Coca Cola streik - 2 aastat hiljem

23.11.2008, ehk siis täpselt 2 aastat tagasi lõpetasin ma Coca-Cola joomise. Täna, 2 aastat hiljem, pole ma isegi huuli vastu koolapudelit pannud! Kardan seda nagu katku. Vahepeal sai 50 kilo kaalust langetatud (aasta tagasi). Olen uus mees - olen siiani. Kuigi 10 nendest 50st on ka tagasi tulnud, aga mis parim - need tulid tagasi umbes pool aastat tagasi. Praeguseks on kaal jäänud pidama! Kuigi tegelikult päriselt lõdvaks pole ennast lasknudki ja plaanin ka uuesti selle 10 kukutada. Lisaks on SPORT tulnud selle massilise kultuuritarbimise asemele ja "õhtuseid õgimisi" ka enam ei toimu. Minuga on ikka nii, et kui midagi juba teen, siis täiega.

Eelmisel nädalal näiteks jooksin, käisin bodypumpis, tantsutrennis ja spinningus. Sõltlane... võibolla tõesti. Aga SEE sõltuvus mulle meeldib :)

Coca-cola on ja jääb minu elust kõrvale!

The kids are alright / Lastega on kõik hästi (USA 2010)

Režissör: Lisa Cholodenko
Stsenaarium: Lisa Cholodenko; Stuart Blumberg
Olulisemad näitlejad: Annette Bening; Julianne Moore; Mark Ruffalo; Mia Wasikowska(see sama Mia, kes mängis hiljuti Alice Imedemaal Alice-it); Josh Hutcherson; YaYa DaCosta (YaYa jäi kunagi American Next Top Model sarjas teisele kohale...)

Sisu pähklikoores: Nic ja Jules on keskealised lesbid, kes elavad koos samalt spermadoonorilt saadud kahe lapsega. Tütar on ühe, poeg teise naise laps. Keskealiste naiste igapäevasuhe on jõudnud punkti, kus küll eksisteeritakse koos, kuid tegelik armastus ja säde on suhtest justkui kadunud. Üks naistest võtab natuke rohkem veini kui peaks, teine pole olnud eriti püsiv oma töökohtadel ning plaanib alustada oma aiakujundusfirmat. Tütar on kohe varsti ülikooli minemas ning ühtlasi kodust kaugele kolimas. Poissi aga kummitab mõte, et tahaks teada, kes nende pärisisa on. Lapsed otsivadki mehe üles ning mehe sisenemine nii laste kui ka naiste ellu, lööb kogu tavapärase lesbinaiste pere argipäevaelu kõikuma.

Ma pole kunagi näinud lesbi-, ega vist üldse homoteemalist filmi, kus homosuhet portreeritaks nii normaalsena, nagu siin filmis. Alati on see kuidagi rõhutatult punnitatud või kuidagi imelik. Isegi üks kuulsamaid ning kiidetumaid gay-filme - Brokeback mountain - oli millegipärast mingil kummaliselt tasandil justkui šokeerida tahtvalt kombineeritud või esitatud. Homomeestest tehakse ka minu meelest tunduvalt rohkem filme kui homonaistest ja seda positiivsem tunne jäi sellisest sundimatusest.

Kas me inimesed kõik oleme tegelikult biseksuaalsed? Võibolla ühiskonnanormid, harjumused, hirmud, eelarvamused ja samas ka kogetud ihad, kogemused, ideaalid, peresuhted, sõbrasuhted ning psühholoogilised mõjutegurid- mida näeme, aistime, kogeme suunavad meid teatud sugupoole suunas? Ei tea ning keegi pole seda ka siiani suutnud tõestada. Inimeste tunnetevõrgustik, mille niidistik ulatub minevikku, seda on ehk võimatu uurida, kui just keegi ei tee seda pidevalt mingit last sünnist kuni väljakujunemiseni välja. Ning sellisel juhul peaks seda uurimist tegema mitmete inimestega korraga, sest miks mõnest kujuneb homoseksuaalne ja teisest mitte, selleks oleks vaja väga palju võrdlevaid analüüse. Aga kes saaks kedagi teist absoluutselt kõikidel hetkedel jälgida? Ka kõiki mõtteid, aistinguid, tundeid ning ka seda mida keegi hoomab ja mida mitte. See lihtsalt on võimatu. Sellepärast ei suuda keegi kunagi ka seda välja uurida. Mina ise ei kujuta ette armastust oma sugupoolt oleva inimesega. See on minu jaoks võõras. Mõni teine ei kujuta vastassugupoolega armastust ette. Ei ole üks teisest inimesest parem ega halvem ega rohkem inimene. Ei ole ühel õigust teist hukka mõista. Kõigil on õigus armastusele, õnnele, turvalisusele.

Võibolla sellepärast mul oligi seda filmi kuidagi väga hea ja normaalne vaadata. Tihti arvatakse, et kui vanemad on homoseksuaalsed, siis kindlasti ka lastel võib olla soodumus kujuneda homoseksuaalseks. Nii see loomulikult pole. Minu meelest on isegi naeruväärselt rumal niimoodi mõelda. See kuidas selles filmis on seda kõike näidatud mõjub elutervena. Nii on ka normaalne.

Kui nüüd mõelda, et kui oleks ise olukorras kus ei teaks, kes on üks vanematest või mõlemad vanemad ja juba oleks täisealine või peaaegu täisealine, siis ma kaldun arvama, et ma ei tahakski tegelikult teada. Pole neil olnud huvi, miks peaks minul olema?

Tegemist on hea stsenaariumiga ning väga heade näitlejatöödega Oscarikliibriga näitlejannadelt. Ei imestaks, kui naised ka oscarile just nende rollidega ei murraks läbi. Eriti Annette Bening (kuigi just Julianne on üks mu kõigi aegade lemmikuid). Mingis kategoorias, võibolla isegi parimale filmile pääseb see film kindlasti.

Olen juba kuulnud lesbinaiste nurinat, et miks ikkagi peab oleme järjekordselt vaja meessuguelundit seksiks... ja seda lesbilise naise sulest tulnud stsenaariumis. Justkui hingetoitu mittehomodest meesvaatajatele - "meid" on ikka vaja... Noh, ma ei usu, et austatud kirjanikud üldse mõtlesid selle kandi pealt. Nad lihtsalt tahtsid sellesisulise intriigi sisse kirjutada. Pole vaja ka alati otsida hunti... See mind feministide (ja ma mõtlen siinkohal just feministe ja mitte lesbisid võrsusta"mata" neid) juures häiribki, et alati on justkui midagi valesti, et midagi ikka jäetakse lõpuni nende jaoks mõtlemata ning sellepärast justkui peab virisema. Mõnikord võivad ju asjad ka lihtsalt olla naa ja mitte nii? Lihtsalt?!

Huvitavaid väikseid mõttepoegi on film täis. Näiteks kas on mingi vanus inimestel, millal nad enam ei peaks lahku minema? Mingis vanuses inimesed suhtuvad ka petmisse kergekäelisemalt. Eriti kui see pole armastusest. Kas tasub pika kooselu ning tegeliku armastuse selliste vigade pärast lõpetada? Kus kohast enam leida kedagi, kellega harjuks? Eriti kui on kokku kasvatud juba üpris noorelt?

Naljakas pisidetail filmis oli ka see, et lesbipaar kasutas meestevahelist gay-pornot oma seksi turgutamiseks. Keegi kusagil artiklis seletas asja lahti, et naistevaheline porno pidavat olema 100% võlts, meeste ja naiste-vaheline porno 50% võlts, aga meestevaheline porno peaaegu alati tõeline ja usutav ning ka sellepärast (lesbi)naisi erutav.

Film on näitlejatekeskne ja lookeskne, ilma eriliste filmitrikkideta. Draama kõige paremas mõttes. Esilinastuse sai Sundance-i festivalil ning sai seal kiitvate arvustuste osaliseks. Osales ka Berliini filmifestivalil.

Hinnang: 4 (Indie-filmilik draama, millel on mitu kihti ja "ameerika filmi" kohta üpris inimlik ja ehe, oma üpris ebatavalisest lähtekohast hoolimata. Aga ebatavaline filmisüžee on ju kui kaks naist, kes teineteist armastavad on sama mehe spermast saanud lapsed ja elavad perena koos. Draama ise oma petmiste, aastatega kadunud särtsust suhtes ja rutiinsest teineteisetundmisest, sellest kui keegi jäsku tähelepanu pöörab - see olukord võib ahvatleda millekski enamaks. Aga kas ka homoseksuaalse inimese heteroseksuaalsesse suhtesse? Sellise hinnangu tegemise jätaks teadvamatele inimestele. Armastusel kindlasti piire pole... see on ütlematagi selge. Huvitav ja keskmisest kindlasti parem film, mõtteidäratav ja tähtis. Hästi tehtud.)

Filmi trailer:

Härra Biedermann ja tulesüütajad - Tallinna Linnateater

Kristjan Üksküla esimene töö Tallinna Linnateatris jõudis publiku ette sama aasta sügisel kui ta Lavakunstikooli lõpetas. Tegemist on korralikult läbimõeldud ning väga tervikliku ja kompaktse lavastusega, milliseid teevad tavaliselt juba kogenud lavastajad. Eriti palju otsingulist uudsust pole, küll aga piisavalt mitmekihilisesena jõuab see lavale Hobuveskis siiski. Kolme kihi all pean silmas - põhitegevust laval Härra Biedermanni, tema naise, tema teenija ning tulesüütajate vahel; tegevust, mis toimub pööningukorrusel ning tegevust, mida kirjanik nö. "jutustab", "selgitab" või "edasi kerib".

Kunstiliselt ilmekas - parukate, kostüümide ning Hobuveski interjööri võimalustega. Korraliku valgusrežii ning ajastukoahuste detailide täpsusega. "Ilmekas" ja "detailne" näiteks selles mõttes, et mina jälgisin etendust rõdult ja hämmastav, aga Argo Aadli ehk Härra Biedermanni paruka hõredate juuste all oli "läikiv" peanahk, just nii nagu peab!

Üldse oli Max Frisch-i "klassika" lavale seatud heas mõttes klassikalises vormis, mitte tobedalt tänapäevastatult või mingit muud moodi õrritavalt vägistatuna imelikku vormi aetud või deformeeritud. Ka kõik imporditud ideed hoidsid kogupilti siiski sobivas raamis.

Argo Aadli on ilmselt oma hääle pärast, aga ka teatud kehahoiaku ja olekulise omapära tõttu mõjunud minule juba lavakooliajast alates "vanamehelikult". Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tema kõlav hääl lihtsalt ei oleks nagu temavanuste oma. Minu vanaisal hoidsid ka huuled justkui kergelt pruntis või kuidas seda nüüd kirjeldada täpsemalt (sest ma ei mõtle otseselt "pruntis") ning ka see aitab sellisele tundmusele kaasa. Selles mõttes on minu meelest Üksküla andnud Biedermanni rolli just kõige õigemale näitlejale terves Eestis (olgugi, et vanuselt võiks või peakski seda mängima natuke vanem mees, u. 40-50 aastane - Linnateatris sobiks hästi ka ehk Vaarik?). Ma usun, et lavastaja võis isegi tulla Biedermanni lavastamise mõttele Aadlit kui näitlejat jälgides ja mitte vastupidi - ta lihtsalt sobib sellesse rolli nii hästi. Kuigi Aadli tundub sobivat absoluutselt igasse rolli mida ta mängib. Isegi olles lugenud "Teater.Muusika.Kino."-st Kiselovi valikupõhimõtteid Aadli valimiseks Nick-i rolli "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastusse, annan andeks ka siiani kõige küsitavama tema rollidest (minu jaoks), sest ka mina ei ole Albee 2004.aastal tehtud karakterimuudatustega kursis (kes pole lugenud, siis soovitan soojalt väga huvitav ja karmisõnaline, isegi skandaalimaiguline mõttevahetus toimus Kaus-Kiselov-Kolk triol TeMuKi kevadsuvistes numbrites. Järjekordne tõestus, et Kaus peaks rohkem raamatuid kui artikleid kirjutama - kuigi kui ma alguses selle tema artikli ilmudes imetlesin tema teadmisi, ei näinud ma tegelikult tema teadmatust teemast selle hullult töömahukana tundunud töö taga - või noh, kui siis pigem oma blogisse vms. minu meelest... sest lisaks möödalaskmistele ja kriitikale "Kes kardab..." tükile, siiani üks aegade kehvemaid intervjuusid on tema intervjuu Sofi Oksaneniga ajakirjas "Lugu" imho). Argo on kahtlemata üks minu lemmiknäitlejaid. Tahaks teda nüüd vahelduseks jälle midagi tõsisemat näha mängimas (nagu vangi roll "Et tema mäletaks sedasama" tükis ja Indreku roll "Tõe ja õiguse" 2.osas), sest viimasel ajal tundub mulle, et lavastajad näevad teda justkui vaid koomilise varjunditega rollides, kuigi tõenäosemalt on see lihtsalt juhuse tahe.

Rain Simmuli karakter mõjub kõige nutikama tegelasena selles rõhutatult naljakalt lollikeste paraadis. Intelligentne on ka justkui jumalana kõike mõjutav, selgitav, jutustav "Autor", ehk Veiko Tubin-i karakter, kes on lavapositsioonina vastandatud oma tegelastele ja niimoodi on lavastaja suutnud luua huvitavalt tervet Hobuveski kesklava täitva tegevustiku - nii ühelt kui teiseltpoolt jälgitava etenduse. Simmuli kergelt õõvastav markantsus teise vaatuse lõunalauas ning peremehelik üleolek kütusekanistrite juures "pööningul" sekundeeris Aadli vahvalt oma varakust varjavale karakterile. Rikkad kodanlased oli ju "tulesüütajate" ohvrid. Aadli süümekate ja hirmude küüsis sipleva mehikesena jäi Simmuli karakteri intelligentsusele lihtsalt alla. Ja publikule loob see huvitav dilemma, kelle poolt siis lõppude lõpuks olla - kas hoida pöidlaid "pahadele pättidele", aga rahvalikult rikaste vara põletavatele tulesüütajatele või vaesele mehikesele, kes lihtsalt on hirmul, kuigi tegelikult on rikas ja naudib igapäevaselt teenijanna teenuseid ning kõrgema klassi elu? See on eri ajastul elades ja eri ühiskonnaklassi kuuludes kindlasti erineval ajal erinev. Lahe pisike roll on ka Piret Kaldal proua Biedermannina. Ta keerab mõnuga (ent sobivalt) oma karakteril vindi üle. Ja vahvad kõrvalrollid on kanda ka teenijanna rollis Helene Vannaril ning teisel (natuke opakal või pigem ahveristlikumal?) tulesüütajal Allan Noormetsa kehastuses. Kuigi Noormets oleks võinud ka teistega sarnaselt vinti õige natuke veel kruttida üle.

Hinnang: 4- (pole just minu Linnateatri kõige lemmikumate tükkide hulgas, kuid mõnus pühapäevane meelelahutus kahtlemata. Just see ja selline näitetrupp muutis selle üpris kerglase teksti mõnuga jälgitavaks. Lavastaja on teinud väga hea töö ja kõik erinevad lavastuse komponendid on justkui täpselt omas kohas. Natuke sai muhedat nalja ka kuigi otseselt mingi komöödiaga tegemist justkui polegi. Rumala inimese siplemist raskes olukorras on siiski kuidagi turvaliselt distantsilt naljakas jälgida. Olles ise samas olukorras ja sama hirmul võib iga inimene natuke ogaralt toimida. Kodu kaitseks mida iganes! Kas see oli aga autori väike alltekst, et rikkur kaitseb ikka oma mammonat, olles ise just oma vara pärast sellises olukorras või oli see hoopis kindlustusfirmade reklaamtükk mõjutamaks publiku (lugeja) alaaju :) või oli oluline hoopis see, et pätid jäävad pättideks ning neil pättidel pole südant kellegi jaoks.. või õppetund, et pole vaja võõraid oma koju lubada? Mis iganes kelle jaoks, aga meele lahutas küll ära :))

Nüüd hakkan kuulama ka Kuku-raadio tänast "Publiku märki", kus muuhulgas peaks juttu tulema ka sellest tükist...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Härra Biedermann ja tulesüütajad
Max Frisch

Lavastaja: Kristjan Üksküla

Kunstnik: Aime Unt

Tõlkija: Aleksander Kurtna

Mängukoht: Hobuveski

Mängivad: Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari

Esietendus: 06.11.2010

Etendus kestab: 2 h

„Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on äsja Tallinna Linnateatriga liitunud noore näitleja Kristjan Üksküla debüütlavastus koduteatris.

„Armsad vaatajad! Härra Biedermann, meie ebatõenäolise loo kangelane, ootab juba. Te näete teda kamina ees ajalehte lugemas, aga tema teid ei näe ... Teie kõik, armsad vaatajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud vaatajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma.“
Max Frisch, „Härra Biedermann ja tulesüütajad“

NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Fotod on seekord kohe eriti ilusad!!! Linnateatri lehel viidet ei ole aga ilmselt on need selle maja fotograafi Siim Vahuri fotod.

Kuues maitse - RAAAM

Sattusin antud tüki esietendusele ning järjekordselt sain õppetunni, et oleksin pidanud natuke aega laskma sellel kavas olla ning siis maad kuulama, enne kui ise vaatama lähen...

Haltuura on esimene sõna, mis meelde tuleb sellel tükile tagasi mõeldes. Teine sõna on: igav. Kolmas: sisutu. Võibolla ma olen ülekohtune, sest mõned üksikud komponendid ju meeldisid ka - näiteks nagu fotode näitamine Taalmaa kõhule. Kuid kui nüüd täpsemalt järele mõelda, siis see ehk ongi ainus...

Ma ei mõista, et kui Taalmaal oli seal juba arvuti ees, siis miks ei võinud nad lasta lindistatud teksti selle kõvakettalt või tõesti keegi oleks skype-i kaudu olnud ühendusest vms. Miks pidi Taalmaa koogutama arvuti taha ja sealt midagi "teise häälega" endast justkui välja pigistama. Ma istusin üpris keset saali, kuid ka sealt oli näha alati kui Taalmaa arvuti taha kummardus ja sealt kummalist nägu tehes "häält tegi". See tundus lõppude lõpuks naeruväärselt tobe.

Ehitada üles üle tunni kestev tükk sellele, et kellegi koka pearoog mingitele tähtsatele külalistele on "pilli roog"... ehk vana Stradivariuse sisse serveeritud toit... loomulikult mitte see pilliroog, mis rannas kasvab. Mage ja mõttetu. Kogu ülejäänud tekst oli häirivalt igav ning tiirles kõik ühe ja sama asja ümber. Taalmaa luges tegelikult ka mitmeid kordi lihtsalt paberilt tekste (mingid kirjad, artiklid). Kõige kurbnaljakam oli koht üpris tüki alguses, millega oligi kohe selge, et kogu tükk kujuneb igavaks... nimelt Taalmaa karakter loeb paberilt mingit teksti. Siis peatub ja ütleb: "igav"... aga siis loeb ikkagi seda edasi. Kui tal endal on igav, miks siis vaatajatelgi põnev peaks olema.

Kuidagi pressitult mõjusid ka viited riigipeadele, kes justkui ka sellest suurest õhtusöögist justkui peaks saabuma osa saama ning eriti pastakast imetult viide "Sõnajalgadele" ja nende helikopterile. Tegelikult kokkuvõtvalt mõjuski kogu tükk just nimelt "pastakast imetult". Õunapuu on ometi ka kirjanikuna raamatuidki kirjutanud... mingil tasemel peaks ju selliste kogemustega inimene suutma ka midagi "imeda" valja... ei saa aru.

Minule jäi mulje, et paarist inimesest hoolimata, kes paaris kohas naersid, ei jäänud ka publik tükiga rahule. Etenduse lõppedes aplodeeriti näitleja tagasi lavale vaid korra. Taalmaa mängul iseenesest polnudki viga, tal lihtsalt polnud materjali. Aga sellist šedöövrit, nagu ta mõni aasta tagasi Adolfiga pakkus, seda seekord ei tasu oodata. Tegelikult seesama monotükk "Adolf" oligi põhjuseks, miks ma tormasin Kuuendat maitset kohe vaatama. Ehk olid ka ootused sellepärast mõnevõrra kõrged ning pettumus veel eriti lihtne tulema. Kuid aasta ühe kehvema teatritükiga on tegemist küll.

Hinnang: 1 (Täielik ajaraisk. Tekstiliselt ühe sketši pikkune lugu oli venitatud rohkem kui tunniseks tükiks. Lavastaja on küll teinud ühtkomateist, ent sellest hoolimata oli andeksandmatuid apsakaid ja lõpuni mõtlematust natuke liiga palju. Kõigele lisaks on ka etenduse reklaamtekst tobe ning ühtlasi samale valele üles ehitatud kavaleht. See lihtsalt on TOBE. Oleksin tegelikult võinud siinse pika teksti asemel kirjutada vaid ühe sõna - JAMA - ja sellega olekski kõik öeldud. Absoluutselt ei soovita.)

-----------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

R.A.A.A.M.:
ERVIN ÕUNAPUU „KUUES MAITSE"
--------------------------------------------------------------------------------
Indrek Taalmaa monoetenduses "KUUES MAITSE".

Pantvangidraama aluseks on reaalne sündmus, mis leidis aset 8. augustil 2008. aastal Radisson SAS hotellis, Tallinnas, Eestis. Juhtum on olematuks kuulutatud vastavalt 136 riigi salajasele Genfi kokkuleppele, mis puudutab erinevaid inimsusevastaseid kuritegusid seoses tsivilisatsiooni kultuuripärandi rikkumise või hävitamisega mis tahes kujul.

--------------------------------------------------------------------------------

Autor: Ervin Õunapuu
Esitus: Indrek Taalmaa
Foto: Ervin Õunapuu
Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Klaaskuppel - Sylvia Plath

Hakkasin Sylvia Plath-i Klaaskuplit lugema kolmel põhjusel: 1. See on praeguseks hetkeks juba tituleeritud modernseks klassikaks; 2. Plath on pärit Bostonist ja ka raamatu tegevus toimub suuremas osas Bostonis ning selle lähiümbruses. Mina aga käisin seal oktoobris. Tegelikult lõpetasingi raamatu Frankfurt-Bostoni lennul. Kuid peamiseks põhjuseks on ikkagi 3. K soovitas seda mulle.

Hirmus mõelda, aga leidsin raamatu peategelase mõtetest päris palju oma enda mõttemaailmaga sarnast. Ka mina olen kõndinud neid depressiivsuse radu, ehk on olnud aegu, mil tundub, et suurem osa asju, mida inimesed teevad, näivad nii tobedad, sest lõpuks tuleb ju ikka ainult surra. Veelgi detailsemalt leidsin oma mineviku üles näiteks kohast, kus peategelane peab minema suusatama, teades ette, et see lõpeb halvasti. Kui ma olin u. 12-13 aastane olin ka sunnitud ühe sõbra(nna)ga minema mustakale suusatama. Mäkke. Ma ei tahtnud, aga kuna ta käis peale, et midagi ei juhtu ja et ma saan tema suusad laenuks ning ta õpetab ja kui korra saan "mäge tunda", siis ainult mäest alla slaalomit suusatada tahangi jne jne jne. Ma tundsin pidevalt mingit tõrget. Ja muidugi suutsingi tema suusakepi ära lõhkuda ning ei mäleta küll mis imekombel, aga ta suutis mind tervelt 2 korda sundida seda mäge alla laskma. Mõlemad korrad lõppesid olukorraga, mil nägin surma silme ees... hädapätakas nagu ma tollel ajal olin :) Praeguseks juba naljakas, aga sellel hetkel oli tõesti kiirabi kutsumine lähedal. Kõik me pole siiski mäele loodud. Samas hiljemas elus olen suuskadel mäest edukalt alla ka tulnud :) Anyway, see siin ei pidanud tulema jutt minust, vaid Sylviast ja tema alter egolikust Klaaskupli protagonistist - Estherist.

Kahekümneaastaselt inimene ei pruugi veel teada oma kohta elus ja kui siis teed oma valiku ning tahad sellel rajal kõndida, kuid see võimalus võetakse Sinult ära, võib kogu maailm kokku variseda. Täpselt nii juhtubki Estheriga. Paljulubav kirjanikukarjäär jääb juba enne selle algust katki, kuna soovitud ülikooli uks jääb suletuks.

Nagu ikka, on ka armumised ja armastus elus kesksel kohal. Selles vanuses võib maailm puruneda kildudeks kui kõik armastuses ei lähe nii nagu peaks. Koos maailmaavastamine ning seeläbi kokku kasvamine on tihti terve elu kestva suhte vundamendiks. Niivõrd oluline on armastavale inimesele koos teisega maailma avastamine. Teisalt kui üks on kogenud seksuaalselt, aga teine mitte. Kuivõrd on see suhte edu valem, kui armastuses valitseb võrdsus kahe inimese vahel?

Raamatus on kõik nii ehe ja usutav, võib eeldada, et just nii paarikümneaastane hingestatud tütarlaps elabki oma eluvalu läbi. Piir hulluse ja normaalsuse vahel on väga õhuke. Ka siin raamatus on väga raske määratleda, millisel hetkel tüdruku maailm hullusse variseb? Kuigi ilmselt polegi see teatud "hetk", vaid pigem protsess. Allaminek läbi depressiivsust äratavate sündmuste ja ka juhuste, mis sellele kaasa aitavad. Depressiivsus kui ta muudkui on vabalangemises, siis varem või hiljem tulevad ette suitsiidsed mõtted. Küll on ilmselt Estheri viimaseks kirstunaelaks armastusobjektiks olev Buddy. Suitsiidi-katsetused igatahes algavad pärast Buddy kirja, kus too väidab, et ta olevat armunud oma tuberkuloosihaigla põetajasse. Seeläbi sünnib justkui lõplik arusaamine, et kõik ta ümber on võlts ja mõttetu. Nii inimesed kui mistahes tegevused. Enesetapp on aga ülim isekus, kuigi läbi peategelase silmade on see pigem isetu tegu. Ta ei taha enam olla vaevaks ja edasielamiseks põhjused tunduvad justkui puuduvat.

Huvitava syntaxi on kirjanik raamatusse sisse kirjutanud - peategelane Esther kirjutab raamatut, valib peategelase nimeks Elaine, mõlemas on 6 tähte, nagu Sylvia-ski. Seegi viitab väga tugevatele autobiograafilistele sugemetele. Ka Estheri raamatu ning Klaaskupli avalaused on natuke sarnased. Mis hetkest aga ükski neist naistest ära pöörab, seda ei tea.

Ja nagu ikka, vanematel jääb tunne, et nemad on süüdi... et kasvatuses on tehtud viga. Aga inimene, kes on hakanud end tõsiselt tapma, tahab seda iga hinnaga lõpule viia. Minule meeldis see kiht, kus kirjanik jätab lahti seletamata, miks dr. Nolanile meeldis see, et Esther tõsiselt sügavalt oma ema vihkab - tugevad emotsioonid mõjuvad ju elujaatavalt, isegi kui need on negatiivsed. Sellest saab iga kaasamõtlev lugeja isegi aru. Kõige hullem, ma usun, on apaatia ja täielik huvipuudus elu ja emotsioonide vastu.

Mida aga võib üks naine teisele naisele pakkuda, mida mees ei suuda - naiselikku õrnust? Hämmastav, et on olemas nii rumalaid mehi, kes arvavad, et nad naistest aru saavad. Juba see väide iseenesest on pradoksaalne ja tõestab vastupidist. Nii tunnetan seda mina. Naisest saab aru ehk ainult sellevõrra, kui palju naine ise otsustab jagada oma sisemust mehele, ehk niiöelda teha talle giidituur oma hingesoppidesse. Kuid ükski naine mitte kunagi ei avalda kõiki oma salasoppe. Nii palju peaks iga mees teadma ja aru saama küll.

See raamat on ilmselgelt rohkem naistele kui meestele. Naised tunnevad neid teemasid ja mõttekäike paremini, mis Estheri peas liiguvad. Tegelikult ehk näibki nii, et Buddy variserlikkus on üks peamisi põhjuseid, mis ajab Estheri enesetapulainele. Buddys on seda niinimetatud tüüpilist meest päris palju. Kõik väiksed detailid loovad seda tunnetust. Näiteks enesekeskne uskumus, et just temas on miskit, mis ajab temaga suhtlevad naised hulluks (ehk ongi nii, sest mees on ju jobu). Samuti see kui ta kutsub Estheri appi autot lumest vabastama ning seejärel tegelikult teebki Esther suurema osa tööst... jne jne jne. Esther pole minu meelest tegelikult üldsegi keskmisest tundlikum, vaid lihtsalt neid asju kuhjus tema jaoks liiga palju, et eluga edasi minna.

Kui nii noor tüdruk, nagu Esther enam ei leia elamiseks piisavalt väärilisi põhjuseid, siis on see kuidagi eriliselt kurb. Ja lugeja saab tema depressioonist isegi mingil kummalisel tasandil aru või pigem aimu. Vähemalt mina tunnetasin küll mingil imlikul tasandil tema valu ja ängi täis mõttetuna tunuvat elu. Kuid üksteisele järgnevad enesetapukatsed ning selleks võimaluste otsimine ja kirjaniku enda elusaatus kõige selle valguses, teeb sellest ühe kurvematest raamatutest, mida ma oma elus kunagi lugenud olen. Samas see pole selline Coelho "Veronica otsustab surra" stiilis igav ja konstrueeritud lugu, vaid igas hetkes on nii palju ehedust, et lugeja saab tõesti mõttekäikudega kaasas käia ning see muudab justkui loo intiimsemaks, usutavamaks. Ja kui kõik on nii mõttetu, siis paratamatult tunned ka seda, et oled pidevalt vales kohas. Ja siis on ka kõik ümbritsev kuidagi vale ja nihkes. Sellises olukorras leiad kõiksugust negatiivset veel, mis polekski muidu olulised, aga tõusevad esile ja just seetõttu võimendatult.

Sylvia Plath ise võttiski endalt elu kui ta oli 31 aastane (samal ajal kui 2 väikest last kõrvaltoas olid... kusjuures aasta paar tagasi tegi enesetapu ka tema poeg). See annab mingi imeliku tausta temale kui inimesele ja loomulikult nii Klaaskuplile kui ka tema luuletustele. On ju teada, et Klaaskupliga on tegemist tugevalt autobiograafilise materjaliga, kuid kui palju tegelikult selles loos tõtt on? Pakuks, et päris palju, arvestades kõiki neid Sylvia ja Estheri elukäikude sarnasusi. See väljendubki kogu loo eheduses ning selles kui lihtsa kergusega Plath nii raskel teemal jutustava loo tegevustikku lugeja kaasa haarab. Klaaskuppel jäigi tema ainsaks romaaniks. Olles kirjutanud selle paar aastat enne oma enesetappu. Lisaks Klaaskuplile on temalt (ka eesti keeles) ilmunud luulekogu (postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Kogutud luuletused"). Ka need luuletused olevat ta peamiselt kirjutanud kuue viimase elukuu jooksul. Midagi väga eluliselt õõvastavat on kõiges selles. Kas keegi tõesti tema lähedastest ei lugenud märke ohust?

Tekib küsimus, kas hullumaja üldse suudab kedagi suitsiidset tegelikult ravida? Millegipärast peetakse romaani teist poolt meeleheitekuristikust väljatulekuks.... Mina kaldun arvama, et see kõik oli vaid mäng, et saada võimalus ikkagi otsustatud tehing lõpule viia.

Kuigi on teada, et Sylvia abiellus ja sellest kujunes üks probleemne ning uut sügavamat depressioonilainet esilekutsuv negatiivne üle-elamine, mida Sylvia lõppude lõpuks üle ju ei elanudki. Keegi ei ole selle põhjuse reaalsust tõestada suutnud, aga minu meelest on ülimalt kahtlane see, et tema abikaasa (Ted Hughes) hävitas koos Sylvia Plathi elulõpu päevikutega ka tema teise, pooliku romaanikäsikirja. Ehk annab valgustust ja lisa-aimu tema luulekogu ning mitu filmi, mis temast on tehtud. (Ühes kuulsaimatest mängib Sylviat Gwyneth Paltrow). Olen kusagil ka Plath-i fotot näinud ning kujutasingi lugedes Estherit Sylviana. Varrakul on ilmunud ka "Sylvia talv" nimeline fiktsioon, ehk annab seegi lisamõtteid tema, kui huvitava isiksuse avamisele ning ühtlasi Klaaskupli loo varjunditesse.

Hinnang: 5 (vapustav lugemiselamus - sõna otseses mõttes. Palju mõtteainet ning arvatavasti ka emotsionaalset intelligentsust. Loodetavasti ise ei ole kunagi nii pime, et ei märkaks enda ümber sellist kurba inimest. Üks väga kurb raamat ja kurb elusaatus.)

Stiilinäide (lisaks raamatu pealkirja-seletusele, meenutab minule Bostonit ja sealset Charles River-it oma purjekatega, mida mööda ma hommikuti seal jooksmas käisin. Jooksin ka üle silla Cambridge-i poolele... sinna kus asuvad Harvardi Ülikool ja MIT):
Ma teadsin, et pean olema pr.Guineale tänulik, ainult, et ma ei suutnud midagi tunda. Kui pr.Guinea oleks andnud mulle Euroopa- või ümbermaailmareisi pileti, poleks mul sellest olnud sooja ega külma, sest kus ma ka ei istunud - laevalael, Pariisi või Bangkoki tänavakohvikus - istusin ma ikka sellesama klaaskupli all ning hingasin sisse oma kopsude sumbunud õhku.
Jõele lähemal avanes pilgule sinine taevakuppel ning jõgi oli täis purjekatäppe. Ma seadsin end valmis, kuid samal hetkel panid nii ema kui vend käe autoukse lingile. Rehvid lõid silla metallsõrestikul korraks undama. Vesi, purjed, taevasina ja õhus rippuvad kajakad vilksatasid mööda nagu ebausutav klantspilt ja üle me olimegi.
Ma vajusin tagasi hallile sametistmele ja sulgesin silmad. Klaaskuplialune õhk mähkis mind endasse ja ma ei saanud liigutada.

Tuulte pöörises - Rakvere Teater

Kirglik Eesti draamaklassika on tulnud natuke uuendatud kuues, kuid vägagi kõnekalt ka 100 aastat pärast seda kui Kitzberg selle kirjutas. Armastus on ajatu teema ning see kuidas Andres Noormets selle ümber on kirjutanud, selles on mingit värskust ja samas seda kõige olulisemat - ARMASTUS(etus)T - piisavalt intrigeerivalt ning mõtteidäratavalt.

Minu jaoks oli see esmakordne külastus Vene Teatri väiksesse saali. Lava oli seatud keset mõlemal pool asuvat publikut. Lavastaja kasutab ka seda mitmeti ära. Juba üpris alguses, kui mõlemal pool lavakõrgendikku on mehed, kes naise pärast sõnasõda peavad ning naine laval nende kahe vahel - justkui "tuulte pöörises" - sellest kujundlikkusest võiks otsida lõputult allegooriaid ning tähenduslikke tõlgitsusi. Mis ehk kõige iseloomulikum uuendus Noormetsa versioonis tüki tekstile on see, et ta on pannud oma tegelased jutustama laval toimuvat tükki. Nii on sellest saanud justkui natuke ka jutuvestmise teater. Tekst on nii mahlakas ning kaasakiskuv! Usun, et mõne jaoks võiks see mõjuda ka seebiooperlikult. On naine, kes käib mehega, kes tema kosimisega kuidagi hakkama ei saa. Mees rabab eestlaslikult tööd teha ning kõik ülejäänud olekski justkui sekundaarne, kuigi mees tegelikult selgelt armastab naist. Jälle puhteestlaslikult ta võibolla ei saa lihtsalt sellise tunnete-värgiga hakkama. Uhkust ja argpükslikust ka omajagu, et "paluda". Naine ilmselgelt sooviks juba kindlustunnet. Nad on "koos isaga" igal mehe külaskäigul valmis kosimist vastu võtma. Irooniline, nagu elus ikka, on olemas ka teine mees, kes oleks iga kell valmis naist kosima, kui see vaid talle tuleks. Kuid sellel teisel mehel on ka kättemaksuplaanid hõlma all peidus. Tema on tulnud nõudma seda, mis temale kuuluma peaks. Nimelt maa ja valdused, mille kunagi tüdruku isa on endale justkui petuskeemi läbi ostnud. Minu jaoks jäi küll petuskeemi olemus arusaamatuks. Selles saamahimus arvab mees ühtlasi, et peretütar kõige täiega kuulub ka kogu diili sisse. Asjasse on segatud ka oma valduseid tagasinõudva mehe ema. Noormets on tõsiselt head tööd teinud ümberkirjutamisega.

Kõik pole siiski sama hea lavastusliku külje pealt. kuigi see kubiseb huvitavatest ideedest. Näiteks etenduse viimases osas kasutatavad lava külge kruvitud suusasaapad, mis aitavad Leena (Anneli Rahkema) huvitavale surmastseenile kaasa. Kuid tegelikult ridamisi väikseid ja suuremaid lavastajanõkse. Miks ma siin torisen on just kunstiline pool, mis minu maitsemeelt riivas. Ei saanud ma aru, miks oli pingutatud selle loo mitte-eestlaslikuks tegemisega. Pean silmas valitud muusikat. Kergelt iirilik muusikaline kujundus oleks küll mistahes vastavasisulises tõlkeloos olnud omal kohal, kuid siin oleks minu meelest sobinud just rõhutada Eesti rahvuslikkust. Samuti ei saanud ma aru kostüümikunstniku mõtetest. Miks peategelasele olid jalga pandud retuusid. See ei sobinud kuidagi ajastuga kokku. Samas jällegi liikumine oli väga huvitavalt seatud. Ja seda nii lavalise kompositsioonina tegelaste asukoha määramisega laval ja lava ümber kui ka üleüldine liikumine.


Lisaks lavastajaideedele ja dramaturgilisele saavutusele, pakub tükk näitlejate meistriklassi. Eelkõige Anneli Rahkema ja Peeter Rästase dueti kõrgvormidega. Rahkema emotsionaalne mägimaastik - üles ja alla, rahulikust vihaseks (näiteks vinged vihased stseenid kui Rahkema on käpuli laval) mängides "targalt" mõned kohad välja nii, et lihtsalt tema emotsioonist võis välja lugeda ridade vahel oleva teksti. Näiteks kohas, kus mees tuleb külla ning tütar koos isaga on valmis, et kohekohe hakkab kosimine. Naiselikult öeldes justkui toetavalt, et küll ta ära ootab, kui õige aeg käes (mis tal üle jääb), samas kui ise sisemiselt keeb, et mees nii äpu ja jobu on, et lõpuks ometi neid õigeid sõnu huulile ei võta... Ja muidugi kõik stseenid, kus ta ongi justkui "tuulte pöörises". Rahkema mängib oma Leena targaks naiseks, kes mõtleb targalt, tegutseb mõistusega ning oma huve ning õiglust tunnetades ning nõuda osates ja kahtlemata ka naiselikku kavalust meeste peal ära kasutades. Eriti meeldis mulle see koht, kui ta justkui järsku märkas õiget nuppu, kuidas mees pihtide vahele võtta - andes märku, et kui mees veel kaua ootab, siis ta lihtsalt läheb kellegile teisele. Kuid seda väga kavalalt psühholoogiliselt pigistades, mitte prauhti ja otse välja öeldes (meenus Kersti Kreismann Maughami Truus naises). Rahkema oma tüpaažilt jätab samuti sihikindla ja sõnaosava naise mulje, just need õiged aktsendid oskab ta ka oma rolli kanaliseerida. Temalt ei saa laval silmi.

Peeter Rästas teeb selles tükis paar monoloogi, mis võtavad keset etendus ahhetama ning justkui spontaanselt tahaks aplodeerida. Tema karakter on ühest küljest justkui ebameeldiv, pealetükkiv õiguseta õigusenõudja, kunagi kadunud ning samuti kunagi julguseta saba jalgevahel küast põgenenud ilma armastatule selgitamata, hüvasti jätmata... kuid mehena nüüdseks vastupidiselt hakkajam, eriti nüüd, kus ta teab mida ta tahab vastupidiselt oma "konkurendile". Kõigele lisaks on tema ka nö. eestlaslik töörügaja.

Ka kõrvalrollid on väga hästi mängitud. Väikese tekstilise osaga Tiina Mälberg loob samuti ühe üpris ebmeeldiva tüübi - ema, kes oma nina poja asjadesse topib ning sellega parajalt valusalt kõrvetada saab. Tegelikult saab ta palga selle eest ja vaatajal muidugi hea meel, et "paha palga saab". Mälberg lahendabki oma karakteri väga ebameeldiva tüübina ja teeb seda väga karakternäitleja tippvormi kohaselt usutavalt. Teatud voolava liikumisega ning pea hoiaku ja üldse keha positsioonidega. Ja kui palju naisi Te tunnete, kes oma pojale nõu annab, et pane tüdruk paksuks, nii saad ta endale? Naine naisena ja selliselt läheneda... Selles on midagi üdini paha ja vale. Isegi ebausutavat, ent ometi Mälbergi mängituna mõjub usutavalt.

Toomas Suumani - Isa on Suumanlikult armas isa, kes muretseb oma tütre pärast ja tahab talle head. Ta on kunagi ostnud maja, mis kuulus varem tema sulasele perele ning nüüd on too tulnud seda endale nõudma. Lisaintressiks mehe tütart. Suumann võtab iga väikest stseeni nagu see oleks kõige olulisem. Tema nüansipeensus ning keskendumisvõime muudavad kõik tema rollid kogemisväärseteks. Ja seekordne pole erand. See on sama vapustavalt hea, nagu viimasel ajal kõik mis ta laval elustab.

Erni Kask, kes ei kuulu just minu lemmikute hulka, oma liiga intensiivse mängustiiliga, sobib kui rusikas silmaauku Leena peigmeheks. Siin on lavastaja ära kasutanud kerget Erni ülemängimisele kalduvat mängustiili ning on hetki, kus see muudab tema misanstseeni täiuslikuks, andes justkui omakorda juurde loomulikkust. Sest täie pühendumusega võib ainult niimoodi ennastunustavalt mängida teist inimest.


See liiga hiline ärkamine kosimisel on justkui Kitzbergi-poolne hoiatus kõigile, kes kahtlevad liiga kaua või ei suuda julgust rindu võtta. Eks see ole ka ajastuprobleem, olid ju ajad kus see oli ühiskondlikuks normiks, et naine ja mees pidid abielus olema. Tänapäevases mõistuspärases maailmas, kus inimesed lähtuvad ratsionaalsusest ning tegutsevad mitte ühiskondliku kohustuse printsiibist vaid pigem selle järgi, mida isiklikult õigeks peavad - abielu on kaotanud oma kunagise tähtsuse. Mina ise olen samuti selle pooldaja. Pole veel keegi suutnud argumenteerida, miks kaks inimest peaksid abielluma? See ei tõesta ju armastust. Ka ilma abieluta võib teist inimest armastada. Abiellutakse ju ka mitmetel muudel põhjustel, seega polegi see enam mingi näitaja. "Tuulte pöörises" abielu võis ka tegelikult olla hoopis mugavusabielu, vähemalt sellises versioonis, sest Leena ju tegelikult oli valmis mõlemast mehest loobuma. Ja kas üldse kellegi hea süda on piisavaks argumendiks. Muidugi kellegi headusse võib ka armuda, ent kas see on samaga ka armumine sellesse inimesse? Minu meelest mitte.

Jumalausklikud võivad muidugi pidada abielu pühalikuks sidumiseks jumala silme ees teise inimesega, kuid kas ka see pole siis abiellumine hoopis kellegi/millegi teise pärast ja mitte omaenese tegelikust armastusest?

Oluliseks teemaks etenduses tõuseb ka kättemaksuhimu. Nimelt oma kättemaksmisega saab tihti kättemaksja ise pihta. Võibolla on see hea rahulolu kättemaksust tugevaks motivaatoriks, kuid see on siiski ainult hetkeline ja näiline. Ehk küll väikeseks hetkeks ainult hea, kuid see möödub kiiresti. Ning tavaliselt tõesti - ole ettevaatlik mida Sa soovid - võid saada selle kõik ning veel midagi...
antud juhul tuli ju ka lubatud kättemaks, aga nagu ajastule kombeks, harimata inimene tegutses ainult viha ja kättemaksuhoos mõtlemata kõikidele võimalikele tagajärgedele. Ja kui tagajärgedele ei mõtle, tõenäoliselt saabki ise kõrvetada. Elu on nagu malemäng... tuleb näha järgmist ja ülejärgmist ning veel sellestki järgmisi samme ette. Ja isekus võib muuta Sind iseenda vaenlaseks.

Hinnang: 4+ (Üle pika aja üks tõsiselt hea teater. Tõsine teater. Piisavalt palju mõtlemisainet, piisavalt lavastajatehnikat sees ning oioioi kui hea näitlejate-tiim. Minu jaoks Rakvere Teatri selle aasta parim tükk. Vaatajat ei alahinnata hetkeksi, vaid lastakse ise aru saada asjadest ning ei mämmutata kõike ette ära - näiteks rasedaks jäämine, ema sekkumise tagamaad, inimeste käitumisest väljaloetavad ambitsioonid, hirmud, lootused... Sellisest teatrist peangi lugu! Rahkema ja Rästas teevad ühed aasta parimatest rollidest mistahes Eesti teatris ning Mälberg tõestab oma väikse karakterrolli suureks mängimise oskust. Ehk nii lavastaja-, dramaturgi- kui ka näitlejateteater - kõik ühes lavastuses - tase! Huvitav, et Kitzbergi klassika on nii kauaks jäetud kõrvale?! Lapsepõlvest meenuvad raadioreklaamid, mida lasti söögi alla ja söögi peale: "Draamateatris täna Kruusvalli Pilvede värvid ja homme Kitzbergi Tuulte pöörises" :)
)


Tekst lavastuse kodulehelt:

August Kitzberg
TUULTE PÖÖRISES
Kiredraama kahes vaatuses

Andres Noormetsa (Endla Teater) ümberkirjutuses, lavastuses ja lavakujunduses ning
Kristi Leppiku kostüümides tegutsevad
Anneli Rahkema, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Erni Kask ja Toomas Suuman

Kitzberg kirjutas "Tuulte pöörises" 104 aastat tagasi. Lugu on endiselt värske. 1940. aasta 24. veebruaril avas "Tuulte pöörises" Rakvere Teatri. Nüüd tuleb see taas.

Mässatakse ja nõutakse õigust. Üks mees mõtleb terve rahva peale, kuid ei näe naist enda kõrval. Teine mees nõuab tagasi oma maad ja armastab teise mehe naist. Naine ei tea, keda valida. Kired möllavad, inimesed võitlevad. Kõik tahavad ainult head - kõik on pöörises, tuulte keeru sees. Kes sellises olukorras võidab?

Esietendus 24. septembril 2010 Rakvere Teatri väikses saalis.

Suur mees juba - Linnateater

Ma ei tea, kui palju on selles tekstis autobiograafilist, kuid nii pagana ehtne tundus see kõik! Pean tunnistama, et loobusin sellest tükist mingil hetkel pärast seda kui see minu teadvusse jõudis. Kuigi olen suur "teatrikooli lendude" lavastuste austaja, sest noorte mängu on äge vaadata, nende arenemist lahe jälgida, aga "10 teatristarti", seega ilmselt 10 eraldi tükki - see mõte väsitas mu ära :) Eriti kuna seda saab siis pikalt ja vähehaaval ning mitte korraga kogu lendu näha. Kuid mõnikord teeb positiivne meediakajastus oma töö ning nüüd olen ma siin ise sellele tiibu andmas - inimesed, tegemist on tõeliselt väärt asjaga! Minge ruttu vaatama, enne kui hilja on! Kodulehel kunagi lubatigi vaid 10 esituskorda, kuid minu meelest on tüki populaarsus ja eriti just positiivne suust suhu jutt tekitanud lavastusele väga hea reklaami ning tükki mängitakse veel ka detsembris :)

Ehk siis noorte (või noh, kas nüüd Väljamäed enam niiväga "nooreks" võibki pidada, aga "nooreks dramaturgiks" vast ehk siiski, sest tegemist on debüüdiga) teatritegijate esimene tiibade katsetus. Ja vähamasti minu arvates kannavad need tiivad väga hästi! Isegi nii hästi, et pärast (kõigest!) tund aega kestnud etendust, hakkas mu sisemine hääl karjuma "veel!!!!"

Sellest tükist õhkub soojust, 80ndate nostalgiat, nii räme (siiski õnneks mitte häirivalt ning vaid paaris kohas) kui peent huumorit, äratundmisrõõmu, isegi kurbust. Tegelikult kõige parem kombinatsioon komöödiale minu meelest ongi selline, kus läbi naeru on aimata ka kurvemat alatooni. Kui nüüd näpuga näidata, siis ega seda kurbust sealt otse paista polegi, pigem see täiskasvanuks saamine ja elu pidev ringkäik, kuid samas siiski ühe inimese jaoks lapsepõlve kordumatus. Ühe noore mehe mälestused, kes on tulnud oma esimese lapse sünni eel omaenda lapsepõlvekoju. Kui nüüd võrralda millegagi, siis esimesena meenuvad Jonas Gardell-i "Koomiku lapsepõlv" ja Leelo Tungla raamat "Seltsimees laps". Kuigi võrdlused on meelevaldsed ning tegemist pole üldse samade teemadega. Lihtsalt see kurbnaljakas atmosfäär on natuke sarnane. Tekstilises mõttes tuleb tõesti müts maha võtta Väljamäe ja Leetsalu ees. Väga kavalalt ja detailitäpselt komponeeritud! Sõinad nagu "oivaline", on naljaka koha juurde justkui lisamootoriks. Kuid täiesti aimatav on ka nö. stiil. Ehk monoloogis on kasutatud ajas ette ja taha rääkimisi, mis muudavad teksti mängulisemaks, a la "tegin nii, teadmata, et kunagi tulevikus on hoopis naa"; "ema sõitis rappuvas trollis, teadmata, et tema kõhus loksun mina" vms.

Kõige meeldejäävamad lõigud puudutasid suudlemist, balti ketti ja minu lemmik - korvpall. Jälle üks stiiline lahendus dramaturgidelt - ootad ja aimad kuidas pisikesel, suure ja märja särgiga kossufännist poisil läheb mänguplatsil, kuid lahendus on teine...


Pärast garderoobis ning ka Laial tänaval koju jalutades oli siin seal rahvast, kes arutasid, et tubli poiss see Priit Pius, et juba kolmandal kursusel suudab peaosarolli nii hästi ära teha. Või mis lihtsalt "peaosa"... tegemist oli ju monotükiga, vedada tervet tükki üksi - mis on ju eriti raske! Ka minule meeldis Pius-i mäng, kohe lahe on jälgida, kuidas ta teistele tükkidele läheneb. Siin olid suured prillid ja tugevalt ühte suunda kaldu ning väga selgelt dramaturgide poolt piiritletud karakter mõnevõrra abilisteks rolli loomisel. Ma ise veel siiski täiesti sillas ei ole. just tekstiedastamise mõttes... ilmselt on mu kõrv ka üliarenenud selle koha pealt. Koperdusi oli ikka mitmeid, aga tegelikult ega ma ei vingu kah... nimelt tegelikult see kohmetus sobis iseenesest rollijoonisesse ju nagu täpp i-peale. Kohmetud inimesed on kohmakad ka oma tekstiga :) Kuid see piir rolliks vajaliku ja meelega karakterisse pandud karakteristikute ning kogematuse vahel on siiski olemas :) Kuid seda siin ei tasu võtta üldsegi kriitikana. Hoopis ühe teise oskusega üllatas Pius mind tõesti. Seda kohtab ka kogenud näitlejate puhul harva. Nimelt istusin rõdu esimeses reas ning mul oli tunne, et ta seal all mängibki nagu "rõdu jaoks"! Aga see ei saa ju ometi olla tõsi. Olen veendunud, et parteris istunud inimesed tundsin niisamuti, et mängitakse just neile. Aga nii ju ei saa olla. Nagu maalitud portree - alati on tunne, et pildil olev inimene vaatab just Sulle silma. Fenomenaalne! Vinge!

Lavastaja Diana Leesalu debüütlavastuses on ka lavastajakätt tunda. Kuigi mingit suurt ideede-ilutulestikku pole, on siiski piisavalt väikseid märgatavaid nõkse. Juba kohe päris alguses, heli, valguse ja varjuga. Edasi interaktiivsus videokaamera ja palliga. See tiriks justkui ka ülejäänud publiku sinna tema tuppa kohale. On selge, et ta jutustab seda lugu meile. Mitte tegelane lihtsalt ei mõtle endamisi. Nii ongi loomulikum ja usutavam... aga ka see on lavastaja valik. Lugu jookseb sellises vormis jutustatult ehtsalt silme ees. Laval oli küll üks inimene, aga see kuidas ta seal seisis... ma tõesti nägin seda Balti Kett-i. Mängult on päriselt.

Tulles tagasi äratundmishetkede juurde, siis mäletan ka seda voodivahelt beebi vaatamist. Seda kuidas pisike sõrme haarab. Seda kui lastena vennaga koos sai mängitud. Kooli-teemad. Sport ja trenn. Edusammud ja ebaõnnestumised. Seda kuidas tuli suudelda ka koledaid tüdrukuid. Seda kui laps hakkas sündima... Seda kuidas see meheks saamine käis... Mõnus, kõrvaltvaadates või meenutades naljakas ja nostalgiliselt soe, aga tegelikult oli ikka raske ka.

Hinnang: 4 (hinnang oleks võinud ka kõrgem olla, kui see oleks nö. täispikk tükk olnud. Ma oleksin tahtnud ROHKEM :) Tekst oli väga hea ja noores näitlejas tundub olevat palju potentsiaali. Kaka ja oksejutud oleks võinud ära jääda, aga kas ka need ei kuulu iga poisikluti lapsepõlve? Armas väike lugu, millest sai hea positiivse laengu! Järgmisi teatristarte ootama jäädes...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Suur mees juba
Kaarel B. Väljamäe / Diana Leesalu

Lavastaja: Diana Leesalu (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Mängukoht: Väike saal :: Mängivad: Priit Pius (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Esietendus: 06.10.2010 :: Etendus kestab: 1 h

Sel sügisel Linnateatris käivituv „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Kümne teatristardi“ avalöögiks on EMTA lavakunstikooli kolmanda kursuse dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus „Suur mees juba“.

Elab kord üks poiss. Tema päevi võib lugeda kokku täpselt seitse tuhat kuussada kuuskümmend. Nad tulevad ja lähevad väga korrapäraselt. Ainult et päriselt ei lähe ükski ära. Kõik seitse tuhat kuussada kuuskümmend päeva on korraga tänases kohal. Neid võib näha. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev. „Suur mees juba” on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega.

„Suur mees juba” on kolmikdebüüt. Diana, Kaarel ja Priit stardivad kõik esimest korda.

Kaos - Vanemuine

Sedapuhku oli otsustanud Vanemuine oma hooaja esimese esietenduse maha mängida Tallinnas - Draamateatris. Mina vaatasin küll mitte esi-, vaid teist etendust... ja siin mõned muljed ning seosed, mis nädal tagasi nähtud tükist eredamalt meeles:

Kõigepealt pean tunnistama, et mul tuli etendusega seoses meelde Mati Unt. Just sellest otsast, et "pikad naised" ja üks Kersti Kreismann nende vahel :) Tegemist on Rein Paku debüütlavastusega, kuigi sellist "ideede ilutulestikku" siiski pole, nagu tavaliselt noorte lavastajate esimestes töödes. Ehk on ta elukogenum ja hoiab ideid ka tulevasteks kordadeks. Või siis on ta juba oma varasemates töödes andnud väga palju selliseid sees pulbitsenud ideid juba oma näitelejatöid sisaldanud lavastuste lavastajatele, ei tea. Huvitav oleks teada ka seda, kuivõrd südamelähedane see materjal tegelikult Pakule on. Arvestades tema intellektuaalsust, julgen siiski arvata, et mitte niiväga. Sisu on ju selline üsna üheülbane meelelahutus, ei midagi sügavat ega erilist. Kuigi mingid eredamad hetked ju siiski... Ja eks nendele oli ka seda rõhku siis rohkem.

Mind jäi häirima see stereotüüpidel põhinev baas. Ikka jälle ülbed lasteaiakasvatajad (a la üle õla "Teie mees viis juba lapse ära ja üldse te ei kõlba emaks"), sex ja city urbaansed naised, kõrk ja kõrgemate mahhinatsioonidega seotud koolidirektor, ülbe motikamees jne jne jne. Absoluutselt kõik karakterid karikeeritud ("võibolla" Liina Tennosaare Sofia välja arvatud). Aga seda on tinginud sisu, mitte näitlejate ja lavastaja otsesed valikud.

Märksõnadeks võikski olla "Sex ja city". Kuigi tegemist pole nii laheda asjaga, nagu see telesari (NB! Minule telesari väga meeldis). "Soome Sex ja City" :) Soome Rahvusteatri (Kansallisteatteri) värske juhi, Mika Myllyaho, dramaturgia ilmselt pole minu rida. Ei meeldinud mulle ka tema "meeste-lugu", ehk samuti Vanemuises lavastatud "Paanika". Tegelikult on "Kaos" pikk samm paremuse suunas, kuid triloogia kolmanda osa vaatamisest loobun juba eoses. Lavastaja on tahtnud seda Sex ja city seost veel eriti rõhutada, kasutades muusikalise kujundusena ka sarja tunnusmeloodiaid.


Kõige häirivam oli minu jaoks ehk see, et tegemist on ju mehe kirjutatud "naiste hingeeluga". Ja minu ümber olevad naised ei ole sellised. Kindlasti "selliseid" naisi võib ju ka olla - ropud ja pinnapealsed, et mitte öelda "lihtsakesed". Kuid olles lugenud Virginia Woolfi, Jeanette Wintersoni, ka Doris Kareva luulet ja läbi nende ning eelkõige muidugi minu elus figureerivate naiste läbi õppinud seda "tegelikku naist" tundma, siis selline tundub täiesti tühjapäevana, et mitte öelda suisa mõttetu. Ma ei ütle, et sellist kellelegi vaja ei oleks, lihtsalt minule mitte. See on minu jaoks natuke ajaraisk. Seda enam, et sisu oli nagu oli, sain siiski vormilisest küljest nii mõndagi. Esiteks muidugi näitlejate mäng. Eriti Liina Tennosaar. Otsisin võimalust, et teda 10 aasta parima naispeaosa rolli sekka üles panna, kuid tundub, et ta jääb just 11.-ks, ehk nagu tema karaktergi, natuke hammasrataste vahele ja justkui natuke "väljas"... Kuid tema karakterid (mida kolme naise peale kokku oli täpselt atškoo) olid ehk mõnevõrra sügavamad, nukrameelsemad, aga minule meeldisidki just tema omad kõige rohkem. Eriti sellepärast, et leidsin neist pisi-detailseid nüansse. Õigemini vähemalt ühe igast karakterist, mis mulle silma jäi. Näiteks kohtunikuna, kui ta silmi pööritas või see, et ta vuntsidega meenutas mulle Ott Seppa :) Merle Palmiste oli ehk kolmest naisest oma karaktereid kõige stereotüüpsemaks mängiv. Mitte pahas mõttes, vaid vastupidi. Ta läks mängu sisse ning temast oli seda mängulusti läbi selle kõige paremini tunda. Eriti see professor, kus Merle kohe mõnuga küüraka tegelase nahas piinamist naudib :) Eva Püssa ei veennud mind veel selles rollis. Olen teda üpris vähe näinud, kuid siiani on see kõikidest apsakatest hoolimata (näiteks ajas ta nimed sassi), minu meelest tema parim roll. Esimene roll, mida temalt nägin, oli "Külmetava kunstniku portree"-s Viinistus ja sealt sai ta muidugi suure miinuse enda kahjuks, sest temaga dubleeris sama rolli Liina Vahtrik ning Vahtrik tegi oma mänguga Püssale turmtule. Kuid edasi on justkui läinud ülesmäge - Nora, Don Juan ja nüüd Kaos... Nüüd ametlikult Vanemuise ridades ehk ka rohkem mängida saades, leiab ta endast need nurgelisemad ja käänulisemad karakteriehitamise-detailid üles. (Ahjaa, Püssa oli vist ka Nukuteatri "Risk"-s). Kaos ju andis võimaluse siiski ainult stereotüüpe mängida ja see pole minu meelest väljakutse. Silmad kõõrdi jalad x-is tuttidega koolitüdrukut mängida...

Kuigi kunstilistes lahendustes oli ühtkomateist head - nii riietused, mis toetasid karaktereid, kuni isegi naerma-ajava Tennosaare "meeskarakterini", kus Orumetsalikud prillid ees, suur pintsak seljas, kuid pintsakuääre all kleit :) Tagalaval liikumas vineerist või papist autod, politsenikud, raamaturiiulid ja muu. Ainuke, mis karjuvalt ebasobiv või minu jaoks mõistetamatu, oli see tagaseina tapeetide vahetumine. Ei tea, miks sellega vaeva nähti kui ideena oli see üldse imelik.

Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et need kakluse- ja keppimise-jutud lihtsalt pole minu rida. Laused nagu "Su nägu on nagu sisseküntud vi**" vms, on eemaletõukavad ja justkui sobimatud kogu konteksti. Ei tea, kas rõhutamaks seda, et "naised omavahel" on ropud? Kuid lavastajanõksudest meenuvad näiteks kohad kui kooli direktor "kooli sulgemise kõnet" peab. Publik on asetatud justkui tegelaste rolli. See, kuidas Tennosaar mängis välja seljaga selle, et tal on inimesed, ehk publik seljataga, selleks siiski otseselt midagi tegemata - see oli minu meelest meisterlik. Samuti see autonali - mõnikord lihtsalt ajavad sellised asjad kopsu üle maksa. Ainuke tekstiline-koht, mis mulle meeldis, oli Sofia hingestatud kõne, mille ta kooli sünnipäevapeoks kirjutas - see tõi ka meelde "Sex ja city" südamlikumad stseenid. Väga lahe idee - kooli ja poe, kahe silmnähtavalt teineteisega seosetu koha tabav kokku sidumine :) Ja võõra vetsupoti katsumine vastikusest sõrmeotstega (kuigi pott oli väga puhas ja hõbedane:)) ning üldse see tants selle ema-vetsupoti ümber, selles oli "midagigi".

Tundsin "Kaos"-es ära ka Endla "Tiramisu" - episoodiline tervik, mille episoode seovad tegelaste publikule usutlemiseks lava ette äärde tulmised. Kuigi mina eelistan küll Endlas Tiramisut tunduvalt Kaosele. Mitte, et seegi oleks mingi tippetendus olnud. Midagi nii olemuslikku kui sisuliselt sarnast võib neis kahes tükis väga selgalt tunda-näha.

Hinnang: 2+ (Jälle üks lavastus, mida mängitakse publikust kaugel, rohkem lavasügavuses ning seetõttu ei muutu ka karakterid "lähedaseks". Samas lähedaseks nad ei saanudki muutuda, kuna tegemist oli puhtalt stereotüüpidega. Justkui tekstilise selgroona kasutatud "Ja see käivitas järgmise sündmusteahela" ning mõned muud üksikud lõigud ju meeldisid kah. Lavastaja on nutikas ning on suutnud siiski liha luude ümber kasvatada ja näitlejad ka teevad head tööd. Juba vana tuttav kahe inimese mängimine üht karakterit, on endiselt vahva vaadata. Eriti sellepärast, et ühe inimese kaks mina on nii erinevad ja justkui võitleksid omavahel võimul olemise üle. Midagi soomelikku - täpsemalt "soome komöödialikku" - oli ka selles kõiges. Loodetavasti saab kunagi varsti näha ka Rein Paku auteri-teatrit. Igatahes on Pakk huvitav nii näitleja, lavataja, dramaturgi kui üldse isiksusena :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

KAOS
Tragikomöödia kahes vaatuses

„Kaos” on mõtteline järg eelmisel hooajal Vanemuises menukalt esietendunud soome dramaturgi Mika Myllyaho „Paanikale”. Ühist on neil niipalju, et kui eelmises loos maadlesid paanikaga kolm keskea künnisele jõudnud meest, siis seekord on elukaosesse uppumas kolm daami.

Autor Mika Myllyaho
Tõlge Jan Kaus
Lavastaja Rein Pakk
Kunstnik Annika Pakk
Osades: Liina Tennosaar, Eva Püssa, Merle Palmiste (Eesti Draamateater)

Sofia, Julia ja Emmi, kolm sõbrannat, tulevad eluga kenasti toime, on kõrgelt haritud ja headel töökohtadel tegutsevad kaasaegsed naised. Ometi on ühel hetkel hakanud elu kuidagi käest libisema. Tööl ei suju asjad, nagu peaks, lähisuhetesse on tekkinud pingeid, mees petab või on muutunud lihtsalt vastumeelseks, tuju ei tõsta ka kuldsesse keskikka kalduva vanuse meenutamine. Teisel pool piirjoont on aga ühiskond, mis eeldab täisväärtuslikuna aktsepteeritavalt naiselt igas eluvaldkonnas vaid supertulemusi. Sõbrannade kolmik hakkabki oma elu sasipundart isekeskis lahti harutama. Korraga naerutavad ja ka nukrameelsust tekitavad sketšilaadsed stseenid paotavad ust kaasaegse naise maailma. Näitlejannade kehastuses ilmub meie ette hulgaliselt värvikaid persoone – nii nais- kui meessoost –, kellega elu meie kangelannasid kokku on viinud.

Esietendus 27. augustil 2010 Eesti Draamateatris ja 12. septembril 2010 Vanemuise suures majas.

Sarjas "esimest korda elus" - Kihnu

Ja saigi Kihnus käidud. Lapsepõlvest mäletan, kuidas klassiõde (MS) seal pidevalt käis kellelgi külas, vist Kilvetitel. Viimasel ajal on kõiksugu Kihnu Virved ja Kihnu Roosid kuulsust niitnud. Mis imeline maa see siis on?

Tegemist igasuvise "divisjoni väljasõiduga". Ma olen nende väljasõitude suur fän. Seni olen alati nendel targemaks saanud, sest lisaks uutele põnevatele Eestimaa nurkade avastamisele, on alati sõitudega seotud ka mingi koolitus. Rääkimata võimalusest rohkem tundma õppida, sõbruneda ja toetava õla tunnet pakkuda ja tunda oma töökaaslastega.

Startima pidime Tallinnast juba hommikul kella 6 ajal, et kindlasti õigeks ajaks Munalaiule kohale jõuda. Kogunesime autodesse juba linnas ning üle mere võtsime ainult 1 auto kaasa (kuhu kõik kola ja kotid sai laadida). Sadamasse sai lihtsalt ülejäänud autod parkida 30 krooni eest/päev.

Praam oli pisike, kuid suuremast polnud lugugi. Selline - alla tunnine sõit, mis "oma seltskonnaga" läks veelgi kiiremini. Välistekil olles sain korraliku sahmaka vett ka näkku :) Kohale jõudes, oli meil vastu tulnud lahtise kastiga veoauto, mis meid meie "staapi" viis. Ja ei muud kui kohe tööle! Hirmus tuuli ja külm oli, aga sättisime end sellest hoolimata õue. Projektor näitas mingile looduslikule linale üppematerjale ning tuul tahtis pidevalt kogu meie töö endaga kaasa viia. Õppisime rootslaste käe all, kuidas oma tavastampidest töös vabaneda ning kuidas läheneda uute mõtete ning avatud mõtlemisega probleemidele ning üldse ülesannetele, mis vaja täita. Lisaks saime korraliku annuse infot, kuidas näiteks rootslased meie olukorda näevad ning eestlaseid üldse. Ma ei tea kuidas teistega on, aga lisaks sellele, et sain palju huvitavat närimist ajudele, õppisin tõesti mõningaid trikke, kuidas loomingulisemalt teemadele läheneda. Päris mitu korda suutsid nad mu sisemiselt keema ajada ka, aga paraku vist suuras osas ikkagi õigusega. Kuigi see, kes Skype-i leiutas... mrrrr.

Lõuna ajal pakuti Kihnu-saia. Üldse oli toitlustusega - 3 korda päevas - pidevalt lõhkiminemise-tunne :)

Esimesel õhtul lõpetasime oma tööga kella kuue ajal. Mina jätkasin veel oma poolaasta-aruande tegemist Kõu-kaasabil, teised tegid saunas nalja. Jäingi seetõttu ilmselt parimast suveteatrist ilma - "Neli karvast luike ühes viirus" :((( Kuigi paar "luikedest" käisid ka mind pidevalt kaasa kutsumas, ei saanud ma midagi parata - kohustus on ju kohtustus ja lubadus on lubadus. Tagatipuks jäin veel arvutitaha magama, sest eelmine öö oli ka tervenisti töö tähe all läinud. Kuid enne südaööd olin valmis ning liitusin teistega. Selleks ajaks oli küll suurem pull juba peetud.

Järgmisel hommikul oli varane äratus ja jälle töö... Lõuna ajal tegime tunnise pausi, et veoautoga üks väike ekskursioon läbi sõita Kihnu peal. Käisime kiriku juures, muuseumis ja majaka jalamil. Muuseumis olid naljakad naivistlikud maalid, infot Theodor Saare ja Kihnu Jõnni kohta. Kõige põnevam oli minu meeles see kohalik pulma-traditsioon, millest muuseumis saab hea ülevaate. Kõik täpsete reeglite järgi - ainult, et neid reegleid on tuhat tükki :)

Huvitav oli märgata, et majade õuedes-aedades liikuvad naised olid absoluutselt eranditult kihnu-mustrilistes seelikutes :) Kartuleid korjavad nad maas istudes, rahumeeli mullas sonkides. Muidugi, milleks küürutada, milleks pinki kaasas tassida... võibolla on Kihnu maas mingi eriline jõud... ei tea neid sealseid legende nii täpselt. Üpris palju oli seal sarapuid, aga ühtki pähklit polnud näha. Majaka juures korjasin imetillukesi teokarpe oma printsess-baleriinile kaasa, aga kahjuks jäid need sinna mu "hotellitoa" peegellauale :(

Tagasi staabis, läks koolitus edasi kuni kella 7ni õhtul. Ja viimane osa oli veel kõige intrigeerivam ning huvitavam. Harva kui koolituselt tõesti enda jaoks midagi saab... selles vanuses lihtsalt juba tarkust nii palju kogunenud ja suhtumine ka kuidagi üleolev sellistesse õpetamistesse. Ent seekord tõesti ajud ragisesid ning reaalne kasu on tunda.

Pärast kogu seda kahepäevast õppimist ja tööd ka lõpuks ometi natuke lõbu. Osalesin esimest korda elus GPS-mängus. Jagunesime 5 võistkonda ja hakkasime ristsõna lahendama. Päris palju sai ka tuletada, kuid lõppude lõpuks jooksime maha 7 kilomeetrit. Lahe! Tegelikult oleks võinud ka vähem joosta, aga mina kohe tahtsin võimalikult palju liikuda, seega läks täie ette. Kõige kurvem meel oli sellepärast, et sissesõidu keelu märgi rahvapärane nimetus jäi arvamata - "telliskivi" loomulikult. Meie aga mõtlesime, et peame Kihnu lennuvälja rahvapärase nimetuse sinna kirjutama.

Kella kümneks oli mäng läbi. Meie saime 3. koha, ehk pronksi. "Keskmised". Mina muidugi oma võistlusloomusest tingituna neelasin hapusid viinamarju. Aga noh... tammepuu juures suutsin tõesti häbiväärse asjaga hakkama saada... olgu see siis mu karistuseks. Nimelt oli üks küsimustest, "element sihtkohas oleva objekti otsas" vms. Tegemist oli tammepuuga ja vastuseks oli muidugi "Tõru"... mina pidin selleks aga puu otsa ronima, et sellest aru saada, et seal pole mingit "tare" ega "toru :))) loll....

Ja teisel õhtul läks korralikuks tantsuks ka minul. Muusika suhtes muidugi paras kemplemine. Kõigil ju omad maitse-eelistused. Kui lõpuks kella 3 ajal öösel minu muusikani jõudsime... siis olid ka kõigil viltused näod ees.... see muusika oli vist tantsitav ainult minu jaoks :) Kuigi HS ja RL, kellega ma põhiliselt tantsu vihtusin, tantsisid siiski kaasa :)) Tegelikult MK-l oli ka üks huvitav laul, mis kõrvu jäi, aga kahjuks ei oska ma seda tuvastada. Midagi Depeche Mode-likku, aga mitte DM. Kui pidu hakkas läbi saama, läksin veel üksi sauna. Itsitasin KM-i ja MK naljale "kapiheterotest, kes hommikul gaydena vaikselt laiali lähevad" ning kobisin põhku umbes 4 ajal.

Hommikul jälle tagasi sadamasse ning laevaga mandrile ja pärastlõunaks veel kontorisse. Tagasi argipäevas.

Kirjanduse ja Teatri ajakirjandusest

Sellel reedel on Sirp jälle siinse blogi ära maininud. Seekord kirjandusega seonduvalt. Lisaks pean seda komplimendiks, et kirjandusblogide linkide nimistus on Danzumehe blogi liigitatud "filoloogide ja sellelaadsete" blogide alla. Kuigi kahtlemata olen ju rõhuga teatrimaastikul, kuid seda tegelikkuses ajapuudusest tingituna. Teatrisse lihtsalt jõuan tihedamalt kui raamatuid läbi lugeda (tekkiski seda siin kirjutades just filoloogiline küsimus - kas tihedamini ja tihedamalt sõnade kasutamisel on reegel?). Praeguses elufaasis veel eriti (teen tööd ka kõikidel õhtutel ja isegi nädalavahetustel). Muidu on mu alatajuliseks eesmärgiks (kui selline sõnaühend üldse eksisteerida võib) ikka nädalas 1 raamat läbi lugeda ja korra teatrisse jõuda, aga raamatutega aasta aasta järel jääb see kogusumma sinna 35-45 vahele (tänavu, kuna ei saanud ka puhkust võtta, ilmselt veelgi väiksemaks), teatritega ikka ja jälle rohkem kui 52... Ja kui ikka väga vaja, siis ei saa jätta kirjutamata ka filmidest, muusikast, kunstist, tantsust, telesaadetest, reisidest ja kõigest muust, mis parajasti pealub või mis kogetud.

NIIVÄGA tahaks tegelikult, et Eestis oleks olemas 1 korralik teatriajakiri. Selline, mis koondaks uued lavastused, lood näitlejatest, lavastajatest, teatrikunstnikest ja teistest teatriinimestest. Teater.Muusika.Kino. ning Sirp on sellised laia haardega väljaanded ning väiksed harvad nupukesed siinseal igapäevastes ajalehtedes - neist (minusuguse teatrihullu jaoks) ei piisa.

Kirjandusest on päris häid ajakirju, näiteks nagu Vikerkaar ja Looming. Hiljuti ilmuma hakanud Lugu võiks ilmuda märksa tihedamalt, raamatuid ju ilmub päris palju lühikese aja jooksul. Jooksvat infot võiks koguda sellisesse väljaandesse pidevalt. Lisaks on maailm täis kirjanikke, keda tutvustada... ausalt tunnistan, et erinevalt teatritagusest maailmas, Bukahooliku soovitatud trükkalite ja küljendajate taustalood mind isiklikult küll ei huvita. Üldse viimane Lugu number lülitas sisse tõsised häirekellad. Esiteks kaanel reklaamitud intervjuu Sofi Oksanen-iga.... See oli niiiiiii lühike. Kui juba kord sai temalt intervjuu, siis miks mitte korralikku? Lisaks see intervjuu sisu... Jan Kaus on muidu mul ikka ajakirjanduslikus mõttes positiivsete kirjas olnud, aga need küsimused olid allpool igasugust arvestust. Ja kuidas kirjanikuga intervjuud tehes küsida "millised filmid talle meeldivad ja millist muusikat ta kuulab", aga jätta küsimata kõige olulisem, ehk millised raamatud talle meeldivad ja mida ta parajasti loeb???? Uskumatu. Rääkimata üldse suurest häbiplekist, ehk kirjaniku nimi kirjutati ajakirja kaanele valesti. Ei tea, kas Sofi solvus ka... loodetavasti järgmises numbris ilmub SUUR vabandus. Lisaks terve rida faktivigu, mis selline ajakiri endale lubada ei tohiks - näiteks nimetada Sandra Brown-i briti kirjanikuks - see on kogu briti kirjanduse häbistamine. Liiatigi kui Brown on kõige ehtsam Ameerika rämps :) Ohh... ma tegelikult ei viitsigi kõiki neid vigu siin ülesloetlema hakata. Õnneks on seal ka huvitavaid ja häid artiklite kirjutajaid, nagu Mihkel Kaevats, Kalju Kruusa ja Kätlin Kaldmaa. Mihkli intervjuu on kordades huvitavam ja paremini tehtud kui Jani oma. See tõlkijaga intervjuu ajakirja lõpus on alati põnev, sest samaga saab teada, mis parajasti tegemisel ja seega tulekul. Ning hea tõlkija puhul, et mida ta veel on tõlkinud (ootan põnevusega usutlusi Anne Lange ja Ülev Aaloega). Üldse võiks rohkem infot olla kirjastuste tulevikuplaanidest. Lisaks meeldis Merilin Pärli arvutus "Jamie kodus" raamatule (mis endalgi riiulis olemas, kuigi põhimõtteliselt "tõlgitud kokaraamatuid" ei osta). Seal oli häid näpunäiteid (millele ka ise nime alla kirjutaksin) tulevikus kokaraamatute tõlgete väljaandjatele. Sellest hoolimata on minu meelest tegu ühe parima tõlke-kokaraamatuga, mis hetkel meenub. Just sisulises mõttes... minusugusele hobiaednikule-hobikokale... Arvustustega on üldse nii, et need on huvitavamad siis kui endalgi juba raamat loetud või sirvitud.

Üks vihje, mis praegu meenus, millest "Lugu" võiks kirjutada on koduraamatukogude databaaside programmide testid. Meie kasutasime alguses excelit, kuid nüüd juba pikemat aega BookCAT-i. Et orienteeruda oma üle 8000 raamatu hulgas, on hea kui on ülevaade, kellele on midagi laenutatud, milline raamat on kellele perest meeldinud ja milline kellelgi üldse loetud juba on. Lisaks on meil seal kirjanike fotod ja raamatukaaned ning isegi mitmete kirjanike juures nende häälenäited või videolõigud ja hästi palju erinevaid detaile (alates hinnast, sarjaandmetest, tõlkija ja väljaandeaastani). Kõige tähtsam funktsioon muidugi sellel, et kui uut raamatut tahaks osta, siis saab sealt kiiresti teada, kas see juba riiulis olemas. Tihti ju antakse välja ka kordustrükke ja sellise raamatute mahu juures ei suuda absoluutselt kõiki pealkirju meeles pidada.

Aga tulles tagasi Sirbi juurde. Minu jaoks on see ajaleht muutunud viimasel ajal üha sisukamaks. See viimane number on tõeliselt laiahaardeline ning erinevatest kultuuritahkudest on ka piisavalt palju huvitavat lugeda. Tore oli järjekordselt tõdeda, et ka teisi "Kivist külaliste" nautijaid on peale minu ning ma endiselt ei mõista, miks rahvas "Antigone"-st sillas on. Minu jaoks oli see armetu lõiguke Linnateatri "Keskööpäikse"-st, mis oli venitatud terve tüki pikkuseks. Kuigi kahtlemata Elina Reinold teeb väga vinge rolli seal ning paar head ideepoega leidub ka. Kuid nende kirjanduse-rubriigis jään ikka igatsema rohkemate raamatute tutvustusi ning enamate raamatute arvustusi. Raamatuid lihtsalt ilmub sellevõrra palju. Kuid ehk on siin aimata paja ja katla seost. Ei jõua ju minagi nii palju raamatuid, kuivõrd teatrit. proportsioonid on nihkes. Kuid üks korralik kvartaalne (kuigi miks ka mitte igakuine) teatriajakiri kuluks sellise teatrirahva, nagu eestlaste jaoks küll ära. Ja Lugu võiks ilmuda vähemalt korra kuus... Väga huvitav oleks ka Oidsalu idee kesksest teatrifioorumist.

Huvitav, et sellel nädalal figureerisin ka Päevalehes tööga seonduvalt, seega mitte Danzumehena :)

Kaitsekiht - Jaak Jõerüüt

Ma ei tea, kuidas ma oma elu olen siiani suutnud elada nii, et mulle pole kunagi ette sattunud ühtki Jaak Jõerüüt-i luuletust. Igatahes parem hilja kui mitte kunagi. Ja seda sõna otses mõttes! (Aitäh MP!)

"Kaitsekiht" sisaldab Jaagu 50 luuletust, kõik pisikesed pildikesed, tugeva atmosfääritunnetusega. Kõik kuidagi omal kohal. Mingites luuletustes meenutas mulle väga tuntavalt Juhan Viidingu stiili. Selline jutustav, sõnadega mängiv ja justnimelt mingit kohatunnet või lihtsalt pilti üritada luues.

Põhilisteks teemadeks kooliga seonduv, aga ka naised ja armastus... see on ju luuleraamat... muidugi on suurel A-l oma roll mängida... Samuti vanus ja vananemine. Hmm, see raamaty ilmus, kui kirjanik oli 28 aastane. Mul on tunne, et mõned luuletustest on kirjutatud nooremanagi. Lugesin, nagu mul viimasel ajal luuleraamatutega kombeks, kohe kaks korda läbi. Nüüdseks olen ka kolmanda korra pisteliselt parimad palad üle lugenud. Kui ma esimest korda lugesin, meeldis see avaluuletus Tallinnast, aga ma ei saanud kohe sellesse õigesse tundesse sisse. MP oli seda luuletust mulle lugenud peast enne, aga ma ei suhestunud sellega, ei siis, ega ka esmasel lugemisel. Suhestumine ja selle headuse tajumine tekkis alles siis kui olin üldse Jõerüür-i luulemaailma stiilitundesse sisenenud. See juhtus üsna konkreetselt raamatu viienda luuletuse viimast rida lugedes. Sellest piisas... see oli mu uks...

Ah et kuidas see rida kõlab... no ega ma kade ei ole:

"Koged küll. Aga kogemata."

Just sellised targad sõnadega mängimised võluvadki mind. Selliste leiutamine on para pähkel. Pead ära tabama... ja suurem osa sellistest sõnakõlksudest on ju juba ammu tabatud... Aga Jõerüüt poeatab neid oma luuletustesse veel, mängleva kergusega. Kuid tegelikult ongi ta "viimaste ridade meister". Päris mitu sellist luuletust on, mille headus väljendub selle viimases reas. Omamoodi kaval lähenemine. Luuletuse viimasel real on ju ikka kaalu. Lugeja väljub sellest luuletusest sellist ustpidi. Ja kui see on hea, siis ta tahab veel ja veel ja veel seda kogeda. Mõni luuletus hiljem on tal rida: "Kes muu on saanud, saab ka ülejäägid." - nii originaalne ja samas hämmastavalt pihtas-põhjas.

Jaagu piltlikud kuid samas müstiliselt kujundlikud väljendid on ka tema leivanumber - Naistepäev, mis põske paitab, või saatus, kes nurga taga jalutab... Veel on huvitav luuletuste omavaheline seotus. Tegemist onjustkui luuleketiga. Üks luuletus isegi algas kahe eelmise luuletuse viimase reaga.

Minu kolm lemmikluuletust on siin:

Šabloon

Sa tahtsid olla tark, kuid tahtsid ka mu silmi.
Ning sõnadest sa tegid liiga suure numbri.
Mu isakodu aknast seekord paistis pilvi.
Ja kuude nimesid ei mäletand me kumbki.

See juhtus augustis? Eks siis sain ülikooli.
Ja siis mu kiindumus veel kergelt tiibu rapsis.
See minusse ei puutu. Puutugu või tooli.
Sa siiski kantseldad nüüd teise mehe lapsi.
-------

Eriti selle viimase rea pärast... Kahetsus on nii suur ja valus tunne. Valusam nii mitmestki päris valust. Võibolla mõjus mulle ka see "august".. täpselt nagu praegu... Ja isakodu... mingi kummaline tunne on mõelda, et mu lapsed kunagi võiksid minu kodu pidada oma "isakoduks"...

-------

Selline iseloom

Ta süda valutab, ei ole ühtki embust,
mis hoiaks kinni teda, kui ta otsib lembust.
Kes teda tunneb, kiidab küll ta vaimsust.
Ta mitmust kasutab, kuid rõhutades ainsust.

Kui olud sunnivad, siis saab tast võidusõitja.
Kui mitte muu, teeb elukäik tast võitja.
Ta lapsepõlvest saadik sõpru tahab.
Kuid sõbrad kõik müüb ühekaupa maha.

--------

Selles luuletuses on mitu karakteritahku. ehk iseloomuomadust koos - 2 esimest rida - inimene, kellel pole iial küllaltt - teda emmatakse, kuid ta ei märka neid, vaid otsib igaltpoolt mujalt armastust...
Kolmas-neljas rida - tark, intelligentne, oskab sõnadega psühholoogiliselt mängida.
järgmised kaks rida pole nii oulised, kuid ehk vaid kahe viimase rea olulisuse ja tabavuse rõhutamiseks... tunnen ära selle tüübi...

--------

Portree

Võid võtta monopoli selle õhtu peale.
Aprilliaken. Taevas. Hiirekõrvul aiad.
Lamp, peegel, pleed. Kimp värskeid lilli laua peale.
Seejärel vestlus. Salat. Soojad plaadisaiad.

