Kaks Eesti tippnaisnäitlejat on saanud kokku Sadamateatri omapärasel ümmargusel laval, millel on ka "nurgad". Intiimne nii näitlejate- kui ka vaatajatearvu poolest. Tegemist on praeguse hetke maailma tippdramaturgide hulka kuuluva Donald Margulies -e näitemänguga "Kogutud teosed" kuigi õigem oleks olnud vist pealkiri tõlkida "Kogutud lood" või "Kogutud jutustused" (originaalis "Collected Stories"), arvestades etenduse sisu. Seeläbi tekib kohe ka kahtlus üldse kogu tüki tõlke õigsuses ja läbimõeldud sisukuses, kuid kuna ma pole tuttav originaaliga siis jätan siiski kahtlused ainult kahtlusteks, kuna lavastus, näitlejatööd ning tegelikult ka etenduse lugu ise, ehk sisu on kõik "tase", nagu ütleks ka etenduse üks tegelastest - Lisa :) Donald Marguliese varasematest näidenditest olen näinud Bergmanlikku suhetedraamat Eesti Draamateatri väikeses saalis - "Õhtusöök sõpradega", mida pean samuti väga kõrge tasemega draamatekstiks. Võitis ju Margulies selle eest isegi Pulitzeri. Muideks ka "Kogutud teosed" oli Pulitzeri kandidaat. Ning see ehk räägib mingil määral ka iseenese eest, millise "tasemega" on tegemist.
Kuid otse loomulikult heast loost ei piisa. Selle õnnestunud lavale toomiseks on vaja ka head visiooni ning professionaalseid tegijaid. Eva Klemets-i lavastustest olen varem näinud ainult "Et keegi mind valvaks" Linnateatris. Ning see meeldis mulle väga. Hingega tehtud. Sama mulje jäi mulle ka sellest tükist. Mänguruum ja kunstilised lahendused (teha pöördlava lavale füüsiliste inimeste abil, kui lava ise ei pöörle...sellel polnud ehk mingit sümboolset tausta - kuid kes teab - kuid kuna vaatajad olid kõigis neljas ilmakaares, siis vaatajate suhtes oli see küll ülimalt aus ning omamoodi andis sellele tükile ja tema toimumispaigale elu ja hingamise. Sest pidevalt sai sellele toale vaadata eri kandi pealt...nagu kärbes, kes vahest maandub ühel vahest teisel seinal.
Kui rääkida näitlejatest, siis mul jagub ainult kiidusõnu! Hilje Murel on üks kummaline naisnäitleja. Ta on ehk kõige õigemas eas, kus tal on võimalik mängida eriti suure vanuseskaalaga naisi. Kuid kummaline sellepärast, et talle pole tähtis kuidas ta parajasti publikule paistab. Kas ilus, kole, alasti või kauge või kummaline. Ta teeb mida ta teeb täiesti ausalt ning publikusse on see paista (muideks huvitav, kas ta luksumine oli päris ja kas see nipp, mida ta kasutas on tema "vana" nipp...see igal juhul toimis :) ...mulle tundus, et ta päriselt hakkas luksuma keset teist vaatust ning seda oli nii mõnus vaadata kuidas Külliki Saldre seda märkas, ise samaga edasi mängides võttis ta tassi veega ja ulatas Hiljele, et too juues ehk saaks luksust lahti...veel üks ere näide professionaalsusest :)). Kui tal on vaja olla kole, siis ta ei karda irvitada nii et igemed paistavad. Kui tal on vaja olla tugev, siis tal on selg sirge ning soenguski on kõik juuksekarvad karmilt sirgu ning näos ei liigu ükski lihas. Kui tal on vaja "suhelda publikuga", siis ta on ehtne algaja kirjanik, kes oma lugusid ette loeb. Tehes seda nii, nagu üks närviline, esinemisega veel mitteharjunud kirjanik seda teeks. Mina olin tal küll täiesti peos ning uskusin absoluutselt kõike, mis tal suust tuli. Ja täiesti võrdväärne partner on Külliki Saldre, kelle karakter on selgepiirilisem ning ehk sellevõrra lihtsam mängida, kuid samas ta teeb mingis mõttes Ruth-i karakterist minu silmis ebameeldivama kui näiteks Murel-i noor õpilane Lisa. Samas kellel on õigus? Ehk kes on paha kes hea, see jääb lõppude lõpuks iga vaataja otsustada ja see ongi geniaalne! See, et nii Saldre kui ka Murel-i mängust otseselt ei saa lugeda välja tegijate arvamust. See tõesti jääb vaataja otsustada. Võibolla kui Saldre poleks nii karm ja kui Murel poleks nii andunud kuulaja ning imetleja Saldre "lugudele", kapriisidele ning lõppude lõpuks ju kogu elule ja tema õpetustele, siis poleks see kõik olnud nii pingestatud ja usutav. Samas kui Saldre Ruth Steiner on just selline tugev, tuntud ja tunnustatud naiskirjanik, keda paljud imetlevad. Ning alltekstina usud Saldre mängu vaadates, et see tõesti nii on...ma mõtlen see kõik, mis etendusest endast tema elu kohta täpsemalt välja pole öeldud vaid just Saldre mängib selle kõik oma otsesele tekstiraamatu tekstile juurde. Seda ju nimetataksegi koondnimetusega karakteri loomine..khm khm...MEISTERLIK KARAKTERI LOOMINE! Kui mõelda, siis kõik need erinevad stseenid, mis etenduses ajaliselt hüppavad pidevalt edasi... ajaliselt vältab see tükk ju mitmed aastad. Ja nende aastate jooksul juhtub nende tegelaste elus nii mõndagi, ehk nad muutuvad ajas ja nende mõju- ning võimuvahekorrad muutuvad, kuid nii Hilje Murel kui ka Külliki Saldre suudavad ja oskavad need oma karakteritesse sisse mängida sellise mängleva kergusega, et ühtki traagelniitigi pole märgata ja mõlemad justkui oleksidki need intelligentsed naised - mõlemad oma kivi otsast vaadatuna omas mõttes õigusega "kivi kuningannad".
Ma siin käin oma kirjeldustega nagu ümber palava pudru selle etenduse sisu mõttes. Hoiatan ette, et mu kirjelduses on paljastavaid seiku, mida etendust mitte näinud inimesel ei tasu lugeda. Et jätta endale üllatusmomendid alles.
Kui tavaliselt alustan ma loo lähtekoha kirjeldamisega, siis enne kõike tahan seekord öelda, et kogu tüki pinge ja "hunnik õpetavaid sõnu lugudekirjutamise" kohta kulmineeruvad lõpustseenis. Ja tegelikult kogu teekond selle lõpuni saab viimastes misanstseenides autori poolt ülima naudingulisusega kasutatud. Ehk kogu lugu tuleb teraselt jälgida ning katsuda talletada mällu kõik võimalik, sest seda nauditavam on see lõpp!!! Kuid nüüd algusesse tagasi...
Noor kirjanik Lisa, tuleb oma mentori - kuulsa ja tunnustatud kirjaniku Ruth Steiner-i juurde kuulama tema arvamust oma esimese kirjatöö kohta ja üldse seda, kas temas on kirjanikuks ainest. Ruth tunneb ära talendi. Kui Lisa soovib saada Ruth-i assistendi kohta, siis mõlemad tunduvad juskui teineteist vajavat ning 1+1 on ju 2. Lisa ei varja hetkeksi oma austust Ruth-i vastu, samas kui Ruth talle oma elu ükskiasju pühendab, samas kui ka teda õpetab ning juhendab - nii elulistel kui kirjanduslikel teemadel. Tekib selline pinges mäng, et vaatajal tekib küsimus, milleni see kõik välja viib?
