neljapäev, 23. august 2007

Täna öösel ma ei maga

Kell on 2:54 istun, õigemini laman läpakas rinnal voodis ning und lihtsalt ei tule. Mõtted voolavad läbi pea...

Käisime perega täna Gröna Lundis. Ostsin lastele randmepaelad, aga Patrik, jänku nagu ta on ei julgenud üldse millegiga sõita. Temas pole lihtsalt seda soolikat. Mõnes üksikus kohas, kus sai ta ära petetud proovima, tuli ta tagasi ise omamoodi vaimustuses, kuid siiski "ma-ei-lähe-sinna-enam-kunagi" attitude'iga. Ma olin millegipärast tobe ja nõme ning lapsikult solvunud, et ta ei nautinud kõike seda täie hingega. Seevastu S. sõitis täiega. Nii palju kui vähegi võimalik. Kui me pärast kella 23.-e Djurgardeni laevaga koju jõudsime oligi tal sellest karussellitamisest paha olla. Ja homme on ju koolipäev...

Täna tööl sain ma aru, kui palju rohkem ma pean lugema, õppima, pingutama ja tegema, et jõuda selle kompetentsi tasemele kus ma tahaksin olla. Praegu olen ju ikkagi alles kollanokk. Kohusetundlikult ma ka sellepoole püüdlen, kuid ikka tundub, et seda on nagu vähe. Kontorinaaber ütles, et mu eelkäijad ei teinud pooltki nii palju tööd kui mina. Aga see ehk talle ainult tundub nii. Ja mis ta tegelikult teabki minu tegemistest ja nende teiste omadest. Aga ma tõsiselt tahaksin olla hea....hmmmm.....PARIM. Samas ma tegelikult tahaksin olla Eestis ja samas tahaks saada suuremat palka...aga seda viimast tahavad ju kõik...ja see pole ka praegusel hetkel kõige olulisem.

Täna sain teada, et mul on üks sõber ("Cayo Sombero"), kes abiellus või noh registreeris end "tsiviilselt" teise mehega. Ehk A ja K leidsid teineteist ja nüüd nad on AK (aktuaalne kaamera), 2 in 1. Nii armas ja mul on siiralt hea meel nende üle. Nad on tuttavad vist mingi pool aastat või aasta, aga seal kus kaks meest saavad omavahel leivad ühte kappi pandud...siis minul on see trikk ju oma naisega siiani tegemata...ja meie tunneme teineteist juba aastast 1993... Samas mul on see plaan siin Rootsis kindlalt ette võetud. Ma teen selle ära, küll Te veel näete!

Kristin ütles täna mulle järele "mobiil". Ta on nüüd 1 aasta ja 1 kuu vanune ning ütleb juba õige mitu sõna ning teeb igasugu liigutusi järele. Taipab millal lehvitada ning see on maailma parim tunne kui ta tuleb, nõuab "opa" ning siis keerutab oma käed tihedalt mu kaela ümber ning annab musi. See tunne, mida ma siis tunnen on sõnul seletamatu...see ongi ARMASTUS.

Selliseid tundeid ei saa gay-d mitte kunagi tundma, isegi kui nad seda vägaväga ka tahaksid (nojah, mõni ju teeb ka naisega lapse, aga see ikkagi on harv nähtus nig siis tihti ei elata iga päev koos). Ja sellepärast mul on ka sõbrast K.-st kahju. Mul oleks hirmus kahju ka tema emast, aga õnneks on K.-l vennad ning tema mampsil on ikka võimalik saada vanaemaks. Aga mis ma siin ikka nukrutsen...see on siiski põhjus täiel rinnal rõõmu tunda - et sõber on leidnud oma õnne. Jah, mul on südamest hea meel selle üle. Mida rohkem armastust on maailmas, seda armsam paik see on meile kõigile.

Kell on jõudnud juba 3:22-ni ning ma lõpetan oma öised emotsionaalsed mõtterännakud aladel, kus ma tegelikult olen terve päeva lennelnud. Ma tunnen, et see ajude tossutamine on midagi seal sees nässu keeranud ja kogu tekst ei ole adekvaatne....SYNTAX ERROR...ssssssssss.......

Urmas Alender - Truu Nailonkuu

Ma ei tea, mis ajendas mind seda luulekogu ostma. Karl Martin Sinijärv, kes raamatu koostas tegi sellele kusagil reklaami ning kusagilt jäi kõrvu nimi Juhan Viiding. Võibolla see kombinatsioon mulle mingi illusiooni tekitaski või täpsemalt öelda kinnisidee, et ma pean selle raamatu saama.

Kahtlemata vaadates kvantiteeti ja hinda, tundus, et päris kõva rahaprojekt, ehk üüratu raha vaid mõne luuletuse eest. Aga kes siis luulet rahas mõõdab. Mõtlesin, et kui juba Viidinguga võrreldakse siis küllap on hea ja rahas seda juba ei mõõda.

Tuli aga välja, et kuigi jah, luuletusi oli vähe, oli raamat siiski liiga liiga liiiiga pikk. Luuletus luuletuse järel ootasin, et nüüd kohe tuleb vähemalt see üks, mis kõlksu ära teeb hinge pihta. Ei tulnud, ei tulnud ja jäigi tulemata. Ja see "full of shit" järelsõna Jürgen Rooste poolt. Caam oon! Tõelised käkk-luuletused reas. Parimates luuletustes ulatub ta kehvade Juhan Viidingu plagiaatideni kuid suurem osa on selline koolipoisi või iga teise (minusuguse) sahtliluuletaja tase. Kogu raamat oli petukaup (tuleb välja et ikkagi rahaprojekt) ning sama võlts kui nailon. Sama pinnapealne ja mõtetu kui mingi "nailonkuu" võib olla.

Eriti nõmedad olid need Juhan Viidingu solvangud või "sõbralikud tögamised", milleks iganes neid nimetada. Kuid minu jaoks ületas see egoism hea maitse piiri ning nii mõneski mõttes kinnitas mu arvamust hr.Alendrist kui inimesest. Ma pean tunnistama ka, et Ruja pole kunagi mu lemmik olnud. Võibolla ma lihtsalt ei mõista Alendri "kunsti". Kuid kahtlemata olid Rujal head laulud need, mille muusika kirjutas Rannap või sõnad Jüri Üdi...

Mis iganes... aga seda truud nailonkuud ma ilmselt enam kunagi oma kätte ei võta. Kui ma peaksin mingil põhjusel oma sõnu sööma, luban, et kirjutan põhjustest ka siia blogisse.

Hinne 1 (polegi siin Rootsis elades ühessegi raamatusse veel niimoodi pettunud!)

kolmapäev, 22. august 2007

August - vähi söömise kuu

Rootsis juba traditsionaalselt peetakse augustis "vähi" kuud. Ehk siis süüakse palju koorikloomade toite. Minagi käisin vähijahil Consumis ning panin oma perele lauale terve kilo sõralisi, punaseid, tilliga keedetud elukaid. Nämmm!

Selgus aga, et noored hoopis kardavad neid. Isegi suur S. läks endast välja kui surnud ning juba keedetud vähiga tema silme ees lehvitasin. Siiski kõige noorem oli roosast hõrk-lihast huvitatud. Ainuke mure selle vähja-söömisega ongi see, et koor tuleb katki murda ning siis seda liha on seal sees üpris vähe, kui arvestada töömahtu mis söömiseks läheb. Kõige maitsvam liha on just kõige kõvema koore all, ehk nendes hark-sõrgades. Vähkide söömiseks on ju ka spetsiaalsed söögiriistad, kuid meie ajasime asja ära lihtsalt mingite metallist varrastega. Korra aastas kulub üks korralik vähilõuna ära küll.

Suurem osa poes müüdavast vähist tuuakse Hiinast ja Türgist, kuid võib ka loomulikult leida Rootsi enda vähke. Kuid ka välismaalt toodud vähkide karpidel seisab, et need on keedetud Rootsi kommete kohaselt, Rootsi kroontilliga ning Rootslaste enda järelvalve all.

Naljakad need rootslased. Ei usu, et ma nendega üldse kunagi ära harjun. See tänav kus ma elan, see on neil toaletiks. Õhtul akent lahti hoides võib tunda pissi aroome, rääkimata hommikul tööle minnes kui on vaja oma jalaga seda tänavat mööda kõndida. Wöäk! Ning kogu see nädala läbi lällamine pubides see on täiesti üle mõistuse. Kuidas nad küll tööl saavad käia. Aga eks nad üldiselt vist sellised vabameelsed oma tööleminekuga on kah. Ma ise lähen tavaliselt kell 8-ks läbi kesklinna ning sellel ajal on tänavad päris surnud. Tööle ruttajaidki on vaid käputäis. Muidugi koju minnes, ehk viie ajal on turistide hordid vallutanud vanalinna ning sellest massis läbi murda on nii närvesööv ja väsitav.

Mul saab nädala pärast 3 kuud siin Rootsis elatud, aga ma ei jüua ära oodata, et saaks tagasi Eesti. Eks ta enesepiinamisena natuke tundub see siin olemine. Aga hinges on ikka väike lootusepisik, et ehk harjub ära. Samas seda on raske uskuda... koju tahan!!!! Koju Eestimaale!!!!

Sibold & Ots - Rein Purpur Eestlaste pöörane rännak Euroopas

Laur Sibold ja Jaano Martin Ots on saanud hakkama millegi harukordsega. Nimelt tõsiselt naljaka maiuspalaga huumorisõpradele. Ehk nagu pealkiri ütleb Eestlaste pöörane rännak Euroopas sõprade Rein ja Jan eestvedamisel. Vahepeal osaleb ka Arkadi, kuid ei Rein ja Jan, ega ka Arkadi ise lase häirida end sellest, et kas kuhugi minnakse koos või mitte, kui vaja sõidab üks mees Moskvasse ning teine Viini ja kolmas hoopis Kiievisse matsakale mammile titte meisterdama. Oleneb kuidas tuju on ning ka sellest, et kas kõigile jagub Türkmenistani viisasid. Kuid sellest hoolimata pole Jan Arkadiga nõus samas voodis magama või oli see nüüd vastupidi?!

Selline Road-raamat, kus napsu- ja naistelembestel päältkarva kolmekümnendates meestel õnnestub sattuda igasugustesse sekeldustesse, mida sellistelt inimestelt võib oodata ja ka sellistesse, mida ei või oodata mitte üheltki inimeselt. Kirjanike keelekasutus on mahlakas, tänapäevane ning situatsioonikoomikale lisaks võib ka nautida ühelauselisi paika pidavaid pärleid. Ere näide, et ettekujutlusvõimel pole piire. Samas, kui lõpp välja arvata võib suuremat osa raamatus toimuvast pidada reaalselt juhtuvaks. Selles ilmselt see kogu raamatu võlu seisnebki. Kui see maaliotsimiselugu välja jätta, siis oleks raamat olnud täiuslik. Ja mina kui raamatu lõppu erilises aus hoidev lugeja, ei saa andestada seda jama ja roosamannat, mis seal lõpus toimus. Siiski suuremas osas püsis irve näol ning ostan ja loen kindlasti ka tulevikus Reinu ja Jani seikluseid. Ja Arkadi omasid kindlasti ka...

Hinne 4+ (palju parem ja usutavam kirjandus kui näiteks romaanivõistluse võitja Tiina Laanemi Väikesed Vanamehed. Kui juba selline jama sai auhinna, siis peaks Sibold ja Ots saama Pulitzeri! Igatahes Rein Purpuri uusi raamatuid ootama jäädes. Järgmine võiks näiteks olla naisvallutustest... oops õige, Reinu blogist saab aru, et Helen ikkagi andestas...või ka muidugi Eestlaste teiste mandrite ekpeditsioonidest...ning kindlasti tahaks lugeda ka Roosi memuaare!)

teisipäev, 21. august 2007

Ronk Tallinna Linnateater


Ma ei hakka jutustama ümber etenduse sisu. See oleks muinasjutt. Lugu, mis samas värvikirev, naljakas, karakteriterohke, puudutav, lummav ja vapustavalt lavale seatud. Noh...ok...Linnateatri suveõuele.

Mõnes mõttes on see hingepuudutav. Et nüüd viimast suve istusin lavaauku vaadates. On seal ju nii mõnigi suvi nähtud vapustavaid suvetükke. Üks parem kui teine. Ning kui nüüd kõikidele nendele lavastustele tagasi vaadata, siis kõige paremaks peangi just seda viimast. Ainus, millest mul Ronk -a vaadates kahju oli, on see, et lapsi ei taibanud kaasa võtta. See oleks ka nendele ideaalselt sobinud.

Alustades lavastajast, siis muidugi taustatöö, mis on tehtud on tohutu. Käidi ju suisa alglätetel vaatamas, kuidas täpselt selliseid lavastusi peab tegema. Samuti on kogemust tegijatel Armastus Kolme Apelsini vastu etendusest... Lavastus tase on täiesti fenomenaalne. Kusjuures, käisin seda tükki vaatamas juuni alguses, kuid täna, rohkem kui kaks kuud hiljem on see etendus ehk veel kõvemini minu sees kasvanud ning see nauding mis ma seda vaadates sain on ehe ja olemas kui eilne.

Sisulises mõttes oli tegemist tõsise vastandamisega naljakale. Nagu kurja ja paha võitlus. Must ja valge. Olid tegelased, kes olidki kogu etenduse tõsises liinis, samas kui ümbritsev kilakoli oli jällegi väga naljakas, nagu need ümbritsevad tegelasedki. Kahe maailma tõsise ja naljaka vahel sahkerdas Indrek Ojari tegelaskuju. Nagu sild.


















Näitlejatest tõusid minu jaoks esile kindlasti koomilised talendid, sest minu meelest on koomikat teha üpris raske. Vähemalt nii, et see minule korda läheks. Aga see millega sai hakkama Veiko Tubin....see oli midagi vapustavat. Tema triibulises kostüümes ei-tea-mis-sugu olev tegelane võttis ikka naeru nii lahti, et teistel tegelastel oli seda kanda veel kergem. Samuti Priit Võigemast, oma uue koduteatri esimene tükk.... täielik täistabamus. Ta lihtsalt on hea. Nii naise kui mehena, aga eriti naisena. See tisside liikumise stseen ning tegelikult iga kord kui need kaks lavale tulid, olid või lavalt läksid, ei saanud ma naeru pidama. Samas ka Elisabet Tamm, Alo Kõrve ning Indrek Ojari ja ka Ursula Ratassepp, kes niiöelda hoidsid seda tõsist liini. Ei saa nende kellegi kohta öelda ühtki paha sõna. Elisabet oli kohe eriti hea.

Samuti Argo Aadli, nagu alati. Tema kahvatus ainult sellepärast, et Priit Võigemast oli tema kõrval veelgi naljakam.

Uskumatu, et Carlo Gozzi kirjutas Il Corvo juba nii umbes 300 aastat tagasi...karakterid on küll tänapäevased ja seda huvitavamadki.

Kunstnikule viis pluss. Võimas laev, uhked kostüümid ja kõiks see värviküllus, see on just see, mis ühe korraliku muinasjutu juurde käib.



Veiko Tubin siin näitab milline koomiline talent temas on peidus. Müts maha!


Priit Võigemast...üpris füüsiline roll, aga seda lennukam! Nojah, tegelikult oli tal seal rolle ju rohkem kui paar...Seltsidaam, kappav hobu ja kuningapoja kloun...ja võibolla veel keegi...kogu see kostüümide, maskide ja tegelaste virrvarr oli vägev!!!


Ja need tuvid...Tubin ja Lamp. Nii nunnud!

Ok, see kirjutis osutuski rohkem pildigaleriiks ja ega seda kogu emotsiooni polegi võimalik sõnadega edasi anda. Loodetavasti teeb Linnateater selle lava jaoks ümber ning saab lapsed ka seda vaatama viia. Lisaks oleks mõtekas reklaamida tükki kui pere-etendust. See on üks selle aasta tippe! ja üks suvetükkide tippe läbi aja.

Esimene koolipäev Stockholmi Eesti Koolis


Patriku esimene koolipäev sai alguse 20.augusti hommikul kell 09.00 Stockholmi Eesti koolis. Tähtis vanamees on kooli värava ees, kuid tegelikult nii eelkooliklass kui kolm esimest klassi käib ta hoopis teistes majades vanalinnas. Seda väravat hakkab väisama suur õde S. Sama värava kaudu lähevad sisse ka naaberkooli, ehk päris Rootsi kooli lapsed.

Suurel õel on samuti esimene päev uues koolis. Tema läheb juba 6.klassi. Aktuse ajal kui direktor teatas, et kes ja mis klassis veel peale eelkoolilaste oma kooli alustavad esimest korda Stockholmi Eesti koolis, siis pärast S.-i nime teavitamist kiljusid ja plaksutasid paar S.-i tulevast klassiõde. Teiste nimede teavitamisel ei hõisanud keegi. Nii lahe, et ta kohe omaks võeti. Ehk on lahe klass ja S saab endale palju uusi sõbrantse.

Mitu inimest siin ilmas võivad väita, et nende kooli avaaktus toimus Kuningalossi ees!!! Nimelt Patriku kooli avaaktus oli Kuningalossi ees asuvas Finska Kyrkanis, ehk Soome kirikus. Siin 9. klassi omad said endale kollanokkadest paarilised, enne kui neid kirikusse lubati.


Koolis anti sellised vahvad kollased nokakad, et liikulses lapsed hästi paista oleks. Nokamütsil on ka Rootsi vapp ning kiri - Koolistart 2007.
Patrik siin oma kahe "esimese" klassisõbraga. Armin, kellega ta jõudis juba nii mõnegi jooksuringi ja tagaajamise ära pidada ning Indrek, kes istub Patrikuga samas lauas. Ees on näha ka Mimmi-t, kes on Patriku esimene klassijuhataja. Üliarmas Rootsi õpetajaneiu, kelle päris nimi on Eha Kask, aga kõik kutsuvad teda Mimmiks.
Patriku klassikaaslaste nimed on: Aksel, Tiffany, Linda, Milvi, Elliot, David, Laureen, Joonatan, Wilma Isabel, Lisen, Maria, Martin, Kristiina, Indrek, Aksel, Hampus, Armin, Ann Kristiin ja Luisa. Ehk siis tähelepanu... Vilma, Milvi ja Linda!!!


Tundus, et Patrik sai endale aktusele saatjaks 9-ndikest kõige lahedama kuti. Tema nimi on Martin ning tema tüdruksõber oli ka seltsiks ootamisel.



Kristin tahab ka juba kooli...või vähemalt proovib ta 2007. aasta koolimoodi.



Siin istub Patrik oma klassis. Pinginaabriks sai ta Lisen-i ja nende vastas istuvad Indrek ja Laureen.



Indrekuga pärast aktust. Eesti kutid Rootsi kooli astumas. Tundmatus kohas pea ees....

Pärast esimest koolipäeva nagu meie peres ikka kombeks väike restoran...kuid enne seda sattusime vanalinnas, ehk Gamla Stan-is mingile huvitavale väljakule, õigemini siseõuele, kus keskel oli purskkaev ning õnnekopikas läks sulpsti vette... Nüüd tuleb õnnelik koolitee! Ja järelkasv tihedalt järel.

neljapäev, 16. august 2007

Maria Soomets lahkus Ugalast!!!!

Appi. Kus meie pere üks lemmikutest - Maria Soomets - nüüd hakkab näitlema? Mis värk on? Miks ta Linnateatrisse siis ei läinud kui Elmo teda kutsus...mis ta sinna Ugalasse üldse ronis? Kuigi ma saan aru, et tahtis ehk Karoli, Kadri ja Priiduga koos alustada teatriteed. Või võlus teda Peeter Tammearu ära? Või siis vapustav võimalus teha Koturnijaid?

Igal juhul mõistan ma tema otsust selles suhtes, et mängida talle seal tõesti ei antud viimasel ajal. Come on...Marilyn oleks ju olnud kui loodud temale (ei mõista mina seda Hilje ülistamist selles rollis...ilmselt keegi ei mõtlegi sellele kui palju parem oleks olnud Maria Marilynina...ta oleks viinud selle teisele tasemele)!!! Ja kus ta siis nii väga neid korralikke rolle viimasel ajal saanud on? Kõik on läinud Hilje Murelile või Triinu Meristele. Kahtlemata on ka nemad head näitlejannad. Eriti on seda tõestanud viimase aja rollidega TM....
kuid Maria on nii hea ja hoida teda nii peidus või pisirollides, see on ju lausa kuritegu. Hr. Tammearu, kus on Teie silmad? Priit ja Maria on nüüd läinud. Piisab veel Kadri Lepa lahkumisest ning Leila Sääliku, Luule Komissarovi ja Peeter Jürgensi lahkumisest ning ma kardan, et isegi sellised eredad vapustused nagu Anna Karenina jäävad sündimata. See ei ole ainult lavastaja andekuses kinni. Maria andis oma pisikeste killukestega nii palju juurde ka näiteks Anna Karenina täiuslikusele. Rääkimata Priidust... ja ma ei hakka üldse rääkima "Onu Vanja" -st, "Jalta mäng"-st või "Niskamäe kired" -st.... kui sellised etendused kaovad...siis on oodata ja karta taaskordset Ugala madalseisu. Mis see Ugala üldse tegi selles vahemikus, kui Rein Malmsten lahkus ja Nüganen oma kursuslastega tuli....ning siis jälle kui Nüganen läks ja Maria Soometsa kursuslased tulid...ei oska midagi eredat nimetada...kahjuks. See, et Maria ning Priit lähevad võib olla ühe teatri langemise algus...eks näis.

Oh, ma nii kardan nüüd Maria pärast. Sest ma nii väga tahaksin teda tihti teatris näha. Ja noorele näitlejale on vaja koduteatrit! Seal saab tiivad tugevaks kasvatada (võrdle:Veikko Täär...kus ta nüüd on...kogu viimase aasta ainuke tükk, mis temaga tean on Jumalaema kiriku kellamees ja seal sai ta ka ainult ulguda ja rögiseda maski taga). Palun Linnateater või Draamateater...noppige see lilleke, enne kui hilja!!!!!!!!!! Või No99 või mõni muu....pliis, pliis, pliis!!!



Info Ugala näitlejaportreest:

Näitleja Maria Soomets
Sündinud 21.02.1979
2002. aastal lõpetas EMA Kõrgema Lavakunstikooli 20. lennu.
Aastail 2002 - 2007 Ugala teatri näitleja.
Pälvis aastal 2003 Kristallkingakese auhinna.
Draama 2003 laureaat - pisiasjadeni ulatuva andumuse eest.
Publikupreemia Kuldõun 2004 laureaat (Nele roll lavastuses «Thijl Ulenspiegel»: «Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi» lavastajatöö).
Rollid lavastustes
Repertuaaris:
"Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi" - Autor (suure algustähega), Bursitis (leiduri abi), Koor
"Anna Karenina" - vürstitar Kitty Shtsherbatskaja
"Saateviga" - Saci
"Väike Tjorven Soolavareselt" - Väikesaare Kerstin
"Marilyn" - The Monroe Sisters, laulutrio liige
"Opera Comique" - Viviane
"Börs ja Börsitar" - Tuuli; Paula; Vint,
"Naabri Mari" - Naabri Mari, peretütar
Arhiivis:
"Toomas Nipernaadi" - Maret Vaa,
"Suvi" - Raja Teele,
"Jalta-mäng" - Anna Sergejevna ja Sonja Serebrjakova,
"Niskamäe kired" - Heta, Aliina,
"Orkester" - Leona, flööt,
"Onu Vanja" - Sonja,
"Naise võtmine" - toatüdruk Dunja,
"Lõõmav pimedus" - Esperanza
Lavastused Repertuaaris:
Arhiivis:
Töid väljaspool Ugalat:
Mänginud filmis "Liivakellade parandaja" (2004).
Mängis 2004. aasta suvel muusikalis "Chicago" (Roxie).
Osales lastesaates "Buratino tegutseb jälle" (Malviina).
Lastesaates "Tommi juures" (Anni)

kolmapäev, 15. august 2007

2007. aasta suvine telemaastik

Kes siis suvel telekat vaatab? Jah. Ka minu kast on vist juba hallitama läinud. Tegelikult ma ei teagi, kus meie majas pult on. Sest televiisor kui selline on minu jaoks kaotanud igasuguse tähenduse. Rootsi kanalid ei näita miskit head ja kõik huvitav on juba ammu internetilaineid pidi ära vaadatud. K. veel siin üritas mingit Allsang -i vaadata. Seda peamiselt vist selle tagamõttega, et saada aimu rootlaste olemusest. Seda saadet on tehtud mingi 40 aastat ja võrdub mõttes Laulge kaasa saatega. Kuid mastaabid on hoopis teised. Ning juba saate pikk ajalugu on selle vorminud rahva migniks eriliseks suvemeelelahutuseks.

Aga mis siis täidab arvutiekraani sellel suvel.

Loomulikult parim, mida juba viimasel kolmel suvel on nautida saanud: SO YOU THINK YOU CAN DANCE

Kolmas hooaeg on senistest kõige igavam. Inimesed on sellised ebahuvitavad ning tase minu meelest mõnevõrra kesisem. Puudub selline konkreetne lemmik, nagu eelmisel aastal Ashley või Ivan. Kahtlemata on lahedaid tegelasi ka seekord ning eriti trikimeistrid on loomulikult alati huvitavad. Kõige eredamad tüübid, kes mälupagasis kaasa rändavad on kindlasti Dominick, Sabra, Neil ja Lauren. Kaks neist on nüüd jõudnud finaalini ka. Kuid miski sisemine hääl ütleb, et võitjaks osutub Lacey. Kes oma puusahõõrutusega ei paku minule isiklikult mitte mingisugust pinget. Samaga võiksid oma saate ümber nimetada Schwimmer-showks. Sest tegelikult ta ei ole seal parim tantsija. Aga noh...Pasha from Russia sai ka uskumatult kaugele...täiesti teenimatult. Ehk siis loodan, et Sabra, aga arvan, et Lacey võidab...

Suurimaks üllatajaks on Big Brother. Seda ahmime K-ga mõlemad nagu segased. Evil Dick, Daniele-i ja Nicki armulugu, Eric-u mahhinatsioonid, usuhull Jameka ja homopaar Dustin ning Jay. Kõik see on nii intriigiderohke ning hästi välja mõeldud. Tean ju küll, et Big Brother on mingi reality sarjade isa, kuid seni pole ma ühtki hooaega näinud. Lisaks veel parajalt psühholoogiliselt üles ehitatud mängud, mis omakorda tekitavad lisapingeid. Tõeliselt huvitavate pööretega sari. Loodan, et Evil Dick, aga arvan, et Jessica võidab.

On the lot on minu kui filmihullu jaoks nagu rusikas silma auku. Iga kord nautida neid naljakaid, õudsaid, põnevaid või lihtsalt huvitavaid lühimängufilme, kus üks on parem kui teine...mõnus maiuspala. Ameeriklastele millegipärast see peale ei lähe ning tõenäoliselt järgmisi hooaegu seda enam ei tehta, kuid vähemalt saab praegugi seda nautida. Loodan et Adam võidab, aga arvan et Jason saab oma milli.

Siis muidugi Last comic standing...mis pakub hullult nalja ning andekaid koomikuid. Huvitav, et Eestis see stand-up koomika täiesti olematu on. Kas meil pole andekaid koomikuid või rahvas valmis sellist nalja vastu võtma. Inglise keeles tunduvad need pisikesed naljalood tõeliselt head. Loodan, et Debra DiGiovanni , aga arvan, et Dante võidab. Mõned suured lemmikud kukkusid juba poolfinaalis välja.

Reailty saadetele vahelduseks jälgin mis toimub filmitööstuse telgitagustes ning eriti näitlejate süprade ja agentidega sarjas Entourage. Seksinäljas kolmekümnesed mehed, kellel raha kergelt sülle voolab. Pean tunnistama, et on hetki, mil ma neid seal kadestan ning tahaksin olla viies liige nende kambas, kuid seda naisteküttimist, seda poolt ma ei viitsiks. Mul oma olemas ja mingid tilulilud, mind isegi ei ahvatle. Aga jah, see rahaline pool...see annab sellise vabaduse tegeleda just sellega, mis parajasti pähe tuleb...tegelikult on kõige huvitavam tegelane hoopis agentuuri juhataja ja omanik. Tema rahaahnus ning töö ja kodu sobitamine kõige muu hullumeelsega, mis seal Hollywoodis toimub...see on põnev, naljakas ja huvitav.

Sopranode lõpu vaatasin ka ära. Üllatas. Kahtlemata ei oodanud sellist lõppu pikale sarjale. Aga samas jättis see lahtiseks võimaluse pikale mängufilmile, kus siis tegelikult saab teada, mis sellest perekonnast sai. (Ära järgmist lauset loe, kui tahad jätta endale üllatuse sisu kohta): Kõige karmim vapustus oli siis kui Tony Christopherile otsa peale tegi. See oli karm. Ja muidugi see koht, kus Tony ühel tegelasel American History X stiilis hambad välja lõi. See on julm. Kusjuures mida sari lõpupoole, seda hullumeelsemana mulle Tony tundus. Karm elu see maffiameestel ja nende peredel.

Apprentice UK, oli nagu värske tuuleõhk võrreldes Donalt Trumpi ameerika versiooniga. Kolmas hooaeg oli huvitav ning võitja arvasin juba esimestes saadetes ära. See andis omamoodi rahuldust. Kuigi ehk viimaseks finaaliks oleks olnud rahul ka sellega kui teine kandidaat oleks võitnud. Ülesanded olid põnevad, konkreetsed ja inimesed huvitavamad. Ikkagi Euroopalikumad... Kuigi Donaldi Staaride Apprentice saab olema kindlasti ka põnev.

Age of love. Mis ühelt poolt intrigeeris. Minu lemmik Maria läks oma soovil mängust välja. Kuid tegelikult läks nii nagu arvata algusest peale oli. Mark, suur tennisestaar oli sümpaatne ning naised huvitavad, eriti vanemad naised. Ja see, et Jen oli finaalis, sellele oli lahe kaasa elada. Ma ei kujuta ette armusuhet endast 18 aastat vanema naisterahvaga. See oli kuidagi võigas, kõik see seksuaalne pool seal selles eksperimendis, aga tõele au andes, siin vinged 40-sed naised olid...palju huvitavamad kui 20-sed tibid.

Britide supermodellide hooaeg on alles nii alguses, et lemmikutest on veel vara rääkida. Kuid kahtlemata on see huvitavam kui Ameerika või Austraali versioonid. Loodan, et Austraalia kolmanda hooaja võidab Alice, aga ta on kohati nii kohmetu. Ilus näolapp siiski ja vinged porgandpunased juuksed.

Work Out-i teine hooaeg tuli ja läks paari päevaga. Need 8 või 9 osa oli vaid kui hetk. Põnev ja huvitav ja kindlasti ka kurb, sest üks jõusaali treeneritest suri ära. Haiguse kätte. Aga millegipärast need inimesed lähevad mulle korda. Loodetavasti tuleb ka kolmas hooaeg.

War at home on see ainus pooletunnine komöödiaseriaal mida jälgin. Need peresuhted ja neurootiline pereisa, kellele balansiks lahe pereema, see lihtsalt ajab mind naerma. Ja tihti.

Pirate master, ehk piraadikapteni tiitli ja raha eest võitlevad inimesed, on jälle üks reality vorm, kus iga nädal keegi lahkub. Usas osutus sari nii ebapopulaarseks, et katkestati näitamine ning nüüd peab iga nädal netist uut osa ootama. Sest CBS paneb iga teisipäev järgmise osa netti. Minule see meeldib. Saate ülesehitus on tsipa teistsugune. Kindlasti oli jubedaks uudiseks ka see, et üks väljahääletanutest tegi koju saades enesetapu. Seda küll väidetavalt mitte saatega seoses, kuid see pitser on nüüd sarjal küljes. Karm värk kui realityu tv päris ellu tungib.

Greek - ehk uus noortekas. Ameerikalikust ülikoolielust, a la Beverly hills 90210. Huvitavad tegelased, samasugused emotsioonid nagu paljudes teistes noortesarjades. Siiski mulle meeldib.

Shark - James Woodsi karisma ja huvitavad kaasnäitlejad. See pereelu ja advokaadi elu segamine, see on võidukas kombinatsioon. Mina olen müüdud.

Shear genius - ehk parima juuksuri välja selgitamine...noh, see nüüd oli selline...omamoodi mõtetu, aga muidugi kui hakkad juba vaatama, siis tekkivad lemmikud ja nii ta siis tuleb ikka lõpuks vaadatud...

Design star, kus sisekujundajad tegid tihti imesid. Ikka lemmiku otsimine...see sobib suviseks meelelahutuseks....nagu sport. Tugitoolisport.

Praegusel hetkel jälgin ka Kanada otsib superstaari saadet. Seal oli üks Sergo Vares -e näoga mees Tyler, kes tundus alguses võitja. Aga kukku kahjuks välja. Ta on see tüüp, keda eesti versioonis Taavi tahaks ilmselt olla. Temas oli nii seda rokki kui rolli, kui ehedat originaalset staar, kuid lisaks sellele ka musikaalsust. Aga teine lemmik Jaydee Bixby on veel kuue hulgas ning ikka võistlustules...eks näis.

Hmmm. sellest nimekirjast võiks arvata, et ma muud ei teegi kui vahin telesaateid. Ei ega need ju kõik samal ajal tule...mõne neist vaatasin terve hooaja ühe ropsuga. Praegu tegelikult olen alustanud ka selliste sarjade vaatamist nagu Men in trees, Army wives,Temptation Island Australia, Rock of love ning isegi Ugly Betty on mul alles poole peal. Samuti mõned sarjad mis tulid ja läksid suve jooksul, mida ei mäleta. Kuid selline reality sport on suvel just see kõige õigem meelelahutus. Saab mõtted kuhugi mujale igapäevamurede juurest ära. Ja palavus on ka nii kurnav. Ja raamatulugemise vahel on ju ka midagi head ja lihtsat vahest hea vaadata.

Ok, järgnevaks katsun need vaadatud teatritükkide võlad kõik blogisse raiuda...neid on juba õige mitu. Kolm tükki lisandus ka suvel---Ronk, Eesti asi ja Jumalaemakiriku kellamees. Küll ma olen laisk kirjamees olnud viimasel ajal...muidugi nii palju telesaatedepassimist...millegi arvelt on see ju ikkagi lõppude lõpuks tulnud :)

teisipäev, 14. august 2007

1 aasta blogipidamist on seljataga

Tegelikult juba eelmise kuu lõpp oli see, kui ma aasta tagasi asusin blogimaailma ukselävel ning piilusin huviga siia sisse.
Tingituna sellest, et olen selline kultuurimaias, ehk kirjanduse, teatri, tantsu, filmi, muusika, kunsti ja telelembeline ning eelmine poolaasta tegin samuti ühe vahekokkuvõtte otsitud ja leitud näitlejanimede kohta, siis jätkan traditsiooni ning vaataks, kuidas see Eesti näitlejate edetabel kujuneb.... kahtlemata peaks arvestama selle tabeli juures, et need näitlejad, kellega midagi erilist on juhtunud, nende nimesid aetakse rohkem taga ehk see tabel siin pole kaugeltki mitte paremusjärjestus, ega näita ka minu maitse-eelistusi. Ja tegelikult ma arvan, et selle tabeli väärtus kasvab ajaga, ehk siis kui ma näitkeks 30 aasta pärast ikka seda tabelit siin peaksin pidama, siis näitab see juba midagi Eesti näitlejate populaarsuse kohta. Aga väikeste sammude haaval...ehk siis top 10 näitlejat, kelle nime otsides on minu koduleht üles leitud esime blogipidamisaasta jooksul.

1. Dan Põldroos (varalahkunud näitleja, kellest mina isklikut aru ei saanud, eelmisel poolaastal tabelis ei figureerinud, seega seoses järelehüüdepostitusega tõusnud tippu)

2. Hele Kõre (üks minu lemmikuid ning kõik kes pole näinud Karinit ja Indrekut, need on ilma vapustavast elamusest ning eelkõige ühest läbi aegade Eesti teatrilavadel esitatud naisrollidest, eelmisel poolaastal esimesel kohal)

3. Evelin Pang (terve meie pere üks lemmikuid näitlejaid. Sai sellel aastal emaks. Ja nüüd ootame kõik teda tagasi teatrilavale. Aga eks muidugi laps on kõige tähtsam. Loodetavasti ei riku seda andekat näitlejannat ära...sest lapseneedus on nii mõnegi hea näitlejanna viinud tipust põhja, eelmisel poolaastal jagas 6. kohta)

4. Mart Toome (üllatavalt otsitud näitleja. Kahtlemata väga hea häälega ja sellel suvel oli ta lahe Rongas ning märkimist väärib ka tema Tõe ja Õiguse 2.osa roll, kuid ei kuulu minu isiklike lemmikute hulka, siiski potsentsiaali on küllaga! Eelmisel poolaastal teisel kohal)

5. Kristo Viiding (alles valmistuv näitleja, on võitnud juba au ning kuulsust ja minu jaoks oli ta üks tinasõdur, baleriin ja siga etenduste pärlitest. Kahtlemata hetkel terve kursuse lõpetajatest, minu meelest kõige lootustandvam. Hetkel teeb oma kursaõega Teatriliidu saalis Portselansuitsu. Tahaks näha... tema pärast... Loodetavasti tulevane Linnateatrilane või Ugala mees...siis näeb teda rohkem. Draamateatris muidugi ka, aga sinna võib ta kõige selle sisse ära uppuda, ning Tiit Sukk võib mitu sellist rolli endale saada, mis mõnes muus teatris läheks talle...huvitav kuhu ta maandub, usun, et mitu teatrit teda kutsuvad...Eelmisel poolaastal kolmas koht.)

6. Karol Kuntsel (Ehk TOMMI. Eesti kuulsaim rrrrr-i põristaja, on alati teretulnud nähtus. Üks Ugala raudvaradest ja selleks saanud kibekähku. Viimasel ajal ka mõned filmirollid teinud... Igal juhul 20.lend ruulib! Eelmisel poolaastal jagas Priit Võigemastiga 4.kohta, seekord on tõuganud kursavenna tervest top10-st välja. Aga Priit ja Anti on ikka minu jaoks kogu kursuse parimad meesnäitlejad. Sorry, Karol...kuningas...Sa oled alles kossa)

7. Elina Pähklimägi (Lõpetava lennu üllatuskülaline siin edetabelis. Isiklikult ei ole teda näinud mujal kui ühes nende diplomilavastuses. Kuid see oli paljutõotav. Igal juhul väga huvitav, mis sellest tüdrukust saab, eelmine kord ei figureerinud üldse tabelis)

8. Mirtel Pohla (tundub nagu terve Eesti fänniks seda näiteljannat, peale minu. Ega ta nüüd päris vastuvõetamatu ka minu jaoks ei ole, kuid samas ka mitte eriti huvitav. Minu jaoks liiga ühepalgeline veel. Ehk on asi tooruses, ehk selles näitlejakarjääri ajas, kus näiteks Mait Malmsten oli Jalutuskäik Vikerkaare ajal, või Matvere varased tükid...ja vaata kus tänasel päeval alles mängivad...noh...ma hoian pöialt. Jan Uuspõllu film tõi menu ilmselt veel juurde, kuid ka selle filmi naisnäitlejatäheks oli minu jaoks hoopis Liina Vahtrik, kes pisikese hetkega varastas kogu filmi! Kahju ka sellest, et ta Draamateatrist ära läks...tal oleks seal minu meelest olnud täiesti oma koht täita. Eelmine poolaasta jagas 6.kohta)

9. Merle Palmiste (Uus külaline tabelis, kuid juba vana hea tegija. Viimati nägin teda paar aastat tagasi Sürrealistides. Ja seal ta oli vinge. Ta on tegelikult alati vinge. Kuigi mitte minu lemmik, vaatan ta mängu alati mõnuga. Rahva jaoks ka järelikult huvitav...)

10.Juss Haasma (Kolmas näitlejahakatis, kes veel päriselt kooli pole veel lõpetanud...Aga torkas silma Jan Uuspõllu filmis. Minu jaoks ootab veel tõestusmaterjali, kuid hetkel pole takistusi, et miks ei võiks saada lemmikute hulka. Ausalt öeldes ei oska ma tema kohta midagi kommenteerida. Aga tabelisse on ta pugenud...eks näis kas aeg on talle lahke)

Tabelist on välja kukkunud:

Priit Võigemast

Marika Barabantšikova

Jüri Krjukov

Riina Maidre

Marko Matvere

Elisabet Tamm


Juulikuu filmid

Juulikuu oli ametlikult "Patrikuga koos filmivaatamise kuu". Ehk seetõttu ka vastav filmivalik - Bondist ja Spiderman 3-st lastekateni. Ja kahjuks mitte just eriti minu maitsekohased ja "ea"kohased filmid. Kuid Patrik oli vaimustuses nii mõnestki. Kõige rohkem vist Ööst muuseumis. Aga eks 6-aastaste mõttemaailm on ka sellel intellektuaalsel tasandil. Sellest hoolimata tean ma hetki, mil ma praegu 34 aastaselt olen veetnud 6 aastasega võrdses vanuses. Ja see on omamoodi lahe.
Siit nad tulevad, need juulis vaadatud filmid alustades kehvimast...


TMNT hinne 0

Jah...sellel filmil on potentsiaali võita selle aasta kehvima filmi tiitel. Tõeline piin ja tobeduse tipp. Isegi lastele poleks sellist meelelahutust vaja. Isana tunnen ennast sangarina, et poja meleheaks vaatasin temale seltsiks selle filmi lõpuni. Ehk siis tänu sellele polnud päriselt raisatud aeg. Küll aga on see film täiesti ajuvaba ja kõige jubedam, et veel mingil tasandil moraaliõpetajaks pürgiv halva ja hea teemaline. Ja vendlusest. Öäk, tõeline halva maitse tippteos.


Ghost rider hinne 1+

No kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei mäleta, millepärast ma seda filmi koha pärast vaatamist 0-ga ei hinnanud. Täielik mõtetus. Selline koomiksi ekraaniletoomise vajadus, et tulemus jättis tõsiselt haleda mulje. Selliseid filme toodab Hollywood 13 tükki tosinas. Miks, oo miks? Isegi Patrikule ei meeldinud. Ahjaa, võibolla efektide eest pisike punktike.


Mr.Bean's holidayhinne 2+

Mr.Bean, nagu mr. Bean ikka. Kui Rowan Atkinson natukenegi meeltmööda, siis midagi ühtteist siit filmist ju leiab. Kuigi seda peab luubiga otsima. Sisu on mõtetu ning 100 korda varem tehtud. Kogu filmi kannabki Mr.Beani sarm. Talle kahtlemata sobib see daamikostüüm, need prillid ja see kübar. Kuigi minumeelest on ta juba nendes varemgi esinenud...


Night at the museum hinne 3-

Pariku jaoks kohene hitt. Tema mängudesse tulid igasugu ahvid, dinosaurused ja muud elukad. Ja muidugi öö muuseumis juba mõttena põnev. Nii mõneski kohas tekitas Patrikule naerupurskeid. Ja see juba iseenesest on midagi väärt. Üle pika aja oli Robin Williams jälle ekraanil. Kerge lovestoori ja lapsemeelset tühikargamist. Aga ega ise küll sellist asja vabatahtlikult ei vaataks.


Spiderman 3 hinne 3-

Häbi tunnistada, aga tegelikult mulle Spidermani teine osa päriselt meeldis. Teises osas oli kuidagi karaktereid arendatud ning emotsioonid olid ehtsamad. Kolmas osa oli juba lohisev järjekas, mis sama hästi oleks võinud ka olemata olla. Kahtlemata efektirikas, eriti mis puudutas liivamehe liivastumist ning inimeseks muundumist. Aga üldisemas plaanis ei meeldinud mulle ei see sisu, ei näitlejad. Patrikule meeldis. Aga Ämblikmehe fänni temast ei saanud. Tänaseks on vist kogu tegelane unustatud.


Arthur and the minimoys hinne 3

Noh, kolm filmi saavutasin sellise keskmise filmi taseme. Prantslaste ja inglaste ja kindlasti ka ameeriklastel oli käpp selles sees...ehk siis muinasjutufilm, kus nagu midagi ka oli, kuid üldplaanis, ei midagi erilist, ega vapustavat. Selline nunnu, värvirikas film. Kus Freddi Highmore, või mis selle pisikese kuti nimi on, kes Charlie ja šokolaadivabriku päranduseks sai...ta on neid rolle juba hulgi viimasel ajal endale saanud. Hea agent vist. Sest tegelikult ega temas midagi erilist ei ole. Tõesti Finding Neverland andis talle sellised tiivad, millel ta saab veel tükk aega lennata ning seal filmis oli ta tõesti midagi uut ja huvitavat. Aga Arturi ja nähtamatute seiklused on raamatuna ka välja antud ning ka järg on olemas, ehk siis on oodata ka järge. Aga kui minult küsite, siis ei vaataks ma seda esimestki. Ehk raamatud on paremad, kuid nüüd ei kisu ka neid lugema. Samas kirjanik ise oli režissör..niiet nägemus peaks olema üks ühele õige.


Bridge to Terabithia hinne 3

Noh, sellel fimil on eks selline filosoofiline väärtus, et lapsed õppivad selle filmi läbi sõprade kaotusega emotsionaalselt üle saama. Kurb film, isegi mitmetahuline ja sisukas. Kui nüüd järgi mõtlen, siis ehk tsipa üle keskmise ning mitte üldsegi aja raiskamine. Kuigi mind isiklikult see ei puudutanud, kuna laps kes oli valitud peategelast mängima tundus nii antisümpaatne, et ma ei suutnud talle kaasa elada. Küll aga oli tütarlaps sellevõrra hea, et see kaalus jälle nagu üles kogutaseme. Igatahes selles filmis on midagi erilist.


Casino Royale hinne 3+

Seniks viimane Bond. Psühhopaadi välimusega Daniel Craig Bondina oli kohati ka usutav, kuid minu jaoks mitte Bond. Sean Connery ning Roger Moore, ok Pierce Brosnan ka, äärmisel juhul isegi Timothy Dalton, kuid Daniel on liiga külm ja pisike. Ei, seda ma ikka ei usu. Samas põnevust oli ning mis eriti meeldis, et nad tegid ikka täiega tänapäevase versiooni ning ei korranud kaader kaadrilt vana versiooni sellest filmist. Samas oli see natuke liiga pikk ning mõnes kohas lausa tobe. Aga see kõik kitš käibki alati Bondi juurde. Ehk siis Bondi hakkadki ju vaatama kõike seda oodates ning ette teades. Seega Bondifännid ei pea pettuma. Minu meelest. Hinne kolm sai plussi sappa tänu Mads Mikkelsenile. Taani filminäitleja numero uuno on igal pool hea kus oma nägu näitab...ja nüüdsest hakkab ta ka supermodelliks, braavo.

esmaspäev, 23. juuli 2007

Harry Potter, Loodusloomuuseum, suhkruvatt ja õhupallid


Hommik algas sellega, et läksime linnapeale vaatama, Drottninggatani raamatupoodi, kuidas Harry Potteri tegelased reklaami tegid tähtsale päevalereklaami. Päevale, mil lasti välja viimane ehk seitsmes osa Harry Potteri raamatusarjas. Sain rohelise konna kommi Patrikule. Läksime siis ka sisse, kuigi me ootame eesti keelse tõlke ära, ega hakka inglise keelset raamatut
ostma. Aga poest leidin hoopis jube laheda võluri-mütsi! Ja maksis ainult 10 SEKi. Tegi kohe tuju nii heaks ja andis kogu päevale vahva tooni.


Edasi rändasime Kungsträdgardenisse, sest seal on see nädalavahetus Erbjudandefestival. Ehk siis linn teeb linnarahvale välja festivali. Igasuguseid tasuta lõbustusi, nagu näiteks suur täispuhutud hüppelinnak lastele. Ja eelkõige
40 lauljat/bändi. Kui kohale jõudsime, oli küik alles alguses, aga saime kava ning selgus, et oli põhjust hiljem tagasi tulla. Edasi sõitsime Naturhistoriska muuseumi metrooga. Lastele on seal
sissepääas tasuta.Nägime dinosauruste skelette ja igasuguseid loomatopiseid ja mida kõike. Kolm tundi läks linnutiivul ning oleksime võinud vähemalt paar tundi veel olla, aga kiirustasime tagasi

Kungsträdgardenisse. Seal pidi lastama õhku 30000 õhupalli. Muidgi tüüpiline meile, jäime 5 minutit hiljaks. Ja palle me enam ei näinud isegi õhus. Õnneks lasti hilinejate rõõmuks oma 50-10 palli
veel. Ja mis kõige parem - Jessica Folcker laulis uue laulu oma plaadilt. Ta oli üliarmas ja tore. Ja laulab ka vägaväga hästi!


Sõime suhkruvatti ja Patrik käis hüppamas ja liugu laskmas. Lisaks
Macis söömas. Tegime palju fotosid ja väsinult jõudsime nii viie kuue vahel väsinult koju tagasi.

teisipäev, 17. juuli 2007

Käisime Printsess Victoria sünnipäeval

Nädal pärast Kristini sünnipäeva, ehk siis laupäeval käisime mina, K, Patrik ja Kristin Gamla Stani kuningalossis. Kell 11:30 kui uksed avati sisehoovi olime kohe kohal, sest rahvamass oli tohutu. Ilm oli päiksepaisteline ja turiste muidugi hordidega. Kuna aga me varem pole kuningaperet elusast peast näinud, siis mõtlesime, et see on harukordne võimalus. Eriti kuna kuningaloss on praktiliselt meie kodust kiviga visata...

Kell 12.00 lasti Skeppsholmenilt kahuritega aupauke. Printsess sai 30 aastaseks, aga minu meelest neid pauke nii palju küll ei olnud, aga samas neid oli ikka üle kümne, ah ei tea. Kristin igal juhul magas vankris kõige selle melu ja sagimise sees. Ärkas alles siis kui Printsess tuli rahva sekka.

Ta oli hämmastavalt kena elusast peast. Piltidel on ta alati kuidagi nagu nukk või midagi ebainimeselikku, aga elusana ta on armas ja südamlik. Kätles rahvast ja kallistas lapsi. Ta oli käega katsutavas kauguses. Ülejäänud kuningapere püsis ainult ukse juures. Kuningas, kuninganna ja vanaema oli poodiumil, Philip ja Madeleine poodiumi kõrval. Kõva marsiansambel oli ka, kes hoopis mingit armsat ja kerget muinasjutulikku puhkpillimängu mängisid.

Ilus päev. Printsess nähtud.... ja siin on värske pilt meie kodusest printsessist....voila - aastane Kristin. Kes vahepeal oli kogu sünnipäeva tähelepanu keskmes... itaalia tädid ei väsinud talle õhusuudluste jagamisest :)

esmaspäev, 9. juuli 2007

Kristini 1 aasta sünna

07.07.07 samal ajal kui telekast tuli terve ööpäev kestev Live Earth-kontsert, pidasime meie - Kristin, Patrik, K ja mina Kristini esimese eluaasta täitumise sünnipäeva. S on Eestis väitlus- ja pärlilaagrites.

Hommikul ärgates muidugi kinkidejagamine. Kinkisime talle IKEA-st ostetud puust aluse, kus on erinevat värvi traadid peale kinnitatud. Traate piki saab liigutada puust kujundeid. Tundub, et see talle väga meeldis, sest veel nüüd paar päeva hiljem ta meeleldi sellega tegutseb.

Lisaks veel igasugust pudipadi nagu riideid ja pisikesi loomanukukesi.



Pärast kingituste jagamist läksime Aquaria veemuuseumisse vaatama Haikalade toitmist. Samaga nägime ka piraajasid ning sülitavaid kalu. Samuti kogesime vihmametsa lämbet õhku ja kuidas on öö ning päev vihmametsas. Samuti nägime sealsete kalade toitmist. K ja Patrik ronisid ka maa alla vaatama millised olud on kanalisatsioonis ja millised kalad ja elukad seal võivad olla. Yäkk. Me Kristiniga igaks jhus kitsasse torusse ei roninud.
Kristinile meeldisid kalad väga. Ta jälgis neid väga suure huviga. Tegelikult oli vahva, et ka need veealused taimed olid kui elavad. Oh, mind lolli, need ju korallid...need vist elavadki, peab järgi uurima täpsemalt...

Pärast Aquaria -t oli õues vihmasadu ning me läksime kohaliku laevukesega Slussenisse tagasi. Patrik oli nii elevil, arvas, et me saame selle laevaga Tallinnasse.
Siis veel kodu-Willy'sse torti ostma ning kohalikust Hiina restoranist magushaput siga riisiga ja tore päev saigi otsa. Nüüd on meie pesamuna ühe aastane. Nii kähku läheb aeg!

teisipäev, 3. juuli 2007

Juunikuu filmid

Märkamatult suures kolimisesahinas ja välisesindajate nädalaga jäi juuni lühikeseks ning filme sai vaadatud ainult 2. Neist üks veel peale kauba 2 osaline miniseriaal. Pikema seletamiseta siirdungi asja juurde:
Ehk siis Rootsi riikikust televisioonist esimene vaadatud film - Elizabeth I. Kahe osaline miniseriaal teadagi kellest. Film räägib ühelt poolt tugeva naise võitlusest võimupukil oma poliitiliste vastastega, kes pahatihti olid ka mingitpidi sugulased. Teisalt üksiku naise armastusenälja hämaratest soppidest. Elizabeth hülgas kõigepealt ühe mehe sellepärast. et too polnud kuninglikust soost. Mees aga ehk ei võtnud ka naist tõsiselt. Pärast mehe surma, sai Elizabeth aru, et ta oli teinud vea, et polnud lähemalt mehega rida ajanud. Siis aga astub ihaldus ja armastusobjekti kohale hoopis eelmise armastatu poeg. Elizabeth võtab asja seekord märksa tõsisemalt. Kuid suhe takerdub mehe vajadusse olla midagi suuremat ja enamat ning samas ajastule kohaselt intriigiderägastikku. Keda uskuda, ked mitte - selles on küsimus. Võimas on Helen Mirreni mänguoskus. See roll oli veel mitmeid kordi parem kui Elizabeth 2. oma. Ja juba see oli vinge... Igatahes britid oskavad kostüümidraamasid teha. Lisaks muidugi rikas ajaloopärand, kus üks kuninglik on huvitavam kui teine. Kuid minu jaoks on Henry 8. ja tema naised ning otsesed järglased alati teistest veel huvitavamad tundunud. Film ehk miniseriaal on täielik elamus! Hinne 4+
Hot fuzz. Simon Pegg ja briti näitlejate kahurvägi nagu näiteks Bil Nighy, Timothy Dalton, Jim Broadbent, Paddy Considine, kui mainida võid mõningaid. Tegemist midagi actioni ja komöödia seguse filmiga. Natuke, küll peamiselt Simon Pegg-i pärast meenutas mehe eelmist filmi - Shaun of the dead, mis oli grammivõrra ehk veelgi parem. Kuid ka siin sai nii närvikõdi kui naerukõdi tunda. Sisu lühidalt selline, et ülihoolikas ja -tarmukas linnapolitsei saadetakse maale tööle. Väikekülla, kus krimiaalsuse protsent on 0 lähedane. Linnapolitsei aga leiab ka seal asju, mis on paigast ära, kuni kõik viib ühe suurema skandaalini ja Linnapolitseinikul saab maal ehk rohkemgi käed tööd täis kui linnas. Igati korralik briti film, mis pole küll hullult naljakas, kuid see nali on seda kvaliteetsem. Igati hea ja soovitatav film. Hinne 4



esmaspäev, 2. juuli 2007

George michael -i kontsert!


See oli kunagi Samblapõllu spordilaagris, kui esimest korda jõudis mu teadvusse George Michael. Sellel ajal küll mitte soololauljana, vaid ansambli Wham! liikmena. Wake me up before You go-go, Freedom, Last Christmas jne jne. 80-ndate kuldsed pop-klassikud. Toona, ehk siis veel nõuka-ajal sai unistatud, et kui kunagi saaks, siis kelle kontserdile läheks. Ja üks kindlatest lemmikutest oli ka Wham! Edasi kui George Michael soolo-karjäärile üle läks ja ilmusid laulud Careless whisper, Different corner ja plaat Faith, kust pärinevad ka minu meelest GM-i parimad laulud, nagu näiteks Father figure, One more try, Monkey jnejnejne. Austus tema vastu muudkui kinnistus ning unistus tema kontserdile pääsemisest kunagi „enne surma” muutus juba omamoodi kõnekäänuks. Siis tuli suur Queeni Freddy Mercury mälestuskontsert ning tema esitatud lauludest selgus, et ta tõesti on maailma meeslauljate number 1. Absoluutselt kõik, kes seal esinesid, ei küündinud ligilähedalegi oma häälega George Michael –ini. Ja kuni eilseni oli ta üks nendest artistidest, kelle kontserti üle kõige näha unistasin (teised on Madonna, Celine Dion, Robbie Williams, Richard Marx, Justin Timberlake[esines Stockholmis 19.juunil] ja Jewel...ehk mõni veel, kes hetkel ei meenu).

Ja nüüd see siis juhtuski... 25 Live turnee käigus tuli George Michael Stockholmisse. Globen –isse. 29.juuni, 2007 läheb ajalukku! See kontsert oli nii vapustaval hea, et sõnadesse seda panna ei suuda. Ta on ikka vaieldamatult parim meeslaulja meie planeedil. Hands down. Tegelikult nagu tavaliselt selliste üritustega, algas minu jaoks seiklus pihta juba piletite ostmisega. Nimelt, ega mul neid pileteid veel kontserdipäeva lõunakski polnud. Ei teadnud, mida teha, et kas tõesti leppida nende katusealuste kohtade, mis Globenis veel saadaval olid? Kell 15.16, kui siis viimast korda www.blocket.se –st vaatasin, et kas ehk keegi ei paku oma pileteid, ilmus sinna kui nõiaväel kaks piletit ja otse lava äärde. Lisaks märksa odavamalt, kui senised pakkumised seal olid. Veel samal hommikul pakuti ju neid pileteid 1000 SEK-i tükk. Aga see minu vapustava ajastusega pakkumine, seal seisis 900SEK-i kaks piletit. WOW! Saatsin kohe maili ning piletid olidki minu! Käisin neil veel ainult Farsta –s (rohelise metrooliini üks lõpppeatustest) järel, ise kergelt hirmul ka, et kas ikka on ehtsad piletid, kui nii odavad on. Aga rootsalsed ju aus rahvas ja see mees ainult imestas mu hirmu...

K. oli kodus juba valmis ootamas, sest andsin talle mobiiliga metrooga sõites info juba edasi, et õhtul on minek 100%. Uksed pidid Globenis avanema 18.15 ning me olime kohal kell 18.40. Lavaesine oli juba rahvast täis, kuid ilma erilise trügimiseta olime praktiliselt lava ääres (kontserdi teise poolaja päris 3-4 meetri kaugusel George Michaelist!). Algas ootamine. Piletil oli algusajaks märgitud kell 19.00, kuid netis oli kirjas, et eeldatavasti läheb lahti alles kell 20. Kui aga ka veel kella kaheksaks GM lavale polnud jõudnud hakkas jalgade valus tunda andma. Olin ju juba päeval pool Vasastan –i ja pool Östermalmi läbi käinud, sest käisin Eesti saatkonnas tööjuurest ning pärast muidugi veel tagasi ja siis see suur piletijaht. Kui George tuli lavale natuke pärast poolt üheksat ning juba esimese sissejuhatava laulu ajal, mille GM laulis lava tagant kadus igasugune valu jalgadest ning kogu maailm haihtus Globeni ümbert. Oli vaid Mina, K ja George Michael. Ok, pisike mure ikka laste pärast oli ka, sest neil tuli nüüd selle suure venimise peale rekordkaua kodus kolmekesi hakkama saada...

