlemata erilisemaid teatrielamusi ja -kogemusi. Pärast etendust teatrikaaslasega autosse istudes olime mõlemad jahmunud, kui eriline ja kui eriliselt hea ja paljuandev see võrdlemisi lühike, isegi mitte päris poolteist tundi kestev etendus oli. Kui huvitav ja kui hästi mängitud ja lavastatud! Ütlasi teatriaasta üks suurepärasemaid indie-teatri elamusi!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

MINU HAUKUV KOER

maagilis-realistlik-öko-terroristlik draama ühes vaatuses

LAVASTUSEST

• AUTOR ERIC COBLE
• TÕLKIJA MARIO PULVER
• LAVASTAJA TAAGO TUBIN (UGALA)
• KUNSTNIK LIISA SOOLEPP
• VALGUSKUNSTNIK RENE LIIVAMÄGI
• MÄNGIVAD INGRID ISOTAMM JA TOOMAS TÄHT
ETENDUS ÜHES VAATUSES
KESTUSEGA 1 TUND JA 20 MINUTIT.
SOOVITATAV ALATES 13. ELUAASTAST.
Melinda ja Tobias elavad suure linna korrusmajas oma üksildasi ja tardunud elusid. Kuni ühel ööl ilmub nende maja tagatrepile näljane metsloom ja siitpeale muutub pöördumatult kõik.


„Minu haukuv koer“ on häiriv, naljakas ja poeetiline lugu inimese kaotatud kontaktist loodusega ja sellest, mis juhtub siis, kui tsivilisatsiooni ja metsiku looduse vaheline piirjoon ületada.
Eric Coble (1968) on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud USA draamakirjanik ja filmistsenarist. Sündinud Šotimaal, Edinburghis, kuid kasvanud üles New Mexico ja Colorado osariikides asuvates Navajo ja Ute indiaani reservaatides. Tema draamakirjaniku pisik sai samuti alguse reservaadis elades, kus tema õpetajast ema eestvedamisel jätkati koolis indiaani jutuvestmistraditsiooni. Ema kirjutas kõik lood, mille väike Eric välja mõtles, üles ja koos joonistati lugude kõrvale ka pildid. Nüüdseks on tema näidendeid mängitud peale Off-Broadway ja Broadway kõigis USA viiekümnes osariigis, Hispaanias, Poolas, Inglismaal, Iisraelis, Mehhikos ja Austraalias. „Minu haukuv koer“ („My Barking Dog“) esietendus 2011. aastal.


„Ma kirjutan palju üksindusest. See on üks kaasaja olulisemaid teemasid.“