Kummajainen astuu kehiin (Ett ufo gör entre) - Jonas Gardell

Jonas Gardell -i järg tema "Koomiku lapsepõlv" raamatule valgus liivana mu sõrmede vahelt... nii kiirest sai see läbi, ent ometi ma oleksin tahtnud, et see kestaks ja kestaks ja kestaks! Ma pidin kohe spetsiaalselt vanadest tabelitest järele vaatama ning "Koomiku lapsepõlv" on tugevalt minu kõigi aegade 10 lemmikraamatu hulgas - seal üsna tipu lähedal. Lugesin selle järje soome keeles, sest eesti kirjastused pole taibanud seda tõeliselt head raamatut välja anda ning ühtlasi oli heaks võimaluseks soome keelt meenutada ning kinnistada, ei kasuta seda ju viimasel ajal enam üldse (võtsin kohe ka teise soome keelde tõlgitud rootsi kirjaniku raamatu - Jens Lapidus "Snabba cash", ehk "Rahalla saa" Stockholm Noir I -käsile).

"Kummajainen astuu kehiin", ehk originaalis "Üks ufo siseneb" (Ett ufo gör entre), jätkab sealt kus "Koomiku lapsepõlv" pooleli jäi. 70ndatest on saamas 80ndad ning Juha, Jenny ja teised lapsed käivad högstadiet-is (yläasteella)... ma ei teagi mis selle eestikeelne vaste on ja ei hakka siin rootsi ning soome koolisüsteeme üle kirjeldama.... ühesõnaga see põhikooliosa, mis vastab 7-9 klassile. On parajasti see aeg, kui elati tuumasõjadebattidest tingitud hirmus, diskomuusika oli uus ja kuum sõna, samuti punk ja Sex pistols ning kindlasti ka kitsad teksased olid moes noorte seas (kuigi kas nad ongi moest vahepeal läinud?:)). Tüübid on 15 aastased ning kõrvalt kommenteeriv tänapäeval koomikuametit pidav täiskasvanud Juha (Jonas Gadelli alter ego?) on 35-ne, ehk umbes minuvanune.

Oluline on näida täiskasvanuna, sest see on cool. Näiteks peab kondoom kaasas olema ja kindlasti mingil hetkel peavad teised seda nägama, et nad aru saaks, et Sina tegeled suurte inimeste asjadega :) Salaja suitsetamine spordisaali taga; klassipidudel teadvuseta olekusse joomine ning oma seksiseiklustest valetamine, nii et suu suitseb... Ja iga hinnaga peab "pundis sees" olema, sest kui oled väljas, oled hüljatud ning keegi ei julge sinuga vähematki tegemist teha. Justkui täpne kirjeldus minu Soomes elatud samas vanuses aastatest... (see oli õudusunenägu kuubis)

Gardell kirjeldab hämmastava täpsusega, mida tähendas sellel ajal Rootsis (kusjuures täpselt samuti ka Soomes - kultuuriruumid on sellevõrra sarnased järelikult) olla teismeline. Eriti just see sotsiaalne nõue, olla sarnane teistega, isegi kui seeläbi tuleb enda sisemine mina täiesti alla suruda ja iga hinna eest mängida kedagi teist. See ongi ehk kõige kurvem kogu loo juures. Mina igatahes tundsin need tegelased ära omaenda lapsepõlvest ja nagu öeldud, olin isegi sarnases olukorras, samasuguses ühiskonnas, samade olukordade sees. Isegi üks-ühele selliste probleemidega silmitsi. Ja sellepärast ehk see raamat mõjus mulle eriti tugevasti. Justkui sügav lõige nende, eriti Juha hinge ja mitmeski mõttes ühtlasi ka minu omasse. Kuid muidugi Gardell koomikuna on osanud ka mõnusa elulise huumori sisse tuua, ehkki mitte sellise otsese ribadeks naerutava huumori vaid pigem sooja äratundmisrõõmu ning armsad noorte iseenese otsimise raskuste koomilised kõrvalnähud. Sävbyholm võiks vabalt olla sama suur ja samasugune nagu minu lapse(noorus)põlvekodulinn Nokia. Ja muidugi paratamatult paneb kogu lugu selle üle mõtlema, et kui palju on aeg sellest edasi liikunud ning kui palju on ka tänapäeval seda koolikiusamist ning vajadust olla "kambas sees"? Kui raske saab omadel lastel olema nendest asjadest läbinärimine? Kas nende jaoks on see sama raske ja kas neil jagub jõudu? Kas jagub julgust jääda iseendaks ning kas ma seda tegelikult tahaksingi sellises olukorras neile? Võibolla oleks ikkagi mõistlik alalhoiuinstinktidel lasta valitseda ning tõesti endas mingid küljed varjata? Nurgad ümaraks lihvida heaolu nimel? Lihtne on ju öelda, aga tegelikult selles olukorras hakkama saada, kui Sind kiusatakse ning Sinuga sõber olemine tähendaks sotsiaalses mõttes enesetappu ning endale katkuhaige maine saamist... kuidas siis peaks käituma? Omaenda "soome-lapsepõlve" ma küll neile ei tahaks - mina olin just see "hüljatu", ehk "venku" (ryssä), kellest kõik hoidusid... kuni alles keskkoolis muutus olukord täiesti vastupidiseks... Aga kummalisel kombel ei pidanud ma mitte muutuma teistega sarnaseks, vaid võibolla just see, et ma teistsugune olin, tegi mind huvitavamaks? Ei tea. Eks keskkoolis on lapsed ka natuke täiskasvanulikuma mõtlemisega ka. Ja õnneks suutsin ma ise sellest kõigest üle olla ning rõõmsa meelega keskkooli alustada, mis ilmselt nakatas ka mu klassikaaslaseid. Sest põhikoolis sai ikka päris tihti väga kurva meelega koju mindud ning ega need enesetapumõttedki eriti kaugel olnud...

Sotsiaalne hierarhia põhikoolis tuleks minu meelest iga hinnaga ära lõhkuda (isegi kui see on võimatu, et tohiks hetkeksi sellele käega lüüa ning lammutada ja lammutada seda sellest hoolimata). Võibolla võib ka Gardelli tänada, et näiteks praegu koolis korraldatakse korra nädalas klassides vestlusringe, et kõik oleksid omavahel sõbrad ning ei tekiks hüljatuid, pigem just klassihing ning omade kaitsmine. See on minu meelest väga teretulnud! Nii saavad ka õpetajad aimu ning kohe kinni haarata võimalikest juhtumitest, kui kedagi hakatakse kiusama. Eks sellest hoolimata pole sellistest jamadest pääsu, kuid kindlasti aitab see asjale positiivselt poolelt kaasa vajavatele abi saamiseks ning kogu suhtumise õigemasse suunda lükkamiseks. Vähemalt minul on jäänud selline mulje. Seda siis siin Rootsis, ma ei tea, kas Eestis seda tehakse... nii palju kui ma aru olen saanud siis vist mitte, vähemalt mitte selles mahus...

Raamatus tõstatab Gardell veel ühe eriti valusa küsimuse just noorest endast lähtualt, et kas on siis parem üldse olla nähtamatu kõigi jaoks, kui et olla kiusatud? Või kas inimene vajab siiski tõestust läbi teiste, et ma eksisteerin... sest kui kiusatakse, siis vähemalt nähakse ja tajutakse mind. Sest võibolla on see veel hullem, kui sinust üldse välja ei tehta ja oled nagu õhk kõigi jaoks?

Ma leian, et Gardelli raamatud peaksid olema koolides kohustuslikus lugemiskavas. Sealt saab nii mõtteainet kui ka just vajalikku "rusikaga vastu vahtimist kiusajatele" ning kindlasti äratavad need vajalikke vestlusteemasid ning toimivad ka silmi avavana lastele endale. Nendest asjadest peab rääkima võimalikult palju ning lugedes ja läbi tunnetades need teemad läbi teiste inimeste võib see viia vajaliku tulemuseni ka mingis sotsiaalses rühmas nagu näiteks klass ja miks ka mitte laiemalt ühiskonnas.

Tegelikult tulles veel korraks tagasi selle sisu juurde, siis see Juha ajas mind ikka vahepeal raevu ka ning ega ma ei tundnud, et ma ise oleks sama moodi käitunud alati nagu tema. Ühtlasi ma nii lootsin, et nad võtaks siis Jennyga teineteisest rohkem tuge, aga ega oma tundeid ei saa ju sundida. Sama moodi kui sa armastad kedagi, siis tahad ju temaga koos olla, aga mündi teine pool on see, et kui Sa ikka teist inimest ei armasta, siis ei suuda ka ennast sundida teda armastama. Igatahes oli Jenny minu jaoks küll väga sümpaatne tegelene ning ma usun, et oleksin küll temaga seal sõber olnud... Ja ma vist päriselt ei saanud aru, miks ta seal pimedas seistes Juha telefonile ei vastanud... aga "teismelised tüdrukud"... kes neist "aru saab"? :)

Hinnang: 5- (see tragikoomiline lugu teismeliste eluraskustest kooliühiskonnas on tõeline pärl. Usun, et täiesti loetav ka eraldiseisva loona "Koomiku lapsepõlvest", kuid absoluutselt kindlasti neile, kellele see esimene osa meeldis - saavad siit täpselt seda sama head atmosfääri ning loo ülesehitust kui ka kurbi ja naljakaid olukordi - ehk nii nutta kui ka naerda. Lisaks ühe sügavahingelise 15 aastase poisi mõttemaailmaga tuttavaks. Ja kes ise mäletab seda aega, see saab taaskohtuda omaenda lapsepõlvega, nagu mina sain... Väga hea lugemine!!! Armas, kurb ja kohati soojade toonidega, Jonas Gardell on kindlasti üks minu lemmikkirjanikke. Muideks see on tegelikult triloogia teine osa ja sarja kolmas osa "Jenny", on Jonas Gardelli omaenda lemmik kõikidest enda kirjutatud raamatutest- mitte ainult selles triloogias. Mitmed, kes "Jennyt" lugenud on räägivad, et see on kõige kurvem raamat, mida nad üldse teavad...)

Stiilinäide (minu enda vaba otsetõlge):

Viieteist aasta vanuses Juha on teinud teatud järeldusi sellest, kuidas maailmas asjad on. Ta kutsub neid õpetusi Juha Seadusteks.

1. Tõe rääkimine on see kui valetad usutavalt.

2. Ausus on see, kui petad nii, et teised Sind usuvad

3. Kui miski pole nähtaval, siis seda ei ole olemas.

4. Kui midagi ei märgata, siis seda pole ka juhtunud.

5. Teesklus ja ehedus on üks ja sama asi.

6. Väljamõeldud ja läbi elatud juhtumi vahe seisneb ainult sisseelamisvõimes.

7. Tähtsaim ei ole see, milline keegi on, vaid see, millisena teised teda näevad.

8. Tähtsaim ei ole see, mida keegi teeb või on teinud, vaid mida teised arvavad, et ta on teinud või teeb.

9. Inimesest saab "keegi" alles teise inimese teadvuses.

Ja viimaseks, ehk kõige tähtsaim nägemus:

10. Sina pole ainuke teeskleja. Kõik teesklevad. Võibolla Sina lihtsalt oled osavam kui paljud teised. Palju õnne, Sulle!