Midagi tõelist - Vanemuine

Selles teatrielamuses ajas üks üllatus teist taga...
Alates saali sisenemisest - laval on 2 tooli ja teada oli, et mängivad vaid kammerlikult 2 näitlejat... teada oli ka see, et etendus kestab ligemale 2 ja pool tundi... Kuidas küll kaks istuvad näitlejat nii pikaks ajaks saalitäie publiku tähelepanu suudavad köita? Kerged kõhklused tekkisid... Ikkagi Tallinnast spetsiaalselt kohale sõidetud just ja ainult teatri pärast... kas siit ikka koorub mingi väärt asi välja või mitte? Sssajuudas, millisele teekonnale need kaks "rääkivat pead" publiku viivad! Vingemale kui mõni märulipõnevik! Ja tõesti need kaks näitlejat koos lavastaja osavalt peenete manipulatsioonitrikkidega mängivad loo maha nii, et kogu tegevustik jookseb silme ees nagu film!

Näitlejad saabuvad lavale. Istuvad... Mingid tüübid tulevad ja sätivad mikrofone ja meiki... Kas tegemist on reality-saatega a la "suud puhtaks" vms? Pealkiri ju viitaks millelegi sellisele? Lavastajaks Andres Noormets ning temalt võib oodata kõike, sest minu arvates tema üks "eripäradest" ongi just nimelt "eriilmelised" lavastused... kunagi ei tea, kuidas ta ruumiga mängib või millise kontseptuaalsuse oma loomingusse sisse kodeerib. See teeb temast ühe põnevaima lavastaja eesti teatrites praegusel ajal (ükskõik kas tervikelamusega jääb pärast rahule või mitte, siis tema lavastajatöö on alati huvitav ja eriline!)

Nendeks kaheks näitlejaks on Veiko Porkanen - kelle rolliks on äsja vanglast vabanenu, kes tahab endale kiiresti luua TÕELISE pere, kelle eest hoolitseda. Samas endisel vangil on ju raske leida tööd, aga ühiskond eeldab raha sissetulekut esimesest päevast alates, et saaks katuse pea kohale ning keha kinnitatud ja kaetud. Ma arvan, et siin on peidus esimene oluline iva, mida Martin Algus oma tekstiga (teadlikult või kogemata) tabab - sellepärast vangid satuvadki kiiresti tagasi vanglasse ning ongi selles nö. "nõiaringis", et neil ei jäägi palju muud üle kui pöörduda kiire raha saamiseks tagasi kriminaalsele teele... Ilmselt mängib selles kõiges rolli ka psühholoogiline efekt, ehk vangis istutud - kaotatud aeg tuleb kibekähku tasa teha ja sellepärast ongi vaja kõike kohe ja kähku. Nõnda on vead kerged tulema ja otsused tihti valed, rääkimata vahenditest, mis näivadki vaid sellised, mis sellisel inimesel on käepärased - ehk siis kriminaalsed...

Olen oma kõike näinud-teinud nooruses veetnud ühe perioodi ka koos selliste kaakidega (küll vanglamüüridest siinpool) ning tundsin selle "tüübi" ära, kelleks Veiko on kehastunud ja mida fantastiliselt hästi mängib. Vihane, närviline, natuke kiire jutuga, korralikku muljet jätta sooviv, kuigi ise ei teagi, et see mida ja kuidas ta käitub ei ole just see, mida "korralikuks" või noh ütleme "normaalseks" võiks nimetada.

Muidugi see Martini poolt kirjutatud karakter ise annab juba päris palju võtmeid ja ohje kätte. On ju kerge isiklikku viha kanaliseerida karakterisse, kui see, mida Su mängitav tegelane vihkab ongi midagi sellist universaalset, nagu antud juhul lastepilastamine! Aga siin tulevad mängu veel mõned nüansid. Nimelt Veiko ei ehita seda tegelast üles sugugi mitte vaid mustvalgelt - halva pätina. Ta toob sisse tasandid, mis tegelikult on ka sümpaatsed - pere eest hoolitseda soovimine. Laste kasvatamine... laste, kes tegelikult pole tema enda omad... Sellega ta võidab isegi teatavat sümpaatiat enda poolele ja see ongi see kõige peenem nüanss kogu pingpongis vastasmängijaga. On hetki, mil tõesti hüppad ühe tegelase saanile ja siis jälle teise omale... kuigi tegelikult mõlemad on mingis mõttes vastikud... Veiko mängib oma tegelast nii tugevalt rolli sisenedes, et tal hakkavad pisarad suurest vihast jooksma... ja silmad on läbivalt "märjad". Stseenist stseeni, mil jutujärg tema käes oli läksin ka mina vaatajana üha enam tema maailma sisse ning näitleja üdini vapustas mind oma mänguga. Mänguga, mis suuremas osas oli ju tegelikult toolil istudes "jutustamine"!

