Titti

Jah, just sellise mitmuse osastavas käändes sõna titt kohta, ütles Patrik. TITTI. Tal ikka tuleb neid paroole, nagu Küttus ja Pissis, jah viimane ju kirjapildis õige...aga tema ütleb seda erilise rõhuga kaksik s-il. Surnuaia kohta on tal samuti oma sõna - matuste põld. Pull vend, aga praegu kahjuks haige - palavikus ning pidevalt voodis. Vaeseke ise ei jaksa tõustagi.

See eest Kristin käis täna esimest korda ujumas. Ostsime talle helerohelised ujumispüksid. Eile ta muudkui proovis ennast ümber keerata, küll ühele küll teisele pool. Ise saputas jalgu mis jaksas sinna juurde. Aga püüdlused jäid tulemusteta. Täna sain aga kodust e-maili, et see tal just õnnestus. Seega täpselt nädal enne 3 kuuseks saamist.

S sai ajaloo kontrolltöö 5! Samas kui õpetaja saatis kõigile mailing-listiga laiali, et lastel on tõsine probleem ajalooga...küll mul oli uhke tunne! Heegeldamises tuli 5+! Loodusõpetuses oli 2 komaviga, aga endine klassijuhataja, õpetaja Sarapuu, andis talle selle eest 4. Kahju. Aga muidugi viga võis ka olla sisuline, kuid seda oleks muidugi võinud sinna siis juurde kirjutada. Kahju kohe ning kõrvalt on selgelt näha kuidas ta sellele õpetajale ei meeldi. Mingid pugejad pidid natuke nutma ja hinded pidid selle abiga tõusma...aga õnneks lõpuks tuleb ikkagi välja, kes kuidas oma hindeid saavad. Vanemates klassides ei tohiks pugemine enam lugeda...vähamasti ma loodan nii.

Matti ja Adam and Steve

Kaks täiesti mõtetut filmi.

Matti, ehk Matti Nykänen -i elulugu, oli küll ilusates värvides ning igas mõttes korralikult tehtud. Kuid milleks sellise inimese elulugu filmile jäädvustada, kes on küll olümpiavõitja kuid märksa kuulsam oma tihedatest vanglakülastustest, purjus autoga sõitmistest ning üldse oma joodikuelust. Näitlejad tegid head tööd, eriti Franzen ja Pääkkönen ning ajastuhingus kumas samuti välja, kuigi tegemist oligi peamiselt lähiajalooga, võis siiski näha, et maailm ehk selle filmi puhul Soome, on päris palju muutunud viimase 20 aasta jooksul. Isegi mitte nii väga maa kui mood nii riietuses kui soengutes. Meenuvad ju küll lapsepõlvest hetked, kui sai ka endal Matti -le pöialt hoitud, sest Eestlaseid polnud või oli väga vähe olümpial või siis maailmameistrivõistlustel. Teadmata kõike seda tausta, kuid Soomes elades sai see niigi selgeks - ilma, et ise oleks asja vastu huvi tundnud. Sellepärast tundus ka film mõtetu. 2+

Adam and Steve on selline piinlikult totter film täis kitši gay-koomikat. Filmi ainuke väärtus on ehk see, et seal mängib Parker Posey. Poolteist tundi täielikku piina ning nii mitmelgi korral tuli piinlikkusest silmad kinni pigistada. Milleks küll raisatakse raha ning inimeste aega sellise rämpsuga, ei saa aru. 0 tärni. Ehk üks kehvemaid filme, mida mu silmad näinud.

Tõde ja õigus. 2.osa

Lavastus võitis Kultuurkapitali parima lavastuse preemia aastal 2005, ja seda täie õigusega. Mastaapsed 5 tundi, mis sisaldasid ka kaks vaheaega oli tõeline mammutprojekt, kuid kulus sama kiiresti kui tavalised etendused. Kõik kolm vaatust olid mõnevõrra erineva tunnetusega, kuid samas kõik kolm olid väga nauditavad. Müts maha Elmo Nüganen-i ees.
Samuti langetan oma mütsi kunstniku Iir Hermeliini ees. Selline tunne tekkis tõesti, et oleksin nagu kärbes Mauruse kooli seinal. Ja muidugi näitlejad. Katsun siin kirjutada igaühest natukenegi ja mõnest ka natuke rohkem.

Aivar Tommingas - Tema superroll. Mäletan teda enamasti Evitast Magaldina. Kuigi figureerib ta juba lapsepälvemälestustes. Rollid Magamistoad ja Kremli kellad etendustes. Imetilluke tegemine oli tal ka Mesimees ja natuke suurem Irdi roll Teatriparadiis etendustes. Veel meenub muusikal Oliver Linnahallis, kus Tommingas oli vargapoiste pealik. Samuti mäletan, et kui käisin Vanemuises Evita kassetti laenamas, siis ta tuli mulle koridoris vastu ning ma mõtlesin, et kui suurekasvuline ta on, kuigi ma sellele varem polegi tähelepanu pööranud. Ilmselt on ta juba ammusest ajast Vanemuises ning sellepärast ei ole mul õnnestunud teda rohkem näha, kuigi on ta üks vapustavalt hea näitleja. Järjekordne tõestus sellest on härra Mauruse roll. Kuigi juba tekstiliselt ei saagi seda rolli väga erinevalt mängida, kui seda tegi Ants Eskola Indrek -u filmis. Sama ütles ka Aarne Üksküla, kes enne Tommingat seda sama rolli selles lavastuses esitas. Aga samas tõi Tommingas siiski midagi oma selle mängu sisse. Kõik need silmapööritused ja see energia ning hullupöörasus - Tommingas laskis selle kõik endast laval välja. Ta ei jäänud grammigi alla kuulsale "Teatriparadiisi" asukale, härra Eskolale, ning nii mitmeski misanstseenis mängis välja peened detailid, mis elavdasid ta rolli veelgi. Etenduses oli üks koht, kus ta tahab anda kuklalaksu Bert Raudsep -a Liblele, kuid neil õnnestus see mängida puht kogemata välja nii koomiliselt - üks kummardas, teine lõi - nagu kogemata. Ning see, mis raamatus polegi - lugu nende komade joonistustest vetsu seinal ja kaval Indreku müksamine, kui Lible salaja pealt kuulab ning tegelikult ta nii kuri polegi Indreku peale, kuid tahab, et teistele jääks teine mulje. Ja kõige krooniks välja näideldud hingevalu oma tütre surma pärast. Kahju, et näitemängu tekst ei näinud ette lõpustseeni, kus Maurus Indreku ära saadab sõnadega, et kui ta ise veel noor oleks, läheks ta Indrekuga kaasa.

Argo Aadli - Täpselt selline mömm mees, nagu Tammsaare ta teise ossa oli kirjutanud. Selline uimane, kes ei tea midagi ning alguses on naiivne maakas, kuid õpib peagi härra Mauruse majas valetama. Tema seniseks pearolliks pean rolli etenduses Et keegi mind valvaks. Samuti on mul mälupildid temaga filmist Nimed marmortahvlil, etendustest Tšapajev ja pustota, Kaotajad ja Eesti teatri laulud. Ta on kahtlemata üks huvitavamaid ja parimaid noori näitlejaid. Mäletan, et Katsu arvas, et temas on midagi vanamehelikku. Ma seda hästi ei mõista, kuid iga roll on tema puhul tundunud huvitav. Indrekuna ei oskakski kedagi teist paremini ette kujutada. Nagu ma aru saan, siis see ongi Eesti mehe tüüpiline tüüp - ei oska enda arvamust ega armastust avaldada. Ei ela ennast välja vaid pigem sisse. Ja kui siis usub, et on midagi tarka välja mõelnud, siis kukub seda julgelt jaurama - nagu Indrek etenduse lõpu poole, oma jumalatuse avastamisega.
Ta oli ka ainuke, kes Molotovi matemaatikatunnis võrrandi õieti tahvlile lahendas. Huvitav kas Nüganen tahtis sellega lavastada kujundlikult, et Indrek oskas Matemaatikat küll klassis kõige paremini, kuid ometi sai tunnistusele mata nulli. Et rõhutada seda, kuivõrd välja esimene armastus Indreku endast viis või oli Nüganenil mingi muu mõte sellega. Ei tea.

Elisabet Tamm - Kuigi väga õnnestunud roll, oli tema puhul kõige rohkem tunda alla jäämist oma eelkäijale. Maša, ehk Maria Klenskaja Ramilda oli palju õrnem, tundelisem, temperamentsem, sensuaalsem Ramilda...ja kokkuvõttes oli mul temast nii filmis kui raamatus palju rohkem kahju. Ainus senine teatriroll, mis mul kohe meelde tuleb Tammega on Kaotajad. Samas olen olnud ka tema esimeste näitlejasammude tunnistajaks, kui ta hästi nunnu nukukesena 7. Keskkooli aulas Karlssonit mängis. Käisime temaga samas koolis. Ta on küll nii mõnigi aasta minust noorem, kuid tema õde Katariina Tamm käis minu paralleelklassis. Ta oli nii mõnegi aktuse esineja ja seda väga lihtsal põhjusel...tal oli annet. Selles lavastuses meeldis ta mulle kõige rohkem siis, kui ta tuli tagasi isa juurde Saksamaalt. Kuid isa, ehk härra Maurus oli läinud Riiga. Ta pidas monoloogi, endal silmad helgivad pisaratest, ehtsatest pisaratest. Ma küll ei näinud, et tal mõni oleks mööda põski alla voolanud, kuid oli näha tema rolli sügavust ka sellest veest, mis silmas helkis. Ta suutis mul ka selles etenduses meele härdaks teha sellega, kui tema tegelaskuju, ehk Ramilda räägib, kuidas ta on aru saanud, et tahab edaspidi armastusest rääkida ainult oma emakeeles. See arusaamine oli ilus.

Bert Raudsep - Ma ei tunnistanud üldse teda kui näitlejat, kuni kohtasin teda Georg -i filmi võtetel. Ega me seal tegelikult rohkem suhelnudki kui tere ja head aega...kuid ta oli nii viisakas ja tagasihoidlik. Millegipärast sattusime ka kõrvuti seal paari stseeni ning nüüd Tõde ja õigust vaadates ei suutnudki eriti teistele "õpilastele"tähelepanu pikemalt pöörata. Ma polegi teda varem mingis tükis näinud, seega on see salakuulaja, kaebaja, kitupungi Lible roll hetkel tema parimaks minu jaoks. Üks asi, mis mulle silma torkas nii filmivõtetel kui teatris, tal on nii suur pea. Lapsena mul oli selline libateaduslik definitsioon suurele peale - suurte peadega inimesed on targemad.
Kui enne mõtlesin, et Linnateatri Birdy jääb mul kindlasti nägemata - näitlejate pärast, siis nüüd läheksin küll huvitaga seda vaatama. Sest ka Indrek Ojari muutus sümpaatsemaks pärast Eesti Teatri Laulud -etendust.

Mart Toome - Hehh, Toome oli ehtne Tigapuu. Tundub, et ta on tõeliselt lahe inimene ja kindlasti hästi sõbralik ja tore. Mis sest, et see Tigapuu on selline kaval ja küüned enese poole. Ma usun, et Mart Toome on hoopis teistsugune inimene. Tal on äge, kõlav hääl. Ja etendus, etenduse järel ühe sümpaatsem ning vastuvõetavam. Ere näide noortest näitlejatest - saavad natuke liha luude peale ning muutuvadki päris näitlejateks. Tema seniseks peatööks pean ma rolli filmis Nimed Marmortahvlil, aga meenuvad ka rollid Eesti Teatri Laulud -etendusest.

Allan Noormets - Kuigi väga hästi mängitud roll, hakkab see selline räuskamine muutuma tema puhul nagu stambiks. Väga sarnane ning esmaskordne selline roll, mida temalt nägin oli Tšapajev ja Pustota -s. Tema peatööks pean ikka veel Armastus kolme apelsini vastu. Kuid eelnimetet rolli kõrval meenuvad ka tema rollid etendustes Vaene kunstnik, Kolm musketäri ja selle järg, Tädi Charley, Oklahoma ja telelavastuses Õnne 13. Veel meenub mulle üks saade, mida ta juhtis. Saate põhimõtteks olid intervjuud näitlejatega ning tegelikult mul on meeles ainult üks saade sealt. See kus Allani külaliseks oli Maša. Klenskaja tegi ta vaesekese pihuks ja põrmuks. Pani nii tangide vahele, et vaene mees küsis mis ta küsis, aga Maša suutis ikka teda nagu nurka teinud kassipoega kohelda. Samas, eks ta ise oli ka peamiselt süüdi selles.

Rain Simmul - Kultuurikapitali preemia, 2005.aasta parima meeskõrvalosa täitmise eest just selles lavastuses. No oli ka põhjust. Lausa vapustav joodiku kehastamine. Mul oli temast isegi kahju. See selline rahumeelne mees, kes juues natuke üle keeb, see roll sobis talle kui valatult. Ning kuulsin, et tema vene keel pole üldse nii tugev, kui selle etenduse järgi võiks arvata. Vapustav! Eriti stseenid kus ta Puškini pildiga klassi tuleb ning tutvustab poistele Onegini kirja Tatjanale, või oli see nüüd vastupidi. Hämmastas, et saalis oli nii palju inimesi, kellele nende naabrid pidid tõlgiks olema, sest tegelikult oli see keel ikkagi ka võhiku jaoks üpris lihtsalt mõistetav, eriti kuna mäng ise oli nii ilmekas. See on ka minu jaoks selle aasta meeskõrvalrolliks. Kuigi ka Reinthal oli väga hea Syrrealistid -es. Rain Simmuli peamine roll minu jaoks on ikka filmis Need vanad armastuskirjad, aga ka roll filmis Karu süda, kuid laksust meenuvad ka tema rollid etendustest Sild, Romeo ja Julia (seal ta mulle ei meeldinud, õigemini see osa ei meeldinud, mida ta täitma pidi), siis veel Tšapajev ja pustota.

Helene Vannari - Nagu väike tige tikrimari, veeres Helene seal mehises koolis ringi - töökas nagu mesilane, mures tassidelt kaduvate kõrvade pärast. Pisike, aga meeldejääv roll. Tema esimeseks meenuv roll on Tiiger Onu Tik-Tak -i seiklused nimelisest laste telelavastusest. Ikka on tema rollid olnud sellised toetavad, kas ema või toateenija.Mingit sellist suurrolli kohe nagu ei meenugi ja ometi on ta alati väga hea...siiski Härra Amilcaris oli tal võrdlemisi kobe osa, kuid ka seal jäi ta teiste varju.

Margus Tabor - Apppiiii, kui hea. Ta läks niimoodi rolli sisse, et sellist mängulusti ei mäleta ma juba pikka aega kellegilt. Tema purjus õpetaja seal sünnipäeval, saunast tulnud osas ning vihase usuõpetajana esimeses vaatuses. See kergelt ülepaisutatult mängitud kui samas kurvaks tegevalt, läks täiesti hinge. Alates Malviuse -e Bent -ist on ta pidevalt suutnud tuua lavale rolle, mis on head. Oma elust mäletan hetke kus temaga kokku puutusin, nimelt istus ta minu kõrval Maian Kärmase Tuigutuled kontserdil Kanuti Gildi Saalis.

Teised - Andres Ots ei jäänudki lõpus kummardama, Indrek Ojari oli Sikk - päris sobivalt, Jaanus Rohumaa Timusk - rollina ehk talle sobiv, kuid ma eelistan teda lavastajana pigem kui näitlejana. Andres Raag, kaksikroll nii inglase kui lätlasena - mõlemad täistabamused. Tal on selline kehvake hääl, mis tegelikult minu jaoks ta alatiseks jätab sealt parimate näitlejate lahtrist eemale, kuid kui mu info vastab tõele, siis ka tema peaks olema mu koolivend ning sellest ikka väike punktike juurde. Pluss, ta on ju Kersti Kreismanni poeg, millest üks suur pluss juurde. Ja ta bänd ning muusika on ka väga lahe. Ago Roo - mu ema koolivend, no ilmselt on tema aeg ümber, kuigi Tšapajev ja pustota -s oli ta küll täiesti tasemel. Hele Kõre ja Anne Reemanni jaoks olid rollid natuke väikesed ning väärivad vaid ära märkimist. Nädal varem nähtud Julia rollis säras Hele küll nagu üks suurimaid Eesti muusikalitähetesid, aga sellest mõni teine kord. Anne Reemann on aga alati hea, ükskõik mis ta teeb, peaasi et ei laulaks. Tema Ay Carmela jääb mul küll elu lõpuni meelde. Mart Koldits vürstina oli mees omal kohal ning see näitleja, kes mängis Riiast tulnud venelast ja kelle nimi mulle kunagi meelde ei tule, kuid kes mängis ka Vincentis ning millegipärast on tihti Linnateatris suurtes rollides - tema rafineeritud häälega esitatud vene keel kõlas samuti päris omapäraselt ja mõnusalt. Inderk Sammul Herr Ollino rollis oli sama märkamatu nagu filmis. Hmm, kui ma nüüd kellegi unustasin, siis on küll kahju.

Homseks peaksin saama veel mõned fotod arvutisse Georgi filmist...siis saan veel viimased muljetused selle kohta ka ära tuua...samas usun et needki jäävad ikkagi eelviimasteks...sedavõrd võimas kogemus oli.

Veel mõned muljed Georg -i filmi võtetelt

foto.jpg

Aasta oli siis 1946. Kunstnikud kogunevad Kuku klubisse. Mehi on sõjas langenud palju, sellepärast "pidid" mehed vahest ka kahe naisega tantsima minema. Mõnel mehel, nagu Tuglas -el siin, vedas eriti, sest Elo-kesel polnud midagi selle vastu, et Marie Under ka ta mehega tantsida sai. Tegelikult on see foto siin üks harv nähtus - foto mida minu kohalolek ära ei riku...aitäh Kaisa...Sa oled oled üks vingemaid fotograafe siinpool Uurale, nagu proff!!!

See on veel aastast 1945...siis kui Vene võim "veel" väga peale ei pressinud ja inimesed olid viimaseid hetki rõõmsad ja vabad, käisid tantsimas ameerika ja euroopa moelaulude taktis. Rõõmus "Habemik Hardi" alias Jüri Aarma on istunud klaveri taha, et alustada ühe mõnusa Svingiga - Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija. Kui on vallanud mind jazzi-rütm....
Kahju, et see tantsuruumikene nii väike oli, et seal mingeid erilisi samme, kombinatsioone, hüppeid, tõsteid või keerutusi teha ei saanud...samas see võte kestis vähemalt mõne tunni..mille jooksul sai ka korralikult tantsu keerutatud.
Ühel hetkel me otsustasime Liisiga minna üles vett jooma. Samal ajal tuli FAD - Elo Selirand ja otsis paari, kes kaadris suudelda võiksid. Ja Küllo jäi Avega talle sobivasti ette. Aga kunsti nimel on ehk sellised asjad andestatavad päris "abikaasade" poolt. Igal juhul olime nii mõnegi võttegrupi liikme kadedate pilkude ohvrid...me saime ju tantsida peaaegu terve päeva...nagu olekski päriselt klubis. Jüri Aarmal olid püksid tagumiku pealt suurelt lõhki. Aga ega istuval sellest vahet pole.

Siin käib tants juba täies hoos. Pildi ääres on näha ka meie armas FAD - Elo, kes pidi vist küll absoluutselt kõige pärast seal muretsema. Tõeliselt sümpaatne inimene ja tema blogi tekstide peale olen ma nii mõnigi kord ennast ribadeks naernud...
Kaamera võttis teises saalist, sest meie effekt oligi rohkem selline, et keegi tantsib teises "tantsusaalis". Elo käskis meil küll otse seal ukse all keerutada. Ning maanduda ukse orva ja seal jutustama hakata. Liisi isa istus kohe ukse kõrval saalis ja vaatas mulle otse silma, nagu see näitlemine, mis tegema pidime oleks midagi tähendanud. Ahjaa, Jüri Aarma -l tegelikult habet ju pole...see habe oli ehtne grimm ja tõeliselt ehtne nägi välja. Riigikogulane Küllo Arjakas oli ka selline tantsulõvi, et rokkis ikka täiega...Avel kõht valutas ning mulle tundus, et ta ei jõua Küllo rütmile järelegi (ta pidigi järgmise võttepäeva hoopis haiglas veetma). Vahepeal olid meil kõigil ikka sellised tuurid üleval, et Kristina pärast kurtis, et tal põsk paistes ja jalad siniseks klobitud kontsadega...ja kontsad oli sellel ajal korralikud... mitte sellised tikud nagu tänapäeval. Kusjuures nii mõnigi meesterahvas pööras tähelepanu sellele, et naised olid sellel ajal väga ilusad, ehk ilusamadki kui tänapäeval. Sukkadel jooksis taga joon ja ennast sätiti hoopis teisiti. Pihad olid peenemad ja soengud armsad. Pildil on näha, et Liisil on veel juustes rullid, seega peaks see foto pärinema täiesti võtete algusest - ilmselt oli see siis ainult proov mitte võte.

foto4.jpg


Siin see meie - tantsijate - grupp on...Ülevalt vasakult - Mina, Küllo Arjakas, Rein Pars, Egert Eenmaa. Daamid ees, vasakult - Liisi Pars, Ave Smirnov ja Kristina Raja.

Patriku sünnipäev

Nii kurb meel on...juba jälle on ta aasta vanem. Veel nii15 aastat heal juhul ongi ta veel meie laps...siis või juba 12 aasta pärast lendab ta minema...ilusatele liblikatele järele.

Oh, kui kurvaks teeb see meele, aga temalt sai täna õige mitu naeratust...kõigepealt suupill, mida sai otsitud maa alt ja maa pealt. Nüüd on tal seljakott, telk ja ka suupill - Nuuskmõmmiku mängimine on sammukese täiuslikum. Teine lemmik oli kivi, millest terve päeva sai mereröövlite varandust välja "raiuda" ning ka hiliste õhtutundideni ei jõudnud isegi poolt kivi läbi töödelda. Vast ehk veerandi. Laev Must Pärl sai au kaisus magada...Ja siis muidugi tuulelohe. Saaks juba ruttu maale seda niidu peale lennutama.

Patrik oli lasteaias ka mänginud teistele lastele enne lõunauinakut unelaulu suupilliga. Kasvataja ütles seda üpris lõbusalt toonil...veel...ok, rohkem ta suupilli lasteaeda "igaks juhuks" kaasa ei võta. Ühe päeva kannatab vast iga üks ära ning see tundub ehk armas ja huvitavgi, aga põhiliselt on see ikkagi mõeldud "maal metsas rännakuteks" - nagu Nuuskmõmmikul.

1946.aasta rollid Georg -i filmis

Täna astusime eilsest aasta hilisemasse ellu, ehk siis aastasse 1946. Tegevus toimus jälle Kuku klubis. Kus sedapuhku oli Georg Otsal jälle pidutsemine pärast lavastust. Ja mu lemmikstseen terves stsenaariumis, ehk see kuidas Asta kallab Georgile šampust pähe.

Päev ise algas kell 10.45 Allfilmi kontoris, kus kõigepealt kostüüm selga ja siis grimmi. Seekord oli kostüümist Tuuli massis ja Merike kallas mulle geeli pähe ja tõmbas lakiga üle. Praegu kui käega läbi juuste tõmban, siis sõrmed isegi jooksevad läbi. Eile oli see ollus mu peas küll nagu kivist.

Liisi ja Kristina olid juba grimmeeritud ja kostüümis, täna palju kurvemates toonides, nagu saksa natside naised. Soengud ka mõnevõrra teised, kuid mitte väga. Ave saatis sõnumi, et ta peab tsüst -iga opile minema ja ei saa filmi tulla. Küllo helistas ka, et kas ta üldse tuleb kui Avet pole. Aga muidugi oli teda väga vaja ja ta tuli ka kohale. Kuigi hiljem selgus, et ega ta nii väga ei saanudki kaadrisse, aga mingil määral vist ikkagi. Liisi isa pidi ka minema arsti juurde ja ei tulnud. Võte toimus jälle Kanuti Noortemaja keldrisaalis. Atmosfäär oli pimedam ja tõmmum ja inimesed olid rohkem purjus. Esimene stseen selline, kus Marko Matvere tuleb Renars Kaupers -i ja Nastjaga. Vidrik -ut ehk kriitikut mängiv Toomas Suuman tuleb selja tagant ise ka purjus. Stseenis osalevad ka Laine Mägi ja Garmen Tabor. Suuman on freaky ja see mõjub ägedalt. Laine Mägi on freaky, aga see mõjub arusaamatust tekitavalt, et kas ta ikka on näitleja? Ei saa ma aru...ta mõjub kuidagi võltsina. Naljakas oli küll kui ta Garmenile hõikas Garmen, Garmen...siis too vastas Mida Ma teen... tuli selline assossatsioon Terminaatori lauluga...tal tuli see nii loomulikult, et ju ta on seda ka varem pidanud ütlema. Armas. Siis kui Kaupers ja Matvere mu kõrvale jõudsid, pidin ma pintsaku selga panema ja kohendama salli ning Liisi käevangus hakkama ära kõndima, ise imestades, et ohhoo Georg Ots on siin või olen ehk liiga purjus, et aru saada. Edasi kui Ots ja austajannad seal midagi sebivad, siis me jääme Liisiga sinna seljataha otsima Liisi kotti või midagi. Edasi läheb tegevus saali. Seal istume Liisiga otsa Georgi ja Asta laua kõrval. Meie kõrval lauas on Kristina sõber Egert, aga täna hoopis teise tüdrukuga. See teine tüdruk pidi Otsale sülle kukkuma või kaela..oleneb milline versioon lõpuks valiti. Ja siis Egert läks teda Otsa küljest lahti rebima. Meie Liisiga vaatasime imestunult ja tegime näo, et kes kurat ennast nii purju joob, et ei lase teistel rahulikult olla. Mingil hetkel tuleb sinna ka Beatrice ja Asta kallab šampust Georgile pähe. Mina lähen just parajasti aga lauast ära nii pean osalema ka järgmises stseenis, kus ma just enne Astat saalist välja lähen ning Asta tuleb mulle järgi jääb Bert Raudsepp - a tegelasega midagi sebima, mida ma enam ei näe, sest lähen uksest välja. Siis tuleb mingi aeg lõunapaus. Täna pakutakse pastat hakklihaga.

Nii Astat mängiv Anastasiya kui Cesarit mängiv Renars Kaupers on võrratult sõbralikud ning kõik muudkui pildistavad nii neid kui nendega. Nastja näeb vapustav välja oma valges õhtukleidis. Emotsioonid on vinged, mis tal välja tulevad Matverega tülitsedes. Naljakas, et ta oma teksti edastab vene keeles, aga ilmselt siis vastavalt vajadusele pärast dubleeritakse vastavalt riigile, kus filmi näidatakse. Venemaal näiteks Matvere tekst...ja minu oma ka!

Renars Kaupers igal vabal hetkel vilistab mõnda viisijuppi või istub klaveri taha klimpsima. Pakkus kõigile šokolaadi ja oli üldse selline headus ja viisakus ise. Samuti nagu Nastja. Matverega aga jälle mu teed väga palju ei ristunud...kuigi ta ütles tere ja oli ka väga tore ja viisakas ja rääkis ühe naljaka loo õues. Jüri Aarma -le kleebiti jälle habe ette ja ta on hästi lõbus ning sõbralik ja jutukas. Esitas ühe huvitava, aga loogilise küsimuse Küllole ühe saksa vehkleja kohta, vastus oli väga hea ja seega kogu küsimus. Kuna ma aga juudist vehkleja nime ei mäleta, kes Natsisaksamaa eest vehkles Olümpia mängudel, siis jätan selle siinkohal küsimata.

Egert saigi siis vabaks ja kadus kuidagi märkamatult. Liisi ja mina pidime ka vabanema, aga kuna Krissu pidi veel stseeni jääma, siis me mõtlesime, et ootame ta ära. Võtsin pintsaku seljast ja ei muud kui Tanel kes meid masse kamandas pani mu ka teise seina äärde mängima...kelnerit. Tagatipuks pandi Liisi raamatupidajaks tšekke kontrollima. Nii ma siis samal ajal kui istun teisel pool saali Georgi ja Asta kõrval...väljun teisel pool saali uksest kahe pudeliga...hehee naljakas, näis kuidas see filmis kõik paistab...ilmselt teevad nad uduseks need ümber toimetavad kehad. Aga Simm oli ka fakti ees, sest suurem osa massist olid ära läinud ning hea oli, et me sinna "tolknema" olime jäänud...

Sellega sai aga näitlemiskarjäär tõesti jälle otsa. Omamoodi kurb. Nagu oleks mingilt reisilt tulnud, mis otsa sai. Talvel peaks Patrikuga koos veel korra nende inimestega kokku saama, aga kes teab, mis talveks on juba juhtunud. Võibolla on neil selleks ajaks stsenaarium ümber kirjutatud või lihtsalt neil muud plaanid. Homme on Eestis sedapuhku viimane võttepäev ning edasi minnakse filmima Venemaale ja Soome. Nii kurb...nii tahaks veel. Inimesed olid lahedad, tegevus oli lahe. Tõeliselt kahju, et see kõik otsa sai. Ma ei uskunudki, et see kõik mulle nii korda läheb nagu ta läks. Aitäh Peeter Simm, et käisid Draamateatris meie tantsukontserdil ja mind sealt üles noppisid. Ja aitäh Kaisa ja Ly, et andsite veel teise ja kolmandagi maitse filmitegemise maagiast! Üks lahedamaid kogemusi mu elus!

Homme aga tagasi argiellu...hunniku menetlemata taotluste juurde ning tugeva trenni ja vast ehk ka dieedi liinile. Oi homme ongi ju käes see päev, kui Ants Tael -a juurde tantsima minek. Appi, ei tea, kuidas mu tantsupartneri tervis ka on...hmmm nüüd juba öö, ei saa teada enne hommikut.

Patriku laul Kristinile

Sa oled nii armas,
terve pere armastab Sind
Aga armastusel on piirid.
need lõpevad Kesk-Euroopas.

Elu teine filmiroll

Saabusin Allfilmi "staapi" kell 1330. Kaisa oli õuel ja ütles, et kõigepealt kostüümi... Egert oli seal ja talle parajasti alles otsiti riideid. Mina sain oma vesti, lipsu ja pluusi kätte - püksid ja kingad olid enda omad seekord. Mingil mehel aitasin veel lipsusõlme teha, ta vaeseke pole kunagi pidanud seda tegema...ma jällegi igal hommikul... Marko Matvere ei teadnud täpselt, mis ta peab selga panema ja talle siis läks kostüümikunstnik appi. Panin tähele, et nii mõnelgi kostüümikunstnikul olid samuti lokid peas ja selline nägu, et on filmi minek. Hiljem selgus, et Mare Raidma, kes on ka ühtlasi filmi peakostüümikunstnik mängib Marie Underit.

Edasi grimmi, ehk siis sedapuhku juuksuri juurde... Tegelikult oli seal paras saba ja alles tegeleti naistega. Aga esimesena kui sisse astusin, tuli mulle vastu Liisi. Tundmatuseni muutunud. Nii umbes 20 aastat vanemaks tehtud...Samas panin tähele, et kõigil naistel olid iseenesest küll vapustavad soengud pähe tehtud, ilus meik ja ajastukohased riided. Aga kõik olid nagu sama vanad. Sellised pea 40-sed. Seda ka vanemate naiste puhul. Liisi isa oli ka ja Küllo jäi küll natuke hiljaks, kuid polnud sellest midagi. Jutustasin natuke Kaisaga...ta pani ka mu neegripildid plaadile jooksma. Ly oli tore nagu alati ja varsti jõudis ka minu kord kätte juuksuri ette astuda. Kahjuks jäi lõikus tulemata, sest ilmselt oli aega vähe ja sellel ajal ka meestel pikemad juuksed, aga sain pähe hunniku geeli ja lakki, mis kuni õhtuni korralikult mu juuksed peadligi hoidsid.

Võtteplatsile, mis jälle vana tuttav Kanuti noortemaja, sõitsin koos juuksur Merikesega. Ta avaldas ka soovi, et oleks tahtnud meiega tantsima tulla. Tal pikaajalised kogemused pro-danceist. Aga kahjuks pidi ta teiste asjade eest seal hoolt kandma...ehk siis juuste.

Meid juhatati keldrisaali, kus Jüri Aarma ja klaver meid svingima ootasid. Lauluks oli Helmi, mis sobis väga hästi svingimiseks. Trikkide tegemiseks muidugi ruumi ei olnud ja ega meie tantsust eriti midagi kaadrisse ka ei jäänud. Lihtsalt, et mingi tants toimub...

Järgmine kaader aga siis selline, kus ma jään Liisiga seina äärde seisma ja hakkan teda ära rääkima. Samal ajal kui Bert Raudsepp Nastjaga meie kõrvalt tantsima lähevad. Mina muudkui silun Liisi käevarsi ja Liisi paps vaatab massis istudes pealt ja mina mõtlen oma naise peale, et see kõik temale paha ei paistaks ja häbiväärne hiljem ei oleks. Seesama kostüümitädi, kes eelmine kord kaitses meid riideid vahetades, tuli seekord ütlema, et ma kuidagi valesti ennast hoian..aga Elo oli just nii mul käskinud olla, niiet ma ei saanud ta sõnu päris tõepähe võtta.

Edasi hakati filmima Jüri Aarma klaverimängu ja me pidime "silkama" svingides kaamera eest Liisiga. Kristina ja Egert "silkasid" pärast meid jälle tagasi... See oli minu meelest küll üks selline kaader, mis lõpuks päädib montaažiruumi põrandale. Kahjuks sellega minu etteaste lõppeski. Elo küll ütles, et me ootaks, aga see viimane tund poolteist oli küll ilma asjata. Kõigest hoolimata lõppes võttepäev paar tundi arvestatust varem. Ave ja Küllo jäid veel viimasena Georgi ja Asta laua kõrvale seina äärde jutustama, aga nii üheksaks olingi juba kodus.

Homme läheb edasi...siis on aasta 1946 ja meeleolu hoopis teine. Natuke kurb ja ärev. Rohkem näitlejaid ja äkki siis ei saagi enam tantsida. Sellest aga täpsemalt homme...

Ahjaa, aga õhkkond oli ikka tõeliselt super. Kõik olid väga viisakad teineteisevastu. Kõik teretasid ja ütlesid head aega ja aitäh. Ja Peeter Simm ise ning Elo Selirand eesotsas, ahjaa ning Ivo Felt, üks produtsentidest ja muidugi Kaisa ja Ly ja Merike ja Kairit ja isegi näitlejad Renars Kaupers, Anastasiya Makeyeva, Bert Raudsepp ja Jüri Aarma, kõik olid nii head, abivalmid, viisakad ja toredad (Matvere hoidis nagu eraldi või vähemalt ei tulnud ta meie "lihtrahvaga" rääkima). Et sellest filmist ei saagi midagi muud tulla kui üks hea asi. Ainuke kummaline asi, mis silma jäi, oli ehk see, et Matvere Georg Ots aastal 1945 küll 25-ne välja ei näinud, aga ehk see tehakse pärast filmitrikkidega korda...päris huvitav kohe tervikut lõpuks näha, kus kõik see pisikestest stseenikildudest filmikangas sulab kokku loogilisse järjekorda.

Täna Georg -i võtetel aastasse 1945

Käes, see päev kus ka valge inimesena filmidebüüt saab tehtud. Täna kella kolmest läheb lahti...ja kuni 23-ni välja peaks olema võttepäev...kuigi Kaisa on mitu korda öelnud, et need "võttepäevad" neil tihti venivad...ma olen selleks valmis.

Täna on siis aasta 1945...Boheemod on Kuku klubisse kogunenud, käib tants ja trall....ja me saame siis tantsida - svingi!!!Jube lahe!!! Kogunesime eile kõik Kadriorgu, et seda harjutada või ehk õigem oleks öelda üle tšekkida, et kõik ikka teavad mis sving on. Ehk siis Liisi, Kristina, Ave, Egert, Küllo ja mina. Liisi võtsin Balti jaamast kaasa ja kella 2130 kuni 23ni vihtusime tantsida... Liisiga on lausa lust "rokkida". Ta mingil tantsulisel tasandil mõtleb minuga sarnaselt ja ma usun, et me saame hästi hakkama. Oleks seal ainult ruumi, et saaks kohe korralikult ennast välja elada. Teha rokitõsteid ja libistada jalgade vahelt ja teha muid trikke. Kuigi ega tea, kas sellel ajal tavaline rahvas, noh ikkagi kunstirahvas, oskas hästi tantsida...ah küll oskas...võibolla ma olen see sama inimene, kes kunagi neeger Bob -ina laval oli Astaga, nüüd lihtsalt ilma grimmita seltskonda nautimas...see oleks ju loogiline.

Kummaline kokkusattumus, et see Egert, kelle Kristina tantsupartneriks kutsus, tema isa mängis kunagi seda väikest poissi Georg Otsa muusikavideos - olgu jääv meile päike, kes päikese liivale joonistas vms. Nüüd siis poeg isa jälgedes...Ja Küllo on ju ajaloolane, tal jagub tarkust meilegi jagada...mis sellel ajal oli ja kuidas...seda vist kunagi mainisingi, et Ave kasuema oli Kuku klubi juhataja kunagi. Ja ta tegi Georg Ots -st skuptuuri kolm aastat enne tolle surma....oh neid kokkusattumusi mis selle filmiga kõik on, neid on ikka tõeliselt palju...

Nädalalõpp kulus maal...tellisime prügikonteineri ja vedasime klaasvilla nii, et kõik riided, kurk ja ka kõik muu oli tibatillukesi klaasikilde täis. Ja siis lugesime ohtralt Pilveatlast...sellest ma veel kirjutan...see on tõeline nauding!!!! Milline vapustav keelekasutus ja mahlakad metafoorid...David Mitchell on nagu uus Ian McEwan!!! Vägev!

Kostüümiproov ja filminäitlemine

Eile käisin proovimas neid riideid, mis 1946.aasta stseenis mulle selga pannakse. Esimene pintsak pigistas kaenla alt, aga siis kostüümikunstnik ütles, et polegi pintsakut vaja. Vest ja sall ja valge särk. Sall oli päris ilus - sinine. Ei tea kas see annab küllalt boheemlaslikkust mulle. Aga juuksed on ka nüüd selle võrra pikad, et nendega annab geeli või kääridega teha mida iganes...

Kaisa oli armas nagu alati ja viitsis meiega kaasa jalutada kostüümi ja kõige tipuks viitsis ta veel kirjutada kirja ka. Ta ütles ühe kummalise lause ka - Eestis on filmimine nädala pärast läbi. Siis filmitakse veel Soomes ja Venemaal. Nädalane sats on veel talvel. Seal teeb võibolla Patrik kaasa, mängib Georg Ots -a 4 aastasena. Aga võibolla ei mängi ka. See selgub siis mõne aja pärast. Patrik ise sai küll sellest filmifirmas käimisest inspiratsiooni ja hakkas meile kodus "emotsioone" mängima. Tegi hämmastunud nägu ja proovis ka kurba nägu teha, aga sellega polegi 5 aatasel nii lihtne hakkama saada. Ma näitasin talle Tõnu Kark-u Nipernaadi filmis, ja seletasin, et see näitleja oleks ta isa. Ta on Kark -u näinud ka Draamateatri Kevade -s ja Sügis - e filmis Aaberkukena. Ma küsisin talt ka, et kas ta mäletab, et Tõnu Kark mängis Sügises Aaberkukke. Patrik küsis vastu, et seda kukke või...kas ta kires seal ka või? :) Samas ta on hea poiss ja tahab koostööd teha, see juba on vist harv lapse puhul. Kuigi ma ei tea kas seda võib ikka uskuda, et ta "tahab" koostööd teha. Aga teda muidugi annaks ära osta, vajadusel... Ja nutu saab temast ülilihtsalt välja, haiget tegemata.

Kaisa ütles veel täna, et ma võtaksin kedagi filmi kaasa ka...ma mõtlesin, et kui Liisiga koos tantsides ma selle esialgse rolli üldse sain, siis oleks kõige ausam kutsuda Liisi. Aga ma ei saanudki aru, et kas on vaja mitut inimest ja mehi ka, või keda täpsemalt. Igal juhul on päris põnev. Selles stseenis peaks tegema kaasa ka kogu filmi peategelased ehk siis Marko Matvere, see vene tüdruk kes mängib Astat, Renars Kaupers ja veel hulgaliselt tegelasi.

Oi, tegelikult saan nüüd kaasa teha ka 1945.aasta stseenis. Niiet, olen siis filmis kolmes kohas kokkuvõtteks. Korra staarina laval ja kaks korda "seltskonnas". Nii valge inimese kui neegrina, aastatel 1930, 1945 ja 1946. Ehk siis kui Georg Ots oli 10 aastane, 25 aastane ja 26 aastane. Meeleolu on 30ndal ja 45ndal sarnane, aga 46ndal on juba küüditamised ja siis on meeleolu tumedamates toonides. 30-ndatel tantsisin Charlestoni ja 45-ndal peaksin siis svingi tantsima. Jüri Aarma pidi klaverit mängima. Esmaspäev ja teisipäev peab töölt ainult ära olema, ei teagi kui kaua siis läheb.

Ja ometigi on hoopis S. meie peres see, kes hirmsasti kuulsust januneb. Läks teine Kanutisse näiteringi kah...vaeseke...okkaline on tema tee püha tõe juurde...need kes seda taga ei otsi, neile kukuvad Draamateatris esinemised ja filmis osalemised kaela...see kes seda hirmsasti ihkab, peab olema pealtvaataja. Kummaline see elu...

The Wild

The wild on Madagaskarist sammukese suurematele lastele mõeldud oma teksti poolest. Sisult on ta selline tavaline disnikas, ilma mingisugusegi fantaasiata. Viie-aastase jaoks oli seal ehk põnevustki, sest ilged gnuud olid nagu ühed korralikud "Disney monstrumid" olema peavad. Samas sõnad nagu "värdjas" minu meelest multifilmi ei sobi. Tehniliselt polnudki nagu viga, sest Lõvid ja muud loomad olid armsad nagu alati. Aga sellest tänapäeva multifilmis ei piisa.

Stoori ise oli väga "VÄGA" tavaline. Lõvikutsikas ei oska möirata ja oma sekelduste tõttu satub kaduma isa pilgu alt, ehk siis loomaaiast teele Aafrikasse. Lõvi-isa koos teiste loomaaia elukatega hakkab siis teda otsima. Kui siis lõpuks isa poja üles leiab, leiab ka lõvikutsikas oma möirge. Blah, blah, blah.

Lisakommentaarid on ilmselt mõtetud.

Hinne: 1+

Armastuse puudutusel saab meist igaühest poeet...

See pole küll minu looming, aga alati kui loen seda, puudutab see mu hinge.

I ran into a stranger as he passed by,
"Oh excuse me please" was my reply.

He said, "Please excuse me too;
I wasn't watching for you."

We were very polite, this stranger and I.
We went on our way and we said goodbye.

But at home a different story is told,
How we treat our loved ones, young and old.

Later that day, cooking the evening meal,
My son stood beside me very still.

When I turned, I nearly knocked him down.
"Move out of the way," I said with a frown.

He walked away, his little heart broken.
I didn't realize how harshly I'd spoken.

While I lay awake in bed,
God's still small voice came to me and said,

"While dealing with a stranger,
common courtesy you use,
but the family you love, you seem to abuse.

Go and look on the kitchen floor,
You'll find some flowers there by the door.

Those are the flowers he brought for you.
He picked them himself: pink, yellow and blue.

He stood very quietly not to spoil the surprise,
you never saw the tears that filled his little eyes."

By this time, I felt very small,
And now my tears began to fall.

I quietly went and knelt by his bed;
"Wake up, little one, wake up," I said.

"Are these the flowers you picked for me?"
He smiled, "I found 'em, out by the tree.

I picked 'em because they're pretty like you.
I knew you'd like 'em, especially the blue."

I said, "Son, I'm very sorry for the way I acted today;
I shouldn't have yelled at you that way."
He said, "Oh, Mom, that's okay.
I love you anyway."

I said, "Son, I love you too,
and I do like the flowers, especially the blue."

Top 50 Eesti näitlejad 2006 aasta seisuga ja etendused/filmid, kus minu meelest nende parimad rollid

1. Jüri Krjukov - Ämbliknaise suudlus
2. Aarne Üksküla - Kes kardab Virginia Woolfi?
3. Ita Ever - Naine kütab sauna
4. Hilja Varem - Kollontai
5. Maria Klenskaja - Indrek
6. Kersti Kreismann - Truu naine
7. Ines Aru - Kala neljale
8. Lia Laats - Siin me oleme
9. Heino Mandri - Kala neljale
10. Ervin Abel - Noor pensionär
11. Anne Reemann - Ay Carmela
12. Marko Matvere - Palju õnne argipäevaks
13. Maria Soomets - Niskamäe kired
14. Kadri Lepp - Niskamäe kired
15. Anti Reinthal - Chicago
16. Rein Malmsten - Kohtunik Di
17. Siina Üksküla - Niskamäe noorperenaine
18. Elle Kull - Rudolf ja Irma
19. Urmas Kibuspuu - Püha Susanna ehk meistrite kool
20. Ülle Kaljuste - Keskea rõõmud
21. Luule Komissarov - Kala neljale
22. Helle-Reet Helenurm - Leedi Windermer'i lehvik
23. Linda Rummo - Kes kardab Virginia Woolfi
24. Külliki Saldre - Tabamata ime
25. Silvia Laidla - Kassimäng
26. Leila Säälik - Kõik aias
27. Piret Kalda - Ristumine peateega
28. Lembit Ulfsak - Ukuaru
29. Maila Rästas - Kolm õde
30. Enn Kraam - Fenomenid
31. Katrin Välbe - Naine kütab sauna
32. Velda Otsus - Kassimäng
33. Elmo Nüganen - Ay Carmela
34. Anu Lamp - Palju õnne argipäevaks
35. Angelina Semjonova - Kolm õde
36. Evelin Pang - Vincent
37. Ago Saller - Väike nõid
38. Peeter Jürgens - Rongid siin enam ei...
39. Herta Elviste - Mägede iluduskuninganna
40. Ain Lutsepp - Õmblejannad
41. Peeter Tammearu - Jalta mäng
42. Ene Järvis - Sild
43. Marika Vaarik - Stiilipidu
44. Andrus Vaarik - Kured läinud kurjad ilmad
45. Marje Metsur - Rästiku pihtimus
46. Priit Võigemast - Nimed marmortahvlil
47. Mikk Mikiver - Kolm õde
48. Iivi Lepik - Kriminaalne tango
49. Sulev Luik - Pihtimuste öö
50. Katrin Saukas - Kured läinud kurjad ilmad

Kontorirott

Hommikul ärkasin varakult ning viisin naise ja kaks nooremat last bussijaama. Oma aruga sõitsin Balti Jaama suunas, kus kohast teadsin bussi väljuvat...Buss pidi väljuma vähem kui 10 minuti pärast, kui mulle öeldi, et hommikune buss väljub bussijaamast...kihutasin siis läbi tühja linna, ainsaks piduriks fooride punased tuled. Jõudsime bussijaama, kui buss pani uksed kinni ning avas minu kaaspereliikmetele need, et kohe nende selja taga jälle sulgeda ja kohalt startida. Nagu filmis - viimasel hetkel.

Jõudsin koju ja vahetasin riided, et samaga kui naise ema ja vanema lapse sadamasse viin, siin ringiga otse tööle tulla. Silja Line väljub nüüdsest A terminalist - tore, jälle üllatus.

Tööle jäin hiljaks ainult 7 minutit. Siin ootas mind ees Kaisa kiri, mis muidugi andis parajalt palju energiat päeva alguseks. Aga tl ka kirjad nii lühikeseks jäänud. Oh, eks ma ise ka oma kirju lühendanud, sest töö kõrvalt lihtsalt ei jõua pikki kirju kirjutada.

Siis helistab treener, et ma ühe paberi teeksin. Sellega aga oleme hiljaks jäänud ja selle teeme siis järgmisel aastal.

Siis tuleb hunnik kõnesid, kes kõik tahavad infot toetuse taotluste kohta. Siis käisin Laglega lõunal Stockis - wrap loomalihaga...

Stokmannis tuli vastu inimene, kes kohe pärast lõunat kontorisse eelnõustamisele tuleb. Ei muud kui tema autoga ja meie Laglega jala, panime kontori suunas ajama. Ah ja Tõnu Mikiver oli ka Stockis, aga ma ei vaadanud, kas ta wrapitas. Ja nüüd meenub veel, et kui Stocki sisenesime, siis mu naabrinaine läks sinna samal ajal, aga paar sammu minust eespool ning oma cool-ide punaste prilliraamide vahelt mind ei märganudki.

Wrapile lisaks ostsin ka viinamarju mingi 19 krooni kilo ja rahvast nende ümber kui kärbseid meie maja ees alla potsatanud pirnide peal.

Siis helistab treener, et ma teeksin tabeli kohalkäijate kohta...

Raadios möllab Vaiko Eplik, muudkui laulab - see tähendab teeb vist lauldes saadet. Ma ei mõista. Esimesed viis minutit, ok, on ehk naljakas ja originaalne, aga siis hakkab pea valutama.

Ema helistas - hääl nagu nutaks - aga tegelikult haige. Vaja mingi jutt korrektsesse kaubanduslikku soome keelde visata - teen viie minutiga ära. Siis ta saab koju ravima minna. Tunnen jälle kuidas endalgi kurk on valus ja ninast voolab vett välja.

Siis tund aega eelnõustamist ja nüüd keegi tuli oma vigasele aruandele allkirja andma...lõppeks juba see tööpäev ja saaks trenni...

Oi õhtul tahaks nii väga ka Volver -i vaatama...ei tea, kas ma kunagi jõuan nii kaugele...

Parimad välismaised näitlejad 2006 seisuga

Meryl Streep
Nicole Kidman
Kate Winslet
Cate Blanchett
Russell Crowe
Geoffrey Rush
Michelle Pfeiffer
Johnny Depp
Julianne Moore
Ewan McGregor
Jude Law
Jack Nicholson
Jodie Foster
Glenn Close
Renee Zellweger
Peter Sarsgaard
Toni Collette
Laura Linney
Ian McKellen
Brendan Gleeson
Susan Sarandon
Brian Cox
Jim Broadbent
John Malcovich
Julia Roberts
Annette Bening
Michael Caine
Miranda Richardson
Michael Douglas
Elizabeth Taylor
Isabelle Huppert
Judi Dench
Tilda Swinton
Joaquin Phoenix
Maggie Smith
Helen Mirren
Ellen Burstyn
Edward Norton
Chlöey Sevigny
Catherine Keener
Kevin Bacon
Sharon Stone
Natalie Portman
Tom Wilkinson
Bruce Willis
Patricia Clarkson
Tom Hanks
Philip Seymour Hoffman
Jake Gyllenhaal
Bette Midler

Kate Winslet

Näited ühest mu lemmikust, kes on 4 korda juba Oscarile kandideerinud, aga siiani on tal kuju koju viimata...

edonkey e-donkey edonkey2000 e-donkey 2000

Lugesin netist, et edonkey on maas. Ja et kui tahad uuesti sellega liituda, siis programmifaili alla laadida ei saa. Ning programm tahab ise ennast maha kustutada, ehk uninstallida.

Nipp pidi olema selles, et tuleb donkeysse minna sisse, enne kui internetti. Siis kui oled juba donkeys ning alles siis ühendad end internetiga, pidi asi toimima. Sest võrk ise ei ole maas, lihtsalt programmi pakkujal on mingi jama. Hea on ka teada, et mis serverisse pärast sisened..popim on vist Donkeyserver nr.2....

Samas on ju olemas emule, mis ikka töötab ja miljon muud P2P programmi. See võitlus on lõputa ning erilise mõjuta...miks nad küll viitsivad nende sulgemistega jamada...oli ju napster...selle sulgemine vallandaski teiste programmide laviini...Iga sulgemine toob kaasa mitmekordselt uusi. Kas seda juba tähele ei panda? Ah, pole minu asi...tehku mis tahavad...live and let live.

Muideks, kui kogemata laadisid oma donkey maha, siis näiteks www.overnet.org/download/ sealt peaks uue saama.

Kuulsuse narrid

Üle aia,
sinna aeda,
kõrgemale,
kaugemale,
ära maga,
anna takka,
ära jama,
nii ei lähe,
küll on tobe,
kiiremini,
mis sa venid,
küll on loru
mina seda mängu enam kaasa ei tee.

Praeguseks hetkeks selle aasta lemmikud

Filmid:
1. Munich
2. Pirates of the Caribbean
3. 2 filhos de Fracisco

TV-sarjad:
1. So You think you can dance
2. Teatriõhtu
3. Apprentice

Laulud:
1. Dagö - Ma ei tea
2. Madonna - Sorry
3. Pink - Who knew

Raamatud:
1. J. Fowles - Maag
2. J. K. Rowling - Harry Potter ja segavereline prints
3. E. M. Remarque - Elusäde

Teatrietendused:
1. Terrorism
2. Adolf
3. Syrrealistid

Kontserdid
1. Palestra - Eesti Draamateater
2. Depeche Mode - Saku Suurhall
3. Terminaator - Pirita klooster

Minu liha, minu luu, minu veri...minu musi

Täpselt 2-kuune beebi. Kristin.