Jõud - R.A.A.A.M

Herbert Aab, kõva mees, on läinud pakku kogu maailma eest. Ta on kõvasti kuulsust juba niitnud ning talle aitab. Tahab, et teda rahule jäetaks. Ühel õhtul raadiot kuulates ilmuvad ei-tea-kus-kohast mingid imelikud mehikesed. Kõigepealt üks inglane, kes teatab, et on saabunud selline eriline päev Herberti jaoks, mil muutub kõik või mitte midagi. Inglane kaob, kuid siis tuleb justkui kõikvõimalikest ustest ja akendest, piludest ja pragudest eestikeelseid mehi - üks, teine, kolmas, kuni terve ta tuba (tall) on paksult mehi täis. Herbert läheb isa juurde ja mehed on tal ka seal ees. Kes nad on, mis nad siin teevad, miks nad ära ei lähe?


Kui ma oleksin teadnud, et "Jõud" on Uusbergil planeeritud triloogia kolmandaks osaks pärast "Vahepeatus"-t ja "Pea Vahetus"-t, oleksin pidanud seda kõige oodatuimaks suve teatritükiks (lugesin seda alles mõnda aega enne etendust mingist intervjuust Uusbergiga). Vahepeatuse lahe sõnadega mängimine ja põnev ning müstiline taustsüsteem ning Pea vahetuse sügav-ilus tekst ja lugu, mõlemates veel vinged näitlejatööd. Vahepeatusest on ju seekord, nö. triloogia viimases osas ringiga tagasi osalemas ka Aadli ja Kõrve... Jõud justkui ei saakski olla siis midagi muud kui väga hea. Kahjuks päris nii see siiski seekord ei ole. Algus on küll paljulubav. Isegi sõnamängud on olemas, lavastajalikud nõksud annavad aimu millesti erilisest.


Üsna samal hetkel kui (esi)etendus praagiks kippus kätte minema, tänu loodusJÕUDudele (Jäneda Pulli tallis, kus etendus toimus), suure tormiga lendas natuke katust pealt ära. Rahvas sattus kergelt paanikasse ning osalt inimesi hakkas ka uste poole tormama. Ma vaatasin just sellel hetkel seda katusenurka, kui tuul seda lahti kangutas. Muist katust kukkuski sisse ka, igatahes oli seal väike tolmupilv hetkeks, kuid õnneks inimesed viga ei saanud - sellel kohal oli ka vahelagi... õnneks... Kusjuures see, et loodusjõud sekkusid tükki nimega JÕUD ja kogu see pull, mis siis lahti läks - segaduses ja ehmunud autor-lavastaja tormas lavale, sest peaosalist Herbertit mänginud Ivo Uukkivi poetas oma teksti ka midagi sellist, et ta on himul vms. Ei tea, kas see oli "kood" Ukule... kuid tegelikult kogu sellest segadusest hoolimata ja hoolimata ka sellest, et osalt teksti läks natuke kaduma ning näitlejadki olid hetkelises hämmingus, mängiti edasi, justkui siiski midagi poleks lahti... profid olid laval ikka täiega! Ja siis see minu lavastuse "tipphetk", Uku lavale tormamine ja see kuidas Uukkivi ta püssiga lavalt ära ajas... hämmastav, aga see apsakas andis tegelikult ainukese sügavama stseeni ja ulatuse kogu tekstile minu jaoks. Ehk looja ja tema loodud materjali põrkumine - see duaalsus teksti tegeliku sisu ning looga (mõtlesin, et ka Herbert on seal vastamisi oma "loodud tegelastega", ehk hõrmuritega)... kahjuks ilmselgelt polnud lavastaja sekkumine etteplaneeritud ning ega ka edasine ei andnud aimu millestki sügavamast.


Ja kui seda kavalehte poleks olnud... siis oleks jäänud ehk natukenegi enda mõistatada, et mis mehed need ikkagi seal on... aga kaval öeldakse ära, et on mõistus ja süda ning igasugused muud jõud, mis inimesele mõjuvad... kahju...

Nimelt enne kava lugemist (tegin seda igavusest kusagil esimese vaatuse teisel poolel, kui läks suuremaks laulmiseks) hakkas mu mõttetöö liikuma kõigepealt selles suunas, et kas need on valged ja punased verelibled ning hallid ajurakud... ehk sellepärast mees ei saanud nendest lahti, et need on kõik tema enda sees. Siis jõudsin mõelda, et Uusberg viitab Krossi Keisri hullust tuttavatele inkvibitele... või ehk, nagu mainisin, on need hoopis "loojat" külastama tulnud kirjandustegelased tema enda raamatust, ehk "hõrmurid"? Ühtlasi see liivane tallipõrand oleks justkui toiminud allegooriana mõttele, et Herberti "hing on tühi ja elutu, nagu kõrb"... Kuid ei, ka see saab hiljem maise seletuse. Kui mõelda tüki plusskülgedele, siis väga lahe oli see raamistikuks kasutatud raadio-lugu. Nii alguses kui lõpus. Rein Pakk paneb "saatekülalisena" omale omaselt täiega "karakterit" ning see ongi lahe! Oh kuidas tahaks selliseid kirjanduse üle arutlevaid raadiosaateid kuulata! Ja samuti teatrisaateid... Lavastajalikult on õnnestunud ka raadio sisse ja väljalülitused ning Nukitsamehest tuntud laul (mille sõnade üle olen ma lapsepõlvest peale juurelnud...et mis pagana jõust nad seal laulavad :) ja nüüd nii sobivalt on see Uusbergi poolt ära kasutatud ja sellele ka mõte antud!:)) Lahe oli ka see meeste saabumine ja see, et neid muudkui tuli ja tuli ja tuli... Aadli ja Kõrve on oma taseme kõrgusel. Samuti on alati lahe näha Lauri Kaldoja-t (kellest on märkamatult saanud meie pere üks lemmikutest) ning Mikk Jürjens-it (kes on algusest peale olnud oma kursavendadest see kõige-kõige) ja ka Mait Joorits (kellesse mina suhtun üha positiivsemalt, kuid mu teatrikaaslasele on ta juba pikemat aega väga meeldinud). Kuid sinna need plussid jäävadki...


Kooriseaded on ju võimsad ning head, kuid seda laulu-poolt oli seekord minu jaoks liiga palju. Kui ma oleksin läinud vaatama meeskoorikontserti mingi kõrvalise teatraalse vorminguga, siis ma ei nuriseks... mina aga läksin "teatrit" vaatama ja see jäi kuidagi seal laulude vahel hõredaks. Mu teatrikaaslane ütles, et ta "piinles", sest tema, erinevalt minust, ei kannata koorimuusikat silma otsaski. Kuigi jah, "Pea vahetus"-es ei häirinud ka teda, mitte vähimatki... Kuid kui niivõtta, siis "Pea vahetuses" ole ka sisulises mõttes tugev kallak muusikale - tegelased olid ju muusikud. Sedapuhku ma ei näinud selle muusika seost muu tükiga, nojah - meeskoori power, ehk jõud ja "jõud" kui selline oli ju teemaks... aga see on liiga ümber nurga otsitud. Mu teatrikaaslast häiris ka see, et ühtegi naist ei olnud laval, ehk kõik olevat juskui tasakaalust väljas... Mina seda ei usu... nii temale kui minule meeldis ju ka Hecuba pärast Linnateatris ja ometi sealgi olid ainult mehed... Kuid ausalt üles tunnistades, teises vaatuses, kui neid laule muudkui tuli, siis tundsin ka mina, et "tahaks juba ära"... See mõttena ilmselt kandus minule lihtsalt üle, et need "jõud" pidevalt tahtsid ära minna ja ei läinud... jõud justkui ju hakkas kustuma... aga ei kustnud... see hakkas tüütama. Lahe muidugi seostada tükk kohaga... see loob ehedust - Hüüruski ju oli sees koht kui selline. Sedapuhku siis Jäneda, kuhu Herbert on tagasi tulnud nagu oma kodukohta.


Ivo Uukkivi jätkab oma suurepäraste rollide sarja, nagu Ülle Lichtfeldt eelmisel aastal, nii tundub Uukkivi olevat selle aasta "vingete rollide seriaalis" - Vassiljev ja Bubõr, Kaevuritest kunstnikud ja nüüd ka Jõud - ta on leidnud endas mingi uue mängurõõmu ja teda on huvitav vaadata. Jõus Herbertiks ta palju nagu ei peakski ümberkehastuma, see tuleb tal justnagu loomusest - nii ehedalt mõjub. Argo Aadli - mõistuse häälena südamele muret (loe: valu) tegemas ja teda enda tahtele (loe: jõule) allutades on alati tipptase. Kuid oma tipptasemel näitlemisega nad teksti vähesust ei päästa. Teksti ju on, aga pärast Pea vahetust olid ootused ilmselgelt liiga kõrgele kruvitud. Seda oli Pea vahetuses lihtsalt nii palju ja nii head ning sedapuhku siis hoopis lauludega korvatud (ja sedagi hoopis Ristikivi ja Liivi luulesõnadele seatud, mitte originaaltekst, mis oleks ehk mõjunud kuidagi rohkem terviku osana... kuigi Uusberg ütleb, et tükk ongi inspireeritud nendest luuletustest, ei olnud see sidus minu jaoks siiski tuntav)... Alo Kõrve innukas "süda", kes mõistusel rohkem sabas vantsis kuivõrd ise "juhiks" oleks olnud... Herbertil siis ilmselt rohkem nii. Kuigi kui mõtlema hakata, siis nõnda tavaliselt ka minulgi... ei tea, kas see ongi meestel rohkem nii ja naistel jälle vastupidi? Kuigi on ju ka erandeid... teatud asjades on ikka süda see, mis määrab... Meeskoor oli küll võimas, Uku vend Pärt Uusberg ise ka nendeseas ja mitmed koori mehed mängisid ilmete ja olemisega väga hästi kaasa. Suurem osa aga lihtsalt olid massi osana. Jürjens, Kaldoja, Joorits ja Kartau olid küll eialgu sisenedes natuke esil, kuid mingist hetkest sulanduvad nad kooriga ning justkui karaktereid luua nad väga ei jõuagi. Kui, siis Kaldoja... Jürjens tormab lihtsalt pidevalt ringi ja Joorits mõjus kuidagi naiselikult leebena, ei tea, mis "jõudu" tema kehastama pidi... Herbert mõjus küll parajalt machona ning ega tema vist üldse eriti mingit jutuvada veeretada ei viitsi. Saati siis ennast lahti analüüsida ning teistele meestele selgitusi anda, kuigi "jõud" seda nõuavad... või on see siiski peamiselt "mõistus", kes nõuab...

Visuaalselt on tükk nauding, see kuidas meeste mass koos (või üldse) liigub... näiteks see kui nad kõik saalist koos välja hakkavad jooksma (jõud on "kadumas", sest Herbert ei anna neile "toidet") ja siis Kaldoja seisatab ning ütleb, et "Siin oleks arutelu koht"(see oli veel üks minu üks lemmikhetki lavastuses) kõik seisma jäävad ning koos pead liigutavad, seda oli omapärane vaadata. Mingi omamoodi tervikpilt. Sellisest dramaturgilisest tervikust jäigi terviktükk vajaka, sellisest ühtsusest. Ideid ju on tükis küll ja rohkem veel, aga need ei haaku - tükike justki siit ja teine sealt ning siis on need traagelniidiga kokku seotud. Ainult, et traagelniidid paistavad. Justkui oleks dramaturgil olnud veel vaja oma materjali kohitseda kõvasti enne kui see lavastamisküpseks oleks saanud. Päris huvitav oleks teada, kas Uusbergil oli kiire ja ta ei jõudnud piisavalt eeltööd teha (võrreldes näiteks Pea vahetusega, kus ideid ju veelgi rohkem, aga need olid tervikuks palju paremini seatud)...

Hinnang: 2+ (Minule kokkuvõttes ei meeldinud seekord, kuigi kahtlemata olen ka edaspidi Uusbergi fän. Ega alati ei saagi õnnestuda. Igatahes on kindel, et tema autorilavastused kõnetavad, ta peab lihtsalt rohkem usaldama inimeste mõistust ja (minu maitse järgi) teisiti integreerima muusikat oma tükkidesse - "Pea vahetus" oli ju ülimalt eeskujulik--- seekord muusikat lihtsalt oli minu maitse jaoks liiga palju... Aga kui seekord nii, siis on lootust, et järgmine kord teisiti :) Muidugi eks see ju lõppude lõpuks on ikkagi maitse asi. Samas minu etendus oli natuke "praak" ja sellepärast veel eriti "kordumatu"... ja kõik see teatrirahvas ning hulgaliselt Eesti prominente, kellest saal kubises, kui need seal kukkuva katuse alla oleks jäänud... siis oleks sellest saanud üks väga saatuslik õhtu... Ka koju sõites ja teele kukkunud puude alt ja kõrvalt sõites oli põnevust kui palju. Lõpp hea, kõik hea?)

Tekst lavastuse kodulehelt:

„JÕUD“

Herbert Aab on kadunud …

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)
Peaosas: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater)
Teistes osades: Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater)
Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater), Mait Joorits (Rakvere Teater), Lauri Kaldoja (Rakvere Teater), Ott Kartau (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Raigo Saariste (Balti Filmi ja Meedia kool), Mikk Dede (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Aare Külama(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Mihkel Uueküla (Lääne-Eesti Päästekeskus), Pärt Uusberg (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Kauri Kont-Kontson (TxtIT), Kristjan Mazurtchak (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Andreas Lenk (Plink-TV), Marten Altrov (Georg Otsa nimeline muusikakool), Jaanus Väljaots (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Madis Enson (Tallinna Ülikool), Jaanis Juhanson (Tartu Ülikool), Joonas Kendra (Toshiba), Tenno Toomistu (Tartu Ülikool), Andres Sahkur, Sander Jürjens, Reio Blond, Henri Pukk, Kristen Müürsepp, Sander Sepp ja Taavi Kendra.

Muusikaline müsteerium „Jõud“ esietendub Jäneda Pulli tallis 8.augustil.