Palle üksi maailmas - Eesti Noorsooteater

 

Sain tögamise osaliseks kodus kui ütlesin, et lähen Palle üksi maailmas vaatama… “See on ju 3-aastastele”… Häh? Esiteks see on “alates” 3-aastasest, teiseks kuulsin milline innovaatiline ja vormimänguline pidavat lavastus olema ning kolmandaks, minus elab ju see 3-aastane samuti veel edasi, nagu ka kõik muud vanused, mis siiani läbi käidud (sh.seegi vanus kui ise raamatut kunagi lapsena lugesin…ainult raamatu nimi toona oligi lihtsalt “Palle”). Minule meeldib oma sisemise lapsega sinapeal olla, mõnikord multikaid vaadata ja isegi lasteraamatuid lugeda… Vōibolla see “mehed jäävadki alati lasteks” pädeb meist mõnede kohta kohe väga sõna-sõnalt. Igatahes Eesti Noorsooteater kammerlikust ovaalsaalist otsisin teiste, lühemakasvuliste laste vaatamisvälja mittehäiriva koha ning ootasin täpselt samasuure põnevusega etenduse algamist kui kõik teised mu ümber. Mina muidugi teadsin kuidas käituda ja olen ka juba mõned korrad harjutanud teatris vaikselt olemist, aga mõned teised, kes oma "publikudebüüti" tegid, sisustasid ka kõigi ülejäänud ootajate aega oma laheda jutuga. Eranditult kõik peatselt käivituvast lavaloost kergelt erutatud. Nö. ”teater enne teatrit”. 

Ja läkski saal pimedaks. Enne õnneks üks väikse poisi hääl hoiatas ka ning isegi kui oligi kohe päris-päris kottpime, siis keegi ei heitunud sellest, esiteks oli vanu inimesi nii palju ümberringi ja teiseks, kohe saabus ka lavale kõlarist kostnud poiss, kes hoopis osutus ümmarguse suure pallpeaga nukuks ning tutvustas end ja viis meid kõiki oma seiklustesse kaasa. 

Nali naljaks, aga hiljem etenduse õhtul kodus muidugi parastavalt uuriti, et kuidas siis oli…sain puhta südamega vastata, et äge! Kohe üldse ei kahetse seda pooltundi lasteteatris. Ausalt!

Palle “lugu” otseselt tõesti sisu mõttes ju sobibki ka nendele kõige väiksematele, aga nostalgitsemisena ning lavastajate Karl Sakritsa ja Mait Visnapuu kunstiliste, leidlike ja isegi uuenduslike-innovaatiliste lahenduste avastusliku vaatamisena oli igati omal kohal ka täiskasvanule. 

Esialgu Palle, keda kohati mängitasid isegi 3 näitlejat korraga (Katri Pekri, Laura Nõlvak ja Jevgeni Moissejenko), ärkas ja avastas, et ta on mitte ainult oma kodus, vaid terves maailmas üksi… Kohe tekkis sidusus sama teatri 2 eelmise uuslavastusega- Eveline ja mina ning Hommikuvalgus, mis ka otsapidi tegelesid “üksi” jäänud lastega. Ju see king sealt otsast siis praegu pigistab lastele ja noortele loovatel teatritegijatel. Aga kindlasti pigistas ju ka 1942.aastal, mil Jens Sigsgaardi raamat ilmavalgust nägi. Guugledasin ka, aga üllatusega ei leidnudki kellegi vastavat seoseloomist, seega mu enda teooria võib ka täitsa metsapoole olla…eriti kuna tegelikult psühholoogist kirjanik ju hoopis uuris suurel hulgal lapsi - millest nad unistavad? Ja leidis oma loo tuumiku seeläbi…Aga kas mitte ei käinud samal ajal ka 2.maailmasõda ning nii mõnelgi lapsel võiski see üksi-jäämine toimudagi väga üllatuslikult. Ega ju see üksi-olemine olegi teabmis meelakkumine (kui see pole enda valitud... ja laste puhul ju harva on)…ikka on vaja veel kedagi, kedagi kes aitaks, oleks seltsiks ja kellega jagada. Sõjaolukorras võisid ju lapsed ka vanematest lahku sattuda ning alles mõne aja pärast jälle kokku saada, seniks aga saab näiteks seigelda oma fantaasiamaailmas… Ei tea, kas Jensil oli ka see allteksti mõtetes, ent vaataja mõte igatahes sinna kohta liikus. 

Eesti Noorsooteateri tegijatel on lugu ju siiski moderniseeritud ning selles võis aimata ka isegi teatavat pila selle kohta, kuhu me tänaseks päevaks oleme jõudnud (isegi võrreldes raamatu ilmumisajaga) - kogu meie ökotoidu-fänlus (mitte ka võibolla olemuslikult, pigem keeleliselt) ja kõikvõimalike "rafineerimata" suhkrute ning üldse selliste keeruliste nimedega toiduainete kasutamise suunal, mis ühe lapse pea kindlasti korralikult sassi ajab ka praeguses ajas. Praeguses ajas on ju vanemad tööl kogu aeg ja täiesti igapäevane võib see mõningane üksiolek ka paljude laste jaoks olla. Sellises olukorras ongi peaasi teada, et küll need vanemad varsti jälle välja ilmuvad. Selles teadmises on ju ilmselget turvatunnet. Sellepärast ja isegi uuendatud vormis, sisu mõttes on tegemist igati aegumatu teemaga. Teisalt käivitab mõnusalt mängulise fantaasia, et kui tõesti ühel päeval…no isegi kasvõi mõned tunnid saaks maailmas üksi olla…mida siis teeks? Kas julgeks Palle moodi rooli astuda vōi pangast raha vōtta?🙂 Laps või täiskasvanu, vahet ju pole- meil kõigil on ettekujutusvõime olemas!

Sellise loo jutustamine lihtsalt nuku ja lava ning proppidega võiks ehk tunduda vägagi lihtsake tänapäeva imede alla liigituvate filmiefektide ajastul, aga  lavastajad ei olegi läinud seda lihtsat rada, vaid loonud hoopis eriliselt dünaamiline teekonna laval, mis muutus igas hetkes ning sajasse eri vormi. Mõnusalt lapsikute, aga esteetiliselt stiilipuhaste joonistustega loodud animatsioonimäng - vahva jälgida ning samas mõjus ka erilise lahendusena - nagu teatri ja multika sümbioosina - live anima?!

Kirsina tordil, ehk innovaatilise maiuspalaks Palle muutumine/muutmine nukuna, objekti järgiva videoprojektsiooniga - rikastades tegelast näoilmete ja suu muutumisega ja seda veel samal ajal kui poiss ise hüppas, lendas ja liikus kõikvõimalikke radupidi laval ja lavakohal õhuski! VAU! Tõeline teatriime. Seda võibolla see kõikse väiksem laps ei oskagi aru saada, tema jaoks lihtsalt lugu muudkui liigub edasi…selline maagia ongi rohkem suurema inimese visuaalkomm ja muidugi võimalus oma lapsele kogu asjale tähelepanu pöörata ning hiljem lahti seletada…sest sellega tõesti antakse tähelepanuväärne tehniline efekt. 

Tegelikult ju napp pooltund kestev etendus, aga isegi nendel kõige pisematel tõesti tähelepanu püsis päris kogu etenduse aja lavaltoimuval (isegi elavalt elati kaasa)…teisalt ise oleks tahtnud hoopis pikemalt ja rohkem… ja kui täiskasvanu seisukohast võtta, siis vast ka originaalsemat lõpplahendust... aga see siiski polegi siin ju otseselt täiskasvanutele mõeldud ja eks omakorda sellelgi ole lastele oma võlu, kui mõni teravam tüüp suudabki näiteks ette aimata, millega lugu lõpuks lõpeb (usun, et 3-6 aastased pole vast veel väga paljudest lugudest rikutud ning nende jaoks ikka armas puänt).

Vahva, rohkem rõõmus, aga lõpupoole muidugi ärev ka natuke. Kõrvalistunud noormees ikkagi arvas, et ema on tööl ja sellepärast teda pole ning Palle saab rahulikult üksi “pahandusi teha”😂Aga kui ise oleks noorem isa, siis vist tunneks hoopis süümekaid vaadates, et peaks lastega rohkem koos olema ja ise oma lapsega koos seiklema…

Sellega sai ühtlasi enda teatri sügishooaeg avatud…ja kui nüüd esimene elamus näitab ära, milliseks hooaeg saab kujunema, siis võiks järeldada, et

-mänguline

-innovaatiline

-kiire ja hoogne

-täis krutskeid

-noorekas

-võrdlemisi lühikeste, seikluslikult põnevate tükkidega

-dünaamiliste lavaruumidega

-lõpupuäntidega

-eriline

-mõnusa muusikaga

-üllatuslik & avastuslik

-saab naerda, aga saab ka kurb olla... ja pisut põnevusärevil ka

-hmmm…aga ju siis vist ikka üksik ka... aga lõppude lõpuks ikkagi mitte ;)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Palle üksi maailmas

JAGA

30 MIN|VÄIKELAPSELE, KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|OVAALSAAL

Mis siis, kui ühel päeval saaksid teha kõike, mida ise tahad?

Ühel hommikul ärkab Palle üles ja avastab, et kedagi ei ole kodus. Kedagi ei ole linnas ka! Autod ja trammid ei sõida ja poed on inimestest tühjad. Jah, kõik on kuhugi kadunud ning Palle asub seiklema kohtades, kus ta varem üksi pole käinud, kuid mis kõik on lapse jaoks ühtviisi peibutavad: kommipoes ja trammiroolis, pangas ja kus kõik veel...

See pealtnäha lihtne lugu räägib ka üksindusest, peites endas filosoofilisi küsimusi üksikisiku ja ühiskonna suhete kohta.

Lavastus põhineb Taani lastekirjaniku Jens Sigsgaardi 1942. aastal ilmunud raamatul „Palle üksi maailmas”. Psühholoogist Sigsgaard võttis teose kirjutamisel aluseks tuhande nelja- kuni seitsmeaastase lapse hulgas läbi viidud küsitluse, milles uuris, millest lapsed unistavad.

Lavastuses kasutatakse liikuvale nukule tehtavat videoprojektsiooni, mis on nukuteatri jaoks uudne lahendus ning mille abil sulavad eriliseks fantaasiaküllaseks tervikuks kokku nukuteater ja animatsioon. See toob lavaloo noore vaatajani köitval ja väikelapsesõbralikul moel.

 „Palle üksi maailmas” on esimene Eesti Noorsooteatri lavastus, mis on saanud alguse majasisese teatrilaboratooriumi ideekavandist.

Mängivad

Jevgeni Moissejenko või Karl Sakrits, Katri Pekri, Laura Nõlvak

Autor Jens Sigsgaard

Tõlkija Anu Saluäär

Dramatiseerija Karl Sakrits

Lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu

Kunstnik Mikk-Artur Ostrov

Videokunstnik Mait Visnapuu

Animaator Meeri-Ann Ostrov

Helilooja Mait Visnapuu

Palle hääl Gustav Visnapuu

Esietendub 4. septembril Noorsooteatri ovaalsaalis

Lastele alates 3. eluaastast

Ühes vaatuses, kestus u 30 minutit

Protsess - TÜ VKA/NUKU

Mõnikord teatrisse minnes on selline eriliselt suur soov, et see mida vaatama hakkad oleks väga hea... tahad, et saaksid pärast ainult kiitvaid sõnu öelda... Sedasi oli mul just TÜ VKA lavakooli 12.lennu diplomietendusega. See lend on kuidagi eriti armsaks saanud. Jalutasin läbi vanalinna NUKUsse ja ütlesin seda ka teatrikaaslasele - kas tõesti Kafka läbi noorte üllatab seekord...

Paraku tahtmisest ja soovimisest alati ei piisa. Lõppude lõpuks on ju tegemist ikkagi Kafkaga. Kirjanik, kellega mina lihtsalt pole sina-peal. No ei suuda ma teda süüa ei nii, ei naapidi. Samas tuleb au anda, et Mihkel Seeder on selle loo väga ilusti lahtimõtestanud oma dramatiseeringuga. Tegemist polegi vast nii lihtsa ülesandega. Lisaks on säilitatud teatav absurd ja loodud teatrile vajalik mänguline pind. Seega on vast mu kõige suurem rahulolematus "Protsessiga" seoses selle sisua suhestumatus. See ei kõneta mind isiklikult. Samas kui etenduse lõppedes oli inimesi, kes ka seistes aplodeerisid ja ma mõistan neid - nendele läks see korda, nagu peetakse ka Kafkat klassikuks.

Kuid lavastusest endast... Minu esmane isutekitaja oli muidugi võimalus noori näitlejatibusid näha. Olen neid nüüd juba korduvalt erinevates ühis- kui ka teistes lavastuses näinud ning üsna tugevalt on koorunud välja omad lemmikud, kes ka "Protsessis" alt ei vea (kuigi siin neil kõigil eriti nähtavat rolli polegi) - Stefan, Silva, Hans Kristian, Henessi, Maarja ja Elar (samas Elar üllatas Lembitus hiilgavalt ära ja nüüd pärast seda ootan vastavat taset, aga endiselt ootan). Lisaks lavastajana ka Peep Maasik ning Mari, Karolin ja Loviise on samuti positiivselt viimaste rollidega hea külje ja suure potentsiaaliga silma jäänud. Ääriveeri tean ka, kes on Grete Konksi, ehk tunnen ta laval ära ja positiivses mõttes ootan, mida ta teeb. Tunnen ära ka Protsessi Josef K. ehk peategelase, ehk Kristjan Poom'i, aga kui siiani olid ta tegemised ikka pigem meelt mööda (eriti Tom Sawyeris), siis "Protsess"i peaosa ta välja päris puhtalt ei vedanud. Tabasin end korduvalt kahetsemast, et ei näe teises koosluses seda mängu (nimelt mängitakse seda kahe erineva rollijaotusega). Mitte seda, et Kristjan ei pingutaks või prooviks kogu hinge lavale valada, aga kuna ta on ainuke otseselt peaosa ja peab kandma, siis veel on need õlad nõrgad selleks, et Kafka Josef K'd huvitavaks teha või üldse mingigi konksu välja viskav karakter luua, millest vaatajal meenutades ka hiljem oleks kinni hakata, et vot see on tal nii või naa lahendatud, siia või sinna on sisse või juurde pookinud midagi või vastupidi, et see oli psühholoogiselt usutav ja üdini aus mäng või siis kaasahaarav... kui, et see lihtsalt "oli". Sahmis jah ringi, energiast puudust ei olnud (ehk vaid päris lõpus), kuid pigem oli huvitavam teisi seal ümber vaadata-jälgida. Ehk oleks tal veel vaja tugevama eripäraga karaktereid mängida, et ülesanne oleks piiritletum ja nõnda need sisemised minad üles leida, millele karaktereid peale ehitada? Räägin siin nagu ise oskaks, aga püüan lihtsalt mitte lahmida, vaid konstruktiivselt asjale läheneda. Seekord oli aga kõige suuremaks avastuseks Mathias Leedo. Tema võimas häälematerjal ning selles tükis mitmed erinevad ja eriilmelised karakterid - sain veel ühe noore näitleja juurde, kelle edasist arengut ja teatrikäekäiku jälgida!

Eks ta suuremas osas oli ikkagi puhas ansamblimäng ning kõige lemmikumad stseenid olidki just need kus tegutseti koos (ees jorus laiali astudes, üleval fotol plangu taga, külgedel, nukku käsitledes jne). Lavastaja Taavi Tõnisson on oma lavastusliku külje ilmselt seda silmas pidades üles ehitanudki, sest isegi kui lavakeskmes oli keegi tegelastest ilma teisteta, siis ülejäänud olid lava äärtes teistele kaasa elamas... nagu oleksid nad kõikenägevad silmad ja kõikekuulvad kõrvad - kus tegijaid seal nägijaid. Ja muidugi eks rahvast olegi igal pool meie ümber...

Lavastuse visuaalne pool on kui üks silmakomm. Annika Aedma kunstikutöö nii lava kui kostüümide osas võlus ja koos Olga Privise seatud liikumise ja koreograafiaga praktiliselt lõid suurema osa atmosfäärist ja sellest erilisest tundest, mis viis nii ajastusse kui tekitas ka dünaamilise eripära. Seda hõngu saab väga tugevalt ka hiljem tagasi manada, milles seda etendust vaadates end tundis. Ruusmaa enda helilooming ja muusikaline kujundus oli ka väga ilus ja mis peamine - huvitav. Põnev valguskujundus, mis on samuti TÜ VKA üliõpilaste loodud Mari-Riin Paavo juhendamisel aitab omalt poolt atmosfäärile ning tunnete tekitamisele kaasa. Taavet Janseni juhendamisel töötanud TÜ VKA üliõpilased, kes andsid videokujundusega oma lisa väärivad ka vaid kiitust. Ning Taavil on väga hea silm selle kõige kokkusulandamiseks ja ohjes hoidmiseks. Jah, kunstiline tervik ja taustsüsteem etenduse lumma tekkimiseks on kahtlemata väga tugev! Rääkimata kogu sellest keerulisest sümbioosist, sest mängu on toodud ka veel nukk, keda väikse ja vaese inimese kehastuseks võiks pidada - oleme oma ühiskonna orjad. Liigume neid radupidi, nagu meid lükatakse-tõmmatakse. Kui keegi kõrgemalt tahab Sind süüdistada, siis pole Sul midagi teha... võid ju vastu võidelda, võid lamenti tekitada, aga see on suures plaanis vaid torm veeklaasis. Väiksest inimesest sõidetakse lihtsalt üle. Tean mitmeid inimesi, kes arvavad, et ka Eesti riigis on asjad nii. Mind nende inimeste pidev joru tüütab, aga võib-olla ei muutu ka asjad kunagi paremaks kui keegi ei viriseks? Minusugused lasevadki endast vaid üle sõita, sest elades, nagu orav rattas lihtsalt ei jõua ning ammugi pole selleks aega, et millegi suure üle viriseda ja võidelda... kuniks oled ise selle ohver ja siis on juba hilja?

Mis mind siiski lavastusliku külje pealt häiris oli see kõikide tegelaste karjumine. Ma ei tea, kas viga oli selles, et ma lavale liiga ligidal istusin või siis tahetigi näidata, et karju mis Sa karjud, kõik karjuvad ja siis ei kuulegi teineteist ja sedasi sõidab vanker edasi ikka sama teed ja midagi ei muutu... ei tea... Aga raske oli jälgida ja karaktereid pidevalt karjudes pole ka võimalik üles ehitada. Siis kui kakeldi ja mürati, siis ju see sobib küll, aga muu teksti edastusel oleks vaja olnud mingit eraldi häälerežiid tõusude ja langustega, mitte ühe pideva andmisega... Samas 5+ kassikräunatusele, mis ilmselt tuli Karolini ja Henessi vahelisest naiste-kaklusest - cat fight!!! Fight-fight-fight! See kogu stseen oli üldse igati särtsu täis...

Seega jah... ei saanud päriselt seda, mida enne etendust lootsin ja teisipidi tagasi vanalinnast läbi koju jalutades teatas ka teatrikaaslane, et tal hakkas sellest karjumisest pea valutama ning tema lemmikuks oli Mathias Leedo. Ilmselgelt vaatasime sama tükki... ja ilmselgelt oleme sama maitse ja lugemusega. Tema oli küll nõksu veelgi rahulolematum kui mina. Tema neid noori ei tunne üldse, minul lisandus ikkagi oma tibude arengujälgimise nüanss ka juurde...

Hinnang: 2+
Tundub, et minusugusele vaatajale on lugu sellevõrra oluline, et kui see ei kõneta, kui sellega ei saa isiklikult pinnalt suhestuda või tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, siis mõjutab see ka üldist teatrielamust nii palju, et tugevast kunstilisest küljest hoolimata ei saa tervikelamuseks piisavat ainest. Vähemalt "Protsessiga" oli nii. Kindlasti tuleb (ja on tulnud) ette ka erandeid. Samas tugevat ansamblimängu leiab siit küll ning lavastuslikke lahendusi, mis on seotud liikumisega - neid nautisin täiel rinnal. Näitlejatudengite ühenduses jäi mainimata, et ka Liivika Hanstin toob kogemustega näitlejana oma kohaloleku ja mänguga vajaliku nüansi sisse ja on küll kui üks teiste seas, kõige austavamas mõttes, ent siiski eriline.
Noorte tegemistahet ja -janu tunnistada on äge ning hoiab teatripildi suures plaanis elavamana. Kirest siin puudu ei tule, võib-olla ajab kohati isegi üle ääre, aga parem sedapidi kui, et puudu tuleks. Kui see kõik oleks olnud näiteks Tammsaare, oleks see muidugi olnud hoopis mingi teine lugu, ent me kõik ju vaatame oma enda isiklikult pinnalt teatrit... ja ega ainult Tammsaaret ka teatrites mängida loomulikult ei saa... aga kui see oleks olnud Tammsaare, siis usun, et sellise kunstilise ja lavastustehnilise ülesehitusega tükk koos teistsuguse sisuga oleks olnud vägagi kõnekas ning sellise kirega mängitult veel eriti huvitav. Jään igatahes huviga Pipit ootama, mis on 12.lennu järgmine lavaline ettevõtmine.

PS. Üks küsimus on tallinlasena tekkinud, et kui Panso-kooli tudengeid näeb ikka teatrites publiku seas üpris tihti... siis Viljandi kooli omad - kas nad käivad ainult Ugalas teatrit vaatamas või ma tõesti lihtsalt ei juhtu neid mitte kunagi nägema? Võib muidugi olla, et ma teen liiga ja ei tunne neid ära või tõesti satume kogu aeg erinevatele etendustele. Igatahes ma leian, et näitlejaõpilastel tuleks ka endal vaadata VÄGA palju ja väga palju erinevat teatrit. Mul on näiteks EMTA lavakooli 29.lennuga esimene kohtumine tulemas nüüd detsembris läbi nende esimese avaliku ühisülesastumise, aga juba eelnevalt on tekkinud paar sümpaatiat pmst sellelt pinnalt, et näen neid pidevalt teatris, vaatamas-õppimas ka läbi selle. Ka kogenud näitlejaid kohtab teatrites publiku seas ja no automaatselt nende aktsiad tõusevad, sest ilmselt nad on ka muidu üldisemas plaanis huvitatud teatrist - hoiavad end vormis ka sellega, et teavad mida tehakse mujal kui koduteatris ja see annab aimu mingist tundmusest, et nad ei tee seda kõike lihtsalt ainult töötegemise pärast. Selline mõttekäik lihtsalt, mis mõnikord jälle esile kerkib. Jällegi miskit, mida enda kännu otsast vaatad... eks igaüks hingega oma tööd tegev mistahes alal on igati huvitatud oma töö vastu laiemalt, mitte ainult selle igapäevase ärategemise suhtes...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Protsess

1 H 40 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Maalt linna tulnud ambitsioonikas noormees Josef K töötab pangas soojal kohal, hindab väga oma positsiooni ja pingutab selle säilitamise nimel. Kolmekümnenda sünnipäeva hommikul esitatakse talle süüdistus ning algab protsess. Milles teda süüdistatakse? Milline on tema kuritegu? Kas ta on mees, kes kaotab kõik, sest keegi esitas tema peale valekaebuse, või on see enesest teadlikuks saamise protsess, mille eesmärk on inimest õigele teele juhatada?

„Protsess” on psühholoogilist, füüsilist ning nuku- ja visuaalteatrit siduv noortelavastus, mis käsitleb inimeseks olemise baasteemasid.

Mängivad

NUKU teatri näitleja Liivika Hanstin ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend: Stefan Hein, Karolin Jürise, Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Mathias-Einari Leedo, Silva Pijon, Kristjan Poom, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Hans Kristian Õis, Elar Vahter, Mari Anton

Autor Franz Kafka
Dramatiseerija Mihkel Seeder (VAT teater)
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Annika Aedma
Liikumisjuht Olga Privis
Helilooja ja -kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundajad TÜ VKA tudengid Mari-Riin Paavo juhendamisel
Videokujundajad TÜ VKA tudengid Taavet Janseni juhendamisel
Tõlkija August Sang

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 12. lennu diplomilavastus

Esietendus 11. novembril 2018 NUKU teatri väikeses saalis
Vanusele: noored alates 16. eluaastast ja täiskasvanud
Ühes vaatuses, 1 h 50 min

Vari - NUKU

Saali siseneb pika mantli ja kõvakaabuga härra. Muinasjutuvestja Hans Christian Andersen, dramatiseerija-lavastaja-näitleja Leino Rei kehastuses. Mantel ja kaabu varna riputatud, avanevad sirmi eest kardinad ning mängu sisenevad varjud!

Leino Rei on natuke sassis parukaga ja kortsus pükstega, aga see kõik muudab ta selliseks pussakalt koduseks, ent tema pikkus ja selge diktsiooniga hääl annab talle autoriteeti. Terve saalitäis lapsi (ja nende vanemaid) on hiirvaikselt ning kuulavad, nagu üks suur kõrv. Jääb mulje, et see mida jutustatakse on selline lugu, millest ei tohi sõnagi mööda lasta, sest tegemist pole kõige lihtsama muinaslooga, siin on sisu natuke keerulisem ja erilisem kui tavalised magamamineku-jutud. Eks sellest andis aimu ka soovituslik vanus alates 7ndast eluaastast, ehk kooliealisest...

Ma arvan, et selle soovituse taga on ka põhjendus, sest kogu lugu jutustatause ju varjudega ning varjudel on juba olemuslikult põnev varjund... Mänguruum on märgatavalt hämaram kui tavaliselt teatris ning varjud saavad seintel ka üpris suured mõõtmed, mis pisemaid võib hirmutada. Samas kui laps on põnevate lugude ja hämaraga sina peal ning muidu ka nutikas, siis ma arvan, et see lavalugu võib sobida kõigile sellistele lastele, kellel lugemine endal juba selge. Lugema siin midagi ei pea, aga see lugu tõesti on natuke keerulisem ja lugevad lapsed tajuvad vast need keerdkäike paremini. Seega võib mõni nutikam 5-6 aastane ka nautida seda varjumeeste seiklust. Leino-Anderseni hääl on nii soe ja armas ja see on ka omalt poolt toetav saatja sellel teekonnal.

Lugu ise jutustab ühest õpetatud härrast ja tema varjust. Härra näeb vastasrõdul imekaunist tütarlast (suurepäraselt hoopis varju asemel valgusega tekitatud kuju, mis jätab kogu ülejäänud maailma varju - imeliselt kaunis ja muinasjutuline). Härra muidugi armub kõrvuni ära (nagu kõik saalis) ja saadab oma varju talle järele. Nii jääb ta ilma nii tütarlapses kui oma varjust... Ühel hetkel tuleb too tagasi olles ise täieõiguslikuks tegelaseks saanud. Kuid siis minnakse koos seda kaunitari mööda laia maailma otsima... Lepitakse kokku, et varjust saab teejuht-härra ja õpetatud härrast tema vari. Seikluste käigus armub ka vari ära ja muinasjutt saab üha huvitavamaid pöördeid. Kokku joonistub lugu armastusest, usaldusest ja võimust.

Tegelikult on kõik peale jutustaja-Anderseni enda laval kas varjud või valgusega tekitatud siluetid. Seda nii sirmi tagant sirmile tekitades kui ka sirmi ees - põrandal, seintel ja igal pool. Kunstnik Marion Undusk hoiab silmale ilusat stiili kõiges ja Priidu Adlase valguskujundus on imeline, nagu viimasel ajal kõik, mida ta teeb. Käesoleva aasta tõeline Eesti teatri esivalguskunstnik! Liina Sumera muusika on mängu, kunstniku ja valguskunstniku kõrval neljas võrdväärne partner. Rännuteel saab see muusika muinasjutuliselt idamaised varjundid (tuli meelde Pärsia või mingi sealne ja "tolleaegne" kant... praegu on ju Pärsia nimeks Iraan). Kõige selle kokkusidumine tervikuks on Leinol väga hästi õnnestunud. Lisaväärtusena oli väga põnev näha neid erinevaid varjude või valguskujude tekitamise mooduseid ja vorme. Kuna neid oli mitmeid erinevaid, muutus see ka lavastuslikult dünaamiliseks ja mitte lihtsalt üheks "varjuteatriks" vaid palju enamaks. Eriline aplaus väikestele detaili-nõksudele kui näitkes lamp kustus ja samal hetkel tekkis sirmile midagi või mõned teised üleminekud - need mõjusid, nagu maagia!

Hinnang: 3 (Tegelikult oma teostustasemelt ja erilisusest tingitult väärt kõrgemat hinnangut, aga see hinnang siin on selline puhtalt sellepärast, et etendus oli niiiiii lühike - alla 40 minuti ning oleks tahtnud vähemalt sama pikalt veel edasi seda kuulata-vaadata. Muidugi arvestades põhilist demograafilist sihtgruppi, siis nende tähelapanu koondamise ja vastuvõtlikkuse pikkus ongi vast max ühe koolitunni pikkune ning sellest veel lühemana jätab hea teatriisu ja -nälja sisse, mis peaks päris hästi töötama. Saalist lahkudes küsis üks samal etendusel olnud tuttav, kas ma sain kõigest aru. Vastasin, et lähen koju tõlgendama... tegelikult sain küll kõigest aru, aga see muinasjutt vajab tõesti mõttega kaasajälgimist-elamist. Selles mõttes pakubki ka täiskasvanutele intellektuaalses mõttes väljakutset. Lapsed kuulasid hiirvaikselt ja ehk see annab aimu sellest, et ka nemad olid härra ja tema varjuga "kaasas" igal sammul.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Sabine Burgeri fotod):

Vari

40 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|OVAALSAAL

Külmalt põhjamaalt pärit õpetatud mees kolib talveks soojale lõunamaale, kus päike kuumalt pea kohal sirab, nii et varjud päris lühikeseks muutuvad. Ühel õhtul soovib ta, et tema vari piiluks salapärasesse majja, kuhu mees ise ei pääse. Niimoodi jääb ta ootamatult oma varjust ilma. Vari hakkab elama iseseisvat elu ning muutub tasapisi inimeseks. Sellega võiks ju tegelikult leppida. Mis saab aga siis, kui varjul on oma arusaam inimeseks olemisest ja ta tahab valitseda palju rohkemat kui ainult oma endist peremeest? Kuskil siin on peidus vastus küsimusele – miks on inimene inimene...

Hans Christian Anderseni muinasjutul põhineval varjuteatrilavastusel on kaks versiooni: venekeelsel etendusel on laval näitleja Jevgeni Moissejenko ja eestikeelsel Leino Rei.

Mängivad

Leino Rei või Jevgeni Moissejenko

Autor: Hans Christian Andersen
Lavastaja ja dramatiseerija: Leino Rei
Kunstnik: Marion Undusk
Helilooja: Liina Sumera
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tõlge eesti keelde: Matti Piirimaa
Tõlge vene keelde: Jelena Skulskaja

Esietendus: 7. oktoobril 2018.
Kestus: 45 min, ühes vaatuses
Vanusele: 7+
Etendusi mängitakse eesti või vene keeles.

Noored hinged - NUKU

Kui ma mõtlen tagasi NUKUs esietendunud värskeimale Tammsaare dramatiseeringule Eestimaal, Mirko Rajas'e lavastatud "Noored hinged" lavastusele, siis kõigepealt tunnen tänulikkust. Minu teada pole seda novelli keegi varem lavastanud (vähemalt tuntud teatrites, vähemalt mitte minu (teatri)elu ajal). Dramatiseeringu autoriks on luuletaja-taustaga Helena Läks ja seda luuletajahinge on ka tekstist tunda!

Just praegu, kus inimestel on hakanud tekkima raskuseid teiste inimestega sügavamate suhete loomisel, sest e-maailm neelab noored koos arvutimaailmas tekkivate suhetega endasse, millega saadakse "ase"ainet sügavamatele lähi-inimsuhetele, on selliseid lavastusi ja lugusid vaja. Teised inimesed, kellega päriselus (vs virtuaalelu) rikastavad meie elu hoopis teisiti, samaga kui ka meie nende omasid. Ning emotsionaalne intelligentsus on intelligentsuse osa. Läbi teiste inimeste õpime tundma iseennast, õpime empaatiat (kõik ei ole tundekülm ja peegelsile, nagu arvutiekraan). Armastus on üks olulisemaid õnnelikkuse tunde tekitajaid. Nii teadlikult kui alateadlikult pürgivad kõik inimesed õnne suunas...

Viisin minagi oma värskelt täiskasvanuks saanud poja seda vaatama. Tammsaare on keskkoolis kohustuslik ja ei tee paha ka selles mõttes tutvuda Eesti üle aegade parima kirjanikuga läbi kergemini vastuvõetava meediumi, kui asuda kohe raamatu kallale. Nii saab Tammsaare tuttavamaks ning pole teda vaja karta (tean ja kuulen seda viimasel ajal igalt poolt, et noortel on Tammsaare kättevõtmisega probleeme... ja erandid kinnitavad reeglit, kui keegi ennast siin ära ei tunne). Tegelikult on Tammsaare tekst imeliselt ilus ja mahlakas. Mõnikord võtan mõne Tammsaare (musta värvi kaantega sarjast) kogutud teostest kätte ja lihtsalt loen natuke ning naudin tema teksti voolavust, puhtust ja imeliselt kergelt kättesaadavat sügavust - ehtne klassik - kõnetab igas ajas.

Nukuteatri "Noored hinged" tuuakse lavale just õiges vanuses näitlejatega. Võib-olla sellepärast ei oska ma kedagi neid eristada paremana või halvemana, kõik olid kuidagi "õiged". Võib-olla mõnevõrra kesksemates rollides mängivad Getter Meresmaa ja Sander Roosimägi, ühe "paarina"... kuigi konkreetseid "paare" selles loos polegi. On tunded, ühel ühe vastu, teisel kolmanda vastu ning kui juhtumisi ongi vastastikused tunded, siis on mingi segav faktor, mis rikub kõik ära... nagu elus ikka võib juhtuda. Inimesed on alalhoidlikud ka ning ei taha riskida oma tunnetega ning haiget saamisega. Mõni mängib teise tunnetega, mõni on täiesti karmilt aus, lõigates võimalikud tiivad enda tunnetelt "igaks juhuks" andmata võimalust ei endale, ega teisele.

Noored ikka ju otsivad ennast ja oma kohta päikse all. Samaga ka seda "õiget" elus. Harv juhus ja suur õnn kui kogemata kohe satudki selle õige peale, aga kuidas teda siis ära tunda? Ühes suhtevalemis on nii palju muutujaid ja mõjutegureid, et lihtsad valemid seda lahendada ei aita. Kui ennast veel tead, aga teise inimese sisse ju ei näe. Kōik pole alati pinnale paista ka ning tuleb ka sõnu kasutada. Kuid sõnad on ju odavad ja teod loevad. Samas tegudeks on vaja julgust, mis nii tähtsates olukordades pole inimesele loomuomane... võib oma pealelennuga teise ju hoopis eemale peletada. Noorena ehk peabki natuke proovima ja katsetama ja otsima... Kuid valus muidugi kui keegi Sinu peal "katsetab"... Ainult tõeline armastus võibki siin maailmas tõeliselt valusalt haiget teha...

Lavastaja oli õhustiku dünaamilisuse saavutamiseks kasutanud huvitavat kombinatsiooni liikumise, muusika (väga hea muusika Markus Robamilt! Minu arvates ainult 1 lugu natuke ei sobinud, sest see oli liiga "tänapäevalik") ja kunstnikutöö lavakonstruktsiooni integreerimistl tervikuks. Kõige suurem tabamus oli minu jaoks see, et tegevustik oli lavastatud õigesse aega - Aino, Hilda, Õie, Karl, Kulno ja Muhem kannavad ajastule kohaseid riideid, nad on kõik nii ilusad oma ajastulike kommete, kohmakate suhtevigade, armastuste ja pettumustega. Enda nägemustega, kuidas asjad siin maailmas käivad.

Võib-olla kõige rohkem oli mul kahju Hildast (Laura Kukk), sest jäi mulje, et ta rahuldub sellega, mis tal on (mul on tunne, et see ongi teatud naiste moodi)... kuigi ta oleks väärt nii palju rohkemat... Laura esitab ka oma tegelast nii mitmeplaaniliselt. Ühest küljest sõbranna peale kade olles, samas oma õnnekillukese leides saab vähemalt midagigi... kel palju pole, see lepib vähesegagi... Selle tagajärjel kaitsvaks emalõviks muutudes, kui tõuseb oht, et see õnnekild temalt võetakse... ja kelle muu poolt kui Aino (Getter Meresmaa), kes Hilda arvates saab kõik, mis ta tahab... kuldlusikas suus sündinud tüdruk, kellel on tegu ja nägu... Ent ometi poiss, Kulno (Sander Roosimägi), kes tema päevadesse päikse toob, on rohkem... või kas just rohkem... aga valel hetkel, huvitatud ka Õie'st (Doris Tislar)... Õie jällegi satub segadusse... sest see poiss, kes temast on huvitatud ja kellest temagi on huvitatud, käitub nii imelikult... paljudele meestele omaselt... tahtes, et kõik tüdrukud oleks temasse armunud, tal "olemas"... oskamata kiiresti otsustada, keda ta tegelikult armastab... ja kas selles eas teabki... armunud võib olla ju mitmesse inimesse korraga... armastus tekib mõnikord ju alles armumisest järgmises staadiumis... Kui keegi siiski haiget saab, teeb see solvatu ettevaatlikuks... eriti kuna Õie teab, kes see "teine tüdruk" on... tema endine pinginaaber Aino, kellest juba kooliajal kõik poisid olid huvitatud... nii ka Karl (Mart Müürisepp) on üks neist, kes Ainosse on armunud... pikalt temaga lihtsalt sõber olles, otsustab ta oma tegelikud tunded ühel hetkel paljastada... õnnetuseks on tüdruk teda sõbraks pidanud (see lausa lepiti kunagi nii kokku... kuigi, kes siis sellist "lubadust ikka hoida suudab... armastus tuleb... ja läheb, nii nagu ise heaks arvab) ning sõbrast "armastatavaks" muutumine on praktiliselt võimatu, kuigi poisile ta justkui plikaliku sarmiga annab mõista, et ka temal "mingid" tunded siiski on... Rein Muhem (Mihkel Vendel), luuletajahinge mõttes ehk suurema ja sügavamagi hingega kui ta välja laseb paista. Kuid mõni päev pärast etenduse nägemist on just see tegelane minu mälust kõige rohkem kustunud. Purjutaja, vast kõige ebameeldivam neist noortest (kuigi kohati ärritas ka Aino... Getter esitas Ainot nii tabavalt, vahepeal tuulepäise plikana, siis jälle haiget saanud naisena, kes ka päris täpselt ei tea, mis tahab, ent on samas tegemas asju teiste tunnetele mõtlemata, viidates Karlile... ja ilus on Getter oma ajastule kohaselt sätitud soenguga ka, nagu Tammsaare kirjutatud Aino.. nagu kõik 3 lavastuse tüdrukut :)), kuigi Kulno sõbrana ja enda eluarusaamade valgustajana ka "omal kohal"...

Valgustusest rääkides, Emil Kallas mõjutab oma valguskaardi värvidega režiid... sinised ja pruunid toonid segunevad sobivalt hallikate, pruunide ja tuhmsiniste kostüümivärvidega. Isegi roos, mille Kulno saab ja tahab edasi kinkida on valge, mitte punane... Kirg pulbitseb siin pinna all, ajastule omaselt hillitsetult... seda ei "rikuta" laval teravate toonidega. Kõik on terviku teenistuses.

