Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu - Thors Production

Lavalugu "Kiidjärve omast poisist", Kalmer Tennosaarest, Kiidjärve maaliliselt kaunil kaldal on teater, nagu rock-kontsert. Näitlejad-lauljad mikrofonidega esitamas ülelendu või siis läbilõiget Kalmeri elust ja tegemistest, suurele rahvamassile korraga. Hoogsate pildivahetustega, kõigile eestlastele (või noorema sugupõlve puhul kõigi eestlaste vanematele) tuttava muusikaga. Ja mis on ka rikastatud ohtrate naljadega (tõesti hea huumor!). Ain Mäeots on ju teada-tuntud meister lavastamaks selliseid suuri mänge ning kõik tõesti töötas ka siinses lavarežiis nagu valatult ja viimistletult, detailideni produtseeritult, peaaegu nagu maailma edetabelite popmuusika. Kui poleks olnud mõningaid (tegelikult tervikut arvestades tühiseid) inimlikke konarusi, nagu näiteks selgelt ei raatsitud kärpida kõike üleliigset, vaid pigem kui keegi oli vaja sisse tuua, kui mõni laul oli vaja ära laulda, siis leiti selleks ikka mõni ajastuga seotud tegelane või vähemalt teatud tüübi kehastus. Mis omakorda tekitas olukorra, et mõni tegelane oli "nagu õhust võetud". Tuli ja laulis, näiteks vastava tunde/atmostfääri tekitamiseks ja otseselt sisu või karakterina ei olnudki suurema loo osa. 

Minu teatripeegeldus baseerub sellel, et istusin 26.reas ning nõnda jäi ka lavastuslike detailide jälgimine ja näitlejate töö tavalisest fragmentaarsemaks ning kohati isegi tõesti vaid "üldiseks" ja kaugeks. Tribüünid olid sellise mastaabiga "kontsertetendusele" kohaselt suured ja kõrged. Seesamune 26.rida oli nii lavast kaugel ja kõrgel (siinkasutatud foto näitab hästi ära nähtavuse ja see on veel 2x zoomiga lähemale tõmmatud), et esimese vaatuse esimene pool paistis päike üle lavakatuse otse silmadesse ning ega näinud ka sellepärast, mis seal täpsemalt toimub. Lava kõrvale asetatud ekraanide kaudu sai pisut abi, aga sedagi alles siis kui päike juba allapoole vajus. Ega siis ju pärast nii pikka teatripausi ei saanud teatrit vaatama minnes toetuda taaskord "ekraanile", seega kasvõi silmad kissis, aga ikka lavalt otse oli vaja seda vaadata! Mõneti tegelikult lavastajale kriitika, ehk tekkis küsimus, kas prooviperioodil ta ise vaatas mõnikord sellel kellaajal lavale viimastest ridadest? Või oli lihtsalt ilm tollel korral kui see juhtus, lihtsalt teistsugune... Kuigi, kes siis ikka sellise asja pärast pikalt toriseb, käed varjuks ette ja sai aimu küll, mis toimub. Olulisem oligi ju KUULDA!

Ja isegi nii kaugele paistis (ja loomulikult kuulis - heli oli vägagi okei!) ära Sepo Seemani sobivuse Kalmeriks! Mõte küll jooksis ka sinna, et kahju, et Mart Sander sedapuhku ei saa seda rolli teha, sest minu arvates oleks ka tema ideaalselt Kalmeriks (mitte ainult lauljana, vaid isegi teatava välimusliku sarnasuse tõttu) sobinud. Aga võitjate üle kohut ei mõisteta - Sepo ka ju tabavalt Kalmerlik. 

Kalmerile lisaks mängiti ka rida teisi karaktereid teatrimällu. Nüüd kus ka (vähemalt tänavusuve) viimane etendus mängitud ja rahvasuu teatrisuve ühel ja teisel moel ja kohas meenutab, on üle Eesti suveteatrilavadelt kõigil (kel õnnestus Vana klaverit näha) huultel 1 nimi - Priit Strandberg! Tema Hardi Tiidus on pisut ka parodeeritud vormis, aga lisaks kogu hoogsus ja huumorikuld! Tundub, et ka Ott Kilusk on erilise hoole ja armastusega just vana hõbeda teksti naljadega tööd teinud. Rahvesuu ei valeta - see on kuldaväärt roll nii tekstilises kui esituse mõttes. Irooniline, et Priit ise on trupi üks noorimaid meesnäitlejaid, aga mängib teistest vanemat meest, sest Tiidus oli ju vanem nii Kalmerist kui ka Valdo Pandist. Valdo rollis Priidule partneriks Veikko Täär, kes ka muusikalides juba varemgi ilma teinud ning vast ehk mõneti keerulisem luua, sest Pant polnud nii karikatuurne päris elus kui Tiidus (ma olen Veikost vaid natuke noorem, ent me mõlemad Pandijärgsest ajastust, kuid Tiidus on ometi meeles... samas Tiidus oli enne Priidu aega...). Kahekesi koos nad seal toimetavad, nagu omal ajal mälumängudes (koos Voldemar Pansoga) ja istuvad telemaja vastas asuvas Kungla baaris... Kuna minagi veetsin oma lapsepõlve sealkandis (kodumaja nõuka ajal, kuni välismaale kolimiseni, asus aadressil Lomonossovi, tänapäevase nimega Gonsiori 25, mis on see ainuke maja, mis jääb tele- ja raadiomajade vahele ning otse Kungla (tänapäeval Park hotell) vastas ning ema oli kõigi nende baaridaamidega seal tuttav, siis oli see nagu killuke ka minu lapsepõlve - sattuda taas "Kunglasse" :) Toona töötasid seal näiteks Ade ja Valli ja igasuguste teiste naisenimedega inimesed, ent ühtegi Annet (nagu siin etenduses) ma seal baaris ei mäleta... Kuigi kes teab, võibolla mingil hetkel oli kah (nagu see oleks tähis)... igatahes selliste suurte krässus juustega tädisid oli seal ju küll :) 

Nagu öeldud, siis Sepo Seemani Kalmer oli täistabamus. Seda nii laia joonega lõbusates ja laulu sisaldavates stseenilõikudes kui ka dramaatilisemates ja peenemates misanstseenides. Naerusuise ja lõbusa, jämedama pintsliga tõmmatud õnnestunud rollijoonistes on ta kõigile teada-tuntud tegija näitlejana, kuid seda naudingulisem oli taaskogeda seda psühholooiliselt sügavamat Sepot (näiteks elutsüklis kui ta oma abikaasa ja lapse emaga jõhkralt ja valusalt tülitseb). Kalmeri karakter oli jagatud kahe näitleja vahel. Nooremates aastates oli samas rollis Kalle Sepp. Kallega on kuidagi üles ja alla. Otseselt puuduvad etteheited siin Kalmeri seisukohalt, viga ongi vast eelkõige selles, et Sepo ka seda rolli edasi viib ja minu arvates tema kasuks see Kalmeri karakteri kandmine läheb. Probleem oli antud juhul rohkem isiklik, sest Kalle nasaalne laulmismaneer ei ole minu isiklik maitse ja seega ei saanud ma päriselt sellest üle ega ümber, et ka karakter pisut kahvatus. Seevastu nautisin täiel rinnal tema karikatuursemat lähenemist, millega Kalle lõi Onu Bella. See on üks värvikamaid ja vahvamaid värvilaike selles karakteritevoolus, millega vaatajaid igal, kiires ajavoolus voolaval hetkel kostitati. Kuidagi juhtus nii, et nüüd meestest räägin kõigepealt ja olulisematest on mainimata jäänud vaid Peeter Oja, kes ühtviisi naerutab nii veneaja ohvitserina kui ka telejaama juhina. Ta toob juba ainuüksi slepiga kaasa koomika, mis tervikut toidab, ent lisab mängu veel oma üllatavaid krutskeid, mida ühest küljest nagu ootad, ent üllatud sellest hoolimata (näiteks tema Artur Rinne!)

Samas kui mehed mängisid rohkem väliselt, mis ongi selliste suurlavastuste tavavorming, siis seda üllatavam ja hingelõikavam oli kaasatud naisnäitlejate psühholoogilisem sügavus. Ennekõike olekski pidanud alustama Liina Tennosaarest, kes siin ju mängis iseenda vanaema ning tegi seda erilise süüvimise, hinge ning tunnetusega. Ega mõnes mõttes polegi ju imestada - ta mängib iseenda sugulast ja (arvatavasti) oma armastatud vanaema, et see on niivõrd hingeliselt sügav ja murdest hoolimata või just nimme sellega koos tugevalt kaasatõmbav. Mahlaselt elav ja elus laval, mitte niivõrd tehtud kui just ON päriselt. Samuti seal kõrval mängiv Ingrid Margus, Kalmeri abikaasana. Tõeliselt suure austusega mängitud (tegemist on ju etendustki võib-olla vaatava inimesega). Ingrid on ise nii piltilus ja sestap mängides tegelast, kes meestel silmad krõlli ajab, selles on rohkemgi usutavust kui lihtsalt mänguline tabavus ja sügavus. See oli ka just tema, kes selle kõige-kõige dramaatilisema stseeni selles lava(elu)loos mängib, kus isa lapse juuresolles nõnda nõmedaks muutub. Suurest egost tingitult, mis sellises olukorras paratamatult vägagi võikalt välja kukub... arvata võib, et ju nii see mõjuks sellises olukorras kõrvaltvaatavatele lastele ka päris elus (minulgi kogemused vaatet üksühele oma isast-emast vastavas olukorras).

Saara Nüganeni rollideks erinevad vahvad ja naljakad tuntud naised, millest mõni karikatuurne, teine jälle imeliselt tabav ja ehe Valentina Tereškovast (milline lauluhääl!!!) Reet Linnani välja. Inga Lunge laulis minu jaoks etenduse vast ehk ilusaima laulu ning figureerib ka mitme naise kehas läbi etenduse. Üldse jäigi kogu näitlejate trupist hämmastav multitalentne tunnetus - näitlevad, laulavad, tantsivad, viskavad nalja, aga on ka sügavad ja tõsised - täpselt nii, nagu parajasti misanstseenid või suured pildid nõuavad... nii nagu elust läbi lauldes ja tantsides teised inimesed sellel kiirteel möödudes kõrval tunduvad. Ses mõttes veel eriliselt õnnestunud näitlejate valik. Vaataja seisukohast ka kogu aeg huvitav - kes järgmiseks "vanadest tuttavatest nägudest" mängu siseneb ja kuidas, kas ja kui kiirelt ta ära tunneb ning ühtlasi milliseid nostalgilisi seoseid loob.

Ott Kilusk on kirjutanud ühe tõeliselt vahva (suuremas osas ja selles osas mis polnud vahva, oli teisi tugevaid emotsioone tekitav) teksti nii Kalmer Tennosaare elu kui ka tänavu 65ndat juubelit tähistanud ETV ajalugu segades ja just "vana hõbeda" karakteri tekst kubiseb lausa paroolilikest ja headest kildudest. Britt Kõrsmaa seatud liikumine, mis sisaldab kõikvõimalikke telesaadete tantsunumbreid kui ka parajasti tükis toimuvale ajastukohast sobivat ja ühtlasi huvitavat ning stiilset koreograafiat. Üks aasta tugevamaid koreograafiatöid teatris, mis pole ju otseselt tantsuteater! Isegi liiga lihtsad on pahatihti muusikalide liikumisseaded, et lauljad ja näitlejad suudaks need ära tantsida, aga siin on kaasatud tantsijad ja ka näitlejad saavad koreoga hakkama. Ja muidugi võrratu Siim Aimla oma bändiga. Lahe ja energiline ning väga kõrgel tasemel!

Kui nad nüüd ka järgmisel suvel seda veel peaks mängima (tükk oli ju vägagi populaarne ja õigusega), siis ettevaatust tagumistes ridades istuvate vanainimestega - nad ei oska üldse teatris käituda - kommenteerivad iga asja kõva häälega - arvates ilmselt, et suur rahvamass ja lavalt kaugel asuvad istekohad ning nõnda tundub nagu normaalne juttu ajada... Isegi naabermaja pidevalt haukuv pauka ei häirinud pooltki nii palju, olgugi, et häälekalt iga teisele laulule oma viisi nõutas kõrvale. 

Hinnang: 4

Kindlasti üks suve meeldejäävamaid teatrielamusi, ainuüksi juba erilise ja autentse mängukoha pärast. Ent ka selletõttu, et ise on saanud Kalmeri muusikaga üles kasvada. Kuigi peale Entel-Tenteli laulude väga tema muusikat kaasas pole läbi elu kandnudki. Nimilaulugi tõi teadvusesse esimesena alles Lenna Kuurmaa, kui ta sellest mõni aasta tagasi oma hiti tegi. Samas nüüd täiskasvanuna on neid teisigi Kalmeri laule raadiost kuulates ette tulnud üllatusega a la "Ohhoo, see on ju ka tema laul". Ja etenduses kõlavad vahvad laulud olid juba peaaegu kõik vähem või rohkem tuttavad ning mõni isegi vägagi armas. Aga eks see ole ju sugupõlvede asi. Kalmer lihtsalt oli "suur" napilt enne minu aega. Mina väikse põnnina olin kõrvuni armunud hoopis Entel-Tenteli plaadi kaanel olevasse (minust 10 aastat vanemasse) Klarika Kuusk'e... tema ilus juukseseade tollel fotol oli see, kuidas terve lapsepõlve tüdrukuid joonistades proovisingi nende juukseid joonistada... Nii mõjuv võib olla "noor armastus" :) Kalmer ise, ausalt öeldes, mõjus minule tsipa imeliku onklina. Selline pehme moosinägu. Kahtlane :) Minu jaoks olid cool-id Ivo Linna ja Rock Hotel. Marju Länik ja Anne Veski... kõik ülejäänud jäid välismaa lauljate varju. Linnavanaema kuulas Suveniiri (aga sellest muusikast mina aru ei saanud), vanaisa tõmbas lõõtsa ja õpetas meile lastele selliseid laule purjuspäi, mille peale vanaema oleks kreepsu saanud. Vaevalt, et seal Kalmeri repertuaari sisaldus. Maavanavanematel polnud üldse aega muusikast huvituda. Nemad kuulasid heal juhul kui mina neile viiulit kääksutasin või laulsin "Kriips Kraaps kriibus kraabus"... Mu isa hüüdiski mind terve lapsepõlve "Kriibus"eks... Ja seegi ju Entel-Tenteli laul... nii palju ühist siin väikses Eestis - kõik oleme kaudselt või lähemalt seotud, tuleme sarnastest lapsepõlvedest ja tunneme samu staare. Ja staar kahtlemata Kalmer ka oli... ent selle eest tuli ka maksta teatavat hinda... nii temal endal kui ka lähedastel. Lõpuks, aga oleme kõik inimesed, oma heade ja vigadega. Ühel on ühed, teisel teised. Ära tunneme neid kõik. See isiklik äratundmine nii mitmel tasandil oligi vast kõige suurem vaatamisväärtus. Soe nostalgia, draama ja lõbusad naljad, muusika ja tantsud - teater, nagu rock-kontsert.

----------

Tekst lavastuse kodulehelt: 

„VANA KLAVER ehk suusabaasis on tantsupidu“

Muusikal armastatud lauljast Kalmer Tennosaarest

Kalmer Tennosaar oli üks Eesti esimesi poptähti, kelle sametine hääl viis une tuhandetelt naistelt. Pärast seda, kui Kalmerist sai Eesti Televisiooni esimene meesdiktor, vallutas ta peagi kõik suuremad estraadilavad nii siin- kui sealpool Nõukogude Liidu riigipiiri. Tema välimus püüdis pilku: Elvise maneeridega, naeratav härrasmees, kena ja alati hästi riides.

Eriti kuulsaks sai ta bel canto stiilis itaalia lauludega: Cuccucia, Solenzara, Volare jpt. Tuntust lisasid ka Karulaane jenka, Ristikhein, Postipoiss, Just nii, kui enne, Jamaika hällilaul, Vana klaver ja palju teisi laule. Enneolematult suur populaarsus saabus aga laste laulukonkursiga „Entel-tentel“, mis oli üks paljudest muusikasaadetest, mida "onu Kalmer " tollases noorukeses ETV-s toimetas ja juhtis.

Muusikal „Vana klaver“ on ühe legendi teekond läbi 60ndate aastate kuni tänapäevani välja. Kalmer Tennosaare kõrval näeme Eesti muusika märgilisi tegelasi nagu Georg Ots, Heli Lääts, Onu Bella, Jaak Joala jt. Tema parimate sõprade hulka kuulusid tollased telelegendid Valdo Pant, Hardi Tiidus ja õepoeg Mati Talvik ning Nõukogude Liidu kangelane, kosmonaut German Titov.

See on lugu lihtsast ja südamlikust maapoisist, kellest saab saatuse tahtel lavatäht ja tuhandete lemmik.

See on lugu vastamata armastuse elukestvast valust ja romantilistest unistustest, liivajooksnud suhetest, suurest ja väikesest õnnest.

PEAOSADES:

Sepo Seeman

Kalle Sepp

OSADES:

Peeter Oja

Inga Lunge

Liina Tennosaar jt.

AUTOR:

Ott Kilusk

LAVASTAJA:

Ain Mäeots

MUUSIKAJUHT:

Siim Aimla

KUNSTNIK:

Karmo Mende

Koreograaf

Britt Kõrsmaa

INFO:

Etendused Kiidjärve pargis Põlvamaal (Taevaskoja lähedal)

Juulis ja augustis 2020

Habras ilu - Fine5 Tantsuteater

Sisenedes Fine5 "Hapra ilu" maailma, ehk astudes saali, kus toimub etendus, näeb selles mõneti steriilses ja heledas ruumis kõigepealt maas nelja valget üleelusuuruses "telegraafilinti" - kirjutamata paberlina publikust kuni tagaseinani. Kohe tulevad sinna ka 4 inimest, kes liiguvad neid pabereidpidi, aga pigem vigaselt, kortsutades, mitte otse, vaid need käkra ajades. Lava eesotsast tagumise seinani välja. See on "sisemine". Siis hakkavad need inimesed värisema - see on "väline". Andes mõista mingist haigusest... Parkinsonist... Hetkega toimub adumine, et just sellega ulatatakse kätte lavaloo "võti". Edasi (no tegelikult ju seda algust muidugi ka) tõlgendab juba iga vaataja oma peas isemoodi... Nagu tantsu ja mistahes (peamiselt) sõnadeta esitlusvormi etendus- (või ka muud) kunsti vaadates. See on ju ka osa vaatamise ja avastamise võlust. Sellepärast ei pretendeeri minu arvamus ja lahtitõlgendus siin absoluutsele tõele. See on vaid ühe vaataja seoste ja tähelepanekute tõlgendus. Sestap on huvitav igaühel vaadata ja lugeda lahti enda "lugu" neid siis võrrelda ja kuigi vaidlemisel pole mõtet, sest kõigil on ühtviisi õigus, annab see võimaluse näha teise silmade läbi midagi ning võtta või jätta sellest mis tundub õige või vale kõrvutades, laiendades enda kogetut. Sellepärast kutsungi lugema seda, kuidas mina selle loo enda jaoks sisemise silma kaudu lahti mõtestasin...

Kõigepealt tuleb öelda, et Tiina Olleski loodud ja koreografeeritud tundeline lavalugu mõjus väga isikliku ja kas siis seeläbi, aga ühtlasi ka väga sügavana. Viis siinkirjutaja kuhugi, kuhu tavaliselt mõtted ei kandu, kui just ei ole olukorras, mil vaatad ja jälgid inimest, keda proovid mingil põhjusel lahtimõtestada. Nagu öeldud, siis antud juhul olid minu tundmused seotud haige inimese vaatamisega. Laval on 4 väga eriilmelist, ent ometi ühtset tantsijat, kes minu jaoks moodustasidki ühe terviku - ühe inimese 4 mina. Eks seda tulebki ju harva ette, kui inimese sisemus on täiuslikus harmoonias ning meeles ja sees kõik ühtne. Ka mina vaadates tundsin ühel ja samal hetkel nii sügavat kurbust, ent ka mõtestatud liikumise koordineeritust ja kanaliks olemist loojutustamisele ning kõigele lisaks ilu inimestes. Vaatlesin, jälgisin, mõtlesin, tõlgendasin-mõtestasin ning samal ajal ka istusin ning tundsin oma kohta ajas ja ruumis ning seda kõike samaaegselt. Nii on ka need tantsijad vahepeal sünkroonis, siis jälle mõni neist lendleb rõõmsa liblikana, samal ajal kui teine on vaevatud või liikumatu ning kolmas seisab hoopis pea peal! Vahepeal lähevad mõtted lendu, üks mõte jookseb teistel eest, siis jälle tuleb teine või kolmas järele ning läheb möödagi ja muutub tähtsamaks - peamiseks, sellega on järsku kiire. Mõni jällegi kustub. Samuti nagu need minad meie sees - mõni annab alla, mõni ei pööra tähelepanu, mõni proovib, aga tal pole üksi piisavalt jõudu. Kui inimene on terve, siis on need sisemised minad jõulisemad, suudavad toimida nii koos kui lahus. Haarata inimese jaoks nii välise kui ka tegeleda sellega, mis toimub sees, mõttemaailmas. Väliselt tundub teistelegi kõik normaalne. Ja seda isegi siis kui sees on midagi, mingi osis, üks või mitugi minadest "katki". Kui inimene on haige, siis võib näida, et vahepeal tulevad inimesel selgusehetked - ta virgub ja suudab toimetadagi midagi. Ja juba järgmisel on ta jälle endassetõmbunud ning halvemal juhul ei saa temaga isegi kontakti. Seda nägin ja lugesin üheks tervikuks seotud "Hapra ilu" liikumise-mõttekildudest.

Tegelikult ju vaid "phuhhh" ja inimene võibki olla sellises olukorras. On see siis liiklusõnnetus, talvel jääpurika pähekukkumine või mõni haigus, mis ei "hüüa tulles"... ja isegi kui hüüab, siis ei pruugi sellele tänapäeval teadaolevate vahenditega midagi parata (nagu parkinson või dementia või mõni muu, mis viib meele sinna, kus kõik need sisemised minad enam pole inimese enda kontrolli all). Inimene ja eriti tema mõistus on habras. Ilu veelgi hapram. Ilu kaob ka ajaga, kui seda üldse on kunagi olnudki. Õnneks on "ilu" siiski vaataja silmades ja nõnda pole see inimese enda jaoks nii tähtis. Sellest saavad teised midagi. Kui vajavad, kui tahavad... kui see üldse nendeni jõuab. Ja see on oluline. See annab. See toidab. Ja ega "ilu" ole ju isegi alati mitte väline ja silmakoobastes asuvate silmadega nähtav, vaid võib-olla hoopis sisemise silmaga ja sisemine ilu... 

Imeline, kui see, mida vaatad, sind niimoodi suudab liigutada. Tekitada seoseid. Lummata ja enda looga kaasa ning sisse tõmmata, et unustad, et vaatad, vaid elad sellele kaasa, mis laval toimub ning üldsegi mitte tantsijatele, kelle liikumist jälgid, vaid sellele ühtsusele, mis moodustub vaadatavast ja enda peas loodud loost. See on ilus. Habras ja ilus. Nagu uni, millest etenduse lõppedes ärkad ja saad aru, et käisid kusagil mõttega kohas. Ma ei tunne Tiinat, aga tean kui ilus tantsija ta ise on. Nüüd sain teada, kui ilus ta ka seest on, sest sellist ilu saab luua vaid inimene, kes on ise ilus ja väga-väga sügava hingega.

Imelised, isiksustega tantsijad on siin seda Tiina "inimest loomas". Koos ja eraldi üheaegselt. Igaüks tuues oma eripäraga ühe inimese eripalgelisuse ja värvikirevuse, muidu sellesse steriilsesse ümbrusesse. Helen Reitsnik on terav ja täpne. Vilgas, väike, aga liikudes korraga kõikjal ja lava on kogu aeg teda täis. Tugev ja habras nii kordamööda kui ka korraga. Olga Privis üdini naiselik, kord malbe ja pehme, siis jälle jõuline, isegi sõdalane, südamlik ja karm nii kordamööda kui ka korraga. Simo Kruusement toob sisse mehise elemendi - jõulisuse. Teha-jaksamise, alalhoidlikkuse, vastupidavuse. Tantsijana metsikult šarmantne, samas (tänu ilmselt juustele) mingi punk- vastuvõitlemine, eristumine - seegi "mina" meist ju paljudes olemas (ja seda kõike olenemata sugupoolest, ka see jõulisus teatud olukorras, teatud eluhetkel). Ja muidugi Renee Nõmmik, kes minu jaoks oli selle inimese kõige sügavam mina, teisalt see "kõige sügavam" oli ka see, mis "väljapoole" kõige rohkem paista. Üdini tõsine, üdini kurb, üdini isiklikult läbitunnetatud. Kõige enam oli see just tema, kes taandus, kustus, tõmbus teiste vahel keskele, taustale, eemale, ka publikule kõige kättesaamatum ja ühtlasi kõige valusam.

Kristina Viirpalu-Tudeberg on loonud imeilusad kostüümid. Värvideks sinakashall silmatoon, valge puhtus, millele kreemjam toon "elu andmiseks" ning punane - veresoon. Ei tea kunstniku mõtteid või kas tal oligi mingit muud taotlust peale ilu ja seda need kostüümid kehastasid, aga minu jaoks tõesti tekkis assotsiatsioon "silmade", ehk hinge peegliga - silmad on need mis mõnikord räägivad, isegi kui suu ja keha seda teha ei suuda. Silmadest võib lugeda nii palju. ja kui suudab sealt lugeda, siis on "side olemas". Fine5 valguskunstnik, kelle töö on alati eraldi väärtusega, oli seekord etenduse niiöelda valguse käes toimudes, ehk avatud akendest tuleva luumeniga justkui nähtamatu. Eks seegi "valgus" muidugi "valitud", sest valguse oleks võinud aknaid kattes ka ära võtta. Kuna 27.augusti, ehk teise etenduse ajal oli päiksevalgus eriti soe, siis andis see oma pitseri ka atmosfäärile, kas siis Antsuga kokkuleppes või omaloominguna, ent see töötas lavastusele kasuks. Andis "looduse" ja "loomulikkuse". Sealjuures väga huvitavale Valentin Silitsenko helimaastikule vaatet vastukaaluks. Sest muusika oli elektrooniline, tehniline, kuid huvitav ning just selle koreograafiaga sümbioosis ning oma intensiivsuse muutustega omas nagu eraldi oma režiid.

Jätan targu draamaetendustega võrdsel skaalal selle seekord hindamata, aga jättes kõrvale balletid, on see minu käesoleval aastal nähtud viiest, tinglikult nimetades moderntantsulavastuste etendustest tugevaim. Ühtlasi kõige rohkem emotsioonetekitavam ja isegi koreograafiliselt kõige komponeeritum ja külluslikum. Minu, hetkel veel ühe käe sõrmedel kokkuloetaval korral nähtud Fine5 lavastustel on alati midagi öelda ja seda mitte suurte, üldsuste, ühiskonna pinnalt, vaid pigem intiimsemalt, inimeselähedasemalt, isiklikumalt. Igaühele, tema isikliku elu pinnalt. See tekitab tunde lähedaletulekust, hingepugemisest ja vaid nii ongi võimalik vaatajat liigutada. Tema mõtted käivitada ja samaga endaga kaasa kiskuda. "Habras ilu" tõestas seda taaskord. 

See polnud kerge vaatamine, aga selles oli ilu. Habrast, kaduvat ilu, mis veel nii kaua on meiega, kui ta "on". Ja see annab. See toidab.

Tekst lavastuse kodulehelt:

“HABRAS ILU”- LAVASTUS TEISTSUGUSEST ILUST

Lavastusega "Habras ilu" võtab Fine5 Tantsuteater ette teekonna kehameele sügavamale territooriumile, pindmistest mõtte- ja liikumiskihtidest kaugemale, et uurida inimese elupulsi tuksumist selle hapramas staadiumis. Õigusega olla muutuv, teistsugune ja sellest erilist ilu ammutav. See on samm võõrandumise poole argise plastikmaailma olmelisetest peibutustest ja välise kattevõõba pealetungivast lummusest.

Koreograaf Tiina Olleski sõnul on lavastuse loomise inspiratsiooniallikaks parkinsonismist mõjutatud keha jälgimine: „Vaadeldes oma ema, kuidas ta mõte töötab, kuidas keha liigub ja toimib, märkasin tema teistsuguses olemises midagi väga kõnekat ja ilusat. Selles hapras staadiumis kohtuvad vaimu ja füüsise erilisus, elutarkus ja loomulikkus, mis inspireerisid mind koreograafina. Lavastuse eesmärgiks pole parkinsonismi ilmingute kopeerimine või reprodutseerimine laval, pigem viis läbitud loomeprotsess meid eemale paljudest harjumuspärase tantsumaastiku loomekujunditest, et leida teistsuguse liikumisteksti kujundikeel. Oluline on minu jaoks ka see, et vaatajate ette astuvad sügavama elu- ja lavakogemusega tantsija-isiksused. Usun, et see rännak julgustab meid kõiki nägema, et tantsukunst on rikas ja võib ka meie kultuuriruumis olla aktsepteeritud täiskasvanud, küpse inimese tõsiseltvõetava loomingulise väljendusvahendina."

See Fine5 Tantsuteatri uuslavastus on neile, kes märkavad ja usaldavad end jälgima elavat keha, meis kulgevat aega ja olemise haprust, sest kõige imelisemad asjad siin maailmas on ühtaegu nii tugevad kui ka väga õrnad – loodus, inimsuhted, vabadus, inimese keha.

Tantsijad: Helen Reitsnik, Olga Privis, Renee Nõmmik, Simo Kruusement

Kostüümikunstnik: Kristina Viirpalu-Tudeberg

Muusika: Valentin Siltsenko

Valgus: Ants Kurist

Kõike head, vana toriseja - Rakvere Teater

Ausalt üles tunnistades, olin ma kahevahel, kas tahan minna vaatama soome-toriseja-etendust. Tuomas Kyrö on Soomes tõeliselt kuulus ja armastatud kirjanik ning tema "torisejast" raamatusarjast on tehtud juba nii täispikk film (2014) kui ka 8-osaline telesari (2019). Nimiosalise rolli on mõtetes juba kinnistunud Soome üks kuulsamaid ja armastatumaid näitlejaid - Heikki Kinnunen, kelle mänguga olen sinapeal juba lapsest saadik (peamiselt soome tv kaudu, aga 8 aastat Soomes elades, sai teda ka teatris nähtud). Tema stiil on väga tugeva omapäraga ja nõnda mõtlesin, et kas tahan või üldse suudan Tarvo Sõmerit "selle torisejana" vastu võtta. Lisaks tundub see huumor selline "teatud" tüüpi, millega filmis ja soomlaste enda esitatuna võiks olla kergem suhestuda. Rääkimata sellest, et vanainimese "torisemist" ei viitsigi kuulata. See on juba liiga kulunud ja leierdatud võte komöödiates.

Rakvere Teatri "torisejal" on siiski väga tugevad poolt-argumendid, mis panevad (panid mindki sedapuhku, sest vaatamas ma seda ju käisin) nendest eelarvamustest mööda vaatama. Esiteks romaani dramatiseerijaks on Urmas Lennuk, kelle peale võib (peaaegu) kindel olla. Tema kui keegi, oskab muuta sellise üdisoomlasliku loo just eesti publikule söödavaks. Lavastajaks Eili Neuhaus, kelle hea nina materjali suhtes ning arvestades Lennukiga koostööd näiteks "Kui seda metsa ees ei oleks", tõstab alati huvi, kui ta midagi lavastada võtab. Ja lõppude lõpuks, võib-olla ongi hea näha sama karakteri lahendust hoopis teistsuguse DNAga näitlejalt, sest Kinnunen ja Sõmer on täiesti erinevatest ooperitest, rääkimata, et ka täiesti eri generatsioonidest ning erinevate lavaauradega. Lisan veel, et isiklikult on ka igatsus olnud näha uut rolli Tiina Mälbergilt (viimasest on juba liiga kaua)!

Minu kahtlused olidki tühised. Täpselt nii ongi - Lennuk on sellest teinud (kuigi Soome nimedega) täiesti eestlaste loo, Eili on kogu loos peituva südamlikkuse lavale toonud emotsioonetekitavalt ja imelihtsalt loo kihtide vahele suhestumistpakkuvalt ning Tarvo ei ole mitte "Soome-toriseja", vaid "Eesti, kindlate enda veendumustega ja parajalt sõnaosav vanamees". Kuigi jah, mis "vana"mees see Tarvo veel on, aga siin ta mängib tõesti oma rolli nii ehedaks ja vägagi äratuntavaks vanadekoduealiseks pensionäriks.

Minu arvates on tegemist materjaliga, mis kõnetab pigem keskealisi ja sellest vanemat publikut. Kuigi laval on 2 generatsiooni - ema ja isa, nende poeg ja poja minia. 4 tegelast - 4 näitlejat. Mõneti isegi kammerlikult väike. "Lihtne lugu, lihtsatest inimestest" - tabavamat lühikirjeldust on raske öelda. Kuid igas lihtsas inimeses on ju ka peidus oma suur maailm, omad soovid, unistused, elutraagikad, mälestused ja mõtted. Laias laastus võiksid need ema-isa siin olla vanuses 60-70+ ja nooremad 30+. Ja see määrab ka niiöelda publiku sihtrühma diapasooni. Kuigi saali hallipäiste kontsentratsioon näitab ka kummale poole kaldu. Ent need teemad on tegelikult universaalsed, sest vanemate inimestega käivadki ju ikka kaasas nende järeltulijad ja paljuski käsitlebki lugu generatsioonidevahelisi suhteid - ootuseid ja (eel)arvamusi. See kuidas pere on ikka üks olulisemaid meie eludes ja nii hea, kui on olemas selline tugisüsteem, millele vajadusel toetuda. Ja seda ju tegelikult nii noorematele kui ka vanematele. See on ka selle loo süda ja hing.

Kuid kõige rohkem räägib lavalugu ikkagi armastusest. Armastusest mehe või naise vastu. Pere, laste ja vanemate vastu. Mälestuste jõust, andeksandmisest ja teise inimese tunnetest ja soovidest arusaamisest. Need on teemad, millele mõttega kaasa elades tunned iseendas emotsionaalse intelligentsi kasvamist. Kõrvaltvaatajana nimelt on selliseid eluolulisi asju selgem näha, märgata ja mõista. Ise oma elu sees nendes teemades sipeldes või silmitsi olles, hägustavad emotsioonid ja ego liialt teadlikku võimekust olukorra üldisele pildile mõelda ja seeläbi ka tõeliselt aru saada mujalt kui enda positsioonilt. Inimesena areneda saab lihtsamalt teiste tegutsemist, valikuid ja otsuseid kõrvaltvaadates ja ühtlasi siis rakendades neid mõttemalle, kui peaks sattuma samasse olukorda, ühtlasi teades ja tunneteades mõlemate osapoolte seisukohti selles võrrandis.

Ja see hirm, et nüüd etenduses üks suur torisemine ongi kogu aeg, mis ehk alguses on naljakas, kuid sellisest tüdineb ju kiiresti, ka see hirm on asjatu. Tegijad ei vii meid sinna suunda. Kõik see niiöelda "torisemine", mis siin aset leiab on ka soe ja inimlik. Vanemate inimeste kindlaks kujunenud arvamused on ju tihti kõigutamatud, eriti nooremate poolt. Mida need noored ka teavad? Ja kui teavadki, siis hoidku enda teada - vanem inimene teab ikka paremini. Noortel jälle on oma mätas, mille otsast vaadates on tunne, et vanemal oleks nii või naa parem või see mida vanem inimene teeb on mõttetu või mõistetamatu... Seda ei saagi noorem aru saada, sest ise pole samas olukorras kunagi olnud. Nii need kokkupõrke-avariid tekivadki. Hea ja sooja huumoriga tuuakse neid eluliselt vaatajate ette ka "Kõike hea, vana toriseja" lavastuses (tegemist muide Toriseja-sarja kolmanda osa raamatuga). Teatavast, põhjamaisest, meile omasest südamesoojusest kantud. Ütlemata sõnadest, ilmetest, ümber nurga näitamistest või siis just kohmakalt otse. Kõik neli tegelast on sümpaatsed, kõik tahavad head. "Soomlased", nagu ka Eesti inimesed meie ümbert. 

Muide Eilil on vägagi õnnestunud tekitada seda "soome"-tunnet (ja mina tean - olen selles ühiskonnas 8 aastat elanud). Korraks isegi vilksatas paralleeltundmus Kaurismäkiga! Mis omakorda viis mõttele, et Tiina Mälbergis on teatavat sarnasust Kaurismäki filmide ühe alatise põhinäitleja Kati Outineninga. Või siis Tiina meelega kanaliseeris Katit oma siinses rollis... ei tea. Tarvo "toriseja" on tegelikult väga nunnu. Näitlejale au, et ta ei unustanud hetkekski oma tegelase ülesehitusel vajalikku käevärinat ja see muudab karakteri stiilipuhtaks. Ja kuna Tarvo on minust päevapealt 2 kuud noorem, annab see siinkirjutajale veelgi parema perspektiivi, mille kaudu hinnata kui vingelt ta oma "vanamehe" lahendab. Liisa Aibel ja Elar Vahter "noorema paarina" on samuti väga eluliselt täpsed. Isegi paarina usutavad. Tarvole kahtlemata see roll ka sobib, kuid ta ei sõida sellel liugu, vaid ehitab tegelase nii tugevalt üles, et kui nüüd silmad sulen ja mõtlen "torisejale", siis ei ole tal enam Kinnuneni nägu, vaid Sõmeri oma. Tiina mängib küll haiget naist, aga tänu sellele, et ta saab kontrastina sellest ka välja tulla, tekib mänguruum ja duaalsus, millega Tiina oma tegelasele hinge sisse puhub ja publikule tegelase suhtes nii kaastunnet, kui arusaamist annab. Liisa energia on laval nii positiivne. Võiks öelda, et just tema loodus nägin ma kõige ehedamalt just soomlast. Teisalt oli selles pinnal lõbusust, aga pinna all sügavust. Elar Vahter oma hea häälematerjaliga on kiiresti tõusmas üheks huvitavamaks nooreks näitlejaks eesti teatrites. Ta on žanritu ning mõjub igaühe naabrimehe- või naabripoisina ja ehk sellepärast on temaga nii kerge samastuda ja/või proovida tema tegelast mõista.

Reili Evart'i kunstnikutöö kasutab laval mõnusalt palju soomlaslikku puitu - nagu need "mökkid" ju ikka seal 1000-järve maa vete vahel on. Sobivalt luues kogu lava nagu neljaks - all 3 osa (kummaski otsas kodu/haigla, aga ka nö. ees-keskel) ning lisaks veel "peal", kuhu jõutakse korra nii mängu keskel kui ka lõpus. Kavalalt kunstnikutööga lava "laiendades", käsikäes lavastajatööga, et oleks võimalik stseenide väljakasvamise teineteisest orgaaniliselt, ent siiski mõnes mõttes ka tavaliselt põnevamalt lahendada. Ainult ühes stseenis, kus isa ja poeg autoga sõidavad, on natuke võõristust pakkuvaid bussi- mitte autoistmeid kasutatud... Märt Selli valguskaart on mahe (pruunikaskollaste) väikeste hüpetega steriilseks või isegi ühe jalaga kummituslikuks (sinakate toonidega), justkui rõhutamaks oma toonide ja melanhooliaga seda õhustikku, milles parajasti laval viibitakse, olles sellega ühtlasti heaks partneriks teatavale muhekurvale põhjamaa komöödiasugemetega bluesile.

Hinnang: 4

Tugev traditsionaalne teater. Isegi üllatusin, kui hästi end seda vaadates kodus tundsin ning kui sügavuti tegelastele - nii noortele kui vanematele kaasa elasin (olles ise nende kahe tegelaste generatsioonide vahepeal). Kindlasti pole see rahuliku ja vast ehk ka võib väita, et argipäevase sisuga lavalugu kõigi jaoks, aga kui ka siin minu jutus äratoodud teemad kõnetavad, siis usun, et see on just Sinule. Ideaalne kui otsid samastumisvõimalust, realismi, väiksema skaalaga, ehk kammerlikumat lugu ja teatris intiimsemat atmosfääri, ehk tegemist on niiöelda klassikalise "väikse lava" tükiga. Inimsuhted on soojad, on kurbust, aga saab ka muheleda ning kamaluga äratundmise magusust tunda. Hingega lugu, hingega inimestele.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on ka pärit sealt, autoriks Maris Savik):

KÕIKE HEAD, VANA TORISEJA

Tuomas Kyrö on soomlaste Andrus Kivirähk, kuid ta ei kirjuta eestlastest, vaid soomlastest. 

Vana Toriseja valmistub juba eluajal oma matusteks, aga nii mõndagi on veel tegemata. Kõigepealt tuleb koostada endale muidugi järelehüüe. Kes tunneks vana Torisejat veel paremini kui tema ise? Ka hauakivi saab soodsamalt kätte, kui odavmüükidel juba eluajal pilk peal hoida. Pärandi jagamine – kindlasti tuleb see asi ise korda ajada. 

Ja mis kõige tähtsam – vana Toriseja kohustus on lugeda üles kõik need vead, mida tema ümbritsevad on elu jooksul korda saatnud. Tõele au andes tuleb siiski etteruttavalt tunnistada – ka vana Toriseja on elus ühe korra eksinud. Või siis kaks. Oleneb, kuidas asjale vaadata. 

Loodetavasti paneb lavastus mõtlema Helsingi-Tallinna tunneliehitajaid, et kas poleks kasulikum see tulevane vennasrahvaste sild rajada hoopis Rakvere ja Helsingi vahele? 

LAVASTUSMEESKOND

Autor Tuomas Kyrö „Ilosia aikoja, Mielensäpahoittaja”

Lavastaja Eili Neuhaus

Kunstnik Reili Evart

Valgus Märt Sell

Muusikaline kujundaja Hando Põldmäe

Tõlkija Kadri Jaanits

Dramatiseerija Urmas Lennuk

Osades Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter

Katkuhaud - Ugala

 

Minu teatripeegeldus baseerub sellel, et Ene Mihkelsoni raamatut "Katkuhaud" pole ma varem lugenud. Raamat oli ilmudes millegipärast eemaletõukav ja ma ei teagi miks, sest "katk" kui teema tundub huvitav alati ning raamat võitis ka rida auhindu (sellepärast isegi ostsin selle endale riiulile, et "kunagi" kindlasti loen). Nüüd, pärast teatri nägemist selgus, et katk on siin ülekantud tähenduses. Viidates ilmselt Stalini-aja ohvritele ning see, milliseks too aeg inimesed muutis, omakasuhuvidest johtuvalt on selline sotsiaalne käitumisilming tõesti võrreldav psühholoogilise "katkuga".

Tegelikult võiks kogu teatrielamuse kokku võtta ka vaid ühe suure armastuskirjaga Luule Komissarovile. Oma aastaauhinnaväärilise ümberkehastusega Kaata'ks hoiab ta vaatajat enda peos iga sekundi, mil ta laval on (ja isegi kui mõnes stseenis teda seal näha pole, on tema "kohalolu" tuntav!). Niivõrd psühholoogiliselt läbitunnetatud on see roll ning selle, minevikust läbiraputatud ning oma ilmselgelt raske elukandamiga tänaseks mentaalselt häiritud vanamemme kihtidevahele pugenud Luule, on leidnud siin endast täiesti uusi tahke ning suutnud need suisa vapustava meisterlikkusega välja tuua. Lull on tõeliselt, nagu üks meie rahvuslikke aardeid! Jah, selles Kaatas on ka üksjagu Luulet kui näitlejat, aga suurem osa ikkagi selgelt nö."ülesehitatud" karakter - näiteks pisikesed suuga tehtud tsüptsüptsüpid, kiired-närvilised teelusika keerutused tassis, memmetudilikud sussisahistamised jne. Näitleja ei pruugi siin mängida endast sugugi vanemat naist, ent sellel karakteril on olnud suured läbielamised, mis on temast tänaseks päevaks kujundanud Luule ülesehitatud ebastabiilse närvikavaga tädikese. Ja Luule tõesti "mängib" selle kõik Kaatasse sisse. Kõik need kiiksud, mis on tekkinud sellest, et üks naine oma mälestuste taaka endaga nii pikalt kaasas on pidanud kandma, ilmselgelt saamata hetkekski oma mõtetes neist deemonitest ja süütundest rahu. Lull, lull, va musirull... vapustas, raputas, nii tegelane kui näitlejatöö - silmad, kehahoiak, reaktsioonid (osad justkui refleksid, teised jällegi, nagu nimme kaastegelastele teatavast küljest enda näitamiseks külge poogitud - vägev kui näitleja suudab luua oma mängu selliseid metatasandeid), miimika, füüsiline ja mentaalne. Imeline!

Kadri Lepp, Kaata sugulastüdrukuna, keda Luule karakter lapsena üles kasvatas on siin teine peaosaline. Kadri lahendab oma karakteri allasurutud tunnetega, mis aeg-ajalt rafineeritud loomuga tänapäeva naisest siiski aeg-ajalt välja purskuvad - nii valusad ja nii häirivad on tema küsimused oma enda (ja Kaata) ajaloo kohta. Kui alguses on see tegelane pikalt oma tundeskaalas vangis, siis võib jääda mulje, et rollis polegi väga palju dünaamikat, ent see on näiline, pinna all pulbitseb ja koguneb kõike seda mäda, milles ju laps ise pole milleski süüdi, vaid see on teise, täiskasvanud inimese tegudest sinna pandud. Lapsena tead ju vaid niipalju, kui suudad näha ja tükkidest enda jaoks kokku panna. Sellepärast on ta nüüd tulnud (üle pika aja) oma tädile külla, et saada selgusele, mis tegelikult juhtus. Saada täidet oma mustadele aukudele ning rahu teadmisest, mida ja kes vanemas generatsioonis tegi.

Tänapäeva tasandisse on segatud ka Kaata poeg, Aarne Soro kehastuses, kes käib emal külas vaid omakasu noolides (geenid on kandunud ju edasi, aga igas ajas on oma "katk" möllamas inimeste psüühikaidpidi). Aarne loob selle mehe ontlikuks, ent kuidagi kohmetuks ja nii sotsiaalselt kui ka olemuslikult imelikuks, kuigi mitte ülemängimisega, vaid täiesti usutava inimesena. Selliseid on meie seas. Ta tegeleb mingite umbluutamistega, mida ise tõsiselt võtab ja nõnda on saanud ka teisi ennast uskuma, tegelikult elades oma ema kulul, temast tegelikult hoolimata. 

Kõrvaltegelasi on veel mitu, kes lavaaega saavad vaid loetud minutid. Nendest jahmatasid oma karakterloome kõrgema klassiga Garmen Tabor ja Vilma Luik. Garmen sellise hoogsuse ja hoopis teistmoodi "närvid läbi" naisena, kes on vanaduses ehitanud endale kaitsvad müürid ümber, aga seal sees on ta ka ühtlasi ise lõksus. Vilma jällegi suutis ahhetama panna, et see on tõesti tema, kes oma rolli mängib. Nii vägev kui näitleja suudab enda rolliprismat arvestades, tulla ka pisirolliga hoopis uutmoodi lavale. Positiivselt üllatas ka Marika Palm, nipsaka ja hästilahendatud pisirolliga. Tarvo Vridolin tõstis iseenda lati nii kõrgele kevadel nähtud "Triller"iga (siiani terve selle aasta parim meeskõrvalosa roll!) ja vähemalt esietendusel pani ta sirgelt selle lati alt läbi... tõstatas küsimuse, et kas tõesti polnud kedagi vanemaealist seda rolli mängima kutsuda... või polnud lihtsalt tal see karakter esietenduseks veel valmis. Ja kas siis Tarvoga koos (mängides tema naist), tõmbas paraku ka Merle Liinsoo mängu samasse küsimärki kaasa...

Üldse jäi mulje ja seda vaid selle ühe korra vaatamise (esietenduse) põhjal, et kas Priit Pedajas maksis mingil määral lõivu pandeemiaajale või miks see kõik nii ebaühtlane oli, kuigi Pedajas on tuntud kui pedantlikult lõpuni detailides täpseks oma lavastused ja dramatiseeringud lihvides, siis see mida Ugala väiksel laval vaatad, pole siiski tegelikult veel lõpuni valmis. Või siis pigem see oleks nagu mingil määral valminud kiirustades (kas ehk oli küsimus õhus ettevalmistusajal, kas lavastust üldse tuua välja sel suvel või mitte)? Alates dramatiseeringust. Inimeste nimesid visatakse õhku nii palju, et läheb pool etendust ja mõnede nimede puhul rohkemgi aega, et saada sotti, kes on kes olnud kunagi? Kes veel on elus ja kes on surnud? Vahepeal Kadri Lepp ütleb oma isa kohta isa, siis räägib tema kohta nimega Valter, mis tekitab segadust, kas ta räägib kahest erinevast inimesest? (selle panin tõesti kokku alles teises pooles, kuigi need, kes on raamatut lugenud, saavad ilmselt paremini aru). Ajaloos juhtunud asjadest rääkides, kasutatakse mineviku vormi, aga ühes lõigus mängitakse see "juhtunud" osa ka laval välja. Lavastuslikult töötab selline "väljahüpe" nii hästi ning on tunne, et rohkema ajaga, oleks Priit neid teinud rohkem. Alles lõpus tullakse justkui piiravast korterikastist välja ning lavalugu saab rohkem õhku, rohkem "vaatajale lähemale". See päästab natuke, aga ei lase lahti mõttest, kuivõrd palju parem oleks tervik olnud, kui neid "väljapõikeid" rohkem oleks saanud. 

Lugu on kahtlemata väärt jutustamist ning usun nüüd palju kindlamalt, et kunagi kui mälestus teatris nähtud loost hägustub, siis selle raamatu ka kätte võtan ning läbi loen. Teatris läbi Kadri Lepa tegelase huvi toimunu kohta paljastub, mida Luule Komissarovi tegelane Kaata on läbi elanud ning seda musta ja räpast staliniaegsete hämarate tegude rägastikku lahataksegi, eelkõige ühes väikses alevi- või külaühiskonnas, kus kõik on kõigiga lähemalt või kaugemalt seotud. Need inimpsüühika hämarad alleed saavad valgustatud ja oioi kui koledad need on! Võrdlused Sofi Oksaneni "Puhastus"ega pole sugugi asjatud, sest nii mõneski mõttes on inimsaatused teatavas mõttes sarnased, kuigi loomulikult on Ene Mihkelson neid lahanud omast vaatenurgast. Eks see paneb mõtlema oma vanemate ja vanavanemate peale ning toonase Eesti õudustele, mil sugulane reetis teise, naaber kaebas naabri peale, tahtlikult või tahtmatult, oma huvides või vahel ju ka kogemata (näiteks jälgiti kui keegi viis metsa süüa). Ja loomulikult nendest juurtet kasvanud inimsuhted, kuigi sügavale maetud, võivad kanda veel tänasenigi vilju. Eriti väiksemates kohtades, kus inimestel on valusad mälestused (elavalt tulid ka meelde Lõuna-Eesti metsavendade punkrites ronimised ning lood, mida seal kandis sai kuulda). Varsti on "need" mälestused hägusad ning põlvkonnad tulevad peale, kelle jaoks see kõik on vaid liiga kauge mälestus, pealegi edasijutustatuna romantiseeritud ning mõne jaoks seikluslikki, kuigi tegelikult on tegemist päris inimeste eluspüsimisevõitlustel põhinevate lugudega. 

Sander Aleks Paavo hämar valguskujundus, mis mahendab pruune ja beežikaid toone, muutes lava kord ülekuulamislikult valgustatumaks, siis jälle hämaramaks, nagu need koledad mälestused, mis lagedale kisutakse. Pille Jänese lavakujundus põhineb peamiselt ühe toa sisustusel. See tuba on arvestade Ugala väikese saali laiemat lava, vaid üks väike osa sellel. Tekkis isu näha seda etendust kusagil teatrimajast väljas (tekkis tunne, et see võis olla ka tegijatel plaanis), sest kuivõrd palju intiimsem, lähedasem ja hingepugevam see oleks võinud veelgi olla, kui seda vaadata mõnes päris korteris, või näiteks mõnes lagunevas (või miks ka mitte ülesvuntsitud) mõisahoone toas (kohe meenus näiteks Viljandimaal Õisu mõis, mis pole ju teatritegemisega võõras). Kuid need vanaaja riided niimoodi seal seintel, tekitas tunde kõikidest nendest "hingedest", kelle elusaatusele tegelased on kaasa mänginud ning kes painavad kui mitte mujal, siis vähemalt nende südametunnistusel endiselt ka tänapäeval.

Eraldi äramärkimist vajab muusikaline kujundus, mille autoriks on lavastaja ise. Nii täpselt sisse- ja läbikomponeeritud muusikalist kujundust kohtab tegelikult harva. See oli täiesti omaette nauding kogu seekordses teatrikogemuses!

Ugala repertuaari laiemalt vaadates on lavastus väga heaks partneriks näiteks "Etturitele", aga ka üldse ajaloohõngulisele ajajoonele läbi selle maja lavastuste. Tinglikult võiks pidada "Vai-vai vaene Vargamäe" 1920ndatest pärinevaks looks ja on ju "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" 1930ndatest, "Etturid" 1940ndatest ning nüüd "Katkuhaud" viib läbi 40ndate ka 50ndatesse välja. Kuigi see ei ole kaugeltki minu aasta lemmikteatrielamus, isegi suveteatrite tugevas konkurentsis jääb ta mitmele alla, kuigi ootasin just "Katkuhaud"a see suvi kõige enam, on see kahtlemata väärt vaatamist ka kasvõi ainult Luule pärast! Külmavärinaidtekitavalt võimas, milleks näitleja võib olla võimeline! Mmuahh, Luule! 

Ja see kuidas Ugala pandeemia ajal teatritegemist korraldas ja oma publikut austab on eeskujuks tervele Eestile! Viitan siinkohal nii juhistega kirjale (Ugala ümber on lisaks hetkel toimumas ka ümerehitused), mida enne etendust kõigile vaatajatele saadeti kui ka (meeldivat) temperatuurikontrolli saali sisenemisel, istumispaigutust jne.

Hinnang 4- (Kuigi Luule 5+!)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ugala FB seinalt):

Katkuhaud

Ene Mihkelson

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga).

Esietendus: 07. august 2020

LAVASTUSMEESKOND

Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja

Priit Pedajas (Eesti Draamateater)

Kunstnik

Pille Jänes

Valguskujundaja

Sander Aleks Paavo

Osades

Luule Komissarov, Kadri Lepp, Aarne Soro, Vilma Luik, Marika Palm, Tarvo Vridolin, Garmen Tabor ja Merle Liinsoo

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Üle pika aja kohtuvad kaks naist, kelle põimunud elusaatustes on peidus üks saladus.

Kui lavastuse peategelane oli 6-aastane, võttis tädi Kaata ta enda juurde elama. Nüüd, aastakümneid hiljem asub ta 80-aastase tädi ja seejärel oma ema Sanna mälestuste jahile. Iga uus külaskäik erakuna elava Kaata juurde avab kiht kihi haaval kunagi toimunud sündmusi, keerulise aja pinevaid suhteid ning põhjuseid, miks minevikus toimunust siiani rangelt vaikitud on. Kuidas leida vastuseid ja anda hinnanguid ajale, mil iga sammu pidi põhjalikult kaaluma? Ajale, mis nüüd sõrmede vahelt laiali pudeneb, kuna sellest pole senini tahetud rääkida.

Ühe olulisema kaasaegse eesti kirjaniku Ene Mihkelsoni mitmete auhindadega pärjatud ajaloolise romaani „Katkuhaud“ toob publiku ette Priit Pedajas, kelle lavastajatee 41 aastat tagasi Ugala teatrist algas. See lugu, mida tihti on võrreldud Sofi Oksaneni romaaniga „Puhastus“, koorub lahti nagu sibul ja toob meieni ühe perekonna loo, aga ka terve eesti rahva loo elusaatustest ja valikutest 20. sajandi teise poole alguses.

Sõsara sõrmeluud - Teatriühendus Misanzen

Tere tulemast visuaalidevõlur Helen Rekkori karmide, ent kaunite, kiiksude ja üllatustega rikkalikult täidetud eesti rahavapärimuste maailma. Nagu tegelikult suurem osa algupäraseid muinasjutte, tõusevad ka nende, folklorist Merili Metsavahi kogumikraamatus "Sõsara sõrmeluud" valitud 5 loo vaatamisel õõva jõul kuklakarvad. Ei, mingit tõsist õudukat pole vaja karta, ent näiteks vana tuttava Perrault'i "Sinihabe" tasemel küll. Ja üks teine Perrault'i muinasjutt, nimelt Tuhkatriinu ongi siin eesti omas kastmes täiesti olemas - segatuna veel libahundiliku lõpuga!

Mnjaa, lavastaja ise on need lood dramatiseerinud ning igas loos paitatakse vaatajate silmi värviliste, unenäoliste, stiilseks lihvitud vaatemängudega. Nagu öeldud - 5 lugu, aga teatritehnikaid, mis nende jutustamiseks on kasutatud, on vähemalt 2 korda nii palju: draama- füüsilisest-, varjuteatrist, objekti- ja nukuteatrini välja. Nii fantaasiarikas režii, nagu need reaalsusega vabalt ringi käivad lood ise! Iga lugu eraldi kubiseb ideedest ja erilistest jutustamisviisidest ja tervikuna ikka täiesti pahvikslööv visuaalide extravaganza. Lavastajateatri tase, mille lati on Helen ise oma eelmiste töödega (iseäranis "Õhtu on salameri"ga) nõnda kõrgele ajanud, ehk siis ootused on ka vastavad.

Ja kindlustamaks seekordset õnnestumist, on lavastaja kaasanud suuremas osas enda jaoks tuttava tiimi. Eks ikka luurele ole mõistlik minna nendega, keda usaldada ja kellega vastastikune mõistmine "toimib". Ja kahtlemata, kuigi tegemist on adapteeritud lugudega, mis oma läbikomponeeritusest ja jutustamiskontseptsioonist tingituna mõjub ka kui autoriteater, on see tegelikult ka ansamblimängu võidukäik. Seda nii laval kui ka lavataga kõik tervikuna kokku. Auteurilik tugev nägemus, millele iga tegija omalt poolt "kõrre pessa toob".

Priidu Adlas loob ühe senise teatriaasta parima valguskujunduse. See on siin nii oluline, et praktiliselt aitab luua ja käib käsikäes kogu režiiga. Värvidega edasiantav tunnetus, sümbioosis helilooja ja muusikakunsnik Villem Rootalu technot ja pärimuslikku muusikat segava kõrvuvoolava väärtmuusikaga pani siinkirjutaja tantsima istudes praktiliselt terve kogu etenduse tegelaste elusaatustele kaasa. Kinkides muuhulgas ka ühe aasta parima ja mõjusaima laulugi - "Ema mu ära tappis, isa liha ära sõi"! Maarja Pabuneni kostüümid, mis vastavalt loole kaasamängivad, aga eriti põhitoonide ja -materjalide poolest just "vanadele eesti lugudele" ideaalselt sobituvad. Nendele pannakse lugude käigus lisandeid, mis jätavad mulje märkamatust ja imekiirest kostüümivahetusest ühest loost teise, kuigi tegelikult on tegemist täiesti oma kostüümirežiiga. EKA stsenograafia taustaga Joanna Juhkam'i töödega varasemalt väga kursis ei ole (vaid üks minimalistlik lavastus Von Krahlis), aga siin loodud whitebox, mille peidust ilmuvad sakraalsed üllatused ja kõikvõimalikud muud sürpriisid panid nüüd selle tööga ta väga tugevalt eesti teatrikaardile. Fantaasiarikkus, mida tiivustavad "ilu" tiivad - teater ja eriti visuaalteater on ju ka kahtlemata "visuaalne" kunst ja seda "Sõsara sõrmeluud" pakub. Ja kuna tegemist tõesti viie erineva looga, mis kõik on vägagi dünaamilised, siis ähmastub ka piir mis liigub lavastaja ja liikumisseadja vahel. Igatahes saab Kristjan Rohioja siin ka tantsuseadeid sisse tuua, sest need annavad veel omakorda hoogu juurde, aga kogu liikumine on ka muidu, juba ka lava avarusest tingitult korralikku võhma näitlejatelt nõudev. Unustamata kõikvõimalikke mikk Mengeli tehnilisi trikke, kus käsikäes kunstniku suurte tüllide, linade ja mille kõige liigutamisest ja nende eelmainitud "üllatuste" paljastamisest - ei saa muud kui ahhetada!

Neid viit lugu on laval elustamas 3 nais- ja 3 meesnäitlejat. Teatav sünkroonsus, sümmeetrilisus, suurte ja väikeste komponentide visuaalne lavaline jälgimine samaaegselt ja kordamööda, võimsate üldplaanide vaheldumine detailsete lähi-fokusseeritud ja detailitäpsete ning detailirohkete laval toimuvate tegevustega - see loob sellise puhta, viimistletud ja lõpuni läbimõeldud visuaalide tunnetuse, mis muudabki vaatamise naudinguliseks. Kuid kogu selles visuaalide ja toetavate kunstide vahel neid lugusid, nagu pilte seinale riputamas on ju loomulikult näitlejad. Nendest neli, ehk Maarja Tammemägi, Rauno Kaibiainen, Kristian Põldma ja Sandra Lange on sellised, keda on saanud Heleni varasemates töödes (mõnda neist ka korduvalt) laval näha. Ajjar Ausma on teadagi tuttav (Cabaret Rhizome/STL/Zuga taustaga) tantsumees, kelle dramaatilistesse rollidesse sobivuse avastus väärib veel eraldi tähelepanu ja tänusõnu lavastaja aadressil! Lisaks täiesti uus lavatutvus/avastus Kat Sun, kes trupikolleegidele sugugi alla ei jää.

Tõesti ansamblitöö on see siin eelkõige, sest keegi pole neist teistest rohkem pea- ega kõrvalosas. Kõik on niiöelda oma stseenide valitsejad. Vastavalt loole siis kas rohkem kesksemas rollis või kõrvalisem. Ja omavaheline keemia hoiab neid teineteisest mitte esiletungimast, vaatajatelt endale tähelepanu tõmbamast. Kuna Maarja ja Rauno on siinkirjutaja erilised lemmikud lavastusest lavastusse, siis võiks ju jälgida just neid rohkem, aga ei - siin on kõik nii täpselt paigas ja tähelepanu jaotub tõesti võrdselt. Igaüks neist ometi saab ka ühes ja teises loos esile tõusta, sestap tuleb hakata kõrvutama kõigi 6 nimesid oma lemmikute sekka. 

Naised on siin mitmes loos kositavad ja mehed muidugi siis need, kes kosivad... kuigi kosilasteks ka teised naised nö."mehenahas". Naised siiski saavad peamiselt olla kõigis neis lugudes "head" - need, kelle heaolulule ja käekäigule vaataja oma positsioonilt kaasa elab. Mehed on siin lugudes need "kurja juured" - peni- või maonahas, laibasöödik või õe käte maharaiuja. Üks lugu (nimiligu), kus naine on "halb", seda irooniliselt mängib siin ka "parukaga mees"... Kas lavastaja teadlik vingerpuss või juhuslik kokkusattumus, see jääb müsteeriumiks.

Maarja Tammemägi on minu arvates meie üks eripalgelisemaid noori naisnäitlejaid. Täiesti žanrivabalt võib ta olla nii jõuline kui õrn nii komödienne kui ka sügavalt dramaatiline, alistuv mehenaine, kui ründav naissõdalane. Lavastaja käes savi, kellest voolidajust see, keda vaja, just selline millist vaja. Kuigi eks see ole ju lõppude lõpuks näitleja enda arsenal, millega ja kuidas ta oma tegelasega kõmmutama laval hakkab. Ja siin "Sõsaras" saab ta seda laia paletti päris mitmeti lavale tuua - kõrgi printsessina, laibasööja hirmunud naisena, venna petetud õena kui ka karikatuurse kasuõena - kõik ühtviisi usutavad ja kaasakiskuvad karakterid. Rauno Kaibiainen oma kelmikates karakterites on täiestu võrratu! Tema tugev improteatritaust on muutnud ta ettearvamatuks ning alati midagi uut-üllatavat pakkuvaks, nõnda ka siin. "Kuri kasuema" oma lopsakate lokkidega - mina arvasin arvestades säärejooksu varjuteatrina, et tegemist on tantsijanagi tuttava Ajjar Ausmaga, aga näe võta näpust - õnneks tulevad nad sealt sirmi tagant välja ka... Vähemalt sama üllatunud olin, et üheks võõrasema tütreks oli Kristian Põldma. minu tavalise teatrikaaslase suur lemmik (sedapuhku käisin üksi vaatamas ning ei saanud "fännist" mõjutatud), ent sellest hoolimata oli iga tema, isegi pisem sutsakas läbimõeldud ja -tunnetatud - ideaalne ansamblimängija! Sandra selgelt tundub ise nautivat ekspressivsemate tüüpide loomist. Mida karikatuursem, seda lõbusam. Ja need kahtlemata õnnestuvad tal ridamisi. Kuid siin on piisavalt stseene, ka kõrvalisi, mis ei nõua seda tulesädet, mis temast justnagu iga hetk väljapaiskuda tahaks. Ja selline varem mittemärgatud duaalsus tema puhul näitas teda kui näitlejat täiesti uue nurga alt. "Eesti oma Tuhkatriinu" tuli ka etenduse keskel minu juurde (okei, ega esimeses reas teisi mehi polnud võtta ka, aga jäägu see "illusioon") ja ütles mulle silma sisse "Sa oled nii kaunis mees"... Jah, lisaks muudele võtetele kaotatakse siin nimiloos ka neljas sein... mitte, et publik muidu mängleva kergusega pakutavaga kaasa ei läheks, aga lihtsalt selline reality-tv'lik lõik on nagu üks kogu nende trikitamiste reas veel üks (ja antud juhul ikkagi üllatav) komponent! Kuna ma õudusfilmide suure austajana olen nendega oma pika elu jooksul korralikult juba karastunud ning igaõhtused lood vangla telgitagustest, rääkimata enda kummalisest elusaatuselõikudest, mis kõik on juba korralikult visuaalselt endasse ammutatava materjali hirmutava võimekuse lahustanud, siis siin on ometi üks stseen (ja ma usun, et rolli mängib just see, et istusin esireas ning tegelaste ja vaatevälja vahel ei olnud isegi teisi "kaitsvaid" kaasvaatajaid ning olin loosse kogu saba ja karvadega imetud), mis tõesti hästi töötas hirmujudinaid tekitavalt. Eelkõige tänu ka Ajjar Ausma näitlejatehnikale selles stseenis. Nimelt laibasööjana. Stoilise rahuga, endal suu üleni verine (vaata üleval, esimest Siim Vahuri tehtud fotot), kõrval hirmunud olekus Maarja loodud abikaasa... Taustaks Villemi muusika ja kahtlane siniroheline Priidu valgus, mille tasutalt see punane veri suu ümber saab veel isemoodi õõva värvi. Vot selliste stseenide pärast ma teatris käingi! Need, mis tekitavad tundeid, tekitavad mõtteid, tekitavad vaimustust, mida kunstnikud on suutnud luua ning milliste tugevate emotsioonideni looga sümbioosis on võimalik vaataja viia! Ajjar on üldse kaugelt liiga vähekasutatud teatris. On see siis pühalike ja kandiline kirikuisa, armastav lapsevanem, lahe lollitaja poisiklutt või nagu siin hirmus surnute sööja - kõik see on selles näitlejas peidus, ole ainult lavastaja ja kutsu need välja. Ma ei tea, mis lavaline x-faktor temas peidus on, et nii kui ta prožektori alla lastakse, tuleb see temast välja paneb teda jälgima. Kat Sun, kes võib-olla vastupidiselt eelnevalt väidetule siiski on vast ainsana rohkem nagu kõrvalosas, saab küll siiski omad stseenid, millega end meelde mängib. Kaasa aitas (vähemalt seekord, ehk esimene kord) tema eriline soeng, aga ega juuksed pole see, mis temast siit kaasa lõppude lõpuks mälus tuleb, vaid teistega sarnane ansamblimängija kõrgem klass.

Eriliseks muutsid veel sisule ja vormile lisaks selle etenduse ja hiline mänguaeg - etendus algas kell 22 ja lõppes alles kell 0:45! See kõik oli nii hoogne, üllatusi täis ja põnev, et aeg lendas nagu linnutiivul. Eks muidugi nii hilja on meeled ka hoopis teistmoodi vastvõtlikud - emotsioonidega mängimine töötab hoopis teisel tasandil. Suurest Krulli tehasehoonest väljudes oleks nagu sisenenud hoopis teise maailma. Pisut juba unesegasena ja isegi võõrastav oli kuulda samal ajal sealt lahkuva kaaspubliku vaimustunud kommentaare... ja seda mitte sellepärast, et need "vaimustunud" olid - see oli isegi meeliülendav, kuna ise oli vähemalt sama lummatud, vaid pigem sellepärast, et me ei elagi selles kunstilises ja pealtpoolt tüünes, ent seest siiruviirulises maailmas, milles me just 3 tundi olime viibinud! Ja sellest hetkes seal Kopli liinid vahel tundus millegipärast hoopis see meie maailm turvalisena, pealtpoolt siiruviirulisem, aga seest tüünem.

Ja ometi, kui siis seal pärast etendust üksi oma autosse istusin, kuulsin järsku, 

kuidas tagaistmel kahiseb miski - 

keegi oleks nagu ühest otsast teise nihkunud. 

Vaatasin hirmunult tahavaatepeeglisse... 

Midagi oleks nagu vilksanud?

uhh, polnud seal kedagi... 

A järsku oli madu?!?

Hinnang: 4+ ehk 8/10st

Täna on selle lavastuse sellesuvine viimane esituskord ning siiani väljamüüdud saalitäied räägivad iseenda eest - see on väärt vaatamist ning minu poolt ka kaasa raudpolt kindel soovitus! Kuna augustikuud on järele jäänud veel 4 õhtut, siis võib juba ka kindlalt väita seda, et tegemist on ühe tänavusuvise TOP3 teatrielamusega! Eriti soovituslik neile, kes on vastuvõtlikumad millelegi ebatraditsionaalsele, kastist väljas lavastustele, aga armastavad ja austavad eesti rikast pärimuspärandit, mida oleme ausad, ei saakski "traditsionaalses teatrikeeles" piisavalt fantaasiarikkalt lavale tuua. Vau- efekt on siin garanteeritud!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Siim Vahur):

"Sõsara sõrmeluud" on teatriühendus Misanzeni lavastus samanimelise pärimuskogumikuainetel. Folkorist Merili Metsavahi on raamatusse “Sõsara sõrmeluud. Naine Eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) koondanud valimiku muinasjuttudest, milles naine esineb nii sündmusteahela käivitaja või peategelasena kui ka kandva kõrvaltegelasena. Misanzen on lood tõlgendanud 21. sajandiga kohanenud inimese perspektiivist endaleiseloomulikku visuaalteatri keelde, külastades nii argi- kui maagilist reaalsust. Neis küllaltki hämarais lugudes võib kohata nii libaloomi kui tuhkatriinusid, reetlikke lähedasi kui afääre, pritsib pisaraid ja verd.

Lavastusse valitud muinasjutud on kogutud vahemikus 1931–1955. Oma osa mängivad naise kujutamisel neis lugudes põimunud ajalis-kultuurilised kihistused - kui vanemad kihistused võivad viidata muinasaegsele matrilineaarsele elukorraldusele, siis hilisemates annab tooni ristiusuga omastatud patriarhaalne enesestmõistetavus. Motiive leidub nii muinasaegsest animistlikust maailmakäsitlusest kui ka tõlkekirjandusest ja filmisüžeedest ammutatud

narratiividest, samuti pole haruldased laenud vene legendidest ja imemuinasjuttudest. Samuti oleneb naise saatus ja staatus vestja taustsüsteemist ja maailmavaatest.

Teatriühendus Misanzen on varemgi publikut lummanud - visuaalteatriõhtu “Üle vee”/”Laineid lausudes” Viinistu kunstimuuseumi katlamajas ja merekuuris, “Süüria rahvalood” Vaba Lava kuraatoriprogrammis, “Õhtu on salameri. Edgar valteri rahutu rahu” Villike teatritalus Võrumaal. “Sõsara sõrmeluud” sünnib Misanzenile iseloomuliku visuaalteatri käekirjaga. Lavastuses mängitakse varju-, maski, nuku-, audio-, tantsu- ja objektiteatri vahendite ja võimalustega.

Lisaprogrammina järgneb teatriõhtule “vaikne reiv”, mille kunstiliseks juhiks on silent disco kuninganna Kat Sun. Muusikalises programmis kõlab pärimusmotiividest inspireeritud nüüdisaegne tantsumuusika, mille lõviosa moodustab Eesti artistide looming.

Lavastus "Sõsara sõrmeluud"

Merili Metsavahi koostatud pärimuskogumiku “Sõsara sõrmeluud. Naine Eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) ainetel

Lavastaja ja dramatiseerija: Helen Rekkor

Kostüümikunstnik: Maarja Pabunen

Lavakunstnik: Joanna Juhkam

Maskikunstnik: Sandra Lange

Koreograaf: Kristjan Rohioja

Helilooja ja helikujundaja: Villem Rootalu

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Tehnilised lahendused: Mikk Mengel

Osades: Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja

Tammemägi, Kat Sun

Esietendus 14. augustil kell 22.

Järgnevad etendused 15., 21., 22., 27. augustil algusega kell 22:00.

Lavastust soovitame alates 16. eluaastast.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, AS Keskkonnateenused, DSA Eesti, Eesti Noorsooteater,

Kanuti Gildi SAAL, VAT teater

Libahunt - Eesti Noorte Muusikaliteater

Esimesed libahundi märked pärinevad kusagilt aastast 50 m.a.j. mil imperaator Nero ajastul Vanas-Roomas Petronus selles kirjutas. Libahunte jahiti ja nende üle peeti agaralt kohut eriti keskajal. Samamoodi, nagu nõidadega. Kõige hilisemad sellised "kohtud" toimusid teadaolevalt praegustel Baierimaa ja Austria aladel 1700ndatel. Sealt edasi on libahunditeemat käsitletud ja uuritud folkloori osana. Rahvapärimuste osaks on see saanud kohe 18ndast sajandist alates ning tänapäeval on see ka lahutamatuks osaks meie popkultuuris, 

August Kitzberg kirjutas oma tuntuima ja hinnatuima teose ning Eesti kuulsaima "Libahundi" 1900ndate alguses (loetav ka veebis siin). Esieteduse sai see 1911 Endla teatris. Täpselt 100 aastat pärast seda esietendust, ehk niiöelda "juubeliks", tõi toonase nimega Eesti Nuku- ja Noorsooteater selle välja muusikalina. Muusikaautoriteks Jaagup Kreem ja Tiit Kikas, laulusõnad Jaagup Kreemi poolt ja lavastajaks ning libreto autoriks Neeme Kuningas. Kui seda toona vaatamas käisin, siis kuigi muusika meeldis, ei leidnud sealt ühtegi tugevalt mällusööbivat laulu ning kogu lavastus oli üleprodutseeritud ning minu jaoks puudus sellest "hing", mistõttu tänaseks päevaks ongi seetõttu suuremas osas mälust kadunud. Meeles on vaid lava ülesehitus, lammaste-huntide kontseptsioon ja minu arvates 2011. Eesti teatriaasta üldse parimad kostüümid Grete "Stitch" Laus'ilt. 

Kerime sellest nüüd kiirluubis edasi veel 9 aastat - tänasesse päeva. Türi Kultuurikeskuses tõi selle Kreemi ja Kikase muusikali välja Eesti Noorte Muusikaliteater. Paar aastat tagasi, kui noori muusikalitegijaid esimest korda vaatamas käisin, juba siis imestasin, millist kõrgetasemelist ja "suurt" muusikaliteatrit nad seal (võrdlemisi) "pisikesel" laval Türil teevad, kuid hämmastusin seekord samamoodi. Ühest küljest on ju tegemist teatrit armastavate noortega, kellel puudub teatriharidus, ehk neid võiks nimetada ka harrastusteatriks, teisalt jällegi kõrge (ja ma pean siin silmas MÄEKÕRGUNE!) muusikaliselt professionaalne tase nii vedajatel kui ka kogu trupil on, et olgu või harrastusteater, aga sama palju ka professionaalne. Tänapäeva Eestis see piir ongi nii hägune, et sellele eraldi tähelepanu pööramine tundub juba täiesti mõttetu /vrdl Salme Teater, LendTeater jne). 

Lavastajaks ja kunstnikuks (ja üheks muusikaliteatri vedajaks) Kaarel Orumägi, kelle lavaline ülesehitus mõnevõrra meenutab ka Neeme Kuninga oma, muidugi mastaapsus (ja eelarve) on tunduvalt väiksem. Muutes selle kõik palju publikulähedasemaks ja seega oli sellesse aegruumi vaatajana kuidagi lihtsam isegi siseneda ja nõnda ka need tegelased palju ligemal, imades tegevustikku kaasa, nagu oleks ise vaatajana üks nende seast.

Lugu järgib Kitzbergi Libahunti alguses päris üks-ühele, aga lõppu on mõnevõrra detailides rohkem muudetud. Vahemärkusena ja kuna minu teatrikaaslaseks oli 14-aastane, sain kuulda, et see polegi tänapäeval enam koolis kohustuslik kirjandus... kahju, tõeliselt kahju. Tegemist on klassikaga, mis kõnetab läbi aegade ja eriti tänapäevases Eestis, kus võõraviha on tugevalt argipäeva osa (viidates isegi ühele võimuloleva erakonna põhipoliitikale) ning ENMT tegelikult teeb suuremagi teene meie ühiskonnale selle näidendi lavastamisega noorteni toomisel kui lihtsalt pakkudes head meelelahutust. Loo sisu haakub kihiti veel mitmeti meie tänapäeva maailmaga. Ühe paralleeli, millele paratamatult vaadates mõte viis, on see, et peretütar Mari on nagu Eesti meedia. Kui see, kedagi mustab, siis kohu rahvas, nagu oinakari kaasa määgib ja nõnda ongi vaene meediahammaste vahele jäänu "väljatõrjutu" ning kogu rahva vihameele osaline. Kuigi tegelikult võib see olla vaid ajakirjanike üleskeerutatud torm või väga isiklik ja üldse mitte kõikide osapoolte seisukohti arvestav vaatenurk. Vaene Tiina on ohver ja ta ei saa sellele midagi parata. Kõik tahavad teda "ristile lüüa" (kõnekas teoloogiline paralleel, mis Orumägi lavastuses veel eriti selgelt esitatakse). 

Jah, ka siin on pere, kus enda pojale Margusele (Jaagup Tuisk) lisaks kasvavad kaks tütart - Tiina (Kaia-Liisa Kesler) ja Mari (Janet Vavilov). Tütred on kasulapsed ja kommetekohaselt tuleb Margusel üks neist kasuõdedest endale naiseks võtta. Pere soosib Mari, kes on rohkem nende endaga sarnane - valgete juuste ja siniste silmadega. Margust tõmbab, aga rohkem Tiina - salapärasem, pruunide juuste ja pruunide silmadega temperamentsem ja huvitavam kaunitar. Mari oma suures kadeduses tembeldab Tiina libahundiks ja paneb ka teised kartma ja vihkama kahtlast ja võõrast tüdrukut. Tiinal ei jää muud üle, kui minnagi metsa - huntide juurde elama. Ent nagu tunnetega ikka - neid inimene ise sundida ei saa. Samamoodi, nagu võõraviha ei saa endas reguleerida (see on pikaajalise kasvatuse ja sotsiaalse lähikonna suhtumise, harituse ja laia silmaringi sümbioosi teema), ei saa ka suruda alla endas armastust. Ja see tõmme ei kao Tiina ja Marguse vahel... kuni traagilise lõpplahenduseni välja...

Lammaste (külarahvas) ja huntide (võõraste) võrdluse tabas Kuningas omal ajal nukuteatri lavastuses nii hästi, et paratamatult tekkis see võrdlus ka Orumägi lavastust vaadates. Siin see polnud küll kostüümide, ega ka muul moel lavastuslikult väljatoodud, ent ometi olid need inimesed, nagu lambad... oinapead, kui täpsem olla. Seejuures huvitav dilemma vaatajana. Ühest küljest identifitseerid end tsiviliseerituma külaelanikuna, kes ei ela ju "metsas"... teisalt, aga mentaalselt oled Tiina ja metsaliste poolt - nemad on ju "väljatõrjutud"... Antud lavastuses tuleb veel mängu selline faktor, et hundid on siin tõeliselt ägedad - nende koreograafia ja lavaline kohalolek on nii võimas ja õhku sellisel määralt elektrit paiskav, et sellest võib päriselt särtsu saada! Tabasin end isegi mõttelt, et kui mina oleks Tiina, siis ma oleks suurima hea meelega metsa jooksnud ja nende huntidega hommikust õhtuni tantsu löönud - tühja neist, kes minuga olla ei taha ja mind ei austa - ongi igavad ja lollid :)

Ja no vapustav lihtsalt, millised tantsud ja tantsijad! Koreograafia autoriteks Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartles ning "hundid" - Elis Reis, Herta Soro, Lisandra Leemets, Maris Ootsing, Eghert-Sören Nõmm ja Karl Pärloja! Vaadates ootasin pidevalt, millal hundid jälle stseeni sisenevad - neid oleks tahtnud palju tihedamalt näha... Tegelikult üsna alguses, kui 1 hundiplikadest laval seljataha õhku jala spagaati tõstab, tulid külmavärinad ja need värinad tulid etenduse jooksu korduvalt ja korduvalt! Ja üldsegi mitte ainult huntide peale, vaid ka külarahva liikumine ja mõned tantsulisedki kombinatsioonid seal sees oli puhas nauding!

Toona nukuteatris olid rivaalideks Liisi Koikson (Tiina) ja Hanna-Liina Võsa (Mari) - suured muusikalistaarid ja lauljad, keda terve Eesti teab, tunneb ja armastab. Seekord vastavates osades Kaia-Liisa Kesler ja Janet Vavilov... võibolla veel mitte nii tuntud nimed (arvestades nende andekust), on see vaid ajaküsimus. Uus põlvkond noori näitlevaid lauljaid on peale kasvanud ja kasvamas ja selle tunnistajaks olla on nii rahuldustpakkuv, ka näiteks selle "Libahundi" näol. Ja see on tegelikult tõeline ime, mida "imemees" Kaarel Orumägi on tänaste Koiksonite ja Võsadega teinud! "Imemees", sest see on lihtsalt ime kui kiiresti ja suurelt (loe: kõrgetasemeliselt) ta on suutnud (nagu varrukast) sellise muusikaliproduktsiooni kokku panna (seejuures ilma suurte teatrite eelarveta). VAU! Eks see annab tunnustust tema juhioskustele ja oskusele koguda nii vinge ja tahtmist täis andekas "kamp" enda ümber ja muidugi ka kogu teatri meeskonnale (teatri direktor Kauro Tafitšuk ja tema tiim), sest "teater" on harva ainult 1 inimene (kui Sa pole just kohvriga Heino Seljamaa, eks ;)), eriti kui võtta ette sellise mastaabiga lavastusi teha. Ja see tiim on tõesti andekas. Juba mainitud nukuteatri kostüümid on ENMTs saanud noore Rebecca Christal Õunap'i nägemuses samuti väga tugeva stiilitunnetusega huvitava ja tervikliku lahenduse, kõrvutades ja sidudes rahvuslikku ja rock'n'rolli, unustamata mängulisust ja karateriloomele abistavat kätt ulatamast. Väga vinge töö! Ka kogu juuste ja meigilahendus on hästi läbimõeldud ja nii üht kui teist stiili ja võtet kasutav - kasvõi ainult naispeaosalistel, aga ka näiteks hullul Jussil - ajastuga käiakse mõnede punupatside puhul vabalt ringi (kes üldse ütleb, et see toimub siin lavastuses ajaloos ja miks ka mitte hoopis kaugel postapokalüptilises tulevikus?!), aga see mitte ei häiri silma, vaid pigem rikastab üldpilti (grimmivägede juhiks Eliise Reimaa). Karl Vilksi valguskunst anna ühe korraliku rockkontserdi mõõdu välja, kuigi valguskaardile on seadnud selged piirangud saali prožektorite paiknemise asukoht, sestap mõni lava ees ääres nägu võib jääda korraks varju. Aga need piirangud teeb valguskunstnik rohkem kui tasa oma efektidega. Näiteks ühe laulu ajal laserlikud pöörlevad valgustid laulja seljatagant, mis on lavastuslikku väärtust tõstvad juba iseenesest. Sulev Liiva helirežii on tase omaette. Kuigi nii väikses saalis oleks pigem tahtnud ilma mikrofonideta heli kuulata... kasvõi vaid lava üld helivõimendusega või mingi teise lahendusega, sest see maksab lõivu orgaanilusele ning tekitab efekti, et keegi teeb heli ühes kohas, aga see kostub kõlaritest. Antud juhul muidugi siinkirjutaja ei ta, kas ja milliseid erinevaid lahendusi prooviti.

Lavakunstnikutöös võib selgelt eristada kaht äärmust - Pererahva kodu ja kogu konstruktsioon, mis on profiteatri tasemel ühel pool ja siis euroalustest ehitatud trepp teisel pool, mis vähemasti minu jaoks oli kogu lavastuse ainuke tõeline kriitikanoolt vääriv osis. Oleks seal siis mingi kangas üle või midagigi... Mõtlesin veel, et järsku on vaja neid teineteise peale pandud alustest tekkivaid auke ja vahesid, et sealt läbi paistavad pimedas metsas kilavad hundisilmad või sellel on mingi mõte sees, et see nii on jäetud, aga ju lavastaja/kunstniku silmad ei jõua ka kõikjale... või siis lihtsalt prooviti erinevaid lahendusi ja miski muu ei toiminud ka. Ei tea. Aga ega keegi muusikali ju lavakujunduse pärast vaatagi... see on siinkirjutaja perfektsionistisilm, mis ainult temale endale ilmselt pinnuks "silmas". Seevastu üldiselt on lavastaja astunud suure sammu edasi ka vaid paariaasta taguse "Sofia"ga võrreldes. "Käärid" on üles leitud ja ebavajalik on paremini kõrvaldatud. Kontsaklobinad on kadunud ja näitlejuhtimisel on ebamugavused ning ebaühtlused täiesti kadunud - kõik on sujuv ja haketeta ning palju paremini on kasutusel stseenide väljakasvamine eelmisest ja seda vähem tuled kustu ja põlema üleminekuid. See siin on juba kogemustega lavastaja kätetöö.

Muusikali minnakse ikka vaatama laulude ja mängu pärast. Ja kui mainisin, et nukuteatri lavastuse järgselt ükski laul otseselt kõrvu paitama pikemaks ei jäänud, siis seekord oli mitu, mille headus köitis hoopis tugevamalt. Kaia-Liisa (Tiina) "Surun samblasse näo" tõusis isiklikuks lemmikuks. Lisaks Janeti (Mari) "Asjatu võitlus" (muide kui eelmine kord "Sofia"s tõmbasin paralleele Janetilt Britney Spears'iga, siis seekordne ekspressiivsem ja karakteriseeritum laulumaneer manas silme ette hoopis Lady Gaga). Lavastusliku seotuse ja emotsioonidetekitajana oli lausa imeline "unenäo"-laulu lõik, kus lisaks Tiinale ja Marile osalesid ka Jaagup Tuisk (Margus) ja Marie Loviise Mänd (Tiina ema). Need imeilusad harmooniad, mis nelja laulja kooskõlas tekivad ja kogu see pikem stseen - maagiliselt hea! Kusjuures Marie Loviise alguse lauluhääle ebakindlus oli siin täiesti kadunud. Ja lisamata ei saa jätta ka minu ja mu teatrikaaslase ühist lemmiklaulu, Richard Sepajäe veetud "Elu värvid", mis kasvab jazzist kabareeks. Richardi pisut rockilikum hääl annab ka teatavat tasakaalu teiste, peamiselt sulnile pophäälte meloodiakõladele. Just sellised "Elu värvid" ja "Ostke asju" ning karikatuursemad - praktiliselt vaid muusikalides kuulda saavates lauludes avaneb muusikalivaatamise ja -kuulamise erilisus ja väärtus. Nendes on karaktereid, aga ka tavamuusikast teistsuguseid nii meloodiakäike kui ka ei puudu neist sügavam sisukus.

Minu teatrikaaslasele (kes on ka vanuseliselt ilmselt lähemalt etenduste sihtgrupile) meeldis üldse kõik veelgi rohkem. Ja tema oli veel eriti rahul sellega, et ometi üks teatritükk, millel on kurb lõpp. Türil on toodud see vana lugu praeguste noorte keeles välja ja miks peakski kuidagi teisiti seda tegema. Just nii haakub looga paremini ning loodetavasti on võimalik tekitada huvi eesti klassika vastu ka laiemalt. 

Kui nüüd rollitööde üle lõpetuseks natuke mõtiskleda, siis tuleb tunnistada, et pelgasin pisut jaagup Tuisku Marguse rollis. Tema üdini rõõmsameelne ja päikseline ning heas mõttes "silutud" lavaline sära oleks võinud jääda üheplaaniliseks, ent ometi oskab ta rolli jaoks seda balansseerida. Nõnda ei jää tema fänid ilmselt ilma siin Jaagupilikkusest paipoisist, aga ei pea pettuma ka need, kes ootavad raske dilemma käes sipleva noormehe siseheitlusi. Kusjuures need tõsised hetked on ehedad, mitte konkreetse mustvalge lahendusega. Ühes stseenis, mil Margus läbi saali jookseb, tegi vähemalt minu eesistunud neiud eriti ärevaks ja rõõmsaks :) Palju raskem oli leida Kaia-Liisa Kesleril seda "rõõmsamat" poolt enda karakteris, sest tervikuna on Tiina elusaatus ja karakteri teekond kurva alatooniga. Kuid kuigi Kaia-Liisa kannabki suurema osa etendusest teatavat vaevatust endaga, on see seda vaatajale rohkem emotsioonepakkuvam, kui skaala käibki korraks üles ka. Ja no lauluhääl on ju imeline! Janet Vavilovi näitlejameisterlikkus sai selgeks juba "Sofia"ga ning siin laseb ta veelgi enam lendu karikarnäitleja karikatuurseid mängunoote. Nii mahlaselt vastik tegelane ja kelle nõmedust tilgutab ta lavalaudadele mõnuga, nagu suudabki seda vaid näitleja, kes ise kõik oma karakterist võtab ja selle mängimist ka ise väga naudib. Siinjuures on oluline, et näitleja ise oma tegelast ja tema tegutsemist mõista ja lavalaudadel ka väliselt õigustada suudab, sest ainult nii ongi võimalik usutav karakter luua. Ja seda Janet teeb. Ja mõnuga! 

Mark Oja külavanema roll on mõneti tänamatu - tema ju nagu selle "oinakarja" pea... aga dramaatilisus oleks nagu Marki geenikoodeksisse kirjutatud. Suure kostüümi ja grimmi varjus ei vedanudki kohe paralleeli, et see on ju tema. Aga see räägib vaid sellest, kui muutumisvõimeline ja eripalgeline oskab ja suudab noor näitleja olla. Richard Sepajõe hull Juss on üks ekspressiivsemaid tegelasi ja tedagi ma ära ei tundnud kohe. Alles "laiskade meeste" koomilises lõigus sain aru, mis on kusagil etenduse keskel. Kuigi päriselt lööb ta õitsema ikkagi selle oma "Elu värvide" lauluga. Pool etendust mõtlesin, et miks tal teistmoodi juuksed ja lillade lisanditega kostüüm on... üks teine poiss massis tundus ka kohtlase hoiakuga ja tõusis tarbetult esile, sellest ka see kerge segadus.

Suurimateks seekordseteks (lisaks mu lemmikutele, ehk huntidele) avastusteks olid vanaema ja noort Tiinat mänginud lauljate inglihääled. Need tõesti, sõna otseses mõttes olid "taevalikud"! Kusjuures teise Tiinana mängib rolli ka Kärt Anton ning noor Tiina oli nii sarnane Kärdile, et päris lõpuni ma kindel ei olnudki, kas ehk Kärt teeb siin püstolina selle rolli ise :) Igatahes noor laulja oli imearmas ja hääl õrn, aga võrratu. Vanaema näitlemine kohati tõmbas pisut üle võlli ka, aga ta kompenseeris selle oma lauluga mitmekordselt. Veel jäi meelde Johanna-Elise Kabel'i sähvakas punapea, kes ilmselt oli küla "lõbunaine"... Kõlan nagu katkine plaat, aga ka tema hääl oli nii-nii hea ja mis peamine ansamblitunnetus nii temal kui peaaegu kõigil teistel (see 1 noormees välja arvatud, aga võib-olla oli talle antud suunis tähelepanu endale tõmmata, sellisel juhul ei mõista seda) väga tugev. Nõnda jäid meelde ka paari vanemat prouat mänginud tüdrukud ja kaks (kolmest) rõngastega külatüdrukut. See on ansamblimäng kõige paremas mõttes ja sellepärast on igaüks kes laval väga tähtis terviku osa. Ja kõik saavad omad hetkes säramiseks, nagu näiteks ka need juba mainutud "laiskade meeste" stseeni mehed. Mille tõestuseks ilmselt suurima naerupahvaku saalis teeninud lõik. Teiste seas on laval ka näiteks Samuel Koppel, kes jäi (väga positiivselt) silma eelmisel aastal Tallinna Ülikooli koreograafiatudengite ja Fine5 lavastuses "Nuttev tamm", aga ka tema on siin vaid "üks teiste seas", ja olgugi, et Eesti meister iluuisutamises jne...

Hinnang: Jätan võrdelise lavastuste numbrilise hinnangu seekord panemata (see on kusagil 4 kandis, kui keegi seda vajab), aga mis peamine - Eesti Noorte Muusikaliteater on tulnud selleks, et jääda. Kas ta juba päriselt kohale on jõudnud, seda ma veel etteruttavalt ei kuulutaks. Jah, eks arenguruumi on siin ja seal, aga kõike tehakse suurimate kunstiliste ambitsioonidega, muusikaliselt tipptasemel ja teatripoolt arendades. Ja kahtlemata ka suurte sammudega arenedes, kui võrrelda kasvõi eelmise lavastusega. Jah, sisulises mõttes originaal on ikka huvitavam vaadata minusugustele "vanadele" teatrihuntidele, aga kui tase on nii hea, siis taaslavastus on ka alati teretulnud. Ja praegusel juhul ju noortele mõeldes lausa hädavajalik, nagu ma loodan, et siinsest tekstist ka välja tuli. Muusikal on žanriliselt juba selline "suurem" ja "rohkemnõudev" teatrivorm ja ENMT noortel teatritegijatel on sihid ja latid väga kõrgele aetud. Nende enda tegemiste ja võimekuse piirid näivad piiritud ja sellepärast suudetakse neid latte ka ületada. Sellepärast on ka alati huvitav, mida järgmiseks ette võetakse. Ja see "Libahunt", mis nüüd "High School Musical"i asemel meie praeguses pandeemia-maailmas otsustati ette võtta, väärib tunnustust ja tähelepanu juba ainuüksi sellepärast, et see nii hästi-nii kiiresti lavavalmis sai. Eesti noored, kes on tulnud Eesti keskele - Türile, nagu "keskpõrandale kokku" on oma publikule taaskord meeliülendavat, meelt lahutavat, emotsioonetekitavat ja väärt asja tulnud pakkuma. Aitäh!

Ja lõpetuseks - mu hundikari! See jääb kindlasti kogu 2020.a Eesti teatriaastast veel eraldi meelde!!!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on minu tehtud huupi hõlmavahelt, et kedagi teist vaatajat ei häiriks, sellepärast ka selline kehv kvaliteet, vabandan.):

Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi muusikal

Muusikal “Libahunt” on Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi nägemus August Kitzbergi tüviteksti staatusesse jõudnud näidendist “Libahunt”, mille versioonidel Eesti kultuuriloos, teatrimaastikul ja kinolinal on keeruline järge pidada. Armastus kolme noore ja vägagi erineva inimese vahel, võõra rahva mõistmine ja omaks võtmine ning igatsus millegi kauge, kuid ilusama poole on igikestvad teemad, mille Kitzberg on kaunilt kätkinud eestlaste rahuliku loomu ning küllaltki koletisliku ja hirmu külvava talvega.

Libreto autor: August Kitzberg ja Neeme Kuningas

Heliloojad: Tiit Kikas ja Jaagup Kreem

Laulusõnade autor: Jaagup Kreem

Lavastaja ja kunstnik: Kaarel Orumägi

Koreograafid: Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartels

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimmiala juht: Eliise Reimaa 

Valguskunstnik: Karl Vilks 

Helirežissöör: Sulev Liiva 

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

OSADES:

Kaia-Liisa Kesler (12.08-16.08) või Kärt Anton (22.08-26.08), Janet Vavilov, Jaagup Tuisk, Britt-Kathleen Mere, Tarmo Hints, Hille Savi, Berit Biene, Lisette Taube, Vallo Marten Villipuu, Marie Loviise Mänd, Mark Oja, Richard Sepajõe, Johanna-Elise Kabel, Kristi-Liis Orupõld, Triin Pirso, Simona Victoria Vool, Elis Tallmeister, Maria Helena Seppik, Loora-Eliise Kaarelson, Linda Toom, Johannes Martin Saar, Keijo-Johann Norden, Oliver Veimer, Hannes Villers, Samuel Koppel, Eghert-Sören Nõmm, Karl Pärloja, Herta Soro, Elis Reis, Maris Ootsing ja Lisandra Leemets.

Esietendus Türi Kultuurikeskuses 12.augustil 2020