The GreatEST Show - Starlight Cabaret

Kell 19:15

Tegevuspaik: Viru Hotellis asuv Merineitsi Restoran

Kavas: Söömine ja Show

Juba esimesena serveeritud toit - Bisque (prantsuspärane supp) kreveti ja vähi, maisivahu ja tilliga viis keele alla... Kuidas nüüd veel showd nautida saab kui juba oled mõnust pilvedes?!

Aga siis neelavad muusikarütmid mõnusa kabareekülaliste jutusumina endasse ning lavale saabuvad artistid viivad kaasa koos meeltülendavate ning mõttes kaasalaulmakutsuvate laulude, ahhetamapanevate ning oma toolil nõtkumakiskuvate tantsude, särava ja sähvaka valgusshowga ning esialgne küsimus on kui meelest pühitud, sest jah - mõnusast on võimalik veelgi mõnusamaks minna ja vaimustus muudkui kasvab!

Õhtu koosneb kõhtupaitavast ja keelt allaviivast 3st toidukorrast (Chef de Cuisine Margus Tammpere) - eelroog, pearoog ja magustoit  (kahel esimesel 3 mõnusalt erinevat valikut ja magustoiduks igasuguste omade trikkide ja lisadega tiramisu) ning nende vahel 2 x 35min vaimutoitu tippklassi meelelahutuse näol.

Esimene osa shows sai läbi ja no VAIMUSTAV!
Mul pole mitte kui midagi nuriseda... ja ometi olin oma kriitikuluubi kaasa võtnud, et kasvõi konstruktiivselt mingilegi detailile tähelepanu pöörata... Variant on muidugi, et ma lihtsalt läksin niimoodi naudinguga kaasa, mis ka selle "luubi" ägedast õhustikust hägusaks muutis...

Kõik on nii professionaalne. Inimesed teavad mida nad teevad, kus nad seda teevad ja miks nad seda teevad. Kõige tähtsamaks eesmärgiks anda võimalus vaatajatel unustada argipäev, tunda end hästi, nautida, kuulata ja vaadata midagi, mida saab ainult kohal olles ja sama ruumi ning atmosfääri jagades 100% tunda. Seejuures julgelt, oma etteastet nautides, sest ainult nõnda võib seda nautida ka lähedalt iga detaili nägev ning enda elamuspagasisse imav publik. Ja isegi kui kellelgi jalg ei jõua tõusta teistega millisekundivõrra samal hetkel, siis on see seotud sellega, et lihtsalt nii äge fiiling on sees ja see paneb omakorda kogu terve show veel rohkem elama ning muudab päriselt "vaataja silme all sündivaks". Just selle õhtu imeks. Muusikaseaded on teinud meie praeguse hetke tippude sekka kuuluvad Kärt Anton, Kaarel Orumägi ja Siim Aimla ja need on ju lisaks arranžeeringutele lavastajatel-koreograafidel Liisi Org ja Liisa Laine vaja olnud täppisseadega arvestada kokkuvoolavaks, toimivaks tervikuks. Kes, kui palju ja millal lavale astub, millised on tantsud ise, millised on nendest tekkivad kompositsioonid, sümmeetriad, üleminekud. Ja üleminekutel kostüümivahetused ning heli ülevõtmised (mis omakorda muudab helipuldi tähtsuse mitmekordseks).

Kuigi siinkirjutaja jaoks on alati tantsijate ja lauljate võrdluses just esimesed need kõige suuremad staarid ning huviorbiidi keskmes (ja seda ammusest Georg Otsa Muusikakooli viiuliõpingute taustast hoolimata), siis no ei saa üle ega ümber sellest, kuidas siin lauljad panevad terve publiku kaasa elama.

Kalle Sepp on ju viimastel aastatel ka draamat sisaldavates muusikateatri-lavastuste rollides mänginud ja üsna mitmetes, mis jällegi toob temas kabaree-laval just vajalikult sobiva, ütleks isegi sisukama kihi juurde. Vaatad teda seal ja kui mõnes muusikalis võib nii üks kui teine roll jääda kõrvalisemaks, aga selles shows oli ta minu arvates "kuningas" ning ei unune niisama lihtsalt. Igas laulus on ju oma sõnum ja selle sõnumi edastamiseks kehastub Kalle ümber vastavalt nii hääle kui olemusega, mis omakorda annab ka teatraalse, rohkem revüüle kui varieteele viitava efekti. Laule kõlas (mõlemas - nii 1. kui 2. osas) kümne ringis (lauljad vahetusid, aga oli ka duette ja kõigi ühiseid). Näiteks Saatanlik naine ("käteka-laul"), mis Kalle esituses ei jää grammigi alla ei Joala ega Padari versioonidele. Häälele lisab ta sobiva annuse rokilikku kärinat. Minu kui Kalle muusikaga mitte kõige tuttavama inimese jaoks oli see üks õhtu suurimaid üllatusi, kuivõrd äge rokihääl temast tuleb - hakkasin teda tänu siinsele nägema senisest hoopis kellegi teisena kui varem. Selleks andis tiibu juurde ka paaris laulus tema lustlik eneseiroonia noot, mida võis aimamisi tajuda. Bravo! Rääkimata kogu lavastuslike seadete toetustest valguse, kostüümi ja liikumisega ning sündiski justkui üks miniroll (ja minilavastus) üksteise järel. "Tagareas" esituses ta kavalalt kasutas teatavat Siiri Sisaski nõksu (sõnateravuse ja silbirõhutusega) ja no meeslauljana oli sellel mingi kahekordne põnev pööre vokaalselt sees. 

Esimeses osas kõlasid veel mitmed meie popklassika tuntud ja armastatud lood - "Kikilipsust" "Miniseelikuni" (teatrisõbrale muidugi hetkega loob silla ka suvise Kiidjärve Sepo Seemani Oruka-esitusega...Ja no mis püksid Kallel selle laulu esitamise ajal jalas on! Seda lihtsalt peab nägema!), "Tsirkusest" "Mis värvi on armastuseni". Ent mõni selline vähemtuntumgi (kuigi loomulikult mitte tundmatu), mis just sobitub oma seade ja tempoga stiilidepaletti mõtestatult terviku avardamiseks (nt.Ithaka Maria kunagine hitt - Hopaparei). Ehk mitte ainult üliarmastatud lood, aga nendegi abil kogu elamust vast pisut omakorda huvitavamakski muutes. Uued seaded on ju kõiki neid laule nagunii natuke originaalsemaks muutvad, ent samas ka mitte kaugele originaalist, vast ainult väikeste detailide või showliku stiiliga mängides, et kuulajates koheselt äratundmist, kaasakiskumist tekitaks ilma nostalgilist ja elu jooksul kuuldud versioonidega suhestumise võimalust kaotamata. Seega uuendusest hoolimata ikkagi nagu näiliselt kuulaks seda vana, armastatud ja ajahammastele arvatavasti igavesti vastupidavat laulu. Samas nende suurte rahva lemmikute seas on mõni veel eriti "võrdne" võrdsete hulgas. Näiteks kui kõlas Anne Veski "Hea tuju laul" ehk Atmosfäär (siin nii sobivalt sambakarnevaliks maskeeritult), see tahtis esimeste taktidega kohe osa rahvast jalgadele tõmmata, et ise ka laval esinejatega tantsu kaasa vihtuda! Ja pole ju imestada midagi, sest nagu laulusõnad ütlevad ja mis ongi järelmaitsena kogu "The GreatEST show" kvintessents:

"Kui lahe atmosfäär! Heal tujul täna puudub kõigil ots ja äär!

Ei külmaks jääda saa, on hinges soe ja meeltes sulab jää - kõigil.

Rõõmus tuju kiirelt nakkab. Kes on pessimist siin, kes?

Arglik müürilillgi hakkab, ennast tundma kui printsess.

Su keha ja su hinge hoiab rütm siin uljalt peos.

Oo, sel peol, oo, sel peol... O-O-O-O

On lahe atmosfäär! Siit välgub säär ja vastu särab atlasäär.

Ei nurka keegi jää, ei taha keegi rõõmust ilma jääda sel ööl!"

Naisi on laval palju ning sellepärast läheb natuke aega, et nende näod ja liikumine muutuks isikukohaseks (isegi vilunud silma jaoks) ja kas see lihtsalt oma õhtut nautiva inimese jaoks ongi oluline, aga meestantsijaid 3 ja no kõik, nii naised kui mehed on siin tõesti "valitud" tipptasemel!

Kui tantsijate hulgas on mitmeid uusi tutvuseid (10st ühendasin ära 4, keda varem on õnnestunud näha - Allar Valge, Marie Loviise Mänd, Maria Uppin-Sarv ja Lisanna Tälli), siis taustajõudude seas on mitmeid meie teatritest tuttavaid nimesid. Näiteks valguskujundus on Priidu Adlaselt, videokujundus Carmen Seljamaa oma. Trupis on näiteks Noorte Muusikaliteatris osalenud tegijaid. Ka lavastaja Liisi Org ise tantsib laval ning ei imestaks kui mõnes sõnaraamatus "kabareetantsija" kõrval ei kasutataks just tema "jalg üle pea" fotot- vähemalt laval teda vaadates mõjub ta justkui selle kunstiliigi kehastusena! Vastavalt õhtule võib trupikoosluses olla küll mitmete artistide puhul esinemas kas üks või teine, seega võivad ka dünaamikad ja muidugi hääled erineda, mis omakorda teeb huvitavaks ka mitmekordse vaatamise. Näiteks üks töökaaslane käis juba oma elukaaslasega showd vaatamas, ent kuna nüüd meie teaduskond ülikoolis oma jõulupeo korraldab ka just nimelt Merineitsis, siis ta ootab ka seda etenduskorda ikkagi huviga.

Kostüümid on siin täiesti omaette väärtusega. Käesoleva teatriaasta üks tipploomingutest. Fantaasiarikkad, leidlikud, siiski liikumist arvestavad, tihti huvitava homaažiga vastavale stiilile (nt.sambale kohased) või originaallaulu muusikavideole (nt.Madonna kasutatud Gaultier'i looming) või ka muusikatunnetusest endast johtuvad, aga isegi kui mugandatult, siis ikkagi originaalsete lisanditega. 

Selles suhtes võib muidugi keegi tähenärija pirtsutada, et kas see on üldsegi revüü või puhas varietee, sest revüüs justkui mingisugunegi sisuline seos erinevate numbrite vahel peaks olema... ent minu jaoks juba ainuüksi "kõigile tuttavad hitid" on üks neid siduseid, mille alusel võib seda kabareeshowd ka vabalt revüüks nimetada. Läbiv nimetaja on ju ka "hitid uues kuues". Ja nagu mainitud, siis maitsekalt originaalilähedases uues kuues. 

Inimesed muudkui ümberringi muutusid õhtu edenedes üha lõbusamaks, sumin valjenes, aga seegi justkui aitas luua sellist ühist õhku hingatava atmosfääri tekkele, mida võib tunda ka Pariisi ja Berliini kabareedes. Kuna Pariis vast pigem ongi kaldu varietee suunas ja kuigi siin küll ka kankaanist võetakse motiive, burleskiga hoitakse "lubatud alla 18-aastastele" liini (eriti valguskujunduse koosmõjul) ja siin-seal võib ka mõnd prantsuse varietee uhkemat riietust kohata, ent ka tagantjärgi tervikule mõeldes mõjub see märksa rohkem Berliini kabaree tunnetusega. Kuid kuna meil Eestiski ju sellel subkultuuril on tänaseks sügavad ja tugevad, aastakümnetega juurdunud juured, olgugi, et kusagil 90ndatel surutud ehk väiksemasse mahtu ja vormi ning oli vist isegi hetk, kui seda hoiti elus peamiselt kruiisilaevadel (muide ka toona seal praeguse show produtsent Kristjan Kurm'i juhitult - kes ongi juba pikemat aega nüüd juba maismaal Starlight Cabaret' üks vedajaid), siis tegelikult välismaistele mõjutustele au andes, võib seda praegusel hetkel ka täiesti Eesti enda kabaree-stiiliks pidada, mis lisaks võtab sisse motiive just muusikali- ja balletiteatri lavastustest, ent samuti võistlustantsu shownumbrite etteastete või muusikavideote esteetikast. Selline sümbioos mõjub vaataja jaoks kohe eriliselt lopsakalt rikkalikult. Kuna kruiisilaevad sai juba teemaks toodud, siis ei saa jätta ka lisamata, et nendel nähtav varietee võib jätta isegi nihkes eelarvamuse (kuigi ka seal kahtlemata tegijad annavad endast parima, siis laevadel on need ju oma olemuselt siiski millegi "kaasnähtus"), sest tegelikkuses ei ole need laevadel pakutavad showd sellise suurte ja fookusesse toodud muusika- ja tantsulavastustega päris lõpuni võrreldavad.

Naislauljaid oli 2 - minu etenduskorral Ira Haak ja Kristiina Renser. Kummagagi varasemast väga palju kokkupuuteid pole olnud. Kristiina on teatri mõttes muusikalisõpradele (Grease, Evita) kindlasti tuttav ning publiku seas (nt. minu kõrval) oli selgelt juba vaatama asudes tuliseid Ira-fänne. Ira on Ukraina juurtega kabareetäht, Kristiina Renser ka lisaks mh.Ott Leplandi bändis. Ise südames lootsin, et juba vägagi mitmetest muusikaliteatri kandvatest rollidest (sh. ühest tänavusuvisest muusikalist) tuttav ja alati särav Kärt Anton astub lavale, sest temagi on ühe esinejana muidu trupis, ent see õhtu ei olnud tema kord esineda. Samas uusi lavatutvuseid avastada on alati omamoodi põnev, eriti kui nad nii head ette satuvad, nagu seekord! Laval on naised kõik nagu modellid ja meestantsijad sixpackidega - kõigile ka lihtsalt silmailu, sest eks varieteele kohaselt näidatakse siin ju ka ihu tavateatrist loomulikult rohkem, ent igas stseenis ja misanstseenis püsitakse siiski selgelt maitsekuse piiri siin pool. Naislauljad võivad mõnes laulus sulanduda nii osavalt tantsijatega sünkroonis liikuma, aga ka Kalle Sepp üllatas mõnes numbris hoogsa kaasatantsimisega! Tuli ka publiku sekka klaase lööma laulu ajal "Ärge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat"... endal pidevalt kelmikas pilk silmanurgas.

Priidu Adlase valguskujundusi on (sh. tänu siinsele) senise teatriaasta parimate TOP30 sees (siiani kogetud 112 lavastuse kohta) tervelt 5 (rohkem kui ühelgi teisel meie valguskunstnikest) ja "Suurimas shows" mängib ta nii üldise värvigammaga, aga ka spottide emotsioonidetekitamisega, mis on selgelt lavastuslikus mõttes nii ühes kui teises laulus üheks olulisemaks õhustikku kaasloovaks komponendiks. On see siis hämar või just vastupidi särav, värvidele mängiv või hoopis sensuaalsusele kaasamängiv. Tantsustiilidest lisaks klassikalisele varieteele võis kohata kirevat ja laiahaardelist valikut rohkem kui 10st eri stiilist. Oli breakdance'i käele tõus - mehed vastakuti, sambat, puhast ja väga teravate kikkidega rocki, aga kes tahtis näha seal ka westcoast-svingi, see leidis ka selle rockist üles (eriti üks naiste tagurpidi tõste...kuigi sedagi kasutatakse mitmete stiilidega ühenduses). Üsna palju baseerus koreograafiast võistlustantsudel, mis pakub praegu teleris jooksva hittsaate austajatele võimalust näha kuidas on võimalik selle tantsuvormi showlikku versiooni ka palju laiemasse tantsupilti integreerida.

Kogu tantsunumbrite kavalkaadi on selles lavastuses loonud kokku tervelt 19 koreograafi! Ehk juba seegi on kinkinud stiilide pillerkaari, üks huvitavam tants kui teine. Ja mitte ainult koreograafialoome, vaid ka selle tantsimisel nõudlikkus on ka kogenuma silma jaoks selgelt paista. Hüpped on tõesti hüpped, mitte madal imitatsioon, ja seda isegi olukorras, kus erinevaid tantse on ridamisi ju katkematult üksteise otsa 10... Ehk rohkem kui pool tundi pidevat liikumist, sest kui tantsija pole laval esinemas, on ta imekiirelt riided vahetamas lava taga, aga sinna otsa ja sisse isegi harkhüpped on nii, et mees on lae all ja õhus on spagaat. 

Vahepeal jälle toidunaudinguid, pearoaks valitud kammeljas oma hõrkude lisanditega taaskord täistabamus! Isegi omaküpsetatud saiakuklid, mis rikastatud oliividega, annavad maitseelamuse. Ja milline armas ja tähelepanelik teenindus!

Sellele järgnenud show 2.osa, mille hoogsalt käivitas Robbie Williams "Let me entertain you" sai ka ampsatud kui ühe hetkega (see lihtsalt on nii hea, et tahaks veel ja veel!) ning ühinesingi kogu publiku katkematu aplausiga ja rahva ümberringi vaimustusest ülistava Vääääga hea!-ga... 

Seekord tulid esitamisele välismaiste superstaaride, kõigile tuttavate laulude hit-paraad ning ühtlasi pealkiri sai veelgi tugevama kinnituse kui ka õigustuse - tõeline "The GreatEST Show".

Kui sukelduda veel hetkeks ka selles vaatuses kogetud detailidesse, siis üks kaduvväike kriitikanool kogu mu suure kiidulaulu sisse ka. Võibolla on see ka tingitud isiklikust suurest Madonna-fänlusest, ent kuigi tihti ju öeldakse, et 3 suurt, ehk Whitney Houston, Mariah Carey ning Christina Aguilera on targem jätta puutumata, ehk laulmata-järele aimamata... Siinses shows ongi üks imekaunis Whitney-ballaad, milleks on loodud ka laulu sõnumiga seotud lavastus, mis pani kõik saali naised ahhetama kurbusest ja muutis hetkeks isegi minusugused mehed härdaks (teemaks kadunud armastatu, ent selle silme ette - antud juhul tantsupartneriks manamine)... Ja kuigi kui meeleolu ka siin seal paari üksiku laulu ajal vaibus tõsisemaks, siis seda tõesti vaid hetkeks... juba tuli "partypeople" emotsioon sujuvalt peale, sest show must go on ja eks eluski iga vihma järel läheb jälle ju ilusaks. .Kuid mida aeg edasi, sest kindlamalt kinnistub hoopis tõdemus, et hoopis Madonna laulud tuleks jätta teistel puutumata. Tantsuliselt vogue'imisega lisati veel 1 stiil teistele juurde, aga Popkuningannat järeleaimata või tema laulu "omaks" teha näib siiski võimatu missioon (mitte ainult siin, vaid see on juba pikema globaalse mõõtmega vaatluse tulemus... ehkki annan muidugi endale aru, et Madonna-kaugemate jaoks ei pruugi see sugugi nii tuntav ja tundlik olla). Ja ega just sellisest lavastusest ei saanud teda ju ka kõrvale jätta. Ent laulu sõnu laulis laulja kahes erinevas salmis samade ridadega. Mis tegelikult omakorda taaskord tõestas hoopis laulja enda professionaalsust, sest laval ju vaikseks ega (hoidku selle eest) parandamiseks ei läinud ning kes ei tea, see ilmselt ei saanud üldse arugi, et midagi oli kummalist. Kuigi näis ka muidu just selle laulu ajal või selle esitusega seoses miskit juhtunud olevat (arvatavasti siiski vaid luubiga vaataja jaoks).

Samas kui näiteks ACDC Thunderstruck lõi jälle omakorda just teatud osa publikust täiesti pöördesse.

Etenduse vast vingeim "lavastus"lõik oli siinkirjutaja arvates Tina Turneri "What's love got to do with it" laulule. Nurkades võrgu all/sees, vastava valgusega varju ja hämaraga mängides, napis riides vähesest valguses hoolimata siiski sätendavate ehetega (ehtekeed justkui riietuseks endaks). Keskel laulja diivanil (koregrafeeritult "aelemas") ja teda ahvatlemas nahast lühikestes pükstes heas vormis mees… üks väheseid, kus aimamisi ehk ülejäänud showst konkreetsema erootilisegi alltooniga mängides, aga seda rohkem juba igaühe enda "rikutuse tasemelt". Aaah, kui äge!

Pakutud tantsustiilide pikka nimistusse lisandus siit edasi veel näiteks ka Allar Valge steppimine…no lihtsalt pole sõnu. Michael Jacksoni Smooth Criminali lauluga oli segatud hoopis sama laulja Thrilleri esteetika ja mõned videost aegumatuks muutunud (zombie)liigutusedki leidsid rakendust. Sealt edasi Elton John, Cher... you name it!

Tants tantsu järel süvenes arusaam, kuivõrd keerulise koreograafiaga olid vähemalt pooled tantsudest, mis isegi minusuguse (ja aastakümnete pikkuse tantsutrenni kogemusega inimese) silmi paitas. Ja just sõna "hämmastas", kirjeldab kõige paremini nägemisele peegelduvat reaktsiooni, sest tavaliselt ei näe varieteedes-kabareedes sellist koreo-taset! Tavaliselt ei soovita kabareede lavale pingutust ja seeläbi higistamist, mis omakorda minu jaoks muudab vaatamise hoopis tunduvalt igavamaks. Ei tea ju kindlalt ning võib vaid mõttemänge mängida, eriti kuna paljud koreograafidest ise ka trupis tantsisid, millist taset nad sellesse koos ja võibolla isegi üksteise võidu tahtsid just meelega sisse panna, et see kabarees võimalikuks osutunud tantsuilutulestik tõesti jahmataks. 

Kellel varasem varietee-kabaree-revüü külastamise kogemus täiesti puudub ja soovib üldist olemuslikku taustainfot, siis vaatajaskond on vanuselt valdavalt 30-70 vahel, omade eranditega. Mehed suures osas pintsakutega (lips on juba igaühe enda otsustada), naised ilusates õhturiietes (üldisemas mõttes umbes, nagu Estonia-teatris), mõnel uhkemad, mõnel tagasihoidlikumad. Teenindus on nii sõbralik kui üldse olla saab ning tekib tunne, et oled sinna oodatud külaline ja Sinu heaolu pärast nii meeldivalt hoitakse silm peal.

Hinnangut anda traditsioonilise teatri mõõtmete järgi pole siinkohal võimalik, sest siin on justkui igale laulule oma lavastus loodud, aga see kõik on nii tasemel, maitsekas ja meelelahutuslik. Kummalisel kombel, kuigi ju ilma sisemise loo jutustamiseta, on igas erinevas etteastes ka midagi kaasamõtlemiseks, sealt enda jaoks tõlgendamiseks. Eks jutustavad ju ka laulud tihti mingit lugu oma sõnadega, aga kui see on veel lisaks kuulmisaistingule ka nägemisele silmakommiks muudetud, siis on ju nauding mitmekordne. Ja nii pagana kaasakiskuv ka. Juba ainuüksi sellepärast, et selle show laulud on viimse sõnani peas ning rütmid juba ise panevad Su keha toolil nõtkuma - endal polegi vaja liigutada.

Mis see elu mõte muu on kui avastada, nautida ja pürgida õnneliku elu suunas. See killuke õnne, mida Starlight Cabaret Viru Merineitsis pakub, kulub kahtlemata igaühele ära. 

Meelelahutust ja maitseelamusi kogu raha eest ja seda nii silmadele, kõrvadele, keelele ja kõhtu - VAU milline õhtu! Kindel soovitus iseenda ja oma kallima või teiste kaasteeliste hellitamiseks ja nautimiseks! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ekaterina Soorsk'i kaamerasilmast):

UUS REVÜÜLAVASTUS "THE GREATEST SHOW" VIIB ÜHEKS ÕHTUKS TÕELISTE MUUSIKAHITTIDE MAAILMA!

 

Mõni neist lugudest on olnud maailmakuulus ja kõiki edetabeleid juhtiv megahitt, mõni aga lubamatult väikese tähelennuga ja koduselt armsaks saanud muusikapala, mis on oma tee edetabelite asemel hoopis kuulajate südametesse leidnud.

Need on meloodiad, mille tunned ära juba esimestest taktidest ja mille sõnu tead unepealt peast. Need on laulud, mille järgi tantsisid ennastunustavalt koolidiskol, armusid ning nutsid, kui südamevalul polnud otsa ega äärt. Need on muusikapalad, mis on ületanud põlvkondade piirid, mida mängitakse aastast aastasse raadiotes ning kuulatakse ikka ja jälle nii kodus kui peol.

„The GreatEST Show“ toob megahitid Teieni uues kuues ja Starlight Cabaret`le omases võtmes!

Esimeses osas tulevad esitamisele kõigile tuntud kodumaised hitid, mis on tuntuks lauldud armastatud artistide poolt ning leidnud oma koha Eesti muusika kullafondis. Miniseelikud ja saatanlikud naised, kikilipsud, kuumad pilgud ja lahe atmosfäär! Mis värvi siis ikkagi on armastus ning kas tõesti suudab keegi lõvi tallena peatada? Eks me näe!

Teises osas kõlavad aga maailmamuusika pärlid väga erinevatest žanritest. Popist rokini ja südantlõhestavast ballaadist diskoni! Muusikat on igale maitsele ning kõlamata ei jää ka popi kuningaks ja kuningannaks tituleeritud megastaaride aegumatu muusika.

Unustamatud hitid nii kodu- kui välismaalt toovad Teieni revüüteater Starlight Cabaret tipptasemel artistid! Teie kõrvu paitavad meie säravad solistid Irina Haak, Kalle Sepp või Bert Pringi ning Kristiina Renser või Kärt Anton. Maitseelamusi pakub Viru hotelli Merineitsi restorani Chef de Cuisine Margus Tammpere à la carte looming, mille juurde sobitatud veinivaliku eest hoolitsevad Eesti parimad sommeljeed!

TEGIJAD

Produktsioon: Eesti Tantsuagentuuri revüüteater Starlight Cabaret ja Show & Dinner restoran Merineitsi

 

Kunstiline juht, koreograaf-lavastaja: Liisi Org

Koreograaf-lavastaja, repetiitor: Liisa Laine

Muusikaline juht: Kärt Anton

Menüü, köök ja teenindus: Margus Tammpere

Produtsent: Kristjan Kurm

 

Laulusolistid: Ira Haak, Kristiina Renser või Kärt Anton, Bert Pringi või Kalle Sepp

Artistid: Liisi Org või Marit Mets, Egle-Riin Rüütel, Maria Uppin-Sarv või Heleriin Peetson, Lisanna Tälli või Lisa Priivits, Hanna Lisette Helekivi või Miia-Liisa Musting, Emily Kahro või Ingrit Tamm, Marie Loviise Mänd või Lisette Laanela, Paul Reinolt, Sem Prygorodov, Allar Valge

Koreograafid: Liisa Laine, Elo Unt, Sergei Kuznetsov, Kardo Kukk, Hele-Liis Peedosk, Marie Loviise Mänd, Marion Saarna-Kukk, Julia Koneva, Allar Valge, Paul Reinolt, Ingrid Jasmin, Rene Köster, Sandra Põld, Irena Pauku, Argo Liik, Eghert Sören Nõmm, Jevgeni Grib, Kertu Raja, Liisi Org

Kostüümid: Ursula Goldstein, Marja-Liisa Pihlak, Laura Oolma, Piret Mikk, Elo Unt

Videokujundus: Carmen Seljamaa

Valguskujundus: Priidu Adlas

Helirežissöör: Ülar Enn

Muusika seaded: Kärt Anton, Kaarel Orumägi, Siim Aimla

Fonogrammide mix/master: Henrik Veeäär

Muusikud: Oliver Mazurtshak, Jürmo Eespere, Kaarel Liiv, Karl Helmeste, Siim Aimla, Martin Trudnikov, Katrina Merily Reimand, Kaarel Orumägi, Jaak Oserov, Ivar Kiiv, Kristel Kiik, Maaren Vihermäe, Mairit Mitt-Bronikowska, Villu Vihermäe, Kristiina Renser, Mait Mikussaar, Loora-Eliise Kaarelson, Norman Salumäe

Salvestatud Studio89-s

Lavastuse tehniline teostus: Joosep Kurm JK Üritustehnika

Graafiline disain: Piret Mikk

Eesti Tantsuagentuuri tiim: Jane Miller-Pärnamägi, Kaisa Kattai, Kersti Uiboupin, Kristjan Kurm, Raido Bergstein, Ulvi Kroon-Mürk

 

Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge" avamine

Eile avati Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge". Programmi valitud lavastuste etendusi saab 25.-.29.10 näha Tallinnas Viimsi Artiumis ning Tartus Tartu Uues Teatris ja Eesti Rahva Muuseumis. Tänasest veel 4 päeva maailmatasemel Aasia- ning aasiapärast kultuuri - kunsti, tantsu ja muusikat. 

Festivali üheks põhikorraldajaks on kunstiline kooslus *birdname, kuhu kuuluvad lavastaja-koreograaf Teet Kask, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder ning produtsent Tiiu Tamm. 

Nimi “1000 kurge” viitab nii (jaapanlaste jaoks kõrgemaski hinnas) paberlindudele, mis sealses kultuuris sümboliseerivad pikka ja head elu (ning on sellega seonduvalt traditsiooniline kingitus pulmade ja sündide ajal), ent nagu ka festivali programmijuht Teet Kask lisas, on see ka viide Jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata samanimelisest romaanist inspireeritult inimsüdame igavikulisele rännuigatsusele (ka Eestis väga armastatud kirjanik - oled lugenud tema LR-is ilmunud suurepärast "Lumine maa"? või ka just festivali nimekaimuks olevat Nobelistide-sarjas ilmunud romaani "Tuhat kurge"?) .

Festivalil astuvad üles etendajad Lõuna-Koreast ja Jaapanist ning avamisel sai ülevaate ja tunnetuse, millega on tegemist. Ühtlasi, kuna etteasted toimusid erinevates maja osades, siis õnnestus osalejatel tutvuda ka Viimsi Artiumi kui maja erinevate etendusruumidega.

Linnulennulist ülevaadet eilse kohta tulekski ehk alustada just Artiumist endast, sest juba uksest sisenedes astud selle maja atmosfääri, milles tunneb kohe ära loodusega kooskõla - puitu õhkab mõnusalt ja kivi on ka natuke kohal. Akende ees on loodus "tuppa tunginud" ning Artiumi aatriumi keskset õhku täidab sild, mis vähemalt näiliselt on ripptoestusega. Kõik on veel uus ja värske, aga mitte silutult-klantsitult, vaid selline, millega on lihtne suhestuda - kohe end koduselt tunda.

Esimesena sai Kammersaali astudes osa Shion Yokoo-Ruttas'e (Eesti/Jaapan) installatsioonist “Palun kasta, kui mind siin ei ole”. Ja seda, kelle taimed kastmist vajavad, tõesti (vist juba mõnda aega) kohal ei ole olnud, sest maa oli täis riisumata lehti... Aga ega nendega kastja midagi tegema ei pea - riisuda ju ei palutud (kas see oleks palju paluda? oleneb ju inimesest)... Huvitav on installatsioon ka tehnilises mõttes. Lummava tilkumise-heliga kusagilt kõrgusest ja maas muld, mis siis selle vee kõik endasse imab... järelmaitsena tekkis aga hoopis tunne, et kas seal üldse vett päriselt ka tilkus või oligi vaid helist tekkiv illusioon... aga tilkus ju küll - silmaga oli näha... või kas ikka oli? Oli, oli. Kuid terve päev seal tilkudes ja ei ainsatki installatsiooni alt tekkivat laiavoolamist? Muld on ju imeline imab palju endasse või on ikkagi see kunst ise üks ime? Sügise kolletunud lehed on igatahes imelised, isegi kui need ongi kunsti pandud. Selles pealkirjas on headus juba eoses peidus - keegi siiski kastab... Keegi jällegi hoolib. Kas ka hoolitseja hoolib ise taimedest... aga vähemalt sellest inimesest, kes on palunud. Taimed ise, mis installatsioonis on elavate kirjas, on pottides, ent nendeni tilkuv installatsioonivesi ei jõuagi... keegi kastab neid nagunii, sest Shion ise seal juures ei seisa... Ja meie, vaatajad, kastame neid imetlevate pilkudega...

Vastandlik - natüürmort ja elusloodus ühes... aga just esimene saab allatilkuva vee, ent teine on alles maa ja taeva vahel ning ei tegele veel mullastumisega. Mõtteid ühe installatsiooniga tuuakse pähe rohkem kui teinekord terve näitusega. Vaadatav, kuuldav, tunnetuslikult tajutav. Kas ka juba selles vastuoluliseski on midagi aasiapärast või see on siiski kunsti olemus iseenesest, maailmajao kultuurieripärast hoolimata?

Installatsiooni ühe "nööri" otsas rippusid ka kõrvaklapid, mis ilmselt lisasid kas muusika või sõnadega veel midagi juurde, ent kui mina nad kõrvadele panin, tuli sealt veel see kõikse haruldasem muusika - vaikus. 

Kammersaali kõrval asuvasse blackboxi viis festivali avasündmuse teekond edasi, kus samuti võrdlemisi kammerlikus atmosfääris saabus pimedusse lõikavasse mürkrohelisse laservalgusruutu Lõuna-Korea Nulhui Dance Company'sse kuuluv tantsija-koreograaf Siwon Choi. Oma kahevaatuselises ettekandes esitas ta 2 erinevat tantsu ehk 2 erinevat miniatuuri ehk 2 eraldi, kuigi tunnetusliku sidususega lugu. Esimene neist "Voog", ehk "The flow"... mis tuleb kohe ära mainida, oli lisaks tantsukunstile ka laulukunsti tutvustav. Kavalehe abiga sai teada, et tegemist on A-Leum Lee JeongGa plaadilt kõlava muusikaga ja see andis tugevalt tooni kurbust ja naudinguid endas segavale tantsule, millest tunneb ära mitmeid aasia tantsukunsti traditsioonidele viitavaid detaile. Detailide rohkus ja keskendumine tantsu ning üldse kogu liikumise jooksul on nö."eripära" juba iseenesest, sest ükski varvastekõverdus või isegi sõrmede positsioon ei ole läbimõtlemata, kujundit loomata vaatajatele pakutud. Roheline ruut kasvas ja pimeduses ruumi otsiv "taim" sai omale õhku juurde, kuigi hämarus hoidis seda (või siis teda) enda rüpes sellest hoolimata. Kuigi alles teise miniatuuri nimi oli "Tunnel", siis ometi oli juba siin tunnelisoleku tunne. Maa-aluses tunnelis, kus mingil põhjusel on üks taim kasvama hakanud. Otsides oma väljundit, oma elu. Ja kuigi piirid on paigas, ei saa, ega (inimene ka ju) tohigi nendesse jääda. Seda antud ala ära kasutades, kuid siiski ise mitte olukorra ohver olles vaid olukorda kontrollides. Õrn ja jõuline korraga. Alandlik ja ülev korraga. Liikumine ise kantud kehast algatamisega. Näiteks käte liigutamine ei oleks nagu üldse olnud mitte mõttetöö ja ajust antud käsklus, vaid need eendusid või tõmbusid tagasi hoopis kehalisest impulsist endast, mida oli vaadates täiesti isemoodi tajuda.

Tunnel-i tantsus sai valgus veelgi otsesema loojutustamiseks vajaliku rolli. Teatavasti tunnelist rääkides, seondub see ju tihi ka "tunneli otsas paistva valgusega". Ja ega ju sõnatu teatri puhul kunagi ei tea, aga oi kuidas iseendale meeldis sellest liikumisest leitud "lugu", kus inimene jookseb muudkui nende tunnelilõpu-valguste suunas, ent tihti siiski leidmata väljapääsu, leidmata lahendust ehk just nö. seda "tunneli otsa", sest pimedas olles hakkad haarama igast lootuskiirest ning need tunneliotsadki võivad osutuda vaid miraažiks - mitte päris valguskiireks, vaid tõesti pelgalt tühipaljaks lootuskiireks. Ja siis kui juba loobud, hakkab neid tegelikke tunneliotsi paistma. Ja mitmeidki... ning siis juba palju erksamalt! Ja võib isegi valida... Kas selles peegeldus ka Aasia inimeste oskus oodata? Vanema inimese tarkus? Sest eks ole ju aeg üks meie suurimaid õpetajaid. Nii eluline, nii selge kuid ometi sõnatult ning imekauni tantsuga esitatud. Sealjuures ei saa jätta kiitmata huvitavat esinemisriietust, mis omamoodi viitaks nagu origamile. Ent on oma peente kangatekstuuri-kriipsudega voolujoonelisuses ka viide esimesele tantsule "Voog" ja aitas illusioonide-mõtete tekkele omalt poolt kaasa.

Hetk aulas just kogetu üle õhkamist ning juba sisenesimegi Artiumi esindussaali. Kuigi keegi istmeid testida selles ei saanudki, sest kogu publik sai otsemat teed ise võimaluse "lavale astumiseks". Nimelt kõrgelt lavaääre tipust, lavalseisvate inimeste peade kohalt, hakkas laskuma jaapanlanna Asami Yasumoto. Jaapani kaasaegse tsirkuse kunstnik annab festivalil oma auhinnatud lavastuse etenduse "Cover your mouth" („Kata oma suu“), kus võib näha tsirkuse, kaasaegse tantsu ja muusika sümbioosi. Meile, festivali avaõhtul, anti sellest vaid põgus eelmaitse, et juba tervikut minna tagasi uudistama. Lisaks, seekord kasutas ta kaitsvat-hoidvat köit, kuid etendusel, nagu Teet Kask hiljem lisas, teeb ta seda kõike kilega. Selline vertikaaltants õhuakrobaadilt mõjus visuaalselt väga kummastavalt. Justkui vaataksid droonina kellegi lagipähe, kuidas ta liigub, kuidas ta tantsib. Originaalne lähenemine, mida ju muul juhul kui kusagilt kõrgelt aknalt alla inimesi tänavatel lihtsalt kõndimas vaadates saab vast ehk vaid aimu, ent siin tuleb mängu ka see tantsuline pool. Ja tegelikult kogu visuaal vast ehk pääsebki päriselt mõjule, mida pikemalt saada vaadata.

Juba enne oli tähelepanuväärselt silmatorkav vaadata Artiumi aulas kahte valget, umbes 3-4 meetri kõrgust kangast/paberit. Ja nüüd oli aeg nende täitumise käes. Kunstnik Matti Vainio asus seda Sander Mölderi DJ puldist väga huvitavate biitide ja helide saatel täitma, eesmärgiga luua seeläbi rütmistatult inspireeritult "1000 kurge" teos. Usun, et see on vaatamiseks väljas ka praegu Artiumis. Esialgu tundus natuke selline õlgakehitamapanev... ehk pigem tahaks ise pintsliga seal askeldada, aga lõpuks kui lõuend täis sai, leidis sealt ka päriselt need kõlanud rütmid üles. Kured ka. Tegelikult oli mustade joonte tekkimisel valgele pisut sama efekt, nagu vaadata kui keegi teeb kalligraafiat. Ise eelistaksingi vast pigem nõks veelgi mõtestatumat ehk just mõistusest lähtuvat tegevust ehk kalligraafia loomise vaatamist, aga Matti tegutsemine värviga muutus jällegi omamoodi tantsuks ning see oli ju puhas tunnetest tekkiv looming. Mis omakorda viis mõtted sellele, et kuigi erinevad oma detailides ja võibolla isegi sündimise-loomise-väljundi mõttes, siis pole see ju siiski mitte ainult Aasia, vaid üldse mistahes kunstile omane, et lõppude lõpuks kunsti kogemine ning tõlgitsus iseendale annab võimaluse ka iseendaga sügavamalt ja paremini tutvumiseks. Ning seda ka see Matti Vainio (ja ühtlasi ju ka Sander Mölderi) esitlus ju seega igatahes pakkus. 

Kujutava kunsti tekkimise ning helimaastikega samal ajal toimus Artiumi aatriumi rõdul vaatet kõige eelnevaga võrdne kunstiline elamus toidudisainer Helis Heiteri söödava installatsiooni Heiter x Terra Firma nii silmade kui suuga nautimine. Ehk see polnud siiski mitte lihtsalt mingi suvaline buffee, vaid tõesti sõna otseses mõttes kunst niisamuti. Ja aimata võis ka Aasia mõjutusi. Terra Firma on võrsuv lauamaastik installatsioon ja disainiuurimus. Mis väga läheda "vaatlusega" (loe: "mitte-ainult-silmadega-õgimisega") pakkus võimalust mõelda sellele, mida ja kuidas me sööme. Osa sellest toidust oli niiöelda kuivanud, justkui toidujäätmed, isegi hallitusliku efektiga, osa kasvas värskelt lauast välja (selle jaoks olid pisikesed käärid laual, et lõigata endale üks näpuotsatäis). Ilmselt ärgitamaks ka mõtlema, et kui kaugelt see toit meieni tavaliselt jõuab, mis võiks tõesti hoopis pigem oma aknalaualt noppida "päriselt" värskena (mitte kemikaalidega hoitult söömiskõlbuliku esteetikaga). Kogu installatsioonialus, ehk laud ise oli punasest savist ning loodud kasutades traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja lisaks savile, oli seal ka muid looduslikke materjale, nagu näiteks kohvipuru…efektiloomiseks. Ja sellelt leitava eriskummalise toiduga kooskõlas üks tõeline Elamus- suure E-ga. Kui näiteks ülisuurte ubade või hoopis kivide või miks ka mitte linnupesa munakuhilatena olid selgelt äratuntavad tumedaks (arvatavasti soja abil) marineeritud kanamunad, siis mõningaid aasiapäraseid maiuseid ning nende konsistentsi ära arvata ei suutnudki. Laua vast maitsvamad annid siinkirjutaja arvates olid vahvalt hapud jõhvikad ei-tea-mille, sinihallitusjuustuna näivas krõmpsus glasuuris ning justkui kuivatatud umami-maitselised (soolanemagusad) "krõpsud" või olid need hoopis "küpsised", mis visuaalselt nägid välja, nagu kuivatatud seened (või hoopis tempura-millimallikad?)

Avamisüritus kestis veel edasi, kui ise sai sellest kunstist tiinest õhustikust Viimsi öhe astutud, mil veel üks vastandlik tunne tekkis, ehk mitte vanast maailmas uuemasse, vaid hoopis, nagu oleks teisest - "taasuuemast maailmast" vanasse naasnud.

Loomade karneval - Rahvusooper Estonia

Camille Saint-Saëns kirjutas oma suurepärase klassikalise muusika teose “Loomade karneval” juba aastal 1886. Süit, mis koosneb 14st erinevate loomadega seonduvatest osadest, on nii fantaasiarikas ning manab silme ette just vastavalt "lõigule" kas kuke või putukad, lõvi või kilpkonnad, antiloobid või dinosaurused... ja otse loomulikult on selle sees vast ehk tema kuulsaimadki “Luik” ja “Akvaarium”. Uskumatu, aga helilooja ise häbenes oma teost, sest arvas, et see vähendab tema kredibiilsust tõsise heliloojana! Sellepärast esitatigi seda vaid erandkorras ning mitte avalikult. Avalikult publikule alles 1a pärast autori surma-1922! 

Nüüd on meie Rahvusooper Estonia Marina Kesler võtnud selle imeilusa muusika aluseks oma uuele tanstu-muusika-multimeedia-lavastusele ja loonud vahva terviku lastele, kus poiss ja tüdruk oma linnakorteri muudavad fantaasiamängudes, no kas just “karnevaliks”, aga erinevate loomade paraadiga mängumaaks. Nii kujutavad nad ette kuidas kohtuvad kõikvõimalike lindude-loomadega, aga mängivad ka ise... kilpkonna või luikesid näiteks.

Tegemist on nn. Rahvusooper Estonia Haridusprojektiga, millega antakse pere pisimatele võimalus külastada ja näha teatritegemist kohe õige lähedalt! Nimelt on see teatrikülastus 1 imeline võimalus, kus nii tantsijad, dekoratsioonid, orkester ja isegi vaatajad ise on kõik koos meie Rahvusooperi laval! 

Minu nähtud etendusel (mis muide oli Marina koreograafia ja lavastuse maailmaesietendus!) tantsisid tüdrukut ja poissi Karina Laura Leškin ja Anatole Blaineau. Ja kuigi ka Anatole oli ka vahva, siis Karina Laura, imearmsa tütarlapsena võlus iseäranis kõik teda vaatama tulnud iga kodu omad “printsessbaleriinid”. 

Tegelikult ma isegi üllatusin kuivõrd kaasahaarav see kõik kokku on. Mitte nö. klassikaline ballett, üsna moodne ja varvastele palju valu ei anta, aga läbi balletimõõtu sirutuste ja hüpete ikkagi, ent lapselikumas, väiksemas vormis, omade imetlustäratavate väikeste momentidega. Mis eriti vahva, et Marina on siia sisse peitnud näiteks vahvaid lapsepõlvest meenuvaid tuttavaid liigutusi (põlved seistes kokku-lahku, samal ajal kui käsi liigutad põlvede ees risti-rästi või teineteise seliti enda selga upitamine jne), mida pisikesed teatrikülastajad saavad ka endale oma mängudesse võtta (emal-isal hea võimalus kodus õpetada) või hiljem paralleele tõmmata kui mõni selline liigutus juba tuttav on ning kusagil jälle ette tuleb. 

Lavastus pole siiski sugugi mitte ainult plikadele! Muuhulgas käiakse läbi ka "Juura ajastu pargist", mil ilmatusuur dinosaurus mängu siseneb ja lastele mõnusat põnevuskõdi pakub! Suur video-sein mängis kogu aeg lavastusele kaasa, kuid sellele lisaks nii laest kui külgedelt tuli pidevalt mängu veel mitmeid ja mitmeid lavastuslikke põnevaid üllatusi. Näiteks elusuuruses eesel (kunstnik Reili Evart). Kogu mänguteekonna mitmetele väiksematele lugudele tagasi mõeldes, minu jaoks lavastuse tipphetkeks kujunes vast siiski just see varjutantsuna lahendatud “Luik”- tõesti imeilus ja seda nii lahendusena kasutatud vorm, liikumisest tekkivad kujundid kui ka muidugi see muusika!

