Piip ja Tuut otsivad Ilonit - Piip ja Tuut Teater - 2025.a suveteatri 10.peegeldus

„Piip ja Tuut otsivad Ilonit“. Ei tea, mida ühes lastelavastuses peaks tegema, et seda ületada

Imelise muusikaga imeline lavastus imelise kunstniku liigutavast lapsepõlveloost – mida sa hing veel ühelt soojal ja päikselisel suveõhtul toimuvalt suveetenduselt ihkad?

Olen lugenud kõiki Ilon Wiklandi biograafilisi teoseid ja tema illustratsioonidega lasteraamatuid ning hoian Enno Tammeri koostatud „Ilon Wiklandi maailma“ ühe oma öökapiraamatuna, mida on ikka tore aeg-ajalt lehitseda. Teada saanud, et sel suvel lähevad Piip ja Tuut Ilonit otsima, teadsin mõistagi kohe, et pean seda nägema. Ja üldsegi mitte laste, vaid iseenda huvist.

Kõik selle suvetüki osalised – dramaturgina kaasatud Indrek Koff, muusikud Merit ja Märten Männiste ning Ilonit kehastav üks meie noorema põlve kaasahaaravamaid näitlejaid Emma Tross, Piibist ja Tuudust ehk Haide Männamäest ning Toomas Trossist rääkimata – tekitasid pesuehtsa ootusärevuse. Mõnulesin juba ette, mõeldes, mida see kõik kokku teatrielamusena tähendada võib.

Kõrgete ootuste korral on oht pettuda

Pahatihti... 

Loe tervikarvustust edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391521/arvustus-piip-ja-tuut-otsivad-ilonit-ei-tea-mida-uhes-lastelavastuses-peaks-tegema-et-seda-uletada

-----

Uskumatu, kuidas üks pereteatri lavastus võib olla täiesti võrdväärselt suur teatrielamus täiskasvanutele mõeldud lavastustega! Eks muidugi ilm aitas ka natuke kaasa, aga isegi halva ilmaga, oleks see ikkagi pugenud sedavõrd sügavalt hinge, nagu ma oma EPLi arvustuses kirjeldasin. Ja Emma ja Haide ja Toomas ja Merit ja Märten, kes selle Wiklandi Imedemaa siseõue laval seal selle kõik elustavad - nii üdini armas!

Mitte ainult lastele, lastele muidugi ka ning sobib isegi juba väga-väga väiksest peale... aga no tõesti, ka küünilistele vanameestele ja kõigile teistele kuivikutele ja pehmodele veel eriti, sest nutta saab lisaks naerule ka. Ja kõvasti! Õues võib ju üldse kõike palju kõvema häälega teha! :)

Kuuldavasti sel suvel etendused müüdi välja ning sestap olevat lootust, et järgmisel suvel otsitakse jälle Ilonit seal Haasalus asuvas Eestit ja Rootsit sisaldavas "imedemaas" taga, et kõik ta ikka üles saaksid leida! Mina küll enda oma leidsin! Aga ainult tänu Piibile ja Tuudule!

Spaghetti - Piip ja Tuut Teater - 2024 Suveteatripäevik 12.sissekanne

„Spaghetti“. Lõbus, õpetlik, musitseerima inspireeriv ja klounaadiga kurameeriv lavalugu 

Piip ja Tuut Teatri „Spaghetti“ pakub mõnusat muusikat, vahvat liikumist ja värviküllast teatriimesid pakkuvat kunstnikutööd. Öeldakse, et mitu kokka head suppi ei keeda, aga kuidas on lood spagettidega? Selle saladuse saab teada Piip ja Tuut Teatri meisterkokkade koguperekomöödiast.

Sissejuhatuseks üks tõestisündinud lugu. Kujuta ette Soomes asuva Tampere kesklinna. Peatänavat Hämeenkatu poolitab sild. Silla kõrval asus 1980ndatel Rosso-nimeline restoran (praegu on selle nimi Puisto), tollal üks kuulsamaid kohalikke itaaliapäraseid restorane. Kord seal seltskonnaga süües soovis keegi oma pastale ketšupit. Palve esitati ettekandjale ja saadeti ta kööki ketšupipudeli järele, ent tuli sealt tagasi mitte teada-tuntud punase kastmega, vaid hoopis vihast punaseks värvunud näoga kokaga, kes karjus juba kaugelt: „Välja minu restoranist! Või temale ei kõlba minu maitsestatud toit!“ Meie saime oma söögi siiski rahulikult lõpetatud, sest pärast kähmlust ketšupisoovijaga ja tolle õue talutamist tuli valge mütsiga köögijumal ja küsis, kas keegi meist veel ketšupit soovib. Keeldusime viisakalt, kuna selline soov oligi tõesti vaid ühel meist.

Peale selle, et Piip ja Tuut Teater on maailma parim, on nad ka maailma kõige targemad Eesti klounid, sest on osanud oma teatri hõlma alla võtta neli andekat näitlejat Viljandi lavakooli 12. lennust – Grete Konksi, Maarja Tammemäe, Stefan Heina ja Kristjan Poomi. Viimati nimetatu neist on nüüd jõudnud otsapidi BFMi filmirežissööriõpingutele ja valmis teinud oma debüütlavastuse. Eks ole ju režissöör teise nimega filmiLAVASTAJA.

Loe edasi kogu arvustust siit:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120310175/arvustus-spaghetti-lobus-opetlik-musitseerima-inspireeriv-ja-klounaadiga-kurameeriv-lavalugu

Turunduslik tekst teatri kodulehelt (esimene siinsetest fotodest on pärit teatri FB seinalt):

Søren Ovesen "SPAGHETTI"

Meisterkokk ja tema abikokk teavad väga täpselt, kuidas itaaliapäraseid spagette õigesti valmistada. Seda tuleb teha nii, nagu vanas heas retseptiraamatus on kirjas ja nii, nagu seda on alati tehtud. Ei mingeid kõrvalekaldumisi. Aga kõik keeratakse köögis peapeale, kui külla tuleb näljane ja veidra olemisega naaber. Kivi ei jää kivi peale, ega pott pliidile. Spagetid valmivad ja maitse on…?

Südamlik ja koomiline lugu sellest, et ka kõige suuremad vastandid, ka kõige kuumemas kohas, nagu köök võivad üksteist rikastada ning erimeelsustest saab üle, kui oled avali meelega ja lased end üllatada.

Taani kaasaegse teatrimehe ja näitekirjaniku Søren Valente Oveseni võluv lugu on juba aastakümneid rõõmustanud noort teatripublikut üle Euroopa. Eestis jõuab näidend esmakordselt lavale 2024. aasta juulis Viscosa kultuuritehases Hiiumaal ning alates sügisest on mängupaigaks Piip ja Tuut Teater Toompeal.

Peredele ja lastele alates 3. eluaastast. 

Kestus 45 minutit

Lavastaja – Kristjan Poom (miisukal „Kassid“)

Koreograaf - Marge Ehrenbusch ("Cabaret Siberia", "Rebane - filosoof", miisukal „Kassid“, muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Kunstnik – Inga Vares (miisukal „Kassid“, "Rebane filosoof", muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Valguskujundus – Marita Keskküla (muusikal "Tallinna karud")

Helilooja - Tõnu Raadik (miisukal "Kassid"),

Laulusõnad - Grete Konksi

Plakatipilt – Haide Männamäe

Näitlejad – Maarja Tammemägi, Grete Konksi, Stefan Hein (miisukal „Kassid“, „King nr.39“, muusikal „Tallinna karud“ jt.)

Esietendus 2.07.2024 Viscosa kultuuritehases, Hiiumaal

Palle üksi maailmas - Eesti Noorsooteater

 

Sain tögamise osaliseks kodus kui ütlesin, et lähen Palle üksi maailmas vaatama… “See on ju 3-aastastele”… Häh? Esiteks see on “alates” 3-aastasest, teiseks kuulsin milline innovaatiline ja vormimänguline pidavat lavastus olema ning kolmandaks, minus elab ju see 3-aastane samuti veel edasi, nagu ka kõik muud vanused, mis siiani läbi käidud (sh.seegi vanus kui ise raamatut kunagi lapsena lugesin…ainult raamatu nimi toona oligi lihtsalt “Palle”). Minule meeldib oma sisemise lapsega sinapeal olla, mõnikord multikaid vaadata ja isegi lasteraamatuid lugeda… Vōibolla see “mehed jäävadki alati lasteks” pädeb meist mõnede kohta kohe väga sõna-sõnalt. Igatahes Eesti Noorsooteater kammerlikust ovaalsaalist otsisin teiste, lühemakasvuliste laste vaatamisvälja mittehäiriva koha ning ootasin täpselt samasuure põnevusega etenduse algamist kui kõik teised mu ümber. Mina muidugi teadsin kuidas käituda ja olen ka juba mõned korrad harjutanud teatris vaikselt olemist, aga mõned teised, kes oma "publikudebüüti" tegid, sisustasid ka kõigi ülejäänud ootajate aega oma laheda jutuga. Eranditult kõik peatselt käivituvast lavaloost kergelt erutatud. Nö. ”teater enne teatrit”. 

Ja läkski saal pimedaks. Enne õnneks üks väikse poisi hääl hoiatas ka ning isegi kui oligi kohe päris-päris kottpime, siis keegi ei heitunud sellest, esiteks oli vanu inimesi nii palju ümberringi ja teiseks, kohe saabus ka lavale kõlarist kostnud poiss, kes hoopis osutus ümmarguse suure pallpeaga nukuks ning tutvustas end ja viis meid kõiki oma seiklustesse kaasa. 

Nali naljaks, aga hiljem etenduse õhtul kodus muidugi parastavalt uuriti, et kuidas siis oli…sain puhta südamega vastata, et äge! Kohe üldse ei kahetse seda pooltundi lasteteatris. Ausalt!

Palle “lugu” otseselt tõesti sisu mõttes ju sobibki ka nendele kõige väiksematele, aga nostalgitsemisena ning lavastajate Karl Sakritsa ja Mait Visnapuu kunstiliste, leidlike ja isegi uuenduslike-innovaatiliste lahenduste avastusliku vaatamisena oli igati omal kohal ka täiskasvanule. 

Esialgu Palle, keda kohati mängitasid isegi 3 näitlejat korraga (Katri Pekri, Laura Nõlvak ja Jevgeni Moissejenko), ärkas ja avastas, et ta on mitte ainult oma kodus, vaid terves maailmas üksi… Kohe tekkis sidusus sama teatri 2 eelmise uuslavastusega- Eveline ja mina ning Hommikuvalgus, mis ka otsapidi tegelesid “üksi” jäänud lastega. Ju see king sealt otsast siis praegu pigistab lastele ja noortele loovatel teatritegijatel. Aga kindlasti pigistas ju ka 1942.aastal, mil Jens Sigsgaardi raamat ilmavalgust nägi. Guugledasin ka, aga üllatusega ei leidnudki kellegi vastavat seoseloomist, seega mu enda teooria võib ka täitsa metsapoole olla…eriti kuna tegelikult psühholoogist kirjanik ju hoopis uuris suurel hulgal lapsi - millest nad unistavad? Ja leidis oma loo tuumiku seeläbi…Aga kas mitte ei käinud samal ajal ka 2.maailmasõda ning nii mõnelgi lapsel võiski see üksi-jäämine toimudagi väga üllatuslikult. Ega ju see üksi-olemine olegi teabmis meelakkumine (kui see pole enda valitud... ja laste puhul ju harva on)…ikka on vaja veel kedagi, kedagi kes aitaks, oleks seltsiks ja kellega jagada. Sõjaolukorras võisid ju lapsed ka vanematest lahku sattuda ning alles mõne aja pärast jälle kokku saada, seniks aga saab näiteks seigelda oma fantaasiamaailmas… Ei tea, kas Jensil oli ka see allteksti mõtetes, ent vaataja mõte igatahes sinna kohta liikus. 

Eesti Noorsooteateri tegijatel on lugu ju siiski moderniseeritud ning selles võis aimata ka isegi teatavat pila selle kohta, kuhu me tänaseks päevaks oleme jõudnud (isegi võrreldes raamatu ilmumisajaga) - kogu meie ökotoidu-fänlus (mitte ka võibolla olemuslikult, pigem keeleliselt) ja kõikvõimalike "rafineerimata" suhkrute ning üldse selliste keeruliste nimedega toiduainete kasutamise suunal, mis ühe lapse pea kindlasti korralikult sassi ajab ka praeguses ajas. Praeguses ajas on ju vanemad tööl kogu aeg ja täiesti igapäevane võib see mõningane üksiolek ka paljude laste jaoks olla. Sellises olukorras ongi peaasi teada, et küll need vanemad varsti jälle välja ilmuvad. Selles teadmises on ju ilmselget turvatunnet. Sellepärast ja isegi uuendatud vormis, sisu mõttes on tegemist igati aegumatu teemaga. Teisalt käivitab mõnusalt mängulise fantaasia, et kui tõesti ühel päeval…no isegi kasvõi mõned tunnid saaks maailmas üksi olla…mida siis teeks? Kas julgeks Palle moodi rooli astuda vōi pangast raha vōtta?🙂 Laps või täiskasvanu, vahet ju pole- meil kõigil on ettekujutusvõime olemas!

Sellise loo jutustamine lihtsalt nuku ja lava ning proppidega võiks ehk tunduda vägagi lihtsake tänapäeva imede alla liigituvate filmiefektide ajastul, aga  lavastajad ei olegi läinud seda lihtsat rada, vaid loonud hoopis eriliselt dünaamiline teekonna laval, mis muutus igas hetkes ning sajasse eri vormi. Mõnusalt lapsikute, aga esteetiliselt stiilipuhaste joonistustega loodud animatsioonimäng - vahva jälgida ning samas mõjus ka erilise lahendusena - nagu teatri ja multika sümbioosina - live anima?!

Kirsina tordil, ehk innovaatilise maiuspalaks Palle muutumine/muutmine nukuna, objekti järgiva videoprojektsiooniga - rikastades tegelast näoilmete ja suu muutumisega ja seda veel samal ajal kui poiss ise hüppas, lendas ja liikus kõikvõimalikke radupidi laval ja lavakohal õhuski! VAU! Tõeline teatriime. Seda võibolla see kõikse väiksem laps ei oskagi aru saada, tema jaoks lihtsalt lugu muudkui liigub edasi…selline maagia ongi rohkem suurema inimese visuaalkomm ja muidugi võimalus oma lapsele kogu asjale tähelepanu pöörata ning hiljem lahti seletada…sest sellega tõesti antakse tähelepanuväärne tehniline efekt. 

Tegelikult ju napp pooltund kestev etendus, aga isegi nendel kõige pisematel tõesti tähelepanu püsis päris kogu etenduse aja lavaltoimuval (isegi elavalt elati kaasa)…teisalt ise oleks tahtnud hoopis pikemalt ja rohkem… ja kui täiskasvanu seisukohast võtta, siis vast ka originaalsemat lõpplahendust... aga see siiski polegi siin ju otseselt täiskasvanutele mõeldud ja eks omakorda sellelgi ole lastele oma võlu, kui mõni teravam tüüp suudabki näiteks ette aimata, millega lugu lõpuks lõpeb (usun, et 3-6 aastased pole vast veel väga paljudest lugudest rikutud ning nende jaoks ikka armas puänt).

Vahva, rohkem rõõmus, aga lõpupoole muidugi ärev ka natuke. Kõrvalistunud noormees ikkagi arvas, et ema on tööl ja sellepärast teda pole ning Palle saab rahulikult üksi “pahandusi teha”😂Aga kui ise oleks noorem isa, siis vist tunneks hoopis süümekaid vaadates, et peaks lastega rohkem koos olema ja ise oma lapsega koos seiklema…

Sellega sai ühtlasi enda teatri sügishooaeg avatud…ja kui nüüd esimene elamus näitab ära, milliseks hooaeg saab kujunema, siis võiks järeldada, et

-mänguline

-innovaatiline

-kiire ja hoogne

-täis krutskeid

-noorekas

-võrdlemisi lühikeste, seikluslikult põnevate tükkidega

-dünaamiliste lavaruumidega

-lõpupuäntidega

-eriline

-mõnusa muusikaga

-üllatuslik & avastuslik

-saab naerda, aga saab ka kurb olla... ja pisut põnevusärevil ka

-hmmm…aga ju siis vist ikka üksik ka... aga lõppude lõpuks ikkagi mitte ;)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Palle üksi maailmas

JAGA

30 MIN|VÄIKELAPSELE, KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|OVAALSAAL

Mis siis, kui ühel päeval saaksid teha kõike, mida ise tahad?

Ühel hommikul ärkab Palle üles ja avastab, et kedagi ei ole kodus. Kedagi ei ole linnas ka! Autod ja trammid ei sõida ja poed on inimestest tühjad. Jah, kõik on kuhugi kadunud ning Palle asub seiklema kohtades, kus ta varem üksi pole käinud, kuid mis kõik on lapse jaoks ühtviisi peibutavad: kommipoes ja trammiroolis, pangas ja kus kõik veel...

See pealtnäha lihtne lugu räägib ka üksindusest, peites endas filosoofilisi küsimusi üksikisiku ja ühiskonna suhete kohta.

Lavastus põhineb Taani lastekirjaniku Jens Sigsgaardi 1942. aastal ilmunud raamatul „Palle üksi maailmas”. Psühholoogist Sigsgaard võttis teose kirjutamisel aluseks tuhande nelja- kuni seitsmeaastase lapse hulgas läbi viidud küsitluse, milles uuris, millest lapsed unistavad.

Lavastuses kasutatakse liikuvale nukule tehtavat videoprojektsiooni, mis on nukuteatri jaoks uudne lahendus ning mille abil sulavad eriliseks fantaasiaküllaseks tervikuks kokku nukuteater ja animatsioon. See toob lavaloo noore vaatajani köitval ja väikelapsesõbralikul moel.

 „Palle üksi maailmas” on esimene Eesti Noorsooteatri lavastus, mis on saanud alguse majasisese teatrilaboratooriumi ideekavandist.

Mängivad

Jevgeni Moissejenko või Karl Sakrits, Katri Pekri, Laura Nõlvak

Autor Jens Sigsgaard

Tõlkija Anu Saluäär

Dramatiseerija Karl Sakrits

Lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu

Kunstnik Mikk-Artur Ostrov

Videokunstnik Mait Visnapuu

Animaator Meeri-Ann Ostrov

Helilooja Mait Visnapuu

Palle hääl Gustav Visnapuu

Esietendub 4. septembril Noorsooteatri ovaalsaalis

Lastele alates 3. eluaastast

Ühes vaatuses, kestus u 30 minutit

Isand Tuutu ja salajane teatripööning - Rahvusooper Estonia

Meil kõigil on ilmselt oma kogemused või vähemalt ettekujutus "pööningutest"... Minu pööningu-kuvandi suurimateks kujundajateks olid lapsepõlve kodumaja (tele- ja raadiomaja vahel asuva, toonase nimega Lomonossovi, praegune Gonsiori 25) katusealune, kus käisime peamiselt kahel põhjusel - emaga suuri, pestud linu kuivama riputamas või sedakaudu edasi katusele liikudes, kas päikest võtma või paberlennukeid lennutama (praegu mõtlen, et hirmus, kuidas seda poisikluttidena üldse julgesime, sest seal, kaldega katusel pole ju isegi mitte piirdeid ja alla kukkumise oht päris korralik). "Pööning" kui selline oli ka maal vanaema juures. See oli märksa põnevam paik, kus asus näiteks vanaema ilmatu suur, puidust, vanaaegne linade/tekikottide-triikimise agregaat, aga ka ilmatu palju vana kola ja näiteks aastakäikude kaupa lapsepõlve lemmikajakirja "Noorus", mille abil sai teada nii muusikast kui ka kõigest muust, mis "eluks vajalik" (Dr. Noormann kolumnist näiteks... millest/kellest ansambel Ruja laulugi kirjutas :))