Välja tahaks tuua ka selle, et Sander Roosimäge näeb seekordses rollis ometi ka natuke rohkem naeratamas ja mängimas ka kergemaid toone :) Kuigi tema ampluaa (ja ma ei pea siin silmas täielikke ansamblimänge, nagu "Nodvenatsat", "Impeerium" ja "Kogudus") on tugevalt olnud haavatud tegelaste poole kaldu ("Kunst", "Kratt"). Ja see tublisti laiendab tema žanritundlikkust. Getter Meresmaa muidu nii muretu tütarlapsena, paneb oma tegelasse ka teisi registreid kui ta suhtleb Laura Kukk'e tegelasega. Laura suhtes olen olnud kriitiline läbi tema viimaste tegemiste, sest esmakohtumisel "Impeeriumis" jäi ta silma kui väga suure potentsiaaliga noor näitleja, ent siis ei toimunudki pikka aega näilist arengut... siin on ta teinud väga suure hüppe edasi. Nagu mainisin, suutis tema tegelane minus kõige suurema kaastunde esile kutsuda. Doris Tislar on lihtsalt nii armas oma olemuselt laval, et paratamatult oled kohe tema mängitud tegelase poolt. See võib olla päris äge kui ta ühel hetkel mõnda "pahalast" mängib... selline võõristuslik ümberpööratus võib õnnestudes pahviks lüüa :) Aga ka siin tundsin Õiele väga kaasa... eriti stseenis kui tema poiss ei taha teist tüdrukut tuppa lasta ning tal tuleb sellest olukorrast naiseliku uhkusega välja tulla... Mart Müürisepp on ka mu täiesti enda poole võitnud. Roll rolli järel tuleb temalt mõnusaid, kelmikaid tegelasi, ka siin ei peta ta just seda külge ootavaid ning paneb mängu ka hetketi seda lahedat Mart'i, mis ilmselt meeldib paljudele, andes sellega väga vajalikke kergemaid toone kogu etendusele... kuid muutub ka tõsiseks ja mängib välja selle armastuses haigetsaanu ning eriti raske osa - kirjasuhtega nõustumise, tagamõttega ehk säilitada mingitki sidet kohaga kuhu jääb tema armastus... kuigi teise naise kaudu... Mihkel Vendel purjutajana laseb meelega oma tegelasel ärritada ja vastukarvapaitada publikut, õnnestumine ju ka selline emotsiooni-tekitamine.

Rosita Raua stsenograafia, on õige pisut segane... õhus hõljuvad kortsutatud paberilehed annavad aimu kirjadest, mis pole nende saaja(te)le meeldinud... Funktsionaalsuse mõttes on lava ehituslikult tegevusele kaasamängiv, sest "tee" on mõnikord sile ja sirge, siis künklik (seda saavad tegelased sobivalt muuta) ja Kulno kodus(või ka õues mäenõlvana?) olev kaldnurk, millele saab istuda nii poolele teele kui ka seista tippu. Lavastaja paneb tegelased hõlmama kogu saali, nõnda on Õiel "rõdustseen" kõrgustes kui ka Aino käib publiku kõrval kõrgematel trepiastmetel. Nendel justkui "saartel" laval - teel ja mõlemal pool asuval kõrgematel lavaosadel toimub jooksmist ja hüppamist, stseenid toimuvad nii ühel neist kui üle kõigi ja vahedes ka... kuid mina ei saanud päriselt aru, mida nende laudseintega ikkagi taheti edasi anda., kus ühel natuke nurgast ka paberit alt oli paista?

Stseenidest troonis minu jaoks lavastust raamatute-lendamise "tants", mis kuidagi just nii seda, et tegemist on Tammsaare novelliga, noorte luuletajahingede, kolimiste, reisimiste, üliõpilasvanuse, tolle aja põhilise "meelelahutuse", ehk lugemise - sümbolite sümbioos ja üks ütlemata ilus kujund Mirkolt... Lisaks ka mõned teised "kujundlikud" stseenid lavastuses mõjusid väga rikastavalt ja huvitavamaks tegevalt. Ilmselt suur tänu ka Hanna Junti'le, kes on seadnud liikumise nii suuremates kui väiksemates "tantsulisusele" viitavates või ka muudes liikumistes.

Oleks ainult tahtnud, ehk natukenegi ōnnelikumat lōppu... Aga no Tammsaare kirjutas selle nii (lugu üldiselt järgib päris hästi Tammsaare novelli, väikeste lisandite ja muutustega). Samas keegi väga traagiliselt seda seal lõpus nendest tegelastest ka ei võtnud. Justkui teades, et lõppude lõpuks läheb ikka nii, nagu minema peab (ja tegelaste vahele siiski jäi midagi õhku, kasvõi õhkõrn võimalus....).

Kestis 2h50min, aga ma ei pannud ajakulu üldse tähelegi. Novelli olen lugenud ja sisu ette teades oleks ehk pidanud, kuid siin on mängu, lavastuslikke ideid ja julgust tuua sisse kunstilisi lisandeid ning huvitavaid kokkumänge, et olin algusest lõpuni 100% justkui üks nendest noortest seal suheterägastikus, kõiki liine, kõikide tegelaste olukordi endas läbi elades. Eriti sobib see "suhete-blues" kui valatult just sügisesse ja talve, mis siis sellest, et tegelased alles vanuse poolest "kevades".

Hinnang: 4 (Ma ei olnud ehk sihtgrupp... usun, et see lugu kõnetab minust nooremaid veelgi tugevamalt. Pojale meeldiski üllatavalt palju. Ütles, et väga huvitav oli, kuigi teist vaatus pidas natuke nõrgemaks, sest esimeses vaatuses oli tema arvates struktuur rohkem paigas - sai aru kui ajas hüpati. Minule meeldisid vaatused võrdselt. Eriti lavastuslikud julged kunstilised valikud ja lavakasutus, rõdust rääkimata... ja muidugi 6 noore näitleja ansamblimäng. Võiks siiski öelda, et selle ilu ja rahulikult põhjamaiselt mitte-eriti-emotsionaalse loo oleks minu maitse jaoks pidanud muutma veelgi tundelisemaks. Kõige mõjuvamad sisulises mõttes olidki need 6 dilemmat, mis valitsesid iga kuut tegelast, sest neil kõigil oli oma valus okas hinges ning just need torkisid ka mind... Oleks tahtnud, et neist keegigi oleks õnnelik ja ma mõtlen päriselt õnnelik, mitte Hilda kombel rahuldudes sellegagi, mis talle osaks langes... Tammsaare seda päris õnnelikkust oma tegelastele siiski ei kinkinud... annab neile küll võimalused, kuid võtab need ka ära... Jättes siiski kõigil võimaluse oma saatust kujundada... oma vead teha, oma õppetunnid saada... Oma õnne peavad nad siiski leidma sellest loost väljastpoolt... Kuid ka õnnetuna olemist on ellu vaja... siis tunneb õnne paremini ära ja saab sellest ülesleides seda suurema naudingu!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i fotod):

Noored hinged

2 H 45 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Inimene, see on kõige huvitavam raamat maailmas.

2018. aasta märgib Anton Hansen Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Kuid ka kirjandusklassik on kunagi noor olnud. Tammsaare 1909. aastal kirjutatud jutustuse „Noored hinged” esmalavastus toob vaataja ette ühe lühikese, kuid murrangulise etapi kuue noore inimese elust, mil ideaalide ja elukogemuse vahelises pingeväljas näib kõik korraga täiesti võimalik ja võimatu, usutav ja uskumatu, rahulik ja pööraselt keev.

Sarnaselt noorele Tammsaarele ei ela Aino Võsand, Karl Raismik, Arthur Kulno, Hilda Maasik, Õie Lillak ja Rein Muhem veel Eesti Vabariigis, vaid Vene tsaaririigi koosseisu kuuluvas Tartus, kus looduslähedasest maakeskkonnast pärit noored proovivad läbi oma kujutelmi linnaelust, mehe ja naise rollidest ning indiviidi ja ühiskonna suhetest. Küsida on kergem kui vastata, ent ometi leidub kõigis kuues julgust üha küsida ja mõtestada eest leitud ja taasloomist ootavat täiskasvanutemaailma.

Kuidas elada nii, et mitte õnnetuks saada? Kas abielu on elu lõpp või algus? Ja mis hetkel mõistab inimene üldse, et ta päriselt elab? Need Tammsaaret elavalt huvitanud küsimused ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sest küsijad ei saa otsa, õnneks. Õnneks.

Lavastaja Mirko Rajas kõneles jaanuaris 2018 lavastusest nii: "Mind inspireerib ka mõte Tammsaarest kui noortekirjanikust – ka antud teos on autoril läbi elatud ning kirja pandud üsna noores eas. Selle teose teemad ja küsimused on ajatud. Armastuse mõtestamine, endale elukaaslase leidmine, abielu: on see võtmine või andmine, saamine või loobumine? Arvan, et see lugu võib puudutada nii noort kui vanemat vaatajat. Isegi kui vastus ei pruugi kohe selguda, on tähtis mõtestada – see suunab ehk sisulisemale otsingule ka elus."

Esietendus 30. septembril 2018.

Autor: Anton Hansen Tammsaare
Dramatiseerija: Helena Läks
Lavastaja: Mirko Rajas
Kunstnik: Rosita Raud
Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam
Valguskunstnik: Emil Kallas
Liikumisjuht: Hanna Junti

Mängivad

Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp, Doris Tislar, Laura Kukk, Sander Roosimägi (külalisena)

Gulliveri reisid - NUKU

Kohe kui kevadel kuulsin, et NUKUteater plaanib hakata suveks Gulliveri reise lavastama, olin sellest vaimustuses. Nukkude abil loodav lilliputtidemaa ja hiiglased... ning siis inimsuuruses tegelased seal vahel - kõlas nagu võidukombinatsioon. Kui veel teatati, et lavastama hakkab Taavi Tõnisson, olin kindel, et sellest tuleb midagi erilist. Taavi juba niisama lihtsalt midagi lavale ei pane - tema lavastustes peab olema korralikult fantaasiarohkust ning kunstilises tervikus - ilu. Võrdlemisi hiljuti nähtud "Väike Gavroche" ja "Timm Thaler" kinnitavad seda.

Ja fantaasiarikkust selles valmis lavateoses ka oli. Isegi tunduvalt rohkem kui seda üldse loota oskasin. Taavi on "Gulliveri" truppi kaasanud ka mitmeid teisi oma varasemate lavastuste kaasloojaid ja veel eriti mitmeid "Timm Thaleri" taustajõude. Nagu nendest varasematest teostest on saanud näha, on sellel koostööl olnud igati jumet ning nõnda on ka seekordse loo dramatiseerijaks Urmas Lennuk, kunstnikuks Marion Undusk, koreograafiks Olga Privis ja valguskunstnikuks Priidu Adlas. Vaid heliloojaks on sedapuhku kaasatud Liina Sumera.

Kuid kõigest järgemööda.

Gulliveri lavalugu elustab Jonathan Swifti tänaseks päevaks juba maailmaklassikaks liigitatava muinasjutu, kus peategelaseks on pereisa, kes tahab kuulsaks saada - oma jälge ajalukku jätta. Selleks jätab ta oma perega olemise kõrvale, sest kui mees on midagi endale pähe võtnud, siis sellega ta tegeleb jäägitult. Ainult ju fanaatilise pühendumusega on maailmas midagi suurt võimalik korda saata. Perele see muidugi ei meeldi. Gulliver satub oma maadeavastamisseiklustel nii pisikeste lilliputtide riiki kui ka hiigelsuure hiiglaste maale. Tegelikult, aga ei sobitu ta mitte kusagile nii hästi, nagu koju - endasuguste juurde. Selleks tuleb tal siiski kauged rännakud ette võtta, et sellest aru saada. Jõuda ka arusaamisele, et kõige rohkem vajatakse teda omas kodus. Igal pool mujal leiab ta kohtumõistmist, süüdistusi ja pilget või isegi alandust. Kodus armastatakse teda sellisena nagu ta on... Nagu ikka muinasjuttudes - lõpp hea, kõik hea.

Lennuki dramatiseering kasutab Gulliveri neljast reisist kahte - Lilliputimaad ja Brobdingnagi, ehk hiiglastemaad. Lendav saar Laputa ja tarkade hobuste - hiihnhmide maa on heaga välja jäetud, sest niigi tuli sellest dramatiseeringust kokku üle 3 tunni kestev kogupere-lavastus... Nii pikka aega on täiskasvanutel raske ühe kohapeal istuda, mis siis veel lastest rääkida... Muide selle pikk kestvus oli ka lavastuse üks suurimaid nõrkuseid minu arvates. Lihtsalt ei jaksa nii palju ja kaua vastu võtta ühte lugu korraga, kui seal pole just peent psühholoogilist põnevust või midagi muud väga kõnetavat, mis ajaks aja liikumiskiiruse märkamise kõrvale. Lennuki dramatiseeritud Gulliveri reisid rõhutab moraali puust ja punaseks - mees - ole oma perega koos ja ära pane naist ja lapsi teisele kohale pärast enda ego ja seiklushimu... Seda rõhutatakse korduvalt ning tegelikult hakkab üsna pea suisa häirima. Eks lapsevanematel on kõigil alati kahju, et nad ei saa piisavalt oma lastega olla - vaja tööl käia, leib lauale tuua ning selle kõrval ka mingite ennast lõõgastavate hobidega tegeleda jne jne jne... peret ohvriks tuues... jah, saime sellest aru ka juba kätluses ehk esimestes stseenides, ent see motiiv on korduvalt uuesti vahepeal sees. Gulliver tegelikult läbi etenduse on niiöelda kodus voodis ja sonib kõike neid läbielamisi oma perele, mis elustatuna publike ette mängitakse... Kuni lõpus toimub suur arusaamisvalgustus ka Gulliveri jaoks - pere on kõige tähtsam! Moraliseerivaid allhoovuseid on veel sellele ühele suurele lisaks teisigi - väiksed inimesed võivad olla suured ja suured inimesed väiksed... inimese füüsiline suurus ei ole tähtis, tähtis on tema südamesuurus jne jne jne.

Aeg teadupärast teeb omad korrektuurid ning kuigi vaadates tundus etenduse kestvusaeg liialt pikk, siis pärast etendust selline asi ununeb ning meelde jääb ikkagi sisu ja lavastuslik visuaal. Ja just see visuaal on seekord eriti tugev! Kostüümid, maskid, suured ja väiksed nukud - WOW! Kui esimest korda suur Gulliver Lilliputtidemaal end ilmutab - see lööb see publiku sõna otseses mõttes pahviks! Suur pea ilmub lavasügavusest ja kere muudkui kerkib ja kerkib Viinistu katlamajas täiesti lae alla - VÕIMAS! Isegi hirmuäratav! Muide saalis oli palju üsna pisikesi lapsi... ka selliseid 4-5 aastaseid... aga ei ühtki nutujoru! Ei ainsatki vinguviiulit! Ja mitte ainult pimedate ja liiga põnevate hetkede peale, vaid ka kõik see 3+ tundi pidasid kõik ilusti ja põnevil vastu! Võib-olla ainult minu jaoks oli see kõik kokku "liiga pikk"?

Tulles korraks tagasi suure Gulliveri juurde, siis ainuke etteheide või küsimärk selle hiigeltegelase juures oli see, et miks teda küll Anti Kobini mängitud Gulliveriga pisutki sarnaseks ei tehtud? Sidusus näitleja- ja nuku-karakteri vahel jäi puuduma. Need oleks nagu kaks ise tegelast olnud. Ometi oleks piisanud vaid natuke juukseid suurele nukule pähe joonistamisest või midagigi... Anti Kobinil oli ju maailmarändurile sobilik korralik parukas peas! Liiatigi, see oleks ju veel eriti ägedat vaatepilti pakkunud kui need suured lokid oleks veel koos peaga lehvinud ruumikas katlamaja lavaavaruses. Või siis vastupidi - ka Anti oleks võinud ju kiilakat Gulliveri mängida...

Näitlejate-karakterite parukad seevastu olid vägagi huvitavad! Samuti kostüümid olid põnevalt muinasjutulised ning ilusate, kunstiliste disainerlõigetega. Ja kõik need hiiglaste maskid veel lisaks - nii fantaasiarikas kunstnikutöö Marion Unduskilt! Priidu Adlase valguskaart toetab lavastust nii misanstseenides kui ka suuremate emotsioonide tekitajana ning ka lavastustehnilisest küljest, näiteks tormina või lainetele ehtsusefekti juurde andes.

Lavastustehniline suurim kriitikanool läheb mul väikeste nukkude pihta. Nukud ise olid väga ilusad, aga teine vaatus tundus esimesest tunduvalt nõrgem eelkõige just nende kasutamise pärast. Teises vaatuses ei olnud enam sellist mängulist koomikat, mida pakkus Andres Roosilehe Lilliputimaa majesteet esimeses. Esimeses vaatuses anti näiteks Hitlerlikku austusavaldust kolmekordse häälitsuse ning käteliigutusega kui keegi suure juhi nime suhu võttis ning jälle kui Blefuscude juhti mainiti, siis selle juurde käis kerge sülituslaadne häälitsus. Pisike detail, aga andis palju juurde. Teises vaatuses oli "mõnus" ainult Silva Pijoni mängitud karakteri omapärane liikumine, kogu kere katvas hiiglasekostüümis - eriti pea liigutamine ning tema oskus ka lisaks käte ning ülejäänud kehaga emotsioone rõhutada ning karakteri-visuaalile kaasa mängida. Esimeses vaatuses suur Gulliver andis nii palju kogu lavastustervikule juurde ning teda oli põnev jälgida... selles "hiiglases" oli teatavat pahaaimamislikkust tekitavat. Teises vaatuses olid kostüümides hiiglased väga lahedad ja suured pead samuti, kuid väga pikad stseenid mängiti väikeste nukkudega, mida sellises lavaavaruses oli raske jälgida... silmad ei tahtnud nii väiksele fokusseerida ning see muutis teise vaatuse tunduvalt igavamaks... Nukumängul tahaks ju nuku tegutsemist vaadata, aga paratamatult vaatasin nukkudega tegutsevaid näitlejaid - nad olid lihtsalt lavamõõtme jaoks sobivama suurusega objektid. Eks lavastaja oli selleks ajaks ka publiku ära hellitanud oma põnevate lahendustega, mida ta kui seeriana paiskas lavastusse sisse kuni väikeste nukkudeni välja ja nõnda hajus ka sellepärast tähelepanu ning pigem tekkis ootus, et mida nüüd järgmiseks veel tuleb... aga kui seda "järgmist" enam ei tulnud, siis mõjus kuidagi üleliigsena see lõpule liikumine pärast hiiglaseid.

Lavastuslike trikkide keerukus ja kõik need tehnilised lahendused tõid meelde mõned Broadway ja West End'i tipplavastused, nagu näiteks War Horse... Gulliver ainult jäi emotsionaalses mõttes sisuga oma maailmalava-sugulastele alla... Vaimustust, külmavärinaid ja üllatuslikke ohhooo-momente pakkusid värvikad karakterid, kunstilised ja lavastustehnilised lahendused, aga mitte lugu ise.

Liina Sumera muusika on imeilus ja oleks seda kohati tahtnud isegi pikemalt kuulata ning Olga Privis on järjekordselt teinud vinge koreograafia. Lavastaja on ka tegelasterohketes stseenides asetanud karakterid justkui sümmeetrilistesse tervikpiltidesse ja see on üks ilusamaid efekte Taavi režiis. Kuid Olga poptantsu liigutustega moderntants selles ajastus ei tekita mitte võõrastust, vaid hoopis toimib väga maitseka ning huvitava lisandina.

Nukuteatri lavastused on meeldivalt tihti tugeva ansamblimängu-tunnetusega. Eks see tuleneb ka paljuski juba olemuslikult sellest, et näiteks ühe nukuga mängivad tihti mitu näitlejat korraga. Kuid siin Gulliveris oli seda ansamblimängu veel eriti hästi tunda ja märgata. Vanemad, kogenenumad näitlejad mängisid koos TÜVKA 12nda, ehk järgmise aasta lennu näitlejaõpilastega. Keegi ei kukkunud soleerima, kõik käisid kui ühte jalga ning hingasid samas rütmis. Sellest hoolimata tõusid esile mõned neist rohkem kui teised. Mõned liigutused, mõned vormid, kuidas oma karaktereid loodi olid nii omapärased ja mõjuvad, et paratamatult noppisid need enda jaoks sealt tugevast ansamblimängust ka välja. 

Esimeseks ja eelkõige, juba mainitud Andres Roosileht ja Silva Pijon. Andrese mängulises mõttes isegi ülemeelikult lahendatud Lilliputtidemaa juht on üks tema kahest karakterist, teine on hiiglastemaa juht. Kuid hiiglane on maski taga varjul ning peamiselt ka publikust kaugemal ning temaga ei teki pooltki nii head kontakti kui Lilliputikunniga. Lilliputimaa valitseja on oma eriskummalisuses koomiline ning käib läbi suure karakterimaastiku - olles nii ülev boss, hea, halb kui kõike sealt vahelt. Lisaks ka kaval ning ahne ja ülbe. Kuid Gulliveri lepituse läbi tolle õega ka mõistlik ning kõiki neid halbu loomuomadusi vastutahtsi allaneelav. Ja seda just eriti Andrese mängitult, mitte lihtsalt ainult tänu tekstile. Ka laste- ja peretükkidest võib tulla nii kõrgetasemeline karakteriloome! Fantastiline! Heaks kontrastiks tema tagasihoidlikumad, inimese- ja reaalsuselähedasemad karakterid, mida Andres oskab ka väga hästi luua. Võib-olla just sellepärast, et temast tulevad ka sellised sähvatused välja, nagu see Lilliputimaa liider, ongi just põhjuseks, miks tema seekordset karakterit eriliselt tugevaks pean - see on eriline!

Ning Silva hiiglasetüdruk. Tal oli mängida ka Gulliveri tütre roll ning ka mõned väiksemad taustategelased, aga just eriti see maskiga tüdruk, mida Silva nii ägedalt ekspressiivseks mängis. Tema maskikasutus oli täiesti omaette klass! Andes veel käte ja ka muidu kehahoiakuga koomilisust sellele juurde. Tütrena oli ta oma madala, II aldiga natuke tüpaaži mõttes võib-olla mitte esimene, kes selleks sobiks, aga jällegi mõnedes taustaosa mistseenides andis silmad ette ka kogenenumatele kolleegidele... näiteks kuidas ta suure Gulliveri käega toimetas... ei teagi kas tal on loomulik talent, lavastaja tugevalt suunatud või on neil TÜVKAs nii tugevad õppejõud sellisteks rollideks. Kahtlustan, et kõigi kolme koosmõju. Igatahes on ta olnud algusest peale üks minu lemmikuid oma kursuselt (koos Stefani, Elari ja Hans Kristianiga... teisi lemmikuid on tekinud hiljem riburada juurde).  Kuid just Silva on tähelepanuväärselt eriline ning kujutan ette kui vinge karakternäitleja temast kunagi saab. Temas kohe on seda miskit, mille kohta Aarne Üksküla ütles, et näitleja juures on kõige tähtsam, et teda oleks huvitav laval jälgida.

Lisaks tahaks veel esile tõsta Karl Sakritsa "preestri", mis oma fanaatilisusega tekitas omakorda mingi omalaadse täienduse Lilliputtide ansamblisse. Vaatasin tema mängu ka hetkedel, kui ta otseselt polnud fookuses ning närvekõditav oli tõdeda tema rollisolekut ka nendel hetkedel - hoides teatavat irvitust näol või vaadates andunud oma juhi või reliikvia suunas. Hans Kristian Õun sai juba lavalesaabumisega korralikult tähelepanu - ka see oli üks lavastajatrikk tervikusse juurde... Tema mõnusalt ülienergiline mäng tõi nii palju elektrit ja hoogu kogu etendusse. Ja seda tegelikult mõlema tema karakteriga. Kindlasti ei tohi jätta väljatoomata ka Lee Treid, kelle armas ja malbe ema, ehk proua Gulliver mattub küll just selle va moraalitsemiskihi alla, ent pääseb särama Lilliputimaa esimese leedina, lisades omalt poolt natuke teistsuguse tunnetusega koomilist tooni, kuid olles ka tasakaalukam kui tema abikaasa. Meesriigijuhtide naised ongi ju tihti seda, või mitte? :)

Mõned säravad hetked ka Loviise Kapperilt, aga nimitegelane Anti Kobin laskis justkui kõigil teistel särada. Tihti tuli tal olla ka vaid suure Gulliveri hääleks või hoopis teha nukumängu, kuid samas ei või alahinnata tema kogu selle kummaliste karakterite virrvarri kooshoidjaks ning tempomeistriks olemist.

Hinnang: 4 (See hinnang on sümbioos erinevatest tunnetest. Lavastaja leidlikus, ansamblimäng, kunstnikutöö ja eriti suured nukud ja "pead", kostüümid ja maskid, muusika, liikumine ning mitmed väga säravad rollid, kuid eelkõige ikka kogu lavastusterviku võimsus ja tehnilisus annaks hinnanguks kindlasti 5... kui isegi mitte 5+, aga moraali sisse uppuv lugu, väikeste nukkude nii suurel laval "ärauppumine" ja üle 3 tunnine kestvus, sest teises vaatuses oli ka hetki kus hakkas sõna otseses mõttes natuke igav - see kiskus jälle hinnangut allapoole. Nõnda tekkis ka teiste teatrielamustega võrreldes kokku just selline numbriline arvamus. Kuid kahtlemata oli see võimas teatrielamus!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri fotod):

Gulliveri reisid

3 H 10 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|VIINISTU KATLAMAJA

Seiklusrikas suvelavastus kõigile alates 7. eluaastast

Ühe mehe rännak maailma lõppu ja tagasi – õppimaks vaatama lahtiste silmadega ja kuulama avatud südamega.

Inglise laev Antiloop seilab Lõunamerele, kuid hukkub seal tormis. Ainsa pääseja, laevaarst Lemuel Gulliveri jaoks on see uskumatute seikluste algus. Nüüd on Gulliveril võimalus saata korda midagi suurt, sest tema unistus on saada maadeavastajaks, kellest kirjutatakse raamatuid ning kellele püstitakse monumente. Ta tahab kuuluda „suurte” hulka, kelle vajutatud „jalajälg” jääb ajalukku kauaks püsima!

Merehädalisena satub Gulliver sõjakate liliputtide saarele ning keevaliste hiiglaste maale. Ta kogeb võitlusi, eneseületamist, armastust ning valusaid reetmisi. Naastes ootamatult pärast kaht aastat oma perekonna juurde, on ta haige ja sonib. Gulliveri abikaasa Mary ning lapsed Jack ja Ann aimavad, et isa on läbi elanud midagi väga erilist. Nende abiga hakkavad Gulliverile meenuma detailid tema teekonnast. Meenutusest saab mäng ja publiku ees rullub lahti Gulliveri seikluslik ning müstiline jaht oma unistuste täitmise nimel.

Autor Jonathan Swift
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Marion Undusk
Helilooja Liina Sumera
Valguskunstnik Priidu Adlas
Koreograaf Olga Privis
Tõlkija Leo Anvelt

Esietendus: 1. juuli 2018 Viinistu Katlamajas (vt etenduspaiga plaani)

Pilet: 20 €. Tegemist on eriprojektiga, millele ei kehti tavapärased soodustused.

Kestus: 3 h 10 min, sh vaheaeg

Vanusele:  kõigile alates 7. eluaastast

Mängivad

Nimiosas Anti Kobin, teistes osades Lee Trei, Laura Nõlvak, Tiina Tõnis, Andres Roosileht, Karl Sakrits ja TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu üliõpilased Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Silva Pijon, Kristjan Poom, Hans Kristian Õis

(p)ÖÖ - NUKU

Mäletate seda olukorda voodisse minnes kui uni ei tahtnud kuidagi tulla. Ükski asend ei nii ei naa ei olnud see õige, tekk oli liiga raske või mitte piisavalt raske, kõrvalmagaja oma asendiga häiris või polnud padi piisavalt pehme või suur ja igasuguseid mõtteid hakkas pähe voolama...

Natuke sarnases olukorras leiavad end 4 Nukuteatri "pisikest" uneotsijat. Ütleme nii, et nad on kõik omavahel sõbrad ja üritavad koos magama jääda, aga no kui üks ei saa, siis ta ei lase ka teistel magada ja kui teine saab, siis kindlasti kolmandal on vaja just teist nügida või neljandalt tekk pealt ära tõmmata või esimesele peale ronida jalgadega. Und igatahes ei ole, ega tundu ka kusagilt tulevat... vanematel võib-olla painavad töömured pead ja võib hirmutada mingi järgmise päeva koosolek, aga lastel võib see hirmus pime nurk toas olla kahtlane ja kui ei näe, siis ju ei tea, mis seal ikkagi võib olla... või veel hullem - kes?

