UFO - Theatrum - 2024 Suveteatripäevik 13.sissekanne

Theatrumi „Ufo“ on puändiga lugu, mis nõuab vaatajalt kannatlikkust. Kohati ehk liigagi palju 

Theatrumi „Ufo“ finaal paneb mõtlema nii ufoteemade kui ka laiemalt jutustatud lugude tõepärasuse olulisusest.

Kui saabus info, et Theatrum plaanib Viinistul välja tuua Venemaal sündinud, kuid pärast täiemahulise sõja algamist kodakondsusest lahti öelnud ja poolakast abikaasa kodakondsuse võtnud Ivan Võrõpajevi 2012. aastal avaldatud näidendi „Ufo“, oli selge, et sellest saab üks suve teatrisündmustest. Eestis tehakse haruharva sci-fi (science fiction ehk teadusulme – toim) sisuga teatrit, kuigi ega „Ufogi“ pole otseselt sci-fi, vaid keskendub inimestele, kes jutustavad lavastuse kaudu oma loo ufoga kohtumisest. Lavastus on eeskätt inimtüüpidest ja laiemalt lugude jutustamisest. Kui oluline on, et lugudel, mida loeme või vaatame teatri/filmi vormis, on tõepõhi all? Olgu lisatud, et autor (koos oma pojaga) tegi näidendi põhjal filmi, mis esilinastus 2020. aastal Varssavi filmifestivalil. See on mõneti oluline infokild, arvestades lavaloo viimast monoloogi.

Taustaks teadmine, et autor intervjueeris 14 inimest, kes on nende endi sõnul olnud tulnukatega vahetus kontaktis, ja valis neist välja kümme. Nii koostaski ta lugudest oma näidendi tervikteksti.

Ainult et see siiski pole päris nii...

Loe kogu arvustust edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120314184/arvustus-theatrumi-ufo-on-puandiga-lugu-mis-nouab-vaatajalt-kannatlikkust-kohati-ehk-liigagi-palju

mh. "Helvin Kaljula oli kogu lavastuse kõige väärtuslikum komponent. Sedavõrd psühholoogiliselt välja tahutud päris inimtüüp ja seda vaid ühe monoloogilõiguga."

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

UFO

Theatrum

Autor: Ivan Võrõpajev

Lavastaja: Lembit Peterson

Tõlkija: Tiit Alte

Kunstnik: Kalju-Karl Kivi 

Video- ja valguskunstnik: Leon Allik

Helilooja: Tõnis Leemets

Produtsent: Ivo Leek

Osades: Ott Aardam, Andri Luup, Helvin Kaljula, Teele O’Brock, Laura Peterson-Aardam, Tarmo Song, Anna-Magdalena Peterson, Merlin Kivi, Jonathan Peterson, Mark Erik Savi.

Esietendus 4. juulil 2024 Viinistu Katlamaja Teatrisaalis 

„Ufo” avaldub – maandub, veendub ja lavaldub – Viinistu katlamaja teatrisaalis.

Mis on ufo? Mida tähendab kohtuda ufoga? Mis tasandil see toimub? Kas olen ehk minagi juba kohtunud maavälise tsivilisatsiooniga, teadmata, et see oligi see? Millises reaalsuses selline kohtumine  aset leiab, kuidas me tajume reaalsust? Milline osa on siin meie hinge suurel ootusel, igatsusel ja lootusel parema maailma järele, kujutlusel ja fantaasial? Mis see kõik kokku „on”?

„Ufo” autor Ivan Võrõpajev (1974) on üks huvitavamaid kaasaja dramaturge, kelle näidendid püsivad aktuaalsena ja nende lavastusi on alati saatnud suur publikuhuvi kogu maailmas. Ka meil, Eestis. Theatrumi repertuaaris on olnud „Joobnud” ja „Delhi tants”, praegu mängime „Iraani konverentsi”.

Autor otsis interneti teel inimesi, kes väitsid, et neil on olnud kohtumine maavälise tsivilisatsiooniga. Ta valis paljude oma kogemusest rääkinud inimeste seast välja need, kelle lood tundusid kõige adekvaatsemad, kohtus nendega, filmis neid ja kirjutas nende lugude põhjal stsenaariumi. Nii avanesid paljude inimeste elu lood: nende hinged, samuti neid kujundanud olud ja igatsused. 

Kuna kõiki intervjueeritud inimesi pole võimalik tunnistuste andmiseks kindlatel kellaaegadel ühte geograafilisse punkti koondada, siis on näitlejad võtnud enda peale ülesande nende karaktereid, kogemust ja sõnumeid meie ees avada.

Etenduse käigus annavad oma erilistest kohtumistest rõõmsalt ja samas tõsiselt tunnistust 9 meie planeedi eri paikadest pärit, erineva eluea ja kutsumusega, mitmesuguseid ameteid pidavat naist ja meest.

Kutsume teid veetma kaunist suvepäeva Viinistu kultuurikeskuses, et jalutada rannakülas, külastada kunstimuuseumi, mis sisaldab üht rikkalikumat valikut Eesti kunstist läbi aegade, ja viibida loojangu eel etendusel, mis kõneleb inimhinge rahu- ja koduigatsuse kogemise ootamatutest võimalustest meie äreval ajal.

Et saada uut jõudu ja rõõmu igapäevaste ülesannete lahendamiseks ja võimaluse kaasinimeste suuremate ootuste ja lootuste valguses endagi hinge vaadata.

Etendus kestab kuni 3h 15min koos vaheajaga.

Muna - Theatrum

Olles lugenud suurema osa Ingmar Bergmani raamatutest ja näinud tema filmidest ning kuuldes eelmisel aastal Hiiumaal, Soonlepa Karjamõisas esietendunud auteur Andri Luup'i Bergmanist inspireeritult kirjutatud-lavastatud ja sobivasti Bergmani 100ndaks sünniaastapäevaks esietendunud "Muna" kohta kommentaare, kus tuuakse välja, et see ongi tõesti Bergmanlik, mõtlesin ma üleolevalt (suurest austusest Bergmani vastu), et on ta jeee... Samas tekkis hirmus uudishimu. Kuid kauge asukoht ning juba teisele suurele saarele, ehk Saaremaale tehtud teatriplaanid ei andnud võimalust seda Hiiumaa oma, enda silmaga näha (leidmaks oma kahtlustele õigustust ja näha siis) seda psühholoogilist peredraamat (mis on ju üks huvitavamaid teatrižanre, muidugi juhul kui see on hästi tehtud). Õnneks sellel aastal see võimalus siiski tekkis. Olgugi, et lavastuse kõige viimasele etendusele.

Bergman teadupärast ammutas paljuski oma loomingusse ainest omaenda suurest suguvõsast. Pereliikmete omavahelised suhted, mingi traagilise, õnnetu, inimpsüühikast tulenevast ebamoraalsest käitumisest, teost või tegudest tekkiv dramaatiline ja mõjuv inimsuhteid pingutav ja neid tihti ka lõhkuv lugu. Ja tõesti - just sellisega ongi Andri ja tema trupp selles põnevas mängukohas publiku ees!

Mul on auteuri loominguga selgelt love-hate suhe ja see "Muna" langes kahtlemata sinna "LOVE" poolele ning selle kõige suurem tugevus avaldubki just nimelt teatavas bergmanlikkuses, ehk dramaturgias. Nüüd, kus viimane etendus on mängitud, võib vast ka siin tekstis tüki sisuga mõnevõrra avatumate kaartidega mängida. Sestap lisaks loo lähtekohale võib mõnevõrra sügavamalt süüvida ka selle haripunkti sisulistesse nüanssidesse.

Ehk siis Hiiumaal (võib olla ka mistahes teine saar, mistahes maailma otsas) asuvasse (suve?)kodusse on kogunenud kuulsa helilooja (Jan Uuspõld) lähikondsed pidama tema sünnipäeva. Lugu algabki sellega, kui (vanem) tütar (Kärt Tammjärv) sinna oma võrdlemisi värske poissõbraga (Risto Vaidla) saabub. Boyfriend'i veel hästi tundmata määrab ta tollele (vanematele mulje avaldamiseks) "mängida" arsti (vastutasuks määrab poiss tüdrukule mängida "juristi", kui nad kunagi hiljem tema vanematele külla lähevad).  Peole on saabunud ka pereisa poolvend (Helvin Kaljula) ja kohal on ka tema noorem tütar (Elisabeth Peterson) ning muidugi ringi sahmiv ning sünnipäevatoimetusi askeldav abikaasa (Maria Peterson).

Mehed on kõik natuke omamoodi, aga naised, ehk ema ja tütred nii mitmeski mõttes sarnased. Kõik kolm on kuidagi elavaloomulised ja energiat täis, võiks isegi öelda kergelt labiilse närvikavaga, kuid tunnetuslikult, ehk lavamängitult omavahel ka seetõttu just nimelt ema ja tütred. Kuigi kõigil kolmel naisel on oma sisemised põhjused käituda just nii, nagu nad selles loos on. Mehed seevastu on igaüks üsna erinevast puust. Pereisa on selgelt depressioonis ning on otsustanud enam mitte rääkida. Tema poolvend on nagu laksu all, kahtlaselt positiivne ja tekitab ebameeldiva ja häiritud aura õhku. Noor peigmees tundub olevat ainuke normaalne ja ratsionaalne selles elektrit täis õhuga saaretalus. Ja siis muidugi see suur muna, mis seisab keset perekonna elutuba, sest "keegi tuttav skulptor kinkis ja pole seda kusagile panna". Muna, mis ühest küljest sümboliseerib miskit, mis on seal kõige vahel, nagu miski, millega ei tegeleta, nagu "elevant ruumis". Teisal on ju "muna" midagi, millelon kõva ja kaitsev koor ümber ja mis varjab täielikult kõike, mis seal koore all peidus on... nagu see siinne või mistahes pere - pealtpoolt on kõik ilus, aga sisu ei näe, ega tea keegi väline. Kui seda muna pigistada, siis see katki ei lähe, aga kukutad selle maha või koksad millegi terava vastu ja ongi muna koor katki ja pahimal juhul täiesti kildudeks ning munaga ka kõik...

Autor on kasutanud ka mitmeid sõnamänge oma tekstis, mis hoiavad dialoogid särtsakad ning mõnusalt avastuslikud, kuigi kogu loo suurimaks väärtuseks pean ikkagi selle lõpplahenduse traagikat. Nagu ka Bergmani lugudes tihti, on vanemate armastuse või armastusetuse ohvriks igati süütud lapsed, nii ka siin. Pereisa sügavama (sõnatu) depressiooni käivitumise põhjuseks nimelt on üks leitud kiri. Armastuskiri. Kiri, mille abikaasa on kirjutanud kellelegi teisele. Ja selleks on mehe poolvend. Sellise asja ilmsikstulemisel on muidugi tagajärjed ja üheks neist on naise sisekaemuslik ülestunnistus, et ta oma meest ei armasta. Pole võib-olla kunagi armastanudki... Samas on nad ilmale toonud lapsed... Lapsed, kes on sündinud armastusETUSest. Ja kas nad kunagi ka oma last (lapsi) on armastanud? Kanna sellist avastust siis oma hinges, kui juhtud olema üks nendest lastest... Lavaloos on see toodud välja plahvatusena, milles avaldub ka autori erakordne mitmetasandiliste kihtide kokkusidumisoskus. See mõjub avastusliku ja ühtlasi emotsionaalse, ehk hingeminevana.

Ja neid "kihte" on siin ju veel mitmeid. Pereisaks ju helilooja, suur kunstnik, kellel ilmselt aega ja armastust jagunud ainult või igatahes peamiselt oma muusikale (paralleele võib tõmmata ka teiste suurte loojatega). Noorem tütar vajab samuti armastust ning on valmis seda nuruma iga hinna eest igalt poolt, sest tal on sellest ju puudus ja seda juba pikalt. Ka temast aimub teatavat labiilset närvikava, mida reedavad näiteks aegaegsed häirivad naerupursked. Küps roll noorelt Elisabethilt, kuigi minu vaatenurgast mõjus ta isegi pisut liiga noorena selle "võrgutajana" seal. Kuigi kui nad Ristoga kahekesi laval olid, siis oli kõik ok.

Arst, kes tegelikult ongi arst, ehk Risto Vaidla karakter hoiab ohje peaaegu lõpuni ilusti omades kätes, kuni lõpu eel see hull perekond lööb ka tema peakohal lained kokku ning vaene mees annab alla. Risto mängib seda realistlikus võtmes, ilma eriliselt "mängimata", ta pigem "on" see noormees ning antud juhul, kus tal tulebki "olla" ainuke normaalne laval, siis see on mänguvõtmena väga sobiv tee. Helvin Kaljula, kui ta alguses lavale tuleb, toob täiesti isemoodi noodi lavastuse sisekliima-meloodiasse. Kui alguses on kõik veel kuidagi tõsine ja selgelt draamalavastusega tegu, siis Helvini karakter ja tegelikult ka näiteleja mängumaneer on natuke teisest ooperist. Ühest küljest, arvestades, mis edasi saama hakkab, ehk kokkuvõttes võib žanriliselt pidada seda lavastust tragikomöödiaks, siis selline mängustiil on arusaadav; kuid minul vaadates ja teadmata seda veel tollel hetkel, tekitas see hoopis häirivat võõritust. Mis mõttes tuleb keegi ja hakkab niimoodi naervalt ja kerglaselt seal rääkima-olema... Samas andis see häirekellasid juurde - midagi on ikka pahasti paigast ära selles perekonnas. Ja mees ise ju sellel hetkel ei teadnud veel, mis temale saadetud kirjaga on juhtunud ning tema saabus ju ikkagi sünnipäevale... Rollijoonisele on selged põhjendused olemas, ent ometi mõjus see natuke valesti... võib-olla liigselt läbimõeldud ja sellepärast natuke imelik? Samas võib see olla ka väga isiklik siinse vaataja dilemma ja pean siinkohal ära märkima, mis minu kõige suurem ja ilmselt ka ainuke etteheide kogu lavastusele on... Ühtlasi on see midagi, mis on ka kõige ebabergmanlik kogu kontekstis - ehk "komöödia", mis elus ju ikka raskemate teemadega vaheldumisi ja käsikäeski käib, kuid sellises olukorras ja sellise sügavuse juures ma leian oli see siiski üleliigne. Kunstilises mõttes müts maha, et lavastaja on asja niimoodi kaksipidi mänginud välja, aga traagika, mis on loos, justkui nõuab üdini tõsist lähenemist, et see ka tõesti sügavale kurbusesse välja jõuaks... (Pean tunnistama, et kuna ma ei olnud nõus selle kergemaks tõmbamisega, siis ei lasknud ennast sellest ka otseselt mõjutada ning hoidusin sellega kaasaminemast ning seega tundsin isegi häiritud, kui keegi teises reas publiku seas hüsteeriliselt naerma purskas ühes tegelikult kurvast kohas ning lasin enda emotsioonidel muudkui kaevuda tegelikult kurbusega kaasa ja kaasa, sügavamale ja sügavamale... ja sellepärast usun, et sain sellest suuremagi emotsiooni lõpuks kätte kui mitmed teised).

Ja sellepärast oli mul seda Helvini kerglast karakterit ka ilmselt raske seedida. Kuid üks, keda polnud üldse raske seedida ja kes laval üha rohkem ja rohkem on hakanud meeldima - Kärt Tammjärv. Tema energia ja tulesädemelik liikumine mööda lava on selgelt üks kogu lavastuse alustalasid. Tema "vanem tütar" paljuski kannab ja kandis ka mind endaga kaasas selles loos. Olles ise lahutatud vanemate laps ning nähes teatavaid märke temas (nooremast, üledramaatilisest) endast ja ühtlasi mitte samastudes pereisaga, kellega ma isana, ega ka enda pereolukordadega sarnasust antud juhul ei tundnud, siis Kärt oli minu mina selle loo sees. Teatraalselt ülepaisutatult, kuigi lõpus väga õigetele valukohtadele vaatajate hingedes vajutades. See munaotsa-monoloog on üks teatriaasta võimsamaid haripunkte, mida kuulates kuuled kuidas endagi hing katki käriseb. Lapsevanemad on vastikud egoistid ja "elavad enda elu", arvestamata mida nad seda tehes võivad laste hingedele teha.

Neid lapsevanemaid siin kehastamas Maria Peterson ja Jan Uuspõld. Mees ja naine, kes teineteist ei armasta nii, nagu vastaspool seda ootaks, vajaks... Jani sõnatu roll annab näitlejale võimaluse mängida oma mõtteid ja reaktsioone ning isegi sõnatuid dialooge välja mängida ilmete, kehahoiakute ja sõnatute maneeridega. Autorile veel suur tänu, et ta mängis publiku ootustega kuni lõpuni välja, et millal see mees murdub ning ühegi sõna poetab. Nii mõnigi kord ise ei oleks küll suutnud vait püsida ja kogu aeg kumas ajus, et küll ta siis lõpus ütleb midagi paljutähenduslikku... aga ei - autoril on sama tugev joon kui tema tegelasel ning väga mõnus, et ta suudab sellest ahvatlusest hoiduda see tegelane rääkima panna. Mariat nägin täiesti uues valguses. Neurootiline ja minule tundus, et hämmastaval kombel isegi teist nägu kui ta muidu on olnud. Võõras. Kuid see vaid tõstab mängu väärtust, kui näitleja oskab mängida laval hoopis teisiti, hoopis teiseks kehastudes kui muidu varem on teda näinud.

Kunstilises mõttes on siin kõik väga stiilne ja ilus. Alates sellest mängukohast - Soonlepa karjamõis - mille laest pidevalt siin-seal saepuru sabises peale ja seda nii tegelastele kui publikule... aga me olime seal nõnda selles loos, selles kohas koos - "ühe katuse all" sõna otseses mõttes. Tervet lava katmas suur kangas ja lava keskel võimas suur muna. Helilooja kodus loomulikult ka klaver ja sünnipäevatoitude laud ning siin seal mõned toolid - rohkem polegi vaja. Kuid lisaks karmilt kandiline lavasügavik, kõik must-hall-valge esteetikaga, millele soojem puidupruun vaid õrnalt kuma andmas. Ja kogu selles stiilses maakohas on ka tegelased stiilselt ja sünnipäevalikult riietatud - mehed pintsakute ning naised samuti väga stiilsed. Teatavas mõttes kontrastlik, aga tõesti just "stiilne" on kõige õigem sõna kirjeldamaks kuidas see kõik välja nägi (kunstnik Kaarel Eelma, kostüümikunstnikud Maria Peterson ja Andri Luup). Ja muidugi valguskaart, mille autor Helvin Kaljula liigub vastavalt vajadusele hämaramatel luumenitel üsna tihedalt ja see loob atmosfääri, samas on ülekuulajalikult ere, siis kui rohkem inimesi laval või tõesti paljastused on paiskumas välja. Helilooja Tõnis Leemets toetamas isegi võrdlemisi vähese muusikaga, kui arvestada, et kogu lugu käib helilooja-pere ümber, kuid see mis on, see läheb just õigesse kohta.

Soovitaksin, kui seda veel mängitaks, aga paraku jäi mulje, et kuigi ka sellel suvel "muna" peategelase all katki ei läinud, siis ilmselt said siiski Muna-etendused otsa. Ent nagu Karjamõisa peremees pärast seda viimast etendust tabavalt tegijatelt soovis... ja ma tsiteerin vabalt ja umbes sõnu valides: "Nüüd me teame, kumb oli enne, kas muna või kana... Loodetavasti tulevikus saab laval ka "Kana" näha!" :)

Hinnang: 4 (Bergman ju elas ka Fårö saarel, teisalt jälle tema üks abikaasadest, ehk Käbi Laretei oli pianist - see oleks, nagu sümbioos neist kahest, kes väljendus loo pereisas. Eks selliseid lugusid ole ka varem olnud, kus abikaasad leiavad armastuskirju, mis on kirjutatud teistele, kuid see seotuna sellise Bergmanliku perekondliku draamaga, just sellisel moel oli minu jaoks mõjuv. Tekst on hea ja tekst on mitmetasandiline ning rõhub mõnedele olulistele teemadele, millele on ikka aegajalt vaja mõelda. Samas mind ärritas natuke see komöödia, mis käib siin traagikaga käsikäes, aga see on rohkem ilmselt isiklik probleem, et seda sedasi pakutult ei suutnud nii kergelt seedida, kui võib-olla ilma oleks. Kuid teisalt muutis see kogu lavaloo ikkagi millekski originaalsemaks, kui Bergmanist ja vast mujaltki inspireeritust. Alati on hea märk siis kui vaadatav lugu annab võimaluse endal mõelda, et kuidas ise antud olukorras reageeriks? Ehk näiteks siis kui leiaks oma armastatu armastuskirja kellelegi teisele? Ja kui see keegi teine on veel Su enda sugulane? Või kui saaksid teada, et Su teine poole polegi Sind kunagi tegelikult armastanud? Ja kas saaksid siis aru, et oled võib-olla ise kõiges süüdi, sest oled jäägitult pühendunud millelegi hoopis muule? Isegi kui millegi suure saavutamine seda nõuab ja läbi selle oled arvanud, et kogu Su perel on hea ja parem? Kõike siin tükis välja ei öelda ja selline edasine tõlgendus on iga vaataja enda teha. Sest tangot tantsitakse ju ikka kahekesi... paraku kui natuke liiga lähedaselt tantsida, siis sellest tangost võivad sõltuda ka lapsed ja teisedki.
Ja tegelikult olekski tahtnud teada, et kuidas nad sealt lõpukohast nüüd edasi liiguvad? Kas pere laguneb? Kas lapsed, eriti vanim, suudab vanematele andestada kunagi? Kuidas ema seda seletab? Kas see miski, mis oli ema ja ta mehevenna vahel on täiesti vaibunud? Ja kas peigmees tegigi pärisel lõpu, ehk sellest suhtest ka vanemal tütrel asja ei saanud? Kas vilksatas ehk mingi kahtlus noorema peretütrega vestluses sisse ja seal lõi midagi susisema? Küsimusi rohkem ja veel... Ka see on mõnus, sest annab vaatajale vabad käed tunda end jumalana ning arvatavad elulood oma peas paika panna, kuigi kunagi ju ei tea, sest elu võib igasuguseid üllatavaid pöördeid sisse visata ja me inimesed oleme nii ettearvamatud.
Vaadates mõtlesin küll, et dramaturg on siin nõksu tugevam kui lavastaja, olgugi, et see on antud juhul samas isikus, aga ju lihtsalt sellepärast, et lugu, ehk sisu tungib kusagile sügavamale ja koor on ikka natuke kõvem ja hoiab seda siin küll hästi koos, kuid selleks, et see sisu sealt kätte saada, tuleb koor kasvõi natukenegi ühest otsast katki lüüa.)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on tehtud Tuuli Tammla poolt ja need on pärit Theatrumi FB lehelt):

Muna

Autor ja lavastaja Andri Luup
Kunstnik Kaarel Eelma
Helikujundaja Tõnis Leemets
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Produtsent Ere Naat

Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Kärt Tammjärv (Vanemuine), Risto Vaidla (NUKU), Helvin Kaljula, Elisabeth Peterson

Esietendus 11.08 Hiiumaal Soonlepa karjamõisas

Ühel väikesel saarel on maja, kus elavad tuntud helilooja Miikael, tema abikaasa Iida ja tütar Uuma. Heliloojal on tulemas sünnipäev, kui täiesti ootamatult kaotab ta kõnevõime. Miikael ei suuda enam sõnagi öelda ja ta ei teagi, mida öelda ja kellele. Tundub, et tal on juhtunud midagi tõsist ja ta ei suuda seda sõnastada. Peo eelõhtul tuleb mandrilt sünnipäevale ka vanem tütar Kiira koos kusagilt leitud peigmees Marioga, keda ta soovib tutvustada. Aga isa ei räägi midagi ja kui inimene ei räägi, pole kindel, kas ta kuuleb. Tema naine Iida on suures segaduses, sest ta soovib, et kõik läheks hästi, aga sünnipäev kisub vägisi kiiva. Tumma meest turgutatakse pigem sõnade kui tegudega ja peitu pugenud armastust otsitakse tikutulega taga – ühel inimesel ilmutab see hääbumise märke, teisel tahab sisemine kevad tärgata, aga armastusest lõplikult aru saada on keeruline. Pinget ei leevenda ka Miikaeli vaimukas poolvend Silver, kelle pidevad loomanaljad olukorda palju lahedamaks ei tee. On munadepühade aeg. Muna sümboliseerib midagi, mis on väliselt korras, aga mis sealt välja koorub, see alles selgub.

Väga haige - VHK ja Theatrum

Olen nüüd juba mitmel aastal järjest käinud igal kevadel või suve hakul vaatamas VHK Teatrikooli abiturientide lõpulavastust. Seda sellepärast, et armusin nendesse ettevõtmistesse esimesest silmapilgust - alati huvitav klassikaline alusmaterjal, täieväärtuslik ja kõrgetasemeline lavastajatöö kogenud ja tuttavatelt lavastajatelt ning eelkõige noorte, teotahteliste ja põlevate silmadega näitlejate mäng. Nii mõnelgi korral täiesti kõrgetasemeliselt lahendatud rollid (eelmise aasta Anett Demjanov andis täieliku wow-elamuse!!!), kuigi tase on loomulikult ebaühtlane. Mõmel õnnelikul on seda "loomulikku annet" ning eks need noored "näitlejad" ole ju saanud oma kooliajal ka erineval määral mängida. Kes on rohkem mänginud, eks sellel ole ka rohkem nõkse ja oskuseid kuidas oma annet ära kasutada ja/või puuduseid voorusteks keerata jne...

Seekord on lavastajaks kaasatud Linnateatrist (endine VHK vilistlane) Kristjan Üksküla ning ta on noortega väga head tööd teinud! Moliere'i "Ebahaige" on muutunud "Väga haigeks"... kuigi sama hästi võiks see pealikiri olla lihtsalt "Hüpohondrik", aga samas väike irooniavarjund annab omalt poolt loo sisule veelgi tugevama õige tunnetuse või "võtme" :) Kristjani lavastus on 3 vaatuses, aga vaheajad tükki ei lõhu, kõik liigub voolavalt. Kusjuures põnevat ja sobivat mängukohta on väga hästi ja mitmekülgselt ära kasutatud - tegevus toimub laia lava erinevates osades kui ka üle terve lava, voodis, pinkidel ja isegi pingikastis ning osavalt on ära kasutatud ka muud saalis asuvat ornamentikat :) Sisse on toodud ka tantsu, pillimängu ja väga ilusat ajastukohast laulu ja muusikat - mis on täiesti väärtus omaette!

Kostüümid on leidlikud ning moodustavad justkui kollektsiooni - peategelase peaaegu kliiniliselt/haiglaselt valge mõjub mõnusalt kontrastsena teiste roheliste-lillade ja kuldsete toonide kõrval, isegi hallid kingad on ühtsed. Mae Kivilo on oma õpipoiste või praegusel juhul õpitüdrukutega andnud oma tugeva panuse terviku loomisele. Ja samuti on valguskunstik Emil Kallase detaile oli siin ja seal... võibolla Hopneri majas pole lubatud elava tulega eriti vabalt ringi käia ja ikkagi ju noorte inimeste lavastus ka, aga võib-olla mõned küünlajalad ehk eriti mõndadel hetkedel rõhutada tolleagset elektrita elamist oleks omakorda andnud pisut veelgi juurde, näiteks armastajate kohtumisstseenides... Samuti tuleb ära mäkida liikumisjuhi Tiina Mölderi seaded mitmeski tantsulises liikumises.

Lugu ise on ju vana ja tuttav - hüpohondrikust isa vajab haigeks olemist, nagu sööki... kas siis selleks, et viriseda, kas siis tähelepanuvajadusest või selleks, et ei peaks midagi eriti muud tegema või ongi ta hoopis hulluks aetud kõikvõimalike arstide poolt, kes sellest oma kasu lõigata tahavad - kes seda teab... peaasi, et vaatajal on lõbu laialt kogu kemplemist vaadates :) Tal on ka tütar, kellele ta on leidnud arsti abikaasaks, et osavalt ka endale saada sedakaudu üks ihuarst ilmselt juurde... ent tütrel on teised plaanid - tal enda armastu juba olemas... Lisaks on kogu asja sisse segatud ka päranduseahne kasuema, kes punub enda plaane. Ning muidugi terve rida tohtreid, kes samuti oma kopkaid tahaks ravimise eest välja kirjutada rumalale tervele inimesele... Lisaks veel vend ja kogu seltskonna ohje hoiab enda käes hoopis maja-teenijanna, kellel nutti kõigist kõige rohkem ning kavalust ja sarmi, et kogu maja suhtemajandus lahenes nii, et head oleks õnnelikud ning pahad saaksid oma palga.

Kõik see on mõnusalt muhe ning kohati lausa väga naljakas. Omamoodi isegi kerib seda huumorit muudkui vintidega juurde ja juurde mida etendus edasi, kuni kulminatsioonini, kus majaisandast endast arst on saamas :)

Igas lavakalennus on viimastel aastatel nii mõnigi Theatrumi kasvandik ehk VHK vilistlane, seega on põnev jälgida, kellel sellekordsest mängutrupist potentsiaali on lahedast kooliaegsest hobist endale päris amet kasvatada.
Esimeseks ei saa üle ega ümber majaisandast, ehk isast ja hüpohondrikust, keda kehastab Ott Tiidermann. Tema tüpaažis on korralik annus koomikat juba olemuslikult ning mõnusalt laveerib ta karakteriga usutavalt lollikest mängides, ometi mõnusalt vinti mitte päris üle keerates, vaid tõesti nagu ta olekski selline... Nö. lavalist kohalolekut oli tal ilmselt kõikidest kaasnäitlejatest kõige rohkem. Hääleselguse ja diktsiooniga tuleb tal veel kõvasti tööd teha, aga mis peamine - temas on see miski huvitav olemus olemas, mis iga ta liigutust laval jälgima panema. Kui häälest rääkida, siis parima häälematerjaliga noored näitlejad olid Rauni Saagim ja Kristen Karri. Minu nähtud versioonis oli Kristenil kandvam, ehk esimese armastaja roll, aga ka Rauni hääematerjal tuleb ühes stseenis täiesti ilmsiks. Kristenil on vaja ehk natuke mehisust selliste rollide jaoks, aga see tuleks ilmselt ajaga kui ta saab laval rohkem mängida. Ent kahtlemata paljudele noortele tüdrukutele eriti meeldivadki just sellised õrna hingega luuletajanatuurid, kes neile sügavalt silma vaatavad ja selles mõttes väga hästi tehtud karakter.

Teenijatüdruk Toinette-ina säras minu nähtud versioonis Eva-Britta Simson. Minu nähtud korral läks natuke aega, enne kui ta end soojaks mängis ja justkui õigesse sõiduhoogu sattus. Kusagil tüki poole peal hakkasin teda jälgima ning kolmandas vaatuses pakkus ta ühe mu tüki lemmikstseenidest, maskeerituna 90-aastaseks tohtriks ja oma peremehele õppetunde jagades :) Tollel õhtul kahtlemata minu lemmik tüdrukututest. Mitte, et teistel mida viga oleks olnud. Ruth Parman majaisanda tütrena mõjus armunud tüdrukuna, kelle ainsaks sooviks saada olla oma armastatuga. Õrn ja malbe, õnnetu kui peab vale mehega abielluma ja õnnelik kui saab oma armastatuga koos olla. Minu jaoks liiga õrn ning ma ei saanud veel päriselt sotti kui mitmekülgne ta olla võiks või milline karakteritesepp temast saada võiks. Majaisanda uut abikaasat mänginud Mairen Mangusson selgelt nautis oma karakterit ja eks tal oli ka üks magusamaid rolle - paha naine, kes raha pärast mehega on ning ootab tolle "lahkumist", sest too on ju "väga haige"... ehk majaisandast vist ainus karakter, kes veelgi tollest rumalam ning eks paha saab ju ka oma palga :) Mairen mängis oma karakteri mõnusalt ebameeldivaks just nagu peab :) Hardi Möller "väga haige" mehe vennana ja mõistuse häälena, oli ühe parima diktsiooniga lavalise jõuna. Kuna teistel karakteritel oli nagu rohkem nurki ja soppe ja kiikse, siis mõjus võib-olla tema karakter natuke igavam ning otsesem, aga hooga tehtud ja Hardi poolt võetud kõik, mis sellest võtta annab.
Ka ülejäänud ansambel töötas ühtse terviku nimel väga mõnusalt ning ainsatki viperust ega traagelniiti polnud paista - tubli töö! Äge on vaadata noori tegijaid kui neil silmad säravad ning tegemistahet on kogu atmosfäär täis, seda on ka publikusekka tunda ning see paneb kaasaelama! Eriti suur kummardus ka lavastaja Ükskülale veelkord, sest noortekooslust nii professioonalselt koos mängima panna ning ühes taktis hingama on ju antud olukorras juba üks lavastaja töö osasid.

Käisin seda tükki oma vanima tütrega koos vaatamas ja kui ma pärast koju jõudsin, ostsin kohe piletid ka teistele. Kui nemad seda eile vaatamas käisid ja koju tulid, ei olnud neil nii suur elamus ega õhin. Meie istusime esimeses reas ning rahvas rõkkas naerda ja korduvalt ning inimesed olid selgelt "tükiga" kaasas. Teised nägid teist kooslust ja kuigi jõudsid juba veerand tundi enne tüki algust kohale, said nad viimased vabad kohad teises reas (esimene ja teine rida on samal kõrgusel) ning nemad nö. ei näinudki tervet tükki, kuna ees istusid pikad inimesed. Ja nii palju kui nad nägid, siis ei tundunud see niiväga naljakas ja rahvas ka eriti palju polnud naernud, kuigi ka neile meeldis peategelane, ehk "väga haige", nii palju kui ta just eesistuvate inimeste peade vahele kohakuti sattus. Lisaks meeldis neile väga peretütar ning kiitust jagus ka peremehe venda mänginud näitlejale. 10-aastasele meeldisid ka tantsud. Ja äramärkimist nõuab ka see, et üheks meeldejäävaimaks lemmikstseeniks tõusis meil kõigil "kopsud" :)

Hinnang: 4 (nüüd võib juba kindlalt väita, et ka tulevikus katsun alati VHK teatriklassi lõputöid vaatama minna, need on lihtsalt nii head ja iga aasta! Juba materjalivalik on neil nendeks lõputöödeks hea. Seekordne "Ebahaige" ehk "Väga haige" oli muhe komöödia lollikestest, keda ära kasutatakse ja targematest, kes seda peenelt või ka kohati üsna rohmakalt ja lahtise käega teevad ning see mõjub ka naljakalt, kuigi kohati need naljad üsna lihtsakesed. Kuid see kuidas neid pakutakse, see muudab nad heaks ja vaatamis/kuulamisvärseteks. 5-6 aastat tagasi nähtud Vanemuises Endrik Kerge poolt lavastatud versioon samast näitemängust, kus veel peaosa mängis ka üks suurtest lemmikutest - Aivar Tommingas, oli labane, tobe, ülemängitud ning liiga (kuigi toona mäletan, et meelega) labasesse farssi kalduv nõmetsemine, millelt lahkusin vaheajal. Seekordne Moliere'i sama draamateksti märgatavalt madalama eelarve, kammerlikuma lähenemise, peenema lavastuse ning särvsilmsete noorte mängituna oli tükk väga tore ja meelelahutuslik teatrielamus.)

---------
Tekst lavastuse kodulehelt:

ESIETENDUS 24. märts 2017

Autor Molière

Tõlkijad Aleksander Aspel ja Ants Oras
Tõlketäpsustused Eva Koff ja Kristjan Üksküla

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater)
Kunstnikud Mae Kivilo
ja VHK kunstikooli abituriendid Emma Pipi Penelope Visnap ja Piret Roos
Liikumisjuht Tiina Mölder
Valguskunstnik Emil Kallas
Produtsent Aive Sarapuu

OSADES
VHK Teatrikooli abituriendid:
Maria Koff Toinette, moorlaseks riietatud egiptlane
Eva-Britta Simson Toinette, viiulimängija, moorlaseks riietatud egiptlane
Mairen Mangusson Béline, vanaeit, moorlaseks riietatud egiptlane
Hanna Maria Salong Béline, vanaeit, moorlaseks riietatud egiptlane
Doris Järvsoo Angélique, viiulimängija, moorlaseks riietatud egiptlane
Ruth Parman Angélique, moorlaseks riietatud egiptlane
Rea Kõiv Louison, moorlaseks riietatud egiptlane
Otto Tiidermann Argan
Hardi Möller Béralde, härra Bonnefoy, ammukütt
Rauni Saagim Cléante, härra Purgon, ammukütt
Kristen Karri Cléante, härra Purgon, ammukütt
Cameron George Cocker Thomas Diaforus, Polichinelle, eesistuja
Rhett Kütsen (külalisena 11. klassist) härra Diaforus, härra Fleurant

Etendused:
24., 26., 31. märtsil ja 2., 3. aprillil kell 19.00;
25., 26., 27.aprillil ja 21., 23., 24. mail kell 20.00;
4. juunil kell 17.00 Hopneri Majas (Raekoja plats 18).

VHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastusena esietendub 24.märtsil Molière'i viimaseks näidendiks jäänud pöörane ballettkomöödia „Le malade imaginaire", mis tõlgiti Aleksander Aspeli ja Ants Orase poolt 1936. aastal esmakordselt eesti keelde. Siis panid tõlkijad teose pealkirjaks „Ebahaige", mis ei ole küll päris täpne, aga siiski pealkirjana õnnestunum kui otsetõlge „Kujuteldav patsient". Arvesse võttes seda, et oleme 1936. aastal ilmunud näidendi tõlget 2017. aastal veidi täpsustanud, silmas pidades meie tõlgendust näidendist ja peategelase probleemist ning vaadeldes uuriva pilguga aega ja maailma, kus me hetkel elame, hiilime meie Molière'i esialgsest pealkirjast sammukese veel kaugemale ja paneme oma lavastuse pealkirjaks „Väga haige". Ühelt poolt sellepärast, et asi on tõsine - peategelane Argan, 17.sajandi rikas kodanlane, on tõepoolest väga haigeks jäänud ja tundub lausa ravimatu. Teisest küljest ei olegi asi naljast liiga kaugel - see, mis Molière'i näidendis toimub on väga haige. Kes ei usu, tulge vaatama ja otsustage ise.

Isa - Theatrum

Theatrumil on harukordne oskus leida üles väga huvitavat materjali. Nemad juba midagi niisama ette ei võta ja igasugust tühja tähja lavale ei pane. Eile õnnestus näha nende uusimat - Maria Petersoni lavastatud, Lembit Petersoni ning Liina Olmaruga peaosades, prantslasest näitekirjaniku Florian Zeller-i kirjutatud "Isa".

Pärast etendust mööda vanalinna koju kõndides guugeldasin autor kohta infot. Ja suur oli mu üllatus kui avastasin, et sama mehe kirjutatud "Tõde, ehk valetamise meistriklass" mängib praegu Eesti teatrisaalides Roman Baskini teater Kell10 (nägin seda vaid paar nädalat tagasi ning sellepärast on see ka veel eredalt meeles). Kusjuures kuigi näidendid on täiesti erinevatest žanritest, siis võib nende vahel nii mitmeidki paralleele tõmmata, eelkõige see, et mõlematest kumab läbi eht prantslaslikkust. "Tõde" oli tegelikult, vastupidiselt eelarvamustele (et tegemist saab olema labase koomuskiga), väga hästi kirjutatud tekst. Theatrumi sügavalt valusat, vanadusest tingitud iseärasuste ning skisofreenia ja dementsuse käes vaevlevast "isast" lavaloo vaatamine tegi isegi natuke haiget.

Kui alustada lavastamisest endast, siis ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli hästi lavale seatud selles mõttes, et tegemist on tegelikult teatrilt eritehnilisi nõudmisi esitava tükiga, sest näiteks kogu laval olev mööbel peab ühel hetkel sealt hetkega kaduma ja Theatrumis on see lahendatud pimedas saalis asjade ärakandmisega, sest nii väiksel laval on seda raske muud moodi korraldada kui tuled kustu meetodil (samas kui mõelda Diana Leesalu lavastatud "Inimesed, kohad ja asjad" tükile Linnateatri taevalaval, kuhu oli suudetud väga ägedalt leida lahendused mitmeplaanilisuse tekitamiseks ühel laval, siis tahaks ikkagi Theatrumi lahenduse kallal natuke nuriseda). Selline lahendus natuke kahtlemata võttis lõivu nendelt šokimomentidelt. Teisalt jällegi need "üllatused" toimisid ka sellest hoolimata. Ja mõtlema panid ka ning loomulikult kaasa elama. Teiseks vaatuseks kui selle tuledega mängimisega silmad ära ka olid harjunud, siis ei häirinud see enam üldse. Kusjuures materjali kõige magusam plaan ongi see, et publik on isaga asetatud samasse rolli, ehk kõik vaatajad on sama üllatunud kui isa ise, kui jälle mingi justkui puänt või arusaamatus või "peas elav tegelane" lagedale ilmub.

Kuid lisaks materjalile oli see ka nö. "näitlejateater". Õigemini sellest tegid "näitlejateatri" isa mängiv Lembit Peterson ja tema tütre rollis Liina Olmaru (kogu ülejäänud ansamblist rääkimata, kes Theatrumi puhul vaatet eranditult alati ühte jalga käivad, erinevast tasemest ja isiklikest sümpaatiatest hoolimata). Lembitu nägemine laval Isana tekitas mulle kohati külmavärinaid, tema rollis olemine ja isegi eht-prantslaslikuna mõjumine on oluline näha kõigil eesti teatrit armastavatel inimestel ja seda mitte ainult käesoleva aasta meesnäitlejatööde prismas vaid üldse on see roll, mis jääb kauaks meelde ning mõjub justkui meistriklassina. Kuna tegemist on sellise mängimis-tasemega (erinevad situatsioonid nõuavad temalt nii jõulisi hetki, alandlikkust, hoogsat ja vaikset taustalkuulamist, valusate pettumuste väljamängimist kui ka isegi vanainimese kombel lapseks taandumist ja samas võimsalt intelligentset, patroniseerivat tooni mittesallides, normaalset suhtumist nõudvat sügava ja pika tasutaga vanahärra mängimist, siis paneb see natuke ka tema rolliehituse taustale mõtlema, kas tal oma tütrest lavastajalt oli saada mingeid näpunäiteid või soovitusi? kas ta rolliks valmistudes võttis eeskujuks kellegi prantslasest prototüübi või tuleb see tal kõik loomulikust intelligentsist ja puhtast elu- ning näitlemiskogemusest? Isa kõrval tõuseb täiesti võrdväärse olulisusega tegelaseks tütar, keda erinevatel hetkedel erinevate sisekaemuslike kõhkluste, mehelt austust nõudes valusate otsuste või otsustamatusega mängib Liina Olmaru. Üks hingeminevamaid hetki ongi isa ja tütre kallistus kus üks igatseb enda arvates elus olevat tütart, teine ilmselgelt surnud õde taga. Tunne, ehk igatsus on sama, ent kui eri tasanditel selline igatsus võib ikkagi olla (isa puhul ju on lootus kunagi siiski oma tütart jälle näha täiesti olemas) ning see erinevate igatsuste kontrast liigutas kuidagi eriliselt tugevalt. Ere näide kahe andeka näitleja eraldi- ja koostööst ühes väikses stseenis, samas kui mõlemad kallistavad teineteist kogu hingega. Valusaid ja valusamaidki hetki on tükis küllaga ja kõik need panevad mingite elu lõikude või suhtumiste üle mõtlema.

Lisaks tahaks ära märkida Marius Petersoni 110%lise kohalolu. Kui ta laval on, nõuab ta tähelepanu ning peaaegu, et matab enda jõulisuse sisse kõik ümbritseva. Anneli Tuuliku erinevad rollid, nii reaalsed kui ettekujutatavad on nii eriilmelised ning ma jätkuvalt imetlen tema omapärast aurat laval. Andri Luup toimib isa peas elava tegelasena väga hästi, eriti see peatagumise hetk on võimas ja ärritav, aga doktorina ma ei uskunud teda arstiks. Võibolla oli see seletamatult taotluslik, aga kas riided või muu oli minu jaoks vale. Tegemist on nii pisikese hetkega laval, et ei jõudnud lihtsalt aru saada, mis on viltu. Laura Petersoni roll on nii marginaalne, et selle kohta mul ei olegi midagi erilist öelda. Huvitav ainult, et tema tegelase nimi oli ka Laura... Huvitav kui tihti tekib selliseid juhuseid. Samas seda rolli mängib teises versioonis Sandara Uusberg.
Ära märkida võiks ka selle, et sellest näidendist tegid prantslased 2015. aastal filmi "Floride" (isa rollis Jean Rochefort!)

Valus on mõelda, et sellest dementsusest ei ole me keegi kaitstud. Usun, et mõõdukalt sporti tehes, kultuuri tarbides, ehk meeled, vaimu ja keha erksa hoides on seda loodetavasti võimalik natukenegi eemal hoida. Ja kui oluline on omada kaitsevõrgustikku kui selline jama peaks tekkima. Ja kui oluline on hoida oma lähedasi siis kui Sa seda suudad ja saad. Tegeleda lastega kui nad veel lapsed on ja kuigi lapsed pole selleks vähemalgi määral kohustatud, on ehk siiski lootust, et kui oled nad empaatiavõimeliseks suutnud kasvatada, siis nad ka vähemalt elementaarsel määral enda võimaluste piires Sinust ka vanana hoolivad. Ehk mõnikord nädalavahetusel ka kaugemalt Sulle koju või haiglasse külla tulevad kuigi oled selleks ajaks juba oma vanainimese kiiksudega võibolla raskesti mõistetav ja tülikaski. See väike päiksekiir kurva lõpu juures, et tütar ikkagi isa pidavalt külastas ja temast hoolis, muutis tüki veelgi paremaks. Me kõik peame siiski elama oma elu ja ei saa ega tohi ennastohverdavalt oma elu unarusse jätta ning vanainimese eest hoolitseda. Nii mõtlen ma vähemalt praegu, 40ndes aastates. Ja loodetavasti jagub mõistust egoismist hoiduda ka siis kui kunagi peakski selle faktiga tõtt vahtima.

Hinnang: 4+ (materjal ja näitlejatööd olid nii tugevad, et ma usun, et hinnang ajas hakkab sellest kerkima ja praegu, päev pärast etenduse nägemist kahtlen, kas peaks juba vähemalt plussi sinna taha panema (täpsustus... paningi plussi taha ära) Ma ise ei ole praegusel hetkel kuidagi puudutatud otseselt selle teemaga ning pisikesed detailid olid, mis häirisid, aga need on rohkem isiklikust omapärast tingitud, näiteks see juba mainitud tulega mängimine - tihedalt kustu ja põlema eri stseenide vahel. Vaheajal sain õnneks kohvist abi ja teises vaatuses ei läinud mul juba ükski detail tähelepanu hajumise pärast kaduma. Soovitan psühholoogilise draama austajatele!)

--------------------------

"Isa"
Autor: Florian Zeller
Tõlk: Eva Eensaar
Lavastaja: Maria Peterson
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Helikujundaja: Marius Peterson
Produtsent: Ere Naat
Osades: Lembit Peterson, Liina Olmaru, Andri Luup, Anneli Tuulik, Marius Peterson, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater) või Laura Peterson.
Esietendus 29. novembril 2016

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures? Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.

Näidendi autor, noor prantsuse romaani- ja näitekirjanik Florian Zeller kirjutas 22-aastaselt oma esimese romaani „Kunstlumi”, võitis aastal 2004 oma kolmanda romaani „Kurjuse võlu” eest maineka kirjandusauhinna Prix Interallié, asus kirjutama teatrile ja saavutas peagi tuntuse ka näitekirjanikuna. Zelleri „Isa” pälvis 2014. aastal prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière`i auhinna parima näidendi kategoorias. Hetkel on ta üks mängitumaid autoreid Euroopas ja mujal. Prantsuse nädalalehe L`Express arvamusel on Zeller „parim prantsuse dramaturg Yasmina Reza kõrval” ja The Guardiani silmis „meie ajastu kõige inspireerivam näitekirjanik”.

Onu Vanja - Theatrum

Lembit Peterson + Anton Tšehhov = seda ei tohi mööda lasta!

Minu viimane Onu Vanja oli Kaarin Raid-i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tookordse etenduse tunnetus ja mõned stseenid on isegi veel tänaseni meeles, kuigi selle nägemisest on juba peaaegu 10 aastat. Kuid on ka väärt meenutamist - kogu see hõng ja atmosfäär, näitlejatööd (eelkõige Maria Soomets - Sonja, Andres Noormets - Astrov, Peeter Tammearu - Ivan, ehk Onu Vanja) ning esitatud kolmes - erilise tunnetusega osas. Ilmselt väga-väga lähedal täiuslikule Onu Vanjale.

Selles mõttes mul olid ausalt ülestunnistades isegi mingid kõhklused ja eelarvamused Lembit Petersoni ja Theatrumi versiooni headuse võimalikkuse suhtes, et kuidas see üldse saab sellise legendaarse lavastuse võrdluse välja kannatada. Ja kas ongi mõtet minna vaatama sama materjali lavastust, kui perfektne versioon on juba nähtud? Aga pole ju võimatu (kuigi tõenäosus on väike), et uusversioon on veelgi perfektsem!? Katsun seda 2012.aastal nähtut siin lahti mõtestada, kuigi Maria Peterson vist kusagil intervjuus ütles, et Tšehhovi teatrit ei saa sõnades kirjeldada (usun, et tal on õigus, kuigi intervjuud ennast ei olegi veel lugenud)...

Tegelikult Katariina kirikus istet võttes ei tulnud mul õnneks Ugala versioon kohe silme ette. Esimest korda tuli see vana armas elamus klassikast meelde alles vaheajal. Olustveres laulis vaheajal Jaana Kukk vene romansse nii hingelõhestavalt, kohvikus pakuti pliine ja pelmeene, kõik oli tõesti aetud tookord viimseni täiuslikuks. Ka Katariina kirikus lauldi (vähemalt vaheaja lõpus, siis kui tagasi saali sisenesin) midagi, mis justkui oli romansi sarnast, aga see eriline duša oli puudu. Kui veel võrrelda Raidi lavastusega, siis eri osade aktsentide vaheldusi polnud Petersoni lavsatuses - Ugalas kasutatud "öine osa" ning liikumine eri vaatustes erinevates lossi ruumides aitas seal kõvasti tunnetemaastiku tekkimisele kaasa. Samas selline loomulik vaatuste vahelduvus on võibolla just näide lavastaja oskuslikkusest terve lugu loomulikult voolavaks tervikuks muuta. Kuigi lavastajate eesmärgid ja lähenemised loomulikult olidki erinevad. Kuid kahtlemata oli seekordses Onu Vanjas natuke ühtlasem tundeskaala. Võiks vist isegi öelda, et esimene vaatus oli liiga tundetu? Kuid õnneks teises vaatuses läks hoopis teise klassi emotsionaalsus mängu ja sisusse sisse, et ka esimese vaatuse, mis mõjuski pigem kui pikk sissejuhatus, aeglus ja tasapaksus ununes täiesti. Esimese vaatuse ajal ongi võibolla vaja kogu olustikku sisse elada. Omamoodi põnevust alguses pakuvad nii lavakujunduse ja karakteridetailide avastamised. Ja oh kuidas minule meeldis Vladimir Anšoni stsenograafia - uksed, mida laval leidis nii seinte, laua, kiige kui kohati isegi põrandana, tekitas palju mõtteid. Uksed sümboliseerivad ju sisseminemist ja väljaminemist. Tabasin end alguses irooniliselt mõttelt, et nii palju uksi, aga esimese vaatuse ajal ma kuidagi ei suutnud võtit sellesse seekordsesse "Onu Vanja" maailmasse leida. Uksed on muidugi nii kaitseks maailma eest kui ka hoiavad saladusi. Kunagi ei tea kindlalt, mis ukse taga peidus on? Ühtlasi see beežikas-valgete toonide värvigamma - koht mõjus ühe puhta mõisana, kuigi uksed olidki kergelt räämas. Samuti kostüümide värvid toetasid läbi värviskaala teatud atmosfääritunde teket. Ja kui ilusad need kostüümid veel olid. Eriti muidugi naiste omad. Ajastule kohaselt ka koos peakatetega. Anšon ei ole veel kordagi alt vedanud! Kunstnikutöö ehk ongi ilu aluseks, mis sellest lavastusest õhkub. Ja ma ei pea silmas ainult visuaalset ilu. Sõnulseletamatul kombel mõjus seekordne Onu Vanja lootusrikkam ja helgem, kuigi selle näidendi kõik osalised on mingis mõttes õnnetud inimesed. See pani mõtlema, et kas õnnelik olemine on enda otsus või kui palju see tegelikult võib olla enda otsustada? Alati on ju mingid mured, soovid, igatsused. Pakun, et inimene lihtsalt kas laseb neil enda hinge murda või siis mitte. Muidugi on hetki elus kui kõik on raske ja valus...

Kusjuures igatsus on üks inimlikumaid tundeid. Kas mitte me kõik ei igatse pidevalt millegi või kellegi järele?!

Imelik, aga otseselt venelikkus ei tulnud sellest lavastusest kuidagi eriti esile. Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik positsioneerimine või seda lihtsalt ei peetud oluliseks? Eks selle aja mõisa-venelased olid ka haritud ning tihti segunenud prantslaste või muude rahvustega ja nende käitumismallid olidki mõnevõrra teistsugused. Kindlasti hoopis teistsugused kui tänapäeva venelastel. Ometi mõnedest, eriti kujunduslikest detailidest võis siiski ühtkomateist leida. Näiteks midagi olemuslikult venelaslikku oli selles, et keset tuba oli teleskoop - kõigil pidevalt jalus, samas lihtsalt kõrvalepandav, aga keegi seda ära ei pane, muudkui ikka ja jälle koperdatakse selle otsa.

Minu jaoks käivitus etendus alles teises vaatuses ja seda stseeniga, kui Onu Vanja oma järjekordsel lähenemiskatsel Jelena Andrejevnale saab karmi karjumise osaliseks "Jätke mind ometi rahule!!!" Ja edasi stseenist, kus toimub Jelena ning doktor Aristovi armumärg, lõi kogu etendus täiesti õitsele!

Olid muidu ajad ja olid ka kombed. Kuivõrd ikkagi naised olid selle ühiskonnastandardi vangid, et neil lihtsalt polnud võimalik teise mehe juurde minna. Jelena oleks kindlasti kaotanud oma väärikuse. Samas, kui palju tal tegelikult seda väärikust vaja oleks olnud seal metsade vahel, mida ka Astrov oma kaartidelt kirjeldas... ju ta siiski ei armastanud tohtrit piisavalt tugevasti (veini juues tunnistas ta ju Sonjale üles, et ega teda ka praegune olukord ei rahuld otseselt). Kas ta ainult mängis temaga? Ja kuivõrd naiselik see on, et kõrval teine naine (Sonja) ju igatses tohtri südame järele... kuivõrd oli Jelenal vaja tulla ja vaadata või näidata, et tema on see, kelle järgi ikkagi joostakse...

Teist endasse armuma panna ei saa. Samas ei saa ka teist endasse mittearmuma panna. Kuid inimene on ka tihti selles suhtes õudne, et ta tahabki meeldida paljudele ja meeldida kohe tõsiselt. Nii tõsiselt, et olla armastatu.

Ja veel üks igipõline armastuse-teema leiab tšehhovliku käsitluse - Kas alati peab teadma, kas teine inimene Sind armastab või on üldse tähele pannud "selles mõttes". Või on siiski targem elada edasi "lootuses"? Võites niimoodi aega juurde, sest ehk aeg toob kaasa ka selle "märkamise"? Sest teadmine on juba tagasipöördumatu ja edasine sealt möödapääsmatu ning nõuab eneseaustuse huvides reaktsiooni, kui saadud info pole positiivne. Ent kui kohe alguses või vähese aja möödudeski mingisugustki sädet ei teki, kas see siis üldse on ikka õige või lootustäratav suhe?

Päris mitu teemat olid ka ärritavad ja kraapisid vähemalt minu karva vastupidises suunas. Näiteks see kui Onu Vanja hädaldab, et temast oleks võinud saada Dostojevski. Tegelikult oli ta (alles) 47 aastane, sama vanalt kirjutas Dostojevski oma "Idioodi". Ning veel 10 aastat hiljem kirjutas "Vennad Karamazovid" - me inimesed küll hädaldame ja arvame, et oleme õige aja maha maganud, kui tegelikult meil on veel elu ees küll ning peitume oma vanuse taha tegeliku hirmu või laiskuse ees asi käsile võtta ja päriselt ära teha!

Professori mõisamüümise kõne tõstatas, aga järgmise mõttelõnga. Kõik me ju otsime oma õnne ja hinge rahulolu (mõni nimetab seda ka tasakaaluks) ning juhindume oma tegudes ja muidugi ka sõnades sellest. Mõnikord on siiski selle saavutamiseks vajaminevad väljaütlemised ohtlikud - tavaliselt mõjutavad need ka teiste elu - ja kas on üldse teiste kulul õnneks õigust? Samas eks igaüks ise elab oma elu ja see võibki väga lihtsalt pimestada teiste ümberkondsete õigused. Kas eesmärk pühendab abinõud õigusega?

Mind omamoodi ärritas ka Sonja lõpukõne. See lootus mingist hauatagusest õndsusest on küll lohutus, aga see pole ju kindel. Seega ei saa enda olemasolevat elu täiesti selle nimel loovutada ja mööda lasta (siin kontekstis 101% tööle pühenduda), et küll kunagi pärast surma saab... Nii on kõigele lihtne käega lüüa ja vaid loota... Rahvatarkus muidugi ütleb, et lootus on lollide lohutus...

Selline mõisas koos elamine on kuidagi armas - palju inimesi Su ümber. Ja kuna sellel ajal polnud telereid ega arvuteid, siis inimesed tõesti suhtlesid omavahel rohkem ning leidsid ka meelelahutust teineteisega läbikäimisest. Ka armumisi ning emotsioone oli vist seetõttu rohkem. See paneb mõtlema, et milline saab selle evolutsiooni tulem olla kui me üha vähem "tunneme"...

Najakas, aga "viina-teema" tundub ikka kuidagi eestlastele hingelähedane. Kui keegi laval napsu võttis või kasvõi lihtsalt tahtis kangemat kraami või see muidu tekstis kuidagi läbi käis, siis oli ikka publikuseas nohisejaid :)

Näitlejatest rääkides, siis kummaline, aga Ugala versioonis tõusis minu jaoks keskseks tegelaseks Sonja, aga Theatrumis Jelena. Tegelikult oli Sonja see, kellele mõis oli pärandatud, kuigi Ivan seda oma töö, nõu ja jõuga vast ehk siiski töös pidas. Sonjat mänginud Eva Eensaar oli minu jaoks uus tutvus, kuigi tean, et ta Theatrumis varemgi on üles astunud. Materjali temas katlemata on, aga mingid teatud nüansid, mis võisid ka tulla lavastaja suunamisest, olid minu jaoks natuke imelikud. Näiteks see, et ta terve lavastuse jooksul liigub ainult joostes laval. Muidu ju veel, et noor tüdruk ja eks nemad silkavadki siia-sinna, aga ka stseenides kui ta peaks olema väsinud pidevast ja raskest heinatööst. Minu peas on Sonja kuidagi tõsise loomuga ja üldse mitte selline ringilippav plika. Samuti ma ei uskunud Eensaare mängitud traagikat, sest Sonja oli tõeliselt kurb, et ta on inetu. Võibolla teises ja kolmandas stseenis oli ta juba piisavalt õnnetu sellepärast, aga stseen, kus ta esimest korda oma inetusest räägib, seda võtab näitleja justkui pool naeruga ja sellepärast see traagika ei tulegi sealt otseselt välja ja jääb sügavam kaastunne ära. Jäi mulje, nagu see oleks kasvava tüdruku pseudoprobleem... Pigem olekski tahtnud, et Aristovi ja Jelena vahel asi tõsisema ja sügavama suuna oleks võtnud kui lihtsalt üks hiline rendez-vous. Kuid seda loomulikult mitte Sonja kiusuks, vaid ikka selles valguses, et tohter teda nagunii ju tähelegi ei pannud. Doktoril oli lihtsalt silmi ainult Jelena järele. Ja nagu öeldud, oma tunnetele me ei või midagi parata...

Onu Vanja rollis särab Helvin Kaljula. Ja see Helvin Kaljula EI ole sama näitleja, kes mängis Planeedis! Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Jah muidugi, seekord oli habe ees ja teisi karaktereid palju rohkem ümberringi, aga no lihtsalt - VAPUSTAV moondumine!

Andri Luup teeb palju nüansirikkama rolli kui Maarja kuulutamises. Tema Aristov oli omapäraselt vaoshoitud alkohoolik. Trafaretsustesse laskumata sai aru küll tema karakteri olemusest. Kuidagi endamisi toimetav ja mehelikult tundeid vaoshoidev, lõid need siiski lõkkele kui tõsine hetk oli käes. Ka temas oli mingi kurbus sees. Ja loomulikult igatsus naise järele... Naise järele, kes oli teise mehe naine. Naise järele, keda ihaldasid kõik ümbruskonna mehed. Luubi mängu oli millegipärast eriliselt huvitav jägida, aga õhtu täht oli minu jaoks kahtlemata Maria Peterson. Ta oli vist ka ainus, kes kindlasti mängis üle Ugala versiooni rollikaaslase (Piret Simsoni). Alguses kõrk, uhke proua, kes siiski tegelikult on ikkagi rolli kandev naine. Seda oli selgelt näha ning aru saada, miks ja kuidas need mehed tal niimoodi kõik ümber sõrme on keeratud - kes sellise naise sarmile suudab vastu panna - midagi kättesaadamatut, samas nii naiselikku ja tundelist - tugevat ja õrna koos ja selle kõik elustab Maria oma mänguga. See kuidas ta mängis oma pilkude ja kogu olemusega pärast seda kui oli Onu Vanjale vahele jäänud tohtrit suudeldes - ma nautisin absoluutselt igat sekundit ja jälgisin pikisilmi vaid teda, kuigi tegevus oli kandunud juba teistele tegelastele! Lihtsalt ei saanud silmi temalt enam ära ("näkivõim" :))

Huvitav, et etenduse keskel oli kõva vihmasadu, mis Katariina kiriku katusel oma laulu laulis - ei teagi, kas Maria kasutas selle lihtsalt ära või tekst läkski nii ehedalt ilmataadi käitumisega kokku :)

Ja muidugi ei saa märkimata jätta, et Ester Paljusoo üliarmas memmeke on tõesti naine, keda on võimatu mitte armastada (isegi kui oled "loobunud armastusest", nagu Aristov). Professor Serebrjakovi rollis Linnateatrist laenatud Aleksander Eelmaa kohta nagu ei oskagi midagi erilist öelda. Roll, nagu roll ikka. Samuti nagu Sonja vanaema rollis Mare Peterson ning noored töömehed Priit Põldma ja Jakob Tulve, on kõik kuidagi kõrvalisemad ja ei torka millegi positiivse ega negatiivsega silma. Priidu teatrikriitikat olen ikka sattunud siit-sealt lugema, ei teadnudki, et tal näitlemisambitsioonid ka olemas on, aga jõudu ja edu! :) Kuid Tarmo Song oma pisikese Telegini rolliga suutis luua karakteri. Natuke tossike, kuid heasüdamlik ja omamoodi kurb kuju. Kõigele lisaks oleks tema kitarrimängu tahtnud kohe palju rohkem siia ja sinna vahele...

Hinnang: 4- (Eelkõige võtan ma sellest etendusest kaasa Maria Petersoni Jelena Andrejevna ja Vladimir Anšoni stsenograafia. Need olid mõlemad klass omaette. Teiseks oli mul väga hea meel näha Andri Luup-i tegemas huvitavat rolli ning niisamuti ei saa Helvin Kaljula kameeleonlikku muutumistrikki unustada. Igatsused ja õnne(tus)tunded... Armastusteemad ning meeste-naistevahelised suhted. See kuidas naised on ja kuidas nad võivad näida - igavesti põnev teema ja kuidagi mõistmatu meile meestele. Seletamatu, kuidas naised seda lihtsalt oskavad ja nii loomulikult, nagu see olekski geenides ning tuleks sealt täiesti loomulikult välja. Ehk siis mitte "tahtest", vaid loomuldasa. Ja veelgi imelisem seejuures on, kuidas näitleja suudab selle ka päriselt lavalt välja mängida! Bravo Maria!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Anton Tšehhov Onu Vanja Lavastaja: Lembit Peterson Stsenograaf: Vladimir Anšon Valguskunstnik: Rene Liivamägi Helikujundaja: Marius Peterson

Osades:
Aleksander Vladimirovitš Serebrjakov:		Aleksander Eelmaa (Linnateater)
Jelena Andrejevna:		Maria Peterson
Sofia Aleksandrovna (Sonja):		Eva Eensaar
Maria Vassiljevna Voinitskaja:		Mare Peterson
Ivan Petrovitš Voinitski:		Helvin Kaljula
Mihhail Lvovitš Astrov:		Andri Luup
Ilja Iljitš Telegin:		Tarmo Song
Marina:		Ester Pajusoo (Draamateater)
Töömehed:		Priit Põldma, Jakob Tulve
Esietendus 12. oktoobril 2012. a. Püha Katariina kirikus Etenduse kestus 3 tundi ja 30 minutit

On suvi. Kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja – äikest, sadu... –, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud eludest. “Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja kes põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult – nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla, aga meie...” (A. Tšehhov “Onu Vanja”) “Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest. See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnne igatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese- ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused kannatlikkus ja usk.” (Lavastaja Lembit Peterson)