Käe asend, kuklapöörde kerge elegants,
see pole õpitav, ent võluv seda enam.
On sõõrmeis juukseid, kleite, koolipeod ja tants,
kui pisut hämmastunult ütlen talle "ema!"

------

Minu selle raamatu kõige lemmikuim... Kes mind teab, see saab ehk aru ka millepärast. Teeb mind härdaks... ja kui äratab emotsioone, järelikult on midagi erilist... läheb närvi pihta.

------

Hinnang: 4 (Üks selle aasta avastusi. Tekkis himu tormata antikvariaati ja sealt kõik Jaagu raamatud koju tassida. Kõik luuletused ju pole ka niiiii head, ent üle pooltest võib leida reapaare või terveid salme ning isegi terveid luuletusi, mis korda lähevad. Mõnest paksemast kogust on hea, kui ühegi leiab, mis mõju avaldab. Ja siis võib ju raamatuostu kordaminekuks pidada.
Nüüd pean selle "Kaitsekihi" MP-le tagasi viima... aga ma tahaks ju tulevikus uuesti ja uuesti vaadata mingeid kohti üle. Sellepärast mulle ei meeldigi raamatuid laenutada. Aga tegelikult usun, et mul on lihtsalt ülearenenud omanikuinstinkt. Kui ma midagi käes hoian ja koju toon... see oleks nagu minu oma juba natuke... ja siis see uuesti ära anda... mitte ei tahaks... Eriti nii head luuleraamatut...)

Lohengrin - Moskva Kolobovi nimeline Novaja Opera (Birgitta Festival)

Kaunis, kurb ja sügav Wagner-i muusika, suurepärane valgustus, Pirita kloostri varemetest õhkuv muinasjutulisus ja ajalugu, fantastiline dirigent Jan Latham-Koening ning selle kõige krooniks veel Ain Angeri võimas bass, no mida see hing veel võiks ihata, eks? Ja ometi jõudsin ma öösel koju, hing rahulolematu ning mitmeski mõttes isegi pettunud.

Richard Wagneri 3 vaatuseline ooper jõudis Eestis, Birgitta festivali raames lavale Moskva Uue Ooperiteatri (Eri Klas on seal peadirigendiks ja osales ka meie üritusel) lavastusena. Taani lavastaja ning taani kunstniku nägemuses, peamiselt vene lauljate esituses. You tube-s on muideks just sama lavastuse lõigud üleval, kuigi enam kui aastatagune versioon teiste lauljatega. Mis mind kõige enam häiris oli lavastuse puudulikkus. Ma saan aru, et mitmeid asju polnud võimalik teostada ka kloostris mängimise tõttu, kuid nagu nendest videoklippidest selgub, on ka muidu lavastus üsna puudulik. Mõnevõrra ehk veel kolmandas vaatuses kui Lohengrin ennast paljastama hakkab, seal veel, kuid muidu ainus lavastuslik külg piirdub vangipuuri ukse kinni lahti ja inimeste sealt sisse välja liikumises. Vahepeal liiguvad inimest üldse mõistetamatult. Kogu rahvas ühest äärest teise või siis keegi tuleb järsku mõõgaga, kummalise kaarega ja siis Lohengrin laseb ta maha. Kõige hapum on valge luige saabumine viimases vaatuses. See oligi täiest saalist kostvaid naeruturtsatusi väärt. Nimelt Lohengrin võtab oma taskust paberist volditud luigekese välja. No krt, parem oleks juba mingi videoprojektsiooniga või balletitantsijaga või kuidas iganes lahendanud selle, aga paberist pisike luik, mis asetati lavaäärde see oli nii armetu.

Lauljad olid ju vinged, aga minu kõrval istunud sakslane ei saanud küll nende saksakeelest aru. Minu jaoks oli imelik kuulata saksakeelset ooperit vene aktsendiga. Ainult Ain Anger oligi justkui õige. Teised, oma headest häältest hoolimata mõjusid täiesti võltsilt. Ja see heli... alati räägitakse kloostrivaremete vingest akustikast. Aga mis akustika see ka on, kui heli tuleb kõlaritest, mis on asetatud kuhugi üles justkui peaks tegelasi ka sealt kusagilt otsima. Kõige õudsam veel see, et keegi oli võimendi läheduses väljalülitamata mobiiltelefoniga, ehk pidev põksumine, mis muusika taustaks kostis võttis kogu selle akustikarõõmu ära.

Ja siis muidugi see kunstiline pool. Lavakujundus oli täiesti puudulik, kloostri seinad ja valgustus oligi kogu kujundus. Kuid seda jäi siiski väheseks, eriti ooperilike banaalsete üledramatiseeringute taustal. Naljakas oli see esimese vaatuse meeste kooris jalapatsutamine. Kõige jubedam möödalaskmine oli aga minu meelest Lohengrini kostüüm. Milleks oli --- tavaline hele ülikond ja lilla lips. Tegemist siiski ajastudraamaga. Hämmastav!!! Rahvas imestas, et kas üks kostüüm on kaduma läinud või on lennukiga kuhugi teise linna saadetud, kuid tegelikkus ongi see, et kunstnik ongi kujutanud teda sellise "tulevikust tulnud ilmutusena". Mõistetamatu ilumeel.

Ooper ise on keskmisest sisukam - armastusteemade, kättemaksudraama, põletava naiseliku uudishimu, muinasjutuliste elementide ning suure puändi tõttu. Ja nagu öeldud, lauljad laulavad taevalikult ilusate häältega. Kuigi palju meelsamini oleks vaadanud seda Eesti omade lauljate esituses. Ain Anger oli selgelt peajagu teistest lauljates üle. Ja seda ma ei ütle lihtsalt sellepärast, et ta eestlane on. Ta lihtsalt oli nii võimas. Kahjuks tema pikem aaria on esimeses vaatuses ära ning teistes vaatustes figureerib ta tunduvalt vähem. Kas see olin ainult mina või oli seadesse, eriti viimases vaatuses (luigega seoses?) integreeritud Tšaikovski Luikede järve finaali? Mitmel korral tundsin tuttava motiivi ära. See oli väga huvitav leid. Tšaikovski olevat kunagi öelnud, et talle väga meeldis Wagneri Lohengrin. Ja luige-teema on ju ka ühine nimetaja... Väga võimas oli vaadata 60 inimest korraga laval, see on ikka midagi muud kui tavadraama.

Huvitav fakt ehk ka see, et Lohengrini 3.vaatusest on orginaalis pärit tavaliselt laulatustel lastav "Here comes the bride, all dressed in white..." laul. Pähklikoores on ooperi "lugu" järgnev - Kuningas saabub Brabanti. Tal tuleb lahendada noore Hertsogi kadumine. Hertsogi hooldaja Krahv von Telramund süüdistab Hertsogi õde Elsat lapse kadumises. Elsa, teades oma süütust, palub, et korraldataks võitlus ning jumala tahtel tema eest võitleja kaotusel tunnistab end süüdi. Telramund on nõus võitlema Elsa esindajaga, sest ta on väga enesekindel. Elsa eest aga keegi võidelda ei soovi - on ta ju häbistatud naine... Kuni ühel hetkel saabub (valge) rüütel luige seljas. Kusjuures rüütel selles Lohengrini versioonis jääks iga kell päris elus just sellele Telramundile alla. Aga muidugi tegemist ju "võluväge" omava tüübiga, seega välimus ei mängi nii olulist rolli. Rüütel (kes nagu mainisin kannab tavalist heledat kontoriülikonda lilla lipsuga!!!) on nõus võitlema Elsa armastuse eest Telramundiga, nõudes naiselt ainult seda, et too hiljem ei päriks tema päritolu kohta. Rüütel muidugi võidab. Telramund ja (paganlik nõid) Ortrud pannakse vangi. Ortrud hakkab aga suskima Elsat, et too uuriks välja, kes on salapärane rüütel. Elsa ja salapärane rüütel abielluvad. Telramund üritab rüütlit tappa, aga too jõuab ette. Elsa aga ei kannata seda teadmatust välja. Ta pigem sureb, kui et elab koos mehega, kelle tausta ta ei tea. Lohengrinil ei jää muud üle kui paljastada end. Ent pärast seda tuleb tal lahkuda. Lohengrin räägib loo Pühast Graalist ning lahkumisel ilmub välja jälle luik, kellega Lohengrin saabunud oli. Ta sukeldub vette ja väljub sealt kadunud Elsa väikevennana. Seega Elsa oligi süütu, kuri nõid Ortrud oli moondanud hertsogi luigeks... Elsa aga oleks pidanud kukkuma surnult kurbusest, ent seda nüüd päriselt küll Pirita kloostris nähtud versioonist välja ei lugenud - ent lõppkokkuvõttes ilus ja Wagnerilikult kurvameelne muinaslugu.

Hinnang: 2 (Ooper ja selle muusika kindlasti väärt täispunkte, kuid teostus jättis minu jaoks tugevasti soovida. Samuti korralduslik pool viidates mobiiliprõginale. Kuna meil oli vaheajal oma üritus, siis ei häirinudki väga need pikad vaheajad, kui aga oleks pidanud 2 korda pool tundi ootama, eriti hilisel ajal - ooper algas alles kell 20:00 ning kestis koos vaheaegadega üle südaöö! Ma ei või väita, et ma poleks elamust saanud, sain kindlasti, eriti tänu Angerile ja kloostri interjöörile ning Birgitta festivalile ma kindlasti annan tulevikus uue võimaluse, kuid sedapuhku tõesti hämmastas mind kogu lavastuse madal tase. Natuke oli häbi ka meie väliskülaliste ees. Kuigi nende seas oli ka neid, kes olid vaimustuses. Ent osalt inimesi lahkuski esimesel ja teisel vaheajal...)

Isiklik märkus: Ma olen naisega ikka vaielnud, et kas inimene, kes möödub teistest siis kui teised juba istuvad, peaks ütlema vabandust? Mind on nimelt nii kasvatatud, et ma pean viisakaks vabandada. Nemad peavad ju minu möödudes kas tõusma või ennast liigutama kuidagi. Iseasi muidugi, et ega mööduja pole ju süüdi, et ta vabandama peaks, kui ta saabub täiesti õigel ajal ning et keegi on tema reas juba kohtadele istunud, millest ta on sunnitud mööduma. Seekord möödusid minust nii Läti ex-president Vaira Vike Freiberga kui ka Mart Laar ning mõlemad vabandasid viisakalt. Mul oli kohe hea meel, et ma polegi mingi imelik, nagu naine ütleb... teised on ka...


Tekst lavastuse kodulehelt:

18.08 20:00
R. Wagner ooper LOHENGRIN

MOSKVA NOVAJA OPERA
AIN ANGER bass
Lavastaja KASPER HOLTEN Taani
Lavastaja assistent METTE HEDEGAARD Taani
Lavakujundus ja kostüümid STEFFEN AARFING Taani
Valguskunstnik ESPER KONSHAU
Dirigent JAN LATHAM-KOENIG UK
Koormeistrid NATALJA POPOVITŠ, VIKTOR KUTURAJEV, ANDREI LAZAREV, IGOR MANKO
Kestus 3 tundi 40 minutit 2 vaheajaga

Birgitta Festivali küsitluslehtedel on ammu Wagnerit küsitud. Nüüd siis saame soovi täita Novaja Opera põneva ja paljukiidetud lavastusega ning suurepärase dirigendi Jan Latham-Koenigi (UK) juhatusel.

Wagneri saksa mütoloogial põhinev kangelas-süžee sobib oma olemuselt hästi iidsete kloostrimüüride, väliolukorra ja etendusepaiga ümbritseva loodusega. Ka Wagneri enda Bayreuthi teatri etendustel on suur osa vaheaja jalutuskäikudel ümbritsevatele mägedele ja metsadesse.


Ooper „Lohengrin“ on huvipakkuv kahest aspektist. See on eelkõige armastuslugu, mille tegevuse keskmes on ühte meest armastada püüdev naine, keda ta tegelikult ei suuda mitte kunagi lõpuni mõista. Teiseks aga on see jutustus kriisiseisundis ja uusi arenguteid otsivast ühiskonnast. Peategelane, keda me alguses näeme ereda ja särava kangelasena, ei pruugi siiski olla see, kelleks me teada peame. Süžee arenedes hakkame tasapisi kahtlema tema tegelikus kangelaslikkuses.