The GreatEST Show - Starlight Cabaret

Kell 19:15

Tegevuspaik: Viru Hotellis asuv Merineitsi Restoran

Kavas: Söömine ja Show

Juba esimesena serveeritud toit - Bisque (prantsuspärane supp) kreveti ja vähi, maisivahu ja tilliga viis keele alla... Kuidas nüüd veel showd nautida saab kui juba oled mõnust pilvedes?!

Aga siis neelavad muusikarütmid mõnusa kabareekülaliste jutusumina endasse ning lavale saabuvad artistid viivad kaasa koos meeltülendavate ning mõttes kaasalaulmakutsuvate laulude, ahhetamapanevate ning oma toolil nõtkumakiskuvate tantsude, särava ja sähvaka valgusshowga ning esialgne küsimus on kui meelest pühitud, sest jah - mõnusast on võimalik veelgi mõnusamaks minna ja vaimustus muudkui kasvab!

Õhtu koosneb kõhtupaitavast ja keelt allaviivast 3st toidukorrast (Chef de Cuisine Margus Tammpere) - eelroog, pearoog ja magustoit  (kahel esimesel 3 mõnusalt erinevat valikut ja magustoiduks igasuguste omade trikkide ja lisadega tiramisu) ning nende vahel 2 x 35min vaimutoitu tippklassi meelelahutuse näol.

Esimene osa shows sai läbi ja no VAIMUSTAV!
Mul pole mitte kui midagi nuriseda... ja ometi olin oma kriitikuluubi kaasa võtnud, et kasvõi konstruktiivselt mingilegi detailile tähelepanu pöörata... Variant on muidugi, et ma lihtsalt läksin niimoodi naudinguga kaasa, mis ka selle "luubi" ägedast õhustikust hägusaks muutis...

Kõik on nii professionaalne. Inimesed teavad mida nad teevad, kus nad seda teevad ja miks nad seda teevad. Kõige tähtsamaks eesmärgiks anda võimalus vaatajatel unustada argipäev, tunda end hästi, nautida, kuulata ja vaadata midagi, mida saab ainult kohal olles ja sama ruumi ning atmosfääri jagades 100% tunda. Seejuures julgelt, oma etteastet nautides, sest ainult nõnda võib seda nautida ka lähedalt iga detaili nägev ning enda elamuspagasisse imav publik. Ja isegi kui kellelgi jalg ei jõua tõusta teistega millisekundivõrra samal hetkel, siis on see seotud sellega, et lihtsalt nii äge fiiling on sees ja see paneb omakorda kogu terve show veel rohkem elama ning muudab päriselt "vaataja silme all sündivaks". Just selle õhtu imeks. Muusikaseaded on teinud meie praeguse hetke tippude sekka kuuluvad Kärt Anton, Kaarel Orumägi ja Siim Aimla ja need on ju lisaks arranžeeringutele lavastajatel-koreograafidel Liisi Org ja Liisa Laine vaja olnud täppisseadega arvestada kokkuvoolavaks, toimivaks tervikuks. Kes, kui palju ja millal lavale astub, millised on tantsud ise, millised on nendest tekkivad kompositsioonid, sümmeetriad, üleminekud. Ja üleminekutel kostüümivahetused ning heli ülevõtmised (mis omakorda muudab helipuldi tähtsuse mitmekordseks).

Kuigi siinkirjutaja jaoks on alati tantsijate ja lauljate võrdluses just esimesed need kõige suuremad staarid ning huviorbiidi keskmes (ja seda ammusest Georg Otsa Muusikakooli viiuliõpingute taustast hoolimata), siis no ei saa üle ega ümber sellest, kuidas siin lauljad panevad terve publiku kaasa elama.

Kalle Sepp on ju viimastel aastatel ka draamat sisaldavates muusikateatri-lavastuste rollides mänginud ja üsna mitmetes, mis jällegi toob temas kabaree-laval just vajalikult sobiva, ütleks isegi sisukama kihi juurde. Vaatad teda seal ja kui mõnes muusikalis võib nii üks kui teine roll jääda kõrvalisemaks, aga selles shows oli ta minu arvates "kuningas" ning ei unune niisama lihtsalt. Igas laulus on ju oma sõnum ja selle sõnumi edastamiseks kehastub Kalle ümber vastavalt nii hääle kui olemusega, mis omakorda annab ka teatraalse, rohkem revüüle kui varieteele viitava efekti. Laule kõlas (mõlemas - nii 1. kui 2. osas) kümne ringis (lauljad vahetusid, aga oli ka duette ja kõigi ühiseid). Näiteks Saatanlik naine ("käteka-laul"), mis Kalle esituses ei jää grammigi alla ei Joala ega Padari versioonidele. Häälele lisab ta sobiva annuse rokilikku kärinat. Minu kui Kalle muusikaga mitte kõige tuttavama inimese jaoks oli see üks õhtu suurimaid üllatusi, kuivõrd äge rokihääl temast tuleb - hakkasin teda tänu siinsele nägema senisest hoopis kellegi teisena kui varem. Selleks andis tiibu juurde ka paaris laulus tema lustlik eneseiroonia noot, mida võis aimamisi tajuda. Bravo! Rääkimata kogu lavastuslike seadete toetustest valguse, kostüümi ja liikumisega ning sündiski justkui üks miniroll (ja minilavastus) üksteise järel. "Tagareas" esituses ta kavalalt kasutas teatavat Siiri Sisaski nõksu (sõnateravuse ja silbirõhutusega) ja no meeslauljana oli sellel mingi kahekordne põnev pööre vokaalselt sees. 

Esimeses osas kõlasid veel mitmed meie popklassika tuntud ja armastatud lood - "Kikilipsust" "Miniseelikuni" (teatrisõbrale muidugi hetkega loob silla ka suvise Kiidjärve Sepo Seemani Oruka-esitusega...Ja no mis püksid Kallel selle laulu esitamise ajal jalas on! Seda lihtsalt peab nägema!), "Tsirkusest" "Mis värvi on armastuseni". Ent mõni selline vähemtuntumgi (kuigi loomulikult mitte tundmatu), mis just sobitub oma seade ja tempoga stiilidepaletti mõtestatult terviku avardamiseks (nt.Ithaka Maria kunagine hitt - Hopaparei). Ehk mitte ainult üliarmastatud lood, aga nendegi abil kogu elamust vast pisut omakorda huvitavamakski muutes. Uued seaded on ju kõiki neid laule nagunii natuke originaalsemaks muutvad, ent samas ka mitte kaugele originaalist, vast ainult väikeste detailide või showliku stiiliga mängides, et kuulajates koheselt äratundmist, kaasakiskumist tekitaks ilma nostalgilist ja elu jooksul kuuldud versioonidega suhestumise võimalust kaotamata. Seega uuendusest hoolimata ikkagi nagu näiliselt kuulaks seda vana, armastatud ja ajahammastele arvatavasti igavesti vastupidavat laulu. Samas nende suurte rahva lemmikute seas on mõni veel eriti "võrdne" võrdsete hulgas. Näiteks kui kõlas Anne Veski "Hea tuju laul" ehk Atmosfäär (siin nii sobivalt sambakarnevaliks maskeeritult), see tahtis esimeste taktidega kohe osa rahvast jalgadele tõmmata, et ise ka laval esinejatega tantsu kaasa vihtuda! Ja pole ju imestada midagi, sest nagu laulusõnad ütlevad ja mis ongi järelmaitsena kogu "The GreatEST show" kvintessents:

"Kui lahe atmosfäär! Heal tujul täna puudub kõigil ots ja äär!

Ei külmaks jääda saa, on hinges soe ja meeltes sulab jää - kõigil.

Rõõmus tuju kiirelt nakkab. Kes on pessimist siin, kes?

Arglik müürilillgi hakkab, ennast tundma kui printsess.

Su keha ja su hinge hoiab rütm siin uljalt peos.

Oo, sel peol, oo, sel peol... O-O-O-O

On lahe atmosfäär! Siit välgub säär ja vastu särab atlasäär.

Ei nurka keegi jää, ei taha keegi rõõmust ilma jääda sel ööl!"

Naisi on laval palju ning sellepärast läheb natuke aega, et nende näod ja liikumine muutuks isikukohaseks (isegi vilunud silma jaoks) ja kas see lihtsalt oma õhtut nautiva inimese jaoks ongi oluline, aga meestantsijaid 3 ja no kõik, nii naised kui mehed on siin tõesti "valitud" tipptasemel!

Kui tantsijate hulgas on mitmeid uusi tutvuseid (10st ühendasin ära 4, keda varem on õnnestunud näha - Allar Valge, Marie Loviise Mänd, Maria Uppin-Sarv ja Lisanna Tälli), siis taustajõudude seas on mitmeid meie teatritest tuttavaid nimesid. Näiteks valguskujundus on Priidu Adlaselt, videokujundus Carmen Seljamaa oma. Trupis on näiteks Noorte Muusikaliteatris osalenud tegijaid. Ka lavastaja Liisi Org ise tantsib laval ning ei imestaks kui mõnes sõnaraamatus "kabareetantsija" kõrval ei kasutataks just tema "jalg üle pea" fotot- vähemalt laval teda vaadates mõjub ta justkui selle kunstiliigi kehastusena! Vastavalt õhtule võib trupikoosluses olla küll mitmete artistide puhul esinemas kas üks või teine, seega võivad ka dünaamikad ja muidugi hääled erineda, mis omakorda teeb huvitavaks ka mitmekordse vaatamise. Näiteks üks töökaaslane käis juba oma elukaaslasega showd vaatamas, ent kuna nüüd meie teaduskond ülikoolis oma jõulupeo korraldab ka just nimelt Merineitsis, siis ta ootab ka seda etenduskorda ikkagi huviga.

Kostüümid on siin täiesti omaette väärtusega. Käesoleva teatriaasta üks tipploomingutest. Fantaasiarikkad, leidlikud, siiski liikumist arvestavad, tihti huvitava homaažiga vastavale stiilile (nt.sambale kohased) või originaallaulu muusikavideole (nt.Madonna kasutatud Gaultier'i looming) või ka muusikatunnetusest endast johtuvad, aga isegi kui mugandatult, siis ikkagi originaalsete lisanditega. 

Selles suhtes võib muidugi keegi tähenärija pirtsutada, et kas see on üldsegi revüü või puhas varietee, sest revüüs justkui mingisugunegi sisuline seos erinevate numbrite vahel peaks olema... ent minu jaoks juba ainuüksi "kõigile tuttavad hitid" on üks neid siduseid, mille alusel võib seda kabareeshowd ka vabalt revüüks nimetada. Läbiv nimetaja on ju ka "hitid uues kuues". Ja nagu mainitud, siis maitsekalt originaalilähedases uues kuues. 

Inimesed muudkui ümberringi muutusid õhtu edenedes üha lõbusamaks, sumin valjenes, aga seegi justkui aitas luua sellist ühist õhku hingatava atmosfääri tekkele, mida võib tunda ka Pariisi ja Berliini kabareedes. Kuna Pariis vast pigem ongi kaldu varietee suunas ja kuigi siin küll ka kankaanist võetakse motiive, burleskiga hoitakse "lubatud alla 18-aastastele" liini (eriti valguskujunduse koosmõjul) ja siin-seal võib ka mõnd prantsuse varietee uhkemat riietust kohata, ent ka tagantjärgi tervikule mõeldes mõjub see märksa rohkem Berliini kabaree tunnetusega. Kuid kuna meil Eestiski ju sellel subkultuuril on tänaseks sügavad ja tugevad, aastakümnetega juurdunud juured, olgugi, et kusagil 90ndatel surutud ehk väiksemasse mahtu ja vormi ning oli vist isegi hetk, kui seda hoiti elus peamiselt kruiisilaevadel (muide ka toona seal praeguse show produtsent Kristjan Kurm'i juhitult - kes ongi juba pikemat aega nüüd juba maismaal Starlight Cabaret' üks vedajaid), siis tegelikult välismaistele mõjutustele au andes, võib seda praegusel hetkel ka täiesti Eesti enda kabaree-stiiliks pidada, mis lisaks võtab sisse motiive just muusikali- ja balletiteatri lavastustest, ent samuti võistlustantsu shownumbrite etteastete või muusikavideote esteetikast. Selline sümbioos mõjub vaataja jaoks kohe eriliselt lopsakalt rikkalikult. Kuna kruiisilaevad sai juba teemaks toodud, siis ei saa jätta ka lisamata, et nendel nähtav varietee võib jätta isegi nihkes eelarvamuse (kuigi ka seal kahtlemata tegijad annavad endast parima, siis laevadel on need ju oma olemuselt siiski millegi "kaasnähtus"), sest tegelikkuses ei ole need laevadel pakutavad showd sellise suurte ja fookusesse toodud muusika- ja tantsulavastustega päris lõpuni võrreldavad.

Naislauljaid oli 2 - minu etenduskorral Ira Haak ja Kristiina Renser. Kummagagi varasemast väga palju kokkupuuteid pole olnud. Kristiina on teatri mõttes muusikalisõpradele (Grease, Evita) kindlasti tuttav ning publiku seas (nt. minu kõrval) oli selgelt juba vaatama asudes tuliseid Ira-fänne. Ira on Ukraina juurtega kabareetäht, Kristiina Renser ka lisaks mh.Ott Leplandi bändis. Ise südames lootsin, et juba vägagi mitmetest muusikaliteatri kandvatest rollidest (sh. ühest tänavusuvisest muusikalist) tuttav ja alati särav Kärt Anton astub lavale, sest temagi on ühe esinejana muidu trupis, ent see õhtu ei olnud tema kord esineda. Samas uusi lavatutvuseid avastada on alati omamoodi põnev, eriti kui nad nii head ette satuvad, nagu seekord! Laval on naised kõik nagu modellid ja meestantsijad sixpackidega - kõigile ka lihtsalt silmailu, sest eks varieteele kohaselt näidatakse siin ju ka ihu tavateatrist loomulikult rohkem, ent igas stseenis ja misanstseenis püsitakse siiski selgelt maitsekuse piiri siin pool. Naislauljad võivad mõnes laulus sulanduda nii osavalt tantsijatega sünkroonis liikuma, aga ka Kalle Sepp üllatas mõnes numbris hoogsa kaasatantsimisega! Tuli ka publiku sekka klaase lööma laulu ajal "Ärge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat"... endal pidevalt kelmikas pilk silmanurgas.

Priidu Adlase valguskujundusi on (sh. tänu siinsele) senise teatriaasta parimate TOP30 sees (siiani kogetud 112 lavastuse kohta) tervelt 5 (rohkem kui ühelgi teisel meie valguskunstnikest) ja "Suurimas shows" mängib ta nii üldise värvigammaga, aga ka spottide emotsioonidetekitamisega, mis on selgelt lavastuslikus mõttes nii ühes kui teises laulus üheks olulisemaks õhustikku kaasloovaks komponendiks. On see siis hämar või just vastupidi särav, värvidele mängiv või hoopis sensuaalsusele kaasamängiv. Tantsustiilidest lisaks klassikalisele varieteele võis kohata kirevat ja laiahaardelist valikut rohkem kui 10st eri stiilist. Oli breakdance'i käele tõus - mehed vastakuti, sambat, puhast ja väga teravate kikkidega rocki, aga kes tahtis näha seal ka westcoast-svingi, see leidis ka selle rockist üles (eriti üks naiste tagurpidi tõste...kuigi sedagi kasutatakse mitmete stiilidega ühenduses). Üsna palju baseerus koreograafiast võistlustantsudel, mis pakub praegu teleris jooksva hittsaate austajatele võimalust näha kuidas on võimalik selle tantsuvormi showlikku versiooni ka palju laiemasse tantsupilti integreerida.

Kogu tantsunumbrite kavalkaadi on selles lavastuses loonud kokku tervelt 19 koreograafi! Ehk juba seegi on kinkinud stiilide pillerkaari, üks huvitavam tants kui teine. Ja mitte ainult koreograafialoome, vaid ka selle tantsimisel nõudlikkus on ka kogenuma silma jaoks selgelt paista. Hüpped on tõesti hüpped, mitte madal imitatsioon, ja seda isegi olukorras, kus erinevaid tantse on ridamisi ju katkematult üksteise otsa 10... Ehk rohkem kui pool tundi pidevat liikumist, sest kui tantsija pole laval esinemas, on ta imekiirelt riided vahetamas lava taga, aga sinna otsa ja sisse isegi harkhüpped on nii, et mees on lae all ja õhus on spagaat. 

Vahepeal jälle toidunaudinguid, pearoaks valitud kammeljas oma hõrkude lisanditega taaskord täistabamus! Isegi omaküpsetatud saiakuklid, mis rikastatud oliividega, annavad maitseelamuse. Ja milline armas ja tähelepanelik teenindus!

Sellele järgnenud show 2.osa, mille hoogsalt käivitas Robbie Williams "Let me entertain you" sai ka ampsatud kui ühe hetkega (see lihtsalt on nii hea, et tahaks veel ja veel!) ning ühinesingi kogu publiku katkematu aplausiga ja rahva ümberringi vaimustusest ülistava Vääääga hea!-ga... 

Seekord tulid esitamisele välismaiste superstaaride, kõigile tuttavate laulude hit-paraad ning ühtlasi pealkiri sai veelgi tugevama kinnituse kui ka õigustuse - tõeline "The GreatEST Show".

Kui sukelduda veel hetkeks ka selles vaatuses kogetud detailidesse, siis üks kaduvväike kriitikanool kogu mu suure kiidulaulu sisse ka. Võibolla on see ka tingitud isiklikust suurest Madonna-fänlusest, ent kuigi tihti ju öeldakse, et 3 suurt, ehk Whitney Houston, Mariah Carey ning Christina Aguilera on targem jätta puutumata, ehk laulmata-järele aimamata... Siinses shows ongi üks imekaunis Whitney-ballaad, milleks on loodud ka laulu sõnumiga seotud lavastus, mis pani kõik saali naised ahhetama kurbusest ja muutis hetkeks isegi minusugused mehed härdaks (teemaks kadunud armastatu, ent selle silme ette - antud juhul tantsupartneriks manamine)... Ja kuigi kui meeleolu ka siin seal paari üksiku laulu ajal vaibus tõsisemaks, siis seda tõesti vaid hetkeks... juba tuli "partypeople" emotsioon sujuvalt peale, sest show must go on ja eks eluski iga vihma järel läheb jälle ju ilusaks. .Kuid mida aeg edasi, sest kindlamalt kinnistub hoopis tõdemus, et hoopis Madonna laulud tuleks jätta teistel puutumata. Tantsuliselt vogue'imisega lisati veel 1 stiil teistele juurde, aga Popkuningannat järeleaimata või tema laulu "omaks" teha näib siiski võimatu missioon (mitte ainult siin, vaid see on juba pikema globaalse mõõtmega vaatluse tulemus... ehkki annan muidugi endale aru, et Madonna-kaugemate jaoks ei pruugi see sugugi nii tuntav ja tundlik olla). Ja ega just sellisest lavastusest ei saanud teda ju ka kõrvale jätta. Ent laulu sõnu laulis laulja kahes erinevas salmis samade ridadega. Mis tegelikult omakorda taaskord tõestas hoopis laulja enda professionaalsust, sest laval ju vaikseks ega (hoidku selle eest) parandamiseks ei läinud ning kes ei tea, see ilmselt ei saanud üldse arugi, et midagi oli kummalist. Kuigi näis ka muidu just selle laulu ajal või selle esitusega seoses miskit juhtunud olevat (arvatavasti siiski vaid luubiga vaataja jaoks).

Samas kui näiteks ACDC Thunderstruck lõi jälle omakorda just teatud osa publikust täiesti pöördesse.

Etenduse vast vingeim "lavastus"lõik oli siinkirjutaja arvates Tina Turneri "What's love got to do with it" laulule. Nurkades võrgu all/sees, vastava valgusega varju ja hämaraga mängides, napis riides vähesest valguses hoolimata siiski sätendavate ehetega (ehtekeed justkui riietuseks endaks). Keskel laulja diivanil (koregrafeeritult "aelemas") ja teda ahvatlemas nahast lühikestes pükstes heas vormis mees… üks väheseid, kus aimamisi ehk ülejäänud showst konkreetsema erootilisegi alltooniga mängides, aga seda rohkem juba igaühe enda "rikutuse tasemelt". Aaah, kui äge!

Pakutud tantsustiilide pikka nimistusse lisandus siit edasi veel näiteks ka Allar Valge steppimine…no lihtsalt pole sõnu. Michael Jacksoni Smooth Criminali lauluga oli segatud hoopis sama laulja Thrilleri esteetika ja mõned videost aegumatuks muutunud (zombie)liigutusedki leidsid rakendust. Sealt edasi Elton John, Cher... you name it!

Tants tantsu järel süvenes arusaam, kuivõrd keerulise koreograafiaga olid vähemalt pooled tantsudest, mis isegi minusuguse (ja aastakümnete pikkuse tantsutrenni kogemusega inimese) silmi paitas. Ja just sõna "hämmastas", kirjeldab kõige paremini nägemisele peegelduvat reaktsiooni, sest tavaliselt ei näe varieteedes-kabareedes sellist koreo-taset! Tavaliselt ei soovita kabareede lavale pingutust ja seeläbi higistamist, mis omakorda minu jaoks muudab vaatamise hoopis tunduvalt igavamaks. Ei tea ju kindlalt ning võib vaid mõttemänge mängida, eriti kuna paljud koreograafidest ise ka trupis tantsisid, millist taset nad sellesse koos ja võibolla isegi üksteise võidu tahtsid just meelega sisse panna, et see kabarees võimalikuks osutunud tantsuilutulestik tõesti jahmataks. 

Kellel varasem varietee-kabaree-revüü külastamise kogemus täiesti puudub ja soovib üldist olemuslikku taustainfot, siis vaatajaskond on vanuselt valdavalt 30-70 vahel, omade eranditega. Mehed suures osas pintsakutega (lips on juba igaühe enda otsustada), naised ilusates õhturiietes (üldisemas mõttes umbes, nagu Estonia-teatris), mõnel uhkemad, mõnel tagasihoidlikumad. Teenindus on nii sõbralik kui üldse olla saab ning tekib tunne, et oled sinna oodatud külaline ja Sinu heaolu pärast nii meeldivalt hoitakse silm peal.

Hinnangut anda traditsioonilise teatri mõõtmete järgi pole siinkohal võimalik, sest siin on justkui igale laulule oma lavastus loodud, aga see kõik on nii tasemel, maitsekas ja meelelahutuslik. Kummalisel kombel, kuigi ju ilma sisemise loo jutustamiseta, on igas erinevas etteastes ka midagi kaasamõtlemiseks, sealt enda jaoks tõlgendamiseks. Eks jutustavad ju ka laulud tihti mingit lugu oma sõnadega, aga kui see on veel lisaks kuulmisaistingule ka nägemisele silmakommiks muudetud, siis on ju nauding mitmekordne. Ja nii pagana kaasakiskuv ka. Juba ainuüksi sellepärast, et selle show laulud on viimse sõnani peas ning rütmid juba ise panevad Su keha toolil nõtkuma - endal polegi vaja liigutada.

Mis see elu mõte muu on kui avastada, nautida ja pürgida õnneliku elu suunas. See killuke õnne, mida Starlight Cabaret Viru Merineitsis pakub, kulub kahtlemata igaühele ära. 

Meelelahutust ja maitseelamusi kogu raha eest ja seda nii silmadele, kõrvadele, keelele ja kõhtu - VAU milline õhtu! Kindel soovitus iseenda ja oma kallima või teiste kaasteeliste hellitamiseks ja nautimiseks! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ekaterina Soorsk'i kaamerasilmast):

UUS REVÜÜLAVASTUS "THE GREATEST SHOW" VIIB ÜHEKS ÕHTUKS TÕELISTE MUUSIKAHITTIDE MAAILMA!

 

Mõni neist lugudest on olnud maailmakuulus ja kõiki edetabeleid juhtiv megahitt, mõni aga lubamatult väikese tähelennuga ja koduselt armsaks saanud muusikapala, mis on oma tee edetabelite asemel hoopis kuulajate südametesse leidnud.

Need on meloodiad, mille tunned ära juba esimestest taktidest ja mille sõnu tead unepealt peast. Need on laulud, mille järgi tantsisid ennastunustavalt koolidiskol, armusid ning nutsid, kui südamevalul polnud otsa ega äärt. Need on muusikapalad, mis on ületanud põlvkondade piirid, mida mängitakse aastast aastasse raadiotes ning kuulatakse ikka ja jälle nii kodus kui peol.

„The GreatEST Show“ toob megahitid Teieni uues kuues ja Starlight Cabaret`le omases võtmes!

Esimeses osas tulevad esitamisele kõigile tuntud kodumaised hitid, mis on tuntuks lauldud armastatud artistide poolt ning leidnud oma koha Eesti muusika kullafondis. Miniseelikud ja saatanlikud naised, kikilipsud, kuumad pilgud ja lahe atmosfäär! Mis värvi siis ikkagi on armastus ning kas tõesti suudab keegi lõvi tallena peatada? Eks me näe!

Teises osas kõlavad aga maailmamuusika pärlid väga erinevatest žanritest. Popist rokini ja südantlõhestavast ballaadist diskoni! Muusikat on igale maitsele ning kõlamata ei jää ka popi kuningaks ja kuningannaks tituleeritud megastaaride aegumatu muusika.

Unustamatud hitid nii kodu- kui välismaalt toovad Teieni revüüteater Starlight Cabaret tipptasemel artistid! Teie kõrvu paitavad meie säravad solistid Irina Haak, Kalle Sepp või Bert Pringi ning Kristiina Renser või Kärt Anton. Maitseelamusi pakub Viru hotelli Merineitsi restorani Chef de Cuisine Margus Tammpere à la carte looming, mille juurde sobitatud veinivaliku eest hoolitsevad Eesti parimad sommeljeed!

TEGIJAD

Produktsioon: Eesti Tantsuagentuuri revüüteater Starlight Cabaret ja Show & Dinner restoran Merineitsi

 

Kunstiline juht, koreograaf-lavastaja: Liisi Org

Koreograaf-lavastaja, repetiitor: Liisa Laine

Muusikaline juht: Kärt Anton

Menüü, köök ja teenindus: Margus Tammpere

Produtsent: Kristjan Kurm

 

Laulusolistid: Ira Haak, Kristiina Renser või Kärt Anton, Bert Pringi või Kalle Sepp

Artistid: Liisi Org või Marit Mets, Egle-Riin Rüütel, Maria Uppin-Sarv või Heleriin Peetson, Lisanna Tälli või Lisa Priivits, Hanna Lisette Helekivi või Miia-Liisa Musting, Emily Kahro või Ingrit Tamm, Marie Loviise Mänd või Lisette Laanela, Paul Reinolt, Sem Prygorodov, Allar Valge

Koreograafid: Liisa Laine, Elo Unt, Sergei Kuznetsov, Kardo Kukk, Hele-Liis Peedosk, Marie Loviise Mänd, Marion Saarna-Kukk, Julia Koneva, Allar Valge, Paul Reinolt, Ingrid Jasmin, Rene Köster, Sandra Põld, Irena Pauku, Argo Liik, Eghert Sören Nõmm, Jevgeni Grib, Kertu Raja, Liisi Org

Kostüümid: Ursula Goldstein, Marja-Liisa Pihlak, Laura Oolma, Piret Mikk, Elo Unt

Videokujundus: Carmen Seljamaa

Valguskujundus: Priidu Adlas

Helirežissöör: Ülar Enn

Muusika seaded: Kärt Anton, Kaarel Orumägi, Siim Aimla

Fonogrammide mix/master: Henrik Veeäär

Muusikud: Oliver Mazurtshak, Jürmo Eespere, Kaarel Liiv, Karl Helmeste, Siim Aimla, Martin Trudnikov, Katrina Merily Reimand, Kaarel Orumägi, Jaak Oserov, Ivar Kiiv, Kristel Kiik, Maaren Vihermäe, Mairit Mitt-Bronikowska, Villu Vihermäe, Kristiina Renser, Mait Mikussaar, Loora-Eliise Kaarelson, Norman Salumäe

Salvestatud Studio89-s

Lavastuse tehniline teostus: Joosep Kurm JK Üritustehnika

Graafiline disain: Piret Mikk

Eesti Tantsuagentuuri tiim: Jane Miller-Pärnamägi, Kaisa Kattai, Kersti Uiboupin, Kristjan Kurm, Raido Bergstein, Ulvi Kroon-Mürk

 

Trisolde. Nuttev tamm - Fine5 Tantsuteater

Fine5 Tantsuteater on toonud välja etenduse, mis on nii mõneski mõttes ebatavaline. Eelkõige vast selletõttu, et poole etenduse ajaks teatud vaatajatest saavad enda külge sensorid, mis läbi arvutiprogrammi tõlgendavad vaatajate emotsionaalset hetkeseisundit ning arvuti siis omakorda tekitab vastavalt sellele ka etendusele helilise tausta. Teiseks eripäraks on see, et ühe teatriõhtu vältel saab tegelikult 2 kärbest ühe hoobiga, ehk siis tegelikult etendatakse kaks erinevat lavastust.  Kolmandaks - sellel sensoritega etenduse osal, tundus olevat ka sümbioos tantsijate ja videotausta vahel, ehk tavapärasest enam on kasutatud tantsuetenduses ka videokunstiga integreeritust. Kuigi videotaust oli oma olemuselt abstraktne, oli see loo tõlgendamisel vägagi mõjutav.

Oodates etenduse algust, selgus, et tegemist on tehniliste probleemidega ja seetõttu tuli tegijatel vaheteda vaatuste, ehk lavastuste järjekorda. Tagantjärgi targana, said need vaatused ja lood enda vahele tänu sellele teatava sidususe. Eks tantsuetendustega on ju ikka nii, et meel on rohkem valmis kõikvõimalikke tõlgendusi endal tegema kui sõnalavastust vaadates, sest tantsus pole kõik puust ja punaseks ette seletatud ning selle pool võlust peitubki inimese enda sisemaailmaga silmade-kõrvade kaudu tajutava põrkumisel tekkivates lugudes. Nõnda ka seekord. Seletan, miks minu jaoks just selline järjekord oluline on.

Kui nüüd ette rututa ja öelda, et "Nuttev tamm" ei ole lavastuse ja tantsuna nii emotsionaalne ja mõtteidäratav kui "Trisolde", siis juba ainuüksi see on hea, kui etendus liigub läbivalt paremaks, lõppedes tugevaima osaga, justkui kulminatsiooniga, siis seegi on juba piisav põhjendus, miks neid just selles järjekorrast esitada. Kuid "Nuttev tamm" on Tallinna Ülikooli koreograafiaõpilastest tantsijatega esitatud ning üks, kes selles trupis kõige tugevama kohaloluga tähelepanu röövis - Katre Sabbal, oleks kui "Trisoldes" olnud see täiskasvanud naine. Mingi teatav sarnasus Trisolde peategelast tantsinud Tiina Olleskiga oli aimatav.  See sidus minu jaoks need kaks lugu kummalisel kombel ühte. Kuigi usun, et see ei olnud tegijate taotlus, vaid minu kui vaataja ajude gümnastika.

 Tegelikult pole ma üldse tuttav eesti moderntantsu skeenega, pigem Rootsi ja USA omadega ja nõnda tundsin ise ka, et olen üliõpilaste suhtes liiga kriitiline. "Nuttev tamm" on muusikalises mõttes folkloristlik, aga tantsulises mõttes rohkem mänguline. St. tantsijad mängiks nagu vanu mänge, mida inimesed ikka enda lõbustamiseks tegid ajal, mil veel kõikvõimalikke tänapäevaseid meelelahutusi polnud. Samas ei suutnud ma sealt oma ajudega vormida ühtset tervikut või lugu, mida oleksin saanud järgida või oma mõtetega vormida enda elu ja kogemustega siduste loomiseks. Kuigi kindla lavastusliku struktuuriga, siis ikkagi jättis eksperimentaalse õpilastöö tunnetuse, mis rohkem nagu etüüdlik poolvorm või katsetus. 

Tantsijad olid küll toredad ning minu jaoks laval kõik uued tutvused. Mõnest aimus kerget ebakindlust, aga seda vaid alguses, üsna pea tundusid kõik enamvähem võrdsed, peale juba mainitud Katre Sabbal'i, kelles vähemalt seekord oli teatav x-faktor, mis muutis ta huvitamaks. Teistest erinevamana torkas silma Richard Beljohin, kes võrreldes teistega oli naerusuisem ning edastas läbivalt pigem positiivset vaibi, mida jällegi kogu ülejäänud trupist niimoodi ei õhkunud. Terviku mõttes on see probleemne, aga vaataja saab temaga seetõttu jällegi kergemini kontakti. Üldiselt on see ju ikka NUTTEV tamm... Kummalisel kombel kokkuvõttes Nutva tamme kõige huvitavam osa oli hoopis Ants Kurist'i valguskujundus, koos elektrifitseeritult kõrbiseva helikujundusega. Ka pikk lugulaul taustal andis jälgimishuvi. Kuid ma ei mõelnud vaadates puulangetamisele ning ei osanud just selles hetkes seoseid luua. Tantsijad muidugi ei pruukinud ka valmis olla, sest nemad pidid ju alles pärast vaheaega oma osa esitama.

Kuid siis pärast vaheaega, kui mõnedele inimestele olid sensorid külge pandud, algas "Trisolde". Siin oli hoopis teine tunnetus. Tähendab siin oli "tunne" sees! Ja väga tugev tunne! Elektrit täis atmosfäär ja õhustik, mida oleks võinud noaga lõigata. Laval 2 inimest - mees ja naine. Nende kahe vahel jookseb joon, millest kumbki ei saa üle ega ümber. Olin nii lummatud Tiina Ollesk'ist, et ei saanud tükk aega temalt silmi. Milline graatsia, poeesia ja emotsioonid, mis avalduvad mitte ainult näos, vaid eelkõige kehahoiakutes, liigutustes, kuid mitte puust ja punaseks, vaid aimamisi, tunnetuslikult. Ja need emotsioonid hoiavad vaataja pinges ning silmad tantsijal. Temas on ühel hetkel prantsuse daami, järgmisel hispaania flamekotantsijat ja siis juba kreeka jumalannat... imeline! Naisolevuse kvitenssents - igas naises on ju mitu erinevat poolt peidus - oleneb, kellena ta millises olukorras ja kellele välja paistab või tahab paista. Meesolevust hakkasin vaatama alles mõne aja pärast. Siis kui see joon mehe ja naise vahel hakkas lainetama, painduma... kui mitmetähenduslik... See muusika, mida nende sensorite abil tekitati oli alusmuusika peal ning ausalt öelda, see ei häirinud mind tänu tantsijatele ja kogu sellele lavastuslikule mängule valguse ja videoga, sest muidu selline "müra" pigem võibki häirivaks muutuda. Kuid ilmselt, kuigi heli loomuselt muutumatu, tekitas see omalt poolt teatavat pinget õhustikku veel natuke juurde.  

Simo Kruusement, ehk lavastuse meespool, andis mõnevõrra rohkem loole oma energiat esimesel poolel. Oma tehnilisematel hetkedel oli ta võimas, kuigi pidevalt kontrollis kogu mängu ikkagi naispool. Mees võis ju olla kohati energilisem, välja tantsida end rohkem kui naine. Aga naine oli sügavam, konkreetsem, kaalutletum. Nagu keegi oleks seda juba öelnud, aga meenus mõte, et me mehed saame olla ja tunda end "meestena" siiski vaid ainult naise armust. Kohe kui hakkad end peale suruma, tunnetab naine selle ära ja asi on katki. Või kui hoiad end eemale, siis ei tekigi mees- ja naisenergia vahel pinget. 

Naist ei saa rabada üle selle joone, mis mehe ja naise vahel on. Naine peab ulatama käe ja mees peab seda kätt tõsiselt tahtma, et jõutaks ühele poole joont. Piir siin loos igatahes ületatakse ja nõnda kaob see mängust üldse, nagu polekski seda kunagi olnudki. Edasi hakkab kokku- ja lahkumäng, mis kulmineerub mehe surma ja naise raevuga. SEE RAEV! Hoidku jumal selle eest. See naine sõna otseses mõttes PLAHVATAB seal laval. Tiina, kellest kasvaks nagu kogu see pimedus välja - vapustavad kujundid! Tundus, nagu sellel hetkel terve publik oli šokeeritud, sest oli kuulda ahhetamisi, saginat ja minu ümber hakkasid inimesed seda telefonidega filmima - teatris! Kuid see ei häirinud mind, sest olin nii selles toimuvas sees. See oli lihtsalt vapustav!

Eks siin saab kogu seda lugu tõlgendada mitmeti, aga ilmselgelt tegijad on baasiks võtnud Wagneri Tristan ja Isolde - sellest ka huvitav, tänapäeva tuntud paaridega mängitav nimemäng - Trisolde (võrdle Brangelina, Bennifer jne), kus mehe ja naise keerulised elusaatused väga dramaatiliselt põimuvad. Kus armutakse mürgi asemel joodava armujoogi võlujõul ning võideldakse teineteisega koosolemise eest üht ja teispidi, kuni traagilise lõpuni välja, kus mees armukadedusvõitluses saadud haavade kätte sureb ja naine tema järel surma läheb...

"Trisolde" dramaturgilises ülesehituses meeldisidki minule rohkem selle algus ja lõpp ning tantsutehnilises mõttes nende kahe vahepealne osa. Esimest korda panin nii tugevalt tähele, et nii "Nutvas tammes", kus oli seda mõnevõrra rohkem, aga pisike lõik ka "Trisoldes", et ei meeldi minule jooksmine tantsulavastuses. See lõhub atmosfääri ja katkestab nii pinge kui tantsu ilust tekkiva voolavuse. Kuid see on vaid kõrvaltähelepanek. Kumbagi lavastust ei saa selle järgi mingis mõttes defineerida. 

"Trisoldes" on jällegi väga hea valguskujundus Ants Kurist'ilt. Koreograafilises mõttes oli veel avastuslikult huvitav Simo maas liikumine ja selle mõju. Nii tantsu sees, kui hiljem kujundina. Rene Nõmmiku lavastus on moderntantsu-lavastuse mõttes täiesti maailmatase. Ei teagi kui palju selles kõiges oli täpselt paikapandud koreograafiat ning kui palju lõid seda hetke tunde pealt Tiina ja Simo, sest see voolavus ja tantsu ehedus oleks nagu olnud midagi enamat kui lõpuni viimistletud ning detailideni koreografeeritud tants. Üldjooned, seda küll - need poleks muidu nii teravalt täpselt valgus- ja videorežiiga kokku läinud. Samas oli seda imeline "vaadata", mis tegelikult toimus nende tegelaste "sisemaailmas" ja kuidas nad teineteisega selle välja elasid.

Üks lavastuse ilusamaid kujundeid oli minu jaoks veel siis kui mees ja naine koos samas rütmis tantsisid ja tänu imelisele valguskujundusele oleks nende jalgadest justkui sädemeid löönud! Või olid need hoopis veepritsmed, sest tegemist oli ju sinist värvi "sädemetega"... Tristani ja Isolde loos sõidetakse ka merd... Ent just sädemed tulid meelde, sest tegemist oli ühe hoogsama ringiliikumisel tekitatud kujutisega! Ilus, väga ilus!

Hinnang: 3 (Eks iga inimene otsib erinevaid asju tantsulavastustest. Mina otsin peamiselt ilu, lahtimõtestamist pakkuvat lugu ja emotsioone. Neid sain ma küllaga "Trisoldest", aga "Nutvast tammest" mitte nii eriti. Eks nad olidki erinevate lähtekohtadega ja eri lavastajate poolt tehtud. Hoopis erinevate sisude ja tunnetustega. Tantsijad on mõlemas head, aga "Trisoldes" on võimalik keskenduda vaid kahele. Lisaks oli Trisoldes olemas karakterid, mis on alati suur pluss - saab vaatajana samastuda või vastanduda ja tõlgendada neid konkreetsemate tegelastena. Nõnda tekkisidki minul Trisoldele hinnaguks 4 ja Nutvale tammele hinnanguks 2, seega tervikule nende keskmine.)

Tekst lavastuse kodulehelt (Trisolde foto on pärit Fine5 FB seinalt ja autoriks Juri Seredenko, Nuttev tamm foto on pärit Fine5 kodulehelt):

„Trisolde“

Inspireerituna R. Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde" muusikast ja tegelaskujudest on loodud tantsu ja kaasaegseid tehnoloogiaid siduv sümbiootiline lavastus „TRISOLDE", milles võetakse fookusesse vastuoluline mehe ja naise armastuse teema.

Lavastus kompab habrast piiri armastuse ja vihkamise vahel, oma maailma kehtestamise meelelisust ja küsib, kas inimesed tänapäeval on veel võimelised kogema tugevaid tundeid, mis suudaks ületada ka reaalse ajalise elu piire. „Trisolde" sünnib innovaatilises koostöös kaasaegse tantsu, muusika ja uue tehnoloogia tunnustatud esindajatega ja on näide sümbiootilisest koostoimest, kus ka publikul on reaalajas võimalus osaleda lavastuse helimaastiku kujundamisel. Piiratud arv vabatahtlikke vaatajaid ühendatakse sensoritega, millest arvutiprogramm tuvastab kasutaja emotsionaalse seisundi lavastuse vaatamise ajal ning rakendab seda helimaastiku kujundamisel reaalajas. Lavastuses kasutatud tehnoloogiline interaktsioon vaatajatega toimub TLU Digitehnoloogiate Instituudi arvutitunnetuse dotsendi Aleksander Väljamäe ja vanemteaduri Ilkka Kosuneni juhendamisel (koostöös NeuroTheatre). Ka lavastuse visuaalne pool luuakse tantsijate ja tehnoloogia sümbioosis elavas ettekandes. Iga „Trisolde" esituskord on sellise vaatajate, tantsijate ja tehnoloogia koostoime tulemusena ainukordne.

Wagneri "Tristani ja Isoldet" peetakse modernismi alguseks muusikas, tutvustades selliseid tehnikaid nagu kromaatiline dissonants ja atonaalsus. Muusikateost on kirjeldatud kui "sõnade sümfooniat" - ooperil puudub aktiivne väline tegevus suurte kooride ja paljude tegelaskujudega ja peamine "tegevus" toimub tegelaste peas.

Tantsijad: Tiina Ollesk, Simo Kruusement

Lavastaja: Renee Nõmmik

Helikujundus:  Hans-Gunter Lock, Giovanni Albini

Videokujundus: Valentin Siltsenko

Tehnoloogiline interaktsioon: Ilkka Kosunen, Aleksander Väljamäe (NeuroTheatre)

Valgusmeister: Ants Kurist

"Nuttev tamm"

Õhtu teises lavastuses „NUTTEV TAMM" pööratakse pilk kasvamisele ja teisenemisele kui koreograafilistele võtmekujunditele. Lavastuse allikaks on meie ammendamatu rahvapärimus ja ürgloodus. Selles lavastuses on liikumine, sõna ja heli võrdselt olulised meediumid. Lavastus on loodud  TLÜ tantsutudengitele, kelle liikumismõtlemine sünnib koostöös Simo Kruusemendiga. Simo liikumiskeelt iseloomustab leidlikkus ja delikaatsus koreograafiliste väljendusvahendite valikul, aga ka lakoonilisus ja lihtsus. Puu langetamine ja sellele uue vormi andmine on seotud paljude põhjala rahvaste mütoloogiaga ja on mitmel moel sisse kirjutatud ka meie rahvuseeposesse.

Etendusõhtu pikkus: 1h 40min. Etendusõhtud toimuvad Fine5 Tantsuteatri, TLÜ ja EMTA õppejõudude ning tudengite koostöös.

Tantsijad: Katre Sabbal, Katrina Oja, Kärt Kurvits, Lisanna Tälli, Samuel Koppel, Richard Beljohin

Koreograaf: Simo Kruusement

Muusika: Marta Hansen (ERL arhiiv)

Valgusmeister: Ants Kurist

Voomavoos - Tallinna Tantsuteater

Võimsa väega
vooljat voomavoosi viljelemas -
Sopilise saatusega 

siugjad siresääred,

metsiku minevikuga

mesimagusad mülkamoorid...

Kirjutasin need read instagrammi värskelt kohe peale etendust. Tegelikkuses parafraseerides auteur Raho Aadla loodud/lavastatud loitsu- ja tantsuteatri sümbioosis kõlanud sõnu (vast ainult "siugjad siresääred" lisasin ise juurde, kuigi kindel ma selles ei ole, sest võib-olla kõlasid ka need seal kusagil vahel). 

Minu jaoks oli see esimene külaskäik Tallinna Tantsuteatrisse... häbi tunnistada... Tegemist ju tantsuga ja tegemist juba teatri 10(!!!!) hooajaga! Tegelikult neelud nende ettevõtmisi vaatama minna on käinud juba aastaid... Justkui mingi väline jõud on hoidnud sellest, sest tihti nad oma etendusi väga pikalt ja korduvalt ei esita ning siis tekibki olukord, et kui nüüd just need mõned päevad sobivad, siis saad ja muidu lihtsalt pühi suu puhtaks (erandeid on muidugi ka - näiteks "Tantsud Eesti filmidest" jahtisin ma pikalt - isegi kui nad Stockholmis sellega omal ajal käisid, olin mina just ära... ning lõpuks kui sobiva kuupäeva mängukavast leidsin - selgus, et nad esitavad seda USAs! Nagu saatus!)

Võib-olla oli see ka "saatus", et oma esimese kohtumise Tallinna Tantsuteatriga tegin just nimelt Voomavoosiga... Olen natuke Raho Aadla tegemisi jälginud viimasel ajal ning tema käekiri tema enda tantsudes kõnetab mind ja samamoodi sain nüüd teada, et ka tema lavastaja-koreograafi käekiri on huvitav. Huvitav selles mõttes, et moderntantsus harva meeldivad mulle monoesitused (kahjuks pole ma näinud Raho "Mina olen Ra"-d ega ka mitte "Di"-d, seega puudub mul võrdlus tema pikemate teostega, tean teda vaid lühivormidest ning teatrikooli füüsilistest töödest... Kuid mis ma öelda tahan ja minu minu arvates on suur no-no, need on need ängile keskendunud teosed/tantsud, mida tihti tahetakse luua, et oma sisemust välja elada. Minule meeldib kehade suhtlus ning dialoog või veelgi parem see kui kehasid on mitmeid. Ja kõikvõimalikud tehnilised tantsu võimalused - sünkroonsus ja võimsad füüsilised trikid - pöörded, hüpped ja uudsed liikumisvormid ja/või kombinatsioonid muidugi ka... Sest ängile ja negatiivsele storyline'i on vaja ka tasakaaluks helgemaid hetki või ilu või teekonda läbi erinevate emotsioonide... pikemad seisundipõhised lõigud on lihtsalt igavad ning sadu kordi tehtud (tegelikult etenduse tutvustus tekitas hirmu, et ongi millegi sellisega tegemist, õnneks siiski mitte - ka tantsust otsin ma "lugu"). Ja just lugu või pigem lugusid sisaldava, teatava teekonna mulje jätab ka Voomavoos... Ei saagi aru, kas tegemist on ringiga?

Igatahes ringis liikumisest saab etendus alguse... 3 õde, kes nagu 3 nõida heidavad loitse vasakule ja paremale teineteise ja publiku suunas - võluvad, lummavad, inspireerivad, ärgitavad mõttes endaga kaasa liikuma, ärgitavad "mõtlema"... Äratasid minus uinunud koreograafi. Mitmed korrad ja ühes kohas lausa kolm korda järjest mõtlesin, et kui äge kui see võtaks nüüd sellise või teistsuguse pöörde võtta - Raho andis idee kätte, aga ta ise viis asja hoopis teistmoodi edasi. Seda huvitavam ja põnevam muidugi vaatajale...

Liikumisega vähemalt sama oluliseks tõusevad helid (ka helikujundid või helitus). Üks lemmikuid oligi alguse ringiliikumisega tekitatud kontsade klobina -muusika... sisse tuues ka plaksud... oi ma võiksin seda lõpmatuseni kuulata... lisades juurde ka liikumisest tekkivad pildid ning oleme ausad - need nõiad - "had me at hello" :) 

No eriti 1 neist... mul oli täiesti "celebrity crush'i" laadne ilming, sest üks neist oli veel eriti huvitav... Ei tahagi paljastada, kes kolmest, jäägu see, kuigi kõik 3 - Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Liisa Laine olid minu jaoks uued tutvused (muidu olen Eesti tantsumaastiku mõttes rohkem balletitantsijateteadlik, aga küll ma siin vaikselt õpin...) Tegelikult on tihti tantsuteatrite etenduste vaatamine ka nagu kohtumine iseendaga. Õpib mõtlema, õpib sisse vaatama, aga õpib ka jälgima milliseid mõtteid suudab ja oskab endas leida ning millised tekivad täiesti iseenesest. Eredaks näiteks see olukordki... Kui ma kunagi (8 aastat) Soomes elasin (ka Rootsis elasin 8 aastat) siis käisid mu klassis kaksikud. Mõlemad äravahetamiseni sarnased võõraste jaoks... aga mina tegin neis selget vahet... ja muidugi olin ma armunud just ühte neist...  

Voomavoosi "3 õde" on siiski vägagi erinevad. Nendes on kõigis isemoodi lumm. Kuigi liigutakse ka sünkroonis ja väiksed tantsulõigud muu liikumise sisse tehakse koos, küll ka need erinevalt liikudes, ent siiski koos ja ansamblis... Mõnedes stseenides tehakse koostööd, et tekitada "liikuv pilt" (küünalde üleandmine)... Kuid tõesti - riietus on kõigil sarnane, alguses on neil juuksepikkused ja seongud erinevad, ent need etenduse käigus pannakse ühtviisi kinni ning muututakse teineteisega väliselt veelgi sarnasemaks... laval on ju ka üpris hämar... aga nad kolm on kõik kuidagi isemoodi isiksused ja isemoodi tunnetust õhkuvad (mõnus kontrast balletilikele- või ka muude tantsustiilide truppide ansamblitantsudele). Ja kõik nad kolmekesi on ka isemoodi huvitavad...

Lisaks sellele, et laval on 3 tantsijat-loitsijat-näitlejat, võib ka selle teekonna jagada tinglikult just 3 ossa. Ringis ja koos mõnevõrra valgustatumal laval liikumine kõigepealt... siis minu "lemmik", ehk punane-lõik - mul tekkis teooria, et nad põlesid seal kui põrgutules, karjed juba näkku krampunud, sest hetkel kui muusika kaob taustalt on naistel karjed endiselt näol ja põleminegi toimub edasi... Muide muusika on väga stiilne. Helilooja Tanel Kulla pakub nii meloodiaid kui ka kunstilisi helindusi. Lisaks juba mainitud esinejate liikumisega tekitatud helid... siin on lisaks silmadele ka palju kõrvadele... Ja kolmandaks osaks on kollane - küünlavalguse lõik. Tõlgendusi võib igaüks teha siit kamaluga... Üks teooria, mis mul mõttes veel tekkis, et see kõik on tagurpidi tulles tagant ettepoole etendust, siis - tuledega mängimine, siis punane põleng kuniks keerutatakse ennast koost lahti laiali... Sest tegelikult on etenduse kulgemine ju nii, et tullakse alguses ringeldes kokku, liigutakse ka grupina, siis punane põleng ja siis küünaldega "mäng"... 

Selliste lavastustega on ka see kriitika praktiliselt tehtav ainult isiklikult (maitse) tasandilt. Minu jaoks näiteks olid need tekkinud mõtted kohati pisut hakitud ja hüplikud. Voomavoos juba sõnana on kui miski väga vooljas ja voolav oma olemuselt, kuid siin ei ole otsustatud seda liini jälgida. Siin on "lõigud" ja need lõigud on üleminekutega - näiteks ühel hetkel seotakse juuksed kinni... tekib mõtteline paus ja väga konkreetne nö. "üleminek". Minu peas tekkinud erinevad storyline'id ja mõttevoolud katkestati pidevalt ühest teemast teise astudes... aga see on vägagi iga vaataja sisemine tundmus, tõlgendamise vool ja arvamus. Tõlgenduste tekkele oleks võinud poetada veelgi mingeid võtmeid ja leivapuru erinevate teooriate juurde jõudmiseks. Kuigi selles suhtes ei saa neid märkusi otseselt just "kriitikana" võtta. Kuid mis ehk kõige rohkem vaevama jäi, oli selle etenduse lühidus (ilmselt pole ma ka harjunud selliste sisukate tantsuetendustega, mis pole balletid ning ootus oli millekski pikemaks ja seega sisu mõttes loo-rikkamaks)... olin üha rohkem ja rohkem sissevajumas sellesse voomavoosi-maailma kui järsku, minu jaoks üllatades kõik katkes... Jah, ma sain aru küll, et kui nad lavalt lähevad, see tähendab, et nüüd juba lõpebki, aga ma oleks tahtnud veel! Ühest küljest ju hea märk, et ei tahtnud selle lõppu... aga niimoodi jäi seda kõike ikkagi natuke väheks...  Mina näiteks oleksin vaadanud kasvõi teist korda terve (45 min kestva) etenduse kohe sinna otsa uuesti! Päriselt!