Laval oli keskel nagu suur vaip, mis lava eest äärest , taha kuni lakke välja läks. Sellele vaibale projekteeriti nii videot kui effekte. Esimese laulu esitas George lava tagant: I’ve been waiting for...uus lugu... George saabus lavale teiseks lauluks selle vaiba see oleva ukse kaudu. Ja pidu võis alata. Vaheldumisi tulid aeglased ja kiired hitid läbi aastate üksteise järel. Mingi selline kalle tundus küll olevat GMi uuema muusika suunas, kuid vanu tuli just sobivasti ka vahele (kuigi ka vanad laulud tundusid kohati uuenduskuuri läbi käinuna). Et kokkuvõttes sai nad ju kõik kaasa lauldud ja tantsitud. Pärast esimest tundi võttis GM 20 minutilise vaheaja. Vaibale projekteeti tagurpidi sekundeid ja minuteid lugev kell ning veel enne vaheaja lõppu näidati selle sama kella all ka viimane George Michaeli video. Kus ta sarjab Jeesus Kristust. Kuid kummaline, et tegelikult oli tal esinedes kaelas suur rist. Ei tea siis mis ta mõtleb selle usuvärgiga. Shoot the dog –i ajal puhuti lavale täis suur õhupall, mis tegelikult oli George Bush, kellel koer parajasti suuga seal intiimses kohas kinni on. George ise ei teinud sellest üldse välja, lihtsalt laulis ja tantsis. Veel hiljem puhuti lavale täis ka õhupall, kus George Bush oli suurte kõrvadega vabadusesammas. Ilmselt ei ole GM-il just kõige soojemad suhted lombitaguse riigipeaga. Aga nii on see ju ka vist suuremal osal Euroopast. Kuigi kui aus olla, siis see Ameerika ja Inglismaa palvetamine siin Rootsis on väga hämmastav. Sest kui mingi film või muu kunstiteos ei tule nendest kahest riigist või kui see pole Rootsi oma, siis ülejäänu on siinsete meelest praht või lihtsalt mitte midagi eriliselt huvitavat ega väärtuslikku. Selline mulje on jäänud siin esimeste nädalatega. Aga kontserdi juurde tagasi tulles, siis enim meelde jäänud laulud olid Fastlove (sellega ta tuli lavale), Spinning the wheel (siinse ajakirjanduse meelest oli see kõige kehvem), Amazing (selle ta pühendas oma Kennyle), Careless whisper (mis tuli alles lisaloona), Faith (minu terve kontserdi vaieldamatu lemmik), Jesus to a child ning K-lemmik, ehk kogu kontserdil viimasena kõlanud laul Freedom 90.

Tõeline elamus ja vapustava hääle nauding. Globeni heli on päris ok. Kuigi ma ei saa aru, miks siinsed ostavad endale kõrvatropid ning siis kontserdi ajal on kõigil tropid kõrvades, et mitte nii suurt müra vastu võtta....ei tea, kas kardavad oma trumlite pärast. I’ll take that risk...ta tahan kõik ja rohkem veel. Kontsert lõppes sellega, et tiitrid jooksid mööda vaipa üles. Ka vana hea Shirley oli ikka Georgi taustalauljana. Pepsie-t siiski polnud. Aga mõlemal pool lava otsas oli kaks musta võimsat mammit ning nende vahel musklites mustad mehed. Ja kahe trio vahel üks valge mees trummidega. Muusikud olid tegelikult väga osavalt lavalt kõrvaldatud rõdudele. See oligi ju George Michaeli kontsert, mitte George Michael ja bänd. Kuigi kummaline, et reklaamitud Special Guest star, ehk soojendusbänd jäi üldse ära. Ei tea, kas Rootsis polegi soojendusbändi kommet...

Igatahes kaks ja pool tundi kulus kui linnutiivul, ning juba enne südaööd olime K-ga kodus tagasi laste juures, kes kõik meid ootasin. Ja Kristin oli eriliselt õnnelik ja naerune. Aga enamvähem kohe kui ta K kaelaketi kätte sai oli ta ka kustunud.

Tõeliselt lahe kontsert ning elamus terveks eluks. George Michael on ikka maailma number 1. meeslaulja ning tema kontsertidele ma lähen iga kell! Isegi kui selle algust peab ootama 2 tundi püsti seistes kasvõi rohkem. Aga seda nänni tasub oodata. See on vapustav!

esmaspäev, 25. juuni 2007

Stockholmis toimuvast...

Pisike kokkuvõte Stockholmlaste jututeemadest:

- Sterling-iga Stockholmist Barcelonasse lend maksab üks ots alates 675 SEK-i
- Sellel aastal on Rootsis müüdud samaks ajaks 70% rohkem välisreise kui eelmisel aastal. Põhjuseks muutlik ilm.
- Eile võitis keegi lotoga 45,3 miljonit Rootsi krooni...see on umbes 77 miljonit Eesti krooni. Oh...hakka või lotot tegema.
- Üle päris mitme aasta on Stockholmis jälle plaanis avada uus metroo-liin.
- Hemtex-is on kõik asjad -50% allahinnatud. Mingid voodipesud on veel -60%
- Tekniska magasinetis on valitud asjadel kuni -60% allahindlus. Näiteks kaasaskantav DVD mängija maksab eesti rahas 1350,-
- www.nanok.com/wbs asub õpetus ja planeerija kuidas kirjutada raamatut 60 päevaga.
- Stockholmi kommuunis on keskmiseks majahinnaks 3,662 miljonit Rootsi krooni. Muidu läänis on keskmiseks hinnaks 3,268 miljonit Rootsi krooni. Kõige rohkem on hinnad tõusnud Vaxholmis, Lindigös ja Sollentunas.
- GO –s on alanud suveallhindlus. Converse ketsid – puna valgetriibulised maksavad 380 SEK-i, Reebok Tempo Run potased 300 SEK-i...
- Axelssonis on allahindlus.
- Taskuraamatute edetabel: 1. Jens Lapidus – Snabba cash; 2. Stieg Larsson – Flickan som lekte med elden, 3. Camilla Läckberg – Olycksfageln, 4.Susanna Alakoski – Svinalänglorna, 5.Stieg Larsson – Män som hatar kvinnorna, 6.Camilla Läckberg – Isprinsessan. Ehk peamiselt põnevus, krinull ja selline teada tuntud suve-action. Neljandale kohale on eksinud pikalt ka esimesel kohal olnud eelmise aasta AUGUSPRISET-i võitja Susanna Alakoski raamat. Loodetavasti keegi tõlgib selle varsti ka eesti keelde. Muidugi Stieg Larssoni triloogia võiks ka eesti keelse vormingu saada...pliis.
- Net on net-is on allahindlus. Sony DCR-HC37E MiniDV videokaamera maksab 2990,- SEK-i, Fujitsu Siemens läpakas koos Windows Vista, 120GB kõvaketta ja muu vajalikuga 6990,- SEK-i. TELIA lepinguga koos saab Nokia N95 795,- SEK-iga, mis on eesti rahas 1350,-
- Saddami onupoeg puuakse üles.
- Filippa K poodides on -30%
- Lõuna-Aasias on sadu inimesi surnud vihma pärast.
- Glastonbury rock-festivalil sai tuhat inimest viga. Keegi isegi suri. Prints William sai ka oma sõpradelt kingituseks reisi helikopteriga festivalile (seda lugesin kusagilt seltskonnalehest).
- Carolina Klüft tegi oma senise selle aasta parima kaugushüppe 6,75m
- Alcazar plaanib Londonis kokku jälle tagasi minna. Mingid kontserdid on juba kirja pandud.
- Valli Skor – kõik kingad -20-50%
- Sophie Ellis Bextor –ilt ilmus uus plaat Trip the light fantastic
- Finnish Soff AB-l on kuni 80% allahindlus, ehk siis lõpumüük.
- Spice Girls läheb jälle kokku.
- The shirt factorys on -30-50% allahindlus
- Tallink Silja päevakruiis saarestikus hind on 25,-SEK
- Rootsis annavad lähiajal kontserdi: George Michael 29.06.; Beastie Boys 04.07.; Rod Stewart 20.07.; Nine inch nails 07.08.: Suzanne Vega 10.08.; Per Gessle 12.08.; Smashing Pumpkins 12.08.; The Police 29,30.08; Gwen Stefani 10.10.; Ma plaanin vähemalt George Michaeli ära vaadata...võibolla ka Per Gessle ja Gwen Stefani...eks näis.
- Suured staarid laulavad Lennoni laule. Kaasa on lubanud projektiga lüüa Christina Aguilera, The Cure, U2, REM, Aerosmith, Green day, Avril Lavigne, Duran Duran, Snow Patrol, Black eyed peas ja mitmed muud.
- Rootsi edetabel näeb ikka üpris eurolaulurikas. 1. Sonja Alden-För att du finns. Mitte eurolauludest on seal Oh Laura – Release me, Per Gessle En händig man, Nanne Grönvall Ännu en dag, Danny Play it for the girls. Kuigi võibolla see Danny oli ka melodifestivalenil, ma enam ei mäleta.
- Söderi kinos tahaks näha: Blades of glory, Death proof, Die hard 4, Hostel 2, Mr.Brooks, Ocean’s thirteen, Spider-man 3, Zodiac
- Täna on Stockholmis +22 kraadi
- Telekast vaataks täna: So You think You can dance, Last comic standing, Pirate master, Bleak house, War at home, Dr.Phil. Kui kõiki neid jõuaks...
- Ginatricot-is on allhindlus Poole hinnaga....
- Direkt optik. Kolm paari prille ühe hinnaga.
- Augustis avatakse Stockholmis 5 uut bussiliini
- Nüüd võib kuni hommiku kella viieni välipubides ja kohvikutes alkoholi tinistada.
- Nüüd võib saata sms-e ka tavatelefonidele. Robothääl loeb teksti ette. Aga see töötab ainult rootsi keeles.
- Flatenbadet sai 3 tärni. Number 401 bussige Slussenist saab sõita ujumiskohta, kus on ka minigolf ja hüppelauad ja igasugu muud tegemist.
- Linnugripp on Saksamaal.
- Susanna Kallur võitis ajaga 12,92 naiste 100 m Euroopa Cup-is.
- Nädala uued Rootsi hitid raadios: CajsaStina Akerström – Det kommer en vind; Sebastian – I can feel you; Janne Bark – Under min stjärna; Pernilla Andersson – Red;
- Woody Allen kavatseb lavastada OoperiTaani räppar Natasja tapeti.

Juunikuine hommik Stockholmis

Hommikul kella poole kaheksa ajal pole Stockholmi vanalinnas veel turiste. Mõned üksikud inimesed, keda seal kohata võib on 1) kas tööle ruttavad inimesed, nagu mina. 2) ehitajad või 3) restoranide ning poodide töötajad, kes kaupa vastu võtavad. Ja muidugi transamehed, kes neid oma autodelt maha laevad.

Rootsi naised suitsetavad hirmus palju. Õigemini, seda on tänavapildis silmatorkvalt rohkem märgata kui Eestis. Hommikused naised ei suitseta. Nad lihtsalt siht silme ees kõnnivad hirmus kiiresti töökoha suunas. Mõni sõidab rattaga ka. Teine huvitav fakt on see, et hommikused naised on keskealised ning mitte suviselt vallatult riides. Pigem konservatiivsed. Mitte nagu päevased ja õhtused.

Drottninggatanil võib juba näha natuke laiemat kontingenti. Siin ehk mõni varajane turist või lõngus või kodutu või ma-ei-tea-kes veel on alustanud oma päevaseid toimetusi. Siiski, peamiselt on tegemist tööle ruttavate inimestega.

Läksin sisse ühte kioskisse, kus rahvas ostab kohvi, jogurtit ja saiakesi. Mul oli täna hilisem ärkamine - 6:50...ja seega ei jõudnud kodus midagi hamba alla panna. Mõtlesin, et teen ühe hot dogi. Aga võta näpust. Ilusad reklaamtahvlid küll sõnagi selle kohta ei maini, aga hommikul neid asju pole võimalik osta. Ei tea miks...aga sellised on reeglid. Võibolla saab neid alles lõunaks?

Tegelikult peaksin hoopis metroo või rattaga tööle hakkama käima. Enam vähem 35 minuti jalutamist on aga päris huvitav võimalus inimesi ja aknaid vaadata. Ja akendel on ju igasugust kraami. Kuigi tänasest alates küll peamiselt suured allahindluseid reklaamivad plakatid.

Hetke pärast teen kokkuvõtte Stockholmi juba alanud allahindlustest ja praegustest hindadest. On hea nii endal teada kui kellegil teisel ....keda huvitavab...

P.S. Pagan, siin Rootsis on blogger rootsi keelne. Ohhhh, KA SEE on rootsi keelne. Üllatus, üllatus.

teisipäev, 12. juuni 2007

Maikuu kasin filmisaak ja "coming up" reklaam

Väike põhjendus, miks pole pikemat aega kirjutanud---
nüüd elame Rootsis, aga ID numbrit veel pole ja sellepärast ei saa ka koju internetilepingut teha. Asi peaks lahenema juulis. Siis muutub normaalseks ka blogipostitamine. Seniks aga saavad postitused olema harvad.

Siin kaks filmi mis sai maikuu jooksul nähtud, üks kehvem kui teine:

EPIC MOVIE
Paroodia eepilistest, ehk tegelikult suure rahakotiga tehtud filmidest. Eks ta oli ju enne vaatamist juba teada, et midagi normaalset või pinnapealsemast sügavamat oodata ei ole. Vaatasin seda peamiselt laste pärast. Neile meeldib ju kõik millel on natukenegi tegemist Jack Sparrow ja Kariibimere piraatidega. See film aga keskendus peamiselt Narniale. Täiesti tobe ja mingis mõttes isegi lastele sobimatu. Jah, üldse inimestele sobimatu, sest need naljad ja tegelikult kogu sisu nüristab meelt ja hapendab vaimu. Hinne 1

PIRATES OF THE CARIBBEAN 3
Täielik pettumus. Teine osa jäigi parimaks. See venitatud kolm tundi, mis oli küll täidetud puhta äktsioniga jättis tunded ja mõistuse kõrvale. Lihtsalt üks kõva laste - action. Johnny Depp ja Keira Knightly ju head ikka. Aga ei midagi uut ega vapustavat. Ma arvan, et mind hakkas häirima film alates sellest kui Depp viirastusi nägi. Kindlasti on aga alati iga kaader kulda väärt, kui seda ilmestab Geoffrey Rush. Eks ta üks paras rahateenimisvõimalus oli. Sisu oli praktiliselt olematu. Minu jaoks jättiski sellise mulje, et rahateenimise eesmärgil oli veel kummi venitatud, aga tegelikult seda poleks olnud vaja. Kõik olulise oleks võinud teha veerandtunnise pikendusena teise osa lõppu. Kahju. Lastele aga meeldis. Võibolla see oligi rohkem nende intellektuaalse tasandi jaoks. Hinne 2-

Teatritest on ka palju kirjutamata. Vähemalt Ronk, Kuidas ma sõitma õppisin, Kajakas
Raamatutest Marquez-i Armastus Koolera ajal, Leon-i Surm La Fenices, Musil-i Kasvandik Törlessi hingeheitlused
Telesarjadest Superstaari lõpp, Desperate housewivesi lõpp
Ja siis muidugi elulistest teemadest nagu Rootsi kolimine, Uued inimesed elus ja lisaks veel lastest ja sajast muust teemast, nagu Mamma Muu tölge jne jne.
Tuleb......kindlasti.....veksel on välja antud.

reede, 25. mai 2007

Kivid Sinu Taskutes


Marie Jones-i kirjutatud teksti on toonud lavale Jaanus Rohumaa. Kunstnikuks meisterlik Aime "less is more" Unt. 100 erinevat rolli mängivad maha kaks noort, meisterlikku ja kelmikat, Linnateatris juba kodunenud Indrek Ojari ning Argo Aadli. Tõlkijaks tekstil Peeter Volkonski. Kui seda kooslust nüüd vaadata, siis minu maitse järgi kohe ei karju, et wow mis kooslus. Kuid kindlasti välgatas peas, et "väga huvitav kamp tegijaid".
Ausalt öeldes ei osanudki konkreetselt midagi oodata. Teadsin ainult seda, et kaks näitlejat mängivad mitmeid rolle. Ehk tegemist ei saa olla väga tõsise tükiga.
„Kivid sinu taskutes” on inspireeritud filmikunstist ja Hollywoodi unelmatest. Kõiki rolle mängivad kaks näitlejat, mis annab osatäitjatele ohtralt võimalusi improvisatsiooniks ja kiireteks ümberkehastumisteks.

Lugu leiab aset väikeses Iiri külas, mis on valitud mastaapse ajaloolise mängufilmi võtteplatsiks. Massivõtetele on kutsutud ka hulk külaelanikke. Näitemängu peategelasteks on kaks kohalikku noormeest, kellest üks unistab saada stsenaristiks ja teine näitlejaks. Nüüd, kus kodukülla saabus Hollywoodi võttegrupp, on kätte jõudnud ka nende suur šanss…
Tegemist on omalaadse revüü - stiilis kahetunnise etendusega. Nii Ojari kui Aadli tundusid nautivat igat tegelast. Kohati läks tegelaste vahetamine nii kiireks ja neid sai nii palju, et tekkis hirm, et kas nad niimoodi ennast ühe tükida tühjaks ei mängi. Ehk siis mida veel tulevikus neilt oodata? Kas ehk juba kõik nüüd selle tükiga väljas pole. Aga seda oli tõesti palju ja mis tähtsam see kõik oli hea. Noored, vanad, südamlikud, ilged, naised, mehed, kõrg ja alamklass - You name it! Kuna Aadli minu jaoks sümpaatsem neist kahest kartsin ka, et jääb natuke ühepoolseks. Kuid nende kahe puhul oli tegemist küll täiesti võrdsete lavapartneritega. Üks huvitavam tegelane kui teine mõlematel.
Nad läksid vahepeal nii hoogu, et kui suuri ja vihaseid sõnu tehti, siis pritsis tatti nii, et esimene ridagi sai oma jao. Lisaks mulle väga meeldis saali kasutamine. Selles vanas heas Linnateatri väikeses saalis on saanud olla nii harva. Ometigi on see mu lemmik kõikidest nendest urgastest seal. Võibolla sellepärast, et see on kuidagi nii inteemne ja mahutab hästi vähe vaatajaid. Mulle nii istub, nagu teatrit tehtaks peaaegu ainult minule. Nii armas.
Ojari hakkas ise vahepeal naerma, sest Aadli supertähest filminäitljennat vaadates tekkis parajalt kummaline tunne. Eriti kui ta Ojarile niimoodi ligi tükkis. Samas selle kõige koomika juures oli ka sügav traagiline liin, mis tasakaalustas ja andis rohkem dimensiooni. Igal juhul üks viimase aja parimaid teatrielamusi...ja kirjeldamata on ju veel Kuidas ma sõitma õppisin ning Kajakas.

neljapäev, 24. mai 2007

Sünnipäevaluuletus

Ole Sa ingel või ole sa kratt,
täna Sul kõvasti suruksin kätt.
Pärast ma tean küll käsi on valus,
põsk saab musidest hell.
Süda on paha
ja khm…khm…
pähe poeb pohmell.

Palju õnne kallis .......!

Kirjutasin selle HS-ile, võibolla läheb veel kellelgi vaja...