Hedvig Hanson - Kohtumistund

See siin on armastus- ja ülistuskiri Hedvig Hansoni viimasele plaadile. Kohe Eestisse jõudes, ehk siis juba poolteist nädalt tagasi, tormasin ma plaadipoodi, et seda endale saada. Ja tänaseks olen seda CD-d jõudnud juba kümneid kordi otsast lõpuni kuulata. Mõningaid laule ka uuesti ja uuesti ilma ootamata, et millal plaat ringi jõuab ära teha...need laulud lihtsalt on nii head! Mõnus täiskasvanute jazz. Hedvig Hanson on minu jaoks Eesti laulja number 1. Ning see plaat kinnitab veel omakorda tema suveräänset positsiooni.

Nii mõneski mõttes võiks seda "Kohtumistund" -i pidada järjeks 2001. aastal välja lastud plaadile "Tule mu juurde" (see anti kordusena välja ka 2007.aastal). Mõlemad plaadid loovad väga tugevalt atmosfääri, mõlematel plaatidel on ilmaga või aastaaegadega seonduvaid laule ja valitsevaks ajaks on hilisõhtu või öö.

Kuid kui nüüd keskenduda sellele uuele plaadile, siis juba kaanepildist saab aimu ning tunnetust, millest Hedvigi laulud sedapuhku räägivad. Kahtlemata on selline värviline sügis esimesene asi, mis silme ette kerkib tervet laulude-kogumikku kuulates, kuigi õrnad niidid on olemas ka nii suve kui talvega. Kuid märksõna "värvid" - Hedvigi hääl on nii mitmete värvingute ja varjunditega, et tõesti - Eestist võrdset temale ei leidu. Tema hääl on kohati lausa ebamaiselt mahe ning ehedalt kirglik. Kuigi alati mitte kirglik otseselt romantilises mõttes, vaid just selles mõttes, kuidas ta oma laulude tõlgendamisse sisse elab. Eriti tema enda kirjutatud laulud tunduvad kui meistritöödena, sest ta annab oma esitusega veel omakorda laulule mingi viienda tasandi juurde - ma mõtlen lisaks häälele, muusikale, sõnadele ja seadele.

Minu jaoks on alati "lood" tähtsad, seda nii kirjanduses, teatris, kunstis kui ka muusikas. Ja Hedvigi plaat pakub neid lugusid lausa 12 tükki. Siin natuke lähemalt neist mõtetest ja tunnetest, mis minul neid kuulates tekivad:

01. Palus pohli punetab (U.Naissoo/J.Saar)

Plaadi avab aeglane tõlgendus Uno Naissoo klassikust, mida mitmed Eesti jazzlauljad on juba esitanud, kuid see annab hea fooni ning sissejuhatuse just nendele lauludele, mida Hedvig sellele plaadile valinud on.

"Kanarbikulillal sillal

suvi peatub hetkeks,

millal tuled jälle Sa?

Tuled Sa?

Räägi mul. Ju näed,

et käes on sügiskuu, sügiskuu.

Palus pohli punetab,

aga ööd on uneta.

Uneta ööd.

Suudle mind."

aaah, kui romantiline ja kui eredalt silme ees virvendub see igatsus. Ja Hedvigi hääl on kui sula-mesi.

02. Põlev puu (O.Ehala/L.Tungal)

Selgelt on ära tunda Ehala keerulised ning vapustavalt ilusad meloodilised keerdkäigud, kuid sellest hoolimata on Hedvig suutnud selle seada tugevale interpreedile omaselt originaalseks. Armastuse uhke puu puhkeb täiesti õitsema, kuulates neid ilusaid häälega mängimisi. Saksofon saab hoogsalt ka oma atmosfääri luua. Saksofonil on nii eriline heli...see sobib armastusega kokku.

"Pihlapuu täis mõrkjaid marju

leegi värvi..."

"Milleks kiivalt huuli peidad,

hinge tuules varje heidad....

Armastuse uhke puu."

03. Me sügavaim sisu (H.Hanson/E.Enno)

Hedvig on kirjutanud Ernst Enno luuletusele muusika...ju see talle siis hinge on läinud. Tegemist jälle aeglasema looga. Eelmine läkski liiga hoogsaks ja üliemotsionaalseks kätte ära :) Siin on kelmikas Hedvig, sensuaalne, hääl helisemas ja sahisemas ja kahisemas. Tegemist just minu jaoks ühe olulisema teemaga, ehk "sisu sügavusega". Sedapuhku tundub flööt justkui hõõgavat :) Tegemist oleks kui pideva edasi rändamisega..aga vähemalt on isu...et otsida...

"Kus õnneks jääb jällegi kord

vaadata silmi kord juttu vesta

ja nii rännata edasi..."

"Kes ütleb, miks nõnda on rännata vaja?

End leida?

Et lahkuda?

Meil mõlemil imelik hingeisu,

siit jäädavat otsida."

04. Saabumine (V.Veski)

Villu kirjutatud laul on kerge kõrvalekalle folgilikku jazzi. Annab hoopis teise värvingu plaadile sisse. Vast ehk minu maitsest kõige kaugemale, kuid Hedvigi improvisatsioonilik helindus selles laulus mõjub justkui mõni instrument. Keel, mida mõistavad ka need, kes eesti keelt ei oska. Samas tekib mulle hoopis mingi varakevadine tunne selle lauluga. Hedvigil on kuidagi külmalt kähisev ja kergelt tuleb sisse isegi kimedaid varjundeid, nagu see tulekski külmast. Nagu Hedvig olekski külma puhuja, kuid kevad pressib peale.

05. Sõnad tuulde (V.Ojakäär/A.Otto)

Selline kerge ja mõnus bossanova. Annab päiksekillu sügispilvede ja külma vahele. Selline mõnus "grüüne-muusika". Kuigi tšello kaebleb sinna vahele natuke kurblikult, vähemalt helistiku võrra madalamalt. Lisaks Hedvig saab ka improviseerida ja nii mõnusalt sujuvalt läheb see jälle üle lauluks. Laul inimestest, kelle vahel kustuvad ohked ning suudlused jäävad õhku rippuma. Ja see kurblik tšello ning need lõbusad bossalikud rütmid. Kontrastide küllus varasügiseses looduses.

"Eemalt kuumendavad laukad

juba ehatules,

ootan sind ma kaua, kaua,

aga sa ei tule.

Olen kui viiul pingul keeltega,

Ootan ja ootan kõigi meeltega,

ootan sind ma kaua, kaua,

aga sa ei tule."

06. Kui kaua veel (H.Hanson)

Hedvig on armunud, seda on kuulda tema hääles, tema tempos, tema igatsuses kuulutada armastust! Selline kergem, popilikum laul. Nii mõnus!!!

"Kui sa teaksid vaid

kui palju tundeid peidan endas.

Kui tunneksid vaid -

mu hing su poole lendab.

Sa elad mu meeltes,

päeval ööl.

Kui Sa näeksid vaid,

kuis annad mulle sära.

Kui aimaksid vaid -

mu salasoovid ära.

Sa voolad mu soontes.

Päeval ööl.

Kui kaua veel

pean teesklema Su ees?

Kui kaua veel

võin hoida tunnet eneses?

Kui kaua veel

suudan vaikida su ees

kui süda ihkab laulda

Sinule?"

07. Kohtumistund (M.Kappel/H.Mirka)

Plaadi nimilaul on oma pealkirjaga justkui loodud kogu plaadi pealkirjaks. On ju see plaadi kuulamine justkui "kohtumistund" Hedvigiga. Natuke nostalgiline, sest see laul on ju juba tuttav lapsepõlvest. Kuigi Hedvig on keeranud tempot kõvasti maha, et sulatada ja sobitada seda laulu oma tervikusse ning see on õnnestunud geniaalselt. Loos on ju tegemist ööga. Ja kõik need sõnad tulevad nii hästi esile sellises seades, justkui väikseimadki helid öövaikuses. Ja ikka ootus ning igatsus...see on ju üks romantilisemaid ja samas valusamaid teemasid armastuse juures...

"Seda ei tea kustpoolt sa tuled

millal on meil kohtumistund

kuid mu toas on süüdatud tuled

isegi püüan vältida und..."

08. Ma tean, et ma tulen kord jälle (H.Hanson/H.Runnel)

Tegemist on jälle sellise öise tundega. Siis on ju emotsioonid ka erksamad. Hando Runneli ilus luule ning Hedvigi enda muusika on kui loodud kokku. Kui ma ei eksi, siis kuulsin seda laulu juba ETV Live kontserdil. Ja ka siis mõjus see väga tugeva kompositsioonina. Nii tänuväärne on kui luuakse muusika selliste ilusate luuletuste ümber. Kuigi lõpuks läheb minu maitse jaoks liiga improks kätte ära...samas väga sobivalt muusikaliini säilitades, kuid minule lihtsalt niiii sügav jazz ei istu :)

"Ma tean et ma tulen kord jälle

ja hakkan Sind nõudma taga.

Ja otsima igat su jälge

kus kunagi kohtus me rada.

Mu tulek on aimates tunda.

Siis kuulda võid öölinnu karjeid.

On hämarad ööd minu tundlad,

sealt pidet saan leida ning varje"

09. Jää kauaks mu juurde (H.Vaikmaa/H.Muller)

See on plaadil üks mu kahest lemmikloost (teine on laul number 12). Juba siis kunagi kui Marju Länik seda laulu laulis, see meeldis mulle ka väga. Kuid nüüd on see lausa üks aasta parimaid lugusid! Hedvigi versioon on minu meelest sellel plaadil üks vähem ümber seatud või õigem oleks öelda originaalist mitte väga kauge versioon. Ja ometi teeb ta sellest laulust täiesti enda oma. Mingi kummaline nostalgiline 80ndate tunne tuleb peale. Vapustav. Ilus. Armas.

"Veeloikudel juba

kaanetas jää

ja lehed on lennanud tuulde.

Ma panen Su õlele oma pea

ja palun:

Jää kauaks mu juurde.

Ei tohi sind viia,

see teede pael

kust tagasi tulla ei saada.

Luiged lahkuvad

taeva lael.

Sa ei lähe ju nendega kaasa?

Jää mu tuppa,

mu laulude vihusse

ise oled nii külm ja nii kauge.

Meie hetki ma soojendan pihu sees,

kes soojendaks aga mu laule?"

10. Valge lumi lange mu peale (H.Hanson)

Hedvig laulab oma kirjutatud laulu, täpselt nii nagu ta ilmselt on selle välja mõelnud. Ma pühendan selle alloleva Hedvigi kirjutatud lõigu oma K-le (kas tohib üldse teise loomingut pühendada edasi? Loodan, et Hedvig ei pahanda). Sest vahest kui ma tunnen, et ma olen olnud nii paha ja seest must ning räpane. Siis ma tõesti tunnen, et K säras saan ka puhtaks mina. Ning tema lohutustest jõuan ja jaksan jälle uuesti, nagu "uus algus". Hämmastavalt tähendusrikkad sõnad. Huvitav, kas Hedvigile tähendavad need hoopis midagi muud?

"Sinu säras

puhtaks minagi saan.

Selles valguses

leian uue alguse.

Sinu kargus

nüüd tundeid jahutab.

Ja meeli rahustab."

11. Proloog (K.Randalu)

Ilus ja väga lühike klaveripala. Huvitav, kas pühendatud Hedvigile...või on see lihtsalt tunnete rahustamiseks veel enne seda kõige lemmikumat laulu. Ja kui emotsiooniderikas see teekond on olnud kuni plaadi lõpuni. Selline "proloog" on justkui loodud väikseks meelte selgendamiseks ning eelmise laulu tugevate tunnete puhastamiseks soontest ja meeltest.

12. Kes sind on näinud (L.Junson/A.Alliksaar)

See laul on terve selle plaadi pärl ja minu lemmik eestikeelne lugu üldse sellel aastal...võibolla isegi üle mitme aasta. Mul tulevad külmavärinad alati kui kui ma süviti jään seda kuulama. Nii ilus Alliksaare luuletus, täiesti ilmeline viis. Ma kasutan ka tihti oma kõnes ja mõtetes väljendit "vist õigem oleks öelda...". Mul ei ole sõnu...sellepärast kirjutan kogu laulu sõnad siia üles:

"Sa oled mägi,

mina veerev lumi.

Sa oled laulev laine,

mina vaht.

Sa oled valvamine,

mina uni.

Ma olen leek

ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled,

mina kõmav kõne.

Hell luule oled,

mina jõhker tuul.

Aegajalt tulen ma

ja haaran mõne

neist viljadest,

mis puhkenud su puul.

Kes sind on näinud,

see on nii palju näind.

Vist õigem oleks öelda

näinud kõik.

Kes sinus käinud,

on nii kaugel käinud

kui mitte üldse käia võib.

Sa tead,

mis loomulik on

ja ei kaeba.

Sa oled tiib

ja mina lend.

Sel lakkamatul sööstul

läbi taeva

me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud
on nii palju näind
vist õigem oleks öelda
näinud kõik.
Kes sinus käinud,
see on nii kaugel käinud
kui mitte üldse käia võib.

Kes sind on näinud

on nii palju näinud

õigem oleks öelda

näinud kõik.

Kes sinus käinud,

on nii kaugel käinud

kui mitte üldse käia võib."

Hedvigis on mingit õrnust ja tugevust koos, mida ma seletada ei oska. Oli mingi eluperiood, kui ta pidevalt sattus minu kõrvale teatris istuma. Hiljem räägiti pidevalt tema õnnetutest armastustest, mis teda nagu halva unena oleks pidevalt kummitanud. Nüüd aga on ta õnneks leidnud selle "õige" ning sellest armastusest sünnib nii ilus muusika, et ma loodan ning hoian neile pöidlaid, et neil kõik ikka hästi oleks ja läheks. Mul on nii uhke meel, et Eestis on olemas selline laulja. Tegelikult on nad koos oma mehega nii armsad inimesed ja nii ilusad hinged! (Ma küll ei tunne neid vaid mu ettekujutus on tekkinud paljalt sellest, mida olen lugenud ning kontserdil näinud ja muidugi sellest imelisest muusikast, mida nad koos teevad.) Aitäh!