Under - Kumus

Tegemist oli laupäevase varaõhtuga kui Kumus etendus MTÜ R.A.A.A.M-i egiidi all Katrin Saukase koostatud, Merle Karusoo poolt lavastatud UNDER.

Kõigepealt peaksin mainima, et Under-i luule on mulle alati meeldinud, kuigi ma ei pea teda enda lemmikuks luuletajaks. Samas see sajandivahetuse Eesti, Siuru ja Pallas ning kogu see kunstnike ja kirjanikering paelub mind väga.

Saali sisenedes õhkas kohe sellist blackboxile omast toorust. Kunsniku töö, ehk laval olevad kuivavad linad ning käru ja pesunööril mõned pesulõksud mõjusid minimalistlikult ja isegi nii, et häirekell hakkas lööma, et midagi on viltu.

Kui siis tagant tulid hõbedaste firmamärkidega kõlarid nähtavale, mis oleks minu meelest võinud kuidagi millegiga ära katta või midagi elementaarset nendega teha, siis pidin kohe järele vaatama, et kes see kunstnik on - Jaagup Roomet. Nii palju siis atmosfäärist. Rääkimata nendest narrilikest lille ja sulgede puistamistest, kui keegi nöörist tõmbas. Ei olnud sellisele tükile kohane. Aga maitse asi. Lisaks hõljuvad kardinad, mis ainult korra mõjusid õigesti.

Ok, titevanker oli ka vahva ja vast ehk isegi autentne. Aga apsakaid oli nii palju, et need üksikud asjad - no ma ei tea...lisaks see sinine kaelarätt, mis Laikmaa maalil on märksa pisem, mitte selline suur sallimoodi kupatus...no ma ei tea...soovitan kunstnikul vaadata filmi Tüdruk pärl kõrvarõngaga - kui oli taotlus midagi sellist teha, siis oleks võinud tsipa rohkem vaeva näha. Võibolla ma olen ülekohtune, ja kogu energia kulus kunstnikul kuhugi mujale, ei tea. Mina vaatajana panen osalt selle lavastuse ebaõnnestumise süü kunstniku õlule.

Lisaks häiris esimese vaatuse ajal pidev elektroonikapinin. Ma ei tea kas see tuli makist, millega lasti ka teksti, sest tegemist oligi nagu multimeediaesitusega, kuna kasutatud oli ka teisi meediume, aga igal juhul häiris see kõrva ning imestasin, et kuidas veel näiteljad saavad sellepärast ennast rolli mängida. Ja kui nüüd päris aus olla, siis suuremas osas ei saanudki.

Kõige suurema pettumuse valmistas minu üks lemmikuid Eesti naisnäitlejaid Katrin Saukas. Ta lihtsalt polnud Under. Mitte kõige vähematki.

Etendus oli kahe vaheajaga (Ma ei saa aru miks - oleks piisanud, kui teise ja kolmanda vahel oleks olnud paus), ning see tavalisest kõrgendatud hääletoon, mida ta kasutas kahes esimeses vaatuses hakkas kohe kuidagi vastu. Kas oli taotlus teha nooremaks ennast sellega või mis, aga see rikkus üldmuljet. Lisaks see pidev hingepiina pressiv esitamine, mis avaldus Saukase näos, see kohe kuidagi polnud see. Ometigi on ta ju uurinud Underit ning isegi näidendi sellest kokku kirjutanud, kuidas ta siis fotosid pole uurinud. Milline Under oli, mitte selline, nagu Katrin Saukas laval. Igal juhul mitte selline. See liiga võimukas mängimine ilma muude emotsioonideta. Tegelikult kogu lavastusest jäi selline rõhutud m'ngimise tunne. Mõnes mõttes panen ma selle süü hoopis selle varna, et tegemist on kirjade ja dokumentide alusel tehtud lavastusega. Keemia tekkimine oleks olnud võimalik ainult erinevate emotsioonide vaheldumiste ning superkooslusega. See jäi sedapuhku ära. Kuigi kolmas vaatus ületas peajagu kogu muud lavastust. Oli selle veaks ikkagi Saukase luuletuste lugemise maneer. Ja ometi ma muudkui ootasin, et millal tuleks neid luuletusi rohkem...

Täiesti hämmastav. Ja ometi oli ju potentsiaali uueks Külmetava kunstniku portreeks või Põrgu wärk -iks. See teatriime jäi aga sündimata.

Saukasele sekundeerisid mehed, keda minul pole viimasel ajal eriti teatritükkides õnnestunud näha. Pool meeskaadrist mulle meeldis, pool mitte. Nuter on ennast ära rikkunud Õnne 13-ga. Ma ei suuda teda tõsiselt võtta Laikmaana. Lihtsalt mul puudub nii tugev ettekujutusvõime. Trass oli ehk mingi kandi pealt isegi Tuglasega sarnane, aga mäng ise oli nii kuiv ja emotsioonitu. Miks? Ok, ta polnud ehk nii värvikas, kui Prangel ta juba maalinud oli, kuid sellegipoolest oleks tahtnud näha seda meest, kes nendest kirjadest tegelikult läbi kumas. See polnud Trassi Tuglas. Ago -Endrik Kerge sarnasust Vildega ma pole kunagi täheldanud, aga hämmastav sarnasus on. Tema mahedus andis natukenegi toonivaheldust.

Tõesliseks üllatuseks kunes aga Sten Zupping. Väga hea diktsiooniga, Adsoniga sarnane ja igati hea esitus. Ma pole teda vist kunagi varem laval näinud, ainult teles. Aga see oli ehk ainuke rakuke kogu lavastusekärjest, millega ma täiesti rahule jäin.

Ostsin ka järgmine päev Tuglase ja Underi kirjade raamatu, et selle pleki oma mälust ruttu maha saaksin. Ning et need tegelased mulle sellistena ei kinnistuks mällu. Under oli ju nunnu, eriti vanemana. Ja see sügav armastus, mis temas ikkagi oli...kus oh kus see jäi sellest lavastusest?

Hinne 2+