Lavastuslikult ja/või tekstiliselt oli üks mu lemmiktrikke kuidas 2 jutustajat teineteise sõna üle andsid-võtsid. Mitte iga kord, kuid suuremas osas juhtus see sisuliste või "sõnamänguliste" naudingut pakkuvate üleminekutega.

Ja teine mees - Riho Kütsar'i tegelane, kelle suhe oma abikaasaga on lõhenemas ja elus on üha rohkem võimust võtmas netiporno. Kuigi ta saab ise sellest väga hästi aru ning jääb ju ka loomulikult vahele oma "hobiga" ning see on küll vaid üks kiire ja hoogne sotsiaalne ja eluline allakäik. Ka tema otsib "MIDAGI TÕELIST" oma ellu, ehk TÕELIST suhet... Jõudes pool kogemata Porkaneni mängitud karakteri ülesseatud kriminaalsesse lõksu.

Eks igaüks võib muidugi ise otsustada kumba neist kahest karakterist raskem on mängida, kas netisõltlasest perverssete kalduvustega tüüpi või alaealistega seksida soovivate inimeste vihkajat, kellel on kriminaalne taust ja ka vastavad kalduvused... Minu arvates on Rihol tunduvalt raskem ja keerulisem ülesanne. Temal tuleb luua puhtalt õhust ja arvatavatest tundmustest, teadmistest oma tegelane. Ka Kütsar loob vaid istudes jutustades enda tegelasest väga mitmetasandilise tüübi. Lihtne on ju hukka mõista sellist (ja mina ise mõistsingi, sest minu arvates pole täiskasvanud inimesel ühegi alaealise, ehk alla 18-aastasega normaalne seksuaalvahekorda astuda, isegi kui meie täiesti uskumatu seadus lubabki seda juba alates 14-aastastega teha!!! jällegi ei tea, kas Martin Algus selle teema oma tekstis tahtlikult suunatult "nagu muuseas" tõstatab või see on lihtsalt üks kaval nipp vaataja-kuulaja emotsioone teravdada?)

Teisalt mängib näitleja selle vastuolulise tegelase kaastundevääriliseks. Oma sümpaatselt siira ja publiku suhtes ausa ning tegelikult ju pettuse ohvriks langeva tegelase selliseks, et tahaks siiski, et tal hästi läheks. Olgugi, et samaga ta käib ka täiega närvidele. Kuid elus on ju inimesed ka väga keerulised isiksused... kuid jällegi - Riho teeb seda kõike istudes oma kohal, lihtsalt jutustades! Igal sammul, iga tegevuspöördel tunneb, mida need inimesed tunnevad. Näiteks on Riho tegelasel ühes kohas relv käes, aga see, mida ta lasta tahab asub teiselpool metallust - milline frustreeriv tunne - ja seda tunneb nii tegelane kui ka vaataja.

Ma ei tea, kas see ainult näis minule, aga jäi selline tunne, nagu vaheajalt tulles oleks tal ka silmad väsinumad, justkui sinisemate silmaalustega? Kas see oli pisike meigidetail või lihtsalt elas näitleja nii oma tegelaseks, et see niimoodi näis - teatriime... No tegelikult lavastajal on siis palju nagu juba ütlesin - kasutatud kavalaid manipulatsioonivahendeid... Kui tegevustik muutub ülipingeliseks, muutuvad ka õhku läbivad südametuksed kiiremaks. Tõesti aitas veelgi pinevamaks asja muuta! Kohati jälle kuuled, kuidas need tuksed on küll tugevad kuid siiski rahulikud... Kusagil taustal... See tekitab jällegi kummalise tunde, et kord oled üks kord teine tegelane Sina ise, kes seda vaatad... näed tema poolt... ja ometi oled ka nende tegelaste tegevuse suhtes antipaatne ja nad isegi tekitavad tülgastust oma egoismis ja nõmedate tegemistega.

Martin Alguse dramaturgiaga olen ma viimasel ajal üha tihedamalt sinapeal, aga ma ütleksin, et see "Midagi tõelist" on veel kahtlemata siiani tema parim, viimistletuim ja läbikomponeerituim lavalugu, mis tabab nii mitmetel tasanditel ja erinevatel teemadel mingeid olulisi märke, mis vajavad suuremat läbimõtlemist ja isegi arutelu ühiskondlikul tasandil (viidates näiteks juba mainitud sugulise vahekorra vanusele või vangide ühiskonna ausateks liikmeteks muutmise strateegiatele). Kuid mille eest ma veel eriti selle näidendi kontekstis tänulik olen, on see lõpp! Ma ei taha midagi selle kohta paljastada otseselt sisulist, kuid üldises plaanis see, kuidas Martin seob asjad kokku nii eluliselt, näidates veelgi teravamalt ära, et me inimesed oleme sellised, nagu me oleme. Istume oma sotsiaalses klassis, suhtleme endasugustega, ning sellest "ringist" või ka oma kiiksudest või probleemidest välja murda on praktiliselt võimatu (ise täheldan seda näiteks igavese dieetide-pidajana või ka sellega, et isegi vägisi ei suuda end muuta "hommikuinimeseks", kuigi väga tahaks)... ja nõnda on ju ka need kaks meest... Lisaks on see nüüd, kui seda aastat on veel käia vaid poolteist kuud, terve käesoleva aasta tugevaim uus eesti algupärand! Raske ja rõvegi teema, kuid väga delikaatselt kirjutatud, mis tekitab kõvasti närvikõdi.

