Naised - Apollo Film Productions

Head komöödiat teatris teha on žanritest kindlasti üks raskemaid, sest inimestel on väga erinev huumorimeel ja -maitse. Auteur Gerda Kordemets on loonud ja toonud Apollo Kino teatrilavale varem “Mehed” ning nüüd on siis naiste kord, ehk järje nimeks on võrdõiguslikult “Naised”. Kui tavaliselt on järgedega nii ja naa, pigem sünnivad need mingitest materjalijääkidest või on esimese, ehk originaali edasitöötlus, siis ütlen kohe otse välja, et minule meeldis hoopis see “Naised” rohkem kui "Mehed". 

No naised üldises plaanis meeldivad minule muidu ka rohkem - seega lihtne ja loogiline :) 

Alguses läks küll natuke aega, enne kui naeru soojaks sai, aga üha uus anekdootlik nali järgnes muudkui eelmisele ja nõnda said 3 head eesti meesnäitlejat minugi näo irvele :) 

Eks seal oligi nalja nö."igale maitsele" ja seega kõik need naljad ka naerma ei ajanud, aga teise vaatuse ajal hirnus saal üldises plaanis päris korralikult, seega rahvale meeldis kahtlemata! Ja miks ta ei pidanudki meeldima kui Jan Uuspõld ja Tiit Sukk võidu teineteist huumoriga üle trumpavad. Veikko Täär oli muidugi ka nalja tegemas, aga tema tõi sisse ka tõsisemaid hetki, sest tema kanda oli peoperemehe roll ning eks päris elus ju ka see, kes peo on kokku kutsunud, sellel tuleb olla ka teatavas mõttes "korrapidaja" - muidu võib juhtuda, et peo käigus ei jää majast midagi järele. Lisaks ootas Veiko oma pruuti... ent siis järsku läks elekter ära... 

Teise tasandina on loosse segatud 3 turvameest, kes selles majas oma mätta otsast korda peavad. Ja nagu sellest poleks vähe, külastab meid ekraanil veel "kolmas tasand", ehk Sigmund Freud, kes nagu ilmutus vahepeal sekkub mõtteavaldustega meeste elu. Kõigil kolmel tasandil mängivad kolm sama näitlejat - jah, ka ühe Sigmundi rollis on nad kordamööda kõik kolmekesi.

Etendusi reklaamiv klipp ning piletilevi-pilt oli mõneti eksitav, sest vähemalt mina ootasin, et mehed ka naisi mängivad, aga ei, siin seda lõbu, mis reklaamis - samade näitlejate mängitud naispooled - ei pakuta ning naised ei sekku üldse lavapealsesse tegevustikku. Naised olid neil üht ja teistpidi kõrvalteemaks, kuigi põhiteemadeks on meestel ikka mehed ise. Sedagi mitme kandi pealt - meestevaheline sõprus keskeas ja muidu ka meeste asjad, nagu “kui pikk kellelgi on ja kas see on ikka normis” :) Aafrika meestel ju keskmisest pikem ja Tiidul oli peas kõikide riikide “keskmised” :)

Gerda on selle lavastuse teksti sisse kirjutanud ka oma "laululoo" - nimelt eestindatud ülilaheda versiooni, vanast vene "Kolm musketäri ja D'Artagnan" filmist pärit Paka paka pa radujemsja na svojom.... Mis eestindatuna sai sõnad - paka, paka pakiraam jne :) Minu jaoks see oligi üks etenduse lahedamatest steenidest-ideedest, millele vürtsi lisasid laste musketärikostüümid oma tillukeste keepidega, mille suured mehed loomulikult endale selga ajavad. Teise lemmiksteenina tahaksin välja tuua Tiidu ja Jani Argentiina tango! Wow! Ma pidin kohe spetsiaalselt autor-lavastajalt järele uurima, kes selle tantsu seadis, sest ometi pole ju võimalik, et mehed oma intelligentsist argentiina tangot niimoodi suudavad lavale panna... Hehee, süüdlane on Stasys Brilis! Aga tants tuleb neil tõesti hiilgavalt välja!

