Synecdoche, New York (USA 2008)

Režissör: Charlie Kaufman
Stsenaarium: Charlie Kaufman
Peaosades: Philip Seymour Hoffman, Samantha Morton, Michelle Williams, Catherine Keener, Tom Noonan, Hope Davis, Jennifer Jason Leigh, Dianne Wiest, Emily Watson

See on Kaufman -i režissöridebüüt, kuigi stsenaristina on ta oma kummalist maailma meiega jaganud juba õige mitmel korral ja väga edukalt. Filmid nagu Being John Malkovich, Adaptation., Eternal Sunshine of the Spotless Mind on kõik tema sulest. Ehk võiks öelda, et tegemist on ühe huvitavama praeguse aja stsenaristiga. Ja Synecdoche-i jätkab juba omamoodi selliste "kiiksuga" filmide rida. Alguses töötab see väga hästi...kuidi mingil hetkel hakkab idee rullima samas kohas ning tekib küsimus, miks ta pole kutsunud oma "armastusprojekti", kus ta isegi muusika ise on kirjutanud, mõnda nende "superfilmide" montaaži-tegijat. Sest kääride usinama kasutamisega oleks saanud filmist palju huvitavama ning koomilisema, minu meelest. Kuigi eks põhimõtteliselt idee pärast pidi ka filmi natuke "venitama".

Loos on tegemist on ühe teatrilavastajaga, kes elab koos ühe kunstnikuga. Kunstnik otsustab ühel hektel koos paari ühise 4-aastase tütrega sõita Berliini. Sinna ta jääbki - oma elu elama. Teatrilavastaja saab MacArthur auhinna ning otsustab sellega lavastada "maailma kõige ehtsama ja vingema" lavastuse. Ta plaanib lavastada "elu ennast". Lavastamise kõrval tekivad tal uued armuliinid, mis kõik genereeritakse ka lavastusse. Mingil hetkel hakkab ta suhtlema ja asjadest teada saama lasvastuse proovide käigus sellest, mis tema ümber toimub. Asi keerab ära nii sürriks. Et on vaja näitlejat, kes mängib teda ning omakorda on vaja näitlejat, kes mängib teda mängivat näitlejat jne jne. Ühsõnaga Kaufman. Lisaks kõik muud kiiksud kõrvalliinides. Ehk "põlevas majas elamine", lapse päeviku lugemine oma kodus...kuigi too elab Berliinis ja on juba täiskasvanu, eksnaise korterikoristajana töötamine, oma tütre striptiisishows käimine, armusuhtes kolleegidega ja näitlejatega, kes neid neid kolleegi mängivad...ja kõik see ju kajastatakse ka selles "elust suuremas näitemängus".... üks parajalt sürr värk :) Aga sealt on ikka ühtteist enda jaoks välja noppida.

Tegelikult alguses oli kõik väga põnev ja naljakas...kõiksugused detailid kogu selle loo ümber, nagu näiteks peategelase haigus...ta kaotas süljeeritamise ja pisarad. See hull, kes teda jälitas, vilksas tõesti varasematest kaadritest läbi... Ja oh...neid on seal nii palju...pisikesi sümboleid veel lisaks siia sinna peidetud, mille avastamisrõõm annab vaatamisnaudingule juurde. Kuid lõpus...selle lavastamise juures ca. viimased 30 minutit olid minu jaoks liig. See hakkas mind tüütama. Kuni lõpuks läks täpselt nii, nagu ette oli aimata...ning see on sellise "kummalise" filmi puhul üpris irooniline. Ehk pidevalt üllatud ja üllatud...ja siis viimane asi läheb täpselt nii nagu ette arvad :)

Näitlejad teevad tõeliselt head tööd. Muidugi peaosas olev Philip Seymour Hoffman on vist üldse praegusel hetkel ameerika filminäitlejates üks neid kõige-kõige paremaid (ta on ju ka võitnud oscari ning kandideerib ka sellel aastal fantastiliselt hea rolliga filmist "Doubt", millele ma pakuks võitu, kui Heath Ledger poleks sama kategooria kandidaat). Ta on just selline küünilne, ehtsalt haiglane ja armuvaludes, eluvaludes teatralavastaja moodi :) Ning tema "naised"....sellist naisväge näeb harva ühes filmis - Morton, Watson, Davis, Wiest, Keener, Williams, Jason Leigh... wow! Lisaks kuna film kestab kümneid aastaid...siis see nende vananemine sinna juurde... Minu meelest oli nii hea vaadata kuidas Morton mängis vana naist. Üks asi on ju meik, kuid kõik need maneerid ja isegi häälemuudatused sinna juurde (ta ju ka 2 Oscari kandidaat juba). Tõeline täppistöö! Aga kõik need imeliselt head naisnäitlejad toovad oma kõrre pessa seal Hoffmani ümber :)

Hinnang: 3+ (kui mul lõpus poleks nii igavaks ja ebameeldivaks läinud see filmi lõpu ootamine, oleks film vabalt võinud saada ka 5-se hinnangu. Sedapuhku pidin aga kõvasti alla kiskuma seda lõppkokkuvõtet. Filmi võib vabalt vaadata ka DVD-lt, see lavastukulisside efekt, mis on ju nö ehitatatud "lavale"...see ei pääse ka kinos hästi esile, seega selline inimestevahelise draamana töötab ta kindlasti hästi ka väikselt ekraanilt...)

Trailer: