üritan siin ritta seada enda maitse järgi filmid mis Pöffil nähtud ja mis varem enne Pöffi, pöffi kavast tuttavad. Kommentaarid on nende kohta, mis varem kommenteerimata ja Pöffi raamaes vaadatud.
2. Das Boot (Ühe allveelaeva lugu) - juba paargi korda varem nähtud meistriteos allveelaevast.
4. Das leben der anderen (Teiste elu)Selle aasta pöffi oodatuim film sai ilmselt viga minu puhul selle suure ootamisega. Film ise on väga väga hea! Kaheksakümnendade nii öelda Saksa KGB siseluure ja kõikide inimeste jälgimine ületas igasugused piirid. Minu jaoks oli see ühe mehe vapustav"südame" leidmine. Soov olla hea, võibolla ka tüdimus saata inimesi vangi asjade eest, mis on sündinud tänu riigisüsteemile endale, mille üheks hamamsrattaks on mees ise. Ulrich Mühe ja film ise teenisid auga välja ka käesoleva aasta Euroopa Filmiakadeemia auhinnad, kui parim meesnäitleja ja parim film. See kuida Mühe mängib proffi salakuulajat on lausa vapustav. Samas tal oli kogu aeg võimalik oma uuritav välja anda. Mulle tekitas film tunde, et ta tahab olla eriliselt ilge ja kogub muudkui infot, kuigi tegelikkuses ta oli hoopis väga hea. Film mõjus ka kummalisel kombel mitte ameerikalikuna. Tõeline maiuspala ja nauding!!!
6. Interview with a vampire (Intervjuu vampiiriga) - Tom Cruise, Brad Pitt, Christian Slater, Kirsten Dunst ja Antonia Banderas ja Anne Rice-i raamatu järgi tehtud vapustava kunstnikutööga vampiiridraama.
7. Crying game (Nutumäng) - Forest Whitaker, Stephen Rea ja nokuga naine...klassika!
9. Parapluies de Cherbourg (Cherbourgi vihmavarjud) - vana prantsuse muusikal Catherine Deneuve -ga peaosas. Ilus ja armas.
10. Water (Vesi)
11. Transamerica - Meeleheitel koduperenaine Felicity Huffman - i oscarikandidaadiklassi näitlemistööga lugu mehest, kes enne sugupoolevehetuse viimast etappi saab teada oma pojast. Võtab ette ühe teekonna koos temaga ja avastab nii ennast kui oma poega.
12. Fyra veckor i Juni (Neli nädalat juunis)Üks väheseid selle aasta Rootsi filme, mis Pöffi raames kohale jõuavad. Kusjuures mõlemad rootsi filmid, mida Pöffil vaatasin ei olnud tpptasemel minu jaoks. Kuigi just see Neli nädalat juunis oli üpris hea ja kaasakiskuv. Vaatasin selle Just filmi raames. Tuva Novotny ja Ghita Norby - kaks eri vanuses naisnäiteljat. Üks rootsist teine taani päritolu. Film ise räägib kahest naisest, kes mingis mõttes leiavad teineteiselt tuge. Üks tuleviku pärast, teine mineviku pärast. Kandvaks jooneks läbi filmi ongi kaks tasandit. Noore naise armastuslugu poola ehtiajaga ja vanema naise suhe oma tütrega, kellele ta pole kunagi rääkinud, et viimase isa polegi tema abikaasa vaid hoopis noorpõlve armastus. See kuidas Ghita Norby mängib on sõnul seletamatu. Tegemist on ilmselt väga tugeva näitlejaga, keda võiks vabalt võrrelda meie Linda Rummo või Ita Everiga. See tähendab, ta on umbes seal eaklassis ja selline jõulisus, mis tema mängus avaldub on väga tähelepanuväärne.
13. Cum mi-am petrecut sfarsitul lumii (Kuidas ma maailma lõppu tähistasin)Rumeeni selle aasta oscarisaadetis üllatas oma värskusega. Kõik idaeuroopa riigid ei teegi ja saada oscaritele selliseid masendavaid realismikirjeldusi nagu näiteks Grbavica ja kõik need sloovenia, makedoonia ja muud sellised riigid. Rumeenia on otustanud hoopis ühe pildikese kasuks Ceasescu ajast. Ja seda läbi laste ja noorte silmade kujutatuna. Doroteea Petre on väga armas noor näitlejanna, kelle tegemisi peaks järgima. Ma tundsin tema tegemistele kaasa. Timotei Duma mängitud pisike Lalalilu oli ka eriti nunnu, meenutas hämmastavalt palju Freddie Highmore -i. Noored on ikka sellised julgemad ja aatelisemad. Tundub, et Rumeenlased elasid Ceasescu ajal sarnaselt meiega mingi diktaadi järgi, mis keelas neil teha nii mõndagi. See kommunistlik režiim on ikka nii palju kurja teinud, mis sellest, et utoopiana ta olekski ideaalne, aga see on võimatu, sest inimesed on erinevad ja niimoodi kommunismi peale ajada on ikka täiesti moraalitu ja kuritegelik. Kõrvalliinina jookseb ka mingi armastusevärk, aga see on ainult tunnete võimendamiseks. Peaosas on ikkagi Ceasescu režiim ja selle vihkamine ning inimeste suhted läbi selle.
15. Tsotsi - eelmise aasta Lõuna Aafrika Vabariigi oscarisaadetis ja Best foregin language movie võitja. Lugu tänavapätis, kes peab beebijamadega hakkama saama. Tegelikult ei läinud mulle eriti korda. Liiga lavastuslik. Kui õieti mäletan võitis ka publikulemmiku tiitli Toronto Filmifestivalil aasta tagasi.
16. Vitus (Imelaps) - Šveitsi selle aasta oscar-saadetis on minu teistkordne kohtumine Bruno Ganz -iga. Juba lähemale 100 filmi ja telerollis teinud vapustav veterannäitleja jõudis minu teadvusse alles eelmisel pöffil, mil nägin teda Hitler -ina Untergang -is. Seekord on tema roll küll märksa pisem ja mängumaa väiksem, kuid siiski on tegemist väga hea nähtusega euroopa filmimaastikul. Ja ometigi oli ta ju hea ka Pane e tulpani filmis, mis samuti nähtud, aga sellel ajal ma lihtsalt ei pöörandu tähelepanu, et kes see mees on. Vitus on lugu imelapsest, kes oskab hästi klaverit mängida ja tunneb börs -i. Poiss kes seda osa mängib on väga antisümpaatne ning ei suuda kuidagi kaasaelamist äratada. Selle filmi tugevus on tema stsenaarium. Täis pikitud selliseid pärleid nagu näiteks see börsi jutt, et "Tead milleks mulle meeldib börs? Sellepärast, et seal võib võita 1000% aga kaotada ainult 100". Lõppvalikusse jõudmises ma kahtlen, kuigi see pole võimatu.
17. Gwoemul (Isand) - Filmi lähtekohaks on tõestisündinud fakt, et ameerika doktor laskis formaldehüüdi kallata Soul-i kanalisatsiooni. Sellest küll ei tekkinud sellist mutanti, nagu filmis, vähemalt teadaolevatel andmetel. Aga film ise on selline õuduse ja koomika sümbioos. Kosmoses küll häiris see inimeste pidev jutustamisne ja filmi kommenteerimine, sest pildiliselt näidati kuidagi väga palju ja tahtsin seda endasse haarata, aga kus sa saad siis nii, kui kõrval on mingi mölapidamatus. Koletis pole üldse jube, aga samas päris sobilik. Ikkaig nii suur, et võimeline inimesi lihtsalt nottima. Kõige jubedam on muidugi see kui lapsed surevad ja viga saavad. Ühe korra ma ikka ehmatasin nii, et hüppasin toolil. Huvitav fakt IMDB -st: The event described in the beginning of Gwoemul is based on an actual event. In February 2000 in a US military facility located in the center of Seoul, US military civilian employee Mr. McFarland ordered to dispose formaldehyde into the sewer system leading to Han River despite the objection of a Korean subordinate. Korean government attempted to prosecute Mr. McFarland in Korean court but US military refused to hand over the custody of Mr. McFarland to the Korean legal system. Later, a Korean judge convicted Mr. McFarland in absentia. Public enraged at the Korean government's inability to enforce its law on its own soil. In 2005, nearly five years after the original incident, Mr. McFarland was finally found guilty in Korean court in his presence. He never served the actual prison sentence, however. No sighting of mutant creature has been reported in Han River, yet.
18. Farväl Falkenberg (Hüvasti Falkenberg) - Teine rootsi film. Hämmastav valik nende oscarisaadetiseks. Lugu enesetapust, mille tagamaid ei seletata lahti. lihtsalt üks lugu enesetapust ja kuidas elu läheb edasi ka siis kui keegi lähedane endalt elu võtab. Hämmastav sellepärast, et oleks siis sellel poisil olnud mingi viga või elu kehvasti või mingi tagamaa - ei. Lihtsalt läks metsa ja laskis ennast maha. Võibolla ma olin tööpäevast nii väsinud et ei saanud sellest õieti aru, aga minu meelest selliseid filme pole otseselt vaja. Vähemasti minule nad ei paku midagi. Selle filmi väärtus on tema omapärane kaameratöö. Ja selline peatükkide moodi ülesehitus, kus iga peatükk on omamoodi üks meestest, kellest see film siis räägib. Lõpus on peatükkidel mõttelisemad nimed.Tegelikult ma arvan, et tean millest see film siiski on. See räägibki sellest, mis inimesed ütlemata jätavad. Enesetapja jättis ütlemata, mis tal viga on, sõbrad jätsid ütlemata, mis nad asajadest arvavad...igaüks lahendab oma introvertsust erinevalt. Ilmselt peaks elus midagi vastavat kogema, et sellest kõigest aru saada. Ma otsustasin selle filmi kohta olla mittemõistev.
19. Grbavica
20. El aura (Aura) - Argentiina eelmise aasta oscarisaadetis. Polnud minu jaoks, kuigi hoidis mingil määral pinges, et mis edasi saab.
21. Ruudi - kodumaine lastekas. Ikka võltsid eesti lapsnäitlejad ruulivad...Kõrvalosas Ülle Kaljuste jäi meelde oma tibatillukese rolliga. Guido Kangur ja teised päris näitlejad olid ka väga head.Samas polnud ka kõige hullem.
22. Shortbus - pornokas, peamiselt gay teemadel liikuv film tänapäeva new yorki kolmekümnestest, kelle elu keerleb ümber seksi. masendav, kui peab elama sellist elu. Mul on tõeliselt kahju, et nad peavad niimoodi nagu kinnises karbis elama, linnas, kus kõik ümberkaudsed majad on nagu nukumajad, päris elu neist vastu ei kajastu. Armastus on mingi kole asi, mida on targem vältida. Mõned kaadrid olid kohe väga rõvedad, nagu näiteks mees, kes painutab endale oma...yäk. Võibolla peab sellise filmi vaatamiseks ja nautimiseks olema homoseksuaalne. Mingid saali tagaotsas tundusid väga nautivat kinolinal toimuvat. Tundsin ennast tõelise friigina, kui seda vaatasin. Andrus Saar (Saar ja Poll -ist oli seal ja ilmselt nii mõnigi teine homo, keda sellised asjad huvitavad. Mul on küll kahju, et oma uneaega raiskasin. Kusjuures näitlejatöödki mõjusid võltsina ja probleemid täiesti pseudokad.
23. Ahlaam - Oi, mulle meeldib, et Iraak selle Ameeriklastele vaatamiseks saatis! Näidata neile, millega nad Iraagis on hakkama saanud. Tõeline sõjaõuduste pilt. Vaesed Bagdadi elanikud. Ameeriklased ju tapsid seal neid olenemata sellest, kas tegemist tsiviilinimeste või sõduritega. natuke sarnane tunne tekib seda filmi vaadates nagu Gibsoni Kristuse piinade film. Vaene hull naine, kes oli hulluks aetud kõige selle sõjaga. Ma tunnetasin tema hullust ja samas tunnetasin seda sõjahullust ning tegelikult oli see üks väärt film. Kuna aga minu filmimaitse on hoopis teine, ei saa ma seda ka kõrgemalt hinnata. Aga uskuge selle filmi väärtus on väga tuntav ja nähtav. Paras Ameeriklastele! Eriti ilmestas seda see, kuidas ka iraaklased kes seal surma said olid tegelikult Saddami režiimi vastased. Kurb.
25. Pagdadalaga ni Maximo Oliveros (Maximo Oliveros -e õitseaeg) - Filipiinide oscarisaadetis. Lugu 12 aastasest homopoisist, kes armub kohalikku politseinikusse. Probleeme on lausa kaks. Maximo pere on pärikamp, kes vihkab politseikuid ja samas politsei ise võtab Maximot lapsena ning kaugeltki mitte tõsiselt. natuke pedofiilne ja väga raskelt vastuvõetav film, et mitte öelda rõve. Milleks selliseid filme tehakse? Täiesti tobe. Näitlejad ka eriti võltsid ja kuidagi tobedalt kitšina mõjus ta üldse tervikuna. Kahju jälle, et selliseid asju Oscaritele saadetakse...
26. Cinema, Aspirinas e urubus (Kino, aspiriin ja raisakotkad)Hehee, Kaljo Kiisk oli seda vaatamas. Ju ta on siis tervemaks saanud - nii tore. Film ise oli selline road-movie. Kahjuks aga nii igav, et suurema osa sellest magasin ma maha. Tegemist oli sakslasega, kes Brasiilias tööl ja kuna sõjas olid brasiilia ja saksamaa vaenlased siis pidi ta ka oma bisnese lõpetama. Muidu oli ta nendest Brasiilia mahajäetud külakestes ka üheks meelelahutusallikaks oma aspiriinireklaamidega. Ilmselt on sellel filmil rohkem väärtust Brasiillastele endile. Mind jättis külmaks.
28. Z Odzysku (Tagasinõudja) - käesoleva aasta pöffi kõige kehvem film. Lugu mehest, kes oma pruuti ja kasupoega tahab ülal pidada vülgade väljanõudmisega ja kohaliki pisimafioosona. Täiesti mõtetu, elutu ja sada korda varem ja paremini tehtud film. Ma ei hakkagi rohkem oma aega sellele raiskama. Poola oscarisaadetis ka veel peale kauba. Kaks aastat järjest on nad suutnud saata kõige kehvema filmi. Why do they bother?
You, me and Dupree on üpris mõtetu komöödia. Mida Ameerika suunast tuleb 13 tükki tosinas. Ma ei hakakgi oma aega raiskama, selle suuremaks lahtiseletamiseks. tan öelda vaid mõned asjad:
