Detektiiv Lotte - Vanemuine

Käisin Lottet vaatamas juba rohkem kui kuu aega tagasi, sellepärast on mälust suurem osa detaile tänaseks kustunud. Aga et midagigi salvestada, siis targem on seda teha pigem praegu kui mitte kunagi. Ehk siin on loetelu Detektiiv Lotte etendusega seotud "mälestustest":

- Wow milline suurproduktsioon! Milline täiuslik pakett! Ma olen Eestis varem kohanud sellist perfektsusteni läbi mõeldud teatriproduktsiooni ainult Malviuse ja Šapiro lavastustes. Võibolla mõnes üksikus Eesti lavastaja tükis ka (Nüganen-i "Karin ja Indrek" näiteks). Muidugi mõnikord võib ka selline natuke perfektsusest väljas olla palju huvitavamgi, aga Lotte - tüki puhul oli minu meelest just tugevus selle lavastuse täpsuses ja detailideni läbimõeldud produktis. Võtan mütsi maha lavastaja Mäeotsa ees. Tegelikult meenuvad võrdlusena näiteks Londoni suured muusikaliproduktsioonid, kus on samuti justkui sellist täiuslikkuse tunnet.

- Minu jaoks eristus näitlejatest peajagu üle teiste Maria Soomets arst Ave rolliga. Nii lahedalt lahendatud roll ning üks parimaid kui mitte kõige parem lauluhääl kogu etendusest (Gerli Padar oli ka muidugi hea, võibolla sama hea!) Aga Maria arstitädi oli nii lahe. Lasteetendusel ja täiesti mõnuga tehtud karakter, mis oli mõnusalt erinev Maria teistest rollidest - tippnäitleja tunnus! Ja ometi on ta ju nii palju esil küll telesaadetes küll teistes tükkides, aga ikka oskab ta endast tuua mingeid uusi külgi! Ohh, piisab vaid hetkeks mõelda tema eelmise aasta Muia-rollile ja mul tuleb muie näole :)

- Gerli Padar meeldis mulle ka. Mõnusalt lapsemeelne ja värvikas ja muidugi väga hea lauluhäälega. Tema "Sugar"-i roll ei meeldinud mulle üldse, aga siin on ta just õige!

- Minu lemmiklauluks on aga hoopis jänku laul, mille esitab Maarja Mitt. Selles on mingi tuttav rütm või komp sees, millele ma samas ei oska ka näpuga näidata. See ehk ongi hea laulu tunnus - hetkega omaks võetud :) Aga eks Pajusaar on eurolauludega treinud seda oskust, sest seal on ju veel olulisem hetkega inimestele meeldida ja omaks saada. Tegelikult on etenduselt kaasa ostetud CD päris tihe külaline meie pere pisima CD-mängijas :) Kordamööda võidu Ugala "Limpa ja mereröövlitega" :)

- Need kollid, kes seal käisid oli piisavalt hirmsad kuid siiski mitte nii hirmsad, et lapsed oleks neid kartnud ja see on ka hea.

- Kassipoiss, ehk pöffihunt Robert Annus kinnistab end minu "mittelemmikute" hulgas ka selle rolliga. Ta tundub inimesena hästi armas, aga tema rollid minule isiklikult ei meeldi. Lastele aga tundub ta hästi peale minevat ja selles etenduses polegi ju vaja minusugustele meeldida vaid just nimelt lastele :)

- Hirmus kahju oli, et Aivar Tommingas ei mänginud minu versioonis. Ta on üks mu suuri Vanemuise-lemmikuid, aga Leino Rei ja Veikko Täär tegid tublid rollid ning selles suhtes ei saa ka nuriseda. Lihtsalt alati kui Vanemuises käin tahaks ikka Tommingast ka näha :)

- Tõeliselt vinge kunstnikutöö! See on justkui ise "pool etendust" :) Iir Hermeliin on meister suurproduktsioonide kunstnikutööde peale! Tal justkui sellised suured õnnestuvad nii kergelt :) Väiksemate asjadega vahest võibki nuriseda, sest needki kipuvad "liiga suured tulema" :) Aga samas näiteks "Ingel, Ingel vii mind taeva" oli ju "väiksel laval" ja samuti väga hea lahendus. Mis sest, et lihtsalt vangla, aga minule see lahendus ühes ääres trellide ja valge sisuga väga, väga meeldis! Niiet jah, Iir on kahtlemata üks meie parimaid! Ja "Lotte" tõestab seda järjekordselt.

- Lapsi mina laval näha ei taha. Ma ei teagi miks, aga need mõjuvad ikka natuke kohatult. Kuigi jah, laps lapse rollis peaks ju olema 10 korda ehtsam... mina aga eelistan siiski ka laste rollides näiteks noori lavaka näitlejaid, kellel siiski on eeldused juba olemas. Aga see on puhtalt minu isiklik kiiks. Lapsed näitlejatena võiks osaleda laste näidendites, kus ongi ainult lapsed.

- Lõppkokkuvõttes oli see ikkagi laste jaoks natuke pikk, sest vahepeal hakkas tähelepanu hajuma. Minul endal ka tekkis mingil hetkel selline tunne, et enam ei jaksa, aga see oli küll väga lühikeseks ajaks, sest siis tuli jälle mingi värvikas tegelane või Doktor Ave, kes päästis olukorra :)

- Istusime ees keskel, ehk otse Leinatamme selja taga. Ta vahepeal suhtles ka meiega, mis oli omamoodi vahva :) Andis sellist isiklikku "touchi".

- Tantsud ei meenud enam, aga ju siis ei häirinud ka, jätan seekord kommenteerimata.

Hinnang: 4- (Väga uhke produktsioon. Värvilised tegelased, värviline lava, ilus muusika, mõnus lihtne lugu, lastele meeldis, no mis sa hing veel tahad. Minule meeldis ka! Uhkemat lastetükki ei tulegi esimese hooga meelde :) Samas südamesse väga ei pugenud, ehk selles suhtes on mõned teised tükid rohkemgi meeldinud, aga meeldis ka Lotte :) Vahepeal hetketi oli selline tunne, et näitlejad on natuke tüdinud oma rollidest, aga siis tuli jälle Doktor Ave ning purustas kõik need tunded :) Doktor Ave oligi selle tüki "doktor" :) Ei, ei, tegelikult oli ikka väga hea tükk. Ja Mäeots on väga äge lavastaja. Sest just lavastajakätt ja terviklikku nägemust oli ka tugevalt tunda... ja seda, et see tükk on nii sisse neil mängitud, et kõik käib nii täpselt nagu kell :) Mina soovitan kõikidele peredele kahe käega :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Detektiiv Lotte
Eesti laste suur sõber Lotte seikleb taas lavalaudadel!

Lastemuusikal kahes vaatuses.
Helilooja Priit Pajusaar

Libreto autorid Janno Põldma, Heiki Ernits

Laulusõnade autor Leelo Tungal

Lavastaja Ain Mäeots

Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm

Dirigent Lauri Sirp

Kunstnik Iir Hermeliin

Koreograaf Janek Savolainen
Osatäitjad: Gerli Padar, Robert Annus, Aivar Tommingas, Leino Rei, Maria Soomets, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Jaan Willem Sibul, Veikko Täär,Tanel Jonas, Markus Luik, Atlan Karp, Märt Jakobson, Marko Mäesaar, osalevad Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Vanemuise teatri ooperikoori ja Tartu Noortekoori lauljad ning Vanemuise sümfooniaorkester
Kestvus - 2:15

Sedakorda püüab koeratüdruk Lotte välja mõelda, kelleks ta suurena saada võiks ning algav päev annab talle suurepärase idee, sest ootamatult läheb kaotsi isa Oskari leiutatud suhkrumasin. Lotte ja ta sõber Bruno ei jää käed rüpes istuma, vaid otsustavad hakata detektiivideks ning suhkrumasina üles otsida.
Esietendus 28. novembril 2008 Vanemuise suures majas.
Siit leiab "Detektiivi laulu", "Kass Betty kurva laulu" ja "Lõpulaulu" noodid.

Un prophete / A prophet / Prohvet (Prantsusmaa 2009)

Režissör: Jacques Audiard
Stsenaarium: Jacques Audiard, Thomas Bidegain, Abdel Raouf Dafri, Nicolas Peufaillit
Olulisemad näitlejad: Tahar Rahim, Niels Arestrup
Loo lähtekoht: Noore kriminaali kroonika. 19 aastane araablane Malik pannakse vangi kuueks aastaks. Alguses on ta täielik kollanokk vanglas, hirmul ja rumal. Kuid ta hakkab ennast koolitama ja poeb kohaliku maffiabossi külje alla. Ehk siis mitte oma rahvuskaaslaste (araablaste) kampa vaid hoopis "korsiklaste" punti. Tema esimeseks tööks saabki nottida maha üks araablane - Reyeb - žiletiga, mida ta plaanikohaselt peab hoidma suus ning sellega lõikama läbi tolle kõri. Ja see on alles algus!

Film on tänavuaastase Cannes-i filmifestivali žürii peaauhinna võitja ning lisaks saatis Prantsusmaa selle Oscarite võõrkeelse kategooria nominendiks kui "Prantsusmaa parima filmi". Lisaks on film Euroopa Filmiakadeemia tänavuaastane "parima filmi" nominent ja lisaks sai film veel terve rea teisi nominatsioone (mh. parim režissör, parim meespeaosa, parim stsenaarium) ja minu meelest kõik täiesti õigustatult!!!

Et mitte rikkuda enda jaoks filmi elamust, soovitan ma tungivalt mitte lugeda järgnevat, sest sellest filmist pole võimalik rääkida paljastamata olulisi sisulisi nüansse! Ehk siis oled hoiatatud!

Tegemist on minu meelest tõesti ühe aasta parima filmiga! Ja kuigi see film oma teostuselt või mingil detailsel põhjusel pole otseselt filmimaailma vapustav või uuenduslik teos, pigem selline täiesti tavaline vangla-maffia film, tsipakene isegi nagu telesari Oz või mistahes teine hea maffia- või vangalafilm või -sari, ent ometi on selle sisu geniaalne. Stsenaarium täiesti vapustavalt hea ning punutud strateegiad ning plaanid huvitavad, nutikad ja mitmeski mõttes isegi meelelahutust pakkuvad. Samas film on ikkagi sügav ja tõsine, kaugeltki mitte "kerge".

Kui mõelda tervele filmile tagasi, siis see lugu on täiesti geniaalne! Ja nii mitmetasandiliselt jookseb kõik finaaliks kokku. Ja finaal ise on tõeline maiuspala intelligentsete ja hästi kirjutatud faabulate austajatele. Mind puudutas selles filmis kõige rohkem see lugu ise, kuigi ka tehniliselt oli film mõnusalt jälgitav ning hästi loodud karmilt halli vangla atmosfääriga. Ja muidugi näitlejad on täiesti võrratud! Eriti kesksetes rollides olevad, suhteliselt uustulnuk Tahar Rahim (see on alles tema esimene peaosa! ja üldse kolmas filminäitlejatöö) ja vastukaaluks vanameister Niels Arestrup. Täpselt nagu filmiski - üks on värskelt vanglasse saabunud, teine juba "vana kala" :) Nende isa-pojalikku suhet ja poja kasvamist üle isa pea on täiesti vaimustav vaadata! See, et Rahim on alles algaja näitleja annab tema rollile vajalikku toorust, mis teeb tema karakterist veel omakorda usutavama. See arengulugu ongi minu meelest kõige põnevam kogu filmi juurest - ta saabub vanglasse täiesti vaesena, lollikesena, rumalana igas mõttes. Teadmata-tundmata oma tegelikke juuri, kukub ta justkui nagu just selline rumaluke kukuks ka päris elus vangalmüüride vahel just sinna kuhu teised tahavad - hea et niigi läks. Kuid see kuidas ta samm sammult sellest olukorrast välja rabeleb. Kuidas ta end maksma paneb, kuidas ta oma plaani punub ideaalseks ja siis selle teoks teeb - see kõik näitab kui geniaalne stsenaarium see on. Igati vaatajat austav, sest midagi ei nämmutata ette ära vaid selle geniaalsuse saab igaüks ise jahmatusega lõpus vastu võtta! Lisaks need teised tasandid, ehk kuidas ta "omasuguste" sekka lõpuks ikkagi saab ning viimane stseen on üks filmiajaloo rahulduspakkuvamaid ja ühtlasi tõeliselt hea "plaani" tulemus. Sellest filmist saab klassika!

Hinnang: 5 (Vinge film, mis kestab kokku 2 ja pool tundi, kuid kogu selle loo punumise jooksul ei hakka kordagi igav. Pidevalt on mingi kaval plaan teoksil, pidevalt on keegi sihikul surmale, pidevalt peab mõttega kaasas olema ning muidugi see finaal kroonib terve filmi! Tehniliselt ja näitlejatööde pärast ja tegelikult igas mõttes tõeliselt hea film! Lisaks kasvab see film veel hiljem peasees edasi. Muidugi, et sellest kogu headusest aru saada ning seda täie hooga nautida, selle eelduseks võiks olla see, et maffia ja vanglafilmid peavad meeldima ja "Prohvet" on minu meelest üks parimaid selle žanri filme üldse! Kuid arvan, et tegelikult ületab film oma žanripiirid, sest lugu ise, olenemata sellest, et see vanglas toimub ja on ome mõttelt selle kohaga seotud ja ühtlasi ka maffiateemadega, siis kogu see "nutikus", millest vaataja osa saab, teeb filmi söödavaks ka neile, kes ehk tavalistest selle žanri filmidest eriti lugu ei peagi.)

Ahjaa, pealkiri on seotud sellega, et peategelane näeb ette üht olulist asja, mis filmis juhtub. Huvitavalt on genereeritud filmi vestlused peategelase ja tema enda poolt tapetud mehega ning see ehk muudab filmi atmosfääri omamoodi originaalseks. Kuid need "ettekujutatud" vestlused ei mõju tobedana, ehk "mingi vaimuga" vestlemistena, vaid see annab sügavama tagapõhja. Võib ju arvata, et kõik see kitsaste vanglaseinte vahel "vangis" olemine ja kõik need narkootikumid ja muud ained, mis mööda vanglakanaleid rändavad, eks see panebki selliseid asju nägema-tegema.

Kindlasti soovitaksin seda filmi action-draamade austajatele (näiteks neile, kellel meeldis Scorsese Departed või juba eelmainitud Oz-sarja vaatajatele), aga ka neile, kellele meeldivad huvitavad lood, mille geniaalsusest saab alles filmi lõpus tervikule tagasimõeldes aru. Ja nagu igas vangla/maffiafilmis on ka siin verd ja julmust piisavalt, kuid siiski mitte liiga palju - kõik on kuidagi väga targalt tasakaalus.

Tundub, et auhindade jagamise hooaeg on käes, et sellise taseme filmid hakkavad välja ilmuma :)
Usun, et "Un prophète" võidab terve rea auhindu ja sellest räägitakse veel kaua-kaua...
Lisamärkusena peaks mainima, et 2009.-st aastast saab vist üldse üks väga tugev filmiaasta!!!

Filmi trailer:

Pink - Funhouse Tour 2009 - Globen, Stockholm, 10.november

Mälestusfragmendid, minu kõigi aegade teiseks suurimast kontserdielamusest ja natuke "tausta" ka...

Pink saabus mu teadvusse lauluga "There you go" 9 aastat tagasi, ehk aastal 2000. Enam vähem sellest ajast peale on ta sealt ikka oma lauludega läbi vilksatanud. Kuid ühel hetkel, aastal 2006, kui raadios pöörlesid tema laulud "Who knew" ja "U + Ur hand", sain ma aru, et ma ikka tõsiselt tema muusikat austan! Laulsime töökaaskaaslase - E-ga, neid kaht laulu oma "legendaarses nurgatoas" nii mis jaksasime ning ausalt öeldes kuni siiani pole nendest tüdinenud - kuigi sellel ajal sai neid täiesti non-stop kuulatud.

Ja siis saabus Pink oma "I'm not dead" tuuriga Tallinnasse. Minul polnud sellel hetkel raha ja nägemata ta jäigi. Mul pole kunagi elus ühestki kontserdist nii kahju olnud, et see minust mööda läks, aga midagi polnud teha (siiamani on kahju). Küll aga nägin seda kontserti DVD-lt ning ette rutates võin öelda, et Pink on ikka tänapäeval kordi paremas vormis ning ka kontserdi ülesehitus ning trikid on ikka hoopis teisest klassist kui sellel ajal :) Tegelikult juba järgmine tuur oli midagi hoopis võimsamat (sedagi olen näinud ainult DVD-lt, kuid see DVD pöörleb meil kodus pidevalt ja lapsedki on sellest vaimustuses! Seda lindiga laeall keerlemise trikki ei tee vist küll ükski teine superstaar :))

Pink-i pärisnimi on Alecia Beth Moore. Ta on sündinud 8.septembril, 1979 ja mõnikord (tegelikult viimasel ajal peamiselt) kasutatakse ka stiliseeritud versiooni tema nimest - P!nk. Ta on välja andnud 5 plaati ning teinud 4 tuuri - see "Funhouse" ongi neljas. Osalenud ka "Moulin Rouge" ja "Charleys' angels" soundtrackidel ja võitnud 2 Grammyt ning hulgaliselt muid auhindu. Ta võitleb aktiivselt loomade vastaste julmuste vastu ja teeb ka muidu palju heategevustööd. Ta on abielus motokrossi sõitja - Carey Hart -iga ning taimetoitlane...

K saabus Stockholmi spetsiaalselt selle kontserdi ajaks - olime ostnud piletid juba 23.veebruaril, ehk üle 8 kuu tagasi! Esialgu pidi show toimuma Globeni kõrval olevas hallis, aga mingil hetkel otsustati see ikkagi Globenisse ümber tõsta - ja hea oligi, minule Globen ja selle akustika meeldib! :) Ja irooniline, aga see "maja" paistab mu koduaknasse ära :) Enne kontserdile minekut vaatasimegi Globenit ja see oli "roosade" tuledega valgustatud :)

Soojendusbändiks Uus-Meremaa/Austraalia poprock bänd - Evermore. Minu jaoks olid nad juba enne tuttavad. Kuigi mingis suures vaimustuses neist pole olnud, on nende muss enam-vähem kuulatav. Eriti live-s, kuigi pigem pole nad sellise suure lava bänd, vaid väiksematesse, klubilavadele sobituv ansambel. Sest nende muusika oleks palju parem, kui see saaks läbi kere minna ning kui laulja ei peaks Pink-i lavakonstruktsioonide ning -süsteemide pärast tervet kontserti tagalaval laulma. Ent siiski paari lauluga pääsesid mõjule küll.

Olime, nagu ikka, ennast täiesti lava äärde trüginud (tegelikult polnudki trügida vaja, sest saabusime Globenisse pool tundi enne kui uksed avati ja saime vabalt kohad otse keskelt ja täiesti lava äärest - nagu Madonna kontserdil). Minu jaoks on ülimalt oluline olla võimalikult lähedal, sest nii võib tunda, et nii saab justkui ise selles lavamöllus sees olla ja siiani ongi see ennast igati õigustanud (Madonna kontserdi kohta olen näiteks inimestelt kuulnud, et seal kusagil kaugemal jättis see neid kuidagi külmaks - lava ääres igatahes oli kuum ja äge ja sticky & sweet ning tundub täiesti hämmastav, et see oleks võinud kellegi "külmaks jätta" :)) Ja Pink-iga... lähedalt inimest silma sisse vaadates on ikka hoopis teine tunne! Tekib hoopis teine side laulja ning showga.

Ehk suurkontserdipäevajagraafik siis pähklikoores selline:

17:45 lahkusime kodust

18:30 olime Globenis uksetaga

19:15 lubati rahvas sisse

19:45 algas Evermore laulma (laulsid umbes tunni)

21:15 tuli lavale Pink!!! (kontsert kestis umbes 2 tundi)

Oodates kontserti, sai lava ääres aega parajaks teha inimesi jälgides. Nii palju erinevaid "Pink"-i soenguid ja moode :) Tegelikult on üldse Rootsi inimestel (eesotsas noortel) huvitavad soengud ja juuksevärid (võrreldes Tallinnaga on seal ikka kõigil nii igavad juuksed ning eriti keegi ei julge massist erineda... see tähendab tänaval kõndides ei ole nii "fun" nagu näiteks Stockholmi tänavatel :) Ja muidugi sellise "kontserdi" atmosfääris eriti. Lisaks soengutele oli ju rahvas end erilistesse riietesse sättinud. Üks 5 tüdruku kamp näiteks kandis musti t-särke - igal ühel mingi fragment mõnest Pink-i laulust... ajaviiteks oli lahe nuputada millisest :) Lisaks tätoveeringud, kõiksugu ehted ja augustatud kulmud - kõrvad - ninad... rocknroll ühesõnaga!

Ja siis see algas! Evermore-i kodinad korjati ära, videoekraanile ilmus Pink ja hakkas laulma ACDC laulu "Higway to hell". Otse minu ees avanes lavapõrand ning sealt seest tõusis kõrgele õhku Pink ise - roosadest sulgedest mitmemeetrine (kleidi)saba rippumas kõrgelt madalale alla. Lendas tagalava suunas. Tohutult suur - kogu tagaseina katnud kardin langes hetkega eest - selle tagant paljastus tuledes sähviv tsirkusemiljöö või pigem "klounimaja" - "Funhouse". Mul tulid külmavärinad - see oli midagi sõnulseletamatult võimast! Lisaks kohe alguses üks mu "Funhouse"-plaadi lemmiklugusid "Bad influence". Kõrvalseisnud tütarlaps osutas oma särgile, seal oli kirjas: "Tequila for my friend, it makes her flirty" :)

Pink-i hääl on täiesti rock 'n' roll! Samuti attitude ja kogu lavashow ning liikumine ja atmosfäär! Ma laulsin täiesti kõrist kogu kontserdi algusest lõpuni kaasa ja seda tegi ka kogu mu ümber hüpanud ja tantsinud rahvas! Kõik justkui ühises ekstaasis :)

"Catwalk" :) mis ühendas tagalava ja eeslava oli pidevas kasutuses. Võiks isegi öelda, et suurema osa ta laulis ja oligi eeslaval. Päris mõnusalt palju ajas ka muidu juttu. See teeb alati minu meelest kontserdi kuidagi soojemaks ning toob staari justkui "tähtede seast" inimeste sekka ning näitab teda ka inimlikust küljest.

Pärast Bad influence-i läks Pinkile sulg suhu ja ta pidi seda mitu korda enne "Just like a pill"-i välja sülitama :)

Just like a pill-i ajal tuligi ta päris lava etteotsa ja keerutas end maas laval nii, et kätega puudutas fännide käsi :) Kui ta püsti tõusis vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles "Hey you!"... see muidugi võis ka olla suunatud mõnele teisele minu vahetus läheduses seisvale inimesele :) Aga hiljem kontserdi ajal näitas ta mulle sõrmega ja ütles "You again!" :) Ainult, et sellel hetkel võis see tähendada ainult kas mind või siis ühte teist, kes mu kõrval oli, sest tema oli ainuke, kes "osales" minuga mõlemas stseenis :) Anyway, jätan selle sõõmu rõõmu siiski endale :)

Edasi tagalaval "Who knew" ning minu viimase plaadi lemmiklugu - It's all your fault. See laul on täpselt minu eluga kokkuminev! (pean silmas seda fraasi - muust laulust kontekstivabalt - "It's all your fault, you called me beautiful" Sõnadel on minu jaoks olnud alati palju suurem mõju kui peaks... ehk siis ma olen nii kergelt "müüdav"... ütle mulle hästi ja Sa meeldidki mulle :) Ja sedasi ma kunagi ka K-sse kukkusin ja sügavale sügavele... nii sügavale, et sealt välja saada on tänaseks päevaks juba võimatu... mis iganes juhtub või kuidas elu peaks minema. Tark naine... Ja Pink on tark naine, et oskab sõnu nii seada nagu ta seda teeb) ning sellele otsa see üleval videojupis näha olev naba näppimine :) Pliksil on ikka vinge sixpack! Sellisele ongi hea niimoodi tähelepanu pöörata :)

Ja edasi "Don't let me get me" :) Pink ennustab kontserdilõppu ette - ta ON oht iseendale :) Aga seda ma ei usu, et ta "keegi teine tahaks olla". Ta tundub ikka täiega nautivat seda milliseks ta oma image-i on kujundanud - selline ongi "tema" :)

Siis läheb lahti üks kontserdi teemadest - "eneserahuldamine" :) Justkui Madonna-iku "Like a virgin" stiilis aeglane ning sensuaalne versioon Divinyls-i hitist "I touch myself". Voodil... ja ma võin küll eksida, aga minu kõrv tunnistas sarnast sämpli mida kasutas Madonna oma "Justify my love" laulus. Ja seal voodis mõistagi Pink vaikselt siis "tegeleb endaga"... ja mida muud ta seal "U + Ur hand" lauluski laulab, aga veel enne seda laulu tuleb veel üks parimaid viimase plaadi laule "Please don't leave me" :) You and your hand-i ajaks on ta juba kolmandat neljandat korda kostüümi vahetanud, sedapuhku seksikad mustad pitspüksid, mis küljelt avatud ja hästi paljastavad :))) Seljas must nahktagi - rock chick - mina olen rahul ;))

Laulu lõpus küsib publikult, et kes siin on "fantastiline tantsija" :) Minul, nagu teistelgi esireas ja tegelikult terves saalis ilmselt käis miljon asja sellepeale peast läbi - kas tõesti kutsub ta kellegi lavale endaga tantsima :) Kõik tõstsid käed :)) Aga ei... sellele jätkuks küsib Pink "Who in here is a terrible dancer" :) Kõik tõstavad käed jälle :) Pink ise kaasa arvatud :) Siis palub ta abi oma "kehvadelt tantsijatelt", ehk meilt kõigilt, sest "millegipärast järgmine laul paneb teda ennast naeruväärselt tantsima" :) Pink tahab näha kõige jubedamat tantsu järgmise laulu ajal :) ja annab paar "vihjet" kuidas :)))

Lahti läheb Leave me alone (I'm lonely) :) Ja rahvas tantsib nagu segased :)

"So what" i ajal tantsivad taustatantsijad aluspesus tagalava voodil.. või noh, mitte ei tantsi vaid hüppavad :) Lahti läheb padjasõda... sulgi lendab mis kole, aga Pink on peamisel eeslaval, kuigi laulu lõpuks, ehk "padadadatatataa" ajaks on ta sealsamas voodis mingi mehega :) ja jälle suled suus :)))

Järsku läheb kõik pimedaks ning algab klaverisoolo, mille ajal Pinkil jälle riided vahetatud - kõlab aeglane ja kurb "Family portrait"... ja pärast seda tuleb Pink koos kitarrimängijatega ja taustalauljatega ja tšellomängija ning viiuldajaga, tutvustab ühtlasi oma bändi ja selgub et tšellomängija pool suguvõsa on Rootsist. Lauluks - "I don't believe you".

Ja siis võtab ta kaks taustalauljat ja kitarristi ning tuleb kohe päris lava etteotsa, ütles, et nüüd läheb natuke poliitiliseks ja algas "Dear Mr.President"... Mul on terve rida videoklippe, aga kuna blogspotil on piirangud peal ja ma tahaks kontserdi lõpuosa failid üles riputada, siis pean nendest praegu ja siin loobuma ja jätma need ainult enda lõbuks oma kõvakettale :) Aga siis juhtus midagi ebatavalist. Pärast paari esimest rida katkestas Pink kontserdi. Nõudis teistsugust versiooni, ütles helimehele, et too võtaks veel ühe õlle :) Mina mõtlesin, et Pinki taustalaulja minu peale teeb kurja nägu (ta vaatas mulle otsa ja nad olid tõesti lähedal), aga ju siis mingi helistik oli paigast ära. Sest kitarriga polnud nad ka rahul. Pinkil hea võimalus natuke suhelda ja vaatajadkuulajad muidugi rahul. Siis hakkas laul uuesti ja Pink nentis, et see versioon meeldib talle palju rohkem :) Edasi "Chrystal ball" ja "Trouble"-i akustiline versioon. Ning siis midagi hõrku. Pink küsib publikult, et kuidas neile meeldib Led Zeppelin. Ise istub kitarrimängijaga ninad vastamisi, nagu ülevalt kolmandalt fotolt on näha ning taustalauljad ja kõik teised kaovad nende kõrvalt ning lahti läheb imeilus "Baby I'm gonna leave you"... mis muidugi vaikselt muutub tõsiseks rokilooks ja tõsiseks tuledemänguks!

"Sober", millest rahvas räägib, et ta on trapetsil laulnud seda varem, aga Stockholmis tuleb see lavalt, õigemini "funhousesist".

Siis, seljas Queen-ilik kollane frakk laulab Pink "Bohemian rhapsody"! Sellele otsa "Funhouse", mille ajal kaks lavakõrgust täispuhutud klouni vallutavad lava :)

"Stupid girls"-i ajal teeb Pink oma taustatantsijatega Beyonce liigutust videost "Single ladies"... tal on vist mingi kana kitkuda Beyoncega. Niipalju kui ma lugenud olen, siis sellepärast, et Beyonce kannab karusnahkseid kasukaid ning ei ole nõus astuma loomade kaitseks välja nagu Pink seda teeb.

Edasi Gnarls Barkley cover "Crazy" täiesti eeslava ääres! Ülevalolevalt klipilt on näha, milline "rinnamood" on Pink-il a la 2009 :)

Ja ongi käes kontserdi lõpp... mida sedapunku tähistab "Get this party started"!!!! Ja Pink ometi, ometi lõpuks tuleb oma trapetsiga!!!!!!!!! Tõeline Tsirkus on "IN THE HOUSE"!!!!!!!!!!!

Pink teeb vabalangemist trapetsiotsast nagu benji hüppe Globeni lae alt :)

Algab tõsine "superstaari solgutamine, nagu järgnevast pisitillukesest klipist võib pisitillukest osa sellest näha :) Õhku lastakse miljoneid paberilipikuid ja see on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii võimas, et seda ei saa sõnadega seletada, sest ainult kohapeal kogedes on sellest võimalik tõeliselt aru saada. Seda kõike teeb ta ju kahetunnise kontserdi LÕPUS... ehk siis kui normaalsed inimesed oleks juba surmväsinud. Selline POWER!!!!!!

Kuid siiski see pole veel kaugeltki kõik! Rahvas nõuab LISAAAAAAAA Pink saabub lavale mustas keebis ja laulab "Glitter in the air" ja lae all on mingi kummaline punane lühter...mis selgub on 4 tantsijat mingil konstruktsioonil, teevad kujundtantsu - kui ilus!!! Pink jätab keebi ja läheb "naislühtriga" koos üles justkui roosas kiigus, mis sellest alla ripub... ühel hetkel liigub kogu see kupatus lava ette ja vajub lava alla, sealt kuskohast kõik "alguse sai"... kuid sealt tõusevad nad jälle õhku... ainult, et Pink on läbimärg ning niiiiiii ilusasti keerutades tõuseb jälle lühter lae alla ning keerlavast, märjast, Pinkist lendavad veepiisad neljas ilmakaares laiali... see on täiesti muinasjutuliselt ilus!!! Mingitki aimu sellest saab ehk järgnevast:

Ja ongi kõik :(((((((

Nii kaua oodatud... ja ongi otsas... tahaks aega tagasi keerata ja vaadata seda kõike uuesti. Aga ekraanil vilgub "The end"... ja isegi sellest hoolimata, et rahvas lahkuda ei taha... Pink enam ei tule...

Tuleb, aga ehk siis kunagi järgmisel tuuril. Igatahes olen mina kohal 100%. Esireas!!!

Niikaua peab leppima CD-de ja kontserdi DVD-dega. Loodetavasti lastakse ka sellest kontserdist see välja. See lihtsalt oli nii võimas, et miks mitte... Kuid ka eelmine kontsert oli üliäge, seega ka see lohutab natuke. Aga muidugi miski ei ole ikkagi selle elava elamusega võrdne. Eriti kui tegemist on nii trikkiderohke showga. Ja muidugi kõik laulud on head ja muusika nii äge! Ja kõige tipuks veel see soe side laulja ja publiku vahel, mida polegi ju tuhandete inimeste ees lihtne saavutada.

Igatahes, Pink-i kontserdile läheks küll iga kell uuesti. Ma läheks seda sama ka uuesti veelkord vaatama!

----

Võibolla unustasin sellest suurest elevustest midagi olulist, aga siin on igaks juhuks ka setlist:

"Highway to Hell" (AC/DC cover) (Video sissejuhatus)
"Bad Influence"
"Just Like A Pill"
"Who Knew"
"It's All Your Fault / Ave Mary A"
"Don't Let Me Get Me"
"I Touch Myself" (Divinyls cover)
"Please Don't Leave Me"
"U + Ur Hand"
"Leave Me Alone (I'm Lonely)"
"So What"
"Family Portrait"
"I Don't Believe You"
"Dear Mr. President"
"Trouble" (akustiline versioon)
"Babe I'm Gonna Leave You" (Led Zeppelin cover)
"Sober"
"Bohemian Rhapsody" (Queen cover)
"Funhouse"
"Stupid Girls"
"Crazy" (Gnarls Barkley cover)
Lisapalad:
"Get the Party Started"
"Glitter In The Air"

(P.S. vabandan videote ja fotode kehva kvaliteedi pärast, need on mu mobiiliga tehtud, ise samal ajal täiega tantsides, lauldes ja ülitihedas inimmassis... ma pole kunagi vist nii kitsas kohas elus olnud :) aga see ei häirinud üldse... pigem andis veelgi elamusele juurde... sest kõik hüppasid ja tantsisid kui üks suur Pink-i fänn koos Pinki endaga:)))

Bröllopsfotografen / The wedding photographer / Pulmapildistaja (Rootsi 2009)

Režissör ja stsenarist: Ulf Malmros
Olulisemad näitlejad: Björn Starrin, Kjell Bergqvist, Tuva Novotny, Johannes Brost
Loo lähtekoht: Umbes 30 aastane Värmlandi mees elab ikka veel kodus ning pole oma "teed" leidnud. Ühel päeval viib elu teda kokku ühe Stockholmist alevisse tulnud näitlejaga, kelle kaudu saab Stockholmisse tööotsa pulmafotograafina. Fotografeerimine ongi mehe hobi ning armastus. Stockholmis satub ta kokku rikkuritest perega, mille peretütar huvitub "teistsugusest" mehest... Tüdruk ise on samuti fotograaf.

Sotsiaalsete klassivaheküsimuste, sõpruse, armastuse ja valikute tegemise küsimustega tegelev romantiline komöödia Rootsi stiilis. Mõnusa ja heatahtliku huumoriga süvenetakse Rootsis nii tavalisse teemasse nagu eri klassides elavad inimesed ja kuidas nad segunevad, millised on tavad ja kombed ja etikett. Ja teema, mis on alati tähtis ning millest ei näi, et kunagi piisavalt kõneldavat - kui tähtis on olla "ise" ning mitte minna põhivooluga kaasa. Ükski teine inimene ei ole seda väärt, et iseenda olemust painutada kellegi teise nimel millekski, mis Sa tegelikult ei ole. See viib lõpuks ikkagi sohu ning mitte ettearvatud õndsusse. Ainult selline inimene võib leida teiste austuse, kes ei ole võlts, isegi kui seeläbi ei saa kõigi austust, siis just nende, kellele Sa korda lähed. Sellepärast peaks see film olema lausa kohustuslik sellisele rahvale, kes tahavad kõikidele meeldida. See on tobe ja lapsik ning lõppude lõpuks ei ole ükski inimene piisavalt hingelähedal. Nii see paraku tihti on elus. Selles filmis on ehk nagu "publiku" arvamuse esindaja peretütar. Kuigi kaasa elasin mina küll ikka peategelasele.

Selles filmist oli sellist tüüpilist Rootsilikku tunnetust nii mitmetes tahkudes. Näiteks väikekandi armastus oma maakonna vastu. See etikett, mis kehtib minu meelest rootslastel, et kõike kiidetakse ette ja taha. Kõik on fantastiline ja hea ja ilus... natuke nagu ameerikalik - ilma sügava arvamuseta kiitmine. Lisaks selline hulljulgus või ülbus - filmis see, kuidas mees lihtsalt ise kutsus end valega külla kohta kuhu tahtis minna. Ma ei tea, kas inimesed päriselt nii julged on, aga mingeid selliseid märke natuke tagasihoidlikumates olukordades olen küll täheldanud. Ja muidugi see snoobitsemine ja pihku itsitamine kui kellelgi läheb halvasti), see on küll vist universaalne, seda ma olen isegi kodus rohkem täheldanud kui siin Rootsis. Siin Rootsis on inimesed kuidagi enesekesksemad ning neid eriti ei huvita, kuidas teistel läheb. Aga selles filmis oli see muidugi seotud klassivahede teemaga ning siis kõrgemasse klassi saanud madalamaklassi inimesed näitasid kuidagi oma väiklust seeläbi. Kuid päriselt kõrgklassi inimesed siiski nii ei käitu.

Tõesti huvitav klassivahede vaatlusfilm. Lisaks palju sooja ja mõnusat huumorit. Mitmeid lahedaid väljendeid ning sketšilikku dialoogi.
Näiteks selline lõik jäi meelde:
- Aga vanaisa oli ju natsi
- Mitte oma sügaval sisimas...

Hinnang: 4 (Minule meeldivad Rootsi filmid, mis ei kuulu žanrisse "põhjamaine äng". Eriti armastuse teemaga seotud filmid. Ja see oli ju järjekordne näide heast rootsi filmist. Tegemist veel auteuriga, kes stsenaariumi ja režissöritööle lisaks on teinud ka montaaži. Ning mis eriti mõnus, kasutanud ka mingeid huvitavaid tehnilisi nõkse ära - pean siin silmas läbi filmi jooksvat naise ja mehe lähenemise teemat, mida teatud muusikaga võimendatakse ja mis lõpus muidugi eduka lahenduseni jõuab. Kjell Bergqvist hakkab vanaks jääma. Enne on ta mõjunud kuidagi suurema ja hirmsamana, seekord sellise kribu ja kurvana. Kuigi talent on temas ikka tugevalt alles. Väikses rollis vilksas läbi ka alles paar kuud tagasi ühes teises filmis Prinsessa meespeaosa mänginud ja samuti käesoleval aastal linastunud Gardelli kirjutatud telesarjas De halvt dolda mänginud noorte tõusev täht Anastasios Soulis. Režissöri eelmistes töödest peaks mainima Smala Sussie, mis Rootsis päris edukas oli. Mina seda veel näinud ei ole, küll aga sai kunagi Pöffil vaadatud üks tema filmidest - Den bästa sommaren - liigutav komöödia, kus peaosas ei keegi muu kui Kjell Bergqvist. Bergqvistiga oostöös on tal valminud ka telesari Mäklarna ning mitu muud asja... Väga pisikeses rollis vilksab läbi ka Mikael Nyqvist, aga ta otseselt filmi tegevuses kaasa ei mängi - on lihtsalt üks näitleja laval... Mina soovitaksin küll vaadata! Saab hea tuju, kuid on ka palju tõsisemaid noote sees. Ühtlasi õpib juurde jälle killukese rootslaste hingeelust :))

Filmi trailer:

Madeo / Mother / Ema (South Korea 2009)

Režissör: Joon-ho Bong
Stsenaristid: Eun-kyo Park, Joon-ho Bong, Wun-kyo Park
Olulisemad näitlejad: Bin Won, Hye-ja Kim
Loo lähtekoht: On arengupeetusega noormees ja tema ema. On mõrvatud tüdruk. Kõik viitab sellele, et kummaline mees on süüdi ja ta pannakse vangi. Ema armastus ning usk oma poja süütusesse paneb teda otsima tegelikku süüdlast.

Tegemist on päris huvitavalt omapärase mõrvamüsteeriumiga. Ja mina igatahes lõpptulemust ära ei arvanud, ehk ka selles suhtes plusspunktid filmile! Selle filmi saatis Lõuna-Korea Ameerika Filmiakadeemiale tänavuaastal kui oma riigi (parima?) esindusfilmi. On ju film ka agaralt mööda maailma filmifestivale rändamas ning paljude kriitikute seas jõudnud positiivse äramärkimise osaliseks.

Minu jaoks oli see kultuurilises mõttes kummaline. Ma mõtlen just näitlemisstiilide poolest. See oli täiesti võõras. Natuke nagu ülepaisutatud, aga ehk oli see ka režissöri kunstiline nägemus. Sest nii mitmeski kohas kaldutaksegi nö.kunstilisuse poolele. Film algab ju sellega, kui vanem naine kusagil niidul tantsib... kummaline juba seegi. Kuid film hüppab ka kohe ajas tagasi ning hiljem selgub, kuidas ta sinna niidule üldse sattus. Samas selle filmi puhul tõuseb olulisemaks lugu ise ning huvitav lõpplahendus kompenseerib kogu selle kultuurilivahe kummalisuse. Omamoodi oli põnev jälgida ka ühe Korea väikese linnakese (või küla?) elu ja inimeste olemist ning suhtlemiskombeid. Ma pole seal kunagi käinud ning selles suhtes on film isegi silmaringi avardav. Lisaks palju paigale omalikke elemente, mis omakorda muutis filmi kuidagi etniliseks ja eksootiliseks. Kasvõi juba ema amet - ta tegeles (küll ilma litsentsita, aga siiski) akupuntide kaudud nõeltega ravimisega. Tegelikult poeg oli juba 27 aastane ning suhtus oma ema suhtes üleolevalt, kuid emaarmastus ja hoolitsus, eriti sellise erivajadustega mehehakatise suunas oli omakorda armas ning üllas. Kuigi tema suhtumine oli ehk liighoolitsevgi... kes selles vanuses pojaga ikka samas voodis enam magab ja ka kogu see ülejäänud pidev hoolitsemine. Aga jah... oli ju mees tõesti ka seda vajav.

Režissör Joon-ho Bong on sama mees, kelle jäätmeid söönud Monstrum-film Gwoemul mõni aasta tagasi Pöffil linastus. Film saavutas maailmas nii suure menu, et sellele on peatselt ka järge oodata. Kuid selles "Ema" filmis monstrumeid ei ole, poppi Aasia horrorit ka mitte. On üks tubli ema, kes oma lapse maine pärast võitleb ning muidu ka üks tubli, toimekas ja töökas naine on.

Hinnang: 3+ (hinnang peaks olema siinsest kõrgemgi, aga ma võõrastasin seda mängustiili ning kohati oli ka selle arengupeetusega poisi tegemised ja miimika natuke liigkoomilised, et ma oleksin seda suutnud alla neelata. Aga lugu ise on huvitav ning mina julgeks isegi soovitada. Kuigi eks sellist aasialiku filmi kummalisust ja ka aeglust on vahepeal natuke ning vaatama asudes on hea valmis olla selleks kultuuride erinevusest tulenevast erilisusest, eriti võrreldes ameerika ja euroopa filmikeelega. Aga huvitav lugu, kahtlemata!)

Filmi trailer:

The Box / Laegas (USA 2009)

Režissör: Richard Kelly
Stsenarist: Richard Kelly (baseerub Richard Matheson-i lühilool "Button, button")
Olulisemad näitlejad: Cameron Diaz, James Marsden, Frank Langella
Loo lähtekoht: Hommikul kell 5:45 laseb ühe pere ukse taga keegi kella. Kui pereema uksele jõuab, sõidab taamal musta auto minema, kuid ukse taga on jäetud karp. Karbis on kastike, millel on klaaskubu peal ning kubu all suur punane nupp. Ei lähe kaua aega, kui selgub, et nupule vajutades on naisel võimalik teenida miljon taala. Aga muidugi on asjal ka konks juures. Kui ta nupule vajutab, sureb keegi inimene kusagil maailma otsas. Seda ette ei tea, kes sureb, aga sureb. Kummaliseks teeb asja veel see, et kui mees karbi lahti muugib, siis tegelikult on see seest tühi. Ja kuna pere rahaline seis pole hetkel just kiita, siis miks ka mitte kasvõi katsetuse korras mitte seda nuppu vajutada. Ja kas Sa näe - ongi miljon platsis. Ainult, et kui karp teist korda pere ellu satub, on panused juba hoopis kõrgemad...

Tegemist on 70ndatega, ehk miljon ma kujutan ette oli sellel ajal veel eriti suur summa. Aga kahjuks film läheb poole peal päris ufoks kätte ära, ehk üleloomulikuks ja tagatipuks jäetakse lõpuks veel kõik otsad lahti ka, elik minu jaoks see film EI olnud. Pagan, ja mina lubasin positiivsemaks inimeseks hakata ning üritada otsida neid külgi oma elamustest, mis meeldivad... Noh, tegelikult pakkus film mõned huvitavad dilemmad, või mõttemängud, mida vaataja saab oma mõtetes kaasa mängida, ehk siis:
1. Mida teeksid, kui Sinule antakse karp, millele vajutades saad teenida miljon krooni, aga hinnaks on see, et keegi kusagil sureb samal hetkel - sa ei tea kes see surija on. Eriti kui on võimalus 1 kuuest miljardist, et see on Su abikaasa, sama tõenäoline, et see on su laps või Sina ise... kas riskiksid?
2. Kui Sa oled selle triki läbi teinud ja kõik läks lepase reega ning Sul avaneb uuesti võimalus sama trikk teha, kas teeksid?
3. Kui Sul antakse valida, et kas Su laps jääb elu lõpuni kurdiks ja pimedaks, selle hinnaga, et Su abikaasa ellu jääb või Sa pead oma abikaasa tapma, et Su laps saaks oma nägemise ja kuulmise tagasi... mida teeksid? Ja mida teeksid siis kui oleksid hoopis see abikaasa?
4. Kas laseksid maha mehe, kes Sulle sellise nõude esitab?

Uhh, minu jaoks oli selles filmis natuke liiga palju seda ufolikku kummalisust ning üleloomulikku konspiratiivteooriat. Asjasse olli segatud muidugi NSA ja NASA ja muud suured tegijad ja rida kummalisi inimesi, kes kõik töötasid mingi ühe kummalise suure asja nimel. Ja nad kõik keerasid oma pead samal hetkel ja kogunesid ühe motelli basseini äärde ja liikusid mingeid transkanaleidpidi ühest linnast teise ja olid välgust tabatud ning sellepärast eriliste võimetega... uhhh... tõesti liig mis liig. Kuigi sellise teatud tüüpi sci-fi austajad saavad siit ilmselt endale maiuspala, aga mind jättis see küll külmaks. Tegelikult ühe korra kui uinunud tütarlaps ärkas - siis ma ehmatasin, ehk päris külmaks ka ei jätnud... aga see temaatika lihtsalt ei ole minu rida.

Diaz oli armas nagu alati ja Marsden ei meeldi mulle ikka. Langell on vinge ja eriti kummaline oli vaadata teda ilma ühe põseta, aga see mäng või näitlate mängu headus või mitte, ei olnud minu jaoks enam oluline, sest lugu ise ei töötanud minu jaoks. Aga ega ei teadnud küll ette, et mis järgmiseks juhtub ning ehk lõpuks saabub ka mingi loogiline lahendus. Noh, mingisugune puänt ju ilmus lagedale, aga minu jaoks polnud see üldse rahuldav. Eriti kuna palju olulisi küsimusi jäigi lahenduseta.

Hinnang: 2+ (isegi kõrge hinnang sellele - minu jaoks saastale. Isegi see 70ndate stiil mõjus kuidagi liiga "tehtult"... need tapeedid ja riietused ja selline pingutatud värk ühesõnaga. Kui polnuks neid dilemma-mänge, oleks olnud täiesti tühi 2-tunnine istumine. Näiteks filmi keskel antakse mehele valida kolme ukse vahel - 1 viib igavesse õndsusse ja kaks viivad igavesse needusesse. Ilmselt siis valis ta needuse ukse... kuigi see kõik jäetakse lahti seletamata ning tegelikult sellistest lahtistest otsadest film lausa kubises. Ja miks ta selle vee sees kodus alla sadas? Kindlasti on inimesi, kes sellest palju sümboolikat välja loevad ning teevad oma teooriaid. Kindlasti oli ka tegijatel oma mõte asjades sees, aga mine ei saa mitte rahule jääda. Ja ometi film algas nii paljulubavalt ning pinget osavalt kruvivalt. Kahju, lõppude lõpuks ikkagi tavaline Hollywood.... isegi kaksiktornid kasutati ekraanil ära, sest aasta oli vist 1976 ja need ju juba valmis ning uhkelt kaunistamas New Yorki. Jama, jama, jama - minu meelest.)

Filmi trailer:

Ürgmees - Monoteater

Esimese hooga ei oskagi nagu selle tüki kohta erilist midagi öelda. Oli nagu rohkem standup koomika kui teater... samas päris nii vahetu ta ka ei tundunud. Oli nagu meeste-naiste erinevustest lugu, aga samas nii stereotüüpsetel näidetel, et nendest midagi elulist välja lugeda ei suutnud. Kuigi usun, et võibolla mõned naised on ka sellised ja mõned mehed, aga need on siiski äärmused. Hmmm, ühe ainsa jutulõiguga suutsin oma elu samastada küll, nimelt see kui midagi otsin ja naiselt küsin, siis tema tõesti tundub justkui alati teadvat, kus miski kodus asetseb. Õigemini tal on mingi loogiline mõttejada, mille järgi ta suudab tuletada vähemalt mingigi arvamuse... mis üsna sageli ka tõeks osutub :) Aga kõik muud lookesed tundusin minu jaoks küll võõrad ning sellepärast ehk ei ajanudki naerma ka. Rahvas mu ümber siiski üürgas naerda. Aga noh... sama tunne oli hiljuti Vanemuise Sekstett a la Carte etendusel... siiski Uuspõllu-shows oli sisu rohkem ning ma kohati ehk mõistsin, miks mõni nali või naljakas olla kellegi kaoks, SAC ajal ma ei saanud selles üldse aru, miks inimesed naeravad.

Lugu kui sellist ehk polnudki - pigem ikka sketšide moodi lõigukesed. Kuid selle eest oli Jan Uuspõld - rahva lemmiknaerutaja. Ja mis seal salata, ka mulle ta tavaliselt näitlejana on ikka meeldinud ja mitte ainult naerutajana, aga ka tõsisemates rollides. Viimase aja tegemistest meenuvad tema rollid Boulgakoffis ja Grönholmi meetodis. Samas mu teatrikaaslasele Jan üldse ei meeldi, aga talle meeldis ehk Ürgmees natuke rohkem kui mulle. (Ta naeris paaris kohas veel..)

Irooniline, aga "Ürgmehes" meeldisid mulle kõige rohkem need lõigud, kus Jan naist mängis. Selles oli nagu ehedat teaterlikku mängulusti. Ja seda, et ta neid oma naistegelasi tegi alati sarnaselt (pani huuled pingule, tegi peaga mingi nõksu ja siis puusadega ja ja moonutas häält) - rääkis ta ju ka peamiselt ühest ainsast, ehk nö. "oma naisest" - see "kord korra järel sarnaselt naise tegemine" mõjus omakorda sõnulseletamatul põhjusel koomiliselt. Võibolla Uuspõllu "sisemine naine" on siis nagu sellise olekuga :)))


Ma oleksin oodanud tsipa teravamaid nalju ning ehk tõesti rohkem sellist stand-up koomikulikku lähenemist. Mingil hetkel juba nagu tuli see rahvaga suhtlemine, aga see jäi siiski liiga üldiseks, et närve kõditada esiridadeski istujatel. Aga arenguruumi on ja usun, et kui Uuspõld rohkem käib ise ringi ja näeb näiteks muumaailma stand-upi eriti hea muidugi kui USA või Inglise oma, siis ta saab ka aru, et teistsugune lähenemine mõjub palju paremini (muide Rootsis on ka väga head stand-up koomikud -juba võib isegi mingitest traditsioonidest rääkide - toimivad siin ju ka sellise klubidki). Vähemalt minusuguste jaoks, kelle naerunärv vajab palju kõvemat kõdi, kui see, mida Ürgmehes pakuti.

Muidu "rahvas" rääkis, et see tükk pole üldse ootuspäraselt mage ning labane. Minu meelest see ikka sinna piirile kompas küll korra või paar. Ja ega ta ikka peen huumor ka pole. Ikka ju selline "rahvatükk". Natuke ikka sinna palaganipoole, mitte terav ja nutikas huumor. Häirima jäi ka reklaamlause, et etendusest pidavat saama palju teada naiste ja meeste kohta. No selles suhtes peab ikka väga noor ja roheline olema, et sealt midagi "teada" saada. Kõik on ikka vana ja mitu korda naljade, telesaadete või muude kanalite läbi üht või teistpidi juba räägitud. Aga seda laulu "mehed on sitapead", seda kuulsin küll esimest korda :) Aga seda, et "mehed on sitapead", seda on ilmselt leirdatud ürgmeeste-ajastust peale. Selles suhtes polegi ju maailm nii eriti muutunud. Aga ürgmehi endid vist on küll vähemaks jäänud. Vähemalt mulle tundub nii. Soorollid on segunenud mingil määral. Aga naised pole ikka rahul :) MOTT- ole sa milline tahes või käitu kuidas tahes, nagunii ei olda rahul. Sest süüdistada on ju nii lihtne ja "süü ei saa õhku jääda" - nagu üks mu endine töökaaslane tavatses korrutada :)

Ei, mina ei julge seda küll kellelegi soovitavada... ent mõistan, miks rahvale see peale läheb - "rahvatükk" ju :) Minu meelest tehti sellist huumorit ka kunagi 80ndatel. Selline tunne tekkis. Huvitava, et üheks lavastajaks on märgitud ka Mati Unt... et tekkis küsimus, millal see siis üldse lavastati? Või on seda siis juba nii kaua mängitud? Saal oli igatahes puupüsti täis... ikka veel... Võibolla on tegemist surematu tükiga? Noh, eks selline teema ja paljusid puudutab ka. Miind ennastki ju see "teema", aga mitte selline tekst.

Hinnang: 2+ (pole minu rida, aga ma teadsin seda juba enne vaatama minemist. Mõned inimesed, kelle maitse minu omaga tavaliselt kattub, on siiski öelnud, et päris vaadatav, sellepärast ootasin natuke paremat asja, aga tegelikult sain täpselt seda, mida arvasingi sealt saavat.. ehk siis mitte eriti palju. Jan Uuspõld muidugi paneb mõnuga ning tema lõbusus hoidis ikkagi kuni lõpuni saalis, kuigi ei oleks ka midagi hullu juhtunud, kui see tükk mul pooleli või hoopis nägemata oleks jäänud. Aga kusagilt tuleb ju alustada ning selles mõttes, tulevikus, kui Jan on rohkem kodus selle stand-up poolega ja teemad laiemad ning mitte nii stampsed käsitlused- need on minu jaoks lihtsalt igavad- siis lähen tema järgmisi asju vaatama ka. Selles suhtes pikka-pikka iga uuele teatripõnnile, mil nimeks Monoteater :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

ÜRGMEES, peaosas Jan Uuspõld

Monoteater esitleb:

Rob Becker „Ürgmees“

Peaosas: Jan Uuspõld

Lavastanud: Mati Unt ja Andrus Vaarik

Tõlkinud: Hannes Villemson

Muusikaline kujundus: Jarek Kasar

Kestvus 2 tundi

Ürgmees on Ameerika näitekirjaniku Rob Beckeri kirjutatud ühe-mehe etendus, mis toob välja, et igas mehes on peidus tundeline ja hooliv ürgmees. "Ürgmehe" näol on tegemist humoorika ja teravmeelse etendusega, mis räägib meeste ja naiste vahelistest suhetest, võrdleb naisi ja mehi ning toob esile juba ürgajaL kujunenud instinktid.Ligi kaks tundi kestev näidend seletab, kuidas on naiste ja meeste erinevus loonud eri maailmapildid, kultuuri ja isegi keele ning mis moel põhjustavad need erinevused arusaamatusi ja teineteise mittemõistmist tänapäeval. Peaosalise Jan Uuspõllu sõnul elab igas mehes ürgmees. "Arvatakse, et meestel on tundeid vähem kui naistel, aga tegelikult see nii pole," arvab ta. "Mehed on tundelised, kohusetundlikud ja neil on instinkt hoida oma peret ning lähedasi."Etendus lükkab ümber laialtlevinud arvamuse, et kõik mehed on mühakad, ja õigustab mõlemat sugupoolt. Muuhulgas saab etenduses üsna palju meeste ja naiste kohta teada.Uuspõllu arvates on ühiskonnas tekkinud seisukoht, et mehed on mühakad, sest aeg ja mood muutuvad väga kiiresti ning meestele on esitatud palju uusi nõudmisi. "Tänapäeva mehe stereotüüp ei vasta enam sellele, kes mees ise olla tahab," on Uuspõld veendunud. "Kui lastakse tõelisel ürgmehel välja paista, pole hullu midagi."

Peale 3 ndal märtsil toimunud esietendust Kanal 2-le antud interviuus arvas toonane Rahavastikuminister Urve Palo: „Ma arvan, et mehed ja naised võiksid käia seda etendust korra aastas vaatamas, lihtsalt selle pärast, et üksteist paremini mõista, ilma naljata!”

Aabitsa kukk - Eesti Draamateater

5 aastat pärast esietendust jõudsin lõpuks minagi seda menutükki vaatama. Ikka peamiselt fänlusest tingituna. eriti kuna selle tükiga on seotud suisa 2 vahvat meest, kelle töödega end ikka püüan kursis hoida. Märkimata ei saa jätta, et kuigi tõesti juba aastaid seda mängitud (esietendus oli 2004 aasta sügisel), on see endiselt jätkuvalt välja müüdud. Ja minu meelest täiesti õigustatult. Selline pisike pärl on peidus Draamateatri maalisaalis. Ja imeline, et Tõnu Oja, olles seda mänginud ju arvatavasti rohkem kui sada korda, ei mõju üldse, et ta oleks väsinud sellest rollist või et ta teeks seda nagu ridaetendust. Täie mõnuga keerab oma vinte :)

Etendus oli minu jaoks üldse eriline, sest nagu ikka istusin ma esimeses reas. Kuna mu tavateatrikaaslane oli koolis, võtsin kaasa oma vanema tütre. Ja võta näpust, millegipärast kisti meid etenduse sisusse kaasa :) S sai "Mauno" käest naiste aluspüksid, sest talle hea koristajatädi ikka toob kirikust riideid, aga mis ta ise ikka naiste aluspesuga peale hakkab :) S ei julgend vist puudutadagi seda :) Ja samaga jäin ka mina talle lõksu :) Esitles mulle oma katkiseid ketse, mida ta naeltega ikka parandada on üritanud, aga asjatult. Natuke hiljem tuli ja küsis, et mis on keemia. Kui Sinult otse niimoodi küsitakse, siis ei saa ju häbisse jääda ja vastamata jätta. Ma siis midagi nohisesin, et mateeria teadus vms. Ja ta muidugi haaras selle oma teksti ning naabrimees, kes keemiaõpetajana töötab hakkaski materjaliteadlaseks kutsuma :) Veel natuke hiljem küsis ta seda vana head aabitsaluuletust publikult, mida me kodus kõige pisemale juba tüdimuseni korrutanud oleme: Sada pada pudi keedab, seda pudi tädi kiidab. Ega ma seda seal ette lugenudki, keegi tädi tagant poolt julges häält teha. Aga kui Mauno küsis oma saia-piima pudi süües, et kes seal seda luuletust oskas, siis tädi oli vait kui sukk. Aga muidugi ei jäänud Maunol märkamata, et ma ka suuga seda luuletust kaasa maigutasin. Ja seega nõudis, et ma seda korrutaksin. Ega ma ka kade pole, lasin kuulda. Sellepeale tuli ja jagas ta minuga oma pudi. Ehk siis sama lusikaga samas kausist olen nüüdsiis oma koolivennaga söönud :) Kuigi jah, tema lahkus sealt koolist juba enne kui mina seda alustasin :) Koju jalutades (mu kodu on ju nüüd vaid 3 minuti kaugusel Draamateatrist), jõudsin vaid seda mõelda, et kui ma oleks oma tavapärase teatrikaaslasega koos olnud, siis oleksin pidanud hoiduma sellisest julgusest. Tema ei taha endale tähelepanu, aga mul hoopis hea meel, et sain tegelikult enda jaoks märksa suurema elamuse sellest õhtust, kui lihtsalt õdusa ja mõnusa "teatriõhtu". Seega eks igaüks teeb omad järeldused, kas istub seda tükki vaadates esiritta või mitte. Minu kõrval olevad naised integreeriti aabitsas oleva notsu-luuletusega... et võib ka nii minna :)

Aga lugu ise oli niiöelda naer läbi pisarate. Kivirähulikult soe huumor on küll pinnal, kuid tegelikult oli kurb vaadata seda elu hammasrataste vahele jäänud tegelast, kes on veel kõigele lisaks arengupeetusega. Ega tema üle naerda ei tohikski....

Mul on üks kummaline kogemus kunagi Draamateatrist mööda jalutades kuulsin, et keegi üleval karjub täiesti jõust... noh, nüüd sain siis teada, "mis värk on?" :) Vaesed venelased muidugi võivad ka solvuda... eriti mõni, kes mööda jalutab ning eesti keelt oskab :) Aga mind ajas see küll naerma.. tegelikult nii tobe...ent mingid tobedused, eriti kui oled ise sellel liinil, et suudad vastu võtta sellist nalja, siis see mõjub :*)

Päris palju huvitavaid komponente on loos. Ja kui mõelda, siis tegelikult ju nii lihtne - on vaid mees, tühi telekast ja müstiline kapp. Ma esiotsa arvasin, et Oja saabubki lavale sealt kapist :) Aga kapp haises... Ja Mauno luges muudkui aabitsat ja jälgis, mis akna taga toimub. Unistas tüdrukust - keemia õpetaja tütrest ja võttis vastu armuande naabritelt ning headelt inimestelt. Ja ootas kõnet onu Paulilt. Sest onu Paul toob talle kingitusi, kui Mauno aru annab, et millal naabrid kuhugi kauemaks ära sõidavad :)

Tulles veelkord tagasi Oja mängu juurde, siis see on ka kindlasti üheks peamiseks eduteguriks, miks rahvas seda vaatama trügib. Ega sellist ohmut mängida ma usun ei olegi väga raske. Aga Oja teeb sellest ikka elamuse! Tihti ju ka näiteks filmidest kandideerivad Oscarile sellised vaimse arengupeetusega või muidu natuke "erilisi" tegelasi mängivad näitlejad - esimesena meenuvad näiteks Sean Penn filmist I love Sam -is, Dustin Hoffmann filmist Rainman ja Tom Hank Forrest Gump-is. Oja ei jää minu meelest nendele maailma suuretele nimedele grammigi alla. Mingitel hetkedel unustasin isegi, et see Mauno on tõesti Tõnu Oja ja nendel hetkedel oli esimeses reas isegi natuke hirmus. Sellistest inimestest ju ei tea kunagi ette, kuidas nad käituvad :) See ehk oligi tegijate taotlus ja minu peal see küll töötas :) Kammerlikult ainult 1 näitleja, aga rohkem polnudki vaja. Tema üksi kandis ka kogu loo välja ning mõjus ehk isegi rohkem stand-up koomikulikult tänu sellele rahvaga suhtelmisele kui näiteks Uuspõllu Ürgmees. Igatahes oli rahvas kuidagi palju soojem ning lugu ise ka huvitavam.

Hinnang: 4 (väga mõnus, soe, ühtlasi naljakas kuid kurva alatooniga teatriõhtu. Ei tea kas see maagia töötab igal õhtul, et Oja niimoodi ise lustib seda Maunot tehes ning kuidas see lavalugu tegelikult nende aastatega on arenenud. Oleks tahtnud näha seda 5 aastat tagasi ja nüüd võrrelda. Sest ma usun, et seda lugu võibki eriti tänu Tõnu Oja mõnusalt mängule mitugi korda vaadata. Neid nõkse oli seal ka piisavalt palju. Ja lõpetuselt veel tänusõnad väga maitsva õuna eest. Kuna S oma õuna ei tahnud, siis sain ma selle ka veel endale. Lõbus ja armas ja soe ja eriline mälestus jäi! :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Aabitsa kukk
Andrus Kivirähk

Grand prix monolavastuste festivalilt "Zvaigzne" 2009. a. RiiasII preemia ja monoteatrite festivalide direktorite diplom rahvusvaheliselt monoteatrite festivalilt "MonoBaltija" 2009. a. Kaunases

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 40 minutit.

Lavastaja Andrus Kivirähk

Kunstnik Liisi Eelmaa

Mängib Tõnu Oja

Maailmas on nii palju pisikesi inimesi. Nende elu pole kerge, neile tehakse pidevalt ülekohut. Nad on vaesed mehed. Õnneks on ka neil siiski midagi, mille peale loota. Mõni paks raamat, mille sees on olemas vastused kõikidele küsimustele. Mõni tark onu, kes ütleb, mis on õige ja kuidas peab elama. Kui sul on olemas selline raamat ja selline onu, siis polegi elu enam nii raske. Vähemalt ei pea sa enam ise oma peaga mõtlema. Tuleb teha ainult nii, nagu raamat ja onu käsivad – ning kõik laabub.

"Aabitsa kukk" on lugu mehest, kellel on olemas aabits ja onu Paul. See on lugu väiksest, lihtsast inimesest. See on lugu uinuvast mõistusest.

Esietendus 10. septembril 2004 Tartus, Lutsu Teatrimajas.

Maarja kuulutamine - Theatrum

Tänavuaastasel Eesti Teatriliidu auhinnagaalal parima lavastuse auhinna koju viinud (Lembit Petersoni) tükk mõjus võimsalt! Juba enne etenduse algust, Katariina kiriku saalis pingile istudes ja lavakujundust vaadates, tuli aukartust äratav tunne. Olin ootused juba niigi üles kerinud ja kui etenduse juht teatas, et lavastus kestab 4 tundi, tundus võimsuse tunne saavat justkui veelgi kinnitust.

Saal pimenes ning öövarjus tuli lavale Rain Simmuli mängitav Pierre de Craon. Peretütar Violaine märkab teda ning ei lase mehel lahkuda ilma hüvasti jätmata.


Pierre-l on pidalitõbi ja ta üritab tüdrukut endale mitte ligi lasta. Kuid natukese aja pärast on ka tüdruk pidalitõves ning tal tuleb lahkuda vanematekodust. Lisaks hülgab teda haigusekartuses ja arguses temale määratud mees. Isa lahkub juba enne kodust usuretkele Jeruusalemma ja ema jääbki ainsana tütre lahkumist taga leinama. Noorem õde Mara on nimelt kade, kuna isa armastab tema õde rohkem ning ka oma pärandi on suuremas osas mõelnud just vanemale tütrele jätta ja kõigele lisaks igatseb ta õe peigmeest endale. Nüüd aga ongi tal kõik see võimalik saada.

Sisu detailsemalt rohkem ette rääkimata võib ehk öelda nii palju, et etenduses on tegemist paljuski perekonna laialilagunemisega ja selle sees kahe õe suhetega - üks hea ja surmale määratud, teine ilge ja paha ning vajamas õe usku, et päästa tema surmale määratud (juba surnud) laps. Lisaks veel rida teemasid, mida võib endale mõtete toiduks leida: armastuse tugevus eri olukordades, pahatahtlikkusel on alati palk, olid ajad-olid kombed, kui pimedaks ja enesekeskseks võib usk inimese teha, tavaline inimene tunneb jumalast puudust ikka ainult hädas, on hädasid mis ajavad ka härja kaevu, vahest on parem karta kui kahetseda, armastus jumala vastu on usumeestel suurem armastusest ligimese vastu jne jne jne.


Negatiivsed märkused:
***Dramaturgilisest seisukohast jäi natuke arusaamatuks, et miks oli vaja seda külarahva kohta. Kuna eranditult kõik näitlesid selles lõigus allpool teatrinäitlejate taset, siis see rikkus seda tervikut juba lihtsalt sellepärast. Kuid kas seda lõiku oli vaja tõesti ainult selleks, et keegi oleks Mara-d suunamas "pidalitõbise" suunas? Või sellepärast, et keegi ütleks, et kuningas liigub Reims-i aladel? Sest see hirm ja viha pidalitõbise suunal jäetakse täiesti välja mängimata, kuigi tekstist tule see ilmsiks. Samuti ei teki sellist Mara "raske teekonna" teekäänakute ja -aukude tunnet, mille oleks võinud ju ka kuidagi välja mängida. Sellisena mõjus see lõik täiesti mõttetu minu jaoks.
***Kui raske on vaadata amatöörlikku näitlemist. Eriti nii suures ja võimsas produktsioonis ja nii mitmetes võtmerollides. Eesotsas Jacques. Koht, kus ta ütles Violainele, et teda armastab ja et tüdruk peab teda ka armastama sama palju vms. Mul tekkis tahtmine tormata lavale ja näidata ette kuidas hingega mängima peab :) Nii lodevalt ja tundetult mängitud roll, et ma üritasin pidevalt tema laval olles blokkida oma vaateväljalt ja tegelikult kogu mõistusest selle tegelase... aga selline rikub ju elamust! Üldsegi oli juba "näitleja" valik rolli minu meelest täiesti vale. Tekstiliselt ütleb ühes kohas Violaine talle, et ta kardab teda, sest Jacques olevat "nii suur ja hirmuäratav" vms. Aga see Jacques (AL), kes laval oli, oli pehmeke ja väsinud olemisega, üldsegi mitte "suur ja hirmuäratav" tüüp.
***Mara roll on ju igale naisnäitlejale paras magus suutükk. Uss-naine - ilge ja vastik. Aga minule ei meeldi kohe üldse, kui paha inimese roll mängitakse nii puust ja punaseks "pahaks". See mõjus nii amatöörlikuna, kui näitlejanna oma nägu väänas ja häält moonutas ilgeks. Milleks selline liialdus - rolli loomus ise juba muudab tegelase vastikuks, miks seda niimoodi rõhutada - tekkis assotsiatsioon vana-aja teatriga, kus oli vaja tragöödiaks liigutusi liialdada või klounaadiga naeru välja kiskuda... seda enam hämmastab mind Teatriliidu otsus talle aasta naispreemia tiitel anda. Täiesti hämmingus olen! Eriti kui näiteks Ülle Kaljuste Sügissonaadist isegi ei kandideerinud. Maitsed on ikka nii erinevad inimestel. Kuigi pean tunnistama, et minule isiklikult pole siiani üldse LP rollid meeldinud. Ta hääl lõikab millegipärast lihast ja luust ebameeldivalt läbi mingis tonaalsuses ning tal on komme kippuda liigutuste ning oma stseenis olemisega liialdama (meenuvad näiteks Börs ja börsitar ning Jumalaema kiriku kellalööja - mõlemas oli tema "kohalolek" liiga intensiivne). Ja liialdused muudavad rolli võltsiks ja ebausutavaks. Samas plussina võib öelda, et "hullu silmad" mõjusid kuidagi õieti... aga nende tegemiseks ei tohiks ohverdada muud lavalist olekut.
*** Samuti oli ema rolli väga raske jälgida, sest see mõjus täpselt nagu hobinäitleja tehtud- ok, roll ise oma loomult ju ka vana väsinud naine, aga päris nii ebaloomulikult ei räägi ükski inimene. Tundus nagu MP kogu hingest ilmekalt "mängib" - nagu kooliteatri näitlejad, lavaline orgaanilisus puudus täiesti. Võibolla on viga väheses mängimises või lihtsalt mina ei ole teda teistes rollides näinud ning ei teki sellist vajalikku dimensiooni mõistmaks tema rollilahendust. Sellisena aga ei olnudki justkui karakterit, sest see jäi sellise amatöörliku "ilmekalt teksti edastamise" stiili varju.
***Kooliteatrina see tükk vahepeal kohati mõjuski - see külarahvas oligi suuremas osas vist koolinäitlejad. Eriti ebameeldiva rolli tegi üks meesnäitleja (nime ei tea), kes eesotsas neist seal pidevalt figureeris (mitte see kaabuga mees, vaid pikas ürbis). Mõnel vaesekesel (paar tütarlast) polnud häält ega diktsiooni, aga eks muidugi harjutamise ja kogemustega läheb see asi paremaks, selles suhtes mis seal siis ikka (hea kogemus neile), aga muidugi kogu etenduse väärtust kiskus jällegi alla.
***Üldiselt on minu meelest positiivne, kui võetakse vajalik aeg stseenide tegemiseks (ehk kui vahelduseks selline sügav etendus kulgeb hästi aeglaselt), õige atmosfääri loomiseks ning mõttega kaasa jõudmiseks. Ja seda see ju ka kahtlemata tegi, aga samas oli küll paar kohta, kus oleks hädasti kääre olnud vaja.

Positiivsed märkused:

***Teksti tõlge on nii ilus - pole ka ime, tõlkijaks Tõnu Õnnepalu ise (muideks tema viimases raamatus "kevad ja suvi ja..." on see sees kui Lembit Peterson tal külas käis, sest ta tõlkis parajasti just seda näidendit. Mulle nii meeldib, kui eri asjad niimoodi kokku jooksevad. Jääb mulje justkui omagi elu on selles kolmanurgas kuidagi sees :)

***Lembit Peterson on ikka üks vinge näitleja. See kuidas ta oma rolli sisenes nii esimeses lõigus kuid eriti need viimase lõigu isa monooligid, need on nii valulised ja ehedad - läksid sügavalt hinge! Ta torkab lausa eriliselt oma andega selles näitetrupis silma.

***Maria Petrson edastas oma (minu meelest) kohutavalt rasket teksti väga usutavalt ning tema haavatud olek mõjus nii kurvalt ja ühtlasi hingeliselt. Kahtlemata väga raske roll, palju-palju raskem kui "paha õe" oma... ent õnnestus palju paremini...Teatriliidu aastapreemia saadi kahasse õega, aga tundub, et suurmas osas ikka just tänu Violaine-i rollile (vähemalt ma loodan nii, muidu oleks see auhind põhjendamatu. Sama valemi järgi peaks selle aasta auhinna saama "Toatüdrukute" briljantne trio :)).

***Kunstnike tööd olid ikka tõeliselt vinged - nii lava (Andres Koort), kostüümid (Pille Jänes), valgustus (Martin Makarevitš), muusika (Marius Peterson) ja kogu tervik!
***Minu jaoks mõjus ning äratas tundeid see etenduse keskel olev kahe õe stseen vist kõige rohkem, kuigi surnud lapsega tulnud õde natuke liialt ülepingutas ning kompas jällegi usutavuse piire, kuid stseen ise on võimas, valus ja läks kuni liigutuseni hinge! Sama mõjusalt oleks pidanud mõjuma ka stseen, kus abikaasad omavahel tülitsevad ning selgub, kes pidalitõbist oli "tõuganud", aga sellest dramaatilisest kohast liuldakse üle kuidagi tähtsusetult ja loiult.

***Rain Simmul kohe päris alguses, oma sündmustekeerisesse sissejuhatava väikse rolliga on väga hea! Tema suust tuli see teksti "luulelisus" kuidagi eriti hästi välja. Mingid rõhud olid teisiti paigas kui teistel näitlejatel. Vahest võib selline monotoonsus mõjuda omamoodi usutavalt usumehelikult ja Simmul oskas seda tahku hästi ära kasutada, ometi laskumata päris stereotüüpi ja see oligi ehk nii hõrk.

***Kogu see ajastu oli kuidagi hästi tabatud (kiriku atmosfäär aitas kindlasti kaasa!). Ja minu jaoks isiklikult on see leepra ja pidalitõve teema hirmuäratav ja mõjuv ja mingil kummalisel tasandil romantiliselt muinasjutulik. Kummaline on ju, et tänapäevalgi esineb pidalitõbe, aga õnneks tänu antibiootikumidele pole see enam üldse nii ohtlik...

Õhku jäänud küsimused:

***Miks Pierre Violaine-i üles ei otsinud, kui ta terveks sai. Etenduse alguses oleks nagu natuke mõista antud, et tal olid tema suunal tundeid, kuid oma haiguse pärast hoidus eemale. Isegi lihtsalt niisama tervitama tulemiseks oleks iga armastav või ka lihtsalt austav mees tulnud, kasvõi teatamaks seda rõõmusõnumit, et tollel ajal sellisest haigusest vabaks saanud? Omamoodi oleks huvitav teada kas näidendis tegelikult ka see tegelane rohkem ei osale (olen lugenud ainult esimest poolt sellest näidendi originaalist)? Kuidagi nagu poolikuks jäi see tegelane nii. Näidendist pidavat olema erinevaid versioone - Claudel olevat kirjutanud selle kaks korda. Ei tea, milline alus sellel Theatrumis oli ja loodetavasti ei tehtud "kunstilisi kompromisse"?

***Kas see laps, mille Violaine andis, kas see oli ikka sama laps? Andis ta enda oma elusa lapse õele (viide, et tollel oli piimatilk suunurgas... kas see ei tähenda mitte, et Violaine oma last veel viimast korda toitis seal pimedas... kui tal piima oli, tähendab ta pidi olema hiljuti sünnitanud? Sest süüa tal ju polnud - kuivanud leivakoorukestki käis külas kerjamas...)? Või oli ikkagi tegemist "imega", nagu kavas viidati? See "ime" variant oleks palju magedam ning ebadramaatilisem. Huvitav oleks teada, kuidas tegijad selle lahti mõtestasid? Ja mis autor ise tegelikult sellega mõtles? Lapse silmavärv oli muutunud... Samas ka intervjuu Claudeli pojaga mõtestab seda ikkagi "imena". Kahju! Mina aga jätan enda jaoks ikkagi selle lapsest loobumise teema võidule, niimoodi tundub see tükk palju kurvem ja parem. Eriti kui analüüsi liita ka etenduse pealkiri "Maarja kuulutamine"... kas siin võiks Violaine-i "Maarja teemaga" hoopis siduda ning mõelda selle "imena" hoopis, et tal oli laps? Geniaalselt kirjutatud selles mõttes, et jätab võimaluse tõlgendusteks ning just ennast puudutavaks mõelda kogu lahenduse.

***Kas armastus oli tõesti nii suur, et pidalitõbist näkku suudelda... see oli sellel ajal ju ühtlasi nö. enesetapp? Miks Violaine seda tegi? Kas sellepärast, et ta nägi, et tema tegelik armastus läheb ning ta ei näe teda enam kunagi? Seegi jäi tükis kuidagi välja mängimata (aga võibolla just sellepärast, et igaüks saab ise mõelda ning otsustada). Ometi ("teda justkui armastav") Jacques kardab Violaine-i lähedust kui katku. Kusjuures näidendi originaaltekstis tekib Jacques-il dilemma, sest ta tegelikult ikka armastab Violaine, kuid teatris mängiti see koht nii, et Jacques keerab hetkega kasukat ning põlgab ja hülgab Violaine-i. See hingevalu ei tule üldse välja - kõlab küll lause tema suust, et kumb leepra on hullem, kas see, mis on kehal või see mis on hingel... aga ometi jäetakse see sügavus välja mängimata. Sellepärast mõjub eriti kummalisena etenduse finaalis see, kui Jacques jälle Violaine-ilt armastust palub ning nüüd julgeb juba "nii lähedale" talle minna. Sellised lavastuslikud apsakad ja ometi peeti seda aasta parimaks... mind tõesti hämmastab see valik. Oli ju ikka tunduvalt perfektsemaid ja isegi paremaid ja huvitavamaid lavastusi eelmisel aastal... (kuigi annan endale aru, et ehk paratamatult vaadates tükki seda fakti teades, et ta "parimaks valiti", siis näebki neid apse hoopis teise silmaga.)

***Räägitakse, et Claudeli näidendeid tõeliselt nautida, selleks peaks nägema tema erinevaid töid. Ehk siis loodetavasti tuuakse teda ka tulevikus meil lavale. 1991 aastal tehti "L'annonce faite à Marie" ka filmiks - osales isegi Berliini filmifestivalil. Filmis tegi oma siiani ainsa filmirolli rootslasest inglise teletäht Ulrika Jonsson (Violaine-ina). Kusjuures film on imdb järgi ainult poolteist tundi pikk :)

Hinnang: 3+ (Sellest keskmisest hindest võiks järeldada, et lavastus oleks mind külmaks jätnud, aga nii see kindlasti ei ole! Lihtsalt neid miinuseid oli umbes sama palju kui plusse ning sellepärast ka selline hinnang. Palju rikkusid hinnangut paar keskset rolli-osatäitjat (AL ja LP), sest lavastus kui selline oli ju võimas ja sügav. Kuigi mitmes kohas arusaamatult venitatud. Tegelikult oli seal terveid lõike vahel, mille olulisusest ma aru ei saanud. Samas oleks oodanud ja tahtnud, et Simmuli tegelane, Pierre de Craon, oleks ka hiljem etenduses lavale ilmunud. Tehniliselt ja lavastuse asukoha poole pealt väga õnnestunud valikud, alusmaterjal mõtlemapanev, aga jah, näitlejatega minu meelest päris mööda märgist. Ei julge kindlalt soovitada. Kui usuteemad ja/või sellised 4 tunnised sügavad draamad on meelt mööda, siis tasub kindlasti vaadata, aga kui usuteemad vastukarva ning amatöörlik näitlemine ei istu ning kahe vaheajaga pikad tükid külmas kirikusaalis kohutavad, siis pole vaja kannatama minna. Ise jäin küll väga rahule, et "ära nägin", võiks isegi öelda, et sain "elamuse". Aga mu teatrikaaslane oli ülikriitiline - talle ei meeldinud üldse.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Paul Claudel

Maarja kuulutamine

Tõlkija: Tõnu Õnnepalu

Lavastaja: Lembit Peterson

Kunstnik: Andres Koort

Kostüümid: Pille Jänes

Valguskunstnik: Martin Makarevitš

Helikujundus: Marius Peterson

Osades:
Maria Peterson
Laura Peterson (Vanemuine)
Mare Peterson
Rain Simmul (Linnateater)
Andri Luup
Lembit Peterson
ja teised

Esietendus 10. novembril 2008. a. Püha Katariina kirikus

Pressiteade (03. november 2008)

Esietendub Paul Claudeli "Maarja kuulutamine"

Violaine:Oh küll see maailm on ilus ja küll ma olen õnnelik!

Pierre de Craon: Oh! Küll see maailm ja on ilus ja küll ma olen õnnetu!

Violaine: Kuulake ometi, linnamees!Kas kuulete, seal üleval kõrgel, see pisike laulev hing?

Pierre de Craon: See on ju lõoke!...

10. novembril jõuab Püha Katariina kirikus lavale Paul Claudeli näidend "Maarja kuulutamine" Tõnu Õnnepalu tõlkes. Theatrumi uuslavastuse lavastajaks on Lembit Peterson. Möödunud sajandi prantsuse teatri üks enimmängitud näidendeid “Maarja kuulutamine” on müsteerium nelja vaatuse ja proloogiga, mis leiab aset Jeanne d’Arci aegsel Prantsusmaal või ka “tinglikus keskajas”.

* * *

Combernon, kus toimub näidendi tegevus, on Monsanvierge´i mäel asuva kloostri lään – “vaba maa”, mille peremeheks on Anne Vercors. Ümbritsev maailm on purunemas, olemise keskpunkt kaob. Claudeli sõnade kohaselt “on ära võetud kõrguse kaal, millel kõik püsib”, seetõttu on kõik paigalt nihkunud, kõigub ja põrkub omavahel kokku; igaüks eelistab elada vaid iseenda jaoks selles julmas maailmas. “Inimesed on jäänud ilma Isata”. Combernoni muistne suur-talu on nagu saar või laev keset ajaloolist veeuputust. Kuid ärevus tungib ka siia: vana isa teeb kodustele teatavaks ootamatu otsuse: ta jätab maha maja ja suundub elu kaotatud keskpunkti – Issanda Haua – otsingule, Pühale Maale. Lahkudes usaldab ta vanema tütre, tasase Violaine´i, talupoeg Jacques Hury´le, kes teda armastab. Kuid noorem õde, ”mõrkjas Mara”, armastab omakorda Jacques´I, ega loobu oma soovist talle mehele minna...

* * *

“See on kindlalt üks minu loomingu tippe “, mis sisaldab mitmeid aspekte peaaegu kõigist minu loomingulistest võimetest,” ütleb Paul Claudel näidendi kohta. “Maarja kuulutamise” saamisloost on ta rääkinud järgmist: "Ma olin kahekümne kolme või kahekümne nelja aastane, kui sain esimese inspiratsiooni selle teose loomiseks. Sel hetkel elasin ma oma maakodus Tardenois's; "Maarja kuulutamise" originaalversioon pärineb aastast 1892; ma panin sellesse näidendisse kõik oma lapseunistused, see oli täis melanhoolseid impressioone ja väga armsaid kujundeid. Claudel on näidendi teemasid ja tegelaskujusid varieerides seda mitmel korral redigeerinud ja ümber kirjutanud. Theatrumi lavastuse aluseks on näidendi viimane redaktsioon, mille on uuslavastuse tarvis tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Theatrum toob näidendi “Maarja kuulutamine” Lembit Petersoni lavastuses lavale novembrikuus Püha Katariina kirikus. Osades: Maria Peterson, Rain Simmul (Tallinna linnateater), Laura Peterson (Vanemuine), Lembit Peterson, Mare Peterson, Andri Luup ja teised. Lavakujundaja Andres Koort, kostüümikunstnik Pille Jänes, valkuskunstnik Martin Makarevitš helikujundaja Marius Peterson.
* * *
Näidendi autor Paul Claudel (1868-1955) on üks olulisemaid prantsuse luuletajaid ja näitekirjanikke, diplomaate ja ühiskonnategelasi. Villeneuve-sur-Fere'is sündinud Claudel asus õppima Pariisi poliitiliste õpingute instituuti ja valis benediktiini kloostrisse astumise asemel diplomaadikarjääri, töötades diplomaadina üle kogu maailma. Nooruses Rimbaud' ja sümbolistide luulest mõjutatud Claudel kirjutas ainulaadses värsistiilis, kasutades pikarealist, külluslikku riimistamata vabavärssi, nõndanimetatud “Claudeli värssi”. Religioossete ja poliitiliste vaadete poolest võiks paralleeli tõmmata ka Claudeli ja T. S. Elioti vahele.

Young Victoria / Noor Victoria (UK 2009)

Režissör: Jean-Marc Vallée
Stsenaarist: Julian Fellowes
Olulisemad näitlejad: Emily Blunt, Rupert Friend, Miranda Richardson, Jim Broadbent, Paul Bettany, Thomas Kretschmann, Jesper Christensen

Mõned inimesed sünnivad õnnelikemana kui teised - selliste sõnadega algab film. Aga palee võib ka olla vangla. Ema ei seletanud, miks keegi tema toitu maitseb või miks ta ei tohi populaarseid raamatuid lugeda. Selle filmiga on saavutatud mängleva kergusega see tunnetus, et mis oleks kui oleks ise elanud sellel ajal, selles palees ja nende reeglite, kommete ja tavade järgi. Päriselt läheb film lahti 1838 aasta 28 juunil, kui toimus Victoria kroonimine. Ja siis hüppab film aasta tagasi. Regent on nö. troonil, ehk inimene, kes asemikuna, kui päris valitseja pole võimeline ajutiselt troonil olema näiteks kui ta on liiga noor vms.

Mõningaid ajaloolisi kommete või juhtumite tähelepanekuid mis seda filmi vaadates sai teada või jäi silma:
- teised daamid panid oma kroonid pähe pärast seda, kui Kuninganna oli kroonitud.
- trepist alla tulles, peab keegi igaks juhuks tulevasel kuningannal käest kinni hoidma.
- teatris on lubatud vaadata ainult ooperit ja balletti.
- kuningas tahtis, et ta abielluks oma kusiini George-iga.
- juba alaealisena näitas Victoria välja oma meelekindlust ning tugevat karakterit ja natuuri.
- kui kuningas tõusis, pidid ka kõik teised tõusma.
- tollel ajal on "täisealisus" alates 25. eluaastast.
- Buckinghami Palee sai Victoria ajal valmis ning tema oligi esimene suverään, kes seal elas.
- Victoriale meeldis maalida
- jojodega mängiti juba üleeelmisel sajandil :)
- punane oli armastuse värv ka 1800ndate Inglismaal ("I should have worn red")
- Surnud kuningale kaeti ikka lõuna igal õhtul. Ka aastaid pärast tema surma.

Ja laiemalt tähelepanekuid või mõtteid, mis filmi vaadates tekkisid:

Miranda Richardson on üks parimaid Briti naisnäitlejaid - üks parimaid naisnäitlejaid terves maailmas. Filmis osalevad ka mitmed muud briti tipud, nagu näiteks Paul Bettany ja Jim Broadbent. Lisaks veel üks mu lemmikuid Saksa näitlejaid - Thomas Kretschmann

Terav dialoog, teravad situatsioonid (näiteks see kuidas laua ääres üks austaja kiidab Victoriale tema kadunud isa taevani, samas kui teisel pool lauda paljastub "ausamas" vestluses tõde. Sellised nõksud, mida on nii montaaži kui eelkõige stsenaariumiga saavutatud on nii naudingulised! Ja kui kuningas tõde välja karjub, mis ta arvab regendi määramisest - siis see kuidas Miranda Richardson selle häbitunde segu kaitsetuse ning uhkuse viimasest niidist kinnihoidmisel välja mängib - see on tippklass! Või Victoria sõnad oma emale, kui too ei sekku oma mehe ülbesse ja üleolevasse kohtlemisse tema tütrega - sellised "tugevad momendid" mõjuvad võimsalt.

Filmikangelase juured ning sidused on ka Belgias ja Saksamaal.

Wow, mis kostüümid ja soengud! Millised uhked propid nagu näiteks lossi interjöör ja ehted. Ja kui ILUS muusika!

Üks tõsiasi saab järjekordselt kinnitust - ei tasu end ehtida võõraste sulgedega, lihtsalt et meeldida kellelegi. Olles "ise" suudab inimene mõjuda palju huvitavama ja ausamana - ainult nii on võimalik avada teiste inimeste hingede uksi. Ainult läbi "oma arvamuste ning tõekspidamiste" omame väärtust, mis on peidus ainult meis enestes ning mitte kelleski teises.

Rubriigis "leia filmist" - mulle nii meeldis Victoria vastus Paruness Gretchenile, kui too ütles, et Victoria peab kunagi abielluma!

Kirjade saatmine on nii romantiline. Mingis mõttes on kogu see e-mailide värk romantikale halvasti mõjunud. Kuninglikud õukonnad on ikka sosinate ja intriigide pesad. See nad nii dramaatiliseks muudabki.

Miks küll tänapäeval naised lilledega oma juukseid ei ehi?

Filmi võib vaadata ka ajastupildina, mil polnud ei internetti, televisiooni ja selliseid "modernseid meelelahutusi". Kui su ümber käib selline mahhinatsioonitsirkus ja kõik tahavad pettusega võimule lähemale saada - ka tunnetega mängimise hinnaga - keda sa siis enam lõpuni usaldad kui isegi need, keda oled pidanud armsaks ning kelle valesid oled uskunud või alateadvuses tahtnud uskuda - ka nende tõeline pale paljastub varem või hiljem pettuseks - keda siis veel usaldada, kui mitte ainult iseennast. Ja kui ei suuda kedagi usaldada, ei suuda ka midagi lõpuni jagada, ega ka armastada. Muidugi kui keegi oma eluga riskib sinu elu päästmiseks, eks siis võib natuke paotada seda usalduse-ust. Mina ei suudaks kunagi olla kuninganna mees. Paratamatult on siis ju ka kodune elu osa tööst ning see varem või hiljem plahvatab näkku. Eriti kui naine pole nõus et teda naisena koheldakse ning mehe väärikus varem või hiljem lööb välja katastroofiliste tagajärgedega. Victoria ja Alberti suhte päästis selgelt see õnnetu õnnelik juhus... aga tegelikult ka see oligi ikkagi juhus - filmis ju küll, aga päriselt?

Kuldaväärt sõnad - "There's no need to apologize for being passionate". "A man who has no work, becomes ridiculous. And a poor man with a rich wife must work twice as hard as anyone else."

Kuid kõige selle ajaloo ilu ja huvi keskel on ikkagi need inimlikud väärtused, mida film kajastab need kõige rohkem südamesse minevad. Nagu ka enda elus pean seda oluliseks nii minu meelest peakski olema, et vanemad ei või oma lapse armastuses olla kindlad ilma seda välja teenimata. Armastus, ka ema või isa ja lapse vahel ei saa olla iseenesest mõistetavus. See lihtsalt poleks aus! Ja seda arvan ma nii vanemana kui lapsena. Tahan oma laste armastuse küll oma tegudega välja teenida. Sõnad on tühised, kuigi aitavad ehk asjale natuke kaasa. Samas on ikka ilusad ning üllad sõnad küll "Armastan Sind oma viimase hingetõmbeni"...aaahhhhh :) või miks ka mitte lihtsalt "tere hommikust, abikaasa" :)

Kusjuures Victoria ja Albert said 9 last - nende järglaste seas on Briti, Hispaania, Rootsi, Norra, Jugoslaavia, Venemaa, Kreeka, Rumeenia ja Saksamaa kuninglikud perekonnad. Victoria ja Albert valitsesid koos 20 aastat. Prints Albert suri tüüfusesse 42 aastaselt. Tema surma mälestuseks lasi Victoria iga jumala päev kuni oma surmani 81 aastasel sättida Alberti riided tema jaoks "valmis". Kas pole romantiline. Romantika ongi see, mis mind selle filmi juures kõige rohkem paelus. Nii ilus ja nii tundehõrk ning on saavutatud just see, mis mulle heade filmide juures meeldib - ma ise justkui oleksin seal sees, nähes, tundes ning märgates kõike mis selles ajastus ning olustikus mu ümber on (tegelikkuses ju ainult ees - ekraanil...)

Emily Blunt teeb väga hea rolli Victoriana. Täiesti nagu vaataks hoopis teist inimest kui see, kes mängis "Saatan kannab Pradat" filmis. Rupert Friend, nagu ma juba eelmise tema filmiga seoses ütlesin, on kindlasti uus naiste südametemurdja. "The next Orlando Bloom" :)

Filmi lõpus kõlav Sinead O'connori esitatud imeilus ballaad "Only you" on nii mõnusalt sümbioosis ülejäänud filmi muusikaga.

Hinnang: 4+ (Ilus film, ilma eriliste sentimentaalsusteta. Kuid nauditavalt autentne pildike ajaloost, millesse oli oi-kui-lihtne sisse saada. Hea tervik, mis koosnes headest komponentidest! Kostüümidraama kõrgem klass. Kuigi ma otseselt ei saagi aru, et miks ma seda nii kõrgelt hindan - selliseid filme on ju juba mitmeid ja tuleb kindlasti veel kuhjaga juurde... ilmselt oli just seda filmi vaja ning minule see lihtsalt läks korda.)

Filmi trailer: