Tinasõdur, baleriin ja siga

Sobivasti enne jõule (23.12.), maandusin lastega Draamateatri suurde saali, esimesse ritta. Kuigi plaanis oli alguses minna ainult Patrikuga, ostsin pileti ka 11-aastasele S.-le. Tema viimase aja pisukene teatrihuvi vajab kujundamist, kasvatamist ja kuidas veel paremini seda organiseerida, kui viia teda teatrisse. Kuigi, jah, täna ostsin Linnateatri Karin ja Indrek ehk siis Tõde ja õigus -e 4. osale ikka ainult endale ja Katsule piletid (raha vähe, piletid kallid). Ja 22.jaanuaril lähen Vanemuise Lumekuningannat ka ainult Patrikuga kaema...aga oi, kui hea meel mul on et ka S sai osa TBS - etendusest!

Lava tundus esiti kõle, selline hall ja keset kõike ainult üks kastidehunnik, kus vist oli mingi pilt ja võibolla midagi veel, aga ikkagi plass ja kõhe. Võrreldes kuu paar tagasi nähtud Aarete saar -ega tekkisid kahtlused, et kas Unt on äkki keeranud kokku hoopis midagi ebalapselikku? Midagi, millepärast mul on häbi, et istume esimeses reas? Noh, et näitlejatel tekib ebamugav ja piinlik...

Samas esimesse ritta ja ka tervesse saali kogunes päris korralikult lapsi. Ja nagu selgus, kujunest kujunduses kasutatud kastidehunnik väga huvitavaks ja kasulikuks lavastuse komponendiks... Muidugi osutus mu hirm asjatuks ja kas ma nii väga tegelikult ka kartsingi. Lihtsalt vilksasid sellised mõtted peast läbi küll. Aga nüüd asja juurde.

23. lend, kes tegelikult ju alles koolipingis, kes on saanud tavakooli mõistes praktikat teha ehtsa etendusega. Tuleb tunnistada, et praktikast oli asi kaugel!!! Kuigi nii mõnegi jalg värises (Meelis Põdersoo), niiet püksisääre võbelemist oli vähemalt esimesest reast väga hästi näha, ei häirinud see hetkeksi. Kuna mingis kohas oli stseeni sisuks ka kerge hirmuteema, siis seal sobis see värin lausa kui rusikas silma auku... Ja lavastus ise osutus muinajutuliselt heaks!

Kuna kava oli samuti üles ehitatud noorte näitlejate tutvustamisega, siis katsun minagi kirjutada oma arvamused selle etenduse kohta läbi arvamuste nende näitlejatibukeste kohta...enne kui neist saavad suured näitlejakuked ja -kanad.

Agnes Aaliste - ma pole kindel, kas tema ehk oli see baleriin. Minu jaoks natuke liiga terava olemisega. Ei oska hetkel paigutada teda kuhugi - ei komöödiasse, ei draamasse. Ilmselt sobib kunagi mõlemisse. Kuid vähemasti selle lavastuse põhjal eriti ei meeldinud. Sest jättis külmaks.

Juss Haasma - Keisri rolliga sai natuke rohkem tiibu sirutada. Kuid üldkokkuvõttes kuidagi mass, kes ei torganud silma millegi erilisega. Ei kujuta ette, kas temas on näitlejapisik olemas. Kas ta tõemeeli on näitleja ja tahab näitlejaks saada...võibolla kunagi kui kool läbi ja pärisrollide kallal...igatahes esmamulje jäi selline hajameelne ja hajevil tüüp, kelle mängus puudub pinge.

Elina Pähklimägi - tundub, et selle kursuse kaunitar. Vähemalt torkas ta silma ja vähemalt meessoost inimesele positiivselt. Ok, sede mitte ainult välimuse pärast, aga tema pisikesed stseenid olid päris head. Mulle jäi mulje, et tema oli see lauluööbik, aga maskide pärast pole kindel....igatahes huvitav - mis temast kunagi tuleb...

Martin Mill - selline Ott Sepp -a tüüpi koomikurollidesse ehk hästi sobiv. Ehtsalt suudaksin teda ette kujutada Mati Unt -i Romeo ja Julia kitsekese rolli. Väga hea paariline rätsepa rollis, kuigi teine mees, kellest hiljem, oli parem...

Maarja Mitt - mõnevõrra kaalukam roll või kuidagi rohkem esil kui teised tüdrukud. Torkas silma viiuliga ja normaalse, et mitte öelda hea lauluhäälega. Pean tunnistama, et kuigi tundub, et sellest inimesest võib veel midagi tulla, hetkel ta mulle näitlejana eriti ei meeldinud.

Jekaterina Novosjolova - Ülipositiivse laenguga naerusuu, kellele kahjuks nagu ka Alina Karmazina -le ma Eesti teatris kohta ei näe. Vähemalt nii kaua kui aktsent on nii sama tugev nagu Karmazinal. Niipea kui ta jõuab eesti keelt valdavate tasemele, söön oma sõnad kiiremini kui hakkan temast kui "Eesti" näitlejast lugu pidama.

Andres Oja - Väga pull hiinlane!!! Ei tea kas see oli lavastaja idee, panna nad kolmekesi koos hiinlast mängima, aga kogu idee oli naljakas ja "pea" oli veel neist parim! Kena poiss, kellest võib asja saada. Ei tea kas kellegi "Oja" sugulane? Igal juhul väga huvitav...

Meelis Põdersoo - hea selge, kõlav hääl, vähemalt saali kandus nagu umbes pooltel (paremal poolel) noortest näitlejatest (terve 20.lennu üks mitmest trumbist), kuid näitlejana veel kahvatu ja igav.

Ago Soots - tema oli kahjuks noortest näitlejatest kõige kehvem minu meelest. Ei saa aru, miks teda võrdlemisi palju seal oli, aga hetkel panen ta samasse "kasti" koos Puustusmaa -ga. Eks näis, võibolla kunagi arvan teisiti, igatahes, kardan ma esialgu teda näha. Kuigi võibolla osutub hirm tema suhtes sama alusetuks kui Indrek Ojari -ga...alguses ma kohe üldse ei mõistnud, kuidas selline inimene näitleja ametinimetust võib pidada, aga praeguseks olen oma sõnad söönud, sest nii Eesti teatri laulud kui Tõde ja õigus 2.osa on ta tõestanud ennast 100%. Loodaks siis Soots -ist sama head kannapööret.

Marek Tammest - Ok, kui Ago Soots -i kohta mul vähemalt oli arvamus, siis seda meest ma seal ei pannud üldse tähele, kas ta tõesti oli seal ka? Äkki Hiinlase kolmas pea? Ei tea. Ei kujuta ette...

Kristo Viiding - Hehee, mu üks kolmest lemmikust sellelt kursalt! Esimeseks see kellamees...väga õnnestunud lavastuslik efekt, kuid loomulik polnud see põhjus, miks teda lemmikuks tituleerida. Kõige rohkem meeldis mulle tema rätsepa roll, kuid samuti ka vana kindral ja ka kõik muu, mis ta tegi. Igal juhul järgisin iga tema tegemist kui ta laval oli ja see ehk ongi hea näitleja tunnus, ma mõtlen, et ta paneb ennast jälgima?!

Robert Annus - Tinasõdur alias Pöffihunt. Patrik -u vaieldamatu lemmik. Teine kolmest lemmikust...Tõeliselt energiline ning igas liigutuses ja stseenis oli näha, kuidas ta pingutab ja pressib endast parimat. Väga hea diktsioon ja selge häälekõla. Natuke küll veel poisike, aga igal juhul paljulubav. (Kui tinasõdur tuli lavale hoidis Patrik käes kavalehte ning osutas sõrmega kordamööda energiliselt kord kava kord Robertit ja korraliku poisina ei jugenud etenduse ajal sõnagi suust välja öelda. Kui ma ütlesin, et rahune, siis ta sositas mulle, et see on ju Pöffihunt)

Uku Uusberg - Notsu või siis Siga ...kolmas lemmik. Tema on küll juba päris valmis näitleja ning võiks vabalt pakkuda konkurentsi näiteks Jan Uuspõllule. Kuigi jah, kahjuks või õnneks on tema ja eelmise, ehk siis Robert Annuse puhul tegemist lavastajaõpilastega. Loodan siiski, et ta ka näitlejaleiba mekib aeg ajalt. Väga vahvalt tuli välja see nikitamise pull plaksutamise asemel ehk siis interaktiivne osa etendusest, ehk siis enne teise vaatuse algust väike sissejuhatus. Mis lastele mõjus nii väga hästi. Patrik tahtis ka küll kohe lavale minna kui üks teine poiss esimesest reast selle au sai, aga mis teha. Tuleb teinekord kiiremini tegutseda. Igatahes väga pull siga oli, üks etenduse naelu. Ka tema puhul oli märgata sellist korralikku pinget ja see mulle meeldis!

Marion Jõepera - hämmastav, aga minu jaoks oli temal laval naisnäitlejatest kõige tähelepanuväärsem presentatsioon. Ta sai küll väga vähe mängulusti nautida, ainult natuke alguses. Sest tal oli vastutusrikas klaverimängija funktsioon. Kuid kõigest hoolimata, oleksin ma tahtnud temasuguseid tüdrukuid nende "näitlejaõpilaste" seas rohkem näha. Sest ta tundus palju huvitavam kui suurem osa neid plikakesi seal. Ja ma ei oskagi öelda millega ta mind ära võlus. Lihtsalt meeldis ja kõik. Loodetavasti teeb see kursa veel mõne lavastuse kus talle antakse natukenegi kandvam roll, sest ta oleks kindlasti üks neljast põhjusest, keda ma sinna vaatama läheksin...

Mart Kase - kui ma ei eksi, siis tema oli rotimaski taga. Igatahes, oli hääl nõrk ja kohtlane näitlemine märk sellest, et näitekirjanik ehk peabki lihtsalt kursis olema näitlemiskunstiga, mitte otseselt ise seda kunsti viljelema või valdama.

Maria Lee Liivak - viimaseks ühe oma lingi (Maria, kelle blogi mulle meeldib lugeda) alt paljastuva blogi autor. Temas on seda mingit omapära, vähemalt kirjatükkides. Näitlejaks ta ei saa ja see polegi ta taoltus ilmselgelt. Ja kuna ma olen tema blogi austaja, siis ma ei kavatsegi hinnata teda siinkohal kui näitlejat, kuna roll ise oli sama tagasihoidlik kui teisel tulevasel naisdramaturgil (vaata paar inimest ülespoole). Temal polnud isegi klaverit, kuigi tamburiin või midagi sellist siiski.

Et nüüd kõik need plussid ja miinused kokku lugeda, siis ma pean ütlema, et ma pole kaua, väga kaua, nautinud niimoodi "laste" tükki vaadates. Tegemist oli põneva, omapärase, naljaka, intrigeeriva, kunstilise saavutusega, milleni ei jõua tihti ka "päris" näitlejad "päris" teatris. Siiski on hea teada, et kusagilt on tulekul Elina, Andres, Kristo, Robert, Uku ja Marion. Eelkõige nende, aga ka kindlasti teiste uute näitlejate tegemistega hakkan end vähemalt esialgu tugevalt kursis hoidma. Võibolla mu arvamused muutuvad ajapikku vastupidiseks, ehk siis need kes meeldisid esimesel silmapilgul hiljem enam ei meeldi ning neist kes praegu pole minu meelest üldse õigel teel, saavad mu lemmikuteks - kõik on võimalik. Nagu selgus ka lavastusest Tinasõdu, baleriin ja siga.

Huvitav, väga huvitav! Ja ma ei tahtnud selle kirjatükiga kedagi solvata. Need on lihtsalt esmased tagasihoidlikud mõtted neist - ennast vabatahtlikult avaliku kriitikasaju alla panevatest noortest inimestest. Tuult tiibadesse!!!!