Midagi oli tõesti viltu selle tükiga... lahkusin vaheajal.
Ei jätnud pooleli sellepärast, et sisuliselt oleks see tükk vastumeelt olnud. Mitte ka näitlejate pärast. Üldiselt ei tahagi kunagi vaheajal lahkuda (seda juhtub u.50 teatrikülastuse kohta halvimal juhul 1-2 korda), sest ikka võib juhtuda, et teises vaatuses tuleb selgus või antakse kätte võti, mis kogu tüki jaoks on vajalik. Antud juhul polnud see siiski võimalik.
Esimese vaatuse esimene veerand tundi toimetab Lauri Kink siia ja sinna Kurgja taluhoone ees, vahepeal läheb majja sisse ka, räägib seal midagi, mida kuulda pole. Siis tuleb tagasi õue, kuigi ma ei näe teda enne kui alles siis kui ta alla vee juurde läheb toimetama. Tühi aeg, midagi ei toimu, midagi ei näe, midagi ei kuule. Sündima hakkab midagi ja seoseid hakatakse looma alles siis kui Indrek Taalmaa tegelane mängu tuleb... Või no nii palju kui kuuleb/näeb....
Jõudsin küll 20 minutit enne etenduse algust kohale, ent vaatajate kohad olid tribüünil täis, ees keskel olid mõned kohad reserveeritud ja kohanäitaja viipas veepoolsesse äärde. Seal kolmanda rea äärmises otsas olid veel vabad kohad. Pink oli ka natuke kaldega allapoole, seega mina oma 190cm pikkusega eesistuvate inimeste tagant ei näinud laval toimuvat. Olin laksust kohe ärritatud ja mõtlesin, et kui keegi (lavast möödudes nähtud) õue keskel olevale tugitoolile veel peaks istuma, siis teda ma ammugi ei näe... Miks selline paigutus? Miks niimoodi seatud lava? Miks niimoodi seatud vaatajakohad? Kes see lavastaja on, kes lavastab tüki nii, et selle eest võetakse piletiraha, aga tükki ennast ei näidata ja mida ei kuule ka hästi, sest vee kohin on nii tugev?
Nii palju kui ma siiski aru sain, oli Lauri Kink isa ja Indrek Taalmaa poeg. Tegelikult oleks päris huvitav olnud neid jälgida seal taluhoone õuel toimetamas - "isa" ja "poeg" - teineteisest möödumas, teineteisest rääkimas - samaaegselt laval, kuigi tegevus toimub 50 aastase vahega - aastatel 1967 ja 2017. Isa on just teada saanud, et talle on sündinud poeg ja 50 aastane poeg on tulnud isatallu oma sünnitunnistust otsima, et mingile reisile minna(?) Kuigi see 50 aastane üritab olla rohkem nagu 20nene oma käitumise, jutu ja olekuga (???)
Ma võisin ka kõigest valesti aru saada, võib-olla ta oligi täiskasvanuks alles saamas? Lisaks ma ei saanud aru, miks Taalmaa tegelasel oli sünnipäev tulemas alles järgmisel päeval... võib-olla teises vaatuses kui ta selle oma sünnitunnistuse üles leiab, siis avastab, et ohhooo, tal ongi juba sünnipäev... No kui nii oli, siis üks tobe lahendus, mis on kohe algusest aru saada.
Nõuka-nostalgia mulle oleks meeldinud ja see mõte, et (haige?) isa oma vastsündinud pojale lindistab lugusid isa argipäevast(?), see tundus armas. Kasutan küsimärke, sest kuna ma ei kuulnud üle selle veekohina, siis pole päriselt kindel nendes asjades, aga katsusin mingit lugu oma peas kokku panna nendest lõikudest, mida õnnestus kuulda näha (umbes veerand esimesest vaatusest).
Midagi jahmerdati grilliga... vist kanaga... aga miks keegi tuleb üksi tallu ja hakkab kohe kana grillima kui tal on vaja sünnitunnistust otsida... see jäi arusaamatuks. Ja kui ma õigesti aru sain, siis see 50-aastane... ei, ta vist oli ikka 20nene, sest kuidas muidu seletada, et ta ei osanud grillida ka...
Indrekult üsna tüüpiline roll - nii palju kui kuulis-nägi. Laurit pole tükk aega näinud mängimas ja ega tal siin midagi mängida polnudki... või no palju ma teda nüüdki nägingi - purgiga vett võtmas... Ei saanud ka sellest aru, et kas kõik see toimus ühel soojal suvepäeval või mitte... ta riietus oli kuidagi imelik selleks - pikk mantel alussärgi peal... kui haige, siis oleks pidanud olema soojad riided, kui külm, siis samuti, aga niimoodi jäi imelikult läbimõtlematuse tunnetus kunstnikult.
Isa ja poeg olid ka nii erinevad kui üks isa ja poeg olla võivad. Seega veel üks läbimõtlematu otsus lavastajalt. Variant on muidugi, et võib-olla olid näitlejad paigas ja ei antudki temal sõna sekka öelda? Või kui palju ta tegelikult seda lavastas? Muidu on mulle Kaili Viidase lavastajatööd eranditult meeldinud... ka selle suve Endla tükis oli tal nii palju huvitavaid lahendusi... ja nüüd niimoodi pahasti lati alt minna... ei saa tema töödes enam nii kindel olla.
Hinnang: 2- (Oleks tahtnud küll näha ja kuulda seda lugu... no vähemalt kuulda. Kohanäitaja kutsudes nendele kohtadele istuma ütles veel, et "head kohad"... ta oleks pidanud panema siis need reserveeritud lapakad sinna nendele "headele kohtadele"... Olen solvunud. Hinnangut 1 siiski ei saa panna, sest mul on tunne, et see lugu oleks võinud mind puudutada rohkem kui oleksin seda näinud ja kuulnud. Nii palju kui suutsin sellest esimese vaatuse hetkedest kuulda-näha ning enda jaoks midagi kokku panna, siis see on väärt vähemalt sellist hinnangut. Aga rohkemat ka anda ei saa. Umbes tervikust veerand...)
-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Pärnu Postimehest):
Midagi on viltu
Kammerteatri suvelavastus Kurgjal
Autor Valdur Mikita / Ott Kilusk
Lavastaja-kunstnik Kaili Viidas
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Ott Kilusk
Osatäitjad Indrek Taalmaa ja Lauri Kink
Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...
See on südamlik lugu lihtsatest inimestest suures ja muutuvas maailmas, kus miski jääb alati samaks. Esietendus 27.juuli 2017 C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal
