Vargamäe kuningriik - Endla ja Rakvere Teater

Sellest tükist võiks ilmselt muudkui kirjutada ja kirjutada, sest tasandeid, näitlejaid ja sisu oli poole rohkem võrreldes tavalise lavastusega. Tegemist oli millegi tõeliselt võimsaga!

Alustades selle mängumaaga – inimesed olid paigutatud istuma nö. Mäe talu poolele, ehk nagu raamatutegi põhjal võiks eeldada on suurem osa inimestest Andrese ja Pearu vahelises võitluses just nimelt Andrese poolt. Ja kogu saaga lähtub ju samuti Mäe talu rahva poolelt ja ühe selle pere liikme, ehk Indreku elukäigust.

Vargamäe kuningriik keskendub peamiselt „Tõe ja õiguse“ viiendale osale, kuid sisse on toodud „mälestustena“ ka esimesest osast lõigukesi. Ehk kõiki põhitegelasi esitavad kaks eri inimest/näitlejat. Noorem ja vanem versioon.

Enne vaatama minekut oli mul selles mõttes eelarvamus, et minule isiklikult meeldis saaga esimene osa kõige vähem ja saaga viimane, ehk viies osa kõige rohkem. Ning ma katsin, et minu tugevad arvamused selle viienda osa nägemusest äkki ei õhti lavastaja omadega või on olulidsed kohad lahendatud teatraalsete vahenditega, mis võibolla pole otseselt võimalik raamatust ehk otse lavale panna. Eelarvamused osutusid üpris tühisteks. Mu hirmud olid asjatud, sest isegi asjad, mida ma teisiti ette olin kujutanud või teemad mida ma raamatus mäletasin teisiti olevat /minevat, siis need ei häirinud mind üldse. Kuna tervikuna on tegemist tasemelt täiesti võrdväärse lavastusega Linnateatri põrgulaval etendunud lavastustele siis need erinevused minu ettekujutlusest olid täiesti andeksantavad ning pigem mõjusid avastuslikena stiilis „ah nii nägi või kujutas seda või teist asja ette lavastaja“.

Hämmastavalt palju on Rohumaa suutnud siiski sellesse kolme ja poolde tundi mahutada. See on täiesti hämastav! Ning kuigi oli vähendatud tegevusi ning samuti osatäitjaid võrreldes raamatuga, oli kõik oluline peaaegu olemas ja rohkemgi veel.

Ehk peamine – Indreku osatäitjaga on selles tükis kõige rohkem märki tabatud. Tõsine, kergelt kurvameelne, samas elupagasiga, selline oli ka minu kujutluse Indrek. Ehk Märt Avandi on oma senise lühikese karjääri tipprolli sellise olulise tegelasega teinud. Temast on üldse kujunemas noorema põlve näitlejatest üks neid kõige huvitavamaid ja eri žanritesse sobivaid näitlejaid. Sest ka tema koonikusoon tuksub õiges taktis.

Samuti tabas väga osavalt Mäe talu Andrese rolli Üllar Saaremäe. Tõsine, tõine, Pearuga karvupidi koos, Ehtne noor Andres, kes oma Krõõda Vargamäele toob, et kogu saaga saaks alata (etenduses juhtub see küll alles lõpus – ehe märk lavastaja ja dramaturgi geniaalsetest võtetest). Vana Abdrest mängib Madis Kalmet, kes minu meelest pole üldse Andrese moodi. Minu kujutluste Andres polnud vanana üldse nii toriseja ja vinguja, nagu Kalmet temast tegi. Kuid ma pean tunnistama, et see et Andres oli niipalju häälekam teatrilaval kui ta seda raamatus oli, siis oli ka tegelasel kogu tükis palju suurem kandepind ja olulisus. Kõige rohkem selles tükis läksidki mulle hinge need stseenid, kus Avandi ja Kalmet kahekesi laval olid. Isa ja Poeg (see tekitaski Pühavaimu tunde südamesse). Ehk sellise hinge kriipiva ja pisaraid välja kiskuva tunde. Ehk nende dialoogide ajal oli õhus elektrit. Kuni selleni välja kui nad koos nägid lõpuks kuidas nende jõge hakatakse süvendama.

Tiina rollis oli Karin Tammaru, kes tegelikult on selles rollis parem, kui ma teda kunagi varem laval näinud olen varem. Kuid minu Tiina on teistsugune. Ma polegi tegelikult kunagi sellist Tiiinat veel näinud kellega ma rahule jääksin (ma pole Evelin Pang –e pärjatud versiooni Karin ja Indreku Linnateatri loost näinud – ehk oli tema see kõige õigem Tiina?). Kuigi tähtis stseen kus ta Indrekule avalikustab, kes ta tegelikult on, see läheb täiesti hinge, täpselt nii nagu peab! Mulle natuke ei meeldinud see kuidas oli lahendatud see raamatus olnud „pussi peitmine“. Siin seda sellisena polnudki, kuigi see oli üks võtmejuhtumeid kogu raamatus.

Lisaks oli toodud mängu koer Pollo, keda mängis Ago Anderson ülimalt suure lustiga. See oli julge otsus tuua selline rääkiv koer ühe tegelasena sisse, kuid see risk tasus end ära. Sest niimoodi oli võimalik tuua tasakaalustamaks seda tõsidust natuke ka nalja ja head tuju.

Kuna tegemist oli Pärnu Endla ja Rakvere Teatri ühilavastusega, siis oli kogu kooslus väga huvitav ning mõlemast teatrist oli palju huvitavaid näitlejaid kaasatud. Üks neist seni vähe nähtud näitlejatest oli Anneli Rahkema Elli rollis. Tõeline pärl ja avastus. Kuigi pean tunnistama, et minule jäi ta täiesti sõnatus rollis Johannese passiooni räsitud inglina juba silma kui huvitava välimuse ning natuuriga noor näitlejanna! Tema energiat oli väga vaja sellesse tükki.

Sepo Seeman noore Pearuna tõi sellist külajandilikku elementi sisse alatasa purjakil ollas ja pidevalt Andresega jageledes. Kuid jagades maid ka mitme teise tegelasega. Minule isiklikult ei meeldi tema mängumaneer selles rollis kuigi ma ei saa eitada tema sobivust sellesse rolli. Ülle Lichtfeldtil oli kaksikroll – tõsine Indreku õde Maret ning üdini koomiline Nõmmani kaaslanna – kes „tuleb keelust hoolimata autost välja ja kukub sopa sisse“.

Samuti oli tore näha Tarmo Sõmer –at. Ma ei tea kas ma olengi teda varem teatris näinud... Ta on väga huvitav näitleja ja Pearu poja rolli väga sobilik. Ka vana Pearu Peeter Jakobi kehastuses oli väga hea ning tabav. See kukub nii ehe välja, kuidas poeg isa kuulab ning on juba rääkimas naisele kuidas ta isa päranduse pärast peab hakkama naist petma, kuid naine paneb vanamehe paikka ning on nö mehe eest väljas. See kui Tiina Mälberg ütleb vanale Pearule, et oma meest pole tema nõus jagama, et kõigest muust on ta valmis loobuma, on tugeva naise hea esitus. Ja see lõikab läbi hingest.

Üldiselt torkasidki silma Rakvere Teatri näitlejad oma tugevusega. Endla omadel on kuidagi kiiksukamad rollid või nad lihtsalt on kuidagi võrdluses tagasihoidlikumal positsioonil. Kuid kahtlemata kompenseerib Avandi tugev ja stiilipuhas Indreku kehastastus selle mitmekordelt tasa.

Palju mängis etendusele kaasa ka asukoht, ehk ehtne Tammsaare kodukoht. Ja need vanad talumajad ning isegi suur kell metsa kohal. Koorilauljatest inglid, keda oli tõesti palju ning kelle ilus muusika andis omakorda lisaväärtust lavastusele. Niimoodi massiliselt laval näiteks reas seistes andis ta jälle huvitava efekti.

Hinnang: 5 (huvitav, et Rohumaa on lavastanud sellel aastal siiani nähtud parima ja halvima tüki. Vargamäe vabariik on tõeliselt võimas ja hea lavastus. Kus on palju näitlejaid ning palju ehtsaid tundeid, mis juba kasvõi paljalt asukoha pärast tasuks kogeda, kuid see mida sellel ehtsal murulaval näidati see oli sisukas ja tundeküllane vaatemäng. Traditsionaalses teatrivõtmes, mis sellisele tektile on paslik. Ülimalt soovituslik igale eestlasele ja miks ka mitte mitte-eestlasele).

Sattusime seda etendust vaatama koos peaminister Andrus Ansipi ja tema perega. Rahvas kihises ümberringi. Vaheajal pakuti kartuli-tangu-putru. Eht ajastukohane! Ainult et kahte vaheaega poleks küll vaja olnud. Minu meeles mistahes pikkusega lavastus võiks ikka ja alati olla ainult ühe vaheajaga.