Miks mul ei ole eriti palju sõpru

Kunagi kui käisin keskkoolis, tundisin, et olen oma klassi hing ja keskpunkt. Kõik oli vähem või rohkem seotud minuga. Ja mis minuga polnud seotud, see polnud ka minu jaoks huvitav. See oli selline "ärkamise" või "enesekehtestamise" aeg - otse vastupidine eluolukord pärast tavakooli, kus ma nagu olin ja polnud ka.

Kõrgkoolis tundsin, et olen pundis sees ning mul olid mõned armsad kursaõed/vennad, kellega side on tänaseks päevaks kahjuks katkenud. Ei, ma ei süüdista selles kedagi teist. Võiks öelda, et nii mõneski mõttes oli see minu valik ja minu otsus. Ma olin ja olen ka praegu pereinimene. Mu ööpäevas pole ruumi sõpradele.

Kummaline, et veel mõni aasta tagasi olin väga kurb ja tundsin mingit vastupandamatult suurt vajadust selle järgi, et peaks ikka olema kodust väljaspool tasakaalustamaks elu, ka "võõrkehasid". Kes otsib, see leiab ning ma tõesti hakkasin tagasi valguma sellesse keskkooliaegsesse tohuvabohusse, kus uusi sõpru-tuttavaid tekkis olemasolevate kaudu ja nagu lumelaviini efektiga muudkui kasvas see ringkond. See, aga ei saanud kaua ju nii kesta. Pidi jälle tegema valiku ja otsuse - mina valisin pere.

Nüüd kus ma olen 35 aastane. Tunnen, et okei, mul pole eriti palju sõpru. Mõned üksikud, kelles ma ka enam 100% pole kindel, kas nad ka mind oma sõbraks "ikka veel" peavad, sest olen nende kõikide elus tegelikult tähtsusetu kübe ja väga harva ristuvad meie trajektoorid. Aga noh, mõni telefonikõne, mõni e-mail mõni kuu. Kummaline, et ma ei peagi enam seda niiväga oluliseks. Mul on kodus mu "parimad sõbrad" - naine, 2 tütart ja poeg. Tõele näkku vaadates ei saa ma isegi neile nii palju aega pühendada kui ma seda sooviksin. On ju ka töö ning mõned huvid nagu lugemine, teater ja filmid. Eks neid saab ju ka koos nautida, kuigi ma leian, et see "koos nautimine" pole päriselt koos millegi tegemine (välja arvatud see kui ma K.-le raamatut ette loen, sellel ajal kui tema koob, triigib või koristab - sest siis saame pidevalt omavahel ka arutada raamatu sisu ja see on juba midagi enamat). Aga eks ikka saab vahest koos ka jalutamas käidud, lastega mänguväljakul, muuseumites, reisidel ning mängida mänge või niisama hullata. Lisaks aias koos nokkida (näiteks tegime maal naisega kasvuhoone korda). Samuti pikemad autosõidud on ju tegelikult rohkem koos olemine kui näiteks koos filmivaatamine.

Ja mul on ju ikkagi ka need mõned sõbrad. Üks parimatest on täpselt samasugune nagu mina, ka pereinimene. Võibolla sellepärast me klapimegi, et ta on "samasuguses olukorras". Teised sõbrad ongi nagu rohkem e-maili sõbrad. Kas need kvalifitseeruvad üldse "sõpradena". Või on need ikkagi ainult tuttavad? Tunnen, et selles kohas kus ma oma eluga praegu olen, võin nad ikkagi oma "sõpradeks" liigitada. Ma tean, et nad vahest mõtlevad mu peale ja see tekitab sooja tunde.

Üks inimene, kes ka selles kogu süsteemis sees oli, nimelt üks tore töökaaslane, hakkab kuidagi ära vajuma. Vajub, vajub, vajub ning ma ei tea mida ma peaksin tegema, et seda ei juhtuks. Ta isegi ei vastanud minu viimasele kirjale. Võibolla ma pole tema jaoks oluline. Või on ta minu kohta kellelegi pahasti öelniud ning tunneb, et ei taha oma sõnadele vastu toimida. Ei tea. Ma ei taha ka oma pead ja aega raisata selle peale rohkem. Tegin valiku ja võtsin vastu otsuse, et ma ei pööra sellele tähelepanu. Üritan ikka olla sõber edasi ja ei tee sellest "madalseisust" välja. Nagu jaanalind, kes paneb pea liiva alla. Kuigi kahjuks see jaanalid on hoopis tema. Võibolla ta on solvunud, sest ma ei öelnud kõike oma hingelt välja viimane kord, sest ei tahtnud tema tundeid riivata ning ta poleks ju mind nagunii uskunud. Sest armastus on pime. (Selgituseks - loomulikult pole mina see armastuse objekt, vaid keegi teine).

Ühele e-maili sõbrale (kuigi hinges pean teda ikkagi palju suuremaks sõbraks), kirjutasin pika kirja, kuid enne kui jõudsin "Send" vajutada, kustus mu arvuti ning sellega koos ka see seivimata kiri. Jah, ma kirjutan uuesti. Aga ma ei saa seda kohe teha, et ma ei hakkaks meenutama, mis ma just kirjutanud olin ning seetõttu oleks suure tõenäosusega tulnud midagi võltsi välja. Aga võltsi värki ma ei armasta ning ei saa ka seda teistele pakkuda.

Lisaks veel üks inimene ja veel teine, kes just viimasel ajal on ka hakanud kuhugi unstustehõlma kaduma. Ja ikka sellepärast, et ma ise pole agar suhtleja ja sõpruse ülal hoidja. Aga kas selliseid inimsuhteid on üldse vaja kus ainult ise oled kandvaks jõuks?

Võtame 10 aasta pärast, ma olen siis 45 aastane. Siis on ehk vanem laps juba oma elu elamas, sama on vaikselt tegemas ka poeg. Väiksem on veel olemas, kuid mõned aastad veel ja on temagi läinud. Siis oleme koos naisega. Tunneme ju juba praegu teineteist läbi ja lõhki. Ehk mingeid avastamisrõõme teineteises pole ju juba aastaid. Aga saame ikka ja alati olla teineteisele toeks. Oleme ikka teineteisele olemas. Sõbrad - need on tulnud ja läinud ju ka siiani elus, miks siis mitte tulevikus. Tore kui mõni jääb pidama kuni lõpuni. Aga millised võimalused ja kui suur tõenäosus selleks on? Infomüra ja tegevusterohkus igaühe enda elus tapab inimestevahelised sidemed. Ma mõtlen Tõelised sidemed. Sellepärast tulebki hoida seda mis on päris. Ja oma valikud ning otsused teha alati esmaselt just seda külma ning kõigutamatut fakti silmas pidades.

Sellepärast ma arvan, et oma elu lõpus olen ma ikka koos oma naisega. Armastan teda ehk veel rohkem kui täna. Sest ühiseid mälestusi ning läbielamisi koguneb iga päeva, nädala, kuu ja aastaga juurde. Loodan, ka et siin seal on mõned sõbrad, kuid olen kindel, et ka siis pole mul eriti palju sõpru.

Doris Kareva mõtteavaldus (nii mõneski mõttes) samal teemal, ehk selle postituse lõpuks, tema luuletus - Lõpp

Ma ootasin Sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et Sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
Ma ootasin Sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti Sa ei pea.

Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.
Ma teadsin, Sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.