Parimad stseenid laul ja tants - ehhei, tegemist ei ole muusikaliga :) Lihtsalt nii juhtus ja eks seal lõbusaid hetki on veel ja veel. Kuigi muusika on ka hea. Nimelt Markus Robamilt järjekordselt suurepärane helilooming, mis on küll taustal praktiliselt märkamatu ja paneb seda sealt tähele praktiliselt ainult eraldi sellele tähelepanu pöörates. Seda ma ka vaadates tegin ja sellepärast tean esile tõsta! :)

Nägin saalis ka töökaaslast ning järgmisel päeval kontoris uurisin, kuidas temale meeldis ning sain enam-vähem sarnase vastuse oma enda teatrikaaslasega, naised nagu ühest suust mainisid esimeseks, et no Jan Uuspõld tegi ju jälle Jan Uuspõldu ning selles mõttes saadi seda, mida arvati (kumbki pole eriline Jan'i fän)... See kindlasti on teadlikule vaatajale kindlustundeks, et kui Uuspõllu naljategemise stiil meeldib, siis on kindel tema asju vaatama minna. Minuga on hoopis jällegi nii, et on tema tegemisi, mis kohe üldse pole minu rida, nagu "Ürgmees" ja "Isa", ehk selline püstijalakomöödia stiil (Jan teeb seda väga hästi, aga nende seniste lugude tekst pole mind kõnetanud, ehk maakeeli "naerma ajanud"), seevastu on tal olnud teatris mitmeid väga häid rolle, millest esimesena meenuvad "Mesimees" ning hiljutisem - Theatrum-i "Talvevalgus". "Naistes" Jan meeldis minule. Ma ei ütleks sugugi, et see päris "tavaline" Jan oli. Hetketi küll, aga midagi oli ka uut. Täpselt, nagu Tiidus ja Veikkos. Neil kõigil kolmel on teatav lavaline kohalolu erineva energia ning erineva stiililise tunnetusega. Kuid siin on Gerda suutnud nad panna tegema tugevalt ansamblitööd ning nõnda ei pääse keegi kolmest kuidagi rohkem esile, vaid kogu mängu võlu peitubki sellises omavahelises lavamängulõbus. Pidev pingpongitamine, vahepeal üks-ühele, siis jälle üks kahe vastu ning vahepeal ka igaüks omast suunast, aga keskpõrandale kokku. Kuigi jah, eks omamoodi ju ongi neil kõigil kolmel oma slepp kaasas ning pakun, et (eriti Tiidu ja Jani puhul) just sellepärast neid massidena vaatama tullaksegi, et näha just seda, mida oodatakse. See on turvaline ja kindel.

Kui kinos tehakse teatrit, siis sellel on omad eelised ja raskused. Raskuste all mõtlen näiteks lavaseadet ja tavamõistes kunstniku pakutavaid lisaväärtusi atmosfääri tekkeks, nagu rekvisiidid ja tegelikult kogu stsenograafia, samuti valguse seadmise piirangud ning heli, millel pole teatrilava pakutavat kõlakoda, vaid suisa hädavajalik on kasutada mikrofone, et hääl jõuaks tervesse saali. Mikrofonidega mäng tekitab jällegi kõlaritest tuleva heli ning see otse loomulikult ei saagi olla orgaaniline, ehk hääl ei tule alati tegelaselt, vaid justkui mujalt. See vajab harjumist, aga muidugi hea tekst paneb selliseid asju unustama. Kui näidatakse kino, siis ekraanil on inimesed üleelusuurused ning nõnda tuleb heli ka justkui kinolina tegelastelt. Kino"laval" toimetavad näitlejad on siiski väga koha-kesksed ja saalist vaadates pisikesed ning seega on ka heli suund väga selgelt adutav. Samas suur kinoekraan taustal annab jällegi võimalused, mida teatrilavad ei võimalda. Ja õnneks Gerda kasutab ka seda lavastusele vajatava atmosfääri loomiseks. Suur ja võimas avar ekraan taustal toimib ideaalselt näiteks tuledesäras linnapildi edastamiseks. Samuti toimuvad need "Sigmund Freud'i sekkumised" ekraani vahendusel ja mis eriti hea ning toimiv - tegevust laval on segatud ekraaniltoimuvaga. Samaaegselt on tükis seiklemas 2 kolmikut - turvamehed ning pidulised ja selleks, et nad saaksid seal risti-rästi ja kordamööda askeldada on lavastajal justkui kaks tasandit lavastamiseks ning kõige kokkusidumiseks. See ongi vast "Naiste" lavastajatöö nutikaim osa.

Kui lavastaja on ise ka autoriks, siis teab vaataja, et see jõuab temani nii, nagu ilmselt autor on oma peas selle valmis mõelnud. Ilmselgelt toimib Gerda koostöö Tiidu, Veikko ja Janiga suurepäraselt. Ta tunneb Tiitu ja Veikkot läbi eelmiste tööde ilmselt ka väga hästi ning teab, milleks nad võimelised on ja see on tulemusest paista. Samas võib see ka lõksuks osutuda, sest ei oska nõuda midagi teistsugust, midagi etteaimamatut. Muidugi töötegemise mõttes on jällegi "omade" näitlejatega tööd teha mõnusam - kujutan ette kui lahedad need proovid neil võisid olla, sest selliste tüüpidega on kindlasti lõbu laialt ka protsessis, tulemuseni jõudmisel. Ja kolm meest omavahel on ju kõik lavakaaegsed kursavennad 18.lennust! Sellise koostöö tunnistajaks olemine publiku seast on veel omaette väärtusega. Esietendus oli juba 2018. aastal, ehk lihtne matemaatika ütleb, et etendus oleks ka justkui juubel - täpselt 20 aastat lavaka lõpetamisest! 

Hinnang: 3 (Eks ta ole tõsi, et sellise kergema ning kuigi tervikuks seotud, siis siiski sketšilise ülesehitusega meelelahutuse kohta on raske hinnangut avaldada ja arvamust kirjutada - mõned naljad meeldisid ja toimisid, aga mitte kõik, sest eks huumorimeel ja -maitse on kõigil ju erinev. Gerda Kordemetsa puhul võib siiski alati kindel olla, et labaseks lugu ei lähe ning sisu ja sõnumid on ka olemas, kuigi siin on needki üsna "kerged".
Ideaalne tööpäevajärgne meelelahutus, kus eriti millelegi mõtlema ei pea, vaid võib oma lõbustamise usaldada heade näitlejate hoolde, kellel aastatepikkusest koomikutrennist juba meistripaberid taskus - nad saavad sellega väga hästi hakkama.
Saalid on täis ja energia on mõnus, millega tegelased lava täidavad. Praeguse seisusuga saab näha veel vähemalt Tartus. Soovitada julgen eelkõige neile, kes kodumaisest koomikast lugu peavad ning ei lähe sealt otsima midagi sügavat. Elulisi äratundmisi ka kõige vahele ja kinoekraanilt lisanduvat atmosfääri, aga peamiselt ikkagi meeste mõnus lustlik mäng on see, mis kastanid tulest toob.)

PS. Ei raatsi siingi lõpetuseks jätta jagamata selle etendusega seoses üht luuletust, mille kirjutasin ka Instasse.

Nimelt Tiidu aafrikameeste riistade-juttu kuulates saalis, tuli mul hoopis Juhan Liivi luuletus ”Aafrika mehed” meelde, mida etenduse eelsel õhtul lapsega tema etlemisvõistluseks sai ōpitud:

“Armas sõber Pimbo-Pambo,

saatsin Sulle palmiviina.

Mõtle, mis mul saatnud piina:

viina tõi Sul ilus Odu-

tüdrukut ei tule kodu?

Kas Sa viina kätte saanud?”

“Saanud, joonud, armas Kamba!

Ole terve- ah, vaat seda,

eksitus, näe, ütlen sulle-

mõtlesin, et kōik on mulle:

viina mina ära jõin,

tüdruku siis pääle sõin.

Tervitusi saadan sulle.”

Tekst lavastuse kodulehelt:

“NAISED”

Naised räägivad omavahel muidugi meestest. Vähemasti arvavad niimoodi mehed. Aga kellest räägivad omavahel mehed?

Ta on oma suurt armastust oodanud ja otsinud kogu elu.
Ja just sel õhtul, kui on otsustanud väljavalitu naiseks paluda – täiesti erilisel ja eksklusiivsel viisil – juhtub midagi. Midagi, mis vallandab pöörase sündmuste ahela; midagi, mis muudab selle õhtu käiku totaalselt.
Alati on hea, kui sellistel hetkedel on su kõrval parimad sõbrad, kes on lohutamisel kõigeks valmis ega pea paljuks isegi valetamist ja vassimist.

"Naised" on koomiline fantaasiamäng kolmest meesnäitlejast, kes kehastuvad sel õhtul üheksaks erinevaks tegelaseks.

Mängivad: Tiit Sukk, Jan Uuspõld ja Veikko Täär.

Autor ja lavastaja Gerda Kordemets 

helilooja Markus Robam, 

produtsendid Jevgeni Supin, Veiko Esken, Tanel Tatter ja Ivar Vendelin.