Selline kolikamber-pööning on ka Estonia-teatri kõige kõrgemal korrusel Kati Kivitar'i lavastuses. Enne etendust veel mõtlesin, et kas selles, alati piinlikult puhtas ja võrdlemisi värske olemisega saalis on üldse võimalik üht õiget "pööningu" tunnet tekitadagi... Aga esiteks, ega pööning ei peagi olema räpane ja must ja ajahamba poolt puretud, see võib väga vabalt olla üks eluruumidest või isegi vägagi värskelt remonditud. Kuid lavastaja, kes siin on lisaks ka dramaturgiks (põhiosas põhineb Edgar Valteri loodud "Isand Tuutu" tegelase tegutsemistel), koreograafiks (Katil ju teada-tuntud tugev tantsija-koreograafi taust ning oma lavastustesse suudab seda füüsilist just maitsekalt doseerida vastavalt materjalile, tänu ilmselgelt just sellele) ning ka kunstnikuks! Ja seda teatavat pööningu ning eriti just TEATRIpööningu-atmosfääri tunnetust viskab vanade kostüümide ja kõikvõimalike asjade-nukkude-pudinatega riiulitel ja stangedel piisavalt korraliku annuse sisse. Lisaks aitab, kuigi akendest ju seal ruumis välja ei näe, aga teekond kõrgele ja mingi alatajuline aimdus "kõrgel olekust" kõvasti juurde, et teatriPÖÖNINGUL me just nimelt viibimegi!

Lapsed saavad istuda kohe õige lähedal tegevustikule ja niimoodi ninapidi sees, ei ole "kaasatõmbamist" vajagi - sest tekibki tunne ise mängus "osalemisest" (seda näiteks esietendusel sai ka mõnede laste suust kommentaaridena mõnusalt kuulda :)) ja vanematele on tagumistes ridades omad pehmed ja väärikad diivanid-tugitoolid, mis igati sobivad just nimelt "Estonia" pööningule :)

Lavaks saab siin tegelikult kogu terve "pööning"! Publiku vahele on loodud niiöelda "mängu"koridor ja mõlemates selle otstes on omad minilavad. Ühe neist taga üks suur, uhke ja vana lambilühter ja teise taga (peidus) kammerorkester, sest tegemist on ju ikkagit "muusikalise" lavastusega, kuna mängimaski lisaks Improteater Impeeriumi Rauno Kaibiainenile ja Merilin Kirbitsale, Estonia omad ooperitähed Urmas Põldma, René Soom ja Kadri Nirgi (Estonia näitlejad vahelduvad vastavalt etenduskorrale). Kuid ooperit siin ei laulda... või no eks ooperilauljad ju natuke ikka lasevad ka kõlavamad noodid pööninguõhku... ent siiski piisavalt terava diktsiooniga, et igast sõnast saavad ka pere väiksemad aru. Iseenesest ju ka ühtlasi hea võimalus harjutada maast madalast lapsi muusikalise teatrivormiga ning mitte kohe esimeseks "ehmatada" suurte ooperitega.

Kati Kivitari lavastajameisterlikkus väljendub siin kogu žanrikirevuses. Kõigest napilt tunni kestva lavaloo sisse on peidetud publikule nii palju avastamisrõõmu, nagu ühele "salajasele" teatripööningule kohane - näiteks on siin osa varjuteatril, nukuteatril, objektiteatril, muusikalil, (mahedal) põnevusel, huumoril ja puhtal mängurõõmul... Koos Anton Kulagin'i valguskunstiga, mis on nii tugevalt režiisse integreeritud, et kohati ei teagi kus läheb lavastaja ja valguskujundaja piir on veel omad üllatus-nõksud varuks. Originaalmuusika autoriks on siinkirjutaja jaoks uus tutvus, helilooja Ove-Kuth Soosaar, aga kuna siin ei ole ainult "muusika", vaid ka "laulud", siis laulutekstide autoriks alati (tipp)tasemel ja üdini imearmas Leelo Tungal. Laulud on küll maru lühikesed (mõnikord vaid 1 salm), aga nii mõnigi tekitab isu rohkema järele ning hakkab "külge" koheselt. Näiteks, kuigi esietendusest on juba natuke aega kulunud ja vahepeal nii mõndagi nähtud-kogetud, siis "Moosis moos" ja lõpus, teistest pikem ning ühe korraliku ballaadi mõõtu laul "Muinasjutt" on tänaseni, vaid ühe kuulmiskorraga otsapidi meeles! Kuna lisaks inimestele on siin "mänguotsimise" hoos läbivalt kaasas ka Kratt ja Krata nukkudena, siis on Eesti Noorsooteatrist olnud abiks nende loomisel nukumeister Evelin Vassar. Ja vahvad nukud ongi! Nii lahe, et nendega lennatakse niiiiii lähedalt üle laste peade, et kätt sirutades, saaks neid vist isegi puudutada! :)

Näitlejate jaoks on selline ühine lustimine eelkõige just ansamblimäng. Keegi ei saa (ega tohigi) sealt soleerima hakata, muidu see ei töötaks niimoodi, nagu peaks. Sellest hoolimata saavad kõik endale omad säramishetked. Ent mina kui teatrijälgija tahaksin siiski eraldi välja tuua Merilin Kirbits'a, sest lihtsalt ei osanud oodata sellist moonutusmeisterlikkust tema senise (Kratastki hoolimata kireva) rollideprisma lõikes. Nukumängu hääl (kui mõnusalt krabisev ja sobiv see on seal Kratale!!!) paneb imestama, et miks teda tihedamalt ei kuule nukusirmi tagant või näiteks ka multifilmikarakteritena kinosaalis (kuigi seal on seda juhtunud ju küll).

Kuid kui mainida juba Merilini, siis ei saa ju jätta pikemalt rääkimata ka ülejäänud "ansambli"liikmetest selles muusikalises lustimängus. Rauno Kaibiainen on ju hea alati. Tema tohutu energia nii liikumisel kui mängus on mõnusaks lisandiks ja ühtehoidvaks kõikides lavastustes kus ta kaasa teeb ja siingi niiöelda oma "tuntud headuses". Aga kui oma koduses impros torkab ta tihti suure lemmikuna silma, siis siin on ta tõesti üks (aga oluline) mutter teiste seas. Nagu ka Kadri Nirgi. Ja tema avatus ja omamoodi ausus laval teeb ta tegelase(d) täiesti omanäoliseks. Urmas Põldma nimiosas tuleb mängu üsna isemoodi, ehk läbi väikse üllatusmomendi, aga see headus, mis isand Tuutust igal sammul kiirgab, annaks nagu aimu näitleja enda südamlikkusest, sest muidu nii mõnusat, muhedat meest luua pole ilmselt võimalik... kuigi eks see olegi ju "näitlejate" pärusmaa - mängida "kedagi" teist... Ja tema Tuutu on selline rahulik, mõtliku meelega, aga ikka teistega kaasaminev ja -mängiv. Kogu see isand Tuutu (millegipärast "isand" on seejuures vaid sõnakõlks, sest "isand" annaks nagu suuna kätte hoopis tähtsamale ja ennast kehtestavamale tüübile... aga võibolla ka selline teatav kontrastsus on hoopis tegelase saladuslikumaks ja mõnusamaks ja rohkem "päris" muutmiseks võti? Sest ega eluski ju kõik pole kirjanduslikult "otse ja selgelt" paigas) "kadunud asjade kontor" on etenduse loo kese ja ettevõtmise peremees kõikide vaatajate omamoodi "ideaalisa" kehastus. René Soom oma kiila peaga (kuigi siin ta üllatab ka selles osas) täiesti tahtmatult ka tõmbab enda mängule tähelepanu ja seda isegi siis kui ta pole hetke tegevuse keskmes. Väga mõnusalt valitud ekspressiivsemad mängutoonid ja karikaturiseerimismoodused oma tegelastele on nii lahedad, et ka täiskasvanud vaatajad saavad mitmed head pihutäied naerupuginat. Täiesti vabalt vaataks teda suurima hea meelega ka draama- ja filmirollides!

Hinnang: 4 (lastelavastuste kategoorias)

Kogu lavastustervikut saadab heatahtlikkus ja üleskutse sõprusele, sõbrustamisele ja sõbralikkusele. Üksikute ja üksinduses olevate märkamisele. Mängulustile ja seeläbi seikluste otsimisele igapäevasest. Nii palju on maailmas peidus, mitte ainult pööningutel ja teatris, aga ka kõikide meie kodudes, sõprade juures ja sees. Kellel on peidetud andeid, kellel on need täiesti avalikud, aga pole lihtsalt väljundit. Koos tehes õpime nii ennast, teisi kui ka meie kohta siin maailmas ja võimalusi, mis on ju piiritud ja mida ei oska alati ja ise ja üksi ette kujutadagi. Arvutid pole ainus koht, kus võid leida "asju"... päriselt leiab neid ikka päris maailmas, päris salajastes kohtades ja päris teistes luust ja lihast inimestest... Ja õnneks neid ikka on ja jagub. Oma muinasjutu loob ja leiab ka igaüks ise, kuigi koos seda otsida on alati vahvam. Isand Tuutu oma salajase teatripööningu krattide ja teiste tegelastega annavad omalt poolt mängudesse, muinasjuttudesse ja seiklustesse lahedat inspiratsiooni!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Rahvusooper Estonia FB seinalt):

LASTELE / NOORTELE

Isand Tuutu ja salajane teatripööning

Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel, mis toob Isand Tuutu seiklema teatripööningule ning avastama teatri maagilisi salasoppe.

Kestus 1h 5min

Muusikaline lastelavastus

Kati Kivitari muusikaline lastelavastus Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel

Maailmaesietendus 2. novembril 2021 Rahvusooper Estonia kammersaalis

Lavastaja, dramaturg, koreograaf ja kunstnik: Kati Kivitar

Helilooja: Ove-Kuth Soosaar

Laulutekstid: Leelo Tungal

Valguskunstnik: Anton Kulagin

Nukumeister: Evelin Vassar (Eesti Noorsooteater)

Osades:

Isand Tuutu : Mart Madiste või Urmas Põldma

Kõik teised rollid: René Soom või Aare Kodasma, Janne Ševtšenko või Kadri Nirgi

Kratu: Rauno Kaibiainen (Improteater Impeerium)

Krata: Merilin Kirbits (Improteater Impeerium)

Helge ja visuaalne muusikaline lavastus lastele ja nende vanematele. Mis saab siis, kui Estonia teatri pööningule satuvad juhuslikult estoonlased, kes hakkavad jõulupeoks otsima üht mõnusat lugu? Võib juhtuda, et pööningule on sattunud mõni heatahtlik kratt, kelle lugu ootab avastamist ning uutesse lugudesse põimimist. Estoonlaste ühisest otsingust hakkab hargnema muusikaline lugu Isand Tuutust ning kahest kratist, kes hakkavad teatri pööningul tegelema heategevusega. Kellele kuuluvad pööningul olevad asjad? Mida nad meile jutustavad ning mida on meil nendelt õppida? Õhtu lõpuks leiavad estoonlased oma loo ning õnneliku lõpu saab ka Isand Tuutu ning krattide lugu!

Soovitatav vanus: 6+

Canterville'i kummitus - Kellerteater

Eesti esimeses põnevusteatris - Kellerteatris - esietendus selle, praeguseks veel alla aasta vanuses (esimene esietendus "Mõrvad Rue Morque'il" toimus 1.märts 2019), VERIvärskes teatris, 6. lavastus, mis on ühtlasi teatri jaoks teine laste- ja noorteteatri-lavastus. Ka esimene "lastekas", ehk Virko Annuse lavastatud "Õuduste kool" on repertuaaris praegugi mängimisel ning kellel veel nägemata, siis omalt poolt tahaksin seda küll väga soojalt soovitada! Repertuaaris on ka Sandra Lange üks vanemaid lastelavastusi "Trikid noateral", aga see on sündinud juba 10 aastat enne Kellerteatrit.

Kuid nüüd siis "Canterville'i kummitus"... Selleks, et adekvaatsemat hinnangut ja peegeldust sellele teatrielamusele anda, pean siinkohal kahestuma :)

Laps minus, ehk läbi lapse silmade vaadatuna oli see üks äge väike kummituslugu. Kohe alguses kiskus natuke kõhedaks, sest vana, kiviseintega saal ning kahtlaselt surnukirstu ning gootilike kandelaabritega dekoreeritud lava, oli hirmutav. Ja siis läksid veel tuled ka kustu (valguskujundus Rene Topolevilt). Hehh, isegi täiskasvanu minus tundis kergeid judinaid selgroo piirkonnas :) Saalitäie lapsi, kellega koos seda etendust vaatasin, võttis vaguraks. Hämaras, pea pilkases pimeduses, liikus mingi must kogu - kus ja kuidas ta end meile ilmutab - selles on küsimus - järsku kusagilt seljatagant paneb käe õlale?!?!?! :)

Avanes kirstuuks ja seal see hallipäine kogu oli!

Laps minust kiljus vaimustusest koos teiste lastega, sest see kummitus on ju nii väike ja ise justkui hirmul! Kuigi, mis seal salata, natuke hirmutav oli ta ka! Ise küll pisike, aga kaame näo, suurte silmade ja suure suuga ning vilkalt käbeda liikumisega. Kui talle miski ei peaks meeldima, siis ta ju olekski hetkega mu kallal! :)

Selles suhtes võiks vaataja olla ideaalis kooliealine või miks ka mitte kohe kooli minemas, sest see algus võib tunduda hirmutav. Teisest otsast jällegi usun, et kuni 9-10 aastastele, sealt vanemad võivad ka nautida, aga võivad ka üleolevalt titekaks pidada. Ja siis jälle täiskasvanutele, kes sealt seda peategelase mängulusti saavad ammutada, millega Sandra kogu oma väikse koguga suurelt lavale laiali paiskab. Kuigi täiskasvanu minus natuke uriseb tervikule tagasi vaadates, et lugu oli tsipa liiga lihtsake (dramaturg Vahur Keller), kuid mind, kui teatrimäluga täiskasvanut rikub ilmselt mälestus 2016.aasta lemmikust, ehk nr.1 laste- ja noorteteatri lavastusest, mis siiski toona oli küll Oscar Wilde'i loost inspireeritud, ent siiski omaette lugu.

Selline nö. lihtsam lugu seevastu on just praeguse aja lastele, kelle tähelepanu klikimasinate ja nutitelefonisõltlastena on kiire hajuma, just ideaalne alla neelata oma 45 minutilise pikkusega ja kiire seedida. Sandra Lange koos Teele Uustaniga on sellesse lavastusse kaasanud mitmeid erinevaid mängutehnikaid - nii püsib pidevalt tempo korralik ja dünaamika ei lase ühtki vaatajat hetkeksi kärult kukkuda. Nõnda leiab siit nii füüsilist lollitamist, jutupliiatsilikku joonistamisteatrit, sõnademängu, pappnukuteatrit, karikeeritud proppe, aga ka karikatuurset mängu, mille abil tekibki selline väike kiusatud kummituse-karakter. Karakter, kes jutustab ka ühe pikema loo suure lavaloo sees, mis omakorda ühinevad üheks tervikuks Canterville'i kummituse looks. Siiski sügavale laskumata. Kuid toob välja ühe olulise moraalidilemma, mis on seotud kiusamisega. Korraks mõtlesin, et kas ehk astuti sellega isegi pisut ämbrisse kui monoteatri ainuke, ehk ühtlasi siis ka peategelena, kaasab "kiusajad" publiku seast. Kui mina oleksin ka saanud seda vaest kummitust padjaga loopida, siis oleksin end tundnud pärast halvasti... aga tegelane õnneks ise siiski keerab selle naljaks... Sest keegi ei lähe ju teatrisse sellepärast, et teda seal kutsutakse üles patju loopima kiusajana ning pärast selle peale moraali lugedes halvasti pandaks tundma... Selleks, et seda täpsemalt lahti kodeerida, oleks ilmselt vaja veel teine kordki vaadata. Intriig jäi igatahes õhku ja see on nii ehk naapidi hea. Võib ju olla profülaktika mõttes mõtlemapanev, sest teatris on see turvaliselt mitte päris, aga ülekantuna igapäevaellu võib kiusamine tõeliselt kellelegi haiget teha.

Nii laps minus, kui ka täiskasvanu ahhetasid koos Sandra maskide ja liikumise peale. Tema teatraalsed žestid ja visuaalselt ilusad kombinatsioonid on tase omaette. Ja liikumise saateks veel "miljon ilmet minutis", mille eest võiks anda tiitli "Eesti Jim Carrey"... Aga veel kõige imelisemaks osutus maagiline kuivanud mandlipuu, mis PÄRISELT lavastuse lõpus õitsema hakkab! Eriliselt ning tähelepanuväärselt on vaja esile tõsta Juhan Vihterpal'i helikujundus. See tõesti aitas luua selles lavaloos atmosfääri ja nii mõndagi "stseeni" võimendada või ägedamaks muuta. Täiskasvanud teatrisõber minus nautis seda eraldi.

Muide ei osanud oodatagi, aga pärast etenduse põhilist osa, jagatakse lastele kätte markerid ja paberid ning kummitus tuleb veel natukeseks ajaks uuesti lavale ning õpetab niiöelda teatraalset joonistamist. Mõni sai alles siis aru, mida tähendab "silmad suured kui tõllarattad", aga päris mitmed, said naerda nii iseenda kui ka oma kaaslaste joonistuste peale. Ja naer segatuna väikse hirmujudinaga, ent ikka nii, et naer sealt peale jääb, on ju kõige parem valem kummitusloole :)

HINNANG:
Laps minus pisut kõrgema ja täiskasvanu minus natuke madalama hinnanguga jõudsime kooskõlas numbrini 3. Õhkõrna plussi võiks ka sinna taha kujutada kummitusena hõljuma :)

Tekst lavastuse kodulehelt (kasutatud on Siim Vahuri fotosid):

 OSCAR WILDE

CANTERVILLE'i KUMMITUS

PÕNEVUSLAVASTUS LASTELE

vanusele 7+ / 50min / vaheajata

autor
OSCAR WILDE
lavastaja
TEELE UUSTANI
SANDRA LANGE
kunstnik
SANDRA LANGE

helikujundaja
JUHAN VIHTERPAL
valguskujundus
RENE TOPOLEV
dramaturg
VAHUR KELLER

laste hääled
SANDER TAMMELEHT ja ANDRES JÕEMA (Liivaku Lasteaed)

laval
SANDRA LANGE 

alates 7. eluaastast
kestvus 45 min

Lavastus baseerub Oscar Wilde’i maailmakuulsal lool “Canterville’i lossi vaim” ja sünnib kahe noore andeka looja Teele Uustani ja Sandra Lange koostöös, kes mõlemad on teatrialase kõrghariduse omandanud välismaal. 
Lavastuses kasutatakse nukuteatri ja teatraalse joonistamise vahendeid ning pakutakse noorele publikule nii hirmukõdi, nalja, kui kaasa tundmist, mõtlemist .
Lord Canterville’i vaim on juba sajandeid nautinud hiilgavat karjääri ja edukalt surnuks hirmutanud lossis elavaid aadlikke. Nüüd seisab ta silmitsi kaasaegse perekonnaga, kes teda oma nutiseadmete tagant üldse ei märka ja kui nad tema olemasolust lõpuks teadlikuks saavad, siis ei avalda ta neile mingit mõju. Hoopis vastupidi – lord Canterville’i vaimu ennast hakatakse nüüd kiusama. Sellisest solvangust tingituna peidab kummitus end lossi keldrisse ja üritab oma tasakaalu taastada, kuid kuna kohal on ka publik, siis see hästi ei õnnestu.
Kummitus laseb publiku silme all käiku oma kõige koletumad rollid ja hirmsamad trikid, kuid hiljutised üleelamised avaldavad oma mõju ja kõik ei lähe plaanipäraselt. 
Lõpuks peab vaataja valima, kas kummitust kiusata või hoopis talle kaasa tunda.

TEATRAALSE JOONISTAMISE ÕPITUBA / 15 min 
Peale etendust saavad lapsed osaleda teatraalse joonistamise kiirkursusel Sandra Lange juhendamisel. Õpituba sisaldub teatripileti hinnas. 

Piip ja Tuut ooperis - Hansuke ja Greteke - Piip ja Tuut Teater - Oopersümbioos

Seekordne Piibi ja Tuudu lavastus valmis tegelikult hoopis Tartu päevaks, kuigi mina noppisin selle elamustepagasisse (juba kooliaasta alguses) Kultuurikeskuses Kaja.

Tegemist on niinimetatud "ooperisümbioosiga", kus on draama ja ooper sobivas suhtes segatud üheks uueks kunstivormiks. Eesti esiklounidele lisaks olid Hansukese ja Gretekese rolli kaasatud Tuuri Dede ja Maris Liloson ning klaveril saatis neid Siim Selis.

Engelbert Humperdinck'i ooper (Piip ja Tuut muidugi suutsid sellest nimest väänata kohe kätluses ühe nalja naelapea pihta) sisaldab mitu väga tuttavat laulu, millest kuulsaim on ilmselt "hanepoegade laul"". Tead ju küll - "lumi tuli maha ja valgeks läks maa..."

Ja appi kui head hääled on Tuuril ja Marisel (Haidel ja Toomasel muidugi ka), aga no ooperidiivad polnud siin üldsegi "diivad", vaid mõnusalt lastesõbralikult lapsikud. Esimest korda kui nad oma operaatlikku võimast häälekõla ilmutasid, panid minu ees istunud pisikesed poisid käed kõrvadele. Ent üsna pea olid need käed jälle kadunud ja täie õhinaga elati terve (lühike) tund aega seiklustele kaasa ja vahet enam polnud, kas ooperlaulude või Piibi ja Tuudu lollitamiste taktis.

Tegelikult kohe alguses kui etendus algab ja lavakujunduseks, mis ongi tegelikult kogu stsenograafia - on mingid rullidel hoidikud, kus luuad tagurpidi rivis peal - luuotsad taevapoole. Kord täitis see metsa-funtsiooni, siis jälle sai neist kaks luuda katuseks kokku otsapidi panna kahelt poolt ning tekkis maja. Ja muidugi oli ka "nõialuud" kohe varnast võtta. Eriliselt vahvaks kujunestki "nõia-lõik"! Sest kes ikka "nõid" tahab ühes vahvas mängus olla, eks! :) Kusjuures täitsa põnev ju ka, aga isegi mitte kõige pisem vaataja saalis ei hakanud nutma! Sest kes ikka nutab kui nõiajaht Piibi ja Tuudu moodi on nii vahva ja äge, et Piip ja lõkerdab ka täiesti pidurdamatult naerda! :)

Ja temaga kooris kajas terve Kultuurikeskus Kaja rõkkavast naerust, sest ühtviisi naersid nii vanad kui noored - lapsed, vanemad ja kõige rohkem veel vanavanemad! :) Vahva oli märgata, et minu ees ja kõrval oli ka vene keelt rääkivaid lapsi. Piidi ja Tuudu huumor on täiesti universaalne! Kuigi eks seal ole nii nalju lastele kui ka otseselt nalju täiskasvanutele, aga need on nii kavalalt proportsioonis ja maitsekad, et igaüks leiab enda naljad kerge vaevaga ise üles. Kõige rohkem võidavad veel minusugused, kes oskavad lapsemeelsuse, nagu nupust peale keerata! Sedasi saab kellele tahes suunatud huumorile kõik naerud täiega kaasa naerda! :)

Tegelikult maru kaval moodus tuua läbi sellise "ooperisümbioosi" lapsed ooperile lähemale. Ütlemata nutikas. Niimoodi kui see pisik juba kusagilt sisse tuleb ise, siis võib tee ooperite juurde avastada varakult ning nõnda nautida neid terve elu. Sellise "Hansukese ja Gretekese" peale võib mõni saada inspiratsiooni ise ka heliloojaks või lauljaks hakata!

Kõigele lisaks veel suurepärane ja fantaasiarikas ning õigete värvidega valguskujundus kogu seda ägedat seiklust ja mängude mängu saatmas. No tõesti vaimustav, lõbus ja lahe!

Lisamärkusena ei saa jätta mainitama, et kuigi see etendus ju tegelikult ei toimunudki Piibi ja Tuudu "enda" mängumajas, vaid hoopis mustamäel, siis pannkoogitegemise käis ka Kajas asja juurde. Ja üldsegi mitte kajana, vaid ikka täitsa päriselt! Nagu selle vahva klounipaari etendustega ikka!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute teatritega võrreldes, ehk ilma lasteteatri hinnaalanduseta, aga tegelikult ons žanris oleks hinnang täiesti puhas 5. Ma ei tea, kas nad seda veel mängida võtavad, aga kindlasti-kindlasti tasub oma pipid ja kratid ja tatid ja tited kõik seda vaatama viia. Eriti soovitatav on saata vanavanemad lastelastega seda vaatama. Aga ausalt, minul ka igav ei olnud. Piibi ja Tuuduga ei ole kunagi!

Tekst lavastuse kodulehelt:

PIIP JA TUUT OOPERIS
HANSUKE JA GRETEKE

Piip ja Tuut on nagu Hansuke ja Greteke Engelbert Humperdincki samanimelisest lasteooperist. Piip ja Tuut nagu oskaksid ooperit laulda, vähemalt nad ise arvavad nii, kuigi pole varem laulnud ja natukene nagu ei oska ka. Selle eest Maris Liloson ja Tuuri Dede oskavad väga hästi ja nad ongi varem mitu korda ooperit laulnud, sest nad on ooperilauljad. Klaveril saadab Siim Selis ja nii sünnibki ooperisümbioos, mille käigus saab 45 minutiga vaatajatele selgeks kogu Hansukese ja Gretekese lugu ning ette kantud kõige kaunimad laulud, nagu näiteks: „Üks mehikene elutseb männikus“ või „Lumi tuli maha ja valgeks läks maa“.

Kestus 50 minutit. Peredele.

Lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross
Laval Tuuri Dede, Maris Liloson ning Piip ja Tuut
Klaveril Siim Selis

Esietendus 29.juunil 2019 Vanemuise kontserdimajas Tartus

Nüüd ka terve etendus youtube'is üleval: 

Vapruse värinad - NUKU

NUKU suurimas saalis on ehitustellingud. Ohtlik! Äge! Kutsub kohe turnima! Kaks maskides kutti tulevadki hämarast ning mõne hetkega ongi nad nende otsa roninud. Õiged mehed ju risti ette ei löö - ohud ongi mõeldud ületamiseks. Mida suurem risk, seda kõvem mees oled! Või on siiski veelgi kõvem mees see, kes kui teised teevad midagi ohtlikku ja keelatut, julgeb hoopis olla sellele vastu ning mitte igat lollust kaasa teha? See pole kindlasti nii äge... aga kas "mitte-lahe" olemisega riskimine pole mitte veelgi suurem risk? Kas see on lahe, kui oma eluga riskida? Julgeda teha midagi, mida teised ei julge? Mnjaa, selliste asjade üle targutada on sõnades lihtne. Lastel on omad hirmud ja täiskasvanutel omad. Kuigi päris mitmed ju neist kattuvad ka. Näiteks haigetsaamine - nii hingeline kui füüsiline - need on vist need kõige suuremad ohutegurid. Mida siis üks täiskasvanu kõige rohkem kardab? Hambaarsti? Miks? Hirm haiget saada... Palka juurde küsida? Miks? Kas siis jääb tööst ilma? Ei, hirm on oma unistus ära lõhkuda? end alandada? Hirm võib olla ka neil, kes endale kaaslast otsivad ning unistuste armastatule enda armastust avaldada ei julge - jällegi hirm, et see unistus purustatakse. See teeb ju hingele haiget... Teisalt jällegi kui nendest asjades juttu ei tee või ei tegutse unistuse täitmise nimel, siis ei saa nagunii "järgmisele tasemele". Aga see vajab vaprust. Enesekindlus võib anda tiivad, aga paraku tihti jääb sellest julgusest pisut puudu, mis omakorda lööb värinad sisse. Niimoodi vapralt, pisut värisedes siiski tegutsedes, võib saada isegi väga suurte asjadega hakkama. Vapruse värinad...

NUKU "Vapruse värinad" toob lavale Villi ja Volli, kes on täiesti tavalised eesti poisid. Neil on ka naabritüdruk Tiina. Ema, kes töötab meditsiinis ja isa, kes on Soomes ehitaja. Tiina elab vanaemaga poistega samas majas - ülakorrusel. Lisaks on seal Soomes isal veel üks naljakas töökaaslane, kes korterikaaslase skype-ile vastab mõnikord. Loosse on segatud ka Endel, kes töötab päästeametis ning nõnda tuleb tal ka seiklusjanustel Villil ja Vollil silm peal hoida. Ja siis veel keegi Tambet, kes vist on kodutu või igatahes natuke omamoodi, aga nagu hiljem selgub, siis õnneks ühel kriitilisel hetkel satub olema õigel hetkel õiges kohas.

Ott Kilusk on kirjutanud ühe väga ehede loo (ning ta ise on selle ka dramatiseerinud), mis toimub küll külmemal ajal, ent pole siiski otseselt jõululugu. Ega ju ei peagi alati kõik jõuluaegsed lavastused olema surutud jõuluteemaga ühilduvaks. Väga värskendav, et seekord on sedasi.

Värskendav on ka Oti kirjutatud dialoog lasteetenduse kontekstis. See on kohati isegi natuke ehmatavalt, aga samas jällegi ehedalt otsekohene, just nii, nagu poisid räägivadki. Lapsesuu on ühtlasi armsalt, aga ka ausalt selge ja keerutamata. Oleme ju tegelikult harjunud mingi poliitkorrektsusega ka lasteetenduses, aga siin on mingil huvitaval kombel see mõnedes kohtades hoopis teistmoodi. Ka nii võib ja muudab teksti ainult elavamaks ja huvitavamaks!

Lavastajaks Endlast külas Kaili Viidas, kelle kontseptsioon on tihedalt lisaks loo autori poolt loodud sisuga ka kolmanda osapoolena kunstnikutööga (kunstnik on siin Illimar Vihmar) seotud. Laval, nagu mainisin on metalsed ehitustellingute konstruktsioonid, mis on ratastel ja seega liigutatavad nii nagu parajasti stseenis vaja. Vahepeal saab ka hoopis kõik eest ära lükata, vahepeal jällegi toimub tegevustik alumisel või ülemisel korrusel vastavas tellingu osas. Ühe ülemisel istub läbi terve etenduse Tiina vanaema televiisorit vaatamas. Minu nähtud versioonis oli selleks Tiina Tõnis. Kui ma mõni aeg mõtlesin, et miks üldse see tegelane, sest teda loos on vaid väga korraks, aga ometi on tema kohalolul teatav aura. Ta on kogu aeg seal. Kogu aeg on inimesed meie ümber ka korrusemajades. Me ei näe neid, aga nad on siin ja seal, mõni märkab midagi, aga praktiliselt kunagi ei sekku - igaühel oma elu, omad tegemised. Isegi kui võiks. Aga televiisor ja enda tegemised... paljud meist vaatavad aknast välja, et mis seal tänaval või akna all on toimumas... korra paar ehk päevas...

Andres Roosileht, isa töökaaslasena Soomes läbi skype'i on samuti vaid väga lühikese aja "eetris", aga see lühike suts on mõnusalt naljakas. Ema rollis on Laura Nõlvak, kes teeb oma tüüprolli - tüüpilise, sedapuhku tööst väsinud ja üksikhooldamisest ülekurnatud emana (mees on Soomes tööl). Olen aru saanud, et Laura on näitlejana vähemalt siiani füüsilist poolt väga tõsiselt võtnud. Nüüd oleks aeg ka suuline pool käsile võtta, sest endiselt on tänu diktsioonile ja hääle kandvusele kohati raske sõnu eristada, eriti hetkedel kui publiku suunas ei räägi. Ka karakteriloome on kaunis ühekülgne rollist rolli, kuigi siin see otseselt ei häiri. Seevastu kaksikrollis tõeliselt särab Taavi Tõnisson. Natuke opakas ja kiiksudega päästeametnik, kellel siiski täiskasvanuna palju suurem alalhoiuinstinkt kui poistel ja see pakub head ja puhast mängulist koomikat. Ka teine Taavi karakter on karikatuurne, suure koti ja mantli ja habemega Tambet. Ka temal on oma hirmud võita. Tegelikult natuke sama hirm kui üks Tiina hirmudest. Tiinat kehastab plikaliku lihtsusega Getter Meresmaa. Selle ühise "hirmu" nimeks on kuri burksimüüjatädi, ainult, et nii Tambetil kui Tiinal on see hirm tolle lavale mitteilmuva tegelasega oma kandi pealt. Getter on NUKU jaoks üks ütlemata hea materjal näitlejana. Temas on vajadusel plikat, vajadusel graatsilist noort naist või südamlikku daami, aga sama hästi ka hoogsat, poistega võidu koerusi tegevat pliksi. Unustamata tema head lauluhäält. Tiina suurimaks hirmuks on oma ande näitamine avalikult. Ja annet tal on! Publik hakkas keset etendust plaksutama Tiina-Getteri parodeeritud presidendi peale :) Kuid siis kui tõsine olukord ilmneb, on tüdrukul tegutsemiseks vaprust ja tarmukust.

Peategelased Villi ja Volli, ehk Mart Müürisepp ja Karl Sakrits on poisid nagu poisid ikka. Ja poisid satuvad ju igasugustesse sekeldustesse. Need kaks ei ole erandid. Mis neis siiski erandlikku on, on nende muusikakoolis käimine ja oma muusika tegemine ning sellega esinemine. Poisid on muidu ka toredad ja neil on süda ja mõtted "õiges kohas", seda näitab nii nende suhtlemine ja suhtumine nii Tiinasse kui ka oma emasse. Emale tehakse pannkooke ja ema tuju tegelikult ei soovita rikkuda, lihtsalt mõnikord kukub nii välja täitsa tahtmatult. Nagu poistel ikka...

Villi-Mart on vist veidi ägedam ja essam pea ees lollustesse sukelduma ja Volli-Karl kohe vennal sabas, aga vist natuke ka Tiinasse sees, kuid mõlema mehe mäng on väga täpne ja täielikult ümberkehastatud varateismelisteks nagamannideks. Täpsuse all pean silmas, et näiteks vast üks võtmesõnumeid "mõnikord on vaprus jätta midagi tegemata" tuleb Karli suust täiesti möödaminnes. Ühest küljest hoiab see ära puust ja punaseks tehtult moraalilugemise tunde, teisalt on see sellisena nagu tõesti vestluse osa, mitte suhupandud sõnad. Nende poistega oleks mina küll lapsena sõber olnud. Neil juba igav ei hakka. Eks muidugi selline samavanuste vendade rõõm ka, et alati on seltsiline omast käest võtta. Ent "samasuguste jopede" ja võrdselt süüdijäämise ohvrid on nad ka. Nagu vendel ikka...

Loo kulminatsioon on lahendatud selliselt, et ka selle peale otseselt ei hakka keegi suurt numbrit tegema. Pigem on mure üldine sõnakuulelikkus. Ent niimoodi ise avastades, ühendusi luues ning teatavaid hirme nahavahele kogudes, õpivad seda lugu vaatavad lapsed veelgi paremini, mis on mõistlik ja mis mitte. Kuigi mõneti irooniline on see selles mõttes, et need "värinad", millest pealkirjas räägitakse, ei tule siin loos poistel mitte "vaprusest", vaid pigem "rumalusest".

Koomikat nende hirmudega saab küll. Huvitav, et teiste hirmud võivad mõjuda ka naljakalt, aga enda omad on alati tõsisemast tõsised. Ja teistel tundub see vaprus tulema palju lihtsamalt, aga ise vaprust leida näib nii raske.

Muusika autoriteks on Henry Kõrvits ja Paul Oja ning see tähendab ju seda, et saab räppi... Ja HEAD räppi saab siit tõesti. Erilisteks lemmikuteks kujunesid avalaul, millest Villi ja Volli seiklused käivituvad. Aga eriti, ERITI vinge ja väge täis on Tšaikovski väikeste luikede tantsu ümbertöötlus eestikeelseks räpplooks, millel tegelikult peitub ka sügav sõnum sees. Vot siin on seda moraali, aga jällegi kavalalt peidetult!

Arusaamatuks jääb, aga see, et miks poiste kodu köögi ees suur ja jäme punane rauast toru on, mis pidevalt näitlejatele ette ja jalgu jääb. Küll ronitakse imelikult üle, küll kummaliselt vahelt. See muidugi tervikut ei mõjuta ja ilmselt turvalisuse mõttes on vajalik tellingu metallkonstruktsioonist seda toru etenduse ajaks mitte eemaldada, kuid silmale mõjub ometi häirivalt ning muudab täiesti vajamatust kohast lavastuslikult hooletuks. Kui selline asi on risti jalus ja seda ei saa kõrvaldada, tuleks ju leida hoopis mingisugune teine lahendus, vastasel korral mõjub otsus kohtlaselt. Kuid see on ka tegelikult minu ainus kriitika, mille tervikust suudan tagasi peegeldada. 

See natuke alla pooleteise tunni teatrit oli hoogne, huvitav ja kohati ka lõbus teekond. Usun, et sobiks juba kusagilt 5-6 aastastest alates, kuni kõrge vanaduseni välja. Ja isegi või lausa vägagi ka teismelistele! Minusugustest vanuritest rääkimata :) Ja seda muide nii jõulude ajal, aga ka muidu!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute tükkidega võrreldes võrdsel skaalal. Lastelavastuste arvestuses oleks hinnang kindlasti kõrgem. Eelkõige tänu mõnusalt kirjutatud dialoogile, lauludele ja peamistele rollidele ning nende ehedusele ja Taavi omade karikatuursusele. Minul oli lõbus ja saalist kostus ka ülejäänud publikust pidevalt suuremaid ja väiksemaid naerupurskeid ja -turtsatusi - see on kindel ja hea märk sellest, et lavastus läheb vaatajatele korda. Esietendusel oli publik üsna täiskasvanutevõiduline, seega võib väita, et sellist lastelavastust sobib lastel ka oma vanemad kaasa võtta vaatama. Muidugi siis tuleb lastel neil ka korraliult silm peal hoida, et nad liiga ülemeelikuks ei läheks oma naerupugistamistega. Paha ju ka selliste lastevanemate pärast häbeneda :) Kuid vapruse värinate jõul saab ju kõigega hakkama! :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset fotod, mille autoriks on Andres Roosileht):

Vapruse värinad

1 H 15 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Jõulud 2019 NUKU teatris:
"Vapruse värinad" – julgusest, hulljulgusest ja tõelisest vaprusest.

Jõulukuul jõuab publikuni uus eesti näitemäng, lugu tänase Eesti laste elust – pärisinimestest pärismaailmas, kus hakkavad juhtuma asjad, mis meie kõigiga iga päev juhtuda võivad, ja kus inimesed pole head või kurjad, vaid sellised, nagu nad parasjagu on. Kui oskame märgata ja hoolida, saab väike lugu suurest vaprusest olla ühtaegu realistlik ja veidike maagiline.