Lisa kirjutab Ruth-i elu kohta romaani, mille üle viimane solvub. Kuna iga kirjanik oma elust ammutab teemasid, tundub nagu Lisa oleks oma õpetaja isiklikud vestlused oma huvides ära kasutanud ning varastanud tema eluloo. Samas kui Lisa väidab, et ta kirjutas raamatu austusavaldusena armastatud õpetajale. Lugu on mitmel korral läbi põimunud nii, et mingi alguses või keskel loetud tekst või peetud dialoog saab lõpus väga olulise sisu. Nii agar õpilane, kes võiks öelda, et lausa jumaldas oma õpetajat, on ühest küljest võtnud väga sõnasõnalt kuulda oma õpetaja õpetusi kuid samas on õpetaja mõnes mõttes "loonud monstrumi". Või vähemalt sellise kirjaniku, kellega ta rahul ei ole...ja kui täpsemalt selle üle järele mõelda, siis mitte isendast nii väga erineva inimese ja kirjaniku. Lugu esitab tegelikult läbi selle dilemma ühe olulise küsimuse. Millal lakkab lugu olemast kirjaniku oma? Kas siis kui ta selle avaldab? Kas juba siis kui ta sellest kellelegi räägib? Või jääb ta igavesti kirjaniku "enda omaks"? Näidendi Ruth saab seda valusalt omal nahal tunda. Kuid kas ta oleks pidanud hoiduma isiklikest asjadest rääkimast? Kas ta oleks pidanud alati oma jutule juurde mainima, et see või teine asi on "saladuskatte all"? Nii põnev, kui teatrietendus äratab nii palju küsimusi! Ja need väljatoodud küsimused polnud sugugi ainukesed!
Kõige kõvem pähkel oli minu jaoks see kogu etenduse viimane lause. Ma olen selle üle nii K-ga vestelnud kui ka ise selle kallal pead murdnud. Ehk siis pärast seda suurt tüli, kui Ruth Lisa oma kodust nö. minema saadab. Ta ütleb: "Kui Sa alla lähed, siis võta prügi ka kaasa, sellel kotil on auk." Kas ta sellega tahtis öelda, et Lisa võib oma kirjutatud käsikirja sellest prügikotis olevast august sisse lükata ja koos prügiga selle minema visata? Kas ta mõtles, et see käsikiri ise on "prügi" ja see auk oli see valeinfo, mida käsikiri sisaldas? Või oli see viide sellele Ruth-i kirjutatud loole, mida Lisa sai enne teisi lugeda ja mida etenduse keskel analüüsiti, ehk see lugu ema ja tütre vahel, kus ema oli suremas ja mis lõppes millegi argisega, nagu kaks naist küpsetasid koos kooki... sellisel juhul oleks see "lugu loos, mis tegelikult lavastub välja loo lõpuks terve loo sisuna" - ma ei oska seda kergemalt mõistetavalt sõnadesse panna :) Aga see lõpulause võis ka tähendada otseselt seda, mida Ruth ütles, ehk Lisa, assistent nagu ta tegelikult ju oli, viiks prügi välja ning et "tema teeneid on ka tulevikus vaja". Ma tahaks mõelda, et seda see lõpp tähendaski. Ehk nende kahe sõprus läheb edasi, olenemata sellest tülist. Kuid see tüli oli nii eluliselt sügav ja ühe osapoole jaoks emotsionaalselt laostav, et sellise asja eest selline naine nagu Ruth küll andeks ei ole võimeline andma.
Kuid otse loomulikult heast loost ei piisa. Selle õnnestunud lavale toomiseks on vaja ka head visiooni ning professionaalseid tegijaid. Eva Klemets-i lavastustest olen varem näinud ainult "Et keegi mind valvaks" Linnateatris. Ning see meeldis mulle väga. Hingega tehtud. Sama mulje jäi mulle ka sellest tükist. Mänguruum ja kunstilised lahendused (teha pöördlava lavale füüsiliste inimeste abil, kui lava ise ei pöörle...sellel polnud ehk mingit sümboolset tausta - kuid kes teab - kuid kuna vaatajad olid kõigis neljas ilmakaares, siis vaatajate suhtes oli see küll ülimalt aus ning omamoodi andis sellele tükile ja tema toimumispaigale elu ja hingamise. Sest pidevalt sai sellele toale vaadata eri kandi pealt...nagu kärbes, kes vahest maandub ühel vahest teisel seinal.
Kui rääkida näitlejatest, siis mul jagub ainult kiidusõnu! Hilje Murel on üks kummaline naisnäitleja. Ta on ehk kõige õigemas eas, kus tal on võimalik mängida eriti suure vanuseskaalaga naisi. Kuid kummaline sellepärast, et talle pole tähtis kuidas ta parajasti publikule paistab. Kas ilus, kole, alasti või kauge või kummaline. Ta teeb mida ta teeb täiesti ausalt ning publikusse on see paista (muideks huvitav, kas ta luksumine oli päris ja kas see nipp, mida ta kasutas on tema "vana" nipp...see igal juhul toimis :) ...mulle tundus, et ta päriselt hakkas luksuma keset teist vaatust ning seda oli nii mõnus vaadata kuidas Külliki Saldre seda märkas, ise samaga edasi mängides võttis ta tassi veega ja ulatas Hiljele, et too juues ehk saaks luksust lahti...veel üks ere näide professionaalsusest :)). Kui tal on vaja olla kole, siis ta ei karda irvitada nii et igemed paistavad. Kui tal on vaja olla tugev, siis tal on selg sirge ning soenguski on kõik juuksekarvad karmilt sirgu ning näos ei liigu ükski lihas. Kui tal on vaja "suhelda publikuga", siis ta on ehtne algaja kirjanik, kes oma lugusid ette loeb. Tehes seda nii, nagu üks närviline, esinemisega veel mitteharjunud kirjanik seda teeks. Mina olin tal küll täiesti peos ning uskusin absoluutselt kõike, mis tal suust tuli. Ja täiesti võrdväärne partner on Külliki Saldre, kelle karakter on selgepiirilisem ning ehk sellevõrra lihtsam mängida, kuid samas ta teeb mingis mõttes Ruth-i karakterist minu silmis ebameeldivama kui näiteks Murel-i noor õpilane Lisa. Samas kellel on õigus? Ehk kes on paha kes hea, see jääb lõppude lõpuks iga vaataja otsustada ja see ongi geniaalne! See, et nii Saldre kui ka Murel-i mängust otseselt ei saa lugeda välja tegijate arvamust. See tõesti jääb vaataja otsustada. Võibolla kui Saldre poleks nii karm ja kui Murel poleks nii andunud kuulaja ning imetleja Saldre "lugudele", kapriisidele ning lõppude lõpuks ju kogu elule ja tema õpetustele, siis poleks see kõik olnud nii pingestatud ja usutav. Samas kui Saldre Ruth Steiner on just selline tugev, tuntud ja tunnustatud naiskirjanik, keda paljud imetlevad. Ning alltekstina usud Saldre mängu vaadates, et see tõesti nii on...ma mõtlen see kõik, mis etendusest endast tema elu kohta täpsemalt välja pole öeldud vaid just Saldre mängib selle kõik oma otsesele tekstiraamatu tekstile juurde. Seda ju nimetataksegi koondnimetusega karakteri loomine..khm khm...MEISTERLIK KARAKTERI LOOMINE! Kui mõelda, siis kõik need erinevad stseenid, mis etenduses ajaliselt hüppavad pidevalt edasi... ajaliselt vältab see tükk ju mitmed aastad. Ja nende aastate jooksul juhtub nende tegelaste elus nii mõndagi, ehk nad muutuvad ajas ja nende mõju- ning võimuvahekorrad muutuvad, kuid nii Hilje Murel kui ka Külliki Saldre suudavad ja oskavad need oma karakteritesse sisse mängida sellise mängleva kergusega, et ühtki traagelniitigi pole märgata ja mõlemad justkui oleksidki need intelligentsed naised - mõlemad oma kivi otsast vaadatuna omas mõttes õigusega "kivi kuningannad".
Ma siin käin oma kirjeldustega nagu ümber palava pudru selle etenduse sisu mõttes. Hoiatan ette, et mu kirjelduses on paljastavaid seiku, mida etendust mitte näinud inimesel ei tasu lugeda. Et jätta endale üllatusmomendid alles.
Kui tavaliselt alustan ma loo lähtekoha kirjeldamisega, siis enne kõike tahan seekord öelda, et kogu tüki pinge ja "hunnik õpetavaid sõnu lugudekirjutamise" kohta kulmineeruvad lõpustseenis. Ja tegelikult kogu teekond selle lõpuni saab viimastes misanstseenides autori poolt ülima naudingulisusega kasutatud. Ehk kogu lugu tuleb teraselt jälgida ning katsuda talletada mällu kõik võimalik, sest seda nauditavam on see lõpp!!! Kuid nüüd algusesse tagasi...
Noor kirjanik Lisa, tuleb oma mentori - kuulsa ja tunnustatud kirjaniku Ruth Steiner-i juurde kuulama tema arvamust oma esimese kirjatöö kohta ja üldse seda, kas temas on kirjanikuks ainest. Ruth tunneb ära talendi. Kui Lisa soovib saada Ruth-i assistendi kohta, siis mõlemad tunduvad juskui teineteist vajavat ning 1+1 on ju 2. Lisa ei varja hetkeksi oma austust Ruth-i vastu, samas kui Ruth talle oma elu ükskiasju pühendab, samas kui ka teda õpetab ning juhendab - nii elulistel kui kirjanduslikel teemadel. Tekib selline pinges mäng, et vaatajal tekib küsimus, milleni see kõik välja viib?
Lisa kirjutab Ruth-i elu kohta romaani, mille üle viimane solvub. Kuna iga kirjanik oma elust ammutab teemasid, tundub nagu Lisa oleks oma õpetaja isiklikud vestlused oma huvides ära kasutanud ning varastanud tema eluloo. Samas kui Lisa väidab, et ta kirjutas raamatu austusavaldusena armastatud õpetajale. Lugu on mitmel korral läbi põimunud nii, et mingi alguses või keskel loetud tekst või peetud dialoog saab lõpus väga olulise sisu. Nii agar õpilane, kes võiks öelda, et lausa jumaldas oma õpetajat, on ühest küljest võtnud väga sõnasõnalt kuulda oma õpetaja õpetusi kuid samas on õpetaja mõnes mõttes "loonud monstrumi". Või vähemalt sellise kirjaniku, kellega ta rahul ei ole...ja kui täpsemalt selle üle järele mõelda, siis mitte isendast nii väga erineva inimese ja kirjaniku. Lugu esitab tegelikult läbi selle dilemma ühe olulise küsimuse. Millal lakkab lugu olemast kirjaniku oma? Kas siis kui ta selle avaldab? Kas juba siis kui ta sellest kellelegi räägib? Või jääb ta igavesti kirjaniku "enda omaks"? Näidendi Ruth saab seda valusalt omal nahal tunda. Kuid kas ta oleks pidanud hoiduma isiklikest asjadest rääkimast? Kas ta oleks pidanud alati oma jutule juurde mainima, et see või teine asi on "saladuskatte all"? Nii põnev, kui teatrietendus äratab nii palju küsimusi! Ja need väljatoodud küsimused polnud sugugi ainukesed!
Kõige kõvem pähkel oli minu jaoks see kogu etenduse viimane lause. Ma olen selle üle nii K-ga vestelnud kui ka ise selle kallal pead murdnud. Ehk siis pärast seda suurt tüli, kui Ruth Lisa oma kodust nö. minema saadab. Ta ütleb: "Kui Sa alla lähed, siis võta prügi ka kaasa, sellel kotil on auk." Kas ta sellega tahtis öelda, et Lisa võib oma kirjutatud käsikirja sellest prügikotis olevast august sisse lükata ja koos prügiga selle minema visata? Kas ta mõtles, et see käsikiri ise on "prügi" ja see auk oli see valeinfo, mida käsikiri sisaldas? Või oli see viide sellele Ruth-i kirjutatud loole, mida Lisa sai enne teisi lugeda ja mida etenduse keskel analüüsiti, ehk see lugu ema ja tütre vahel, kus ema oli suremas ja mis lõppes millegi argisega, nagu kaks naist küpsetasid koos kooki... sellisel juhul oleks see "lugu loos, mis tegelikult lavastub välja loo lõpuks terve loo sisuna" - ma ei oska seda kergemalt mõistetavalt sõnadesse panna :) Aga see lõpulause võis ka tähendada otseselt seda, mida Ruth ütles, ehk Lisa, assistent nagu ta tegelikult ju oli, viiks prügi välja ning et "tema teeneid on ka tulevikus vaja". Ma tahaks mõelda, et seda see lõpp tähendaski. Ehk nende kahe sõprus läheb edasi, olenemata sellest tülist. Kuid see tüli oli nii eluliselt sügav ja ühe osapoole jaoks emotsionaalselt laostav, et sellise asja eest selline naine nagu Ruth küll andeks ei ole võimeline andma.
Kõigele lisaks baseerub lugu tõestisündinud kohtukaasusel. Stephen Spender proovis takistada kirjanik David Levitt -i kirjutatud Spenderi eluloo avaldamist, eriti mis puudutas Spenderi ja tema armastatu suhet. Inglise seaduste järgi Spenderil see õnnestus kuid Ameerika kohtus poleks olnud takistamisel alust. Eesti kohtusüsteemis, kui näiteks mõelda Kadri Kõusaare Magnus - filmile, siis oleks samuti Ruth olnud võitja ning Lisa poleks saanud oma romaani avaldada... kellel on õigus? Milline kohtusüsteem on õiglasem? Moraalsem?
Samas tekib veel küsimus, et kui Lisa tõesti tahtis raamatu kirjutada Ruth-ile pühendades ning ausalt tema elust, siis oleks ta ju Ruthilt luba küsinud või kutsunud ta kaasautoriks vms. Ei, Lisa käitus isekalt ning omakasupüüdlikult. Tema enda elu oli igav ning ilma piisava materjalita. Tema elust kõlbas kirjutada "mõned lühilood suures kirjas 186-l leheküljel"...naeruväärne nagu ta ka ise tõdes...kuid kuulsusejanu ning ambitsioonid ajasid teda kirjutama Ruth-i elust. Kuigi nagu näidendis nii ka elus selliste asjadega, hoiatusmärke oleks Ruth võinud lugeda juba Lisa varasemast käitumisest...Lisa ju algusest isekalt "tegi nagu tegelikult ise tahtis", lihtsalt Ruth-i võimalusel ära kasutades (nagu selle esimese avaldatud loo eri väljaannetele saatmisegagi).
Kõige liigutavam hetk minu jaoks oli see, kui Ruth ütles, et ta oma 32 õpetaja-aasta jooksul iga aasta vaatab ja valib mõne andeka uue õpilase välja, et teda kui oma tütreks või pojaks pidada. Kuid ta pole kedagi nii palju armastanud kui Lisa-t. Kogu selle loo valguses, ehk teades seda lõppu, on see koht veel eriti liigutav! Aga noorte jaoks on alati olnud ning tuleb alati ka olema kõik lihtsam ning emotsioonitum kui vanemate inimeste jaoks. Nii see on alati olnud ja ilmselt jääb ka olema...ma mõtlen ka päris elus.
Hinnang: 5 (Lugu, mis areneb ja avaneb vaataja silme ees lahti aega mööda. Vaataja võib mõelda igasuguseid stsenaariume enda jaoks, kuidas asi edasi areneda võib...kuid mingil hetkel hakkab puzzletükkidest tekkima pilt ning lõpus avaldub kogu loo idee oma täies hiilguses. Intellektuaalne dialoog on nii nauditav, eriti kuna õhku visatud nimed ja teemad on tuttavad. Selline himu tekkis kirjutada lugusid ning miks ka mitte näidendeid vaadates ja kuulates Ruth Steineri "meistriklassi". Nii hea on etendusega kaasa mõelda ja tunda seda elektrit ning pinget, mis on lõpuks nii pingule aetud, et see ei saa muud kui plahvatada. Kõik need kõsimused, mis tekkisid juba vaadates ning eriti need, millele mõelda veel päevi hiljem... Ja tegelikult need kirjanduslikud õppesõnad on päris kasulikud ja õpetlikud. Seal hulgas ka aforismilikud banaalsed väited, a la "Pole vahet, millel lugu baseerub, peaasi, et on hea lugu" ja "Kui Sul on lugu jutustada, siis kirjuta see, mitte ära jutusta. Kui selle korra ette jutustad, kaob selle kirjutamisest pinge ning ei pruugiga sellega lõpule jõuda". Mulle meeldis ka see etenduse esimeses osas Lisa kirjutatud teksti iga lause lahtimõtestamine. Sest sellise pinge ning tähelepanuga ilmselt on kirjutatud sellised klassikud nagu näiteks Steinbeck-i Me tusameele talv...muidu lihtsalt pole võimalik sellist täiuslikkust saavutada. Nagu misatahes kunstitööga. Mida suurem pühendumus igale pisiasjale, seda parem tervik. Sest pisiasjad ongi olulised! Samuti oleks omamoodi irooniline, kui ka see näidend oleks kirjutatud täpselt selles stiilis :) Mulle meeldib nii mõelda...ja tulemus oli ju perfektne! See tükk esindab tüüpilist minu maitset - kammerlikult vähe näitlejaid, aga head proffid näitlejad, pinge pidevalt kasvab, lõpp on lahendus ja lõpp on hea ning huvitav, pakub kaasaelamismõtteid ja samuti mõtlemisainet ka pärast etenduse lõppu-teater "mõtlevale" inimesele, lahkab inimsuhteid ühel või teisel moel, on heas mõttes klassikaline teater kuid samas on ka mingis mõttes originaalset lähenemist, intellektuaalsed ja/või huvitavad karakterid, esindatud on mõttemaailm(ad), mis ei pruugi ühtida minu omaga kuid mis tekitavad minus emotsioone ja tükk jutustab mingi loo.)
Hinnang: 5 (Lugu, mis areneb ja avaneb vaataja silme ees lahti aega mööda. Vaataja võib mõelda igasuguseid stsenaariume enda jaoks, kuidas asi edasi areneda võib...kuid mingil hetkel hakkab puzzletükkidest tekkima pilt ning lõpus avaldub kogu loo idee oma täies hiilguses. Intellektuaalne dialoog on nii nauditav, eriti kuna õhku visatud nimed ja teemad on tuttavad. Selline himu tekkis kirjutada lugusid ning miks ka mitte näidendeid vaadates ja kuulates Ruth Steineri "meistriklassi". Nii hea on etendusega kaasa mõelda ja tunda seda elektrit ning pinget, mis on lõpuks nii pingule aetud, et see ei saa muud kui plahvatada. Kõik need kõsimused, mis tekkisid juba vaadates ning eriti need, millele mõelda veel päevi hiljem... Ja tegelikult need kirjanduslikud õppesõnad on päris kasulikud ja õpetlikud. Seal hulgas ka aforismilikud banaalsed väited, a la "Pole vahet, millel lugu baseerub, peaasi, et on hea lugu" ja "Kui Sul on lugu jutustada, siis kirjuta see, mitte ära jutusta. Kui selle korra ette jutustad, kaob selle kirjutamisest pinge ning ei pruugiga sellega lõpule jõuda". Mulle meeldis ka see etenduse esimeses osas Lisa kirjutatud teksti iga lause lahtimõtestamine. Sest sellise pinge ning tähelepanuga ilmselt on kirjutatud sellised klassikud nagu näiteks Steinbeck-i Me tusameele talv...muidu lihtsalt pole võimalik sellist täiuslikkust saavutada. Nagu misatahes kunstitööga. Mida suurem pühendumus igale pisiasjale, seda parem tervik. Sest pisiasjad ongi olulised! Samuti oleks omamoodi irooniline, kui ka see näidend oleks kirjutatud täpselt selles stiilis :) Mulle meeldib nii mõelda...ja tulemus oli ju perfektne! See tükk esindab tüüpilist minu maitset - kammerlikult vähe näitlejaid, aga head proffid näitlejad, pinge pidevalt kasvab, lõpp on lahendus ja lõpp on hea ning huvitav, pakub kaasaelamismõtteid ja samuti mõtlemisainet ka pärast etenduse lõppu-teater "mõtlevale" inimesele, lahkab inimsuhteid ühel või teisel moel, on heas mõttes klassikaline teater kuid samas on ka mingis mõttes originaalset lähenemist, intellektuaalsed ja/või huvitavad karakterid, esindatud on mõttemaailm(ad), mis ei pruugi ühtida minu omaga kuid mis tekitavad minus emotsioone ja tükk jutustab mingi loo.)
Autor: Donald Margulies
Tõlkijad: Sven Karja, Laur Kaunissaare
Lavastaja: Eva Klemets
Kunstnik: Aime Unt
Valguskunstnik: Martin Makarevitš
Osatäitjad: Ruth-Külliki Saldre, Lisa-Hilje Murel (külalisena Eesti Draamateatrist)
Vanemuise tekst: Ootamatuid, pingsaid sündmuspöördeid sisaldav lugu kahe kirjandusele pühendunud naise sõprusest kergitab üles intrigeerivaid küsimusi loomingulisest konkurentsist, õpilase ja õpetaja vahekorrast, kirjanduse ja elu suhetest.
Kirjanikuks saada ihkav tudengineiu tuleb oma õppejõu, eduka naiskirjaniku koju õppetunnile. Õpilase pühendumine ja kirjandushuvi on nii jäägitu, et õpetaja nõustub võtma neiu oma erasekretäriks. Kas omavaheline sõprus ja usaldus ning muudki eetilised parameetrid tuleks jätta tahaplaanile, kui kõne all on kirjandus? “Kogutud teoste” maailmaesietendus toimus 1996. aastal South Coast Repertory teatris Californias. Margulies oli selle näidendiga ka ihaldusväärse Pulitzeri auhinna nominent.
Esietendus 27. septembril 2008 Sadamateatris.
21 kommentaari:
Tuleb välja, et olime eile koos teatris. Kuna ma oma arvates olen sind korra varem näinud, siis tekib kohe kahtlus, miks ma seekord ei näinud ja kas ma siis ikkagi tean valet inimest:) Aga see pole oluline.
Kuna ma teadsin, et sul on kavas seda vaatama minna (riba vasakul), siis mõtlesin just enne oma muljete kirjapanemist, et peaks (mh) sind hoiatama, et ära enne loe, kui ise ära oled käinud. Otsing aga pakkus juba ka sinu 4 tundi tagasi kirjutatud jutu:)
Mõne koha peal võiksin sinu jutuga "vaielda" või "arutada", aga vbolla ei ole nagu mõtet. Sest kogu tüki üks pluss oli, et millegi tõlgendamist ei nõuta karjuvalt, vaid antakse võimalusi. Minu arust ei olnud selle lavastusliku tõlgenduse järgi see Lisa üleüldse isekas, vaid pigem siiski ikka naiivne, võttes Ruthi igat sõna kui puhast kulda ja arvas tõsimeeli, et Ruth oli ise talle selle loo "üle andnud".
Võibolla see on mitte-nii-väga-rikutud inimese märk, et arvad, et Lisa oli naiivne ning tegi seda puhtast südamest. Minu jaoks jällegi oli seal piisavalt vihjeid sellele, et ta tegi seda oma isekusest. Kas panid tähele kuidas ta läks närvi kui ta esimene raamat oli välja tulnud ning ta sai "hea kriitika" osaliseks. Ta automaatselt sattus paanikasse, et mis nüüd edasi? Ta on juba nö. kõigest kirjutanud mis ta elus on juhtunud... Aga et teda tõsiselt võetaks, selleks peaks ta järgmiseks ühe korraliku romaani kirjutama. Ta ei küsinud ausalt Ruth-i käest, et kas ta võib tema elust kirjutada või et kirjutaks koos või midagi sellist. Ta lihtsalt varastas Ruth-i loo...sest arvas, et see on nüüd ka tema lugu ning tal on selleks täielik õigus...seda väitis ta ju ka selles viimases lõigus. Ruth isegi ju oma jutus rääkis, et ta ei taha oma "armastuse lugu" kellegagi jagada. Ja seda ta ju ei jaganud ka isegi Lisaga..."prügikotis on auk"...võibolla see "auk" oligi see puuduolev osa?
Aga palun vaidle ja aruta ikka! Ma olen nii põnevil, et "torman" kohe Su nägemust sellest tükist lugema!!!!! Ma kirjutasin selle oma loo keset ööd ja sellepärast pole nii väga kindel, e tma kõik mõtted kirja sain nii nagu tahtsin :)
Muideks käisin ka selles "Itaalia köök" restas. See oli Gildi tänaval ja selgus, et ma olen seal kunagi aastaid tagasi käinud...ja muideks see jättis juba esimesel korral hea mulje, ei teagi miks ma vahepeal sinna pole jõudnud :) Aitäh soovituse eest!!
Itaalia köögi suhtes on muidugi tore, et see sulle meeldis:) Sest ega ta vist üks tatikoht on, aga mulle sellised meeldivadki pigem. Sest on kohti, mis on liialt üles haibitud ja hästi "popid" - mul on juba selliste poppide kuvandite vastu midagi.
Arutelu/vaidlus on ikkagi antud hetkel pisut ülearune, kuna eks jäetigi tõlgendamiseks sadu võimalusi (einoh, kas just sadu)... Minu seisukoht on ikka, et see tüdruk oli läbini naiivne ja sinisilmne. (Ja oi, ma olen rikutud, pigem äkki meeste ja naiste mõttemaailm on erinev. Naistel pole kõik sugugi nii läbimõeldud, kui meestele tundub. Mehed tegutsevad siiski läbimõeldumalt, naised instinktiivsemalt ja intuitiivsemalt).
Ma mäletan seda kohta väga hästi, millele sa osutad. Samamoodi mäletan ma seda, kuidas enne seda oli juttu Woody Allenist, tema elu ja loomingu vastukäivusest; kuidas oli juttu elust ja sellest, et kirjandus on selle peegeldus või LIIALDUS; sellest, mida Ruth ütles Lisale Disneylandi jutu kohta ja selle kohta, et isa ei oleks pidanud seda üldse nägema - aga tõesti ET VÕIB SEDASI TEISTE KULUL AINEST KASUTADA. Just selles vestluses viitas Ruth endast vanema kunstiinimese vastu tekkivale armastusele ja just siis kasutas Lisa võimalust temalt selle Schwartzi kohta küsida (sest ega ta ei olnud seda Schwartzi kirja koristades lugemata jätnud!). SEDA ta ju pidaski silmas, kui viimases stseenis ütles, et talle tundus, et sellega Ruth ANDISKI SELLE LOO TALLE ÜLE. Ta ju jumaldas oma õpetajat nõretamiseni, ta võttis kõike puhta kullana. Küsimus on, kuivõrd puhta kullana kõike oleks pidanud võtma ja kuivõrd on vaja siiski ise mõelda, distants võtta, respekteerida oma lähedase kogemust jms...
Muidugi läheb inimene närvi, kui on oma jutukoguga saanud "ajastu hääleks", aga siis on seest tühi ja tal ei ole oma ajastu kohta midagi, mis teda kõnetaks. Oma õpetaja armulugu tuntud kirjanikuga pluss see õhkkond, millesse ta õpetaja oli noorena sattunud (kõik need kuulsused, kellega on kohtutud ja kohvikutes nähtud) - kõik see kõnetas teda ja puudutas. Samas see õpilase vaatamine õpetaja poole alt üles - see kõik oli tegelikult tema ise. Kuni nende seksistseenideni kuskil trepikojas - see oli kõik juba tema enda ajastu. Piir elu ja kirjanduse vahel. Eetika. Esteetika. Küsimärk küsimärgi otsa, tõlgendusvõimalusi, üksteise sisse valguvad tõed.
Mul ei tulnud see koht kohe meeldegi. Sul on õigus, Ruth arvas, et isa poleks tohtinud seda Lisa Disneylandi lugu näha. Ma tõlgendasin see nii, et "Ruth-il on südametunnistus". Ta ei taha teistele haiget teha. Tema enda sõnul - kui ta ise on kasutanud teiste elu oma tekstides, siis ainult sellepärast, et on andnud hääle neile, kellel seda muidu ei olekski võimalik...aga Ruth oli veel vähemalt sellise tervise juures, et ta oleks võinud seda ise teha ja võibolla oligi seda juba tegemas...see jäi natuke lahtiseks... Kuigi võibolla see viimane lause ütleb seda, et ta pole enam võimeline prügikastigi välja viima..et kas ta siis ikka olekski enam võimaline oma lugu kirjutama?
Samas Lisa polekski võibolla näidanud seda Disneylandi-lugu oma isale, kui seda ei avaldataks...ikkagi jälle viide sellele kui alatu on Lisa (muideks ma kaldun arvama, et mina ise olen ka rohkem Lisaga sarnane:) Aga aeg on ju ka teine. Ruth-i ajal ehk polnud nii palju väljaandeid ja igasuguseid "põlve otsas kirjanikke" ning läbilüüa oli ehk mõnevõrra lihtsam? Kuigi see on muidugi küsitav. Aga moraalinormid on ikka kõvasti lõdvenenud võrreldes nende kahe naise "aegu", selles ma olen veendunud.
Jah, see oli ju Ruth-i enda lause küll, et kunst on "liialdatud elu". Aga solvumine toimus sellelt tasandilt, et Lisa oma raamatuga muutis tema elulugu ning kõik kes seda loevad arvavadki, et nii päriselt on.... üks mõtlemistasand veel, mida tükk pakub - et kas siis kui see kellest on liialdatud selline tekst avaldatud, kas surm õigustab ja vähendab moraalseid piire (viitaks näiteks sinkohal ühele mu teisele selle hooaja lemmiklavastusele-"Koidula veri")...Lisa ju ütles, et surm on "kolmas osapool"...kas mitte ta sellele ei mänginudki, et Ruth hakkab surema ning ise ei jõuaks "oma lugu" enam välja anda...see teeks temast muidugi parema inimese, kui ma arvan...aga see kuidas Hilje Murel selle lõigu välja mängis - nägid kui julmaks ja sirgeseljaliseks ta kohe muutus, kui hakkas "surmast" rääkima!
Aga tõesti vaidlemine on ju mõttetu, sest igaüks tõlgendab seda lugu oma silmadega ning see, et tekkivad sellised vastandlikud arvamused, see näitab kui hea see tükk ikkagi oli! Ma olen täiesti vaimustuses! Aga arutada on mõnus! Ma tõesti ei mõelnud sellele lõigule, kui Ruth sellest Disneylandi-loost rääkis. Seal on nii palju detaile, et seda tükki peaks ehk uuesti vaatama sellelt tasandilt, et mingi arvamus on jub tekkinud ning nüüd need detailid kõik otsast peale vaatama, kas need sobituvad selle arvamusega :)
Lugesin Su loo ka ja Sul on täiesti õigus tuua välja need kostüümid! Üks teise järel selline silmailu!!! Aime Unt...
Kas käisid seda koos oma naisega vaatamas? Kas tema arvab ka, et Lisa oli tegelt külmavereline kalkuleerija? Ma raiun kui rauda, et ta oli lihtsalt sedavõrd lihtsameelne, et võttis kõike puhta kullana. Aga Ruth, vastupidi, oli vana kala ja teadis hästi, kuidas teiste elusid oma juttudes enda kasuks ära kasutada (ja kuidas stipendiumi saamiseks sutsu valetada, kuna muidu ei oleks seda essentsi ja siis jääks ta rahast ilma - kui ta Washingtonist tuli). Ruth ise ütles Lisale selge sõnaga, et stopp, ära räägi, kuna siis muutub kirjutamine mõttetuks, kuna see on juba räägitud (see oli just Ruthi filosoofia - kindlasti on paljudel kirjanikel vaja sutsu kellegagi arutleda, et oma seisukohti rohkem seletada ja näha, kus on puudused). Ja Lisa, ullike, võttis ju seda ka puhta kullana. Ja pani oma õpetaja austuseks tema elu tähetunni kirja, kuna arvas vihjetest aru saavat, et just seda ta peaks nüüd proovikiviks tegema (kui oma ainest pole, mine teiste kallale). Ja Ruth poleks elu sees arvanud, et see tema salajane tükike kistakse niimoodi kontekstist välja (kuigi - eks võis ka Lisa isa sama tunda Disneylandi lugedes). Aga see lugu, oma lugu samast asjast, oli tal ju kapis olemas. See ei läinud prügikasti (nagu ka mitte Lisa oma).
Aga põhiline oligi, et ei saa olla ei ühe ega teise poolt, sest kõik on väga lahtine ja kahetimõistetav. Minu arvates ei öelnud ta ka seda kolmanda osapoole-Surma asja kuigi külmavereliselt ega kalkuleerivalt. Lihtsalt näitas sellega, et pole ta nii naiivne midagi ja tegelikult teab, mis Ruthil talle TEGELIKULT öelda on. Seega on ta selles suhtes tagasi Ruthi loos koogiküpsetamisest, kus ta on justkui tütar talle. Seda ise ka tunnistades. (Seega mitte enam õpilane)
Ma lugesin oma teksti üle ja tunnen, et pean selgitama oma seisukoha loo suhtes...
Ehk siis minu meelest Lisa oli oma õpetaja suur austaja. Ta puges talle külje alla ning justkui elu käigus sai teada oma õpetaja eluloo. Kuna tal endal polnud millestki enam kirjutada, siis ta võttis ette oma õpetaja loo ning kirjutas selle raamatuks. Ta kartis, et ta õpetaja ei kiida seda heaks ning sellepärast ei arutanudki temaga eelnevalt, ega kirjutamise käigus neid ükskiasju. Õpetaja oligi solvunud lõpuks. Kuigi õpilane oli ära kasutanud neid kõiki õpetusi, mida tema õpetaja oli talle õpetanud.
See on pindmiselt see, mis minu meelest tundub loogilise seletusena...mulle lihtsalt meeldib juurde pookida neid detailides tulenevaid nõkse, mis muudavad selle loo nii mitmeseletuslikuks :)
Küsisin K käest ka. Tema arvan üldjoontes sama mida mina. Aga mul on tunne, et ma olen liigselt siin seletades varasemalt rõhku pannud sellele, et Lisa "varastas" loo...sest sellel arvamusel olen ma. Ja ta tegi seda täiesti oma isekusest. Sest tal lihtsalt polnud oma elust ainest, mida raamatuks punuda.
Ahjaa...ma mõtlesin, et seal kapis polnud tema lugu, ta lihtsalt viskas sealt välja posu pabereid ja ütles Lisale "Miks sa arvad, et kusagil siin minu asjade seas ei ole see lugu juba olemas?" Ehk siis ei tea ju ka seda kindlalt, et kas see misa ta kapist välja viskas oli tema versioon oma elust või lihtsalt "posu pabereid" näiteks tema õpilaste tööd või vanad käsikirjad...
Aga see et ta ütles, et "stopp ära räägi, muidu kaob pinge kirjutamisest"...seda küll, kuid ta oleks kindlasti andnud lõike lugemiseks juba kirjutamise jooksul...et saada heakskiitu oma õpetajalt...nagu ta siiani iga looga seda küsis... Miskit on selles minu meelest mäda...
Loomulikult ta varastas selle loo, aga sedasi oli teda õpetatud ja ta ise oli niivõrd lihtsameelne, et ei osanud oma suure iidoli sõnu distantsilt võtta. Minu arust just see teeb selle loo kurblooliseks. Mingi labane külmavereline vargus oleks minu arvates just igavam ja valmis vastuseid pakkuv. Pigem see andumus ja imetlus, millel pole piire ja kui ohtlik see ühtepidi võib olla. Keegi ütles hiljuti (aa, see oli Marjane Sartrapi mingis intervjuus), et inimkond jaguneb kaheks - fanaatikuteks (halvas mõttes) ja mitte-fanaatikuteks. Ja kogu maailma elu keeravad p.... just esimesed. Siin on natuke samamoodi: Lisa on liigselt fanaatik, tal kaob ise mõtestamise võime. Kui veel (suhteliselt mõttetult) samm edasi minna: Kuidas ta (Lisa) oma teoseid kirjutas ja millised need tegelikult olid, on meile ju saladuseks (kas seal on analüüsi või peegeldas see tõesti ajastu häält? Umbes nagu meie Henno "Mina olin siin?) ja romaan pole tegelikult veel ilmunud. Äkki ta on nagu see Valentin Kuiki raamatu ("Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev", LR 2007/7) tegelane, vist Merle, kes nii vahvasti viitas raamatutele, mida ta kuhjade viisi luges. Luges tõelisi klassikuid, aga kokku võttis nagu tänapäeva seepe:)
"Hiljuti ma lugesin ühte õudukat," ütleb Merle. "Seal üks kena vene noormees lööb ühele mutile kirvega pähe. Ta ise loodab, et saab rikkaks ja õnnelikuks, aga kus sa sellega: hing ei anna enne rahu kui Siberis, kui ta on uurijale kõik üles tunnistanud ja pattu kahetsenud." (lk. 30)
Aga nagu öeldud, see oleks juba meelevaldne tõlgendus, mida ma ei tahakski teha. Kindlasti oleks lavastajal põnev otsinguga siia sattuda ja näha, kuidas kirgi üles köetakse:)
Vastus sellele järelkommentaarile: ta oli ju algul õpilane, ja professor parandas/nõustas ta töid ja julgustas omi tutvusi kasutades väljaannetele saatma. Esimene raamat on nende juttude kogu. Aga romaani kohta küsib professor ka ja tüdruk hakkab vatrama mingist lapsest ja isast ja sellest, kuidas nad kuhugi lähevad (oli vist, kohe kõige esimeses stseenis?) ja selle peale õpetaja ütleski: stopp! Enne ei andnud lugeda midagi, kui valmis ei olnud. Sama asi ka käsikirjaga - käsikiri valmis, andis ta romaanigi õpetajale lugeda. Õpetaja versioonis olid veel kirjaveadki sees. Seega vaidlen vastu:)))
Aga et see lugu oli juba kirjutatud, sahtlisse, oli minu arust väga selgelt välja mängitud (kui palju sellest on Margulies ja palju Klemets, ei tea muidugi) - viskas kõik need paberid maha ja kumbki korjas oma tähtsa teose ise põrandalt üles. Kummagi OMA lugu. Mingeid suvalisi õpilaste töid ei oleks ta sedasi üles korjanud (st. elus - miks mitte; aga lavastuses on asjadel ometi tagamõte:))
K arvab, et inimesena lähenedes sellele loole Ruth-i lähtekohast - ta oli juba aastates naine, kellel polnud lapsi ja need tema parimad õpilased olidki tema "tütred ja mõni poega ka". Ja emana või sõbrana inimene ju ei eelda ega usu, et keegi lähedane Sind nii julmalt võib ära kasutada. Sellepärast oli ka Ruth südamepõhjani solvunud ja õigusega. Lisa aga kartis seda oma raamatut õpetajale näidata, ta ju ka varjas selle loo kirjutamist oma õpetaja eest. Üks asi on ju öelda, mis selle loo sisu on ning sellest lõike ette lugeda või lugeda anda ja teine, a la et "Kulla, Ruth, ma kirjutan raamatu Sinu elust nagu mina seda olen tundma õppinud". Kui Lisa oleks nii sinisilmne ja austav oleks ta seda oma "armastatud" õpetajale maininud...
Aga ma ei väidagi, et Ruth solvunud ei olnud!? Selles tükis (ilukirjanduslik tervik, onju) on aga tagamõttega see Ruthi esimene "Stopp, ära räägi, vaid kirjuta enne valmis!"
Kisub jälle maitse üle kaklemiseks, kuigi seekord siis tõlgenduse üle:) Nojah, tegelikult ju ükskõik, et me erinevalt aru saime. Oleks vahva, kui keegi veel kommenteeriks.
Jah, ega ma ka ei pea seda nii lihtsaks, et lihtsalt varastas ja kõik...Lisa on fanaatik, aga ma arvan, et tal mitte ei kao mõtestamise võime vaid tal lihtsalt pole oma elust rohkem midagi võtta... Tema jaoks läbi selle suure austuse oma õpetaja vastu, hakkas ta justkui elama seda läbi iseenda mõtete. See on inimlik. Sest ka minule tundub Ruth-i noorus kadestamisväärselt põnev!
Su võrdlust Kuik-iga ma kommenteerida ei oska, sest ma pole seda veel lugenud, aga Hennoga..ma hakkasin mõtlema...kas Sa mäletad, kui Henno tuli selle oma raamatuga välja, võitis selle suure auhinna ja ütles kuidas kohe tuleb ka järg, kuna tal on ideid lõpmata palju ning et tal on juba praktiliselt see järg valmis kirjutatud!!! Aga aastad muudkui veerevad...vähemalt 2-3 aastat on juba kulunud...aga mida pole..see on Sass Henno järg sellele romaanile :) Huvitav oleks teada, kas tal tekkisid sarnased sisemised pained, ehk siis see "Esimene arest" oli nii tasemel ning siis on ju vaja kirjutada midagi veel võimsamat, midagi veel paremat...sama nagu selle Lisa ning tema "järgmise raamatuga" :)
See Ruth-i valmis kirjutatud "oma lugu", see pole ikkagi väga kindel. Lugesin mitmeid ingliskeelseid arvustusi kusagil ingliskeelses maailmas ilmunud etenduste kohta...kusagilt jäi silma, et ka seal polnud inimesed selles väga kindlad.
Mõned huvitavamad on siin:
http://www.stagepage.info/reviews/MA-COLLECTED.html
http://ptatlarge.typepad.com/ptatlarge/2005/11/collected_stori.html
http://www.curtainup.com/collect2.html
Pagan, seda Lynn Redgrave-iga versiooni tahaks näha küll... Aga minu meelest nii Külliki Saldre kui ka Hilje Murel tegid ikka ülimalt vinged rollid! Ma olen pool päeva sellele tükile täna mõelnud ning mõtlen ilmselt veel tulevastel päevadel ka. Aitäh, et oma mõtteid jagasid...muideks mu mõtted muutuvad ja liiguvad ikka veel. Sest see või teine asi tuleb meelde ja kõik need detailid on ju lõppkokkuvõttes nii olulised.
Ma hakkasin mõtlem...et ega me arvamus väga erinev ei olegi. Ainult see, et Sa kaitsed millegipärast Lisa-t... nii ma vähemasti tunnen ja mina jällegi Ruth-i...kuigi mõlemad anname ju ka õigust, et mõlemates pooltes oli viga :) Nii huvitav, kui tükk nii palju mõtteid äratab. Tahaks seda tükki uuesti vaadata just näiteks mõeldes asju Sinu lähtekohast ja vaadata kas saan Sinuga läbinisti nõus olla :)
Muideks asjast kolmandasse...ma läksin reklaamilõksu. Lugesin Su arvustust Moodse vanaema päevaraamatu kohta ning kuigi see ilmselt on naistekas...aga mis siis ma läksin ja ostsin selle ka ära. Bridget Jones ju mulle ka meeldis, kuigi Shopahoolik polnud nii hea ja see oli ka natuke samasse žanrisse...samas mul on tunne, et mulle võiks see Vanaema päevik küll meeldida :) Oh ja siis muidugi ostsin ka selle 2007 Booker-i võitja ning ja....
Ei raamatupoodi minna ei tohi! Aga homme tagasi Rootsi ja siis ei saa poolteist kuud Eesti :(
Ma ei saa aru, kuidas mul õnnestub jätta mulje, et ma "kaitsen" Lisat:) Minu arust oligi kurbloolisus selles, et mõlemal oli õigus oma vaatenurgast, kuna kumbki ei osanud teisiti. Ma pole neid linke vee lugenud, aga ma usun, et kõik on lavastusliku tõlgendamise küsimus ja minu arust oli Klemetsi tõlgendus igatahes niipidi (kuigi sina nägid vahepeal salakavalaid nägusid ja jäisust Lisas, mida mina ei näinud), aga teiste lavastajate puhul pakub tekst iseeneses ka teisi võimalusi (ehk?). Ma ei vaidle ka kordagi vastu sellele, et ta kirjutas selle, kuna tal oma elust ei olnud enam midagi võtta. Aga Ruthi õpetustest sai ta aru, et ta võib vabalt kellegi teise elus surkida.
Henno-Sassi kohta... Nojah, mina ei ole aru saanud, millest selline vaimustus "Esimese aresti" üle. Kui ma titakäruga jalutamas käisin, ostsin kord jalutamise peale selle raamatu ja lugesin ja pettusin ikka väga kõvasti (kirjutasin kunagi ka blogis, aga kogemata kustutasin vist netist maha nüüdseks, paberil on veel alles ainult). Palju liine ja sündmuskäike, millest oleks saanud midagi teha või kuidagi mõtestada, aga kogu stiil seisneski selles, et "olin siin", "läksin sinna", "tegin suitsu" - milleks sellist vaja on? Ja kriitikud nagu ei oleks julgenud midagi halba öelda, kuna "äkki nad lihtsalt ise ei saanud siis pihta?" Peategelane käis mäletatavasti eliitkoolis ja tema pinginaabriks oli eesti juhtiva päevalehe peatoimetaja (no ja saladus pole, et Henno käis Härmas, palun kohe siit mu eelarvamused) - raamatu andis välja Eesti Päevalehe kirjastus.
Aga nüüd kaldume Marguliesist tõesti kõrvale. Kuiki raamat ei olnud midagi erilist, lihtsalt juhtusin lugema, hea lühike ja ei olnud hull.
Nii, ja kohe teine kommentaar otsa. Lugesin neid ingliskeelseid jutte ja veendun ikka - tekst pakub tõesti erinevaid võimalusi, seal oleks võinud hoopis teisiti lavastada. Aga Klemetsi lavastuses on siiski rõhud minu arvates minu versiooni kasuks:))) (hahahaa, no küll on nõme sedasi öelda onju). Pigem ikkagi loe seda Klemetsi lühikest intervjuud (http://www.postimees.ee/?id=35895) ja seal ütleb tema ka mitme koha peal asju, mis ei lähe kuidagi minu jaoks minu arvamusega vastuollu (aga vabalt võib olla, et kui sina loed, siis ka mitte sinu omaga). Näiteks:
"Meeste puhul oleks ilmselt tegevuspaigaks kohtusaal ning poolt- ja vastuargumendid. Võimumäng? Naised on (või siis oskavad olla) ka labased, kadedad, vastutustundetult armastavad jne. Ühesõnaga – naiste kaudu on see lugu lihtsam, selgem, elulisem..."
ja see, mis minu arust minuga vastuollu ei lähe:
"loo konflikt on seda huvitavam, et pole võimalik ühte või teist tegelaskuju täielikult hukka mõista."
(Ironside'i raamatu ostmine pole kindlasti mahavisatud raha, kuna sul on naine, kes võiks seda juba praegu lugeda ja kaks tütart, kes võiks seda lugeda nii 20-30 aasta pärast:))
Kas Sa vaatasid seda etendust nii, et olid enne Klemetsi loo Postimehest juba lugenud? Ega Sul juba eelnevalt olnud mingi arusaam sellest konfliktist või alatajus mingi suund? Kui nii, siis ma pean alla andma, sest ma arvan, et ehk kui ma uuesti vaataksin, siis jõuaksin selle tegeliku tõeni alles enda jaoks. Kuna see selles tükis ongi nii nauditav, et neid detaile kogu loo jooksul on nii palju. Ja teatud detailid on lõpus kuidagi paremini meeles ja seekaudu ka rohkem annavad kaasa otsustamisele, et kes keda ära kasutas, kes kellele head või paha tegi :)
Ma kaldun arvama, et näen Sinu arvamuse õigsuse võimalust küll, aga kuna enda arvamus on nii tugevalt juurdunud pähe, siis ei suuda ümber orienteeruda (võibolla on see mu piiratud intelligentsus:) või siis tühipaljas jäärapäilisus :)
Aga isegi kui lavastaja nägemus oli üks või teine, siis ta tõesti andekalt suutis jätta avatuks kõikidele inimestele oma tõlgenduse.
Sass Henno raamatu kohta - ma lugesin selle suure huviga ühe päevaga jutti. See oli minu jaoks ladus lugemine ning palju otsi tõesti jäeti kasutamata ning stiil oli selline koolipoisilik, aga minule meeldis ta just selle actioni pärast, kõik oli jube äge ning pop ja noortepärane. Mu naine üritas ka alustada, aga ta ei jaksanud seda mõtetut ropendamist ning temale ei meeldinud. Tal oli sellele mitte-meeldimisele veel mitu muud põhjust.
Aga need tobedad lühikesed laused ja lihtsakoeline tekst, see nagu aitas selle loo kiirusele ja "mina-tegelase" jutustamise tobedale konarlikkusele kaasa. Mina-tegelane ju polnud kirjanik :) Ja teadagi, et Eesti on üks pisike küla ning kõik on kõigiga seotud :) See EPL-i assotsiatsioon, see on ju loomulik. Mulle meeldis muideks see film ka (isegi esimest korda sobis minu meelest Rasmus Kaljujärv oma rolli :) kuigi raamat oli ikka parem...pole jõudnud kirjutada, aga teen seda kui Rootsi jõuan...Eesti saatis selle ju ka Oscaritele...mul aga selline hobi, et vaatan ikka need Oscaritega seotud filmid ära :)...samuti jõudsin Detsembrikuumuse ära vaadata. Aga sellest ka hiljem. Nüüd pakkima ja Tallinna poole teele, laevale ja koju :(((
Ma ei olnud seda intervjuud enne lugenud (kui aus olla, lugesin läbi alles täna), aga seevastu kuulsin midagi raadiost. Ja sealt jäi meelde ainult see, et tekib intriig loomingulise ülepeakasvamise võtmes. Seetõttu arvasin tõesti, et tekibki ülepeakasvamine ja olin ehmunud, kui tükk lõppes. (Aga üldse mitte pettunud). Sest tegelikkuses ei kasvanud õpilane üldse õpetajal ülepea, välja arvatud see, et ta ütles kord suhteliselt mõtlematult, et peale lühijutte peab ju kirjutama romaani (ja selle koha oleks võinud lavastaja kenasti salakavalaks möödakasvajaks kujundada, aga Klemets tegi minu arust teisiti. Ruth kirjutas ju ainult lühijutte). Seega läksin küll vaatama selle teadmisega, millega tükki kodulehelgi tutvustatakse, aga ei teadnud isegi, mispidi vargusega on tegemist.
Henno-teema: no ega enamasti ei olegi peategelased kirjanikud:) Lihtsalt saaks ka teisiti kirjutada, nii et kirjandus kannaks kultuuri ja annaks midagi juurde. See oli tõesti pigem filmistsenaarium, kirjandusena minu arust mitte kuigi palju väärt. Olen su naisega ühte meelt. Ja oma ostetud raamatu andsin hiljem raamatukogule ära - seal olla väga nõutud raamat, kulus ära.
Kena reisi! Tuul ka vaibus nüüd ja loodetuul teeb taeva puhtaks.
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=87533 eilses OP!is oli väike lõiguke sellest etendusest. Aga ma ei oskagi öelda, kas see midagi juurde annab. Lihtsalt võib meelde tuletada.
Aitäh!
Eile vaatasin seda meistritööd no99s. Ja mõtlen muudkui, et mis ja kuidas. Väike detail: luksumine oli ikka lavastet ;-) ja väga osavalt mängitud. Superrollid mõlemalt naiselt!
Onju mõnusalt mõtlemapanev ning üldse üks viimaste aastate paremaid tükke!!! See kõik on tõesti nagu üks suur neistritöö!
Käisin eile vaatamas ja nõustun kõigiti Sinu kiidulauluga sellele lavastusele. Üle pika aja üks väga tugev lavastus ja näitlejatööd (ka minu teatrikaaslane küsis, et kas Murel hakkas päriselt luksuma või mängib). Minu lemmikud naisnäitlejad pealegi. :)
Aga ei saa ikka jätta mainimata vanal teemal :P, kui Sa siin kirjutad, et Pulitzeri preemia saamine näitab kõrget taset (ja seda oled Sa ka mitmetes oma teistes kirjutistes öelnud), siis kas Sa seda ei teadnud, et ka "Augustikuu teemaja" on saanud Pulitzeri preemia? Lihtsalt mõtlemiseks. Mitte vaidlemiseks, sest muidugi võib öelda, et kehv lavastus rikkus hea teksti, aga kuna Sa ütlesid, et ka tekst oli täielik saast, siis sellepärast...
Heasoovlikult, K.
Postita kommentaar