Hinnang: 3 (Voomavoos on seksikas, aga maitsekas, müstiline, aga mõtestatav, rütmiline, aga ehk grammivõrra rohkem loitsu- kui tantsuteater. Siin on palju väga meeldivat, aga seda "paljut" kokku on väga lühikest aega ning mina jõudsin vaevu sisse elada kui juba oligi etendus läbi... Tegemist pole sedalaadi etendusega, kus füüsilisi võimeid esiletõstetakse või mis sisaldaksid pikemaid tantse, aga selle eest on sisukaid ja mõtteid äratavaid lõike, mille järgi saab kätteantud niidiotstest oma lugusid luua. Kuigi ei jäeta vaatajat ka päris kuivale ning vaid enda fantaasiate meelevalda - 3 õde või siis 3 nõida hoiavad vaatajaid enda teekonnal kaasas ning eks need lood keerlevad ikka just nende tegevustiku ümber. Kombinatsioone ja silmakomme puistatakse huvitavate liikumiste läbi, mida toestab muusika- ja valgusrežii ideaalselt ja atmosfääriloovalt. Mina oleksin ainult tahtnud veelgi rohkem, veelgi pikemalt!)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Tallinna Tantsuteateri FB-seinalt):

VOOMAVOOS

Lavastaja: Raho Aadla
Tantsijad: Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg, Liisa Laine
Helilooja: Tanel Kulla
Valguskunstnik: Karolin Tamm

Produtsent: Heili Lindepuu

Raho Aadla: “Voomavoos kannab eneses meie seesmist hoogu, millesse iseend tema ilmumisel täielikult joobumusega heidame. Voomavoos haarab meid iseenda viljakast kaduvikust kerkinu hoovas. See saab alguse märkamatust rahust ja kasvab tormiks me eneste sees. Me naudime Voomavoosi väekust, kuid kui tema sööst ei valda me meeli, kipume unustama tema kutsumise endasse. Kuid kui hetke hinguse hoovus on hoolas me ihus, siis aetame temani ja vooluna voorele voodama voogabki vooljas ja vooruslik Voomavoos.”
“Voomavoos” on tantsulavastus, kus liikumine on jagatud kolmikvägisuse hulljulguses. Ollakse kulgemises, kuid siis pingestub kõik, nii et üle ei jää muud, kui lubada lasta enestel…

Mees, kes teadis ussisõnu - Vanemuine

Kui Saša Pepeljajev midagi Eestis lavastab, siis ükskõik, mis materjali, ükskõik millises teatris - mina olen kohal!

Nüüd, juba teist korda järjest on ta alusmaterjaliks võtnud eesti kirjanduse. Eelmine oli Ugalas TÜVKA näitlejaõpilastega Lutsu Kevadel baseeruv "Primavera Paunveres". Viimastel aastatel ongi ta rohkem lavakoolide õpilastega lavastanud. Ja kui ma ei eksi, siis eelmine "mitte lavakooli" lavastus tuli tal samuti välja Vanemuises - auhinnatud ja paljukiidetud "Haldjakuninganna".

Saša lavastusi on raske määratleda või žanriraamidesse suruda. Kõige tihedamalt nimetataksre neid kineetilisteks teatriks... kineetilise energia definitsioon on "energia, mis on tingitud keha liikumisest teiste kehade suhtes"... päris hea määratlus, sest koreografiseeritud liikumine on tema lavastustes alati oluline. Ise liidaksin veel ka tihti tema lavastusi ilmestava "visuaalse" külje rõhu. "Kineetiline visuaalteater" (kui lubate).

"Mees, kes teadis ussisõnu" raamat on üks minu läbi aegade lemmikuid eesti kirjanduses. Lugesin seda täpselt 10 aastat tagasi. Alguses lugedes olin sellest kohe vaimustuses, kuid ajas on see vaimustus veel omakorda kasvanud (kirjanikuhärra oli ka ise esietendusel Vanemuise väikses saalis kohal!). Tegelikult ju sügavalt kurb lugu ühe "rahva" hävimisest. Selle metsarahva, kes oskas ussisõnu ja oli justkui eelajalooline müstiline hõim - eestlaste esiesivanemad. Esimene kõige suurem üllatus Vanemuise etenduse ja minu enda ettekujutuse erinevusest tingitult, oli Saša valik seda tolleaegset maailma kujutada valgena. Isegi piinlikult puhta ja steriilse valgena. Minu jaoks oli selle raamatu lugu läbi ja lõhki roheline - metsa ja natuke ka maa karva. Kunagi Endlas nähtud Johannes Veski lavastus just sellisena seda kujutaski (esietendus 2011). Ent toonane lavalugu oli hoopis teisest puust. Mänguline, koomiliste ja isegi lapsikute kostüümidega traditsioonilisem draamalavastus, mida küll peatükkideks jagati muusikaliste vahepaladega. Pepeljajevi "Mees, kes teadis ussisõnu" oli temalikult tantsuline ja veelgi fantaasiarikkam. Ka peatükkideks jaotamise moment oli täiesti sees olemas, kuid läbi videolõikude. Lavastusele on antud ka alapealkiri, milleks on "Elavad pildid unes ja ilmsi" ning nendes videolõikudes on sisse toodud tänapäevamõõde. Tekib küsimus, et kas alguses, peategelast Leemetit mänginud Veiko Porkanen, olles esimeses videoklipis voodis, hakkab und nägema sellest, mis laval toimub? Kuid see jätaks selgitusetuks järgmistes videotes toimuvad lõigud tema elust... Kuna see tänapäev sekkub lõpus ka laval toimuvasse, siis see tänapäevamõõde jääbki mõnevõrra selgusetuks. Ja kuna need videolõikudes toimuvad väiksed anekdootlikud juhtumid on sellise hüpliku kvaliteediga sisulises mõttes (mõned naljakad, mõtlema ja seoseidlooma kutsuvad, teised mitte) ning etendus oma 3 ja poole tunniga venis natuke liiga pikaks, siis jääb mõistetamatuks, miks ikkagi seda videodimensiooni vaja oli? Minu jaoks oleks see lavastus tervikuna olnud pisut tugevam ilma "tänapäevata". Mõõdet ja ideid oli lavastuslikus mõttes ka ilma selleta ülevoolavalt lahkelt palju.

Pepeljajev on lavastuse täitnud mitmete ja mitmete üllatavate, nutikate, leidlike, eriskummaliste ja uudsete trikkidega - vaata ja imesta ja imetle! Nagu ühele kunstnikule kohane, on ka ära tunda tema käekirja mõnedest tema varasematest lavastustest. Ka siin ta mängib näiteks pikkade toigaste või ämbritega, aga teeb seda teistsugustel viisidel kui varem. Kuna tema lavastused on alati väga ideederohked, siis näitab seekordne veel eriti Saša fantaasiavarasalve põhjatust.

"Ussisõnades" need tema lavastuslikud trikid väljenduvad mitmel viisil - karakterite koloriitses karikatuursuses, atribuutide-vahendite kasutamises, terviknägemuse loomises kunstiliste osiste abil, sh. maskid, kostüümid, lavakujundusmaterjalid, tehnilised abivahendid, nagu valgustid, valguskujundus üldisemalt. Või ka näiteks näitleja õhkutõstmistross, et kujutada lendamist. Ja kõigele lisaks ka see Pepeljajevi koreograafia. Oli stseene kus oleks suisa soovinud seda kõike ülevaltpoolt vaadata (oleks ilmselt olnud huvitavam nendest "tänapäeva lõikudest" videoklippides.) Ning kõik siinloetud ja palju üllatavat veel, on mängus ka seekordses "Mees, kes teadis ussisõnu" lavastuses. Minu jaoks, kui nimetada vaid mõned, siis meeldejäävaimateks osutusid "vanaisa" (Alo Kurvits) karakter ja tema "lendama panemine"; kogu see valge või läbipaistva plastiku kasutus kõiges ja kõikjal - nii eriliselt fantaasiarikastes kostüümides (kostüümikunstnik Kaia Tungal) kui ka näiteks "hiidlainena" ja isegi aksidena, lava külgedel (lavakunstnik on lavastaja ise ja see on vaimustavalt integreeritud lavastustervikusse!); Mõmmi (Reimo Sagor) ja Salme (Marian Heinat) vanade, paksude ja laiskadena, surm suus punasena põlemas - kogu see nende allakäik ja mandumine oli üks paremini lahendatud liine kogu tervikloos ja viimasena ehk visuaalsalt üks neid kõige efektemaid stseene - Leemeti ja Magdaleena "tants", kus vääneldakse, tõstetakse, keerutatakse teineteisega kõikvõimalikkupidi - see oli nii vaimustav, et oleks tahtnud kohe aplodeerida selle osa lõppedes kui lugu poleks sellest sujuvalt edasi liikunud - bravo ka Veiko Porkanenile (Leemet) ja Linda Kolde'le (Magdaleena), kes selle "tantsu" ägedalt ette kandsid!

Huvitav muusikaline kahesus oli ka - heliloojana Helena Tulve ning muusikalise kujundajana Kenn-Eerik Kannike. Tulve teatri mõistes ehk klassikalisemad helindused ning meloodiad ja Kenn-Eeriku (Primavera Paunverest tuttavad) modernsem tantsumuusika, mida teatrietendustes eriti tihti ei kasutata, ent mis tekitab tunde, et tahaks ise ka praegu ja kohe laval teistega koos tantsida. Kõigele lisaks veel helid, mida näitlejad tekitasid oma atribuutide ja abivahenditega - see on kunst omaette ning veelgi üks efektne lavastuslik nõks juurde.

Näitlejatöödest ja karakteriloomest eriti sellise nö. "lavastajateatri" kontekstis eriti palju rääkida ei saagi. Minu jaoks eristusid (positiivselt... kuigi peaaegu kõik olid head) 3 osatäitjat - Veiko Porkanen, keda teatris (nüüdseks juba minu jaoks üle pika aja) saab näha tõelises "peaosas". Tema "Leemet" on sobivalt tõsine, mehine, jutustav ja kaasaelamakiskuv tegelane (nii, nagu raamatuski). Linda Kolde "Magdaleena" ei mõju otseselt kavala ja omakasupüüdlikuna - talle ei anta sõnaõigust lihtsalt nii palju, et seda rolli selliseks kujundada, nagu raamatus. Aga kuna tal nii palju ja pikalt ennast avada ei lasta, siis loob ta sellise "mõistetava" Magdaleena, mehe enda soovide järgi seadva - kas selles vilksatab isegi osavat manipulaatorit või lihtsalt labilset naisterahvast? See vajalik konks huvi mõttes on tema tegelases olemas, mis selle põnevaks muudab... ning kõige krooniks veel see juba mainitud tants Leemetiga. Ja kolmandaks ehk kõige vaimustavam roll üldse lavastuses - Alo Kurvits Leemeti vanaisana. Tema rolli süvenemine ja see energia, millega ta selle tegelase lavale loob ("plahvatab"), see on ühtviisi vaimustav, koomiline ja tähelepanu ainuüksi endale nõudev. Stseenides kui tema on laval tundub jätkuvat silmadeulatus ainult sellele eriskummalisele "vanaisale", kellest ei saagi täpselt aru, et mis "jalutu" elukas ta tegelikult on, sest need imelikud tundlad (või ussid?), mis tal otsaees on, ei selgita täpselt, kellega on tegu? Alo häälematerjal on üks eesti teatrilavade tugevaimad ja Vanemuisel on tema näol selline üllatav salarelv, mis ka siinsesse lavastuskonteksti sobis ideaalselt ning tegi sellest veel omakorda natuke paremagi.

Kaks uut näitlejat leidsin ka enda jaoks lavalt - mõlemad naised küll balleti läbi teatriga seotud juba pikemalt. Üks - Janika Suurmets Intsuna oli avastuslik. Kuigi kahju, et Intsu mängis naine, sest siis jäi see raamatust tuttav üllatuslik segadusenauding laval tegelikult poolikuks, et Ints ei pruugi olla "mees". Samas tema r-i põrin andis talle huvitava karakterliku eripära, mida omalt poolt tegid veelgi huvitavamaks jalasolnud balleti varvaskingad ja nendes baleriinlik astumine. Teine uustulnuk draamalaval - Leemeti ema mänginud näitlejanna oleks vajanud tugevalt näitejuhi abi ja mul on tunne, et just eestikeelset lavastajat. Tema rääkimine reetis amatöörlikkuse sõnalises osas (vähemalt mind jäi see häirima läbi tema kõikide sõnaliste misanstseenide). Liikumisele seevastu ei saa midagi ette heita.

Minu kõige suuremaks kriitikaks sellele lavastusele on selle pikkus. Ühest küljest ju mõistetav, et ka raamatu-lugu ongi pikk ja niigi on kõikide nende tantsude ja liikumiste ning visuaalsete "piltide" loomiseks vaja eraldi lisaaega. Ja eks loost on ka Pepeljajev nii tegelasi kui lõike nii siit kui sealt välja lõiganud, kaotamata siiski midagi sisulistele liinidele olulist (ja kõige olulisemad on veel rõhutatult lavaloos välja jutustatud - eriline lemmik peatükk juba raamatus näiteks oli lugu, kus naised käivad kuuvalgel puude otsas vihtlemas ning see on veel eriliselt omapäraselt animatsiooni ja läbipaistva vaheekraaniga lummavalt lahendatud!). Kuid ilmselt oleks olnud vaja veelgi vahedamaid kääre. Üks, mis lavastust natuke päästaks oleks ka selle esitamise kellaaeg. Tegelikult tekib esimese vaatuse lõpus selline tunne, et lavastus tüürib lõpu suunas ja mõjub isegi üllatavalt, et see ei olegi lõpp, vaid tuleb veel ka teine vaatus.... kuigi raamatut lugenutele on kahtlus muidugi õhus, sest Leemeti külasse minek esimeses vaatuses jõuab lavale alles päris lõpuks... Usun, et inimeste väsimus oli ka peamiseks põhjuseks, miks esietenduse publik seisvate ovatsioonidega ei saanud oma vaimustust väljendada - seda kõike oli natuke liiga palju ja liiga pikalt. Ka magusat süüa on väga hea, aga mitte liiga palju ja liiga pikalt ühe korraga... 

Hinnang: 4 (kui see oleks natukenegi kompaktsem olnud, oleksin valmis seda hinnangut +ga kergitama. minu jaoks oleks võinud selle tänapäevase osa jätta välja, see otseselt ei andunud midagi lavastusele juurde. Lahedalt palju näitlejaid oli laval, kuigi kõikidest alati kindlalt kohe aru ei saanud, kes on kes. Kõiki raamatu karaktereid sellegipoolest lavale pole pandud ja eks tantsude lisamisega ning veel selliste põnevate tantsude ning liikumisega on see igati õigustatud ja põhjendatud. Täielik nauding oli neid vahvaid lavastuslikke leiutisi avastada ja neid tuli nagu kuulipildujast ükteise järel pam-pam-pam. Loodan siiski, et järgmises lavastustes Pepeljajev leiab ämbrite ja toigaste (siin olid need küll pigem torud) asemel mingid muud abivahendid loo jutustamiseks. Ent kui kasutabki, siis olen üsna veendunud, et tal on veel palju-palju ideid, mis siiani on jäänud kasutamata ning mina olen sellest hoolimata kohal vaatamas! Pepeljajevi lavastused on siiani alati olnud ning oli ka see "Mees, kes teadis ussisõnu" ning on ka eeldatavasti tulevikus - Eesti teatrimaastikul suusündmusteks!)

Lisan siia veel lõpumärkuse, et senistest Pepeljajevi lavastusest on minu isiklikuks lemmikuks 24.lennuga 9 aastat tagasi NO-teatris lavastatud "Margarita ja meister".

-----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinses postituses kasutatud Maris Savik'u tehtud fotod):

Mees, kes teadis ussisõnu

• DRAAMA
• VÄIKESES MAJAS

Lavastaja ja kunstnik Saša Pepeljajev
Kostüümikunstnik Kaia Tungal
Helilooja Helena Tulve
Helikujundaja Kenn-Eerik Kannike

Osades Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Jaanus Tepomees, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rita Dolgihh, Janika Suurmets, Alo Kurvits

Mets on tühjaks jäänud. Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas koos nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust sisisevate ussisõnade peale tuli appi Põhja Konn, kelle abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa”. Maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult…

On jäänud üks mees, kes pole veel kõike unustanud. Tema nimi on Leemet.

Saša Pepeljajevi kineetiline teater ning isikupärane lavastajakäekiri on omamoodi kaubamärk, mille poolt paljud teatrisõbrad on nõus hääletama kasvõi kinnisilmi. Pepeljajev suudab alailma üllatada nii valitud vaatenurga kui vahenditega, näidates mõnd tuntud lugu meile hoopis ootamatust rakursist. Tema lavastusi Eestis: „Luikede järv“ (Von Krahli Teater, 2004), „Kirisaed“ (NO99, 2005), „Kolm õde“ (EMA Kõrgem Lavakunstikool, 2005), „Sigmund ja Freud“ (Vanemuine, 2007), „Haldjakuninganna“ (Vanemuine, 2011).

Esietendus 21. aprillil 2018 väikeses majas

{Sajandi lugu}: Puudutada kuud - Rakvere Teater/Fine5

Eesti teatrite "Sajandi lugu" -sarja teatepulk on jõudnud Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühise lavastuseni ning ajalises mõttes 1990ndateni.

See teatepulk muide antakse väga ilusti üle. Teadlikult või mitte teadlikult... kaldun arvama, et "mitte", vaid pigem saatuse tahtel - nimelt kui 80ndatest rääkiv NUKU ja Vaba Lava ühislavastus lõppeski juba otsapidi 90ndate alguses, ühe noore blondi tüdruku (esitajaks Amanda-Hermiine Künnapas) tantsuga, siis Peeter Raudsepp'a lavastuses võtab selle teatepulga vastu üks teine blond tütarlaps - Jaune Kimmeli esituses... ning elutants saab jätkuda...

Lavastus keskendubki pigem 1990ndate alguspoolele. Siis kui noore ja vastiseseisvunud riigi omapärad eriti tugevalt välja joonistusid ja mõned kajad kostusid veel sealt vabaduse-eelsest ajast (näiteks väljamaakultus, aga ka nõuka-nõmeduste viha jm). 90ndate teine pool oli juba rohkem praegusele ajale sarnasem...

Lugu ise on (loe: oleks tantsuta) üsna lihtsakoeline ja üldsegi mitte minu Lennuki lemmikute seas. On ühes väikses Eesti alevis üks rahvatantsuga tegelev tüdruk, kelle tädi on kohalikus kultuurimajas rahvatantsurühma juhendaja. Rahvatants kogu selle vabaduse ja välismaise uudsuse ja värvilisuse virrvarris muutub noorte jaoks ebahuvitavaks. Tüdruk kohtub juhuslikult alevisse tulnud poisiga, kes tantsib hoopis moderntantsu. Tüdruk armub nii uude tantsustiili kui ka sellesse poissi. Kodus jällegi on probleemid - keegi ei oska tegelikult peaaegu, et üleöö saabunud uue ajaga päriselt ümber käia - vend läheb linna pätiks - narkoärikaks; isa ja ema vahelised suhted on külmenenud, kumbki neist ei leia päriselt oma kohta selles segases "uue aja" puzzles, kõik vana laguneb (kodumasinad sealhulgas); tädi on niimoodi kogu oma hingega sees rahvatantsus, et tema jaoks pole üldse vahet mis aeg või mis tuuled puhuvad - peaasi, et rahvatants kestaks edasi... ja kestabki, sest see on elanud läbi kõik erinevad ajad ja tuuled.

Näidendi tekst, kõikide oma filosofeerimiste ja "kuu puudutuse ihaga", mõjub poeetiliselt ja ilusalt. Sellest aimub mitmete kaasosaliste panust ja isiklikke kogemusi. Näiteks vaimustavalt koomiline Anneli Rakema roll rahvatantsuõpetajana - olles ise mitme tantsuõpetajaga elus kokku puutunud, riivasid suisa kõrva tema "Kurat!" hüüded, mida ma ei usu, et ükski tantsuõpetaja (eriti laste või juhendatavate juuresolekul) kasutaks. Aga ju Annelil, Urmasel või kellelgi teisel on teistsuguseid kogemusi. Kuid Anneli roll ja karakter oli tõesti vaimustav! Minu jaoks terve lavastuse tugevaim, oma pingestatuse ja koomilisusega. Hallide juustega - selgelt temast endast vanem, kuid ometi särtsakas kui mitte öelda "käre" - ehtne "vana aja pedagoog", kes pani "prääniku(Kanada-reis) ja vitsaga(vihased ja teravad ütlused)" lapsed tantsima. Selle oma käredusega ta karjus nii kõvasti, et jäi mulje, nagu ta karjuks niimoodi ka oma hääle ära. Paratamatult viis mõtted sellele, et näitleja töövahend on ju ennekõike tema hääl ja milline risk on ikkagi niimoodi karjuda... aga ju näitleja häälepaelad on ka treenitumad ja vastupidavamad :) Mõnusalt mõjusid nad ka duett-duellina õde mänginud Silja Miks'iga. Kuigi Silja pikem "elus pettumise"monoloog kippus natuke venima ning kuigi taheti läbi tema karakteri ilmselt näidata kõigile tuttavat, vinguva pereema tüüpi, siis terviku mõttes andis see ka teatava psühholoogilise draama elemendi tantsulisele küljele vastukaaluks. Psühholoogilise draama elementideks võib lugeda ka "endise küüditaja poja" -teemat või linnas pätistunud venna käekäiku.

Pärast Anneli kärtsmürts-tanstuõpetajat, hakkas tükk tõeliselt elama minu jaoks teise vaatuse tantsudes. Teises vaatuse oli ka (viimasel ajal draamaetendustel tõeliselt harva juhtuv) stseen, mis kutsus keset etendust esile publiku impulsiivse aplausi!

Kuid need tantsud! Erilise wow pakkusid Nele ja Fine5 trupi "Marguse-otsimise-tants" ning Nele ja Marguse modertantsu pas de deux. Koreograafideks kaks Fine5 trupi asutajatest - Renee Nõmmik ja Tiina Olesk. Raudsepp tegi nendega koostööd ka Eesti Draamateatri lavastuses Saraband, kus Renee oli koreograafiks ja Tiina tantsib (seal on seda tantsu siiski tunduvalt vähem ja sellel on üldse teine funktsioon). Kuid tundub, et see koostöö kannab vilja, sest minu meelest pole pikemat aega (niivõrd võrdselt) draama- ja tantsuteater õnnestunult suudetud kokku sobitada. Lavastaja Raudsepp on küll üsna häälekalt kuulutanud, et ta ei usu sellisesse "poolvägisi kokkusurutud projektidesse"... ja eks tal ju ole õigus - parim kunst sünnib ikka "vabalt" - tehes seda just siis kui, ja just sedasi, nagu looja soovib ning kuidas tal parajasti looming tuleb. Kuid sellest hoolimata on tulemus igati väärt elamus ning kindlasti üks õnnestunumaid "Sajandi loo" koostööprojekte.

Juba kiidetud Anneli Rahkema ja Silja Miks'ile lisaks meenutas Tarvo Sõmer minule Lääne-Viru maavanemat Einar Vallbaumi :) Ei tea, kas oli taotluslik või mitte... Helgi Annast'i "tuvitädi" oli küll veel üks nö. ajastu märk, kuid tänamatult pisike roll. Siiski näitas suuremas plaanis ära, et kui kellelgi on kusagil midagi jamasti, siis ikka tuleb ei-tea-kus-kohast mõni hea inimene või "lahendus", mis jälle rajale tagasi aitab. Margus Grosnõi "vanem vend", kes on tüki ebameeldivamaid karaktereid mängibki oma tegelase sobivalt vastikuks - närviliseks ja väga tuttavaks "nähtuseks" just 90ndatest. Tema abilist mänginud Tarmo Tagamets on just selline peapahalase käsilane või niiöelda "sidekick", nagu need kambajõmmid neil põhijõmmidel tollel ajal olid. Eduard Salmistu osa on pisitilluke, samuti nagu Märten Matsu ja tantsijate omad.

Kuid eraldi tahaks rääkida peategelastest - Margusest ja Nelest - esitajateks Madis Mäeorg ja Jaune Kimmel. Mõlemad tantsisid väga hästi! Hingega ja hingestatult - panid uskuma seda kõike mängleva lihtsusega. Kiskusid kaasa oma teekonnale ning oli vahet, kas neil läheb hästi, kas nad jõuavad teineteiseni, kas nad saavad puudutada kuud...
Kahe noore tantsija-karakteri duett mõjus, nagu näiteks mitmetes filmides olnud baleriinist tüdruk ja hiphopparist poiss või mitte-tantsija ja tantsija teineteise leidmine vms (näiteks "Step up", "Dirty dancing"), aga seda erilises eesti kastmes, 90ndatest tuttavate nostalgiliste maitseainetega (laevadel tantsimised, ööklubides tantsimised jne). Erinevad maailmad, mis teineteist puudutades - mõjutavad, tõmbavad ja segunevad. Armastus on ju ilus ning kõik, kes kunagi tantsuga on tegelenud teavad, et eriti lihtne on see tekkima läbi tantsu või tantsu kaasabil. Antud juhul tüdruku huvi ja soov poisi tantsustiilis tantsida, teisest küljest poisil oma oskuste edasiandmine, õpetamine-juhendamine - kokku ja võrdseteks-võrdväärseteks saamine. Tõeliste tantsijate jaoks on tants elulise tähtsusega. Seda vajatakse nagu õhku, vett või... vabadust. Milline õnn kui seda saab teha koos oma armastatuga!

Madis mängib oma tegelase jõuliseks tantsulaval, ent ometi nõrgaks elulaval - nõrgaks mõnuainete suhtes. Tants on tema tee sellest välja. Tants on võimalus elada päriselt, olla ise, olla üle kõigest. Teha midagi endale ja samaga anda. Samas (ka omast kogemusest võin öelda, et) lihtsalt tantsust selleks ei piisa - vaja on ka teist inimest, isegi kui seda endale ei teadvusta seal "põhjas" olles (ja selleks on Margusele Nele). Raha pole Marguse jaoks tähtis (kas pole see mitte ka tõelistele kunstnikele omane!). Tegelikult võib-olla miski peale tantsu pole temale tegelikult tähtis... usun, et ka see tüdruk on tema jaoks alles teisel kohal...

Teisalt kui Nele avastab enda jaoks midagi täiesti uut. Okei, ka see on ju "tants", kuid siiski hoopis midagi muud - emotsioonide ja lugude väljendamine läbi tantsukeele ning mitte ilusate kombinatsioonide ning hoogsate liigutustega ülev ja toredemeelne rahvatants. Tema jaoks (ma usun), tuleb ikkagi poiss kõigepealt ja teisena või parimal juhul võrdselt olulisena - tants. Nii on see ju ka tihti elus - prioriteedid ei kattu ja on pidevas liikumises - kõik otsivad õnne, aga alati ja kogu aeg ei saa kahe inimese õnn seisneda kõiges ja samaaegselt samas... Jaune sõnalisest mängust aimub samasugust pingutust, mis tantsulise pingutusena on usutav, aga draamas enam mitte päris. Samas noortel näitlejatel on minu arvates just liikumine ja kehaline usutav ekspressiivsus raskem tulema ning sõnaline tuleb tavaliselt kiiremini... Jaunega tundub olevat just vastupidi.

Mõnus oli märgata, et ka lavastajale mõjuvad Silja ja Jaune sarnased ning nende ema-tütre sobivuses pole väikseimatki kahtust. Nii Madise kui Jaune füüsiline näitlemine ja näiteks liigutuste arenemine mõne tantsulõigu harjutamisel on kahtlemata raskesti väljamängitavad kuid õnnestunud. Madis on tõsine ning täiesti teistsugune oma varasematest rollidest (milline kameeleon - muudkui näeb temalt uusi ja uusi nüansse!). Ka Jaune on väga tõsine, aga tüdrukulikult. Mõlema näitleja enda rolli nautimine kandus üle publikusse ja seda oli tõesti (eriti tantsulõikudes) imeline jälgida-vaadata. Tegelased on kui realistlikust elust ja seega ei saa neisse süstida karikatuursemaid karakteristikuid, mis on kõrvaosaliste luksus. Nende rollide karakterid tuleb realistlikus võtmes välja mängida lavale ja see on palju raskem. Mõlemad noored näitlejad siiski suudavad seda. Madist usub veel eriti, Jaune mängus on grammivõrra märgata "mängimist", aga see võib muidugi olla ka esietenduse ärevus ja/või sõnaliste osade ja tantsude koreograafia vaheldumisest tingitud. Kuigi veelgi suurema tõenäosusega hoopis vaataja silmade/kõrvade viga...

Valgusega on saanud Arne Maasi korralikult mängida - see aitab luua nii mõneski stseenis õige atmosfääri. Päris palju on ka hämarapoolset ja selles mõttes tundus see valguskaart eriti väljakutseid pakkuvana. Kuid Arne on need tõeliselt eriliselt hästi suutnud lahendada! Lilja Blumenfeldi kunstnikutöö on tagasihoidlikum, ent kuna silma ei häirinud, siis midagi valesti ka ei olnud (ka see koostöö Peetri ja Lilja vahel on saanud siin Sarabandile jätku). Laval oli veel teinegi "lava", mida vastavalt stseenile ühe või teise lavana ära kasutati. Kostüümide, meigi ja parukatega anti natuke ühes lõigus värvi, muidu võidutsevalt ja läbivalt pruunidele ja tumedatele toonidele.

Lõppkokkuvõttes tekkis isu veelgi näha selliseid draama ja tantsu võrdseid sümbioose. Tantsijad on ju inimesed ning kuigi tantsijate elu on tants, siis sinna tantsu vahele, ette ja taha ning tantsu endasse sekkub ju ka elu ja inimesed, kes ei ole tantsijad... vist otseselt sellele mõtlematagi, siis just sellist tükki olen ma juba pikemat aega oodanud. Tantsunautlejatele ja tantsuga tegelenud inimestele kõvasti äratundmisi pakkuv huvitav lavastus. Kuid mu tantsukauge teatrikaaslane näitas ka silmade särades teise vaatuse keskel (vilkuvate tuledega Marguse otsimise tantsu peale) pöialt ja tundus, et tema sai sellest vähemalt sama palju kui minagi!

Hinnang: 4 (Lavastuse tugevaimad küljed on tantsu ja draama kombineerimine väga sujuvalt ning sisuliselt orgaaniliselt, Anneli Rahkema käre, aga koomiline tantsuõpeja/tädi roll, peategelaste tantsupühendumus ja tants üldse! Päris nõrku külgi polegi. Kuigi lugu ise oligi selline lihtsamat sorti, siis sõnadesse pandud ilu ning mõnede mõtteliste- või ka otse lauseliste kalambuuridega tehti see tasa mitmekordselt. Kuigi esietenduse publik tõusis lahkelt seisma, siis päris sellist vaimustust ma ei jaganud. Küll oleksin seisma tõusnud neile eelmainitud kahele tantsule, kahele tantsijast draamanäitlejale ning Annelile, Renele, Tiinale ja Peetrile.)

PS. Isiklikus plaanis oli üks lahe äratundmine... 90ndatel tantsisin Reet Kriegeri juures (mõnda aega ka Ants Taela juures ning ka Dance Act'is poiste rühmas) ja laulja Nancy taustatrupis. Ja ikka viidati ja räägiti nii ühes kui teises kohas "tantsupoistest"... Sellest tulenevalt on siinse blogigi nimi "Danzumees." Lavastuses kutsuti Margust mitu korda "tantsupoisiks"... ja no kes 90ndatel oli tantsuPOISS, see on ju nüüdseks "meheks" saanud :)
Mitmeid muidki sisulisi paralleele sai tõmmata...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Urmas Lennuk, Peeter Raudsepp

{SAJANDI LUGU}: PUUDUTADA KUUD

Uue vabaduse lugu

Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühisprojekt sarjas „Sajandi lugu”, mis on teatrite ühiskingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

Lavastaja Peeter Raudsepp
Koreograafid Rene Nõmmik, Tiina Ollesk
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Valgus Arne Maasi
Osades Helgi Annast, Richard Beljohin, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel, Simo Kruusement, Kristo Kruusman, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Olga Privis, Anneli Rahkema, Helen Reitsnik, Eduard Salmistu, Triinu Sikk, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

90ndate algus Eesti külas. On üks pere, kus tütar tahab tantsida, vend ajab linnas äri, isa nutab taga sovhoosi, ema igatseb uut pliiti ja tädi on rahvatantsurühmaga esimese välisreisi ootel. Külla saabub poiss, kes tantsib teisiti, kes on teisiti. Uus aeg toob uued unistused, mille täitumine näib olevat nii lähedal nagu kuu, mis selgel ööl akna taga ärkvelolijaid oma lummusesse püüab. Aga kuu poole sirutuva käe ette jääb klaas ja see on aastatega määrdunud. Uus raha, uued mõnuained, uued arusaamad ja väga vanad vaenud katavad akna aina paksema saastakorraga, nii et lõpuks tuleb see klaas puruks lüüa.

Esietendus 13. aprillil 2018 Rakvere Teatri suures saalis