Režissör ja stsenaarium: James Cameron
Olulisemad näitlejad: Sam Worthington, Sigourney Weaver, Zoe Saldana, Giovanni Ribisi, Michelle Rodriguez, Stephen Lang, Joel Moore
Loo lähtekoht: Kui vend sureb lahingus, peab mereväelasest Jake Sully võtma tema koha teadlaste rühmas, kes uurib paralleelmaailma nimega Pandora. Seal saab ta teada, et tegelikult on uurimisrühma tööl ainult üks eesmärk. Sissesulanduda ja siis hävitada. Nimelt on Navi-de rahva pesapuu all peidus kivim, mida meie maailma tööstusel (või millel iganes) väga vaja. Jake saab maskeerudes Naviks tuttavaks ühe Pandora pealiku tütrega ning nad armuvad. Viies Jake-i dilemmani, et kas aidata omasid või kaitsta armastatu Neytiri sugukonda. Avatar ongi see, niiöelda maskeering, mille abil ta transformeerub Navide sarnaseks. Et aga võita ka kogu Navide usaldus ja austus peab ta saama tõeliselt nende sarnaseks ning läbi tegema vastavad õppused/katsed. Kuid ega Ameerika sõjajõudki rumalad pole, nad saavad aru, et miski ei klapi. Millegipärast ei saa Jake oma tööga piisavalt kiiresti hakkama, kuigi sissesulamine läks ruttu. Üks asi viib teiseni ning tulebki sõdalastel väevõimuga hakata võtma seda, mille järgi neil isu on...
Visuaalses mõttes - minu lugupidamine. Tehnilises mõttes on film klass omaette - CGI, heli, visuaalefektid jne jne jne. Ei saa ma sellele eufooriale kuidagi vastu vaielda. Ainult, et mina ei käi filme vaatamas nende tehniliste trikkide pärast. Mina vajan lugu! Aga see lugu jutustati mulle juba Disney poolt head mitmed aastad tagasi multifilmis Pocahontas. Okei, sellel ajal ei olnud see nii tugeva poliitilise laenguga, sest tegemist oli ikkagi lastemultikaga. Kuigi ega see Avatargi eriti rohkem "täiskasvanutele" ole mõeldud. Avatar, eriti viimane osa sellest oli justkui mingi arvutimäng. Pauhh, pauhh ja lennukitega napilt langevate puude vahelt vigadeta läbi lennata, pihta saada vaenlasele ja ise ellu jääda... Ei, sorry, võib ju muidugi leida neid olulisi peidetud sõnumeid sealt vahelt nagu näiteks rassi-teema (valged ründavad musti; pärismaalaste ära ajamine neile kuuluvatelt aladelt, eri rassi inimestevaheline armastus ning ühiskonna aktsepteerimine jne jne jne) või ka keskkonna ja ökoteemasid (õkokatastroof), kogu see internetiseerumine ja globaliseerumine (ühenduste loomine, kes kellega saab ja millised ühendused on vajalikud ning millised lepingud üldse võivad sündida jne jne jne). Tugevad (kriitilised) viited ka Ameeriklaste Iraagisõja poliitikale. Lisaks ahnus, vägiväld, ebavõrdsus, ülekohus ja rida teisi teemasid, mis ma arvan on teatud ringkonnad "ära võlunud". Aga need kõik on ju juba kordi ja kordi läbi nämmutatud teistes filmides, raamatutes ning muidugi uudistes ja ajalehtedes. Mingit uut või uutmoodi lahendust Avatarist küll läbi ei kuma. Kõik need teemad on kahtlemata olulised, aga mina ei viitsi selleks 3 tundi mingit filmi vaadata, mis ju ei vii kuhugi... Ega sellest ei hakka poliitikud mingeid otsuseid ja järeldusi tegema, eriti kui need sõnumid peita vana Pocahontase muinasjutu sisse :)
Olen siit sealt lugedes saanud aimu, et paljud kes Avatari kiidavad on need samad inimesed, kellele eelmisel aastal meeldis film Curious case of Benjamin Button. Noh, minule ei meeldinud ka too film, seega võibolla on see ka üks näitaja?
Juba Terminaatoris vaatasin, et briti juurtega austraalia näitleja Sam Worthington vallutab kiirest maailma. Kuigi tegelikult tegi ta seda ju juba Terminaatoriga... Ja sellel suvel on veel üht mammutfilmi temaga oodata. Aga see mees on päris lahe. Mehistesse rollidesse sobib ideaalselt. Aga näiteks on ta teatanud, et kui ta saaks võimaluse, siis ta kindlasti osaleks ka "Tantsud tähtedega" saates :) Lisaks saab Avataris jälle Sigourneyt näha :) Natuke tema Alien-idega samasse kanti film... kuigi ilmselgelt žanr on ikka teine. Samas palju üheseid nimetajaid mõlematel saagadel.
Jah, iga dollar on küll näha ekraanil, aga neid 3D multikaid on ju juba nähtud küll, et selles suhtes midagi "erilist" küll ei ole. Kuigi mis seal salata seda ilusat taimestikku on ju visuaalselt mõnus vaadata küll. Aga kahtlemata nii pika filmi jaoks sellest ei piisa.
Usun, et filmile on oodata kõva auhinnasadu nii Oscarite gaalal kui ka kõikidelt teistelt auhindu jagavatelt organisatsioonidelt. Räägitakse, et see on ka nüüd Cameroni eelmise mängufilmi "Titanic"-u järel filmiajaloo teiseks vaadatuim film (rahakassat teinud film)... ja on veel võimalik, et ta Titanicugi kukutab. Kuid kõik see on minu jaoks küll liigne hype ja põhjendamatu. Tehnilises mõttes jah, olen austusavaldustega nõus, aga ainult tehnilises...
Hinnang: 2+ (pole lihtsalt "my cup of the tea". Minule meeldis Cameroni "Titanic" küll. "Titanic" mõjus ka emotsionaalsel tasandil, samas kui Avatar jättis mind täiesti külmaks. Võibolla olidki ootused liiga kõrged. Cameron on ju rääkinud, et selle filmi tegemisest on ta unistanud viimased 20 aastat, aga pidi ootama kuni tehnoloogia järele jõub.... samas see võib ka olla väljamõeldud õigustus, nagu tema idee oleks olnud Pocahontase lugu ära kasutada ene Disney-t?! Mina ei soovitaks seda filmi neile, kes intellektuaalset või emotsionaalset lugu tahavad kinos vaadata. Pigem neile, kellele meeldib arvutimänge mängida või kes saavad laengu suurtest plahvatustest ja naudivad sellist märkide keelt, mida välja lugeda pole eriti raske-umbes nagu Coelho-tasandil... Samas kui seda filmi on plaanis vaadata, siis tasub seda kindlasti teha kinos. Ma ei kujuta ette, et viitsiks seda veel kunagi DVD-lt vaadata... aga kes teab, võibolla mõjukski kahemõõtmelisena kuidagi loole keskendumalt. Ja võibolla saaksin ka mina aru selle filmi headusest :) Võibolla ongi asi lihtsalt selles, et ma ei saanud aru sellest filmist ega selle tegelikust sõnumist? Lastele küll tundub meeldivat... ja lapsemeelsetele, kelle hulka ma ennastki ikka vahetevahel loen. Sedapuhku siis mitte... Selline - ameerika"rämpsfilmi" -kategoorias oli minu jaoks... kuigi Cameron ju hoopistükkis kanaadaks :))
Trailer:
7 kommentaari:
V.A. kirjutas sellest filmist väga ilusti, tal oli ylihuvitav seos sellega, tasub lugeda.
Praegu ma tean, et sedasorti asi mulle isiklikult huvi ei pakuks - ma ei viitsiks seda vaadatagi ja kui juhuslikult näeks ja mötteid ei tekiks, ega ei kirjutaks sellest ridagi. Ma ju ei kirjuta enamikust filmidest midagi. Ka enamikust raamatutest, mida olen lugenud, loen ja saan lugema, ei jöua ma köigest kirjutada. Lubasin endale ju, et kirjutan ainult seosega asju ja see töötab väga hästi ning selekteerivalt. Ei raiska aega jama peale.
Aga minu jama on minu jama, teisele see vöib pärl olla. Selles möttes ma tunnen, et ma olen eriline (nagu sa arvad, et igayks seda tunneb), aga muidu ma arvan, et olen ysna tavaline ja see selekteerimine on ju tegelikult tavaline, pigem köigest kirjutamine ja hindamine on erilised. Nii et oled jah, eriline :)
Aga jah, kui siiski tuleks Avatariga mingi seos, vb isegi perversne, siis kirjutaks sest filmist ikka, aga nähtuna läbi tolle seose .
PS.muide, hindamishaigus olevat söltuvus. Nagu ka hasartmängusöltuvus jms.
Näiteks Paradiis on ju minu arust hindamatu, mu käsi ei töuseks mingit numbrit panema, see oleks nagu pyhaduseteotus.
Ehkki postitus oli ylikena, spontaanne ning vaimustav. Ainult et see hinne seal löpus möjus nagu sahmakas kylma vett. Isegi kui ta oleks 5 olnud :).
Tuleb siis tõesti tsitronkollasest järele uurida, mida sealt "näha" oli, mida mina ainult jälle "vaatasin", aga "ei näinud"...
Ma ei pidanudki sellest Avatarist alguses kirjutama. Nägin seda ju juba eelmisel aastal. Aga kuna mul on üks hobi, nimelt ära näha kõik parima filmi Oscarikandidaadid... olen selle hobiga tegelenud juba umbes 20 aastat. Ja suure tõenäosusega saab ka Avatar sinna 10 sekka tänavu, siis ma mõtlesin, et kirjutan ikkagi üles oma arvamuse, kui see veel meeles on. Aga tõesti, aega EI tasu jama peale raisata. Sellepärast ma vaevlen endiselt veel mõnede jamade raamatute kohta kirjutamisega (Grishami viimane ja Picoulti Oma õe hoidja). Ühelt poolt ei ole ju mõtet oma aega ja mõtlemist neile raisata. Aga teiselt poolt kunagi uuesti lugedes, hoopis teises ajas, võibolla on arvamused teistsugused. Siis on jälle põnev neid seoseid ning mõtteid jälgida, kuidas need ajas on muutunud. Aga noh, kui on juba korra lugemise põhjal olnud jama, siis vaevalt ju et enam kätte võtabi. Sama värk filmidega.
Kuid tõesti, mul ei tekkinud Avatariga isiklikult mingit seost, kui ehk see, et Titanic mulle väga meeldis ja ootasin seda Cameroni uut üle 10 aasta ning siis lõpuks selline pettumus....
Aga ega ma ei jõua ka parima tahtmise juures KÕIKE üles kirjutada siia. Ikka väga palju jääb kõrvale - eriti filme... Eelmisel aastal vaatasin umbes 150 filmi ja isegi kõiki kinos käidud asju ei saanud üles märgitud. Kui festivali ajal mõnel päeval vaatad 3-4-5 filmi, siis alati ei jakasagi hakata neid asju üle mõtlema... Lõppude lõpuks teeb seda asja siin ju oma lõbuks :) Lahe kui keegi veel midagi sellest saab.
Aga hindamishaigusest - see mul võibolla on küll? Mulle meeldivad edetabelid (nagu Salvador Dali :)) See pole minu jaoks sõltuvus, aga kuna ma olen selle vormi võtnud kasutusele blogipidamisel (ja minu jaoks on "fun" edetabeleid koostada), siis ma ei taha seda selles mõttes rikkuda. Ja tõesti Paradiisi lõpus ma oleks meelsamini jätnud numbrilise hinnangu panemata, aga just sellepärast panin, et hoida oma "liini"... mitte "sõltuvusest" :)
Sama on kõigi teiste, eriti tõsieluliste asjadega...
Polegi ju kellelgi õigust sellele hinnangut anda - teise inimese elu ja mälestused ju. See hinnang seal lõpus ongi tegelikult ainult minule endale... Saaks selle osa kuidagi kaitsta postitustest, siis kaitseks, aga ei saa :)
Meie dialoogi lugemine aitab ju ka sinu blogi lugejaid sind paremini möista. Olen kuulnud, et möned ei saa kuidagi aru, miks sa köigest kirjutad, aga see selgitus siin oli päris veenev.
Mina ei saa näiteks aru, kuidas sa jöuad ja kas magamiseks ka yldse aega jääb - minu möiste järgi elad vähemalt 3 tavainimse elu 24 tunni jooksul. See blogi näitab ju tohutut lugemust, teatri-ja filmikylastusi ja köike mida veel. Mina ei jöua kymnendikkugi.
Rahvas saab kadedaks, kuidas sina jöuad. Eestlased on kade rahvas, ehk neile tekitab see meelehärmi - see aja ja raha kyllus? sest mölemit peab ju jaguma nende hobide juures.
Aga selle hindamishaiguse kohta kuulsin eurovisiooni aegu. Et kui sul muude asjadega seda pole (samune eurovisu, sport jne), siis pole. Aga kui ikka köik asjad tahad ära hinnata, siis vb on. Eks uuri netist vöi kysi mönelt tuttavalt psyhholoogilt. Neil peaks söltuvuskategooriad selged olema.
Kui rääkida nats veel "Avatarist", siis mina kuulsin, et see olla filmiajaloo üks murdepunkte... Esimene oli must-valgelt värvilisele üleminek ja teine siis "Avatar".
Mina nägin seda kinos (ma käin Eestis kinos üliharva) lihtsalt seepärast, et oma õhtut sisustada. Polnud sellise filmi tulekustki midagi kuulnud. Ja kuna nägin seda Pärnus, kus 3D pole võimalik, siis nägin ka n-ö tavalisena. Ja kuigi, tõesti, oli visuaalselt kaunis vaadata, siis midagi ülimegasuperjahmatavat polnud. Mõtlengi, et kui kõik ei saa 3D'd näha, siis milleks üldse proovida seesugust varianti? Mõnede mööndustega võiks väita, et puhas toode ehk ainult tavasilmaga nägemine on parem kui igasuguste lisavidinateta... Aga muidugi, siis ei läheks arvesse ka enam eriefektid... ja siin ka põhjus, miks mulle teater palju rohkem meeldib - on hulga loomulikum.
Loo osas nõustun - ei midagi uut, aga ega neid uusi lugusid maailmas polegi. Päris palju on korduseid, lihtsalt me pole kõigest teadlikud. Pocahontas pole ka ainuke samasüžeeline lugu, sellelaadseid on palju. Ent, tõsi, läksin filmi ajal loo tõttu ikka päris närvi, sest igasugune jabur kultuuride hävitamine (sõjalise) tegevusega on mulle igati vastukarva. Nii et lugu ikkagi mõjus, mis siis, et vana. Vanad asjad vajavad tihti meeldetuletust ja iseenesest on hea meel, et seda "Avatari"-tasemelise "tootega" tehti. Muidugi ei pruugi "tõeline sõnum" või moraal enamikule kohale jõuda, aga... Loota võib alati :)
Mina arvan, et see murdepunkt saabus juba tükk maad varem, siis kui esimesed 3D filmid ja multikad tulid kinno. Kui võtta tehnilist poolt, ehk siis seda 3D-d siis ei olnud Avatar midagi erilisem kui näiteks Coraline (minu jaoks) ja kaugeltki mitte nii vinge nagu näiteks mõned IMAX kinos nähtud 3D filmid (üks planeetidest ja üks veealusest maailmast meenuvad).
Sa ütled, et käid Eestis kinos üliharva... kas seal välismaal käisid/käid tihedamalt? Kui jah, siis ma ei tea, aga kui ei, siis ma arvan, et Avatar võib mõjuda just inimestele, kes käivad harva kinos ning kui siis satuvad Avatari nägema, võib silmad kirjuks võtta küll.
Ja teatri suhtes oleme me Sinuga ju samast materjalist :) Ma eelistan iga kell teatrit filmile :) On mõned erandlikud tipud, mis mulle ikka väga meeldivad - Up in the air, Inglourious basterds, Prophet... Lisaks ehk umbes 20 filmi veel) näiteks viimasel aastal, mis küündivad teatri poolt pakutava elamuse tasemele :)
Jah, see kultuuride hävitamine - ehk see vana Pocahontase lugu või mõne meelest sarnaneb see ka "Tantsib huntidega" filmi loole... see on üks tasand, kuidas seda filmi tõlgendada... teised tõlgendavad nii teised naa, mõni ökokatastroofina ja inimese enesehävitusliku aktina, mõni sõjapoliitilisena või rassiteemalisena... kui mind see ka kuidagi mõnel muul tasandil oleks kõnetanud, siis ehk oleks ka see film mulle meeldinud. Praegu jäigi sellise tobeda arvutimängu- moodi muinasjutuna, kus oli kangesti üritatud mingit poliitikat ajada, aga see kõik kokku oli liiga "ameerika" minu jaoks. Ameeriklased ei saa aru, kuidas Britid oma Bafta-del ei andnud Avatarile stsenaariumi kandidatuuri.. mina saan küll.. aga eks nad siis Oscaritega saavad ise näidata oma "taset" :)))
Samas ma arvan, et ka Britid annavad parima filmi auhinna Avatarile... aga hoian pöialt hoopis teistele (eelmainitutele)...
Ohhh R... kade olla küll ei "maksa"... ei ole mul ei raha ega aega :) Aja võtan öö arvelt ja raha suhtes näiteks saan tasuta pileteid Rootsis kinno, kuna olen õigetes "listides" :) Ja näiteks olen ma terve oma elu jooksul käinud ainult ühel puhkusereisil... niiet kõik on "valikutes" ja "planeerimises" kinni. Mõni ostab riideid, mina raamatuid :) mõni reisib või maksab pangalaene, mina käin teatris :) Samas on mul see laenujama veel ees ning võibolla aasta paari pärast ei saa enam üldse teatrisse, ega raamatuid osta... siis mul on vähemalt mu mälestused :)
Aga mis puudutab hindamishaigust, siis võibolla sul on õigus. Mulle meeldib edetabeleid oma lõbuks koostada ja hinded on selle juures abiks. Mitte et mul oleks mingi hirmus tung neid anda või et ma ei saaks ilma. Aga ehk on minuga nii nagu Dali enda kohta ütles: "Ainuke vahe minu ja hullu vahel on see, et mina ei ole hull."
Tead, on juhtunud nii jah, et välismaal olles käin kinos tihemini. Põhjuseid on mitmeid: Šotimaal olles elasin Cameo ja Picturehouse'i kõrval, mis näitavad rohkem neid art-filme ja Briti filme - seega filmivalik teistsugune ja pisut huvitavam, mis muidugi ei tähenda, et kõik need filmid ka väga head olid.
Teiseks hind. Kinopilet UKs on odavam kui teatripilet.
Eestis olen elanud ainult sellistes kohtades, kus kinos näidatakse üldjuhul suuri kassahitte, mis mind väga ei tõmba ning mida pigem vaatan kunagi hiljem kodus vmt.
Tõenäoliselt Tallinna elanikuna käiksin/oleksin käinud rohkem Sõpruses. Noh, jah siis kõikides nendes teatrites ka ;)
Postita kommentaar