Need neli väikest uneotsijat otsivad oma und seigeldes. Niisama unetuse käes vaevelda ja voodis väherda on ju suisa vastik... parem siis juba tegutseda. Igaühel on oma nõksud, millega ta tavaliselt magama kergemini jääb ja tore on ju neid kõik koos läbi proovida - publikule ka vihjeid kuidas ja mida kodus järgi teha sellises olukorras :)

Üsna pea on selline pöörane möll üles keerutatud, et tahaks ise ka nendega seal mängida... Kuigi natuke sellise tunde näitlejad loovadki, et me kõik seal möllamegi koos. Näiteks ühe suure pehme kuubiku peal oleks tahtnud hüpata või sedamööda kõndida samal ajal kui teised seda liigutavad... rääkimata põlevaid valguskaableid vilinal keerutada... äge! :)

Lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul on loonud üpris omapärase lavastuse. Nukuteatri väike saal on saanud hoopis teise lahenduse ning ma näiteks istusin vist otsapidi hoopis lavaäärel? Põnevalt on kogu lavastuse ülesehitus ja sisu integreeritud stsenograafiaga - kõikvõimalikes suurustes kastid ja karbid - mõned aukudega, mõned tornideks kokku liimitud, mõnedel ainult pilud, mõned käivad lahti, nagu kapiuksed. Natuke vanemad lapsed on ju sellise "kastimaailmaga" läbi minecrafti hästi tuttavad... Ja nagu minecraftis luusivad ringi creeperid, nii kimbutavad ka lavastuse tegelasi "hirmud". Ühel hetkel tõmbavadki tegelased endale kastid peale ja ümber, ning oleksidki justkui minecrafti-tegelased :) Kuigi tegelikult keegi ikka väga pikalt ja sügavalt midagi seal ei karda - mängu ja sõpradega saab ju kõikidest hirmudest mänglevalt kergelt üle. Aga kastidest tuleb selle mängu sees igasuguseid põnevaid asju välja - need on ju lõppude lõpuks "kastid" - asjade panipaigad... aga kui vaja, siis ka näiteks nukud (üks vahvamaid lõike oligi karbi-lindudega mäng - ööbiku kohta hõikasid küll lapsed publikust, et see on vares... aga näitlejad ei lasknud end sellest segada - nende mängus oli see "ööbik"). Ja kastidest saab ehitada torne ja tegelikult terve seina koos akende ja ustega! Ja mõnest kastist võib isegi midagi välja tulla ise, nagu näiteks unepõder... ja ajada oma sarved laiali - teise poole etendusest jäigi ta sinna oma põlevate silmadega valvama (suurepärane valguskujundus Oliver Kulpsoolt - üks põnevamaid ja ilusaimaid siiani sellel aastal ja arvestades ka tema "Oodates" imelist kujundust, hakkan tulevikus tema töödel täpsemalt silma peal hoidma)... või mõni nägu, kes Sulle kastipõhjast vastu vaatab... ja mõni kast teeb ju avades erilist häält ka...

Loo telgjooneks on Andri Luup'i kirjutatud ja dramatiseeritud, erinevaid une-eelseid mõtteid laval lahtimängiv lastekvartett, kes seda ärakadunud und taga otsivad ka teekonnana - otsides Unesüdant... sest siis kui see on leitud, siis saab ju alles uni päriselt tulla. Lugu, õigemini väiksed lookesed või pigem isegi seikluspeatused on väga toredad, aga tegelikult lugu ise on nii segunenud selle möllamisega, et võib-olla see iseenesest polegi enam selle kõige juures kõige tähtsam. Tähtsam on headus ja tähtsad on sõbrad ja tähtis on see turvatunne, et ühel hetkel see uni jõuab nagunii ikkagi kohale. Nagu alati. Ja tore kui und saab sõpradega koos otsida, sest mängus peitub ju võlujõud. Ja muidugi näiteks lahe on ju uhkustada ka kellegi ees, mida kõike sa julged teha - isegi musutada teist. Ja isegi kui Sa kohe ei julgegi sinna "pilkasesse" pimedusse pea ees tormata, siis mängu sees ja teiste abiga teeb selle ikka ära. Lavastuses kasutasid suured väiksemaid ära... nimelt näitlejad kaasasid publiku seast lapsed, et neid pimesilmi nipsudega pimedasse nurka enda turvalisuse mõttes kaasa meelitada... ja lapsed läksid ka... nemad on ju palju julgemad... samaga hoidudes pikkasid kastitornide mitte-mahajamast :)

Näitlejate ansambel on ühtlaselt lastesõbralik ja armas, lapsed on nende "poolt" ja nendega "kaasas" kohe esimesest laulust alates (heliloojad, helikujundajad Ülo Krigul ja Lauri-Dag Tüür). Naerukõkutamist kostub publiku seast pidevalt ja vähemalt esietendusel ei hakanud mitte keegi nutma, isegi täiskasvanud mitte... kui just naerupisarad arvesse ei lähe.... Päris pimedaks õnneks ei lähegi ja kuigi üks väga efektne kastikolistamistega stseen on selline piiripealne, et kas nüüd keegi ehmub... aga kuna Kaisa ise oli see kõige suurem kolistaja ja ehmuja, siis lastele tegi see hoopis nalja. Usun, et saalis oli ka 4 aastaseid, võib-olla isegi mõni julgem kolmene, aga kõige suurema tõenäosusega on kindlaim minna vaatama koos 5-aastasest alates lapsega. Taavi on kõige pikem, huvitav kas sellepärast mõjus ta natuke nö. ninamehena? Aga Katri on kõige pisem ja seega ka kõige käbedam, aga ka kõige suurem uhkustaja :) Temal tuli juba vahepeal uni ka, aga no kus Sa siis magad kui teistel alles möll üles keerutatud. Ženja kõige vaiksem, aga võib-olla ikkagi ka kõige julgem? Vähemalt oma hüpetega kasti otsa! Ja Kaisa nagu kogu kamba liim, mis kõige osavamalt kõiki kokku sidus - nii tegelased kui seiklustest üleminekud, aga kui tahtis, siis oli hoopis uhkete valgusjuustega printsess! :)

Hinnang: 3-5 (sellele lavastusele on mitu hinnangut, oleneb, mis tasandilt sellele läheneda. Laste reaktsiooni vaadates on täistabamus ja lavalt side loomisel oma väga erivanuselise publikuga - alates 4-5stest kuni pensionärideni välja ning mängulisuse, erilisuse ja toreda lapsemeelse mängu hinnang on väga kõrge! Kui panna see aasta teatrialamuste pingeritta täiskasvanulikust seisukohast, siis oleks hinnanguks ka tubli Harju keskmine - igatahes oli ka täiskasvanuna seda tore ja vahva vaadata. Tulid omad lustimise ajad meelde, kui sa lapsena sugulaste või sõpradega suure kambaga lakas magatud, aga und loomulikult ei tahtnud tulla... kõik need kollijutud linnas elavast verisest käest, kes oli teel meie juurde ja koputas kohe uksele ning nõudis oma ülejäänud keha - see lugu natuke teisel moel on ka siin lavastuses... Aga ka mängud kõikvõimalike asjadega, kes kujutluse abiga muutusid milleks iganes. Kui mänguks on midagi vaja, siis ei jää ju mäng selle taha kunagi, et üht või teist asja pole. Kui vaja, siis sai ka karbist mõne eluka mängutegelaseks. Palju seal siis vahet kas mudelauto või tikutoos, ikka teed ju ise rallihäält... Vahva ja eriline lavastus on lõbus, headusest pakatav, muusika ja põneva valguskujundusega retk-lavastus koos üllatuste, seikluste ja mängudega, kuhu ka vaatajad kaasatakse saba ja karvadega.)

PS. Muidugi tänapäevaste vidinate, ehk valgusnööridega omal ajal mängida ei saanud, aga kõige peale ronida ja hüpata küll... vanaisa ikka ütles, et ronida võib, alla kukkuda võib ka, aga nutma ei tohi hakata, siis ta võtab vitsa... Ükskord ronisingi tema kastiauto kabiinile, mis oli autolt maha tõstetud ja seisis aidakõrval nõgesepuhmaga ümbritsetult... Muidugi ronisin ma selle otsa just sellisel hetkel kui vanaisa läks sealt mööda - koplisse vikatiga niitma. Minust möödudes ning mind märgates ainult ühmas, et nooo poiss, vaata et Sa sealt kukkudes nutma ei hakka... Kuna ma olin juba vahele jäänud, siis tahtsin muidugi näidata, millega hakkama olin saanud ja milliseid trikke suudan seal turnides teha... Ja hõikasin, et vanaisa vaataks... Samal hetkel nõrgenes haare ja sinna nõgestepuhmastesse ma kukkusingi... põlved-küünarnukid veriseks, aga eriti hullult tegid valu nõgesekõrvetused üle kere... Vanaisa sõnad kõrvus kajamas, krapsasin kohe püsti ja hõikasin läbi võltsnaeru, et minul pole häda midagi, tahtsingi teha sellist hüpet... Vanaisa ainult vangutas pead ja läks edasi.. kui ta juba tiigiäärde oli jõudnud, ehk kuuldeulatusest kindlalt väljas, julgesin oma nutujoru lahti lasta... nii valus oli, et juhtus küll pea 40 aastat tagasi, aga ikka on veel meeles nagu eilne...

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i fotod on pärit NUKU FB lehelt):

(p)ÖÖ

Lavastajad: Tiina Mölder, Christin Taul
Autor ja dramaturg: Andri Luup (Theatrum)
Kunstnik: Keili Retter
Heliloojad ja helikujundajad: Ülo Krigul, Lauri-Dag Tüür
Valguskunstik: Oliver Kulpsoo

Esietendus 29. aprillil 2018 (Väike saal)
Vanusele: alates 5. eluaastast kõigile
Kestus: 1 h 5 min

Kuidas olla öös ja sellest välja tulla? Kuidas harjuda pimedusega: sellega leppida, saada julgeks ja tunda rõõmu pimeduse olemasolust? Kas pimedusega harjub, kas keegi pimeduses karjub? Kas pimeduse sees on ka valgust? Kas on hirmus? Või on ilus? Ja naljakas?

Kui ma ei näe mitte midagi
ja ei tea, kus ma olen,
ning kasti tagant tuleb välja kolm maskiga kuju,
ja ma kuulen ühte tundmatut susisevat häält, mis sahmerdab
susinal kasti sees
ja keegi on selja taga, ja ma ei tea, kes see on, isegi kui see saab
olla vaid mu oma sõber
aga tema vari on nii suur -
et peab minema, kuigi üldse ei julge,
aga keegi peab minema, ja siis ikkagi lähengi, ja pärast ... on
hirmus naljakas, või tegelikult hoopis hirmus imeline ja üllatav.

Tähelepanu! 

Saali pääseb vaid vahetusjalanõudes (pehme tald, kontsadeta) või sokkides. Saali ukse taga on võimalus jalanõude jätmiseks.

Mängivad

Taavi Tõnisson, Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Katri Pekri