Reisipäevik - 19.päev Eestis, ehk Armastusest

Täna rääkisin mitme inimesega armastusest. Inimesed on armunud, otsivad armastust, naudivad armastust või hoiduvad armastusest. Mõni on õnnetult armunud, mõni on nii armastust väärt, aga tal pole seda, mõni on nii valesti armunud, et valus on kõrvalt vaadata, mõni leiab armastuse igalt poolt kui ainult tahaks või vaevuks. Mõne armastusobjekt on kättesaamatu, mõnel on väga kummaline huvi, mõnel on lootused ja ootused väga valel inimesel. Mõne jaoks see on lihtne, mõne jaoks väga raske. Mõni peaks rohkem valima, mõni ei peaks latti nii kõrgele panema, mõni lihtsalt ei peaks nii palju sellele mõtlema. Mõni on värskelt armastuse kaotanud, mõni pole juba pikka aega tundnud vastuarmastust, mõni arvab, et teda armastatakse, kuid see on enesepete, mõni istub sütikuga pommi otsas – ise seda teadmata. Õige mitu on saanud haiget nii kõvasti viimastel aastatel, õige mitu ei teagi mis tähendab armastus, õige mitu on liiga pinnapealsed, et neile piisab täiesti vähesest ja valest armastusest. Aga eks igaüks otsustab enda eest. Oleksin ääre pealt siia kirjutanud, et eks igaüks elab nii nagu oskab, aga see pole ikka päris nii. Teisi inimesi ei saa suunata, ega neilt nõuda nii käituma/olema/elama nagu ise seda soovid. Isegi kui ise oled väga hea, ei pruugi see headust ligi tõmmata. Isegi kui ise oled väga avatud, ei pruugi see tuua armastust Sinu juurde. Isegi kui oled ise mõttes otsustanud hoiduda sügavametst tunnetest, ei saa sa neile vastu panna, kui nad kord juba su südamesse ja pähe trügivad.

Kahtlemata me kõik oleme armastust väärt. Meil kõigil on nii palju anda! Vaadates teisi kõrvalt ja mõeldes armastusele või selle puudumisele, ei saa ma olla tundmata kui õnnelik ma ise olen. See mis on minul, see on palju rohkem väärt kui majad, autod või kroonid pangaarvel (irooniline, aga mul on lisaks armastusele ka nii maja, auto kui mõni kross hinge taga). Ja ometi tahaks ma nii väga kogu hingest, et kõik saaksid elada armastuses. Vähemalt armastuses, mis on hea, mis annab igapäevaelule särtsu ja tundeid ning et armastusobjektid armastaks ka tagasi. Tugevalt ja hmmmmm...mis see sõna ongi eesti keeles – passionately (inglise keeles) või intohimoisesti (soome keeles)...kas eesti keeles on üldse sõna selle kohta...ahjaa KIRGLIKULT!

Kui tunned et Sind armastatakse on nii soe ja hea olla, et oled ise armastusest ülevoolavam ka kõigi ja kõige suhtes, mitte ainult sellele, kes Sind tagasi armastab. Seda parem on kõigil. Seda ilusam ja täiuslikum on elu sinul endal ja teistel sinu ümber. Ja ei saa unustada suures armastuses neid teisigi Sinu ümber, sest nemadki vajavad killukesi Sinu armastusest. Mitte võibolla „sellest“ armastusest vaid lihtsalt tunnet armastusväärsusest.

Täna ütles P., et isa on tema jaoks kõige tähtsam. Et ta armastab oma isa kõige rohkem. Seda oli nii hea kuulda. Seega on tervelt 2 inimest, kellele ma hetkel kõige armsam olen. Ma tean, et see on P. puhul mööduv nähtus ning ma ei eelda ega loodagi ega tahagi, et see kaua kestaks. Aga mul veab, sest lisaks P-le mul on alati olemas K., kelle jaoks ma olen ikka number 1. Ja tema niisamuti minu jaoks. Ma tegelikult tunnen tihti, et kui väga ta mind armastab ja kui väga ta tahab mulle head. Tavaliselt ma võtan seda iseenesest mõistetavana. Aga kui vahest teadvustan seda endale, siis tunnen jälle armastuse soojust ja see tunne on üle kõige ning ei ole võrreldatav mitte millegagi.