Käesoleva aasta alguses vaatasin teatris NO99 Mart Kangro lavastatust "Fantastika" ning nüüd eile Von Krahli Teatri Lauri Lagle lavastust "Paradiis". Täiesti otsimata, tekkis paralleele kahe tüki vahele ridamisi. Lisaks ühistele nimetajatele trupis - M.Kangro ja Tiina Tauraite, kestavad mõlemad tükid umbes 2 tundi ning need esitatakse ilma vaheajata, aga lisaks tehnilistee sarnasustele torkab silma ja kõrva eelkõige sarnane struktuur ja sisuline lähenemine.
Tegemist tükkidega, kus näitlejad teevad oma rollid iseenda pealt, selles mõtte karakteriloomega väga polegi tegemist (kuigi mõne puhul tekib kahtlus, et võib-olla siiski? Mari Abel Paradiisis?). Mõlemas tükis on igal osalejal oma "pikem osa", muidu toetav või koos-tegemises osalisena. Selles mõttes näiteks Paradiisis sai aimu, et kui 3 olid omad "tähe-hetked" ära mänginud ja siis Tiina ja Erki koos oam lõiku teevad, et seega hakkame lõpule lähedale jõudma. Mõlemas tükis tekkis tunne, et näitlejad jutustavad lugusid enda elust või oma tähelepanekutest. Mõlemad tükis on nagu elavad installatsioonid, naturaalteater... eluteater dramatiseeritult.
Ja eks see ole ju maitse asi, kellele selline teater meeldib. Kes otsib üht suur lugu kus on sees palju liine ja psühholoogilisi tasandeid või on palju väikseid lugusid, kus tegelikult vastavalt siis suhestumisele kas leiad selle psühholoogia ja või sõnumi või konksu üles, millega haakuda. Igal juhul on minu meelest igasugust teatrit vaja. Mina suhestun ja tavaliselt tekitavad minu jaoks suurema elamuse sügavamad terviklikumad lood, kus saab näha nii lavastajanutikust kui ka näitlejate karakterite loomist... kus on lineaarne lugu või veel parem lood ja tasandid, mis on siiski üheks väga tugevaks tervikuks põimitud ning otsese seosega omavahel. Eelistan, et näitlejad mängivad kedagi vs. sellele, et näitlejad on nemad ise, kes mängivad. Kuigi annan aru, et see teine variant on siiram ja võib ja peakski puudutama palju sügavamalt. Paraku selleks peavad kõik näitlejad olema väga meelt mööda, et minul kui vaatajal oleks huvitav... ja nende tekst peaks olema ülesehituselt võrdeline kõrgel tasemel kirjutatud tekstidega... see on harv juhus kui nii siiski on. Fantastikas ja Paradiisi mind ei häirinud tekst. See oli ok, aga ei midagi erilist... kuidas Sa ikka hindad inimese enda nägemust... see on nagu kirjandusõpetaja, kellel poleks ju tegelikult õigust hinnata õpilaste kirjandites muud kui grammatikat ja kirjavahemärke... Iga inimese lugu on tema enda lugu ja sellele hinnangut polegi ju võimalik anda muud kui väga isiklikult pinnalt - ehk jällegi, kas see liigutab sind või sinus midagi...
Fantastikas on mõnevõrra rohkem näitlejaid ja rohkem "lugusid" ühe tüki sees. Need on ka mõnevõrra lühemad ja lugudevahelist ambitsioonitekitamist või mõtlemisaega vaatajatele on vähem (minu jaoks küll piisavalt) vs. Paradiisis, kus tegelased omamoodi ehitasid ka "materiaalset" paradiisiaeda lavale, värvides taimi roosadeks, oranžideks, helesinisteks... Samas tundusid minu jaoks Paradiisi lood sügavamad ja isiklikumad...
Kuna Fantastika nägemisest on möödas juba peaaegu 3 kuud, siis võib tõesti rääkida sellest, mis sealt pinnale jäi, ehk mis jäi meelde... Kõigepealt Tiina Tauraite jutustus kassist... tema elav esitus oli muhe ja äratundmisrõõmum pakkuv. Sama elav oli Gert Raudsepa loeng publiku kummardamisest ning lugu Helena Pruuli kriitikavastuvõtlikkusest. Ja Simeoni Sunja Jamiroquai -tants :)
Eile nähtud "Paradiis"-is ma sain haiget... Mari Abeli mehe kutsumine autosse, kus ootavad lapsed - see haav on mul ammu juba kinni kasvanud, ent arm on alles ja tuikab... olin ka kunagi üks sellistest lastest... Ema lõhkus oma käed verele tagudes isa armukese ukse taga tolle puidust jalamatiga... Isa ja tema naine kutsusid miilitsad ja oli hirm, et meid vennaga viiakse hoopis lastekodusse, sest ema oli endast väljas ning mitte eriti miilitsatega koostööaldis. Jah, teatris kogetu oli vaid hale vari sellest, mis tegelikus elus sellistes olukordades juhtub, üks asi on siiski midagi etendada ning teine asi päris elus päris inimeste vahel toimuv. Samas kahe tüki peale kokku tegigi Mari Abel kõige parema rolli minu meelest... igati väärt Teatriliidu aastapreemiat naiskõrvalosa rolliga... Sest oli üks hetk, kui ma nägin midagi ta silmades, mida ma nägin ka oma ema silmades tollel ööl seal ühe õnnetu võõra maja koridoris... oma peret mahajätva isa armukese koridoris. See stseen tuleb Paradiisis alguse poole ja minule isiklikult meeldis, et kogu ülejäänud tüki jääb Mari kuidagi kaugeks ja kõrvalisemaks. Hea on vaadata, et ta ei raputa ennast korra läbi ja siis ei muutu kohe rõõmsalt ringihüplevaks, nagu poleks midagi olnudki, kuigi ka seda see tükk lubaks.
Samuti oli armas kuulata Mart Kangro parukate-juttu. Muhe ja kaval kelmikas läige silmanurgas, ilma valehäbita ja ausalt. Isegi kui talle need sõnad oleks suhu pandud, tundus kõik nii siiras ja otse südamest ja sellepärast jõusid ka kohale. Mõnevõrra kaugemaks jäid Tiina ja Erki lastemäng ja isegi alguse "kohtumisejutt" oli natuke nagu mängitud (nad ju ei saanud praegu seda teada, et üks teadis teise nime ja teine mitte)... ent tunne nende vahel oli ehe ja ehtne... Tiina vaikselt varvastega Erkit puudutades... ilmselt kui tegelased on omavahel kontaktis... on ka vaatajal nendega kontakti lihtsam saavutada... Reimo Sagor luges Tanikawa Shuntarō “Sõnade asjatu flirt” ja see ei jõudnud minule kohale vähemalt mitte selles mõttes, nagu ilmselt tegijad seda mõtlesid, ent seda siiramad tundusid tema lood lille noppimisest, õigemini selle ühe lille, mis tal vaasis on ning samuti lõhnade kasutamisest... kuigi ma 6-7 korda nädalas trenni tegeva inimesena kaldun mitte nõustuma sellega, mis ta arvab, aga see on juba isiklik arvamus...
Ja kui tavaliselt ma pean seda sellist lugudevahelist vahtu mõttetuks, siis seekord kui nad näiteks tantsisin, oleksin tahtnud kaasa tantsida, sest muss oli hea ja heli veelgi parem :)
Fantastikas oli "vaht" ka selle otseses tähenduses laval. See oli visuaalselt lahe vaadata, ent seda sai ajalises mõttes ja proportsioonina tüki tervikust natuke liiga palju (vähemalt minu jaoks). Oleksin palju meelsamini selle aja kuulanud veelgi neid lugusid ja kogu tükk oleks minule rohkem meeldinud. Samas tervikuna oli lahe selline visuaalne lisaväärtus... milleks Paradiisis oli see omamoodi pastelsetes, ent rõõmsates värvides ülevärvitud potitaimede mets... täitsa nagu mingi unenäoline ents otsene kujunduslik "paradiis"... Ja eks neid paradiisielukaid olegi igasuguste sulgede ja häältega... see oli lavastaja Laglel paigas... Fantastikas mõjus see vaht samuti sõna otsest mõttes fantastilisena ning tekitas mõnusa sisulise silla pealkirjaga.
Näitlejate taktika vaadata publikule silmadesse tõi ka vaataja tüki sisse lähemale... kõik muutus justkui isiklikumaks - justkui tõesti minule räägitakse seda juttu...
Ma ei tea kui palju otseselt on lavastaja selle tüki toimivuse taga. Kui suur roll on tegelikult ühel inimesel, kes on lavastaja, et see tervik saaks selline toimiv. Kindlasti asjade kokkusidumine, ohjes hoidmine, lavaline kate ja kunstiliselt eri osade teineteise toetama panemine. Ent millegipärast on tunne, et selliste tükkide puhul on ka kõik näitlejad mingil määral osalised lavastamises... kui mitte muus osas, siis enda tegelase lavastamises... rääkimata tekstilisest panusest... nemad ise ju teavad oma lugu kõige paremini... lavastaja saab ainult vaadata kuidas see välja paistab ja kas toimib ja kas sobib tervikusse ning lavastuse sellesse kohta ning muu dünaamikaga. Mõnes mõttes võib seda ju isegi siis raskem lavastada. Mõnes mõttes huvitav, sest tuleb oma kompromissitu nägemus tekitada mingil määral kompromissidest....
Hinnang: 3 (ma ei oska neid tükke hinnata kõrgemalt ega madalamalt. Oli lugusid, mis läksid rohkem korda, oli komponente, mis kohe üldse mitte... Kahtlemata tervikud ei ole otseselt minu teaterimaitse, ent mul ei hakanud ka igav ning oli teemasid, mis ajasid muhelema palju rohkem kui komöödiad, oli sõnu ja terveid lõike või vaid pilke, mis tekitasid kurbust. Külmaks ei jätnud kumbki tükk, ent ka vaimustust tekitasid ainult paar väikest lõiku. Mis peamine - mul oli soe ja mõnus tunne neid isiklikumat laadi lugusid kuulates... näitlejatest tekkis mingi tunnetus inimestena... samas kui ma tegelikult eelistan, et näitlejad mu päris eluga ei sekkuks... viidates MyFitnessis päris paljudega koos trenni tehes tunnen millegipärast ebamugavust... mingi osa minust vist tahaks seda tunnet, et nad ongi kauged... alati neljanda seina taga... lavastajate marionetid, kes elustuvad ainult laval rambivalguses... teisalt on ju omamoodi turvaline tundma õppida neid tegelikult läbi selle, mida nad jagada tahavad... Sedasi säilib mingi salapära, et nad tegelikult alati näitlevad oma rolle, isegi sellistes tükkides kus nad justkui näitleks iseennast... Selles mõttes on mul hea meel, et selliseid tükke teevad ainult NO ja Von Krahli teater... liskas viimasel ajal tihti ka näitlejad ise oma eraprojektidega - Andrus Vaarik, Lauri Nebel, Margus Tabor jne... Vanemuine korraldab kohtumisõhtuid, Linnateatril on oma teatrisõprade klubi kus kohtutakse erinevate tegijatega ja mõned teised teevad seda teistes formaatides ja tegelikult minule see kogu süsteem meeldib... niimoodi ei pea pettuma, et lähed näiteks NO-tükki vaatama Linnateatrisse või Von Krahli tükki Vanemuisesse... aga Von Krahl ja NO99 on küll üsna segunenud sarnaselt lahedateks omamoodi asjade ajajateks (ka lavastajad ja näitlejad käivad üha tihedamalt nendes majades risti-rästi). Lisaks viib varsti Eesti 100 teatrite projekt kokku huvitavateks koosusteks erinevad teatrid... Rikas ikka see Eesti teatripilt... ja rikka siseilmaga, hingega teha tahtvad ja julged näitlejad on meil... Ja seda sai näha nii Fantastikas kui ka Paradiisis...)
Tekstid lavastuste kodulehtedelt (sealt on pärit ka siin kasutatud fotod):
NO44
Fantastika
Kangro/Ilison
"FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst? Kuidas rahuldada kaasaja ihalust? Kuidas kõnetada neid, kes seisavad rohelises suburbias avatud ökopoe sabas? (Mikrorajoonis pakutakse samal ajal allahindlust puljongikuubikutele, infoletist on võimalik saada kingituseks pastakas.) Kuidas Šveitsi tihekülade elanikke, kelle seas püsib Facebookiga liitujate arv ebanormaalselt madal? Kuidas 31,4 protsenti elanikkonnast, kes Euroopa Liidus elavad üksinda? Kas piisab sellest, et teater on žanr, kus kunsti tegijad ja kunstist osasaajad jagavad ühte aega ning ruumi? Või on vaja midagi veel?
Mart Kangro jaoks on "FANTASTIKA" teine lavastus Teater NO99s. Tema lavakunstikooli tudengitega loodud lavastust "samm lähemale" on kirjeldanud mitmed kui erakordselt õrna ja helget lavastust. Inimestevahelise suhtluse jälgimine, võimendamine ja abstraheerimine on paljude Kangro lavastuste südamikuks. Nüüd töötab ta koos NO99 trupiga - draamanäitlejatega, kes tegelenud samade küsimustega 24/7.
Iga teater lõpeb kord. "FANTASTIKA" annab veel kaks etendust ja siis on kõik. Lavastus, mis küsib rohkem kui ükski teine teatri olemuse kohta, lõpetab nagu kõik tema eelkäijadki teatri Valhallas. Veel ainult neli korda pannakse meid olukorda, kus illusioon ja reaalsus segunevad. Kus näitlejad kõnelevad omal häälel oma mõtteid maailma, teatri, iseenese kohta - või kas nad ikka on nemad ise? Kes on näitleja laval? Kas siirus on teatris võimalik? Aga manipulatsioon?
Veel kaks korda lavastust, mis ei etenda midagi, vaid loob ühe uue olukorra. Olukorra, kus publik ja näitlejad saavad osa teatrist. Märksõnu? Kontseptuaalne kargus, emotsionaalne trummel, intellektuaalne mõistatus.
Lavastaja Mart Kangro
Kunstnik Marit Ilison
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal või Jörgen Liik ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)
Esietendus 25. aprillil 2015
PS Ja veel. "Kommunikatsioonivea ületamine on tänase päeva unistus ning seda viga nähakse igal pool," kirjutab Daniel Vaarik. "Aga võib-olla minnakse sellega ka liiale. Visates välja häire, viskad sa võib-olla välja selle, mis inimene on. Viskad välja selle, mis ta üksi olles oleks – viskad välja tema individuaalsuse. Häire ei ole tegelikult midagi muud kui märk, et on olemas eraldi inimene.
Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.
--------------------------
Paradiis
2017.aasta teatriauhinnad NAISKÕRVALOSATÄITJA laureaat – MARI ABEL osatäitmine lavastuses “Paradiis”
2017.aasta teatriauhinnad ANTS LAUTERI NIMELINE LAVASTAJAAUHIND laureaat – LAURI LAGLE
“Parim lavastus hooajal 2015/16” – ajakirja “Teater. Muusika. Kino” Teatriankeet 2015/16, kus hindas lavastusi kokku 27 teatrikriitikut ja -uurijat
“Lavastaja auhind”, “Kunstniku auhind” ja “Naiskõrvalosatäitja auhind” nominent 2017. teatriaasta auhindadel
Õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus.
Idee ja lavastaja: LAURI LAGLE
Näitlejad: MARI ABEL, MART KANGRO, ERKI LAUR, TIINA TAURAITE, REIMO SAGOR (Vanemuine)
Tekstid ja stseenid: TRUPP
Kunstnik: KAIRI MÄNDLA
Kostüümikunstnik: LIISI EELMAA
Tehnilised lahendused: ENAR TARMO
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Helikunstnik: ARTJOM ASTROV
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.
“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikut oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.
Esietendus 16. aprill 2016
NB! Etenduses on vali muusika!
Etenduses kasutatud muusika: Gilles Peterson Boiler Room DJ-set; Justin Bieber “Love Yourself”; Puggy “Teaser” (OFF LIVE); Buraka Som Sistema “Kalemba”; Die Antwoord “I Fink U Freeky”; Claude Debussy ”Prelude to the Afternoon of a Faun
Etenduses on kasutatud lõiku Tanikawa Shuntarō valikkogumist “Sõnade asjatu flirt” (tõlkija Lauri Kitsnik).
Etenduse pikkus: 1 tund ja 55 minutit. Etendus on vaheajata.
4 kommentaari:
Tere,Danzumees.
Siin Christofer, kes kirjutas sulle "Somnambuuli" arvustuse kohta.
Pean tunnistama, et loen sinu arvustusi palju ning ei jõua ära oodata, millal uue postitad. Olen seegi kord mõlemat lavastust näinud. Fantastika mulle meeldis, arvan, et lavastuse esimesed tund aega, kui näitlejad endast rääkisid, oli lavastuse põnevaim osa. Olen rõõmus, et oleme tuletõrjevahuga tehtud installatsioonist samal arvamusel- see ei lisanud lavastusse midagi uut. Paradiis läks mulle samuti korda, kuid pean möönma, et näitlejate öeldu ei kostnud saali tagumisse ossa. Pakun sulle välja mõned teatrisoovitused(võib-olla oled neid näinud, ma ei tea: Ugala-Moraal;Lovesong ühe armastuse lugu; No99- Kõnts; El dorado; Unistajad. Rakvere teater-Maalermeister.(Küsi julgelt, kui soovid eelpool mainitavate tükkide kohta midagi küsida)
Head mõttelendu edasipidiseks!
Aitäh Christofer heade sõnade ja soovituste eest!
Kas Sinu arvustusi saab ka kusagil lugeda? Loeks suure huviga!
Ugala Lovesong on mul kindel soov näha, Moraal-i suhtes ei pidanud end sihtrühmaks ja sellepärast mõtlesin, et jätan selle vaatamata. Viimasel ajal on siiski huvi tekkinud, et või-olla siiski. Ja kui Sina ka soovitad, siis võib-olla peakski! :)
NO Kõntsa ma nähtud lõikude põhjal vaadata ei taha. Samuti tundub, et videovahendusel mängitav Unistajad ning sellele järgnev kontsertetendus pole "minu rida". El Dorado kohta ei oska midagi arvata, ent olen viimasel ajal palju ja tihti NOs pettunud, seega tahaks nendega ainult kindla peale välja minna, kui nad mingit huvitavat materjali lavastavad või kui seal lavastab keegi minu jaoks "kindel" lavastaja. Samas nende Eesti 100 tükile on mul juba pilet varutud. Samuti Õudsale Eestile, kui seda nüüd üldse näidataksegi avalikkusele. Rakvere Teatri Maalermeistrit vaatasin paar aastat tagasi.
Sinu mainitud tükkidest kõige rohkem tahaks teada El Dorado kohta... kui psühholoogiline ja lineaarse looga teatrilugu see oli? Ega seal jälle videot ei kasutatud ning kas kõigil püsisid riided seljas? :) Mis Sinule selles tükis meeldis (mis Sulle Kõntsas meeldis?)
Ühtlasi häid sügisesi teatrielamusi soovides!
PS. Endiselt pean plaani Somnambuuli kohta midagi kirjutada. Kuigi lugude detailid hakkavad meeles tuhmuma. on see lavastus eredalt meeles. Mõtlen sellele päris tihti tagasi.
Tere, Christofer siinpool.
Tänan Sind kiire ja toreda kirja eest. Blogi ei pea, pigem kirjutan vihikutesse või arvutisse ja kui vaja näitan mõnele asjast huvitatuile. Kui väga soovid, võin Sulle mõne e-mailile saata.
Ugala Lovesongi käisin ise 1,5 aastat tagasi vaatamas, ei mäleta paljut, aga meenub, et oli südantsoojendav ning helge vaatemäng.
Lavastuse"Moraal", kindlaks sihtrühmaks olid noored. Nii et kui sul on teismelisi lapsi või sugulasi, siis mine kindlasti.Vahel läheb lugu üle võlli, aga muidu päris nauditav.
NO43:kõnts meeldis mulle hea trupimängu, muusikalise kujunduse,valgustuse ja idee pärast. Kõntsas võtavad näitlejad end alasti ja saalis on vahel ebamugav, kui nad mudas püherdavad.
On hea kui mul on mõttekaaslane. Ka mina leian, et Unistajates kasutatud video hakkab ära tüütama. Seda on lihtsalt niipalju nähtud. Unistajates on lavastus jaotatud kaheks osaks: näitemäng ja kontsert. Muusika oli teises osas ülivalju ning häiriv.
El dorado võib sulle meeldida(arvan). Kõigil püsivad riided seljas. Küll aga "lõigutakse" kehaosi, situtakse välja patju jne. Põhimõtteliselt kõneleb eldorado patu ja lunastuse retkel. Tükk on vahel kõhe ja hirmus(eriti lõpp, kus Marika Vaarikuga juhtub midagi eriti jõhkrat), kuid kujundid on see-eest ägedad ja näitlejatööd head.
Tegelikult arvan, et pettud No-s varsti uuesti. Käisin vaatamas No34: revolutsiooni ja kuidagi ei jäänud rahule. Näitlejate füüsis on head, kujundid ka, aga kuidagi lahjaks- poolikuks- igavaks jäi revolutsioon minu jaoks.
Danzumees, teeme vahetuskaupa- räägi mulle paarist draamateatri tükist, mida oled käinud vaatamas("Üle piiri; Kolm talve; Väljaheitmine" jne. Olen Draamateatri fänn ja olen käinud vaatamas tükke, mis jäävad keskpärasteks.
Tänan sind veel kord ja head mõttelendu järgnevateks arvustusteks!
Ahoi Christofer!
Olen küll huvitatud, eriti kui midagi on Sulle väga meeldinud (ja ma veel näinud pole), et saada infot, miks midagi peaks kindlasti vaatama minema :)
Saada kindlasti selist inffi - danzumees@outlook.com
Lovesong-i tahan kindlasti näha, iseasi kas õnnestub Viljandisse sõita sügishooajal rohkem kui mul juba praeguseks on planeeritud. Teatrikava täitub sellise hooga, et näiteks oktoobrisse ei mahu enam mitte midagi. Novembris Pöff-i ajal ka teatrisse eriti ei taha, kuigi ühe Vanemuise tüki selleks ajaks kogemata planeerisingi.
Pöff on "püha" ja sellel ajal passin filme nii palju kui vähegi jõuan :)
Kuigi üritan juba võmalikult palju Helsingi ja Stockholmi festivalidel ette ära vaadata endale huvitavaid asju.
"Moraal"ist - Mul on teismelised lapsed ka olemas, aga kaldun arvama, et see pole nende maitsele. Pakun, aga kogemusest tean juba ette nende reaktsiooni. Aga kuna ma olen ka mõnikord peast natuke "teismeline", siis usun, et mulle endale võib see ka meeldida :)
"Kõnts"ast ja "Unistajatest" - need ma jätan ikkagi vahele. Tundub, et pole "minu" jaoks.
"El Dorado" võtan kavva kui seda veel mängitakse ja kuupäevad sobivad.
"Revoltsioon"-i kohta on küll kahju lugeda, et sealt midagi oodata pole. Kogu Eesti 100 teatrisarja avapauk - ootaks ja eeldaks just midagi ägedat.
Kahjuks jäävad NO-teatri head ajad aega kui neil olid kavas Nafta, Perikles, GEP, Padjamees, Kes kardab Virginia Woolfi ja muud vanad-head... kusagilt
sealt kui nad neid Eesti Suurkogusid ja muud sellist hakkasid tegema, sealt hakkas ka see allakäik. Liiga kunstiks läks kätte ära. Samas hea kunst käib ikka oma ajast ees ning võib-olla tuleb endal kasvada sellele tasandile, et neid asju mõista. Viimasel ajal on meeldinud asjad, mida on lavastanud seal teised peale Ojasoo/Semperi ja NOs lavastatud Ulfsaki ning Lagle asjad pole ka olnud päris minu rida. Küll on meeldinud Eva Kolditsa ja muude kui eelmainitud külalislavastajate asjad seal.
"Üle piiri" arvustuse leiad blogist: http://danzumees.blogspot.com.ee/2017/04/ule-piiri-eesti-draamateater.html
See minule ei meeldinud ja olen kuulnud, et paljudele see ei meeldi...
Küll, aga meeldisid kohe väga nii "Kolm talve" ja veel eriti "Väljaheitmine"!
Mõlemas on nii sisu, lavastus kui ka näitlejatööd ühed Draamateatri kavasolevatest parimad. Muidu leian rohkem enda maitsele sobivaid asju Draamateatri väiksest saalist, aga viimasel ajal on seal päris mitmed asjad õnnestunud ka suures saalis - neile kahele lisaksin ka "Tartuffe" ja "Armunud Shakespeare"i.
Kui Sul on küsimusi Üle piiri, Väljaheitmise, Kolme talve või muude tükkide kohta, siis saada e-mail või message FBs.
Postita kommentaar