Estonia kammerorkester, nagu alati on ka siin vägagi tasemel. Muusika sünnib ju seekord mitte "orkestriaugus", vaid kogu pillimäng tuleb küljelt ja seda võib ka mistahes hetkel jälgida! Mina ei tundnud isegi valehäbi, et olin vaatamas ilma pisikese kaaslaseta, sest enda jaoks oli ka ausalt nauding korraks enda sisemise lapse silmadega avarsilmi kõike sisse ahmida. See napp pooltund lendas kui linnutiivul! Eriti just selle fantaasiarikka ja fantastiliselt ilusa muusika elava esituse ning leidlike lavastuslike nõksude saatel. Isegi ükski pisitilluke vaataja ei jõudnud väsida ja saalis (laval) polnud nutupiiksugi, isegi hämaramatel hetkedel (valguskujundaja Rasmus Rembel)! Vaatamine on ka nii seatud, et iga lapsevanem saab oma lapsega koos seda jälgida ja vajadusel süllegi võtta või kasvõi tagumisse ritta liikuda. 

Muide hea vaatamine ka näiteks 1.-2. klassiga, saab pärast kas joonistamistunnis loomade joonistamiseks ja kogemuse meenutusharjutamiseks kasutada või lihtsalt tutvustada sellega klassikalist muusikat ja tantsuteatrit ning nende vahvalt lastele meeldivat sümbioosvormi. 

Muidugi kui pileteid üldse õnnestub saada, sest seda etendatakse vaid ühel päeval kuus (2 etendust) ja aprilli omad on juba välja müüdud.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Tanel Meos'i tehtud fotod, mis kuuluvad Rahvusooper Estonia'le):

BALLETID LASTELE / NOORTELE

Loomade karneval

„Loomade karneval“ on täiesti uutmoodi lahendusega lavastus Estonias, sest laval on koos nii tantsijad, muusikud kui ka publik ja seda kõike selleks, et lapsed näeksid lähemalt artiste ning tekiks hea ja mugav õhkkond.

KOREOGRAAF JA LAVASTAJA Marina Kesler

MUUSIKAJUHT Jaan Ots

KUNSTNIK Reili Evart

VALGUSKUNSTNIK Rasmus Rembel

IDEEKAVAND Tuuli Potik

Kestus 35 minutit

Marina Kesleri lasteballett Camille Saint-Saënsi muusikale Rahvusooper Estonia laval

Esietendus 26. märtsil 2022

Poiss ja tüdruk on üksi kodus. Igavuse peletamiseks vaatavad nad aknast välja ja kuulavad tänavalt kostuvaid helisid. Tänavakoristusmasin möirgab kui dinosaurus,  väiksemad autod meenutavad kanade kaagutamist, trollibussi signaal on justkui eesli hirnumine ning kaugem jutuvadin on kui äsja koorunud linnupoegade siutsumine. Seejärel otsustavad õde-venda ise kodust loomaaia teha ning helide taustal erinevaid loomi mängida. Korraga saab tänavahelidest imekaunis muusika …

Camille Saint-Saënsi ikoonilist teost esitavad Rahvusooper Estonia orkestrandid.

Camille Saint-Saëns (1835–1921) kirjutas 14 osast koosneva fantaasiarikka süidi „Loomade karneval“ 1886. aastal eraviisiliseks ettekandeks. Kuna helilooja aga kartis, et tema muusikalisi vigureid täis palad võiksid kahjustada tema mainet tõsise muusika loojana, keelas ta teose avalikud ettekanded. Seepärast kõlas süit avalikkusele esmakordselt alles 26. veebruaril 1922, aasta pärast autori surma. „Loomade karneval“ võeti entusiastlikult vastu ning sellest on saanud üks tuntumaid, armastatumaid ja südantsoojendavaid teoseid. Kuulajate ette manatakse lustakad muusikalised pildid kuninglikust lõvist, nokkivatest kanadest, kihutavatest antiloopidest, sulistavatest kaladest ja teistest toredatest loomadest.

Poiss: Liam Samuel Morris või Anatole Blaineau

Tüdruk: Karina Laura Leškin või Ellinor Piirimäe

Soovituslik vanus 3+

Yes or yesn't - Fine5 Tantsuteater

Fine5 avas eile oma kevadhooaja uuslavastusega, mis pole sugugi nende tavapärase (kombinatsiooniderohke) "faini viisiku" koostöös valminud. Vahelduseks on tantsuteatri nooremad jõud võtnud lavastamis-koreografeerimisrooli enda kätesse ning esitavad ka laval oma loomingut kahekesi ise. Nii mõnigi varem teatriga seotud kunstnik on küll ka seekord noori toetamas (valgus, muusika, kostüümid) ja mis eriti meeldis, et kaasatud on ka dramaturg! Ei teagi, kas just sellepärast, aga kui muidu "noorte" teatris jutustatud lugudes pahatihti tunnen, et olen pakutud mõtted juba enda jaoks ammu igatpidi läbi mõelnud, aga seekord oli lausa kahjumeel, et polnud paberit-pliiatsit kaasas, et oleks saanud kõik need erinevad mõtted kohe ka üles tähendada... ja kuna tegemist üpris isiklike, ehk "inimeste vaheliste suhete" teemadega, siis seda isegi mitte ainult sellepärast, et siin neid kõigiga jagada, vaid pigem vast just omaette edasimõtlemisteks. Ent kõigest järgemööda...

Kes on vaatama minemas, siis etendusi mängitakse Sakala 3 teatrimaja 5.korrusel - (võrdlemisi kammerliku suurusega) prooviruumis, kuhu ei siseneta mitte tavapärase peaukse kaudu, vaid maja otsas olevast töötajate uksest (viimati sai seal - nüüdseks juba mõni aasta tagasi - Vanemuise ja Reimo Sagori kaitseväelase-kogemusi lavastuses AK-47 kuulatud-vaadatud). Ütlen siin nimme, et etendusi "mängitakse" ja mitte "tantsitakse", sest kuigi see on tõesti ka "tantsu"lavastus ja kogu mõttestik edastatakse eelkõige just tantsides, on minu hinnangul tegemist lisaks ikkagi nii oluliselt tugeva sisulise poolega, et kaugeltki ei tahaks seda ainuüksi tantsuteatrina defineerida, vaid pigem liigitaks isegi suuremagi õigusega laiema, ehk "füüsilise teatri" lavastuseks.

Lavaruumi sisenedes, on seal juba naine (Anita Kurõljova) põrandal... justkui vaevatud.. ussina? Riided tulemas pealt, nagu ussinahka ajades? See on küll vast kõigest siinkirjutaja fantaasia... Aga mis pole fantaasia, vaid tegelikkus, et see naine "ärkas ellu"... või pigem "hakkas särama", kui ruumi sisenes mees (Richard Beljohin)! Kas me "süttimegi elama"... ehk "puhkemegi õide" ikkagi täies säras alles läbi (loe: tänu) teise inimese? Selga pannakse moelooja Kirill Safonovi loodud kostüümid (millest aimus sama käekirja, millega Kirill riietas Tiina Lokk'i PÖFFi auhinnagaalaks). Erk-neoonrohelise ja sügavmusta kombinatsioon - 2 värvust, mis omavahel ei segune, vaid kriiskavalt isegi vastanduvad. Sealjuures need eri värvi osad ei ole harmoneeruvalt sümmeetrilised... Esimene viide inimeste sisemaailmate kontrastsele ja eriti just inimsuhete mitmetahulisusele? Inimesed on ju kõik erinevad ja paaride tekkel need erinevad värvused ühilduvad, segunevad. ja mõnikord isegi need, mis omavahel esmapilgul justkui üldse kokku ei sobigi. Teiselt tasandilt võib mõelda hoopis, et erkroheline on nähtav ja must varjatud pool. Esiti muide on naine ainult rohelises - maailmale kogu oma veatuses, ilus ja sealhulgas ka meestele loetav(am), nagu avatud raamat? Mehel siiski juba mustad-varjatud osad ka (mis omakorda naisi paeluvad? - oleme ju sugupoolelt sellest kohast natuke erinevad, et meestel on raske naisi lugeda ja suhteloomisel lihtsuses võib peituda tee naiseni... seevastu naisi ahvatlebki müstilisem pool - ongi huvitavam kui mehes on midagi muud kui see, mis kohe silmaga näha?) Safonovi loomingust veel nii palju, et ta kasutab lipendavaid elemente, mis liikumisel lisab tähelepanu tõmbavat dünaamilisust... ka juba lihtsalt kõndides, aga tantsides veel eriti (Fine5 on ka varem moeloojaid kutsunud oma lavastustele kostüüme pakkuma-looma, nii näiteks Kirill Safonovit lavastuses "Mina olin siin", kuid meenuvad ka Kristina Viirpalu-Tudeberg imeilusad riided "Habras ilu" lavastuses ja alati osutuvad need hiljem ka teatriaasta tippudesekka kuuluvateks, sest omalt poolt lisavad elamuslikkust ja vaatamisväärtust).

Lava ise on piiratud võimalustega - publik istub praktiliselt ümber tantsupõranda seinte ääres ümber saali, vaid ühes seinas on kinolina (ja nagu saatuse tahtel sattusin mina istuma just sellesse, ilmselt saali ainukesse tooli, millelt kinokangal toimuv oli vaadates sellise rakursi all, et sellel olevat teksti lugeda ei saanud, "käte-lõik" oli moonutatud ja ei saanud sellest aru ning ka tantsijate istumis-videolõikudest sai vaid aimu, aga tegelikult neid kahjuks ei näinud, selles mõttes vast ühtlasi soovitus vältida seda istekohta, mis jääb sellele "toolideta seinale" kõige lähemale (teisel pool peeglite eest on ekraan nähtav ja isegi minu kõrval istunul, ehk juba järgmisest istekohast ilmselt täiesti okei.) Samas need peeglid aitasid paaris lõigus luua huvitavat kombinatsiooni vaadates, ehk oli hetki, mil ühte tantsijatest nägi otse, aga teist vaid peegli kaudu, mis omakorda lõi oma kihistuse. Samas on see saal ka valguskujunduse mõttes väheldaste võimalustega, ent Ants Kurist teeb siin, mis teha annab (tal on ka nende piiratud võimaluste piires nii mõnigi trikk varuks) - mängib nii värvigammaga, fokuseerivate valgussõõridega ja mis eriti põnev - valguse luumenitega. Lõpu eel saame ühel hetkel ka praktiliselt pimeduses tantsu vaadata - jah, me ei näe (kuigi ju teame, kes täpselt tantsivad), aga varjudenagi on see tants vägagi kõnekas - "varjude tants" - kas mitte ei tantsi just nimelt varjudena mõnikord meiegi eludes veel need, kellega meil suhted on katkenud?

Valentin Silitsenko muusika on minu jaoks alati väga rütmiline ja tantsima kaasakiskuv. Isegi kui alguses läheb üks hetk sisse elamiseks, siis etenduse jooksul avastan end alati mõttes toolil kaasa tantsimast! Seegi kord pole erand, aga erandlik on vast hoopis Valentini puhul see, et lisaks oma heliloomingule ning Valentini poolt alati megahuvitavate "helidega mängudele" lisaks on siin kasutatud ka laule ja paaris kohas isegi pikemaltki ning need laulusõnad omamoodi mõjutavad ka siin-seal lavaltoimuva mõtestamist. Kusjuures need laulud pole lihtsalt robustselt helivoogu sisestatud, aga nii mõnegagi neist on helikunstnik päris korralikult mänginud mixilaual, mis muutis sellegi omamoodi ka Valentini enda muusikaks.

