Olen täielikus segaduses. Üldiselt meeldib mulle teatrist väljuda heas tujus, saades mingi positiivse laengu argipäevajamade tasakaaluks. Vihkan seda kui laval näitlejad riieteta on. Väga harva ja ainult kui kontekst seda nõuab, sobib teatrilavale ropendamine. Tolatsemine on minu jaoks hea teatri mõistest välistatud (minule tsirkus ja klounid pole kunagi meeldinud).
Von Krahli teatrist väljusin ja tundsin, et mul on paha olla. Sõna otses mõttes. Tundsin, et olin täiesti läbi raputatud. Sõna otseses mõttes, keegi oli tulnud ja raputanud mind nii, et mu sees oli kõik segi paisatud. Esimese hooga ei osanud enda sees otsusele jõuda, kas see, mis ma just näinud olin, oli midagi tõeliselt nõmedat ja vastikut või hoopis midagi, mis puudutas mind kusagilt väga sügavalt. Rataskaevu tänavat pidi Raekoja platsi suunas kõndides ja oma teatrikaaslasega vestlust alustades olidki need mu esimesed sõnad... "mis see siis nüüd oli, mis me vaatasime"?
Mõtted voolasid pähe nagu mingi paisu tagant. Ja selge see oligi - see mida just kogetud sai, oli ELAMUS! Elamus, mille juurde ma paar päeva ning mitu põnevat kogemust hiljem endiselt tagasi tulen ja uuesti ning uuesti avastan end mõtlemast sellele kõigele, mida "läbi" elasin.
Lavastus laenab oma põhiidee Von Trieri samanimelisest Taani Dogme 95 stiilis filmist (Idioterne), kuid Ulfsak on toonud selle konteksti Eestisse ja seda ka sisulises mõttes. Seganud teatrit, filmi, näitlejatudengeid, nende päris perekonnaliikmeid, teisi eesti teatreid ja teatritegelasi suure fantabooli sisse ning kogu kompott mõjub väga mitmekihilisena, kuid samas põneva ja mõtteidärgitava tervikuna.
On üks selline kommuun kusagil Eestimaal (näiteks Von Krahli teatri majas), kuhu tulevad inimesed kokku idioote "mängima". "Tõmblema", nagu nad ise seda kutsuvad. Laval avaneb kommuunielu oma kogu värvikirevuses - palju paljast pinda, grupisexi, sõprust ja muidu tihedat läbikäimist ning suhtlemist teiste kommuuniliikmetega. "Kambavaim" lokkab. Peaaegu nagu mingi kultus-rühmitus. Muidugi kõik sellised erinevate inimeste kooselust tõusvad probleemid ei jää sündimata - paranoia, ebakindlus, kadedus, armumised-petmised, pettumised ning muud kõrvalnähud...
Mõttelõnga lahtikerimiseks ehk tüki lahtimõtestamisele võib läheneda mitmest erinevast kihist: - Lihtsustatult, mis see "näitlemine" ise on? Kas mitte "igasuguste idiootide" mängimine? Tullakse teatrisse kokku ja hakatakse mingit rolli esitama... ja mida need "idioodid" seal siis tegid... tiivustamaks veel näitlejad oma rollides oma õigete nimedega... Aga mis siis kui "näitlemine" väljub "teatri piiridest".
- Miks üldse "piirid"...
- Tüdruk, kes hiljem kommuuniga liitus - tahtis küll "osaleda", ent ei tahtnud enne idiooti hakata mängima, kui näeb, et see, mida tehakse, tehakse tõsiselt ning mitte võltsilt. Et Idioodiks olemine ei ole mitte poos vaid elustiil. Lõpuks selgub, et tüdruku näol on tegemist klassikalise "vaga vesi, sügav põhi" juhtimiga. Ja see on kõik oma kummalisusest hoolimata mõjub inimliku ja ehtsana.
- Paljud meist on kõvad jutumehed, aga kui tõsine olukord ette tuleb, siis saba läheb jalgevahele ning käega ei tee käbsepesagi...
- Kui lihtne on loobuda, kui tõsine olukord vastu tuleb.
- Kellegi pole õigust võtta teiselt ära tema "iseennast". Meie kõigi elu koosneb valikutest. Peab julgema olla ka "mina ise". See tundub olevat eriti noorte ja ennast veel mitte leidnud inimeste jaoks palju raskem.
- Kus idioote mängitakse, sinna maskeeruvad "mängijana" ka päris idioodid.
- Kas meil on õigust ümbritsevate inimestega mängida? Kas meil on õigust olla ebanormaalsed, kui me seda tegelikult ei ole? Ja mis on lõppude lõpuks "normaalne" ja mis "ebanormaalne"?
- Need noored olid kõik kodust "kadunud". See näitab, et tegemist on vastutustundetute inimestega... aga ega vist päris normaalsed inimesed ei hakka ka heast peast "tõmblema". Kas see oli neil ühtekuuluvustunde vajadus, inimestes ebamugavustunde tekitamise vajadus, vajadus olla teistmoodi, vajadus tunda õigust teha ja olla nii kuidas parajasti pähe tuleb või vajadus endale tõestada, et "suudan" midagi, mida kõik ehk ei suuda? Või hoopis kümnes või kahekümnes põhjus, või "remix" põhjustest?
- Tihti on vaja "korra majja" saamiseks esitada ebamugavaid küsimusi otse ja keerutamata. Sest muidu ei saa ka otseseid vastuseid.
Seda mõttesiduste ja küsimuste nimistikku võiks jätkata veel pikalt. Aga mis põhiline - kui ärgitab mõtteid, järelikult oli tegemist sisuka asjaga...
Tekstiliselt meeldis mulle kõige rohkem Mari monoloog. Ka mina olen mõelnud alasti olekust samuti. Ma häbenen... häbenen oma keha, kuid tegelikult häbenen seda, et teistel on ebamugav vaadata mind. Aga mul oli hea meel, et tema kõigist neist inimestest seal laval jättis riided selga. Ja oi kuidas mind ärritas see, kui ta ütles: "Teie ei usu armastusse" vaatas läbi kaamerasilma kõigile pubikus silma sisse... no mida paganat... mina küll usun. samas olen täiesti nõus, et armastus ei ole see, kui seda kellelegi "ütled". See on juba vana tõde. Armastus käib tegusid ja mõtteidpidi, mitte sõnupidi. Kuigi tore ja armas on ka sõnadega sellele tuge anda või saada...
Tehnilises mõttes tegi kaamerakasutamine lavastuse suuremaks, andis sellele filmilikud mõõtmed - tegelased käisid ju näiteks Ugalas ning "teises toas" ja "WC-s" ning "dušiall" ja "voodis"... niimoodi oli lavastajal väga hästi lahendatud lava ülekoormamine ja mastaabi suurendamine. Tänu kaameratele pikuti venitatud lava andis ka mõlemas otsas mängimisruumi juurde ning tänu suurele ekraanile oli pidevalt üks "mõõde" justkui laval lisaks. Ulfsaki debüütavastus andis minu meelest igati märki lavastaja küpsusest. Von Krahlis teadupärast klassikalise vormi ning stiiliga ei viitsita tegeleda. Ja tore on, sest nii võib sündida tõeliselt erilisi pärle, mille hulka liigitaksin ka Idioodid. Kuigi eks siis võib ka vastupidiselt välja kukkuda. Ja mis mõne jaoks on uus ja huvitav, võib olla teise jaoks ülekasutatud ning väljakannatamatu. Sellepärast ma olen veendunud, et ka selle tüki puhul võib olla palju neid kellele selline ei meeldi. Mina ise olen tavaliselt selline, kes selliste tükkide puhul tahab poole pealt koju jalutada. Õnneks ei ole tükil vaheaega ning just niimoodi saab tervik oma vajaliku kogupildi. Samas ega ei julge ka kellelegi seda tükki soovitada, kuigi eranditult kõik kommentarid, mis ma tüki kohta kuulnud olen, on hämmastaval kombel väga positiivsed - inimesed tahavad tegeleda teatris mõttetööga! Kusjuures väga põneva lisaefekti annab etenduse alguses inimeste saabumine saali - läbi idiootide... Ja kuna kõik noored näitlejad ei ole veel tuttavad nägupidi, siis ei saanudki alati aru, et kas see inimene, kes sealt uksest tuleb otse pingirea suunas on üks idiootidest, või publik...
Filmi kuulsaks teinud Dogma, ehk Dogme95 reegleid siiski teatritükk ei jälgi. Tegelikult otse vastupidi - rõhutatakse "tehnika kasutamist", lisaks muusika kasutamine. Aga teater oma "dekoratsioonidega" tihti välistabki selle vormi võimalikuse laval, sest Dogme ei luba midagi eraldi sisse tuua, mis ei ole oma looduslikus kohas ja loodusliku valgustusega... geograafiliselt ei tohi "mängida", kõik peab ju toimuma just kohapeal - siin oli aga toodud sisse isegi eraldi varem filmitud materjali. Aga noh, eks Dogme ongi ju mõeldud just nimelt "filmiliikumise" stiiliks. Ja lõppude lõpuks ka Von Trier kasutas Idiootides taustamuusikat... :)
Mu pealkiri on mõneti petlik, sest tegelikult mul väga palju polegi kirjutada Kuningas Lear-i kohta. Nägin seda kunagi suve alguses, aga tänaseks päevaks mäletan sellest väga vähe. Mäletan, et seal tegi kaasa kursuse juhendaja Peeter Raudsepp, mäletan, et mulle meeldisid rohkem kursuse tüdrukud, ehk peamiselt just neid "õdesid" mänginud tüdrukud. Eriti Liis Lindmaa ja Mari Pokinen. Lisaks õdedele ka Kirsti Villard. Meestest torkasid silma Ivo Reinok, Ott Kartau ning Kait Kall. Pool aastat on möödunud, aga tegelikult ka Idiootides kinnistusid just täpselt samad nimed. Kui kursa priimust valida, siis minu jaoks on see millegipärast väga lihtne, sest kõige tugevamaks karakteriks end laval mängib Liis Lindmaa - mõlemas tükis. Samas kaks etendust on siiski veel liiga väike pinnas, et sellelt kaugemaleulatuvamaid järeldusi teha. Pokineni fän olen ka tänu tema muusikale (üks mu terve aasta lemmiklugusid on tema "No näed") ja inimene on ju mõjutatav... kas ma hindan tema näitlemist või seda annetepundart, mis selles pisikeses tundelises plikas peidus on... ma enam ei teagi. Tean ainult seda, et ootan teda nii lavale kui ka tema plaati... (ka Üksküla "Kiivates armastajates" oli ta täitsa ok).
Kui millegi kallal nuriseda, siis see Ojasoo ja Semperi "minemakihutamine" oli natuke Jim Carrylikult tobe, aga võibolla taheti sellega karakeerida tavainimeste idiootsust? Indrek Sammuli lõik oli igatahes palju huvitavam ja ehedam. Et kas tõesti see naine tuleb ja hakkab idiooditsema...
Hinnang: Idioodid 4; Kuningas Lear 2+ (areng on silmaga näha!!! ja kahjuks see miinuspool, mille Idiootidest kaasa pidin võtma, on silme ees kõlkuvad nokud ja mõne tüdruku lavale sobimatu alastiolek... Aga mõnele teisele pakub just see ehk midagi "erilist" :) Leari puhul häiris mind noorte näitlejate "liiga suure tüki hammustamine" Shakespeariga - nad justkui polnud õiges vanuses või piisavate baasoskustega, aga Idioodid oli väga sobilik materjal just näitlejatele, kes otsivad iseennast näitlejana. See andis võimalust mängida ennast välja, teha tõsiselt, aga teha ka vabastavalt vabalt. Näitlejamaterjali kursusel on, aga mõnedel on vaja ennast veel lahtimängida. Ei jõudnud aru saada, kas neil kõigil on piisavalt ambitsioonigi ennast oluliseks lavalt mängida. Ahjaa, ühe nime tahaks veel eelmainitutele lisada - Maili Metssalu. Temas on ka midagi erilist ja omanäolist. Kui täpsemalt lahti seletada, siis millegipärast meenusid mulle lapsepõlves minust "vanemad" tüdrukud, nagu näiteks klassivendade vanemad õed 1980ndatel.... Jim Ashilevi on muidugi oma olemuselt isepärane, kuid näitlejana puine ja liiga ühenäoline. Aga tema õpibki vist dramaturgiks ja mitte näitlejaks. Ja hea dramaturg oskab ilmselt oma karakterid elusamaks muuta paberil, kui ta oskab oma peas näitlejatehniliselt detailid läbi mõelda. Teiste nimesid ja nägusid ma veel täpselt kokku ei vea. Siiski järgmisi kursuse tükke ootama jäädes. Noortes on palju rohkem powerit kui "vanades peerudes" ;-))
----
Tekst lavastuse kodulehelt:
IDIOODID
LARS VON TRIER / JUHAN ULFSAK
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursuse remix
1995. aastal teatas Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi manifest Dogma 95, et kino ei tohi väljendada midagi muud kui ideid ja mõtteid. Filmist tuleb eemaldada kõik teatraalne - kena interjöör, suunatud valgus ja haritud näitleja. Elu peab nähtavaks saama sellisena, nagu me seda tajume - idiootidena, külma ja tundetu päevase valgusspektri kiirtes, inetutes ja kurbades ruumides.
2010 palusid Juhan Ulfsak ja Anni Ojanen TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna 8ndat lendu lõpetavatel näitlejatel korraks ennast kõrvalt vaadata. Vaadata sellise pilguga, nagu näeme seda meie, kes me esindame teatriskäiva statistilise eestlase statistilist punnsilma. Nad nägid arusaamatuid valikuid langetavat, ühiskondlikult ebaadekvaatset ja käsitlematule alusele rajatud enesehinnanguga inimpundart. Nad nägid kapitali mõttes karja "tühjasid hingesid", kes on endale ja teistele ohtlikud. Nad nägid näitlejaid kaasaegses Eestis - vabatahtlikke idioote.
Sellest julmast valgustusest on saanud von Krahli tudengite remix von Trieri filmist "Idioodid" ning lavastajana debüteerib Juhan Ulfsak.
Lavastaja: JUHAN ULFSAK
Dramaturg: ANNI OJANEN
Tõlkija: ÜLEV AALOE
Videokunstnik: EMER VÄRK
Kunstnik: JUHAN ULFSAK
Kunstniku assistent: MARION UNDUSK
Valguskunstnik: OLIVER KULPSOO
Tehniline teostus: ALLAN RÄIM, JANNO JAANUS, ENAR TARMO
Graafiline kujundus: ARBO TAMMIKSAAR
LAVAL TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursus: Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti Villard.
IDIOOTIDE BLOGI: idioodid.vonkrahl.ee
Esietendus 13. novembril kl 19 Von Krahli Teatris
14 kommentaari:
Üldtoonides nõustun Sinuga - mulle ka lavastus meeldis, ainult üks asi... " ja mõne paksema tüdruku lavale sobimatu alastiolek." Kõik on küll vaataja silmades, aga pakse tüdrukuid sel kursusel ei ole. Pealegi, kui ka oleks, siis miks peab laval/linal näitama ainult kõhnasid inimesi?
Autch, kuidas ma nii rumal olin ja sellise otsekohesusega (loe:rumalusega) hiilgasin... Dämit, kustutan kohe kui avuti taha saan. Ma ise ka parajalt paks...a just selles mõttes, et ei taha end alasti, isegi palja ülakehaga sellepärast kellelegi näidata. Eks igaühel tõesti oma õigused ka end alasti eksponeeida, isegi kui rasvarullid kõhupeal. Pole minu asi seda kritiseerida, kui paks keegi on ja kui ta tahab oma rasvasid esitleda, siis palun väga. Ma lihtsalt ei taha tegelikult laval alasti inimesi näha. Või kui, siis ainult väga vormis ja esteetilist ilu pakkuvat. Ei, tegelt ma ei taha teatrilaval üldse alasi inimesi näha, aga see olen ainult mina...ehk esindan ainult iseenda maitset...
hea artikkel umbes draama. analüüsi etapis suurt lugu. Tervitage oma kirjalikult
Otsekohesuse vastu pole minul küll midagi, iseasi, kas see otsekohesus valet ei tunnista. Ah, aga eks see nii ole ikka, et ilu defineering on alati igal omamoodi - ja seda parem :)
Mul oli nii halb peale etendust, et ma ei suutnud rääkidagi. Ja mul on kurb, sest ma hoidsin oma kõrvu kinni etenduse ajal sõna otseses mõttes, sest mu kõrvad hakkasid valutama ja ma vaatasin lakke. Ma ei talu teatraalseeet karjumist laval, kui seda tegelikult pole vaja.
Ja rohkem pole ma nõus sellest etendusest isegi mitte rääkima. Punkt.
Ohh i., ma arvan, et tean, mis tundsid ja sõnu polegi rohkem vaja. Mul tavaliselt ka selliste tükkidega täpselt samuti... seekord ei saa aru mis minusse sisse läks... paras annus idiotismi? Mõjus julmalt kõvasti. Kuigi karjumise (ja alasti olemise) seisukohalt tahaksin olla kategooriliselt samal arvamusel. No excuses.
Hannele, ma tean, mida ma nägin - see karjus mulle näkku (karjub siiamaani).
Vaatasin tänaõhtust etendust. Lugesin su kirjutise praegu veel kord rida-realt läbi ja pean tunnistama, et olen pisut segaduses. Mis karjumisest ja alastiolekust te räägite siin kommentaarides? Ma olin valmis, et paar tundi tuleb laval mingit arutut karjumist, lollimängimist ja kõik jooksevad alasti ringi. Mitte sinnapoolegi! Ma ei saa aru, kas ma vaatasin mingit teist lavastust või ma ei saa lihtsalt päris täpselt aru sellest jutust siin? Ütleksin peaaegu, et keegi ei tõstnud selles tükis isegi häält, rääkimata karjumisest. Ilma alastiolekuta nendes harvades kohtades poleks ka Mari sõnad niimoodi mõjule pääsenud, nagu need praegu pääsesid. See, mida mina täna õhtul Von Krahli Teatri saalis nägin, oli väga-väga hea teatri näide. Julgeksin lausa öelda, et Juhan Ulfsak võiks selle lavastusega olla üks lavastajapreemia nominente kevadel. See on tehniliselt ikka väga kõva lavastus! Üle pika aja üks neist, mida ma tahaksin veel kord vaadata.
Merleke, ma pidin ka nüüd oma teksti "rida realt" uuesti läbi lugema, sest ei mäleta ka "karjumist" selle sõna otseses mõttes... ja seal tekstis ei olegi sõnagi karjumisest. See, mida i. kommentaaris mõtleb "teatraalse karjumise" all on hoopis midagi muud, kui häälega "karjumine". Vähemalt nii sain mina i.-st aru.
Minu meelest oli see ka väga VÄGA hea lavastus ja VÄGA hea teater!!! Ulfsak on tõesti mõelnud asjad hästi läbi, leidnud huvitavad lahendused ja kavalasti kasutanud nii mastaabi suurendamiseks kui ka lähedaletoomiseks kaamerat. Ning ka Mari monoloog pääses tõesti mõjule just ümbritsevaga kontrastis. A tookord kui mina vaatasin, siis olid nad seal ikka korralikult alasti. Ja ma ei taha neid suuremaid ja väiksemaid nokukesi oma mälupiltidesse, rääkimata (siit kustutasin mõned read, sest ei taha kedagi solvata isiklikult).
Ja mul on tõsiselt kehv mälu.
Seega nagu minu tekstist peaks ka ilmnema - minu meelest on tegemist tehniliselt tõesti väga tasemel tükiga ja muidu oli ka kõik hea. Siiski alasti inimesi ma laval näha.
Vabandust, kui ma valesti aru sain. Alasti stseene oli kogu lavastuse jooksul kaks. Ja need mõlemad olid põhjendatud. Iseasi, kas ma tahan alasti inimesi laval näha või mitte. Ütleme nii, et siin oli see vajalik. Kas või filmiklippide kasutamise pärast. Filmis sind ju arvatavasti ei häiri, kui keegi on (korraks) alasti?
Film ja teater on kaks täiesti ise asja. Filmis kasutakse body double-id, arvutiga retušeeritakse ja tehakse sada imet. Lisaks ei ole nad mu ees "alasti" vaid filmilinal. See ei mõju nii ehtsalt kui teatrilaval ja lava taga - kaamera kaudu (rõhutan jälle kord - "minu meelest"). Kuigi "selles tükis" jooksid nad ka laval alasti. Ja sellel õhtul kui mina nägin, oli alasti stseene ikka VÄGA palju rohkem kui 2 ja seda nii laval kui lava taga ning väga mitmed erinevad inimesed.
Võibolla tõesti filmides ilusad alasti kehad on ok. Alasti mehi ei taha ma kindlasti ka filmides näha. Esteetiliselt ilus naisekeha filmis mind tõesti alati ei häiri, eriti kui see läheb "vilksamisi". Ja seda ma ju üritasingi selgitada, et "mina ei taha" alasti inimesi laval näha.
Kusjuures ka Mari monoloog oleks pääsenud mõjule teistsugusema lahendusega. Lisaks oli seal nii palju rohkem kui lihtsalt viide sellele et "tema ei taha alasti olla".
Ma jään endiselt oma arvamuse juurde.
Võibolla tõesti filmides ilusad alasti kehad on ok. Alasti mehi ei taha ma kindlasti ka filmides näha. Esteetiliselt ilus naisekeha filmis mind tõesti alati ei häiri, eriti kui see läheb "vilksamisi".
Millest selline selektiivsus mehe- ja naisekeha vahel? On ju nii üks kui ka teine ühtemoodi selles kehas maailma sündinud. Ilmselt ütled, et see on sinu arvamus ja kõik, aga palun mõtle ka oma seisukoha juurte üle.
Ausalt öeldes, juured ei ole isegi selles, et mis sugupoolt ma ise olen, nagu võiks arvata... pigem selles kuidas mina "alasti kehasid" näen - meeste kehad on minu meelest lihtsalt "koledad".
Naise keha "võib olla" nö.voolujooneline ja esteetiliselt ilus. Ma siiski eelistan siin detailidesse mitte laskuda, aga tõesti - ilu on vaataja silmades. Ja ma eelistan üldse võõraste inimeste alasti kehasid mitte näha. Teatrilaval kohe kindlasti mitte.
Samas lepin sellega, et mõnele teisele just see meeldib. Mõnele meeldib ka alasti mehi vaadata. Ma ei saa sinna midagi parata ja ei pea seda teist inimest sellepärast endast kehvemaks ega paremaks. Inimesed lihtsalt ongi erinevate lähtekohtade ja arvamuste ja eelistustega. Siin polegi midagi sügavamat, ega ka vaja eriti mingitele "juurtele" mõelda :) minu meelest...
Nägin ka nüüd ära.Olen täiesti nõus, et lavastuslikus ja näitlemise mõttes oli see hästi õnnestunud, kuid mulle pole see lugu kunagi meeldinud. Kuna olen ise raske vaimupuudega laste õpetaja, siis vaimupuude teema on minu jaoks nii tuttav ja mulle üldse ei meeldi vaadata, kuidas neid mängitakse, sest seda tehakse alati "valesti". Ka ei meeldi mulle laval paljaid inimesi ega seksistseene näha. Mulle tundusid nad idioodid seepärast, et läksid nagu lambakari, ise mõtlemata, liidri (Reinoki mängitud tegelane) idee ja nõudmistega kaasa.
Postita kommentaar