Owen Wilson -i enesetapuskandaal

Selle postituse pealkiri oleks ehk pidanud olema "Ka rikkad nutavad" või midagi sellist.

Kui ma esmaspäeval lugesin Owen Wilsoni enesetapu üritamisest, vajus mul suu lahti. Selline naljanägu, näitleb iga teises komöödias. Raha voolab sisse jugadena. Naised, karjäär jne jne... See lihtsalt pole võimalik.

Järgmisel päeval tuli politseiraport, mis kinnitas, et Wilson tõesti üritas endalt elu võtta. See pani küll mõtlema, et mis jamasse ta küll sattunud oli või mis üldse inimese viib nii kaugele. Ma ise ei tunne palju inimesi, kes oleksid enesatapu teinud. Kuid üks ja seda lähedasem juhtum leidis mu lapsepõlves aset. Nimelt mu enda kallis vanaema. Kogu see asi toob mulle siiani kananaha peale. Lapsena mulle seletati igasuguseid asju, et miks see nii läks. Et miks ta ennast ühel hommikul üles poos. Ütles veel vanaisale, et puhtad sokid leiab ta saunast... Ma tean nii mõndagi, kuid need sõnad on liiga valusad sõrmeotstele kirjutamiseks. Aga mis peamine, ma tean, et ta elas kõik enda sees väga valusalt läbi. Ma mäletan paari hetke, üht eriti tugevasti, kus ta avanes mulle. Ta laskis mind sisse oma valusasse maailma läbi selle, et tahtis mind kaitsta kui mu vanemad omavahel tülitsesid. Ma tunnen siiani seda pehmed valget inglitiiba, mille ta mulle peale pani, et mind hoida sellest. Inglitiiba jah, kuigi ta ise oli siis veel täiesti elusalt minu kõrval. Seda kirjutades tunnen ma süümepiinu, et ma temast nii vähe mõtlen. Ta on küll pidevalt olemas, siin südames. Ilusate ja heade mälestustega. Ta on ja jääb üheks armsaimaks inimeseks mulle igavesti. Ja kui ma kunagi suren, siis tema on kindlasti üks neist, keda ma kõige rohkem jälle näha tahaksin. Ma tean ja tunnen nüüd täiskasvanuna palju paremini seda selle aja maailma ja elu ning olu, milles me kõik toona olime. Lapsena ei saanud ma ikka midagi aru. Kahju. K. arvab, et ma olen tema nägu...nii kummaline, keegi teine, mitte kunagi pole mulle seda öelnud. Mul tuleb tema arvamusele mõeldes soojus südamesse.

Aga tema oli juba vana, tal oli nii mõnigi haigus, mõni päris ravimatu. Kuid mis küll ajab sellise inimese nagu Owen Wilson nii kaugele.

Täna see saaga jätkub. Selgub, et asjasse on segatud ka Steve Coogan, kellega koos nad mängisid filmis Night at the museum, ehk Öö muuseumis. Coogan olevat tutvustanud Wilsonile "kõvasid ravimeid". Owen igal juhul tundub süüdistavat oma allakäigus Cooganit. Nagu ma aru sain, oli see viinud Oweni sellisesse masendusse, et tahtis endale otsa peale teha. Coogani endine girlfriend Courtney Love oli Owenit ka hoiatanud selle mehe eest. "I tried to warn Owen... I hope from the bottom of my heart that Owen stays the hell away from that guy."

Aga kõik läks ikkagi nii nagu läks. Õnneks on Owen ikka elus. Kuigi ma ei kujuta ette kui jube tal on nüüd olla. Kogu see info mis mööda maailma levib kulutulena...mul on temast nii kahju. Järjekordne õppetund kõigile. Ei tohi nende ravimite ja nakootikumidega isegi katsetada. See on nagu siin Rootsis öösel välja minemisega. Suurlinn, pole vaja riskidagi mingite pättide otsa sattumisega. K ja S käivad igal õhtul kella 9 ajal jooksmas ja mul on alati selline hirm. Miks nad küll varem ei või käia? Ma ei saa ise kaasa ka minna, sest keegi peab Kristinit valvama. Õudne!