"Yes or yesn't" pealkirjas on teatavat sheikspiirlikkust... esiti seda pealkirja kuuldes arvasingi, et lavastusel on mingitpidi hamletlik sidusus, ent kui sai teada ja nägi, et tegemist on ikkagi noorte tantsukunstnike duett-duelliga, siis loksus ka pealkirjaga sisuviide paika, mis vaadates ka kinnitust leidis - "Jah või mitte-jah" on see küsimus, mis isegi otseselt olemata, istub ikkagi igas lähi-inimsuhtes kusagil alatajus. Eriti muidugi suhte alguses, kui kohtutakse ja partnerit otsitakse või ka otsimata leitakse. Kas see teine inimene on SEE või ikkagi mitte... Ja mida aeg edasi, siis näib, et inimestel jääb see küsimus veel sinna kuklasse kummitama õige pikaks ajaks... ka abiellu välja.. isegi laste saamiseni... mis on ju tegelikult väga kurb. Ka aastaid ja isegi aastakümneid kestnud suhete purunemised ning veel nii suures mahus, annab aga kinnitust, et see küsimus võib tekkida ka hiljem uuesti, kui ollakse teelahkmel, kas uus suhe või siis vana on väärt alustamist/jätkamist/lõpetamist... See küsimus tõesti on ka juhtmotiiviks selles lavastuses.

Tegijad ise on andnud võtmeks "kompromissid" ning tõsi, eks iga toimiva suhte üks alustalasid on kompromisside tegemise oskus ja samas ka vastuvõtlikkus. "It takes 2 to tango" ei ole vaid lihtlabane sõnakõlks, vaid filosoofiline realism. kui üks teisest teerullina oma egoga üle sõidab, siis me ju teame, mis sellisest suhtest varem või hiljem saab. Selle lavastuse tantsijad-koreograafid Anita ja Richard on öelnud, et nad ise kogu asja loomisel on ka pidanud kompromisside läbi tervikuni jõudma. Tunnetades endas pisut nihkes tantsutunnetust ning ideederikkuse koomaletõmbamisel - mida sisse panna-jätta, mida mitte. Kusjuures vaadates petetakse üpris hästi ära, et neil kahel see tantsutunnetus nii erinev oleks. Isegi vägagi ühes hingatakse siin, aga eks see ole ka rohkem iga tantsija enda sisemise tunde asi ning ise saabki seda erisust koostantsides mitu korda tugevamalt tunda, kui pealt vaadates. Pealtpoolt paistes oli see 1h 15min väga lihvitud ja sisult nauditavalt täpselt paigas lavastus (seda ka ilmselt tänu dramaturgi Tõnis Veelmaa abiga tehtud kaardistusele). 

Kui alguses võis jääda mulje, et tegemist on ühe suhtega, kus osapooled vahepeal lahku lähevad ja siis taas teineteist leiavad, siis üsna pea sai aru, et siin on tegelikult hoopis "stseenid mitmetest eri suhetest". Kuigi eks mitmed käsitletud teemadest võivad ilmneda ka ühes ja samas suhtes, aga iseenesest oli see isegi niimoodi kuidagi vabastav ning vastuvõetavam... Isegi huvitavam, sest inimesed ongi erinevad, ent ometi samasugused psühholoogilised mängud ilmnevad meie kõigi suhteeludes. Toon mõned näited, sest neid on seal tõesti palju, mis ju veel kõige lisaks esitatakse tantsides ja neid on sealt just ise leides ja enda jaoks sõnastades nii huvitav avastada-mõtestada. Ühel hetkel on Anita vastu seina - algussõõris, käed liikumas, aga Richard liigutab oma partneri kätt... Anita siiski tahab seda ikkagi sinna kuhu tema ise tahab... mees ei jäta jonni... aga naine ka mitte - me kõik tahame ju seda mida ise tahame, eelkõige... Mõnikord jah - tulebki teha kompromiss, aga mitte enesehinnangu hinnaga. Ehk "on hetked" kui yes ja hetked kui yesn't (lisaks tuli meelde see vana allegooriline anekdoot kanast ja kukest... Kana jookseb kukel eest ära, ise mõtleb... kui ma nüüd liiga aeglaselt jooksen, siis saab ta mu kohe kätte ja mõtleb, et ma olen lihtne saak... kui ma liiga kiiresti jooksen, siis jooksen ju eest ära ja ta ei saagi mind kätte... Ma parem komistan!) Piiride kompamisi, ehk kui kaugele võib ikkagi minna, seda sai näha nii mitme erineva varjundiga, et neid üles loetlema pole mõtet hakatagi, ent eks neid piire olegi ju mitmesuguseid - nii isiklikke kui suhtena. 

Teise usaldamine tõstatus nii sisulistes mängudes kui ka tantsides. Siin on üks pikem lõik, kus Richard aitab Anital fläkki teha (kuigi õhku jääb kohati ka küsimus, et kas ta ikka "aitab" või hoopis "nõuab!), ise seejuures justkui vihastudes, isegi aimatavalt häälitsedes, aga naine teeb, ja mõnuga (seejuures naerab? mehele näkku? ei tea.. võibolla hoopis muigab? näidates, et TEMA on valmis mida iganes mehe jaoks) kuni lõpuni välja... aga nad teevad neid nii palju, et on näha, kuidas mehe käsi päriselt väsib... viimasel korral ma juba mõtlesid, et kuidas küll Anita usaldab - aga ta usaldas ja Richard ei vedanud alt ka! 

Tantsijad tulevad ka publikule mitmel korral lähedale... on selleks siis kellelegi teisele "esinemine", et niiöelda kolmanda tähelepanu võita (armukadeduse tekitamiseks? võrdluseks?) või tõesti, et ka mõnele kolmandale "silma vaadata", või hoopis "võrdluseks", et ikka oma valikus kindel olla? Ühes lõigus tullakse pulmaöö järel uhkelt oma "sõrmuseid esitelema" üksteise võidu... kuigi selles ma päris kindel ka ei ole, sest lisaks sõrmede pealmise poole publikule näitamisele keeratakse ka pihk üles... mis omamoodi võib ju olla viide sellele, et "sõrmus on küll sõrmes", aga ikkagi on "tühjad pihud"? Aga kuna näol on rõõm ja sõrmusenäitamises uhkus, siis on see nagu hoopis "uhkuseasi" - tõestus kõikevõitvast armastusest? Sest kõik muu on tühine... aga kas ikka on - sest "tühja pihku" ju ikkagi näidatakse?

Toimub ka kostüümivahetusi, ühel hetkel näiteks vahetub Anita seljas puhasroheline lohvakamaks ja musta värvi ruutegi omava kleidi vastu, muutes teda justkui ühtlasi natuke vanemaks... kogenumaks... Selles ta muuhulgas on ka hulluv või hullunud koduperenaine apelsinide ja tomatite keskel köögis... samas kui mehelgi riided vahetuvad - valge maika on lihtsa tööinimese viide ja mees rassibki päevast päeva oravarattas üha uuesti ja uuesti sama koreograafiakombinatsiooni esitades, kuni lihtsalt enam ei jaksa... ja tõesti, oma argi- ja töömuredega oleme nii koormatud igaüks ja tihti ka väga väsinud, et see ongi ju lausa ime, et meie suhted sellele kõigele vastu peavad... Kuid TÕELINE armastus ongi nii tugev... ja isegi annab tuge... eeldades, et see ikkagi tõesti on NII tugev... 

Samal ajal kui kusagil teises kohas, hoopis teised inimesed kõnnivad tänaval, teineteisest mööda, aga mõnikord, kui nad on selleks valmis, siis ka märkavad, armuvad, kohtuvad, äratavad endas küsimusi "Yes or yesn't"?

Hinnang: 4

Mis on Fine5 lavastuste (ja tundub, et ka nende, kus loojateks pole Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik) puhul alati kindel - nendes saab näha ka tõesti TANTSU (suure T-ga). Siin kohati lausa väsimatult hoogsat sporttantsu, aga ka moderni, jazzi, proloogis isegi kätt peapeale visates tehtavaid hoogsaid diskopöördeid, aga ka vaimustavaid akrobaatilisi kombinatsioone, näiteks ühes Anita kukaltpidi Richardi turjal, pea alaspidi, jalad laes! Kes tahab, see leiab siit isegi mõne balletisirutuse üles. Tõeline professionaalsuse demonstratsioon. See siin on kirjutatud esietenduse elamuse põhjal. Lavastuslikult oli saaliseade pisut konarlik, aga see oli lõiv mis tuli maksta kammerliku, ent siiski piisavalt suure etenduskoha pärast, sest kusagil suuremal laval just seda tantsides-etendades kaotataks vajalik intiimsus. See siin on ju ikkagi "paarisuhete" teemal, mis ei kuulu isegi niigi suure publiku ette, eks ;) Esietendusel oli veel näiteks Richardis rabedust (esikastress?), jalg tahtis paaris kohas alt vedada, ent õnneks märgatavalt ei teinud seda. Kes minu moodi luubiga ei vaadanud, see ilmselt ei märganudki midagi, sest tantsud ja liikumine on nii hoogsad, et neid nõksatusi oleks võinud pidada ka taotluslikeks. Seevastu on nad mõlemad Anitaga lausa harukordse lavalise x-faktoriga, sarmiga, mis tõmbab neid jälgima igas hetkel, kartes midagi olulist kaotada isegi silmapilgutustega. Anita on selline võrgutaja laval, et kui ma oleks poole noorem, siis ilmselt tekiks starcrush! :) Samas nende duetti Richardiga vaadates, oli nii hea ära tunda seda vanakooli paaristantsu vast üht veetlevaimat komponenti - mees toetab, aga ei karda ka toetuda, on jõud, mis hingega asja juures, on võrdväärne partner... naine võtab tuge ja omalt poolt toetab ka kui tunneb, et seda on vaja, on hing, mis jõuliselt asja juures, aga on ka võrdväärne partner, just nii sünnibki hea tantsupartnerlus... Aga hei, tegelikult just nii sünnib ka hea paarisuhe!

Tekst lavastuse kodulehelt (siin tekstis kasutatud videolõik on pärit Fine5 FB seinalt):

"Yes or Yesn't" on sisepeegelduslik tantsulavastus, mille fookuses on kompromissid ja tunded inimeste vahelistes suhetes. Kompromissid on olulised elemendid nii loo narratiivis, kui ka lavastuse ülesehitamise protsessis. Uuritakse suhteliini kahe inimese vahel ja seda, kuidas ühistes protsessides teineteisega hakkama saada, milline on rääkimise ja kuulamise vahekord, liikumise ja mitteliikumise, olemise ja mitteolemise tasakaal. Lavastus ei proovi anda vastuseid, vaid on loodud lähtuvalt sellistest küsimustest nagu: kas kompromiss on kesktee, aritmeetiline keskmine, pruun joon või vastastikuse järeleandmise teel saavutatud kokkulepe; kas tasub ennast teiste nimel kõrvale jätta, leppida, et vähemalt keegi saab kõik;  kas on võimalik kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse leida või alati jääb keegi kaotajaks; kas see on minu jaoks kompromiss, kui sina kaotajaks jääd; kes on võitja või kaotaja jne. Kes on süüdi, kui kahe inimese vahel tekib selline tõmme, mida nad pole veel varem tundnud? Miks tekivad täiesti hoomamatud tunded, mida kumbki ei oska sõnastada ega piisavalt väljendada?

Lavastuse loomeprotsess tervikuna on noorte loojate isiklik peegeldus laiematest ühiskondlikest protsessidest meie ümber, kus kompromisside tegemine on samuti keeruline. Meie teeme kõike koos. Kõike. Koos. Meie.

Koreograafid ja tantsijad: Anita Kurõljova, Richard Beljohin

Muusikakujundus: Valentin Siltsenko, sh kasutatud helimõtteid järgnevatelt heliloojatelt: Henry Purcell, The Bedquilt Ramblers, Ben Babbitt, Kotaro Nakagawa, Matt Monro, Kannabinõid, Bonnie Tyler.

