Reigi õpetaja - Kuressaare Linnateater

Maagiline õhtu Tallinna Linnateatri Taevalaval. Oli hetki kui tundsin tõesti olevat sattunud aastasse 1630.

Tegelikult äratas minus huvi eelkõige muidugi materjal. Aino Kallase keelatud armastuse lood on vana aja hõnguga ning selles mõttes romantilised. Teiseks pole ma kunagi varem kokku puutunud Kuressaare Linnateatriga. Näiteks nägin elus esimest korda Aarne Mägi laval, samuti ka Peeter Raudsepp –ga oli mul esmakohtumine. Ja oli seal ju ka teisi uusi nägusid minu jaoks.

Kuid olgu materjal, mis ta oli, olgu muud näitlejad mis nad olid. Minu piiritu tähelepanu oli suunatud ühele. Õigemini see polnud mul nii plaanitud, aga iga pisikese liigutusega oli ainult tema kogu etendus. Okei, oli ka Indrek Saar, kes oma võimsa hääle ja vapustavate näomoonutustega nõudis tugevaima kõrvalosalisena oma osa.

See kellele ma siin kiidulaulu laulan on loomulikult Katariina Lauk. Ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb. See on täiesti fenomenaalne. Kui ta naerab, paistab päike kogu laval. Kui ta on kurb, siis see on nii tugev, et täidab hingepiinadega ka vaataja. See stseen, kus ta lapsed „maetakse“, see on nii karm, et viibisin hetkeks teises dimensioonis. Lauk on üks oma põlvkonna tipp-naisnäitlejaid ning mitte ainult Eestis vaid üldse kogu maailmas. Lisaks oli see üliraske roll. Kui võtta kõrval olev algav näitleja Robert Annus, siis on kontrast nii suur, et Annus mõjus nagu ta oleks mingist teisest näitemängust. Keksles ja kargles, jah ma saan aru küll, et ta oligi noor, aga niimoodi üle mängida... väga kohtlane ja imelik oli vaadata. Jäi mulje, nagu ta ise ka aru ei saa mida ta teeb või millises tükis ta on. Peeter Raudsepp oli mingis mõttes huvitav ja tal olid sellised eredad hetked Paul Lempeliuse ehk Reigi õpetaja, samuti väga raskes rollis (K-le ei meeldinud ta üldse). Aga Katariina oli see, kellelt ma lihtsalt ei saanud silmi. Kummaline teatrikogemus selles mõttes. Jah, olin ju selle tüki sisu sees ka muidu. Sain aru, et kui pärast oma naise hukka saatmist Reigi õpetaja Hiiobist jutlust peab, siis ta räägibki iseendast tegelikult. Elasin kaasa tema dilemmale, kas suruda alla uhkus ja päästa surmast oma naine selle hinnaga, et nö. andestab ka inimesele, kes temalt naise üle lõi jne jne...sisu oli palju ja sügavat.

Mõned tähelepanekud veel:

Hans Kaldoja oli täiesti võõra häälega ja millegipärast meenutas ta mulle Kaljo Kiiska välimuselt, Ma ei saanud mõnedest lavastusefektidest aru, sest minu meelest oli lõpu poole selliste kunsttrikkidega natuke üle pingutatud. Nagu näiteks see atsihh, mis nö alguse atsihhiga ringi täis tegi ja miks siis laest pähkleid sadas? Saan aru, et „pähklirikas aeg“, aga efektist ei saanud aru. Mind ajas segadusse, see, et tegemist oli kahe eri kohtuprotsessiga, kus oli kaks eri ohvrit, aga ohvreid näitles täpselt sama näitleja, täpselt samas võtmes. Uhhh...Robert Annuse mängus ma pettusin väga sügavalt, sest kui tema oli laval siis oli ka see ajastu hing kadunud. Automaatselt.

Muidu oli lava ja kostüümikunstnikud teinud väga hea kunstnikutöö. Lisaks oli lava ka praktiline. Lahedad "ehtsad" kalad olid, aga Radsepa löögid Annuse tegelasele olid liiga võltsid, et parem oleks võinud kähmelda või midagi muud teha. Ja mis vajab eraldi tähelepanu on muusikaline kujundus. See oli vapustavalt hea. See muusika oligi paljus põhjustajaks, miks ma vaibusin vahepeal tõesti sellesse ajastusse.

Hinnang 3 (Katariinast hoolimata rikkus tükki Annuse võlts mäng ning need tobedad lavastusefektid. Võibolla polnud ma ka kõige virgemas olekus pärast pikka tööpäeva ja varast ärkamist).

Vaatajate hulgas oli ka ülinunnu Maria Lee L. ja ikka MP-ga koos. Ilmselt on neil midagi enamat kui sõprus...noh vähemalt teatris meeldib neil koos käia...näiteks Julia viimast etendust olid nad ka koos vaatamas. Mind paneb mõtlema see, et MP, kui näitleja, käib teatris plätade ja lühikeste pükstega...kas uus põlvkond näitlejaid tahab suunata ka publikut sinna suunda, et Teater ei oleks enam kõrgkultuur, vaid nagu mõni suva grüünekontsert, kino või vaba pubis käimine. Peaasi, et oleks mugav ja lahe ja cool. Sest miks peaks kammitsema ennast ebamugavatesse viisakatesse riietesse üldse millegi või kellegi pärast. Võibolla on see õige suhtumine, kes mina olen teisi hindama (mõtlesin seda sama ka Juliat vaadates). Ma ei oska leida vastuargumente muid, et mind on teisiti kasvatatud ning minu jaoks on teatrikultuur ehk mingis mõttes püha. Võibolla ma armastan teatrit LIIGA palju. Sest isegi teksades ei suuda ma üle nende pühakodade läve astuda. Kohe tunnen ennast ebameeldivalt ja ebamugavalt (ometigi ka mul on muidu mugavam vabades riietes). Peab mõtlema selle asja peale...sest võibolla näitlejad ise teavad, kuidas neid peab vaatamas käima...äkki neil on ebamugav, kui inimesed tulevad teaterisse pidulikult? Või vähemalt oleks mugavam kui kõik käiks oma kodustes riietes?