Surematud - Ekspeditsioon

Augusti eelviimasel päeval oli "Surematud" esietendus just lõppenud, kui teatrikaaslasega teineteisele otsa vaatasime ja küsisime nii teineteiselt kui ühtlasi iseendalt, et mis asi see nüüd siis oli, mida me just vaatasime. See polnud ju otseselt surematuse saladuse paljastamine. Polnud ju ka otseselt surematuse kui sellise lahkamine. Ja kuigi laval tegutsevad naised olid läbi etenduse teekonnal, et surematuse saavutamise koodi paljastada, siis tegelikult see polnud ju üldse sellest...nagu parimad lavalood ikka - tegelik mõte asub hoopis kusagil mujal kui see, mida otseselt vaatad. Mõlemad tõdesime hetkega, et nähtu oli kahtlemata huvitav, täis sümboleid, viiteid ja vihjeid, aga mida sellega siis ikkagi öelda taheti? Justkui peaaegu oli see peos, aga ometi mitte. Kohe-kohe keelepeal... aga ikkagi mitte. Otsustasime natukeseks koos maha istuda ning veidi lahata, et tuumani jõuda. 

Mu kaaslane vast isegi millimeetri kriitilisem kogetu peale kui mina. Laval on nimelt 2 sotsiaalmeedia "staarikest", kellel parajasti filmimisel insta- või tiktoki-video, kus nad mingeid toodete pakendeid avavad ja neid nö. "testivad". Ehk siis need meie "uue ajastu tegijad"...eriti kui arvestada kui paljud väiksed tüdrukud-poisid ihaldavad saada "influenceriteks", ehk ühismeedia mõjuisikuteks. Öeldakse ju, et Z-sugupõlve (16-23 aastased) kõige suurimad iidolid ongi just sellised inimesed. Olles ise järjekindlalt kustutanud enda "seintelt" kõik, kelle põhiline jagamine on seotud sellega, kus kohast nad riideid ostavad või milline lõhn või ehe neile on saadetud ning kelle abiga ja kus kohast endale toitu koju tellivad, on täiesti arusaamatu, miks keegi jaksab selliseid jälgida? Oma aega raisata (minu arvates) tühjale-tähjale? Lisaks veel need sotsiaalmeediastaaride pidevad tülitsemised ja õiendamised omavahel, mida teatud meedia endale klikikogumisteks omakorda suuremaks paisutab. Haige ühiskond, kas pole? Seda kummalisem oli avastada, et kuigi teatrikaaslase jaoks ka lavastuse esimene lõik (kus just toodete testimist välja mängiti) venis pisut, aga minule seevastu pakkus mõnusa äratundmise läbi kaasairvitamise ning vabalt oleks võinud see kasvõi veelgi pikemgi olla!

Laval põhinäitlejateks Katariina Tamm ja Mari Abel, kes mitte päris groteskile võimust andes ning isegi... kuigi mõnuga ülemängimise piiril tripivad, püsivad just selles võtmes, et ühendabki need tüübid tegelaste (väga mitmete) prototüüpidega ära. Teatav bravuur käibki ju just selliste inimeste juurde. Vaevalt, et nad rambivalgusest väljas kõik päris sellised on, nagu nad end paista tahavad lasta. Ikka kumab pisuke poos või näitlemine neist läbi, kuigi kindlasti mõne tegelik mina on ka just selline ja ilma filtriteta. Mis juba omakorda lihtsalt mõttena tundub veidike haige... samas mõni kannab uhkusega ka kogu rahva ees klišeeks olemise välja ning cashib veel kopsakalt raha ka selle eest. Seega kas keegi kellegi võlts või tegeliku mina kohtumõistjaks saabki olla?! Saab! Sest kui see keegi oma kogu elu teistele vaatamiseks ja hinnangute andmiseks laiali laotab ning selle pealt teenib, siis ühtlasi müüb ära ka õigused privaatsusele ning annabki voli sügelevate hammastega (inim)lõukoertele, kes omakorda saavad endale eluks vajaliku teiste materdamisest.

Mõlemad teatrikaaslasega (tema on naisterahvas) tõdesime, et Katariina jalad on kahemeetrised ja lõpevad tal kusagil kurgu all ning Mari on ilmselt igavese nooruse lätte juba avastanud, sest enamvähem vanusevahet ei paistnud neil seal laval olevat. Vaimustavad näitlejannad, kumbki nii sees oma karakteris, et vamp(iir)idena saamas veel jõudu-hoogu juurde oma mängule just oma tegelaste verest, keda nad seal kehastamas.

Ja siis toimub pööre. Ilmub välja üks kahtlane vanatädi, kes süstib meie "esiinfluenceritesse" - Kärol Hindenburg'i ja Pille Titanic'usse mõtte surematusest! Ja tegelik lava saab avalduda ning "ekspeditsioon" käivituda! Nimelt, jääb temast maha ka Borgese teos. Ja see on esimene võti, sest just Borges on päris mitmeti kogu lavastuse alglätteks. Hehh... üks kirjanduse vanameistri lausetest kõlab ju "Kõik olendid peale inimese on surematud, sest nad ei tea, mis on surm". Mis omakord tõi meelde ülikooli "Tulevikutehnoloogiate" õppejõu Kristjan Port'i ühe arutlusteema - "Inimene võib täieõiguslikult uskuda oma surematusesse, sest keegi pole tõestanud vastupidist". Aruteludest jäi meelde, et tõesti, teised ju surevad, aga mina ise - mina võin vabalt olla surematu. Samas avab see pandoora laeka teistesse ülikooli filosoofiatundide teooriate käsitlustesse. Näiteks, mina olengi maailma kese, kõik mind ümbritsev on kõigest minu enda väljamõeldis. Ja mina kui "maailma kese" olengi ju surematu... jne jne jne...

Kärol ja Pille hakkavad otsima surematuse koodi. See koosneb sõnadest, mis on pillutud maailma eri paikadesse laiali. Nende kättesaamiseks tuleb täita kõikvõimalikke ülesandeid ning muidugi koodihoidjad kõigepealt üldsegi üles leida! Kusjuures praegu neid sõnu siin kirjutades ning tervikut juba teades, siis no on vast fantaasia lavastaja Marianne Kõrveril, kes koos dramaturg Taavi Eelmaaga selle kõik kokku konstrueeris. Ideesid ammutatud siit-sealt, enda ja teiste mõtetega kõik kokku sidudes, lisades saateks lavastuslikke trikke, mis muudavad vaatamise lõbusalt mänguliseks ja fantaasiarikkaks. 

Borgese novellis “Surematu” on linn, kus on tänavad, mis lihtsalt lõpevad ära. Igal pool on kõikvõimalikud täiesti mõttetud trepid, mis ei vii mitte kuhugile. Uhked väravad, mida läbides ei jõua mitte kuskile ja kõikvõimalikud kaootilised arhitektuurilised struktuurid (mida muide tihti kasutatakse ka võrdlustes, kui meie pärismaailma arhitektid "segast panevad" ja liiga loomingulised asjad päriselt ka üles ehitatakse). Seal loos need niiöelda "surematud", elasid ise kuskil sellest linnast väljas (olid hävitanud esialgse surematute linna) ja otsisid võimalusi, kuidas surra. Mis omakorda viib mõtted sellele, et kes need "surematud" üldsegi tulevikus on, kui noorema generatsiooni "kangelased" ja austust väärivad eeskujud-iidolid ei olegi enam Borgesed, Shakespeare'id, Dalid, Tammsaared, Pansod ja teised, keda siiani on eriliselt austatud? Uued generatsioonid kasvavad üles hoopis teistsuguses maailmas. Teistsuguste väärtushinnangutega. Kui kõik need paradigmad, millega me oleme harjunud ja mis on tundunud kestvad, sedavõrd mitmetel aladel ja suundadel on turbokiirusel muutumises ning korraga (seejuures tehnoloogia, ehk millegi välise omakorda kiirendatud jõuga), siis kes on "surematud" tulevikus. Kas tõesti need viimastel aastatel tekkinud, ehk tänapäeva "iidolid" ja "staarid", kes näivad pressivat kõigi teadvustesse, meediasse ja no kõikjale? Kas see protsess on pöördumatu või oleme märkamatult juba ohjad käest andnud?

Eks alati on erandeid ja mõnikord erandid muutuvad ka enamuseks. Nii näiteks etenduse lõpp viitaks nagu sellele, et tegelased on jõudnud ringiga mitte tagasi algusesse, nagu Borgese "ringikujuline aja kontseptsioon" eeldaks, vaid hoopis kolmandasse kohta. Nii näeme ju ka inimesi (sh. noori) enda eludes, kes tüdinevad sellest globaliseerumisest või urbaniseerumisest ja meelega valivad nimme oma elus hoopis teise tee.

Pille ja Kärol, kavalapead nagu nad on, lähevad oma otsingutel natuke eri radadele, et kiiremini koodid kokku koguda ja nii saavad nad oma teekondadel igasuguste huvitavate... võiks öelda ka "surematute" tegelastega kokku. Näiteks bitcoini looja Satoshi Nakamoto, kes nagu tema isik päris elus on teadmata vormis või olekus, nii ka laval. Dramaturgilises ja lavastuslikus mõttes geniaalne kunstiline "mäng". Või lausa ainuüksi kogemist vääriv "üleelusuuruses" beebi... on see siis viide Polanski filmile või mitmete viidete sümbioos... Aga ka näiteks Karl Lagerfeld oma kassiga... Seejuures hea, et siiski tekstis nimi välja öeldi, sest ehkki täiesti äratuntav Katariina mängitult plaatinumvalge parukaga ja puha, aga kuna kõik sinnani oli sedavõrd mõttetihe, et lihtsalt nime kuulmata kohe ikkagi ise kokku ei viinud, kas see on hoopis keegi rokokoo ajastust või kes... Pärast jällegi väga oluline suuna andja kriminalistidele, kes tahavad jõuda kogu lavaloo, ma ütleks isegi, et põhilise mõtteni.

Lavastus sisuliselt teeb toredad käepigistused ka suvel Von Krahlis esietendunud (kus dramaturgiks oli samuti Taavi Eelmaa) "Atlantise keiser" ja kevadhooajal Ekspeditsioonis esietendunud "Inimese anatoomia" lavastustega. Esimene on keisrist, kes tahab ise Surmaks hakata, mille peale surm solvub ja kaob ning keisri alamad, eriti tema haavatud ja valudes sõdurid enam ei suregi, vaid piinlevad surmavaludes. Teine jällegi kasutab ka budismist tõukuvat kujundit "vaata kuud, mitte kuud vaatama suunavat sõrme". Sellega tekkis täiesti kummaline (siin ka kontekstiväline) teatriga seotud sidusus, mis etendust vaadates ajas tahtmatult muigama... nimelt nukuteatris ju ka saad korralikuma elamuse, kui vaatad nukku ja selle tegutsemist ja mitte näitleja kätt, kes selle nukuga toimetab...

Aga just see kuu kujund oli meil teatrikaaslasega tegijate mõtteni jõudmisel kõige tugevamaks ja konkreetsemaks suunaandjaks. Seejuures MILLINE kuu! Nunnumeeter lavastusel tõusis läbi Sakala 3 katuse iga kord kui ta pöörles oma kivikuuli heli saatel end meie ekspeditsiooni giididega suhtlema! Vapustav video- (Emer Värk), heli- (Lauri-Dag Tüür) ja valgus- (Kristjan Suits) kujundus sinna juurde. See kuu, kuigi tasapinnalisel ekraanil, tõesti näis ümmargune ja geomeetriliselt kera. Hääle järgi võiks eeldada, et tegemist oli Taavi Eelmaaga, aga kindel ju pole. Sama müstilisena tundus paavsti kere... Seda ägedam oli avastada, et Rene Kari, kes oma supervormis treenitud keha Katariina tegelasele laenab, on 74-aastane! "Surematud" saab lavastuslikult muudkui uusi mõõtmeid juurde! Juba surematuks on ilmselt saanud Eesti kunstnik Kris Lemsalu, kelle kujundatud kostüümid on ühtviisi nii arhitektuursed kui ka mängud materjalidega, pakkudes seejuures sõna otseses mõttes silmailu ja arvestatud oleks olnud ka nagu näitlejannade kehadega, kes neid kannavad (eriti just Katariina puhul). Kuigi eks koledusel on ju kunstis kahtlemata ka oma koht (ent tavaliselt ikkagi läbi koleduses leitava ilu, elu, lugude või äratundmiste), ent kuivõrd silmipaitav võib ikkagi olla just ilu.

No küll me vaagisime ühest ja teisest suunast, et miks see kõik... selles ju peab olema mingi suurem seletus sees. Kõik need vihjed ja kogu see teekond. Kord viskas teatrikaaslane ühe mõtte õhku ja mina ei saanud päris nõustuda, siis jälle tuli minul mingi idee, aga tema tõi kohe vastuargumendi. Ikkagi see kuu ja see sõrm ja Lagerfeld oma kassiga ja need esiti ju üsna nõmedad influencerid oma tühjapäevaste toodetega, mille avamisel karbid lendasid igas ilmakaares ning toode järgnes tootele ja kogu näitlemine seejuures, et kuivõrd hea see või teine asi on... Kui järsku plahvatas. Ma arvan, et mu kaaslasel sekund enne mind, aga sädemest tõusis leek - kõik see teekond näitas ju üheti kuivõrd hullud me inimloomad oleme! Võibolla jäi mul viide Einsteinile märkamata (kui laval on Katariina 2 meetri pikkused siredad jalad, no kus sa siis teksti kuulad, kui lihtsalt ammulisilmi jalgu passid - seda muide tunnistas ka teatrikaaslane)... oleks ehk meie kriminaaluurimuslikule lahendile tsipa kiiremini jälile jõudnud, heh?! Sest nagu vana Albert ju ütles: "Ainult kaks asja on lõpmatud, universum ja inimlik rumalus ning esimeses pole ma kindel." Samas ikkagi milline magus mõttemäng ja veelgi magusam selle enda jaoks lahendamine. Kuigi eks muidugi on iga vaataja jaoks erinevad asjad olulised ning Pille ja Käroli ekspeditsioonilt üleskorjatavad märgidki erinevad. Sest see lavastus on siiski kunstitöö, mitte tavaline "loojutustus". Kuid kogu sel teekonnal tõesti ju üks inimlollus/hullus järgnes muudkui teisele...

Ei ole sugugi tihti rahul filmirežissööride teatrilavastajaks ümberkehastumistega, aga Marianne Kõrveri huvitavad mõttemängud, irvamised ja austusavaldused ning referentsid ajaloole, tsitaatidele, teistele teostele ning nende uueks tervikuks sidumine on paras mõttepähkel ühele tavalisele teatrivaatajale. Jah, siin-seal mingi asi õige pisut venis, teises oleks jällegi tahtnud pikemalt. Ent see on siiski tühine terviku järelmeki mõttes. Siinkirjutaja vaatas esietendust ja võibolla mõni asi veel vajaski natuke sissemängu, lihvimist, äratundmist publikuga koosmängust - kus võimendada, kus tagasi tõmbuda. Selles mõttes mu traditsiooniline numbriline hinnang konkreetselt nähtud (esi)etendusele pole kõrgem kui 4/4- piirimail, aga seda võrdluses kogu ülejäänud teatriaasta loomingutega ja viienda-kuuenda ja sealt edasi etenduste potentsiaali arvesse võtmata. Kuigi teatrielamuse väärtus on ka ainuüksi juba siin seda kirjalikult lahti mõtestades justkui veelgi edasi kasvanud!

Kõik need inimkonna "rumalused" ja "hullused" - bitcoinid, sotsiaalmeedia staarid, täiskasvanud kes jäävad lasteks, kassiga abiellujad, kehakummardajad, säästu- ja kliendikaartide kogujad, Jeesuse- ja teadusefanaatikud, "titemammad", isehakanud supersangarid... kõik siin ühte loosse kokku kogutud, mis paneb mõtlema, et kes tahakski üldse enam sellises maailmas olla surematu? Maailmas, mis veel kõigele lisaks näib muutuvat üha hullemaks, seejuures ajaloost õppimine oleks nagu võimu- ja/või raha- ja/või usuhulluses selgelt liiga suur ootus inimkonnale... "Peatage maailm, ma tahan maha astuda" hakkab üha enamaid inimesi kummitama. Igapäeva oravarattas ju polegi (ammu enam) aega, et hakata sellele mõtlema ja nii sõidame kiireneval karussellil muudkui edasi ega oska, ega viitsi, ega jaksa teha ka midagi selle peatamiseks... lihtsalt - pole ju aega ka... 

Lavastuslikult see kuu, paavsti lõigus pikk Katariina, kellel meesbodybuilderi keha, laval ühel hetkel hetkega jäägitult kaduv Mari, "aerutamine", üks läheb trepist üles teine tuleb alla jne jne jne - sedavõrd palju avastamisrõõmu enda käega katsutavas teatrilava ulatuses! Teater (kaasa)mõtlevale vaatajale, aga mitte ka liiga sürr, et millestki aru ei saaks.

Pea kuu aega peale vaatamist on veel kõik üsna hästi meeles, aga järelmaitsena tõuseb eriti esile tegijate ideederohkus ja selles mõttes ka luksus sellisel "ekspeditsioonil" osaleda! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Virge Viertek):

Surematud

Lavastaja Marianne Kõrver

Etenduse pikkus Üks tund ja 30 minutit

Esietendus 30.08.2024

Surematuse ja igaviku idee on läbi sajandite olnud filosoofidele raskeks pähkliks. Kuid sellest mitte heitudes otsustavad kaks haritud influentserit, eelarvamustevaba noort naist, peale tutvumist Jorge Luis Borgese ringikujulise aja kontseptsiooniga asuda püüdma iidset ja ülimat - igavest elu. Neile on teekonnal surematusse abiks tõestisündinud lood seiklejatest, kes samal retkel on õnnestunud rohkemal või vähemal määral. Kas kaasaegne naine on küps surematuse jaoks?

Laval Katariina Tamm, Mari Abel, Kuu - H3inrich Halo ja Paavsti corpus - Rene Kari

Autor ja lavastaja Marianne Kõrver

Kostüümikunstnik Kris Lemsalu

Kostüümide konstruktor Kerli Praks

Valguskunstnik Kristjan Suits

Helilooja Lauri-Dag Tüür

Videokunstnik Emer Värk

Dekoratsioonide kujundaja Viktoria Martjanova

Dramaturgid Marianne Kõrver ja Taavi Eelmaa (Von Krahl)

Kostümeerija-rekvisiitor, etenduse juht Johanna-Elisabeth Tärno

Reis metsa lõppu - Ekspeditsioon

 

Teater Ekspeditsioon „Reis metsa lõppu“ pakub täpselt seda, mida pealkiri ja teatri enda nimi lubavad, ehk viib vaatajad „ekspeditsioonile, läbi metsa sinna, kus metsa enam ei ole“. Teeviidaks Juhan Jaik ja tema, alles 5 aastat tagasi ilmunud Lauri Sommeri koostatud „Tundmata palu“ raamatust pärit, varem ilmumata lugu „Ohemäe jahimehed“.

See on teater mõtlevale inimesele ja nagu üks trupi näitlejatest, ehk Marika Vaarik kusagil intervjuus ütles, et „Jaik ei anna end lihtsasti kätte“, nii võiks öelda ka lavastaja Lauri Lagle kohta. Olen tema teekonda lavastajana jälginud esimestest lavastustest peale ning teatav krüptilisus, otsingulisus, aga samas kõrge kunstiline ambitsioonikus on alati Lauri töödega kaasas käiv (blogis kunagi avaldatud Eesti teatri 2010ndate, ehk dekaadi 50 suurima teatrielamuse sekka mahtus mh. tema „Suur õgimine“, mida siiani olengi tema parimaks pidanud, aga see uusim kui just ei löö, siis kõigutab toonast). Midagi pole tal kunagi lihtsalt lavale seatud sellepärast, et peab seda või teist asja tegema, ikka näib, et tema tegemisi on saatmas mõtete jagamise sisemine vajalikkus, publiku kõnetamine Lauri enda keelega, mis sisaldab kunstilist katsetamist, riskimist ja seeläbi on kõik ta lavastused ka täis ootamatuslikkuseid.

See teatav – kunagi ei tea, mis järgmises stseenis juhtuma hakkab – oleks nagu sellegi lavastuse tüvi. Oksteks on 4 tugeva kohalolu, sisendusjõulisuse ja publikuga käsikäes (ehk silmsides) näitlejatööd ning juurteks väga eriline ja mitmeti läbikomponeeritud dramaturgia (dramaturg Eero Epner, aga ilmselgelt just Lauri Lagle+trupi enda nägemuste mõjutusel).

Kui alustada algusest, siis kohe kätluses visatakse õhku küsimus: kelle Sina Noa laevale kaasa võtaksid? Ja kohe on mängulaud seatud hoopis selle vinkli alla, et me pole siin „teekonnal metsast välja“, vaid hoopis „teekonnal maailma, kus enam metsa polegi“. Üks valusamaid ja tähtsamaid küsimusi praeguses Eestis ökoloogilises mõttes. Aga lisaks ka otseselt huvitav küsimus – kelle Sina võtaksid Noa laevale? Kui saaksid valida ainult ühe? Lapse v elukaaslase v vanema v kellegi, kelle abil ellu jääda? Või siis kui saaksid valida osa oma kogukonnast? rahvast? millise osa? Ja oledki vaatajana jumala seisusesse asetatud. Tahaksid Sa seda? Aga kui alternatiiv on see, et keegi teine otsustab hoopis Sinu saatuse? Ja nagu nipsust tekkis kohe uus oluline ühiskondlik dilemma – oled Sa sellel (elu)mänguväljal lammas või karjane? Ja niimoodi neid vaatajas sisemisi küsimusi äratades ridamisi…kuni päris etenduse lõpuni välja, mil Marika Vaarik, lakoonilise häälega loeb raamatust lõigu, mis peale seda Jaigi novelli „metsa kättemaksu“ mõjub nagu külm vesi krae vahele – stiilne raamistus, kui mõelda just nimelt sellele, millest kogu lavalugu algas – paljastamata täpset sisu, võib vast julgelt siiski öelda, et külm ja karm tõdemine – miks ning kuidas metsa varsti enam polegi. Jahmatus. Kas tõesti Jaik kirjutas selle juba 100 aastat tagasi? Või see oli siiski selle lavaloo autorite lisand? Nii või teisiti nagunii mõtlemapanev, aga kui juba Jaigi ajal koputati niimoodi südamele, siis on see Lagle ja ta trupi poolt nagu haavale soola raputamine ja sõrmega osutamine, et me inimesed oleme ikka üks rumal, kasuahne (kui mõelda metsanottimise peamistele põhjustele) liik, aga kas ka just see „olukord“, mis laval loetud tekstis ilmneb on paratamatu? Tõi meelde ka salajase ja šokeeriva (ka eesti keeles ilmunud) Lugano raporti (ei tea, kas tegijate mõtestatud seostatus või kokkusattumus, aga arvata võib, et tulevikus üha rohkem esilekerkiv).

Näitlejatööde kohta ei ole muud jagada kui ülivõrdelisi kiidusõnu. Kõik 4 on ju omamoodi erinevad inim- ja näitlejatüübid, samas lavastuslikust vormistki tulenevalt hingavad tähelepanuväärselt ühtse trupina (eks nad ole mõnevõrra seda varasemates lavastustes treeninud ka ja see omakorda tõstatab trupi kui teatriga kaasaskäiva nähtuse olulisust versus äsja kogetud suveprojektid, mis toimivad otsekui vastupidiste, ent ka ju omamoodi mõnusate nähtustena… aga see kontrast on seda ilmsem… samas kui mõelda just tugevatele „ansamblimängudele“, siis need sünnivad tavaliselt just nende vahel, kes siiski on varem koos ja tihedalt laval olnud ning kui seal ongi 1 külaline, siis see võib seda võimestada). Samas kuna igale laval toimetavale trupiliikmele jagub ka fookuses olemise momente, siis saavad nad kõik ka eraldi särada. Võibolla mitte psühholoogilise pagasiga teatud „rolli“ kandes, pigem on nad kõik selle ekspeditsiooni giidid. Lavastuslik vorm kui selline on siin ju ka natuke nagu mitmeti mõtestatav, sest paralleelis jooksevad mitu tasandit. Ühes mõttes on see nagu ettekanne, tagaseinal videoga, mida näitlejad live’s maketi, proppide ja isegi objektiteatriga seavad ja üle kannavad. Teisalt on see jutustav teater, ehk jutustatakse seda Jaigi lugu, ehkki väga kujundlikult ning erinevate sümbolitegagi. Aga kuna sellest loost tehakse pidevalt väljapõikeid, andes ühtlasi nii liha luudele kui ka aidates luua raamatulugemisega kaasneva ettekujutusliku maailma ja kogu seda dimensioonide küllust lavale, mis lugedes ju inimese peas ennast loob. Näiteks on siin olulised lisaks kuulmis- (helikujundaja Artjom Astrov… huvitav, kas tema oli ka selle, aasta ühe vingeima ja mõjuvaima teatrilaulu „A kas Sa arvad, et see on finaal vä?“ tuttavatest eesti lauluviisidest kokkuseade mõtteautor? <-see oli 1 lavastuse 2st suurimast elamuslõigust) ja nägemistajudele lisaks lõhnad ning valgusest (valguskujundaja Siim Reispass – eriti meeldisid elavad valgusmuutused ning klaveri sisse peidetu) ja näitlejate edastatavatest emotsioonidest kohale jõudvad aistingud. Videovõtetes (videolahendus Tanel Ojasoo) oli objektiteatri ärakasutamisest nukufilmilikku esteetikat (metsamaketi ja suitsust tekkiva uduga…veel üks stiilne alusmaterjali õõvapeegeldus), aga ka puhtast visuaalist tekkivat muhelust (nt.lahedad hetked, kui silmad paistavad karbipiludest).

Ja siis ikkagi see mäng! Katariina Tamm on publikuga ülekantud tähenduses käesthoidmise meister. Vaatad teda laval ja on tunne, et ta jutustabki kõike seda just Sinule. Ta on minu esindaja laval, ta on mu teejuht, kes hoolitseb minu eest, kaitseb mind, aga seejuures märkamatult kujumoondades liigub kehastusest kehastusse… ent sidet kaotamata. Simeoni Sundja siirus, avatus, selgus, mängu võlu, mis põhineb loomulikkusel ja täiesti hoomamatu fookusesse ja sealt välja liikumine. Siin tema „ood püssikuulidele“ ning sellega koos lihtne, aga ikkagi natuke efektne ka - mustkunstimäng, mis oma lihtsuses ei toimiks üldse nii hästi, kui ta ei teeks seda duaalselt samaaegselt imehästi ära pettes, nagu ta teeks seda väga vabalt, ent ometi ju täpselt ning keskendunult. Ja kogu kuulide-lugu ise jällegi paneb mõtlema ühendustele nii loo siseselt kui ka laiemalt maailmas toimuvaga. Marika Vaarik on ju teada-tuntud tempomeister, tema paisud on nii dramaatilised, võrreldavad ooperiaariatega ja siin saab seda meisterlikkust imehästi taas imetleda. Marika üks pikem monoloog on (sellele eelmainitud „laulule“ lisaks nö. 2 tipphetk selles lavastuses) selline, et peale etendust või täpsemalt tegelikult juba kohe peale selle esitamist, katsusin meenutada, millest ta tegelikult rääkis ja no ei suuda öelda. See on selline flow, et oled temaga koos tema lainel kaasas, naudid nii sõnade, hääle kui esituse poeetilisust, see kannab sind… aga ma ei ole veel teatris tundnud sellist fenomeni, et sõnadest tekkiv jutt ise ei jõua minuni, aga see tunne, see sõnulseletamatu miski poeb hinge. Müstika iseenesest, sest eks ole ju ka Jaigi loos see suur müstiline mets, kuhu inimesed müstiliselt ära kaovad... Ja seekordseks näitlejatööde krooniks veel Jörgen Liik ning tema hinge lavale laotamine, endast kõik andmine ja seda ju midagi vastu saamata (sest just sellise ennastsalgava, higist leemendava, lõpunimineva, viimsegi oma ihupooridest välja pressiva, metsiku, isegi seestumisliku rolli eest, mis see lõpuaplaus ja piletihind ikka on). Jahmatavalt vapustav, väega kehastus, vaimustav… mina ise ja tundus, et terve publik sai nagu puuga pähe!

Mis omakorda viis jälle just Lauri Lagle lavastusliku külje juurde. Esiteks näitlejate ja kogu lavamaailma ansambli laialivalgumise eest kokkusidumisel, aga ka kõige selle loo ja kõrvalpõigete terviklikkuses lausa meisterlik. Kärt Ojavee huvitavaid kostüüme päris lõpuni lahti ei muukinud, ainsana sain aru Katariina karvasest vestist, sest see läks loos endas kasutusele, aga miks neil olid kõrge kontsa või paksu tallaga eri ajastute jalanõud, mis Katariinal hoopis jalast kadusid, aga teistel mitte, mida sümboliseeris see ägedalt moekas, pool läbipaistev, ent ometi mitte - looming Simeoni seljas, samas kui Marikal oli tavalise esitlus-riietus ja Jörgenil midagi täiesti ummamuudut. Aga võibolla ma tähendustest pungil lavastuse puhul kaevangi mingitest kohtadest liiga sügavalt, kus tegelikult poleks vajagi? See tegelikult ei häirinud, vaid isegi pigem võimendas mõtestama kutsumist. Ja kuigi hindan väga seda Lauri ootamatutes suundades liikumist ning lopsakalt rikkalikkust põhijoonest kõrvalekalletes sissetoodud tehnikaid ja ideid, oli seal paar lõiku, mis minu jaoks ikkagi natuke ka venima kippusid. Ei saagi nagu aru, et miks see nii on, kui näiteks Jörgen Liik (ja teised) lauluga mürgeldasid, siis seegi oli ju lahmakas lõik kogu etendusest, ent ometi oleks võinud veel ja veel seda kuulata, imetleda ja imestada… Aga siis esimene nö.metsas otsimise lõik „ae-ae“tamistega, mille toimivus ongi ju ehitatud natuke sellele, et see „kestab“, aga ikkagi vist liiga hõre, teiste sisutihedamate vahel, et jõudis korraks juba hakata kella vaatama. Teiseks, üks viimaseid suuremaid lõike, metsa-maketiga, mis tänu videole ju igati toimiv ja põnevalt leidlik, aga samas ikkagi pisut pikapoolseks kippus minema ja veel just finaalis – mis ju mõjutab järelmaitset kõige rohkem, aga kui see pole enam nii mõttetihe kui suurem osa ülejäänud (sinnajõudmise teekonna) lavastusest, siis mängib omamoodi mäkra tervikule.

Need paar „kohta“ ei ole küll üldse nii olulised, et see tegelikult kõigele heale mingit suuremat mõju avaldaks, kui ainult lavastusliku tempostatusele kivi kapsaaeda ning pigem peenhäälestuse teema, mis arvatavasti esietendusel oli sedasi, aga kuna see on natuke tunde asi näitlejatel ka, siis võib eeldada, et see suhestatud sisse ja väljaliikumistel nendesse stseenidesse järgmistel etendustel veel täpsustub ning muutub ideaalsemaks. Igatahes tervikule tagasi mõeldes ning ka see, et kui me teatrikaaslasega Sakala-saalist väljusime ning veel pikemalt vestlesime ja oma tähelepanekuid jagasime – kusjuures huvitav, aga meie jaoks toimisid ning mõjusid lisaks ühistele ka mõnevõrra erinevad asjad tugevamalt - tema oli vaimustuses video-kasutamisest ning leidis sealt üles ajaga mängimised, mida mine nii otseselt ei täheldanud, mina olin rohkem võis sisulise komponeerituse pärast aga me mõlemad tõdesime, et Lauri Lagle liigub oma teatritegemisega heades ja põnevates suundades. Ühtviisi on see just (ühele kunstnikule omaselt) Laglelik, aga samas ka nii palju uusi mõtteid ja katsetusi, isemoodi loojutustamistki… ja mis peamine – mõtlemapanev, ehk seeläbi ka väärtlavastuse kategoorias. TeatriKUNST, mis ka päriselt kunst ja Lauri ning tema trupiliikmed ongi seega just nimelt, mitte lihtsalt teatritegijad, vaid ka kunstnikud. Samas teater, mis kindlasti ei ole mitte kõigile ja meel peab olema (väga) erk, et üles leida ja nautida kõiki neid sisemisi siduseid. 

NB! Roppe sõnu kuuleb ka, (praegune olukord, sorry, panebki neid ütlema!) aga „ajastu“ ju ka vastav, ent ma arvan (jah, Jaik kirjutas ka muinas- ja lastejutte), et lapsed tasub seekord siiski koju jätta.

Hinnang ****

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on teatri FB seinalt ja need pildistas Kulla Laas):

REIS METSA LÕPPU

"Reis metsa lõppu" põhineb Lõuna-Eesti müstilise kirjaniku Juhan Jaigi novellil "Ohemäe jahimehed". Ühel tavalisel päeval siirduvad mõned külaelanikud metsa ega tule sealt enam tagasi. Vana vimm metsa vastu tõstab taas pead. Valmistutakse otsustavaks ekspeditsiooniks, mis peaks tooma selguse majja ja määrama võimusuhted igaveseks. Kuid midagi luhtub. Mets ei anna alla ilma vastupanuta.

See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt loojutustuse leebet puudutust. See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt emotsionaalseid sööstusid ja näitlejate mängus otsinguid. See on lavastus neile, kellele meeldib panna kõik laval juhtuv tänapäevasesse konteksti. See on lavastus neile, kes tahavad argipäeva õhtul istuda pimedas ja vaadata, kuidas teda juhitakse kuhugi, mida tegelikult olemas ei ole, ja räägitakse midagi, mis ometi võib alati olla.

Lauri Lagle uuslavastus räägib loo algusest lõpuni, kuid teeb väljahüppeid ja kõrvalepõikeid. Karakterid saavad rohkem liha luudele, hetked paisuvad suuremaks, lugu kobrutab ja paisub. Kogunege! Hargnege! Koer, ütle, mida sa metsas nägid! Räägi kohe!

Esietendus 17. augustil 2023 Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.

Etenduse pikkus 2 tundi

LAVASTAJA Lauri Lagle

LAVAL Marika Vaarik, Jörgen Liik, Katariina Tamm ja Simeoni Sundja

DRAMATURG Eero Epner

KUNSTNIK Allan Appelberg

KOSTÜÜMIKUNSTNIK Kärt Ojavee

KOSTÜÜMIKUNSTNIKU ASSISTENT Carmen Kremm

MAKETIKUNSTNIK Laura Pählapuu

HELIKUJUNDAJA Artjom Astrov

VALGUSKUJUNDAJA Siim Reispass

HELITEHNIK Raido Linkmann

VALGUSTEHNIK Grete Vaalma

VIDEOLAHENDUS Tanel Ojasoo

LAVAMEISTER Risto Roosaar

LAVAMEISTRI ABI Erki Kase

REKVISIITOR JA KOSTÜMEERIJA Johanna-Elisabeth Tärno

Ainult jõed voolavad vabalt - Ekspeditsioon/Von Krahli Teater

"Oled Sa tont või inimene?"

"Ma olen vaba mees!"

Umbes sama tooniga võiks toimuda vestlus publiku ja lava vahel Noblessneri Nobeli saalis neljapäeval esietendunud "Ainult jõed voolavad vabalt" lavastuse kohta... 

"Oled Sa teater või kontsert?" 

"Ma olen teatraalne kontsert!"

Aga võib ka hüpata vastuseks hoopis teise vestlusesse:

"Olen see, kelleks Te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna."

Tegelikult ju suurte tuuride kontserte lavastataksegi. On setlist ja iga lauluga kaasaloodud visuaalne minilavastus, mõnikord isegi erinevate lavakujundustega erinevatele lauludele. 

Mõned neist kontserdilavastustest teatraalsemad, mõned tantsude või taustatantsijatega, mõne laulu laulab laulja ühes, teise teises lava otsas, mõne üksi, mõne taustalauljatega või isegi duetis, mõnes bändis on mitu lauluhäälega inimest ja erinevaid laule laulavad erinevad inimesed, mõni laul on hoopis instrumentaal...

Nõnda ka "jõgede" kontsertlavastuses. Ainult, et siin kõik bändiliikmed mängivad kõiki maailma pille (ka neid, mille esmane kasutusotstarve vast polegi muusikaloomine) ja lisaks muudkui vahetavad neid omavahel... 

Arvan siiski, et vaatama asudes, ehk võtmeks sisenemisel, oleks siiski hea teada, et see pole narratiivil põhinev "teater", ega ka liikumisel... Või kas just "teater" või isegi "etenduskunst" kui selline, mida me selleks teatri termini katuse all oleme harjunud pidama... Ning valitud-esitatud laulud või muusika ei ole otseselt omavahel muudmoodi seotud kui läbi esitava-esineva trupi (bändi?), lauludesse peidetud kõikvõimalike muusikastiilide voolavusega läbi kontserdi ja ühtlasi, et neid luuakse mitmete, ka ebatavaliste "pillide" või pigem peaks ütlema isegi, et "helide tekitajatega"... Loomulikult kui just ei tekita seda palade "sidusust" ise oma peas koos lavastusliku külje ja kunstnikutöö taustaga sümbioosis. Võiks arvata, et see eeldab küll teatavat tahet, aga minul hakkasid mingid mustrid täiesti iseenesest ka tekkima läbi täiesti väikeste sidususte, mis on iseloomulikud umbes sarnaselt abstraktse kunsti tõlgendamisel iseenda jaoks või miks ka mitte sellist tantsu vaadates, kus pole mitte läbiv, tantsides esitatav lugu, vaid erinevad tantsud...isegi kui need ongi mingi ühise nimetaja või suunava kujundusega lavamaailma sisse koondatud. Jällegi eeldades, et ei sisene sellesse sündmuse sündimisse mõttelaisalt - eeldades, et Sulle midagi "kandikul pakutakse".

Ja tegelikult ju kontserti pakutaksegi tavaliselt "kandikul". Kuigi siinset lavastust "teatrina" võtmisel võib tekkida raskuseid teatud ootuste ja tõlgitsusraamidega inimestel (vastav tõestus elust enesest olemas), siis arvan, et selle "kontserdiks" tembeldamisel ei tohiks küll kellelgi vastuväiteid olla...isegi kui "kontserdina" just väga tavaline see ka pole. Seejuures nautimiseks on juba eelduseks jällegi vastav muusikamaitse. Kõigile selline stiilide paabel ning (leidlik) helindus kindlasti ei istu. Nö. "raadiomuusikaga" tegemist pole...kuigi ajuti sellest väga kaugel ka pole... ent sellisel juhul kunagi mitte eriti pikalt - kohe läheb rajumaks või miskitpidi omanäoliseks. Takte võib leida sündipopist rokini, falsetis Händelist (ja seda justkui Farinellit järeleaimavalt, kuigi märksa piiratuma oktavite laega) isegi ühes kohas aimatavate bossa-rütmideni, klassikalisest orkestriviiulist räpilõiguni, countryst ja pungist rahvuspaatoseni, itkust popini jne jne jne... you name it - siit selle leiad! Mis pole ju ka midagi avangadset või novaatorlikku... Uus pole ka pannisaagimiste või vetsupotile trummeldamistega helide loomine, isegi mitte nendega "rütmistatud" helide loomine. Pottide, pannide ja klaaside kõlksutamistest rääkimata....Ehk instrumentideks lisaks klassikalistele trummidele ja klahvpillidele on siin kõikvõimalikke "kodudest" leiduvat. Jah, justkui ühele "kodu-jämmimisele" me vaatajad olemegi sattunud. 

Sissejuhatuseks Mari Abel lastepasunaga(?) riituslikult käib kõik nurgatagused läbi ning "puhastab puhta heliga" kogu atmosfääri... Minu kõrval istunud teatrikaaslane kattis kohe kõrvad ja ärritus juba kolmanda-neljanda monotoonse piiksu peale... Mina tõmbasin paralleeli kunagise Linnateatri "Isad ja pojad" lavastusega, kus Adolf Šapiro alustas oma lavastust valju heavy-muusikaga "õhupuhastajana", millele järgnes küll kohe kontrastiks linnulaul... Lauri Lagle lavastuses ei järgne linnulaul. Pigem tekib tunne, nagu oleks sattunud Jazzkaarel mõnele huvitav-ootamatule bändile peale... Naabrinna hakkas kohe (ja läbi etenduse) iga minuti tagant kella jälgima. Seevastu minul tekkis kahjumeel, et miks meid on toolidele "aheldatud" - ma tahaks olla hoopis seal - lava ääres - hüpata ja karata kaasa ägedale mussile! Ja tantsida, tantsida, tantsida!

Mari käis korra ka publiku juures ees ääres, vaatas otse silma sisse ja vastuvaataja oligi seeläbi tema pilku haaratud ning vähemalt mõttes kaasas temaga seal mööda lava hullamas... Rääkimata sellest, et kõik nad laval näisid täiega nautivat nii iseennast, oma bändikaaslaseid kui ka omavahelist jämmimist, mis minu kui vaatava kuulaja jaoks on ka a ja o, et ise saaksin kaasa nautida. Kui veel Mari haaras viiuli ka õlale... no mina oli täiesti müüdud... Seevastu mu teatrikaaslasest suur Sander Roosimägi -fänn teatas, et ta on täiega pettunud, et lemmiknäitleja sellises "juras" kaasa teeb... Heh... polegi vajagi teisi... noori... mehi fännata... Nad võivad olla nii ootamatud! :) (Nurina õigustuseks vast ehk just see, et paraku jäi temal see memo saamata, mida ta vaatama asub.)

Teise laulu päris algus, kui Simeoni Sundja sünditaktid sisse lõi, tuli kohe Depechi assotsiatsioon... no seda küll umbes kolmeks sekundiks, sest juba stiil muutuski... kas siis või hetk varem pinnis Mari viiulikeeltega ning mõte jooksis juba vanade eesti filmide muusika juurde... eriti meenus miskipärast Mikk Mikiveri režissööridebüüt, 1975.aasta "Indrek" (vast oli ehk sealgi Tormisel viiuliplõnnimist?) Ent sedagi no ütleme pooleks minutiks max, kui muusikaline "ekspeditsioon" mõõda neid korteri erinevaid tubasid juba edasi liikus...

Muide Arthur Arulalt taaskord mõtteid äratav ning detailirohke stsenograafia... Kogu lava (sh.pöördlava) koosneb "tubadest"...seejuures need toapõrandad on nagu jalgadega "lauad" ning vaibad rohkem nagu "laudlinad"... Näiteks köögil oli see miskit vakstulaadset, elutoal raskem, uhkem, aga vannitoal põrand/laud siiski plaadistatud. Stiilne ning uurimist ja seosteloomismängu pakkuv - mh. allegooria, kas esinejad ongi siin vaatajate-ahmijate laudadele "söömiseks-neelamiseks" välja pandud? :) Siim Reispassi valguskaart liigub korterivalgustuselt kontserdivalgustusele märkamatult. Kontserdil spottidest tagaseinale üles ehitatud-seatud valgustitemeri, millega kujundust tehti live's, vastavalt lavaltoimuvale ning muusikale justkui kaasa tantsides valgusega. Kohati ägedalt raju, siis jälle mahedalt nurruv... ja nurrrrrrumaajav minusugustele valgusenautlejatele... Kuigi see, kes juba seda muusikat ei naudi, sellel ilmselt ka valgus ei päästa või mis päästa... ei pane tähelegi kogu läbivat lahedat valguskoreograafiat :)

Paadunud popmuusika-austajana tõusis kogu kontsertetenduse üheks tipphetkeks siinkirjutaja jaoks vast kõige keskmisem osa, milles teineteisele järgnesid kaks lemmiklõiku - esimese keskmes Sander Roosimägi saksofoniga. Selle instrumendiga alustades, ehk kui ta huuliku suhu pani ja mõned taktid välja puhus, tundsin laksust George Michael'i "Careless whisper"i vihje ära... üks neid läbi aegade lemmiklauludest, mille iga takt ongi pähe ja kuulmismeelde graveeritud... kuid siis hakkas ta seda saksi "kiusama"... või kiusas saksofon teda(?) - selles ma päris kindel ei ole... Mu teatrikaaslane pööritas silmi ja vaatas jälle kella... aga minul jooksis juba mõte miljon kilomeetrit... Ühel hetkel ta seal oma torru köhimiste ja puhkumistega jõudis meloodiani ka ning teisedki ühinesid saateks kaasa... aaaah... tõeline nauding... kuigi vaid 20 sekki... juba hakkas Simeoni kastekannu tilasse puhuma või (r)öökima(?) ning harmoonia oligi veidi rikutud, aga mina jõudsin juba jälle oma seose luua - Selleks, et midagi nii ilusat luua, tulebki (mõnikord) käia läbi millestki valusast/koledast/nõmedast, et oleks "millest" laule kirjutada... teisalt ju ka nende kuulamisel suhestuda... On ju näiteks sellegi laulu keskmes minategelane, kes tantsida ei oska ning kui ta armastatu siis tantsule viib ning selgub kurb tõsiasi... siis kaotab ta ka oma elu võimaluse... ehkki allegooriana on see muidugi laiendatud ka videos palju konkreetsemaks, ehk George jääb seal võõra naisega tiivaripsutusega vahele oma tegelikule armastatule... Kõik see ju käib ka selle muusikaga kaasas... isegi kui saksi mängib Sander ning video ei jookse taustal ning sõnu selles lõigus keegi ei laula... Muusikal on selline jõud... mis omakorda paneb ju mõtlema (eeldades, et viitsid muidugi, sest muusikat ja teatud muusikat paljud kuulavad ka sellepärast, et siis "pea puhkab") muusika ning eriti laulude sõnastuse piltide loomise jõusse. 

Ja teise lemmikkoha sündimiseks, märkamatult liigubki tähelepanukese, nagu Rasmus Kaljujärv seda pöördlava keerutades, hoopis Jörgen Liik'ile, kes trummeldab roosa vetsupoti peal, vahel, taga ja sees. Esiti tõmbas sidususe stompimisega, aga minu jaoks oli hoopis eriti muusika lõppedes toimuv see, mis mõttetöö liikvele lükkas. Juba mitmes erinevas lavaloos on Jörgeni ja Marika Vaariku vahel selline poja-ema sidelik aura. Mis tihti keset lavastust hoopis täiesti millekski muuks muutub, isegi vanema-noorema armusuhtelikuks, kui rollid seda nõuavad. Ka siin, kui Jörgen peale trummeldamist joogapalli sellesse samasse potti proovib suruda ja Marika oma istumiselt tõuseb, arvasin oma peas (loomuldasa), et tal läheb rahustab noore, vihase, mõttetu võimatu missiooniga mehe maha... võtab käest kinni ja toob ta sealt eemale või midagi sellist... Mkmm... Marika, jõudes palli ja poti juurde... hakkab hoopis Jörgenit aitama seda sinna sisse suruda! Just see on "bänditegemise" näitlikustatud ideaalkehastus - nii sünnivadki muusikalised koostööimed :) Lavastuslikus mõttes jällegi selliseid ootamatusi on nii rahuldust pakkuvalt mõnus kogeda... nii teatris, filmis, muusikas, kirjanduses kui isegi kujutavas kunstis... See ongi näiteks Dali kunst- ta läheb sinna kuhu ei ootaks, aga tulemuseks on ilu või kui mitte ilu, siis igatahes emotsioon.

Ja oleme ausad - bändikaaslasena iga kell pigem raju mutt, kui targutav-tupsutav memmeke, või mis? Marika ise saab seal ka nii mõndagi laulda... vilksamisi äratuntavat, ehk tuttavate sõnade, kuid isemoodi viisiga laulu lausudes... või tema esimene suurem-pikem-saksakeelne tõi minule millegipärast meelde Einstürzende Neubauteni (see oli ka esimene, mille peale teatrit koju jõudes mängima panin), ehkki Marika on veelgi ägedam :) Kuid ei imestaks kui mõni teine lõi hoopis Rammsteiniga paralleele, ehk Marika siin nö. nais-Till Lindemannina laululausumas "Einmal" ja "Nochmal" ja "Ich liebe Dich" plakatlikult, nagu tihti ka Rammsteini lauludes Till... Ent, miks ise EN-i rada läksin, sest vastasel juhul Marika oleks vast prototüübist vaoshoitumgi... Kuigi, eks sobivaid prototüüpe on kahtlemata veelgi - seegi üks selle kontserdi vaatajate rõõm... kui pakub meelelahutust neid seal mõtestada ja siduda (nagu minule pakkus). Samas ma aiman, et ta otseselt ei jäljendagi seal kedagi, vaid ongi "Marika omas mahlas". Laval oli tegelikult ainult 1, kellest minu jaoks aimus mingil teataval tasandil ka "rolliloomet" (huvitav kas see oli lavastaja otsus/nägemus või ikkagi näitlejanna valikutest kinni?) ja selleks oli Katariina Tamm, ent seda ka mitte väga otseselt, pigem aimamisi ning ehk ka vaid tema "laulud" või "lõigud" või "esitused" olid lihtsalt sellise suunitlusega. Eriti "tantsuõpetaja" (stseenis?)laulus, kuid tegelikult ka läbivalt muidu... näiteks vannitoas libastudes - korduvalt... või üks mu lavastuse lemmikvisuaale - Katariina köögilaual lagunenud külmkapiuksega rokkides (a.k.a "tangot tantsides"... kuidas kellele visuaalpoeetilisem tundub :)) Kuid tema linnade-loetlus-laulus tundsin end vanana, sest pea suurem osa, mis mainimisele tulevad on juba külastatud-kogetud-omasilmaganähtud - ühtlasi viis korraks eksistentsialismi radadele - kas elu saabki läbi, kui kõigega on ühelpool? Või on väärtus ka kordustel? Mälu ju elu teises otsas nagunii mängib trikke... Nii ehk naa, paar-kolm neist linnadest siiski on veel varuks teiseks elupooleks ka...

Kusagil kontserdi päris keskpaigas "satub" Jörgen kidraga võimendile lähedale... Oh, kes alles läheb vaatama - ärge tal laske!!! :) Kui ma saaks, siis selle 10 minutit vahetaksin pigem George Michaeli terviklaulu (oh kui Sander või keegi oleks seda veel laulnud ka...) või hoopis mõne teise muusikastiili, teise laulu või loo pikema või täisversiooni vastu... See oli tõesti koht lavastuses/kortserdil, kus tuli kõrvad katta ning päriselt ka - tuli tahe sealt saalist minema saada. Korraks ju oleks okei... isegi kui natuke pikemalt, siis jõuab ka "sõnum" kohale... Inimese elus on ka ebameeldivusi... on olemas ka ebameeldivaid helisid... kakofooniat, asju, mis tüütavad, asju, mis ärritavad... OKEI saime aru. See oli ka murdepunkt, kus kogu kontsert natuke sealt edasi lagunes justkui laiali. Esiteks hakkasin tunnetama asju oma teatrikaaslase ebamugavuse kaudu - tema piinles ja mina olin ta teatrisse kutsunud... Minu süül järelikult... 

Ehkki iseendale seletasin seda venivast vastikust heli tekitamisest tingitud (kontserdi)elamuse "kärult kukkumist" nii, nagu mõnikord raamatut lugedes... loed mõnda rida ja mõte läheb lappama... loed uuesti sama kohta ja jälle läheb sealt lappama... siis loed ja saad aru, et Sa päriselt ei saa aru ja sellepärast kaotadki kontakti raamatuga... Üks julge paar (kes istusid kolmandas reas täiesti keskel) tõusidki püsti ja lahkusid keset etendust... Muusika oli nii häiriv, et tegelikult see nende lahkumine seal ei häirinudki... oleks vabalt võinud olla ka Lauril sisse lavastatud, näitamaks, et suurem häiretegur maandab inimeste jaoks väiksemad häiretegurid ja nõnda polnudki üldse hullu... Kuigi mu teatrikaaslane järgnes veel pikalt neile silmadega, lootes ilmselt, et endas oleks ka sama julgust ja jõudu... Aga tema jäi sinna koos minuga istuma...

Seal teises pooles hakkasin tajuma näiteks formaati - justkui igaühe (4st naisest ja 4st mehest) jaoks oli vaja üht-kaht kesksemana olemise lõiku. Nõnda ei saanud etendus enne lõppeda kui ka Rea Lest mingitpidi "sõna saab" oma lauluhäälega... ja see tuligi... päris lõpus. Olin lugenud lavastajaga intervjuust, et lavastus paljuski sündis või vähemalt arenes nädalapikkuses loomelaagris. Sellele viidates, kuidas küll ei jõutud Rasmus Kaljujärve jaoks midagi muusikalist selleks luua... Üks ja minu arvates muuga sobimatu lõik kõige vahel oli Rasmuse dušiall käimine ning hiljem kogu see vikerkaarel jalutamise jutustamine, ehk proosalisem pimedas jutulõik (loe: mula)... sinna juurde veel lae all toimuv, mis mõjus natuke nii, et "oh, siin saab sellist asja teha - teeme"... Efekt ju oli ka, aga ikkagi mõjus palju ehedama muu vahel kuidagi punnitatud või nagu inglise keeles kasutatav termin "afterthought", ehk maakeeli "järelmõte". Teatrikaaslane tegelikult ei teadnud, et see on ka lisaks Ekspeditsioonile Von Krahli lavastus ning kui ta vahetult saali istudes sellest kuulis, siis ütles kohe, et selles lavastuses siis ju kindlasti keegi võtab end paljaks ka... No pekki - miks just nüüd... Alati ju nad ei võtagi... Noh ja kui lähed midagi vaatama, siis ju tahad ikka kuulda ja vaadata seda, mida pakutakse tervikuna... Aga no seda ju küll mitte (samas kindlasti mingid naised on sillas ka)... Deem. Käisin üksi vaatamas luuletustega rikastatud ja eriliselt head sama lavastaja ning pooleldi ka sama trupi "Sa oled täna ilusam kui homme" (mängitakse muide veel ka uuel hooajal)... seal ju ei võetud aadamaülikonnaväele...või mäletan ma kuidagi valesti? Too oli minu arvates (siiani) üks parimaid Lagle lavastusi ka (koos Suure õgimisega NO-aegadel)... selline tükk, mida vaataks mitugi korda... Praegu on Vonnidel kavas ka teistelt lavastajatelt nii "Pigem ei" kui ka "Fundamentalist", mis on kohe erilised (minusugustele teatrigurmaanidele 5-tärnilised) maiuspalad... ja neis ju ka ei võeta (teatrikaaslane oma VK-eelarvamuste tõttu on loobunud mõlemast...nii kahju)! Aga seegi on ju "inimesest kontserdi" osa - eelarvamuse orjad ühel või teisel moel oleme kõik... kes kardab ja hoidub ühest, kes teisest... kõik lõppude lõpuks ka selle lavastuse teenistuses oma tahtmatulgi viisil...

Kuid teine pool kontserdist pärast seda siiski kogus end ja läks märkamatult ühel hetkel uuesti "käima" ka... Omamoodi ja kuna tegemist ongi tõesti "kontserdiga inimesest", siis kõik toad, teod, tunded tulevad kajastamisele... No olemegi ju duši all alasti ja peseme end ka iga päev... ehk igati õigustus ju "formaadi" mõttes ka lavastusel sellele lõigule täiesti olemas. Sama ju ka selle vikekaare-looga - see võis olla näiteks unenäo-peegeldus ning öö ja uni on ka "inimese" (ööpäeva) osa... 

Kuid siis... juba üsna lõpu eel... siseneb Nobeli-saali Mari Abeli Siiri Sisasklik "Päikesetõus"u laul... mis ju algab küll nagu "Mis maa see on" Siiri, aga liikus nagu praeguse-aja Siirist vanema-aja Siiri suunas, rahvalikust, läbi roki, kuni mõnusa pungini välja. Ei tea, kas see oli originaallaul, aga ise kuulsin küll esimest korda... ja nautisin... 10 viimast minutit (minu jaoks), oli puhas hea tuju laksu kättetoomine... Sest nagu kontsertidel, kus esinejad oma publikut austavad-armastavad, on oodata ju lisapalasid (mu teatrikaaslane muidugi vajus selle peale veelgi sügavamale oma "kõvasse" tooli). Ja see energia oli juba nagu hoopis teine... ironiseeriv iseenda üle, parodeeriv neid kontserdilõppude lõbusaid vaibe, aga samas nagu mitte "päris". Täitsa eheda muhedusega sõideti üle mõningate teise poole raskemate palade ning kogu äng oli nagu peoga pühitud... isegi esinejad ise jõuavad lõpus seeläbi tagasi puhta nautimise juurde. Kui on tuju hea, siis ongi mõnus natuke lolli ka panna! :)

Kuid ma ei saanud jätta ka märkamata ning siin märkimata, et lavastaja on Simeoni ja Sandri kaasamisega üks paras kavalpea... kuigi teised olid ju ka musikaalsed, siis need 2 meest aitavad kohe eriti hästi tervikut muusikaliselt koos hoida!

Hehh... seekord teatrilavastustega samasse numbrilisse hinnanguredelisse toppima ei hakkagi... Kuigi elamuslikult liikus see madalast põhjast, ehk 1st (see f*cking piinav kitarr seal võimendi ääres) kuni mõtteseoseid ja äratundmise magusust pakkuvate (Jörgeni-Marika duett "natüürmort roosa poti ja joogapalliga" + Sanderi saksiga raskustest ülesaanuna "George" ja Mari äraspidist Siiri Sisaski muusikalugu kanaliseerimas), seejuures ka originaalsust riivavate tippude hinnangu, ehk 5ni välja... Kogu hinnangu-taktirütmis 1-2-2  3-2-2  5-4-4  5-4-4  1-2-2  3-2-2 jne (mitte palun otsida siit tegelikku vastavust). Ehkki mina sain elamuse, siis kohati tahtsin sealt saalist ära ka... Kohati jällegi nautisin sügavuti... mõni teine... ja eriti kes sealt klassikalises mõttes läheb teatrit otsima ja leidmata seda, võib rängalt pettuda. Pettuda võivad ka need, kes arvavad, et alati peab kõik niiväga originaalne ja eriline olema, ehkki siin oli mingeid vilksatusi küll, samas tehakse ja on tehtud muusikat igasuguste mittekonventsionaalsete riistadega kogu aeg... ka üllatuslikumaltki... Aga see siin oli just selle ansambli jämm... Selline, nagu neil hingel ja südamel just praegu. Kui sellega haakub, siis on see päris huvitav teekond... "Ekspeditsioon" - tõesti... Kontsert inimesest - tõesti (ka läbi iseenda)... Läbi erinevate muusikastiilide... kattes inimese eluringi või päevaringi erinevad komponendid... ehkki dekonstrueeritult või vahel ka tagurpidi. Peaaegu kõik tunded on esindatud... vast siiski õudu ei tekitatud ja nutma kah ei ajanud miski... aga need ongi keerulisem massile korraga tekitada. "Ehmatusena" üks vannitoa-juhtum Katariinal ju küll ja itk, ehk kaebelaul oli ju esindatud ning ehk ka mõned nendesse suundadesse muusikaga tekitatud momendid... Ent naerust ängini, rahust rajuni, piinavast mõnuni ja kõik vahepealsed varjundid kah, kauba peale.

Jäi mulje, nagu inimesed ümberringi jagunesid ka kaheks - ühed, kes leidsid "oma" üles ning suhestusid, teised, kes viisakalt "kannatasid ära" (või siis mitte). Parim kunst ongi polariseeriv... see pole siis ju igav. Ja eks muusika puhul on ju alati maitse asi meeldivuse eelduseks eelkõige. Isegi kui ongi teatraalsemasse vormi valatud. Lisaks kas hakkab mõte jooksma, kas saad muusika või muus mõttes lavaltoimuva või toimetavate muusikute/näitlejatega kontakti. 

Ruum on ju äge, akustika söödav ning vaataks seal teatrit teinekordki... Isiklikult minu jaoks oli muusikaga ka, nagu juba mainisin - lähtuvalt stiilide paablist - mõni meeldis, mõni mitte... ent tervikuna kokku siiski elamuslik. Seega mina ei vingu... mu teatrikaaslasel seevastu oli raske... ütleks, et isegi väga raske. Selles mõttes peabki igaüks selle lavastuse puhul ise ära tunnetama... Usun, et sisemine hääl ütleb üsna õigesti, kas se(llin)e tõmbab või mitte. Ses mõttes on peegeldused siin justkui isegi liigsed. Samas ise huvitun küll, kuidas teised vastu võtavad... kas keegi leidis "teatri" või "etenduskunstina" sellest ka midagi üles - tõmbas mingeid sarnaseid-erinevaid mõttemalle... tundis Siiri ära? Ja eelkõige, kas tegid veel mingeid teisi huvitava(ma)id seoseid kui mina... Või ikkagi võetakse seda peamiselt vaid ja eelkõige "lavastatud kontsertetendusena"?

Ja lõppude lõpuks, järsku see oligi tegelikult pesueht "teater" ning keegi neist päriselt laval pille ei mänginudki, vaid hoopis "näitlesid mängimist"? 

Ehei... lihtsalt üks mõttemäng... et kui nad oleksid... vabalt ju oleks võinud Milli Vanillit teha... siis oleksid nad ju kõik üle mõistuse täppitabavad näitlejatööd teinud... Oleks-oleks-oleks... Oleks neist kellelgi korralikud tätokad, oleks lisandunud ehedust just sellisele punk/rockilikumat muusikat viljelevatele tüüpidele viitava välimusega... Mis omakorda tõukab küsima, et kas välimus käib muusikaga kaasas? Või kuidas see kujuneb? Psühholoogiliselt käsikäes või ikkagi üks otsustab nii ja teine naa ning vastav elustiili sidusus ei tulenegi muusikaga seonduvalt? 

Nõndaviisi analüüsi kõikides ilmakaartes lendu lastes saab selgeks, et kogetu olekski küsimuste mõttes põhjatu kaev... täpselt nagu muusika isegi... või teater ja selle olemus... 

Aga hei - see siin oli kontsert... Muusika, pea katkematu vooluna, sest tegelikult mitte ainult jõed ei voola vabalt, vaid muusika ikka ka... eeldusel, et sellel lastakse nõnda muudkui voolata... Ja inimene kui musitseerib, siis saab ta vabaks reaalsusest... vabaks kõigest... ei pea ju tegelikult nootigi järgima... viisist või rütmist rääkimata... Sest kas inimene elab-otsustab-tegutseb mingi ettekirjutatud noodirea järgi? Mkmm. Vahepeal... kui ta käib tööl ja täidab mingeid kohustusi... Tegelikult isegi mitte seega vahepeal, vaid suurema osa ajast... Ent vahepeal tegutseb ka täiesti mitteratsionaalselt või ootamatult või... Sestap ongi see kontsert inimesest... või ikkagi pigem bänditegemisest kusagil loomelaagris? Muusikas on kõik vastused õiged.

Ja nagu näha, siis ka jutt voolab täitsa vabalt... aga sellele paneme nüüd tammi ette! :)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod klõpsas Kristiina Praks):

AINULT JÕED VOOLAVAD VABALT

Lavastaja

LAURI LAGLE

Laval ja helilooming

MARI ABEL, RASMUS KALJUJÄRV, REA LEST, JÖRGEN LIIK, SANDER ROOSIMÄGI, SIMEONI SUNDJA, KATARIINA TAMM, MARIKA VAARIK

Helirežissöör

JÜRGEN REISMAA

Kunstnik

ARTHUR ARULA

Valguskujundaja

SIIM REISPASS

Muusikaline konsultant

ARTJOM ASTROV

Dramaturg

EERO EPNER

Dramaturgiline tugi

MART KANGRO

Lavameister

RINALD KODASMAA

Rekvisiitor ja kostümeerija

KRISTIINA PRAKS

Valgustehnik

MIHHAIL MAKOSHIN

Tehniline tugi

HANNES NÄREP

Graafiline disainer

ALLAN APPELBERG

Fotograaf

KRISTIINA PRAKS

Turundus ja avalikud suhted

KÄTLIN SUMBERG

Produtsent

TIINA SAVI

Produktsioon

EKSPEDITSIOON

Kaasproduktsioon

VON KRAHLI TEATER

Toetajad

KULTUURIMINISTEERIUMKULTUURKAPITAL

"Ainult jõed voolavad vabalt" on kontsert inimesest. Jah, kontsert. Katkematu muusikaline rännak rokib, kisendab, hellitab, igatseb, pettub, unistab. Mängitakse trumme, kitarre, paaniflööti ja kummipalli. Pannakse käed rinnale risti või silmade ette ja lauldakse. See on, nagu vaataks üht hiigelsuurt maali, või nagu loeks üht paksu romaani, või nagu hulguks mööda lõppematut linna, otsimata midagi kindlat, kuid ometi liikudes tunde ja tunde. Kui oled kord alustanud, siis lõppu ei oota.

Lavastus on lavastaja Lauri Lagle ning tema trupi neljas koostöö. Ühine ekspeditsioon algas peaaegu kolm aastat tagasi. Näitlejate vahetu energia, kummastavad ja meeldejäävad atmosfäärid, igatsus tõusta argisest kõrgemale, aga samas argisest kinni hoides - need eesmärgid on kandnud seniseid lavastusi. "Ainult jõed voolavad vabalt" on puhas laks otse hinge. 

Esietendus 25. augustil Noblessneri valukoja Nobeli saalis.

Etenduse pikkus 2 tundi.

Lavastus valmib Ekspeditsiooni ja Von Krahli Teatri koostöös.