Dramaturg: Tõnis Veelmaa

Kunstnik: Kirill Safonov

Valgusmeister: Ants Kurist

Video: @mindroadfilms

Fotod: Anne-Mai Soop

Etendused: 13.,15., 17., 18. jaanuar 2022 19.00

Koht: Sakala3 Teatrimaja Proovisaal

Toetab: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium

PILETID: 12 ja 15eurot müügis FIENTA

Valge põder / White elk - Fine5 Tantsuteater

"Valge põder" on looduses midagi väga haruldast. Eesti numbrit ei tea, aga näiteks terves Rootsis arvatakse neid olevat 100 isendit. See on selline albiino mutatsioon. Paraku on kogu loomastik nii saastamise kui jahipidamise kui ka mitmetel muudel põhjustel liigirikkuse mõttes kahanemas. Välismaal elades sai eriti tihedalt kuulda uudistest, kuidas ühe või teise liigi kadumine meie ökosüsteemist on kurb tõsiasi, Eestis millegipärast sellele teemale pööratakse tähelepanu vaid siis kui tegemist on mõne väga tuntud liigiga, kui isegi siis...

Kuid sõiduautode arv meie tänavatel kasvab. Iga aasta taktiga 5% aastas... ja näiteks 2015. aastast 2020nda aastani kasvas Tallinnas registreeritud sõiduautode arv 52%! See saaste ei lähe kusagile mujale kui meie atmosfääri - meie ja loomade kopsudesse. Puud-põõsad imevad sellest nii palju kui suudavad endasse, aga ka neid me raiume rahaks... Ei, ma ei hakka siin epistlit lugema, kuidas ilmastik seeläbi segi läheb, suved ja talved on kas liiga kuumad või liiga külmad või on hoopis balansist väljas. Selge tõsiasi on see, et tasapisi, pea märkamatult toimub kliima soojenemine (hämmastav, et meie seas on ka neid, kes fakte eiravad ja konkreetsetele numbritele vastu vaidlevad!) ja sellele me siit maakeralt omalt poolt aitame kogu hingest ise kaasa! Kurb. Ja kui juba "ilmad" on segased, siis mis loomadest rääkida... Üha tihedamalt saame kuulda lugusid, kuidas mõni vaene segaduses metsloom on jälle kusagil linna "ära eksinud". Samaga on taimeliigid ohu all... Millal Sa viimati siin koduses Eestis said Aamissepa herneseemet poest osta, et seda "vana ja head" - kõrget ja suurte kaunadega sorti mulda panna? Tuleb välja, et mõni aasta tagasi olid sellised ujutused, et seemnesaak sai suures osas hukka... No loodame, et midagi on veel võimalik taastada. Kuid ma ei hakka üldse laskumagi vihmametsade taimestiku hävinemise teemadesse...

Fine5 Tantsuteater on võtnud looduse temaatika oma uuslavastuse aluseks. Kes ja kuidas seda tõlgendab on muidugi iga vaataja isiklike seoste tulemus - tegemist pole ju sõnalavastusega ning tantsu"keel" on samapalju tantsijate kehades kui see on vaatajate-tõlgitsejate peades. Kuid teemana ülioluline ja aktuaalne! Eks kõikides kunstivormides kajastub ikka ju vahel ka see, millest inimkonna king pigistab ning Fine5 teeb omal väiksel moel tänuväärset tööd inimeste-vaatajate ajukihtide vahele just praegusel hetkel õigeid mõtteseemneid istutades. On ju juba neid, kes ütlevad, et on liiga hilja, et planeeti päästa, aga ka realiste, sest iga tegu, mida me teeme looduse hoidmiseks pikendab planeedil elamise võimalikkust. 5 tantsijat: 3 naist - Olga Privis, Tiina Ollesk ja Aljona Kurõljova ning 2 meest - Richard Beljohin ja Simo Kruusement kehastavad nii 5 erinevat looma-lindu, olid ka hetketi näiteks põdra-/kitsekari galopeerimas, siis jälle tõmbas keegi püssi vinna ning sihtis... Kõik tantsijad nii mõnusalt pingestatud iseenda liikumises, aga ka koosloodud "piltide" fenomenaalse ansamblitunnetusega. Fine5 ise on andnud ka sellele Renee Nõmmiku lavastusele omad tõlgendushoovad kavalehel, aga soovitan pigem luua omaenda lahtimõtestatus. Mina näiteks kogesin sellest ettekirjutatust siiski midagi nihkes olevat, midagi konkreetsemat ja enda tõlgendus meeldis ka pakutust palju rohkem. Eriti selles huvitavas ja avaras mänguruumis, ehk KUMU sisehoovis ei tahtnud kohe üldse ühendada nähtut "inimese sisemise segadusena" - see "lavaltoimuv" oli palju olulisem, palju suurem, palju avaram ja võimsam - ühiskond/inimesed ja loodus eraldi ning muidugi nende paratamatu kokkupõrge! 

Panoraamses vaates segunevad nii hall betoon kui ka rohelised puud-põõsad. "Linnadžungel" ja "Betoonmets" - samuti head võtmed! Kuna KUMU on etenduste ajal avatud, siis liituvad sellesse "pilti" ka saabuvad/lahkuvad muuseumikülastajad, kes omal värvikal ja realistliku maailma ning kunsti sümbioosina mängivad isegi tervikule kaasa! Tantsijad eristuvad selles massiivses kivi ja looduse kahevärvilisuses (kolme, kui taevasina ka juurde arvata) kui mustad täpid. Inimenegi, küll peab end looduse krooniks, kuigi kogu selle "suure" sees oleme ju kaduvväiksed, sipelgastki pisemad. Sealjuures neoonkollased tennispallid kui reostus, millega inimtegevus loodusesse kõikvõimalikku jama nii kangesti loopida püüab, lõikab ka siinsesse naturalistlikusse harmooniasse kui vahe tera oma mürgise värviga. 

Ausalt üles tunnistades, päris alguses väga lihtsalt "sisse" ei saanudki. See võis tuleneda ka KUMU sisehoovis tekkivast "suure pildi" õhkuahmimapanevast võimsusest ning pingutusest poolvägisi iga väiksematki hetke-liigutust-steeni mõtestada. Alles siis kui lasin meeled vabaks, tekkis ka ühendus toimuvaga. Saatjaks selles lavastuses kohe eriliselt põnev Erich Weissi, Hans Gunter Locki ja Gerhard Locki heliriba, mis sidus endas ettevalmistatud lõike - tantsijate küljes olevatest mikrofonidest lisanduva heliga. Ja kohati voolas klappidest kõrvadesse ainult üks või teine. "Silent disco" stiilis olime me vaatajad igal hetkel oma meeltega nii hõivatud ja loos sees terve see 55 minutit, ehk tunne oli võrreldav metsas jalutamisega, mil iga hetkega ahmid endasse nii seda mida näed kui ka seda mida kuuled.

Tantsus on nii loomade jäljendamist, positsioonide võttu, tõlgendusi pakkuvaid liikumistegevusi, aga kõik läbisegi rikastatud ka puhaste tantsuliigutustega (pöörded, tõsted, sünkroon) ja seda nii partneriga, rühmas kui ka üksi tegutsedes. Maskide ja maskideta. Eriti meeldis üks stseen, kus mehed kahekesi, justkui hõbesõrgadena kapju maha lõid ning heli, mis kaasnes, oli nagu kivi oleks sellest lõhenenud! Ka üks teine, just meeste tantsitud lõik, kus mõlemal olid mõlemad jalad erinevatel trepiastmetel, tekitas tunde, nagu tegevustik toimuks kusagil mäe veerel. Ja see lõpp... Loodus on ammendamatu inspiratsiooniallikas, ent kui me seda ei hoia, siis... 

Koreograafideks on terve trupp. Ning tantsuteater suveteatrina vabas õhus on kuidagi nii eriline, aga samas ka loomulik. Siin ju "loome" ühtib "loodusega" ja veel selline helidega integreeritus - nii mitmetahuliselt õige ja eriline. Minu jaoks kõik kokku töötas ja lõppude lõpuks mõjus igas oma stseenis ning tervikteekonnana veel eriti.

Tantsuteater ON teater mõtlevale inimesele!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt, vähemalt mõne autor on Juri Seredenko, kõigil fotodel polnud viidet juures):

WHITE ELK/VALGE PÕDER – KOHASPETSIIFILINE VAATEMÄNG MÄRKAJALE.

White elk ehk valge põder on müstiline albiino isend, kes elab Põhjamaa metsades, ent keda võib kohata haruharva. Fine5 Tantsuteatri lavastuses tähistab valge põder metafoorse sümbolina urbaniseerunud inimese ja tema sisemise looduse/looma konfliktset platood (ala??), mis avaldub üheaegselt humanistliku ja animistliku poole segaduses, põgenemiskatsetes ning tasakaalu otsingutes. Lavastus ja selle live-elektrooniline helimaastik on spetsiaalselt loodud KUMU kunstimuuseumi sisehoovi keskkonda. Kui tantsijate tegevus on silmaga jälgitav, siis helimaastik on kuuldav vaid kõrvaklappides läbi SilentDisco helisüsteemi (kõrvaklapid saadaval kohapeal). KUMU sisehoovis toimuv tegevus on tõlgendatav vaataja meelte ja südamega, viidates inimese ning looduskeskkonna habrastele suhetele tänapäeval.

Lavastaja: Renee Nõmmik

Koreograafid ja tantsijad: koreograafia on loodud koostöös tantsijatega Tiina Ollesk, Olga Privis, Anita Kurõljova, Simo Kruusement ja Richard Beljohin.

Helikunstnikud: helimaastik sünnib koostöös Belgia-Hispaania elektroonilise muusika helikunstniku Erich Weissi, Saksa-Eesti helikunstnike Hans Gunter Lockiga ja Gerhard Lockiga läbi KUMU keskkonnast leiduvate interaktiivsete helide ja live-elektrooniliste lahenduste kohapeal. 

Kunstnik: Kalle Aasamäe

Plakat: Virko Veskoja

Koostööpartner: KUMU kunstimuuseum

Toetaja: Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium

Etendused: N.15.07, 17.07, 12.08 2021

Koht: KUMU kunstimuuseumi sisehoov

Piletid: Fienta

* Seoses etenduse toimumisega õues palume riietuda vastavalt ilmastiku oludele. Vihma korral võib etenduse algus hilineda. Tugeva vihmaperioodi korral muutub etenduse kuupäev. Etenduse kestvus 60 minutit.

----

Renee Nõmmik on Fine5 Tantsuteatri koreograaf ja TLÜ tantsukunsti õppejõud, keda huvitab dialoogi loomine ruumi ja keha vahel. Tiina Ollesk, Simo Kruusement, Olga Privis on Fine5 Tantsuteatri kauaaegsed tantsijad, kes uurivad liikumistekste kui kommunikatsiooni koreograafias. Richard Beljohin ja Anita Kurõljova on uue põlvkonna otsingulised tantsijad, kes testivad piire teatraalse vormimängu ja lakoonilise kehalisuse vahel.  

Gerhard Lock on muusikateadlane ja helilooja, keda huvitab pingedisain, heliruum ja tehnoloogia ning erinevate meediumite interdistsiplinaarsus. Ta on Tallinna Ülikooli BFM-i muusikateaduse ja multimeedia õppejõud.  Hans Gunter Lock on elektronmuusika helilooja ja muusikateadlane, keda huvitavad eksperimentaalsete kunstide süntees ja mikrotonaalsed helisüsteemid. Ta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektronmuusika stuudio õppejõud ja EKA Uusmeedia stuudio juhataja. Disainer Kalle Aasamäe on loonud autorikollektsioone nii Eestis kui ka välismaal, osalenud teatri- ja filmiprojektides ning õpetab moekunsti Eesti Kunstiakadeemias. 

Mina olin siin - Fine5 Tantsuteater

Läti (au)hinnatud külaliskoreograafi Olga Žitluhina ja trupi koostöös valminud koreograafiline teos, 6-le tantsijale, ehk 12-le käele. Jah, tantsimisel tavaliselt teevad suurima töö ära jalad ja kere, käed tavaliselt annavad hoogu, neid sirutatakse kujundi või graatsia saavutamiseks või lihtsalt tolknevad mööda külgi allapoole. Kuid siin on just nimelt KÄED fookuses. Huvitav oli tõdeda, et kui keegi pani näiteks oma käed rinnale vaheliti, ehk "lukku", kadus ka huvi tema jälgmiseks ning silmad otsisid kohe järgmist, kelle käed liikusid.

Pean tunnistama, et ma suuremat lugu siit lahti ei lugenud. Homaaž kätele, inimeste koos ja lahus tegutsemise vahe, kätekujundid, millega loodi näiteks liblikad või mets, läheduse otsimine ja vajamine ja kuivõrd erinevad on inimeste käed nii olemuslikult kui sellest tulenevalt väljenduse varjundid. 

See pinge, mis tekib mille tantsija oma kätesse paneb, isegi kui need liiguvad vaid aimamisi, see pinge kandub vaatajasse. Richard Beljohini käed, mis liblikana peaaegu minu põlvel maandusid, tekitas mingi kummalise tunde, mis andis võimaluse iseenda sisse vaadata ja tutvuda sealse sügavusega mingist uuest tahust. Ei ole mugav kui võõra käed nii ligidale tulevad, isegi kui need on liblikaks maskeerunud :)

Tiina Olleski käed lendavate linnutiibadena pani unustama, et need on "käed", sest nii fenomenaalselt kunstiliselt suudab ta tiibade liikumist imiteerida. Fenomenaalne oli ka see kontakt, mille ta seejuures saavutab publikpoole vaatamata, kuigi see on tavaliselt lausa "kontaktisaamise" eeltingimuseks. Üldse kogu lõpus "parve" kogunemine on mõjuv. Tundsin vaatajana osana sellest. Kahjuks sulgesid nad enda järel ukse, mis isegi pisut ehmatavalt purustas illusiooni. Selliseid väiksemaid mõtteid mõnede lõikudega tekkis, aga mitte iga lõiguga. Ja kui mõte ise ei teki, siis ei taha seda enda peas ka vägisi tekitada. Selles mõttes oli see minu jaoks nagu luulekogu, oli neid "luuletusi", mis kohale jõudsid ja mõjusid ning oli neid, mis mõjusid täitena, aga ilmselt need mõjuvad jällegi kellelegi teisele...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

"Mina olin siin" - audio-kinesteetiline installatsioon 12 käele

ESIETENDUS 10.SEPTEMBRIL

See lavastus on nii füüsilisest kui ka vaimsest puudutusest ning selle vastuvõtust. Idee autor Olga Zitluhina küsib, kas jõuame kiiresti mööduva elu jooksul kedagi päriselt puudutada või oleme kontaktis pigem puuteekraanidega? Kas jõuan aru saada, mida tähendab päriselt teise inimese puudutus, mis läbistab keha ja vaimu ning kuidas  puudutada Igavikku endas. Inspiratsiooni allikaks on inimese KÄED, mis loovad, armastavad, otsivad, eklsevad, lõhuvad.....
Kontseptsiooni autor ja koreograaf Olga Zitluhina on Läti kõige tuntum kaasaegse tantsu eestvedaja, tantsija ja pedagoog. Ta juhib Läti Kultuuriakadeemia kaasaegse tantsu õppekava ning Riia kaasaegse tantsu festvali "Laiks Dejot". 1996-2012 juhtis Olga oma truppi, luues sellele 20 lavastust, mida näidati 18 riigis.

Olga, see on su esimene lavastus Eestis. Miks valisid sellise teema?
Olga: "Mu silme ees on üks tugev kujund minu elust: mu ema ja isa võtsid teineteise käest kinni alles siis, kui nad olid juba seitsmekümne aastased. Nad olid teineteise kõrval olnud aastakümneid, kuid need olid teised ajad ja isegi siis, kui seisti näoga teineteise poole, ei räägitud lähedusest. Ma nägin, kui tähtis on lihtsalt teineteisel käest kinni võtta. Selles lavastuses räägin sel teemal läbi liikumise, liigutuse ja inimkäte, aga ka sellest, kuidas elavad...näiteks kalad."

Pikkus: 70 ja veidi rohkem minutit
Koreograafia: Olga Zitluhina (Läti) ja tantsijad
Tantsijad: Argo Liik, Helen Reitsnik, Olga Privis, Richard Beljohin, Simo Kruusement, Tiina Ollesk
Kostüümid: Kirill Safonov
Valgusmeister: Ants Kurist

Muusika: Henry Purcell (1659-1695)
Helikujundus: Valentin Siltsenko

Hääleseade: Anna Dõtõna
Konsultant: Renee Nõmmik

Fotod: Juri Seredenko, Merje Rääbis, Julia Zitluhina

Two body orchestra - Roosna&Flak/Sõltumatu Tantsu Lava

 

Lavaltoimuv läheb liikvele, nagu science fiction - räägitakse “koodist” ja mängitakse helidega... Kui  sellele lavastusele kirjutatud tutvustavat sisukirjeldust lugeda (enne vaatamist), ei saa eriti midagi aru, mis ikkagi etenduses laval toimuma hakkab, mis on selle sisuline suund ja kas on üldse sisu või on tegemist puhta ambiendi-kogemusega, tunnetusliku elamusega, ilma loo ja millegigi reaalse sidususega. See lööb minu puhul alati alarmkella tööle - kas ikka tahetakse üldse midagi öelda? 

Teisalt jällegi tants kui kunstivorm vaatajale on alati tegelikult tõlgendamise küsimus ning kui kõik tegijate poolt ette ära rääkida, siis jääb vaatajal see oma avastus ning kunsti- ja eluvaheliste siduste/paralleelide tegemise rōõm saamata. Seega palun siinsetki võtta kui minu tõlgendust. Iga vaataja arvamus on õige. Iga vaataja liigub siin ise tantsijatega koos enda teekonnal. Ja sedasi saab nautida justkui enda peas tõlgendatava kaasautoriks olemist. 

Mina kujutasin ette neid kaht tegelast laval kui antikehasid, mis on sattunud inimese organismi... tead ju neid imelikke helisid, mis dokumentaalfilmidest on tuttavad, kui arstid inimeste siseorganeid "külastavad"... ka siinsed 2 oleksin nagu liikumas seal soolikate, lihaste, rasva ja kõõluste vahel mööda trakte, torusid ja kokkupressitud siseorganite vahesid. Vahepeal nahale lähemal, siis on valgus tugevam, siis jälle sügavamal, hämaramas. Vahepeal kostuvad kusagilt “väljast” hääled, ka inimeste kōnet, aga see kõik on kusagil... kaugel - kehast väljaspool. Ja meie vaatajatena olema ka seal "sees", sest kuuleme ja kogeme kõike koos nende "antikehadega".

Järsku teekond lõpeb, tehakse 40 kätekõverdust ja algaks nagu uus lugu, kuid kui juba oled teatavas mõttevoolus, siis mōtestasin sellegi sidusaks eelnevaga ning tekkis hoopis uus teooria... Võibolla on nad hoopis “heli” kehastus? Ja nüüd pääsesid nad kehast välja... Ja see heli hakkas nagu õhust tühjenev õhupall mööda seda ruumi visklema, põrkuma ja suunda otsima. Kuniks ka see teooria ammendas end ning sain aru, et vōib-olla see polegi siin üldse kindla "dramaturgiaga" tants, vaid puhas kehade keemia. Kuidas need kehad koos helide ja valgusega silmadele ja kogu atmosfäärile “muusikana” mōjuvad. 

Etenduse alguses jälgisin Kenneth Flak’i. Ise tantsiva (okei.. "endise" tantsiva) mehena tundus huvitav tema kontroll oma keha üle ja selle liigutamisel erinevate tantsustiilikomponentide sidumine voolavasse lüürilisse moderntantsu. Näiteks võis seal aduda pop and lock'i, oma teatava animeeritud hetkeliste peatustega ja siis edasiliikumisega. Aga vaikselt võttis Külli Roosna tähelepanu üle ja domineeris kuni lõpuni (tundus, et Kennethi nähtav taandumine toetavamaks, jälgivamaks pooleks oli veel üks mõtestatud osis, kuigi seda ühekordse vaatamise põhjal enda vaatamisõhinas seostada ei osanud ning liigitasingi pigem meisterliku partneri ansamblitunnetuse tekitamiseks ning ühtlasi oli ka vaja selle valguse ja helimaastiku kontrollijat). 

Kuid ülevaatlikult tahaks eraldi välja tuua, et see oli nii silmipaitav - vaadata sellist tantsu. Kohati sünkroonis, mis omakorda mõjus nagu riimid luules. Siis jälle eraldi - vabavärsis... Ambientatiivne tervik - kahe keha orkestri sümfoonia, mitte niivõrd "lugu" kui selline. Ent teatrist (jah, ka tantsuteatrist) lugusid otsivale maailmaavardav. 

See tund aega, mille etendus kestab, läheb nii kiiresti, pakkudes ka mõned muigamised, irooniat, mis mõjub nagu mittetaotluslik, kuigi ilmselgelt on siiski taotluslik (jalatsitega petanque’i-mäng või ka näiteks need juba mainitud esmapilgul justkui uitmõttena vahelelõigatud kätekõverdused). Kuna ma ei teadnud tehnoloogiaga seotuse tausta, siis viimaste stseenide eel käte ja jalgade ümber andurite/sensorite(?) äravōtmine mõjus kuidagi seosetult ja isegi grammivõrra liiga pikalt, aga see on tervikust nii väike osa, et ei lähe arvesse. Seevastu on kasutatud visuaalselt kaunilt (koos vastava valgusega) ning mõnuga kiirustamata akrobaatikat. Lisaks ka tekstilised väiksed sutsakad, kellele segamaks, kellele sidumaks oma mõtteid parajasti kogetavaga. Jõudes päris lõpuks välja universumisse - päikseni. 

Tagasivaatena jõudsin oma esialgse teooriani ringiga tagasi... kas see polnudki teekond kehasisemusest sinna kaugele välja... science fiction! Ja tervik ongi see "kood". Kood, mida on põnev (ja ilus ka) lahti muukida!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kris Moor'i tehtud fotod):

“Kuna igaüks meist oli mitu, oli juba tegemist kena hulgaga.” Deleuze/Guattari

“Two Body Orchestra” on hübriidne kontsert-tantsulavastus, mille keskmes on kehad.

Kehad kui organitest, impulssidest, tehnoloogiatest ja väljamõeldistest koosnevad võrgustikud – orkestrid iseenesest.

Lavastuses viiakse kehade ja tehnoloogiate vahelised erisused piirini, kus vaevu hoomatavad liigutused, nagu  hingamine, väike kehaasendi muutus, hakkavad mõjutama ja looma heliruumi.

Balanseeritakse maagia ja teaduse piirimail, jättes ruumi nii intensiivsusele, haavatavusele kui ka imekspanule.

Koreograafia ja esitus: Külli Roosna ja Kenneth Flak

Helidisain ja muusika: Kenneth Flak koostöös Külli Roosnaga

Valguskujundus: Kenneth Flak

Valguskujunduse konsultant: Thomas Dotzler

Kostüümid: Ursula Mängel

Tarkvara looja: Kenneth Flak

Produktsioon: Roosna&Flak

Kaasprodutsendid: Sõltumatu Tantsu Lava, Scenekunst Sør, Dansearena Nord

Esietendus: 7. oktoober 2020, Sõltumatu Tantsu Lava