Sedapuhku Eesti keele sihtasutuse poolt välja antud raamat, "Rehepapp" oli minu mäletamist mööda Varraku kirjastuse alt. Eestis ei teegi kirjastused kirjanikega eksklusiivlepinguid...kuigi praegusel hetkel iga kirjastus ma usun meelsasti rabaks Andruse oma katuse alla. Raamatumüüki arvestades, siis on ta ilmselt number üks hetkel elavatest ja kirjutavatest Eesti kirjanikest.
Kui Rehepapp oli ilmselt üks neid "kõigi aegade" raamatuid, siis kuigi ei saa eitada ka "Mees, kes teadis ussisõnu" väga head proosat, jäi see on eelkäijale päris tublisti alla. Isegi paar mõttelist viga ärritasid mind selle teksti sisus. Näiteks see, miks ussisõnadega ei pandud Mõmmit "kodus olema ja teistest naistest hoiduma", samuti, miks ussisõnadega ei saanud Leemet seal lõpu poole endale abilisi kutsuda? Neid selliseid mõttelisi apsakaid oli veel siin ja seal, aga ega muidugi see ei ole lõppude lõpuks niiiii oluline.
Raamat mulle kahtlemata meeldis, kui see "meeldima" on üldse õige sõna siin kontekstis. Pigem peaks ütlema, et see raamat läks mulle korda, läks mulle hinge. Ma elasin Leemetile kaasa kohe algusest peale. Kus mingis mõttes oli olemas veel "lootus" paremaks tulevikuks, kuigi kohe algusest oli aru saada, et tegemist on kurva raamatuga. Mis sellest, et Kivirähk ju teada-tuntud naljamees. Muidugi nagu elus ikka, käivad tihti naer ja nutt käsikäes ja siit-sealt võib leida ka head huumorisoont pulsseerimas.
Minu jaoks peitub raamatu tugevus tema huvitavates ja selgelt välja joonistatud karakterites. Peategelane Leemet, sõber-uss Ints, ema, õde-Salme, Mõmmi, inimahvid Pirre ja Rääk, Hiievana Ülgas, "viimane tüdruk" Hiie koos oma ema ja eriti isa Tambetiga. Samuti "külarahvas" - külavanem Johannes, kaval ja omakasupüüdlik Magdaleena ja nimekiri läheb muudkui edasi. Kogu selle 381 lehekülje sisse olid nad kõik ära mahutatud ning kõigi jaoks jagus tegevust.
Lugu ise on ajast, kui Eesti rahvas metsast küladesse kolis. Metsas palvetati Põhja-Konna ning igasugu haldjaid ja mütoloogilisi olendeid, külades jumalat ning kõrgemaklassi-rahvast nagu rüütlid ja mungad. Ja kui juba midagi jumaldati siis täiega, nagu maailmas ilma kõiksugu infomüra väga selgelt võib ette kujutada, et tehtigi. Kivirähk on ehitanud üles ajaloolise maailma, mis paratamatult liigub selles suunas, kuhu me tänaseks jõudnud oleme, kuid just need vallatud üleloomulikkused, mis selle jutu sisse on tipitud, annavad nö vürtsi kogu loole. Näiteks see kuidas metsarahvas ussikoobastes talvitumas käib või näiteks see, kuidas "hundid olid parimad lüpsiloomad".
Ma uskusin, et raamat lõpeb nii, et peategelane sureb. Ja "Mees, kes teadis ussisõnu", oma minevikuvormiga annabki vihje sellest, et enam see mees: a) ei tea ussisõnu, nagu külarahvas või b)sureb, ja sellepärast on minevikuvorm. Aga õnneks on lõpp selline nagu ta siis lõppude lõpuks oli.
Mõistan ka inimesi, kellele see raamat ei meeldinud. Oli ta ju kohati üpris rõve ja groteskne. Aga kuidas seda metsaliste elu ikka muidu kirjeldada. Nad olid ju lõppude lõpuks metsikud metsalised. Nende jaoks näiteks teise inimese tapmine oli nagu loomadel. Nad ei mõelnud karistusele, tagamõtetele või moraalile. Siiski ei tasu seda raamatut pooleli jätta, sest muidu jääb kogemata üks kummaline ja originaalne elulugu.
Pärast selle raamatu ilmumist nägin televiisorist intervjuud kirjanikuga, kus ta ütles, et talle ei meeldi raamatuid kirjutada, et see on tema jaoks väga kurnav ja raske. Lugedes seda raamatut ei tundnud küll kordagi seda tekstist. Ikka oli huvitavaid uusi tegelasi, pöördeid või muidu sellist naudingulist teksti. Loodan südamest, et Kivirähk lihtsalt oli sünnitusvaludest väsinud ning leiab ikka indu kirjutada veel raamatuid.
Hinnang: 5-
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar