Eesti Laul 2013 / Eesti Eurolaul 2013

Aastast aastasse, juba alates sellest ajast kui Johnny oli Blue (või oli ta Logan? :)) ja Diggie oli Loo ja Eine bisschen oli Frieden ja soomlased olid igavest viimased, nagu ka siis kui Reggae oli OK, olen ikka ja jälle jälginud eurolaulukarusselli. Tegelikult minu esimene televiisorist nähtud Eurovisioon oligi aastal 1981, kui ülakorruse naabritädi juures sai värvitelekast soome pealt seda hilisõhtuni, ise kogu seltskonna punkte ülesmärkides, põnevusega kuulatud ja kaasa elatud. Sellel ajal oli sellel võistlusel mingi oma sära ja tähtsus. Hiljem kui Maarja-Liis hakkas Eurovisoonil käima ja süda murdus alati kui Kate või Hedvig Hanson ei võitnud (siiani minu kõigi aegade lemmik eesti eelvoorude laul on tema "If you could only hear me"... kuigi eelmise aasta Lenna "Mina jään" ei jää palju maha... Siiri Sisaski "Tagareas" ja Maia Kärmase laulud ning mõned Liisi Koiksoni, Evelin Samueli ja mõned teisedki, nagu Ines, on aastateks meelde jäänud), oli ikkagi pidevalt põnev pöidlahoidmine, et Eestil läheks hästi - justnagu spordivõistlustel. Viimastel aastatel on see kõik kuidagi kaotanud selle miski, mis Eurovisiooniga lapsepõlves kaasnes ja tegelikult ka selle teatava ootusärevuse ja põnevuse. Ei tea kas on muutunud lauluvõistlus või olen muutunud mina ise, aga on tulnud ette aastaid kui ma polegi seda võistlust enam vaadanud. Neid jamasid laule on alati nii palju ja seda üht või kaht laulu oodata, mis natukenegi midagi pakuks, tundub ajaraiskamisena. Omad lemmikud nagunii kunagi ei võida (tihti jäävad millegipärast teiseks)...

Aga ka sellel aastal võtsin ette ja kuulasin vähemalt need Eesti eelrvoorude laulud läbi. Asi polegi selles, et need nii kangesti hirmsad või kehvad oleks, aga ma ei viitsinud neid isegi lõpuni kuulata. Kõik on kuidagi tasapaksud ja ikka "same old". Isegi mingit säravalt eristuvat meloodiat pole sellel aastal, nagu eelmisel aastal oli Lenna laulul. Ok, Oti laulul polnud ka ju midagi hullemat viga (enamvähem 2 varianti võitjaks ju eelmisel aastal oligi), aga tänavu pole nagu ühelgi laulul muud viga kui see, et ükski ei lähe hinge, ükski ei mõju, üheski pole midagigi erilist - ei sõnade, esitaja ega ka meloodia mõttes. No ei näe seda suure Eurovisiooni võitjat neist üheski... Samas ega ma ei näinud Padari ja Bentoni laulus kah... Mina seda ei oskagi tavaliselt ennustada, kellel kõige paremini võiks minna. Kuigi on ka erandeid. Loreen oli vist küll eelmisel aastal selline kindel eelsoosik. Samas minule meeldis tema Rootsi eelvooru laul juba aasta või paar enne seda - My heart is refusing me... aga tookord sai ta finaali läbi teise võimaluse ning mingit korralikku kohta polnud lootagi. Rootsi eurolaulude eelvoorustik on alati grandioosne. Lisaks tõeliselt suur meedishow selle ümber - nii teles, raadios kui ka kirjutavas pressis. Eelvoorud eri linnades, kutsutud osalejad, vanad kuulsused ning verinoored üritajad. See nende lauluvõistlus ongi minu meelest kõige lähemal sellele "vanade aegade eurovisioonile". Rootslased ise võtavad ka oma Melodifestivalenit nii-nii tõsiselt, et seda on omamoodi armas kõrvalt jälgida. Ja tuleb tunnistada, et seal on ka iga aasta mõned päris head laulud olnud. Eelmisel aastal tervel 5 tükki... ja seeläbi saab avastada ka Rootsi uut muusikat.

Ent tagasi selleaastaste Eesti eelvoorude juurde.
I eelvoorust ma saadaks edasi: Elina Born; Teele ja Tuuli ja Ula; Winny Puhh; Kõrsikud ja viies võiks olla kas Grete Paia, Rosanna Lints või Marilyn Jurman - kõik on võrdselt tiba alla keskpärase, mida ma ei viitsiks muus olukorras kuulata kui Eurolaulu kontekstis.
II eelvoorust ma saadaks edasi: Põhja-Tallinn; Flank; Marie Vaigla (Flank ja Marie olid ehk ainukesed "avastused" 20st laulust) ja siis on jälle rida "võrdseid" - Liisi Koikson ja Söörömöö; Tenfold Rabbit; Liis Lemsalu ja võibolla ka Birgit Õigemeel. Nii kaua kui Rolf Roosalu falsetis laulab, ma ei suuda teda üldse kuulata. Muidu oleks laul veel kuulatav kui seda esitaks naine, mitte naishäälne mees. Rasmus Rändvee ja Facelift Deer tundus alguses huvitav, aga lõpuks kohe mitte ei jaksanud lõpuni kuulata. Ansambli Armastus pääsemist lõppvooru ma ei mõista üldse, Sarah-i laul on lihtsalt nii igav (kuigi ta lauljana on minule varem ikka meeldinud) ja Quick Starti meeste laulus pole ei huvitavaid meloodilisi käike, huvitavat häält/esitust ega ka midagi muud kuulatavat. Kuigi nad kõik seal võistlusel on kindlasti väga toredad inimesed ja võibolla ka loomingulised ja andekad. Kindlasti leiavad kõik laulud oma kuulajaskonna, aga minust läheb see ilmselt sellel aastal siiski kahjuks kaarega mööda.

Anyway, minu tänavuaastased mõlemate eelvoorude lemmikud (paremate puudumisel) on siin:





Ja kui ühe võitja peaks valima, siis oleks see Elina.

Näha roosat elevanti - PolygonTeater

Piret Jaaksi auhinnatud näidend jõudis lõpuks lavalaudadele... Juba sellest alates kui ma kuulsin, et üks uus vinge puändiga draamalugu on olemas, olen oodanud, et keegi selle ometi üles nopiks ja liha luudele paneks. Puändimaias lugudefanaatik, nagu ma olen...

Ja nüüd - lõpuks ometi - võttis Tamur Tohver ja tegigi selle ära! Võttis Vanemuisest Liisa ja Ugalast Meelise, ei-tea-kus-kohast Kadri, pani Nymani mängima ja päästis selle suure üksinduse (ja loomulikult ka puändi) tekstiraamatust teatriruumi.

Enne järgneva teksti lugemist tahan hoiatada, et kuigi ma suurt saladust ei paljasta, siis paratamatult sisu üle mõtiskledes toon välja mõned nüansid. Samas minu jaoks oli üks elamuse naudinguid just nimelt see, et ma ei teadnud, ega osanud ka arvata mitte vähimatki, kuhu see lugu edasi liigub. Selles mõttes oli tegemist nagu puzzle kokkupanemisega. Isegi teatritüki reklaamtekst on minu meelest liiga paljastav (ma õnneks ei lugenud seda ise enne). Ja sellepärast soovitan seda siinset lugeda pigem alles pärast tüki nägemist. Kuigi luban, et puänti ei paljasta :)

Just nagu mõnes heas krimkas on vaja mõelda kaasa, kes on süüdi - ootasin ma muidugi seda suurt üllatust ja üritasin pidevalt nuputada, mis värk võiks olla... Minu analüüsi esimene vili, kui nad seal alguses kõva häält teineteise peale tegid, viis mõtted hullumajja. Need tegelased "ei ole päris normaalsed", mitte nagu päris elust ja võibolla hiljem selgub, et kogu tegevustik toimub suures roosas hullumajas (kuhu ka keegi "vargile"ei tihka tulla)... ei, nii lihtne see "suur puänt" olla ei saa... hmmm, Liisa Pulk, kes mängib Simonat, on imeliku liikumisega, justnagu varblane, kelleks teda ka nimetatakse või tegelikult justnagu robot - äkki tuleb välja, et ta on mingi robot-koduperenaine? Ühel hetkel lähevad kogu selle sugupooltevahelise sõja peale patareid tühjaks või programmi tuleb viirus? See tundus juba päris loogiline ( :) ) lahend... Siis tuuakse, aga mängu teinegi naine - Katriin, keda mängib Kadri Adamson. Üks naine laseb oma mehel teise naisega magada, sest ta ise ei saa (või ei taha saada?) last ja veel justkui lükkaks hoogu sisse... hmmm, kas äkki "Hitchcock esitab"-sarja moodi tuleb välja, et naised peavad hoopis mingit omavahelist plaani? See oleks juba päris korralik pauk väikekodanlikku ühiskonda - lesbid tahavad last saada ja kasutavad selleks mingit pedantlikku meest, kes tegelikult kumbagi naist ei huvita. Mees on kordaarmastav ja sellevõrra nutikas, et on suutnud päris korraliku teenimise endale saavutada. Järglase geenide mõttes ju oluline... See teooria võiks küll vett pidada.... Samas kuklas häiris Tohveri PolygonTeatri Facebook-i lehel väljahõigatud soovitus - vaadata ära Haneke viimane film Amour... Minul see juba eelmise aasta Pöffil vaadatud... ehk on siis ikkagi tegemist tapmiseni jõudmisega... Kas siis lõpuks läheb asi nii karmiks, et mees armub sellesse naisesse, kellega ta last teeb ja pärast on vaja vana naine kõrvaldada?

Loomulikult ei hakka ma seda õiget varianti siin paljastama, ütlen vaid niipalju, et see on väärt ootamist... õigemini kui järele mõelda, siis ma oleksin vist isegi tahtnud mitte teada, et selline üllatus on lõpus tulemas... ehk oleks see üllatusmoment olnud siis veelgi suurem? Igatahes on näidend tõesti hästi kirjutatud ja oma esimest kohta ning aupaistet väärt. Isegi mitte ainult selle puändi pärast, vaid ka karakterite ning eelkõige lihtsalt teksti enda poolest. Vabalt võiks pidada seda mingiks välismaalasest tippdramaturgi näidendiks, kus igal sõnal on oma roll ja olulisus. Samas minule meeldis ikkagi mõelda, et see tegevustik toimub siin Eestis... need tegelased on küll natuke rahvusvaheliste nimedega, no peale Katriini, mis on ehk siiski eestipärane, mitte nagu Levi ja Simona. Aga eks need nimed ongi tänapäeval nii segunenud, et selle järgi ei või kunagi otsustada, mis riigist keegi pärit on. Lugu ise tegelikult ei pruugigi üldse Eestis toimuda (kuigi kinnisvaraga raha kokkuajamine ja üldse raha kokku ajamine tundub ikka pagana tuttav teema koduselt maastikult)... ja isegi meie reaalsuseski mitte...

 

Tahaks seda näidendi teksti ka lugeda, sest kaldun arvama, et lavastaja on suutnud imehästi luua sellele loole vajaliku pingsa atmosfääri oma loometehnikatega. Samas oleks seda lugu võinud väänata ka kuhugi Rudolfi ja Irmaliku armuafääri suunda või siis mitte nii palju füüsilist sisse tuua - mis on ju selgelt lavastaja otsus ja ettekujutatud vorm. Kuigi selliste asjadega tekib alati küsimus, et kui palju näitlejad ise välja pakuvad kuidas täpselt teha ja kui palju see kõik on lavastaja ainuisikuline otsustamine? Ilmselt oleneb palju lavastaja enda karakterist ja näitlejate tugevast nägemusest oma karaktereid kujundada.

Liisa Pulk teeb tõeliselt "julge" rolli. Tema hoog ja särtsakus ja silmade sära sobivad ideaalselt Simonale. Meelis Rämmeldis on mingi sõnulseletamatu kurbuse toon - temale on lihtne kaasa tunda. Mõlemad on hoogu täis oma George'i ja Marthaliku sõnasõjaga. Mäng käib vahepeal päris teravate relvadega. Ja Kadri Adamson oma rahuliku ja rahustava olekuga ning vaikse ja allaheitliku rääkimismaneeriga, mille ta on otsustanud Katriinile anda, on justkui tasakaaluks teistele kahele igiliikurile. Justkui üks normaalne inimene ka selles kogu valemis. Minule pakkus just tema mäng kõige suurema üllatuse. Ma ei mäletagi, kas olen üldse siiani juhtunud Adamsoni varem teatrilaval nägema. Telesarjades on ta kaasa löönud, aga ma pole olnud nende eriline jälgija (Kättemaksukontorist olen näinud kahjuks ainult esimest osa, ehkki seda tahaks küll vaadata ja Kodu keset linna läks minust peaaegu tervikuna mööda) ja minu jaoks pole ta kunagi olnud justkui lavaka ja VKA "koolitatud näitlejad", kelle pärast näiteks mõnda tükki minna nimme vaatama (samas on ju küllalt erandeid nii Pedast, õppestuudiotest kui loomuliku talendiga tippnäitlejatest - Marika Vaarik, Tõnu Kark ja Ülle Lichtfeldt  meenuvad esimestena). Aga tema Katriin oli väga peenelt tehtud ja emotsioonideskaala oli ka kõige varjundirikkam neist karakteritest. Liisa rolli nimetasin julgeks eelkõige väheste riiete, huvitavate mänguliste liikumiste kasutamise ja keskmisest rohkem kõva hääle tegemise pärast (olgu öeldud, et päris alasti ei ole laval keegi). Ja see hoog näib tal terve tüki ajal olevat raugematu... Täpselt nagu Rämmeldil. Samas ma kujutan täiesti ette, et ongi selliseid paare, kes omavahel kodus pidevalt sõdivad... eriti kui nad nii vastandlikud on oma kommete ja käitumisega. Ise küll ei jaksaks sellist elu...

Muusikavalik on (juba teksti kirjutatuna) täiesti jumalik - Nyman, kellelt küll kahjuks pole otsustatud kasutada seda kõige dramaatilisemat "Piano-lugu", aga see, mida on kasutatud, seegi on hea. Muidugi Mozartist rääkimata... tuli kohe isu Mozartit rohkem kuulata ja uuesti ka Amadeusi näha...

Ahjaa, ka see oli minu üks teooriatest, et Simona on nagu Holly Hunteri karakter Pianost - naine, kes peab varsti mõnest oma kehaosast loobuma... Kusjuures pidevalt terve etenduse liikus tunne naise ja mehe vahel, et kumb see neist see paha ja kumb hea on... kumb on hull ja kumb normaalne.. kuigi vahepeal tundusid mõlemad hullud ja siis jälle mõlemad normaalsed - tänapäeva karm igapäevaeluvõitlus, kus koduvälised pinged võivad lihtsalt ka koduseinte vahele kaasa kanduda ja negatiivsed tunded võivadki jääda põrkuma inimeste vahele, lumepalliefektina pidevalt suurenedes. Kuni lõpuks näkku plahvatab ja üks ühiselt rongilt maha astub.

Pealkirjas äratoodud "roosa elevant" on ühtlasi nii kinnivara nimeks, kus Levi ja Simona elavad kui ka "elevant", kes pidevalt kodus kohal on, kes võtab kogu ruumi ära ja lämmatab kooselu, aga teda ei ole kuidagi võimalik ka välja viia ilma maja lõhkumata... ja kõigele lisaks on ta veel "roosa", ehk tema konstantset olemasolu ei ole võimalik ignoreerida. Päris hea sisuline mõttemäng!

Garderoobijärjekorras, seisis minu taga mees, kes teadis oma kaaslastele rääkida, et ehk on tulevikus oodata-loota PolygonTeatrist ka oma pisikese kindla (5 näitlejaga) trupiga kooslust. Nüüdseks juba päris mitme hea lavastusega ja huvitavate näitlejakooslustega välja tulnud teater pidas ka hiljuti oma 5.sünnipäeva. Ma näeks küll ülimalt meeleldi Tallinnas veel ühte sellist, näiteks VAT Teatriga võrdset, kõrge kunstilise tasemega väiketeatrit, mis tegelikult võiks ka üpris palju olla just oma peanäitejuhi nägu. Aga kui on ju trupp, siis peavad tulema ka lavastused... loodetavasti igatahes ei pea ootama jälle terve aasta järgmist PolygonTeatri uuslavastust...

Hinnang: 4+/5- (jätan täpsema otsustamise hiljemaks, vaadates ära veel mõned tükid ja lastes sellel elamusel natuke settida sisesüsteemis. Pean eraldi ära märkima, et minu "karmist kriitikust" teatrikaaslane, kellele väga harva tükid minust rohkem meeldivad, oli "elevandist" minust veelgi rohkem vaimustuses. Võibolla see ongi rohkem "naiste tükk"? Naise kirjutatud... naised on ju ka tegelastena ülekaalus, kuigi tegevus siiski rohkem keerleb mehe ümber? Ei, tegelikult see on sama palju meeste kui naiste tükk. Mees on ju ka lavastanud... Huvitav, kas tegelaste sugupooled võiksid olla vahetuses... et see kes lapsi ei saa oleks mees ja naine saab loa magada teise mehega, et oma unistus lapsesaamisest ellu viia? Kas mõni mees lubaks seda lihtsamalt kui mõni naine? Kaldun arvama, et naised on selles suhtes vähem armukadedad ja lõppude lõpuks kannaks perekonna väline inimene seda last, ehk mõlemad võtavad selle oma perre kolmandalt inimeselt. Kuidas see ikkagi reaalses elus ka toimiks (selliseid olukordi ju kindlasti on päriselt olemas) - eriti kui laps aasta aasta järel muutub selle kolmanda inimese moodi? Võibolla oleks sellises olukorras siiski õigem lapsendada lastekodust? Ma ise oleks ilmselt seda masti mees. Igatahes mõtteid äratas lugu ka nendel tasanditel. Ja üksindus oli tegelikult see, mis nendest tegelastest ja sellest loost lõppude lõpuks maitsena suhu jäi. Kurvad inimesed, kurb lugu ja kurbadel lugudel on kombeks hinge minna, aga ühtlasi ka küsimusi õhku jätta...)

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

 

piret jaaks : näha roosat elevanti

”Levi ja Simona elavad “Roosas elevandis”. Arhitektuuriline kurioosum, ütlevad selle maja kohta need, kes näevad. Levi ja Simona elavad koos – veidrus seegi. Aga elatakse, kakeldakse porijälgede pärast kallil vaibal, narkoosidega kustunud mälestuste üle, lapse üle, keda ei saada. Katriin saaks. Ja saabki. Ometigi on see lugu kaugel olmerealismist, hõljudes kujutluse, ideaalide ja varjatud tegelikkuse kohal, luues mänguliselt painava maailma. Tõelisusel on “Roosas elevandis” teistsugused reeglid – omamoodi kurioossed needki.” – Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuur.

Piret Jaaksi näidend “Näha roosat elevanti” võitis 2011 aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse. Žürii esimehe Urmas Lennuki sõnul nähti väärtusena olme ja kujutluse sünteesi ning võimast puänti. Seda on pehmelt öeldes vähe öeldud. See on lugu ebatavalistest inimestest tavalises Eestis 2013. See on lugu inimestest, kes soovivad muuta unistused tõeluseks. Naistest ja meestest, kes ei lepi pealesurutud üksindusega. Aeg ei tiksu vaid naistel peatselt läheneva “neljakümnenda” ees, ka meestel on sisemine kell ja vajadus soojuse järele. Küllap me teame kõik seda Katriini ja Levit, kes teineteisele loodud on, kuid kuidagi kokku ei jõua… Kaks suurepärast naist ja üks mees nende vahel- hirmud ja lootused, hõõguv janu ning usk… Kas ikka teame? Väga omapärased ja äratuntavalt elulised rollilahendused!

Käed on kõril ja käed on ümber kaela- kuid valus on ühtviisi nii Levil, Katriinil kui Simonal. Olla doonorema või elada doonorelu? Peeglisse vaatamise lugu- ja sealt edasi muutumiste. Jättes ametid, soo, rolli ja vanuse kõrvale on igal meist oma kapseldumiste ja klammerdumiste lugu võtta. Ehk ka võitude ja vabanemiste? Piano”st on “Roosasse Elevanti” kandunud Michael Nyman, hääletu karje, kriipiv üksindus ja mustad sõstrasilmad voodi all. “Fight Clubi” Ikead ja Volvod asendunud Villeroy ja Bochiga või hoopis Hironymus Boschiga ning soov teha midagi päriselt, muuta- …Kõlab Mozart ja Marju Länik, maja ei lagune, sest Roosa Elevant on parim kinnisvara ja juristid juba teavad- kuid vastu lõugu tahaks anda ometi, aga kellele? Löögid jäävad löömata, ometigi pole mõtet seda lugu vaatama tulla lastel- noortel alates 14. a. aga küll!

mängivad: kadri adamson / meelis rämmeld / liisa pulk
lavastaja: tamur tohver : kujundus: mae kivilo / tamur tohver : valgus: triin hook
tootmine: marja leisk / tamur tohver
esietendus: 2. veebruar 2013 kell 19 Polygoni Amfiteatris, Rävala 8

järgnevad etendused 13 / 19 / 22 / 23.2 küsimuste korral 5150076 Marja

Lavastuse valmimisest viitelt Päevaraamat lehe paremas servas →, tegijad lavastusest ERR Teatrisse! 6.10 min / Delta // KUKU Raadio Publikumärk 29. minut
pileti saad osta SIIT

you’re not your job/you’re not the car you drive/you’re not your iPhone 5/ you’re the all-singing,all-dancing crap of the world/love does not end/ lost and found

 

Kevad ja suvi ja - Rakvere Teater

Õnnepalu luulepäeviku alusel tehtud lavastuse raamiks on Tiina Mälbergi täpne diktsioon, selle värvideks on Taavo Remmeli kontrabassihelid ning atmosfääriks Peeter Nahko mustvalged loodusfotod.

Saabusin Vihulasse läbi paksu lumesaju - Talv mis talv... Aga Vihula mõisas sees ootas "kevad ja suvi ja"...

Etenduse algust nihutati natuke edasi, sest kõik polnud veel läbi hullu ilma kohale jõudnud.

Kontrabass loob nii palju tunnet. Oleneb kui kõvasti kui vaikselt kui kiiresti kui aeglaselt kui tundega kui robustselt seda mängida. Poognaga annab teha ehtsat tuulevihinat ja teisigi loodushääli. Võimas ja hell, tormine ja tagasihoidlik - Remmeli kätes kahtlemata emotsionaalne... Üks lavastuse alustalasid ja minu jaoks isiklikult selle suurimaid väärtuseid.

Fotod, mis hakkavad vahetuma tagaseinal, on hallide varjunditega mustvalged... puhas loodus - taimed, veekogud, kivid, loomad, linnud... inimene on looduse kroon ja fotodel neid ei kohta - laval vaid...

Oli hetki kus ma ei jälginud Tiina liikumist, vaid lasksin fotodel ja helidel ennast kanda kaasa sinna kuhu viisid sõnad.

Tiina liikumise jälgimine polnud sugugi igav, ometi midagi ju otseselt ei "juhtunud". (Etendus kestab natuke üle 2 tunni.)

Kahju, et vaheaeg on. Kuigi kuud vahetuvad uute lehepakkidega ja vahetuvad ja aastaajad, mõjus see lõigatud paus pisut vägivaldsena.

Milline mõnus mõte - kasutada "luuletuseta päevade" kohta tühje lehti... lehtede langemise kahin oli kui sügis... Sügis mingis mõttes vältas terve etenduse, sest ka teiste aastaaegade luuletused on kurva alatooniga ning justkui sügisese tunnetusega... suurem osa fotodest jättis oma värvideta olekus samuti samasuguse tunde - jällegi milline ideaalne kokkukõla.

Kõiki luuletusi raamatust siiski ette ei kantud. Ei pannud tähele näiteks Gruusia sõja ja Lembit Petersoni külaskäigu luuletusi ja mõned lemmikkohadki jäid nagu tulemata.... võibolla need olid liiga maised ja kaugel otseselt "loodusest ja aastaaegadest"? Kindlalt ei suuda seda ka väita, kas nad ikkagi esitati, sest vahepeal jäin mõne mõttega eelmisse luuletusse kinni, kuigi juba järgmine oli õhus. Samas tempo oli igati perfektne. Nii (päeviku)päevade vahed kui ka lugemiskiirus.

Esitus oli perfektne.

Muusikaline kujundus oli perfektne.

Fotod oli perfektsed.

Ja ometi see tükk ei meeldinud minule. Miks?

Need on Tõnu Õnnepalu luuletused. Need on mu peas kinnistunud kuvandina Tõnu tegemistest ja tunnetest. Päevik on ju väga isiklik ning LUULEpäevik justkui kahekordselt isiklik.  Olen seda raamatut lugenud mitmeid kordi. Algusest lõpuni ja lõpust algusesse - sõna otseses mõttes. Ma ei uskunud neid (seda?) "lugu(sid)" naise esitatatuna. Lihtsalt ei suutnud kokku panna Tiinat nendega. Kuigi nii mõndagi neist tunnestas ta läbi oma sõnade ideaalselt. Nii mõnigi neist oleks võinud pigem sobida naiselikku melanhooliasse oma tunnetuselt. Samas need on ikkagi väga tugevalt ühe MEHE luuletused. Mehe maailm. Ka õrnad, kurvad, isegi valusad... Ja luule on õrn. Liiga õrn, et sellega tunnetuste maastikul tabada õigeid noote kui midagi on nihkes. Kummaline, et alguses kui Tiina tuli lavale, olin ma vaimustuses tema teatraalsusest - uhke ja imeilus soeng, haldjalik kuid samas sobivalt tumedavärviline kleit, loomulikult on Tiina paljajalu jne jne jne... Ja kui ma vaikselt hakkasin aru saama, et täna ma seda vajalikku kontakti ei saa tema kui luuletuste esitajaga - ta justkui peaks esitama oma tegelaskuju päevikut, mõtestama või mõtteid koondama justkui laval, siis vaikselt hakkasid mind häirima ka muud detailid, peale selle, et ta vale sugupoolt on selleks "rolliks" - näiteks see, et tema uhkel kleidil olid lukud - mõne hetke pärast mõjus Tiina pigem kui "rokk-printsess". Lisaks kleit kahises liikudes, see tuli sobimatult sisse lehtede langemise kahinale, õigemini vähendas paberilehtede tekitatud heli sümboolsust. Samas pole mitte kui midagi esitusele, ega ka sellele kolmepoolsele kooslusele - luule-muusika-fotod mitte kui midagi ette heita. Seega ilmselgelt on see minu isiklik probleem, et ma ei suutnud haakuda tervikuga. Võtsin siiski need head komponendid sealt endaga ja ei kahetse teatrikülastust kõige vähematki.

Etenduse ajal Tiinat ka seljataha jälgides märkasin, et mitmetel inimestel olid silmad kinni - ilmselt nad kandusid luuletuste loodavasse maailma. Näiliselt kuidagi nii lihtsalt on Õnnepalu loonud need pildikesed, mis on ju tegelikult igatsusest ja üksindusest, ehk elust ja armastusest, ent vahendatud läbi aastaegade prisma. See tähendab neid "pildikesi" on kuidagi nii lihtne endale ette kujutada. Eriti veel suletud silmadega.

Minust paar inimest uksepoole istus üks tütarlaps (kes oli seal oma mehega) ja helistas vaheajal koju, et kontrollida kas lapsega on kõik ok. Tahtmatult kuulsin, mida ta rääkis ja etenduse kohta ütles ta, et tegemist on tükiga, mis on väga sügav ja seda peab pidevalt hoolega jälgima. Minu jaoks oli see just vastupidi - väga lihtsalt jälgitav tükk. Tunded on nendes luuletuses nii tugevad, et need tõmbavad Su iseenesest enda sisse. Luule loob nii selged pildid, et selleks ei olegi vaja süveneda, need manatakse mängleva kegusega silme ette. Kohtki selleks on ideaalselt sobivalt intiimne ja ilus.

Hinnang: 2+ (Ka ühe näitleja poolt esitatud luule võib olla "lavastus". Selles lavastuses oli lavastuslikke ideid rohkem kui mõnes keskmises draamalavastuses. Mul on omad reservatsioonid, mida püüdsin lahtimõtestada ja sellepärast ja minul sisuline oodatud elamus saamata. Ilmselt minu jaoks olid just "need" luuletused sellised, mis mõjusid kordades tugevamalt oma pea sees neid lugedes ning niimoodi ettekujutades ja läbitunnetades. Samas elamuse sealt kahtlemata saab ning sellepärast ma ei saa kuidagi sellise hinnangu valguses jätta mainimata, et tasub seda etendust minna vaatama. Luule puhul on ikka tegemist väga isikliku tunnetamisega ja sellepärast ei saa siin kellegi teise arvamust usaldada.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Tõnu Õnnepalu, Tiina Mälberg, Taavo Remmel, Peeter Nahko
 Kevad ja suvi ja     

Lavastaja Tiina Mälberg
Kunstnik Krista Aren
Kostüümikunstnik Ketlin Bachmann-Põldroos
Fotod Peeter Nahko
Mängivad Tiina Mälberg, Taavo Remmel

Siidine õhk üle siidise vee,
vee all must miljon siidjat meduusi,
roosa õiega südamikus, hõljumas igale poole.
Kui selle elu aastate mandala
ükskord saab valmis,
äigab kerge käisega munk
selle värvid kõik kokku halliks,
õrnalt punakas halliks,
ja kallab need ojasse. Merre.
Nad kaovad kui kala vari.
Ja teistes eludes saarel on jälle sügis:
siidine õhk üle siidise vee,
vee all must miljon siidjat meduusi
roosaka õiega südames hõljuvad igale poole.
(Tõnu Õnnepalu, 19. septembril 2008 Vilsandil)

Mõned mõtted saavad teoks. Kuidas? See on umbes nii nagu kevadel nurmenukuõisi korjata, kuivatada ja sügisel neist teed teha või suvel õuntest talveks moosi keeta - teed kaane lahti ja kõik suved tulevad meelde ja soe hakkab ja tervis tuleb tagasi ja lõpp lähemale, elu läheb edasi.

Aastal 2008 pidas luuletaja Tõnu Õnnepalu päevikut. Samal aastal, aga ka eelneval ja järgnevatel käis loodusfotograaf Peeter Nahko Eesti metsades, rabades, mere ääres ja saartel ning pildistas. 2011. aasta oktoobris sattus Tiina Mälberg ühes Londoni klubis kuulama Taavo Remmeli kontrabassimängu.
Ja nüüd ootavad nad Sind Vihulasse ja tuleb "kevad ja suvi ja"

Esietendus 12. jaanuaril 2013 Vihula mõisa viinaköögis.

Etenduste vaheajal on müügil Vihula mõisa kokkade valmistatud ja Tõnu Õnnepalu luulest inspireeritud suupisted.

Prints ja kerjus - Estonia

Kõigepealt tahan ma tänada oma uut ja head kolleegi, tänu kellele ma üldse sattusin „Prints ja kerjus“-e esietendusele. Nimelt pärast tutvustava materjali nägemist otsustas ta, et tema 4-aastase jaoks on natuke vara minna „maharaiutud päid“ vaatama. Ja olles nüüd ise seda etendust näinud, siis ei jää mul üle muud kui nõustuda. Kuigi tegemist on ju muinasjutuga ja samas kui palju nüüd seal sellest verisest ajaloost otseselt sotti sai (peale muidugi otseselt "pea maharaimise" - mis "peaaegu" aset leiab), aga ka muidu kaldun arvama, et paaritunnine ooper võib siiski nii väikese lapse jaoks jääda segaseks ja pigem mõjuks kannatamise kui naudinguna. Otse minu taga istunud 5-6 aastane hädaldas (häälekalt) pool etendust, et tal on igav. Lisaks oli enamus publikust täiskasvanud või igatahes pikemakasvulised ning isegi istmepatjade abil ei suutnud need vaesed tagumiste ridade lapsed lavale näha. Samas eks lapsi ole ju ka erinevaid. Kasvuteema kõrvale jättes usun, et mõne puhul võiks juba 7-8-9 aastasel seal põnevust piisavalt olla, mõne teise jaoks sobiks, aga alles 10-11 aastasest alates.

Igatahes algas Estonia esietendus juba teatrimaja ees – punase vaibaga. Uhke ja ilus algus põnevale loole ja lavastusele. Põnevale just eriti sellepärast, et Linnateatri Piusi-kaksikud on kutsutud peaosadesse (nende esimesed ooperirollid :)). Lisaks on tegemist esimese Andres Puustusmaa ooperilavastusega, esimese Priit Pajusaare kirjutatud ooperiga ja tagatipuks ka esimese Aapo Ilvese ooperilibretoga. Kuigi Piusid ju tuntud näitlejad juba, Puustusmaa ju tuntud (filmi)lavastaja, Pajusaar ju tuntud helilooja ja Ilveski kirjutanud juba palju laulusõnu.

Minule isiklikult valmistas heameelt teadmine, et Jassi Zahharovit saab üle pika aja jälle laval näha ning ETV-st nähtud videomaterjali põhjal oli oodata ka suurepärast kunstnikutööd. Rääkimata sellest, et Estoniasse minek on alati keskmisest pidulikum teatrikülastus - sellel päeval kui on sinna majja asja, on täiesti isemoodi aura.

Millegipärast ma ikka ja jälle imestan Estonias, et see lava polegi nii suur kui ma seda alati mäletan (ei tea, kas on sissejuurdunud tunnetus lapsepõlvest, ehk - lapsena tundus see suurem?). Samas eks muusikalis, ooperis ja balletis on tavaliselt ka palju rohkem rahvast laval kui draamalavastustes ja kui lava on inimesi täis, siis see mõjubki väiksemana. Igatahes on terve tükk rahvarohke ning selliseid stseene kui laval oleks ainult 1, 2 või 3 inimest, need võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kõik on (peaaegu) nagu ühele ooperile kohane - ülepaisutatud tunnetega ooperilauljad, uhked kostüümid, taevani ulatuvad dekoratsioonid ja lauluhääled, mis on elust suuremad. Panin sinna sulgudes "peaaegu", sest ega draamanäitlejatest mõne kuuga ooperilauljaid ei tee. Piusi vendade laulmine ei jätaks ka Russel Crowe-d häbisse (Les Miserable filmiversioonis). Probleeme on nii tempo- kui helistikupidamisega. Teravat kõrva häiriks kindlasti sada häda, aga minusuguse jaoks, kes tegelikult hindab näiteks Jassi Z laulmise juures tema selget diktsiooni (JZ laulmise juures jumaldan ma kõike) ning seda, et saab aru ka libreto sõnadest, siis oli see lausa kingitus, et kaasatud olid ooperi mõttes mitte-professionaalidest peaosalised. Tühja sellest lauluhäälest - ongi seda teatud vajalikku dramaatilisust juures kui hääl väriseb või liigub emotsioonide kütkes kõrvalhelistikes :) Piusi vennad on laval põnevad jälgida ning kaasaelamine on garanteeritud! Kusjuures tämbri ja lauluhääle poolest on nad täiesti eristatavad (no eks välimuse poolest nüüdseks ikka ka juba). Tabasin juba enne etenduse algust end oma peas vendade vahel rolle jagamast, aga huvitav, et Märt ongi rohkem kuningapojalikum ja Priit sobivam just sinna nö.tagahoovide printsiks... neil on selline olemuslik vahe täiesti olemas.

Muusikalises mõttes on Pajusaar kirjutanud emotsionaalse ning muinasjutulise helimaastiku. Tüki kõige tugevaim (ilusaim) hetk saabus minu jaoks teise vaatuse alguses. Inglihäälne Janne Ševtšenko laulmas sellest kuidas "võib elu minna vahetusse muinasjutuga". Imeilus ballaad ja Janne hääl sulandus muusikaga ühte tõesti "muinasjutuliselt". Lisaks Jassile ja Jannele hiilgas oma lauluhäälega eriliselt veel ka Aare Saal kerjuseriietes printsi ihukaitsva saatjana - tagahoovidest tagasi lossi. Ja tõelise üllatuse pakkus Ingel Marlen Mikk, kes on ka üks Estonia Pipidest (minu nähtud Pipi oli Nele-Liis Vaiksoo). Minu jaoks oli see temaga esmakohtumine, aga tema hääl lausa helises nende ooperihäälte vahel ja sobis metsaneiuks kui valatud. Selline, kerge kahinaga hääl ja ometi nii klaar ja ilus. Tõeline nauding! Ja peaaegu oleksin unustanud Triin Ella - ema rollis... nii armas esitus, lisaks laulmisele ka näitlemise mõttes ("ema tunneb ju oma lapse ikka ära"). Kuigi roll ise on üpris pisike, oli see meeldejääv. Ja kõigele lisaks - täiesti hämmastav, aga ma oleks nagu kuulnud Gurjevi häält sealt rahva seast... aga kas tõesti ta pojal Georgil on nii sarnane hääl isa Rostislaviga?

Tantse on vähe, kuid koreograafia on tasemel. Esimene pikem tants, kui käed huvitavalt ripuvad tantsijatel, mõjus visuaalselt põnevalt. Mitmes kohas tekkis küll kahtlus, et kas tantsijad üldse on piisavalt head sellisele koreograafiale. Need lihtsalt ei saanud olla professionaalid või siis nad polnud veel jõudnud neid tantse piisavalt treenida ja sisse tantsida (eriti häiris üks lühemat kasvu esitantsija). Näiteks pärast pöördeid oli pooltel raske positsiooni hoida. Kui muusikakõrv pole mul veel nii arenenud, siis tantsimise seisukohalt oli see paras põnts Estonia tasemele. Samas, balletis ma sellist (madalat) taset varem näinud pole ja sellepärast tekkiski kahtlus, et ju need ikka harrastustantsijad olid. Vähemalt suurem osa neist.

Loo seisukohalt ei ole vist pikemalt seda mõtet lahti seletada, sest kõik ju teavad ja tunnevad printsi ja kerjuspoisi kohtadevahetamise lugu. Seiklusjutte maalt ja merelt legendaarne raamat ja minuvanused ehk mäletavad ka vana head vene lastefilmi, mida sai lapsena pühapäevahommikuti ikka ja jälle oodatud. See oli kindlasti üks lemmikuid toona, mida õnneks näidati ka korduvalt. Mark Twain olevat kirjutanud selle tagamõttega, pannes mahlakalt kõrgeima klassi esindaja tundma enda nahal kõiki neid jõhkrusi, mida 16.sajandi Inglismaa aadlikud oma alamatele pakkusid. Henry VIII aeg on minu jaoks alati olnud üldse üks briti kuningliku ajaloo põnevamaid etappe. Alates tema 6st naisest lõpetades tema tütarde saatustega. Printsi ja kerjuse "prints" on Edward VI, ehk Henry ja tema kolmanda naise, Jane Seymore-i poeg. Edwardi ristiemaks muideks sai Henry tütar Mary (tema esimesest abielust), samuti tuntud kui "Bloody Mary". Edwardi ema Jane teadupärast suri paar päeva pärast sünnitust, seega Edward pidi palju lapsena üksi olema ja ju see igavus teda seal kummitada ka võis, nagu Twain selle raamatusse kirjutas. Kindlasti oleks printsil olnud põnev sellises olukorras maailma näha. Aga nagu ikka - ole ettevaatlik oma soovidega - võid saada kõik ja rohkem veel...ka seda mida ei soovi... Eks ta selline natuke naiivne on, aga muinasjutud ju peavadki olema. See ongi nende võlu :)

Hinnang: 4 (hea lavastus ja ka muusikaliselt õnnestunud ooper. Pajusaare käekirja on tunda ja sellise taseme äratuntavus on tõelise kunstniku tunnus. Ilvese sõnad on väga lauldavad ja lugu tuleb üldjoontes väga hästi tekstitihedast ooperist välja. Kohe mõnus, et see lugu ja "teekond" seal tõesti olemas on, ooperites on ju tihti vaid üks oluline nüanss, mille ümber kogu tegevus pöörleb. Puustusmaa lavastus on võimas ja näiteks pearaiumise koht võttis lapsed saalis ahhetama küll. Päid oli ju ka siin ja seal mööda lava. Ühe seest isegi joodi ja ka teatrimaja ees oli üks vardasse lükatud :) Kõik liikumine oli sujuv ning loogiline. Ingrid Proosi kunstnikutöö pääses eriliselt mõjule kostüümides ja karakterite kujunduses- näiteks põnevad mustad "oinalikud" või "kitselikud"sarved olid õukonnadaamide valgetel parukatel pead ehtimas. Lavakujundus oli pigem lihtsamat sorti, kuid mängis hästi mitmeski mõttes kaasa. Küll tegevuskoha vahetusena - ribiseina tausta muutes liikus tegevus tagahoovi või kuningakotta - kui ka metsapuustikuna kui seinad üldse eemaldati. Minu meelest igati õnnestunud lavastus ja Jassi öeldud sõnu võib täiesti ette kujutada, ehk seda kuidas Piusid Estonia maja tavapärast elu natuke elavdavad. Igatahes usun, et nad elavdavad ka tavapärast Eesti publikut liikuma meie armsa ooperimaja suunas. Ja ma olen veendunud, et selle etenduse vaatajad ei kahetse. Minule igatahes väga meeldis!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Prints ja kerjus

Muusika Priit Pajusaar
Tekst Aapo Ilves / Mark Twaini jutustuse ainetel

Maailmaesietendus Rahvusooper Estonias 26. jaanuaril 2013
Vaata blogist, kuidas lavastus sünnib!
Mark Twaini põneva noortejutustuse ainetel loodud ooper räägib kahe poisi uskumatutest seiklustest. Ühel ja samal päeval sündinud Walesi troonipärija Edward Tudor ja Londoni kerjuspoiss Tom Canty on sarnased nagu kaks tilka vett! Edward unistab vaheldusrikkast elust vabaduses, kus keegi teda ei käsuta ning Tom tahaks üle kõige maailmas nautida külluslikku eluviisi, kus pole puudust maiustustest ega kuninglikust meelelahutusest.
Nad kohtuvad juhuslikult ja vahetavad riided ning… ka elud? Karmis tegelikkuses, kus ähvardavad Londoni pimedatel tänavatel varitsevad mõrtsukad ja keerubid ning lossis, kus petturite pea kohal ripub halastamatult timuka kirves, õpitakse tundma üksteise elude pahupoolt. Pöörased seiklused, milles kummagi poisi elu ripub sageli juuksekarva otsas, viivad Tomi ja Edwardi taas kokku ning nende saatuse otsustab küsimus, mille vastust võib teada ainult päris prints…
Osades Märt Pius (Tallinna Linnateater), Priit Pius (Tallinna Linnateater), René Soom, Jassi Zahharov, Rauno Elp, Aare Saal, Rosanna Lints, Janne Ševtšenko jt.

Lavastusmeeskond

• Lavastaja: Andres Puustusmaa
• Dirigendid: Mihhail Gerts, Risto Joost
• Kunstnik: Ingrid Proos
• Valguskunstnik: Anton Kulagin
• Koreograaf: Elo Unt (Eesti Tantsuagentuur)
• Koreograafi assistent: Üüve-Lydia Toompere
• Orkestreering: Tõnis Kõrvits, Rasmus Puur

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Teatriaasta 2012 (Danzumehe aunimetused ja edetabelid)

Eelmise aasta võitjaid (millest mitmed on veel praegugi mängukavades, võib nüüd punaseks värvitud võitjatega vasakust ääretulbast üle vaadata - "Teater 2011").

Järjekordselt on käes see aeg, mil saab eelmisele aastale teha ülevaatliku ringi peale. Tuua esile ning ühtlasi raiuda internetti need nimed ja nimetused, mis seda kõige rohkem väärivad. Minu jaoks on see nö. meenutus-reis eelmise aasta kõige suuremate elamuste juurde, sest iga lavastuse pealkirja taga on ju peidus pagas, mis hõlmab endas tervet hulka erinevaid mälestuskilde. Nagu ikka, on mitmedki tükid mõjunud väga sügavalt ja mida sügavamalt, seda rohkem on need ka mind ennast kui inimest kujundanud. Sellise kokkuvõtte üks eesmärke on ka säilitada just eraldi esile tuues mingeid nimesid, mida endaga ka tulevikku kaasa viia. Kõike jama pole ju ka vaja kaasas kanda. Nagu ikka, tuleb rõhutada, et sellised aasta-kokkuvõtted on väga isiklikud ning rohkem nagu maitseküsimus ja ei pretendeeri absoluutsele tõele. Teater on kaduvikku liikuv kunst - igal õhtul sünnib lavastus uuesti just selles hetkes, just sellisele publikule, just selliste näitlejate ja nende hetkeliste tunnete, võimete ja tundepagasite koosluses. Seega on see ikka ja alati just teatud õhtust kinni. Sama oluline mõjutegur kui teatri teatud õhtu õnnestumine on ka vaataja hingeline seisund ning vastuvõtlikuse võimekus. Mõnikord on meeled nii erksad, mõnikord on emotsioonid nii pinnal, et need pääsevad sealt lihtsamalt välja, mõnikord jällegi töö, mured või näiteks ka trenniväsimus ei lase keskenduda... Nagu ikka - elu sekkub ja kõik on omavahel seotud :) Ehk nagu alati - see siin on "minu lõke" ja kui tahad võid koguneda selle ümber end soojendama :) Kui ei taha, võid teha oma lõkke :)

2012.aasta oli minu jaoks paljuski suveteatri aasta. Sedapuhku suvelavastused moodustasid rohkem kui kolmandiku terve aasta jooksul nähtud lavastustest. Suvised erilised projektid tõmbasid mind justkui magnetina. Ka mõned sellised, mis eelmistel aastatel nägamata jäid. Sellest hoolimata jäid ka seekord mõned tükid tulevikuks või lihtsalt igaveseks kaduvikku, juhul kui neid enam ei mängita... Eelkõige tooks nägematajäänud suvetükkidest välja: "Birkenruh' kurb armumäng", "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma", "Karl Ristikivi Põlev lipp" ja "Yksine". Tegelikult ka terve rida tavarepertuaari lavastustest jäi hingele, millest kõige rohkem kahju: ENDLA "Heinrich IV", OMA LAVA "Andmed Liina Pihlapuust", RAKVERE TEATER "Neetud", TARTU UUS TEATER "Rudolf Allaberdi testament", UGALA "Minu oma" ja "Ladu", VANEMUINE "Karjäär", "Tappa laulurästast", "Inimese parimad sõbrad", "Oblomov", "Kontsert diktaatorile" ja "Tagasi Eestisse", VON KRAHLI TEATER "Õhtute kollane tolm", VAT TEATER "Faust".

Kokku nägin tänavu 56 erinevat lavastust. See on 26 lavastust vähem kui eelmisel ja 19 vähem kui üle-eelmisel aastal. Keskmine hinnang - 3,26. Mõnevõrra rohkem toimus seekord valimist, mida ikkagi vaatama minna ja keskmine hinne tõusis seeläbi kohe 0,19 pügalat, mis polegi nii väike tõus sellise teatrikülastuste arvu pealt. See annab õigustust pigem loobumiseks "kõige" vaatamisest ja rohkem tõesti teha eeltööd ning näiteks teha oma valikud juba kindlate teatrite, lavastajate, näitlejate ja teiste teatritegijate järgi. Ning muidugi tuttavate, sõprade, kritikute ja kindlasti ka heade teatriblogide soovituste järgi.

2012. aasta läheb minu kui teatriblogija jaoks ka selles suhtes ajalukku, et esimest korda on hakatud pidama siinset blogi kanaliks inimesteni, kes on teatrist huvitatud ja mitmed teatrid ja teatritegijad on hakanud kutsuma oma uuslavastusi vaatama (mõned teatrid on liitnud mind ka teatrikriitikute listi). Olen ka siiani kõigist "kutsutud" kordadest jõudnud kirjutada (peale "Suveunistused" ja "Pokude aastaring", kuid ka nende kohta on kindel plaan veel oma arvamus blogis ära tuua - ehk mängitakse mõlemat ka 2013.aastal. Loodan küll, sest mõlemad olid isemoodi armsad). Samas olen säilitanud oma iseseisvuse ja usutavuse säilitamiseks ei tee allahindlust nendest "vaatamakutsutud" tükkidest kirjutades (oh oleme ausad, olengi viimasel ajal ainult nendest jõudnud kirjutada). Kui hinnangutele veel ülevaatlik pilk heita, siis 39 - 56st lavastusest said hinnanguks 3- kuni 4+ s.o. 69,6% ning 5 tärnitükke oli 3. Siiski 5 lavastuse puhul ei kerkinud hinnang 1 tärnist kõrgemale, mis tähendab, et 2 sügavat pettumust sain vähem kui eelmisel aastal.
Kokkuvõttes teeb mahuliselt 1,08 teatrikülastust nädala kohta, mis on küll 0,5 korra võrra vähem kui eelmisel aastal, aga kõigi muude hobide ja eelkõige spordi kõrvalt polegi vast nii paha :)

Sedapuhku siis avaldan oma arvamused juba otse edetabelite vormis. Traditsioonide mõttes võiks võtta ka 5 esimest kohta kui nominente, aga kuna olen juba selline "listide" fanaatik, siis miks ka mitte pikemalt ja edetabelina. Kuigi eks see maitse kõigub ning võibolla aasta pärast ma seaksin need nimed juba teistsugusesse järjekorda, siis usun, et lemmikud jäävad ikka lemmikuteks ning võitjad võitjateks. Muidugi mõni võib sellist lahterdamist kunstiga pidada jõhkraks ja võibolla ka ülekohtuseks, aga mina võtan seda mänguna ja lähtun lavastuste puhul võrdlustest, et millist tükki ma pigem uuesti vaataksin või julgemalt soovitaksin ning tegijate puhul lihtsast faktist kes/mis rohkem meeldis, see on ka kõrgemal positsioonil.

Arvesse lähevad siis need 56 lavastust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2012.

PARIM ETENDUS
20. Ööhaigur (Ugala)
19. Armastus tööpostil (Rakvere Teater)
18. Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
17. Suveunistused (Kell10)
16. Seitse venda (Eesti Draamateater)
15. Undiin (Emajõe Suveteater)
14. Iphigéneia Aulises (NO99)
13. Maja (PolygonTeater)
12. Vertikaaltund/Aitamise aeg (Eesti Draamateater)
11. Pruuniks (Theatrum)
----------
10. Duetid (Ugala)
09. Lilled Algernonile (Rakvere Teater)
08. Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
07. Suur õgimine (NO99)
06. 13 (Von Krahli Teater)
----------
05. Seljatas sada meest (Endla)
04. Raudmees (Tartu Uus Teater)
03. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
02. Pruutide kool (RAAAM)
01. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

Kommentaar: Tõeliselt raske dilemma oli jagada ära kolm esimest kohta. Nende järjekord on pidevalt mu sees muutunud. Seega ma ei välistaks, et homme või nädala pärast pean ma jälle "Pruutide kooli" või "Naised valitsevad maailma" esikoha vääriliseks. Ausalt öeldes tabelit koostama asudes istuski mu kuklas tunne, et "Naised" on number üks. Nüüd kui ma neid kõrvutan, siis "Naised tundub lavastuslikult kõige rohkem erinevaid lahendusi ja mõttepoegi pakkuvaks tükiks, Pruutide kool kõige sisukam ja mõttetihedam ja ilusaim ning Hullumaja suvepäevad lihtsalt kõige erilisem elamus. "Naiste" puuduseks oli see, et seal oli ka palju üleliigset - näiteks Robert Annuse monoloogi-lõigud, mis olid sinna nagu vahele topitud. Samas tervikut arvestades need nii palju ei häirinud, et oleks kogu etenduse ära rikkunud. Kogu see muinasjutuline maailm, mille lavastaja, kunstnik ja näitlejad suutsid luua, see oli imeline. Tegevus toimus pidevalt ja mitmel tasandil. Lugu ise ka omapärane ja imeilusa muusikaga kaunistatud. Naised kaunid kui haldjad ning mehed, kes sinna "maailma" ära eksisid mingis mõttes nii erinevad, aga samas nagu ühe mehe eri tahud. Naised olid nagu ühtsemad, nendel väga palju vahet ei olnud... mehe kirjutatud, ehk sellepärast? :) Pruutide koolis oli tegelikult kõik paigas. Puhas ja ilus. Pakkus sisuliste mõtete üle kõige rohkem mõtlemisainet, sest need mõtted olid väga elulised. "Naiste" ja "Hullumaja" mõttestik oli ju ka põnev, kuid mitte sellisel tasandil. Pruutide kooli soovitamise pärast olen ka kõige rohkem tänusõnu saanud sellel aastal kuulda. Ütlesin selle soovituse ka välja juba Vikerraadio "Teatrisse!" saates, ise seda veel nägemata... lihtsalt kogu see postiivne kära 2011.aasta suvest - seda lihtsalt polnud võimalik ignoreerida ja õnneks sai endalgi sammud Tõstamaale seatud ning see ilu oma silmaga ära nähtud ja elamus igaveseks mällu talletatud. Vahemärkusena olgu öeldud, et samal ajal kui ma seda siin kirjutan, laulab mul peas "Naiste" tunnuslaul - Tulge kokku naistesaarele... Kuid kõige suuremaks elamuseks kujunes kogu ettevõtmine "Hullumaja suvepäevi vaatama". Alates sekeldustest piletitega, lõpetades kohalejõudmisega ning kogu see retk alates sääsetõrjevahendidušist piletikontrolli ees, jalutuskäiguga Kaarel Karmi tallu mööda Eesti Teatri korüfeede nimelisi taimi ja kogu see etendus, alates särasilmse Tiina sissejuhatusest ning doktor Saaremäe "metsa kolimisest", reisist läbi tema elu ning lõpetades kogu selle loojate-loomaaia hullumeelse finaaliga. Kui vaadata üldse neid 2012.aasta edetabeleid siis valdavalt just need 3 lavastust löövadki erinevate komponentidega laineid. Märkimist väärivad kindlasti ka Gunnar Grapsi eluloo ainel palju head muusikat, vingeid karaktereid ja mitmes mõttes äratundmist pakkunud "Raudmees", imeliselt ajastuhõnguline ning "ilus" ja Kaili Viidase poolt põnevalt inimeste vahele catwalkile lavastatud "Seljatas sada meest" kuumas ja suvises Pärnus. Lavastuslikest ideedes kubisev ja jumalamuidu pakutud noortekas, mis tegelikult sobis kõikidele vanustele - "13". Sisemisest energiast pakatav hämmastav teekond läbi gurmaanluse ja õgardluse, tippklassi näitlejakooslusega maitsestatud, Lauri Lagle vaagnal pakutud delikatess "Suur õgimine". "Pruutide kooli" mõtteline järg või pigem eellugu sajanditetagusest ajast, avades Tõstamaa mõisa pere ajalugu ning viies mõtted ühe tugeva naise tegevuste-ja mõttemaailma - "Surm, sünd ja laulatus". Asimovi klassika, mille Kertu Moppel on elustanud Lauri Kaldojaga monolavastuses "Lilled Algernonile" - näitlejameisterlikkuse tippklass. Titov, kes komeedina tõusis minu jaoks täiesti Eesti lavastajate eliiti selle aastaga, sest nii "Duetid", kui perelavastus "Tuul paljuokstes" pakkus nii palju lavastuslikke ideid, et nendest oleks piisanud mitme etenduse jaoks. Duettide 4 pilti ja need tantsud, millega pildid olid seotud kokkukõlavaks tervikuks... oh meid mehi ja naisi... Ja veel üks sisekaemuslik retk naise sisemaailma - "Pruuniks"... täpselt nagu "Naised valitsevad maailma", on ka see mehe poolt "naistest" kirjutatud... Paneb mõtlema, kas teatrit tehakski rohkem "naistele", sest teatris käib rohkem naisi kui mehi? Või meid mehi lihtsalt huvitab naiste sisemaailm rohkem justnagu naisi ennastki... meeste sisemaailm on lukus või siis sealt polegi midagi huvitavat otsida? Karusoo lavastus "Aitamise aeg", millele on nüüdseks pandud uus nimi - "Vertikaaltund" - teema poolest ilmselt massidele mitte eriti huvipakkuv, ent tegemist ju sama näitekirjaniku materjaliga kui Linnateatri "Amy seisukoht"... kusjuures David Hare suutis ka kirjutada Michael Cunninghami "Tunnid"-romaanist ühe kõigi aegade parima filmistsenaariumi, mille sõnu teistehulgas laususid ekraanil Meryl Streep, Julianne Moore ja Nicole Kidman! Materjal on pingeline ja mõttetihe ning see on täiesti luksuslik, et Karusoo on selle Draamateatri väikse saali lavale saanud tuua. Mitte ei mõista, miks rahvas seda vaatamas ei käi ja massid ei kiida. Minu jaoks oli see just eriti sisulises mõttes elamus. PoygonTeater pakkus närida selle aasta kõige kõvema pähkli. Läksin vaatama suurte eelarvamustega (eriti Theatrumi "Ühe suvepäeva" pettumuse jõul Jon Fosse stiili), kuid mingist hetkest ma suutsin sellest läbi murda ja tükk hakkas tööle. Mõttemasin auru puhisema sellise toore jõuga, et ma justkui pääsesin sellesse "Fosse" maailma sisse. Tohver on teinud imet sidudes kaks täiesti erinevat lavastust kokku, mille ühiseks nimetajaks on "Maja". NO-teatri Iphigeneia Aulises oma karmi antiikse sisuga vapustas eelkõige Eva Klemetsa ja Mirtel Pohla südantlõhestava tütre ja ema duetiga. Need kaks naist teevad nii kõvad rollid, et terve aasta on seda jahmatust juba kaasas kantud ning tundub, et mingisse sahtlisse on nad jäädavalt nüüd tallele pandud. Polnud sugugi kehv teatriaasta. Eks neid tippe on ju alati vähe, aga päris palju oli vaatamisväärset ja elamuslikku, avastamisrõõmu ja mängu ilu, mõtteid ja samastumisi, lavastajatrikke ning puhast rõõmu hea eesti teatri üle!


PARIM LAVASTAJA
10. Priit Pedajas (Seitse venda) - Eesti Draamateater
09. Oleg Titov (Duetid) - Ugala
08. Robert Annus (Raudmees) - Tartu Uus Teater
07. Tamur Tohver (Maja) - PolygonTeater
06. Kaili Viidas (Seljatas sada meest) - Endla
----------
05. Lauri Lagle (Suur õgimine) - NO99
04. Jim Ashilevi (13) - Von Krahli Teater
03. Urmas Vadi (Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu alusel) - Rakvere Teater
02. Gerda Kordemets (Pruutide kool) - RAAAM
01. Ivar Põllu (Naised valitsevad maailma) - Tartu Uus Teater

Kommentaar: Põllu lavastus on nii suur ja võimas ja seal on neid erinevaid lavastusi sees nii stseenide kui kihtide näol ning kogu see kompott kokku on seotud väga võimsaks tervikuks. Trikke ja mõtteid, stiili ja sisukust. Gerda Kordemetsa mastaabid olid väiksemad ja see oleks pidanud andma ka kitsamad piirid, kuid Pruutide kool kihiseb huvitavates lahendustest ja sisule juurde andvatest lahendustest, mida võib pakkuda ainult lavastaja, kes on ise ka teksti autor. Ja täpselt samad sõnad võib öelda ka Urmas Vadi Hullumaja suvepäevade kohta. Kõik kolm autorilavastust on läbimõtestatud lavastused, komponeeritud ja huvitavate keerdkäikudega. Ashilevi lavastus on puhas trikkide pillerkaar - ideid tundub mehel tulvat kui varrukast ja põnevaid väljamõeldud lahendusi oli nii palju, et neid vist esimese hooga kõikide detailideni ei suutnud hoomatagi. Lauri Lagle on ka varasemate lavastustega silma torganud kui ideedirikka lavastajana, kuid varasematega pole ma sisuliselt niimoodi haakunud nagu seekord. Ka seekord on ideid kamaluga ja kunstilises mõttes on see mitu klassi kõrgemal kui varasemad. Viidase ilus ajastu-lavastus ja Tohveri põnev kahe lavastuse üheks sidumine jäid napilt välja, nagu ka Annuse põnevalt killustatud Grapsi elulugu. Titovi nelja lavastuse sidumine tantsuga, kui dueti sümboliga ning Pedajase tugeva ansamblimänguga Seitse venda oli väljaspool Linnateatrit tehtud kursatöödest minu meelest tugevaim. Huvitavalt väiksemastaabiline. Aleksis Kivi materjal pole minu jaoks tegelikult kaugeltki see, mis vaatama kutsuks. Aga seda suurem oli üllatus, mida Pedajas sellest materjalist suutis välja pigistada.

PARIM MEESPEAOSATÄITJA
20. Tarvo Vridolin - Ööhaigur (Ugala)
19. Helgur Rosenthal - Vanemuise Biitlid (Tartu Uus Teater)
18. Jaan Rekkor - Cancun (Eesti Draamateater)
17. Juhan Ulfsak - Järgmine voor (Von Krahli Teater)
16. Sten Karpov - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
15. Margus Prangel - Suur õgimine (NO99)
14. Raivo Trass - Karin ja Pearu (VAT Teater)
13. Meelis Rämmeld - Ööhaigur (Ugala)
12. Aarne Soro - Tuul pajuokstes (Ugala)
11. Tõnu Oja - Vertikaaltund (Eesti Draamateater)
----------
10. Andrus Vaarik - Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
09. Meelis Põdersoo - Salto mortale (VAT Teater)
08. Üllar Saaremäe - Hullumaja suvepäevad (Rakvere Teater)
07. Velvo Väli - Armastus tööpostil (Rakvere Teater)
06. Tarvo Vridolin - Duetid (Ugala)
----------
05. Janek Joost - Maja (PolygonTeater)
04. Pääru Oja - Seitse venda (Lavakas/Eesti Draamateater)
03. Juss Haasma - Raudmees (Tartu Uus Teater)
02. Priit Võigemast - Suur õgimine (NO99)
01. Lauri Kaldoja - Lilled Algernonile (Rakvere Teater)

Kommentaar: Kaldoja teekond tobust targaks ja pärast jälle tagasi on näitlejameisterlikkuse tippklass. Ma ei väsi seda kordamast. Kuigi tugevatest meesrollidest oli sellel aastal justkui puudus. Eelmisel aastalgi näiteks Sammuli Salieri ja Lutsepa Rothko olid nii tugevad, et nendega samasse gruppi ulatukski seekord vaid Lauri läbitunnetatud ja närvierk karakterimuundumis-teekond. Võigemast on alati hea ja tasemel. Suur õgimine pole erand. Temalt ei saa laval silmi ja alati toob ta midagi uut mängu, mida varem tema juures pole märganud. Cool-calm-collected. Juss Haasma Gunnar Graps polnud dramaatilistel hetkedel küll Gunnar ja ega ei pidanudki olema, sest rokkimise hetkedel rokkis ta täiega ja see oli peamine. Pääru tegi superrolli ise alles viimast kursust ülikoolis lõpetades. Janek Joosti hääl mängib juba pool tema rollist, aga Maja oli raske karakter teha. Aga heal näitlejal on annet ka rasked rollid elavaks muuta.

PARIM NAISPEAOSATÄITJA
20. Kärt Tomingas - Maja (PolygonTeater)
19. Garmen Tabor - Tasandikkude helinad (Eesti Teatri Festival)
18. Ülle Kaljuste - Uus elektriline tantsusaal (Eesti Draamateater)
17. Carita Vaikjärv - Ukuaru (Ugala)
16. Maria Peterson - Onu Vanja (Theatrum)
15. Laine Mägi - Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
14. Kersti Heinloo - Uus elektriline tantsusaal (Eesti Draamateater)
13. Triin Tenso - Pruutide kool (RAAAM)
12. Marika Vaarik - Suur õgimine (NO99)
11. Kaie Mihkelson - Cancun (Eesti Draamateater)
----------
10. Mirtel Pohla - Iphigeneia Aulises (NO99)
09. Liina Olmaru - Pruuniks (Theatrum)
08. Merle Palmiste - Ööhaigur (Ugala)
07. Carita Vaikjärv - Duetid (Ugala)
06. Eva Klemets - Suur õgimine (NO99)
----------
05. Tiina Mälberg - Armastus tööpostil (Rakvere Teater)
04. Katariina Unt - Karin ja Pearu (VAT Teater)
03. Helle Kuningas - Nähtamatu maja (Endla)
02. Eva Klemets - Iphigeneia Aulises (NO99)
01. Tiina Mälberg - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

Kommemtaar: See aasta oli kahe naisnäitleja pärusmaa - Tiina Mälberg ja Eva Klemets. Mõlemad olid minu jaoks 2012.aasta suurimad "tähed". Neile võiks lisada terve aasta rollideprisma mastaabis, vaid värvikate karakteritega kõrvalosasid mänginud Maria Soometsa ja tõelselt mitme tipprolliga maha saanud Janek Joosti. Tiina Mälberg eriti Tõnise ja jutustaja rollides Hullumaja suvepäevadel oli sedapuhku minu jaoks napilt tippude tipp. Kui liita Klemetsale Iphigeneias veel Mirtel, siis kaheksi võiksid nad Tiinale vastu saada. Iphigeneia ema ja tütart ongi millegipärast vägivaldne eraldi rollidena võtta - need kaks kuidagi kuulusid nii lahutamatult kokku oma suures ängis. Kuid nii Eva kui ka Tiina Mälberg suutsid lisaks oma tipprollile ka teise väga hea rolli juurde pakkuda ja mõlemad tunduvad olevat oma elu parimas vormis, nii loominguliselt kui ka füüsiliselt. Ja siis veel Helle Kuningas nende kahe vahel. Nähtamatu maja sügav roll "minevikuga" pereemana. Milline sügavus, milline võime äratada emotsioone ja ise neid läbi enda kanaliseerida... vaimustav! Mainimata ei saa jätta, et Katariina Unt ja tema Karin Paas on ka igas mõttes pärl.

PARIM MEESKÕRVALOSA
20. Taavi Teplenkov - Vertikaaltund/Aitamise aeg (Eesti Draamateater)
19. Indrek Ojari - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
18. Evald Aavik - Raudmees (Tartu Uus Teater)
17. Tanel Ingi - Ööhaigur (Ugala)
16. Andres Raag - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
15. Karl-Andreas Kalmet - Lantimiskunstnikud (Tallinna Linnateater)
14. Helvin Kaljula - Onu Vanja (Theatrum)
13. Tõnu Oja - Tasandikkude helinad (Eesti Teatri Festival)
12. Peeter Rästas - Hullumaja suvepäevad (Rakvere Teater)
11. Egon Nuter - Undiin (Emajõe Suveteater)
----------
10. Mait Malmsten - Islandi kell (Eesti Draamateater)
09. Tambet Seling - Seljatas sada meest (Endla)
08. Janek Joost - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
07. Argo Aadli - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
06. Margus Tabor - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
----------
05. Raivo E.Tamm - Undiin (Emajõe Suveteater)
04. Indrek Taalmaa - Nähtamatu maja (Endla)
03. Janek Joost - Raudmees (Tartu Uus Teater)
02. Priit Võigemast - Keti lõpp (Tallinna linnateater)
01. Madis Kalmet - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)

Kommentaar: Ei tea kus kohast tuli Kalmet sedapuhku - nägi ja võitis.Viimati vist lapsepõlves "Rakvere romaan"-is oli ta mu aasta lemmik... Ühest küljest tema intensiivne mängustiil sobibki sellisele suurele looduslavale paremini kui intiimsesse väiksesse saali, aga see roll lihtsalt oli nagu rusikas silmaauku igas mõttes. Üllatusmoment veel pealekauba... Võigemast ka siin teine... Pidasin endaga aru, et kas võtan seda kui imiteerimiskunsti või näitlemisoskust. Jõudsin selleni, et tegemist on mõlemaga :) Janek Joost on läbivalt terve aasta teinud vingeid tegusid laval.  Taalmaa meenutas minule Felix Karku oma suurte prillidega vanamehe rollis. Mängis iga ihurakuga ja üpris teistsuguse rolli kui tavaliselt tema rollid on - tagasihoidlik, rahulik, vaikne... Raivo E.Tamm on kindlasti minu lemmiknäitlejaid, sest roll rolli järel olen tema tööst vaimustuses. Undiin polnud erand. Minu meelest koos Nuteri ja Tennosaarega kolm parimat (ja särtsakamat) rolli Undiinis. Mainimata ei saa jätta Maailmale nähtamatute pisarate tugevat "näitlejate-meeskonda".


PARIM NAISKÕRVALOSA
20. Evelin Võigemast - Keti lõpp (Tallinna Linnateater)
19. Mari Abel - Lillede keel (Von Krahli Teater)
18. Ülle Kaljuste - Suveunistused (Kell10)
17. Laine Mägi - Pruutide kool (RAAAM)
16. Anneli Rahkema - Armastus tööpostil (Rakvere Teater)
15. Maria Soomets - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
14. Anne Reemann - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
13. Kristel Leesmend - Naised valistsevad maailma (Tartu Uus Teater)
12. Liina Tennosaar - Undiin (Emajõe Suveteater)
11. Terje Pennie - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
----------
10. Carmen Mikiver - Seljatas sada meest (Endla)
09. Malle Pärn - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
08. Malle Pärn - Raudmees (Tartu Uus Teater)
07. Piret Kalda - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
06. Liis Laigna - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
----------
05. Anne Valge - Ukuaru (Ugala)
04. Kaie Mihkelson - Tasandikkude helinad (Eesti Teatri Festival)
03. Marika Vaarik - Pedagoogiline poeem (NO99)
02. Katrin Pärn - Raudmees (Tartu Uus Teater)
01. Maria Soomets - Raudmees (Tartu Uus Teater)

Kommentaar: Naiskõrvalosade kategoorias polnud Mariale vastast. Tema rollid Raudmehes olid koomilised pärlid ja ma tabasin end imetlemast sarnaselt, nagu mõnikord olen vaadanud mõnda maailma tippfilminäitlejat, et kuidas nad suudavad niimoodi endast mingi täiesti ebaisikulised nüansid erinevate rakursside alt välja mängida. Suurepärane! Katrin Pärn samuti samas tükis oma koomilist annet jagamas. Marika Vaarik on igal aastal tippude hulgas. Viimati viis esikoha koju 2010. aastal...Kaie Mihkelson mängis nii osavalt vanamemme, et see oli võõrastav. Ja tõeline üllatuspauk tuli Ugalast - Anne Valge varastas minu jaoks kogu Ukuaru, jättes isegi paljukiidetud Carita Vaikjärve Minna oa varju :) Ei, ei, Carita oli ka ikka väga hea! Aga Anne Valge mängis ennast esimest korda tõeliselt Ugala kaardile! Liis Laiga mitmed kõrvalosad Ekke Mooris oleks võinud ta ka peaosaliste nimistusse panna, aga eriti meeldis mulle tema kurjust täis ja lopsakalt mölisev vanatüdruk. Piret Kalda on Marika Vaariku moodi aastast aastasse tipprolle pakkuv näitleja ning tema pika patsiga lesk oli veel eriti sähvakas ja hoogne roll. Malle Pärna comeback teatrisse on nii meeldiv! Ja tervelt 2 rolli TOP10s kohe... ma ei osanud teda nii kõvasti tagasi oodatagi, aga seda parem on olnud teda taasavastada. Ja Carmen Mikiver tegi Seljatas sada meest lavastuses täiesti omapärase lahendusega välismaalase rolli.


PARIM ANSAMBLIMÄNG
10. Ööhaigur (Ugala)
09. Raudmees (Tartu Uus Teater)
08. Seljatas sada meest (Endla)
07. Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
06. Pruutide kool (RAAAM)
----------
05. Seitse venda (Lavakas/Eesti Draamateater)
04. Suur õgimine (NO99)
03. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
02. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)
01. 13 (Von Krahli Teater)

Kommentaar: Noortes oli selline power, et ma ei osanud neist kohe kedagi eraldi välja tuua eelnevatesse näitlejatenimistutesse. Suut õgimist ilma ansamblitunnetuseta oleks olnud võimatu teha, aga sama käib ju ka Naiste ja Hullumaja kohta... Kuid see tunnetus on neil harukordselt toimiv. Noorte 7 venda niisamuti. Üldse on kuidagi noortel see lõimumine tugevam ja ansambel on kohe ühtlasem ja teineteiselt jõudu ammutavam. Selles mõttes tuleks isegi eraldi esile tõsta just vanade kalade oskust ja võimekust "ansamblimäng" luua - Hullumajade suvepäevad, Naised valitsevad maailma, Maailmale nähtamatud pisarad, Seljatas sada meest, Raudmees ja Ööhaigur.

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
05. Pokude aastaring (Estonia)
04. Aladdini imelamp (Endla)
03. Tuul pajuokstes (Ugala)
02. Suveunistused (Kell10)
01. Raudmees (Tartu Uus Teater)

Kommentaar: Siin tulid arvesse kõik lavastused, kus muusikal oli keskmisest draamalavastusest suurem roll. Raudmees rokkis täiega ja Suveunistused oli muusikal, mille tegi eriti kauniks Nele-Liis Vaiksoo inglihääl ja taustaks olev (justkui photoshopitud) muinasjutumets.


PARIM KOMÖÖDIA
05. Lantimiskunstnikud - Tallinna Linnateater
04. Suveunistused - Kell10
03. 13 - Von Krahli Teater
02. Hullumaja suvepäevad - Rakvere Teater
01. Raudmees - Tartu Uus Teater

Kommentaar: Neist pole ükski stiilipuhas komöödia ja üldiselt tundub, et päris naljamänge ma ei lähe ka vaatama, juhul kui tegijad pole tõesti tasemel (näiteks Linnateatri Hecuba pärast või NO teatri Võtame uuesti). Seega on siinsed tükid sellised, kus sai kõigele lisaks KA naerda... No Raudmees igatahes liigutas minu naerulihaseid küll kõikidest teistest sellel aastal nähtud tükkidest rohkem....


PARIM AUTORITEATER
05. Andri Luup - Pruuniks (Theatrum)
04. Gerda Kordemets - Pruutide kool (RAAAM)
03. Robert Annus - Raudmees (Tartu Uus Teater)
02. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
01. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

Kommentaar: Hämmastavalt tabavalt just nimelt kõige paremad aasta tükid ongi siin praktiliselt reas. Andri Luup oskas kirjutada justkui naiste sisekaemusliku loo, mis vähemalt teise mehe silmis tundus küll põnev ja pihtapanev. Iseasi, mida naised sellest arvavad...

PARIM ORIGINAALTEKST
05. Andri Luup - Pruuniks (Theatrum)
04. Urmas Vadi - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)
03. Ivar Põllu - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
02. Robert Annus - Raudmees (Tartu Uus Teater)
01. Gerda Kordemets - Pruutide kool (RAAAM)

Kommentaar: Kui võtta lihtsalt aasta tugevaim teatritekst - ehk see, mis kõige rohkem mõtteainet pakkus, siis "hands down" oli see minu jaoks Kordemetsa Pruutide kool. Lisaks õnnestus autoriga natuke nende taustade üle arutada ja see võibolla süvendas veelgi mu arvamust tugevaima originaalteksti kohta. Kuid kõik need mõtted üht või teisistpidi inimpsüühika, meeste ja naiste suhete ja armastuse üle, on tegelikult üks viimaste aastate parimaid teatritekste. Võibolla ma olen ka ise oma eluga selle vastuvõtmiseks just selles kõige õigemas kohas.


PARIM DRAMATISEERING
05. Voldemar Panso - Seitse venda (Eesti Draamateater)
04. Oleg Titov - Tuul pajuokstes (Ugala)
03. Tiit Palu - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
02. Triinu Ojalo - Seljatas sada meest (Endla)
01. Tamur Tohver - Maja (PolygonTeater)

Kommentaar: Minu jaoks oli võitja selles kategoorias selge juba kevadel kui ma Maja Laitse Graniitvillas nägin. Seljatas sada meest mis on dramatiseeritud kirjate põhjal oli ilmslet peaaegu võrdväärne väljakutse, kui sobitada kahte eri näidendit ühe ühise nimetaja ümber.


PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS
mehed:
05. Margus Tabor (uss Lord Shen/Kung Fu Panda 2)
04. Indrek Ojari (jutustaja Öökull/Rango)
03. Taavi Teplenkov (Varjumees/Viis legendi)
02. Egon Nuter (Lõgismadu/Rango)
01. Andero Ermel (Sebra/Madagaskar 3)

naised:
05. Hele Kõrve (Merida/Vaprake)
04. Marilyn Jurman (Mavis/Hotel Transilvaania)
03. Merle Palmiste (Mõõgatera Liz/Piraadid)
02. Helene Vannari (Sid-i vanaema/Jääaeg 4)
01. Anu Lamp (Loomakaitseametnik/Madagaskar 3)

Kommentaar: tegelikult oli Anu Lambil ja Helene Vannaril veel mõned audiorollid, mis võuiks sama hästi siis ära tuua, aga sellisel juhul valitseks 2 näitlejat tervet TOP viit. Sellepärast võtsin ainult parim per näitleja. Meeste puhul tundub, et pigem kurikaelad on põnevamad "hääled". Huvitav, et näiteks Marilyn Jurman ja Andero Ermel, kes minule näitlejana eriti ei meeldi, on teinud väga head rollid oma häältega. Tundub, et häälega näitlemine on anne omaette.


PARIM TELE- ja FILMIROLL
mehed:
05. Ivo Uukkivi - Alpimaja
04. Kristjan Sarv - Tuulepealne maa
03. Üllar Saaremäe - Seenelkäik
02. Juhan Ulfsak - Seenelkäik
01. Raivo E.Tamm - Seenelkäik

naised:
05. Hilje Murel - Seenelkäik
04. Mirtel Pohla - Tuulepealne maa
03. Laine Mägi - Alpimaja
02. Evelin Võigemast - Tuulepealne maa
01. Elina Reinold - Seenelkäik

Kommentaar: Seenelkäik oli üle pika aja Eesti film, mis kohe tõeliselt hästi nii minule kui tundub, et ka massidele meelt mööda oli. Näitlejad ei mänginud selles sugugi väikest rolli, kuigi see oli ju ka stsenaariumi mõttes triumf. Tuulepealse maa viimane osa õnnestus ka viimask ära näha. Sellepärast ka Evelin Võigemasti, Mirtel Pohla ja Kristjan Sarve võidukäigud. Alpimajast õnnestus näha ainult 1.osa ja seal üdini kurvameelne Laine Mägi jäi kõige eredamalt meelde, kuid ignoreerida ei saa ka Ivo Uukkivi jätkuvat kõrget taset. Samas nüüd, olles näinud tervet seriaali, siis tegelikult on sealt tõusnud terve rida huvitavaid rolle esile. Need figureerivad siis järgmise aasta tabelis... Nimetada oleks tahtnud ka Priit Võigemasti ja Taavi Teplenkovi duot Vasaku jala reede filmis, aga kuidagi ei mahtunud siia tabelisse. Pilvede all, Kättemaksukontorit ja muid eesti telesarju sellel aasta vaadata ei jõudnud, sellepärast puuduvad need ka siit tabelist. Järgmisel aastal panustan rohkem natuke tv-le. Eriti nüüd, kus teada, et Rootsisse kolimine on kevadel jälle ees ning aeg, mis õhtuti muidu kulus lastele, jääb siis ju ainult enda jaoks...


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
10. Reet Aus - Maailmale nähtamatud pisarad kostüümid
09. Nele Sooväli - 13
08. Oleg Titov - Tuul pajuokstes
07. Mari Ann Ahas - Seljatas sada meest
06. Laura Pählapuu - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel
----------
05. Liina Tepand - Pruutide kool (RAAAM)
04. Vladimir Anšon - Nelipühad (Eesti Draamateater)
03. Laura Pählapuu - Lillede keel (Von Krahli Teater)
02. Vladimir Anšon - Onu Vanja (Theatrum)
01. Kristiina Põllu - Naised valisevad maailma (Tartu Uus Teater)

Kommentaar: Kristiina Põllu suutis luua Raadi lennuvälja auku terve uue maailma. Kogu see vesine maailm oli kunstniku poolt konstrueeritud. Kui miski oli "vapustav" sellel aastal teatrite kunstnikutöödes siis just see mastaapsus. Ka haldjalikud kostüümid ja maalähedased punutud lillepärjad ning puitkonstruktsioonid, rääkimata samblakatusega saunast. Anšoni stsenograafia Onu Vanjas oli teistmoodi läbikomponeeritud ja huvitavast mõtteilisavast ideestikust kantud. Sümbolism kaasa lisatud. Pählapuu lillede keele lopsakas ja kohati ka groteskne, gootikast ja millest kõigest veel koosnev kunstiline kujundus. Unustamata huvitavaid kostüümilahendusi. Anšoni tehniliselt võimas kujundis Kiselovi "Nelipühadele" oli justkui Londoni West Endi tehniline tase ning mainimata ei saa jätta Tepandi ajastutruud ja puhast ning ilusat Pruutide kooli kunstilist külge, millele mõis omakorda juurde andis.


PARIM SUVELAVASTUS
10. Ööhaigur (Ugala)
09. Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
08. Suveunistused (Kell10)
07. Undiin (Emajõe Suveteater)
06. Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
----------
05. 13 (Von Krahli Teater)
04. Seljatas sada meest (Endla)
03. Naised valisevad maailma (Tartu Uus Teater)
02. Pruutide kool (RAAAM)
01. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

Kommentaar: Kõik 10 on sees ka "Aasta etenduste" tabelis, olgu siis mainitud, et 11., 12. ja 13.kohad kuulusid tükkidele "Tasandikkude helinad", "Tuul pajuokstes" ja "Islandi kell".


PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")
Sellist lavastust, mida varem pole õnnestunud näha, ei sattunudki nägema. Tegelikult möödus suurem osa aastast üldse televiisorita.

PARIM LASTE- ja NOORTELAVASTUS
05. Tuhkatriinu (Rakvere Teater)
04. Aladdini imelamp (Endla)
03. Salto mortale (VAT Teater)
02. Tuul pajuokstes (Ugala)
01. 13 (Von Krahli Teater)

Kommentaar: 13 aastaste kirjutatud, aga nii terav noortekas. Ja tundub, et need paarikümneaastased näitlejad veel mäletavad, vähemalt midagigi, mida tähendas olla 13-aastane. Noortetükid muidugi mõjuvadki ehk täiskasvanu jaoks ka lihtsamalt vaadatavad, seega 13 ja Salto mortale kõrged hinnangud olid võibolla mõnevõrra kergem välja teenida kui Tuul pajuokstes, Aladdini imelambi ja Tuhkatriinu omad. Lastetükis lihtsalt peab olema midagi varjatut ka täiskasvanule, et temalgi lastetükki vaadates päris uni peale ei tuleks :) No see viimane oli nüüd küll isekas lause... Aga paraku hinnangu kujunemisel selline fakt on siiski paratamatult mõjuv. Samas täiesti täiskasvanutekauge, ent südamlik ja nunnu "Pokude aastaring" oli lihtsalt lapse pärast täielik nauding... kuigi minule kui täiskasvanile seal tõesti mitte kui midagi ei olnud... no kui, siis alati on Merilin Kirbitsat tore laval näha... :)


PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)
10. Timo Steiner - Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
09. Tarmo Kesküll - Pokude aastaring (Estonia)
08. Peeter Konovalov - Tuul pajuokstes (Ugala)
07. Lauri Lagle - Suur õgimine (NO99)
06. Mauno Meesit/Sinine - Lillede keel (Von Krahli Teater)
----------
05. Reigo Ahven - 13 (Von Krahli Teater)
04. Ansambel MID - Pruutide kool (RAAAM)
03. Feliks Kütt/Olavi Kõrre - Seljatas sada meest (Endla)
02. Tauno Aints - Naised valisevad maailma (Tartu Uus Teater)
01. Eeva ja Villu Talsi - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)

Kommentaar: Kommentaarid on ilmselt liigsed, sest BRAAVO! elav muusika on nii mõjuv teatris!!! ka draamatükkides. Eva ja Villu Talsi tuulisel Viimsi Vabaõhumuuseumi õuel kogu selle Ekke loo saatjaks - fantastiline nauding ja nii hea valik! Andis tõeliselt palju juurde kogu lavastusele ja nii mõnigi lugu äratas küllaga emotsioone juurde. Kooriseaded Naised valitsevad maailma tükis olid imelised ja sobilikult haldjalikud ja muinasjutulised. Seljatas sada meest trummimees oli kui osa näitlemeeskonda. Muusika elavdas õhkkonda ja mängis uskumatult hästi kaasa kogu loole. Pruutide kooli ilusad ja ilusasti lauldud laulud tegid lavastusest veelgi ilusama ning Reigo Ahven ja tema trummaritaust sobis 13-aastaste tegemiste sisse ja vahele valatult.


PARIM LAVASTUSLIK või MUU IDEE TEATRIS
10. Duetid (Ugala) - varjude ärakasutamine
09. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater) - "Kuu"
08. Seljatas sada meest (Endla) - maadlusmeeskonna drillide kasutamine
07. Tuul pajuokstes (Ugala) - "Talv"
06. 13 (Von Krahli Teater) - kanistritest ranitsad-trummid
----------
05. Pruutide kool (RAAAM) - "allahüppamine"
04. Maja (PolygonTeater) - 2 näidendi sidumine
03. Raudmees (Tartu Uus Teater) - Andres Aak, oravad, "saare poisid" ja muud tegelased
02. 13 (Von Krahli Teater) - "õpetaja Ragne kleit"
01. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater) - mastaapne "Naiste maailm"

Kommentaar: Jah, terve see maailma ehitamine oli justkui Tolkieni Sõrmuste isanda oma maailma ehitamine. Võimas! Lavastuses 13 oli nii palju lavastuslikke lahedaid detaile, et nendest oleks võinud koostada täiesti omaette edetabeli :) Ja ega Raudmees palju alla jäänud...


PARIM TEATER 2012
05. Ugala
04. RAAAM
03. Rakvere Teater
02. Tartu Uus Teater
01. NO99

Kommentaar: Nagu ikka kvalifitseeruvad parima teatri tiitlile need teatrid, kuhu jõudsin vähemalt kolmel korral. Käesoleval aastal seega: Draamateater 7 etendusega, Rakvere Teater ja Ugala 5 etendusega, Endla, Von Krahli Teater ja Tallinna Linnateater 4 etendusega ja Tartu Uus Teater, RAAAM ja NO99 3 etendusega. Suurima kukkumise on läbi teinud Linnateater, kus 2012.aastal 4- ja 5-tärni tükid jäid nägemata. Terves lavastuste TOP20s pole ainsatki Linnateatri tükki. Eelmise aasta TOP5 seast on lisaks Linnateatrile välja kukkunud ka VAT Teater, sest käesoleval aastal jõudsin sinna vaid kahel korral. Kuigi mõlemad olid 4-tärni tükid ("Karin ja Pearu" ning "Salto Mortale") ja kui oleks vaid korra veel midagi samal tasemel seal näinud, oleks VAT Teater kindlasti Eesti 5 parima teatri seas. Ugalal suuri põrumisi sellel aastal polnudki, aga "Duetid", "Ööhaigur" ning lastekas, kuid väga vingelt lavastatud "Tuul pajuokstes" hoiavad Ugala lippu kõrgel. RAAAM pääses pildile 3 Gerda Kordemetsa lavastuse jõul, millest 2 olid aasta TOP10 lavastused - "Pruutide kool" ja "Surm, sünd ja laulatus" ja kolmas üks aasta suurimatest pettumustest - "Viirastuste vaksal". Rakvere Teater on ainuke, kes on 3 lavastusega esindatud TOP20-s. Ja see on saavutus omaette. Rääkimata sellest, et esikoht läks ka Rakverre. Võiks isegi imestada, et miks Rakvere kõrgemal kohal ei ole. Sedapuhku on selles süüdi külm ja karm matemaatika ning aritmeetline keskmine hinnang. Kui ma peast peaks pakkuma, siis ma ütleksin, et 2012. teatriaasta oli Rakvere Teatri ja Tartu Uue Teatri aasta. Kummalisel kombel on siiski NO99 läbivalt keskmisest kõrgem tase viinud hoopis nemad Tartu Uue Teatri ees sajandikosalise vahega esikohale. Nii karm rebimine tänavu. NO puhul tegid ilma küll pigem külalised, sest nii Suur õgimine kui Iphigeneia Aulises olid külalislavastajate lavastatud. Ojasoo/Semper tandemist hakkab tekkima mingi väsimus. Nende karjuvad lavastused said jätku Pedagoogilise poeemi näol, mis oli pigem avalik teatrikooli erialatund kui mingi sisuline ja terviklik lavastus. Jumal tänatud, et kogu seda asja oli pandud siiski koos hoidma Marika Vaarik. Samas põnevust pakkus esmatutvus uute näitlejaõpilastega. Kuid Tartu Uus Teater on tulnud, et jääda tippu. Vanemuise Biitlid, mis minule üldse ei meeldinud, kiskus nende keskmise hinnangu alla, kuigi VB tundus siiski meeldivat enamusele. Samas TOP4 lavastuste hulgas tervelt 2 lavastust ühest teatrist - Naised valitsevad maailma ja Raudmees - vot see on tase! Võibolla annab "Aasta Teatri" kohta parema ülevaate postituse lõpus ära toodud statistika. Ilmselt on see veelgi parem näitaja....


PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL
05. Euripides "Iphigeneia Aulises" - tõlkinud Anne Lill
04. Maja - Mrožek "Pidu" - tõlkinud Hendrik Lindepuu/ Fosse "Keegi tuleb ju ikka" - tõlkinud Arvo Alas
03. David Hare "Vertikaaltund(Aitamise aeg)" - tõlkinud Mati Soomre
02. Peter Quilter "Duetid" - tõkinud Triin Sinissaar (kuigi Ugala pole märkinud, kas tegemist on tema tõlkega)
01. Daniel Keyes "Lilled Algernonile" - tõlkinud Jaan Kaplinski


MÕNUSAIM "ÜLLATUSROLL"
12. Piret Kalda pika patsiga lesk
11. Janek Joosti liigesteta rüütel
10. Tiina Tauraite rippuvate rindadega amm
09. Lauri Kaldoja liikumine lollist targaks ja tagasi
08. Anne Valge käre Minna ema
07. Tarvo Vridolini gay
06. Priit Võigemasti Arvo Pärt
----------
05. Mirtel Pohla ja Eva Klemets - ema ja tütar
04. Maria Soometsa Buratino
03. Katrin ja Malle Pärn "perekond oravad"
02. Tiina Mälbergi Tõnis
01. Maria Soometsa Andres/Angela Aak

Kommentaar: Kes nägi Raudmeest, see nägi ka Maria Soometsa kahte vapustavat-vaimustavat maiuspala :) See kuidas tüki edenened Andresest üha rohkem Angela saab... ja käbe ning konarlik puunukk... sellised komöödiapärlid!!! Ja Tiina Mälbergi "Tõnis" oli täiesti omamoodi lahendatud "mees". Katrin ja Malle Pärn oravatena, kellel ülahuul üleval ja hambad irevil... no ei lähe naljalt meelest kunagi :) Ning Pohla ja Klemets tõusid ka lihtsalt Iphigeneia rollidega minu lemmiknäitlejate nimistusse. Võigemasti Pärdi suhtes võib vaielda, kas see oli lihtsalt hea imiteerimine või hea näitlemine ka? Kuigi ma olen liikunud kahevahel, siis lõplik otsus on, et vist siiski mõlemat.


PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)
10. Veiko Porkanen (Pedagoogiline poeem)
09. Saara Kadak (Pruutide kool)
08. Reimo Sagor (Pedagoogiline poeem)
07. Liisa Saaremäel (Pruutide kool)
06. Marian Heinat (Pedagoogiline poeem)
----------
05. Katrin Kalma (Pulm)
04. Jaanika Arum (Pedagoogiline poeem)
03. Rea Lest (Pedagoogiline poeem)
02. Klaudia Tiitsmaa (Hullumaja suvepäevad)
01. Triin Tenso (Pruutide kool)

Kommentaar: Hämaralt meenub, et Triin Tenso vist mängis ka Klassis, aga seal ma teda ära ei fikseerinud, seega Pruutide kooli esitäht oli minu jaoks selle aasta avastuseks. Mõnusalt madala häälega tüdruk, kelle maneer meenutas mulle 80ndate teleteatri suuri tähti Anne Paluveri, Elle Kulli ja Külliki (Tool) Saldret. Pedagoogilist poeemi vaadates oli kontrast Marika Vaariku ja noorte vahel mäekõrgune, aga mis seal imestada, noored näitlejatibud ju alles õpivad ametit ning tegemist oligi nende esmase tõelise lavalise väljaastega professionaalses teatrimaailmas. Kuid minu jaoks tõusis kahtlemata esile kohe esimesest stseenist alates punajuukseline Rea Lest. Ta oli esimene, kelle nime ma sealt kambast endale mällu talletasin. Priimus on leitud :) Mõned kuud hiljem leidis ka Panso noore näitleja preemia ta õigustatult üles. Teiseks huvitavaim tüüp kursuselt tundub olevat Jaanika Arum. Üldse jäi mulje, et kui Nüganeni lend oli rohkem selline tugevate poiste lend, siis sedapuhku on jämedam ots tüdrukute käes. Sest kolmas avastus oli Marian Heinat. Simeoni Sundja ja Jörgen Liik on juba varasematest tegemistest tuttavad, sellepärast nemad siia tabelisse ei kvalifitseerunud. Küll aga võiks neile kahele poistest liita ka Reimo Sagori ja Veiko Porkaneni. Samas pikaleulatuvamaid jäeldusi on veel absoluutselt liiga vara teha. Mitmetel neist ei pane veel nägu ja nimegi kokku ja vähemalt üks oli vigastusega üldse mängust väljas. VKA järgmisest lennust on tõusnud esile vaid Klaudia Tiitsmaa, Saara Kadak ja Katrin Kalma (varasemast ka Valdo Kirs). Selle lennuga pole ma millegipärast kuidagi suutnud kontakti saavutada. Pulm minule ei meeldinud ja noored jätsid mind külmaks (peale Katrini). Viimane Dracula oli kohutav elamus ja sealsed noored ei tundunud ka eriti lubavad. Samas olen kuulnud, et Idioot on vägagi õnnestunud ja Minu isa 20 aastat hiljem on üks tükke, mida ma läheks esimesel võimalusel vaatama, kui nad vaid Tallinnas seda mängiks. Siiski kaldun arvama, et ma lihtsalt pole veel suutnud neid "avastada" ja kui ma mõnda, hiljem, nagu Triin Tensot tänavu märkasin, siis toon nad ära mõnel järgneval aastal. 7. kohalt leiab veel ühe neiu, kes alles alustas lavakas oma näitlejateed, aga Kordemetsa Pruutide koolis tegi juba tähelepanuväärseid tegusid :) Hmmm - top7 puha naised - tundub, et pärast vendasid Kalmeteid ja Piuse ning kogu nende lennu "mees"konda on häid naisi võrreldes meestega tulemas rohkem lavale...


PARIM TEATRIKRIITIK
05. (:)kivisildnik
04. Veiko Märka
03. Valle-Sten Maiste
02. Madli Pesti
01. Pille-Riin Purje

Kommentaar: Hea Pille-Riin on ikka ja endiselt lemmik. Ta oskab ennast väljendada just nii, nagu minule lugeda-kuulata meeldib. Olgugi, et me alati pole 100% nõus (Rakvere Teatri Kaasavaratus minu meelest Üllar Saaremäe ei sobinud esimese armastaja rolli... :)), on siiski mul tihti temaga sarane maitse. Mis annab muidugi au Pille-Riini heale maitsele :) Madli Pesti kirjutab tihti nii, et see käib minule vastukarva (Ekspressi teatriaasta kokkuvõted), mitte see kuidas ta kirjutab, vaid pigem see tasand millelt ta kirjutab. Tema sõnade valik ei ole just päris "see" minu jaoks, ehk mul on tunne, et see mida ta ka tegelikult öelda tahab pole päriselt kooskõlas trükitud sõnadega. Aga olles temaga koos Delta saates, tekitas minus kõige positiivseimas mõttes kadedust tema selgesõnalisus ja mõtete väljendusselgus. Kõik mis ta tundus ütlevat, mõjus läbimõeldud ja kindlameelne. Huvitav kontrast kirjutatud ja öeldud mõtete väljendusselguses, või õigem oleks vist öelda "kõlalisuses". Valle-Sten Maiste kohta mu arvamus muutus paar-kolm aastat tagasi kui ta järsku hakkas kirjutama nii, et ma tahan tema mõtteid ja arvamusi teada. Kunagi oli ta natuke liiga negatiivne kõige suhtes... Umbes nagu Meelis Oidsalu enne seda suurt läbipõlemist. Nende kahe kirjutamises või maitsemeeles ongi minu kui lugeja jaoks midagi tunnetuslikult sarnast. Oidsalu on siiski saanud sellest raskest hetkest üle. Sellest hoolimata läheb tal vist kogumiseks natuke aega... aga aega ju on... Veiko Märka on see mees, kes tüki ajal krabistab kirjutada oma arvamusi paberile. Küll ma mõtlesin, et kes pagan keset etendust rikub teiste vaatajate elamust niimoodi... Ja ma ei anna talle kunagi andeks vähamalt paari korda kui ta Ugala väikses saalis minu lähedusse on sattunud istuma. Kuid Vat Teatri "Karin ja Indrek"-u arvustusega (vist oli Eesti Ekspressis) pani ta nii naela pihta, nagu ma ise oleks selle loo kirjutanud. Kuigi võibolla niimoodi saabki ainult sellisel juhul kirjutada kui pidevalt vaadates kõik mõtted üles kirjutada. (:)kivisidnik kirjutab tavaliselt Endla tükkide kohta ja ega ma temaga just eriti nõus ei ole alati, aga tema teksti pole kunagi igav lugeda ja lihtsalt sellepärast on ta ka siin tabelis õigustatult minu jaoks esindatud.


PARIM TEATRIBLOGI
05. Egokulturism
04. Südamelähedaselt
03. Hinge harimas
02. Pimedast saalist
01. Teater nõuab nuppu

Kommentaar: Tundub, nagu teatriblogide maastikulul oleks põud. Kõik, kes kunagi kirjutanud (hästi), on väsinud või sootuks kadunud. Blogipidamine on justkui ajast ja arust, sest FB on tulnud ja võtnud selle "jagamiskoha" endale. Nüüd saab konsentreeritult jagada "omadele" ja lühidalt ja vastukaja on vähamalt "like"-ide näol garanteeritud ning tihti ütleb veel mõni tuttav mõne sõna ka. Blogikirjutamine on aeganõudvam ning tihtipeale ei saa mingit tagasisidet. No muidugi võibolla need pool-isiklikud lood ei kõneta ka kedagi. Tore on siiski näha, et nii mõnigi teatriblogi on ka siinsest inspiratsiooni ammutanud ja mõni kasutab isegi samasugust formaati ja mõni lihtsalt astub vestlusse... Teater nõuab nuppu on minu jaoks juba mitu aastat järjest see parim teatriblogi. Sisulises mõttes hästi kirjutatud - sama inimese artikleid on ja avaldatakse ka praegu ajakirjanduses, seega pole midagi imestada - inimene oskab kirjutada. Pimedast saalis teatraal Messu teeb kokkuvõtteid. Aga need kokkuvõtted on sisukad ja annavad lugemisväärse vaatenurga. Ta vaatab ka üpris palju teatrit ja see on väärtus omaette. Hinge harimas kirjutaja arvamused alati minuga ei ühti, kuid tema arvamused on selles hoolimata oodatud ja huvitavad. Merlekesele on südamelähedased samad teemad, mis minulegi - teater, kirjandus, muusika ja filmid. Selles mõttes tunnen hingesugulust. Sellel aastal sattusime Pruutide kooli samal ajal vaatama, aga tema mind nägi, mina teda mitte... sellest hoolimata on tema tekstid õhulised ja kerged ning head lugeda. Olen paar korda otsustanud ka oma vaatamise selle põhjal. Kuigi eks selline üldine kiitmine mitmest kohast annabki tõuke ja uskumuse, et mõni asi on tõesti vaatamist väärt. Egokulturismi Mario kirjutab teatrist küll võrdlemisi harva, aga tänuväärt blogi ja tänuväärt arvamused. Paar korda olen tabanud teda mingi sõnastusega märki tabamas (näiteks Risto Kübara kohta, seda küll juba 2011.aastal).


PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS
10. Narride laev (Klassikaraadio)
09. Draamateatri infoleht
08. Linnateatri infoleht
07. Delta (Klassikaraadio)
06. Ramp (Vanemuise teatriajakiri)
-----------
05. Nädalise Teatriküljed ja www.teatritasku.ee
04. Teater Muusika Kino
03. Sirp
02. OP! (ETV)
01. Teatrisse! (Vikerraadio)

Kommentaar: Meelis Kompus, lisaks sellele, et ta teeb parimat saadet, on minu meelest ka parim raadiohääl - selge diktsiooniga, austava suhtumisega nii oma vestluspartnerisse, teemasse kui teatrisse üldisemalt. See saade on täiesti kuldaväärt ja minu meelest on lausa kahju, et sellist pärli pole ETVs. Teatritega seotud teemasid on vähemalt ühe pooltunni jaoks kahtlemata olemas igaks nädalaks - esietenduste tutvustamine, teatrite tutvustamine, näitlejate, lavastajate ja teiste teatritegijate tutvustamine, teles linastuvad teatriteemalised saated ja lavastusted, teatrikoolide tegemised, ühekordsed aktsioonid, külalisetendused, tulevikuplaanid, teatri-laulud, edetabelid ja arvamusküsitlused, miks ka mitte vestlused esietenduste vaheajal publiku ja teatrirahvaga, kes näiteks kolleegide tegemisi on tulnud vaatama jne jne jne jne. "Teatrisse!" saade pakub vähemalt natukenegi ja iga teine nädal seda rõõmu, et pühandab aega puhtalt ja ainult meie - teatriaustajate - lemmikteemale. Müts maha. OP! seob endas igasugust kultuuri, aga vähemalt on seal alati ka lõik pühendatud teatrile. Saab natuke aimu, kas tasub mõnda tükki vaadata või mitte ja ühtlasi avab tegijate nägemusi tehtu kohta. OP!-i ainus viga on see, et teatriteemat jääb siiski liiga väheseks. Huvitav, et mõlemad saated vajavad enda pealkirja taha hüümärki... Sirp on endiselt kirjutava meedia teatriteemade lipulaevaks minu jaoks. Kuigi alati ei ole sealsed arvustused just tavainimestele kirjutatud (sellepärast ma ei saanud näiteks Madis Kolki oma kriitikute tabelisse sisse panna, kuigi tema artiklid varieeruvad äärmusest äärmusse - on olnud ka kordi, kus ta tekst on ka täiesti nauditav, ent just hiljuti loetud oli mõeldud küll vist pigem ainult temale endale), on Sirbil ka tugev informatiivne olulisus. Tulevaste hooaegade ülevaated ja muidu teatriga seonduv on sama huvitav kui mitte huvitavamgi kriitikast. Teater Muusika Kino-s on minu jaoks lugemisväärset portreerivad artiklid ja intervjuud ning muidugi Teatriankeet, mida ma olen juba aastaid kogunud ja ise oma maitse võrdluseks ja vaatamisvihjete leidmiseks läbi hekseldanud.Viimase aasta kohta ongi see rõõm veel võtmata. Mõnikord võib sealt leida ka huvitavaid avastusi, nagu paari aasta tagune Kiselovi ja Kausi ja Kolgi triangeldraama Kes kardab Virginia Woolfi ainetel. Samuti on seal Allik ja Purje kirjutanud huvitavaid arvustusi. Mis ei meeldi, on see kui võetakse mitu tükki ja üritatakse neid teiseteise valguses ja läbisegi analüüsida. Mõnikord harva on sellel ka õigustus kuid enamasti siiski mitte. Mikomäe Teatriküljed on legendaarsed. Nüüd neid saab mugavasti ka mõnedest teatritest kätte. Ja teatritaskust on vaikselt saamas põhjatu põnevate intervjuude ja huvitavate artiklite allikas! Ka teatrite väljaantavad infolehed repertuaarisoleva kohta on ikka huvitav lugemisvara. Ka nende vahele on tihti eksinud mõned huvitavad intervjuud tegijatega või ka näiteks külalislavastajate ja -näitlejatega teatris. Selle aasta jõulude eel eksisin ma Klassikaraadio Delta saatesse ja see avardas minu jaoks veel teatrimeedia maastikku. Seal on tihti lõigud etenduste kohta kuigi tegemist on OP!ilaadse kultuurikaleidoskoobiga. Kahju, et "Narride laeva" enam ei tehta. Samuti on kadunud Müürileht... õigemini minu teada toimib see edasi ainult facebook-i lehena. Facebookis on ka muidugi teatrite omad lehed, kus tulb tihti huvitavaid uudiseid ja enamvähem kõigil suurematel ja väiksematel teatritel on omad lehed olemas ka. Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, kus saab ka neid infovoolu sisukuse järgi edetabelisse suruda :) No tegelikult saaks juba praegu :) Facebook-ist saab ka (Mart Kase? algatatud) "Käisin eile teatris" kogukonna arvamuste järgi mingite tükkide kohta iseenda jaoks hinnangu moodustada - kas tasub vaadata või mitte. Kuigi seal on arvamuseavaldajad liigagi seinast seina ning pahatihti ainult kiitvad. Vanemuise ajakirja Ramp ambitsioonid on päris korralikud ja rohkest reklaamist hoolimata on seal lugemist alati ka.


KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)
05. Puhh (Nukuteater)
04. Järgmine voor (Von Krahli Teater)
03. Viirastuste vaksal (RAAAM)
02. Mürk (Tallinna Linnateater)
01. Viimane Dracula (Emajõe Suveteater)

Kommentaarid: Midagi nii halba nagu Emajõe Suveteatri Viimane Dracula ei näinud ma terve aasta. Ülejäänud kehvad tükid on siiski vaid kild sellest, mis oli Viimane Dracula. Hirmus oli see nii lavastuslikult, näitlejate pärast, kunstilisest küljest kuid eriti Kivastiku teksti pärast. See kõik oli nii halva maitse piiri alt, et see polnud isegi enam naljakas. Tobedalt silmatorkav kriitika hetke poliitika suunal, mida oleks võinud palju peenemalt kirjutada. Näitlejate jaoks näis see olevat haltuuraots (vaid Soro, Jaanovits ja Lepik mängisid ka midagi, ülejäänud kõik olid allpool igasugust arvestust. Samas kui materjali pole, siis pole võimalik ju sellest ka midagi välja pigistada. Selles suhtes ei hakka noorte- ja hobinäitlejate kallal norima kah. Imelik, et selle, sõna otseses mõttes "õuduse, kus midagi õudsat sisulises mõttes polnud" lavastas Komissarov. Kuidas ta julges nii halba asja oma nimega välja anda? See on müstika. Mingil põhjusel lükati selle lavastuse väljatoomist aastaga edasi. Ju see olekski pidanud jääma välja toomata. Ja täpselt nagu Komissarovi puhul tundub, et ei saa alati 100% kindel olla, ei saa seda ka Tallinna Linnateatri uuslavastustega. Linnateatri Mürk oli tegelikult 2 lühilavastust, millest teine "Mozart ja Salieri" ei kandnud kohe üldse hiljutinähtud Ugala Amadeusi valguses. Kuigi esimeses lühinäidendis oli ka head ainult Rain Simmul ja vee tilkumise heli, siis tervikust ei saa üldse rääkida. Jah - mürk - oli ühendav faktor, aga tegelikult oligi sellel lavastusel Mürgi-maitse. Kristjan Üksküla on siiani oma lavastustega pigem õnnestunud (alati). Sedapuhku lihtsalt ei toiminud nagu miski. Linnateatri hea näitlejatemeeskond ei suuda ka kõigest head vormida. "Viirastuste vaksal"-it mängiti põnevas mängukohas - Tapa mahajäetud raudteejaamas. Sinisterra on üks praeguse hetke Hispaania kuulsamaid ja paremaid näitekirjanikke. Tema poolt on kirjutatud üks mu aegade lemmikuid - Linnateatris Petersoni poolt lavale toodud ning Nüganeni ja Reemanni kahasse mängitud "Ay Carmela!" Ma ei uskunud seekord hetkekski seda, mis laval toimus ja sellepärast viskaks kohe eriti suure kivi näitlejate kapsaaeda. Näiteks purjusoleku mängimine on alati tundunud kuidagi lihtne, aga ju seda kõik näitlejad siiski ei oska... Kogu see võitlus selle koha säilitamise nimel... see oleks pidanud toimuma teiste naiste esituses, aga ka teistsuguste rõhkudega. Mingi intriig või huvitav ülesehitus jäi loomata-kasutamata. Kusjuures kunstnikutöö selles lavastuses oli võimas, sest see jaam oli ise nii sobilikult dekadentlik ning kui oleks lavastuse kaardid õigesti mängitud, oleks võinud sellest kujuneda eriline elamus. Von Krahli "Järgmine voor" oli lihtsalt ülimalt tobe näidend. Mihkel Raua fantaasia oma staarisaate teemadel, et kui järsku kaameramehi ega kedagi pole ja lihtsalt mingi jobu tuleb püssiga nõudma edasisaamist... See oli lihtsalt nii kehvasti kirjutatud näidend, et ma ei saanud sellest üle ega ümber. Näitlejad tegid head tööd, aga kui materjal on jama, siis pole lihtsalt mitte kui midagi teha. Osalt publikust naeris kohati, aga kuna tegevus toimus publiku keskel, siis oli näha kuidas teisel pool istuvast publikust pool püsis samuti terve tüki tõsiste nägudega ja ootas kannatamatult lõppu, täpselt nagu mina. Nukuteatri Puhh oli mingi imelik plagiaadimaiguline vaimusünnitus. Ansamblimäng on ju Nukuteatri omadel väga hea, aga sisulises mõttes ikka kuidagi hõre ja natuke linnukese pärast tegemise tunne jäi - ehk midagi tuleb ju jõuludeks lastele pakkuda... Võibolla see lihtsalt ei sobitunud Victoria keskuse kõledasse saali?

Kus on edetabeleid, seal on võimalik teha ka statistikat...
Siin see siis on 2012. Teatriaasta ülevaatlik statistika.
Punkte arvestasin nii, et kui juba edetabelisse on saanud, siis alumiselt kohalt alates 1 punkt suureneva punktide arvuga kuni esimese kohani välja...

Esimesele kohale tulnud lavastused:
7.-8. EKKE MOOR (1)
7.-8. MAJA (1)
4.-6. LILLED ALGERNONILE (2)
4.-6. 13 (2)
4.-6. PRUUTIDE KOOL (2)
1.-3. RAUDMEES (4)
1.-3. NAISED VALITSEVAD MAAILMA (4)
1.-3. HULLUMAJA SUVEPÄEVAD VAINO VAHINGU AINETEL (4)

Kõige rohkem võite saanud teatrid:
5.-7. VIINISTU SUVETEATER (1)
5.-7. NO99 (1)
5.-7. POLYGONTEATER (1)
3.-4. VON KRAHLI TEATER (2)
3.-4. RAAAM (2)
2. RAKVERE TEATER (6)
1. TARTU UUS TEATER (8)

Kõige rohkem mainimisi saanud lavastused:
5.-7. MAAILMALE NÄHTAMATUD PISARAD (10)
5.-7. 13 (10)
5.-7. SELJATAS SADA MEEST (10)
4. PRUUTIDE KOOL (13)
3. HULLUMAJA SUVEPÄEVAD VAINO VAHINGU AINETEL (14)
2. NAISED VALITSEVAD MAAILMA (15)
1. RAUDMEES (17)

Kõige rohkem mainimisi saanud teatrid:
5. RAAAM (19)
4. NO99 (20)
3. RAKVERE TEATER (24)
2. UGALA (25)
1. TARTU UUS TEATER (35)

Kõige rohkem punkte saanud etendused:
10. EKKE MOOR (48)
9. DUETID (53)
8. 13 (68)
7. MAAILMALE NÄHTAMATUD PISARAD (69)
6. SELJATAS SADA MEEST (73)
5. SUUR ÕGIMINE (80)
4. PRUUTIDE KOOL (94)
3. HULLUMAJA SUVEPÄEVAD (127)
2. NAISED VALITSEVAD MAAILMA (137)
1. RAUDMEES (169)

Kõige rohkem punkte saanud teatrid:
10. VIINISTU SUVETEATER (48)
9. VON KRAHLI TEATER (90)
8. DRAAMATEATER (94)
7. LINNATEATER (97)
6. ENDLA (112)
5. RAAAM (132)
4. UGALA (136)
3. NO99 (173)
2. RAKVERE TEATER (209)
1. TARTU UUS TEATER (318)