Üksindusest

Olen viimastel päevadel tabanud end mõtlemast üksinduse teemadel. On olemas inimesi, kes vajavad "enda aega", "enda ruumi", "enda mõtetega üksi olemist". Mõne jaoks on vabadus nagu õhk ja selleta ta ei saa. Nii tuttav lause on elust, filmidest, raamatutest, teatrist - "Ma vajan natuke üksi olemise aega ka!" Ja ma ei pea siin silmas kui seda öeldakse lapsele, vanemale, õele või vennale, vähemasti mitte ainult, vaid ikka oma elukaaslasele või armastatule.

Paljudel on hea võimalus saata oma lapsed suveks maale vanavanemate juurde ja siis nautida üksindust kui mees või naine on tööl või trennis või kusagil "ära". Tavaliselt sellest üksindusest peaks piisama. Kuigi vahest mõni, kellele nendest pisikestest igapäeva üksindushetkedest ei piisa, võtab isegi reisi kuhugi, kas siis päris üksi või mõne sõbraga/sõbrannaga, et saada olla "üksi".

Ma pean tunnistama, et ma ei suuda end nendesse kingadesse panna. Ma ei oska nii mõelda ja ma ei oska seda tunnet mõista. Ilmselt sellepärast, et ma eelistan alati, ma rõhutan ALATI üksi olemisele - K-ga koos olemist. Ma juba pikka aega olen mõelnud, et see tuleneb harjumusest - me pole ju juba varsti viimased 15 aastat üle nädala lahus olnud. Ja isegi paarist päevast pikemaid päris "üksi" olemise perioode võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel (kui ei arvesta töö tõttu lahus olemisi). Aga täna ma sain aru, et see pole sellest lihtsast "harjumusest", vaid hoopis millestki muust.

Nimelt, ma saan koos olles ka üksi olla. Ma pole kunagi tundnud sellist lämmatavat tunnet, mis rikuks mu üksi olemist või mingit privaatsust - privaatsust polegi mul tema ees ja polegi seda üldse vaja tema ees, sest me oleme ju nagu üks... Ja kui sellele täpsemalt mõelda, siis milline luksus see situatsioon tegelikult on. Sest iga kell kui ma sellest "üksindusest" tüdinen teen oma suu lahti ja võin olla jälle kahekesi, arutada midagi või lihtsalt vestelda. Ning temal ju samuti.

Üksindus ei ole inimesele loomuomane vajadus, pigem vastupidi, vajadus on olla kellegagi koos. Sest ilma K-ta ma küll olla ei suuda, ehk siis mina vajan just vastupidist, pidevat "mitte-üksindust".

Ma pidin selle siia kirja panema, et mitte võtta seda olukorda iseenesest mõistetavusena, vaid endale teadvustada, kuidas mul on vedanud ja kui õnnelik ma olen ning peangi olema.

See ehk ongi armastus?!

Rasputin - Põltsamaa teater Ellunäod

Läbi surnuaia rehehoonesse jalutades ning külmi vihmapiisku kraevahele kogudes, oli "natuke" hea meel, et Rasputin -i etendus toimub kindla katuse all. Pilistvere vana rehehoone oli puupüsti rahvast täis. Osa inimesi ei mahtunud isegi istuma, vaid pidid seistes tükki jälgima. Ka see, et me kolmveerand tundi enne etenduse algust kohale jõudsime, ei garanteerinud meiele kohta esimeses reas, kuigi selle lavastuse puhul osutus see üpris tähtsaks. Sest palju asju etendati ka põrandal ja madalal ning kolm esimest pingirida olid samal tasandil. Samas, kuigi etenduses oli palju sellist tegevust, mida oli tore näha, oli see siiski etendus, mis baseerus tekstil. Ehk siis Rasputin-i elulugu. Ning kõike ei pidanudki "nägema", et toimuvaga täpselt kursis olla.

Seletamatul kombel tekkis mul tunne, et ma oleks justkui Linnateatri tükki sattunud vaatama. Lavastajal oli palju huvitavaid nõkse varrukas, millest kokku oli ehitatud põnev lavatükk. Vana rehehoone oli teatrimajaks vägagi sobilik, eriti kuna tegemist oli ka palju vene külamaastikul. Lisaks need stseenid, kui rehehoone suured avarad uksed valla lasti. Siis esimese vaatuse ajal õhkus sealt taamalt udustest metsades sellist ürgset jõudu, mis omakorda mängis etenduse atmosfäärile kaasa (teise vaatuse ajal oli lihtsalt õues kottpime).

Puust postid ja talad, sissekäigu lähedal pikalt looduslik põrand, ehtsad küünlad ning kogu seda ehtsust veel raamistamas elus muusika, ning oligi lähtekoht heale etendusele olemas. Vene romansid, eriti kui neid esitab Ülle Lichtfeldt, siis nendes on nii palju tunnet ja emotsioone, et need avavad hinge ka kõigele muule, mis selle saatel kõrvade ja silmade kaudu sisse voolab. Kuigi ka Ele Millistfer ning Bonzo laul oli väga nauditav. Eriti kui need hääled kostusid eri kohtades saalist, sest lauljad liikusid vaatajate peade kohal ning nende ilusaid viise kostus vahepealt mitmehäälseltki eri paigust korraga, see oli maagiline! Ja kaeblikud viiuliviisid sinna juurde.....mmmmm, milline nauding - juba paljalt nende romansside pärast tasus hilisõhtune kodust väljasõit küllaga end ära. Rääkimata siis sellest boonusest, mille omakorda tükk ise pakkus.

Lugu on ju iseenesest teada. Rasputin, noorena varas ja joodik, suur naistemees, leiab järsku, et ta on jumala poolt väljavalitu. Saab tsaarinna soosingu hüvede nautijaks. Tema müstilisus paneb venemaa naised tema ette põlvili. Tsaar läbi tsaarinna satub tema mõjuvalda, samas rahvas hakkab teda üha enam ja enam uskuma. Uskuma rohkem kui kirikut ennast. Kirik loomulikult sellega ei lepi, samuti ei lepi sellega tsaari lähedased. Edasine sündmuste jada on paratamatu ning ei vaja ehk ka täpsemat selgitust teatritükki veel mitte-näinud inimestele just lavastajapoolse nägemuse ette ära rääkimisena.

Lavastajaks sellel tükil on Ain Saviauk, kelle töödega pean tunnistama, ma varasemalt väga hästi kursis ei ole. Teoteatri kodulehel mainitud tema varasemaid töid ma näinud polegi...kuigi kuulnud olen, et tema "Draakon" ja "Kes kardab Virginia Woolfi?" olevat päris õnnestunud lavatükid. Rasputinis on väga tugevalt tunda lavastaja visioonide mitmekesisust ning huvitavat lähenemist. Alates sellest hane sisse ajamisest (see hani oli tõeline iludus, nagu otse "Nils Holgersoni" raamatust), millega etendus käivitub, lõpetades lõpustseeniga, kus tegelased kangestuvad hetke, ning Bonzo hääl kostub saali keskelt ülevalt. (Oh see viimane laul oli nii ilus!!! Mul tulid külmavärinad! Mis selle laulu nimi küll on? Ja kas seda ehk saab kuulda mõne laulja plaadilt?).

Näitlejatest rääkides, siis juba reklaamplakatilt nähes, et Rasputini rollis on Indrek Saar, mõtlesin ma kohe, et milline hea leid! Tema olemus õhkab sellist Rasputinlikkust. Kuid ometi sain üllatuda selles suhtes, sest Rasputinit ta ei mänginud nii, nagu ma oleksin oodanud. Minu kujutlustes oli Rasputin rohkem selline just nagu seal plakatil. Mustad juuksesalgud varjutamas nägu, must habe, kuri silmavaade, hullusarnane olek, selle kõige hirmuäratavamas vormis (psühhopaat). Saare Rasputin osutus aga hoopis kergejalgseks, särasilmseks, pidevalt naeratavaks õnneotsijaks. Ja ma ei mõtle seda üldse negatiivses mõttes. Minu meelest oli huvitav näha uudset ja teistsugust lähenemist sellele rollile. Mitte nii nagu filmidest, raamatutest ja mujalt on Rasputin peamällu sööbinud. Säilitasin suhtumises avatud meele ning ma uskusin, et tegelikult võis ju ta ka hoopis selline olla, mitte liialdatult müstiline ja hullumeelne. Tema vestlused jumalaemaga, keda mängis Ülle Lichtfeldt sõna otseses mõtte lae pealt, andsid jälle lavastajapoolse huvitava dimensiooni. Kuni selleni välja, kuidas ta pärast surma Rasputinile järele tuleb, ning enne teele minekut koos "istuvad", nagu venelastel ikka kombeks...

Teine keskne tegelane oli loomulikult tsaarinna (tsaar Nikolai II selles etenduses ei ole) - Ugala näitlejanna Vilma Luik loob maheda rolli. Tema viimase aja tegelased, keda mina teatrilaval näinud olen (näiteks tema rollid etendustes Anna Karenina, Naabri Mari või Lõõmav pimedus) on olnud alati kergelt kas kurja alatooniga, mingi karmi kiiksuga või lihtsalt karmid naised. Siis tema tsaarinna oli poja Aleksandri pärast pidevalt muretsev, hinges nõrk ja habras usu ja ebausu pimeduses kobav põetaja. Jälle huvitav lähenemine, kuigi märksa minu ettekujutlusele Aleksanda Fjodorovnast lähemal kui näiteks Indrek Saare Rasputin minu kujutluste Rasputinist. Veel oli teatrinäitlejatest lavastuses Tambet Tuisk. Tema pingestatus oli rabav. Vaid harvad näitlejad suudavad mängida taustsüsteemi ilma otseste sõnadeta nii tuntavaks. See kui ta püssi ära peitis taskusse või vööle (ma üle teiste peade täpselt ei näinud), ning Rasputin talle külla tuli. Kuidas ta närviliselt Madeirat kallas. Kuidas ta jäigastus, kui Rasputin teda kallistas - see on näitlejameisterlikkus. Okei, ta oli ka ainuke, kes sõnadega puterdas korra, kuid mulle jäi mulje, nagu ta oleks seda teinud sellepärast, et ta proovis anda endast kõik ja olla võimalikult täpne teksti edastamises. Aga see pole üldse oluline. Tema kõrvalosa Jussupov -i rollis oli psühholoogilises plaanis ehk kõigele lisaks ka kõige raskem.

Lisaks osales tükis ka rida harrastusnäitlejaid. Huvitav kas nende inimeste päevatööde pärast oligi etenduste algusajaks nii hiline kellaeg (kell 21)? Igal juhul meeldisid minule nii see hiline aeg, sest õhtuti on ikka emotsioonid kuidagi tugevamad ning tunnetele allumine lihtsam. Kuid samuti meeldisid mulle mõned neist harrastusnäitlejatest väga. Mõned kohe väga väga!!!

Kuna tavaliselt ei kirjutata nendest nö. hobinäitlejatest ning see on täiesti tänamatu komme, siis mõtlesin, et kirjutan natuke igast ühest, kes mulle silma torkasid ja kavalehelt meelde jäid.

Kõigepealt muidugi usklike meeste paar - Ilidor, keda mängis Margus Kastor ning Hermogen, keda mängis Tiit Alte. Millised vahvad karakterrollid! Nii meelelahutuslikud ja teineteisega paaris ning vastukaaluks Indrek Saarele, nii mahlakad osatäitmised! Margus Kastor on juba paljalt oma olemuselt sellise huvitava karakternäitleja välimusega, ma ei saanud vist hetkeksi silmi temalt, alati kui ta stseenis osales. Nemad olid ka kahekesi, kes pakkusid harvaid naeruhetki muidu üpris tõsises mängus. Eriti see nene omavaheline hirmunud ehmatuses toimunud kallistus. Täpne ja nauditav situatsioonikoomika! Kuid sama tugevad olid nad ka draamapinge kasvatamises ning teoloogilist mõtlemisainet pakkudes. Minu jaoks nemad kahekesi olidki etenduse selgrooks.

Teistest meestest torkas veel silma Ants Vallimäe duumasaadik Puriskevitš -i rolliga. See pinge kõnes ja tema loomupärases näitlemisoskuses veendusin üha enam, mida kauem see kõne kestis.

Heiki Aren Jussupovi ülikoolikaalasena (või Briti salaluurajana või hoopis lihtsa salamõrvarina?) ei saanud piisavalt palju lavaaega, või piisavalt dramaatilisi stseene, aga tema lavaolek jäi üpris tähelepandamatuks. Arsti rollis jooksis lavalt läbi ka Peeter Aruoja, aga ta vaeseke oli nii närvis ja kiirustas, et see kukkus natuke tõesti amatöörlik välja, kuid ehk pole see ka kogu kontekstis nii oluline.

Naistest meeldis mulle kõige rohkem Rasputini ema rollis Rita Palatu. Selline lihvimata teemant on Eesti harrastusteatris peidus! Tema lavalolek oli küll üpris vähene, kuid alati kui ta tuli, oli ta tähelepanuväärne ning osavalt originaalne ja usutav. Usutavus ongi tavaliselt kõige raskemini saavutatav harrastusnäitlejale. Ikka kogemuse puudumisel kukub see ebaprofessionaalselt natuke etlemisena välja, kui pole saanud koolitust kuidas mõjuda loomulikuna. Aga Palatu mäng oli kõiges oma energilisuses päris ehe ja väga nauditav.

Urve Kask, kellel kavalehele oli rolliks märgitud Hionia, oli kuidagi närviline. Kuid see, mille ta kaotas oma rätikuserva närviliselt väristades ja mõnedes stseenmides selgelt amatöörlike maneeridega mängides, võitis ta tagasi oma huvitava kõlaga häälega. Naljakas, aga millegipärast oma välimuselt meenutas ta mulle 10-20 aastat vanemat Lenna Kuurmaa-d. Silmad särasid ja mulle jäi mulje, et ta tõeliselt mängis oma partnerile, sest kramplikult vaatas ta Rasputinile silma sisse ning saavutas sellega, ehk ka rolli sisenemise.

Marfa roll on väga pisike ja sellepärast ei saa ma ühtki sõna öelda kahjuks Mare Pohla kohta, kuid Ann Roots Anna rollis minule isiklikult kahjuks ei meeldinud. See oli just selline osatäitmine, mida ma hetkeksi ei uskunud ja natuke "närvidele käis". Aga see muidugi ei tähenda seda, et ta ei peaks näitlema, kui see talle endale lõbu pakub :) Eks me kõik tee ju asju, mis meile meeldib sellepärast, et see meile endale midagi annab. Minule kui vaatajale kahjuks tema mäng mõjus kui silmatorkav aps selle lavastuse muidu nii tugevas koosluses.

Laste kasutamine on alati selline raske asi. Seda on ju ka suured maailmalavastajad rääkinud. Ehk kui paned täiskasvanu mängima last, mõjub võltsina, laps jällegi ei oska laval samuti mõjuda loomulikuna. Ikka langeb ta sellesse "näitlemise" lõksu. Ei olnu ka seekord erand, aga samas ei rikkunud ta ka üldpilti, vast ehk ikkagi parem, kui et mõni suur mees seda rolli oleks täitnud, kuigi ehk oleks olnud mõtet võtta mõni teatrikooli lapselikumat sorti tudeng? Aga eks ta ole ju lavastaja valik ja kes olen mina, et seda kahtuluse alla seada. Mina olen kõigest pisike killuke massist, kes teatris käib elamust otsimas ning Rasputin selle mulle ka tervikuna pakkus! Ja see ongi peamine!

Kostüümikunstnikku ja valguskujundajat ei saa samuti unustada, sest mõlemate töö oli samuti täelepanuväärselt hea. Kui, siis olekski ehk olnud vaja grimmikunstnikku (kõige parem grimm oligi Ilidoril - tema silmatušš :) See muutis ta kuju veelgi positiivses mõttes "ebameeldivamaks") Aga kogu etendus oli väga väärt ettevõtmine ja suured tänud elamuse eest!

Hinnang: 4 (nii palju lilli pole ma vist kunagi näinud näitlejatele toodavat. Aga eks nad olid ka seda väärt! Minu meelest tasub soovitada teistele küll. Natuke ajalugu, natuke mõtlemisainet, natuke erilist mänguruumi ja palju häid näitlejatöid).

See, et mulle natuke Linnateatri tunne peale tuli, oli ehk ka sellepärast, et Hele Kõre seda minu vahetus läheduses vaatamas oli. Ta on nii pisike ja habras ning mul oli tõeliselt kahju, et kolmandast reast nii raske tal seda ilmselt näha oli. Ta oli seal koos Tiina Mälberg -iga, kes oma Rakvere teatri "inimeste" tegemisi tuli vaatama, ja miks mitte ka teiste nö. kolleegide mängu nautima. Huvitav kas nad on koos kusagil mängimas või teevad mingit projekti koos või jagasid lihtsalt autosõitu? Hele Kõre-t tahaks küll kiiremas korras jälle teatris näha. Tal oli seljas mereröövlitriibuline särk või džemper, huvitav, kas mõjutatuna Hiiumaal mängitud Murdlainetusest?

Huvitav, et kui tavaliselt ma naeran teatritükke vaadates ülejäänud publikuga eri kohtades, ma olen alati arvanud, et mu naerusoon on ehk nihkes. Aga Hele Kõre naeris küll täpselt minuga samades kohtades, hea teada, et temaga samal lainel olen :)

Deprekas

Kirjutasin just natuke teistmoodi eilsest teatritükist uuesti ja lisasin selle eelmisele postitusele. Ja kummaline, aga võiksin veelkord kirjutada, sest mul on selle tükiga küll konkreetsed arvamused, aga ma ei saa neid kuidagi sõnastatud nagu ma tahaksin. On mingi sõnade kriis. Algas see kõik peale sellest, et kadus tuju luuletada. Edasi tundsin kuidas ei oska teistele ennast sõnadega selgeks teha suuliselt ja nüüd takkapihta on see mure ka kirjaliku väljendamisega.

Ei tea kas põhjuseks on mingi sisemine paigaltammumine. Ehk kõik nagu oleks korras ja see muudab sisemiselt laisaks või ma lihtsalt ei saa aru, mis mul viga on. Nagu munas kana...või noh, kukk :)

Näiteks täna raamatupoes. Vaatasin kõik uued raamatud üle ja uskumatu, aga mul ei ole enam ühtki sellist raamatut osta, mida ma tahaksin ja mida mul pole. Okei, oleme ausad, meie koduraamatukogu on juba ammu ületanud 6000 nimetuse piiri ja ma ei suudagi neid kõik oma elu jooksul läbi lugedagi. Aga raamatupoes ärkab ju ikka omanikuinstinkt ja suur isu raha kulutada ning seeläbi libarahuldust saada. Aga täna mitte. See viis mu mõtted sellele, et mida ma üldse tahan. Tuiasin natuke Kristiine keskuses ringi. Ja ei tulnudki midagi ette, mida tahaks. Veel tekkis mõte, et lastele siis midagi. Aga lastega on ju nii, et kui nendega koos poodi minna, siis neil on tuhat tahtmist, ehk vaja need ostud ajastada rohkem nendega koos poodlemistele.

Aga tegelikult ka, mida ma tahan? Mida ma tegelikult elult tahan? Jah, muidugi tahan, et naisel ja lastel hästi läheks, et nad oma eluga rahul oleks. Aga mida ma ise tahan? Mida ma üldse elult tahan? Mul on tunne, et deprekas hakkab vaikselt kallale tulema. Ja pole ka trenni, mille abiga tavaliselt tantsides sellest üpris lihtsalt üle sai.

Täna juhtus tegelikult 2 olulist asja. Tutvusin ühe inimesega, kes mulle üldse ei meeldinud. Ma sain temalt nii tugevaid negatiivseid vaibe, et see andis mu deprekale lisahoogu ainult juurde.

Samas sai järjekordselt tõestust fakt, et "What goes around, comes around". Üks inimene sai oma teenitud palga. Ei maksa olla ilge ja paha, see tuleb Sulle endale tagasi. See info oleks ju pidanud mu tuju tõstma. Ja eks ta korraks tõstiski, mis seal salata. Kuid tegelikult teeb selline tundmus minust halvema inimese ning ma tunnen, et ma olen oma deprekat väärt. Paras mulle!

Homme saab teatrisse, ehk see aitab? Pole ju ka viimastel kordadel erilist elamust teatrist saanud. Jah, ma tean, võibolla on osaliselt süüdi koduigatsus? Osaliselt need K sõnad, et ta ei tahaks enam Eestist ära minna. Hing on kui kaheks rebitud. Tahaks Tallinna vanalinnas elada, mind kisub sinna kui magnetiga. Tahaks tegeleda oma firmaga ja tahaks, et kõik oleks kogu aeg nii nagu mina tahan. Uskumatu kui isekas minust, aga see on viimasel ajal tekkinud nähtus...ilmselt esimesed ilmingud vanadusest? Oh, tegelikult on mul on küll unistusi, aga nende poole püüdlemine on viimasel ajal hakanud tunduma koormavana ja isegi võimatuna. Kuigi ma naiivselt ikka usun, et kõik on võimalik. Ehk peaks hakkama dieedile. Tähelepanu on ikka enesetunnet osanud kegitada. Ok, nüüd hakkas kõrvus laulma Carly Simon "You're so vain"...
uitmõtted, mis uitavad siia sinna, kuid ei jõua kuhugi.

Aga tõesti, mida ma oma elult ootan? Mida ma päriselt ootan? Siis teaks ka samme seada...

Klaver - Jõgeva Linna Teater

15 aastat tagasi nähtud film "Piano" on mul siiani vaat et stseen stseenilt meeles. Vapustavalt hästi näideldud - võitsid sealt ju nii peaosaline Holly Hunter kui ka kõrvalosatäitja Anna Paquin Oscarid. Vapustavalt hästi kirjutatud ning üle mõistuse ilusa muusikaga.

Kui kuulsin, et Eestis tuuakse see "looduses" lavale ja lisaks, kes selles tükis näitlevad, olingi lõksus. Tahtsin näha, kuidas see teatrilavale tuuakse, sest kõik eeldused elamuseks on täidetud. Ootused olid kahtlemata kõrged. Ning mingi pilt, kes keda mängib oli silme ees. Eelarvamused, eelarvamused.

Niisiis mis ma sellelt tükilt ootasin. Eelkõige muidugi sisu ja seda, et see on tehtud veel vingemalt kui film. Ma leian, et pole mõtet teha asju uuesti ümber, kui Sa omalt poolt midagi sellele juurde ei paku või lisa, mis seda veel omakorda täiustaksid. Lisaks muidugi kõik šokeerivad pisasjad, need peavad kindlasti sees olema. Etterutates võib ära mainida, et midagi oma seal ei olnud, pigem otsene maha viksimine filmilindilt. Suurem osa pisikesi detaile, mis just oleksid andnud särtsu kogu etendusele, olid puudu.

Teiseks muidugi kindlasti ootasin näitlejatelt oma nägemust rollidest. Kindlasti mitte kordamist ja eelkäijate plagiaati. (Mida just kahelt kesksemalt tegelaselt, ehk Adalt ja tema tütrelt saigi selles etenduses).

Kolmandaks ma väga lootsin ajastu ja geograafilisest eripärast tulenevat kunstnikutööd ja samas ka seda, et kasutataks neid parimaid muusikajuppe originaalist või siis veel parem kui kirjutatakse omad ilusad klaveripalad, mis sobivad etendusse. (Selles ei pidanud pettuma, sest etenduse kunstiline pool oligi etenduse tugevaim osa).

Lisaks kõigele oli põnev näha, mis koht see Kassinurme mäed on. Tahtsin eelmisel paaril suvel juba minna sinna vaatama üht huvitavat lavastust ("Kassirabal..."), aga olude sunnil ei jõudnud.

Kõigepealt näitlejatest. Enne etendust veel sosistasin K-le. Et peaasi, et Täär mängiks Ada meest ja Teppart seda naabrimeest, kes klaverikasutamisega Ada enda juurde võrgutab. Kahjuks oli see ikkagi vastupidi. Minu meelest, oleks pidanud see oma mees olema selline peenem, kenam ja kergelt libe. Ja naabrimees natuke vanem, robustsem, jõulisem, eemaletõukavam. Ok, õnneks oli Täär maoorivärvidega ära värvitud ja sobilike riietega tehtud inetumaks ning lonkas veel jalga peale kõige. Ehk siis sellega leppisin üpris kiiresti. Sest Teppart tegi üldse etenduse ühe parimatest rollidest, seda eelkõige sellepärast, et ta mängis ikkagi ise, mitte niiväga Sam Neill-i juba mängitud rolliolemusega. Mis aga oli minu meelest lubamatu, oli see Ada ja Baines-i armusuhte taandamine kõigest üheks mahlakaks suudluseks. Mitte, et ma mingi pornofriik oleksin, aga see oli väga oluline pingekasvatuse pärast. Ja rääkides üldse Ada rollist ja seda mänginud Silja Miks -ist, siis minu meelest oli see nii ebaaus, et ta varastas nii palju Holly Hunteri pealt, et teda ennast selles rollis polnudki. Võibolla oligi ta enda nägemus lavastajale nii vastuvõetamatu, et ta lavastaja palvel Holly Hunterit plagieeris, ma ei tea tausta, aga kõik need liigutused ja kogu see tagurpidi kõndimine raevus, see kõik oli üks petukaup minu jaoks. Sest lõppude lõpuks ei olnud ta ju Holly ning jäi igas stseenis ka sellepärast teistele alla. Mõnevõrra mõistetav oli see plagieerimine Iiris Vesiku puhul, sest ta pole ju näitleja ning selline Oscari-kaliibriga eelkäija nagu Paquin oli ilmselt talle õnnistuseks. Mis sest, et natuks võlts kukkus välja, aga ta pole ka ju 12 aastane nagu Paquin oli. Aga tema kiunuv hääl mängis rollile kaasa. See oli ju lõppude lõpuks tema tegelane, kes kasuisale oma ema seiklused ära kaebas...

Kuid kõige paremaks Tepparti lisaks osutusid hoopis paar vahvat karekterrolli. Nimelt koomiline sugulane ning tema seltsidaam, ehk siis Terje Pennie ning Carita Vaikjärv. Tõeliselt lahe ning omavahel sobiv paarike, kes täiendasid teineteist ja tasakaalustasid seda masendavat olustikku.

Veel meeldisid mulle üks harrastusnäitleja - Raimo Kägo ja tegelikult kogu see "sinihabe" lavastamine esimese vaatuse lõpus. Ja üldse, esimese vaatuse lõpuks olin arvamusel, et olen üpris rahul kõiki asjaolusid arvesse võtmata. Ning kes teab, võibolla saab sellest veel suve üks parimaid lavastusi.

Kuna aga teine vaatus hakkas niimoodi lohisema ning sain aru, et kõiki filmis juhtunud dramaatilisi stseene siin ei etendata, siis hakkasid ka need traagelduskohad ning apsud ja plagieerimised häirima ja mõnest kohast isegi topelt jõu ning mõjuga.

Teine vaatus rikkuski kogu etenduse. Mängiti ainult sellele sõrme-raiumise stseenile ning see minu jaoks ei kanna kogu lugu, kuna filmis oli rohkem, ei, PALJU rohkem veel.

Nüüd aga positiivsematest asjadest. See etendamisekoht, ehitatud lava - majakesed ning nende vahele kiitsakas purre ja üldse kunstnikutöö, olid tõeliselt olulised! Ilma nendeta poleks olnud ka kogu etendust minu jaoks. Julgen väita, et üks selle suve parimaid kunstnikutöid üldse (Inga Vares oli vist autor). Samuti kostüümid! Need mängisid lavastusele kaasa ja olid vapustavad. Lisaks heli ja helitehnika ning muusika ja kõik mis puudutas kõlarist tulnud materjale. Kõik oli hea ja õigel kohal. Andis etendusele palju juurde. Isegi ma arvan, et Ada mõtteid oleks võinud rohkem olla. Sest nendes oli mingitki mõtlemisainet ja sügavust.

Ja ka see, et esimeses vaatuses oli selliseid pikaldasi mõtlikke pilke, ehk mängimist ilma sõnadeta, eriti näiteks Veikko Tääri poolt, ja see oli väga hea ning mõjuv.

Mu mõtted on väga segased ja siia sinna hüplevad, sest ma olen natuke vihane sellepärast, et see algus ja esimene vaatus oli niiiii hea ja selle lõpuga suudeti ikkagi kogu etendus ära rikkuda. Lõpp on ju kõige olulisem! Filmis, see kuidas ta harjutas rääkimist seal viimases stseenis, see oli kuidagi nii mõjuv ning andis kogu filmile hingamise läbi lootuse. Alguse sai uus elu Ada jaoks. Teatris jäeti see ära ja kogu tervik oli mitmeid kordi vaesem ka paljalt sellepärast.

Lugesin, et kellegil olid pisarad voolanud...mina "suur sentimentalist" ise ei tundnud küll muud kui seda, et ebamugav on istuda. Ning rõõmu, et see otsa sai.

Hinnang: 2+ (vähemalt neile, kel Piano film nähtud, neile küll ei soovita. Kui just ei taha kehvemas versioonis plagiaati vaadata, ilma kõigi muude aktsentideta peale sõrme-raiumise. Ma ei suutnud isegi sellele kaasa elada, sest kogu asi oli kuidagi pinnapealne minu jaoks. Kuigi koht ja kujundus olid võimsad ja vaatamist väärt.)

Vaatamas oli ka iginunnu Ines Aru, oma mehe ja lapselapsega(?). Ilmselt on ta hea sõbranna Terje Pennie-ga (sest nad on tihti ja palju viimasel ajal koos mänginud). Ning oma sõbranna üle sai ta küll seal uhkust tunda, sest just Pennie andiski natuke särtsu kogu etendusele. Meie taga istunud inimesed kõva häälega arutasid Ines Aru oleku, tuleku ja mineku kohta. Oh tegelikult pidin ma pärast etendust vaatama üldse, kas need olid ikka täiskasvanud ja täie mõistusega inimesed. See et päris klaverit kohal pole selgus kohe kui eemaldati kate eeslavalt ning seal olid osalt laudadest (nagu klaveriklahvid) mustaks värvitud. Siis umbes 5-10 minutit pärast seda, hakkasid nad üpris kõva häälega arutama, et "polegi päris klaverit ja et see vist ongi see nö. klaver". Ei ma ei või lauslollust kannatada enda ümber, isegi võõrastelt mitte. Jah, olen ülisentimentaalne. Võtan asju südamesse ja hinge, mida pole vaja. Kuid tegelikult ootasin ja lootsin, et see etendus mulle südamesse ja hinge oleks läinud. Kui poleks olnud seda erilist mängukohta, siis vist ununekski kogu tükk hetkega.

Ahjaa, enne etendust käisime Jõgevalt läbi, sest muidu küll sealt mööda sõitnud, aga linna sisse polegi pööranud. See oli päris šokk. Majad olid räämas ja kogu linn tühi. Kuidagi nii kurb tunne tekkis. Tahtsime kuhugi pizzat sööma minna, aga ei suutnud ühtki kohta tuvastada. Tegelikult ei jäänudki muud kui 1 ainuke söögikoht tee kõrvale ja see ei tundunud eriti ahvatlev. Ainult Kultuurimaja oli silmtorkavalt teistest majadest erinev, selline uus ja korralik. Aga kogupilt oli kurb ja masendav. Samas see oli ainult selline kiire esmapilk. Kuid esimene mulje on ju väga tähtis.

*******************************

Tekkis vajadus kirjutada natuke teistmoodi tekst, selline anonüümsem, aga ei hakka ka kustutama eelmist. Sest need olid esmaemotsioonid, siin nüüd juba natuke lahtunud tunded Klaveri kohta:

15 aastat pärast Jane Campioni filmi „The Piano“ nägemist saabub Eesti lavalaudadele (loe:klaveriklahvidele) „Klaver“. Ehk siis teatraalne nägemus sellest filmist. „Teatrimajaks“ Jõgevamaa Kassinurme mäed, mis kui muinajutuliselt hästi sobivad kujundama Uus-Meremaa metsatukka.

Mängukoht koosneb kahest majakesest, mis on ühendatud tagant poolt kaarja ja kõrgetel toigastel seisva purdega ning eestpoolt laugjatetõusvate treppidega mõlema maja suunalt muutudes keskel kokku väikeseks lavaks. Lava ise toimib nii traditsioonilise lavana kui ka klaverina. Sest kui see paljastati katte alt, ilmusid sealt alt lauad, mis olid värvitud justkui klaveriks mustade klahvidega.

Etendus algas sellega, kui ühes majas valmistus mees vastu võtma oma tulevast abikaasat, kes saabumas üle mere. Teises majas askeldab maoori näomaalingutega kergelt tõmmu mees. Värvib wigwam-i ja teeb katla sisse lõket. Nii riietuses kui ka olekus on olemas selge kontrast, üks on peen ärimees, teine ehtne metsamees.

Purre on keskelt katki, sümboliseerimaks mingit nähtamatut kiilu kahe mehe vahel.
Keset vaatajaid, keskmisest vahekäigust saabubki tumm naine oma tütrega. Külamehed ja maoorid aitavad tassida tema kraami. Ja etendus võib alata.

Lugu ise räägibki sellest kuidas see naisterahvas, kelle hing on peidus klaveris, mida tema enda mees ei ole võtnud vaevaks rannast koju toimetada on sattunud maooridemaale tema vanemate kokkulepitud abielukohust täitma. Kuna aga nende naabrimees vahetab tema mehega klaveri maa vastu, saab naabrimees lisaks klaverile ka endale tumma naabrinaise hinge. Klahv klahvi haaval müüb ta klaveri naisele, kelle oma see klaver ju tegelikult on, saades vastutasuks naist näha vähemate riietega ning jõudes nii kaugele, et naine lubab ennast puudutada. Seellest aga kasvab armastus, mis viib jõhkra lõpptulemuseni.

Lugu on üritatatud jutustada võimalikult filmile lähedaselt. Osalt näitlejaid kasutavad isegi eeskujuks olevate filminäitlejate maanere. Üritades kas jäljendada või austust avaldades Oscarivõitjatele nende vapustavat saavutust jäljendamisega austada. Meesnäitlejatel on ehk ka näitlejakogemusest tingituna rohkem enda stiili ning isepäraselt välja joonistatud rollid ehk siis mõnevõrra teistsugused oma filmikolleegidest. Ja see mõjub huvitava ning positiivsena.

Samuti on maitseainena lisatud paar vürtsikat ja vahvat karakterrolli selle sügava armukadeduse ning masenduse keskele, mis mõjuvad kui värvilaigud keset rohelust. Suurem osa harrastusnäitlejaid on kummaliselt kanged, esile tõusevad ehk pastor/sinihabe ning esimene külanaistest, kes kännule jutustama tõuseb.

Kokkuvõttes jääb teatriversioon tugevalt alla filmile. Kindlasti kesksete näitlejate või peaks ütlema näitlejannade pärast, sest nende rollides ei ole midagi uut ega huvitavat. Kuid ka sellepärast, et dramaturg on otsustanud jätta välja kõik dramaatilised stseenid peale ühe. Samuti on jäetud filmis nii oluline lõppstseen teatritükist välja. Sellepärast ei julge otseselt seda soovitada seda etendust. Kuid kellele selline tõeliselt grüünes tehtud teatritüki järele leidub vajadust ning kes hindab, kui kunstnik ning kostüümikunstnik on panustanud kõvasti aega ja vaeva ning jõudnud väga heade tulemusteni, siis nendele on seal silmailu ja naudingut küllaga.

Natuke viimaste päevade suvekroonikat fotodes s.h. Kolmården 2008

Dancing in the street

Kristin oma suure vennaga (üks on kahe, teine 7 aastane. 13-ne suur õde on fotolt puudu).

Kapibaara ehk veesiga, maailma suurim näriline. Minule meenutab ta hoopis kopraonu. Kuid ta liigub edasi naljakalt hüpates, nagu jänesed.

Tropicariumis. Kristin, ettevaatust! Klaasi taga on hai!

Röövlindude show. Väga lahe, et nad lendavad otse vaatajate peade kohal. Neil on ikka hämmastav nägemine ja kuulekus!

Ühe linnu pepu

Maara (ma ei teagi täpselt kuidas selle "sigade" suguvõssa kuuluva looma nimi täpselt on eesti keeles, aga inglise keeles on see "Mara")

Mõista, mõista, kes see on????

See on Ninasarvik!

Club Penguin (P. lemmik arvutimäng "Live")

Emme seljas on ikka kõige kindlam...kuigi ega ma kindel pole, võibolla on see hoopis issi?

Delfiinide show delfinaariumis on üks Kolmårdeni tõmbenumbreid. Kuigi sellel aastal oli seda "videovahepala" liiga palju. Eriti nende jaoks, kes rootsi keelest aru ei saa. Kuid delfiinid on armsad ja see nende oskus veest välja hüpata nii kõrgele on üle mõistuse! Lisaks pallimängud ja "delfiinidega surfimine". Jube lahe elamus!

Tiigrikutsud olid ka nii elavad seekord. Jooksid ja hüppasid ja muidugi passisid ka rahvast, kes neid passisid... ja limpsasid keelt... kutsud, kes on tegelikult kiisud :)

Meie kodutänaval olid filmivõtted. Alguses filmisid üleval rõdul, siis all. Naisnäitlejal olid juuksed geeliga küljele sirgu aetud. Mul jäi küll mulje, et tegemist oli reklaamfilmiga.

Tagasi Eestis, maal, kodumaal.

Isad ja pojad - Ivan Turgenjev

Lugesin selle õhukese lühiromaani ühe päevaga K-le ette. Ja nii nagu temal nii ka minul jooksis see Linnateatris Šapiro poolt lavastatud tükk silme ees parallelselt lugemisega.

Ma pole palju varem Turgenjevit lugenud. Lapsepõlvest mäletan, et oli üks kurb lugu Mu-Mu. Ning nüüd täiskasvanuna lugesin ühe mu elu romantilisematest raamatutest "Aadlipesa". Millest K-ga mõlemad vaimustuses oleme ning see on isegi kummaline, et pärast Aadlipesa polegi Turgenjevit kätte võtnud. Kas see oli siis nii võimas lugemiselamus ning tihti tänaseni vahest mainime seda raamatut või selle sisu oma vestlustes omavahel, et on tunne, nagu sellest polekski juba aastaid möödas, ei tea? Kuid õnneks nüüd sai jälle Turgenjev ette võetud ning loomulikult ei pidanud jällegi pettuma. Kuigi see, et Šapiro sellise fantastilise tükiga hakkama on saanud, sai täiesti uue mõõtme raamatut lugedes. Kummaline tunnistada, aga minule isiklikult meeldis Šapiro nägemus sellest Turgenjevi enda loost veelgi rohkem! Seda eelkõige sellepärast, et teatrietendus on tehtud veelgi romantilisemaks kui see raamat oli.

Ehk lugu räägibki sõna otseses mõttes isadest ja poegadest. Isad, ehk vanem põlvkond - Kirsanovi isa Nikolai ja tema vend Pavel ning Bazarov -i isa. Mõlemate perede isad küll teineteisest erinevad, sest ilmselgelt on ka nende seisused või pigem taust erinevad, kuid omati selle loo kontekstis on oluline nende vastandumine oma poegadele. Kirsanov omakorda on Bazarovi sabarakk ning tema nägemus asjadest ei ole otseselt tema enda nägemus, vaid pigem usaldamine ja toetumine Bazarovi tugevatele arvamustele. Vana aeg ja uus aeg ning see kuidas isad ei suuda uut vastu võtta ja uskuda, et nende kombed ja tavad on ajast ja arust. Kui samas pojad ajavad uut asja ning ei taha leppida iganenud ja vanade mõtteviisidega.

Kuid see konflikt ei olnudki minu jaoks see oliline osa raamatust. Ühelt poolt oluliseks sai see kuidas ma tundsin kõvasti kaasa Bazarovi vanematele, kuidas nad oleks tahtnud, et nende poeg oleks rohkem kodus, ma tundsin nende valu ja muret oma poja pärast iga ihurakuga! Kuid kõige olulisemaks liiniks oli minu jaoks ikkagi armastus. Armastus Bazarovi ja Odintsova vahel, ehk siis kui täpsem olla Bazarovi armastusest Odintsova aadressil. Sest tagasiarmastust ei tulnud raamatulehtedelt. Ehk kirjanik ei lasknud seda lugejat rahustavat tunnet tunda isegi mitte Bazarovi surivoodil. See polnud ei ridades ega ka ridade vahel. Odintsova lihtsalt ei armastanud Bazarovit. Kuid see ongi põhjuseks, miks mulle teatritükk rohkem meeldis. Seal jäi mulje, et Epp Eespäeva mängitud Anna Segejevna tegelikult armastas Marko Matvere mängitud Bazarovit. Ja oma uhkuses ja külmuses ta siiski sulas Bazarovi surivoodil. Temas ärkas inimsus ja julgus tunnistada oma tundeid, olgugi, et nüüdseks juba liiga hilja.

Huvitava situatsioonidraama kirjutamise oskus on Turgenjevile kuidagi nii omane. See kuidas Bazarov arvas, et Arkadi tema armastatu temalt röövib ning just tema pärast õdedel külas on ja siis see avastamine, et Arkadi hoopis nooremat jahib - see on nagu kõrgklassiline, intelligentne seebiooper. Kuid kogu lugu on väga voolavalt kirjutatud, hea dialoogi ja mõnusate kirjeldustega. Selline inimestevaheline aupaklik ajastu ning hetketi tekkis tunne Venelikust Jane Austenist.

Kogu tunnete mägiraja vallandas karune ja tark mees, nagu seda oli Bazarov ja tema armastusavaldus - julge ja otsekohene - nagu mees oligi. Ma arvan, et see on eeskujuks igale ühele meist meestest. Tegelikult elus tulebki olla julge ja julgeda küsida ning julgeda võtta seda, milleta ei saa. Isegi trotsides alandamist või jahitust ilma jäämist. Sest kui ei julge küsida, siis jääd kindlasti ilma.

Muideks nüüd lõpuks sain ka aru, miks just Lembit Petersoni pärjati selle tüki eest näitlejana. See on vapustav kui erinev ta tegelikult oma tüpaažilt on Nikolai Kirsanovist, kuid kuidas ta täiesti lõi selle rolli raamatu kui terviku põhjal. Ma julgen arvata, et see on Stanislavski stiili üks maailmaklassi supernäiteid.

Kuigi ka Reemanni Bazarovi ema ja Üksküla isa olidki just nii nagu raamat neid inimesi kujutas. Oh, mis ma jahun, tegelikult ka kõik ülejäänud näitlejad. Kuigi teatris jäi Arkadi ehk Indrek Sammuli ja Katja ehk Hele Kõre armulugu kuidagi väga tagasihoidlikuks (vähamelt ma ei mäeta seda nii tugevalt). Kuigi ega see loo enda mõttes nii esiletungivalt vajalik ja tähtis ei olnudki.

Igatahes tasus lugeda teatritükile toetuseks ka Turgenjevi "originaal" ning soovitan ka kõigile, kes selle ajastu Vene (kuigi Turgenjev sündis vist Ukraina piirkonnas) kirjandusest naudingu saavad. Minu jaoks oli see siiani üks aasta viiest paremast raamatust. Ei mäetagi enam, kas Šapiro ise tegi selle dramatiseeringu romaanist? Ja oh kuidas ma ootan, et ta jälle tuleks ja teeks kas Tšehhovit, Turgenjevit või mõnda muud vene klassikut Linnateatris, sest nende peale ta on meister!

Hinnang: 5- (miinus sellepärast, et teadsin kogu lugu ette, seega minu isikliku kiiksu pärast, mitte tema tegeliku väärtuse allahindamiseks)

So You think You can dance TOP8 ehk S04E18

Järele oligi jäänud kõigest 8 tantsijat. Seekordses saates tuli üks hea tants teise järel. Ja kui kõige parem ehk eristus kuidagi teistest siis teiseks parima valimine osutus juba päris raskeks. Siin on siiski see valik:

1. Lüüriline Hip Hop on selle aasta kõige vingem stiil! Ei tea kas see tuleneb muusikast, stiilist endast või siis Tabitha ja Napoleon D'Umo vapustavast oskusest luua taustalooga tantse. Seekord siis kallima kaotanud tüdrukust ja sellest kallimast, kes on läinud igavikuteed ning nüüd kummitab tüdrukut. Isegi kui üheks tantsijaks on Will, kelle väljakukkumist ootan juba pikemat aega, ei riku see seda ilu. Kuigi selles tantsus ka Courtney ununeb. Sest tants ise on see, mis on tõeliselt hea! Taustamuusikaks Alicia Keyes-Like you'll never see me again



2. Ometi said paarina kokku mu kaks selle hooaja lemmikut - Joshua ja Chelsie. Nende mõlemad tantsud olid väga vinged! Kuid A los Amigos-e Forever Tango järgi tehtud Argentiina tango, mis tegelikult pole Argentiina tango (spetsialistide meelest) oli siiski seksikas ja vingelt tantsitud.



Minu meelest peaks finalistid olema:
1.Joshua
2.Chelsie
3.Mark
4.Courtney

Kuid ma arvan, et rahvas valib finalistideks:
1.Joshua ja Katee
2.Twitch ja Courtney

Igal juhul Joshua peaks võitma!

Aga eks kohe selgub...

IV Real

Mingi uus popp sümbol on sündinud. IV Real, ehk maakeeli "PÄRISELT". Selleks pannakse 4 sõrme endale õlale. Sama käe õlale, ehk kehast moodustub nagu R täht. Ma pole seda varem näinud, alles nüüd So You think You can dance saates. Kuid tundub, et see on üldse popp asi Ameerika noorte seas, sest "America's best dance crew" saates on sama värk! Ma ei tea, kas tegemist mingi hip hop kultuuri ilminguga või millega seoses see on sündinud?

Igatahes jõudis So You think You can dance TOP 10 -ni ning Kherington ja Gev kukkusid välja. Ei tea, mis selle Kheringtoniga viimastes saadestes on juhtunud. Ta koperdab, komistab ja ajab liigutused sassi, kuigi oli suur eelsoosik. See ei jäänud ka rahval märkamata.

Saate 2 parimat tantsu tulid minu meelest samalt paarilt.
1. Joshua ja Courtney Rumba, mille koreograafiks Jean Marc. Muusika Enrique Iglesias - Hero. Uskumatult ilus, uskumatult hästi tantsitud! Seltskonnatants on vist esimest korda selle hooaja jooksul mu lemmik, aga kui seda tehakse sellisel tasemel, siis minu poolest võiks kasvõi kõik tantsud olla seltskonna/võistlustantsud.



2. Saate teiseks parim tants tuli samuti Joshua ja Courtney poolt. Josh on tantsujumal! Selle hooaja kõige vapustavam tantsija. Ei kordagi kehvas tantsus! Seekord Dave Scott-i hip hop tantsus Mario Skippin' laulu järgi ei pidanud samuti pettuma.



Minu jaoks on hetkel top järgmine:
1.Joshua (Tantsujumal!!!! ...minu võitja)
2.Courtney (Kui sai GEV-ist lahti, siis tõusis ka kohe tippu. Kuigi ka Gev mulle meeldis. Aga Courtney on järsku tõeliselt särama löönud!)
3.Mark (Ilmselt kukub varsti välja, kuid minu meelest ta on originaalne!)
4.Chelsie (Pikka aega mu lemmik, kuid nüüd hakkab tunduma, et mõnel teisel on rohkem sisukust. Samas ta on kõik tantsud väga vingelt tantsinud. Siiani hooaja parim on ka tema ja Mark-i tantsitud)
---
5.Twitch (võibolla tema on Mark-i asemel finaalis. Ta tantsustiil on väga vinge ja tal on täiesti potentsiaali finaali pääsemiseks)
6.Katee (võibolla tema saab Chelsie asemel finaali, aga mina hoian ikka Chelsiele pöialt)
7.Will (tantsib väga hästi ja korralikult, kuid minu jaoks liiga kuivalt ja tundetult)
8.Comfort (On juba korra kukkunud välja. Tema koht ei ole TOP10-s, ammugi mitte TOP8-s)

Külaline Eestist

Tänase päeva tegi eriliseks IP, kes saabus meile külla siia vihmasesse Stockholmi. Ometi üks inimene, kes võttis vaevaks ja tuli meile külla! Nii mina kui K oleme kutsunud kõikvõimalikke inimesi - sõpru ja tuttavaid, kuid eks see ole ju mõistetav, et laevapiletid on kallid ja kallist puhkuseaega ehk ei taha raisata tavalise ja ammututtava Stockholmi peale. Ja ometigi, nii minu kui K kursaõde TTÜ-s õppimise aegadest tuli meid vaatama!

Lapsed olid ka elevil juba nädal aega. Ja kuna ta ei tulnud "poodlema", nagu ta ise end väljendas, siis mõtlesime sisustada tema päeva muuseumikülastusega. Võtsime ette Nordiska Museet-i, ehk Põhjamaade muuseumi, kus peale P meie perest ka pole keegi käinud. Väga suur ja kolakas loss, täis erinevaid väljapanekuid. Mis kõige paremini sealt meelde jäi...7 aastase Frederik-i riietus, ajast mil teda 1700-datel Rootsi Kuningale tutvustati. Üldse, olid 18.sajandi riided palju ilusamad kui 19.sajandi riided. 19.sajandi riided olid just nagu mõnest Jane Austen-i raamatu ekraniseeringust võetud. Veel jäi meelde nukumajade kollektsioon ning puust nikerdatud asjad. Peamiselt oli nikerdiste tegemisel kasutatud laimipuud, aga vahest ka kaske. Uhked olid ka maskid, mõned neist üpris tuttavad, kuid väga võikalt mõjusid "surnumaskid", eriti lapsest tehtud. Uhke on ka Gustav Vaasa suur kuju. Naljakas, et tema pea nikerdamisel on kasutatud tammepuud, mille ta ise oli kunagi istutanud!

Pärast viisime lapsed koju ja ise tegime veel kesklinnas pisikese jalutuskäigu. Ostsime suuri mustikaid ja tulime Pizzarestorani kaudu koju. Siin meie kodu juures tehtav pizza on maailma parim! Ma pole isegi Itaalias nii head pizzat saanud! Ausalt öeldes Eesti pizzad tavaliselt ei kõlba kuhugi. Näiteks Peetri Pizza-t ma ei suuda enam suu sissegi võtta. Kuigi väga head pizzat pakutakse näiteks Tartus La Dolce Vita nimelises restoranis. Aga ka sealne ei küündi selle meie kodu-pizzeria tasemeni. Lisaks veel see imeline kapsasalat - fantastiline!

Nüüd õhtul/öösel vaatasime veel Forgetting Sarah Marshall filmi (osutus natuke tobedaks seksi-komöödiaks, kuigi sai ka paaris kohas naerda) ja So You think You can dance 4.hooaja 5.võistlussadet.

Lühidalt - Kokku tantsiti 12 tantsu - järel oli ju 6 paari. Tegelikult mitu väga head tantsu, kuigi päris hinge ükski seekord ei läinud.
1. Kõige parem oli ehk Joshua ja Katee Bollywood-i tants. Koreograafiks Nakul Dev Mahajan ja muusika Dhoom Tana - Om shanti om. Kiire ja huvitav:



2. Esimest korda 2 parima seas on Courtney ja Gev ning nende jazztants, Mandy Moore-i koreograafia järgi. Muusikaks Creatures - Standing there :



Minu edetabeli hetkeseis (siiani pole veel ühestki lemmikust pidanud loobuma!):
1.Chelsie
2.Joshua
3.Mark
4.Katee
5.Twitch
6.Kherington
7.Courtney

Raamatute nimekirja meem

Ameeriklaste riiklik programm "The Big Read", on kutsutud ellu, et rahvas ei lõpetaks raamatute lugemist. Nimelt väidavad nad, et järgnevast sajast raamatust on keskmine Ameerika täiskasvanud inimene lugenud keskmiselt 6 raamatut.

1.Vaata nimekirja - tee paksuks need, mille oled läbi lugenud.
2.Muuda kaldkirja need, mis on loetud osaliselt
3.Tee roheliseks raamatud, mida armastad
4.Tee punaseks need, mida Sa kunagi ei loe või soovid, et poleks kunagi lugenud
5.Tee nende taha tärn, mis kodus riiulil ootavad lugemist


1.Pride and Prejudice - Jane Austen (Uhkus ja eelarvamus) *
2.The Lord of the Rings - JRR Tolkien (Sõrmuste isanda triloogia)
3.Jane Eyre - Charlotte Bronte *
4.Harry Potter series - JK Rowling (Kokku 7 raamatut)
5.To Kill a Mockingbird - Harper Lee (Tappa laulurästast...) *
6.The Bible *
7.Wuthering Heights - Emily Bronte (Vihurimäe) *
8.Nineteen Eighty Four - George Orwell (1984) *
9.His Dark Materials - Philip Pullman (Tema tumedad ained-Triloogia) *
10.Great Expectations - Charles Dickens (Suured lootused) *
11.Little Women - Louisa M Alcott (Väikesed naised)
12.Tess of the D’Urbervilles - Thomas Hardy (D'Ubervillide Tess) *
13.Catch 22 - Joseph Heller
14.Complete Works of Shakespeare *
15.Rebecca - Daphne Du Maurier *
16.The Hobbit - JRR Tolkien *
17.Birdsong - Sebastian Faulks (Linnulaul) *
18.Catcher in the Rye - JD Salinger (Kuristik rukkis)
19.The Time Traveller’s Wife - Audrey Niffenegger (Ajaränduri naine)
20.Middlemarch - George Eliot
21.Gone With The Wind - Margaret Mitchell (Tuulest viidud) *
22.The Great Gatsby - F Scott Fitzgerald (Suur Gatsby)
23.Bleak House - Charles Dickens
24.War and Peace - Leo Tolstoy (Sõda ja rahu) *
25.The Hitch Hiker’s Guide to the Galaxy - Douglas Adams (Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas)
26.Brideshead Revisited - Evelyn Waugh (Tagasi Bridesheadi) *
27.Crime and Punishment - Fyodor Dostoyevsky (Kuritöö ka karistus) *
28.Grapes of Wrath - John Steinbeck (Vihakobarad) *
29.Alice in Wonderland - Lewis Carroll (Alice imedemaal)
30.The Wind in the Willows - Kenneth Grahame (Tuul pajuokstes) *
31.Anna Karenina - Leo Tolstoy *
32.David Copperfield - Charles Dickens *
33.Chronicles of Narnia - CS Lewis (Narnia kroonikad)
34.Emma - Jane Austen *
35.Persuasion - Jane Austen (Veenmine)
36.The Lion, The Witch and The Wardrobe - C.S. Lewis (Lõvi, Nõid ja riidekapp) *
37.The Kite Runner - Khaled Hosseini
38.Captain Corelli’s Mandolin - Louis De Bernieres (Kapten Corelli mandoliin)
39.Memoirs of a Geisha - Arthur Golden (Geiša memuaarid)
40.Winnie the Pooh - AA Milne (Karupoeg Puhh)
41.Animal Farm - George Orwell (Loomade farm)
42.The Da Vinci Code - Dan Brown (Da Vinci kood)
43.One Hundred Years of Solitude - Gabriel Garcia Marquez (Sada aastat üksildust)
44.A Prayer for Owen Meaney - John Irving
45.The Woman in White - Wilkie Collins (Naine valges)
46.Anne of Green Gables - LM Montgomery (Roheliste viilkatuste Anne)
47.Far From The Madding Crowd - Thomas Hardy
48.The Handmaid’s Tale - Margaret Atwood (Teenijanna lugu) *
49.Lord of the Flies - William Golding (Kärbeste jumal) *
50.Atonement - Ian McEwan (Lepitus)
51.Life of Pi - Yann Martel (Pii elu) *
52.Dune - Frank Herbert (Düün)
53.Cold Comfort Farm - Stella Gibbons
54.Sense and Sensibility - Jane Austen
55.A Suitable Boy - Vikram Seth
56.The Shadow of the Wind - Carlos Ruiz Zafon
57.A Tale Of Two Cities - Charles Dickens (Jutustus kahest linnast)
58.Brave New World - Aldous Huxley (Hea uus ilm) *
59.The Curious Incident of the Dog in the Night-time - Mark Haddon (Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal)
60.Love In The Time Of Cholera - Gabriel Garcia Marquez (Armastus koolera ajal)
61.Of Mice and Men - John Steinbeck (Hiirtest ja inimestest) *
62.Lolita - Vladimir Nabokov *
63.The Secret History - Donna Tartt (Salajane ajalugu) *
64.The Lovely Bones - Alice Sebold (Minu armsad luud)
65.Count of Monte Cristo - Alexandre Dumas (Krahv Monte Cristo)
66.On The Road - Jack Kerouac (Teel) *
67.Jude the Obscure - Thomas Hardy
68.Bridget Jones’ Diary - Helen Fielding (Bridget Jonesi päevik)
69.Midnight’s Children - Salman Rushdie
70.Moby Dick - Herman Melville *
71.Oliver Twist - Charles Dickens *
72.Dracula - Bram Stoker *
73.The Secret Garden - Frances Hodgson Burnett (Salaaed) *
74.Notes From A Small Island - Bill Bryson
75.Ulysses - James Joyce
76.The Bell Jar - Sylvia Plath (Klaaskuppel) *
77.Swallows and Amazons - Arthur Ransome
78.Germinal - Emile Zola (Söekaevurid)
79.Vanity Fair - William Makepeace Thackeray (Edevuse laat)
80.Possession - AS Byatt
81.A Christmas Carol - Charles Dickens (Jõululaul) *
82.Cloud Atlas - David Mitchell (Pilveatlas)
83.The Color Purple - Alice Walker
84.The Remains of the Day - Kazuo Ishiguro (Päeva riismed) *
85.Madame Bovary - Gustave Flaubert *
86.A Fine Balance - Rohinton Mistry
87.Charlotte’s Web - EB White (Charlotte koob võrku)
88.The Five People You Meet In Heaven - Mitch Albom (Viis inimest, keda kohtad taevas) *
89.Adventures of Sherlock Holmes - Sir Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lood) *
90.The Faraway Tree Collection - Enid Blyton
91.Heart of Darkness - Joseph Conrad (Pimeduse süda) *
92.The Little Prince - Antoine De Saint-Exupery (Väike prints)
93.The Wasp Factory - Iain Banks (Herilasevabrik) *
94.Watership Down - Richard Adams
95.A Confederacy of Dunces - John Kennedy Toole
96.A Town Like Alice - Nevil Shute
97.The Three Musketeers - Alexandre Dumas (Kolm musketäri) *
98.Hamlet - William Shakespeare *
99.Charlie and the Chocolate Factory - Roald Dahl (Charlie ja šokolaadivabrik) *
100.Les Miserables - Victor Hugo (Hüljatud) *

Polegi kõige hullem tulemus - sajast raamatust on 21 täiesti läbi loetud...kohe varsti 22, sest "Tappa laulurästast..." on just hetkel pooleli. Igatahes keskmisest ameeriklasest 3 ja pool korda rohkem :) Kuid tuhandeid väga olulisi klassikuid on ju ka lugemata. Samas mõne kohta ma enam ei mäletagi, kas olen lugenud või mitte, aga neid paksuks tegema ei hakanud. Samas ma olen näinud filmiversiooni 46st neist sajast (kui arvestada Harry Potteri 5 filmi ühena).

So You think You can dance 4.hooaja 4.võistlus (top14)

Seekord pidid kõik 7 paari tantsima kaks tantsu, ehk kokku 14 tantsu. Jube andmine oli! Kuigi selle taseme tantse, nagu Mark & Chelsie kolmandas saates ja Joshua ning Katee esimeses saates tantsisid, seekord ei olnudki. Kaks paremat tantsu olid mõlemad Mia Michaels -i koreograafiad, ehk siis mõlemad "lüürilised moderntantsud".

1. Kõige, kõige parimad olid seekord Twitch & Kherington. See tants voodil, roosi-lehtede vahel oli ülimalt romantiline! Mulle meeldib, kui tants läheb sõna sõnalt kokku lauluga. See on nagu tõeline show. Jube lahedalt kaob see "naine unistustes" voodist eest mehel, kui mees oma "unistusele" järele hüppab. Lauluks sedapuhku John Mayer -i "When You're dreaming with a broken heart":



2. Teiseks parim oli Joshua & Katee moderntants. Muusikaks Adele "Hometown glory". Lemmik koht selles tantsus on see, kui mees jookseb kiiresti ja naine õhus "suurte sammudega" jookseb(lendab) kaasa. See oli väga lahe leid koreograafi poolt! Kuid kõige vingem ning suurimat annet tantsu jaoks nõudis ilmselt see kiire lõik pärast alguse edasi-tagasi kõndimist. Ja kas pole vapustav, et lihtsalt kõndimisega on ka võimalikult teha pingestatud tantsu! Vapustav! Mia Michaels on geenius!



Top on hetkel järgmine:
1.Chelsie
2.Joshua
3.Kherington
4.Twitch
5.Mark
6.Katee
7.Will
---
8.Courtney
9.Gev

Hakkan vaikselt enda "TOP"-i ka koomale kiskuma. Järele jäigi tänase saate järel ainul 12 tantsijat.

Aga asjast kolmandasse...
Täna maitsesin esimest korda elus Ameeriklaste igapäevajooke "Koore-limonaadi"(Cream soda) ja "Root beer" -i. Esimene maitses tõesti nagu vahustatud ja gaseeritud koor ning teine nagu mullidega hambapastavedelik. Tõeliselt jälgid mõlemad. Ilmselt sama jälgid, kui ameeriklaste meelest meie kama või sült või hapukapsad või verivorstid... Aga ma kogemata sattusin täna toidupoes "Ameerika toiduainete" leti ette. Seal olid ka lapsepõlvest tuttavad "Jell-O"(vanaema vend Kanadast alati saatis "laste jaoks" mõned pakid Jell-O-d) ning "eht"ameerikalik "Mac&Cheese". Lisaks terve rida asju, mis mulle juba tuttavad, nagu Hershey siirup, vahukommid, "Dr.Pepper" jne jne. Mac&Cheese-i ostsin ka, eks siis näis, kas Ameeriklastel on juustukaste teise maitsega :)

10 enim kuulatud laulu mu mp3-mängijas (telefonis) Suvel 2008

Kuna suurem osa suvest on juba möödas, järel on ju ainult viimane kolmandik, siis võib ehk julgelt välja tuua need 10 laulu, mis jäävad meenutama 2008. aasta suve.

1. Madonna - Give it 2 me
Loomulikult on sama kuum ka tema "4 minutes", aga see tuli juba kevadel...


2. Michael Buble - Spiderman (remix)
See on juba natuke vanem laul, kuid minu teadvusesse jõudis see alles sellel suvel.


3. Girls aloud - Call the shots
Selline lahe suvine tümps.


4. Kelly Rowland - Work
Kohe kisub tantsima!

Kelly Rowland Work
Uppladdat av thepunisher

5. Trace Adkins - You're gonna miss this
Need sõnad lähevad ilmselt igale lapsevanemale südamesse. Lüüriline country ja kui ilus! Sellised sõnad ajavad ka suure mehe nutma...


6. HU? - Türisalu pank


7. Rihanna - Don't stop the music
Ok, see on küll aasta vana laul juba, aga minule hakkas ta mõjuma alles sellel suvel. Seda laulu kuulates tuleb kohe tunne, et õudsalt tahaks tantsida!!!!


8. David Cook - Billie Jean
Justnimelt, Michael Jacksoni vana laulu Chris Cornell-i versioon. Vapustav!!!!


9. Daughtry - Over You
Aasta, võibolla isegi aastakümne parim kontsert!!!!!!! Need sõnad on nii ilusad, et igaüks kellel süda ja hing õigel kohal, sellele see peaks mõjuma!

CHRIS DAUGHTRY OVER YOU
Uppladdat av x--chOupiinette

10. 30 seconds to Mars - From yesterday
Rock 'n' roll!!! Jared Leto ruulis juba "My so called life" sarjas, siis kui ma tiiner veel olin. Nüüd siis on mees muusikani jõudnud. Andekas! Muusikavideo kohta väga stiilne video ka.



Kui on melanhoolne tuju, siis siin, ühes vanas postituses on ülevalt mõned kurvad laulud...

Nutu- ja naerupäev. SYTYCD hooaeg 4-3.võistlus

Hommikul kui ärkasime, otsustasime lapsed õue viia. Et ei tuleks kuiv kodusistumise pühapäev. Ise nad nagunii ei läheks. Ja ega nad ei tahtnud ka selle kutsumise peale tulla. Ja ometi pakkusin ma välja idee minna Mänguasjade muuseumi! Üks vingus, et ei viitsi. Teine vingus et ei taha. Ma lugesin neile ette isegi, mis kõike huvitavat seal on - auruvedurid, nukumajad, puust nikerdatud mänguasjad. Vanad ja uued - mitu korrusetäit. Ja mis kõige parem, see asub meie kodust kõigest 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.

Noh, kui meie peres isa midagi juba ette võtab, siis see ka ära tehakse. Kõik riidesse ja kogu kambaga teele. Ainult, et DK, Koolibri 2003. aastal välja antud Stockholmi reisijuht Silmaringi sarjast, suunas meid valele aadressile. Nimelt on Mänguasjade muuseum kokku kolinud Trammide muuseumiga teisele poole Södermalmi. Ei ole midagi, tegime plaani ümber ja otsustasime Muuseumi mõni teine kord minna. Sest tegelikult kodust risti teise suunda minnes, läheks sinna umbes 20 minutit jala.

Natuke kiikusime Mariatorget -i pargis ja otsustasime hoopis minna Katarina lift -iga (Katarinahissen) sõitma. Iseenesest üpris mõtetu, sest kodust oleks sinna ülevalt kaudu väga lihtne ja tasuta minna, aga me mõtlesime, et teeme kogu sõidu ikka ära. Nimelt, see lift ehitati sinna 1883.aastal. Alguses töötas ta auruga, ehk oli "aurulift", kuid 1915.aastal paigaldati sellele elektrimootor. Praegune lift on tegelikult pärit aastast 1936. Üleval on restoran Gondolen (mis oli täna suletud) ja sealt avaneb päris kena vaade nii Djurgardenile kui ka Gamla stan -ile ja lisaks veel Raekojale. Tegime palju pilte ning jalutasime jäätisekokteili-baari kaudu koju.

K õpetas ka P-le fotografeerimist ning Kristin sai nii mööda kõrget kiviäärt kõndida kui ka kukil sõita. S aga ootas pidevalt, et millal koju tagasi lähme. Kogu sellele jalutuskäigule kulus lõpuks ikkagi oma poolteist kuni kaks tundi.

Kodus lugesin natuke K-le "Tappa laulurästast..." sellel ajal kui ta süüa valmistas ja kuigi sellest tundub kujunevat päris hea raamat, tikkus mulle uni silma. Otsustasime vaadata So You think You can dance -i, sest selle põnevuse ja ilusate tantsude nautimisega kaob ka uni kiiresti ja nii ka läks.

Nüüdseks oli alles jäänud 8 paari, ehk 16 tantsijat. Ootused on mul kõrgeks aetud eelmise ja üle-eelmise saate põhjal kolme paari tantsudega. Twitch ja Kherington; Mark ja Chelsie ning Joshua ja Katee. Ega tulnud ka seekord pettuda. Samad kolm paari olid ikka ja jälle parimad. Kuigi neljandana võiks lisada ka Gev -i ja Courtney Galiano Rumba. Parimad 2 tantsu on siin...

1. Kõige paremaks osutus Napoleon-i ja Tabitha Lüürilise Hiphop-i kava Leona Lewise Bleeding love järgi. Esitajateks Mark ja Chelsie. See on lugu paarist, kus mees on töö-narkomaan ning naine ei saa midagi olukorrale parata.

Kohe alguses, kui "on aeg tööle minna" ja nö. aeg peatub, siis naise jaoks peatub see pikemaks ajaks (see annab tooni kogu tantsule). Naine tahakski, et see hetk, kui mees pole veel läinud, kestaks kauem. Kuid mees haarab oma portfelli ning juba tahabki lahkuda. Naine saab mehe siiski hetkeks peatuma, portfelli maha panema ning temale tähelepanu pöörama. Kuid mehele meenub, et ta peab ikkagi minema. Naine virutab portfellile jalaga. Paar korda löövad nende südamed samas taktis ja Leona laulab "I don't care what they say, I'm in love with You..." ja mees üritab naisega olla koos, võibolla, et teise närve maandada (liigutused lähevad sünkroonis). Mees teeb isegi katse läheneda naisele, meelitada ja selgitada olukorda (see koht kus mees tõstab naise käe ja tema pea liigub mööda kätt alla naise peani). Naise näost on kohe näha ka naeratust ja toimub sugupoolte võitlus, ehk teineteisele oma nägemuse selgitamine. Kuid nad liiguvad vastupidiselt teineteisele, ehk kumbki ei taha teist mõista. Siis tuleb tantsus mu lemmikkoht. Ehk mees hakkab liigutama naist enda äranägemise järgi. - naine ilmselt usub ja kuulab, mida mees talle räägib. Kuid tegelikkuses mees sellega ainult "varastab naise südame". Ja naine laseb sellel juhtuda, endal nägu sisemisest valust sügavalt kurb. Naine hakkab märatsema, kuid mees paneb südame lihtsalt taskusse, võtab portfelli ja läheb sirge seljaga, külmalt ja isekalt tööle. Jah lüüriline Hip Hop on kõige ilusam tantsustiil minu meelest!!!!!!!!!! Või mis?


2. Teiseks parim oli minu meelest Joshua ja Katee Samba. Angela Via "Baila, Baila" laulu järgi tehtud tantsu koreograafiks oli Toni Meredith. Tõeliselt seksikas, särtsakas ja hullult hästi tantsitud Samba! Ma tahaks ka nii osata. Samba ja Rumba olid minu leivanumbrid ka, kui ma Ants Taela juures trennis käisin. Need kaks supertantsijat on küll teel võidu suunas:


Hetkel on minu lemmikute edetabel järgmine:
1.Chelsie H
2.Joshua
3.Twitch
4.Kherinton
5.Mark
6.Katee
7.Will
8.Courtney G.
9.Gev
10.Comfort
Saan aru, et hetkel see pidevalt muutub. Kuid tundub, et esiotsa hakkab vaikselt kohale loksuma.

Õhtu lõpetuseks vaatasime K-ga üht uut reality sarja. Kus on stand-up koomikud pandud kokku elama ja neil tuleb läbi teha 8 erinevat reality võistlust. Ma ei saanud vist hetkekski naeru pidama! Sellest võib kujuneda aasta parim uus sari.
(Üks päeva naljadest oli järgnev:

Isa viskas mind kodust välja.....

Ta viskas mind kodust välja, sest ma pissisin voodisse....

Nojah, sellepärast, et ma olen juba 22 aastane, aga pissisin voodisse....

Kapi otsast pissisin...

Nojah ja ta ärkas ilmselt sellepeale üles!

Tobe nali, aga minule mõjus...kas see teeb minust ka tobeda? Kummaline üldse, et viimasel ajal mulle naljad meelde jäävad...ma ei tunne ennast ära!)

Lisaks kõigele muule, mis sai tehtud, nähtud ja loetud, elasin ja tundsin täna kaasa ühele teisele blogipidajale. Nimelt Valgeseelikule ja tema eneseotsingutele.

Tegemist on minu jaoks täiesti võõra inimesega, kes kõigele lisaks elab minust umbes 600-700 km kaugusel (ma ei tea ei seda milline ta v'lja näeb, ega isegi seda mis tema nimi on), kuid ometi on tema lugu mind talle kaasaelama pannud ning minu südame murdnud. Mul on nii kahju, kui keegi peab elama või olema armastuseta. Millegipärast on tema sõnade läbi tekkinud mulle mulje, et tal on väga ilus hing, mis väärib sugulast. Jään ootama ja lootma, et ta selle leiab. Seniks aga loodan, et sõbrad, sõbrannad, blogimine ja blogilugejad talle lohutust pakuvad ning aitavad tal "raskest ajast" üle saada. Meil kõigil on ju vahest vaja sõbralikku patsutust seljale ning sügavalt hingest tulevaid toetussõnu. Mulle on jäänud mulje, et tema ise pole ka kitsi neid jagama!

Stockholm Gay Pride 2008 paraad

Käisime täna K-le kingitud fotoka uut toru proovimas. Ja kuna 100 m kaugusel meie kodust toimus täna gayde paraad, siis siin on mõned (siivsamad) fotod sellest, mis umbes 20 minuti jooksul fotoaparaadi ette sattus. Siis sai aku tühjaks:

Lõbusad pidulised. Tümps möllas ja nii paraadil osalejad kui paraadi vaatama tulnud gayd, heterod, pered, noored, vanad - kõik tantsisid, plaksutasid ja pildistasid...
Kahtlemata popimad laulud, mis kõlaritest kõlasid olid "Raining men", "YMCA", "We are family" ja uuematest Madonna, Rihanna ja igat sorti techno.


Nabatantsijaid igat ihuvärvi, sulgedega ja ilma. Kõik otsimas tähelepanu. See siin poseeris ka meile pikemalt. Küll nii- küll naapidi.

Kohal oli sadu kuningannasid, kuid ainult 1 Silvia.

Kõiksugu ametite gayd - politseid, arstid, sõdurid, poliitikud, haigla õed jne jne. Hmmm....millegipärast olid gay-politseid peamiselt naised ja gay-õed peamiselt mehed :)

Kas see on nüüd mees või naine?

Muidugi ei puudunud madrused ja palja ülakehaga, lihastes mehed.

Mehed kallistamas mehi, naised suudlemas naisi. Kõik rõõmsad ja "love is in the air"...

Goth Princess. Täielik tsirkus!

Gay Cruella, ainult et 101 dalmaatsia koera asemel oli kaasas kõigest 1.

Gay inglid. See äärmine oli minust umbes peajagu pikem (ja ma olen 190cm). Tõeliselt hirmuäratav. Natuke nagu tänavateater või karneval. Kõige huvitavamad olidki need, kellel kostüümid seljas. Muidugi olid paraadil ka eri riikidest tulnud gayd - Šveitsi, Taani, Soome jne jne. Huvitav kas seal eestlased ka olid? Me ei viitsinud ootama jääda. Lastele oli vaja süüa viia. Ja eks nendega koosolemine nädalavahetusel ongi palju tähtsam.

Mängisimegi õhtul Junior Alias-t ja hängisime viiekesi. Vahepeal käisime ka P-le mänguasjade poest ostmas uut sisalikku ning samaga sai Kristin endale uue kiisu.

Kesköine tants

Just praegu on mul selline lõunamaal-olemise-tunne. Laman lahtise akna all ilma tekita. Kardin lehvib kergelt, sest mõnus soe briis tuleb tuppa. Kell hakkab 1 saama. On reede ja laupäevavaheline öö. Lahtisest aknast kostuvad nädalalõpu rõõmsad hääled. Stockholmi kesklinna tänavad on sellisel ajal rahvast täis.

Mu pere magab ja mul on hea olla. Oli pikk ja huvitav päev ning väga kuum (30 kraadi). Hommik algas sellega, et mu mobiil töötab jälle! Kuigi remontida on teda ikka veel vaja. Tööpäev lendas kui linnutiivul ning pärast tööd käisin ühe armsa inimese lahkumispeol. HK kolib tagasi Eesti ja see on nii kurb. Häid inimesi tuleb enda ümber koguda võimalikult palju ja siis tuleb neist kõvasti kinni hoida. Loodan südamest, et ta ei kao mu elust igaveseks.

Koju tulles tõin lastele jäätist. S-ilt pressisin välja, et kui ta jäätist tahab, siis peab oma vennale natuke ingliskeelset Club Penguin -i tõlkima. P on maailma suurim Club Penguni fän. Ja kuna meil on 3 arvutit, siis kujunes see meie õhtu vahelduseks arvutiõhtuks. Nädalalõpp on ju käes ning üks asi mis kindel, kui ilm on samasugune, siis me lähme kindlasti ujuma! Ja lisaks tahaks "Joonista ja arva" mängu mängida. Kindlasti peab sõitma linnast välja kuhugi suuremasse toidupoodi ja tahaks ka S-i viia Dark Knight-i kinno vaatama, aga kahjuks on see siin Rootsis alla 15 aastastele keelatud ning kui kinotöötajal on kahtlus võib ta küsida dokumente ning keelata kinno pääsemise. Sellepärast ei hakka seda isegi proovima.

Lugesin Eliza Day GEP-i kogemusi ning tema loo lõpus soovitatud artiklit NO99 festivalireisidest ja nautisin mahlakat teksti. Samaga uurisin natuke, mis teatritel sügisel kavas ning selgus, et NO99 toob lavale "rambo". Ja otse loomulikult mängib rambot Risto Kübar ning teist peaosalist minu teine "lemmik" Rasmus Kaljujärv. Huhh ja kõrvalosadesse on pandud Andres Mähar, Jaak Prints ja Sergo Vares. Ilmselt tuleb kolme viimase pärast seda tükki ikkagi vaatama minna. Arvestades veel seda milline Prints-i fän on K ja tegelikult oleme ju mõlemad nende kolme kõrvalosalise suured austajad. Aga enne ootan küll vähemalt viit ülistavat arvustust ära, sest vabatahtlikult ma enam mõne mehe kangetel sirgetel jalgadel ja harali sõrmedega rolli ei ole nõus vaatama minema. Aga see olen ainult mina ja minu tobedad kompleksid. Sest võibolla sellest saabki tema roll, mis toob ta välja sellest sarnasest kujust, mida ta rollist rolli kaasas kannab? Loodan kogu hingest.

Meie K-ga vaatasime So You think You can dance-i 4.hooaja 2.võistlussaadet ja lapsed kustusid üksteise järel. Pärast saadet käisime 7 Elevenist juua toomas (ostsin Ubuntu Cola) ja K-le brownie-sid. Kell oli siis juba 23:30.

So You think You can dance saates olid kolm parimat tantsu samadelt paaridelt nagu esimeseski saates, ainult et paremusjärjestus oli teistsugune.

1. Kõige paremaks osutusis minu meelest seekord Twitch ja Kherington (ehk "Twitchington"). Nende valss, mis oli pühendatud koreograaf Jean-Marc-i haigele tütrele läks otse südamesse. Mia Michaels oli seekord žüriis ning kuigi ma austan teda koreograafina, oli ta minu meelest natuke julm Kheringtoni vastu. Teised žüriiliikmed õnneks kiitsid teda taevani ja Mia ise ka lõpuks leebus ja sai aru, et oli olnud ülekohtune. Aga tants ise oli Viini valss ning üks neid ilusamaid valsse, mis ma elus näinud olen:



2. Teiseks parimad olid minu meelest ka eelmisel korral teiseks parimad Mark ja Chelsie Hightower Argentiina tangoga. Alex De Silva korograafia pole küll võrdne paar hooaega tagasi Allison -i ja Ivan-i Argentiina tangoga, kuid see saade oli üldse natuke tasemelt tagasihoidlikum.
Aga Argentiina tango on ikkagi niiiiiiii seksikas, kui ta on sellisel tasemel esitatud:



3. kohale ma paneksin eelmise korra fenomenaalselt parimad Joshua ja Katee, kuigi tegelikult olid nad ehk seekord võrdsed jagama teist kohta.

Paremusjärjekord on natuke muutunud pärast teist saadet minu jaoks:
1.Twitch
2.Kherington
3.Joshua
4.Chelsie H.
5.Mark
6.Katee
7.Will
8.Courtney G. (või Comfort)

Ülejäänutel ma arvan võiduvõimalused puuduvad.

Joonista ja arva

Enne veel kui Eestist ära sõitsime, ehk kõige viimasel päeval, just enne laevale minekut, käisime Kristiine keskusest läbi ja ostsime kaasa kõiksugu vajalikke asju. Noh, ja eks ka natuke neid asju, mida niiiiiväga vaja ei olekski. Üks neid asju, ehk "veel üks" lauamäng, rändas samuti kotti ja kaasa.

Eile tegime elutoa põrandale lastega mänguväljaku ning laotasime "uue pereliikme" põrandale laiali. Kell oli umbes kohe 10 saamas, ehk päris hiline ettevõtmine lastega mängimiseks, aga kuna pärast tööd pidime eile K-ga natuke igasuguseid asju korda ajama, siis see mängualustamise-aeg muudkui venis ja venis. Aga meie peres on ju ikka nii, et mis lubatud, see lubatud. Ja polnud võimalik kuhugi omaenda sõnade eest pakku joosta. Ja nii tore tegelikult, et öise mängupõrgu korraldasime, sest mäng osutus tõeliselt lahedaks (ja lõppes alles umbes 00:30)! Kristin muidugi tahtis ka osaleda, aga 2 aastasel pole kahjuks veel niipalju püsivust ega oskuseid, et sellises mängus osaleda. Sellepärast üritasime korda mööda temaga ka mängu kõrvalt tegeleda. Eriti tubli oli P. kes pidevalt temaga koos käis diivani peal hüppamas. Vahepeal loovutasime temale mängu juurde käiva liivakella, sest mängu edenedes õppisime ära ka ilma selleta mängimise. Ja niimoodi oli tema ka justkui otsapidi meie mängus.

Mäng ise on midagi sarnast Alias -nimelisele mängule. Ainult, et siin ei tohi sõnu kasutada sõnade seletamiseks, vaid joonistada! Ja see oli täiesti sobilik ka meie 7-aastasele (Aliase sõnu seletada on tema jaoks palju raskem kui joonistada mingit asja), 12 aastasest rääkimata. Seda saab mängida ka paaridena, kuid me otsustasime mängida nii, et igaüks on enda eest (selle mängu mängimiseks piisab ka kolmest mängijast). Ja kui lahe see kõik oli! P valis muidugi uue kaardi, kui ta just seda sõna ei tundnud, mida ta joonistama pidi ja vahepeal me liigutasime ta nuppu edasi märkamatult, et ta tunneks et on võrdne teistega.

Tegelikult õppis ka natuke oma pereliikmeid mingi uue kandi pealt tundma selle mängu käigus. P on nii konkreetne. Ta joonistas oma asja "valmis" ja siis teised pidid lihtsalt sellega leppima ja üritama sellest sotti saada. Arvata ta veel väga palju ei oska, aga paljalt ajude ragistamine tuleb ka kindlasti kasuks ja midagi ta isegi arvas ära ka. 7 aastase kohta igatahes päris tubli, eriti mis puudutas joonistamist. Ma olin täiesti positiivselt üllatunud!

S oli lausa superarvaja. Minu meelest ta juhtis peaaegu terve mängu aja. Tal on ka mingi imeline komme aru saada sellest, mida P oma piltidega üritas öelda. Neil on mingi õe-venna telepaatia. Vähemalt ühepoolne (see kuidas ta P pildist luges välja, et seal oli kujutatud "koobas", see pani meid K-ga mõlemaid õhku ahmima). Mul oli nii hea meel ja uhke tunne, et ta nii tubli on. Samas arvas ta ka kõige tublimalt nii minu kui K joonistatud asjad ära. Vinge!

K eriti huupi asju ei paku. Ta tahab olla kindel, enne kui midagi ütleb. Lisaks haarab ta millegist kinni, nagu klammerduks selle sõna külge ja siis ei oska teisi asju juurde mõelda. Aga samas tema loogika ja joonistamisel huvitavate selgitavate lahenduste leidmine oli fantastiline. Ta on üldse sõnadega ja enda väljendamisega minu meelest jube osav.

Mina, aga sain teada, et olen meie pere närvipundar. Ma ei saa aru, kuidas teised minust aru ei saa. Lisaks on mul mölapidamatuse sündroom. Kui mu mõte hakkab jooksma, siis ma lihtsalt pakun ja pakun asju. Kuigi strateegia mõttes ei tohiks. Aga mis strateegilist mängu Sa ikka teed kui oma lastega mängid. Siis tuleb neile ikka kõik trumbid kätte anda. Pigem oli hea meel, et S neist minu lõpmatutest pakkumistest kinni oskas haarata. Teiste täiskasvanutega mängiks seda mängu hoopis teisiti...

Jube lahe mäng oli. Sest no kuidas Sa joonistad ilma ühtki sõna, numbrit ehk tähte juurde kirjutamata või ütlemata näiteks "Suur laev mingu kaugele, väike lootsik jäägu ranna ligi", "Kes noorena valetab, see vanana varastab" või "noogutama"? Noogutamisel ma joonistasin pildiseeria, aga isegi "palvetamist" ei pakutud (mis oleks pea allapoole panemisel ka ehk olnud loogiline). Siis joonistasin suurelt näo ja noole üles alla. Sellepeale ütles keegi, et see on nägu ja tema põsest tuleb midagi välja ja läheb tagasi :) Oh, selliseid asju edasi seletada ja kogu seda naljakat olemist selgitada on võimatu. Sellised hetked jäävadki mälestustesse ja teevadki perekonnast pere. Nii lahe oli! Täna õhtul tahaks jälle!

So You think You can dance - 4.hooaja 1.võistlussaade

Jälle on see aeg aastast käes, kui mu lemmiksaade - So You think You can dance (eesti keeles - "Niiet arvad, et oskad tantsida") eetrisse voolab. Nojah tegelikult on seda juba voolanud üksjagu, aga mu väike pooleteise kuu pikkune Eesti külastamine on hoidnud mind eemal sellest maiuspalast.

Esimese saate (minu meelest) kaks parimat tantsu on siin!!!

1. Katee & Joshua
Kõigepealt see kõige, kõige parem! Tabitha ja Napoleon D'Umo koreograafia, muusikaks Jordin Sparks & Chris Brown -i "No air". Tants räägib loo sellest, kuidas tüdruk ja poiss veedavad viimast päeva enne seda kui poiss sõtta läheb. Koreograafia on nii pingeline ja ilus silmale. Selline rahulik ja romantiline hip-hop on üks kõige huvitavamaid tantsustiile minu jaoks. Kuid mis selle esituse tegelikult eriliseks teeb on Joshua. Ta on geniaalne omas elemendis. Selline kehatalitsemine ja täpsed liigutused, mis on nii ilusti lõpetatud kuid hiphopile vajalikult kiired ja tugevad. Selliseid tantsijaid on maailmas küll ainult mõned üksikud. Muidugi arvestama peab, et ta on siin omas stiilis, aga ma ei jõua ära oodata, et näha mis ta teiste stiilidega teeb. Tantsu paar parimat hetke on see kuidas Joshua maast üle varba püsti tõseb ning see kuidas ta Katee-d liigutab enda tahte järgi ja väga stiilne on ka see sõrmedega õhku tehtud süda kui poiss tantsu alguses tüdrukule järgi liigub (pisike ja lihtne detail, aga nii mõjuv!). Ja kui hästi nad mülemad näitlevad läbi tantsu - vapustav. Suhkruna põhjal on veel see lõpupüant särgiga - ohhhh kui ilus tants ja esitus! Üle mõistuse hea!




2. Chelsie H. & Mark
Maailma üks tippkoreograafe Mia Michaels (ka üks minu lemmikuid) alustas sarja pauguga. Tema Me'Shell Ndegeocello "Beautiful" laulu järgi tehtud tants on siiani üks aasta "ilusamaid". Ja Chelsie ning Mark tantsivad seda ka nii ilusasti, et silm puhkab. Kõige meeldejäävaim osa oli see kuidas Chelsie taskunoa kombel kokku läheb ning Mark-i käte vahelt allapoole voolab. Kuid kogu "Tim Burton-i pulm" (nagu Mia seda ise kirjeldas), on täpselt just nagu laulu pealkirigi ütleb "ILUS". Ma võin käe südamele pannes väita, et ma pole mitte kunagi Eesti moderntantsijate poolt lähedalegi nii ilusat asja näinud. Palun võtke juba õppust! Aitab paljalt laval aelemisest ja iga hinnaga šokeerimisest. Šokeeriks ju enam ainult see, kui tõesti mõni Eesti moderntantsu koreograaf või tantsija millegi sellise ilusaga hakkama saaks. Poolteist minutit fantastilist taset!!! Voila!


Kolmandana meeldisid Twitch ja Kherington, aga seda juba rohkem sellepärast, et ma olen Twitch-i talendi austaja juba aastaid ning ma tean milleks kõigeks ta veel võimeline on.

Pärast esimest saadet on TOP10 minu jaoks järgmine (kuigi tundub, et tegelikult esimesed 7 on peajagu teistest üle):
1. Joshua Allen
2. Chelsie Hightower
3. Stephen "Twitch" Boss
4. Kherington Payne
5. William "Will" Wingfield
6. Comfort Fedoke
7. Mark Kanemura
8. Katee Shean
9. Thayne Jasperson
10. Chelsea Traille (või Courtney Galiano)

Nii põnev! Ja kui palju ilusaid tantse veel tulemas on! Näis kas järgmise saate järel muutub edetabel oluliselt. Siin panin küll nad võrdselt ritta, ehk sama palju poisse kui tüdrukuid, sest paari kaupa neid ju kuni TOP 4-ni ka välja saadetakse.

Esimesest saatest oleksin ma ka Rayven Armijo kukutanud, aga meestest oleksin ma Matt Dorame minema saatnud Jamie Bayard -i asemel. Eks see Matt jäigi eelviimasena veel sisse ning ilmselt lahkub peatselt, aga kes teab, võibolla seekord oli tal lihtsalt "paha päev".