Kummitused - LendTeater

Oi jah... Ibsen... Kummitused... Järgneva lugemisel tuleb arvestada, et siinkirjutajal on üldse probleeme Ibseni sulatamisega. On olnud, ka Eesti teatrites "täitsa okei" tõlgendusi, kuid ei mäleta kordagi ainsatki täit vaimustust ühegi tema näidendi lavaversiooniga. On küll põhjamaa autor, on küll inimpsüühikaid lahkav, on küll valuline, ehk justkui kõik eeldused on olemas, ent ometi lihtsalt ei haaku Ibseni maailmaga. Teatav äng ja jahedus ning inimesed, kellel oleks nagu mitu kihti peal, aga paraku need alumised kihid ei paista, isegi mitte vilksamisi sealt altpoolt ja nõnda jääb neist üks või äärmisel juhul kaks, ent siis ka väga mustvalge plaan.

Kuid kuna sünnilinna teater, ehk Elvast LendTeater, on Tallinnas sedavõrd harv külaline ning kaasatud üks lemmiknäitlejaid - Peeter Jürgens - siis huvi ja põnevus just selle lavastuse suunal oli piisavalt suur, et võimalust kaugelt lõunast külaliste loodut vaatama minna, ei raatsinud mitte mööda lasta.

Olen LendTeatri lavastusi alles väheseid näinud, et teha üldistavaid järeldusi või anda neile sügavamaid hinnanguid, ent seotus Jaan Toomingaga ning proffide kaasamine, on tõstnud nad üheks Eestimaa huvitamaks praegu tegutsevaks harrastusteatriks (mh. Salme, Vilde ja Tammsaare Teatrite kõrval). Nii mitmedki teatris mängivad põhijõud on täiesti professionaalide tasemel (Airé Pajur, Kaidi Koppel...) ja ju see on ka need head lavastajad teatrile ligemale meelitanud.

Kuna ma ei tahaks mingi hinna eest tublide ja endast parimat andvate harrastajate särtsu ja tarmu teatritegemisel kõige vähematki kustutada, siis palun järgnevat võtta ainult konstruktiivse kriitikana. Mingi ärapanemist ma ei salli ise ka ja sellepärast ei taha seda ka siin viljeleda.

Kuid kriitiline ma selle lavastuse suhtes paratamatult olen. Eelkõige juba lähtekoht, ehk lavastuse aluseks olev dramatiseering on minu jaoks vastuvõetamatu. Saan aru, et Väino Uibo, kes on siin nii dramatiseerijaks kui ka lavastajaks, on tahtnud muuta vana iganenud teksti tänapäeva kiiretarbijalike kommetega inimeste jaoks seeditavaks, ehk muutes "Kummitused" vaid 1 tund kestvaks läbikappamislavalooks, aga antud juhul minu arvates see ei õigusta end. On ju tegelikult ikka just "Kummitusi" lavastades armastatud välja tuua seda, et lugu võiks natuke siit ja sealt otsast kokku tõmmata ja kärpida ebaoluline, kuid siin on võetud põhiliin, ning kõik kõrvaline pressitud täiesti kihitult kokku. Seeläbi ei jõua ei tekst ning selles sisalduvad liinid üldse mõjule, jäävad ära kõikvõimalikud suhte- ja tegevuste- ning tundearengud. Ja mis kõige kurvem - näitlejatel ei jää aega ja mahtu oma karaktereid arendada. On ju küll tekste, kus karikatuurid või visandlikud tegelased on nii tugevad või ei vajagi väljajoonistumist ning saab isegi lühema ajaga nad luua, aga Ibseni "kummitused" ei kuulu nende hulka. Sellise versioonina ei andnud see isegi "illustreeritud ja lühendatud klassika" mõõtu välja.

Kuid nagu mainitud, siis Ugalast on peaosaliseks - pastor Mandersi rollis - Peeter Jürgens. Tema kaalukus, mis tuleneb mängu sügavusest on vajava hõlmavusega, ent teksti kiire edasiandmine ei lase otseselt teadlikult tema poolt valida. Jah, kuna teine pool on üldse kahtlase ajalooga, siis paratamatult langed tema poolele, ent see on ebaausalt tulnud. Sellest tekstiga kiirustamisest tekib ühest küljest see, et tekstiedastus ei ole viperusteta, vaid isegi sellin proff, nagu Peeter komistab pidevalt sõnade otsa, aga lisaks vaid nädal pärast tüki nägemist ei suuda meenutada ainsatki tegelase lauset. Jooksvalt vaadates pidi pinevalt kuulama, et püsida järje peal, millest ta üldse räägib. Seetõttu ei saanud (vähemalt mina) ka üldse kontakti. Teine, kes niiöelda peaosas - Helene Alvingu rollis - Airé Pajur. Siuh ja sauh tuuakse kõik luukered kapist välja. Ta jõuab küll peaaegu luua selle ebameeldiva maadami rolli, ent ometi ei teki tema nõmeda suhtumise ja minevikus sünnitatud vaimudega, kes teda nüüd "kummitustena" kummitama on saabunud mingitki tegelikku emotsionaalset seost või avastuslikku teekonda. Ei tunneta seda orbudekodu avamisest tekkivat uue alguse ootust-lootust, ei saa aru selle tegelase muudest tunnetest, kui enesekaitse pastori ees, kes ei lase puhtalt lehelt tal alustada. Mis ma räägin, et saa isegi tema nõmedast minevikust aru. Jah, kas siin paljastuvad peresuhte tegelikud sidused, aga sellest minnakse nagu muuseas kiiruga üle. "Kummituste" nägemine ja sellest tingitud neurootilisus oli üks lemmikuid kohti, sest vähemalt paariks sekundiks siis asi tahenes ja selle segaduse ning hirmu jõudis kiire hoo pealt Airé vaatajani tuua.

Isa ja tütre liin jääbki täiesti arusaamatuks. Kaidi Koppel toob eheda viha ja rahulolematusega vähemalt tütre tunded välja, aga isa rollis Aare Sepp suudab veenda vaid hetketi. Liiga "mängitult" ja ebausutavalt toob ta need tunded välja - tahab olla tütrele hea, aga ei suuda seda suhet arendada. Väga eluline ja võiks olla üks kogu loo kandvamaid ning tänapäeva peresuhete paralleelide tõmbamiseks puudutav, ent ometi nii ebasümpaatsest(loe: mitte usutavast mängustiilist) kui ka sellest kiirusest, millega tal tuleb sužeeliin luua ja kanda - need ei jõua mõjule pääseda.

Huvitavalt mõjus Alvingu poja rollis Mikk Sügis, kes oleks nagu tõesti kunstnikuhing, aga see kunstnikuks olemine j aema uhkus selle üle - seda siin välja ei mängita, ega tekstis rõhku ei panda. Seda peab vaataja ise teadma Ibseni täispikast tekstist. Kuid Mikk, eriti tagantjärgi targana teeb oma rolli auga ära. Kahju ainult, et ka tema puhul ei saanud kogu selle tegelase siseilmale kaasa elada tänu kiiruga ülelendamisele. Nõnda jäävad ära ka omaaegsete skandaalide põhjustajateks olevad sisulised dilemmad.

Lõpuks jäigi sellest kõigest mällu kui ükds suur surin, millest ei hammusta ka lahti seda pealmist - sugupoolte suhted abielus ja selle väliselt ning kõige mõju lastele. Jah, kas siin tuleb ilmsiks see, kes on kelle laps, ent seda täiesti õhku paisates, kuna puudub toetav ülesehitus ning eelkõige selles tegelikus loos sisalduv ajastu- ja üldine ühiskondlik kõlbelisusnormide tasand, veel vähem allhoovused, mis olid ju tuntavad naiste ja meeste erinevatest ühiskonnapositsioonidest.

Kuid ilmselgelt on Peeter Jürgens sütitanud oma kaastruppi. Tema pastor Manders on armas ning partnerid temaga mängides põlevad, mis vaatet olulisim laval. Meeldis ka Väino Uibo oskuslik Grieg'i muusika integreerimine lavasusega. On hetki, kui taustal on vaid üks noot, ühelt pillilt, väga vaikne, aga see on seal ja kannab koos tegevusega. Üldse see muusika olekski nagu loodud lavastusega kokku. Väga huvitav lavastuslik võte, mis on ilmselt leitud koos kunstnikuga, ehk tegelased ilmuvad lavale istudes pöörlevatel toolidel, mille seljatugedele on kinnitatud uksed. Nõnda oleks nagu "keegi alati uksetaga" kuulamas. Ja kas mitte "kummitusedki" ei luura suurtes lossides uksetaga... on need siis vaimu vormis kummitused või lihast ja verest kummitused. Näitlejate ilmumine uste tagant ja pärast jälle kadumine nende taha on teostatud ka vastava kiirusega ning see annab niigi hoogsalt kappamisele veelgi hoogu juurde... kuigi see hoog sobib hästi lavastuslikult.

Kokkuvõttes ma jätan seekord hinnangu panemata nimme, sest see ei oleks antud juhul aus. Kuigi aus ei olnud ka "Kummitusi" niiiiii palju kärpida, sest selles loos näitlejatel on vaja seda "õhku", et luua kandvaid pause, karakteriarenduseks maad ja ruumi, aga ka sisuliselt peab andma taustsüsteemi ja sidemete-suhete arenguks aega, liikumist ja sõnu.

Kuigi lõppude lõpuks võib ju olla, et palju inimesi naudib ka seda, et saab kiiresti, kähku ja kontsentreeritult vaid kõige olulisema Ibseni "Kummitustest" kätte. Sellisel juhul on see versioon just Sinu jaoks!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotode autor Marko Hõrak):

HENRIK IBSEN

KUMMITUSED

Adapteerinud VÄINO UIBO

Lavastaja VÄINO UIBO

Kunstnik MARGUS MÖLL

Lavakujundus ja muusikaline kujundus VÄINO UIBO

Lavakujunduse valmistamine ja tehnikaspetsialist MARGUS MÖLL

Heli-ja valgusmeister MARGUS MÖLL

Laval Peeter Jürgens (Ugala), Airé Pajur, Aare Sepp, Mikk Sügis, Kaidi Koppel

Meis kõigis on lapsepõlvest ja vanematelt pärit arusaamu ja uskumusi, mis meid kammitsevad. Ehk ka neelavad elurõõmu, kui me ei suuda neist vabaneda? Pidevalt meenutame möödunud mälestusi, langeme samadesse mõttemustritesse ja avastame end olevat sarnastest olukordadest – justkui meie enda valikud kummitaks meid. Milline on pääsetee?

Lavastuses on kasutatud Edvard Griegi muusikat.

Armuke - LendTeater

LendTeater on pannud Elva Eesti teatrikaardile. Minul õnnestus oma sünnilinna teatri tegemistega end teistkordselt (esimene kohtumine oli "Hamlet") kurssi viia siiski taas Tallinna külalisetendusel. Ja külalisetendustega on ju ikka pahatihti nii, et need ei pruugi täpselt tulla välja sellised, nagu peaks ja nagu laval, millele lugu on lavastatud. Seega palun suhtuda järgnevasse teksti ka vastava rakursi alt. Tegemist on siiski harrastusteatriga ja kuna ma ei oska hinnata harrastajate tegemisi erineva skaala järgi kui professionaalseid, siis palun arvestada ka sellega. Minu kriitika ei ole vähemalgi määral mõeldud ära võtmaks mängulusti, on väga oluline tegeleda sellega, mis iseendale rõõmu ja "argipäevast" väljapääsu pakub. Lavastaja Jaan Tooming on ju üks Eesti teatri korüfeesid ja kindlasti mõjutanud meie teatrit ja teatritegijaid omajagu! Austan teda väga. Kõigele lisaks on ta mu koolivend (kuigi lõpetas selle enne kui mina sündisin).

Sissejuhatus ilmselt lõi juba häirekellad tööle? Õigusega. Ent ma ei taha kunagi öelda lihtsalt, et ei meeldi ja kõik. See pole ka kunagi üheselt must ja valge, sest praktiliselt alati on nii headel kui mitte nii headel teatrielamustel mitmeid tahke ja osalt komponentidest on õnnestunud ning teised mitte. Kõik kokku tekitab siis teatava elamuse, mille suurus on erinevate komponentide + teatrimälu + vastvõtlikuse + mitme x-faktori summa. Tavaliselt ju vaataja ei mõtlegi nendele erinevatele asjadele, millest lavastus koosneb - laseb loo endast läbi, mõni lugu liigutab midagi sees, mõni lugu mitte; mõni tekitab mõtteid, mõni on lihtsalt meelelahutus, kolmas hoopis ei tekitagi mingeid emotsioone, ega vajadust sügavamalt seda lahata. Mõne tüki tahaks hoopis kiiresti unustada.

LendTeatri "Armuke" kindlasti mälust kiiresti ei lahku. Esiteks juba sellepärast, et ma ei käi just eriti tihti harrastusteatrite etendusi vaatamas. Teiseks, Jaan Tooming on siiski elav legend ning tema tegemised on nii ehk naa kultuurilooliselt olulised. Kolmandaks sai siit enda teatriteadvusesse või -mällu nii uusi näitlejaid kui ka esmakordse Pinteri "Armuke"se eesti lavaversiooni. Kuid kõigest järjekorras.

Nobeli preemia laureaat Harold Pinter, on eesti lavadel tuttav näitekirjanik. 3 korda on lavastatud tema "Petmine", 2 korda "Majahoidja", "Sünnipäevapidu" ja "Kojutulek", 1 x "Eikellegimaa", "Rööv" (kirjutatud kahasse Anthony Shafferiga), "Tumm teener" ja 2017.aastal (viimane enne "Armukest") "Vanad ajad" (Eesti Draamateatris). Minul on neist 12st õnnestunud näha 7. Isegi imekspandavalt palju, sest oli aeg, mil ma meelega vältisin Pinterit. Seetõttu ilmselt on mul nägemata ka üks legendaarsemaid "pintereid" - Mati Undi lavastatud ja väga pikalt Rakvere Teatri mängukavas olnud "Majahoidja". Seevastu Mati lavastatud "Sünnipäevapidu" nägin ja oli väga pettunud. Pettunud olen olnud kõigis neis Eesti teatrite Pinteri-tõlgendustes. Teisalt olen mitmete tema stsenaariumi alusel tehtud filmide suur austaja. Hetkel meenuvad näiteks "Prantsuse leitnandi tüdruk" Meryl Streep'iga peaosas, "Petmine" Jeremy Irons ja Ben Kingsley peaosades ja "Teenijanna lugu" (mille ta instseneeris koos raamatuautori endaga kahasse ja mis praegu vallutab maailma teiste dramatiseeritud ja isegi Margaret Atwoodi raamatust edasikirjutatud telesarjana). Sellest tekkis kahtlus, et võib-olla lihtsalt eestlased ei oska Pinterit õigest otsast lahti hammustada? Just avastasin selle sama "Armuke" briti telelavastuse versiooni youtube'st, mis on värskelt peale näidendi valmimist lavastatud. Peaks ehk vaatama ja (teatri)maailmapilti avardama... Kuigi ekraanil ei ole kunagi "teater" elusa teatriga võrdeline. Küll, aga häiris LendTeatri versioonis natuke tõlge. Ärge saage minust valesti aru, ma ei tea Pinteri teksti peast, aga kui ilmselgelt "sorry" on tõlgitud "palun vabandust", kohas kus see peaks olema "mul on kahju" või "tunnen kaasa", siis kriibib see kõrva ja paneb kahtluse alla ka ülejäänud teksti. Võib muidugi olla, et Karl Bussov, kes mängib paari meespoolt lihtsalt vääratas sõnadega... aga paratamatult nii see kohe mõjub...

Olen Tooming'a lavastusi näinud lapse- ja nooruspõlves üksjagu. Üks kustumatumaid mälestusi on "Kihnu Jõnn" Lembit Eelmäe ja suurte lemmikute Leila Sääliku ja Rein Malmsteniga. Tema "Põrgupõhja uut vanapaganat" olen näinud vaid telerist, kuigi nii mitu korda, et tunne on, nagu oleks näinud päriselt. Üks esimesi, mida ilmselt nägin oli Herta Elvistega "Vana daami külaskäik". Praeguseks siiski tema viimaseaja käekirjaga enam nii tuttav ei ole, et "Armukest" vaadates oskaksin kohe öelda, et "see on Tooming". Siiski teatavat kunstnikujoont on ka siit tunda. See teatav Toominglik intensiivsus, mis minu maitse jaoks on "Armukeses" isegi liiga üle võlli keeratud. Kui Nero Urket vaatasin ja imetlesin oma LendTeatriga esimesel kohtingul, "Hamlet"is, mille samuti lavastas Tooming, siis see "hullus" oli igati õigustatud - Hamlet oligi ju hull - ja Urke mängis selle ka nii ägedaks. Olin üldse Hamletist vaimustuses kuni poole peale, mil tekkis tunne, et dramatiseerija käsi väsis ning kõik tõmmati kokku väga(loe: liiga) järsku ja ühtlasi minu arvates natuke vett peale ka sellele suurepärasele esimesele poolele. Siin "Armukeses" oli tegemist ühe abielupaari rollimängudega ja seega otseselt mitte hullumeelsusega ja sellepärast oleks soovinud rafineeritumat, britilikumat(?), peenemat mängu. Natuke "kassi-hiirt" - kord mees peal, siis naine peal -stiilis... Aga Bussov mängiks nagu üha hullumaks minevas jorus, jättes ära karakteriloomise, vaid alguses rahulik mees läheb intensiivsemaks, siis kui ta armukesena mängu siseneb on veel intensiivsem ja siis tagasi abikaasana veelgi intensiivsem - nii jääb kuidagi karakter ühedimensiooniliseks ning see psühholoogiline "rolli"mäng arusaamatuks, mida ilmselt näidendis tegutsev paar ju omavahel mängib. Kaldun arvama, et see on lavastaja otsus see nii lahendada, mitte näitleja enda oma. 

Naisnäitlejaks selles armukeste-rollimängus on Kaidi Koppel. Kui Karl tundus nagu kusagilt juba tuttav, siis Kaidit ma kindlasti varem mängimas pole näinud. Ühest küljest võlub ta oma väljanägemisega - mustad lopsakad juuksed ja sügavad, tumedad, suured silmad, teisalt tema mäng on palju orgaanilisem, usutavam ja ühtlasi huvitavam. Tüüpilist harrastusnäitlejate rolli "mängimist" ei täheldanud, sest kõik oli tema puhul loomulik. Just nii võikski üks naine olla ja reageerida. Kui, siis esimese stseeni kausinühkimine venis naljakalt pikaks, aga no üks naine võib ju ka unustada juttu ajades end kaussi pühkima :)

Huumorist rääkides, siis see otseselt ei ole komöödia, kuigi mõned äratundmised või situatsioonid ka muhelust esile kutsusid, aga tegemist on ikka pigem draamaga. Kiiksudega draamaga. Tegelikult mängitakse maailma teatrilavadel "Armukest" nii närvilise draama kui ka iroonilise komöödiana (väidab Wikipedia). Siin on kindlasti pigem tegemist esimese stiiliga ("iroonia" on liialt peen nii jämeda pintsliga tõmmatud joontele). On abielupaar, selles lavastuses üsna noor abielupaar, kes päevast päeva teineteisega rollimänge mängivad. Ilmselt selleks, et oma abielu värskena hoida ja teineteisega "mängida". Samas kui nii noored peavad päevast päeva "mängima", siis kui jätkusuutlik selline suhe lõppude lõpuks on? Sellepärast kaob pisut ka huvi selle vastu, et kuidas see kõik neile näkku plahvatab ja kas üldse plahvatabki, või lihtsalt läheb susinaga lõhki. Minu jaoks oleks selle loo esimeseks toimimise eelduseks, et need 2 inimest peaksid olema keskealised. Selleks ajaks võib suhe olla juba nii rutiinne, et on vaja leida igasse päeva midagi turgutavata. Need laval tegutsevad noored peaksid möllama niisama oma kire kuumuses. Eks muidugi rollimänge ja teineteisega lollitada võib ka niisama, aga sellisel juhul on see ikka mõnel päeval erand... need "armukesed", keda abielupaar teineteisele mängib, olid teksti järgi erinevad nende minast. Ehk mees näiteks oli tüüpiline kontorirott, natuke ontlik ja korralik ja isegi tobuke(?), seevastu naist külastava armukesena väga intelligentne. Lavastuses see siiski nii polnud lahendatud ja jättis veel ühe küsimärgi õhku. Naine oli oma mehele "litsiks"... see on õnneks väga lühike lõik, aga Kaidi saab ka sellega suurepäraselt hakkama - vaid nõksuvõrra teistsugune - nagu naine, kes mängib rollimängus oma mehele lõbunaist - mäng mängus olevas mängus. 

Lavastuse koduleht väidab, et tegemist on kahes vaatuses mängitava ja 1h 20min kestva etendusega, aga vähemalt külalisetendus oli ühes vaatuses, nagu Pinter selle on kirjutanud ja kestvusajaks oli 55 minutit. Nii lühikese mängu kohta jäi tõesti puudu sügavusest ja arengust ning teatavast suhete/suhtlemiste üles-alla käimisest - kõik oli hirmintensiivne ja kiires hoos, ilma keerdkäikudega nüanssideta lõpuni kulgev. Võib-olla tempot maha keerates ja vaataja mõtlemisele ruumi andes ning erinevate armukese-abikaasa kombinatsioonide vaheliste erisuste väljajoonistamisel oleks see võinud olla teravam, iroonilisem, ideaalis isegi seksuaalselt särisev? Seda need tegelased ju tegelikult selles näidendis nende oma mängudega taga ajasid... Oleks seda laval tahtnud ka näha... laua all, kardina varjus korra tehakse midagi... ja nii ongi hea... Kui vaid see kahe karakteri vaheline elekter oleks mingite silmamängude, veetluste, puudutuste, kehahoiakutega laval usutavalt ülesehituslikult näha olnud. 

Üsna lõpu eel turgatas pähe assotsiatsioon Albee "Virginia Woolfiga" - kas seal mängitakse mängu ja üks tegelastest tahab mängu lõpetada ilma teise loata. Kui Albee annab oma näidendis palju suurema mängulaua ja mäng saab palju pikem ning väga erinevate malenditega, siis Pinteri "Armuke" seda ei võimalda ning tuleb see sügavus, suhete- ja karakterite areng palju vähemate vahenditega tekitada.
Sedapuhku jah, see "Armuke" on nagu kähkukas - ilma sensuaalsuse, eelmängu, higi ja erilise naudinguta - suts ja valmis...

Hinnang: 2- (punktid toob koju peamiselt huvitav uus naisnäitleja. Ega näitlejad ise polegi süüdi, et nad ei anna pikast suhtest väsinud keskealiste mõõtu välja. Tegelikult on näidendi konstruktsioon päris põnev, kui see oleks laetud kas irooniaga, seksuaalsusega, kasi-hiire-mänguga või millegagi. Praegu ja sellisena ei jõudnud küll vaatamisest tüdineda, mis tavaliselt sellise hinnangu tunnuseks on, aga samas nagu ei saanud ka sellelt õhtult päris piisavalt üheks tervik-teatrielamuseks. Sisemine lavastaja, tõlk ja näitleja läksid tööle ja see ei ole kunagi hea märk. Loodan LendTeatrile kõrget lendu ja tahan kindlasti ka tulevikus nende tegemistega end kursis hoida. Eriti kui nad Tallinnasse külla tulevad ja Kaidi Koppel veel kusagil mängib.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Harold Pinter

ARMUKE

Lavastaja Jaan Tooming

Laval Kaidi Koppel ja Karl Bussov

Kui olla abielus 10 aastat ja tekib igavus, rutiin, siis kuidas siit punktist edasi minna?! Kõigest on juba räägitud, tunned teist inimest üdini – tead partneri iga liigutuse ja hingetõmbe olemust ning teatud tasandil see kõik häirib Sind, mida siis teha? Lahutada? Võtta armuke? Ei tea? Tule teatrisse ja saad teada, mida autor Harold Pinter ja lavastaja Jaan Tooming välja mõtlesid!

Lavastus on kahes vaatuses ning kestab 1 tund ja 20 minutit.