Ühes väikeses Eesti linnas elavad kaksikud Villi ja Volli, kuuenda klassi poisid, kelle jaoks nende vanematel töö tõttu sageli aega ei ole. Nõnda mõtlevad poisid välja julguseproove, mis enamasti paksu pahandust tekitavad. Ohtlikud mängud lõpevad sageli õnnetustega ja nõnda võiks juhtuda selleski loos, kui ootamatult ei tuleks abi sealt, kust seda keegi oodata ei oska...

Näidendi autor Ott Kilusk: Ühel õhtul tuli mulle meelde üks heategevuslik saade kangelastegudest. Justkui iseenesest hakkas lugu ennast kirjutama ja mind huvitama, mida üks või teine tegelane kardab ja kuidas ta käitub olukorras, kui on vaja üles näidata tõelist vaprust. Usun, et meie kõigi sees on olemas terake tõelist vaprust puhkudeks, kui seda tõesti vaja läheb. Nõnda sündis näidend üksteise aitamisest, eneseületamisest ja teineteisemõistmisest.

Lugu sobib suurepäraselt jõuluaega, sest just siis pööratakse üksteisele rohkem tähelepanu, hoolitakse pisut rohkem nendest, kes meie kõrval ja üleüldse – soovitakse, et kõik oleks hästi. Kõige lõpuks pistsin loosse ka näpuotsaga muinasjuttu, sest ega me ikka päris kõike ka ei oska ära seletada, mis meie ümber tegelikult toimub.

Mis meie ümber siis tegelikult toimub ja kuidas kõike nähtut mõista? Just jõuluajal tasub lastel üheskoos vanemate või õpetajaga keerulisi teemasid arutada. Kindlasti üheskoos!

Mängivad

Getter Meresmaa või Doris Tislar
Laura Nõlvak või Lee Trei
Karl Sakrits või Risto Vaidla
Mait Joorits või Mart Müürisepp
Mihkel Tikerpalu või Taavi Tõnisson
Helle Laas või Tiina Tõnis

Autor ja dramaturg Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas (Endla teater)
Kunstnik Illimar Vihmar
Heliloojad Henry Kõrvits ja Paul Oja
Helikujundaja Markus Robam
Videokunstnik Epp Kubu
Valguskunstnik Priidu Adlas

Esietendus 1. detsembril 2019 Ferdinandi saalis.
Kestus 1 h 15 min
Vanusele 5+

Kassid - Piip ja Tuut Teater

Mjäu! Sellise teatrielamuse peale löövad nurru nii lapsed kui lapsevanemad, miisudest rääkimata :)

Nüüd juhtus nii, et Piibil sai ainult Tuudu lavastamisest vahelduseks villand ja "kiisu-kiisu"tas kokku viimase Viljandi lavakooli lõpetanud vöödilised ja vurrulised ja ühe habemiku ka, rääkimata veel viiulivirtuoosist, kes hiirekunnidest mõni aasta vanem (ja ilmselt ka mõnest teisest koolist) ning sellest sündis üks vahva ja lahe miisukal "Kassid"!

Minul õnnestus miisukalist osa saada NAKS festivali raames toimunud esietendusel, mil need neli kiisupoega esimest korda lavale inimeste ette lasti. Üks karm ja ohtlik, äge must, teine kaunis ja puhas ja plikalik valge, kolmas hall, sõbralik, siiras, aga pisut kohmakas ka, sest ämbrid kõik kolisevad kui ta nende poole kasvõi vaatabki. Neljas kuninglik, uhke ja tähelepanunäljas punane.

Okei - aus ülestunnistus, ma olen vist juba eoses tsipa erapoolik, sest mängimas on mu "musirullid", kelle arengut kooli ajal õnnestus mõnevõrra tihedamalt jälgida ja ahhetada ning ohhetada iga kord kui midagi õnnestus või noh... mõni asi läks untsu ka, aga see ongi õppeprotsessi osa. Eks minu kui vaataja tähelepanu oli eriliselt terav ka natuke just sellepärast, et see kursus on üldse üks lavakoolide tugevamaid, huvitavamaid ja erinäolisemaid. Koma võetud kursustest viimane... kursus, millest kukkusid ka väga paljud välja, kuid lõpetamiseni jõudsid praktiliselt ilmselt just need eriliselt head, kellel on sisemist draivi päris näitlejaks saamiseks piisavalt palju, et ka ilma lavakooli tiivade alla puhutava õhuta, lavadel omal jõul läbi lüüa. Siin miisukalis võtavad neist kassi kuju Maarja Tammemägi, Grete Konksi, Kristjan Poom ja Stefan Hein.

Nii palju positiivset energiat, lusti, hoogu, laule ja tantse, millele omad kassipolkad viiuldab ja klimberdab sisse veel Tõnu Raadik. Oi kui äge teda seal on viiuldamas ja klahvidele valu andmas vaadata!

Kui ma alguses mõtlesingi hetkeks, et see on siiski vast pigem pere pisematele, aga kui need kassid riburada end tutvustasid ja siis veel teisegi ringi lugusid jutustasid, no seda naudib küll iga kasside sõber vanuses 4-140... võib-olla isegi mõni 141ne!

Lauludest meeldis eriti musta kassi "ohtlik laul". Ja muidugi ka halli kassi "räpp", kus kõik teised kassid kaasa "kräunuvad" :) Aga no tegelikult kõik laulud ja lood oli väga-väga lahedad! Lõbus, aga vahepeal kurb ka, sest ega see tänavakassi elu ei ole puhas koorelimpsimine.

Mis nende noorte näitlejate mängus on eriti hea, on see teatav pingestatus. Nad on saanud võimaluse end lahti mängida ja seda nad siin ka 101% teevad. Ma ei oska ühtegi neist kassidest ka otseselt teisele eelistada. See, kes parajasti stseeni keskmes oli, see oli ka lemmik. Võib-olla Maarjal oli see karakter terviklikum ja mitmekihilisem, sest ta oli must ja enda arvates jube kõva kutt, aga tõsise ohu ees tõmbas ka saba jalgevahele. Teisalt jällegi Kristjan oli vaatet kõige kassilikum oma halli värviga. Selline natuke malbe, aga teisalt "teen, mis tahan" attitude'i, ehk suhtumisega ja siis veel see kurbus ja no minu arvates oli tema neist neljast veel see kõige näljasem ja kuna ka hallim, siis kõige tähelepandamatum... aga kes siis ei tahaks lohutada just seda, kes teiste käest tähelepanu nii palju ei saa. Kuid siis veel Stefani punane, kellel oli küll uhkust nii palju, et upakile ajab, aga see kuidas teised kaasa mängisid, oli nii sõbralik ja mõnus ning tiivustas Stefani kiisut omakorda nautima oma kiisulikus kiisuduses. Grete Konksi valge kass on selgelt hüljatud, sest nii ilusat ja puhta karvaga kassi tänaval muidu ei kohtaks. Eks see ole kassi egole paras laks kui ta peremees või perenaine temast järsku enam ei hooli ja valge kass on ju ikka "valge" kass, isegi kui ta on tänaval.

Kassid ju on kõik omade karakteritega. Kes on alfa, kes on allasurutud, kes kõnnib omapead, kes armastab ise sülle pugeda jne jne jne. Minul näiteks on kodus kaks kassi. Lembitu - must kui öö. nime saanud muinaseesti Sakala maavanema järgi ja näib, nagu oma nime järgi on talle ka vastav karakteri kujunenud.  Praegu end paksuks söönud. Läheb öö hakul õue (Tallinna kesklinnas) ja hommikul kell 6 on uksetaga, et terve päev toas magada. Kui süüa või midagi muud tahab, siis nõuab tähelepanu säärde hammustades. Tema ongi majas peremees. Tõsine hiirtekütt suvel maal. Toob veel kõik saagi tuppa närimiseks ja mängimiseks ka ning et "vaesed inimesed" nälga ei jääks - tal tuleb ju oma alluvate eest hoolitseda! Teine on Heidi, kes kolis ise sisse. Kuna ta otsustas selleks hetkeks valida ühe pimeda talveõhtu mõned aastat tagasi, mil parajasti tuli arvutiekraanilt reality-saade "Project Runway", mille supermodellist saatejuhi nimi on Heidi Klum, siis tolle Heidi järgi sai ka maakööki, justkui mööda mõnd catwalk-i astunud nurrmootoriga supermodell oma nime. Heidi armastab muide magada minu otsas. Jube väsitav... sest siis ei saa end ju magades keerata... aga Heidi on kuninganna. Õhtul kööki end natuke pikemaks unustades kräunub ta täpselt nii kaua kuni voodisse pikali lähen ja tema end minu otsas sisse saab seada.

Eks kõigil ole omad kassid ja kassilood ja nende pinnalt veel eriti on vahva avastada ideid-mõtteid-otsuseid, mida Haide trupp on oma loomingusse peitnud. Avastamis- ja äratundmisrõõme nii sisulistest kui füüsilistest detailidest. Koreograafiks Marge Ehrenbusch. Kunstnikutöö, mis eelkõige väljendubki nende kasside karakteritele antud kostüümides on Inga Vares'e loodud. Valguspuldis istus seekord uus tutvus - Mihkel Viinalass.

Rootslastest autorid olid ka esietendust vaatamas ja isegi kõrvaltvaatajana oli uhke tunne, et nemadki said nautida seda pööraselt ägedat, värvikate miisude tempot!

Hinnang: 4
Nüüd novembri lõpus seda öeldes on järgmisel lausel juba üpris raske kaal. Nimelt "Kassid" on üks terve teatriaasta kolmest parimast lastelavastusest! Olgu öeldud, et teised 2 on "Momo" ja "Ernesto küülikud" (ja noortekaid, nagu "Apelsinitüdruk" ja "Kadri" siin ei arvesta). Eks muidugi jõuluaeg toob veel nii mitmedki konkurendid siia mängu juurde, aga "Kassid"e headust ju teised ei kõiguta. See on tõesti elamus nii väikestele kui väikestega kaasasolevatele või ka minusugustele, kes lihtsalt end lapsena tahavad mõnikord tunda.
Haide Männamäe võiks tihedamaltki lavastaja taktikeppi hoida teiste näitlejate juhendamiseks - "Kassid" tõestab, et sellest taktikepist tuleb võlusädemeid, mis loovad suure teatrielamuse!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

A.Elers-Jarleman, L.Hellsing, G.Edander (Rootsi)
KASSIDtõlkija Ülev Aaloe

Rohkete lauludega lavastus neljast hüljatud kassist, kelle igapäevaseks kaaslaseks on nälg. See on lugu hoolimisest ja üksteise aitamisest. Nagu muusikal, aga tegelikult miisukal.

Kestus 1 tund ja 20 min. Peredele ja lastele alates 4. eluaastast.

Lavastaja – Haide Männamäe
Näitlejad – Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom ja Stefan Hein
Muusikajuht ja muusik – Tõnu Raadik
Liikumisjuht – Marge Ehrenbusch
Kunstnik – Inga Vares
Plakatikunstnik - Triin Heimann
Valgus - Mihkel Viinalass
Foto ja video - Rene Topolev
Videomontaaž - Andreas Lenk

Esietendus 1.nov. 2019 Piip ja Tuut Mängumajas

Röövel Hotzenplotz - NUKU

NUKU avas oma 68.hooaja värske tõlgendusega maailmakuulsa Otfried Preussleri "Röövel Hotzenplotz"i loost. Dramatiseeringu autoriks Priit Põldma ja lavastajaks Mirko Rajas. Preussleri tuntuimad lood eesti teatrites ja teles on ilmselt "Krabat" ja "Väike nõid", kuigi eesti keelde tõlgituna on temalt veel mitmeid raamatuid ilmunud (sh. see "Röövel Hotzenplotz"). Ja muide alles tänavu ilmus ka veel seniavaldamata "Röövel Hotzenplotz ja kuurakett".

NUKU versioonis on lavastaja ja dramatiseerija valinud luua see lugu vormis - "täna mängime röövel Hotzenplotzi" - ehk punt tüüpe jagab rollid ära ning nõnda tekib muinasjutust distantseeritud, inimlik ja realistlik suhtumistasand teemadesse, mida "mängitakse". Keegi peab ju röövlit mängima ja teised saavad niiöelda "häid" tegelasi kehastada. Nagu väikse lapsena nukkudega mängides või rollimänge, nagu kooli, kodu või näiteks poemüüjat.

Mänguliselt hoogne ja vahvalt värvikas ning tänu just sellele omavahelise mängimise tasandile veel eriti lastele mõeldud ja lastele kerget laval eksisteerivasse maailma sissepääsu võimaldav. Teisalt jällegi ei mõju nii hirmsana ka see röövel natuke pisematele - ta on ju hoopis Anti, kes ainult "mängib" röövlit. Ja just kui ma olin mõelnud, et see on ikka rohkem lastele ning vanemad saavad siin saatjana toeks olla ja võimalusel lahtiseletada üht või teist sõna või tegevust, kui just saalis istunud isad naerma puhkesid. Tõele au andes, siis etenduse lõppedes võibki seda naeruhäälte järgi hinnates kõige rohkem "isade"-tükiks pidada :) Seega tuleks lastel hoopis isad seda vaatama viia, mitte vastupidi. Ka minu kõrval istunud u. 5-aastane tirts vaatas mind suurte silmadega iga kord kui jälle naerma turtsatasin. Minu enda 13-aastane pesamuna oli äärepealt nõus ka kaasa tulema, aga lõpuks ikkagi loobus ja nõnda käisin täitsa üksi omasugustega seda lustimängu nautimas - tagantjärgi arvan, et tegelikult oleks temalegi meeldinud. Kuid see pisike võõras tüdruk mu kõrval ise vist ikkagi igast naljast veel aru ei saanud (usun, et ideaalne sihtgrupp võiks olla 6-11 aastased, pluss miinus aasta või isegi kaks, olenevalt lapsest). Tema ja teised lapsed näisid kõige rohkem naervat siis kui lavalt lendas saali mõni ohtratest füüsilise komöödia naerulihaste kõditajatest.

Füüsilise komöödia stiilist meenusid isegi natuke vana hea Chaplin ja veelgi rohkem vennad Marxid, kuigi ei pea kartma, et siin teksti poleks. Tegelikult žanrimääratluselt liigitub see vast õige lähedale lastele mõeldud "commedia dell'arte"le. Mõned tegelastest, nagu ka näiteks peategelane ise, kannavad isegi vastavat maski.

Kui lavamängus rollid jagatud, sai ka mäng ise laval lahti minna ja kohe oli ka selge, et tegemist on muusikalise või täpsemalt veelgi - rütmilise lastelavastusega. Kõik näitlejad nimelt trummeldavad kätega rütmi saateks, mis tekitab omakorda ägeda hoo loosse sisse. Nendest trummiliku taktiga lauludest (rütmikonsultandiks muide eesti esitrummar Reigo Ahven ise!) torkas eriliselt silma ja kõrva vanaema (Getter Meresmaa) rattasõidulugu (vaata ülevalt esimene foto). Vanaema nimelt "sõidab rattaga end nooreks" (laulusõnade autor Helena läks). Uus hümn naisratturitele? :)

Mirko ja tema mängugäng laval tõesti lustivad täiega ja eks see kisub ju ka vaatajad kaasa (liikumisjuht Hanna Junti). Trupp koosneb eranditult ainult NUKU-lemmikutest: Anti Kobin, Doris Tislar, Karl Sakrits, Mihkel Tikerpalu, Risto Vaidla ja Getter Meresmaa. Kõik nad on pea kogu aeg laval ja saalis ning vast ainult Doris teistest rohkem kõrvalrollis (selgeltnägija proua Schlotterbeck'ina), aga selle eest ta lausa vaimustab oma muusikalise live-saatega! Ja seda igasuguste pillidega, sealhulgas laste mänguasjadena näivate muusikariistadega :)

Anti mõnus kare hääl pääseb siin Hotzenplotzina pahandusi tehes korralikult mõjule - see on tal tõesti eriline. Ja eks kavala röövlina lollitab ta seal ka mõnuga kõiki teisi ning teised tegelased jahivad teda väsimatult. Kuigi selline, füüsiliselt hoogne mäng, võtab näitlejad vist küll korralikult võhmale! :)

Ülemvahtmeister Dimpfelmoser, kes on üks röövli lollitamise ohvritest on Mihkel Tikerpalu kehastuses mõnusalt pisut tobenaljakas ja vaprad Kasperl ja Seppel - Karl Sakrits ja Risto Vaidla väsimatult trummeldavad ja kaasmusitseerivad ning tembutavad seal võidu röövliga, kuigi ainsa kurikaela roll jääb siin röövli kanda. Isegi raamatus seiklev suur ja kuri nõid Petrosilius Zwackelmann siin ei osale. Osavalt pannakse mõtlema nende erinevate mängutasanditega, et mis on siiski vaid näiline ja mis päris, kes on tegelikult pahalane ja kes vaid olude sunnil teeb pahandusi? Kas enda roll tuleb välja kanda või on meil õigus öelda "stopp"? Seda nii iseendale kui ka teistele! Mängida on ju tore ja peabki olema tore. Kui see enam "tore" ei tundu, siis ei ole vaja kaasa lüüa.

Kasutatud on muide Vladimir Beekmani suurepärast tõlget. Kunstnik Kalju-Karl Kivi loob oma kujunduse ühe sopilise ja huvitavate atribuutide ja mänguvõimalusi pakkuva vankri ümber, sisse ja peale. Esile tahaks tõsta ka Emil Kallas'e vaheldusrikast valgusrežiid.

Hinnang: jätan sedapuhku numbri panemata võrreldes täiskasvanute tükkidega. See poleks antud juhul aus, sest tegemist on kõike arvesse võttes siiski lastelavastusega. Lasteteatrina on see hoogne, vahva ja kaasakiskuv. Ükski laps saalis ei hakanud nutma ega viguma ja kogu see tund ja veerand olid vähemalt minu ümber istunud lapsed vägagi loos sees. Lasteteatrina oleks hinnang väga tugev 4

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

Röövel Hotzenplotz

KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Autor Otfried Preussler
Tõlkija Vladimir Beekman
Dramatiseerija Priit Põldma
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Kalju-Karl Kivi
Rütmikonsultant Reigo Ahven
Laulusõnade autor Helena Läks
Valguskunstnik Emil Kallas
Liikumisjuht Hanna Junti

Mängivad

Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu, Doris Tislar, Getter Meresmaa, Karl Sakrits, Risto Vaidla

Esietendus 15. septembril 2019 Ferdinandi saalis.
Vanusele 7+ (oodatud on ka lasteaedade vanimad rühmad)
Ühes vaatuses, kestus u 1 h 10 min

Pöörane röövlimürgel praevorstide ja paukseentega

Otfried Preussleri raamatu „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused” põhjal

On üks väike linnake, kus kõik on imehästi: sõbrad Kasperl ja Seppel püüavad kala ja teevad tempe; Kasperli vanaema praeb neile neljapäeviti vorste ja hapukapsaid; ülemvahtmeister Dimpfelmoser patrullib keskväljakul; selgeltnägija proua Schlotterbeck näeb maagilise kristallkuuli kaudu kõike, mis parasjagu maailmas toimub... Ning pritsimajas istub luku taga linnaelanike hirm, kohutav röövel Hotzenplotz.

Ühel täiesti tavalisel neljapäeval pääseb Hotzenplotz aga vabadusse ning pistab Kasperli vanaema majas nahka kõik praevorstid ja hapukapsad, mis vanaema on valmistanud Kasperlile ja Seppelile. Sõbrad seda asja juba nii ei jäta – alatu vorstivaras tuleb kinni nabida!

Algab hoogne röövlijaht, kus vahetatakse maske ja rolle, nii et keegi ei pruugi olla see, kellena alguses paistab. Sõpruse, mängurõõmu ja huumori toel saab ületada kõikvõimalikud takistused ning piiluda ka kõige hirmuäratavamate maskide taha.