Nürnberg - VAT Teater

Milline luksus on vaadata käega katsutavas kauguses mängimas Aarne Üksküla! Temast kohe õhkab midagi sõnulseletamatut erilist! Lisaks tema mängule on tal kaasas ju ka isiksus...ning mõneski mõttes kogu see rollidepagas, mida ta kunagi on mänginud. Olen seda varem kuulutanud ning ei väsi ka seda kordamast - Üksküla on hetkel mängivatest meesnäitlejatest minu lemmik. Ja kui ta vähegi jaksab mängida, siis absoluutselt kõike tahan ma ka oma silmaga näha. Kusjuures, selles tükis on tema partneriks üks meie teatrite parimaid näitlejannasid. Alles üleeile oli võimalus teda esireas vaadata-jälgida teises tükis, nimega "Ingel, Ingel,vii mind taeva" ning see ümberkehastumine eesti naisvangist poola ajakirjanikuks ning täiesti teistsuguse rolli tegemine on ju täiesti uskumatu! Niimoodi on kohe ehtsalt näha, ja tunda ning võimalik aru saada, et ta on oma rollid tõesti "õles ehitanud" ja "loonud"! Kui näitleja suudab endast mängida nii palju erineva olekuga inimesi (siia juurde võiks ju liita ka "Misantroobi"), siis see tõestab tema talenti! Ja kuigi oli see tükk tugevalt "näitlejateater", oli see kindlasti ka "jututeater", sest lugu, mida esitati oli sügav, põnev, dramaatiline ning üllatav.

Lugu saab alguse, kui ajakirjanik Hanka tuleb intervjueerima endist sõjaväe vastuluure ohvitseri Stefanit. Tegelikult on tal plaanis lugu kirjutada hoopis kellestki teisest sõjaväelasest, kuid Stefan nõuab, et lugu tuleks temast ning tal on plaanis kõik oma "kuriteod" üles tunnistada. Süümepiinade tõttu soovib ta endale nö. "uut Nürnbergi kohtuprotsessi". Ja pärast nende tegude ilmsiks tulemist oleks vangasõit kindel. Kuna Stefan tundis Hanka isa ning teab tolle surma tagamaid, siis nad lepivadki kokku, et Hankast saab Stefani suuvooder ning vastutasuks jutustab Stefan Hankale, mis ikkagi juhtus tema isaga.

Etenduse sisu leiab aset Poolas, kuid ometi kõik kes teavad ja mäletavad nõukogude-aega, need tunnevad iseenesest ära ühise tausta. Minu jaoks oleks see sama hästi võinud juhtuda ka Eestis. Ka siin on neid teisi inimesi nuppudena liigutavaid tegelasi. Käsi peseb kätt ning mõned, kellel on võimu, neile on alati keegi midagi võlgu. Ja ühtlasi on neil võimalik kõikvõimalikke asju läbi viia. Mingi seos tekkis Saksa filmiga Das Leben der Anderen. Sealt sai ka aimu, kuidas kõiki jälgitakse ning kogu info on teatud ringkondadele kättesaadav. Kui sellele teemale hakata täpsemalt mõtlema, siis võib paranoiliseks muutuda. Kui palju see tänapäeval toimib, seda ei oska arvatagi. Räägitakse ju pidevalt kaamerate rägastikust, mis meie elu jälgivad :) :(

Ma kujutan ette, et mõni võib ka seda kõike igavaks pidada, sest nalja ega lavastuslikke trikke siin eriti pole...kui ehk välja arvata see vaatuste vahel kujunduse peegelpilti muutmine...kuid tegelikult tundus, et see tekitas ka näitlejates segadust...täpsemalt öelda Katariina tahtis pidevalt "valesse" suunda lavalt lahkuda...viimasest stseenist lahkudes läkski ta valele poole "välisukse suunas" :) Muidugi sellel pole üldse vahet.

Kõrva jäi ka Katõn, millele Üksküla tegelane viitab...kuid peale selle pean tunnistama ma eriti palju Poola ajalugu ei teagi. Kuid selle tüki vaatamiseks polegi see eelduseks. Minu jaoks tõusis küll olulisemaks see inimlik tasand, ehk ühe inimese vabandamine, oma võimu ära kasutamine, "mängude mängimine teiste inimeste eludega". Kuid kas inimesed võivad muutuda või kas nende südametunnistus võib tõesti nö. pensionipõlves alles piinama hakata...nendele küsimusetele on hea enda elu edenedes vastuseid leida. Inimese põhiolemus igatahes on konstantne mingist hetkest ning ma ei usu ka et seda oleks võimalik oma tahte järgi muuta...see võib muutuda ainult ehk mingi välise mõjuri tagajärjel.

Hinnang: 4+ (Tõeliselt ootamatuid pöördeid pakkuv näitemäng, kus kaks tippnäitlejat pakuvad psühholoogilist draamat kättemaksust, võimust ning süütundest. Lisaks üks vinge stseen ka kolmanda tegelasega! Väga intrigeeriv ning vaataja mõistust mitte-alahindav, sest seoste avastamine ja tegemine pakub rahuldust. Kaldun arvama, et üle kolmekümnesed vaatajad saavad etendusest ehk rohkem, kasvõi nende taustade tundmise ja meie ajalooga seostamise ning tunnetamise pärast, kuid kahtlemata tasub ka kõigil noorematel seda mängu vaadata. Ka minul oli 13-aastane kaasas, kes huviga jälgis. Ja ühtki võimalust Üksküla (ja muidugi ka Lauk-u) näha - ei tasu mööda lasta!)

Kuna ma ei oska ette kujutada, millal Üksküla võib jälle mängimas näha (Linnateatri egiidi all osaleb ta suvel Albus...aga seal pole vist tegemist "näitlemisega"), siis mõtlesin, et koostan väikese edetabeli oma lemmikutest, ehk esimesena meenuvatest Aarne Üksküla teatri- ja teleteatri rollidest (siin on ära toodud etenduste nimed. Mõne aja pärast teen ühe eraldi, pikema postituse tema rollidest, kui olen jõudnud info koondada ja seda vähe täpsemalt uurida):

1. Albee' Kes kardab Virginia Woolfi?

2. Albee' Kõik aias

3. Süskindi Kontrabass

4. Maughami Truu naine

5. Jamiaque'i Härra Amilcar

6. Turgenjevi Isad ja pojad

7. Tammsaare Tõde ja õigus 2.osa

Tekst lavastuse kodulehelt:

NÜRNBERG

Kaunitar ja koletis.

Autor: Wojciech Tomczyk (Poola)

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Lavastaja: Aare Toikka

Kunstnik: Hardi Volmer

Osades: Aarne Üksküla, Katariina Lauk, Tiina Rebane

Noor ajakirjanik Hanka külastab pensionipõlve pidavat sõjaväe vastuluure polkovnikut, Stefan Kolodziej-d. Ta tahab saada informatsiooni ühe vastuolulise saatusega ohvitseri kohta. Kuid Stefanil on teised plaanid: tema tahab rääkida oma lugu, mis on ajakirjaniku eluga kahtlaselt läbi põimunud. Mis salapärane minevikusündmus ühendab noore ajakirjaniku ja vana luuraja saatused? Kas erupolkovnik leiab oma "Nürnbergi"?
Autor ütleb intervjuus ajakirjale "Dialog": ""Nürnbergis" - sest nõnda on näidendi pealkiri, mitte Gent, Antverpen, Yokohama või Calcutta - räägitud lugu vaevu puudutab eriteenistuste teemat. Mind huvitas psühholoogiline protsess, inimeste vastastikused suhted, samuti nende suhted Poola Rahvavabariigi ajalooga. See viimane on erakordselt huvipakkuv, lausa eksootiline, sest ehkki sellega tegelevad paljud, on see suures osas meie jaoks ikka tundmatu. Mind ei huvitanud siis mitte niivõrd eriteenistused, vaid manipulatsiooni mehhanism, mida kõigele lisaks kasutatakse niisama, ilma põhjuseta. Aga kellegi manipuleerimiseks ei pea olema luureohvitser. Iga päev võime veenduda, et meie avalik elu on mingi kummituslik illusioonide teater, täielik fiktsioon. Kirjutasin siis näidendi koletisest, kes mängib võõra eluga. Meie hulgas elab selliseid inimesi ja nad pole üldsegi lahkunud koos meie "armastatud" Rahvavabariigiga." See on põnev poola lugu, mis puudutab mitte ainult poolakaid. See lugu räägib ka meist.

Autorist: Wojciech Tomczyk sündis 1960. a. Varssavis. Ta on õppinud Varssavis teatriteadust ja Lodzis stsenaristikat. Ta on kirjutanud näitemänge, filmi ja TV käsikirju. Tema esimene näidend "Vampiir" on lavastatud 2003. a Zabrze Teatr Nowy's ja see võitis Grand Prix III Ülepoolalisel Kaasaegse Dramaturgia Festivalil "Tegelikkus". "Nürnberg" esietendus Poola Rahvusteatris 2006. aastal. "Nürnbergi" eest on Tomczyk saanud Poola riikliku preemia.

Etendus kahes vaatuses kestab 2 tundi ja 40 minutitSihtgrupp: täiskasvanudEsietendus: 18. aprillil 2008 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Etenduse treiler:

Isiklik märkus...õigemini tähelepanek:

Üleeile "Ingli" etenduse ajal veel seljatugesid VAT-i saalis polnud, aga nüüd olid! Tundub, et teater on "kanda kinnitanud" oma 10 aastase tegevus-sünna lävel....või täpsemalt öeldes "seljatoed kinnitanud" :) Väga hea...nii teab ka täpselt kui laialt on istumine ette nähtud :) Mugav oli ka! Saal on ju ka mõnusalt intiimne, nagu Linnateatri väiksed saalid, Ugala või Draamateatri väike saal. Tihti just väikestes saalides lähebki rohkem vaatajani see, mida lavalt pakutakse.