Autoga teel tagasi Tallinnasse sõites ja teatrielamuse üle teatrikaaslasega arutledes (ta on naisterahvas ja kuigi see oli teatri mõttes vast tunduvalt rohkem "meestekas" kui keskmine teatrietendus, siis oli tema minust isegi veelgi suuremas vaimustuses!), aga me mõlemad jõudsime selleni, et mitmes kohas mõtlesime meie ühtmoodi kuidas lugu edasi liigub, aga näitekirjanik oli hoopis teise tee valinud. Ja seda üldsegi mitte jamas mõttes, vaid vähemalt sama hästi toimivalt ning just seda lugu just nii edasi kandes... näitena tooks ühe koha, kus Kütsari karakter luurab väljapressija maja ümber ja näeb, et keegi seal midagi kahtlast toimetab... siis meie mõlemad arvasime, et ta filmib või üritab seda kuidagi enda kasuks ära kasutada... Aga võta näpust, lugu võtab hoopis teise pöörde... See on nii äge kui kirjanik on kas nii kaval, et meelega valib "vähem käidud tee" ja muudab sellega oma loo veelgi huvitavamaks, veelgi põnevamaks!

Väga äge lugu!

Hinnang: 4+ (oleksin peaaegu lõpus seisma tõusnud... millegipärast kas siis see temaatika või miski muu õhus hoidis mu toolil... Tegelikult olid siin kõik komponendid nii paigas ning kõik aitas tervikule kaasa. Muidugi ülitugev lugu ise kandis väga korralikult, aga kui veel nutikas lavastus ja vapustavalt hea mäng (millal viimati nägid "päris pisaraid nutvat meest laval") seda omalt poolt toetavad, siis on tulemuseks väga korralik teatrielamus vaatajale! Üks aasta tugevamaid tervikuid... ja seda veel sellises jutustavas lavastuses... okei... taustal jooksid ka toetavad fotod asukoha kohta, aga rohkemat polnudki vaja... muide ainuke apsakas, mis esikal juhtus, mida oleks huvitav teada, kas meelega või kogemata - Riho tegelane mainib ühes kohas, et maja on kolmekorruseline, aga tema seljataga fotol on viiekordne maja... kas see oli meelega segadusetekitamiseks... või näidata ära, et tegemist on siiski inimeste loominguga ja siis võib sellist asja juhtuda... sest tõesti, muidu oli see kõik nii viimseni paigas. Õige pisut vormilt tuli meelde mõne aasta tagune Ott Sepa monotükk Vanemuises... Kuid see on ikka hoopis teine lugu. Piletid käesolevaks aastaks hakkavad olema otsakorral, mõnedel esitustel veel on mõned kohad, aga järgmiseks aastaks on ruumi rohkem - igatahes soovitan see "higistama-ajav" põnevuslugu ja kaasa teha! Pakub ka muidu mõtlemisainet ja tutvustab inimesi "meie ümber"...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u tehtud foto):
Midagi tõelist

• Draama
• Sadamateatris
• 
  
• Kestus: 02:20

Martin Alguse draama

Lavastaja, stsenograaf Andres Noormets (Ugala)

Helikujundajad Andres Noormets ja Hans Noormets
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Fotokunstnik Maris Savik

Osades Riho Kütsar ja Veiko Porkanen

Lugu pornosõltuvuses vaevlevast Leost, kes otsustab internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda, et lõpuks ometi midagi tõelist tunda – see pealtnäha lihtne soov juhib aga mehe karmi väljapressimise küüsi. Keskealise abielumehe ja kahe lapse isa maailm lendab nüüd pea peale, algab võitlus elu eest. Näidend vaatleb läbi kahe mehe pingelise vastasseisu laiemalt hetkel maailmas toimuvat, kus reaalsus vahel üsnagi ebareaalsena paistab.

Eesti ühe viljakama ja auhinnatuma dramaturgi Martin Alguse esimene näidend Vanemuise laval uurib erinevate inimlike ihade kujunemist, neist sõltumist ja neist põhjustatud tagajärgi.

„Ja kõikse hirmsam pold see, mis juhtus, vaid see, et kõik, mis tegelt oleks juhtuma pidand – seda pold enam.”

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele

Esietendus 9. novembril 2018 Sadamateatris