Da Vinci kood - Kellerteater - 2025.a suveteatri 9.peegeldus

„Da Vinci kood“ jääb Viinistul lõpuni lahti muukimata

„Da Vinci koodi“ kõige suurem väärtus peitub võimaluses näha 500-leheküljelise raamatu sisu ära 3,5 tunniga, elades kaasa visuaalsele ja elavale action-loole.

(Siim Vahuri tehtud fot alltekst: Veikko Täär Robert Langdonina esitab teadlasele omast hoiakut, kohati ebalevat, aga selgelt piiritletud inimtüüpi, vastukaaluks Liis Haabi tarmukale ja julgelt püssi haaravale Sophie Neveule. Nad lahendavad „Da Vinci koodi“ lavastuses mõistatusi, mille juures vaataja saab tõesti kaasa nuputada.)

Dan Browni 2003. aastal ilmunud „Da Vinci kood“ on maailmas enim müüdud sel sajandil avaldatud romaan. Tegu on Browni neljanda romaaniga, kuid esimesega, mis saavutas rahvusvahelise müügiedu. Peategelane Robert Langdon ilmus lugejate ette esmakordselt juba kolm aastat varem romaanis „Inglid ja deemonid“. 2006. aastal valmis Ron Howardil romaanist film, mille globaalne kassa ületas 650 miljonit eurot.

Autor on öelnud, et soovis tekitada inimestes kriitilist mõtlemist religiooni ja ajaloo kohta, ning rõhutanud, et kuigi raamat põhineb osalt faktidel, on tegemist siiski ilukirjandusega. Brown kasutas raamatut kirjutades oma kogemusi inglise keele ja kunsti õpetajana, mis aitas tal sügavuti käsitleda nii keelt, sümboleid kui ka renessansiaegset kunsti. Kasutades anagramme, šifreid ja peidetud vihjeid, mis on inspireeritud eksisteerivatest salakoodide süsteemidest (näiteks Caesari nihe ja Atbashi šiffer, Fibonacci jada jne), muutis ta teose eriti kaasahaaravaks...

Loe edasi kogu arvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391041/arvustus-da-vinci-kood-jaab-viinistul-lopuni-lahti-muukimata

----

Selle lavastuse vaatajad jagunevad laias laastus kaheks. Need, kellele väga meeldib ja need, kes nurisevad. Ise siiski olen seal kusagil vahepeal. Samas on kuulda, et mida etenduskord edasi, seda rohkem on rahulolevamaid. Ühe lavastuse etendused mõistagi pole üks-ühele koopiad. Mõni päev on näitlejatel endal megahoog sees, teisel jällegi on publik nii hea energiaga, et see tõmbab kogu mängu hoopis teisiti käima. Ja siis on ka korrad, mil miski ei lähe nii, nagu peab. Teater ju kaduv kunst. Kunst üheks õhtuks...

Aga nagu ka artiklis kirjutasin, seisan selle mõtte taga, et usun, et selle lavastuse kõige suurem väärtus peitub võimaluses näha rohkem kui 500-leheküljelise raamatu sisu ära 3,5 tunniga, elades seejuures kaasa eri riikidesse viivale visuaalsele ja elavale action-loole. Ja kaasatud kunstnikud on teinud siin väga head tööd. Minu hinnangul on näiteks nii grimm, video kui ka valguskujundus kõik suisa vastavas arvestuses senise teatriaasta TOP3s! Seal oli ka üks eriti lummav stseen, kui kapuutsidega mehed on "teisel korrusel" ning samal ajal video ja valguse mäng loob täiesti hämmastava visuaali - väikse teatriime. Teisalt minu etendus ei tahtnud kuidagi käivituda ja kui siis lõpus paisatakse nii palju korraga eetrisse, siis oleks nagu ära uppunud kõige alla. 

Kellerteateri debüüdi teevad Ragne Pekarev ja Roland Laos. Ragnele eriti palju mängumaterjali ei anta ja seega on lausa kohustuslik Kellerteatril teda kunagi veel kaasata mõnes kesksemas rollis! :) Rolandi albiinost usuvend on väga efektne laval. Minu arvates siiski parimad rollid teevad siinses lavastuses Veikko Täär ja Ago Anderson. Veikko mängutehniliselt ja Ago lihtsalt paneb kogu asja laval elama. Nohja ei saa mainimata jätta, et mina (nagu ilmselt suurem osa Eesti teatrisõpru?)  kuulun mõnede Eesti teatritegijate (mõttelistesse) fän-klubidesse (kuigi paljude puhul ka pidevalt astun liikmeks ja siis jälle loobun liikmelisusest... aga üks püsivamaid on kogu "Viljandi-lavaka" 12.lend) ja "Da Vinci koodis" on ka üks neist laval - Hans Kristian Õis :) (oled teda ka Rakvere Teatri "Karges meres" näinud?!)

Misery - Kellerteater

 

Tere tulemast Annie Wilkes'i maamajja!

Annie on üks "tore" kirjandushuviline, endine haiglaõde, ehk "hoolitsemine" on tema "keskmine nimi". Vahel ta muidugi võib ka natuke ärrituda, aga no kes meist siis pisut ei kurvastaks, kui avastame, et lemmikloom on kodus omapäi mingi pahandusega hakkama saanud või kui näiteks meie lemmiktegelane filmis või raamatus surma saab... Kehitame korra õlgu ja "elame üle"...

Annie närvikavaga on siiski lood pisut teisiti. Tema elab seal oma väikses maailmas, kus kõik on tal luubi all ning seetõttu võtab ta ka kõiki omale olulisi asju vast ehk veidi rohkemgi südamesse...

Ilmselt on üsna palju inimesi ka Eestis, kes on näinud suurepärast Kathy Bates'i tema Oscari ja Kuldgloobuse võitnud rollis Stephen King'i romaani põhjal tehtud filmis "Misery". Kindlasti on paljud lugenud ka raamatut, mis ühe maailma läbi aegade armastatuima õuduskirjanduse autori bibliograafias kuulub tema väheste teoste sekka, milles pole mitte midagi üleloomulikku. Nii filmistsenaarium kui ka (raamatu põhjal valminud) teatridramatiseering on pärit William Goldman'i sulest ning sestap võib ka just filmi- ja teatriversioone omavahel pidada ehk lähedamaltki "sugulasteks", isegi kui mõlema "loo" aluseks ongi raamat. Eestis tõlkis ja lavastas Andres Roosileht selle kammerliku näitemängu stiilipuhta põnevikuna Kellerteatri püssirohukeldri kiviseinte ja raskete ustega (seespoolt lihtsasti vaimusilmas maamajaliku) kammerlikule lavale. Lisaks - need seinad on jämedad ning tugevad - mitte keegi ei pääse nende vahelt põgenema, kui juhtumisi satud sinna ühe peast pisut vinksti tädikesega kinni jääma! :)

Kui veel peatuda hetkeks teatri, filmi ja kirjanduse erinevustel, siis eks kõik ei olegi nii lihtsasti teostatav visuaalselt, mida Stephen (oma haiges... khm khm... fantaasiarikkas ajus :)) välja on mõelnud. Sestap tõuseb "jalgade-stseen" nii filmis kui teatris üheks "karmimaks". Raamatust jäi meelde hoopis see päris lõpp veelgi vägivaldsemana, mil kohalik ametivõim tuleb Anniele külla ja kuidas Annie parajasti tegutseb hoovis oma surnud lehma matmiseks mõeldud ristiga. Mõistagi külastab selle risti ots šerifi siseorganeid, aga et sellest pole veel vähe, siis sõidab psühhopaat ka oma muruniidukiga mehest üle! Ja muide raamat lõpeb ka hoopis teisiti... igaks juhuks olulist reetmata ütlen vaid nii palju, et Annie käes on mootorsaag... Ehk just sellepärast ning et veelgi lähemalt loo keerdkäikudest teada saada ning "kogemata Annie majakesse sattuva kirjanikuga koos" mehe loo läbielamiseks, tasub kindlasti ka raamat endal kätte võtta, isegi siis kui film või teater juba nähtud. King kirjutab hästi! Lugesin raamatu ingliskeelsena 1988. aastal ning see mõjus teismelisele poisile sedavõrd tugevalt, et pidasin aastaid "Misery"t oma lemmikraamatuks ning ühtlasi käivitus janu nii Stephen Kingi kogu kirjutatu vastu kui ka pani noore mehe veelgi rohkem kõiksugust kirjandust endasse ahmima, et raamatunarkomaanina taas nii mõjuvat "laksu" kätte saada. Filmiski on tegelikult mõnevõrra midagi rohkemat kui teatris, nagu näiteks Annie-taust. Selle naise näol on tegemist "lastehaigla õega". Ainult, et lapsi hakkas tema valve all surema kahtlaselt tihti ja palju. See lisab nii vaatajale kui ka kaastegelasele- kirjanik Paul Sheldoni naha alla hirmu ning muidugi kergitab ka šerifi kahtlust, kui tema selle avastab.

Kuid nendest megamõjuvatest eelkäijatest, mis on kogu loo ju mõistagi vägagi tuttavaks teinud, isegi nendest hoolimata on Kellerteatris see lavale suudetud sedavõrd mõjuvalt seada, et lavastusest on saanud sündmus ning kõik Annie ja Pauli "sõprust" tunnistamas käivad vaatajad näivad kiitavat seda kui ühest suust. Sest on ju üks asi, kui lugeda midagi raamatulehekülgedelt ning kujutada oma peas ette või vaadata miskit turvaliselt kinoekraanilt... või isegi vaadata distantsilt - ühelt tavaliselt, kõrgendatud teatrilavalt (Broadwayl näiteks mängisid neid rolle 2015/16 hooajal Laurie Metcalf ja Bruce Willis), aga hoopis teine, on tunda end Kellerteatri saalis - samas väikses ruumis koos Annie ja Pauliga.

Vaatajana muidugi ei tea, kui palju lavastaja Liina Vahtrikuga timmis näitlejanna tegelase tegeliku loomuse taseme väljapaistvust stseeniti. Sellesse peab ju jääma karakteri areng, mis ka Liinal on. Vaevalt olin (vana õudukate fännina) jõudnud mõelda, et ta võiks ju isegi veelgi psühhimaks minna, kui juba "SEE" Annie end ilmutaski! Niiöelda "õuduse" tekitamiseks on ikkagi vaja peent balansseerimist huumori, kerglase, mahedagagi... ja siis prauhhh! Ja polegi järsku enam nii turvaline! Liina karakteriseering näis vägaväga peenhäälestatud, ilmete ning hääletoonimängudeni välja. Lisaks tal tuleb ju korvata ka need eelmainitud raamatu-filmi detailid, mida teatrilavale pole mõnda neist võimalik pannagi ning ta teebki seda lausa hiilgavalt!

Kui Liina rolle teatrites viimasel ajal otsi nagu metsmaasikaid jaanipäeval taga ja kui siis saab mõnuleda tema uue ja harva rolliga... aga partneriks on tal siin lavakooliaegsed kursavennad 18.lennust - Veikko Täär ja Andres Roosileht. Veikko psühhopaadi lõksu jääva kirjanikuna ja Andres šerifina. Veikkol oli 2024 uute rollide rohke ning "Misery" on kindlasti üks kolmest lipulaevast nende seas (teised on TEMUFI Lutsu-tükis ja Karlova Glattaueris). See kirjanik on tal täis pilke - nii hirmunuid kui kavalaid, nii paanikat kui pingsalt mõtlevaid, kuidas sellest olukorrast välja tulla (eluga), kuidas mitte ärritada kahtlase närvikavaga "külalislahket kostiandjat". Koostöös lausa suurepärase grimmitööga (Triin Tulp), käib etenduse teises pooles (iga kord) tema jalgadelt pilgul üle minnes üle kere see teatav võikusevõdin läbi ja näitleja väga ehedalt mängib oma valud ja läbi valu inimvõimete piiride kompamised välja, mis toidab publikut omakorda emotsioonidega.

Andres Roosileht on oma väikses rollis rohkem raamistuseks, ent annab ühel hetkel lootust, teisel aga... No seda peab sinna ise vaatama minema. Sest kes ja kas neist kolmest lõpuks ellu jääb teatridramatiseeringus, selleski on ju juba teatavat krimkalikku küsimust ning mõistagi ka põnevust küllaga!

Hinnang: 4

Olles praeguseks näinud ära kõik Kellerteatri lavastused peale ühe lasteka ja ühe, mida mängiti vaid harvad korrad Paksus Margareetas, liigitaks "Misery" kahtlemata oma selle teatri lemmikute sekka (ei saa jätta lisamata, et kindlasti on parimate seas ka "Liblikapüüdja", "Ja ei jäänud teda ka", "Emilie Sagee", "Marie Roget' mõistatus" ning igaveseks hinge jääv see kõikse esimene Kellerteatri lavastus "Mõrvad Rue Morgue'il", kui nimetada vaid 5 varasemat). 

Tegemist ju ikkagi ühe maailma õuduskirjanduse suurima šedöövriga, elustatuna eesti keeles, Eesti teatrilaval. Lavastaja Andres Roosileht, kuigi ise ka põgusalt "Misery" mängus laval kaasa tehes, on ise ka loo tõlkides selle ilmselgelt üksipulki läbi tunnetanud ning nõnda on koostöös kunstnik Marge Martiniga lisatud üksjagu huvitavaid kihte, nagu näiteks ajastulikkust (lavastaja on juurde valinud ka igati sobiva muusika). Kangesti kippus tekkima teatav 80ndate vaib, ehkki just "Annie kodus" võis ju ka muidu "aeg olla seisma jäänud", mis omakorda teeb lavastajale ja kunstnikule au selliste tunnetuslike nüanssidega mängimisel ning seeläbi lavalugu veelgi enam "elama" pannes. Rene Topolevi valgusega lisatud toonid aitavad atmosfäärile ka kaasa...seejuures mõistagi "hämarusel" on veel täiesti oma roll mängida nii mõneski misanstseenis.

Kindlasti julgen soovitada. Mitte küll väga õudne, aga just parajalt, et ka nõrganärvilisem saaks endale Kellerteatri-külastust lubada. Samas ka vanal, materjaligagi tuttaval trillerihundil pole vaja peale sellist teatriõhtut tühjade kätega vana püssirohuaida paksude kivimüüride vahelt väljuda. Eeldades muidugi, et üldse pääsed Annie käest eluga...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

Stephen King / William Goldman

MISERY

triller

Paul Sheldon Veikko Täär

Annie Wilkes Liina Vahtrik

Buster Andres Roosileht

Autor Stephen King

Dramatiseerija William Goldman

Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja Andres Roosileht

Kunstnik Marge Martin

Valguskujundaja Rene Topolev

grimeerija Triin Tulp

etenduse juht Lemme Vaher või Heliis Taal

heli- ja valgustehnikud Mario Maripuu, Anselm Magnus Püvi, Aksel Reisser või Karl Herman Õis

dekoratsioonimeistrid Dmitri Divak ja Riho Rosberg

kostümeerija Sarlee Roosalu

müügijuht Annika Land Reisser

korraldusjuht Jane Oksa

Kestus 2,5 h / vaheajaga

Esietendus 1. märtsil 2024 Kellerteatris, Uus 37, Tallinn.

Kirjanik Paul Sheldon, kes on saanud kuulsaks romantiliste romaanidega aadlidaam Misery Chastainist, satub lumetormi ajal raskesse autoõnnetusse. Endine haiglaõde Annie Wilkes, Sheldoni "fänn number üks", päästab oma iidoli ja viib ta kõrvalisse majja paranema. Kui raamatusarja järgmise osa lõpus kangelanna sureb, haarab Anniet tohutu raev ja naine otsustab, et kirjanik peab Misery uuesti ellu äratama. Ergutamiseks on Anniel mitmesuguseid võtteid, nagu näiteks süstlad ja sünnipäevatort.

Stephen King sai Misery kirjutamiseks inspiratsiooni Evelyn Waugh lühijutust “Mees, kes armastas Dickensit”, mis räägib mehest, keda Lõuna-Ameerika suguvõsapealik vangis hoiab. Pealik armastab Charles Dickensi lugusid ja sunnib meest neid endale ette lugema. Kingi hakkas huvitama, mis siis juhtuks, kui vangis hoitaks Dickensit ennast? Looming on puur, millesse looja vabatahtlikult astub. Paul Sheldon võrdleb end kauni Šeherezadega “Tuhande ja ühe öö” raamjutustusest, kus selleks et oma hukkamist edasi lükata, jutustab naine igal ööl sultanile uue loo.

Mets - Kellerteater

Kriminullid teatrilaval on alati väga-väga teretulnud. On nad ju tihti teatraalsed oma olemuselt, ehk siis kuidas süüdlane varjab ühiskonna poolt taunitavat tegu või hoopis välja uurimine, kes üldse on süüdi? Mõlemates mitmeid psühholoogilisi aspekte, mis tutvustavad ka inimmõistuse ja -käitumise hämaramaid pooli. Vaataja-lugeja-kuulaja on krimilugude puhul alati omas turvalises - teises dimensioonis - millel ju ka oma rahulolu pakkuv ning alatajuline turvatunnet tõstev funktsioon.

Kellerteatris tuli äsja välja uus krimka... aga kuigi kõik krimka elemendid on olemas - on "kadunud tüdruk", on "uurija", kes proovib tuvastada, mis juhtunud on ning on "kahtlusalused", kelle jutt paljastab nii mõndagi, aga kas ka piisavalt... ja kas ehk keegi valetab või proovib asjaolusid näidata teises valguses... seda peavad nii uurija kui ka publik vaadates otsustama, et samm sammult tõele ligemale liikuda.

Saksamaal resideeruva Vene dramaturgi näidend on üles ehitatud "audiolindistustele"... tema ise on andnud juurde alapealkirjaks või pigem lühiselgituseks "Kadumine 33s audiolindistuses". Lavastajale paralt suur väljakutse selline teatrilaval terviklikuna üles ehitada, aga ma arvan, et just Tatjana Kosmõnina lavastuslik külg ongi üks kõige huvitavamaid "avastusi" ja suurimaid väärtuseid selles "Mets"as. Tegelasi on ju lool kokku umbes 10 ringis (täpselt polegi võimalik teatavatel põhjustel määratleda), aga laval on vaid 2 näitlejat - Veljo Reinik (uurijana) ja Maria Teresa Kalmet (kadunud tüdrukuna ning uurija sisemise hääle või seal peituva ettekujutatud tüdrukuna?). Kõik ülejäänud - ema, kasuisa, õpetaja, sõbrad sisenevad loosse ekraanide kaudu.

See uurija kahesus on päris põnev võte. Eks me ju kõik arutame seesmiselt oma mõtetes ning mõnikord ongi lausa vaja "endast targemaga" nõu pidada... ning kui seda targemat kusagilt võtta pole, eriti kui on vaja mingit salajast asja läbi mõelda ja -kaaluda, siis ju on vähemalt sisemine hääl alati käepärast (pea seest) võtta. Sellises olukorras, kus on vaja teise mõtteid ja tegutsemist tuvastada, siis on ka selline teise inimese mõtetesse/nahavahele pugemine heaks abiliseks. Sellepärast ilmselt ka suuremas osas etendusest mõlemal tegelasel seljas sarnane riietus - 1 on teise sisemaailmas.

Sest kadunud tüdruk Anna on "teadmata kadunud". Talle meeldis mh. metsas ringi uidata, ehk arvata võibki, et kusagile metsa kadunud...aga kas ka veel elus? Ja kas ise kadunud või on siiski korda saadetud roim ning keegi teine on ta "ära koristanud"? Elu Annal, nagu meil kõigil - kaugel mustvalgest. Ema (Tatjana Kosmõnina) on lahutatud ning "pildis" on ka kahtlane(?) kasuisa (Sergei Furmanjuk). Tahan siia mitte-tihedale Vene Teatri külastajale lisada, et mõlemad kuuluvad ka tolle teatrimaja parimate näitlejate sekka ning nende mõlema uute rollide pärast käib siinkirjutaja muuhulgas ka just nende kahe pärast Vene Teatris (lisaks on seal ju tegelikult hulgaliselt veel väga häid näitlejaid ja lavastajaid!). Lavastaja Tatjana lahendabki ise oma lavastuses ehtsalt südantlõhestavalt videos Anna ema ning Sergei äratab aimamisi kahtlust, et kas ikkagi kõik on nii, nagu ta räägib? 

Eriliselt huvitava, aga ka täiesti mõistetava siira sinisilmsuse annab Anna sõbrannale Silva Pijon (küll ta on huvitav laval, absoluutselt alati oma rollilahendustes!) ehkki on see tegelane ise suhtes kadunud tüdruku poiss-sõbraga (Rainer Elhi), ning võiks ju eeldada ka varjamist... Ent kui niimoodi inimene räägib avatult, siis ju usudki teda, eks! Samas kui see poiss on selgelt vaevatud, närviline ning kuigi paratamatult ilmselt ei saa ka ju tema midagi tegelikult varjata. Minu jaoks kõige kahtlasemaks osutus hoopis professor (Andres Roosileht), kes esialgu teeks nagu näo, et ei teagi, kellest jutt... selline pisut libe, ärritunud ja kergelt võib ettekujutada, et miks ka mitte pervo...Ja kes siis teab, mida ta Annaga seal metsas kõik teha võis... Ekraaninäitlejad mängisid nii tugevalt, et tundis päriselt nende kohalolu, isegi kui nad olidki ette ära filmitud. Lugu koosnebki ju "lindistustest"... sealhulgas kuulab ka uurija Anna enda telefonist tolle audiopäevikut... ja sedagi tavaliselt Anna enda kujutise kaudu.

Laval Veljo Reinik (nii hea oli teda jälle üle pikema aja laval mängimas näha!) on uurijana läbivalt loomulikult kahtlustav ning ega roll ise väga palju talle mänguruumi ei annagi, aga Veljo võtab sealt ülekuulamiste, enesega üksi mõtiskluste ning selle sisemise minaga partnerlustest siiski piisava dünaamika välja. Kohe alguses ja seda esimest vaatust läbi lavastajatrikkide endasse lastes tekib huvitav teekond, mille peamiseks edasikandjaks ongi just Veljo. Samas kui Maria Teresa mäng mõjub siiralt, pingetlisavalt kaheselt - uurija partnerina justkui ka mehisemalt - ikkagi tema teine mina ju... samas Annana plikalik kontrast töötab ka just selle "sisemise mina" teistsuguseks muutmise teenistuses. Lisaks ukrainakeelne luuletuse esitus, mil ta linnuna lendu on tõusmas... Lind kui hinge võrdkuju... Poeetiline mitte ainult esitatava poeesia pärast (millest vaid üksiku sõna sai aru, aga ometi adud, mida see luuletus sisaldab), vaid ka visuaalselt poeetiline. Ja linnud on siin nii kujundi kui ka näiteks tuvide eest hoolitseja (Aivo Erm) nägemuse läbi loo üheks poeesia kandjaks. "Krimka" kui selline muutubki peaaegu eleegiaks...vähemalt selles luuletuse-stseenis...

Ja ometi ise siiski päriselt võlutud ei saanud. Nagu öeldud - nautisin lavastuslikult leidlikke lahendusi ning selle omapära... päris sellises stiilis polegi varem midagi teatrilaval näinud. Piret Peil'i lavakujundus oma traataedadega ei vii meid ju metsa - pigem tuletab meelde "trellid" (hinge? või vangla?), kivilinna alatise "kusagil käib ehitus" piirded. aga ka muidu keelatud alade takistused. Sügavamale kaevudes turvatunde puudumisest tingitud vajaduse - enda ümber inimesena aedikute-piiretega kaitsevallide ehitamise. Oli ju ka Anna enda ümber ehitanud selliseid aiad, tugevamad ja tihedamadki kui need lavalseisvad - sellepärast ju ka keegi ei tea, mis temaga siis ikkagi juhtus? Vast kriminull on ka selline žanr, millele tahaks siiski loogiliste arutelude ja lahendamise võimalust - sirgemaid teid, isegi kui need on varjatud... mida "Mets" siiski ei pakkunud. Metsateed ju teadagi ongi "käänulised".... sellepärast arvan, et see on selliste ebatavalisemate kadumisjuhtumite ning endale suuremat tõlgitsusvabadust ihkavatele vaatajatele rahuldustpakkuvam kui minule. Eriti just 2. vaatus, sest esimene näis veel sisulises mõttes täiesti seda vana-tuttava(ma)t kriminullide rada liikuvat. 

Kuid leidsin seekordsest teatrikogemusest hoopis ühe paralleelväärtuse üles, mis võibolla polegi niivõrd otseselt seotud just ainult selle lavastusega, vaid üldisema suhtumisega... ent mis siiski väga selgelt ja eredalt kajastub ka just nimelt siin. Ja kuigi Ukraina-sõjaga pole ju sellel tükil üldse otsest seost, siis ometi praeguses ajas, isegi kui antakse vaid olematu niidiots, siis ikkagi mõttevool liigub ka sinna suunda. 

Nimelt kui sõda puhkes enamvähem täpselt aasta tagasi, mõtlesin, et kuidas küll Vene inimesed lasevad sellel juhtuda? Paljud veel ka häälekalt Putleri seljataga teda toetamas. Siis ja üha rohkem ja kiiremini hakkas kostuma ka vastupidiseid arvamusi. Kes veel said, need põgenesid oma kodumaalt, mis oli muutunud kohaks, mis ei esinda enam neid väärtuseid, mida nende jaoks oma kodumaa peaks ning mida vanemad on neile kodus edasi andnud. Mina mõtlesin, et miks küll inimesed ei lähe tänavatele... no ütleme 1 - 2 miljonit punasele väljakule Kremli ette ja nõuaksid selle tapatöö kohest lõpetamist - kui nad tõesti selle vastu on?! Omamoodi valgustus saabus, täpsemalt seemne pani arusaamiseks idanema Elmo Nüganen oma lavastuses meie Vene Teatris Gogoli "Surnud hinged" lavastuse ja eelkõige dramatiseeringuga. Seal kõlab lause "Vene inimene on leplik ja kannatab ära". Me siin Eestis võime ju muidugi lühinägelikult rusikaid rinda taguda ja öelda, et mida pekki - kui oled lepik sõja suhtes ja "kannatad" ära, siis oledki väärt oma juhti ja ülejäänud maailma põlgust. Aga kas see ikka nii on. Nõuka-ajal elanud inimesed väga hästi teavad-mäletavad, kuidas meie vanavanemad, vanemad ja paljud ka ise "olid leplikud ja kannatasid ära" kogu pioneerinduse, reisimispiirangud, meie tehaste toodanguvoolu üle Venemaa, keele ja võimu pealesunni, õiguste piirangud jne jne jne... Kui Sa kasvõi vale sõna avalikult ütlesid, pandi sind uurimise alla, viidi vangi või tehti elu põrguks. Saadeti sunnitööle. Ja mida see vaene vene inimene, kes Putlerit ei poolda siis tegema peaks? Minema aastateks vangikongi selle nimel, et läheb ja kuulutab avalikult, et see kõik, mis praegu toimub on tema tõekspidamiste ja moraali vastu? Ei... kui ta saab, siis hoopis põgeneb. Ja kui ei saa, siis proovib seesmiselt teha kõik, et endal ja oma perel tervis ning hing sees ning kui tal on kuidagigi võimalik, küll siis ka võtab vastavad sammud, et kasvõi mingitpidi rahu tekkele kaasa aidata. 

Ja see venelane, kes end siiski venelasena (kasvõi vaid emakeele kaudu) defineerib ning kui tal on võimalik, ehk kui tal on oskust ja talenti, siis ta loob vastavat, mis kasvõi näiliselt iseenda jaokski hinge puhastab, näidates sellega ühtlasi kuidas ta hoolib Ukrainast ja ei toeta seda, mida haige ja võimujanuline Venemaa juht teeb. Üks moodus on nii lavastada või ka kirjutada ning sisse tuua Ukraina ilu, tema võlu ja hinge. Öelgu teised, mis tahavad, aga minul on nendest inimestest kahju... Putler on nende hinge igaveseks haavu täis rapsinud, nende eneseteadvust solkinud. Kultuurile andnud kultuurituse varjundi nii, et keegi neilt pole küsinudki - mis on õige, mis on vale. Nendel veel rohkem kui meil eestlastel igas päevas see teema nii tugevalt seees, et jääb veelgi vähem aega ja jõudu kõikidele muudele asjadele mõtlemiseks. Eriti veel siis kui oled õrnema või vastuvõtlikuma hingega, nagu ju loojad-kunstnikud tavaliselt ongi.

Seda tundsin ma ka vaadates... sest otsest seost, ega vajadust ju siin ukrainakeelsele luuletuselegi ei näinud ja ometi mõistan täiesti, miks see seal on. Vene agressioon oleks nagu veelgi üks "mets", millest on vaja läbi minna... mõni tulebki sellest elavana läbi, aga mõni vajab linde abiks... või kannavad mõne hinge hoopis linnud endaga... aga läbi me peame minema. Sest vähemalt kohe metsa taga ei ole teine mets. Seal on valgus ja avarus ja võimalus ka elu uuesti alustada.

Hinnang: 2+/3-

See hinnang pole peegeldus lavastajatööle (mis oli tegelikult siin Tatjanal lausa suurepärane!), ega ka seal mängivatele näitlejatele, ega ka kunstnikele, kes lavastuse loomisele kaasa aidanud (ennist jäi mainimata, et ka ehmatav ja kurjakuulutav heli, mis tekib kui sellistele metall-aedadele vastu minnakse - seegi andis veel oma lavastusliku efekti juurde), vaid tõesti ainult sellele isiklikumat sorti maitsele, et minul ei olnud vaadates kerge haakuda "müstilise elemendiga" kriminaalses loos. 1.vaatus ning kogu ülesehitus on niipalju huvitavam kui 2.vaatuse lõpplahendus, seega hinnang algas kõrgemalt pihta, ent tasapisi langes...teatrielamused, millel see kaar on vastupidine on tihti just need lemmikud. Mõni teine vaataja teeb seosed juba aegsamalt ning seeläbi oskab seda ka võibolla teistsuguse silmaga kohe vaadata. Igatahes soovitaksin võimalusel just teatrisaalis selle lavastuse etendusi vaadata, sest usun, et kogu ekraanidega suhtlus ning selle täpne toimivus tuleb just seal otse nähes-tajudes eriti hästi esile versus ekraani kaudu ekraaniga suhtlust vaadates (NB! ma ise ei ole ekraani kaudu etendust näinud, ainult aiman nii). Oluline ju on lavastus küll ning juba sissejuhatuseks näidatakse ekraanidel vägagi mõtlemapanevat statistikat. On ju inimesi, kes päriselt kaovad, aga on ka neid, kes ise end "kaotavad" ja ei tahagi, et neid üles leitaks... Kurb muidugi igatepidi, ent samas ka palju seosteloomist pakkuv iga päev sotsiaalmeediaski ilmuvate "see-ja-see inimene on kadunud, kui keegi on märganud...". Kaasteeliseid nii kodus, koolis kui tööl märkama üleskutsuv, sest kes ikka kaduda tahaks või väga lihtsalt saakski, kui tal on oma inimene, kes nagu tegelikult ju teadmatult sellel silma peal hoiab? Ja lindudest ju sellisel juhul ei piisa...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

METS

krimilugu

autor Polina Borodina

tõlkija Veronika Einberg

lavastaja Tatjana Kosmõnina

liikumisjuht Olga Privis

kunstnik Piret Peil

video- ja valguskunstnik Rene Topolev

helikujundaja Vladimir Džumkov

animaator Daria Dementeva

ANNA Maria Teresa Kalmet

UURIJA Veljo Reinik

EMA Tatjana Kosmõnina (videos)

KASUISA Sergei Furmanjuk (videos)

POISS–SÕBER Rainer Elhi (videos)

SÕBRANNA Silva Pijon (videos)

PROFESSOR Andres Roosileht (videos)

ERAK Aivo Erm (videos)

Kestus 2h / vaheajaga

Esietendus 3. veebruaril 2023 Kellerteatris, Uus 37, Tallinn.

Anna on kadunud. Tunnistajate ütlusi kuulates selgub uurijale sammhaaval, et mitte keegi ei hoolinud kadunud tüdrukust päriselt. Kes on süüdi Anna kadumises? Kas raske tööga vaevatud ema, või agressiivne ja valetav kasuisa? Kas Anna sai usaldada oma poiss-sõpra ja parimat sõbrannat? Milline oli tema suhe võluva ülikooli professori või inimpelgliku tumma erakuga? Millesse uskuda? Kas kõike on alati võimalik seletada tavalise loogika abil?

Polina Borodina (1990) on noor aga juba hästi tuntud Vene kirjanik, kelle näidendeid on mitmel korral dramaturgia festivalidel kõrgelt hinnatud.

Peale Putini režiimi rünnakut Ukraina vastu emigreerus Borodina kohe Venemaalt ja on selgelt väljendanud oma sõjavastaseid seisukohti. "Nad ei võtnud meilt ära mitte ainult meie tulevikku, vaid ka meie mineviku," kirjutas ta peale sõja algust Venemaa valitsuse kuritegude kohta Ukrainas.

Praegu elab Polina Borodina Türgis ja tema nimi on avalike sõjavastaste väljaütlemiste eest Venemaa afiššidelt kustutatud.

Afäär - Kellerteater

Kuulus ehtekunstnik on ka tuntud kui noorte nägusate poiste voodissemeelitaja. Ühe sellise ongi ta taas koju toonud. Pärast voodiseanssi, kui naine soovib oma külalisest lahti saada, teatab too, et tahab ka rikkaks ja kuulsaks saada ning ei lähe kuhugi…Naine kutsub majas töötava turva appi ja algab klapperjaht, kus miski pole nii, nagu alguses paistab. Sealhulgas lüüakse uimaseks, lastakse, tükeldatakse kui ka kisutakse mineviku-luukered lagedale. Kes on kes ja "kes" ning "kas" sellest mängust elusana pääseb, see selgub päris lõpuks. 

Võim on ju ikka selle käes, kellel on relv... Ainult, et Kellerteatris kevadhooajal esietendunud Andres Roosilehe lavastus (tema debüüt täiskasvanutele lavastamisel), USA näitekirjaniku, David Foley “Afäär”is relv vahetab asukohta 3 tegelase vahel pidevalt ja pöördeid ning surmasõlmi on rohkem kui mõnes lõbustuspargi ameerika mägedes! Lõbus ja pidevalt üllatav “sõit”, sest rada pole mitte ainult topelt- vaid suisa tripeltmängudega ülepeakaela keerutades ja just kui arvad, et läheb ühes suunas, tehakse 90kraadine pööre ja keegi või kogu arvamus liigub hoopis vasakule ära ning sünnivad uued teooriad. Kes on näinud Kellerteatri “Mäng”u, see teab ligikaudu stiili, ent trikid on siiski hoopis uued. 

Autor Foley ise oma kodulehel on kirjutanud lahti pealkirja-loo, ehk tema pakkus sellele hoopis "If/Then"... exceli valemist tuttavat valemikombinatsiooni, mis on ju ühtlasi põhjus-tagajärg viide, aga üks briti produtsent muutis selle "Deadly murder"iks, ehk siis "Surmav mõrv"... kuid ma leian, et eesti versiooni lavastaja on sellele omakorda leidnud veelgi sobivama. "Afäär", mõistes "kahtlane tehing" on selle loo selgroog, ehkki "tehinguid" teha või oma "afääre" ajada tahavad siin kõik ja mitmeid läbi loo. Üldse nautisin seda tõlget, sest näiteks mõned idioomid on minu jaoks siin saanud esmakordse (ja väga tabava) eestinduse. Andres, olles ise ju peamiselt näitleja, on sellele lavastusele nii teksti tõlkijaks kui ka lavastajaks ning on minu arvates vast ehk just seetõttu osanud ka seda teksti siin just õigesti doseerida ja tempostada (vaatasin küll esietendust ja meesnäitlejatel tundus siiski endal olevat vaid õige vaevu aimatavat rabedust alguse poolel). 

Lavastuslikult kammerlik, ehk väike saal, milles toimetamas 3 tegelast (üsna suures osas ka kahe kaupa), aga intiimne lugu ju ka. Niimoodi lähedalt vaadates on tunne, nagu oleks ise ka otsapidi selles New Yorki SoHo-linnajao korteris. Kui teatri eelmises lavastuses jäi kergelt mulje, et makstakse lõivu sellele, et samaaegselt saalis toimuva etendusega toimub ka interneti kaudu etenduse otseülekanne, siis siin on see osatud nii hästi paika loksutada, et ei saanud sellest kohe mitte grammigi aru! Praegu mõtlen, et millise naudingukihi võib veel suvel mõisamiljöö sellele "hämara ja kahtlaste varjuditega" mängu vaatamisele lisada...

Näitlejate-trio oleks nagu ka valitud otsekui minu maitse järgi. Eks meil kõigil ju ole omad lemmikud, keda tahaks tihedamalt lavalaudadel mängimas näha ning need 3 juhtumisi minu jaoks just "selliste" hulgast. Kummalise kokkusattumusena, sai peaaegu, et vahetult Liina Tennosaar’t vaadatud 80-aastase, sureva, vanadekodu-tädikesena ühes teises lavastuses, aga siin, siidhommikumantlis siresäärne "oh-la-la vamp-beib"! Karakterid, nagu päev ja öö ning Liina on neid kehastades loomulikult täiesti isesugune, ehkki silmad on mõlemal säramas kaasatõmbava säraga. "Afäär"i kenade noorte poistega "mängida" armastavas naises on peidus loomulikult palju laiem palett erinevaid värve. Küll on ta ahastuses, siis jälle omab kontrolli, jõulised mängud vahelduvad ohvrilikuga, seejuures on ühe tasandina alati naiselik kavalus kusagil allhoovusena. Ja kui ta minevikusaladused välja tulevad, paneb seeläbi omakorda uude perspektiivi ka kogu tegelase ja sedasi läbi kogu lavastuse - jõuab ringiga uute nüanssidega ringidele.

Mehed mõistagi (vähemalt meesvaataja jaoks) on palju mustvalgemad, eriti üks neist, aga ka teine kuigi ta seal proovib nii üht kui teist... Ent kuna neid pöördeid siin tõesti toimub nii üksteise otsa kui ka teiste pöörete sees, siis kõik mis näibki mustvalge, on tõesti siiski vaid näiline. Rauno Kaibiainen on oma hoogne ja nõelterav! Naise jaoks on ta tegelane nagu paha udu, kellest kuidagi lahti ei saa. Ja kui saabki, kas siis tegelikult... Rauno, nagu ka tema partnerid on iseäranis heas loomevormis. Ei väsi seda korrutamast, et tema tihe töö impoteatris muudkui kasvatab näitleja tööriistakasti ka nö. etteantud tekstiga teatrilavastustes. Ma arvan, et just sellepärast ongi teda nii lõputult huvitav iga uut "rolli" tehes laval vaadata. Siin ju tegelikult nagu Liinagi, saab ta oma emotsionaalsusega käia kõikvõimalikes kõrgustes ja madalates kohtades. Riho Rosberg, ses mõttes lausa imeline karakternäitleja, et tal tulevad ühtviisi usutavalt nii "Joker" kui "Batman", nii pätt ja kaabakas kui ka ontlikumast ontlik korravalvur. Või nagu siin - kõik ühes! Just karakteriloomena tuleb Riho puhul tõsta esile seda "teatud" filmidest (elust) tuttavat tüüpi, kelles on politseilikkust, aga samas ka neid teisi tahke (mida ei tahakski siin paljastada, et kõigil oleks neid võimalik endal sealt avastada). Ent ühtlasi süstib ta oma tegelasse ka teatavat mömmlikkust või isegi pigem mehelikku lihtsakoelisust, kas just käpardlikkust, aga igatahes teise inimese mõjuvalla all tegutsemisest tingitud tasandit. Mõnus kui tegelane on nii mitmenäoline ja näitleja selle üles on leidnud ning suudab ka vaatajatele selle sedasi edastada, et vaadates saab ise neid kihte sealt kihi järel lahata.

Lavastaja-tõlkijal, ehk Andres Roosilehel on tegelikult siin ka kolmas roll - mõnusa, kaasamängiva, viitava ja õiget atmosfääri loova muusikalise kujunduse autor. Lugu looks, aga just see, mis nende kõigi kolme tegelase taust, suhted ja stiimulid on, lisab ikkagi tagasivaatavalt veel selle põhikihistuse!

Hinnang: 4

See teatrielamus on puäntide-armastajate pidupäev! Ainult, et siin ei saabu puänt etenduse lõpus, nagu tavaliselt... seal muidugi ka... aga "Afäär"is tuleb neid nagu kahurist, enamvähem kohe algusest peale ja läbi terve lavaloo. Mõnusalt ehmatav, kohati põnevgi, aga kogu aeg teatava muigega suunurgas. Korraks ajab isegi südame pahaks, aga see jutuots korrigeeritakse kohe. Ühel hetkel muidugi hakkadki ootama, et mida nüüd järgmiseks - millise vaiba VEEL võib vaatajatelt jalge alt ära tõmmata! Ilmselgelt on autor vallatlenud mõnuga seda kõike kokku konstrueerides-kirjutades. Siit ei maksa oodata ega otsida mingeid sügavamaid taotluseid kui puhas meelelahutus. Krimka, milles "süüdalast" ajad iga sisupöördega uuesti ja uuesti taga, kuni muidugi päris kõige lõpuks saab kõik rahuldava ja kõikehõlmava lahtiseletuse. Ja muide, kogu see keeristormide keeristorm juhtubki nii öelda reaalajas - tegelaste jaoks tolle ühe õhtu jooksul. Minu jaoks on see Kellerteatri enda TOP3 (koos Emilie Sagee ja Marie Roget' mõistatus'ega), aga ka ühtlasi kogu kevadhooaja eesti teatrimaastiku põnevus/krimka-lavastuste parimaid elamusi. Mõistan ka neid, kes ütlevad, et liiga palju magusat võib ajada südame natuke läikima, sest siin on tõesti (mõnusalt) palju üllatusi, aga neile, kes on näiteks üllatavate pööretega Alfred Hitchcocki filmide (eriti kunagine telesari "Alfred Hitchcock esitleb") või Agatha Christie romaanidega kõvasti trenni teinud, nende jaoks saab siit ometi samaväärset rahuldust. Ja Liina on ka ikka kohe erilises supervormis!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahuri tehtud fotod pärinevad teatri FB seinalt ja kuuluvad Kellerteatrile):

David Foley / Andres Roosileht

AFÄÄR

triller

Camille Liina Tennosaar

Billy Rauno Kaibiainen

Ted Riho Rosberg

autor David Foley

tõlkija, lavastaja, helikujundaja Andres Roosileht

kunstnik Britt Urbla Keller

valguskujundaja Rene Topolev

grimmikunstnik Evelin Sulg

turundusjuht Annika Land-Reisser

tegevprodutsent Jane Oksa

2h 30min / vaheajaga

Esietendus 10. aprillil 2022 Kellerteatris.

Edukas ja rikas ehtekunstnik Camille Dargus elab Soho glamuurses katusekorteris. Tüdinuna ühest järjekordsest igavast vastuvõtust, veab Camille endale koju noore ettekandja Billy. Leitud noormehes on aga varjul rohkem kui pealtnäha paistab ja peagi tuleb naisel kutsuda turvamees Ted, et jultunud Billy korterist välja visata. Nii algab ootamatute pöörete ja topeltmängudega teekond minevikku, mida Camille on püüdnud unustada.

David Foley näidend “Afäär” nomineeriti 2008 aastal New Yorgis Ameerika Põnevuskirjanike Ühenduse MWA tähtsaimale auhinnale – Edgar Award’ile. Seda aasta parima põneviku preemiat antakse New Yorgis välja kuulsa kirjaniku Edgar Allan Poe auks alates 1955. a. Esimesena pälvis MWA preemia Agatha Christie ning hiljem on selle suure tunnustuse osaks saanud ka näiteks Rex Stout, Ellery Queen, Georges Simenon, John le Carré, Stephen King ja paljud teised kuulsad autorid.

Kuigi algselt andis Foley näidendile pealkirjaks “IF/THEN” (“KUI/SIIS”), siis üsna varsti nimetas üks inglise produtsent lavateose ümber ja sellest sai “Deadly Murder” (“Surmav mõrv”). Hiljem on näidendit lavastatud samuti nime all “Deadly Game” (“Surmav mäng”), tõlgitud ka paljudesse teistesse euroopa keeltesse ja mängitud menukalt mitmel pool maailmas. Eestis jõuab David Foley triller esmakordselt lavale Kellerteatris – ja seekord taas uue nime all – “AFÄÄR”.

““Deadly Murder” on hõrk kolmikmäng, millel on rohkem pöördeid

ja käänakuid kui mõnes Agatha Christie romaanis…” 

– UK Theatre Network

“Närvekõditav, keerukalt ülesehitatud põnevik, täis ootamatuid pöördeid

ja topeltmänge… see on värskendavalt kaasaegne triller.” 

– Worthing Herald

Marie Roget' mõistatus - Kellerteater

Juba keskajal leiti vahest linnaäärsetest rentslitest laipu. Hämaramatel tänavatel müüri läheduses ja sealt, kus viivad teed müüride vahelt välja... oli ju nendes kohtades liikvel igasugust rahvast, ka neid, kes vaid läbirändel või otsisidki pigem avaruse või rohkemate silmapaaride eest varjulisemaid kohti... Ja need kes hoiduvad hämarasse, neil võivad ju olla ka hämaramad tegutsemiseesmärgid. Asub ju ka Kellerteater vanalinna ühes "ääres"... Vanas püssirohukeldris, milles on väga tugev atmosfääritunnetus juba olemuslikult teatriruumis sees olemas. Need - meie ainsa žanriteatri - krimkad, õudukad ja põnevuslood sobivad sinna ruumi kui valatult. Kuigi kui see nii lihtne oleks, et muudkui aga kallad või valad ja ongi hea lavatükk valmis, no siis juhtuks seda ju mistahes erilises majakeses ja mistahes linnaosas. Mkmm... selleks, et midagi õnnestuks ja hästi õnnestuks, on vaja tavaliselt mitmeid erinevaid häid komponente. Ja isegi siis, kui suurem osa osised paigas, tuleb need kõik veel lisaks oskuslikult ja sobivalt kokku sulatada üheks toimivaks tervikuks. Olles näinud siiani (vist) kõiki Kellerteatri lavastusi ja nende seas on ju loomulikult nii rohkem kui vähem õnnestunuid, nagu kõigis teatrites ja kui mõnda eredamat sähvatust esile tõsta, siis näiteks täiskasvanutele mõeldud "Emilie Sagee", mis tõesti päris hirmujudinad mööda selga liikuma panid ja (rohkem) lastele suunatud korraga hirmus ja naljakas "Õuduste kool" ning muidugi ka see kõige esimene - "Mõrvad Rue Morgue'il", mida praeguseks on võimalik vaadata vaid koduses "ekraani"teatris. Samas meeldejäävad põnevus-elamused olid ju ka näiteks "Mäng" ja (Indrek Hargla kirjutatud 2 looga lavastus) "Kodukäijad", mis tulevad kohe meelde ja seda mitte lihtsalt Kellerteatrile mõeldes, vaid üldse Eesti teatris mängitavatele põnevikele - neid on ikka ja alati liiiiiga vähe! :)

Napilt enne kevade alguse pandeemiast tingitud teatrite sulgemist ja 1 päev enne Kellerteatri 2-aastaseks saamist, tuli välja (veel ju "tite" vanuses, ent juba suuri tegusid tegevas teatris) Vahur Kelleri lavastatud (ning tema enda poolt üsna julgete otsustega dramatiseeritud) Edgar Allan Poe “Marie Rogêt’ mōistatus". Ühtlasi on tegemist teatri kōige esimese esietenduse “järjega”. Sedapuhkugi siis gootilik krimilugu, kus taas tegutsemas terava keele ja mõistusega prantslasest eradetektiiv Auguste Dupin. Kuigi sedapuhku kehastamas bravuurikat ja hoogsat (on ta ju nüüdseks ka kogunud juurde kogemusi ning enesekindlustki oma verdtarretaval ametil) 19nda sajandi dandylikku noormeest - Meelis Kubo. Kuid lisaks on lavastaja-dramaturgi nägemuses originaalloo nimetuks Dupini kaaslaseks siin teatrivormingus ei keegi muu, kui autor Poe ise - tabava sarnasusega Riho Rosberg (grimmikunstniku Evelin Sulg töö läbi on muuhulgas Rihol ka "Poe-lokid" peas)! Kammerliku ja tõesti väga atmosfääritunnetusliku lavastuse kolmas näitleja, ehk Marie Rogêt (vōi hoopis Mary Rogersi?) kuju võtab Liis Haab. 

Huvitav selgroog on lavalool ja kuigi juba mõttenagi keeruline teostada ning ilmselt vaid dramaturgil endal lavale tuues teostatav, sest väga meisterlikult õnnestunud on need tegelikult ju hoopis sisedialoogid kirjaniku enda ja tema "kirjutatud tegelase" vahel, mis siin kogu loos on lavalaudadele välja mängitud, segatuna detektiivi arutluste ja dramatiseeritud lõikudega mis seal Manhattanil ning lähiümbruses toimumas - ja selline originaalne sisuline lähtekoht on ka heast kirjandusest lugupidavatele teatrivaatajatele eriliseks maiuspalaks. Ei saagi sõrmega osutada, et kas just sellepärast tekib ka eriline lavakeemia kahe meestegelase ja -näitleja vahel või on just vastupidi, et see kummaline kaksiktasand on suudetud tekitada koos selle säriseva elektriga õhus just nimelt tänu sellele, et näitlejad on nii vinges mänguvormis... sest no lugu looks, sellega saab (nagu krimkadega ikka) natuke ajusid kaasa ragistada, mis on teatris alati ülimalt mõnus, aga ikkagi kogu see näitlejatööde tulevärk siin võtab sõna otseses mõttes pahviks! 

Vaevalt on alguses Riho jõudnud oma Poe’ga üllatada, kui sisse sōidab selline hoog ja mängupower Meelis Kubo näol! Pauhhh!!! Milline energia, (kas siis ajastulõhest tingitud? või ikkagi tegelasenagi siin ju kirjandustegelase tasandist lähtuvalt?) ikkagi usutav ja see mahlane (üle)dramaatilisus -  Dupin'i saab korraga terve lava täis ning püssirohukeldri laealune ka! (Vau - see ronimissteen vallutab terve saali ning hoiab kogu publikut peos!!!) Selline karisma- võib antud rolli kontekstis öelda, et kahtlemata igati vääriline Raheli mantlipärija. Kuidas lavastaja Vahur Keller need otseselt ju näitlejakoolita(!?) kaks inimest on mängima juhtinud, on minu jaoks müstika! Meelis astub siin Juhan Ulfsaki Mefisto ja Martin Milli Surnud mehe kõrvale (hetkel ju küll veel alles pooliku) 2021.aasta parima meespeaosarolliga ja Riho Rosberg ka! Riho roll on sama meisterlik, aga temalt nö.juba varem meistritöid näinuna pole see ehk nii ootamatu, ent sellest hoolimata 1 minu arvates tema parimaid läbi loometee! Oi see duett toimib vingelt! Kuid unustada ei saa ka lavatrio ainsat kaunitari - Liis Haab on küll nimitegelasena vaatet väikseimas rollis, ent oma kehaväänamiste ning pikkade, tihti näo ette lastud juuste ja uhke ajastukleidiga pahaendelisust lisav ja tegelasena ka muidu justkui kurjast vaimust vaevatud ning tagantjärgi targana ühe pagana raske rolliga - meeste vahel oma surmatantsu tantsimas. Näitlejate mäng on seekord nii hea, et lõpplahendus sellise vägeva teekonna lõpuks polegi enam nii tähtis, tähtis ongi see teekond ise. 

Rene Topolev muutuks nagu iga oma valguskujundusega detailirikkamaks, mõneti ka mängukoha valgustuspiirangutest ja eripäradest hoolimata üha põnevamaks ning seda erilist mänguruumi valdavaks. Valgusega õiget tunnetust luua nii, et hämaruses oleks ka vajalik nähtav ja mittevajalik peidetud, saab sellistes lavalugudes eraldi tähtsusastme. Ja seda siin veel eriti mõnede Vahuri visuaallavastajatrikkidega partnerluses - näiteks kogu Poe ilmumist ja tema selja taha rongaks muutuva vaimu steeni tahaks uuesti ja uuesti vaadata-nautida! Teatri oma kunstnik Britt Urbla Keller’i kostüümid on alati maitsekad ning ajastuhinge lisavad, aga seekord suisa vau-effekti pakkuvad! 

Žanrile ja selle kunstilistele plaanidele üldisemalt lähenedes, siis ei tea kuidas teistel, aga ideaal-õige krimka-olustik on ju ikka brittidemaal - eriti viktoriaanlikul ajastul see pisut udune-sudune, veel pime või vähemalt hämar varahommik, kõvakaabud ja pitsid ning veretöö, mida lahatakse teatava britiliku kõrkusega, isegi kui tegelased on soojad, lahked ja nõksu ehk liigagi just sisemiselt ja vähem väliselt dramaatiliselt häiritud. Siin on see tegevustik ju hoopis New Yorgis, aga kavalalt on võetud see mõnus ja hea sellest britilikkusest kaasa, aga ometi tegelaste tormilisus on sisse pintseldatud just ameeriklaslikult. Eks see New England, ehk Uus-Inglismaa piirkond saabki kohe New Yorgist põhjapool alguse ning mõjutused on vast ka seeläbi anglikaani kolonialistidelt ja puritaanidelt ilmsed ja mõistetavad, mis tuleb antud juhul seega ideaalselt kogu lavastuse sise- ja välisele kliimale kuhjaga kasuks.

Lisaväärtust omakorda andmas väike silt juures, et tegemist on tõsieluainesega - seega kogu mängus elustatakse tõeliselt sündinud kuritöö, mis tegelikkuses on juba peaaegu 2 sajandit lahenduseta, ent nagu korraliku loo jaoks vajalik, on siin siiski pakutud oma teooriasugemeid ridamisi. Lavastuslikult samuti on mõnus tõdeda, et ka teatav sild "esimese osaga" kasvõi juba tegevustikus kasutatud tahvli ning fotode näol on siin olemas, kuigi Raheli laulu ja Ara musitseerimist ei maksa seekord oodata - seekord on seevastu lavastuslikke trikke ja dünaamikat tunduvalt rohkem ja tegelasi ju ka.

Olgu lisatud, et kui varem pole veel jõudnud Kellerteatrisse, siis see on väga hea võimalus tutvumislavastuseks - kammerlik, põnev, pisut pahaendeline, pisut ka omade koomiliste nõksudega, ajastupitseri ning eriliselt õnnestunud õhustikuga - julgen soovitada kõigile täiskasvanutele vanusest ja žanrisõprusest hoolimata - siit leiab igaüks midagi. Ühtlasi isiklikumas plaanis on see siiani minu lemmik Kellerteatri lavastus! (kuigi tihedas rebimises Emile Sagee'ga).

Tervikhinnang tugev 4, aga siin on ka mitmeid osasid, mille väärtus on puhas 5. Kui see kõige lõpp oleks olnud Agatha Christie'likult üllatav a la "ohoo! tema ongi süüdi" koos jooksvalt loo sisse peidetud detailidega - annan endale aru, et see on vägagi isiklik maitse-eelistus, aga just minu puhul kui miski, siis vast just see olekski hinnangut veelgi tõstnud. Mis polegi ju kriitika lavastuse enda kohta. Mõne jaoks võib ehk ka peaaegu 3 tunni kestvus tunduda pikana, aga minu jaoks hoopis vastupidi - niimoodi mõjus just tervikliku ja täidlaselt mõnusa teatriõhtuna.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Edgar Allan Poe / Vahur Keller

MARIE ROGÊT’ MÕISTATUS

kummituslik mõrvamüsteerium

2h 45min / vaheajaga

Edgar Allan Poe Riho Rosberg

Auguste Dupin Meelis Kubo

Mary Rogers Liis Haab

autorid Edgar Allan Poe / Vahur Keller

lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller

kunstnik Britt Urbla Keller

koreograaf Kristina Paškevicius

valguskunstnik Rene Topolev

maskikunstnik Sandra Lange

grimmikunstnik Evelin Sulg

Väikeses New Yorgi tubakapoes töötab kaunis müüjanna Mary Rogers. Tema veetlus on üle Manhattani kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt mehi teda imetlema. 1841. aasta 25. juuli hommikul läheb ilus Mary kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Hudsonist tema surnukeha…

Väikeses Pariisi parfümeerias töötab kaunis müüjanna Marie Rogêt’. Sarmika griseti veetlus on üle linna kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt ostjaid. 1841. aasta 22. juuni hommikul läheb ilus Marie kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Seine’ist tema surnukeha…

“Marie Rogêt’ mõistatus” on Edgar Allan Poe teine lugu detektiiv Auguste Dupini novellide seerias. Charles Baudelaire nimetas seda jutustust “meistriteoseks” ja “imeks”. See on esimene kirjanduslik mõrvamüsteerium, mis põhineb tõestisündinud lool. Poe püüdis poolteist aastat peale sündmusi, ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal, kauni tubakaneiu Mary Rogersi kadumise mõistatust lahendada. Ta viis New Yorgis sündinud loo tegevustiku Pariisi ja nimetas Mary Rogersi – Marie Roget’ks. Kuigi Poe analüüs on jutustuses vaimustav, ei õnnestunud suurel kirjanikul siiski süüdlaseni jõuda ja Mary Rogersi juhtum on tänaseni lahendamata.

180 aastat hiljem otsis Vahur Keller välja selle saladusliku looga seotud mälestused, tõendusmaterjalid, teooriad ja legendid ning saatis avastatud faktide valguses detektiiv August Dupini uuesti juhtumit uurima. Kirjanik Poe ja tema loodud tegelane Dupin äratavad lavastuses ellu juhtumiga seotud inimesi ning lahkavad läbisegi nii fakte kui fantaasiaid – kõik selleks et leida tõde. Kui mõrvamüsteeriumi asub lahendama Auguste Dupin, ei pääse isegi tema autor Edgar Allan Poe kahtlusaluste ringist.

Ükski lugu ei ole vana, kuni see ei ole lõpetatud.

Esietendus 28. veebruaril 2021 Kellerteatris.

Mäng - Kellerteater

Kui sain esimest korda teada, et Kellerteatri järgmine uuslavastus saab olema "Mäng", tõusis kohe elevus selle pealkirja pärast. Krimka ja "mäng" - see ei saa olla muud kui põnevate pööretega kriminaalne tango, kus mängitakse nii laval kui ka "publikuga". Alles mõni aeg hiljem tekkis ühendus, et see on ju Anthony Shaffer'i "Mäng" - see sama "mäng", mida lapsepõlves sai Rakvere Teatris nähtud ja praeguseks nii magusalt mälestusromantiliselt on tõusnud kuldse klassika staatusesse, tänu toonastele "suurtele" näitlejatele - Eldor Valterile ja Volli Kärole, kes omavahel tolles Teet Hanschmidti lavastuses maid jagasid. Ja siis tekkis HIRM - kuidas tänased näitlejad neid suuri saapaid täita suudavad? Võrdlused saavad ju olema paratamatud ja võimatu, et need tulevad Kellerteatri kasuks...

Igatahes ühel ilusal ja sumedal juulikuuõhtul seal Uue-tänava vanas püssirohuaidas, "Mäng"u päris (mitte "mängu" :)) esikalt end leidsin ja täiesti teistmoodi atmosfääris ei tulnud Rakvere Teatri versiooniga võrdlused meeldegi. See siin on täiesti isemoodi tunnetusega, täiesti isemoodi kassi-hiire mäng - kuigi jah, põhimõtteliselt ju ikka ka "kord Vestmann all, siis Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi". Sest nagu sellistes lugudes ikka - see kelle käes on püss, see tellib ju muusika... ainult, et see "püss", ei pruugi alati olla vaid materiaalne, vaid ka ülekantud tähenduses "võimupositsioon"... Inimesed on ju psühholoogilised loomad ja nad oskavad teineteisega mängida ka tunnete või näiteks strateegiliste nõksudega.

Sedapuhku on teatrijuht Vahur Keller ise lavastanud põnevusžanrite paletist just nimelt kriminaalsete käikudega loo. Psühholoogilised mängud 2 mehe vahel, kes teineteist kordamööda üle trumpavad närvikõdi tekitamisega. Andres Roosileht on siin meister-krimikirjanik, kes on kutsunud endale külla tema naisega abielluda sooviva italiaano-juurtega playboy. 

Ainult, et kes kellega parajasti “mängib”, selles on küsimus! :)

Andreselt saame siin juba teise uue suurepärase rolli käesoleval aastal (lisaks "Tuulte pöörises"). Milline mänguhoog ja vorm tal praegu on - imekspandav! Ja "Mäng"ule kohaselt on see justnimelt väga "mänguline". Niiöelda "karakterroll", milliseid on võimalik tavaliselt näha oma karikatuursuse ja säriseva mängu tõttu vaid lühema lavaajaga kõrvalosades - need lihtsalt muidu särisevad kiirest ära ja siis on kustunud, aga Andres kannab välja terve etenduse ja hoiab oma tegelase pidevalt kuuma ja kõrvetavana tänu oma suurepärasele häälele, mille intonatsioonimängud on tase omaette, aga eriti just liigutuselised detailid teevad sellest omaette meistriteose. Silme ette ja mällu sööbis näiteks misanstseen, mil ta tegelane kasutab omadussõna "nõrk", mille juurde näitleja teeb maheda, kätega linnutiibade ülalt alla imiteeriva liigutuse... ja selliseid pisidetaile on see roll tal täis. Teisalt jälle see mitmetasandiline olek, mis ühelt poolt annab mõista, et tegemist on "gentle giant" tüübiga, ehk "õrna hiiglasega", ent ometi kui see sama tüüp Sul ühe kämblaga kuklast hoiab ja teisega püssitoru vastu pead surub ning olukord on "õrnusest" kaugel, siis tekib hirm, mis salaja kusagilt kraevahelt sisse lipsab ning ihukarvad püsti tõstab - tõeline nauding sellist mängulist mängu vaadata. 

Partneriks mustkunstnik Meelis Kubo, kes sedapuhku laval muud nähtavat võlutrikki ei tee, peale iseenese näitlejaks muutmise... Ja see tuleb tal täitsa mõnusalt välja. Vahur kohe oskab värsket verd tuua meie draamanäitlejate ridadesse (vrdl sama teatri varasemates lavastustes mänginud Rahel Ollisaar). Sest eks ole ka “värske veri” draamadebüüdi näol üks selle lavaloo väärtuseid. Võib-olla päris alguses oli aimata (võib-olla) esimese sõnalise rolli esikanärvi (kuigi midagi otseselt näha ei olnud, see tunne tekkis vaid tervikrollile mõeldes).  Teises vaatuses tuleb tal eriti oma karakternäitleja võimed proovile panna ja seda veel sellise meistri kõrval, nagu Andres, aga teise vaatuse teises pooles oli märgata “lahtimängimist” ja lõpp oli juba puhas kuld, mida verivärske draamanäitleja ise ka ilmselge naudinguga võttis ning see publikugi täiesti oma mänguga kaasa kiskus. Lisaks on täiesti usutav muide, et selline casanova, kes on laval teise tegelase naise südame võitnud, võiks vabalt ka mitmete publikus istuvate naiste südamed kiiremini põksuma panna :)

Britt Urbla Keller hiilgab siin taas oma kostüümivalikuga! 70ndate omapärad + "need punased saapad!", sest eks näinud see näidendki näitekirjaniku sulest ilmavalgust 1970 ja tegijad on toonast tunnetust ka oma esiteetikas au sees pidanud. Lisaks oli Shaffer nomineeritud lausa Oscarile näidendist adapteeritud filmistsenaariumiga. Olgu lisatud, et ta võitis nii näidendi, kui ka paar aastat hiljem stsenaariumi eest maailma ühed prestiižseimad krimikirjandusauhinnad (Edgar Awards). Ent ka kogu saalikujundus, eelkõige oma suurte maalidega, tekitavad atmosfääri ja annavad aimu, et tegemist on väga rikka ja eduka krimikirjaniku koduga. Lisades teatava kõverpeegliga ristduaalsust kirjanikust tegelase eripärale ja sellele, mida nendel maalidel on kujutatud (rääkimata väikestest stiilirõhutustest, a la apelsinid maalil ning ka maali ees kirjaniku toas). Laval vilksatab ka üks vahva Sandra Lange groteskne mask ning lisaks kohtame veel üht uut näitlejat laval - Elmo Kibuse - kes küll (erinevalt oma partneritest) ilmselt kedagi ära ei peta (ta on nimelt "politsei-uurija rollis"), ent on kindlasti üks siinse mängulise mängu trumpidest. 

Lõpetuseks jätaksin õhku ühe küsimärgi - nimelt paratamatult ei saanud lahti mõttest, kuidas kogu lavalugu oleks mõjunud teistpidi saalis mängituna. Kindlasti on lavastaja ja kunstnik selle omavahel läbi arutanud ja kas siis kunstilistel või "praeguse viiruse aja" (vaatajad on sedasi vähem kokkupressitud) oludest tingitult otsustanud seda pikkupidi saalis mängida. Eks see annab ju tegelastele ruumi rohkem liikumiseks ja seeläbi enam õhku lavale, rääkimata kogu kujunduse mahtumisest paremini. Ent ometi kokkupressitumalt, intiimset sisu jõustavamalt ning pikkade meesnäitlejate justkui veelgi kokkupressitum variant oleks tagantjärgi mõeldes olnud antud juhul täiesti õigustatud ja lausa veelgi kammerlikumaks muutev? 

Hinnang: 4- (Üks väga hea roll ja teine vägagi arvestatav draamanäitlejadebüüt ning päris mõnus mänguline keemia nende kahe mängija vahel - mõlemad lähevad teineteisega kaasa ja just selline partnerlus laval töötabki ja lööb laineid, mis publikuni jõuavad. Puhas meelelahutus, nagu loeks mõnda head krimiromaani ja üks üllatus ajab teist taga. Kindlasti oleks hinnang minu puhul pügala võrra kõrgem, kui see sisu oleks tundmatu, seega need, kes seda materjali sellest siinsest lavastusest alles avastavad, saavad kindlasti veelgi tugevama elamuse osaliseks. Kindlasti tasub hoiduda kõikvõimalikest näidendi teksti lahkavatest artiklitest ja arvustustest, sest siis saab see mäng olema eriti avastuslik. Olen proovinud igati hoiduda ka enda tekstis sisulistest pööretest, aga paraku jah, see on just üks neid selliseid lavastusi, et kui te isegi siinset lugesite, siis olete lugenud juba "liiga palju".)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Siim Vahur):

Anthony Shaffer

MÄNG

psühhotriller

2,5h / vaheajaga

autor

ANTHONY SHAFFER

lavastaja

VAHUR KELLER

kunstnik

BRITT URBLA KELLER

helikujundaja

VAHUR KELLER

valguskunstnik

RENE TOPOLEV

BRITT URBLA KELLER

maskikunstnik

SANDRA LANGE

tõlkinud

MALLE KLAASSEN

laval

MEELIS KUBO

ELMO KIBUSE

ANDRES ROOSILEHT / noorsooteater

esietendus 9. juulil 2020 Kellerteatris

Udune sügisõhtu vanas Inglismaa häärberis. Kuulus põnevuskirjanik on külla kutsunud oma abikaasa noore armukese. Peremees, kes armastab kavalat mängu ja ülepakutud teatraalsust hakkab külalist veenma, et too rööviks naise juveelid. See ettepanek käivitab sündmuste ahela, millel on ettearvamatud tagajärjed.

Lavastuse aluseks on inglise kirjaniku Anthony Shafferi näidend “Sleuth”, mille järgi on tehtud kaks mängufilmi. Režissöör Joseph L. Mankiewicz’i 1972. aasta põnevusfilmis mängis kirjanikku inglise lavatäht Laurence Olivier ja naise armukest noor Michael Caine. 2007. aastal Kenneth Branagh’i vändatud trilleri duoks oli soliidsesse ikka jõudnud Michael Caine ja sarmikas Jude Law.

Geniaalse näidendi Kellerteatri versiooni toovad lavale Vahur ja Britt Urbla Keller, kes on teinud ühiselt hulga põneva atmosfääriga lavastusi.

TÄHELPANU! Etenduses kasutatakse valju heli ja lavasuitsu, mis on tervisele kahjutu.

Canterville'i kummitus - Kellerteater

Eesti esimeses põnevusteatris - Kellerteatris - esietendus selle, praeguseks veel alla aasta vanuses (esimene esietendus "Mõrvad Rue Morque'il" toimus 1.märts 2019), VERIvärskes teatris, 6. lavastus, mis on ühtlasi teatri jaoks teine laste- ja noorteteatri-lavastus. Ka esimene "lastekas", ehk Virko Annuse lavastatud "Õuduste kool" on repertuaaris praegugi mängimisel ning kellel veel nägemata, siis omalt poolt tahaksin seda küll väga soojalt soovitada! Repertuaaris on ka Sandra Lange üks vanemaid lastelavastusi "Trikid noateral", aga see on sündinud juba 10 aastat enne Kellerteatrit.

Kuid nüüd siis "Canterville'i kummitus"... Selleks, et adekvaatsemat hinnangut ja peegeldust sellele teatrielamusele anda, pean siinkohal kahestuma :)

Laps minus, ehk läbi lapse silmade vaadatuna oli see üks äge väike kummituslugu. Kohe alguses kiskus natuke kõhedaks, sest vana, kiviseintega saal ning kahtlaselt surnukirstu ning gootilike kandelaabritega dekoreeritud lava, oli hirmutav. Ja siis läksid veel tuled ka kustu (valguskujundus Rene Topolevilt). Hehh, isegi täiskasvanu minus tundis kergeid judinaid selgroo piirkonnas :) Saalitäie lapsi, kellega koos seda etendust vaatasin, võttis vaguraks. Hämaras, pea pilkases pimeduses, liikus mingi must kogu - kus ja kuidas ta end meile ilmutab - selles on küsimus - järsku kusagilt seljatagant paneb käe õlale?!?!?! :)

Avanes kirstuuks ja seal see hallipäine kogu oli!

Laps minust kiljus vaimustusest koos teiste lastega, sest see kummitus on ju nii väike ja ise justkui hirmul! Kuigi, mis seal salata, natuke hirmutav oli ta ka! Ise küll pisike, aga kaame näo, suurte silmade ja suure suuga ning vilkalt käbeda liikumisega. Kui talle miski ei peaks meeldima, siis ta ju olekski hetkega mu kallal! :)

Selles suhtes võiks vaataja olla ideaalis kooliealine või miks ka mitte kohe kooli minemas, sest see algus võib tunduda hirmutav. Teisest otsast jällegi usun, et kuni 9-10 aastastele, sealt vanemad võivad ka nautida, aga võivad ka üleolevalt titekaks pidada. Ja siis jälle täiskasvanutele, kes sealt seda peategelase mängulusti saavad ammutada, millega Sandra kogu oma väikse koguga suurelt lavale laiali paiskab. Kuigi täiskasvanu minus natuke uriseb tervikule tagasi vaadates, et lugu oli tsipa liiga lihtsake (dramaturg Vahur Keller), kuid mind, kui teatrimäluga täiskasvanut rikub ilmselt mälestus 2016.aasta lemmikust, ehk nr.1 laste- ja noorteteatri lavastusest, mis siiski toona oli küll Oscar Wilde'i loost inspireeritud, ent siiski omaette lugu.

Selline nö. lihtsam lugu seevastu on just praeguse aja lastele, kelle tähelepanu klikimasinate ja nutitelefonisõltlastena on kiire hajuma, just ideaalne alla neelata oma 45 minutilise pikkusega ja kiire seedida. Sandra Lange koos Teele Uustaniga on sellesse lavastusse kaasanud mitmeid erinevaid mängutehnikaid - nii püsib pidevalt tempo korralik ja dünaamika ei lase ühtki vaatajat hetkeksi kärult kukkuda. Nõnda leiab siit nii füüsilist lollitamist, jutupliiatsilikku joonistamisteatrit, sõnademängu, pappnukuteatrit, karikeeritud proppe, aga ka karikatuurset mängu, mille abil tekibki selline väike kiusatud kummituse-karakter. Karakter, kes jutustab ka ühe pikema loo suure lavaloo sees, mis omakorda ühinevad üheks tervikuks Canterville'i kummituse looks. Siiski sügavale laskumata. Kuid toob välja ühe olulise moraalidilemma, mis on seotud kiusamisega. Korraks mõtlesin, et kas ehk astuti sellega isegi pisut ämbrisse kui monoteatri ainuke, ehk ühtlasi siis ka peategelena, kaasab "kiusajad" publiku seast. Kui mina oleksin ka saanud seda vaest kummitust padjaga loopida, siis oleksin end tundnud pärast halvasti... aga tegelane õnneks ise siiski keerab selle naljaks... Sest keegi ei lähe ju teatrisse sellepärast, et teda seal kutsutakse üles patju loopima kiusajana ning pärast selle peale moraali lugedes halvasti pandaks tundma... Selleks, et seda täpsemalt lahti kodeerida, oleks ilmselt vaja veel teine kordki vaadata. Intriig jäi igatahes õhku ja see on nii ehk naapidi hea. Võib ju olla profülaktika mõttes mõtlemapanev, sest teatris on see turvaliselt mitte päris, aga ülekantuna igapäevaellu võib kiusamine tõeliselt kellelegi haiget teha.

Nii laps minus, kui ka täiskasvanu ahhetasid koos Sandra maskide ja liikumise peale. Tema teatraalsed žestid ja visuaalselt ilusad kombinatsioonid on tase omaette. Ja liikumise saateks veel "miljon ilmet minutis", mille eest võiks anda tiitli "Eesti Jim Carrey"... Aga veel kõige imelisemaks osutus maagiline kuivanud mandlipuu, mis PÄRISELT lavastuse lõpus õitsema hakkab! Eriliselt ning tähelepanuväärselt on vaja esile tõsta Juhan Vihterpal'i helikujundus. See tõesti aitas luua selles lavaloos atmosfääri ja nii mõndagi "stseeni" võimendada või ägedamaks muuta. Täiskasvanud teatrisõber minus nautis seda eraldi.

Muide ei osanud oodatagi, aga pärast etenduse põhilist osa, jagatakse lastele kätte markerid ja paberid ning kummitus tuleb veel natukeseks ajaks uuesti lavale ning õpetab niiöelda teatraalset joonistamist. Mõni sai alles siis aru, mida tähendab "silmad suured kui tõllarattad", aga päris mitmed, said naerda nii iseenda kui ka oma kaaslaste joonistuste peale. Ja naer segatuna väikse hirmujudinaga, ent ikka nii, et naer sealt peale jääb, on ju kõige parem valem kummitusloole :)

HINNANG:
Laps minus pisut kõrgema ja täiskasvanu minus natuke madalama hinnanguga jõudsime kooskõlas numbrini 3. Õhkõrna plussi võiks ka sinna taha kujutada kummitusena hõljuma :)

Tekst lavastuse kodulehelt (kasutatud on Siim Vahuri fotosid):

 OSCAR WILDE

CANTERVILLE'i KUMMITUS

PÕNEVUSLAVASTUS LASTELE

vanusele 7+ / 50min / vaheajata

autor
OSCAR WILDE
lavastaja
TEELE UUSTANI
SANDRA LANGE
kunstnik
SANDRA LANGE

helikujundaja
JUHAN VIHTERPAL
valguskujundus
RENE TOPOLEV
dramaturg
VAHUR KELLER

laste hääled
SANDER TAMMELEHT ja ANDRES JÕEMA (Liivaku Lasteaed)

laval
SANDRA LANGE 

alates 7. eluaastast
kestvus 45 min

Lavastus baseerub Oscar Wilde’i maailmakuulsal lool “Canterville’i lossi vaim” ja sünnib kahe noore andeka looja Teele Uustani ja Sandra Lange koostöös, kes mõlemad on teatrialase kõrghariduse omandanud välismaal. 
Lavastuses kasutatakse nukuteatri ja teatraalse joonistamise vahendeid ning pakutakse noorele publikule nii hirmukõdi, nalja, kui kaasa tundmist, mõtlemist .
Lord Canterville’i vaim on juba sajandeid nautinud hiilgavat karjääri ja edukalt surnuks hirmutanud lossis elavaid aadlikke. Nüüd seisab ta silmitsi kaasaegse perekonnaga, kes teda oma nutiseadmete tagant üldse ei märka ja kui nad tema olemasolust lõpuks teadlikuks saavad, siis ei avalda ta neile mingit mõju. Hoopis vastupidi – lord Canterville’i vaimu ennast hakatakse nüüd kiusama. Sellisest solvangust tingituna peidab kummitus end lossi keldrisse ja üritab oma tasakaalu taastada, kuid kuna kohal on ka publik, siis see hästi ei õnnestu.
Kummitus laseb publiku silme all käiku oma kõige koletumad rollid ja hirmsamad trikid, kuid hiljutised üleelamised avaldavad oma mõju ja kõik ei lähe plaanipäraselt. 
Lõpuks peab vaataja valima, kas kummitust kiusata või hoopis talle kaasa tunda.

TEATRAALSE JOONISTAMISE ÕPITUBA / 15 min 
Peale etendust saavad lapsed osaleda teatraalse joonistamise kiirkursusel Sandra Lange juhendamisel. Õpituba sisaldub teatripileti hinnas. 

Kodukäijad - Kellerteater

Nagu ikka, kui on Kellerteatrisse minek, siis tekib teatav erutus nahavahele - mida ja millist põnevust seekord seal majas pakutakse. Siiani, minu 4 varasemal külastusel, on sellel alati üllatusmoment küljes olnud. Kuid üks mis kindel - selles vanas püssirohukeldris tunneb end alati oodatud. Juba uksel võib majaperemeest ennast askeldamas näha, kõigile külalistele mõni hea soe teretulemast-sõna varuks.

Sedapuhku toodi välja Indrek Hargla poolt (spetsiaalselt meie ainsa põnevusteatri jaoks) kirjutatud 2 uut näidendit ühise buketina, koondnimetuse "Kodukäijad" all. Teatrijuht Vahur Keller ise lavastas selle ja siiani on see, oma esimest tegevusaastat lõpetava noore, aga põnevikest pakatava mängumaja kõige suurema trupiga lavastus. 4 näitlejat, aga siiski mõnusalt kammerlik, sest 4 on ju ka veel "väike trupp", eks.

Esimene lugu, mille pealkirjaks on "Phosphorus", viib meid sajanditetaha. Vähemalt 19ndasse kui mitte 18ndasse või isegi miks ka mitte gooti stiili ajastusse 12.-16.sajandisse... Nagu on olemas kostüümidraamad, nii on ju ka kostüümipõnevikud (a la Sherlock Holmes). Oleme tunnistajateks vaimust vaevatud noore, blondi naise stressile, sest teda on "jäänud" kummitama vastlahkunud abikaasa. Küll mürgitab too ta toidu, küll vaatab peeglist vastu. Mees, kes muide oli mõisaprouast tunduvalt vanem... Ringi on siiberdamas ka kahtlane kammerhärra. Muudkui nuusib ja luusib siin ja seal. Külla saabub vaimude väljaajaja, kes ühtlasi on detektiivikalduvustega...

Ai, kui magusalt makaabrilt on kõik need neli karakterit lahendatud! Seksikas ja sähvakas "damsel in distress" (Rahel Ollisaar), hullumas ja katkumas endal juukseid peast välja... Vahur on Raheliga tabanud kullasoonde. Ta on nagu lihvimata teemant, keda nüüd lavastajahärra nii kuidas parajasti tal lavastuse jaoks vaja särama lihvib ja poleerib. Rahelist on selgelt saanud veelgi parem näitleja kui esimeses rollis. Ta on lavale lausa loodud! Nosferatulik ja kuigi "surnud", siis endiselt armujanus mees, Riho Rosbergi kehastuses (minu selle lavastuse lemmik karakterilahendus!) on justkui mustvalgest vanast filmist siia lavale ajahüppe teinud. Tema kohalolu ongi mõjuv, nagu vaene noor lesk seda üleelama peab. Andrus Eelmäe täiesti pinges ja väriseva-hiiliva imeliku ning kahtlase krõhvana annab omalt poolt tooni ja tõstab pahaaimuslikku pinevust selles "kinnises" ruumis. Ja vaimude väljaajamise teenust pakkuv, võimsahäälne ning hoogne Sherlock/Exorcist Andres Roosileht toob sisse justkui mõistuse hääle... kuigi kamoon - ta tegeleb ju "vaimude" väljaajamisega! Mis mõistuspärast selles on?! :)

Eks pisukese huumori segamine õudusžanrisse ainult rikastab lugu ning muudabki selle "õudsa" veel pisut õudsamaks läbi kontrasti. Sestap saab teine lugu alguse veelgi lõbusamates toonides, kui kaks kehkadivei-teletegijat oma järgmise saate lokatsiooni tulevad üle vaatama. Teine osa, millel nimeks "Nõia tütar", toob meid tänapäevasesse kummitusmajja. Teletiim (Rahel Ollisaar ja Andres Roosileht), mis plaanib vastavasisulist saadet hakata filmima, saab kurjast vaimust kaetatud (vähemalt 1 neist) ning kõik ei lähe päris nii ägedalt, nagu nad seal alguses arvavad... läheb VEELGI ägedamalt :)

Loosse on segatud ka majaomanik (Riho Rosberg) ja mingi vaim(?) või kes see mees (Andrus Eelmäe) seal on? Nõia tütre isa? Natuke jääb see lõik oma sisutuses arusaamatuks. Nagu üleliigne... või seosetu... mida on tahetud näitlikustada? Teisalt ei ühildu see kogu nukkude-temaatika ja paha vaimu sisseminekuga, mis hiljem loos avaldub. Praeguses vormis jäi tunne, nagu lõik oleks meelevaldselt vahele topitud, et neljandale näitlejale ka omad minutid lavastuses anda, sidumata see tervikuga. Või ei pannud ma midagi olulist tähele? Seal oli küll hämar ja vaimudega hästi sobituv toss levis saalis, kuid selliseid põnevikke vaadates on kõik meeled vägagi erksad. Nõnda märkas ka seinal poodud mehe varju enne kui üks tegelastest sellele tähelepanu pööras. Väga mõnus detail! Detailidest rääkides, siis kogu lavastuse üks lemmikuid oli teise loo alguses, mil just lakkesätitud poomisnöör sealt alla libiseb ning igal pool saalis kostuvad heleda hääle naerukilked - nõia tütar on "kohal"! :)

Lavastuslikust, mängulistest ja tehnilistest aspektidest saab rääkida ainult ülivõrdes. Minu kriitikanool läheb peamiselt lugude enda pihta. Arvan, et siiani on eesti kirjanduse kõige õnnestunuma õudusstseeni autoriks ka just nimelt Indrek Hargla, mil oma teises Melchiori-sarja raamatus (muide värskeima, ehk 7.raamatu "Apteeker Melchior ja Pilaatuse Evangeelium" eksemplari sai mugavalt ja soodsalt ning koos autori allkirjaga seotada enne etendust, sest just lõppes seal autori esimene raamatuesitlus), kui mõrvar siseneb öösel apteeki, ehk hetkel, kui Melchior ise seal ennast varjab. Kuid seekordsed lood olid tsipa... no ütleme, et ootasin midagi uut, aga need kummituslood olid sisuliselt ühe õuduslugude-fänni jaoks juba mõnevõrra tuttavad. Võib-olla polegi midagi uut enam siin päikse all ja kõik on taaskasutatud vana? Mu enda fantaasia hakkas mõlemas loos tööle ning keeras omakorda vinte sinna otsa. Pigem olekski võtnud esimese neist lugudest ja tahtnud kobedamat ja pikemat lahenduskäiku ning rohkem kahtlusaluseid. Teine, oma natuke terviklikuma loolahendusega, oli siiski veelgi lühem ja lihtsam. No igatahes mõlemas, nii esimeses kui teises "osas" olid ka omad väga vinged "head" küljed. Nii värisema ei hakanud, nagu "Emilie Sagee" ajal, aga mõnus oli vaadata sellist pingul pinevat mängu.

Imeliselt õige aura andis ka mängukoht ja valgus (Rene Topolev), koos saalilastud tossuga ning kunstnikutöö (Britt Urbla Keller) detailid, alates peekritest, kandelaabritest, lõpetades kostüümide, meigi ja muu karakterite karikaturiseeritusega. Liina Sumera helilooming sulandus nii loosse, et ma pärast etendust ei oska üldse mõtteski seda meenutada, milline muusika seal oli.

Hinnang: 4-
Millegipärast jäi mulje, et Margus Prangel pidi selles tükis ka mängima, aga laval teda polnud. Mingil põhjusel tehti muudatus ja Andres Roosileht võttis viimasel hetkel rolli üle. Ega ma ei kurda, sest Andres, eriti teise osa naljakalt kepsleva telesaate lokatsiooni fotograafina oli oma humoorikuses väärtus omaette. Üldkokkuvõttes jäin rahule, kuigi jah, oleks nendelt lugudelt tahtnud suuremat sisukust, keerulisemaid lahendeid. Esimeses osas meeldisid kõik neli näitlejat, sest need rollid olid karikatuursemad ja andsid omamoodi õiguse mängida mõnuga täiega. Teises osas meeldisid pigem Rahel ja Andres naljakate teleinimestena. Mõtlesin küll vaadates, et niivõrd raske on teatrilaval ikka mängida midagi sellist, mida Rahel seal kapis ja kapist väljudes mängima peab. Filmis veel, kui on muusika ning ekraani kaudu tekkiv distants, aga laval inimeste silme ees, käegakatsutavas kauguses. See on parajalt keeruline, et ei mõjuks imelikult. Ainult pingestatus vast ehk aitabki. Ise peab uskuma, siis on aus mäng ja see õnneks vähemalt minu nähtud korral nii töötaski. Keerulisi kohti on siin veel - näiteks küüntega kriipimise lavastuslikult illustreeritus ja nukkude kadumine ning ilmumine. Eriti olukorras, kus ka publiku silmad on pimedusega harjudes hämaras nägevad. Detailid, mis mängides lähevad kindlasti üha paremaks ja sujuvamaks veel. Kokkuvõttes päris mõnus ja asukoha toetusega veel eriti - eriline võimalus hüpata korraks gooti stiili ajastusse, siis kui ka Tallinna vanalinn oli selline, nagu vaimusilmas seda tema hiilgeaegadel ette võib kujutada.

Tekst lavastuse kodulehelt (kuna fotosid ei leidnud kusagilt, siis nende siinsete autoriks olen mina ise):

                               KODUKÄIJAD
                          Indrek Hargla
                                    põnevusteater

autor Indrek Hargla
lavastaja Vahur Keller
kunstnik Britt Urbla Keller
helilooja Liina Sumera
valguskunstnik Rene Topolev
koreograaf Kristina Paškevicius 

 näitlejad Rahel Ollisaar / Andres RoosilehtRiho Rosberg / Andrus Eelmäe

kestus 2h 30min / vaheajagavanusepiirang 14+

“Kodukäijad” on kaks lugu kummitustest kahes erinevas ajas ja ruumis, 
19. sajandi Saksamaal ja tänapäeva Eestis. Neid ühendab see, et mis on surnud, 
on tulnud tagasi elavate maailma, sest kõige tugevamad tunded ei sure iialgi päriselt. Armastus ja vihkamine ei lase surnutel püsida rahus ja 

Kellerteatri laval hakkavad sündima jubedad asjad.

Meisterliku põnevuskirjaniku Indrek Hargla spetsiaalselt Kellerteatrile kirjutatud kaks lühinäidendit “Phosphorus” ja “Nõia tütar” toovad vägeva energiaga Püssirohuaida saalis lavale tuntud gootiliku teatrikeelega lavastusrühm ja neli karismaatilist näitlejat – 
Rahel Ollisaar, Andres Roosileht, Riho Rosberg ja Andrus Eelmäe.