Hulkur Rasmus - Viimsi Suveteater

Astrid Lindgren on üks kullatükk. Ta on nii palju häid raamatuid kirjutanud ning "Hulkur Rasmus" oma kurbnaljakate juhtumistega on üks nendest armsamatest. Ja kullatükk on ka Urmas Lennuk, kes väga vahvalt reaalsust ja mängu segades on muutnud selle Lindgrenlikult värvirikkaks lavalooks kirjutada, kuid samas on selgelt tunda ka dramaturgi oma nägemust ning asjade sidumist lühemaks ning lavale sobivaks. Rääkimata mõnedest lahedatest paroolidest, mida ma u.5 aastat tagasi viimati loetud raamatust küll ei mäleta. Kullatükk on ka lavastaja Andres Dvinjaninov, kelle jaoks on kogu projekt kui "love child" - minu teada on ta ise sealkandi elanik, lõi koos selle lavastusega "uue teatri" Eestisse - "VIIMSI SUVETEATER" :) Pikka, pikka iga sellele, sest Tallinna rahvale (sh. minule) see ju palju lähemal kui "Emajõe" oma... :) Aga Dvinjaninovist oli väga kena ning hea mõte hea lugu uuesti lavastada. Mina seda eelmist versiooni Tartus ei saanudki näha, lastest rääkimata. Dvinjaninov oli ka ise helipuldis. Kullatükk on ka helilooja Tauno Aints, kelle eri stiilis laulud lavastusele mõnusat hinge juurde sisse puhusid. Ja unustamata neid kullatükikesi, kes selle kõik meile ette kandsid, ehk näitlejad. Üks ägedam kui teine, teine rohkem hoogu minevam kui esimene. Tõeliselt ägedad tüübid!

Nende kullatükkide sära seas jäi midagi meelde kah... Loo selgrooks on lastekodulaste ja seal hulgas Rasmuse kurb saatus. Lapsed muidugi mängu ja rõõmuga kogu aeg sellele ei mõtle, kuigi kõik loodavad oma pere ühel hetkel leida. Korraldatakse ka laste esitlemist potentsiaalsetele lapsendajatele, kuid tavaliselt tahetakse ikka ilusaid vöikseid blondide juustega tüdrukuid... Rasmus otsustab lastekodust põgeneda. Oma põgenemisteel kohtab ta Hulkur Oskarit, kellega koos edasi hulgutakse... kuni ühel hetkel lastekodust arenenud mäng, ajalehest loetud röövlitelugu ning hulkurite teed ristuvad ja kõik areneb Lindgrenile sobivalt seikluslikult ja naljakalt kuni südamliku ja liigutava lõpuni välja.

Laval on nö. lastekodu raudvoodite näol, lisaks üks madal puu, mis mõjub kui võsa ja ka maja, mis lavataustaks on ka ära kasutatud. Kuid nende olemasolevate vahenditega on lavastaja ning kunstnikud palju rohkem lavale toonud. Näiteks muutuvad voodid ühel hetkel vanglaks. Ühe voodiga küntakse adra näol põldu. Voodi all ja taga saab ka ennast ju edukalt varjata jne jne jne.

Merilin Kirbitsa pisikese tüdruku naer, natuke aeglase mõistusega olek ning üldse see karakter oli minu jaoks kõige naljakam kogu kambast. Tema Saararaas ka sellise hoo ja pingega mängitud, et kuigi sellised karakaterid ongi natuke "over the top" ja mitte minu jaoks, agaminust on kujunemas Kirbitsa-fän ja seellepärast oli lihtsalt nauding vaadata mida iganes ta seal tegi :)
Ma lihtsalt vaatasin üksisilmi teda ja naersin, kui ta laval oli...

Rasmuse "võid selle peale mürki võtta" kõlab vist etenduse jooksul ainult paar korda, aga see on küll üks tema "kaubamärkidest ja võiks isegi rohkem sees olla :) Väga äge sülitamise-räpp - kõik lapsed kindlasti võtavad õppust :) Üldse oli sellist ägedar actionit, taga-ajamist ning põgenemist piisavalt palju, et poisterahvad oma adrenaliinilaksu kätte saaksid :) Ka kalemiseks kisub rääkimata veepüstolitest, millest ka esimestes ridades istuvad inimesed oma osa saavad :)

Poistest oli mu lemmikuks Karl, kelle Rauno Kaibiainen lahendab r-veaga, prillidega ninatargana, kes koos teise lemmiku, ehk Gunnariga ehk Juss Haasmaga ühel hetkel politseideks kehastuvad :) "4 meetrit ma ütlen, 4 meetrit"... justkui otse mõnest politseisarjast, kus partnerid omavahel nääklevad :))) aga eks poistemängud saavadki toidet sellistest kohtadest. Ja "Poisid ei lobise" ning muud paroolid, mis tulevad Haasmal justkui varrukast :) Unustamata muidugi Martin Mill-i Rasmusena, kes oli just õige Rasmus. Ta on tegelikult alati hea... vähemalt siiamaani olnud ja lastetükkides on ta Ugalas lausa superstaar - Limpa rollis kui ka Tjorveni loos üks põhitegijaid...

Etenduse südamlikuima hetke (kui lõppu ei arvesta) pakub aga Agnes Aaliste "kõige tõenäosemalt vanemad endale saav ilus tüdruk" ja kes siis hoopis Gunnarit, ehk lastekodu vanimat last hakkab lapsi lapsendama tulnud vanematele pakkuma. Pisarad ei olnud kaugel... muidugi kergelt naljakas oli see omamoodi, et ta publi hulgas istunud Raivo E.Tammele ja Helena Merzinile seda "Gunnarit" siis väga ägedalt mahaparseldama hakkas :)))

Anne Paluver preili Kull-ina mitte ei mänginud oma rolli, vaid ta täiesti oli see "lastekodukasvataja". Ühest küljest karm tädi, kuid kes tegelikult tahtis lastele head. Ühel hetkel astub laste mängu osaliseks ning paneb endale kontsad, blondi tibiparuka, päikseprillid ja transformeerub täiesti vaatajate silme all :) Fantastiline! Kui ta seal meie ees kohvi pakkus rahvale, siis meetri kaugusel talle otsa vaadates tundus ta kuidagi hirmuäratav, sest ta mõjus nii ehtsana!!! Ta silmad ja olek õhkus mingit maagiat - justkui multifilmitegelane, kes pärisellu on ärganud... Selles noortekambas oli ta justnagu üks nende seast... ja oleme ausad - figuuri mõttes petakski ta täiega ära... Ja teine "vanem tegija" ehk Egon Nuter suudab ühel hetkel lavale ilmuda puuokste vahelt nii, et ma ei näinud üldse, kuidas ta sinna sai :)

Väga lahe leid oli ka "kassi monoloog" :) (pinisev sääsk seal kõrval ka :)) Aga no see ülbe kass (Aaliste) tundus olevat üldse kogu rahva lemmik :))) paratamatult viis mõtted sellele, et nii kahju, et Agnes enam Nukuteatris ei ole... tal on seda miskit, mis ka nüüd selle kassi näol tõestust andis, mis sobiks lasteteatrisse ja sellistesse karakteritesse... ei teagi, et miks ta sealt siis ära tuli :(

Marko Leht ja Taavi Lepik olid nii laste kui röövlitena kuidagi ebameeldivamad tüübid ja sellepärast ei tatnud või osanud nendele ka rohkem tähelepanu pöörata, sest tegelikult oli kogu näitlejate punt, sh. nemad - vägaväga lahe!

No ei saa.. Merilin Kirbitsa mängule, nii tema väiksele tüdrukule kui ka Saararaasule tagasimõtlemine ajab veel praegugi muigama... tagatipuks veel "see naine on ju ladvast natuke lõbus" <- meie kodu uus lemmikparool :))) Mõnusalt teemasse tõid näitlejad oma lavastajale ja teistele taustategijatele lõpuovatsioonide saatel lastešampused - stiilsed tüübid kuni detailideni!

Muideks tasub varuda mõni sobiv rahatäht ka valmis... minul oli ainult Keres, kuigi oleks meelsasti ühe Tammsaare vähemalt... aga see tundub, et polnudki neil eesmärk omaette, pigem etenduse osa, sest paljud lehvitasid veel oma rahadega... Ja Rasmus nii viisakas poiss ütles ilusti "Aitäh" :)))

Hinnang: 4/5 (Lastetendusi hinnata täiskasvanute skaala järgi on võimatult raske samade kriteeriumitega, sellepärast ka seekord 2 erinevat hinnangut... Lapsed olid vaimustuses, naersid laginal... ja meie, täiskasvanud ka. Kurbus puges ka hinge mõnes kohas. Noorte näitlejate hoogsat mängu oli lust vaadata, see justkui kiskus ka vanemad tegijad täiega kaasa ning ilm oli ka välietenduse jaoks enamvähem, kuigi õhtul kiskus viluks. Siiani aasta parim lastelavastus minu meelest... ja laste meelest ka :) Nüüd nõuavad kogu aeg, et millal me jälle teatrisse lähme :))

Isiklik märkus: Alljärgneval fotol on ajalooline hetk - Andres Dvinjaninov kuulutab VIIMSI SUVETEATRI avatuks :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Hulkur Rasmus" VIIMSI SUVETEATRIS

Ootame kõiki kaasa elama "Hulkur Rasmusele", Emajõe Suveteatri suurmenukile aastast 2005 nüüd Viimsi Suveteatris!

Uus lavastus on uus. Uus on koht, uued on näitlejad. Uus on ka teatri nimi. VIIMSI SUVETEATER. Kaasa tulevad A.Lindgren, U.Lennuk, A.Dvinjaninov, T.Aints ja ka väärtused, mida on loonud maailma lastekirjanduse täht Astrid Lindgren. Lastekodu ja hulgus, selle nipernaadilikkuse ja organiseerituse kohtumisest, naerust ja nutust liigume tõe poole, kohtumise poole, mida on oodatud kaua... Mil saavad kokku need, kes kokku on loodud, need, kes olude sunnil eraldatud..
"Kodu on lastel ja kodu on tuultel, sinul on voodi, kus unistad vaid..."
Romantikat ja põnevust, muusikat ja vaikust, naeru ja nuttu ei saa piirata sellel suvel Viimsi Rannarahva Muuseumi õues toimuvas. 20-te aastate algkool, tänane "rootsipunane" muuseum, on Eesti "Lindgreni lugude" koduks sel suvel ja loodetavasti ka tulevikus.

Mängivad: Egon Nuter, Anne Paluver, Martin Mill (Ugala), Agnes Aaliste, Marko Leht, Juss Haasma, Merilin Kirbits, Rauno Kaibiainen, Taavi Lepik.
Tekst: Astrid Lindgren ja Urmas Lennuk.
Laulusõnad: Urmas Lennuk
Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Helilooja: Tauno Aints
Kunstnikud: Marion Undusk, Sirly Oder, Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater)
Esietendus 04. augustil 2010 Viimsi Rannarahva muuseumi õues.

----

Isiklik märkus 2:

Kestvus üle 2 tunni (vaheajal on sigaaeglane puhvet, mis venitab ka vaheaega ning kogu kestvust pikemaks ning ühtlasi paneb lapsed ka etenduse ajal puhvetivahet jooksma, sest muidu ei saa löögile :( ).