See lavastus on ikka nö. üks paras pähkel teatrilaval! Mul õnnestus näha esietendust Ugala väikses saalis ning olen seda endas nüüd juba natuke aega kandnud ning mõnusalt mõtisklenud tüki teema ja tegelikult kõikide selle komponentide üle. Eelkõige sellepärast, et selle sisu annab ennast minu meelest üpris raskelt kätte ja kuigi ma jälgisin kogu teksti väga mõttega, on seal peidus ehk rohkem kui sellest on võimalik nö. jooksvalt vastu võtta. Õigemini võibolla tavalises olukorras on ehk lihtsamgi, aga sellel „esietendusel“ oli see kuidagi raskendatud. Toon siia loetelu (ehk ainult näited), miks?!:
1) Esiteks ostsin piletid Ugala suurde saali varakult. Esimesse ritta ja keskele, sest mu nägemine pole kõige parem ning olen harjunud vaatama etendusi lähedalt ning häireteta. Vahest muidugi see esireas istumine ei õnnestu, eriti Linnateatris. Samas saali siseneda pole vaja ju liiga vara, eriti kui kindlad kohad olemas... Jõudsime Viljandisse varakult ning ootasin autos, et parajal ajal enne etendust siseneda, ehk umbes 15 minutit enne algust. Üllatus, üllatus – etendus oli tõstetud väiksesse saali ning kõik normaalsed istekohad olid juba muidugi hõivatud (minu piletile trükitud 1.rida kohad 11 ja 12 väikses saalis ei kehtinud). Pettusin ja ronisin teises reas olevatele tühjadele kohtadele. Ära peab vist märkima, et teine rida on samal tasandil kui esimene, aga tagumistes ja esimeses reas enam kohti polnud. Ainult mõned üksikud ühe inimese jaoks (aga meie olime ju kahekesi) või täiesti äärte peal. Aga Ugala väikese saali lava on ju lai.
2) Kolmandas reas, peaagu minu taga, istus mingi mees, kes oli esietendusele tulnud teksastes ja dressipluusi moodi riietuses. Ilmselgelt oli naine ta kaasa tassinud vägisi :) Igatahes kui etendus algas ja oli tähelepanuväärne vaikus, otsustas mu „teksades“ kangelane hakata oma pileteid sõrmede vahel hõõruma. Ja hõõrus ja hõõrus ja hõõrus. Kui ta vaheajale läks, pani ta need neetud piletid oma toolile. Ma mõtlesin, et viskan need vaikselt tema tooli alla, et nagu „need oleks ise kukkunud kogemata sinna“ ja muidugi lootma jäädes, et äkki ta siis unustab oma krõbistamise üldse. Aga mul ei olnud julgust teise inimese asju puutuda. Kahju! Sest teine vaatus läks jälle edasi „sama muusika saatel“. Kusjuures see mees oli umbes 45 aastane, ehk arvata võib, et mitte esimest korda teatris. Aga kes seda muidugi teab.
3) Nagu ikka öeldakse teatris enne etendust, et kõik oma mobiilid välja lülitaksid. Ega seda ilma asjata ei öelda. See on mõeldud just eriti neile, kes panevad oma telefoni värina peale või kellel „vaikne režiim“ tähendabki „värinat“. Muidugi hakkas ühel teises reas istunud tädikesel kotis mobiil plärisema. Ja mitte lühidalt ja mitte üldse tähtsusetus kohas. Ja plärises...ja plärises...ja plärises. Krt, ta oleks võinud vastata ja öelda, et on teatris! See oleks ka vähem häirinud!
4) Teises reas istus mingi mees, kes teise vaatuse teises pooles otsustas väga häälekalt hakata kirjutama mingeid märkmeid. Kuna ta kirjutas paberile süles, siis see paber muudkui pragises. Ilmselt mingi ajakirjanik või siis keegi fanaatik, kes kõik ütlused tahtis üles kirjutada (üht või teistpidi täielik debiilik). Pagan küll, kas tõesti nii palju mälu pole, et oodata paarkümmend minutit ja alles siis need jutud üles kirjutada. Nii vihaseks tegi see ragistamine paberiga ning mitu korda ja just dramaatilisematel hetkedel. Ok, ma võibolla ka oleksin tahtnud mõned mõtted kohe üles kirjutada, aga mis õigusega ma segaksin ja häiriksin teisi inimesi. Elementaarne viisakus peaks ikka olema teiste suhtes.
5) Ja üks tädike kusagil paaris viimases reas...ok, ega köhale ei või ju midagi parata, aga köhida terve esimese vaatuse! Kui inimesel on köha, siis ta võtab kaasa vastavad meetmed, et vähemalt mitte nii palju köhida... Kasvõi tavaline köharohi või lutsukomm aitab ka ära hoida sellise köha määra.
6) Esimeses vaatuses on selles tükis oluline koht, kus „elekter läheb ära“. Kogu saal muutub pimedaks. Muidugi teises reas istus üks naisterahvas, kes sellel „pimedal hetkel“ otsustas siis kõikidele oma mobiiliga saali „valgemaks“ teha. Kui siis see mobiil kustus ning Kaljujärv veel alles süütas „küünlaid“, siis ta pani igaks juhuks veel korraks „valguse sisse“. Uskumatu!!!
Sellistele inimestele peaks andma teatrikeelu! Õnneks siiski, lausa ime kombel justkui trotsist, suutsin ikkagi jälgida kohe erilise huviga ning üritasin kõik asjad enda sisse võtta. Kuigi:
7. punktina häiris mind ka see, et lavastaja tuli lavale etenduse lõpus väga töises välimuses. Ehk tema jaoks esietendus nagu polekski midagi erilist. Kuigi isegi piletite kontrollija oli nii kenasti ülikonnas! Aga noh, see on iga inimese siseasi...see oligi ju tema jaoks tööpäev :)
8. punktina tahan veel viimaseks öelda, et etendust vaatamas olnud kultuuriminister vestles suure häälega pärast etendust vestibüülis, kuid see matslik tekst mida ta samas nii oma kaaskonna kui kõikide teistega, kes neist just parajasti möödusid nö. jagas, hämmastas mind tõsiselt. Ministril minu meelest ei sobi rääkida sellest, kuidas ta „ei viitsi“ minna „esietenduse järel lava taha“. Teised pidid siis kannustama, et pole midagi...oh, ma ei hakka seda kogu näotut lugu siin edastama. Igatahes ei uskunud ma oma kõrvu, kusjuures ma EI TAHTNUD neid kuulda, nad lihtsalt rääkisid nii kõvasti! Ja sellist teksti! HÄBI!!!!
Kogu see nö. "teater teatris" oli täiesti sürr kogemus! Ma ilmselt olen pärit mingist teisest ajast ja ruumist! Ma tahaksin uskuda, et „tsipa“ kultuursemast :)
Igatahes nagu öeldud, vaatasin tükki huviga ning jälgisin ja usun, et vähemalt enda jaoks mõtestasin asja lahti küll. Kuigi mitmed asjad jäid ju ka tükis lahti seletamata. Siinkohale tahan hoiatada, et kui keegi on siia seda teksti sattunud kogemata lugema ja plaanib seda tükki minna vaatama ning tahab enda tõlgendusi teha, siis edasisist lugeda ei tasu. See tekst on siin rohkem sellistele inimestele nagu näiteks see mees, kes väljus teatrist minuga samal ajal ning oma naisele teatas, et ta ei saanud millestki aru. Kusjuures ega ta nainegi osanud talle midagi lahti seletada :) Samas ma kaldun arvama, et kõik kes „hingega“ asja juures polnud ning kes ei süüvinud sisusse ja muidugi need, kes ei otsi teatritükkidest seoseid ja mõtet, neile ei saanud see tükk kohe kindlasti kuidagi meeldida. Aga ma võin lahkelt küll lahti seletada selle, kuidas mina sellest kõigest aru sain. Mis muidugi ei pretendeerigi absoluutsele tõele, lihtsalt nii nägin seda mina...
Etenduses kohtuvad kaks meest, kes kunagi olid sõbrad, kuid tänaseks pole nad kohtunud juba 41 aastat. Päris alguses üks meestest ootab teist külla. Tähendusrikkalt vana amm hoiatab teda, et too ei ärrituks „liiga“. Sellepeale paneb mees revolvri lauasahtlisse. „Sõber“ saabub ning algab psühholoogiline mäng, mille reegleid tegelikult paljastas „lossiomanik“ oma jutuga juba enne külalise saabumist, kuid avab neid veelgi vestluse käigus nö.„endise sõbraga“. Psühholoogiliselt mõjuv oli see, et ta on neid oma küsimusi kõik need aastakümned enda sees kaasas kandnud. Kuna küsimustesse on segatud ka naine, ehk täpsemalt öeldes tänaseks juba „surnud naine“, ehk temalt enam vastuseid ei ole võimalik saada, ongi see sõber ainukeseks juhtniidiks...
Õhus rippuvad küsimused, mis puudutavad seda naist on loomulikult seotud ühelt poolt armastusega, samas ka armukadedusega kui ka hämaratema seikadega. Teisalt on küsimused seotud külla tulnud sõbraga. Need muidugi on seotud nende omavahelise sõprusega, kuid samuti mõnede hämarate tagamaadega, eriti ühe intsidendiga nooruspõlves ning sõbra ootamatu lahkumisega. Kas naine pettis meest „sõbraga“, kas sõber tahtis kunagi jahil oma sõpra maha lasta, kas inimene tegelikult võib muutuda? Nendele kõikidele küsimustele saab tüki jooksul vastused ning vastuse saab just kõige paremal kombel. Ehk iga mõistusega inimene saab vastused kätte tänu sellele, kuidas peategelane õpetab publikut inimeste käitumist ja samas ka nende tegutsemise põhjuseid lugema. Nii intellektuaalne lugu! Eriti kui vaadata seda tervikuna. Sellised tekstid on igale teatrile justkui suur varandus ja mõttega vaatajale tõeline kingitus! Kahju, et inimesed, kes otsivad lõbusat lusti ning kes ei viitsi kaasa mõelda, ei saagi aru saada sellest kõigest ning mõista kui hea see tegelikult on! Lisaks meeldis mulle see esmalt vähetähtsana tundunud „teine küsimus“, mille peategelane esitab...see oli veel eriline maiuspala, sest tegelikult see näitabki, et inimesed ei muutu, igatahes mitte enam selles eas ja oma loomuse põhimõtetelt. Mõlemad mehed olid loomult uhked, kuid samas arad ja alati olnud ning selliseks nad ka jäävad. Sest ka peategelane ise, jättes oma sõbra ellu, justkui andestaks oma „endisele sõbrale“ sellega, et „jätab ta ellu“. Kuigi tema jaoks oli see väga raske, aga minu meelest näitas see kuidagi ka tema „argust“?!
Tõeliselt palju mõtlemisainet pakkuv ning kindlasti mõistusega vaatajat nõudev etendus. Kuigi minule ka meeldib vahest, kui asjad ära räägitakse, kui asi on liiga segane. Aga selle tüki puhul oli küll lõpuks lahti seletamatagi kõik selgemast selgem! Ehk kui puust ja punaseks teha – siis sõber sellega, et ta ei vastanud „esimesele küsimusele“, vastas tegelikult palju selgemalt kui ta seda sõnadega olekski suutnud teha. Jäetakse ju ka naise kiri lugemata...
Ka lavastajat peab kiitma, sest see kuidas ta laseb soleerida peategelasel ning kogu see seatud liikumine oli täpne ja väga hea. Ka kõik valgustusega mängimised ning kogu etenduse tehniline pool oli ju kulda väärt. Ja eriliselt tuleb kiita kunstnikku! Nii esteetiliselt ilusat lavakujundust pole juba tõeliselt pikka aega mitte ainult Ugalas vaid üldse kusagil Eesti teatrites näinud! Jaanus Laagriküll on geenius (saab ka andeks selle "Kolme õe" neoonoranžide kleepekatega metalltellingud)! Kogu see häärberi või lossi-terass või veranda. Sügiseste lehtedega ja plaadistatud põrandaga. Ning muidugi need sambad! Selline KUNST!!!! Ning see linnupuur justkui täpina i peal! Isegi need inimesed, kes etendusest aru ei saa, need saavad siis lihtsalt vaadata seda ilu!
Näitlejatest väga palju rääkida ei saagi, sest tegemist on praktiliselt monoetendusega. Hannes Kaljujärv häärberi-omanikuna peab pikki monolooge, kuid väga hästi mängib välja oma tegelase ning loob tugevalt oma karakteri, mis on väga usutav - sisemiselt kõvasti raevutsev kuid endas seda raevu alla suruv - armukade ja aastakümneid teda vaevanud küsimuste käes siplenud mees. Samas ei saa kiita ka taevani, sest ma ei tea, kas see on lavastaja tegemata töö või lihtsalt ma olen erand, et mind tõsiselt häiris see, et pea iga Kaljujärve 3.-4. repliiki alustas ta suuga matsuvat häälitsust tehes. Kas talle keegi pole seda öelnud. Sellist raevutsevat inimest, kes ennast on rahulikuks sundinud, ma saan aru...sellisele see sobib see nõks väga hästi, kuid selle oleks ka vähemate matsuvate häälitsustega suutnud teha. Kuigi teises vaatuses läks juba paremaks (võibolla keegi ütles talle või lihtsalt see raev nagu hakkas rohkem ka temast välja paistma ning see matsumine oli seotud just nimelt selle raevu alla surumisega?). Esimeses vaatuses lõbustasin end sellega, et lugesin umbes 20 matsuvat repliigialgust kokku, rohkem enam lihtsalt ei viitsinud (ei, ma arvan, et ma pole neurootiline, see lihtsalt oli nii tähelepanuväärne :)) :) Arvi Mägi on selles etenduses rohkem kuulaja rollis. Oma kepiga istub, uhkelt lõug üles suunatud. Silutud ja kergelt libeda moega. Tal ongi ju natuke ebameeldiv karakter tegelikult (minu meelest)... Ühes kohas kui Kaljujärve tegelane ütleb Mägi tegelasele, et „ma märkan Sulle ei meeldi (või "ärritab"...enam täpselt ei mäleta) mu sõna“...siis ma just parajasti jälgisin Mägi, ning ta istus täiesti liikumatult, tema näos ei muutunud ega liikunud ükski lihas...aga mille järgi Kaljujärv oleks pidanud aru saama, et mõni tema sõna partnerit ärritas? See jäi mulle müsteeriumiks. Võibolla on see sissemängimisest kinni. Samas Kaljujärve karakter oli peensusteni valmis ning tema vähesed kontrolli kaotamised mõjusid väga ehtsalt! Vilma Luik on tehtud umbes 30 aastat vanemaks ning teda ei tunneks äragi. Kuigi tema osa on väga väike, on siiski hea, et üks „vana naine“ on justkui seljatoeks peategelasele. See annab kuidagi kaalu peategelasele juurde.
Mu lemmikstseen lisaks sellele, et selgub tõde, on kindlasti see kui Hannes Kaljujärv püssiga oma sõbra selja taga seisab. Ja kuidas just õigel hetkel Arvi Mägi tegelane end ümber keerab. Selles on nii palju vaatajale tõlgitsemisruumi jättev oluline koht. Ma usun, et kogu selle Kaljujärve teksti ajal Mägi tegelane tundis seda relva oma kuklal (nagu kunagi tundis Kaljujärv oma sõbra püssi). See oli justkui peategelase „kättemaks“. Ülimalt hästi välja mängitud ning vaatajat mitte tilkagi alahindav!
Oleksin ehk tahtnud, et peategelane ka selle sahtlisse pandud püstoliga oleks midagi teinud või et sellel elektri kadumisel oleks ka hiljem mingi olulisem roll lavastuses mängida. Või et Arvi Mägi tegelane oleks saanud karmima kättemaksu (appi, kas ma olen tõesti nii julm?), sest ta oli seda väärt! Samas ka tema (Mägi karakter) oli oma armastatud naisest ilma jäänud ning nagu ta teatas, plaanib ta oma surmani jäävad päevad lihtsalt maha istuda. Seega mõnes mõttes ta oligi juba „surnud mees“ 
Hinnang: 4 (kui ma teatrist lahkusin oli see 3, ja niimoodi pisikeste sammude haaval on see muudkui tõusnud. 3; 3+; 4-ja nüüdseks juba 4... võibolla kasvab see tükk muudkui edasi minu sees. Ja pole välistatud, et hinnang tõuseb veelgi. Ma julgen seda tükki soovitada kõigle, kuid eriti neile, kes tahavad ja suudavad tüki sisusse sukelduda ning panna end ühe vanainimese asemele ning kujutada ette, mis tähendab elada 40 aastat elutähtsate küsimustega ning siis saada võimalus küsimusteks või ka kättemaksuks...ning kuidas siis tegelikult keegi sellises olukorras käituks.... Väga tugevalt tekstipõhine tükk ja väga intrigeeriv just mõtlemiseks mõeldud teatrilavastus!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Mu lemmikstseen lisaks sellele, et selgub tõde, on kindlasti see kui Hannes Kaljujärv püssiga oma sõbra selja taga seisab. Ja kuidas just õigel hetkel Arvi Mägi tegelane end ümber keerab. Selles on nii palju vaatajale tõlgitsemisruumi jättev oluline koht. Ma usun, et kogu selle Kaljujärve teksti ajal Mägi tegelane tundis seda relva oma kuklal (nagu kunagi tundis Kaljujärv oma sõbra püssi). See oli justkui peategelase „kättemaks“. Ülimalt hästi välja mängitud ning vaatajat mitte tilkagi alahindav!
Oleksin ehk tahtnud, et peategelane ka selle sahtlisse pandud püstoliga oleks midagi teinud või et sellel elektri kadumisel oleks ka hiljem mingi olulisem roll lavastuses mängida. Või et Arvi Mägi tegelane oleks saanud karmima kättemaksu (appi, kas ma olen tõesti nii julm?), sest ta oli seda väärt! Samas ka tema (Mägi karakter) oli oma armastatud naisest ilma jäänud ning nagu ta teatas, plaanib ta oma surmani jäävad päevad lihtsalt maha istuda. Seega mõnes mõttes ta oligi juba „surnud mees“
.Mulle nii meeldib, kui just sellised värsked maailma teatrite dramatiseeringud jõuavad ka Eestis kiiresti lavale. Maailmaesietenduse sai ju tükk alles 2006.aastal Londonis, kuigi Marai kirjutas romaani juba 1940ndatel. Tekkis huvi küll selle raamatu järgi. See ju ka Varrakul eesti keeles ilmunud!
Hinnang: 4 (kui ma teatrist lahkusin oli see 3, ja niimoodi pisikeste sammude haaval on see muudkui tõusnud. 3; 3+; 4-ja nüüdseks juba 4... võibolla kasvab see tükk muudkui edasi minu sees. Ja pole välistatud, et hinnang tõuseb veelgi. Ma julgen seda tükki soovitada kõigle, kuid eriti neile, kes tahavad ja suudavad tüki sisusse sukelduda ning panna end ühe vanainimese asemele ning kujutada ette, mis tähendab elada 40 aastat elutähtsate küsimustega ning siis saada võimalus küsimusteks või ka kättemaksuks...ning kuidas siis tegelikult keegi sellises olukorras käituks.... Väga tugevalt tekstipõhine tükk ja väga intrigeeriv just mõtlemiseks mõeldud teatrilavastus!)
----
Tekst lavastuse kodulehelt:
Sándor Márai
KÜÜNLAD PÕLEVAD LÕPUNI
Sa sead oma elus kõik korda, et mitte kellelegi võlgu jääda, kui peaksid duellil langema. Sa harjutad iga päev, nelikümmend üks aastat, kasutades relvadena mälestusi, kuni need on teravamad kui mõõk.
Ja lõpuks on see hetk käes...
Hannes Kaljujärv (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi ja Vilma Luik
Christopher Hamptoni dramatiseering samanimelise romaani põhjal
Tõlkija: Triin Sinissaar
Lavastaja: Indrek Sammul
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Esietendus 11. aprillil 2009 Ugala väikeses saalis
10 kommentaari:
Su kirjeldatud Ugala väikese saali murekohad on vägagi tuttavad! :D
Igakord leidub seal ikka mõni segav faktor või huvitav frukt.
Tekitasid minus isegi soovi seda vaatama minna, kuigi arvasin, et ehk jätan selle tüki vahele, kuidagi ei kutsunud. Nüüd natuke häirib mind aga too fakt, et etenduses kasutatakse palju relvi. Olen kuidagi allergiliseks muutunud nende vastu, liiga palju ja põhjendamatult on neid varasemalt kasutatud.
Ja hämmastav kuidas suudad sellist teatrimaratoni teha. Ma ei suudaks enam siis vist kõiki nähtut eristada ja nii täpselt kirja panna. :)
Ei, see relvadega värk on täiesti põhjendatud. Pauku ei tehta, see kõik käib selle psühholoogia juurde! Tegelikult oli see vägagi oluline tüki kontekstis! Ja ega neid seal palju kasutatagi. lihtsalt kahes stseenis.
Aga seda peab loona väga tugevalt kaasa mõtlema, siis saab sellest väga huvitavaid seoseid luua ja kogu loost aru. Samas on see minu meelest lihtsamini arusaadav keskealise inimese jaoks. See, mida tähendab endas küsimusi hoida ja aastaid. Samas Sa oled nii küpse mõtlemisega, et Sa saad kindlasti aru nendest asjadest! Minu arvates on sellel tükil täiesti klassiku mõõtmed!
Mis puutub aga mu maratoni, siis mis mul üle jääb...ma ei saa ju alati kui tahan minna "Eesti teatrisse" :) Sellepärast olen sunnitud seisus. Ega ma muidu neid niimoodi teineteise otsa vaataks. Õnneks on mu igapäevatöö seotud hoopis vastandiga kultuurile, seega on see väga heaks vastukaaluks! Aga mis puudutab täpselt kirja panemisse, siis see on küll näiline. Ma ise tunnen kirjutades, et see ja teine huvitav asi on meelest läinud kui kirjutama hakkan... Aga mõnikord on ka omadest kirjutistest kasu, tulevad mõned muud asjad ka seoses mõne tükiga meelde :)
Muide täna käisin VAT teatris ühel esikal ja see oli nii kirev tükk ("Vääärviid"), et seda kõike meelde jätta on võimatu. Igatahes väga pop ja noortepärane tükk oli! Hullult ropp ka, aga mis teha, kui tegelased olid sellist tüüpi inimesed :) Ma homme katsun kirjutada sellest rohkem... niipalju kui meelest veel on :) Igatahes Tõnu Oja teeb järjekordselt superrolli! Ja VAT-il jälle üks vinge tükk juures mängukavas! Täiesti omanäoline - sex drugs and rock 'n' roll rumeenia kastmes :)))
Issanda loomaaed on ikka kirju küll! Moblaga valgust näitama! Ja kindlasti on kultuursematel viljandlastel häbi selliste pärast.
Ma ei saanud nüüd aru, kas sa raamatu olid enne läbi lugenud? Et kas see nagu aitas mõistmisele kaasa või ei olnud? Siit lugedes tundub väga raamatuteksti lähedane (kuigi kumbki meestest ei olnud otseselt ebameeldiv või vastik). See raamat mulle endale tohutult meeldis - selline vanaaegne õhkkond, sõprus, reetmine, armastus, armukadedus. Ja kõik nii voolavalt ja hästi kirjutatud!
Kaljujärve matsutamine on hull ja sellepärast ma katsun vältida temaga tükke.
Ei, ma pole seda raamatut veel lugenud, aga teen seda nüüd pärast seda tükki näinuna kindlasti! Muideks, ega otseselt ju ka sellest teatritükkist ei lugenud välja, et kumbki nendest meestest oleks olnud "paha". Selline tunne tekkis mulle lihtsalt tulenevalt sellest, et mis "sõber" see ka oli?! Miks ta üldse tuli sinna külla? Ma poleks küll tema asemel...aga ju ise tahtis seda naist näha? Sest ta küll aimas selle ise ära, kuid etenduses sai aru, et ta tegelikult saabudes seda võibolla kindlalt ei teadnundki.
See on omamoodi suur küsimärk, sest kui neil oleks olnud omavaheline armastus, siis oleks ju ehk armunutel mingi kontakt ikkagi veel omavahel olnud.
Muideks, esimene vaatus lõpeb nii intrigeerivalt - Kaljujärve tegelane ütleb, et ta läks sõbra korterisse, kuid ei leidnud teda sealt eest....ja siis üllatusüllatus astub sisse tema naine.... see pani mõttetegevuse topeltkiirusel tööle...mida see naine sealt otsis :)
Ja muideks kui see matsutamine kõrvale jätta, siis Kaljujärv teeb minu meelest väga hea rolli. Ta kuidagi elab hästi sinna sisse ning teeb ehtsalt näitlejameisterlikkust konkreeetselt näitava rolli (va. see matsumisheli). Ma isegi imestasin, et esietendusel on ta roll nii tugev ja kindel. Tavaliselt läheb natuke aega, enne kui tulevad mõned sellised ilmed ja asjad välja nii ehtsalt ja kindlameelselt nagu ta elakski seda kõike oma sisesüsteemis kandes. Seda raevu alla surumist oli kohe eriti vinge vaadata. Tegelikult see Arvi Mägi "ebameeldivas olukorras olek" oli ka elektrina õhus tunda. Ehk näitlejad kandsid kogu selle mõtteid tekitava tunde küll minuni.
Tekitasid veelgi rohkem minus huvi. Tahaksin tegelikult teada, kas mina suudaksin kaasa ikka mõelda ja seoseid luua.
Olen alati tahtnud küsida, et mis tööd Sa siis igapäevaselt teed, kui saladus pole? :)
'Värvide' kohta käiv sissekanne tirib ka lausa põnevusega teatrisse... Ei oska enam leida päevi ja raha ja võimalusi, niii palju on ju vaadata! :D
Pean tunnistama, et olen tõeliselt üllatunud! Nimelt paistab, et kõigile (ok, väga paljudele) see "küünalde" tükk meeldis! Jesss, mulle jäi rahvast täiesti vale mulje! Olen esimene, kes seda tunnistab! Väga lahe!
"Värvide" asi tasub ka kindlasti vaatamist! See on hoopis "teisest ooperist tükk" :)))
Tööd teen finantsmaailmas...
"numbrite ja raha" maailmas :) Aga tõesti, ma ju vaatan küll päris palju teatrit, kuid ometi on nii palju ka nägemata, mida kõike tahaks!!! Maikuuks on ka mingid plaanid tehtud. Aga tegelikult alles suvel saab rahulikumalt teatris käia...puhkuse ajal :)
Täna käisin No-teatri "jäneselugu" vaatamas ja homme ning reedel on veel, kokku 2 tükki kavas ja siis natukeseks ajaks tagasi koju - teatrist kaugele...
Nüüd vaatan, et ilmus arvutust Postimehes - http://www.postimees.ee/?id=110549
Kaldun arvama, et too kriitik nägi mõnd teist etendust kui artiklis äratoodud "esietendust". Või kui nägigi seda, siis istus lihtsalt minu lähedal ning ei suurnud keskundada :) Aga võibolla tema oligi see paberiga krõbistaja? :)
Aga võibolla vaatas ta seda Sadamateatri külalisetendusel ning sinna saali võibolla see ei sobinud?
See kunstnikutöö oli lausa imeline! Imeilus ja töötas lavastusele imehästi kaasa! See kuidas Kaljujärv ümber Mögi tiirutas ja vahepeal sammas´te tagant liikus...see kõik tegi kogu etendust veelgi paremaks! Lõi mingi omalaadse atmosfääri, nagu publik näeks kõike seda "kaugelt".
Ka valgus oli just õiges kohas! Selline mahe, sügisene, hämar ja emotsioone äratav. Rõhutas, et tegemist on vana häärberiga. Ja küünlad, mis ju hästi kohased sellele tükile.
Võibolla ta lihtsalt ei saanud peenest psühholoogiast aru ning takerdus lavastuse nähtavatele teguritele.
Minu sees on see tükk veel omasoodu laagerdunud ning pean seda siiani selle aasta üheks paremate hulgast olevaks. Tegelikult kui ta niimoodi räägib selle kunstikutöö kohta, siis lihtsalt meie esteetika selle kriitikuga on täiesti nagu öö ja päev. Aga eks igaühel on oma maitse ja oskused seda head teatritükkidest (miks ma mitte raamatutest, muusikast või kunstist) üles leida.
Tere.
Minu jaoks on tekkinud juba täiesti sportlik huvi - kui ma käin midagi teatris (vahel ka kinos) vaatamas, siis tulen ja loen hiljem (kindlasti ei taha lugeda ette), et kas Sinu arvamus on 100% minu omast erinev. Ja bingo!, see on ALATI nii. Ma ei suuda lihtsalt enam uskuda, et mismõttes ometi... Ma ei pea ennast teatri suhtes just võhikuks, ammugi ei arva ma seda Sinu kohta, aga et maitsed NII erinevad on, see lihtsalt hämmastab. Loodan, et Sa ei loe siit välja mingit halvustavat suhtumist, sest seda ei ole. On ainult jätkuv imestus, et kas siis sellist asja polegi olemas, mis meile mõlemale ühtemoodi meeldiks :D:D:D
Tegelikult on juba nii, et kui mulle midagi väga meeldib, siis ma parema meelega ei tulegi Su blogisse lugema, sest siis on kurb lugeda, kuidas Sulle üldse ei meeldinud. Vastupidisel juhul ikka tulen, et ehk näitad mulle neid häid nüansse, mida ma ise märgata ei osanud.
Käisin eile "küünalde" etendust Sadamateatris vaatamas ja kiidan väga teksti ja lavakujundust, ometi oskan lavastusele panna hindeks ainult puuduliku :S Ma usun, et raamatuna on see tekst väga nauditav, aga ma ei näinud LAVASTUST, mis oleks tekstile midagigi juurde andnud. Ei hakka ümber kirjutama seda, mida ma oma blogis juba rääkisin, saad sealt lugeda, kui huvi pakub. Ma ei saanud kuni lõpuni aru, miks mulle raamatut kõva häälega lihtsalt ette loetakse - mulle meeldib seda kodus rahulikult ise teha.
Muide, üks tähelepanek Sinu tekstist - kui Sul oli nii palju erinevaid punkte välja toodud, mis Sind häirisid publiku hulgas, siis ehk siiski lavastus ei olnud nii kaasahaarav? Kui olla vaatamisest täiesti haaratud, siis ei märka mina vähemalt küll mitte midagi enda ümber...
Aga sellistele krõbistajatele olen lihtsalt öelnud, et "ärge palun krõbistage, see segab". Sest see tõesti segab.
Aga jõudu! Ma jätkuvalt imetlen seda, kuidas Sa suudad nii palju EestiSSE teatrisse sõita (mitte Eesti, nagu viimasel ajal paljud on millegipärast grammatikat eirates rääkima hakanud). Mina, siin elades, ei jaksa pooltki nii palju, kuigi tahaks.
Ja ilusat kevadet soovin ka!
Hej hej Kristiina!
Jah, mind ka hämmastab, kuidas meie arvamused tihti lahku lähevad :) Kas me lihtsalt oleme nii erineva tausta või mõttemaailmaga, ma ei tea... Ei tundu ju üldse, et see nii oleks...huvitavad ju meid isegi sarnased asjad :)
Kuigi õnneks mitte 100% pole ka "mööda"...Vanamehed seitsmendalt meeldis ju Sulle ka :)
Aga erand kinnitavat reeglit, seega ei saa vist selle taha peitu pugeda.
Mis puutub Küünalde tükki, siis mina võtsingi seda peaaegu nagu monolavastust... ja kõik see psühholoogiline kassi-hiire mäng oli minu meelest lavastatud väga andekalt selle liikumisega. Eriti see püssistseen "selja taga", aga ka kogu kompott - valgus, kujundus ja meeste intonatsioonid ning miks ka mitte Mägi pea ning kehahoiak üldse! Kõik pisikesed detailid, need ju õhkasid seda kui tugeva käega lavastaja selle kokku on pannud. Ma pole raamatut lugenud, sellepärast ei oska ka öelda kui täpselt tükk seda niiöelda lihtsalt edasi jutustab teatrivormis, kuid igatahes nägin mina seda olukorda küll kuidagi nagu oleks isegi seal kohapeal. Täiesti ehe tunne tekkis ning ei tundnud kordagi igavust. Kasvõi see kuidas Vilma Luik ütleb, et Kaljujärve tegelane liiga ei ärrituks. Ja siis too püssi sahtlisse ära paneb...sest tal oli see juba valmis nö põue pandud...sellised pisikesed detailid olid ju ka lavastaja juurde pandud, ma usun... Ja neid pisikesi detaile oli ju mitu läbi lavastuse...
Kuid Su tähelepanek nende "segajate" kohta võib mõnes mõttes ju ka õige olla. Sest tõesti kui on tõeliselt tipptasemel hea tükk, siis ei tohiks midagi märgata.... aga kõik see toimus vahetult minu ümber, ehk otse tagaistuv inimene, otse kõrvalistuv oma mobiiliga ning lisaks pidi veel eesolevate peade üle pingutama vaadata. Niiet ma ei tea...võibolla olin ma kohe alguses juba ärrititatud ka selle pileti pärast, sest olin arvestanud eesreas ja keskel istumisega.
Kusjuures sellele piletiga krabistajale ma vaatasin korra otsa, siis tema sõrmede vahel olevat piletit ja siis uuesti kulm kortsus otsa, aga too ei saanud vist mitte midagi aru, sest jätkas samas vaimus...
Aitäh ka heade sõnade eest, et Sul mu blogi huvitav lugeda on...ma olen ju Sinu blogi pidev külaline ka :) Eriti mis puudutab Sinu teatrielamusi! Ja imestan täpselt samuti, et kuidas me ikka asju nii erinevalt näeme :))) Päris huvitav oleks kunagi kokku saada ja mõne tüki üle kohe korralikult aru pidada :) See küünalde tükk polnud ju nö. mu lemmiklavastus. See oli hea ning mõtteid äratav ning kaasaelama kiskuv ja veel nädalaid hiljem meenub see ka ning tekitab mul naisega ka lisaarutelusid. Kuid hetkel, ehk siiani selle aasta eristuvalt 6 parimat lavastust on minu jaoks (tähestikulises järjekorras):
Boulgakoff (Draama)
Grönholmi meetod (Draama)
Ingel, ingel, vii mind taeva (VAT)
Nürnberg (VAT)
Sügissonaat (Draama)
Vääärviid (VAT)
Kummaline, et need on ainult kahest teatrist... seitsmes on Ugala Tjorven :) Ja sinna otsa - "Küünlad"-Ugala, "Vanamehed"-Ugala, "Kuidas seletada pilte"-NO99 ning "Vombat"-Draama, "Sigma Tau"-Draama ning viimane, mis ka veel napilt "nelja tärniste" lavastuste hulgas - Rakvere teatri "Kooselu väikesed kuriteod". Ma ei teagi...kas peaksin Sul nüüd siis soovitama nendest tükkidest kaarega mööda käima :)))
Neli tükki, mis mulle sellel aastal üldse ei meeldinud teatris - Loss-Vanemuine, Hingede öö-Endla, Top dogs-Rakvere ja Pedro Paramo-Draama...võibolla need on rohkem sinu rida :)))
Loodan samuti, et Sa ei võta seda halvustava suhtmisena (ma ka ju ei võta)...lihtsalt tõeliselt naljakas on see meie maitsete erinevus :))) Aga maitse üle ju ei vaielda... hoopis peetakse sõda, või kuidas see ütlus käibki :)
Mis puutub mu teatrikülastustesse, siis eks ma oleksin märksa valivam ning käiksin ilmselt ka vähem ja hajutatult teatris, kui Eestis elaksin. Praegu see lihtsalt nüüd on nii kujunenud, et alati kui "koju saan", siis planeerin juba interneti abil varakult oma õhtud ette ära... tavaelus oleks ju trenn ja rutiin, mis segaks teatris käimis. Fanatism on mul ka, ma ei eita seda. Olen nagu narkomaan...kui mõni õhtu ongi Eestis teatrivaba, siis tunnen, et midagi on valesti. Samas mõnede tükkide puhul nagu ka näiteks "Küünalde" puhul tahaks küll, et teine tükk ei tuleks järgmisel õhtul otsapidi selle tüki mõtetesse sisse. Ei jõua nagu valmis mõelda asju kohe sama õhtuga. Aga eks siis need tugevamad lavastused jäävadki niimoodi mõtetesse uitama veel kauaks...ja "Küünalde" tükk on ju kindlasti üks selliseid minu jaoks...
Postita kommentaar