pühapäev, 7. detsember 2008

Hunger (Nälg)


Hunger (UK & Iirimaa 2008)
Režissör ja stsenarist: Steve McQueen
Olulisemad näitlejad: Michael Fassbender, Stuart Graham

Loo lähtekoht: Lugu Bobby Sands-ist, IRA liikmest, kes 1981.aastal juhatas näljastreiki ning osales ka mitte-pesemisprotestis, millega IRA vangid lootsid saavutada poliitilise vangi staatust. Film ongi Sands-i surmaeelse 6 nädala sündmuste dramatiseering.

Arvamus: Cannes-i filmifestival pälvis seisvad ovatsioonid. Euroopa filmiakadeemia auhindade jagamisel kandideerib. Kriitikud kiidavad, festivalivõite tuleb paremalt ja vasakult...
Filmi võib tinglikult jagada kolme ossa. See mis sünnib enne näljastreiki. Papi külaskäik. Ja streik ise.

Ma pidin kohe eraldi vaatama, kes selle filmi operaator on. Sean Bobbitt teeb sellise fantastilise töö, et mul jäi suu lahti! Nii detailselt planeeritud kaameratööd kohtab ikka väga harva...viimati meenub selline tase Wong Kar Wai Fa yeung nin wa, ehk In the mood for love -filmi kaamera taga lausa imesid teinud Christopher Doyle. Lisaks see "kakapruun" toon, milles filmi edastatakse, see tekitab tunde, et tõesti ninasõõrmete sees on seda rõvedat haisu tunda. ÖÄK!

Kõige šokeerivam ei ole see rõve make-up ning surmad ja piinamine...vaid see, et kõik see sündis minu eluajal! Alles 27 aastat tagasi (muideks Bobby Sands surigi 27 aastaselt ja muideks ta oli ka Briti Parlamendi liige, minu meelest seda filmis ei mainitud)! Kui palju sellist "piinamist" ning inimesevastasust sünnib praegu kusagil riikides (vanglates)? Iraagi sõjas ameeriklastel olid umbes sarnased kombed...Britid ja Ameeriklased - Bush ja Blair...sellel teemal võiks pikemalt mõelda edasi, kas pole tõsi? Kuid ikkagi minnes tagasi sellesse aega ning IRA tegevuse juurde. Bobby Sands pandi vangi relvade omamise pärast. Streik kestis 66 päeva. Matustele tuli üle 100 000 inimese. Lisaks suri 9 inimest selle streigi käigus. Pärast tema surma tõstis IRA taas oma pead ning naases uute rahutuste korraldamistega.

Näitlejatööd on samuti uskumatult head! Peategelast mängiv Michael Fassbender teeb vapustava töö oma rollis. Nii enne streiki, olles tugevaks vestluspartneriks papile, kui ka see hirmus nälgimine. Siis mängis juba rolli ka juba kiidetud make-up...mis oli täpselt nii rõve, et film mõjuks. Samuti pappi mänginud Stuart Graham on üks huvitav näitleja. Kuid minu jaoks oli see film ikkagi operaatori pärusmaa ning seeläbi ka režissöritöö hea saavutus.

Hinnang: 4- (Kõigest sellest heast tehnilisest poolest hoolimata, ei saanud ma aru sellest isekusest. Sandsil oli ka väike poeg. Selline aadete eest seismine...mida ta lõppude lõpuks sellega saavutas? Ei midagi, britid jätkasid ikka samas vaimus. Selliseid asju tuleb ikka ajada teisiti. Ta oli vanglas olles vabakutseline ajakirjanik ning luuletaja...kas tal seda kaudu ei oleks olnud võimalust mõjutada asjade käiku? Ma lihtsalt ei mõista selliseid inimesi...nagu terroristid, kes lähevad vabasurma oma aadete eest. Mõni võiks öelda, et mul pole lihtsalt sellist iseloomu. Mina arvan, et mul on vastutus oma laste ees ning miski pole neist tähtsam. Kuid tehniliselt poolelt oli film täiesti laitmatult tipptase.)


Trailer:

Kommentaare ei ole: