Sarjas "esimest korda elus" - väike sissepõige Wales-i

Aaaah, kuidas ma armastan Suurbritanniat... Siin on jahe ja Inglimaale kohaselt sajab. Kui mõnus. Maandusin kella 20 ajal kohaliku aja järgi ja 21 ajal astusin juba Paddingtonis Wales-i suunal sõitvasse rongi.

Rongis, minu ees istunud 7 aastane (ta ütles mingile onklike ühel hetkel oma vanuse) tüdruk küsis emalt, et kui too oleks siga, kas ta siis sööks vorsti. Tema ise küll mitte... Natukese aja pärast, kui ema temast pilti tahtis teha ja tüdruk fotopoosi sisse võttis, siis ema kamandas teda korrale, et too ei eputaks vaid oleks normaalne, soovitades tõsimeeli: "mõtle näiteks millelegi tavalisele, nagu näiteks see kuidas sa just vetsus käisid." :))

Enne südaööd jõudsin Bridgendi. See on Cardiffist järgmine peatus. Ja edasi taksoga Lalestoni, mis on väike town Bridgendi külje all. Taksojuht oli hirmus jutukas ja hotell oli juba suletud selleks hetkeks kui ma saabusin. Kusagilt teisest majast tuli soliidne halli habemega onu ja tegi mu kellahelina peale nii hotelli kui toaukse mulle lahti.

Hotelliks The Great House. Walesi keeles Ty Mawr. Pärineb 15ndast sajandist. Oli kuninganna Elizabeth I kingitus Earl of Leicester -ile. Robert oli kõva naistemees ja kasutas seda erinevate näitsikutega meelelahutuslikel eesmärkidel. 17. ja 18ndal sajandil laiendati maja, et selle staatust tõsta. Ka näiteks Prints Charles on siin ööbinud.

TMV pidavat olema kõrvaltoas ning hommikusöök pidi tema tellimusel tehtama meile kella 8ks. Kirjutuslaual ootas mind 2 käsitsi valmistatud erimaitselist küpsist koos sildiga, et need on "Especially fo me"... Väga posh, peaks ütlema... rääkimata üliarmsast toast:

Ja mis siis, et toad ja eriti koridorid on küll ülimadalad, seeeest on näiteks raamatud koridoripõrandal trepimademel - inglise klassika ja luule - noh, et kui lugemistuju peaks tulema... Mina muidugi tarisin ühe rämpskirjanduse esindaja Eestist kaasa ning Helsingi lennujaamas ei suutnud loobuda ostmast Susanna Alakoski Augustpriset-i võitnud raamatut ja lisaks ka teise osa Jens Lapiduse Stockholm Noir sarjast, rääkimata viimasest Hus & Hem-ist...

Inglismaal käies on mul mingi vastupandamatu himu lugeda kõikvõimalikud sopa-ajalehed läbi (Mirrorid ja Sun-id ja Evening Standardid ja Daily Mailid ja mis kõik veel)... rongisõidud ja muu selline ootamine annab selleks ka tihti hulgaliselt võimalusi. Neid millegipärast satub ka tasuta igast ilmakaarest teele kaasa. Seekordseteks põhiteemadeks, mis brittide lehtede lehekülgi täitsid - 66 aastane Rod Stewart hakkab 7. korda isaks saama. Laps peaks sündima umbes 6 kuu pärast. Kusjuures Rod-i vanem laps on juba 46 aastane (Rodi naine alles 39) :) Teine uudis - Inglismaal on peamisteks sünnitajateks värvilised naised, Londonis on vaid alla 15% sünnitajatest valged. Kõikide lehtede esilehed täitsid Mia Farrow ja Naomi Campbelli fotod. Nimelt Naomi Campbell jäi kohtus valetamisega vahele. Ta väitis, et ei teadnud 13 aastat tagasi Nelson Mandela auks korraldatud üritusel osaledes, et talle öösel külla tulnud 2 meest tõid talle kingituseks Libeeria ex-presidendi Charles Taylor-i poolt "vereteemantid" ("blood diamonds"). Ütles, et mingi puru oli (nimelt tegemist oli lihvimata teemantitega), aga kes saatis ja mis need on, seda ta ei teadnud. Ainult, et kohtusse kutsuti tunnistama ka näitleja Mia Farrow (Woody Allen-i ex abikaasa, Rosemary Baby peaosatäitja), kes samuti koos oma lastega osales sellel Mandela-üritusel. Mia, aga tunnistas, et järgmisel hommikul, kui ta lastega hommikust sõi, oli sellesse ruumi sisenenud õnnest särav Naomi, uhkustades sellega, mis eelmisel ööl juhtunud oli ("talle oli kingitud imeilus ja suur teemant"). Ka lapsed võivad seda tunnistada. Lisaks oli kõikides lehtedes juttu Patricia Neal-ist. Neal teadupärast on parima naisnäitleja peaosa Oscari võitnud ja kirjanik Roald Dahl-i abikaasa (Dahl küll pettis teda mis jaksas). Lisaks olevat Neal enne Dahli olnud tormilistest armusuhetes nii Ronald Reagan-i kui ka Gary Cooperiga. Ja muidugi tekitas uudiselaine Emma Thompsoni julge avaldus, et Audrey Hepburn ei osanud ei näidelda ega laulda. Britid läksid sellest sõnavõtust täiesti pöördesse. Kuidas ta julges??? Ning sauna-MM ja venelasest finalisti surm... Madonna, kes parajasti filmib oma uut filmi W.E. (film räägib Edward VIII ja Wallis Simpsoni loo), on jäänud fotodele kõikide oma loomulike kortsude ning botoxita huultega, päris kummaline kohe võrrelda selle tädiga, kes mulle täpselt aasta tagasi otse silma sisse vaatas meetri kauguselt :)

Hommikusöögiks, kuna selles hotellis anti valida 4-5 variandi vahel, võtsin mina kui erinevate piirkondade spetsialiteetide huviline "traditional welsh breakfast"-i. See tähendab värsketest kartulitest tehtud lipsukartulid (praekartulid), paar peekoniviilu ja mingi must möks, mille see oli tunda tatart või midagi vastavat, aga mis oli tegelikult üsna maitsekas või oleks täpsem öelda - mõnusalt soolane. Naljakas, et esialgu tundus, nagu taldrikul oleks tegemist mustaks kõrbenud hiirega. Peamiselt selle möksi kuju pärast. Lõpetuseks muidugi apelsinimarmelaadiga toast ning olingi tööpäevaks valmis. Enne 9-t oli juba auto vastu saadetud ning meid viidi otse tehasesse. Koosoleku vahepeal pakuti "welsh cake"-e, mis on sellised pehmed küpsisemoodi koogikesed, mida kohalikud hindavad kõrgelt ja head nad ju olidki. Naljakas, aga britid tõeliselt armastavad sõna "obviously". Arvestades teiste tavasõnadega, tuleb see neil protsentuaalselt hämmastavalt tihti üle huulte. Küsimuse peale, et kas nad walesi keelt ka oskavad, teatas 5-st koosolekul osalenud waleslasest ainult 1 positiivse vastuse. Pärast 4 tundi arutelusid tagasi rongile, lennujaama ja koju.

Wales-ist lõppkokkuvõttes väga palju aimu ei saanudki. Madalad majad, aktsendiga rääkivad inimesed, muidu nagu Inglismaa ikka. Kuna kohtumine toimus põldude vahel, siis maakoht ja majad olid sellised nagu briti telesarjades. Kuidagi armas ja täiesti omapärane atmosfäär... nagu olekski sattunud Midsomeri mõrvade keskele :) Aga jah.... kõik see läbi rongi- ja autoakende... Ainult rongijaam, hotell ja tehas olid "päris ning käegakatsutavad"...

Rongisõit Londonisse tagasi koos TMVga läks kordades kiiremini ja Paddingtonis sai muidugi ka WHSmithist läbi hüpatud - paar kokandusajakirja, Empire, 1 anime- ja mangaajakiri lastele ja muidugi posu raamatuid - Sadie Jones-Outcast, viimane Jeanette Wintersoni paperback, verivärske Artemis Fowlsi hardcover S-ile ja endale 1 ajalooteemaline väike juturaamat Toweris oma pea (sõna otseses mõttes) kaotanud 7 inimesest (3 neist olid ju Inglismaa kuningannad). Ning muidugi äädikamaitselised krõpsud ning 1 Galaxy chocolate muffin - naisele midagigi magusat kaasa. Ta tuleb ju Tallinna "minu pärast spetsiaalselt" bussiga, et me homme õhtul saaks teatrisse minna...